1-23-2284/37 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.juuni 2023, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-23-2284

Kohtukoosseis

Julia Katškovskaja, Janika Kallin, Orvi Koik

Kriminaalasi

Tõnu Palts süüdistuses KarS § 424 lg 2 ja 203 lg 1

järgi lühimenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 16.mai 2023 otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav Tõnu Palts kaitsja adv. Merike Allikmäe

Süüdistatav

Tõnu Palts (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses)

Kaitsja

Adv. Merike Allikmäe

Prokurör

Kannatanu esindaja

Indrek Kalda

Adv. Leelo Viil

RESOLUTSIOON

Jätta Pärnu Maakohtu 16.mai 2023 otsus Tõnu Paltsi

suhtes

muutmata

ja

esitatud

apellatsioonid

rahuldamata.

Määrata Advokaadibüroole Küünemäe & Partnerid

apellatsioonimenetluses adv. Merike Allikmäe poolt

Tõnu

Paltsile

riigi

õigusabi

osutamise

eest

makstavaks tasuks koos käibemaksuga 168

(ükssada kuuskümmend kaheksa) eurot.

Välja mõista Tõnu Paltsilt apellatsioonimenetluses

temale osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu

katteks riigieelarve tuludesse 168 eurot, mis tuleb

tasuda kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul.

Makseinfo

koos

viitenumbriga

menetluskulude

tasumiseks

edastatakse

Tõnu

Paltsile

eraldi

dokumendina.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada

kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu

otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad

kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või

advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib

esitada

määruskaebuse

ringkonnakohtu

kaudu

Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Pärnu Maakohus tunnistas süüdi Tõnu Paltsi:

KarS § 424 lg 2 järgi ja mõistis karistuseks 2 (kaks) aastat 6 (kuus) kuud vangistust.

KarS § 203 lg 1 järgi ja mõistis karistuseks 3 (kolm) aastat vangistust.

KarS § 64 lg 1, 3 alusel suurendati raskemat üksikkaristust ja liitkaristuseks mõisteti

Tõnu Paltsile 4 (neli) aastat vangistust.

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust 1/3 võrra, Tõnu Paltsile

mõistetav karistus on 2 (kaks) aastat 8 (kaheksa) kuud vangistust.

KarS § 65 lg 2, § 64 alusel, suurendati mõistetud 2 aasta 8 kuulist vangistust Harju

Maakohtu 26.11.2021 otsusega kriminaalasjas nr 1-21-8109 mõistetud ärakandmata

vangistuse 4 kuu 6 päeva vangistuse võrra, mõistes Tõnu Paltsile liitkaristuseks 3

(kolm) aastat 6 (kuus) päeva vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel karistuse kandmise aja alguseks loeti Tõnu Paltsi kinnipidamine

enne vahistamist, s.o 19.02.2023.a.

KarS § 424 lg 4 p 2, § 50 lg 3 alusel võeti Tõnu Paltsilt lisakaristusena ära

mootorsõiduki juhtimise õigus 1 (üheks) aastaks arvates kohtuotsuse jõustumisest.

Lisakaristus laieneb vangistuse kandmise ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud

tähtajale. LS §-le 127 kohaselt on isik, kelle suhtes on jõustunud juhtimisõiguse

äravõtmise otsus, kohustatud viie (5) tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates

loovutama oma juhiloa Transpordiametile.

Tõnu Platsi suhtes kohaldatud tõkend vahistamine jätta muutmata, tõkend tühistada

jõustunud kohtuotsuse alusel karistuse kandmisele asumisel.

KrMS § 38-1 lg 6, § 310 lg 1, TsMS § 440 lg 1, VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 alusel

rahuldati kannatanute X ja C tsiviilhagi ning mõisteti välja Tõnu Paltsilt 151 446 (sada

viiskümmend üks tuhat nelisada nelikümmend kuus) eurot, milline kanda võrdsetes

osades

kannatanute

kontodele

X

–

XXXXXXXXXXXXXX

ja

C

–

XXXXXXXXXXXXXXXXXX.

Tõnu Paltsilt mõisteti riigi tuludesse menetluskulud 1968,90 eurot (sealhulgas

sundraha, s.o 1087,50 eurot).

Kulud tuleb tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Maksu- ja

Tolliameti arvelduskontole. Kui nõue pole täies ulatuses tähtajaks täidetud suunatakse

nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud

korras.

Kaitsjatasu 15 eurot jäeti riigi kanda.

Tõnu Paltsi mõisteti KarS § 424 lg 2 järgi süüdi selles, et tema, olles karistatud

26.11.2021 Harju Maakohtu poolt KarS § 424 lg 2 järgi, juhtis uuesti, st korduvalt ja

tahtlikult 19.02.2023 kella 20.24 paiku Harju maakonnas, Tallinn-Pärnu-Ikla mnt 43.

km-l mootorsõidukit Opel Combo Van registreerimismärgiga XXXXXX, olles

joobeseisundis (tõendusliku alkomeetriga tuvastatud alkoholijoove väljahingatavas

õhus 0,94 mg/l, laiendmääramatus ± 0,09 mg/l, lõplik tulemus 0,85 mg/l). Tõnu Palts

põhjustas mootorsõidukit joobeseisundis juhtides ka liiklusõnnetuse, sõites otsa W

juhitud mootorsõidukile Audi A6 registreerimismärgiga XXXXXX.

Sellise tahtliku tegevusega rikkus Tõnu Palts liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 nõudeid, mille

kohaselt mootorsõiduki juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema väljahingatavas

õhus on alkoholisisaldus 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem, samuti

liiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis.

Samuti rikkus ta liiklusseaduse § 14 lg 2 ja § 16 lg 1 nõudeid, mille kohaselt iga liikleja

peab olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik, et vältida ohtu ja kahju tekitamist ning oma

käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada kahjustada inimesi, vara või

keskkonda.

KarS § 203 lg 1 järgi mõisteti Tõnu Palts süüdi selles, et süütas tahtlikult 19.02.2023

kella 14.40 paiku XXX kinnistul C ja X ühisomandisse kuuluva XXX talu suvemaja

väärtusega 100 000 eurot, mis hävines tulekahju tagajärjel täielikult koos seal asunud

asjadega (nimekiri lisatud eraldi tabelina), millega põhjustas varalise kahju kokku 151

446 eurot. KarS § 121 p 1 kohaselt on oluline kahju, mis ületab 4000 eurot.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENTLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatav Tõnu Palts karistuse kergendamist, Ta

taotleb esmalt üksikkuritegude eest mõistetud karistuste kergendamist ja samuti

liitkaristuse mõistmist karistuste katmise põhimõttel e et kergem karistus loetaks

raskemaga kaetuks, millega lõppkokkuvõttes väheneks ka KarS § 65 lg 2 alusel

mõistetud lõplik liitkaristus. KarS § 203 lg 1 järgi karistuse mõistmisel on maakohus

põhjendamatult arvestanud süü suuruse hindamisel seda, et toimepanduga e

kannatanute elumaja maha põletamisega tekitas ta kannatanutele läbielamisi. Apellant

leiab, et varavastaste kuritegude puhul selliseid asjaolusid ei ole alust arvestada süü

suuruse hindamisel ja palub, et ringkonnakohus vähendaks üksikkarristust nimetatud

asjaolu äralangemise tõttu. Piisavalt ei ole maakohus arvestanud karistust kergendava

asjaoluna süü tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust. Tõsi on, et seda on otsuse

kohaselt kergendava asjaoluna arvestatud aga mõistetud karistusmääras ei ole seda

arvestatud. Piisavalt ei ole maakohus arvestanud seda, et ta on teinud koostööd

uurijatega, on oma süüd tunnistanud, on omaks võtnud tsiviilhagi jms. Ka ei ole

piisavalt maakohus arvestanud tema isikut, on piirdunud ainult kannatanute poolse

iseloomustusega. Süüdistatava leiab, et teda ei ole koheldud võrdselt nende isikutega,

kes on pannud toime samalaadseid kuritegusid ja toob näiteks kokkuleppemenetluses

lahendatud kriminaalasja sama kohtuniku ja prokuröriga, kus kahju oi 132 tuhat ja

karistuse oli 8 kuud vangistust. Süüdistatav palub arvestada temale karistuse

mõistmisel ka varasemat karistuspraktikat. Kokkuvõtvalt leiab süüdistatav, et kuna

KarS § 203 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul on piisavalt kergendavaid asjaolusid ja

raskendavad asjaolud puuduvad, siis oleks õiglane karistus 2 aastat vangistust. KarS

§ 424 lg 2 järgi karistust mõistes on maakohus arvestanud süüd suurendava asjaoluna

pika marsruudi läbimise. Süüdistatava hinnangul on sellise asjaolu arvestamine süü

suuruse hindamisel põhjendamatu, sest seaduse järgi ei ole läbitud teekonna pikkus

oluline. Ka ei ole alust arvestada tema kahjuks liiklusõnnetuse põhjustamist, sest see

tõi kaasa ainult varakahju. Samas ei ole arvestatud karistuse mõistmisel joobe suurust,

mis oi alumise piirmäära lähedane. Maakohus ei ole arvestanud karistuse mõistmisel

KarS § 57 lg 1 p 4 e seda, et kuritegu on toime pandud raske isikliku olukorra mõjul.

Alkoholi tarvitas ta olukorras, kus sai aru, mis ta oli teinud e pärast seda kui oli maha

põletanud maja. Oli meeltesegaduses ja seetõttu istus joobes rooli. Ei eita, et on

varasemalt liiklussüütegude eest karistatud, kuid ta on oma karistust eeskujulikult

kandnud. On nõus et KarS § 424 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul on tema süü

keskmine või pisut suurem keskmisest. Palub arvestada ka viimase aja kohtupraktikat

ja mõista karistus mitte üle kahe aasta vangistust. Heites maakohtule ette KarS § 64

lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel nö osalist karistuste liitmist, märgib süüdistatava, et

ta ei ole varem pannud toime varavastaseid kuritegusid ja on kindel, et kui teda oleks

süüdistatud ainult KarS § 203 lg 1 järgi, oleks karistus olnud tingimuslik vangistus.

Lõpliku karistuse määra e KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud karistuse rangust põhjendab

süüdistatav sellega, et ta pole madala hariduse tasemega ühiskonnaohtlik isik, kes

oma hullumeelsest teost aru ei saa.

Süüdistatava kaitsja adv. M.Allikmäe vaidlustab samuti maakohtu otsust mõistetud

karistuse osas ja tema ettepanek ringkonnakohtule oma kaitsealuse karistamiseks on

järgmine:

KarS § 424 lg 2 järgi mõista karistuseks 1 (üks) aastat 3 (kolm) kuud vangistust.

KarS § 203 lg 1 järgi ja mõista karistuseks 1 (üks) aasta 6 kuud vangistust.

KarS § 64 lg 1, 3 alusel suurendada raskemat üksikkaristust ja liitkaristuseks mõista

Tõnu Paltsile 2 (kaks) aastat vangistust.

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust 1/3 võrra, Tõnu Paltsile

mõistetav karistus on 1 (üks) aastat 4 (neli) kuud vangistust.

KarS § 65 lg 2, § 64 alusel, suurendada mõistetud 1 aasta 4 kuulist vangistust Harju

Maakohtu 26.11.2021 otsusega kriminaalasjas nr 1-21-8109 mõistetud ärakandmata

vangistuse 4 kuu 6 päeva vangistuse võrra, mõista Tõnu Paltsile liitkaristuseks 1 (üks)

aasta 6 (kuus) kuud ja 3 päeva vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel karistuse kandmise aja alguseks lugeda Tõnu Paltsi

kinnipidamine enne vahistamist, s.o 19.02.2023.a.

KarS § 424 lg 4 p 2, § 50 lg 3 alusel võtta Tõnu Paltsilt lisakaristusena ära

mootorsõiduki juhtimise õigus 1 (üheks) aastaks arvates kohtuotsuse jõustumisest.

Peamised kaitseväited, miks kaitsja leia, et maakohtu poolt mõistetud karristus on liialt

range, ühtivad süüdistatava väidetega. Kaitsja leiab, et maakohus on süüdistatavale

karristust mõistes kohaldanud vääralt materiaalõigust ja rikkunud oluliselt

menetlusõigust. Kaitsja leiab muuhulgas, et kannatanu, jättes kütusekanistrid valveta,

lõi otsese ohu nende kasutuseks. Kaitsja ei soovinud kedagi solvata, kuid antud

olukorras tulnuks kuriteo soodusasjaoluks hinnata kütusekanistrite valveta hoidmine.

Kohus on kannatanute läbielamised hinnanud suureks, kuid samas oli hoone

kindlustamata ning ei esitatud ka moraalse kahju nõuet, millised võimalused olid

kannatanutel olemas, et tagada kahju korvamist. Seega on kannatanud võtnud enda

kanda kõik riskid, mis kindlustamata kinnisvaraga võivad kaasneda.

Veel leiab kaitsja, et kui kohus oleks arvestanud õigesti süüdistatava isikulisi

parameetreid ja kuriteo asjaolusid, oleks olnud karistus ka leebem.

Kaitsja, vaidlustades süüdistatavale mõistetud karistust, osundab veel menetluslikele

rikkumistele,

millega

on

T.Paltsi

õigusi

rikutud

alates

temale

õiguste

mittetutvustamisega, mis pidanuks eelnema enne alkomeetri kasutamist. Joobe

tuvastamise kasutati tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotes 9510 EE nr ARKM-0084,

see nähtub toimiku lk 17. T.Palts kinnitas ülekuulamisel, et ta politseiautos puhus

tõenduslikku alkomeetrisse, kuid kas talle ka tema seaduslikke õigusi tutvustati, see

tõenditest ei nähtu. Nii puudub teave selle kohta, kas T.Palts teadis toimingu põhjust

ja eesmärki ning kas ta nõustus alkomeetriga joobe tuvastamisega, sest tema allkiri

selleks protokollis (lk 15 puudub). Meneleja ei ole nõuetekohaselt tutvustatud T.Paltsile

tema õigusi Korrakaitse seaduse § 38 lg 2 alusel.

Kohus leidis, et süü on leidnud täielikult tõendamist ning on mõistnud karmi karistuse

arvestamata, et otsus ei kajasta Liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumist, mille

kohaselt mootorsõiduki juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema väljahingatavas

õhus on alkoholisisaldus 0,75 mg/l ühe liitri kohta või rohkem. Kohus leidis, et T.Paltsi

joobeseisund (rikkus sellega LS § 69 lg 1) põhjustas tema poolt ka liiklusseaduse §

14 lg 2, § 16 lg 1 nõuete rikkumise. Antud juhul ei saa luua tõsikindlaid järeldusi

olemasolevate tõendite pinnalt ning seetõttu on tegemist KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud

tõendite hindamise põhimõtte rikkumisega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette

kindlaksmääratud jõudu. Selline rikkumine on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 61 lg 2 kohaselt kohus hindab

tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. T.Palts on isik, keda varem

on karistatud kriminaalkorras joobes juhtimise eest 2021 aastal kahel korral.

Materjalidest nähtub, et 19.02.2023 tegelikkuses tema käitumine väljus talle

normikohasest käitumisest, kuid andmeid selle koha, et selline käitumine oleks tingitud

tervise rikkest, ei ole uuritud. Tõendamisese koosneb käesolevas asjas

inimestevahelisest suhtlusest, mistõttu tõenduslikust küljest on otsustav kaal isikulistel

tõenditel. Käesoleval juhul ei ole T.Paltsi ütlused vastuolus kannatanute ega

tunnistajate ütlustega.

Vastuväited esitatud apellatsioonidele esitasid prokurör ja kannatanud.

Prokuratuuri hinnangul on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning Tõnu Paltsile

mõistetud karistus vastab tema süü suurusele ning süüdistatava isikule. Apellatsioonis

välja toodud asjaolud ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on

võtnud arvesse kõiki isiku süü suurust mõjutavaid asjaolusid ning andnud objektiivse

hinnangu isiku süü suurusele. Mõistetud karistus on vaid veidi üle sanktsiooni

keskmise määra. Ka liitkaristusena ei suurendanud maakohus karistust täielikult, vaid

osaliselt. Süüdistatava taotlus liitkaristuse mõistmiseks nii, et raskem karistus kataks

kergema, on vastuolus Riigikohtu seisukohtadega nt lahendis 3-1-1-20-16, mille

kohaselt tuleks mõista reeglina liitkaristus nii, et suurendatakse raskeimat

üksikkaristust ning mitte kohaldada absorbtsioonipõhimõtet. Seega ei ole mõistetud

karistus sanktsioonimäärasid ja isiku süü suurust arvestades liiga range. Ka arvestas

maakohus õigesti süü suurust hinnates KarS § 203 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo

puhul tekitatud kahju suurust, mis on suur KarS § 12-1 lg 2 tähenduses (kahju, mis

ületab 40 000 eurot). Riigikohus on lahendis nr 1-22-227 leidnud, et süü suurust

hinnates tuleb keskenduda teole, mitte süüdistatava isikule. Samuti on varavastaste

kuritegude puhul süü suuruse hindamisel mh oluline süüteo objektiks oleva vara

väärtus ja/või kahju suurus, (vt nt RKKK 26.01.2021, 1-19-4150/132, p 28). 2 (2)

Samuti hindas maakohus õigesti KarS § 424 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul

seda, et tegemist oli varem kahel korral samasuguste kuritegude eest karistatud

isikuga, kes pani kuriteo toime talle eelmise kohtuotsusega mõistetud üldkasuliku töö

tegemise ajal. Mõlema kuriteo puhul on ka oluline kuriteo subjektiivse külje puhul see,

et kuriteod pani ta toime kavatsetult. Teisest küljest võttis kohus ka piisavalt arvesse

karistust kergendavaid asjaolusid – süü tunnistamist, kahetsust ja vabandamist

kannatanute ees. Apellatsioonis välja toodud asjaolud ei anna seetõttu alust karistuse

kergendamiseks. Ka varavastaste kuritegudega saab põhjustada kannatanutele

moraalset kahju, mitte ainult varalist ning seda sõltumata sellest, kas tsiviilhagi

moraalse kahju hüvitamiseks on esitatud või mitte. Ilmselgelt oli T.Paltsi poolt süüdatud

maja puhul tegemist elamiseks kasutatava hoonega, mitte mingi kuuri või laohoonega.

Seetõttu pidi tal ka selge olema, et kellegi kodu hävitamisega kaasnevad sellega ka

kannatanutele suured läbielamised. Samuti ei nähtu tõenditest erilisi süüdistatava

isikut positiivselt iseloomustavaid asjaolusid. Süü tunnistamist, kahetsust ja

vabandamist on kohus juba arvesse võtnud. Süüdistatava seisukoht, et mootorsõiduki

joobeseisundis juhtimisele eelnenud maja maha põletamine on karistust kergendav

asjaolu, on põhjendamatu. Kui ta ise on pannud kavatsetult toime kuriteo, ei saa see

olla õigustuseks sellele järgnevate kuritegude toimepanemisele ja aluseks karistuse

kergendamisele. Samuti on kohtupraktikas põhjendatult võetud arvesse ka seda

vahemaad, mille joobes juht läbib ja mille jooksul ta võib ohustada teisi liiklejaid. Samuti

ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust see, et puudub Tõnu Paltsi allkiri talle

õiguste tutvustamise protokollis. Tl 13 olevaste politseiametniku ettekandest nähtub,

et Tõnu Paltsile tutvustati korduvalt KorS § 38 sätestatud õigusi, kuid unustati talt selle

kohta allkiri võtta. Samuti tuleb võtta arvesse, et Tõnu Palts on ennast KarS § 424 lg 2

järgi kvalifitseeritavas kuriteos süüdi tunnistanud ja pole vaidlustanud temal joobe

tuvastamise asjaolusid, on allkirjastanud ka tõendusliku alkomeetri väljatrüki, mistõttu

on apellatsioon põhjendamatu. Kaitsja märkis apellatsioonis, et kohus leidis, et süü on

leidnud täielikult tõendamist ning on mõistnud karmi karistuse arvestamata, et otsus ei

kajasta liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumist, mille kohaselt mootorsõiduki juht

loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus

0,75 mg/l ühe liitri kohta või rohkem. Selline kaitsja seisukoht jääb arusaamatuks, sest

maakohus on otsuses käsitlenud T.Paltsi joobeseisundit puudutavaid tõendeid.

Maakohus leidis, et tõendusliku alkomeetri väljatrükk ja taatlustunnistus (I kd tl 16-17)

näitab, et taadeldud mõõtevahendiga (taadeldud 05.01.2023.a ning kehtiv kuni

31.07.2023.a) on kindlaks tehtud 19.02.2023.a kell 21.37 T.Paltsi alkoholisisaldus

väljahingatavas õhus – lõplik mõõtetulemus 0,85 mg/l. 2 (2) Seetõttu leidis maakohus,

et T.Palts juhtis süüdistuses näidatud ajal ja kohas mootorsõidukit, olles

joobeseisundis, millega Tõnu Palts rikkus liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 nõudeid.

Eeltoodu alusel palub prokurör jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata.

Kannatanud iseloomustavad oma vastuväidetes süüdistatavat, kes oli kunagi

lähisuhtes nende emaga. Süüdistatav on neile teada kui alkoholilembeline isik, kellel

on pideval probleeme alkoholi tarvitamisega. Ka on süüdistatav varem varastanud ja

omastanud neilt raha ja on ka abihoone süütanud. Puhtsüdamlik kahetsus ei ole tema

puhul siiras ja seda enam, et tegemist on tegudega, milliseid ei saanud süüdistatav

eitada, sest olid olemas vastuvaidlematud tõendid. Samuti selgitavad kannatanud,

mida tähendas nende jaoks konkreetne elumaja, et see oli nende jaoks mälestus

emast, kes suri 9 kuud enne kuriteosündmust. Kannatanud selgitavad, et terve maja

oli ema silma järgi kujundatud ja tellimustöödega sisustatud. Lisaks olid majas olevad

esemed peamiselt eesti käsitöö, kunst jne unikaalsed asjad, rääkimata kogu emast

järgi jäänud maistest isiklikest asjadest ja mälestustest (nt pere pildialbumid kümnete

aastate tagustesse aegadesse, k.a enne “digiajastut”). Terve see maja koos seal sees

olevate asjadega oli neile järele jäänud füüsiline mälestus oma emast, koht kus oli

veedetud palju õnnelikke aegu ning koht kuhu tuua oma tulevased lapsed, kes oma

vanaema küll kunagi näha ei saa, aga kellele selle maja ning kõik seal sees olev

saanuks otsest tunnistust anda, milline inimene ta oli. Võib-olla isegi seal nad üles

kasvatada. Teades neid asjaolusid saab ainult südametu inimene vaidlustada, et

kannatanutele on tekitatud suured läbielamised. Maja maha põlemas näha oli justkui

ema uuesti suremas vaadata. Kannatanud olid just hakanud ema lahkumisest üle

saama, aga see kuritegu süvendas nende kannatusi mitmekordselt, sest võttis neilt

viimse temast järelejäänu, ja seda tegu on võimatu mõista, vastupidiselt surmale, mis

on lõpuks siiski mõistetav. Samuti selgitavad kannatanud seda, et aiamajake oli

lukustatud ja et kütusekanistrite olemasolu maakodus ei ole mitte “juhuslik” vaid

tavapärane nähtus - maal nimelt tehakse päris palju tööd, milleks kasutatakse

muuhulgas ka erinevaid bensiinil töötavaid masinaid. Kütusekanistrid asusid

lukustatud aiamajakeses, mis on puude vahel ja eluhoonest 50-60 meetri kaugusel.

Juhuslik möödakäija ei pruugi seda aiamajakest märgatagi, veel vähem sealt

spetsiifiliselt kütust minna otsima. Küll aga teadis süüdistatav hästi, et sealt kütust leida

võib, olles varasemalt täpselt sellest samast aiamajakest varastanud bensiinil

töötavaid tööriistu. Isegi juhul, kui näiteks kütusekanister oleks unustatud eluhoone

terrassile - kas tõesti kaitsja arvab, et normaalne eeldatav käitumine inimese poolt, kes

päriselt valveta kanistri leiab, on elumaja põlema panemine? Jah, mingi asja valveta

hoidmisel (mida need kanistrid ei olnud) võib lugeda ka kannatanu osaliseks

vastutuseks, kui näiteks valveta ese varastatakse. Ei saa aga nõustuda loogikaga, et

omastatud eseme kuritahtlikul kasutamisel lasub mingisugune vastutus omastatud

asja õiguspärasel omanikul. - Et hoone ei olnud kindlustatud, on ilmselgelt äärmiselt

kahetsusväärne. Kuidas ja miks see nii läks, ei ole siinkohal oluline. Kannatanud

leiavad, et Eesti Vabariigis ei ole elumaja süütamine/mahapõletamine kinnisvara

omamisega kaasnev mõistuspäraselt eeldatav risk. Näiteks iseenesliku süttimise

takistamiseks oli majas elekter välja lülitatud. Moraalse kahjunõude mitte esitamist on

nad juba põhjendanud. Arvestades seda, et süüdistataval puudub igasugune maine

vara, tal on juba kümneid tuhandeid eurosid täitmata vanu kahjunõudeid ning

varasemat isiklikku kogemust, kus süüdistatav on omal ajal jätnud tasumata kümneid

tuhandeid kroone võlga nende emale - on niigi vähetõenäoline, et nendeni

mingisugunegi hüvitis jõuab isegi materiaalse varakahju tsiviilhagist, rääkimata

moraalse kahju hüvitisest. Kannatanud ei ole kaitsja sõnul usutavalt põhjendanud

kuriteoga põhjustatud suuri läbielamisi - kannatanud on ütlused enda läbielamiste

kohta eelnevalt põhjalikult kirja pannud dokumendis “Kannatanu arvamus

kokkuleppemenetluse kohta” (X allkirjastatud versioon), kus on sektsioon “Kannatanu

soovib anda arvamust süüdistuse ja karistuse kohta, avaldada arvamust temale

kuriteoga kaasnenud mõju kohta”, mis peaks olema ka kohtuni jõudnud. Kaitsja

apellatsioonile vastates annavad kannatanud teada, et nad küll mõistavad, et antud

asjas on kaitsjal süüdistatava käitumisele raske leida pooltargumente, aga

sellegipoolest võiks hoiduda lahmivas stiilis ohvrisüüdistamisest alusetute ning

ebaloogiliste väidetega.

Tallinna Ringkonnakohtu 19.juuni 2023 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni

korras arutamisele kirjalikus menetluses. Pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega

27.juunini 2023. Täiendavalt seisukohti ei esitatud.

RIGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonidega

ja neile esitatud vastuväidetega, tulli alljärgnevatele järeldustele.

Süüdistatava kaitsja, kes ei ole küll esitatud apellatsioonis taotlenud süüdistatava

õigeksmõistmist KarS § 424 lg 2 järgi ega taotlenud ka selles osas muuta süüdistatava

käitumisele antud karistusõiguslikku hinnangut, tõstatab apellatsioonis vaidluse, kas

T.Paltsi poolt sõiduauto juhtimine joobeseisundis on tõendatud. Kohtukolleegium

möönab, et kaitsja seisukoht on apellatsioonis väljendatud väga segaselt, kuid välja

on loetav see, et apellandi arvates on T.Paltsile õiguste tutvustamata jätmine toonud

kaasa selle, et otsus ei kajasta Liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumist, mille

kohaselt mootorsõiduki juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema väljahingatavas

õhus on alkoholisisaldus 0,75 mg/l ühe liitri kohta või rohkem. Kohus leidis, et T.Paltsi

joobeseisund (rikkus sellega LS § 69 lg 1) põhjustas tema poolt ka liiklusseaduse §

14 lg 2, § 16 lg 1 nõuete rikkumise.

Tõsi on see, et tõendusliku alkomeetri väljatrüki juures olevast KorS § 38 sätestatud

õiguste väljavõte on toimikus olemas, kuid sellel puudub T.Paltsi allkiri selle kohta, et

temale neid õigusi ka tutvustati. Kohtukolleegiumi hinnangul ei anna nimetatud asjaolu

alust maakohtu otsuse tühistamiseks T.Paltsi süüdimõistmises KarS § 424 lg 2 järgi.

Oluline on küsimus, kas T.Palts oli teadlik, mis oli konkreetse toimingu põhjus ja

eesmärk ning seda, et tal on õigus keelduda tõendusliku alkomeetriga alkoholijoobe

tuvastamisest aga ka õigus tulemust vaidlustada. Nagu nähtub toimikus olevast

patrullpolitseiniku ettekandest, siis tegelikult selgitati T.Paltsile korduvalt tema õigusi

ja seda ka indikaatorvahendi kasutamisel, kus protokollil on ka selle kohta allkiri ka

olemas. Pärast indikaatorvahendi kasutamist saadud tulemust, selgitati T.Paltsile

vajadust joobe tuvastamiseks ka tõendusliku alkomeetriga. Seejuures selgitati ka

veelkord KorS § 38 sätestatud õigusi. Kohtukolleegiumi hinnangul oli T.Palts teadlik ka

oma õigustest, mis tulenevad tõendusliku alkomeetri kasutamisest. Usutav on

politseitöötaja ettekanne seetõttu, et kohtukolleegiumi hinnangul on eluliselt usutav, et

olukorras, kus kasutatud on indikaatorvahendit, mis annab positiivse tulemuse,

selgitatakse kontrollile allutatud isikule, mis põhjuse tuleb järgmiseks kasutada

tõenduslikku alkomeetrit e miks tuleb veel puhuda ning mis toob kaasa keeldumine ja

kuidas on võimalik vaidlustada toimingut. Veel veenab kohtukolleegiumi selles, et

T.Palts oli kõigist oma õigustest teadlik ka see, et esiteks, ta tunnistas alkoholi

tarvitamist, ta ei keeldunud alkotestist ja oli nõus vabatahtlikult seda tegema ning ei

tema ega ka tema kaitsja ei ole maakohtus sellele puudusele mingit tähelepanu

pööranud ega ka selle väitega süüd vaidlustanud ning veel vähem, et selle allkirja

puudumisega seonduvalt leebemat karistust taotlenud. Kaitsja on maakohtu istungil

leidnud, et kuriteo kvalifikatsioon on õige. Mõlemad teod on T. Palts tema enda sõnul

toime pannud. Tõendid on kohtukõlbulikud. Mu kaitsealusega olid pikad vestlused, et

määratleda, millises menetluses on kõige parem edasi minna, jäi, et lühimenetlus.

Hagid oleme õigeks võtnud.

Kohtukolleegium, nõustub maakohtu seisukohaga selles, et tõendatud on, et T.Palts

oli sõiduautot juhtides LS §-s 69 lg-s 2 sätestatud näitusid ületavas joobes, kuid peab

vajalikuks viidata nö igaks juhuks ka Riigikohtu praktikale, mis toetab ka sellisel juhul,

kui esinevad asjaolud, mis annaks alust tõendusliku alkomeeteriga joobe tuvastamise

kui tõendi kõrvale jätta, seisukohta, et kuritegu on toime pandud ja see tuleks

kvalifitseerida KarS § 424 lg 2 ja 25 lg 2 järgi. Samas lahendis on jäänud üks

riigikohtunik ka eriarvamusele ja selgitanud, et KrMS §-s 61 sätestab tõendite vaba

hindamise põhimõtte, mis tähendab muuhulgas seda, et kohtunik ei ole ega tohigi olla

enda

siseveendumuse

kujundamisel

piiratud

mingite

n.ö

ainumõeldavate

tõendamisreegli(te)ga. Kohtunikule ei saa tõendiliigiliselt ette kirjutada, millistel

eeldustel on mingi asjaolu tõendatud ja millal mitte. Tõendid peavad olema mõistagi

seaduslikud, menetluslikult lubatud ning süüküsimuse lahendamiseks kehtivaid

tõendamisstandardeid silmas pidades küllaldased ja nende käsitlemine allub

erinevatele piirangutele, mis tulenevad nii seadusest kui ka väljakujunenud praktikast,

kuid kindlasti ei luba kõnealune säte arusaama, kus mingi asjaolu tõendamine oleks

võimalik ainult ja ainult teatud spetsiifilise tõendiliigi abil. Et praktikas on joobeseisundi

tõendamise kõige paremaks ja usaldusväärsemaks meetodiks taadeldud alkomeeter

või vereproov, on mõistagi väljaspool kahtlust, kuid kindlasti ei saa välistada olukorda,

kus isegi in dubio pro reo põhimõtet maksimaalselt isiku kasuks rakendades on

võimalik vähemalt mõningatel erandlikumat laadi juhtudel jõuda järeldusele, et isik oli

sõiduautot juhtides Liiklusseaduse § 69 lg-s 2 sätestatud näitusid ületavas

joobeseisundis. Just selliselt arutleb riigikohtunik P.Randma oma eriarvamuses

Riigikohtu 21. oktoobri 2019. a määrusele asjas nr 4-19-1178. Muuhulgas peab ta

vajalikuks mainida, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. jaanuari 2010. a otsuse nr 3-

1-1-112-09 osas, et teadupärast on KrMS § 364 kohaselt Riigikohtu otsuses esitatud

seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel kohustuslikud ainult sama asja

uuesti läbivaatavale kohtule. Seega ei ole tõendite vaba hindamise põhimõtet silmas

pidades välistatud mõnes teises kohtuasjas lahendis nr 3-1-1-112-09 sedastatust

erinevale seisukohale jõudmine. Ehk siis viidatud lahendis on Riigikohus tulnud

järeldusele, et sarnasel juhul e kui menetlusalune isik ei varja enda ütlustes, et ta

tarvitas alkoholi ja seejuures märgib ka joodud alkoholi koguse ning seda, et istus

seejärel rooli ja kui pärast politsei poolt kinnipidamist on temal tuvastatud ka

joobeseisundile viitavaid tunnuseid, joovet kinnitas ka indikaatorvahendi kasutamine

ja ka sõit lõppes juhtimisvõimetusest avariiga, siis võib olla tegu ka KarS § 424 lg 2 ja

25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteokatse toimepanemisega. Eriarvamusele jäänud

riigikohtunik aga leiab, et sellised tehiolud lubavad kaaluda ka lõpuleviidud kuriteona

kvalifitseerimist.

Nagu eelnevalt märgitud, siis praegusel juhul toetab ringkonnakohus seda seisukohta,

et olenemata allkirja puudumisest KOrS § 38 õiguste selgitamise lehel, on T,Palts

tegelikult olnud oma õigustest teadlik, sest tegelikult neid temale ka selgitati, kuid tema

süü ei oleks ka välistatud juhul kui tõendusliku alkomeetriga saadud tulemus tuleks

kõrvale jätta.

Mis puudutab süüdistatavale mõistetud üksikkaristusi, siis ka siin ei näe

kohtukolleegium alust maakohtu otsuse tühistamiseks apellatsioonides esitatud

alustel.

Vaidlust ei ole selles, et maakohus on juba arvestanud karistust kergendava asjaoluna,

et süüdistatav oma süüd tunnistab ja kahetseb. Tõsi on ka see, millele osundavad

kannatanud, et süüdistatava poolt toimepandud kuritegude tõenduslik baas on selline,

mis ei jäta võimalusi süü eitamiseks. Kahetsuse avaldamine sellises olukorras on ka

pigem loogiline ja loomulik jätk sellele, et saavutada leebemat karistusõiguslikku

kohtlemist kohtu poolt. Samas aga ülemäära rõhuda selle kahetsuse sellisele siirusele,

mis annaks veel kergendada karistusmäärasid, on kohtukolleegiumi hinnangul

olukorras, kus püütakse kannatanutele ette heita süüd, et nende maja maha põles,

edutu.

KarS § 203 lg 1 järgi on maakohus mõistnud süüdistatavale karistuseks 3 aastat, mis

ületab sanktsiooni keskmäära. Seda heidavad apellandid maakohtule ette. Samas,

sanktsiooni ülemmäärast jääb siiski mõistetud karistus 2 aastat allapoole ja

seaduseandja poolt kehtestatud 5 aastane sanktsiooni ülemmäär tähendab sisuliselt

seda, et ka see on kellegi jaoks mõeldud. Adekvaatne ei ole karistuspraktika, mida

taotlevad sisuliselt apellandid e et puhtsüdamlik kahetsus karistust kergendava

asjaoluna tähendab automaatselt seda, et karistus peab jääma alla sanktsiooni

keskmäära. Kohtukolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Vaidlust ei ole selles, et

KarS § 203 lg 1 etteheidetava kuriteo tehiolud e teo asjaolud võivad olla vägagi

erinevad. Seda, et isikule mõistetav karistus sõltub süü suurusest, mis on omakorda

vahetult seotud talle etteheidetava teo asjaoludega, on Riigikohus korduvalt

rõhutanud. Riigikohus on näiteks otsuses 3-1-1-76-12 selgitanud, et KarS § 56 lg 1

kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Isiku süü hindamisel tuleb

lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo

ebaõiguse mahust, samuti KarS §-s 57 sätestatud karistust kergendavatest ja KarS §-

s 58 loetletud karistust raskendavatest asjaoludest. Muuhulgas on seda rõhutanud ka

Riigikohtu üldkogu väärteoasjas nr 3-1-1-116-09. Need asjaolud mis praegusel juhul

ilmselgelt suurendavad süü suurust ja kergitavad mõistetud karistuse määra

konkreetses karistusraamistikus üle sanktsiooni keskmäära seejuures kaaludes ka üle

kergendava asjaolu e puhtsüdamliku kahetsuse mõju, on järgmised. Praeguses

kaasuses on võõraks asjaks KarS § 203 mõttes kinnisasi ja seejuures terve elamu.

Teatavasti võib selleks olla ka teiseliigiline vara e vallasasi aga ka vara oluline osa jne.

Kuriteo objektiivse koosseisu täidab asja kahjustamine, mis võib seisneda selle

rikkumises või hävitamises. Praegusel juhul on elamu hävitatud e erinevalt rikkumisest

muudab asja hävitamine selle asja lõplikult kasutamiskõlbmatuks. Asja kahjustamise

viisiks on süütamine. Kuriteo toimepanemise viis iseloomustab antud juhul ka ilmekalt

süüdistatava tahtluse sisu e seda, et ta kavatsetult tegutseski asja hävitamise

eesmärgil. Samuti tuleb arvestada seda, et asja kahjustamisega KarS § 203 mõttes on

tegemist sel juhul, kui kahju on oluline. Praegusel juhul on hävitatud vara väärtuseks

150000 eurot, mis ületab ligi 40 korda olulise kahju alammäära. Mis puudutab

apellantide etteheiteid kannatanutele, et nad hoidsid majapidamises vajamineva

bensiiniga kanistrit aiamajas, siis need on kohtukolleegiumi hinnangul asjakohatud.

Bensiini ei hoitud sellistes tingimustes, mis oleks saanud kaasa tuua iseenesliku

süttimise. Bensiini ei hoitud elumajas, mis süütamise tagajärjel hävis. Ei hoitud lastele

kättesaadavas kohas jne. Süüdistatav tungis sisse aiamajja ja seda mitte mingitel

heatahtlikel eesmärkidel, võttis sealt kanistri kütusega ning veel mingi õliga, viis selle

elumaja juurde, valas elumaja peale tühjaks ja pani põlema. Samuti ei mõjuta

süüdistatava süüd ega selle suurust asjaolu, et vara ei olnud kindlustatud. Seega ei

ole tuvastanud kohtukolleegium selliseid asjaolusid, mis annaks alust kergendada

süüdistatavale maakohtu poolt KarS § 203 lg 1 järgi mõistetud vangistuse määra. Küll

aga teadis süüdistatav, kelle maja see on ning ilmselgelt oli temale teada ka see, mida

selline elukoht selle omanikule tähendab. Süüdistatav ei teadnud küll seda, et naine,

kellega oli ta kunagi olnud lähisuhtes, on surnud ning tema kavatsetud teo tagajärg

selle teo tegeliku adressaadina ei jõua, kuid see ei vähenda seda moraalset kahju, mis

maja ja kogu selle sees olnud vara sh mälestusesemed, fotoalbumid jne hävimine on

tekitatud maja endise omaniku lastele. Kannatanud on põhjalikult segitanud, mis

nende jaoks see maja tähendas ning miks selle hävimine on neile kaasa toonud

hingelisi üleelamisi ja tekitanud sellega mittevaralist kahju. VÕS § 128 lg 5 kohaselt

hõlmab mittevaraline kahju muuhulgas ka kahjustatud isiku hingelist valu ning

kannatusi. Kannatanutel tekkis sellega seoses õigus VÕS § 134 lg 4 alusel

mittevaralise kahju hüvitamisele. Eeldused hüvitise nõudeks on kohtukolleegiumi

hinnangul täidetud. Erandlikeks asjaoludeks on praegusel juhul asjaolu, et tegemist on

elumajaga, milles hävisid asjad, milliste suhtes on kannatanutel eriline huvi ja seda

eelkõige isiklike põhjuste tõttu. Kas kannatanud nõuavad mittevaralise kahju

hüvitamist rahalise hüvitisena või nad seda ei tee, see on kannatanute valik.

Kannatanud on ka selgitanud, et saavad aru, et mittevaralise hüvitise nõude

heastamine süüdistatava poolt on lootusetu kuna tal puudub vara, sissetulek ja on

palju täitmata rahalisi kohustusi. Kohtupraktikas on rõhutatud, et mittevaralise kahju

hüvitamise nõue kriminaalmenetluse raames võimaldab kannatanul ületada kuriteo

negatiivseid tagajärgi. Samuti võimaldab see korvata ühiskonna õiglustunde riivet, mis

kuriteoga kaasneb. Vaidlust ei ole ka selles, et olukorras, kus kannatanud on teadlikud

sellest, et nende kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis ei ole reaalselt

täidetav vähemalt selliselt, et see aitaks kuidagi neil ületada kuriteo negatiivseid

tagajärgi, ei saa kuidagi neile ette heita seda, et nad ei ole mittevaralise kahju nõuet

esitanud. Samas tuleb aga rõhutada sedagi, et Riigikohus on selgitanud, et õiglaseks

ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu ärahoidvaks karistuse kohaldamiseks, tuleb kohtul

arvestada kõiki süüdlasele kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis (3-1-1-37-07, p 23).

Kui süüdistatava suhtes tehtud õigusjärelm on juba eos selline, mis ei ole reaalselt

täidetav, siis ei oma see ka mõju karistuse eesmärkide saavutamisele ning isiku

suunamisele edaspidi süütegude toimepanemisest hoidumisele. Kuna kohtupraktika

on jaatanud, et suured rahalised kohustused nt konfiskeeritud vara väärtus jms. võivad

mõjutada ka põhikaristust selle kergendamise suunas, siis ei näe kohtukolleegium ka

midagi etteheidetavat selles, et kannatanute hingelised üleelamised on arvestatavad

konkreetse kuriteo asjaoluna, mis koostoimes teiste asjaoludega mõjutavad süü

suurust ja annavad alust lugeda süü keskmisest suuremaks.

KarS § 424 lg 2 järgi mõistetud karistus 2 aastat ja 6 kuud ületab samuti sanktsiooni

keskmäära ja kohtukolleegiumi hinnangul on selleks ka põhjendatud alus. Nagu juba

eelnevalt märgitud ei ole selleliigilistes kuritegudes üldjuhul süüd võimalik eitada e et

süüdistatav on autoroolist tabatud joobes. Kahetseda puhtsüdamlikult oma tegu

sellises olukorras ei ole võrreldav siira kahetsusega, mida avaldatakse olukorras, kus

just süüdistatava süü omaksvõtt on muude tõendite kõrval määrava tähtsusega ning

isik, kes on võtnud vastu otsuse vastutada toimepandu eest aitab aktiivselt kaasa

kuriteo avastamisele ja avaldab ka siiralt kahetsust, et ta kuriteo toime pani. Samuti ei

saa isiku puhul, kes võib öelda regulaarselt paneb toime samalaadseid kuritegusid e

saab kohtu poolt karistada aga paneb uuesti samasuguse teo, rääkida

puhtsüdamlikust kahetsusest, mida kohus peaks n. „kinnisilmi“ uskuma ja kujundama

karistusotsuse, mis ongi mõjutatud vaid sellest kergendavast asjaolust. On igati

loogiline, et igal järgmisel korral väheneb kohtu usk sellisesse väidetavasse siirusesse,

mida kahetsust avaldades püüab rõhutada selle avaldaja. Seejuures on tegemist

kuriteoga, mille puhul seaduses loetletud karistust raskendavaid asjaolusid

kohtupraktikas sisuliselt kunagi ei esine. See aga tähendab seda, et seaduseandja

poolt määratud sanktsiooni ülemmäär jääks pelgalt keskmäärast üles-alla põhimõttel

karistuse mõistmisel kohtu jaoks „kättesaamatuks“. Sestap ongi tegelikult just

Riigikohtu praktikast tulenev seisukoht, et ka kuriteo asjaolud on süü suuruse

hindamisel olulise tähtsusega.

Maakohus on arvestanud kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, kuid

selliseid asjaolusid, mis annaks samal põhjusel karistust vee kergendada ei ole.

Kohtukolleegiumi hinnangul mõjutab konkreetsel juhul süü suurust ka rikkumise

intensiivsus ja see on omakorda seotud sellega, kui pikalt süüdistatav joobes olekus

sõidukit juhtis. Ta alustas sõitu Haeska külast, sõitis Piritale töökoha juurde ja seejärel

jätkas liikumist kodu poole). Selles, kui pikalt joobes sõidukijuht liigub teedel, väljendub

ka tema teo ohtlikkus aga ka suhtumine õiguskorda. Karistuse mõistmisse kaasatavate

teo toimepanemise asjaolude hulka kuulub süüd suurendava faktorina ja

juhtimisvõimetuse iseloomustava asjaoluna ka fakt, et sõit lõppes süüdistatava jaoks

liiklusõnnetuse põhjustamisega e otsasõiduga.

Riigikohus on oma otsuses 1-22-227 p.12 andnud kohtutele juhise, kuidas pärast süü

suuruse ja sellele vastava karistuse kindlaks määramist kohus korrigeerib seda eri- ja

üldpreventsiooni kaalutlustest lähtuvalt. Nimelt selgitatakse otsuses, et karistuse

mõistmise selles staadiumis hinnatakse eripreventsiooni vaatepunktist, kas

arvestades süüdistatava isikut (näiteks tema karistustundlikkust või tuvastatud

asjaolude põhjal tehtud prognoosi tema edasise käitumise suhtes), on vajadus teosüü

suurusele vastavat karistust karmistada või leevendada.

Kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04 on Riigikohus selgitanud, et kohtutel tuleb karistuse

mõistmisel silmas pidada ka karistuse kohaldamise eesmärke. Igasugune

mõjustamine toimub isiksuse, tema hoiakute muutmise kaudu. Seetõttu peab karistuse

eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks – prognoosimaks, milline karistus on

efektiivseim, mõjustamaks süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma –

arvestama ka süüdlase isikut. Näiteks on Riigikohtu praktikast otsus 3-1-1-13-11,

milles on isikut iseloomustavaid andmeid vaadeldud karistuse kohaldamise iseseisva

alusena süü ja õiguskorra kaitsmise huvi kõrval. Hinnatud on isiku eelnevaid

kuritegusid ja karistusi uue kuriteo valguses ja jõutud järeldusele, et isikul

väljakujunenud kuritegelik elustiil ja eelmiste karistuste olematu mõju tingib raskeimat

karistust.

Süüdistatav on joobeseisundis sõiduauto juhtimise eest kahe aasta jooksul kohtu all

kolmas kord. Kahel korral on kohus ilmutanud usaldust ja karistanud teda esimest

korda tingimisi vangistusega, teist korda üldkasuliku tööga. Mõlemal korral on ta kohtu

usaldust kuritarvitanud ja pannud toime uue kuriteo – esimest korda katseajal, teist

korda üldkasuliku töö tegemise ajal. Eelöeldu annab alust väita, et T.Paltsile ei ole

eelnevad karistused mingit mõju avaldanud ning leebed karistused on tema

karistamatuse tunnet süvendanud. Tema karistustundlikkus on väga väike, mistõttu

ongi põhjendatud raskema karistuse mõistmine. T.Paltsi poolt toimepandud joobes

juhtimise episoodide süsteemsus ja nende ajavahemikud aga samuti see, kui pikki

vahemaid joobes rooli istudes võtab ette süüdistatav, lubab kohtukolleegiumil väita, et

karistamatuse tunde süvendamisele on mõjunud ka sellised episoodid, mis on

süüdistatava jaoks lõppenud politseile vahele jäämiseta. Samuti süvendab

süüdistatava karistusregister kohtukolleegiumi veendumust selles, et mida pikem on

vangistusmäär, seda pikemaks muutuvad ka T.Paltsi joobes rooli istumise

ajavahemikud, mis omakorda aitab kaasa õiguskorra kaitsmise huvidele.

Viimati viidatud Riigikohtu otsuses on rõhutatud, et üldpreventsiooni eesmärgil

korrigeeritakse karistust juhul, kui seda nõuavad erandlikult õiguskorra kaitsmise

huvid. Selles osas tsiteerib kohtukolleegium taaskord Riigikohut. Tsitaat pärineb küll

kahekümneaastatagusest otsusest, kuid ei ole ka tänaseks päevaks kaotanud oma

aktuaalsust. Nimelt, otsuses 3-1-1-26-04 ütles Riigikohus välja seisukoha, et olukorras,

kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu

inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis

annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh

eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt

karistatavate õigusrikkumistega.

Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium, et üksikkaristuste kergendamiseks puudub

põhjendatud alus.

Vaidlustatud on ka KarS § 64 lg 1 alusel vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud

üksikkuritegude eest mõistetud karistuste liitmist ja nimelt seda, et maakohus on sel

alusel liitnud karistused kumulatsioonipõhimõttel ja taotletakse kergeima põhimõtte

alusel e absorbtsioonipõhimõttel. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-20-16 selgitanud,

et liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise

vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui

liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest

ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale. Vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteod,

milliste eest mõistetud üksikkaristustest tuleb moodustada liitkaristus, on eriliigilised

ning kohaldades karistuste liitmisel nö karistuste katmise põhimõtet, jääks ühe kuriteo

e antud juhul liiklussüüteo ebaõigus karistuse mõistmisel arvestamata. Arvestades

seda, et praegusel juhul oleks võimalik maksimaalne liitkaristus 5 aastat e KarS § 203

lg 1 sanktsiooni ülemmäär ja selles määras võimaldaks karistust mõista ka

üksikkaristuste summa, ei saa maakohtu poolt mõistetud liitkaristust 4 aastat, mis

lüheneb lühimenetluse sätete kohaldamisel 2 aasta 8 kuuni, lugeda selliseks

karistuseks, mille tühistamiseks esineks KrMS § 338 p 4 märgitud alus e et see ei vasta

kuritegude raskusele ja süüdimõistetu isikule.

Eelmise kohtuotsusega ärakandmata karistuse liitmine on seaduse kohaselt võimalik

vaid täies ulatuses ning ka see on mõjutanud lõplikku ärakandmisele kuuluvat

liitkaristust.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse

tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-test 1 , 2

jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 13.märtsi 2023 otsuse muutmata ja

apellatsiooni rahuldamata.

Süüdistatava kaitsja adv. Merike Allikmääe on esitanud taotluse hüvitada

apellatsioonimenetluses

tekkinud

õigusabi

kulud.

Kaitsja

kulutas

apellatsioonimenetluses õigusabi andmisele kokku 1 h ja 56 min, mille eest on tasu

140 eurot ja koos käibemaksuga 168 eurot. Kohtukolleegium peab taotlust

põhjendatuks. Kuna KrMS § 185 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse

käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud

selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud, siis tuleb menetluskulud

süüdistatavalt välja mõista.

/allkirjastatud digitaalselt/