2-20-1992/31 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov ja Vallo Kariler

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.06.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-1992

Kohtuasi

FlagPublishing OÜ hagi Ngoumsane Ballabey OÜ (end.

QUANTUM LOGISTICS OÜ) vastu võla nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 02.07.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Ngoumsane Ballabey OÜ (end. QUANTUM LOGISTICS

OÜ) apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

142 958 eurot 70 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) FlagPublishing OÜ (registrikood

10067761), lepingulised esindajad Aire Põder ja Indrek

Põder

Kostja (apellant) Ngoumsane Ballabey OÜ (end.

QUANTUM LOGISTICS OÜ) (registrikood 11646627),

lepinguline esindaja Andreas Lunden

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 02.07.2021 otsus osas, millega maakohus mõistis

Ngoumsane Ballabey OÜ-lt FlagPublishing OÜ kasuks välja 01.03.2019

laenulepingust tuleneva põhivõla 85 000 eurot, intressi 1389,52 eurot, alates

20.11.2019 kuni 16.01.2020 viivise 1079,73 eurot ja viivise 85 000 euro suuruselt

põhivõlalt võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates 17.01.2020 kuni

põhivõla tasumiseni, samuti menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus

otsus, millega jätta tühistatud osas FlagPublishing OÜ hagi Ngoumsane Ballabey

OÜ vastu rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda.

2. Jätta maakohtu otsuse resolutsioon muus osas muutmata, täiendades osaliselt

kohtuotsuse põhjendusi.

3. Ngoumsane Ballabey OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

2-20-1992

4.1. Rahuldada FlagPublishing OÜ hagi osaliselt.

4.2. Mõista Ngoumsane Ballabey OÜ-lt FlagPublishing OÜ kasuks välja 30.04.2019

sõlmitud laenulepingust tulenev põhivõlg 43 000 eurot.

4.3. Mõista Ngoumsane Ballabey OÜ-lt FlagPublishing OÜ kasuks välja alates

20.11.2019 kuni 16.01.2020 viivis 546,22 eurot põhivõlalt ehk 43 000 eurolt.

Samuti mõista Ngoumsane Ballabey OÜ-lt FlagPublishing OÜ kasuks välja

viivis põhivõlalt ehk 43 000 eurolt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates 17.01.2020 kuni põhivõla tasumiseni.

4.4. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. FlagPublishing OÜ (hageja) esitas 06.02.2020 (täpsustatud 11.03 ja 24.09.2020) Harju

Maakohtule Ngoumsane Ballabey OÜ (end. QUANTUM LOGISTICS OÜ, kostja) vastu hagi,

milles palus mõista 01.03.2019 laenulepingu alusel kostjalt välja põhivõla 85 000 eurot, intressi

1389,52 eurot, alates 20.11.2019 kuni 16.01.2020 viivise 1079,73 eurot ja alates 17.01.2020

kuni põhivõla tasumiseni seadusjärgses määras viivise. Samuti palus hageja mõista 30.04.2019

sõlmitud laenulepingu alusel kostjalt välja põhivõla 43 000 eurot, alates 20.11.2019 kuni

16.01.2020 viivise 546,22 eurot ja alates 17.01.2020 kuni põhivõla tasumiseni seadusjärgses

määras viivise. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid pooled 01.03.2019 kirjaliku

laenulepingu, mille alusel hageja andis kostjale laenu 85 000 eurot. Laenusumma tagasimaksete

alguskuupäev oli 01.07.2019 (lepingu p 1.3). Laenusumma tagasimaksete ja intressi maksete

tähtpäevad olid iga kuu 29. kuupäev (lepingu p 1.5). Kostja kohustus tasuma intressi määraga

2,5% aastas (lepingu p 1.4). Hageja maksis laenu välja ajavahemikus 11.03.2019 kuni

17.04.2019. Pooled sõlmisid 30.04.2019 suulise laenulepingu, mille alusel hageja andis kostjale

laenu 43 000 eurot, mille kostja kohustus tagastama paari kuu jooksul viimasest laenu

väljamaksest. Hageja tegi viimase laenu väljamakse 20.05.2019, seega oli laenu tagastamise

tähtpäev 20.07.2019. Pooled leppisid kokku, et kostja tagastab hagejale laenu tagasimaksetena

hageja arveldusarvele koos intressiga. Hageja ei ole andnud nõusolekut ega heaks kiitnud

kohustuse täitmiseks teistsuguse teo tegemist.

1.2. Kuna kostja jäi viivitusse 01.03.2019 laenulepingu alusel nelja osamakse tasumisega, siis

ütles hageja lepingu 19.11.2019 teatega ilma täiendavat tähtaega andmata üles. Samas teates

2-20-1992

teavitas hageja, et kostja jättis tagastamata ka 30.04.2019 laenulepingu alusel saadud laenu.

Seetõttu nõudis hageja kostjalt 129 536,99 euro, sh laenusummade 85 000 eurot ja 43 000 eurot

ning intressi 1536,99 eurot tasumist hiljemalt 26.11.2019, kuid kostja võlgnevust ei tasunud.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt sõlmisid pooled laenulepingud, mille alusel andis hageja kostjale

laenu, kuid hagejal puuduvad kostja vastu laenulepingutest tulenevad nõuded. Pärast

laenulepingute sõlmimist leppisid pooled suuliselt kokku, et kostja täidab laenu tagasimaksmise

kohustuse hageja ees Facebook Ireland Limited’ile (Facebook), tehes maksed vastavalt

Facebookilt

laekunud

arvetele.

Viimane

osutas

hagejale

kostja

maksete

arvel

reklaamiteenuseid. Kostja tegi maksed Facebookile ajavahemikus 12.03.2019 kuni 23.07.2019

kokku summas 132 033,39 eurot. Sellega on kostja laenulepingud täitnud. 01.03.2019

laenulepingus ei ole määratud arvelduskontot, millele tuleb teha laenu tagasimakseid. Samuti,

kuigi nimetatud lepingu p 2.1 näeb ette, et laenusaaja kohustub tasuma laenuandjale

osamakseid ja intressi maksegraafikus (lisa 1) toodud tähtpäevadel, siis maksegraafik puudub.

Pooltel puudub kokkulepe igakuiste tagasimaksete suuruse osas. Asenduskokkuleppe

olemasolu kinnitab ka asjaolu, et hageja ei saatnud enne 2019. a novembrit kostjale ühtegi

meeldetuletust laenukohustuste täitmiseks. Hageja ei ole samuti ühtegi Facebookile tehtud

makset kostjale tagastanud ega vaidlustanud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 02.07.2021 otsusega hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda.

Hagejale hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kohus kindlaks ei määranud.

3.1. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud:

-

pooled sõlmisid 01.03.2019 laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenu

85 000 eurot, mille kostja pidi tagastama alates 01.07.2019 osamaksetena iga kuu

29. kalendripäevaks. Intressi arvestati määraga 2,5% aastas. Laenulepingu p 8.1 järgi

võis lepingut muuta või täiendada ainult lepingupoolte kirjalikul kokkuleppel ning kõik

lepingutingimuste muudatused ja täiendused tuli vormistada lepingu lisadena. Hageja

kandis laenusumma kostjale ajavahemikus 11.03.2019 kuni 17.04.2019;

-

pooled sõlmisid 30.04.2019 suulise laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale

laenu 43 000 eurot, mille kostja kohustus tagastama paari kuu jooksul. Hageja kandis

laenusumma kostjale ajavahemikus 30.04.2019 kuni 20.05.2019;

-

kostja jäi 01.03.2019 lepingu alusel viivitusse nelja osamakse tasumisega ega

tagastanud ka 30.04.2019 lepingu alusel saadud laenu. Seetõttu ütles hageja lepingud

19.11.2019 teatega üles ja nõudis kostjalt 129 536,99 euro tasumist hiljemalt

26.11.2019.

3.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostja tõendanud, et ta pidi laenulepingutest

tulenevad

kohustused

täitma,

tehes

hageja

eest

makseid

Facebookile.

Suulise

asenduskokkuleppe sõlmimist ei tõenda hageja endise juhatuse liikme NL ja kostja seadusliku

esindaja GS ütlused ega hageja äripartneri kinnitus. Seejuures jättis kohus NL kirjaliku selgituse

arvestamata, kuna see oli vastuolus tema kohtuistungil antud ütlustega. 01.03.2019

laenulepingu järgi võib lepingut muuta ainult poolte kirjalikul kokkuleppel. Lisaks ei nähtu

kostja arvelduskonto ja Facebooki konto väljavõtetest seost hagejaga ega poolte vahel sõlmitud

2-20-1992

laenulepingutega. Ka asjaolu, et hageja ei saatnud kostjale enne 2019. a novembrikuud ühtegi

meeldetuletust laenukohustuste täitmiseks, ei tõenda laenu tagastamist. Samuti ei ole eluliselt

usutav, et samal ajal, kui hageja kandis kostjale üle laenu, hakkas kostja juba tegema hagejale

laenu tagasimakseid läbi Facebooki.

3.3. Kuna kostja jättis 01.03.2019 laenulepingust tulenevad kohustused täitmata ja hageja ütles

19.11.2019 kostjaga sõlmitud laenulepingud üles, siis on hageja nõue muutunud

sissenõutavaks. Hagejal on õigus arvestada 01.03.2019 laenulepingu alusel intressi alates

laenusumma osade kostja arvelduskontole kandmise päevast kuni laenulepingu ülesütlemiseni

19.11.2019. Samuti on mõlema laenulepingu puhul põhjendatud hageja viivisenõue alates

20.11.2019.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi

maakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohus ebaõigesti hinnanud tõendeid ja jätnud

tähelepanuta asjaolud, mis kinnitavad, et poolte vahel oli kokkulepe, mille kohaselt kostja tasub

hageja eest Facebooki arved. Asjas ei ole kindlaks tehtud, mille jaoks kandis hageja raha

kostjale. Kohtumenetluses on jäetud tähelepanuta, et hageja tegevusalaks on reklaami

vahendamine, mitte laenu andmine. Hageja sai klientidelt tasu Facebookis reklaami avaldamise

eest. Kuna hagejale ei antud krediitkaarti, siis vormistas hageja laenuna summa, mis läks kostja

krediitkaardiga seotud kontole. Saadud rahasummaga pidi kostja tasuma Facebookile hagejale

osutatud reklaamiteenuse eest. Kohus jättis tähelepanuta, et hageja tegi 07.03.2019 ise makse

Facebookile. Laenuleping on näilik ja sõlmitud üksnes selleks, et mitte tasuda käibemaksu.

Tõendamata on, et hageja tegi kostjale ülekandeid laenulepingute täitmiseks. 01.03.2019

laenulepingu p 1.2 järgi pidi laenusumma üleandmine toimuma osamaksetena kolme

pangapäeva jooksul, kuid seda ei järgitud. Samuti puudus tagasimaksegraafik. Lisaks on nõude

esitamine vastuolus hea usu põhimõttega, sest kostja täitis hageja eest tema kohustuse.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas, millega maakohus rahuldas hageja hagi 01.03.2019

laenulepingust tuleneva põhivõla, intressi ja viivise väljamõistmiseks, samuti menetluskulude

jaotuse osas. Tühistatud osas tuleb teha uus otsus, millega jätta hagi selles osas rahuldamata ja

menetluskulud poolte endi kanda. Muus osas tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi jätta maakohtu

otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Kostja

apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Ringkonnakohus selgitab, et kostja taotlus saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule ei ole

ringkonnakohtule siduv (vt ka RKTKm 22.02.2017, 3-2-1-157-16, p 11). Menetlusõiguse

norme ei ole maakohus selliselt rikkunud, mis tooks kaasa vajaduse saata asi uueks

lahendamiseks maakohtule.

2-20-1992

Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse resolutsiooni, märgib ringkonnakohus kehtiva

resolutsiooni tervikliku sõnastuse TsMS § 654 lg 22 alusel.

7. Hageja nõuab kostjalt põhivõla 128 000 eurot ning intressi ja viivise maksmist. Hageja

tugineb sellele, et ta andis kostjale 01.03.2019 ja 30.04.2019 laenulepingute alusel laenu ning

nõuab nüüd laenu tagastamist.

Kolleegium käsitleb esmalt pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimist (I), seejärel hagi

rahuldamise võimalusi 01.03.2019 laenulepingu alusel (II) ning edasi 30.04.2019 sõlmitud

laenulepingu alusel (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV).

I

8. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et 01.03.2019 ja 30.04.2019 lepingutele saab

kohaldada laenulepingu kohta sätestatut.

8.1. Pooled olid maakohtus ühel meelel selles, et 01.03.2019 ja 30.04.2019 lepingud on

olemuselt laenulepingud. Hageja tugines sellele, et ta andis 01.03.2019 laenulepingu alusel

kostjale 85 000 eurot laenu, mille kostja pidi tagastama osamaksetena. Hageja esitas ka

kirjaliku laenulepingu (I kd, tl-d 5–7). Samuti tugines hageja sellele, et ta andis 30.04.2019

sõlmitud suulise laenulepingu alusel kostjale 43 000 eurot laenu, mille kostja kohustus

tagastama paari kuu jooksul. Ka kostja esitas maakohtus läbivalt väiteid selle kohta, et hageja

andis talle laenu ja ta kohustus selle tagastama (vt nt I kd, tl-d 50 ja pöördel). Seega tuginesid

mõlemad pooled sellele, et nad sõlmisid laenulepingud. Samuti on viidatud asjaoludel

pooltevahelistel lepingutel laenulepingu tunnused võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 mõttes.

Eelnevat arvestades lähtus maakohus esitatud asjaoludel põhjendatult sellest, et pooled sõlmisid

laenulepingud.

8.2. Kolleegium märgib lisaks, et 01.03.2019 laenuleping vastab oma olemuselt krediidilepingu

tunnustele VÕS § 401 lg 1 tähenduses, sest laenatud rahalt tuli maksta tasu e intressi. Seaduses

käsitletakse siiski eraldi üksnes tarbijakrediidilepinguid ja muude krediidilepingute puhul

lähtutakse VÕS § 401 lg 3 kohaselt laenulepingu sätetest, mistõttu ei ole lepinguliikide

erinevus sisuline.

9. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud uued väited, mis seonduvad sellega, et pooled ei

sõlminud laenulepinguid, jätab ringkonnakohus tähelepanuta. Kostjal oli võimalik esitada kõik

need väited maakohtu menetluses ja kostja ei ole uute asjaolude lubatavust tingivaid asjaolusid

kohtu ette toonud.

9.1. Apellatsioonkaebuses esitas kostja uue väite, et hageja kandis raha kostjale mitte laenuna,

vaid edastas klientidelt reklaami jaoks saadud raha selleks, et kostja saaks hageja ja tema

klientide eest tasuda kolmandale isikule (Facebook Ireland Limited’ile). Kostja ei ole

varasemas menetluses seda väitnud. Maakohtus tugines kostja asjaolule, et pooled leppisid

kokku raha saamises laenuna, et see tagastada. Hageja nõude rahuldamisest keeldus kostja

põhjusel, et pooled leppisid kokku laenu tagasimaksmises kolmandale isikule.

Ringkonnakohus palus 04.05.2023 kirjaga (II kd, tl 15) kostjal viidata konkreetsete asjaolude

puhul, mida ta soovib, et asja arutamisel arvesse võetaks, millise menetlusdokumendiga on

asjaolu maakohtule esitatud, ning kui asjaolule ei ole varem tuginetud, siis esitada põhjendused,

mis peaksid uute asjaolude apellatsioonimenetluses esitamise lubatavuse tingima. Kostja asus

04.05.2023 vastuses (II kd, tl-d 19–20) seisukohale, et ta ei ole esitanud uusi asjaolusid, vaid

2-20-1992

viitas maakohtus esitatud tõenditele, millest saab neid asjaolusid järeldada. Kolleegium ei

nõustu kostja käsitlusega. Hagimenetlus on oma olemuselt võistlev menetlus, milles lähtutakse

poolte esitatust (TsMS § 5 lg 1; vt RKTKo 20.06.2011, 3-2-1-57-11, p 40). Pooled peavad

esitama kohtule asja lahendamiseks olulised faktilised asjaolud kirjalikult taasesitatavas vormis

oma avaldusena (eelkõige hagis ja vastuses). Kohus ei saa asjaolusid tõenditest ise välja otsida

ega oletada, mis asjaolusid võiks tõenditega tõendada (vt RKTKo 16.12.2013, 3-2-1-141-13,

p 17). Kostja ei tuginenud maakohtus asjaolule, et talle ei antud rahasummat laenuna, vaid

selleks, et ta kannaks selle edasi kolmandale isikule.

Samuti ei nõustu kolleegium sel põhjusel kostja arusaamaga, et maakohtu rikkumine

pooltevahelise

õigussuhte

kvalifitseerimisel

seisneb

Facebooki

hagejale

osutatud

reklaamiteenusega seotud asjaolude välja selgitamata jätmises (vt nt apellatsioonkaebuse

p 7.1 jj). Pool määrab ise, mis asjaolud ta kohtu ette toob ja kui vastaspool asjaolu vaidlustab,

siis peab pool välja tooma, millistele tõenditele ta asjaolu tõendamiseks tugineb. Kui kostja

leidis, et vajalik oleks olnud täiendavate tõendite kogumine, siis oleks ta pidanud esitama

õigeaegselt maakohtule vastavad taotlused.

9.2. Kostja esitatud uute asjaolude, millega kostja seab kahtluse alla laenulepingute sõlmimise,

arvestamiseks apellatsioonimenetluses ei ole alust. Kolleegium selgitab, et TsMS § 652 piirab

oluliselt uutele asjaoludele tuginemist apellatsioonimenetluses. Alused, millal uusi asjaolusid

apellatsioonimenetluses arvestada saab, on sätestatud TsMS § 652 lg-s 3. Nimetatud sätte järgi

tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid üksnes juhul, kui

asjaolu, millele tugineti, jäeti põhjendamatult tähelepanuta või kui asjaolu ei saanud mõjuval

põhjusel varem esitada. Seejuures peab pool uue asjaolu esitamise lubatavust TsMS § 652 lg 4

järgi oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama ning seda tegemata

jätab kohus asjaolu tähelepanuta. Kostja on apellatsioonkaebusest ja 04.05.2023 esitatud

vastusest nähtuvalt seisukohal, et ta jäi maakohtus asjakohaselt esindamata. Kolleegium leiab,

et mõjuvaks põhjuseks TsMS § 652 lg 3 mõttes ei ole see, et asjaolu jättis esitamata

menetlusosalist maakohtus esindanud esindaja (vt ka RKTKm 07.05.2014, 3-2-1-24-14, p 10,

kus esindaja tähtaja möödalaskmist ei loetud mõjuvaks põhjuseks tähtaja ennistamiseks). Seega

ei ole märkused kostjat maakohtus esindanud lepinguliste esindajate käitumise aadressil

ringkonnakohtu hinnangul asjakohased.

Kuna kostja ei toonud apellatsioonkaebuses esile mõjuvat põhjust, miks ta ei saanud juba

maakohtus tugineda asjaolule, et hageja ei maksnud talle raha laenuna, vaid selleks, et kostja

kannaks raha edasi kolmandale isikule, siis ringkonnakohus kostja sellekohaste uute väidetega

ei arvesta ja need tuleb jätta tähelepanuta. Asja materjalidest ei nähtu, et uute väidete esitamise

põhjuseks saaks olla maakohtu poolt menetlusõiguse normi oluline rikkumine (TsMS § 652

lg 3 p 2). Samuti vaidles hageja 24.05.2023 vastuses (II kd, tl 22 pöördel) kostja

apellatsioonkaebuses esitatud uute asjaoludega arvestamisele vastu.

10. Kolleegiumi hinnangul ei anna ka teised apellatsioonkaebuse väited alust poolte lepingulisi

suhteid ümber kvalifitseerida.

10.1. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et laenulepingut tuleks pidada

näilikuks tehinguks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 tähenduses. Kostja

väidab, et laenuleping sõlmiti üksnes selleks, et mitte tasuda käibemaksu. Kolleegiumi

hinnangul ei ole see väide piisavalt põhjendatud ega muuda tehinguid näilikeks.

Apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude põhjal ei ole võimalik tuvastada, et

laenulepingute puhul oli poolte tahe tekitada üksnes õigusnäivust või varjata mingit muud

tehingut.

2-20-1992

10.2. Lisaks heidab kostja apellatsioonkaebuses ette, et hageja ei tõendanud, et ta kandis

kostjale rahasummad üle hagis nimetatud laenulepingutega seoses. Kolleegium selgitab, et kui

asjaolu ei ole vaidluse all, siis ei ole ka seda vaja tõendada (vt nt RKTKo 21.10.2020, 2-17-

18305, p 17). Kuna pooled olid maakohtus ühel meelel selles, et laen on välja makstud, siis ei

tulnud hagejal seda ka lähemalt tõendada.

11. Kuigi kostja nõustus maakohtus, et ta võttis laenulepingute alusel kohustused, ei

tunnistanud ta kohustuste rikkumist. Seetõttu hindab kolleegium järgmisena, kas maakohus

asus õigesti seisukohale, et kostja rikkus laenulepingutest tulenevaid kohustusi.

II

12. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus ebaõigesti, et 01.03.2019 laenulepingust tulenevad

nõuded on muutunud sissenõutavaks. Maakohus jättis ammendavalt välja toomata laenulepingu

ülesütlemise eeldused ja nõuetekohaselt hindamata, kas kostja rikkus lepingulisi kohustusi.

Seetõttu asus maakohus ekslikult seisukohale, et laenulepingu ülesütlemise eeldused on

täidetud.

13. Hageja nõuab laenu tagastamise kohustuse täitmist. Hageja nõude alus on VÕS § 108 lg 1,

mille kohaselt on võlausaldajal juhul, kui võlgnik rikub lepingust tulenevat raha maksmise

kohustust, õigus nõuda kohustuse täitmist. Täitmise nõude esitamise esmane eeldus on

kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on

muutunud sissenõutavaks. Hageja nõude rahuldamiseks tuli maakohtul seega esmalt kindlaks

teha, kas hageja laenu tagastamise nõue on muutunud sissenõutavaks, ja seejärel hinnata, kas

kostja on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku (vt ka

nt RKTKo 02.03.2015, 3-2-1-145-14, p 14).

Laen tuleb tagasi maksta vastavalt poolte kokkuleppele laenuperioodi jooksul, hiljemalt aga

laenulepingu lõpptähtajaks (VÕS § 82 lg 7). Enne laenu või krediidi tagastamise tähtaja

möödumist saab lepingut ühepoolselt lõpetada üksnes selle erakorralise ülesütlemise teel

(VÕS § 196), mis eeldab mõjuva põhjuse olemasolu. Mõjuvate põhjuste mitteammendavat

loetelu sisaldab VÕS § 399. Selle kohaselt on laenu ülesütlemiseks alust juhul, kui osade kaupa

tagastatava laenu puhul on laenusaaja viivituses rohkem kui kahe osa tagastamisega või ühe osa

tagastamisega kauem kui kolm kuud, laenusaaja rikub intressi maksmise kohustust või

kohustust kasutada laenu teatud eesmärgil.

14. Hageja ei toonud kohtu ette asjaolusid, mille alusel saaks tuvastada, et kostja rikkus

osamaksete tasumise kohustust ning seega, et hagejal oli alus 01.03.2019 laenuleping

VÕS § 399 lg 1 alusel üles öelda.

14.1. Hageja väitel tuli 01.03.2019 laenulepingu alusel saadud laen tagastada ja intressi maksta

igakuiste osamaksetena, kuid kostja jäi viivitusse nelja osamakse tasumisega. Sel põhjusel ütles

hageja 19.11.2019 teatega laenulepingu erakorraliselt üles. Kostja leidis, et ülesütlemise

eeldused ei ole täidetud. Kohus kohaldab õigust ise ning peab kontrollima, kas hageja on toonud

esile kõik nõude rahuldamise eelduseks olevad asjaolud ja vaidluse korral need ka tõendanud

(TsMS § 392 lg 1, § 436 lg 7 ja § 438 lg 1). Laenulepingu ülesütlemise eeldusena tuli asja

lahendamisel hinnata, kas kostja on laenu tagasimaksmise ja intressi tasumise kohustusi

rikkunud, jättes tasumata teataval maksetähtpäeval lepingu kohaselt maksmisele kuuluva

summa.

2-20-1992

14.2. Kolleegium nõustub apellatsioonkaebuse väitega (p 7.5; II kd, tl 3 pöördel), mille

kohaselt jättis maakohus põhjendamatult tähelepanuta kostja esitatud asjaolu, et puudub

laenulepingus nimetatud maksegraafik, mille järgi tuleks osamakseid tasuda. Maakohus rikkus

sellega ka kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8).

Laen tuleb tagasi maksta ja intressi tasuda vastavalt poolte kokkuleppele. Maakohus nõustus

hagejaga, et kostja rikkus lepingulisi kohustusi, kuid piirdus kohustuse sisu kindlaks tegemisel

sellega, et kostja pidi lepingu järgi laenu tagastama osamaksetena alates 01.07.2019 iga kuu

29. kalendripäevaks. Samas tõi kostja juba maakohtus esile, et kuigi laenulepingu p 2.1 nägi

ette, et kostja kohustub tasuma hagejale osamakseid ja intressi lepingu lisaks 1 olevas

maksegraafikus toodud tähtpäevadel, siis maksegraafikut ei ole veel määratud (I kd,

tl 51 pöördel). Samuti selgitas kostja, et pooled ei ole kokku leppinud igakuiste tagasimaksete

suuruses (I kd, tl 122 pöördel). VÕS § 26 lg 1 kohaselt võivad lepingupooled jätta lepingut

sõlmides mõnedes tingimustes kokku leppimata kavatsusega jõuda neis kokkuleppele tulevikus

või jätta need tingimused ühe lepingupoole või kolmanda isiku määrata (lahtised tingimused).

Maakohus ei tuvastanud kostja märgitud asjaolu, nagu oleksid pooled leppinud pärast

laenulepingu sõlmimist kokku, et kostja täidab laenulepingust tulenevad kohustused hageja ees,

tehes hageja eest makseid Facebookile. Seetõttu tuli maakohtul selleks, et välja selgitada, kas

kostja rikkus osamaksete tasumise kohustust või mitte, kindlaks teha, kas lepingus ettenähtud

maksegraafik on esitatud või kas muul moel on määratud, millises summas oleks kostjal tulnud

igakuiselt hagejale laenu tagastada ja intressi maksta.

14.3. Kuna hageja oli seisukohal, et kostja rikkus 01.03.2019 kirjaliku laenulepingu tingimusi,

kuid kostja väitis, et igakuiselt maksmisele kuuluvaid summasid ei ole vastavalt laenulepingule

määratud, siis lasus hagejal kohustus esile tuua ja tõendada, et ette nähtud on see, millises

summas oleks kostjal tulnud igakuiselt laenu tagastada ja intressi maksta. Hagilises

tsiviilkohtumenetluses tuleb nõude rahuldamise eelduseks olevad asjaolud kohtu ette tuua

hagejal. Kui hageja väidab, et kostja rikkus oma lepingulisi kohustusi, siis on üldisest

tõendamiskoormuse jaotusest (TsMS § 230 lg 1 I lause) lähtudes tema ülesanne esitada ja

tõendada seda näitavad asjaolud. Seejuures on kostjal negatiivse asjaolu (maksegraafiku

puudumine) tõendamise võimalused ka piiratud. Kuna hageja ei toonud maakohtus välja,

millises summas pidi kostja osamakseid tasuma, siis andis ringkonnakohus 04.05.2023 kirjaga

(II kd, tl-d 15–16) hagejale võimaluse faktiliste asjaolude selgitamiseks. Hageja ei täpsustanud

24.05.2023 vastuses (II kd, tl-d 22–23) kohustuse sisu.

14.4. Kolleegium leiab, et hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mille alusel saaks kindlaks

teha laenu tagasimaksmise ja intressi maksmise kohustuste rikkumise. Seetõttu ei saa ka teha

hageja soovitud järeldust, et esines laenulepingu erakorralist ülesütlemist õigustav mõjuv

põhjus VÕS § 399 lg 1 mõttes. Hageja ei toonud esile, et esitatud oleks maksegraafik, mille

järgi oleks lepingu kohaselt tulnud igakuiselt laenu tagastada ja intressi maksta. Hageja ei

väitnud ka, et ta oleks igakuiselt tagasimaksmisele kuuluva osa suuruse muul moel määranud,

ega toonud kohtu ette osamaksete suurusi. Samuti ei ole kohtu ette toodud laenu tagastamise

lõpptähtaega. Kuna hageja ei ole veel määratlenud kohustuse sisu, siis ei ole võimalik järeldada,

et kostja oleks igakuist laenusumma koos intressiga tasumise kohustust rikkunud.

14.5. Kolleegium märgib täiendavalt, et kui teada ei ole, millises summas tuleb iga kuu laenu

tagasi maksta, siis ei saa ka kindlaks määrata laenuandjale intressina makstava tasu suurust.

Maakohus eksis intressi mõiste sisustamisel, leides ebaõigesti, et kõigilt kostjale kantud

laenusummadelt lõppes alus nõuda intressi 19.11.2019 ehk päeval, mil hageja ütles kostjaga

sõlmitud laenulepingud üles. Maakohus tuvastas, et pooled leppisid kokku laenu osade kaupa

tagastamises. Riigikohus on selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja,

2-20-1992

siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu

kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest

kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud

raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates

laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega

õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise arvestamine (RKTKo 29.01.2007, 3-

2-1-137-06, p 17; 26.11.2012, 3-2-1-141-12, p 10). Riigikohtu arvates kohaldub sama põhimõte

ka osamaksetena tagastatava laenu puhul viivituses oleva osamakse suhtes, st alates osamakse

tasumise tähtaja saabumisest lõpeb tagasi makstava laenusumma osa suhtes intressi arvestus

ning viivitusse sattumise korral asendab seda viivis (RKTKo 05.11.2008, 3-2-1-89-08, p 15).

Maakohus tuvastas, et 01.03.2019 laenulepingu alusel kokkulepitud intressimäär on

2,5% aastas ning asjaolu, et pooled leppisid kokku laenu tagastamises igakuiste maksetena,

kuid ei tuvastanud, millises summas tuli osamakseid tasuda. Seetõttu selgitas ringkonnakohus

04.05.2023 kirjas (II kd, tl-d 15–16) hagejale eeltoodud õiguslikku käsitlust ja andis hagejale

võimaluse intressi nõude arvestust täpsustada. Hageja aga 24.05.2023 vastuses (II kd, tl-d 22–

23) intressi kindlaksmääramiseks vajalikke asjaolusid ega erikokkuleppeid üldpõhimõtetest

erineva intressi arvutamise viisi osas esile ei toonud.

15. Hageja jättis ka enne laenulepingu ülesütlemist täitmata kohustuse anda kostjale täiendav

tähtaeg osamaksete tasumiseks. Maakohus jättis kontrollimata, kas täidetud on lepingu

erakorralise ülesütlemise üldine eeldus, et eelnevalt oleks kohustusi rikkunud poolele määratud

mõistlik täiendav tähtaeg täitmiseks. Riigikohtu praktika järgi peaks laenuandja andma

VÕS § 196 lg 2 kohaselt laenusaajale enne laenulepingu ülesütlemist täiendava tähtaja

täitmiseks ning lepingu ülesütlemine oleks kehtivalt võimalik alles pärast täiendava tähtaja

tulemuseta möödumist (vt RKTKo 12.04.2006, 3-2-1-20-06, p-d 11–12). VÕS § 196 lg-s 2

sätestatud täiendava tähtaja andmise kohustus on olemuselt hea usu põhimõtte väljendus (vrd

nt lepingust taganemise kohta sarnaselt RKTKo 01.04.2009, 3-2-1-18-09, p 14). Erandid, mis

lubavad lepingu ülesütlemist täiendavat tähtaega määramata, on sätestatud VÕS § 116 lg 2 p-

des 2–4.

Kuna maakohus pooltega täiendava tähtaja andmise kohustust ei arutanud ega otsuses

eeldusena ei kontrollinud, siis andis ringkonnakohus 04.05.2023 kirjaga (II kd, tl 16) hagejale

võimaluse selles osas asjaolusid selgitada ja seisukohad esitada. Hageja 24.05.2023 vastuses

(II kd, tl-d 22–23) täiendava tähtaja andmise kohta seisukohta ei väljendanud ega esitanud ka

täiendavaid tõendeid. Hagiavalduses selgitas hageja, et ta ütles laenulepingu üles täiendavat

tähtaega andmata. Kuigi hageja väitis samal ajal, et ta pöördus korduvalt kostja poole

võlgnevuse tasumise nõudega (I kd, tl-d 1 pöördel ja 2 pöördel), ei ole hageja täpsustanud,

millal ta seda tegi. Kostja leidis, et väide, nagu oleks hageja korduvalt kostjale meelde tuletanud

kohustust võlga tasuda, on alusetu ja tõendamata (I kd, tl 51 pöördel). Seega oleks hageja

TsMS § 230 lg-t 1 järgides pidanud oma väiteid tõendama. Hageja ei esitanud tõendeid selle

kohta, et ta oleks andnud kostjale VÕS § 196 lg 2 järgi enne laenulepingu ülesütlemist

täiendava tähtaja osamaksete tasumiseks. Hageja ei ole ka tuginenud sellele, et esineks mõni

VÕS § 116 lg 2 p-des 2–4 sätestatud eranditest, mis lubavad lepingu ülesütlemist täiendavat

tähtaega määramata.

16. Ülaltoodud põhjendusi arvestades tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus

rahuldas hageja 01.03.2019 laenulepingu alusel lepingu täitmise nõudena (VÕS § 108 lg 1)

esitatud laenu tagastamise ja intressi tasumise nõuded, sest hageja ei toonud esile asjaolusid,

millest nähtuks, et nõuete eeldused oleksid täidetud. Kolleegium teeb asjas ise uue otsuse,

millega jätab need nõuded rahuldamata. Hageja ei toonud kohtu ette, et määratud oleks teataval

2-20-1992

maksetähtpäeval maksmisele kuuluva summa suurus, ning hageja jättis ka enne laenulepingu

ülesütlemist kostjale andmata täiendava tähtaja maksete tasumiseks. Seetõttu leiab kolleegium

erinevalt maakohtust, et 01.03.2019 laenulepingu erakorralise ülesütlemise eeldused ei ole

täidetud ning hageja nõuded ei ole muutunud sissenõutavaks.

Maakohus mõistis kostjalt välja ka VÕS § 113 alusel viivise laenu tagastamisega viivitamise

eest. Kuna laenu tagasimaksmise kohustus ei ole sissenõutavaks muutunud, siis ei ole kostja

laenu tagasimaksmise kohustuse täitmisega viivitanud. Seetõttu tühistab kolleegium maakohtu

otsuse ka selles osas ja teeb asjas ise uue otsuse, millega jätab hageja laenusummalt arvestatud

viivise nõude rahuldamata.

III

17. Maakohus rahuldas õigesti hageja 30.04.2019 suuliselt sõlmitud laenulepingust tuleneva

laenu põhiosa 43 000 eurot tagastamise ja viivise nõude, kuid kolleegium peab vajalikuks selles

osas maakohtu otsuse põhjendusi täiendada.

18. Hageja nõuab 30.04.2019 suuliselt sõlmitud laenulepingust tuleneva laenu põhiosa

43 000 eurot tagastamist laenulepingu lõppemise tõttu. Hageja nõude alus on VÕS § 108 lg 1.

Maakohus asus seisukohale, et laenusumma hagejale tagasimaksmise kohustus on muutunud

sissenõutavaks. Kuigi kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, siis ei ole maakohus otsuses

TsMS § 438 lg 1 I lause ja § 442 lg 8 I lause nõudeid eirates viidanud, millal laenu tagastamise

tähtaeg saabus. Selles osas tuleb otsuse põhjendusi täiendada.

18.1. Kolleegiumi hinnangul saab asuda seisukohale, et laenu tagastamise tähtpäev oli

20.07.2019. Maakohus tuvastas, et kostja kohustus 30.04.2019 sõlmitud laenulepingu alusel

saadud laenu tagastama paari kuu jooksul. Kostja ei ole selle asjaolu tuvastamist

apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Kolleegiumi hinnangul on laenu tagastamise tähtaeg

formuleeritud ebamääraselt, mistõttu tuleb selle täpne sisu kindlaks teha kokkuleppe

tõlgendamise teel. VÕS § 29 lg 1 I lause järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte

ühisest tegelikust tahtest, lg-s 4 sätestatakse, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa

kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda

samadel asjaoludel pidi mõistma. Objektiivsel tõlgendamisel tuleb arvestada VÕS § 29 lg 5 p-

des 4–6 märgitud asjaoludega.

Hageja mõistis poolte kokkulepet selliselt, et kostja kohustub tagastama laenu hagejale kahe

kuu jooksul viimasest laenu väljamaksest, mis toimus 20.05.2019, ehk laenu tagastamise

tähtpäev oli 20.07.2019 (vt hageja 24.09.2020 seisukoha p 2.4; I kd, tl 95). Kolleegium leiab,

et kuigi asja materjalide põhjal ei ole võimalik tuvastada, et selline oleks poolte ühine tegelik

tahe olnud, siis vastab selline tõlgendus ka lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaamale.

Tavaliselt antakse väljendile „paar kuud“ tähendus kaks kuud (VÕS § 29 lg 5 p 5). Võttes

arvesse, et laenulepingu sisuks on laenuandja kohustus anda laenusaajale üle laen ja võimaldada

laenusaajal laenusummat kokkulepitud aja jooksul kasutada, tuleks laenulepingu olemusest ja

eesmärgist lähtudes tähtaja alguseks lugeda viimase laenu väljamakse tegemise aeg (VÕS § 29

lg 5 p 4). Seega tuli kostjal laen tagastada kahe kuu jooksul alates viimase laenu väljamakse

tegemisest. Maakohus tuvastas, et hageja tegi viimase laenu väljamakse 20.05.2019. Kostja ei

ole apellatsioonkaebuses vastupidist väitnud. Kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes

arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 3 kohaselt viimase kuu vastaval päeval.

Seega pidi kostja laenu tagastama hiljemalt 20.07.2019.

2-20-1992

18.2. Kuna laenu tagastamise tähtpäev on saabunud, siis on hageja laenu tagastamise nõue

muutunud sissenõutavaks. Tähtajalise laenulepingu puhul muutub laenu tagastamise nõue

sissenõutavaks tähtpäeva saabumisel automaatselt, st lepingu eelneva lõpetamiseta laenuandja

poolt (VÕS § 82 lg 7). Kohustuse rikkumise korral võib laenuandja nõuda selle täitmist

VÕS § 108 lg 1 alusel.

19. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et kostja ei ole laenu tagastamise kohustust

täitnud.

19.1. Kolleegium märgib, et Riigikohtu praktika järgi on laenusaajal kohustus tõendada, et ta

on võlausaldajale laenu tagasi maksnud (RKTKo 17.11.2011, 3-2-1-96-11, p 12). Kohustus

loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel

ajal, kohas ja viisil (VÕS § 76 lg 3). Kohustus ei ole kohaselt täidetud, kui see on täidetud

isikule, kes ei ole võlausaldaja, kui puudub täitmiseks õigustatud isiku nõusolek või hilisem

heakskiit (VÕS § 79 lg 1).

19.2. Vaidlus puudub selle üle, et kostja ei tagastanud hageja arvelduskontole laenu summas

43 000 eurot. Kostja peamine vastuväide maakohtus oli, et pooled sõlmisid kokkuleppe laenu

tagastamiseks Facebookile. Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti asunud seisukohale, et

kostja ei ole sellise kokkuleppe olemasolu tõendanud. Maakohus ei rikkunud tõendeid hinnates

ja asjaolusid tuvastades menetlusõiguse norme. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu

otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 järgi neid ei korda. Kuigi kostja heidab

apellatsioonkaebuses ette, et maakohus jättis arvestamata kostja maakohtule esitatud asjaolu,

mille kohaselt tegi hageja esmalt ise 07.03.2019 Facebookile makse (I kd, tl 132 pöördel), siis

ei saa kolleegiumi hinnangul sellest järeldada hageja nõusolekut laenu tagastamiseks

Facebookile. Kolleegium selgitab, et võlgnik kannab riski, et vaidluse korral, kui nõusoleku või

heakskiidu olemasolu kohustuse täitmiseks kolmandale isikule ei õnnestu võlgnikul tõendada,

ei saa lugeda tema täitmist kohaseks, kohustus ei ole lõppenud ning ta peab kohustuse täitma

ikkagi võlausaldajale.

20. Kolleegium ei nõustu ka sellega, et hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja

ei ole esitanud väiteid, millest saaks järeldada, et hageja käitumine laenulepingust tulenevate

nõuete esitamisel oleks olnud kostja suhtes kuidagi pahatahtlik või muul põhjusel hea usuga

vastuolus (VÕS § 6 ja TsÜS § 138). Kui laenuleping on lõppenud, on laenuandjal õigus nõuda

tagasi maksmata laenusumma laenuandjale tagastamist. Vastupidiseks järelduseks ei anna alust

ka kostja väide, et ta täitis hageja kohustused Facebooki ees. VÕS § 78 lg 4 kohaselt võib

kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja

kolmanda isiku vahelisest suhtest, mh tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita

asjaajamisest (vt nt RKTKo 11.10.2005, 3-2-1-91-05, p 12; 16.06.2008, 3-2-1-54-08, p 13).

Seega, kui kostja täitis hageja eest kohustuse, võib tal olla tagasinõudeõigus hageja vastu.

Hageja nõuet ei muuda aga hea usu põhimõtte vastaseks see, et kostjal endal on hageja vastu

nõue.

21. Kuna seega hageja laenu tagastamise nõue on muutunud sissenõutavaks ja kostja ei ole

laenu tagasimaksmise kohustust täitnud, siis on maakohus põhjendatult rahuldanud

laenusumma 43 000 eurot väljamõistmise nõude.

22. Maakohus rahuldas põhjendatult ka hageja nõude mõista kostjalt välja viivis alates

20.11.2019. Hageja viivisenõude õiguslikuks aluseks on VÕS § 113 lg 1 I ja II lause, tulevase

viivisenõude osas ka TsMS § 367. Kuna kolleegium tegi kindlaks, et kostja pidi laenu

tagastama hiljemalt 20.07.2019, siis oli põhinõue muutunud selleks hetkeks sissenõutavaks.

2-20-1992

Seega jätab kolleegium maakohtu otsuse 43 000 euro suuruselt põhivõlalt viivise

väljamõistmise osas muutmata.

IV

23. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust asja sisulise lahenduse osas, tuleb

TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust. Ringkonnakohtu otsusega

rahuldatakse hagi osaliselt. TsMS § 163 näeb hagi osalise rahuldamise puhuks ette mitu

erinevat menetluskulude jaotamise viisi, mille vahel kohtul tuleb langetada kaalutluspõhine

valik. Seejuures saab kohus arvesse võtta nii hageja nõuete rahuldamise proportsiooni kui ka

muid asjaolusid, sh seda, kuidas lahenesid asjas kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult

on pooltel menetluses kulud tekkinud (vt nt RKTKo 20.12.2022, 2-19-2709, p-d 10–11).

Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas asjas õiglane jätta menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 järgi poolte endi kanda. Ringkonnakohus võtab arvesse hagi

rahuldamise ulatust (ca 33%), kuid samas ka, et kostja keskne ja olulisel määral menetluses

kulusid tekitanud väide, mille kohaselt ta on laenulepingutest tulenevad kohustused täitnud,

tehes maksed kolmandale isikule, ei olnud edukas.

24. Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.

25. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)