1-22-7938/55 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-22-7938

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. juuni 2023, Tallinn

Kohtuasja number

1-22-7938 (22231502576)

Kohtukoosseis

Elina Elkind, Julia Katškovskaja, Orvi Koik

Kohtuasi

Aleksei Lesnikovi ja Aleksei Babtšenko süüdistuses

KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi (lühimenetluses)

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 4. aprilli 2023. a otsus

Apellant

Süüdistatav Aleksei Lesnikov (isikukood: 38106146024;

elukoht: XXX; viibib vahi all Tallinna Vanglas; XXX;

emakeel: vene keel, valdab eesti keelt; XXX; XXX;

kriminaalkorras karistatud kolmel korral, viimati Harju

Maakohtu 20. septembri 2021. a otsusega nr 1-21-5361

KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, KarS § 65 lg 2 alusel mõisteti

liitkaristusena 1 aasta 2 kuud 8 päeva vangistust; vabanes

karistuse

kandmiselt

28. juunil

2022;

väärteokorras

karistatud korduvalt);

Süüdistatav Aleksei Babtšenko (isikukood: 38810160312;

elukoht: XXX või XXX; viibib vahi all Tallinna Vanglas;

Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: vene keel, valdab eesti

keelt; XXX; XXX, XXX; kriminaalkorras karistatud kahel

korral,

viimati

Harju

Maakohtu

14. novembri 2019. a otsusega nr 1-19-5539 KarS § 199 lg 2

p-de 7, 8, 9, § 184 lg 2 p-de 1, 2 ning § 202 lg 2 p 2 järgi 3

aasta 2 kuu pikkuse vangistusega; vabanes karistuse

kandmiselt 13. mail 2022);

Süüdistatava Aleksei Lesnikovi kaitsja vandeadvokaat

Margus Viira

Teised

apellatsioonimenetluse Aleksei Babtšenko kaitsja vandeadvokaat Liis Suik;

2(9)

pooled

Põhja Ringkonnaprokuratuur (esindaja ringkonnaprokurör

Deniss Medvedev);

Kannatanud C, X, Y OÜ

Menetluse vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 4. aprilli 2023. a otsus kriminaalasjas nr 1-22-7938 muutmata

ja apellatsioonid rahuldamata.

2. Rahuldada kaitsja riigi õigusabi tasu taotlus osaliselt ja määrata Advokaadibüroole

Viira&Partnerid seoses vandeadvokaat Margus Viira poolt Aleksei Lesnikovile

apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 172 eurot 80 senti,

sh käibemaks.

3. Välja mõista Aleksei Lesnikovilt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest

kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 172 eurot 80 senti, sh käibemaks,

mis tuleb tasuda 4 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, s.o igakuiselt 43 eurot 20

senti. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Aleksei

Lesnikovile eraldi dokumendina.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates

otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

PÕHIOSA

Süüdistus

1. Aleksei Babtšenkot ja Aleksei Lesnikovi süüdistati KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi

kokkuvõtvalt selles, et isikutena, kes on varem korduvalt vargusi toime pannud ja on nende

eest kriminaalkorras karistatud, tungisid nad ühiselt ja kooskõlastatult 27. juulil 2022 kella

01.00 ja 08.00 vahelisel ajal valdaja tahte vastaselt sisse Tallinnas XXX asuva eramu hoovi

(eramuga külgnevale piirdeaiaga ümbritsetud territooriumile) ning seejärel lukustamata

terrassiukse kaudu eramusse, kust võtsid ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära selles

eramus elavale C-le (C) kuuluvad asjad koguväärtusega vähemalt 7740 eurot. Samuti võtsid

A. Babtšenko ja A. Lesnikov eelnimetatud eramust ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära

selles eramus elavale C abikaasale X-le (X) kuuluvad asjad koguväärtusega 1801,48 eurot.

Samuti

võtsid

A. Babtšenko

ja

A. Lesnikov eelnimetatud eramust ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära Y OÜ-le kuuluva

ning selle osaühingu ainuosaniku ja juhatuse liikme X (X) valduses olnud asjad

koguväärtusega 5003 eurot. Varastatu väärtus on kokku vähemalt 14 544,48 eurot.

Maakohtu otsus

3(9)

2. Harju Maakohtu 4. aprilli 2023. a otsusega tunnistati A. Lesnikov süüdi KarS § 199 lg 2

p-de 7, 8 ja 9 järgi ja karistati teda vangistusega 3 aastat 6 kuud. KrMS § 238 lg 2 alusel

vähendati mõistetavat karistust 1/3 võrra, mistõttu kandmisele kuulub 2 aastat 4 kuud

vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistuse kandmise algust süüdistatava kahtlustatavana

kinnipidamisest 27. oktoobril 2022. Sama otsusega tunnistati A. Babtšenko süüdi KarS § 199

lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi ja karistati teda vangistusega 3 aastat 6 kuud. KrMS § 238 lg 2 alusel

vähendati mõistetavat karistust 1/3 võrra, mistõttu kandmisele kuulub 2 aastat 4 kuud

vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistuse kandmise algust süüdistatava kahtlustatavana

kinnipidamisest 14. septembril 2022. Süüdistatavatele kohaldatud tõkend vahistamine jäeti

muutmata. Samuti lahendas maakohus tsiviilhagidega, menetluskuludega ja asitõenditega

seotud küsimusi. Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

3. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on tuvastatud, et A. Lesnikov ja A. Babtšenko panid

toime neile etteheidetava varguse ja tegu on õigesti kvalifitseeritud. Vastavalt toimepandule

tuleb süüdistatavaid karistada. Karistuse mõistmisel leidis kohus kokkuvõtlikult, et

A. Babtšenko ja A. Lesnikovi teosüü on keskmisest suurem, nende panus teosse on võrdne,

puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud ja esinevad eri- ja üldpreventiivsed

kaalutlused karistuse suurendamiseks, kuna isikud on varem korduvalt varguste eest

karistatud. Arvestada tuleb samas seda, et kohtus tunnistasid süüdistatavad täielikult oma süüd

ja võtsid hagid õigeks. Eeltoodu tõttu on kohane karistada A. Babtšenkot ja A. Lesnikovi

käesoleva kuriteo toimepanemise eest vangistusega 3 aastat ja 6 kuud.

4. Juhul kui süüdistatavale mõistetakse karistusena vangistus, siis pööratakse see reeglina ka

täitmisele. Karistuse kandmisest tingimisi vabastamise kaalumise aluseks saavad olla üksnes

erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud või süüdlase isikust lähtuvad asjaolud. Praegusel

juhul selliseid asjaolusid ei esine. Tegemist on varem korduvalt karistatud isikutega, mistõttu

KarS § 73 kohaldamine, sh šokivangistuse rakendamisega ei aktualiseeru. Arvestades

süüdistatavate senist elukäiku on ilmne, et nad jätkavad vabaduses kuritegude toimepanemist

ega suudaks täita käitumiskontrolli nõudeid. Olukorras, kus varguste toimepanek on

muutunud isikute elustiiliks, ei ole põhjendatud nende suhtes vangistuse tingimisi

kohaldamata jätmine isegi käitumiskontrolliga. Süüdistatavate suhtes on selliseid meetmeid

varem rakendatud, kuid sellele vaatamata jätkasid A. Babtšenko ja A. Lesnikov kuritegude

toimepanemist, sh käitumiskontrolli ajal. Riigikohus on korduvalt märkinud, et šokivangistust

ei saa mõista varem reaalselt vangistust kandnud isikutele, nende puhul ei täidaks see

karistuse eesmärke ega tagaks õiguskorra kaitsmise huvisid, mistõttu ei ole see võimalik ka

praegusel juhul. Šokivangistus on üldiselt (ka seaduseandja tahtena seletuskirjas väljendatuna)

mõeldud nendele isikutele, kes varasemalt pole vangistuses viibinud või on seal viibinud väga

lühikest aega.

5. A. Lesnikov selgitab, et tal on sõltuvus narkootilistest ainetest ja ta tahab sellest loobuda.

Samas ei ole ta aga astunud ühtegi sammu oma sõltuvuse raviks ega sellest vabatahtlikult

loobunud pärast pikemat kainusperioodi ehk vanglas viibimist. Näiteks nähtub kriminaalasja

materjalidest, et kui A. Lesnikov vabanes viimati vangistuse kandmisest tingimisi lubas ta

elada rehabilitatsioonikeskuses, kuid ometi lahkus ta sealt loata. A. Lesnikovi väide, et ta

visati sealt välja on tõendamata, samuti tuleb tähele panna, et isikul soovitataks lahkuda alles

tõsise rikkumise korral. Lisaks nähtub Tartu Vangla iseloomustusest, et A. Lesnikov läbis

4(9)

vanglas olles erinevaid motiveerivaid programme nagu „Tagasilanguse ennetamise tugigrupp“

ja „12 sammu“ ning kinnitas, et soovib oma käitumist muutma, kuna tal sündis laps. Samas

pani süüdistatav vabaduses viibides uuesti toime varavastase kuriteo, kasutades saadud raha

alkoholi ja narkootilise aine ostmiseks. Pärast karistuse kandmiselt vabanemist ei astunud

süüdistatav ühtegi konkreetset sammu, et oma eluviisi muuta.

6. A. Babtšenko avaldas samuti, et tal on sõltuvus narkootilistest ainetest ja ta soovib ennast

muuta ning läbida ravi. Samas ei ole ka see soov siiras. Nimelt pani A. Babtšenko 29. juunil

2022 toime NPALS § 151 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kohtueelses menetluses

ülekuulamisel selgitas süüdistatav, et tal on režiimiga probleeme ja ta ei saa lubada, et suudab

õigeks kellaajaks üles tõusta. Ta ei taha minna Lootuse külla, kuna seal on range režiim, vaid

palub lihtsalt tingimisi karistust. A. Babtšenko ütluste kohaselt on tal epilepsia ja ta ei tohi

tarvitada alkoholi ja narkootikume, ometi ei ole isiku tervislik olukord siiani takistanud tal

seda tegemast ega loobuda sõltuvusainetest. Oluline on märkida sedagi, et A. Babtšenko on

SA Viljandi Haigla sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskuses teenuse järjekorras

alates 2022. aasta oktoobrist. Teenust osutatakse Sillamäe osakonnas vastavalt vabade

kohtade olemasolule. Seega oleneb ravile saamine vabade kohtade olemasolust. Kohtul

puudub siseveendumus, et süüdistatavad tõepoolest sooviksid loobuda narkootiliste ainete või

alkoholi tarvitamisest, mitte vältida vangistuse kandmisele asumist. Teisalt, mõistes

süüdistatavatele reaalse vangistuse, on neil eelduslikult ka vanglas võimatu narkootilisi aineid

ja/või alkoholi tarvitada ning võimalik on taaskord astuda samme sellest tegevusest edaspidi

hoidumiseks, läbides vastavaid programme (uuesti) ja vabanedes kinnipidamisasutusest

astudes koheselt samme, mis nende tahte veenvust kinnitab (enne uute kuritegude

sooritamist).

Apellatsioon

7. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatavad A. Lesnikov ja A. Babtšenko

ning süüdistatava A. Lesnikovi kaitsja M. Viira.

8. A. Lesnikovi kaitsja M. Viira palub tühistada Harju Maakohtu 4. aprilli 2023. a kohtuotsus

süüdistatavale KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8, 9 järgi mõistetud karistuse osas. Apellatsioonis

taotletakse, et kohus jätaks mõistetud vangistuse osaliselt täitmisele pööramata, määrates

KarS § 74 alusel, et kohe tuleb ära kanda 8 kuud algusega 27. oktoober 2022 ning ülejäänud

vangistust ei pöörata 5 aasta pikkuse katseaja jooksul täitmisele, kui A. Lesnikov täidab

KarS § 75 lg 1 p-des 1-6 ja § 75 lg 2 p-des 1, 2 , 2¹ ja 8 sätestatud kontrollnõudeid ja

kohustusi. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, et süüdistatava tegevuses puuduvad süüd

kergendavad asjaolud, s.o eeskätt puhtsüdamlik kahetsus. A. Lesnikov aitas kogu

kriminaalmenetluse jooksul sellele igakülgselt kaasa, ilmudes vabatahtlikult politseiasutusse

ja andes teo kohta ütlusi. Seega on A. Lesnikov oma tegu tunnistanud ja seda puhtsüdamlikult

kahetsenud. Lisaks ei ole karistuse mõistmisel võetud arvesse seda, et A. Lesnikov tunnistati

süüdi ühe teise astme kuriteo toimepanemises. Kuriteo initsiaatoriks ei olnud A. Lesnikov,

vaid A. Babtšenko. Süüdistatav tunnistab oma sõltuvust narkootilisest ainest ja soovib saada

sõltuvusravi, läbides programmi MTÜ-s Lootuse Küla. A. Lesnikov selgitas oma varasemate

tagasilanguste põhjuseid ja käesolevaks ajaks muutunud olukorda, kus tal on tekkinud suhtlus

oma lapsega ja sellest tulenevalt tunnetatud vastutus isaks olemise ja lapse kasvatamise ees.

5(9)

On ilmselge, et sõltuvusraviga vahetu alustamine ja pikaajaline katseaeg (viis aastat) koos

rangete lisatingimustega kehtestatud käitumiskontrolliga on nii ühiskonna kui minu

kaitsealuse positsioonilt vaadatuna mõjutusvahendina mõjuvam kui lihtsalt vanglakaristus.

Pikaajaline vangistuses pidamine isoleerib inimese ühiskonnast, ei võimalda tal kasvatada

oma last ega asuda tööle, et alustada varasemate vigade parandust ja hüvitada kannatanutele

kahjud.

9. Süüdistatav A. Lesnikov palub apellatsioonis tühistada Harju Maakohtu 4. aprilli 2023. a

otsus talle mõistetud karistuse osas ja teha uus otsus, millega kergendada talle mõistetud

vangistus või määrata, et ta peab osa vangistusest reaalselt ära kandma ja teise osa mõistetaks

talle tingimisi, kohustades teda minema rehabilitatsioonikeskusesse, kus ta saaks hakata

heastama kannatanute kahju, sest seal avaneksid selleks võimalused. Apellatsiooni

põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Maakohus sai valesti aru, et maja uks oli suletud,

tegelikult oli see praokil, mis viiski sissetungimiseni. Kohtu seisukoht jätab mulje, et

süüdistatavad käisid majast majja, et otsida lahtist ust ehk varastamise võimalust. Maja

ümbritsev tara oli metallvarbadest, mistõttu oli hästi näha, et uks oli osaliselt lahti, tegelikult

süüdistatav ise nägi, mis oligi tegutsemise ajendiks. Ühtlasi kirjutab kohus otsuses, et

süüdistatava ja A. Babtšenko ütlused on erinevad ning nad mõlemad soovivad oma süüd

kahandada. A. Lesnikov tunnistab oma süüd täielikult ja kinnitab, et tema sai majast rohkem

asju, ka kohus ise leidis, et tema ütlused olid õiged. Süüdistatav rääkis uurijatele ka sellest,

kuidas ta varastatud asju realiseeris. Samuti teadis ta politseisse ilmumisel, et teda peetakse

seal kinni, kuid siiski tuli kohale. A. Lesnikov saab aru, et ta on narkomaan ja soovib

sõltuvusega võidelda. Varem vanglast vabanemisel avastas ta, et ta naisel on juba uus

perekond, mistõttu kõik varises kokku. Praegu saab süüdistatav aru, et ta saab jätkuvalt

osaleda oma tütre kasvatamises. Ta soovib asuda rehabilitatsioonikeskusesse ja käia tööl.

10. A. Babtšenko palub apellatsioonis tühistada Harju Maakohtu 4. aprilli 2023. a otsus talle

mõistetud karistuse osas ja pöörata vangistus täitmisele osaliselt, võimaldades pöörduda

sõltuvusravile Viljandi haigla Sillamäe keskusesse. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on

süüdistatav väsinud oma eluviisidest ja tal on ilmnenud ka epilepsia, mis tingib tema

harjumuste kardinaalset muutmist. Ta on veetnud vanglas oma elust kokku juba 10 aastat ega

soovi seal enam olla. Kaitsja ja prokurör toetasid tema soovi pöörduda sõltuvusravile, kuid

kohus sellega ei nõustunud.

Menetlus ringkonnakohtus

11. Tallinna Ringkonnakohus võttis 31. mai 2023. a määrusega apellatsioonid kirjalikku

menetlusse ning andis kohtumenetluse pooltele võimaluse esitada seisukohti 8. juunini 2023.

12. Prokuratuuri kirjalikus seisukohas leitakse, et ehkki apellatsioonides taotletakse

süüdistatavate karistamist üldjoontes samamoodi nagu seda taotles maakohtu istungil oma

süüdistuskõnes prokurör, on maakohus selgelt ja arusaadavalt põhjendanud oma otsuses

süüdistatavate karistamist pikaajalise vangistusega, mille neil tuleb tervikuna reaalselt ära

kanda. Praeguses menetluslikus olukorras on tähtis vaid see, kas kaitsja M. Viira ja

süüdistatavate A. Lesnikovi ja A. Babtšenko apellatsioonid sisaldavad kaalukaid argumente,

mis kummutaksid maakohtu seisukohti, mis puudutavad süüdistatavatele mõistetud karistust.

Prokurör leiab, et apellatsioonid selliseid argumente ei sisalda, millest tulenevalt ning

6(9)

arvestades KrMS § 331 lõikes 2 sätestatut ei jää praegusel juhul muud üle kui nentida, et

tegemist on olukorraga, kus tuleb teha KrMS § 337 lg 1 p 1 ettenähtud otsuse, s.t jätta esimese

astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukoht

13. Apellatsioonidest ilmneb, et Harju Maakohtu 4. aprilli 2023. a kohtuotsust vaidlustatakse

süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud ka sellist

süüdistatava

olukorda

raskendavat

materiaalõiguse

ebaõiget

kohaldamist

või

kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, mis tingiks KrMS § 340 lg 1 alusel apellatsiooni

piiridest väljumist. Eeltoodust tulenevalt keskendub ka ringkonnakohus oma otsuses

A. Babtšenkole ja A. Lesnikovile mõistetud karistuse põhjendatusele ja olles tutvunud

kriminaalasja materjalidega, maakohtu otsusega ja süüdistatavate ning kaitsja apellatsiooni

väidetega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning alust selle tühistamiseks

ei ole.

14. Riigikohtu praktikas leitakse, et kuna (esimese astme) kohus valib karistuse seadusele ja

enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses

kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on

tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on

olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo

raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Materiaalõiguse

ebaõige kohaldamisega on tegemist ka siis, kui kohus on teinud karistuse mõistmist

reguleerivate õigusnormide (sh nt KarS § 56 lg 1 ls 1) kohaldamisel kaalutlusvea. See võib

seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride ületamises, kaalutlusõiguse teostamata

jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest lähtumises või mõne olulise asjaolu

arvestamata jätmises. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 2021. a otsus asjas

nt 1-19-4150/132, p-d 27-28).

15. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul maakohus A. Lesnikovile ja

A. Babtšenkole karistust mõistes rikkunud kriminaalmenetlusõigust ega kohaldanud

ebaõigesti materiaalõigust, sh ei ole karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide

kohaldamisel tehtud kaalutlusvigu. KarS § 199 lg 2 näeb karistusena ette kuni viieaastast

vangistust. Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta

lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel

tuvastatakse süüdistatava süü suurus (KarS § 56 lg 1 ls 1) ja karistust kergendavad ning

raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.

Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad

iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Nii

võivad süü suurust mõjutada koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, aga

samuti kannatanu isik ja tema käitumine (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari

2021. a otsus asjas nt 1-19-4150/132, p 26).

16. Maakohus võttis kooskõlas Riigikohtu praktikaga karistuse mõistmise lähtepunktiks

karistusseadustiku eriosa sanktsiooni keskmist määra ja leidis, et A. Babtšenko ja

A. Lesnikovi süü on keskmisest suurem. A. Lesnikovi kaitsja apellatsioonis tuuakse sellega

seoses välja, et tema kaitsealune tunnistati praeguses asjas süüdi vaid ühes teise astme kuriteo

7(9)

episoodis. Ringkonnakohus märgib, et vargus on alati teise astme kuritegu, mistõttu ei muuda

vastav tõdemus kuidagi karistuse mõistmise loogikat. Kuigi tegemist oli vaid ühe vargusega,

tõi maakohus süü suurust mõjutavatena põhjendatult välja järgmised asjaolud: isikute

tegevuses on kolm kvalifitseerivat tunnust (tegu on toime pandud grupis, sissetungimisega ja

süstemaatiliselt), teoga põhjustati kannatanutele varalist kahju, mis ületab mitmekordselt

olulise kahju määra KarS § 121 p 1 tähenduses ja teoga riivati oluliselt füüsilisest isikust

kannatanute kodu puutumatust sisenedes majja öösel, mil kannatanud magasid.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus A. Babtšenko ja A. Lesnikovi süü suuruse

hindamisel eksinud kohtupraktikas väljendatud põhimõtete vastu. Seejuures nõustub

kolleegium maakohtuga selleski, et süüdistatavate panus teo toimepanemisse on üldjoontes

võrdne. Määravaks ei saa pidada seda, kelle initsiatiivil hoonesse siseneti, kui seejärel toimiti

ühiselt ja kooskõlastatult, jagades A. Lesnikovi ütluste kohaselt saadud saaki enam-vähem

võrdselt. Tähelepanuväärne on siiski, et mõlema süüdistatava ütluste kohaselt tuli algatus

varguse toimepanemiseks kaaslaselt. Kuigi maakohus pidas A. Lesnikovi ütlusi varguse käigu

kohta nende detailsuse tõttu usaldusväärsemaks, võib süüdistatava enda apellatsioonist

järeldada, et just tema märkas, et maja uks on praokil. Ringkonnakohus nendib, et

süüdistatavate viibimine öösel Maarjamäel eramajade piirkonnas viitab iseenesest sellele, et

otsustus vargile minna ei olnud täiesti spontaanne, kuna tegemist on piirkonnaga, kuhu

juhuslikult sattumine (isegi jalutades) on pigem erandlik.

17. Maakohus asus seisukohale, et isikute käitumises ei esine karistust kergendavaid ega

raskendavaid asjaolusid. A. Lesnikovi kaitsja ja süüdistatav A. Lesnikov ise leiavad, et tema

käitumises esineb karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses, s.o puhtsüdamlik

kahetsus ja viitavad sellele, et süüdistatav on andnud põhjalikke ütlusi ning teinud koostööd

uurijaga. Ringkonnakohus nendib, et A. Lesnikovi ütlusi pidas maakohus tõepoolest

detailsemaks ja usaldusväärsemaks kui A. Babtšenko omi, kuid tõi samas välja, et ka

A. Lesnikov ei avaldanud enda algatusel kõiki teo asjaolusid eeskätt osas, mis puudutab

varastatud esemete saatust (mh väitis, et viskas krediitkaardid välja, kui kohus tuvastas, et

neid anti üle A. Lesnikovi tuttavale MG-le; portfelli vargus meenus alles videosalvestise

näitamisel). Võttes arvesse tõendikogumit ei saa A. Lesnikovi ütlusi pidada aktiivseks

kaasaaitamiseks kuriteo toimepanemisele. A. Lesnikov toob välja, et ta esimest korda elus

ilmus kutse saamisel vabatahtlikult politseisse, kuigi teadis, et teda peetakse kinni.

Kolleegiumi hinnangul on vastav käitumine olnud küll korrektne, kuid kriminaalmenetlusest

hoidumata jätmist ei saa iseenesest pidada karistust kergendavaks asjaoluks. Kolleegiumi

hinnangul ei nähtu kriminaalasjas antud ütlustest ega viimasest sõnast, et A. Lesnikov või ka

A. Babtšenko kahetsus oleks täiesti puhtsüdamlik ja siiras. Mõlemad süüdistatavad on küll

vähemalt viimases sõnas öelnud, et kahetsevad tegu, kuid nii nende ütlustest kui ka

apellatsioonidest nähtub, et neil on kahju eeskätt sellest, et nad on olukorras, kus neid

ähvardab pikk vangistus, mis põhjustab neile erinevaid ebamugavusi. Seega on kahetsus

olnud seotud üksnes kuritegude toimepanemisega isikule endale kaasnenud negatiivsete

tagajärgedega. Karistuse kergendamiseks ei piisa paljasõnalisest kahetsuse avaldamisest, vaid

kahetsus peab olema siiras ja kajastuma ka süüdistatava hoiakus tema poolt toimepandud teo

suhtes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. mai 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-18-

14, p 11). Kummagi süüdistatava jutust ei nähtu, et nad tajuksid enda tegude ehk varguste

8(9)

põhimõttelist lubamatust ja kahjulikkust kannatanutele, mis ongi puhtsüdamliku kahetsuse

eesmärk. Maakohus on seejuures nentinud, et võtab karistuse mõistmisel arvesse, et

süüdistatavad tunnistasid kohtuistungil oma süüd ja võtsid omaks tsiviilhagid, seega on

isikute õiguskuulekat ja süüd tunnistavat käitumist siiski karistuse mõistmisel silmas peetud.

18. Riigikohtu praktika kohaselt pärast süü suuruse ja sellele vastava karistuse

kindlaksmääramist korrigeerib kohus seda eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest lähtuvalt.

Karistuse mõistmise selles staadiumis hinnatakse eripreventsiooni vaatepunktist, kas

arvestades süüdistatava isikut (näiteks tema karistustundlikkust või tuvastatud asjaolude

põhjal tehtud prognoosi tema edasise käitumise suhtes), on vajadus teosüü suurusele vastavat

karistust karmistada või leevendada. Üldpreventsiooni eesmärgil korrigeeritakse karistust

juhul, kui seda nõuavad erandlikult õiguskorra kaitsmise huvid. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 3. aprilli 2023. a otsus kriminaalasjas nr 1-22-227/66, p 12). Maakohus

arvestas praeguses asjas süüdistatavatele karistust mõistes nõuetekohaselt üld- ja

eripreventiivseid kaalutlusi. Võttes arvesse, et mõlemad isikud on varem toime pannud

analoogse teo (ehk on varem karistatud varguste toimepanemise eest), lubavad nii üld- kui ka

eripreventiivsed kaalutlused süü suurusele vastava karistuse raskendamist (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 17. juuni 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-58-13, p 8), mida

maakohus ongi praegusel juhul teinud. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks selles osas

maakohtu põhjendusi korrata.

19. Ringkonnakohus ei nõustu iseenesest maakohtu tõdemusega, et Eesti õiguskorras

tähendab vangistuse mõistmine reeglina selle reaalselt täitmisele pööramist. Praegusel juhul

karistuse individualiseerimisel võttis maakohus siiski õigustatult arvesse, et nii A. Babtšenko

kui ka A. Lesnikov on korduvalt viibinud vanglas ja seda pikema aja jooksul ning ka

vangistusest vabastamisel kohaldatud käitumiskontroll mõlema puhul ebaõnnestus ja karistus

pöörati täitmisele. Eeltoodud põhjustel ei ole alust nn šokivangistuse kohaldamiseks ja võttes

arvesse isikute senist käekäiku on madal ka käitumiskontrolli õnnestumise tõenäosus. Sellises

olukorras ei saa kriminaalasja lahendav kohus otsustada, et süüdistatava vabastamine

vangistusest kandmisest tingimisi on põhjendatud näiteks karistusest kolmandiku (nagu

taotleb kaitsja) või poole ärakandmisel, kuna sellise järelduse tegemiseks puuduvad

igasugused objektiivselt kontrollitavad andmed lisaks isikute enda lubadustele. Seetõttu

valdav osa apellatsioonides toodud argumentidest on kasutatavad süüdimõistetu vangistusest

ennetähtaegse vabanemise kaalumisel, kui toimub seaduses ettenähtud viisil selle hindamine,

kas seni kantud vangistus on avaldanud süüdimõistetule piisavat mõju ja mil viisil on edaspidi

otstarbekas korraldada karistuse kandmist. Kinnipidamisasutuses ei ole isikutel igal juhul

juurdepääsu narkootiliste ainetele, on tagatud vajalik ravi (sh nt epilepsia vastu) ja

sotsiaalprogrammi või ravile suunamist on võimalik vangla abiga korraldada karistuse ajal või

pärast karistuse kandmisel vabanemist.

20. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu

otsuse muutmata ning apellatsiooni rahuldamata.

21. Koos apellatsiooniga esitas A. Lesnikovi kaitsja ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi

tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal 75 minutit kohtuotsusega

tutvumisele ja kaitsealusega nõupidamisele ja 60 minutit apellatsiooni koostamisele.

9(9)

Eeltoodust tulenevalt taotleb kaitsja määrata riigi õigusabi tasuna 162 eurot, millele lisandub

käibemaks 32,40 eurot, s.o kokku 194,40 eurot. Ringkonnakohus peab kaitsja tasutaotlust

põhjendatuks osaliselt. Nimelt näeb Justiitsministri 26. juuli 2016. a määrus nr 16

„Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 6 lg 4, et määratud

kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel lihtmenetluses,

välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 36 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle

144 euro ühes kohtuastmes. Kaitsja ei ole otsesõnu taotlenud ega põhjendanud tasu

suurendamist. Eeltoodust tulenevalt määrab ringkonnakohus riigi õigusabi tasu suurusena 144

eurot, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 172 eurot 80 senti.

22. Lähtuvalt KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ja § 185 lg 2 esimesest lausest tuleb nimetatud riigi

õigusabi tasu kui apellatsioonimenetluse kulu A. Lesnikovilt riigi kasuks välja mõista. Võttes

arvesse maakohtu otsusega süüdistatavalt väljamõistetud menetluskulude suurust ja isiku

varalist seisundit peab ringkonnakohus võimalikuks KrMS § 180 lg 3 4. lause alusel määrata,

et menetluskulu tuleb hüvitada 4 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, tasudes

igakuiselt 43 eurot 20 senti.

(allkirjastatud digitaalselt)