2-23-2870/9 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

21.06.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-2870

Kohtuasi

XXi (X), YYi (Y) hagi AA (A) vastu kahju

hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20.04.2023 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

YYi määruskaebus

Menetlusosaline ringkonnakohtus

Hageja YY

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 20.04.2023 määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud YYi kanda. Kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

Menetluse käik

1. XX (hageja I) ja YY (hageja II) esitasid 20.02.2023 maakohtule hagi AA vastu, milles palusid

teda karistada laimu levitamise eest kohtu äranägemise järgi.

2. Hagiavalduse kohaselt tegi ringkonnaprokurör taotluse kehtestada AAile kuni

kohtumenetluse lõpuni lisapiiranguna keelu suhelda hagejatega, sest õpetaja AA kirja

vahendusel sai ringkonnaprokurör teada, et hageja II mõjutab V ja palub tal kohtus valetada.

Hagejate väitel oli õpetaja kirja sisu laim. Kahju tekitati nii hagejale II kui ka tema perele.

Maakohtu määrus

3. Maakohus keeldus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 1 alusel hagi

menetlusse võtmisest, kuivõrd hagejate õiguste rikkumine ei olnud hagi alusena toodud

faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hagejate faktiliste väidete õigsust.

Samuti tuli hagi menetlusse võtmisest keelduda TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel, kuivõrd hagi ei

esitatud hagejate seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks

andma õiguskaitset.

Hageja II leidis, et AA avaldas tema kohta ebaõigeid andmeid, mistõttu tuli teda karistada laimu

levitamise eest. Kuivõrd hagejad nõudsid rahalist karistust, märkis kohus, et tsiviilkohus ei

mõista kostjatele rahalist karistust. TsMS §-st 1 tulenevalt on tsiviilasi eraõigussuhtest tulenev

kohtuasi. Hagejate nõue oli selline, mida seadus ei võimaldanud esitada, st see ei olnud esitatud

seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks (TsMS § 371 lg 2 p 2). Juhul, kui asuda seisukohale,

et nõude sõnastus oli ebaõnnestunud ja hagist võis järeldada hagejate soovi nõuda AAlt neile

tekitatud varalise/mittevaralise kahju hüvitamist ebaõigete andmete või väärtushinnangu

avaldamise eest, ei pidanud kohus põhjendatuks anda hagejatele tähtaega hagis sisalduvate

puuduste kõrvaldamiseks TsMS § 3401 alusel, sest esitatud asjaoludest nähtuvalt ei olnud

hagejate õiguste rikkumine võimalik, eeldades hagejate esitatud faktiliste väidete õigsust.

Kuivõrd hagejad leidsid, et AA teotas nende au ebakohase väärtushinnangu esitamise kaudu,

võis esitatud asjaoludel olla nõude aluseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 1046 lg 1, mis sätestab,

et isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, isiku nime või kujutise

õigustamatu kasutamine, eraelu puutumatuse või muu isikliku õiguse rikkumine on

õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb

arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja

rikkumise raskuse vahel. Ebakohase väärtushinnangu avaldamise korral saab nõuda varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamist (VÕS § 1043 koosmõjus VÕS §-ga 131 ja § 134 lõigetega 2, 5

ja 6). Tõendamiskoormus deliktiliste kahjuhüvitamise nõuete puhul jaguneb selliselt, et

kannatanu ehk hageja peab tõendama objektiivset teokoosseisu (st tegu, kahju ja põhjuslikku

seost teo ning kahju vahel).

Kohus selgitas, et hagejate õiguste rikkumine (laimamine ja kahju tekitamine hagejatele) ei

olnud hagi alusena toodud suhtlemispiirangu seadmisega võimalik ka siis, kui eeldada, et

hagejate väited olid õiged. Laimamine on sellise faktiväidete esitamine või levitamine, mis on

valed ja võivad halvendada inimese mainet avalikkuse silmis. Õpetaja kiri prokurörile oli tema

kui rühmajuhendaja iseloomustus ja hinnang AAi võimete ja käitumise kohta. Kiri ei olnud

suunatud hagejate kohta andmete ega väärtushinnangute esitamisele. Seetõttu ei saanud kiri

kuidagi halvendada hagejate mainet kolmandate isikute silmis, ega olnud hagejate õiguste

rikkumine. Arvestades hagis etteheidetava rikkumise (õpetaja kirjas esitatud hinnangu) liiki,

tekkepõhjust ja ajendit, ei saanud see olla aluseks hagejate varalise/mittevaralise kahju

hüvitamise nõudele. Kohus ei pidanud põhjendatuks menetleda hagisid, mille edulootus oli

olematu ja keeldus eeltoodud põhjustel hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p-i 1 ja p-i

2 alusel.

Määruskaebus

4. Määruskaebuses palusid hagejad saata asi tagasi maakohtule uueks läbi vaatamiseks.

Kohtukulud tuli jätta AA kanda.

Hagejad leidsid, et AA kirja sisu oli laimav. Võlaõigusseaduse ja kohtupraktika kohaselt võib

kannatanu ebaõigete andmete avaldamise korral nõuda andmete avaldamise eest vastutavalt

isikult andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas

andmete avaldamine oli õigusvastane. Lisaks saab kannatanu nõuda mittevaralise kahju

hüvitamist. Hagejad piirdusid mittevaralise kahju nõudega. Ebaõigete andmete avaldamisega

tekitati hagejatele mittevaralist kahju, kuivõrd nende kohta levitati valesid. AA väited tõid

hagejatele kaasa mainekahju ja avalikkuse pilked nii hageja II kui tema pere suhtes. Kuivõrd

AA omistas hagejale II tegusid, mida ta tegelikult ei teinud, kannatasid hagejad negatiivsete

emotsioonide all. Hagejad palusid AA välja mõista õiglase rahasumma kohtu äranägemisel

hagejatele tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Menetluse edasine käik

5. Kuivõrd määruskaebuse esitamise tähtaeg on 15 päeva ja hageja I sai maakohtu määruse

kätte 21.04.2023, siis esitas hageja I 09.05.2023 määruskaebuse hilinenult ja maakohus keeldus

hageja I määruskaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 659 ja § 637 lg 1 p 2 alusel.

6. Hageja II sai maakohtu määruse kätte 24.04.2023, mistõttu oli määruskaebus esitatud

tähtaegselt. Kohus võttis hageja II määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja

edastas lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused

7. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud maakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1

(koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Vaidlustatud

määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.

Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et esitatud hagi on perspektiivitu. Perspektiivitu hagi

menetlusse võtmist reguleerivad TsMS § 371 lg 2 p-d 1 ja 2. Kohtul on TsMS § 371 lg 2 alusel

hagi menetlusse võtmisest keeldumise korral kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus

ning menetlusse võtmisest keeldumise üle otsustades ei saa kohus hinnata tõendeid ega

lahendada asja sisuliselt (RKTKm 23.10.2015, 3-2-1-73-15, p 18). Ringkonnakohus leiab, et

maakohus on määruses piisavalt ja selgelt põhjendatud, miks hagiavalduse menetlusse

võtmisest tuli keelduda. Esiteks ei ole hageja õiguste rikkumine hagi alusena toodud faktilistele

asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust ja

teiseks ei ole hagi esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil,

millele riik peaks andma õiguskaitset. Maakohus selgitas, et ei pea põhjendatuks menetleda

hagisid, mille edulootus on olematu.

9. Antud juhul väitsid hagejad, et neile tekitati ebaõigete andmete ja laimu avaldamisega

mittevaralist kahju ja palusid selle hüvitamist. Maakohus leidis õigesti, et hagejate nõude

aluseks võib esitatud asjaolude alusel olla VÕS § 1046 lg 1, mille kohaselt isiku au teotamine,

muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamine,

eraelu puutumatuse või muu isikliku õiguse rikkumine on õigusvastane, kui seadusega ei ole

sätestatud teisiti. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit,

samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Ebakohase

väärtushinnangu avaldamise korral saab nõuda varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist (VÕS

§ 1043 koosmõjus VÕS §-ga 131 ja § 134 lõigetega 2, 5 ja 6).

10. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vaidlusalune kiri ei olnud suunatud hagejate kohta

andmete ega väärtushinnangute esitamisele ja see ei saanud halvendada hagejate mainet

kolmandate isikute silmis ega rikkuda hagejate õigusi. Laimamine on sellise faktiväite

esitamine või levitamine, mis on vale ja võib halvendada kannatanu mainet avalikkuse silmis.

Vaidlusaluse kirja eesmärk oli anda ringkonnaprokurörile ülevaade AA vaimse seisundi kohta

Maakohus leidis maakohus õigesti, et hagi menetlusse võtmisest tuli keelduda.

11. Määruskaebusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 määruskaebuse esitaja

kanda. Kuivõrd määruskaebemenetluses teisi isikuid ei osalenud, siis puudub alus

menetluskulude kindlaksmääramiseks.

12. Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse TsMS § 372 lg 5 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)