2-20-15991/80 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Margit Vutt

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. juuni 2023, Tartu

Tsiviilasja number

2-20-15991

Tsiviilasi

AS-i TARTU TERMINAL ja OÜ TOOMEMAA hagi

Vägi OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Anne Tammeri

vastu ettevõtte ülemineku tuvastamiseks ja võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

221 456 eurot 4 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 18. juuli 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vägi OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Anne Tammeri

apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

16. mai 2023

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja) Vägi OÜ (pankrotis) pankrotihaldur

Anne Tammer

Vastustaja

(hageja)

AS

TARTU

TERMINAL

(registrikood 10171518)

Vastustaja (hageja) OÜ TOOMEMAA (registrikood

10851696)

Hagejate lepinguline esindaja Johannes Moor

RESOLUTSIOON

1. Täiendada maakohtu otsuse resolutsiooni otsuse täitmise korda ja ulatust selgitava

märkusega ja märkida, et Vägi OÜ-lt (pankrotis) AS-i TARTU TERMINAL ja

OÜ TOOMEMAA kasuks väljamõistetavate summade osas on solidaarvõlgnik

BEFINNA

OÜ

(registrikood

11317013,

pankrotis)

ja

et

BEFINNA

OÜ pankrotimenetluses on AS-ile TARTU TERMINAL tehtud 63 376 euro

suurune väljamakse ning OÜ-le TOOMEMAA 15 348 euro suurune väljamakse.

Nende summade ulatuses on AS-i TARTU TERMINAL ja OÜ TOOMEMAA

nõuded rahuldatud. Muus osas jätta Tartu Maakohtu 18. juuli 2022. a otsuse

resolutsioon muutmata.

2. Jätta Vägi OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Anne Tammeri apellatsioonkaebus

rahuldamata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Vägi OÜ pankrotivara kanda.

4. Määrata AS-i TARTU TERMINAL ja OÜ TOOMEMAA menetluskulude

suuruseks apellatsiooniastmes 4117 eurot 50 senti. Menetluskulud, mis tekivad

seoses halduri tegevusega menetlusse astumisel, hüvitatakse pankrotivara

arvel pankrotiseaduse § 148 lg 1 p 1 alusel.

5. Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

5.1. AS-i TARTU TERMINAL ja OÜ TOOMEMAA hagid rahuldada.

5.2. Tuvastada OÜ BEFINNA (pankrotis) ettevõtte üleminek Vägi OÜ-le.

5.3. Mõista Vägi OÜ-lt (pankrotis) AS-i TARTU TERMINAL kasuks välja põhivõlg

91 550 eurot 98 senti ja viivis 91 550 eurot 98 senti, kokku 183 191 eurot 96 senti.

5.4. Mõista Vägi OÜ-lt (pankrotis) OÜ TOOMEMAA kasuks välja põhivõlg 19 132

eurot 04 senti ja viivis 19 132 eurot 04 senti, kokku 38 264 eurot 08 senti.

5.5. Menetluskulud jätta Vägi OÜ (pankrotis) kanda.

5.6. Määrata AS-ile TARTU TERMINAL ja OÜ-le TOOMEMAA maakohtu

menetluses hüvitatavate õigusabikulude suuruseks 10 800 eurot ja mõista see Vägi

OÜ-lt (pankrotis) solidaarselt AS-i TARTU TERMINAL ja OÜ TOOMEMAA kasuks

välja.

5.7. Määrata AS-ile TARTU TERMINAL hüvitatava riigilõivu suuruseks 1800 eurot

ja mõista see Vägi OÜ-lt (pankrotis) AS-i TARTU TERMINAL kasuks välja.

5.8. Määrata OÜ-le TOOMEMAA hüvitatava riigilõivu suuruseks 1000 eurot ja

mõista see Vägi OÜ-lt (pankrotis) OÜ TOOMEMAA kasuks välja.

5.9. Vägi OÜ-lt (pankrotis) AS-i TARTU TERMINAL ja OÜ TOOMEMAA kasuks

väljamõistetavate summade osas (resolutsiooni p-d 5.3 ja 5.4) on solidaarvõlgnik

BEFINNA OÜ (registrikood 11317013, pankrotis). BEFINNA OÜ (pankrotis)

pankrotimenetluses on AS-ile TARTU TERMINAL tehtud 63 376 euro suurune

väljamakse ning OÜ-le TOOMEMAA 15 348 euro suurune väljamakse. Nende

summade ulatuses on AS-i TARTU TERMINAL ja OÜ TOOMEMAA nõuded

rahuldatud.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS TARTU TERMINAL (hageja I) ja OÜ TOOMEMAA (hageja II) esitasid 30. oktoobril

2022 Tartu Maakohtule hagiavalduse, milles palusid tuvastada Osaühingu BEFINNA

(pankrotis, Befinna) ettevõtte ülemineku Vägi OÜ-le (kostja). Hageja I palus mõista kostjalt

hageja I kasuks välja 91 550 eurot 98 senti ja viivise põhivõla ulatuses. Hageja II palus mõista

kostjalt hageja II kasuks välja 19 132 eurot 4 senti ja samuti viivise põhivõla ulatuses.

Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt müüs hageja I Befinnale kütust ja Befinna jättis selle eest maksmata.

Hagejale I on jäetud tasumata 91 550 eurot 98 senti. Hageja II on nõude saanud loovutuse teel

SEVENOIL EST OÜ-lt (Sevenoil). Befinna ja Sevenoil sõlmisid 11. oktoobril 2017 võla

tasumise kokkuleppe summas 26 132 eurot 4 senti. Seda kokkulepet täitis Befinna osaliselt,

jättes tasumata põhivõla 19 132 eurot 4 senti.

Hagejad on seisukohal, et võlgadest vabanemise eesmärgil viidi Befinna tegevus

varjatult üle kostjasse. Ettevõtte üleminek on tuvastatav kinnisasja ja muude materiaalsete

vahendite, organisatsiooni ning kliendi- ja hankijasuhete ülemineku kaudu. Perekonnale

kuulunud äriühingu vara ja majandustegevus läks katkematult üle sama perekonna teisele

äriühingule.

25. jaanuaril 2018 võõrandas Befinna Tartumaal, Kõrveküla alevikus, Pärna 17 asuva

kinnisasja (kinnisasi) kostjale. Nii nagu Befinna, kasutab ka kostja seda kinnisasja ettevõtlusega

tegelemiseks: veokite ja haagiste hoidmiseks ja remontimiseks ning logistikatööde tegemiseks.

Seega jätkub kostja igapäevane äritegevus samal aadressil, kus enne tegutses Befinna. Samuti

on kostja võtnud üle mitmed Befinna veokid ja veokite kasutamiseks sõlmitud liisingulepingud.

Mitmed veokid on kostjale läinud üle 2018. a jaanuaris ehk vahetult pärast Befinna

majandustegevuse lõppu. Lisaks kasutas kostja tasuta Befinna liisinguautosid ajal, mil Befinna

majandustegevus oli juba lõppenud.

Kui võrrelda Befinna esitatud müügiarveid ajavahemikus 1. novembrist 2017 kuni

31. jaanuarini 2018 ning kostja müügiarveid ajavahemikus 1. novembrist 2017 kuni 23. maini

2018, siis selgub, et kostjale on üle läinud vähemalt 15 Befinna kliendisuhet. Ettevõtte

ülemineku seisukohast on kõige olulisem Euroopa Transpordi OÜ ja Lõunavili OÜ

kliendisuhete üleminek kostjale. Ajavahemikus 27. detsembrist 2017 kuni 23. maini 2018 oli

kostja käive ca 339 000 eurot ja nimetatud klientidele osutatud teenuse eest esitati arveid kokku

ca 200 000 eurot, mis moodustas peaaegu 60% kogu kostja käibest viidatud perioodil. Järelikult

võttis kostja üle Befinna põhilised lepingulised suhted klientidega. Kostja jätkas teenuse

osutamist Befinna klientidele Befinna liisitud veokitega.

Ostuarvete võrdlusest selgub lisaks, et vähemalt 20 varem Befinnale teenuseid ostutanud isikut

on jätkanud teenuste osutamist kostjale.

Nii Befinna logistik kui ka kostja veokorralduse juht oli Kaido Kikas, kes jätkas logistiku

ülesannete täitmist ka kostjas, tegeledes mh uute töötajate otsimisega mõlemas äriühingus.

Samuti on Befinna juhatuse liige, juhtivtöötaja ja logistik Priit Post jätkanud varem Befinnas

täidetud tööülesannete täitmist kostjas. Befinna oskusteave on seega üle läinud kostjale.

Befinna majandustegevus, s.o rahvusvahelise autoveoteenuse osutamine jätkus katkematult

kostjas. Niipea kui Befinna lõpetas arvete esitamise klientidele, jätkas samadele klientidele

sama teenuse osutamist ja teenuse eest arvete esitamist kostja.

Befinna ja kostja on sama pere äriühingud, sest Befinna ja kostja osanikud ning juhtorgani

liikmed on abikaasad P. Post ja Anneli Post. Kostja tegutseb samas asukohas, kus Befinna.

Kostja käive suurenes Befinna arvel 200 000 eurot ja samal ajal vähenes Befinna käive samas

mahus.

Kuna Befinna ettevõte on läinud üle kostjale, siis on Befinna ja kostja solidaarvõlgnikud ning

hagejad nõuavad kohustuste täitmist kostjalt.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.

Vastuväidete kohaselt ei ole Befinna ettevõte kostjale üle läinud ja seega ei vastuta kostja

Befinna võlgade eest. Isegi kui kostja vastustaks Befinna täitmata kohustuste eest, on hageja I

nõue suures osas ning hageja II nõue täies ulatuses põhjendamatu.

Hagejad ei ole hinnanud Befinna ja kostja ettevõtte tüüpe ega toonud esile, millega tegeles

Befinna ja kuidas see seondub kostja tegevusega. Befinna tegeles peamiselt transporditeenuse

osutamisega, kuid kostja on alates asutamisest ehk 2012. aastast tegelenud eestisisese

kaubaveoga maanteel, millele lisandus 2015. a toortoidusnäkkide tootmine ja 2016. a

rahvusvahelised veod. Isegi kui kaks äriühingut tegelevad pealtnäha sama tegevusega, võivad

tegevused siiski erineda sõltuvalt sellest, millist kaupa veetakse ja kus seda tehakse. Näiteks

tegeles kostja esialgu vedudega ainult Eestis (peamine klient oli Cargobus OÜ, kellele tehti

jaotusvedusid), kuid 2016. a, pärast tegevusloa saamist, hakati korraldama ka rahvusvahelisi

vedusid. 2017. a alates tegeles kostja ka konteinervedudega, mida Befinna kunagi ei teinud.

Befinna ja kostja ettevõtte tüübid ei kattu ja lisaks olid tegevused sellised juba ka varem.

Vara ülemineku puhul on määravaks, kas üle läheb selline vara, mis on ettevõtte tegevuseks

igapäevaselt vajalik. Kinnisasi ei olnud Befinna ettevõtte tuumikvara. Kostja üüris kinnisasjal

asuvaid ruume juba enne kinnisasja ostmist. 2017. a alguses sai kostja enda kasutusse ühe

kontoriruumi ja ühe garaažiboksi. Garaažiboksist ehitas kostja välja oma tegevuseks mõeldud

ruumid, kus tegeles tootmise ja hiljem logistikaga. Befinna ei tegelenud sellel kinnisasjal

veokite ja haagiste remontimisega ega osutanud neid teenuseid kolmandatele isikutele.

Remonditeenust hakati kinnisasjal osutama pärast seda, kui selle omanikuks sai kostja.

Liisinguandja soovis Befinna veokitele leida uue ostja ja kostja nõustus need liisingusse võtma,

kuna oli teadlik nende tehnilisest seisukorrast. Kostja sõlmis liisinguandjaga uued lepingud ja

hakkas veokeid kasutama. Sõiduki registreerimismärgiga 015YJB müüs Befinna kostjale.

Befinna osutas transporditeenust oluliselt suuremas mahus kui kostja. Kolme Befinnale

kuulunud veoki kasutamine ei tõenda ettevõtte üleminekut. Lisaks ostis ja liisis kostja samal

ajal ka muid transpordivahendeid, mis Befinnale ei kuulunud.

K. Kikase kohta on hagejad esitanud tõendi, millest nähtub, et ta oli alates 28. detsembrist 2015

Befinna veokorralduse juht ja et tal oli alates 11. augustist 2016 piirangutega veoluba. See ei

tähenda, et K. Kikas oleks olnud kostja veokorralduse juht või et ta otsis kostjale töötajaid.

Hagejate esitatud tõendis on kirjas, et K. Kikasel on õigus osutada kostjale teenust, kuid

K. Kikas ei ole olnud ega ole ka praegu kostja lepinguline töötaja. Kostja jaoks oli sellise loaga

inimest vaja tasulise rahvusvahelise veoseveo tegevusloa saamiseks. P. Post ei läinud Befinnast

kostjasse üle, vaid ta osales paralleelselt mõlema ühingu töös.

Euroopa Transpordi OÜ on ekspedeerija, kellel endal ei ole autosid ja kes ostab teenust neilt,

kellel on transpordivahendid. Kostjaga on Euroopa Transpordi OÜ koostööd teinud alates

2016. a. Sarnase põhimõtte alusel tegutses ka Lõunavili OÜ, kellel ei olnud lepingulisi kliente

ja kes valis koostööpartneriteks äriühingud, kellel olid olemas kallur-haagised. Üheks selliseks

ettevõtjaks oli kostja, kellega Lõunavili OÜ on koostööd teinud alates 2017. a.

Kui kostja oleks võtnud üle Befinna ettevõtte, ei oleks kostja käive suurenenud nii vähe.

Befinna käive oli 2016. a ca 1 800 000 eurot, kuid kostja käive suurenes 2018. a kõigest ca

140 000 euro võrra. 2017. a majandusaasta aruannet ei ole kostjale teadaolevalt koostatud, kuid

võib eeldada, et suurusjärk oli sama. Kostja käive suurenes mh ka 2017. a ja siis isegi rohkem

kui 2018. a, mistõttu ei saa käibekasvu põhjendada ettevõtte üleminekuga.

Arvestades Tartus ja selle lähistel tegutsevate kvaliteetsete teenusepakkujate vähesust, on vale

arvata, et sarnase tegevusvaldkonna äriühingutel on võimalik kasutada täiesti erinevaid

teenusepakkujaid. Lisaks on kostja võtnud näiteks kütust arvestataval määral mujalt kui

Befinna.

Tulenevalt ettevõtlusvabadusest võib sama isik olla juhatuse liikmeks või osanikuks mitmes

äriühingus ja seadus seda ei piira.

Hagiavalduses ei ole välja toodud, millal Befinna ettevõte kostjale üle läks. Ettevõtte ülemineku

aeg on tuvastamata.

Hageja I nõue on arusaamatu. Arved on kas aegunud, loovutatud Swedbank Liising

Aktsiaseltsile või Osaühingule ProInkasso. Hageja II ei ole tõendanud, kuidas ta sai Sevenoili

õigusjärglaseks. Befinna pankrotimenetluses on Sevenoil esitanud Befinna vastu nõude.

Hagejate viivisenõuete arvutuskäiku ei ole esitatud, mistõttu jääb viivise suurus kostjale

arusaamatuks ning kostja vaidleb sellele vastu. Kostja palus juhul, kui kohus hagejate nõuded

kasvõi osaliselt rahuldab, viivist vähendada, sest viivis on ebamõistlikult suur.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 18. juuli 2022. a otsusega hagi ja tuvastas, et Befinna ettevõte läks

kostjale üle. Maakohus mõistis kostjalt hageja I kasuks välja 91 550 euro 98 sendi suuruse

põhivõla ja sama suure viivise ehk kokku 183 191 eurot 96 senti. Hageja II kasuks mõistis

maakohus kostjalt välja 19 132 euro 4 sendi suuruse põhivõla ja sama suure viivise ehk kokku

38 264 eurot 8 senti. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, määras kindlaks

menetluskulude suuruse ja mõistis menetluskulud solidaarselt hagejate kasuks välja.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole pooltel vaidlust selle üle, et hageja I müüs

Befinnale kütust jm kaupu müügilepingu ja kliendikaardi lepingu alusel ning tasumine toimus

regulaarselt esitatavate arvete alusel. Samuti müüs hageja II õiguseellane Sevenoil Befinnale

kütust jm kaupu. Hagejad on tõendanud, et nõuded kuuluvad neile. Osaühing ProInkasso ja

Swedbank Liising Aktsiaselts on nõuded hagejale I tagasi loovutanud ning hageja II on saanud

nõude Sevenoililt loovutuse teel.

Befinna pankrot kuulutati välja 25. mail 2018 (tsiviilasi 2-17-19228). Ajutise halduri

O. Kuklase aruande kohaselt tekkis maksejõuetus ilmselt 2017. a augustis-septembris.

Maakohus oli seisukohal, et Befinna ettevõtte üleminek kostjale on tõendatud. Ettevõtte

üleminek algas 2017. a lõpus ja lõppes 2018. a veebruari lõpus, kuid hiljemalt Befinna pankroti

väljakuulutamisega.

Befinnale kuulunud vara ning veokite liisingulepingutest tulenevate õiguste ja kohustuste

üleminek kostjale on tõendatud. Befinna võõrandas oma kinnisasja kostjale 25. jaanuaril 2018.

Kostja omandas kinnisasja koos sellel oleva hoonega veoteenuse osutamiseks vajalike sõidukite

parkimiseks ja remontimiseks ehk Befinna tegevuse jätkamiseks. Vaidlust ei saa olla selle üle,

et kinnisasjal pargiti veokeid ja haagiseid nii sel ajal, kui kinnisasi kuulus Befinnale, kui ka

pärast seda, kui kostja selle omandas. Asjaolu, et Befinna osutas mingil määral ka

remonditeenust, on tõendatud müügiarvete koondis märgutud arvetega ja majandusaasta

aruandes märgituga. Põhiline käive tuli Befinnal siiski veoteenuse osutamisest. Kostja 2017. a

majandusaasta aruande kohaselt oli tema põhitegevusala kaubavedu maanteel. Sama on

märgitud 2018. a majandusaasta aruandes.

Kaks Scania Finans AB Eesti filiaaliga sõlmitud liisingulepingut võttis kostja üle

8. jaanuaril 2018 tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2018. Sõiduki registreerimismärgiga

015YJB müüs Befinna kostjale 3. jaanuaril 2018.

Kostja müügiarvete koondi selgitustes märgitud teenuse osutamiseks kasutatud sõidukite

registrinumbrid olid samad, mis Befinna liisitud veokitel. Kostja kasutas seega veotellimuste

täitmiseks Befinna liisitud veokeid ajal, mil Befinna enam veoteenust ei osutanud. Sellest

järeldub, et Befinna majandustegevus kanti üle kostjasse. Seda, et kostja oleks Befinnale

veokite kasutamise eest tasu maksnud, kostja raamatupidamisest ei nähtu. Seega ei ole õige

kostja väide, et ta kasutas Befinna vabasid veokeid oma majandustegevuses, sest see ei saa

toimuda tasuta.

Befinna ja kostja müügiarvetelt ja pangakontodelt nähtub, et kostja tegeles 2017. a viimastel

kuudel siseriiklike (jaotus)vedudega. 2017. a lõpul tekkis kostja käive sisuliselt Befinna ja

Cargobus OÜ tellimustest. Alates 2018. a jaanuarist olid kostja tellijateks Euroopa Transpordi

OÜ, Lõunavili OÜ, Freeway Transport Grupp OÜ, OÜ Transgover, OÜ Transtar Service ja

veel mitmed äriühingud, kes eelnevalt olid tellinud teenuseid Befinnalt, kusjuures kostja käive

suurenes lisandunud tellijate arvel oluliselt. Hagejad on tõendanud, et kostja võttis üle ca 14

Befinna lepingupartnerit, kellest kaalukaimad olid Euroopa Transpordi OÜ ja Lõunavili OÜ.

Hagile lisatud väljatrükid teenuste kohta, mida kostja osutas OÜ-le Transtar Service ja

OÜ-le Transgover näitavad, et kostja hakkas teenust osutama vastavalt veebruaris ja jaanuaris

2018. See, et kostja lõpetas neile teenuste osutamise juba mõne kuu pärast, ei tähenda, et kostja

ei oleks Befinna kliente üle võtnud.

Befinna ja kostja majandusaasta aruannetest nähtub, et mõlemad äriühingud tegelesid

kaubavedudega ja see, et äriühingutel oli ka kõrvaltegevusi, ei ole oluline.

Ettevõtte üleandja ja omandaja osanikud ja juhtorgani liikmed kattuvad. P. Post ja A. Post kui

Befinna ja kostja osanikud ning juhtorgani liikmed on abikaasad. Äriühingud tegutsesid ka

samas asukohas (Pärna 17, Kõrveküla, Tartumaa).

K. Kikas oli Befinna veokorralduse juht alates 28. detsembrist 2015 ja tal on kostjas alates

11. augustist 2016 piirangutega veoluba. Seega tegutses K. Kikas mõlemas äriühingus. See,

millises vormis ta neis äriühingutes tegutses, ei ole oluline. Pärast seda, kui Befinna lõpetas

veod, pidi K. Kikas hakkama kostja ettevõttes tegelema veokorralduse juhtimisega.

See, et kostja käive oli kümme korda väiksem kui Befinnal siis, kui tal majanduslikult hästi

läks, ei välista ettevõtte üleminekut väiksemas ulatuses, kui ülemineku tulemusena jätkub

üleantava ettevõtte majandustegevus teises äriühingus.

Kokkuvõttes leidis maakohus, et on tõendatud, et Befinna vara (kinnisasi, kallur ja kaks

liisingulepingut) anti üle kostjale, kostja jätkas selle varaga Befinna majandustegevust kuni

võlgniku pankrotini, Befinna ja kostja oluline töötaja (veokorralduse juht) ja osanikud kattusid

ning tegevus jätkus samas kohas. Seega on tõendatud Befinna ettevõtte üleminek kostjale ja

kostja vastutab Befinna võlgade eest.

Hageja II ees tekkis Befinnal võlg enne ettevõtte ülemineku algust, sest P. Post allkirjastas võla

tasumise kokkuleppe 11. oktoobril 2017.

Ka hageja I ees vastutab kostja kogu põhivõla jäägi ulatuses, sest ettevõtte varjatud ülemineku

puhul tuleb lähtuda viimastest üleminekut kinnitavatest tõenditest. Maakohus leidis, et ettevõtte

varjatud üleminek lõppes Befinna pankroti väljakuulutamisega. Kostja kasutas Befinna liisitud

sõidukeid vedudeks kuni Befinna pankroti väljakuulutamiseni 2018. a mais. Põhivõlg hageja I

ees tekkis samuti kuni pankroti väljakuulutamiseni.

Viivise kohta leidis maakohus, et viivisemäär ei ole ebamõistlik, viivis ei ole liiga suur ja seda

võib põhivõla ulatuses nõuda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega tuvastada, et Befinna ettevõte ei ole kostjale üle läinud ja

jätta hagejate hagid rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hagejate kanda.

6. veebruaril 2023 esitas kostja ringkonnakohtule taotluse, milles palus juhul, kui kohus ei

rahulda apellatsioonkaebust taotletud viisil, tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o osas,

millega maakohus rahuldas hageja I hagi 63 376 euro suuruse põhinõude ja hageja II hagi

15 348 euro põhinõude osas ning teha uus otsus, millega jätta hagi selles osas rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus ekslikult tuvastanud, et Befinna

ettevõte läks üle kostjale.

Kostja ei ole kinnisasja kasutanud sõidukite remontimiseks. Remonditeenust hakkas kinnisasjal

asuvas garaažis pakkuma kolmas isik peaaegu kaks aastat pärast seda, kui kostja kinnisasja

ostis. Transporditeenuse osutamine ei ole seotud ühe kindla kinnisasjaga. Kostjal ei ole olnud

nii palju sõidukeid, et nende hoiustamiseks oleks olnud sellist kinnisasja vaja.

Kostja ostis Befinnalt 3. jaanuari 2018. a müügilepinguga sõiduki registreerimisnumbriga

015YJB. Tõenditest ei nähtu, et seda sõidukit oleks kasutatud kostja majandustegevuses. Lisaks

sellele võttis kostja üle kaks sõidukit, mida Befinna liisis Scania Finans AB Eesti filiaalilt.

Befinna oli kümnete veokite ja haagiste omanik või vastutav kasutaja. Befinna vara ei läinud

kostjale üle majandusüksusena.

Oluline on tuvastada, kas kostja lepingupartnerid olid osa Befinna majandusüksusest. Võimatu

on väita, et Euroopa Transpordi OÜ või Lõunavili OÜ oleksid seda olnud. Põhjendamatu on

seisukoht, et Euroopa Transpordi OÜ ja Lõunavili OÜ (mis asutati alles 2017. a augustis)

kattumise tõttu Befinna ja kostja müügiarvetes on kostja võtnud üle Befinna olulised

koostööpartnerid. Olukorras, kus Befinna on osutanud veoteenust alates 2009. a, ei saa viimase

kahe tegutsemiskuu põhjal tuvastada, kes olid Befinna olulised koostööpartnerid.

Koostöö teiste äriühingutega (nt Elite Europe OÜ, OÜ Transgover, CH TRANS OÜ,

OSAÜHING TRUMP METALL, Freeway Transport Grupp OÜ, OÜ Transtar Service) oli nii

Befinnal kui ka kostjal pigem juhuslikku laadi. Teadmata on viidatud äriühingute seos

Befinnaga enne 2017. a novembrit.

K. Kikas üksnes jätkas tööülesannetega kostja juures ka pärast seda, kui Befinna oli tegevuse

lõpetanud. See ei tõenda ettevõtte üleminekut. Veoteenuse osutamise jaoks on kõige olulisemad

sõidukid ja nende juhid. Befinna ja kostja autojuhid ei kattunud.

Asjaolu, et kostja tegeles Befinna majandustegevuse sarnase tegevusega, ei tähenda veel

ettevõtte üleminekut. Maakohus ei ole analüüsinud, milline oli Befinna ettevõtte olemus, mille

kostja üle võttis. Kostja ei ole võtnud üle Befinna olulisi veoteenuse kliente, ettevõtluse jaoks

olulist tuumikvara ega töötajaid.

Menetluses ei ole esitatud tõendeid kostja majandustegevuse kohta pärast Befinna

pankrotistumist ja seega ei ole võimalik väita, et kostja jätkas Befinna majandustegevust. Kostja

kümme korda väiksem käive välistab ettevõtte ülemineku.

Majandustegevus peaks pärast üleandmist jätkuma, kuid kostja lõpetas Befinna veokite

kasutamise hiljemalt Befinna pankroti väljakuulutamisel. Befinna ja kostja tegid omavahel

koostööd ja veokite tasuta kasutamine oli tavapärane. Pärast pankrotistumist ei olnud kostjal

enam võimalik neid veokeid kasutada, sest liisingulepingud lõppesid ja sõidukid anti tagasi

liisinguandjatele. Seega ei kinnita ka veokite kasutamine Befinna ettevõtte üleminekut, sest

kostja ei kasutanud neid veokeid pärast Befinna pankrotti.

Kuna ettevõte kui inimeste ja vara organiseeritud kogum ei ole kostjale üle läinud, ei saa

Befinna võlgu kostjalt välja mõista.

Maakohus jättis viivise põhjendamatult vähendamata. Viivise vähendamise taotluse

rahuldamata jätmiseks ei anna alust ainuüksi asjaolu, et viivist maksma kohustatud isik on ise

nõustunud suure viivisemääraga. Kuna kostja ei ole lepingu pool ega ole nõustunud hagejate ja

Befinna vahel lepingutes kokku lepitud viivisemääraga, siis tuleb viivist vähendada. Viivis on

kostja aastase käibega võrreldes ebamõistlikult suur. Lisaks tuleb viivist vähendada ka seetõttu,

et hagejate viivisenõuded on võrreldes põhinõuetega objektiivselt liiga suured (s.o sama suured

kui nõuded ise).

Kostjale on teatavaks saanud, et hagejate nõuded on Befinna pankrotimenetluses osaliselt

rahuldatud. Pankrotihaldur on teinud hagejatele Befinna pankrotimenetluses väljamaksed ja

neid tuleb kohtuotsuse tegemisel arvestada. Isegi kui Befinna ettevõte läks üle kostjale, tuleb

hagid siiski jätta osaliselt rahuldamata.

5. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud kostja kanda.

Kostja leiab ekslikult, et vähendatud mahus ettevõte ei saagi üle minna. Kuigi 2016. a ja enne

seda oli Befinna käive tunduvalt suurem kui 2017. a, ei välista see ettevõtte üleminekut mahus,

milles tegevus oli ülemineku ajaks säilinud.

Kostja kasutas kinnisasja samal eesmärgil ja viisil, nagu varem Befinna. Kostja kasutas lisaks

veel vähemalt kümmet Befinna veokit ja neid kasutati Befinna klientide teenindamiseks.

Tõendatud on, et Befinna majandustegevus lõppes täielikult.

Kostja ei ole tõendanud Befinna veokite kasutamise aluseks olevat õigussuhet ega ka seda, et

veokid anti Befinna liisinguandjatele tagasi. Kui veoteenuse klient kattub, siis on kliendisuhe

üle läinud, eriti olukorras, kus sellele kliendile jätkatakse teenuse osutamist vahetult.

Õiguslikult on vale eristada tellijaid ja koostööpartnereid. Kostja ei suutnud tõendada, et

Befinnal oleks olnud kliente, kes kostjale üle ei läinud.

Iseenesest on õige, et ainult tarnijate samasus ei tähenda ettevõtte üleminekut, kuid see kinnitab

koos teiste kriteeriumidega ettevõtte üleminekut. Kostja jätkas Befinna ärimudelit.

Hagejad nõustuvad, et veoettevõttes on kõige olulisemad veokid (ja haagised), kuid töötajate

osas vaidlevad vastu. Kostja on apellatsioonkaebuses esitanud uue väite, et veoteenuse

osutamiseks on kõige olulisemad autojuhid. Kuigi maakohus on personali tuvastamisel jäänud

napisõnaliseks, on otsuses õigesti märgitud, et ilma K. Kikaseta ei oleks kostja saanud osutada

rahvusvahelist autoveoteenust, mida hakati osutama Befinna klientidele.

Maakohus on jätnud arvestamata hagejate väited ja tõendid, et Befinnal ning kostjal oli ka sama

raamatupidaja ja et veoettevõtte juhtimisel ning rahvusvaheliste vedude planeerimisel oli

olulise tähtsusega isik P. Post. Tõele ei vasta kostja väide, et Befinna ja kostja veoautojuhid ei

kattunud. Tõendatud on, et ajavahemikus 1. septembrist 2017 kuni 25. maini 2018 töötas kostja

juures vähemalt 11 isikut, kellest 7 said varem tasu ka Befinnalt.

Lisaks on oluline see, et kostja käibekasv algas täpselt siis, kui Befinna aktiivne

majandustegevus lõppes. Ebaõige on kostja väide, justkui ei oleks ettevõtte üleminek võimalik,

kui kostja ei tegelenud Befinna majandustegevusega pärast üleminekut pikemat aega.

Ekslik on kostja väide, et ta ei olnud hagejate ja Befinna vahel sõlmitud lepingute pool ning

seetõttu ei saa nendest lepingutest tulevad viivisemäärad olla talle siduvad. Lisaks on see uus

väide, mida kostja eelmenetluses ei esitanud ja sellega ei saa arvestada.

17. veebruaril 2023 esitatud seisukohas nõustuvad hagejad, et nende nõuded on menetluse

jooksul Befinna pankrotimenetluses hagejatele tasutud summade võrra vähenenud, kuid

vaidlevad vastu kostja käsitlusele, justkui tuleks vähendada põhinõudeid. Kostjal kui võlgnikul

ei ole õigust valida, milliste kohustuste katteks ta loeb Befinna pankrotimenetluses hagejatele

tehtud väljamaksed tasutuks. VÕS § 88 lg 9 ei võimalda kostjal kohustuste täitmise järjekorda

määrata. Hagejate viivisenõuete vähendamine ei mõjuta ka hagejate menetluskulude

väljamõistmist kostjalt, sest hagi esitades ei olnud hagejatel võimalik ette näha, et nende nõuded

rahuldatakse osaliselt kostja õiguseelneja pankrotimenetluses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega ning kuulanud

pooled ära kohtuistungil, leiab, et apellatsioonkaebus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu esitatud tõenditele, kohaldanud

õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning hagi õigesti rahuldanud. Kuna maakohtu otsus

on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ega

pea vajalikuks neid TsMS § 654 lg 6 alusel oma otsuses korrata. Ringkonnakohus täiendab

kostja taotlusel maakohtu otsuse resolutsiooni otsuse täitmise korda ja ulatust selgitava

märkusega, et kostjalt hagejate kasuks väljamõistetavate summade osas on solidaarvõlgnik

Befinna ja et Befinna pankrotimenetluses on hagejale I tehtud 63 376 euro suurune väljamakse

ning hagejale II 15 348 euro suurune väljamakse. Nende summade ulatuses on hagejate nõuded

käesoleva otsuse tegemise ajal rahuldatud. Muus osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon

muutmata.

Ringkonnakohus märgib, et Tartu Maakohtu 8. mai 2023. a määrusega kuulutati tsiviilasjas nr

2-23-750 välja kostja pankrot ja pankrotihalduriks määrati Anne Tammer. 12. mail 2023 teatas

pankrotihaldur, et astub kostja asemel menetlusse (PankrS § 35 lg 1 p 2).

7. Apellatsiooniastmes on poolte vahel vaidlus kahe peamise õigusliku küsimuse üle. Esiteks

vaidlevad pooled selle üle, kas Befinna ettevõtte saab lugeda kostjale üle läinuks ja teiseks selle

üle, kas maakohus oleks pidanud kostjalt hagejate kasuks välja mõistetud viivist vähendama.

8. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus tuvastas ekslikult Befinna ettevõtte

ülemineku kostjale.

8.1. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 661 järgi on ettevõte majandusüksus, mille

kaudu isik tegutseb. Ettevõttesse kuuluvad VÕS § 180 lg 2 järgi ettevõtte majandamisega

seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, mh ettevõttega seotud

lepingud.

8.2. Riigikohus on osutanud ettevõtte ülemineku mõiste sisustamisel ka Euroopa Liidu

Nõukogu 12. märtsi 2001. a direktiivile 2001/23/EÜ "Äriühingute, ettevõtete või äriühingute

või ettevõtete osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide seaduste ühtlustamise

kohta" (direktiiv). Direktiivi art 1 mõttes on üleminekuga tegemist juhul, kui üle läheb

identiteeti säilitav majandusüksus, mis tähendab ressursside organiseeritud koondamist, mille

eesmärk on majandustegevus. Euroopa Kohus on selgitanud, et direktiivi kohaldamiseks tuleb

tuvastada, kas üleminek puudutab majandusüksust, mis säilitab pärast tööandja vahetumist oma

identiteedi. Selleks, et tuvastada, kas majandusüksus on säilitanud oma identiteedi, tuleb

arvestada kõiki faktilisi asjaolusid, sh eelkõige ettevõtja või ettevõtte tüüpi, seda, kas

materiaalne vara, st ehitised ja vallasvara on üle läinud või mitte, immateriaalse vara väärtust

ülemineku ajal, kas uus tööandja võttis üle suurema osa töötajaid või mitte, kas toimus klientide

üleminek või mitte, samuti enne ja pärast üleminekut tehtud tegevuse sarnasust ning seda, kas

tegevus oli vahepeal peatatud ja kui, siis kui kaua. Samas on need tingimused vaid kohustusliku

tervikliku hindamise üksikud elemendid ning seega ei saa neid hinnata eraldi (vt Euroopa Kohtu

20. jaanuari 2011. a otsus kohtuasjas nr C-463/09 CLECE SA vs. María Socorro Martín Valor

ja Ayuntamiento de Cobisa, p-d 33 ja 34 ja seal viidatud kohtupraktika). Selleks, et direktiiv

kohalduks, peab üleminek puudutama stabiilset majandusüksust, inimeste ja vara

organiseeritud kogumit, mis võimaldab viia ellu konkreetse eesmärgiga majandustegevust (vt

Euroopa Kohtu 29. juuli 2010. a otsus kohtuasjas nr C-151/09 Federación de Servicios Públicos

de la UGT (UGT-FSP) vs. Ayuntamiento de La Línea de la Concepción, María del Rosario

Vecino Uribe, Ministerio Fiscal, p 26).

8.3. Kuigi Euroopa Kohus on eelviidatud seisukohti väljendanud töölepingute ülemineku

tuvastamise kontekstis, on samad põhimõtted kohaldatavad ka võlaõigusseaduses sisalduvate

sarnase eesmärgiga sätete puhul.

9. Befinna transpordiettevõte vastab ringkonnakohtu arvates tervikliku majandusüksuse

tunnustele ja tegu on ettevõttega TsÜS § 661 tähenduses. Kostja väited, et tegu oli juhuslike

varaesemete kogumiga ja et need ei moodustanud tervikut, ei ole tuvastatud asjaolusid

arvestades õiged. Kostja lähtub eeldusest, et kuna selleks ajaks, kui vaidlusalune vara kostjale

üle anti, oli Befinna majandustegevus hääbumas, ei saanudki olla tegemist stabiilse

majandusüksusega ja seega ei ole võimalik ka ettevõtte üleminek.

Ringkonnakohus sellega ei nõustu ja leiab, et ka olukorras, kus üks äriühing hakkab muutuma

maksejõuetuks ja annab järk-järgult teisele äriühingule üle või tema kasutusse

majandustegevuse jätkamiseks vajalikud kõige olulisemad varaesemed ja õigused, võib olla

tegemist ettevõtte üleminekuga.

10. Ringkonnakohus on seisukohal, et Befinna transpordiettevõtte tuumikuks olid veokid, mida

Befinna kasutas transporditeenuse osutamiseks, kliendid, kellele teenust osutati, samuti isikud,

kes transporditeenuse osutamist korraldasid ning kinnisasi, mida vähemalt osaliselt kasutati

transporditeenuse osutamise teenindamiseks.

11. Maakohus leidis õigesti, et üheks ettevõttesse kuulunud varaesemeks oli Befinna kinnisasi.

See võõrandati kostjale 25. jaanuaril 2018. Maakohus märkis, et kostja omandas kinnisasja

veoteenuse osutamiseks vajalike sõidukite parkimiseks ja remontimiseks ehk Befinna tegevuse

jätkamiseks.

12. Kostja väidab apellatsioonkaebuses, et ta ei ole tegelenud ega tegele kinnisasjal sõidukite

remontimisega ja et remonditeenust hakkas kinnisasjal asuvas garaažis pakkuma kolmas isik

peaaegu kaks aastat pärast seda, kui kostja kinnisasja ostis. Kuid sellele, et Befinna ettevõtte

põhitegevus oleks olnud sõidukite remont, ei ole hagejad ka tuginenud. Befinna ettevõtte

tegevusalaks oli kaubavedu ja sellele ei ole kostja vastu vaielnud.

13. Iseenesest on õige see, et transporditeenuse osutamine ei pruugi olla seotud ühe kindla

kinnisasjaga ja et kinnisasja omamine ei ole transporditeenuse vältimatuks eelduseks, kuid selle

olemasolu on transpordiettevõttele majanduslikult kasulik, kuna asjaoludest nähtuvalt pargiti

seal ka autosid ja seal oli ka Befinna asukoht. Seega kinnitab kinnisasja üleminek kogumis

muude tuvastatud asjaoludega ettevõtte üleminekut. Kostja väide, et tema kasutuses olid

kinnisasjal asuvas hoones olevad ruumid ka juba enne ettevõtte üleminekut, ei lükka ettevõtte

üleminekut ümber.

14. Kostja väide, et tal ei ole olnud nii palju veokeid, et nende hoiustamiseks oleks tarvis sellist

kinnisasja, ei ole pooltevahelist vaidlust arvestades relevantne, kuna küsimus ei ole selles, kas

kostjal oli kinnisasja vaja, vaid selles, kas see kuulus Befinna transpordiettevõtte koosseisu ja

kas see anti koos muu varaga üle kostjale. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti,

et kinnisasi oli ettevõtte osa. Asjas esitatud tõenditest ei saa teha kostja soovitud järeldust, nagu

oleks kinnisasi olnud juhuslik ja Befinna transpordiettevõttega mitteseotud varaese.

15. Kostja on seisukohal, et ühe auto ostmine ja kahe liisingulepingu ülevõtmine ei kinnita

ettevõtte üleminekut, sest Befinnal oli palju autosid. Iseenesest on õige see, et üksnes mõne

auto ülevõtmine ei ole transpordiettevõtte ülemineku jaatamiseks piisav. Kuid praegusel juhul

lisandub sellele asjaolu, et enamus ülejäänud autodest olid ajal, mil Befinna majandustegevus

hakkas hääbuma, kostja kasutuses. Ettevõtte üleminekuks ei ole vaja, et vara läheks üle kas

müügi- või mingis kindlas vormis sõlmitud kasutuslepingu alusel, piisav on ka see, kui on

tuvastatud selle vara faktiline kasutamine. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja kasutas

veotellimuste täitmiseks Befinna liisitud veokeid ajal, mil Befinna enam veoteenust ei osutanud

ja luges selle õigesti Befinna majandustegevuse üleminekut kinnitavaks asjaoluks.

16. Kostja leiab, et kuna ta lõpetas enamuse autode kasutamise hiljemalt Befinna pankroti

väljakuulutamise ajaks, siis ei ole ettevõte üle läinud. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et

ettevõtte saab lugeda üle läinuks vaid siis, kui üle võetud majandustegevus jätkub pärast

üleandmist pikema aja jooksul.

17. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kostjaga selles, et Euroopa Transpordi OÜ või

Lõunavili OÜ ei olnud Befinna olulised lepingupartnerid. Kostja viidatud muud väidetavalt

olulisteks lepingupartneriteks olnud äriühingud olid Befinna lepingupartnerid varasemal ajal.

Kui Befinna on osutanud transporditeenust alates 2009. aastast, kuid ettevõte läks üle 2017. a

sügisest kuni 2018. jaanuarini, siis ei ole varasematel aastatel tähendust. Oluline on see, kes

olid Befinna lepingupartnerid enne ettevõtte ülemineku algust. Ettevõtte üleminekut ei lükka

ümber see, et Befinna lepingupartnerid olid ajavahemikus 2009–2016 ka sellised äriühingud,

kellele kostja teenust ei osutanud. Sel põhjusel ei ole asjakohane ka kostja väide, et

Lõunavili OÜ ei saagi olla Befinna oluline klient, kuna see asutati alles 2017. a augustis.

18. Kostja on väitnud, et Befinna suurklient oli näiteks LOGISTIIKKALINKKI STM OY ja et

kõnealust suurklienti kostja üle ei võtnud. Kostja on esitanud väljavõtte eelviidatud

lepingupartnerilt laekunud summade kohta (dtl 1208–1209) ja sellest nähtuvalt on viidatud isik

teinud Befinnale makseid alates 2015. aastast kuni 2017. a juulini. 2017. a augustis, septembris

ja oktoobris makseid tehtud ei ole ja 2017. a novembris on makstud 53 eurot 97 senti, mis ei

saa eelduslikult olla tasu transporditeenuse eest. Eelnevast nähtub, et selleks ajaks, kui algas

ettevõtte üleminek, oli koostöö Befinna ja LOGISTIIKKALINKKI STM OY vahel lõppenud.

Seega ei saa lugeda tõendatuks, et just eelnimetatud isik oleks ettevõtte ülemineku ajal olnud

Befinna põhiklient. Samuti ei saa asjaolust, et kostja ei olnud kõnealuse äriühinguga

lepingulistes suhetes, järeldada, et Befinna ettevõte ei läinud kostjale üle.

19. Kostja väide, et koostöö teiste äriühingutega (nt Elite Europe OÜ, OÜ Transgover,

CH TRANS OÜ, OSAÜHING TRUMP METALL, Freeway Transport Grupp OÜ,

OÜ Transtar Service) oli nii Befinnal kui ka kostjal pigem juhuslikku laadi, on paljasõnaline.

Kostja ei ole seda väidet põhjendanud ega esile toonud, milles see juhuslikkus väljendus.

20. Lisaks väidab kostja, et maakohtu viidatud isikud ei olnud mitte Befinna lepingupartnerid,

vaid üksnes tellijad või koostööpartnerid. Ringkonnakohtule jääb selline eristamine

arusaamatuks. Ka tellijaks või koostööpartneriks olemine eeldab mingi lepingulise suhte

olemasolu. Ilmselt peab kostja silmas seda, et Befinna ja viidatud äriühingute vahel ei olnud

sõlmitud pikaajalisi lepinguid. See võib olla õige, kuid see ei tähenda, et tegu ei oleks üle minna

võivate kliendi- või tellijasuhetega. Ettevõttesse ei pea kuuluma ainult pikaajalised lepingud,

vaid sinna kuuluvad kliendi- ja tellijasuhted laiemalt.

21. K. Kikase kui Befinna transporditegevuse korraldaja ülevõtmise kohta väidab kostja et

K. Kikas ei läinud Befinnast kostjasse üle, vaid jätkas oma varasemate tööülesannete täitmist

kostja juures ka pärast seda, kui Befinna oli tegevuse lõpetanud. Kostja väidetel on K. Kikas

olnud veokorraldajaks kahes kohas ehk nii Befinna kui ka kostja ettevõttes. Kostja arvates ei

saa sellist olukorda pidada ettevõtte üleminekut kinnitavaks asjaoluks. Ringkonnakohus sellega

ei nõustu ja leiab, et ettevõtte üleminekut ei välista see, kui isik, kes korraldas ettevõtte üleandja

põhitegevust, tegutses teatud määral juba ka varem ettevõtte ülevõtja sarnases

majandustegevuses. Ringkonnakohus nõustub hagejatega, et ettevõtte üleminekut kinnitab

lisaks ka see, et mõlema äriühingu tegevuse korraldamisel oli oluliseks isikuks P. Post.

Ettevõtte ülemineku puhul on sageli nii, et samad äris tegutsevad isikud soovivadki anda vara

üle oma uuele äriühingule, mistõttu on ettevõtte tegevuse jaoks oluliste isikute kattumine (ja

mitte tingimata üksnes „üleminek“) oluline ettevõtte üleminekut kinnitav kriteerium.

22. Samuti ei välista ringkonnakohtu arvates ettevõtte üleminekut see, et maakohus ei

tuvastanud, et kostja oleks võtnud üle Befinna autojuhid või muud töötajad. Esiteks ei pea

ettevõtte üleminekuks olema üle läinud kõik asjad, õigused ja ettevõttega seotud isikud. Teiseks

nähtub hageja esitatud P. Posti pankrotihalduri kirjast (dtl 1217), et P. Post on ajavahemikus

2017. a septembrist kuni 2018. a märtsini teinud Befinna töötajatele oma kontolt makseid, mis

võib tähendada seda, et need summad on makstud kostja arvel. Ringkonnakohus nõustub

hagejatega, et Befinna endiste töötajate kasutamist kostja ettevõtluses kinnitab ka see, et seda

raha maksis P. Post kõnealustele töötajatele ajal, mil kostja osutas teenust Befinna endistele

klientidele. P. Post oli kuni 2017. a detsembrini kostja juhatuse liige ja alates sellest ajast oli

juhatuse liige tema abikaasa A. Post. Seega on vaatamata sellele, et P. Post ei olnud kogu

ülekannete tegemise aja kostja juhatuse liige, eluliselt usutav hagejate väide, et kõnealuseid

töötajaid kasutati varjatult kostja ettevõtluses ja et P. Post maksis töötajatele varjatult kostja

arvel tasu. Kostja on küll väitnud, et raha, mille P. Post töötajatele maksis, ei tulnud kostjalt,

kuid ta ei ole ka selgitanud, mis makseid ja miks P. Post siis töötajatele enda arvel tegi.

23. Ringkonnakohus märgib, et kostja lähtub apellatsioonkaebuses ekslikust eeldusest, et

olukorras, kus majandustegevuseks vajalik varakogum võetakse üle enne äriühingu pankroti

väljakuulutamist, ei olegi ettevõtte ülemineku sätteid ja sellest tulenevat vastutust võimalik

kohaldada, kui üle võetud tegevust jätkatakse pärast üleandja maksejõuetuks muutumist

väheses ulatuses või lühikese aja jooksul. Õige ei ole ka see, nagu välistaks kostja kümme korda

väiksem käive praegusel juhul ettevõtte ülemineku. Nimelt võrdleb kostja oma käibe kasvu

2017.–2018. aastal Befinna viimases saadaolevas ehk 2016. a majandusaasta aruandes

kajastuva käibega, kuid asjaoludest nähtuvalt kujunes 2017. a sügisel välja Befinna

maksejõuetus. See tähendab, et kostja käibekasv ei saanudki ettevõtte ülemineku tulemusel olla

nii suur, nagu oli Befinna käive ajal, mil ta veel edukalt tegutses. Käibekasv sai olla vaid nii

suur, nagu Befinna tegevusest 2017. a sügiseks veel alles jäänud oli.

24. Kokkuvõttes leidis maakohus õigesti, et kostja võttis ajal, mil Befinna muutus

maksejõuetuks ehk alates 2017. a sügisest kuni 2018. a maini üle Befinna transpordiettevõtte

tuumikvara. Selles ajavahemikus kasutas kostja Befinna liisitud autosid, võttis üle kaks

liisingulepingut ja omandas ühe Befinna auto ning kinnisasja ja jätkas teenuse osutamist

Befinna lepingupartneritele.

25. Iseenesest on õige kostja väide, et asjaolu, et kostja tegeles Befinna majandustegevusega

sarnase tegevusega, ei tähenda veel ettevõtte üleminekut, kuid tegevuse sarnasus on üks

ettevõtte ülemineku tuvastamisel hinnatavaid komponente. Praegusel juhul oli nii Befinna kui

ka kostja majandustegevus transporditeenuse osutamine (kaubavedu) ja koostoimes teiste

majandustegevuse komponentidega toetab ka see maakohtu järeldust, et kostja võttis Befinna

ettevõtte üle. Asjaolu, et kostjal oli ka muid tegevusalasid, ei lükka seda järeldust ümber.

26. Kostja on seisukohal, et kui ettevõtte üleminek lugeda tõendatuks, tulnuks igal juhul

vähendada temalt väljamõistetavat viivist. Hagejad on nõudnud viivist põhivõla ulatuses ja

seega on maakohus kostjalt väljamõistetud viivise piiranud põhivõla suurusega.

27. Viivise vähendamist reguleerib VÕS § 113 lg 8 kaudu kohalduv VÕS § 162 lg 1, millest

tuleneb, et kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, võib kohus seda viivise

maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades

eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte

majanduslikku seisundit.

28. Viivise vähendamise võimalus on seaduses ette nähtud selleks, et vältida olukorda, kus

viivis on võrreldes rikkumisega ilmselgelt ebaproportsionaalne või muul põhjusel ebamõistlik.

Seega saab viivist vähendada eelkõige juhul, kui kokkulepitud suuruses viivise maksmine oleks

kohustatud isiku jaoks ilmselgelt ebaõiglane. Asjaolud, mille alusel kohus saab otsustada, kas

viivise täies ulatuses nõudmine oleks väga ebaõiglane, peab esile tooma viivise maksmiseks

kohustatud isik.

29. Kostja väidetel tuleks väljamõistetavat viivist vähendada kahel põhjusel: esiteks seetõttu, et

viivis on objektiivselt liiga suur (sama suur kui põhivõlg) ja teiseks seetõttu, et kostja kui

ettevõtte ülevõtja ei ole ise sõlminud neid lepinguid, millest viivisemäär tuleneb.

30. Ringkonnakohtu arvates on viivist eelkõige võimalik vähendada siis, kui see ületab

põhivõlga. Praegusel juhul aga ongi maakohus viivise tasumise kohustuse piiranud põhivõla

suurusega. Samuti ei ole põhjust viivist vähendada seepärast, et kostja on üksnes

solidaarvõlgnik, sest solidaarvõla mõte ongi selles, et solidaarvõlgnikud vastutavad

võlausaldaja ees ühe ja sama võla eest. Sarnaselt on Riigikohus leidnud, et viivise

vähendamiseks ei anna alust see, et viivist nõutakse algse võlgniku õigusjärglaselt (vt RKTKo

3-2-1-78-05, p 19).

Seega ei ole alust tühistada maakohtu otsust ka viivise väljamõistmist puudutavas osas.

31. Kostja palub juhul, kui ringkonnakohus ei rahulda apellatsioonkaebust taotletud viisil,

tühistada maakohtu otsus vähemalt osas, millega maakohus rahuldas hageja I hagi 63 376 euro

suuruse põhinõude ja hageja II hagi 15 348 euro põhinõude osas, ning teha uus otsus, millega

jätta hagi selles osas rahuldamata.

31.1. Asjas esitatud tõendid kinnitavad, et Befinna pankrotimenetluses on hagejatele tehtud

väljamaksed. Befinna pankrotihalduri Olev Kuklase 25. novembri 2022. a e-kirjas (dtl 1445)

on pankrotihaldur kinnitanud, et hagejale II on tehtud 15 348 euro suurune väljamakse ja

hagejale I 27 220 euro suurune väljamakse. Kohtule esitatud maksekorraldusest (dtl 1470)

nähtub, et hagejale I on lisaks makstud veel 36 156 eurot ja hageja I on seega kokku saanud

63 376 eurot.

31.2. Hagejad on omaks võtnud, et tegu on samadest õiguslikest alusetest tulenevate nõuetega,

mis on käesolevas asjas esitatud kostja vastu. Seega on solidaarvõlgnik Befinna osa võlast

tasunud. Kuid hagejad leiavad, et maakohtu otsust ei saa kostja taotletud viisil muuta, kuna

VÕS § 88 lg-te 8 ja 9 kohaselt ei ole võlgnikul õigust määrata, millises järjekorras tema

kohustused täidetuks loetakse.

31.3. Ringkonnakohus nõustub hagejatega ja märgib lisaks, et apellatsioonimenetluse eesmärk

on kontrollida maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust. Sel ajal, kui maakohus lahendi

tegi, ei olnud solidaarvõlgniku Befinna pankrotimenetluses hagejatele väljamakseid tehtud.

Seega oli maakohtu lahend õige ja selle tühistamiseks ega muutmiseks ei ole alust. Küsimus

saab olla vaid kohtuotsuse täitmise ulatuses, mitte aga selles, kas kostja solidaarvõlgnikuna

vastutab samade nõuete täitmise eest.

31.4. Samuti nõustub ringkonnakohus sellega, et VÕS § 88 lg 8 kohaselt loetakse juhul, kui

võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, et täitmine on

toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks

põhikohustuse katteks. VÕS § 88 lg 9 näeb lisaks ette, et võlgnik ei või võlausaldaja

nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks VÕS § 88 lg-s 8 sätestatust erinevat järjekorda.

Eeltoodust tulenevalt ei ole maakohtu otsust põhjust tühistada ka osaliselt.

32. Alternatiivselt palub kostja ringkonnakohtul märkida otsuse resolutsiooni, et kostjalt

väljamõistetavate summade osas on solidaarvõlgnik Befinna, et Befinna pankrotimenetluses on

hagejale I tehtud 63 376 euro suurune väljamakse ja hagejale II 15 348 euro suurune

väljamakse.

32.1. Ringkonnakohtu hinnangul saab seda tõlgendada kostja taotlusena määrata kindlaks

kohtuotsuse täitmise kord (TsMS § 445 lg 1). Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse.

Tegemist ei ole maakohtu otsuse tühistamise ega muutmisega selle tavatähenduses ja eeltoodu

märkimine otsuse resolutsioonis täidab üksnes kohtuotsuse täitmise korra ja ulatuse selgitamise

eesmärki. See otsustus ei võimalda lugeda apellatsioonkaebust osaliselt rahuldatuks ega

arvestada seda menetluskulude jaotamisel.

32.2. Seega tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni täiendada ja märkida selles, et kostjalt hagejate

kasuks väljamõistetavate summade osas on solidaarvõlgnik Befinna ja et Befinna

pankrotimenetluses on hagejale I tehtud 63 376 euro suurune väljamakse ning hagejale II

15 348 euro suurune väljamakse ning et nende summade ulatuses on hagejate nõuded käesoleva

otsuse tegemise ajaks rahuldatud.

33. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud

jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostjaks oleva pankrotivõlgniku pankrotivara kanda.

34. Hagejate esitatud ühise menetluskulude nimekirja järgi on nende menetluskulu

apellatsiooniastmes 4623 euro 75 sendi suurune õigusabikulu (ilma käibemaksuta). Hagejad on

käibemaksukohustuslased ja seetõttu tuleb lepingulise esindaja kulud välja mõista ilma

käibemaksuta. Hagejad kinnitavad, et kõik nimetatud menetluskulud on kantud seoses

käesoleva kohtuasja menetlusega. Kokku on hagejatele osutatud õigusteenust 34 tundi

15 minutit. Hagejate esindaja tunnitasu on 135 eurot ilma käibemaksuta.

35. TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline

esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS § 218

kohaselt. Hagejaid on apellatsioonimenetluses esindanud TsMS § 218 nõuetele vastav esindaja.

35.1. Õigusabi osutamiseks on hagejate esindaja teinud järgmisi toiminguid ja neile kulunud

aeg on olnud järgmine:

• Ajavahemikus 5. septembrist 2022 kuni 26. septembrini 2022: Kohtumäärusega

tutvumine, kohtuotsuse analüüs, kostja apellatsioonkaebuse analüüs, hagejate vastuse

koostamine apellatsioonkaebusele, nõupidamised kliendiga, kohtusse esitamine –

18 tundi 30 minutit;

• Ajavahemikus 3. jaanuarist 2023 kuni 18. jaanuarini 2023: Kostja taotlusega tutvumine,

hagejate seisukoha koostamine, lisa komplekteerimine, kohtusse esitamine – 4 tundi

15 minutit;

• Ajavahemikus 30. jaanuarist 2023 kuni 17. veebruarini 2023: Kostja täiendatud taotluse

analüüs, hagejate seisukoha koostamine, kohtupraktika analüüs, kohtusse esitamine –

4 tundi 45 minutit;

• Ajavahemikus 8. maist 2023 kuni 10. maini 2023: Kostja pankrotimenetlusega

tutvumine, tõendi (ajutise halduri aruanne) analüüs, hagejate tõendi esitamise taotluse

koostamine, kohtusse esitamine, nõupidamine kliendiga, kostja pankrotihalduri

kirjadega tutvumine – 2 tundi 45 minutit;

• 15. mail 2023: Kohtuistungiks ettevalmistamine, kohtutoimiku komplekteerimine,

hagejate menetluskulude nimekirja koostamine – 3 tundi;

• 16. mail 2023: Tartu Ringkonnakohtu istungil osalemine – menetluskulude nimekirjas

on märgitud ajakuluks eelduslikult 1 tund. Ringkonnakohtu istungil palusid hagejad

arvestada 16. mai 2023. a istungil osalemise eest kohtuistungile tegelikult kulunud aega,

mis oli 1 tund 30 minutit.

35.2. Ringkonnakohtu hinnangul on hagejate apellatsiooniastme õigusabi maht mõnevõrra

ülepaisutatud. Hagejate esindaja esitas apellatsiooniastmes vastuse apellatsioonkaebusele ja

seisukohad kostja taotluste kohta. Vaidluse ese oli apellatsioonimenetluses üldjoontes sama,

mis maakohtus, kuid ringkonnakohtu menetluses oli lisaks vaidlus selle üle, kuidas mõjutab

otsuse täitmist see, kui solidaarvõlgnik on osa hagejate nõuetest rahuldanud. Ringkonnakohus

möönab, et tegemist on keskmisest keerukama vaidlusega, kuid leiab, et apellatsioonkaebusele

vastamise põhjendatud ja vajalik ajakulu TsMS § 175 lg 1 ehk teiselt poolelt väljamõistetavuse

mõttes on 16 tundi. Ajavahemikus 3. jaanuarist 2023 kuni 18. jaanuarini 2023 ja ajavahemikus

30. jaanuarist 2023 kuni 17. veebruarini 2023 tehtud menetlustoimingutele kulunud

põhjendatud ja vajalik ajakulu on ringkonnakohtu arvates 2 × 4 = 8 tundi. Ajavahemikus

8. maist 2023 kuni 10. maini 2023 tehtud menetlustoimingutele kulunud põhjendatud ja vajalik

aeg on 2 tundi.

35.3. Ülejäänud osas on hagejate lepingulise esindaja ajakulu asja keerukust arvestades olnud

põhjendatud ja vajalik. Kokku on hagejate lepingulise esindaja toiminguteks kulunud

põhjendatud ja vajalik aeg 30,5 tundi ja sellest tulenevalt on hagejate lepingulise esindaja

põhjendatud ja vajalik menetluskulu apellatsiooniastmes 135 × 30,5 = 4117 eurot 50 senti.

Menetluskulud, mis on tekkinud seoses halduri tegevusega menetlusse astumisel, hüvitatakse

pankrotivara arvel PankrS § 148 lg 1 p 1 alusel (PankrS § 431 lg 1).

35.4. Hagejad ei ole küll vältimatud kaashagejad, kuid neil on olnud sama lepinguline esindaja

ja kõik menetlusdokumendid on esitatud ja menetlustoimingud on tehtud mõlema hageja nimel.

Menetluskulude nimekirjas ega kohtule esitatud taotlustes ei ole hagejad palunud, et kohus

mõistaks menetluskulud hagejate kasuks välja kindlates osades. Seega tuleb eeldada, et hagejad

on menetluskulude nõude suhtes solidaarvõlausaldajad.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/

Margit Vutt