2-18-3402/103 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.06.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-3402

Kohtuasi

Osaühingu

TAMMEOTSA

TEHNIKA

hagi

AS-i TREV-2 Grupp vastu võla ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15.06.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu TAMMEOTSA TEHNIKA apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

6723,84 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja osaühing TAMMEOTSA TEHNIKA (registrikood

11233807), lepinguline esindaja Maia Ploom

Kostja AS TREV-2 Grupp (registrikood 10047362),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristina Uuetoa-

Tepper

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 15.06.2022 otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada ja

osaliselt muuta maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Jätta osaühingu TAMMEOTSA TEHNIKA apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta osaühingu TAMMEOTSA TEHNIKA kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-18-3402

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Osaühing TAMMEOTSA TEHNIKA (hageja) esitas 03.03.2018 Harju Maakohtule

AS-i TREV-2 Grupp (kostja) vastu hagi (täpsustatud 16.03.2018), milles palus kostjalt hageja

kasuks välja mõista põhivõla 5603,25 eurot, sissenõutavaks muutnud viivise 98 eurot ja

edasiulatuva viivise 0,05% päevas alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 11.07.2017 RMK Tartu puukooli teede

ehitamiseks alltöövõtulepingu nr 17047-01 (leping 1). Kostja on tööd vastu võtnud, kuid ei ole

tasunud tööde eest esitatud (viimast) arvet 5603,25 euro ulatuses. Hageja nõudis 23.02.2018

kostjalt võla maksmist, mille peale kostja vastas, et tasaarvestab hageja nõude teisest

töövõtulepingust tuleneva enda nõudega hageja vastu.

1.2. Hageja ja kostja sõlmisid 31.07.2017 alltöövõtulepingu nr 17_048_2 Rapla linnas Kastani

ja Koidu tänavatel mulla- ja katenditööde tegemiseks (leping 2). Kostja väide, et temal on

hageja vastu lepingu 2 alusel nõue, mida ta saab tasaarvestada hageja lepingust 1 tuleneva

nõudega kostja vastu, on alusetu. Hoopis hagejal on kostja vastu lepingu 2 alusel nõue. Hageja

tegi lepingu 2 alusel lisatöid, mille tõttu võlgneb kostja hagejale 168 925,19 eurot. Hageja

arvestas sellest summast maha kulud, mida hageja pidi poolte kokkuleppe kohaselt ise kandma,

sh materjalid (liiv, kruus), greideri (teehöövel), roveri ja buldooseri rent, kokku 78 976,42 eurot,

millele lisandub käibemaks. Seega võlgneb kostja lepingu 2 alusel hagejale kokku 89 948,77

eurot. Kostja ei saa nõuda hagejalt leppetrahvi seoses tööde mittetähtaegse valmimisega. Töid

tuli teha ajagraafiku kohaselt. Hageja ei saanud graafikus ettenähtud töid teha tähtaegselt, sest

teised alltöövõtjad ei olnud enda töid lõpetanud.

1.3. Kostjal tuleb maksta põhivõlalt viivist. Kostja on 03.03.2018 seisuga viivitanud nõude

täitmisega 35 päeva. Sissenõutavaks muutunud viivis on 98 eurot. Lisaks tuleb kostjalt alates

hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni välja mõista edasiulatuv viivis tasumata põhivõlalt

0,05% päevas.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda

2.1. Kostja vastuväidete kohaselt on kostjal hageja vastu lepingu 2 alusel nõue, mida kostja

saab tasaarvestada hageja nõudega kostja vastu lepingust 1. Hagejal ei ole kostja vastu lepingu 2

alusel lisatöödest tulenevat nõuet. Hageja ei ole enda nõuet tõendanud.

2.2. Kostjal on lepingu 2 alusel hageja vastu 81 028 euro (lisandub käibemaks) suurune nõue

kostja materjalide ja tehnika kasutamise eest, sh 10 793,42 tonni liiva eest 21 587 eurot;

5942,6 tonni killustiku eest 44 572 eurot; buldooseri 137,65 tunni rendi eest 7984 eurot; greideri

77 tunni rendi eest 5775 eurot; roveri 55,5 päeva rendi eest 1110 eurot. Kostja on tunnustanud

kõnealust nõuet 78 976,42 euro (lisandub käibemaks) ulatuses.

2-18-3402

2.2. Kostjal tekkisid lepingu 2 alusel tööde tähtajaks tegemata jätmise tõttu kulud

10 687,50 eurot (lisandub käibemaks), sh omanikujärelevalve kulu 4408,20 eurot; ajutine

liikluskorraldus ja liiklusmärkide rent 4362,30 eurot; talihooldus 945 eurot; ehitustööde aegse

kindlustusperioodi pikendamine 972 eurot.

2.3. Kostjal on hageja vastu ka leppetrahvinõue. Lepingu 2 kohaselt on kostjal õigus hagejalt

nõuda leppetrahvi 0,2% lepingu hinnast iga viivitatud päeva eest. Tööde valmimise tähtpäev

oli 10.10.2017. Hageja ei ole kõiki lepingulisi kohustusi täitnud. Leppetrahvi nõue on

18.07.2018 seisuga 193 356,35 eurot. Tööd ei saanud tähtaegselt valmis hageja süül.

Menetluse edasine käik

3. Harju Maakohus rahuldas 28.06.2019 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõla 5603,25 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 98 eurot ning alates 04.03.2018 kuni

põhivõla tasumiseni põhivõlalt viivise 0,05% päevas. Kostja esitas Harju Maakohtu otsuse

peale apellatsioonkaebuse.

4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 19.10.2020 otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus jättis 15.06.2022 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostjale hüvitatavate menetluskulude suurust maakohus kindlaks ei määranud.

5.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tasus kostja 12.12.2017 arve nr TT2017042 alusel

14 737,80 eurot, s.o 736,89 eurot arvega nõutavast summast enam. Ülejäänud hageja nõude

osas esitas kostja hageja nõudele tasaarvestuse vastuväite.

5.2. Pooled leppisid suuliselt kokku, et kostja müüb hagejale materjale ja rendib tehnikat.

Kostja on 02.03.2018 esitanud hagejale avalduse, millega tasaarvestab hageja nõuded enda

81 028 euro (lisandub käibemaks) suuruse nõudega, mis tuleneb müügi- ja rendilepingust.

Hageja ei vaidle vastu materjali müügist ja tehnika rentimisest tulenevale kostja nõudele,

v.a osas, mis puudutab greideri töötunde. Kostja on tõendanud, et hageja kasutas greiderit

56 tundi vahemikus 23.–30.11.2017 ja 20 tundi vahemikus 01.–04.12.2017, s.o kokku 76 tundi.

Seadme tunnihinna (75 eurot) üle puudub vaidlus. Kostja arvestuse järgi on hagejal greideri

töötundide eest tasumata kokku 6840 eurot.

5.3. Kostja edastas hagejale 14.12.2017 akti nr 4 ning selles aktis kajastamata materjalide

kogused ja ühikuhinnad 30.01.2018 nõudekirjaga. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 821 lg 1 p 1 järgi

muutusid kostja nõuded hageja vastu sissenõutavaks vastavalt 13.01.2018 ja 01.03.2018.

Hageja ei ole tasaarvestusavaldusele esitanud vastuväiteid, mis välistaks kostja nõude

maksmapaneku. Seega on kostja kehtivalt tasaarvestanud hageja nõude enda nõudega hageja

vastu.

Apellatsioonkaebus

6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu 15.06.2022 otsuse ning

saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

2-18-3402

6.1. Puudub vaidlus, et kostja tasus 12.12.2017 hagejale 736,89 euro võrra lepingujärgsest

summast enam. Kohus ei ole otsuse tegemisel aga arvestanud sellega, et otsuse tegemise ajaks

oli möödunud garantii tagatise tagasimaksmise tähtaeg ja enammaksud summa on osa

tagastamisele kuuluvast tagatisrahast. Lepingu järgi oli garantiiperioodi kestus 24 kuud alates

tööde üleandmisest ehitise omanikule. 16.01.2018 sõlmisid pooled tööde üleandmise-

vastuvõtmise akti, mille kohaselt oli aktis näidatud garantiitagatise summaks 1981,41 eurot.

Selle summa tagasinõude tähtaeg oli 28.04.2020. Kostja tasus osa garantiitagatisest

(736,89 eurot) ette ning tasuda jäi veel 1244,52 eurot. See, et kostja tasus osa tagatisrahast

ennetähtaegselt tagasi, nähtub kostja 28.06.2018 menetlusdokumendi p-st 1.9.2, mille kohaselt

kostja nõustub võlasummaga 5603,25 eurot. Kohus ei ole selle asjaoluga arvestanud.

6.2. Kohus jättis otsuses käsitlemata hageja vastuväited kostja tasaarvestusavaldusele. Pooled

sõlmisid lepingu 2 täitmiseks 13.12.2017 täiendava kokkuleppe, mis nägi ette, et kostja tasub

hageja eest liiva, killustiku ja mehhanismide rendi arved ja kostjal on õigus teha tasaarvestus

hagejale väljamaksmisele kuuluvatest summadest. Maakohus leidis ebaõigesti, et pooled

sõlmisid müügilepingu materjalide müümiseks. Maakohus ei ole täitnud ringkonnakohtu

otsusest tulenevat juhist selgitada välja lepingust 2 tulenevad vastastikused rahalised nõuded.

Kohus on kaevatavas otsuses lähtunud kostja väitest, et materjalide ostmine ja tehnika rentimine

on eraldiseisev tasaarvestuse alus lepingu 2 järgsete tööde tegemisest tulenevatest nõuetest,

kuna tegemist on pooltevahelise suulise müügilepinguga. Sellist lepingut hageja ja kostja ei

sõlminud. Pooled koostasid tööde kohta aktid, milles arvestasid tehtud tööde maksumusest

maha materjalide ja seadmete rendi maksumuse, mille kostja oli hageja eest tasunud. Selliselt

arvestati välja hagejale töö eest välja makstav summa. Hageja esitas kostjale arve ja kostja tasus

aktidel nr 1–3 kajastatud tööde eest. Vaidlus on ainult aktil toodud nr 4 lisatööde ja nende

maksumuse üle, kusjuures kostja ise on selles aktis arvestanud materjalide ja tehnika rendi

maksumust nii lepingujärgse töö kui ka lisatöö tegemise eest, kuid lisatöö enda eest ei ole kostja

nõus tasuma.

6.3. Kohus leidis, et hageja kasutas greiderit kokku 76 tundi. See arvestus ei ole täpne. Vaidlust

ei ole greideri töötundides perioodil 23.–30.11.2017. Vahemikus 01.–04.12.2017 töötas greider

seitse tundi: 01.12.2017 viis tundi ja 01.04.2012 kaks tundi. Kostja on selle perioodi greideri

töölehele kirja pannud ka inimtööjõu tunnid (greideri hooldamine, tankimine ning töötaja

objektile ja tagasi sõitmine), mis ei ole seotud hageja jaoks tehtud tööga. Inimtööjõu tunde ei

võtnud kostja arvesse perioodil 23.–30.11.2017 ega ka mitte eelnevate, tasutud tööde

arvestuses.

6.4. Kostja võlgneb Raplas tehtud tööde eest hagejale palju suurema summa kui praeguses asjas

hageja nõutav summa. Hageja esitas praeguses asjas hagi täienduse oma nõude suurendamiseks,

kuid kohus ei võtnud seda nõuet menetlusse. Seetõttu esitas hageja kostja vastu hagi Raplas

tehtud tööde eest tasumiseks (tsiviilasi nr 2-22-7230). Seega vaidlevad pooled samade töödega

seotud asjaolude üle kahes erinevas tsiviilasjas. Protsessiökonoomikast tulenevalt oleks

mõistlik neid asju koos menetleda.

Vastustaja seisukoht

7. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

7.1. Kostja tasus 12.12.2017 hagejale 736,89 eurot arvel näidatud summast enam. Arusaamatu

on hageja etteheide, et maakohus oleks pidanud arvesse võtma, et lepingu 1 alusel tasutud

garantiiperioodi tagatise (1244,52 eurot), mille hagejale tagastamise tähtaeg oli maakohtu

2-18-3402

15.06.2022 otsuse tegemise ajaks saabunud. Praeguses asjas ei ole hagi esemeks lepingu 1

alusel tasutud garantiiperioodi tagatise tagastamise nõue. Selle nõude on hageja esitanud

tsiviilasjas nr 2-20-7330.

7.2. Hageja nõue on ülejäänud osas (4866,36 eurot) kehtivalt tasaarvestatud lepingust 2

tuleneva kostja nõudega materjalide ja tehnika kasutamise eest. Hageja on tunnustanud kostja

vastavat nõuet vähemalt 94 771,70 euro ulatuses (78 976,42 eurot + käibemaks). Seega ei pea

kostja selles ulatuses oma nõuet tõendama.

7.3. Kostja on kohtule esitanud greideri töölehed, mis tõendavad, et hageja kasutas greiderit

76 tundi (aktides 2 ja 3 kajastamata ulatuses). Apellatsioonkaebuse väide, et hageja kasutas

greiderit vähem, on põhjendamatu. Kostja arvestus sisaldab masina tööaega, sh ooteaega (aeg,

mil masin on koos juhiga objektil, kuid ootab tööjärge).

7.4. Kuivõrd puudub vaidlus, et kostjal on õigus saada tasu materjalide ja tehnika kasutamise

eest, ei oma tasaarvestuse seisukohast tähtsust, millise võlasuhte alusel hageja materjale ja

tehnikat kasutas.

7.5. Kostja ei leppinud hagejaga kokku jooksvas arves. Kostja esitas hagi nõuetega seotud

tasaarvestusavalduse 02.03.2018. Kostja nõue hagi ületavas osas muutus sissenõutavaks

13.01.2018 ehk enne seda, kui muutus sissenõutavaks hagi esemeks olev nõue. Hageja ei ole

vaidlustanud maakohtu seisukohti kostja tasunõude sissenõutavaks muutumise aja osas. Ükski

hageja lepingust 2 tulenevatest väidetavatest tasunõuetest ei muutunud sissenõutavaks enne

hagi esemeks oleva nõude sissenõutavaks muutumist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ alusel jätta muutmata, kuid selle põhjendusi tuleb täiendada

ja osaliselt muuta (kostja nõuete sissenõutavaks muutumise aja osas). Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata.

9. VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma

teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav

pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma

kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse tulemusena

lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui

pooled ei lepi kokku teisiti (VÕS § 197 lg 2 I lause).

Tasaarvestuse õigus tekib ja tasaarvestus on võimalik alates ajahetkest, mil tasaarvestava poole

(teise poole vastu suunatud) nõude täitmise tähtaeg on saabunud (nõue on sissenõutav) ja teisel

poolel on nõue tasaarvestava poole vastu. Nõue, mida tasaarvestatakse, peab VÕS § 197 lg 1

kohaselt olema täidetav ehk teisel poolel peab olema õigus täita nõudele vastav kohustus

tasaarvestavale poolele (RKTKo 28.09.2011, 3-2-1-60-11, p 28; VÕS I komm (2016), § 197,

p 4.3.1). Kui pool esitab kohtumenetluses teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid

teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul sisuliselt hinnata, kas teise poole

vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku.

Sellises olukorras ei kohaldu VÕS § 200 lg 4, mille kohaselt ei saa tasaarvestav pool

tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid (vt RKTKo 15.06.2021,

nr 2-19-15657, p 12 ja selles viidatud lahendid).

2-18-3402

10. Hageja esitas 12.01.2018 kostjale arve nr TT2018008 (I kd, tl 13) lepingu 1 alusel tehtud

tööde eest 23 645,88 euro tasumiseks. Arve kohaselt oli maksetähtaeg 15 päeva, s.o arve tuli

tasuda hiljemalt 29.01.2018 (arvestades tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 136 lg-s 8

sätestatut). Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks 30.01.2018. 15.01.2018 ja 24.01.2018

tasaarvestusavaldustega nr T00014 ja T00019 (I kd, tl 20–21) tasaarvestas kostja oma nõuded

hageja vastu kokku 18 042,63 euro ulatuses, s.o nende avaldustega tehtud tasaarvestus ei katnud

5603,25 euro suurust summat.

Puudub vaidlus, et 23.11.2017 arve nr TT2017042 (III kd, tl 79) kohaselt pidi kostja hagejale

tasuma 14 000,91 eurot (arve summa koos käibemaksuga 14 737,80 eurot, millest on maha

arvatud garantiitagatis 736,89 eurot), kuid kostja tasus 12.12.2017 hagejale 14 737,80 eurot

(III kd, tl 8), s.o 736,89 eurot arvel näidatud summast enam. Hageja leiab, et nimetatud ulatuses

tasus kostja osa garantiiperioodi tagatisest (1981,41 eurot) hagejale ette. Apellatsioonkaebuse

kohaselt oleks maakohus pidanud otsuse tegemisel arvestama sellega, et maakohtu otsuse

tegemise ajaks oli möödunud garantiiperioodi tagatise tagasimaksmise tähtaeg ning

enammakstud summa oli osa tagastamisele kuuluvast tagatisrahast.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ühestki asjas esitatud tõendist ega menetlusdokumendist,

sh kostja 28.06.2018 vastusest hagiavaldusele, järeldada, et enammaksega soovis kostja

garantiitagatise osaliselt ennetähtaegselt tagastada. Tagatise tagasimaksmise tähtaeg saabus

hageja väitel alles 28.04.2020, s.o enam kui kaks aastat pärast enammakse tegemist. Alusetult

makstud osas oli kostjal hageja vastu raha tagastamise nõue (VÕS § 1028 lg 1). Seega on

maakohus õigesti arvanud 736,89 euro suuruse enammakse hagejale võlgnetavast summast

maha (5603,25 – 736,89 = 4866,36).

11. 13.12.2017 kuupäeva kandva ja tagasiulatuvalt alates 31.07.2017 jõustunud kokkuleppe

(I kd, tl 116–117) järgi oli kostjal õigus arvata lepingu 2 täitmiseks kasutatavate materjalide

soetamise ja masinate rentimise eest tasutud või tasumisele kuuluvad summad maha sama

lepingu alusel tehtavate tööde eest hagejale tasumisele kuuluvatest summadest.

11.1. Vaidlust ei ole selles, et hageja kasutas lepingu 2 täitmisel liiva ja kruusa ning greiderit,

buldooserit ja roverit, mille tagas kostja. Lepingu 2 eritingimuste (I kd, tl 58–59 pöördel) p 2.1.3

kohaselt kohustus hageja tegema mullatöid koos transpordiga ning katenditöid koos materjali

tarnega. Maakohus leidis, et materjalide kasutamiseks sõlmiti hageja ja kostja vahel

müügileping (VÕS § 208) ning tehnika kasutamiseks rendileping (VÕS § 339). Hageja väidab

apellatsioonkaebuses, et kostja ei olnud materjali müüja. Samas ei vaidlusta hageja seda, et

kostja hankis töödeks materjalid, millele tehtud kulutused pidi hageja kostjale hüvitama.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja müüs materjalid hagejale müügilepingu alusel.

See, kust ehitusmaterjalid pärinesid, ei oma hageja ja kostja vahelise õigussuhte

kvalifitseerimisel tähtsust. Vaidlust ei ole ka materjalide koguse ja hinna üle, samuti buldooseri

ja roveri kasutamise tundide ja maksumuse üle. Hageja vaidleb vastu vaid perioodil 23.11.–

04.12.2017 greideri kasutamise mahule 59 tundi ületavas osas.

11.2. Kostja esitas kohtule greideri töölehed (III kd, tl 78–78 pöördel, tl 194), millelt nähtub, et

perioodil 23.–30.11.2017 töötas greider Rapla objektil 56 tundi ning perioodil 01.–04.12.2017

20 tundi, sh masina ooteaeg. Ooteaja arvestamine töötundide hulka on põhjendatud, kuivõrd

samal ajal ei saanud kostja greiderit muul objektil kasutada. Seega saab lugeda tõendatuks, et

hageja kasutas vahemikus 23.11.–04.12.2017 greiderit kokku 76 tundi. Pooled ei vaidle greideri

rendihinna üle (75 eurot/tund). Rapla objektil novembris tehtud tööd kajastuvad aktil nr 4,

millest kohtule on esitatud hageja ja kostja versioonid (hageja: I kd, tl 202; kostja: II kd, tl 110–

113 pöördel).

2-18-3402

12. Kostja teavitas hagejat 02.03.2018 kirjas (I kd, tl 120–121) materjalide kasutamise ja

tehnika rendi kuludest 81 028 euro (lisandub käibemaks) ulatuses ning tegi kirjas tasaarvestuse

avalduse, millega tasaarvestas mh lepingust 1 tuleneva hageja tasu maksmise nõude materjali

müügist ja tehnika rendist tuleneva 81 028 euro suuruse nõudega. Hageja on tunnustanud kostja

vastavat nõuet vähemalt 94 771,70 euro ulatuses, s.o 78 976,42 eurot + käibemaks (hageja

22.05.2018 kiri (I kd, tl 122–123), hageja 18.07.2018 menetlusdokument (I kd, tl 178–180).

Tsiviilasjas nr 2-22-7230 esitatud hagiavaldusest nähtuvalt tunnustab hageja kostja kõnealust

nõuet 97 662 euro ulatuses (IV kd, tl 89–93). Kostja on 02.03.2018 kirjas toonud välja ka töö

mittetähtaegsest lõpetamisest tulenevate kulude hüvitamise nõude ja leppetrahvinõude, kuid

tugineb praeguses asjas kostja nõude tasaarvestamisele materjalide ja tehnika kasutamisest

tuleneva nõudega. Osas, milles hageja on nõustunud kostja nõude aluseks olevate asjaoludega,

ei pea kostja neid asjaolusid TsMS § 231 lg 2 järgi tõendama.

13. Ringkonnakohus märkis praeguses asjas 19.10.2020 tehtud otsuses, et maakohtul tuleb asja

uuel läbivaatamisel välja selgitada, kas 13.12.2017 kokkuleppest tulenes üksnes kostja õigus

arvata lepingu 2 alusel tasumisele kuuluvatest summadest maha materjali müügi ja masinate

rendi eest makstavad summad või tuli kostjale makstavad summad igal juhul hagejale lepingu

2 alusel tasumisele kuuluvast summast maha arvata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus peab

ka kontrollima, kas pooled leppisid 13.12.2017 kokku jooksvas arves VÕS § 203 tähenduses.

VÕS § 203 lg 1 sätestab, et kui mõlema poole püsivas ärisuhtes sõlmitud lepingutest tulenevad

rahalised nõuded ja kohustused tuleb summeerida (jooksev arve), loetakse tasaarvestus

summeerimisega toimunuks. Sel juhul võlgnetakse nõuete ja kohustuste vahe (saldo).

Hageja arvates ei vasta 13.12.2017 kokkulepe jooksva arve kokkuleppele, sest selle kohaselt

esitas hageja kostjale arve tehtud töö eest, kostja esitas omakorda arve kasutatud materjalide ja

seadmete eest ning tegi tasaarvestuse, tasudes hagejale hageja arve ja enda arve summade vahe.

Ka kostja on seisukohal, et pooled ei leppinud kokku jooksvas arves, kuivõrd 13.12.2017

kokkulepe ei näinud ette nõuete ja kohustuste summeerimist ning tasaarvestuse

summeerimisega toimunuks lugemist. Ringkonnakohtu hinnangul ei tulenenud kokkuleppest

kostjale ka kohustust mahaarvamisi teha ega piirangut teha tasaarvestust üksnes hageja

lepingust 2 tulenevate nõuetega.

14. Hageja kasutatud materjalide kogus ja tehnika kasutamise maht koos maksumustega

kajastub tehtud tööde aktides. Oma versiooni aktist nr 4 edastas kostja hagejale 14.12.2017

(III kd, tl 92). Kostja 30.01.2018 kirjas (I kd, tl 118–119) on toodud täiendavad liiva ja

killustiku kogused, mis selgusid kostjale pärast akti nr 4 edastamist. Kostja hinnangul on

14.12.2017 edastatud akt nr 4 ja 30.01.2018 kiri makseettepanekud VÕS § 821 lg 1 p 1

tähenduses. Nimetatud sättest tuleneb, et kui vastastikuse lepingu puhul ei ole tasu maksmise

tähtpäeva või tähtaega kokku lepitud, muutub tasu maksmise kohustus sissenõutavaks hiljemalt

30 päeva möödumisel arve või muu sellise makseettepaneku võlgniku kätte jõudmisest. VÕS

§ 821 lg 1 p 1 alusel leidis maakohus, et materjali ja tehnika kasutamisest tulenevad kostja

nõuded muutusid sissenõutavaks aktis nr 4 kajastatud osas 13.01.2018 ja 30.01.2018 kirjas

toodud mahtude osas 01.03.2018.

14.1. Kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist.

Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise

tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel (VÕS § 82 lg 7 I ja II lause).

Kui vastastikuse lepingu puhul ei ole tasu maksmise tähtpäeva või tähtaega kokku lepitud,

muutub tasu maksmise kohustus sissenõutavaks mõistliku aja jooksul (VÕS § 82 lg 3), kuid

hiljemalt 30 päeva möödumisel VÕS § 821 lg 1 p-des 1–3 nimetatud sündmustest (VÕS § 821

lg 1). Selleks, et kohustus muutuks sissenõutavaks VÕS § 821 lg 1 alusel, peab võlausaldaja

2-18-3402

esitama võlgnikule arve või muu makseettepaneku. Kui võlausaldaja võlgnikule arvet või

makseettepanekut ei esita, võib tasu maksmise kohustus sissenõutavaks muutuda VÕS § 82 lg 3

alusel (VÕS I komm (2016), § 821, p 4.1). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja

edastatud akt nr 4, milles on välja toodud ka tööde ja materjalide maksumused ja tasumisele

kuuluvad summad, ning kostja 30.01.2018 nõudekiri on käsitatavad makseettepanekutena.

Aktis ja kirjas olid välja toodud materjalide mahud ja tehnika töötunnid, hinnad olid varasemalt

kokku lepitud. Samas ka juhul, kui mitte käsitada nimetatud dokumente makseettepanekutena,

muutus tasu maksmise kohustus sissenõutavaks mõistliku aja jooksul VÕS § 82 lg 3 alusel ning

mõistlik aeg ei ületa praegusel juhul 30 päeva akti nr 4 ja 30.01.2018 kirja edastamisest.

14.2. Kuna aktis nr 4 kajastatud materjalide ja tehnika rendi osas langes 30-päevase tähtaja

viimane päev 2018. a 13. jaanuarile, mis oli laupäev, tuleb TsÜS § 136 lg 8 alusel lugeda

kohustuse täitmise viimaseks päevaks 15.01.2018. Seega muutus kostja nõue vastavas osas

sissenõutavaks 16.01.2018. 30.01.2018 kirjas kajastatud nõue liiva ja kruusa täiendavate

mahtude eest tuli täita hiljemalt 01.03.2018 ning vastav nõue muutus seega sissenõutavaks

02.03.2018. Nimetatud kuupäeval edastas kostja hagejale avalduse materjalide ja tehnika

kasutamisest tuleneva nõude tasaarvestamiseks hageja nõuetega, sh arvest nr TT2018008

tulenev nõue.

15. Hageja vaidleb kostja tasaarvestuse vastuväitele vastu, leides, et temal oli kostja vastu

omakorda lepingust 2 tulenev nõue tööde eest tasu saamiseks. Lepingu 2 eritingimuste p 2.2.4

järgi oli lepinguliste tööde eest tasumise tähtaeg 30 päeva arve esitamisest. Puudub vaidlus, et

aktides 1, 2 ja 3 näidatud tööde eest on kostja hagejale tasunud vastavalt aktides ja arvetel

näidatud summadele (II kd, tl 152–174). Hageja vastas kostja 14.12.2017 e-kirjale (akti nr 4

edastamine) 19.12.2017 e-kirjaga (III kd, tl 89–89 pöördel), milles juhib tähelepanu, et kostja

ei ole aktis kajastanud tasu lisatööde eest. Lisatööde maksumuse on hageja toonud välja

22.05.2018 kirjas (I kd, tl 122–123). Selle kirja kohaselt on Rapla objekti Kastani ja Koidu

tänava väljakaeve ja tagasitäite tööde maksumus 89 479,20 eurot (sh käibemaks), millest kostja

on tasunud oktoobrikuu arve alusel 9926,40 eurot (8272 eurot + käibemaks), st tasuda jäi veel

79 552,80 eurot (66 294 eurot + käibemaks); Mahlamäe tänava lisatööde maksumus on hageja

kohaselt 19 538,40 eurot (16 282 eurot + käibemaks) ning muude lisatööde maksumus

2752,80 eurot (2294 eurot + käibemaks). Samuti märgib hageja 22.05.2018 kirjas, et kostjal on

tasumata ka aktis 4 näidatud tööde (ei sisalda lisatöid) eest 85 236,23 eurot (71 030,19 eurot +

käibemaks). Toimikust ei nähtu, et hageja oleks lisatööde kalkulatsiooni kostjale esitanud enne

22.05.2018. Kostja edastatud aktis 4 märgitud liiva mahust, ehitustööde päevikust ega muudest

hageja 19.07.2018 ja 18.03.2019 menetlusdokumentide lisadest ei saa üheselt tuletada lisatööde

mahtu ja maksumust. Arvestada tuleb ka sellega, et lepingu 2 eritingimuste järgi ei loeta

lisatööks töö mahu suurenemist kuni 10% ulatuses lepingus kokkulepitud mahust ning

lepingu 2 üldtingimuste (I kd, tl 60–67 pöördel) p-dest 5.1.8 ja 5.1.9 tulenevalt võis hageja

projektdokumentatsioonist kõrvale kalduda ning muudatuste eest tasu nõuda üksnes juhul, kui

kostja oli selle kohta andnud kirjaliku nõusoleku. Järelikult ei saanud lisatööde tasu nõue

muutuda sissenõutavaks enne 22.05.2018. Isegi kui asuda seisukohale, et lepingus 2 kokku

lepitud ulatuses tehtud tööde eest tasumisele kuuluvas ulatuses (s.o 85 236,23 eurot) muutus

hageja nõue sissenõutavaks enne 22.05.2018 nõudekirja esitamist, on kostja nõue hageja vastu,

mis tuleneb materjalide ja tehnika kasutamisest, suurem kui see nõue ja lepingust 1 tulenev

nõue kokku (94 771,70 - 85 236,23 - 4866,36 = 4 669,11). Seega sai kostja oma nõude hagi

nõudega tasaarvestada ning hageja nõue lõppes selle tulemusel VÕS § 186 p 2 alusel juba enne

hageja põhinõude ning muude praeguses asjas nimetatud väidetavate nõuete sissenõutavaks

muutumist. Seetõttu puudub ka alus viiviste väljamõistmiseks.

2-18-3402

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

16. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

17. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Menetluskulude jaotust saab

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 I lause).

(allkirjastatud digitaalselt)