3-22-1127/7 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

3-22-1127

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus

Kohtunik Ülle Polluks

Otsuse tegemise kuupäev ja koht 20.06.2023, Jõhvi

Haldusasja number 3-22-1127

Haldusasi X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida

prefektuuri 19.04.2022 käskkirja nr 1.9-2.8/99p

õigusvastaseks tunnistamiseks ja kolme kuu keskmise

töötasu väljamõistmiseks

Menetluse vorm Kirjalik menetlus

Menetlusosalised Kaebaja: X, esindaja: v. adv Aldo Vassar

Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja: Agne

Niido

RESOLUTSIOON

1. Jätta X vastusväide kohtu tegevusele rahuldamata.

2. Rahuldada kaebus osaliselt.

3. Tunnistada Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 19.04.2022 käskkiri nr 1.9-

2.8/99p formaalselt õigusvastaseks.

4. Jätta muus osas kaebus rahuldamata.

5. Mõista välja Politsei- ja Piirivalveametilt X kasuks menetluskulud 610,99 eurot koos

käibemaksuga.

6. Jätta ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda.

7. Jätta läbi vaatamata X taotlus välja nõuda Politsei- ja Piirivalveameti andmed X

keskmise teenistustasu kohta.

8. Asendada avaldatavas kohtuotsuses X nimi initsiaalidega.

EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.07.2023. Vastuseks esitatud

apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

3-22-1127

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib

apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule

vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (edaspidi kaebaja) oli politseiteenistuses 14 aastat, 3 kuud ja 13 päeva. Viimaseks

kaebaja ametikohaks oli Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Ida prefektuuri piirivalvebüroo

Narva piiripunkti piirikontrollgruppi I piirivalvur (ametikoha põhigrupp: vanemspetsialist,

põhitöö nr 218).

2. Kaebajale edastati 19.04.2022 PPA Ida prefektuuri 19.04.2022 käskkiri nr 1.9-2.8/99p,

mille kohaselt vabastati kaebaja politseiteenistusest enda algatusel.

3. Kaebaja esitas 19.05.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada PPA

19.04.2022 käskkiri nr 1.9-2.8/99p õigusvastaseks ja välja mõista talle hüvitis kolme kuu

keskmise teenistustasu ulatuses. Kaebaja esitas 3.06.2022 kaebuse täienduse.

4. Tartu Halduskohus võttis 31.08.2022 määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks

PPA ja kohustas vastustajat vastama kaebusele.

5. Vastustaja vastus kaebusele laekus kohtusse 21.09.2022.

6. Tartu Halduskohus määras 25.10.2022 määrusega haldusasja läbivaatamise kirjalikus

menetluses.

7. Kaebaja esitas 5.04.2023 enda täiendava seisukoha, vastuväite kohtu tegevusele ja

menetluskulude nimekirja.

8. Vastustaja seisukoht laekus kohtusse 19.05.2022.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kaebaja väidab, et teenistusest vabastamise avaldus on tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 67 lg 1 mõttes tehing, mis on tühistatav juhul, kui see on tehtud ähvarduse või muu

vägivalla mõjul (TsÜS) § 90 lg 1. Kaebajal ei olnud mingisugust soovi teenistusest lahkuda

pärast 14.04.2022 X vaheline vestlus, mille käigus heideti kaebajale ette, et ta 14.04.2022

põgenes sündmuskohalt häbistades politseimundrit. Kaebajat survestati kirjutama avaldust

teenistusest vabastamiseks enda soovil. Kaebaja selgitusi kuulda ei võetud, mistõttu kaebaja

murdus, hakkas nutma ja kirjutas soovitatud avalduse teenistusest vabastamiseks enda soovil.

Kaebaja kinnitusel ei olnud enne 14.04.2022 toimunud vestlust kaebajal soovi lahkuda

teenistusest. Kaebaja leiab, et vastustaja on rikkunud uurimisprintsiipi, kuna ei selgitanud

välja, mis täpsemalt toimus seoses 14.04.2022 liiklusõnnetusega. Juhul, kui vastustajal olid

kaebajale 14.04.2022 aset leidnud sündmuse valguses teenistusalased etteheited, oleks ta

pidanud alustama kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlust, kuid mitte survestama kaebajat

kirjutama teenistusest vabastamise avaldust. Vaidlusalune käskkiri on vastavalt avaliku

teenistuse seaduse (ATS) § 103 lg-le 1 haldusakt, mis ei vasta haldusmenetluse seaduse

3-22-1127

(HMS) § 56 lg-tes 1-3 sätestatud nõuetele. Haldusaktis puuduvad täielikult põhjendused ja

kaalutlused selle kohta, miks vastustaja ei ole arvestanud sellega, et kaebaja on esitanud kaks

päeva hiljem teenistusest vabastamise avalduse tagasivõtmise avalduse koos põhjendustega

aset leidnud 14.04.2022 survestamise kohta. Kaebaja arvates ei olnud vastustajal mõjuvat

põhjust mitte nõustuda kaebaja viimase sooviga jätkata teenistust. Ajavahemikul 14.04.2022-

19.04.2022 (kuhu jääb ka nädalavahetus) ei tehtud vabaneva teenistuskoha täitmiseks niivõrd

palju pingutusi, et see õigustaks kaebaja tagasivõtmise avaldusele nõusoleku mitteandmist.

Kaebajal toimus 18.04.2022 vestlus Ida prefektuuri prefektiga. Sisenedes kabinetti ütles

prefekt kaebajale, et ta kuulab kaebaja ära, kuid otsus on tal juba tehtud. Seega leiab kaebaja,

et vastustaja on rikkunud HMS § 40 lg-s 1 sätestatud ärakuulamiskohustust, kuna vaid

näiliselt andnud talle võimaluse enda arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, kuid tegelikult

sellega ei ole arvestatud. Seda kinnitab see asjaolu, et vaidlusaluses käskkirjas ei ole sõnagi

kaebaja teenistusest vabastamise avalduse tagasivõtmise avaldusest, mistõttu on tegemist

põhjendamispuudustega haldusaktiga.

Eelnevat arvestades oli kaebaja kokkuvõttes arvamusel, et vaidlusaluse käskkirja põhjendused

on puudulikud (HMS § 56), vastustaja oli menetlust läbi viies rikkunud kaalutlusõiguse

eesmärki ja õiguse üldpõhimõtteid (HMS § 4 lg 2), kaebajat ei ole reaalselt ära kuulatud

(HMS § 40 lg 1) ning vastustaja ei ole menetlevas asjas selgitanud välja olulise tähendusega

asjaolusid (HMS § 6), mistõttu on vaidlusalune käskkiri ei vasta õiguspärase haldusakti

nõuetele (HMS § 54).

10. Vastustaja ei nõustunud kaebusega, vaidles sellele vastu ja palus jätta kaebus

rahuldamata. 14.04.2022 toimus Kohtla-Järvel asuva kaubanduskeskuse parklas

liiklusõnnetus, mille läheduses viibis kaebaja ja kandis politseivormi. Õnnetusjuhtumi

pealtnägijale, kes kutsus kaebajat kui politseinikku appi, vastas kaebaja, et ta ei ole politseinik

ja lahkus sündmuskohalt juhtumisse sekkumata. Dialoog toimus avalikus kohas kogukonna

silme all ja kuuldeulatuses. Kaebaja on rängalt eksinud PPA põhiväärtuste vastu.

Kaebaja tegelikuks tahteks, mida ta 14.04.2022 kirjalikult avaldas, oli teenistussuhe

lõpetamine omal algatusel. Pikaajalise staažiga töötajana ei saanud kaebaja olla eksimuses

tegelikest asjaoludest. Kaebajat ei ole petetud ega ka mingil moel mõjutatud avaldust

kirjutama. Tegemist on vaidlematult kaebaja enda otsusega. Vaidlusaluse haldusakti andmise

aluseks on kaebaja 14.04.2022 avaldus, millele on käskkirjas viidatud. Kaebaja ei avaldanud

kohe soovi teenistusest vabastamise taotlust tagasi võtta. Selline kaebaja avaldus laekus alles

kaks päeva hiljem. Seega ei ole kaebaja väited emotsionaalse surve all kirjutatud tegelikule

tahtele mittevastava lahkumisavalduse kirjutamise kohta kooskõlas tema järgneva

käitumisega. Kuna on tegemist soodustava haldusaktiga, siis vajadust selle põhistamiseks

seadus ette ei näe. Kaebajale oli teada prefekti seisukoht ja tema teenistusest vabastamise

avalduse rahuldamine ei saanud tulla üllatusena, kuna see oli tema enda esmane tahe. Kaebaja

oli ära kuulatud nii tema vahetu juhi, büroojuhi kui ka prefekti poolt. Tema 14.04.2022

tagasivõtmise avaldusele nõusoleku mitteandmine oli prefekti poolt suuliselt põhjendanud

ning kaebaja sai vastuse ka kirjalikult. Seega oli vastustaja põhistamiskohustus täidetud.

Ärakuulamisõigus oli kaebajale vestluse käigus tagatud.

3-22-1127

KOHTU SEISUKOHT

11. Kohus selgitab, et esmalt vaatab läbi kaebaja vastuväite kohtu tegevusele (I), seejärel

otsustab kaebuse põhjendatavuse üle (II), järgmisena jagab menetluskulud (III) ning

viimasena otsustab tasutud riigilõivu tagastamise üle (IV).

I

12. Kaebaja esitas 5.04.2023 vastuväite kohtu tegevusele. Kaebaja vastuväidet ei ole kohus

kuni kohtuotsuseni läbi vaadanud. HKMS § 90 lg 1 sätestab, et menetlusosaline võib esitada

vastuväite kohtu tegevusele menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise,

eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Vastuväite lahendab

kohus määrusega. HKMS § 162 lg 1 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja

ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Sellest

tulenevalt lahendab kohus kaebaja vastuväite kohtu tegevusele käesolevas kohtuotsuses.

12.1. Kaebaja heitis kohtule ette kohtuistungi korraldamata ja vande all kolme tunnistaja üle

kuulamata jätmist.

12.2. Kohus selgitab, et asja läbivaatamise vormi valik on kohtu diskretsiooniline otsus ning

kohus ei ole seotud menetlusosaliste tahteavaldustega. Kohtuistungi korraldamise vajadus

tuleneb eelkõige kaalul olevatest õigushüvedest ja vaidluse iseloomust. Menetlusosalise õigus

osaleda kohtuistungil ei ole absoluutne, vaid on piiratud ökonoomse ja efektiivse õiguskaitse

põhimõttega. Kohtul on asja läbivaatamise vormi valikul kaalutlusõigus. Kohus jääb

varasemalt esitatud seisukoha juurde ja ei näe vajadust kohtuistungi korraldamiseks. Seda

asjaolu, kas kaebaja on kirjutanud 14.04.2022 teenistusest vabastamise avalduse kõrgemate

ametnike surve all, saab kohus tuvastada olemasolevate tõendite alusel. Samas, selle fakti

tuvastamine ei ole kohtu jaoks määrava tähendusega, kuna oluline on siiski kaebajal

võimaluse olemasolu iseseisvalt valida, kas jääda teenistusse või mitte. See kõik on kohtu

hinnangul tuvastatav asjas olevate tõendite pinnalt. Kohtu arvates ei aita kohtuistungi

korraldamine asja õiget ja kiiret lahendamist.

12.3. Lähtudes eeltoodust jätab kohus kaebaja vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata.

II

13. Haldusasja materjalide kohaselt vabastati vaidlusaluse vastustaja käskkirjaga kaebaja Ida

prefektuuri piirivalvebüroo Narva piiripunkti piirikontrollgruppi I piirivalvuri ametikohalt

kaebaja enda soovil ATS § 87 lg 1 alusel.

13.1. Kohus märgib, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et 14.04.2022 toimus kaebaja ja

piiripunkti juhi X ning büroojuhi X vaheline vestlus, mille käigus heideti kaebajale ette

14.04.2022 PPA väärtustega vastuolus oleva teo toimepanemist, mille tagajärjel kirjutas

kaebaja avalduse tema teenistusest vabastamiseks enda soovil. Puudub vaidlus selle üle, et

kaebaja esitas kirjalikult 16.04.2022 teenistusest vabastamise avalduse tagasivõtmise

avalduse, kuid Ida prefektuuri prefekt keeldus 18.04.2022 kaebajaga peetud vestluse käigus

suuliselt tagasivõtmise avaldusele nõusoleku andmisest. Poolevaheline vaidlus käib selle üle,

kas kaebaja esitas 14.04.2022 teenistusest vabastamise avalduse olles piiripunkti juhi X

tahteavaldus tühistatud hilisema avaldusega vastavalt TsÜS § 90 lg-le ja § 96 lg-le 1. Samuti

3-22-1127

vaidlevad pooled selle üle, kas vaidlusalune käskkiri vastab vorminõuetele, kas kaebajale oli

tagatud ärakuulamisõigus ja kas vastustaja on selgitatud välja kõik olulised asjaolud.

13.2. ATS § 87 lg 1 sätestab, et ametnik vabastatakse teenistusest tema enda algatusel

kirjaliku taotluse alusel, mille ta on esitanud ametisse nimetamise õigust omavale isikule.

Sama paragrahvi lg 5 kohaselt võib teenistusest vabastamiseks esitatud taotlusest ametnik

loobuda üksnes tema ametisse nimetamise õigust omava isiku nõusolekul. Eelnevast nähtub,

et võrreldes HMS § 14 lg-ga 8 (taotleja võib enne haldusmenetluse lõppemist oma taotluse

igal ajal tagasi võtta) kord esitatud teenistusest vabastamise avaldusest ei ole võimalik

loobuda pelgalt ametniku enda soovil, vaid ametisse nimetamise õigust omava isiku

nõusolekul. Järelikult ei ole antud juhul TsÜS §-des 90 lg-s 1 ja § 96 lg-s 1 sätestatud ja

tehingute tühistamisele ette nähud regulatsioon kohaldatav avaldusele, mille sisuks on

ametniku enda soovil teenistusest vabastamine. Tuginedes TsÜS §-des 90 lg-s 1 ja § 96 lg-s 1

sätestatule teenistusest vabastamise avalduse (tahteavalduse) tagasivõtmine või tühistamine

avaldaja soovil oleks selgelt vastuolus ATS § 87 lg-s 5 sätestatuga. Teisiti oleks kord juba

esitatud teenistusest vabastamise avalduse saanud iga ametnik enda algatusel tagasi võtta ja

jätkata teenistust ilma ATS § 87 lg-s 5 nimetatud isiku nõusolekuta. Kohutu hinnangul ATS §

87 lg 5 grammatiline tõlgendus sellist lähenemist ei poolda. Sellest tulenevalt kaebaja viide

TsÜS §-dele ja väide, et tema tahteavaldus on tagasivõtmise tõttu tühine, ei ole asjakohane

teenistusest vabastamise käskkirja vaidlustamise valguses.

13.3. Kuigi kaebaja teenistusest vabastamise avalduse tagasivõtmine ja soov jätkata

teenistuses ei ole vastustajale siduv, võivad olla kaebaja viited TsÜS §-dele tähtsad

teenistusest vabastamise avalduse tagasivõtmise avalduse läbivaatamise korral. Nimelt on

õiguskirjanduses leitud, et taotluse rahuldamise otsustamisel peaks ametiasutus tulenevalt

hoolsuskohustusest (ATS § 51 lg 7) arvesse võtma ka põhjuseid, miks ametnik teenistusest

vabastamise taotluse esitas. Näiteks kui ametnik esitas taotluse tugeva hingelise erutuse

tagajärjel või oli ametnik eksituses teatud asjaoludest (ehk kui ametnik tavalises olukorras ei

oleks taotlust esitanud), siis oleks soovitatav ametniku taotlus rahuldada. Samas on rõhutatud

seda, et nõusoleku andmise üle otsustamisel arvestatakse ka teenistusalaste huvidega.1

Eelnevast on kohtu hinnangul võimalik järeldada, et ATS § 87 lg-s 5 mainitud ametnikul

nõusoleku andmise üle otsustamisel lai otsustamisruum, mis ei saa piirduda vaid sellega, kas

haldusorgan on teinud mõned ettevalmistused vabaneva ametikoha täitmiseks (korraldas

konkursi jne) või mitte. Arvestada saab ka muude asjaoludega, sh usaldussuhte olemasoluga

jne.

13.4. Kohus tutvus haldusasja materjalidega ja on seisukohal, et piiripunkti juhi X ning

büroojuhi X poolt kaebajaga 14.04.2022 peetud vestlus, mille käigus on ta esitanud

teenistusest vabastamise avalduse, ei saa kvalifitseerida ei kaebaja eksitamiseks (TsÜS § 92 lg

1), pettumuseks (TsÜS § 94 lg 1) ega ähvardamiseks või vaimseks vägivallaks (TsÜS § 92 lg

1). X kinnitusel toimus vestlus rahulikus kõneviisis ja arutatud oli kaebaja 14.04.2022

tegevust ja tegevusetust Kohtla-Järve linnas Vironia keskuse ees (dtl 27). Kohus märgib, et kaebaja

ei ole täpsustanud, milles seisnes piiripunkti juhi X ning büroojuhi X tema ähvardamine,

eksitusse viimine jne. Vaidlus puudub selle üle, et 14.04.2022 toimunud sündmuste valguses

on piiripunkti juht X vestluse käigus kaebajale öelnud, et ei näe võimalust tema jätkamisega

Narva piiripunktis ja palus kirjutada avalduse teenistusest vabastamiseks enda soovil. Kohtu

hinnangul 14.04.2022 vestluse käigus piiripunkti juhi poolt kaebajale PPA väärtuste

kordamist ja enda seisukoha selgitamist 14.04.2022 Kohtla-Järve linnas Vironia keskuse ees

file:///C:/Users/dmitri.skatsko/Downloads/avaliku_teenistuse_seaduse_kasiraamat

%20(12).pdf

3-22-1127

juhtunu kohta ei ole võimalik käsitleda kaebajat ähvardava käitumisega või eksitusse

viimisega, mille tulemusena ei oleks tal muud valikut, kui teenistusest vabastamise avalduse

esitamine. Kuigi võib nõustuda kaebajaga, et 14.04.2022 peetud vestlus võiks viia ta

emotsionaalsesse seisundisse, ei saaks ta kohtu hinnangul kogenud PPA ametnikuna siiski

kaotada tegelikust olukorrast arusaamise võimet ega oskust enda käitumist kontrollida ja

juhtida. Lisaks kogenud PPA ametnikuna pidi kaebaja aru saama, et tal on õigus mitte

nõustuda piiripunkti juhi X poolt talle tehtud ettepanekuga kirjutada teenistusest vabastamise

avaldus enda soovil, et asi kanduks üle distsiplinaarmenetlusse, kuid kaebaja seda ei teinud ja

nõustus tema väidetava väärkäitumise kohta esitatud etteheidetega. Kohtu hinnangul esitas

kaebaja 14.04.2022 teenistusest vabastamise avalduse sellepärast, et kahetses vääritu teo

toimepanemist, kuid mitte sellepärast, et oli tugevasti vaimselt erutatud seisundis ja ei saanud

enda tegudest aru. Kohus on seisukohal, et juhul, kui kaebaja kogenud PPA ametnikuna oleks

kindel, et 14.04.2022 tema käitumine oli õige, ei oleks ta teenistusest vabastamise avaldust

esitanud hoolimata teiste ametnike seisukohtadest.

13.5. Kohus ei näe põhjust arvata, et Ida prefektuuri prefekt on kaebaja tagasivõtmise

avaldusele suulise nõusoleku mitteandmises ilmselgelt eksinud esinenud asjaoludes või ei

arvestanud muu tähtsust omava asjaoluga. Ida prefektuuri prefektil on vastavalt Politsei- ja

Piirivalveameti põhimääruse § 13 lg 1 p-le 1 kaebaja ametisse nimetamise õigus. Tulenevalt

ATS § 87 lg-st 5 on ametnikul (antud juhul prefektil) lai kaalutlusruum nõusoleku andmise

üle, mis ei piirdu vaid sellega, millised tegevused vabaneva ametikoha täitmiseks on peale

teenistusest vabastamise avalduse laekumist juba tehtud. Kohus on eespool leidnud, et kaalule

on võetavad ka muud asjaolud, näiteks usaldussuhte olemasolu jne. Poolte vahel puudub

vaidlus selle üle, et 18.04.2022 ehk enne vaidlusaluse käskkirja väljastamist toimus kaebaja ja

Ida prefektuuri prefekti vahel vestlus, mille käigus ei andnud prefekt 14.04.2022 aset leidnud

sündmusi silmas pidades suulises vormis kaebaja teenistusest vabastamise avalduse

tagasivõtmise avaldusele ATS § 87 lg-s 5 ette nähtud nõusolekut. Kohus ei näe põhjust arvata,

et prefekti suuline otsus nõusoleku mitteandmise kohta oleks sisuliselt vale otsus. Kaebaja ei

ole vaielnud selle üle, et 14.04.2022 Kohtla-Järve linnas Vironia keskuse ees ei reageerinud ta olles

PPA vormis ja tööajal abikutsele esimesel võimalusel, vastates abikutsujale, et ta pole politseinik, aga

samuti selle üle, et selline kaebaja käitumine on vastuolus PPA teenistuse aluspõhimõtetega.

13.6. Kohus nõustub siiski kaebajaga selles, et põhjenduste poolest ei vasta vaidlusalune

käskkiri nõuetele. Nõustuda ei saa vastustaja väitega, et antud juhul on tegemist kaebajale

soodsa haldusaktiga HMS § 56 lg-s 4 sätestatud tähenduses, mistõttu puudus vastustajal

vajadus seda muu hulgas faktiliselt põhjendada. Kohus selgitab, et olukorras, kus ametnik

esitab teenistusest vabastamise avalduse, kuid hiljem võtab selle sõnaselgelt ja kirjalikult

tagasi, muudab ta ühtlasi enda varasemalt avaldatud soovi olla teenistusest vabastatud. Seega,

ATS § 87 lg-s 5 sätestatud pädeva isiku poolt nõusoleku mitteandmine ja teenistusest

vabastamine on muutunud asjaolude tõttu kaebaja õigusi riivavaks otsuseks, ehk koormavaks

haldusaktiks (ATS § 103, HMS § 56 lg 1). Samas nõustub kohus kaebajaga, et ATS § 87 lg-s

5 nimetatud nõusolek või sellest keeldumine on selleks pädeva ametniku diskretsiooniline

otsus (HMS § 4 lg 2), millest keeldumine tuleb vormistada kirjalikult, kas vahetult

teenistusest vabastamise käskkirjas või eraldiotsusena koos vastava viitega käskkirjas (HMS §

56 lg 1). ATS § 103 lg 2 p 4 eriseadusena kohustab samuti vastustajat kajastama teenistusest

vabastamise käskkirjas vabastamise põhjenduse (faktilise põhjenduse).

13.7. Kohus on seisukohal, et kaebaja teenistusest vabastamise avalduse tagasivõtmise

avaldusele nõusoleku mitteandmise korral on vastustaja viide vaidlusaluses käskkirjas ATS §

87 lg-le 1 õige, kuna sellisel juhul ei näe ATS ette muud õiguslikku alust. Kohus ei saa

3-22-1127

nõustuda sellega, et 19.04.2022 kaebaja tegelik tahe oli endiselt teenistusest lahkumine enda

soovil. Arvestades kaebaja viimast avaldust on selline arusaam selgelt vastuolus muutunud

faktiliste asjaoludega ja ei vasta tegelikkusele. Vaidlusaluse käskkirja lugedes jääb

tõepooolest selline mulje nagu kaebaja ei oleks kunagi avaldanud soovi võtta teenistusest

vabastamise avaldust tagasi ja vastustaja ei ole sellise taotluse osas kaalunud nõusoleku

andmist. Sellest tulenevalt ei vasta vaidlusalune käskkiri HMS §-s 56 lg-tes 1-3 ja ATS § 103

lg 2 p-s 4 sätestatud nõutele ja seetõttu on formaalselt õigusvastane.

13.8. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja on rikkunud ärakuulamiskohustust (HMS § 40

lg 1) ja uurimispõhimõtet (HMS § 6). HMS § 40 lg 1 sätestab, et enne haldusakti andmist

peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus

sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Haldusasja materjalide kohaselt oli

kaebajal 14.04.2022 võimalus jagada selgitusi juhtunu kohta ja esitada omapoolseid

vastuväiteid vestluses piiripunkti juhi X ning büroojuhi X. 18.04.2022 toimus vestlus

prefektiga, mille käigus sai kaebaja teada prefekti poolt nõusoleku mitteandmisest tema

tagasivõtmise avaldusele ja käskkirjast. Pelgalt kaebaja väide, et tema arvamusega ei

arvestatud ja tema suhtes on langetatud negatiivne otsus, ei tähenda, et vastustaja oleks

rikkunud kaebaja ärakuulamiskohustust. Haldusasja materjalide kohaselt ei eita kaebaja seda,

et 14.04.2022 Kohtla-Järve linnas Vironia keskuse ees ei läinud ta abivajajale appi, öeldes, et ta pole

politseinik, ega seda, et tal polnud sellist kohustust. Kaebaja ei ole täpsustanud, mida sellisel juhul oleks

pidanud vastustaja täiendavalt välja selgitama. Kahtlemata on tegemist juhtumiga, mille fookusse

võtmiseks oli vastustajal õigus ATS § 87 lg-s 5 nimetatud nõusoleku andmise üle otsustamisel.

13.9. HMS §-s 56 lg-tes 1-3 ja ATS § 103 lg 2 p-s 4 sätestatud koormava haldusakti

põhjenduse esitamise eesmärk on muu hulgas tagada sellele adressaadile võimalus tutvuda

haldusakti põhjendustega, et tõhusalt kaitsta enda õigusi nii vaidemenetluses kui ka

halduskohtumenetluses.2 Haldusasja materjalide kohaselt, mille üle puudub ka vaidlus, oli

prefekt 14.04.2022 Kohtla-Järve linnas Vironia keskuse ees juhtunuga kursis ja on keeldunud

kaebaja teenistusest vabastamise avalduse tagasivõtmise avaldusele nõusoleku andmisest, pidades silmas

just kaebaja 14.04.2022 käitumist. Järelikult ei ole võimalik asuda seisukohale, et kaebaja ei olnud

19.04.2022 seisuga teadlik põhjendustest, miks prefekt ei andnud tema teenistusse jäämise avaldusele

nõusolekut.

13.10. Sellest tulenevalt jäi prefekti ATS § 87 lg-s 5 mainitud otsus (nõusoleku mitteandmine)

vaid kirjalikult vormistamata, kuid kohtu arvates selle põhjendusest oli kaebaja tegelikult

teadlik. Järelikult ei ole võimalik asuda seisukohale, et nõusolekust keeldumine ja selle

põhjenduste kajastamata jätmine vaidlusaluses käskkirjas on tulnud kaebajale üllatusena ning

ta ei teadnud nõusoleku mitteandmise põhjendusest ja selle tulemusena puudus tal võimalus

tõhusalt kaitsta enda õigusi halduskohtumenetluses. Kohus rõhutab, et halduskohtumenetluse

käigus ei ole kaebaja kordagi seadnud sisuliselt kahtluse alla prefekti nõusoleku mitteandmise

otsust kaebaja 14.04.2022 käitumise tõttu, vaid üldsõnaliselt soovis 14.04.2022 juhtunu kohta

distsiplinaarmenetluse alustamist. Võttes arvesse prefekti laia otsustamispädevust selles

küsimuses, puudub ka kohtul alus arvata, et kaebajaga 14.04.2022 juhtunule tuginemine

nõusoleku mitteandmisel oleks ilmselgelt asjakohatu põhjendus jne. Sellest tulenevalt on

kohus seisukohal, et prefekti nõusolekust keeldumise ja selle põhjenduste kajastamata jätmine

vaidlusalusest käskkirjas ei piiranud kaebaja õigust tõhusale õiguskaitsele. Sellel põhjusel

leiab kohus, et hoolimata vormistamis- ja põhjendamispuudustest ei ole vaidlusalune käskkiri

sisuliselt õigusvastane. Teisisõnu, vaidlusalune käskkiri, millega vabastati kaebaja teenistusest

ATS § 87 lg 1 alusel, on materiaalselt õiguspärane.

2 RKHKo 3-3-1-49-08, p 11.

3-22-1127

13.11. Lähtudes eeltoodust tunnistab kohus Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri

19.04.2022 käskkirja nr 1.9-2.8/99p formaalselt õigusvastaseks, kuid materiaalseks

õiguspäraseks.

13.12. Kohus on tuvastanud, et vaidlusalune käskkiri on õigusvastane vaid formaalselt, kuid

materiaalselt mitte, ehk kaebaja teenistusest vabastamine oli põhjendatud. Sellest tulenevalt ei

näe kohus põhust rahuldada kaebust kolme kuu keskmise töötasu väljamõistmise nõudes.

Sellel põhjusel jätab kohus kaebaja taotluse välja nõuda vastustajalt andmeid kaebaja

keskmise teenustasu kohta läbi vaatamata.

III

14. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Sama paragrahvi lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 108 lg 11 sätestab, et kohus võib jätta

kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine

poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

Kohus tuvastas, et 19.04.2022 käskkiri nr 1.9-2.8/99p on formaalselt õigusvastane, kuid

materiaalselt õiguspärane. Käskkirja puudulik põhjendus võis olla põhjuseks, miks kaebaja on

pöördunud kohtusse. Seda kõike arvestades peab kohus põhjendatuks välja mõista vastustajalt

kaebaja kasuks 1/3 tema poolt kantud ja põhjendatud menetluskuludest. Kohus arvestades asja

keerulisust ja osutatud õigusabiteenuse mahtu, peab kaebaja poolt kantud menetluskulusid

summas 1833 eurot (v. a kaebuse esitamise eest tasutud riigilõiv summas 20 eurot) vajalikuks

ja põhjendatuks. Eelnevat arvestades mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja 610,99

eurot koos käibemaksuga (s.o 1833 eurost 1/3).

HKMS § 109 lg 1 sätestab, et kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata

jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja ei ole taotlenud kohtult

menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. Sellest tulenevalt jätab kohus ülejäänud

menetluskulud poolte endi kanda.

IV

15. Kaebuse esitamise eest oli tasutud riigilõiv summas 20 eurot. Riigilõivu seaduse (RLS) §

22 lg 1 p 1 sätestab, et töötasu või palga nõudmise, töölepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamise, teenistusse ennistamise, teenistusest vabastamise aluse formuleeringu muutmise

hagi või kaebuse läbivaatamine. Kohtupraktikas on korduvalt leitud, et vastavalt RLS § 22 lg

1 p-le 1 puudub kaebajal riigilõivu tasumise kohustus kaebuse esitamisel, mille esemeks on

teenistusest vabastamise käskkirja vaidlustamine. HKMS § 104 lg 8 tulenevalt tagastamisele

kuuluva riigilõivu tagastab kohus riigilõivu tasumise kohustust kandnud menetlusosalise

nõudel. Kohus võib tagastamisele kuuluva riigilõivu tagastada vajaduse korral ka omal

algatusel. Sellest tulenevalt tagastab kohus kaebajale kaebuse esitamise eest tasutud riigilõivu

summas 20 eurot. Kaebaja peab teatama kohtule mõistliku aja jooksul enda või kolmanda

isiku pangarekvisiidid.

16. Tulenevalt HKMS § 175 lg-st 3, asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime

initsiaalidega.

(allkirjastatud digitaalselt)

3-22-1127

Kohtuotsus jõustus osaliselt Tartu Ringkonnakohtu 02.05.2024 lahendis nr 3-22-1127 toodud

muudatustega 12. novembril 2024.