2-20-4269/69 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

16.06.2023, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-4269

Tsiviilasi

If Skadeförsäkring AB hagi X vastu kahju

hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud otsus

Pärnu Maakohtu 10.02.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

177 446 €

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): If Skadeförsäkring AB (Rootsi

Kuningriigi registrikood 516401-8102), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma

Kostja (apellant): X (isikukood XXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Indrek Repnau

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Pärnu Maakohtu 10.02.2023 otsus jätta muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta kostja kanda.

4. Mõista kostjalt Xlt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja seni tasumata riigilõiv

2268 €, mis tuleb tasuda kuue kuu jooksul 378 € suuruste osamaksetena selliselt, et

esimene osamakse tuleb tasuda 20.07.2023 ja järgmised osamaksed 30 päeva jooksul

eelmise osamakse tasumise tähtpäevast. Riigilõivu tasumiseks vajalikud andmed on

kättesaadavad otsusele lisatud makseinfos. Maksetähtpäevast hilisema tasumise

korral tuleb kostjal maksta viivist VÕS § 113 lg 1 ls-s 2 sätestatud määras.

Tunnistada otsus käesoleva punkti osas viivitamata täidetavaks.

5. Rahuldada hageja If Skadeförsäkring AB taotlus menetluskulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks. Määrata hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude

suuruseks apellatsioonimenetluses 1500 € ja mõista see summa kostjalt Xlt hageja If

Skadeförsäkring AB kasuks välja. Kostjal tuleb väljamõistetud menetluskulu

summalt tasuda hagejale alates otsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni viivist

VÕS § 113 lg 1 ls-s 2 sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

2 (10)

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. If Skadeförsäkring AB (hageja, kindlustusandja) esitas 18.03.2020 Pärnu Maakohtule hagi

X (kostja) vastu kahjuhüvitise 164 302,17 € ja viivise nõudes.

Hageja peamised väited on järgmised:

-

kostja oli 14.06.2000 – 04.04.2012 Eigenbrodt AB (edaspidi: E AB) Eesti filiaali

(edaspidi: filiaal) juhataja;

-

kostja sõlmis 09.02.2017 kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX kokkuleppe, milles

tunnistas, et tegi ajavahemikul 01.01.2010 – 19.03.2012 filiaali pangakontolt endale

ülekandeid, võttis välja sularaha ja kasutas seda kasiinodes summas 1 304 270,94 €.

Harju Maakohus tunnistas XX.XX.XXXX otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXX

kostja kokkuleppemenetluses KarS § 201 lg 2 p 2 alusel süüdi selles, et kostja pööras

nimetatud ajavahemikul ebaseaduslikult enda kasuks filiaali pangakontolt eelmärgitud

summa. Otsus jõustus 16.03.2017. Kriminaalasja vaatluse protokollist, kokkuleppest ja

kohtuotsusest nähtuvad ülekannete ja sularaha väljavõtmise kuupäevad ja summad.

Filiaal esitas kriminaalasjas 11.03.2013 tsiviilhagi 310 799,49 € saamiseks, aga see jäi

lahendamata, sest kindlustusandja oli kahju hüvitanud ja filiaal tegevuse lõpetanud;

-

E AB kuulus aastatel 2010–2013 AxIndustries AB-le, mis omakorda kuulus kontserni,

mille aastaaruande koostas emaettevõtja Axel Johnson Holding AB (edaspidi: A AB).

Seega oli E AB vaidlusalusel ajavahemikul A AB tütarettevõtja;

-

hageja sõlmis A AB-ga kindlustusperioodiks 01.11.2011 – 31.10.2012 kindlustus-

lepingu, mis sisaldas ka kindlustust varavastase kuriteoga tekitatud kahju eest.

Vastavalt poliisile oli kindlustuse geograafiline kehtivus kogu maailmas ning

kindlustus kehtis täieliku tagasiulatuva kaitsega. Kindlustuslepingule kohaldusid

Global Crime Insurance 1:2 ülemaailmse kuriteokindlustuse tingimused (edaspidi:

GCI), mille järgi katab kindlustus ka tütarettevõtjale tekitatud kahju;

-

hageja hüvitas kindlustusandjana E AB-le 25.04.2013 kahju summas 451 747 € ja

nõudeõigus kostja vastu läks hagejale üle. Kostja tegi ka tagasimakseid 1 139 968,80 €,

mille tulemusel on kostja tekitanud E AB-le filiaali juhataja kohustuste rikkumisega

kahju 164 302,17 € ulatuses;

-

kostjal tuleb tasuda viivist kahjunõude summalt alates hagi esitamisest.

2. Kostja vaidles hagile algselt vastu aegumise vastuväitega ja hiljem ka sisuliselt. Tema

vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

kriminaalasjas sõlmitud kokkuleppest ei nähtu, et kostja oleks tunnistanud aja-

vahemikul 01.01.2010 – 9.03.2012 filiaali pangakontolt 1 304 270,94 € pööramist enda

kasuks; kokkuleppemenetluse kohaldamine ei eelda süüdistatava enda süüdi

tunnistamist temale esitatud süüdistuses;

3 (10)

-

kostja volitused filiaali juhatajana ja töösuhe lõppesid 22.03.2011, sest sel kuupäeval

palus kostja end vabastada filiaali juhataja ametikohalt omal soovil. Kostjal ei olnud

peale seda kuupäeva ligipääsu filiaali kontodele ja pangakaartidele. Seega peale

22.03.2011 on välistatud kostja poolt E AB-le kahju põhjustamine;

-

E AB juhtkonnale oli 22.03.2011 seisuga teada filiaalis aset leidnud kahjujuhtum, sest

kostja 22.03.2011 avaldusest nähtub tema soov korvata mittetahtlikult põhjustatud

kahju.

MENETLUSE KÄIK

3. Maakohus tagas hagi 23.03.2020 määrusega. Kohus määras seada kohtulik hüpoteek

kostjale kuuluvale ⅓ kaasomandi osale XXX kinnistust (registriosa nr XXXXXXX) summas

50 000 € ja ⅓ kaasomandi osale YYY kinnistust (registriosa nr YYYYYYY) summas 35 000 €

ning arestida kostja pangakontod 35 000 € ulatuses hageja kasuks. Ühtlasi määras maakohus,

et tühistab hagi tagamise abinõud, kui kostja maksab Rahandusministeeriumi pangakontole

120 000 € või esitab sama summa ulatuses pangagarantii.

4. Maakohus tegi 01.10.2020 nõude aegumise kohta vaheotsuse lõppotsusena ja leidis, et

hageja nõue on aegunud. Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse 17.05.2021

otsusega, mis jõustus Riigikohtu 01.11.2021 määrusega tagastada kostja kassatsioonkaebus.

Ringkonnakohtu otsuse järgi tuli maakohtul asi sisuliselt läbi vaadata.

MAAKOHTU OTSUS

5. Maakohus rahuldas hagi 10.02.2023 otsusega (vaidlustatud otsus) ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja kahjuhüvitise 164 302,17 € ja alates 18.02.2020 viivise sellelt summalt

VÕS § 113 lg 1 ls-s 2 ettenähtud ulatuses kuni nõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus

TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt. Ühtlasi jättis maakohus

otsuse täitmise tagamiseks kehtima hagi tagamise (TsMS § 445 lg 2).

5.1. Maakohus tuvastas, et kostja pööras ajavahemikul 01.01.2010 – 19.03.2012 filiaali

pangakontolt enda kasuks 1 304 270,94 €, st pani toime KarS § 201 lg 2 p 2 järgi

kvalifitseeritava kuriteo. Kostja allkirjastas 09.02.2017 kriminaalasjas kokkuleppe, milles

nõustus talle süüksarvatud kuriteo kvalifikatsiooniga. Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega

kriminaalasjas nr X-XX-XXX mõisteti kostja talle inkrimineeritud kuriteos süüdi.

Põhjendamatu on kostja seisukoht, et kriminaalmenetluses kokkuleppemenetluse kohaldamine

ei eelda süüdistatava poolt enda süüdi tunnistamist temale esitatud süüdistuses. Süüdistatava

nõustumine

kokkuleppega

tähendab

ka

nõustumist

temale

süüksarvatud

kuriteo

kvalifikatsiooniga, ning seeläbi nõustumist asjaoluga, et kokkuleppemenetluses tehtava

süüdimõistva kohtuotsuse korral käsitatakse teda kokkuleppes märgitud kuriteos süüdi olevana

(vt RKKKo 26.09.2005, 3-1-1-79-05, p 9–10).

5.2. Maakohus kohaldas ÄS § 315 lg 2 koostoimes ÄS § 385 lg-ga 5 ning leidis, et kostja

vastutab filiaali juhatajana E AB-le tekitatud kahju eest. Kostja oli filiaali juhatajana kohustatud

käituma korraliku ettevõtja hoolsusega, kuid rikkus hoolsuskohustust, sest kandis ajavahemikul

13.03.2011 – 19.03.2012 korduvalt ja õigusliku aluseta filiaali pangakontolt raha enda

pangakontodele ning võttis välja sularaha, millega pani ühtlasi toime omastamise. Kostja tegi

ülekandeid, võttis sularaha ja kasutas kasiinodes kokku 1 304 270,94 €. Samas tegi kostja

filiaali pangakontole tagasimakseid 1 139 968,80 €. Seega on kostja kohustuse rikkumisega

tekitatud algse kahju ja tagasimaksete vahe 164 302,17 €. Kostja ei ole tagasimaksete tegemisel

määranud, milliste kohustuste täitmiseks on need tehtud. VÕS § 88 lg 6 p 4 järgi saab kostja

tagasimakseid lugeda varasemate rikkumistega põhjustatud kahju hüvitamiseks ning hageja

nõude aluseks on kostja ajaliselt hilisemad rikkumised. Ajavahemikul 13.03.2011 – 19.03.2012

tekitas kostja kahju kokku 501 935 €, millest jättis hüvitamata 164 302,17 €.

4 (10)

5.3. Kostja rikkumiste ja E AB-l tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Kui kostja ei oleks

oma kohustusi rikkunud ja ilma õigusliku aluseta filiaali pangakontolt endale ülekandeid teinud

ja sularaha välja võtnud, ei oleks äriühingul kahju tekkinud.

5.4. Hageja esitas maakohtule tõendid (hageja ja A AB vahel sõlmitud kindlustuspoliis

kindlustusperioodiks 01.11.2011 – 31.10.2012, GCI tingimused, väljavõtted E AB 2010 –

2013. a majandusaasta aruannetest, kinnitus E AB omandistruktuuri kohta 2012. a, 02.04.2012

teade kindlustusjuhtumi kohta ja 19.04.2012 kinnitus kahjuhüvitise väljamaksmise kohta).

Neist tõenditest nähtub, et E AB on A AB tütarettevõtja ning sellisena kindlustatud kostja poolt

2010 – 2012. a kuriteoga tekitatud kahju eest. Tõendatud on seegi, et hageja kindlustusandjana

hüvitas E AB-le 25.04.2013 ülekandega kostja tekitatud kahju 451 747 €.

5.5. GCI p 11.7.3 järgi kohaldub hageja ja A AB vahelisele kindlustuslepingule Rootsi õigus.

Rootsi kindlustuslepingute seadus (Försäkringsavtalslag (2005:104), kättesaadav nt

https://rkrattsbaser.gov.se/sfst?bet=2005:104, edaspidi: FAL) 7. ptk 9. jao ja 8. ptk 19. jao

(tegelikult vastavalt §-d 9 ja 18) kohaselt läheb ka ettevõtluskindlustuse puhul kindlustusseltsile

üle kindlustatu kahju hüvitamise nõue ulatuses, mis on kaetud kindlustuspoliisiga ja mille selts

on hüvitanud. GCI p 11.4 alusel võtab kindlustusandja makstud hüvitise ulatuses kindlustatud

isikult üle õiguse nõuda hüvitist isikult, kes kahjuga seoses vastutab kindlustatud isikule

tekitatud kahjude eest. Hageja ja E AB allkirjastasid 18.03.2020 kinnituse nõude ülemineku

kohta, viidates seejuures GCI p-le 11.4. Seega on tõendatud, et E AB nõue kostja vastu läks

451 747 € ulatuses üle hagejale.

5.6. Filiaali registrikaardi väljatrükist nähtub, et kostja oli filiaali juhataja 14.06.2000 –

04.04.2012. E AB kinnituse kohaselt vabastati kostja ametist ja võeti ära tema esindusõigus

22.03.2012. Samast päevast nimetati filiaalile uus juhataja (AL). Nii on tõendatud, et kostja oli

filiaali juhataja kuni 22.03.2012. Kuna filiaal sai uue juhataja 22.03.2012, siis ei ole usutav, et

filiaali juhtkond oli 22.03.2011 seisuga teadlik kindlustusjuhtumist. PH 02.04.2012 e-kiri

kinnitab, et kostja poolt kahju tekitamine avastati esmakordselt 22.03.2012.

5.7. Filiaali pangakonto väljavõttest ajavahemikul 01.01.2020 – 31.03.2012 nähtub, et kostja

kasutas ka pärast 22.03.2011 filiaali pangakontot ja -kaarte kuni 19.03.2012. Nimetatud kontolt

kanti kostjale kuni 05.03.2012 igakuiselt üle töötasu. Swedbank AS kinnitas, et kostja oli filiaali

pangakonto allkirjaõiguslik isik kuni 22.03.2012 ja tal oli filiaali kahe pangakaardi kasutamise

õigus. Seega on tõendatud, et kostjal oli ligipääs filiaali pangakontole ja -kaartidele kuni

22.03.2012.

5.8. VÕS § 115 lg 1 ja § 127 lg 1 alusel on hageja kahjunõue kostja vastu 164 302,17 €

ulatuses põhjendatud. Samuti on põhjendatud hageja viivisnõue VÕS § 113 lg 1 alusel.

5.9. Maakohtu menetluses osutati hagejale õigusabi 75 t 45 min ulatuses ning ringkonna-

kohtus 12 t 35 min ulatuses. Arvestades asjas esitatud dokumentide mahtu ja sisu on hageja

esindaja menetlusest tehtud toimingud kõik põhjendatud ja vajalikud ning arvestades esitatud

seisukohtade keerukust on õiglane tunnitasu suurus 150 € (käibemaksuta). Kostja peab hagejale

hüvitama ka dokumentide tõlkimisele kulunud 438,17 € ning hagiavalduselt, hagi tagamise

avalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 3650 €. Kokku tuleb kostjalt hageja

kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis 17 350,67 €.

POOLTE SEISUKOHAD

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi

rahuldamata. Teise võimalusena taotleb ta asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist.

Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

6.1. Esiteks eeldas maakohus vaidlustatud otsuse p-s 24 ekslikult nõudeõiguse hagejale

ülemineku omaksvõttu kostja poolt. Kostja üksnes tsiteeris hageja seisukohti, millest ei saa

järeldada nendega nõustumist.

5 (10)

6.2. Teiseks on ekslik vaidlustatud otsuse p 14 seisukoht, mille kohaselt eeldab kriminaalasjas

kokkuleppemenetluse kohaldamine kriminaalasjas süüdistatava poolt enda süüdi tunnistamist

absoluutselt kõikides kuriteo asjaoludes. KarS § 201 järgne omastamine on toime pandud ka

juhul, kui isik võetud vara lühikese aja järel tagastab.

6.3. Kolmandaks käsitles maakohus filiaali registriväljavõtet piiratult. Tähelepanuta jäi, et

samast kuupäevast (14.06.2000) oli filiaali juhataja ka REJ, kes ainsana sai filiaali esindada

ainuisikuliselt; kostjal oli õigus filiaali esindada üksnes koos REJga. Esindamine hõlmab filiaali

pangakontolt maksete tegemist. Pole usutav, et vaidlusalusel ajavahemikul kontol toimunud

rahalised liikumised toimusid ilma ainuisikulist esindusõigust omava juhataja REJ teadmiseta

või vaikiva heakskiiduta. Olles ainuisikulise esindusõigusega isik, sai ja pidi REJ jälgima

filiaali raha kasutamist.

6.4. Neljandaks on kostja kõik summad filiaali pangakontole tagastanud.

6.5. Viiendaks ei vastuta kostja tehingute eest filiaali pangakontol, mis toimusid peale tema

töösuhte lõppemist (22.03.2011). Maakohus hindas ekslikult kostja 22.03.2011 avaldusi

töösuhte lõpetamiseks ja mittetahtlikult tekitatud kahju hüvitamiseks. Mõlemale avaldusele

andsid lisaks kostjale allkirjad REJ ja AL. Järelikult lõppes kostja töösuhe E AB-ga 22.03.2011

ja hilisemate toimingute eest ta ei vastuta. Ühtlasi on selle kuupäevaga määratud aeg, mil E AB

sai teada filiaalis toimunud kahjujuhtumist.

6.6. Kuuendaks eksis maakohus tõendite kogumisel ja hindamisel seoses kindlustuslepinguga.

Kostja taotles maakohtus, et hageja esitaks kindlustuslepingu dokumendi ning kindlustus-

hüvitise väljamaksmise taotluse ja otsuse. Neid dokumente hageja ei esitanud. Maakohus

tuvastas muude tõendite põhjal valesti kindlustuslepingu sõlmimise ja hageja 25.04.2013

rahaülekande väidetava seose kostja tegevusest tingitud kindlustusjuhtumiga. Ühtlasi pole

tõendatud nõude üleminek hagejale, seda ei saanud 2020. a märtsis talle loovutada, sest hageja

enda väitel läks nõue juba varem talle üle.

6.7. Seitsmendaks leiab kostja, et menetluskulude hüvitis pole põhjendatud. Maakohtu

menetlus vältas küll ligi kolm aastat, aga mitte igapäevaselt või suuremas osas aastast. Hageja

käitus menetluses pahatahtlikult, jättes kostja palutud dokumendid esitamata. Kostja ei pea

hüvitama tõlkekulu, sest ta ei palunud dokumentide esitamist koos tõlkega.

7. Hageja vaidleb kaebusele vastu. Hageja märgib, et kostja esitas alles esimest korda

kaebuses järgmised väited: filiaali juhataja oli lisaks kostjale REJ; REJ pidi teadma filiaali

pangakontol raha liikumisest ja on selle vaikivalt heaks kiitnud; kostjal oli õigus esindada

filiaali ainult koos REJga ja see hõlmas ka filiaali pangakontolt maksete tegemist; kostja on

kogu filiaalilt võetud raha tagastanud. Hageja vaidleb REJ väidetavale teadmisele ja

heakskiidule ning raha tagastamise väitele vastu ning palub kõik uued väited jätta tähelepanuta

kui lubamatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioon-

kaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ka praeguses apellatsioonimenetluses.

9. Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu

tuvastatud asjaoludest (TsMS § 652 lg 1 p 1). Apellatsiooniastmes pole vaidlust, et kostja oli

filiaali juhataja, omastas filiaali arvel raha ja mõisteti selle eest kokkuleppemenetluses süüdi.

Samuti pole vaidlusalune, et E AB oli A AB mitmeastmelisse kontserni kuuluv tütarettevõtja

ja hageja on maksnud 25.04.2013 E AB-le 451 747 €. Kostja ei vaidlustanud nõudesumma

arvutust ega viivise määra. Vaidlusalune on eelkõige, kas kostja vastutab E AB ees ja kas selle

ühingu nõue on üle läinud hagejale. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sisuliste põhjendustega

ning märgib täiendavalt õiguse kohaldamise kohta ja vastuseks kaebuse väidetele järgmist.

6 (10)

10. Seoses kohaldatava õigusega märgib ringkonnakohus sissejuhatavalt järgmist.

10.1. Maakohus kvalifitseeris E AB algse nõude õigesti ÄS § 385 lg 5 kaudu kohalduva § 315

lg 2 järgi kui filiaali juhataja kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude. Sama

kvalifikatsiooni järgis ringkonnakohus 17.05.2021 otsuse p-s 7.

10.2. Kindlustuslepingu ja nõude ülemineku suhtes kohaldatava õiguse määramisel on lisaks

maakohtu kohaldatud normidele asjakohased määruse nr 593/2008 (Rooma I) sätted. Nimelt

tuleb Rooma I määruse art 1 ls 1 järgi sama määrust kohaldada lepingulisele võlasuhtele tsiviil-

või kaubandusasjas. Rooma I määruse art 7 lg-d 2 ja 3 võimaldavad kindlustuslepingu pooltel

kokku leppida, et lepingule kohaldub kindlustusandja asukohariigi õigus, mis käesoleval juhul

on hageja andmete järgi Rootsi õigus. Pooled ei seadnud kahtluse alla maakohtu tuvastatud

asjaolu, et hageja ja A AB leppisid GCI p-s 11.7.3 kokku Rootsi õiguse kohaldamises.

Eeltoodud kaalutlustel on niisugune kokkulepe lubatav ja maakohus kohaldas kindlustus-

lepingule põhimõtteliselt õigesti Rootsi õigust. Rooma I määruse art-te 14 ja 15 järgi kohaldub

nõude üleminekule (nii lepingu kui seaduse alusel) samuti Rootsi õigus.

10.3. Maakohtu viited FAL-le on ebatäpsed. Viidatud seadus on jaotatud neljaks osaks

(avdelningen) ja läbivalt peatükkideks (kapitel). Paragrahvid on nummerdatud peatüki siseselt

alates ühest. Regressi käsitleb ptk 7 § 9 (Regressrätt). See paikneb seaduse teises osas (andra

avdelningen) individuaalkindlustuse (individuell skadeförsäkring) kohta. FAL ptk 2–7 käsitle-

vad tarbijakindlustust (konsumentförsäkring, vt ka ptk 1 § 4 esimese lõigu neljas taane) ja ptk 8

ärikindlustust (företagsförsäkring, vt ka ptk 1 § 4 esimese lõigu viies taane). Kollektiiv-

kindlustuse (kollektiv försäkring) erinormid on seaduse 4. jaos (pkt 17 jj). Vaidlustatud otsuse

p-st 23 nähtub, et maakohus kohaldas FAL ptk 7 § 9 ja ptk 8 § 19, täpsemalt viimati viidatud

normi esimese lõigu ls 1 teist poolt, mille kohaselt ptk 7 § 9 rakendub ka ärikindlustusele.

10.4. Maakohus jättis ekslikult kontrollimata, kas samad sätted kohalduvad kollektiiv-

kindlustuse puhul. Ringkonnakohtu hinnangul vastab kindlustusleping esile toodud asjaoludel

kollektiivkindlustuse tunnustele, täpsemalt on tegu kontserni vabatahtliku kahjukindlustusega

(frivillig gruppskadeförsäkring, FAL ptk 17 § 1 esimese lõigu esimene taane, vt ka ptk 1 § 4

esimese lõigu seitsmes taane). Niisugune leping loetakse kindlustusseltsi ja (kontserni) iga

liikme vahel sõlmituks kollektiivse lepingu alusel (FAL ptk 17 § 3 esimene lõik). Pooled ei

vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolu, et E AB (mille Eesti filiaali juhataja oli kostja)

kuulus A AB kontserni. FAL ptk 17 § 22 järgi kohaldatakse ptk 7 §-de 1–4 ja 7–9 sätteid

kollektiivkindlustusele. Eelnevast järeldub, et maakohtu viidatud regressiõiguse säte (FAL

ptk 7 § 9) kohaldub ka käesoleval juhul.

11. Kaebuse esimese väite kohaselt lähtus maakohus ekslikult omaksvõtust seoses nõudeõiguse

hagejale üleminekuga. See väide pole põhjendatud.

11.1. Maakohus viitas õigesti kostja kassatsioonkaebusele, mille järgi ei soovinud kostja nõude

üleminekut vaidlustada. Viidatud avaldus oli piisavalt selge, see ei olnud esitatud tsitaadina ja

see vastas TsMS § 231 lg 2 tunnustele.

11.2. Lisaks oli kostjal kohustus esitada oma vastuväited hageja väidetele kohe, kui ta hagile

vastas. Kostja tugines 15.04.2020 vastuses aegumisele ja märkis p-s 2.10, et ei pea vajalikuks

muude vastuväidete esitamist. Samuti ei nähtu 19.11.2021 täiendavast vastusest, et kostja

soovib vaidlustada nõudeõiguse hagejale üleminekut. Alles 23.05.2022 seisukohas asus kostja

esitama õiguslikke põhjendusi seoses omaksvõtuga, aga ka selles menetlusdokumendis ei

avaldanud kostja, et ta vaidleb hageja asjaomasele väitele vastu. Järgmiseks käsitles kostja

nõudeõiguse ülemineku teemat 17.11.2022 seisukohas, kus samuti puudub selge vastuväide,

vaid kostja pigem kritiseerib nõude loovutamise kohta esitatud dokumenti. Kirjeldatud

menetluslikus olukorras sai maakohus eeldada kostja omaksvõttu TsMS § 231 lg 4 alusel, sest

kostja ei vaidlustanud nõudeõiguse ülemineku asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja

vaidlustamise tahe ei ilmnenud tema muudest avaldustest.

7 (10)

12. Kaebuse teise väitega kritiseerib kostja maakohtu õiguskäsitlust seoses kriminaalasja

mõjuga. Siinkohal kordab kostja samu väiteid, mis ta esitas juba maakohtus ja millele maakohus

vaidlustatud otsuses piisavalt vastas. Maakohus juhindus õigesti Riigikohtu praktikast ja leidis

põhjendatult, et süüdistatava nõustumine kokkuleppega tähendab mh nõustumist asjaoluga, et

kokkuleppemenetluses tehtava süüdimõistva kohtuotsuse korral käsitatakse teda kokkuleppes

märgitud kuriteo toimepanemises süüdi olevana. Ühtlasi järeldub eelnevast, et kokkuleppe

korras süüdimõistetu on toime pannud talle süüks arvatava teo, mida saab tõendada kriminaal-

asja kohtulahendiga. Maakohus hindas õigesti kriminaalasjas tehtud otsust koos teiste

tõenditega (vrd nt RKTKo 13.06.2018, 2-16-13032, p 14 ja seal viidatud varasem praktika).

13. Kolmanda väitega heidab kostja ette ühekülgset hinnangut filiaali registrikaardile. Sellega

seoses tugineb kostja väidetele, et filiaali juhataja oli lisaks kostjale REJ, kes pidi teadma filiaali

pangakontol raha liikumisest ja on selle vaikivalt heaks kiitnud, ning kostjal oli õigus esindada

filiaali ainult koos REJga ja see hõlmas ka filiaali pangakontolt maksete tegemist. Hageja leidis,

et kostja esitas sel viisil uusi asjaolusid esimest korda kaebuses.

13.1. Kohus lahendab hagiasja lähtudes poolte väidetest (TsMS § 5 lg 1). Seda ei muuda

tõsiasi, et pooled esitavad ka dokumentaalseid tõendeid, millest saab erinevaid asjaolusid

järeldada. Pooled peavad esitama kohtule asja lahendamiseks olulised faktilised asjaolud

üldjuhul kirjalikult taasesitatavas vormis oma avaldusena (eelkõige hagis ja vastuses) ja kohus

ei või tugineda otsuses asjaolule, mida pool asja läbivaatamisel ei esitanud. Kohus ei pea ise

esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta

tugineb, ja kui vastaspool asjaolu vaidlustab, siis peab pool välja tooma, millistele tõenditele ta

asjaolu tõendamiseks tugineb (vt nt RKTKo 21.10.2020, 2-17-18305, p 17).

13.2. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks

menetlusosaliste esitatud uued faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud

(TsMS § 652 lg 1 p 2). Uute asjaolude esiletoomine ringkonnakohtus on lubatav vaid juhul, kui

seda ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu vm

mõjuval põhjusel (TsMS § 652 lg 3 p 2). Neid põhjuseid kostja ei nimetanud.

13.3. Kahes eelmises alapunktis märgitud kaalutlustel ei saa kostja esitada apellatsioon-

kaebuses uusi asjaolusid pelgalt põhjendusega, et need nähtusid maakohtu menetluses esitatud

tõenditest. Kostja 15.05.2023 selgituses viidatud 01.03.2022 seisukohas tugines kostja üksnes

väitele, et ajavahemikul 14.06.2000 – 04.04.2012 olid filiaali juhatajad REJ ja kostja.

Esindusõiguse eripärasid ega REJ rolli filiaali juhtimisel või pangatehingute tegemisel kostja ei

käsitlenud. Lisaks viitas kostja 10.01.2023 kohtuistungile, kuid protokolli kohaselt ei teinud

kostja enne kohtuvaidlusi sisulist sõnavõttu. Kohtukõnes võib viidata üksnes asja sisulisel

arutamisel esiletoodud asjaoludele (TsMS § 402 lg 2 ls 2), mistõttu ei saanud kostja kohtukõnes

esitada uusi väiteid. Järelikult on kostja kaebuse kolmas väide lubatav vaid osas, milles kostja

tugineb asjaolule, et koos temaga oli filiaali juhataja REJ.

13.4. Kostja asjaomane väide ei ole sisuliselt põhjendatud. ÄS § 315 lg 2 ls 1 kohaselt

vastutavad juhatuse liikmed tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Koostoimes ÄS § 385

lg-ga 5 tähendab see mh filiaali juhatajate solidaarvastutust. Solidaarvõlgnike puhul võib

hageja ise valida, kelle vastu neist nõue esitada (VÕS § 65 lg 1) ja kostja suhtes hagi

rahuldamist ei mõjuta küsimus, kas sama kahju eest vastutab veel ka teine solidaarvõlgnik.

14. Sarnaselt on kaebuse neljanda väite puhul vaidlus, kas see esitati juba maakohtus. Kostja

väidab kaebuses, et ta tagastas kõik summad filiaali pangakontole. Eelmise p 13 alapunktide

põhjendustel pole see väide apellatsioonimenetluses lubatav. Kostja ei põhjendanud uue väite

esitamist, vaid viitas maakohtu 10.01.2023 istungile ja tõenditele. Tasumisi ei käsitlenud kostja

istungil enne kohtuvaidlusi. Lisaks on kostja asjaomane väide tõendamata, sest kohtule esitatud

kriminaalasja dokumentidest (I kd tl 13–54, 121–139, 209–213) ega filiaali pangakonto

väljavõtetest (II kd tl 4–109) ei nähtu filiaalilt kostjale kantud kogu rahasumma tagastamist.

8 (10)

15. Kaebuse viies väide käsitleb kostjale ette heidetavate toimingute ajalisi raame.

15.1. Kostja tugineb 22.03.2011 dateeringuga kahele dokumendile, mis tema hinnangul

tõendavad tema ja E AB õigussuhte lõppemist ja kahjust teatamist just sel kuupäeval (III kd

tl 12–13). Maakohtu hinnangul pole kostja väited ja tõendid usutavad. Maakohtu põhjendustest

pole siiski üheselt arusaadav, kas ta pidas kostja tõendeid ebausaldusväärseks (TsMS § 238 lg 5

ls 2) või ei lugenud neid dokumente kostja väite tõendamiseks piisavaks (TsMS § 232 lg 1).

Kostja leiab kaebuses, et kohus hindas tõendeid valesti.

15.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et tõendeid kogumis hinnates on

ilmne kostja töösuhte lõppemine ja ka kostja rikkumise ilmsikstulek just 2012. a märtsis, mitte

aga aasta varem. Kostja ei ole veenvalt selgitanud, miks pidanuks AL allkirjastama dokumente

22.03.2011, kuigi tema seos filiaaliga tekkis alles alates 22.03.2012 (vt eelkõige II kd tl 115,

III kd tl 22–23). Samuti tuvastas maakohus õigesti, et kostja esindusõigus nii registrikannete

kui ka panga andmetel vältas kuni 22.03.2012, kostja tegi endale jätkuvalt filiaali nimel

ülekandeid ja sai töötasu ka pärast 22.03.2011.

15.3. Lisaks nähtub kriminaalasja otsuses (I kd tl 13–26) ja kokkuleppes (I kd tl 27–54)

kajastatud süüdistusest, et kostja oli filiaali juhataja kuni 2012. a ja pööras sel ajal enda kasuks

talle usaldatud E AB vara. Kostja allkirjastas kokkuleppe ega vaidlustanud kohtuotsust.

Järelikult on kostja ise avaldanud ja nõustunud, et ta oli filiaali juhataja veel ka 2012. a märtsis.

15.4. Eelneva põhjal täpsustab ringkonnakohus, et kõnealused tõendid on ebausaldusväärsed

aastaarvu 2011 osas. Koostoimes teiste eelnevas ja vaidlustatud otsuse p-des 29–30 viidatud

tõenditega on ilmne, et kostja tegi töölepingu lõpetamise ja kahju hüvitamise tahet kinnitava

avalduse 22.03.2012.

16. Kuuenda väite ese on kindlustuslepingu tõendatus ja nõude üleminek hagejale.

16.1. Maakohus lähtus õigesti sellest, et kindlustuspoliis tõendab kindlustuslepingu sõlmimist.

Kohtutoimikus ei ole kindlustuslepingu dokumenti, vaid hageja esitas kindlustuspoliisid. Eesti

õiguses tuleneks VÕS § 434 jj sätetest, et see on kindlustuslepingu tõendamiseks vähemalt

üldjuhul piisav. Siiski tuleb eespool p-s 10.2 märgitud kaalutlustel hinnata lepingu tõendatust

Rootsi õiguse põhjal. FAL ptk 2 § 4 ls 1 näeb ette kindlustusandja kohustuse anda esimesel

võimalusel pärast kindlustuslepingu sõlmimist kirjalik kinnitus lepingu kohta (skriftlig

bekräftelse på avtalet). Ringkonnakohtu hinnangul tähendab see, et kindlustuslepingu pooled

saavad ka Rootsi õiguse järgi tõendada kindlustuslepingu sõlmimist just sellise kirjaliku

kinnituse ehk poliisiga.

16.2. Nõude ülemineku hagejale tuvastas maakohus korrektselt. Esiteks on siinkohal

asjakohane eespool p-s 11 ja selle alapunktides kaebuse esimesele väitele esitatud

ringkonnakohtu vastus, et maakohus võis lähtuda kostja omaksvõtust seoses nõudeõiguse

hagejale üleminekuga. Teiseks on 02.04.2012 kindlustusjuhtumiteade (II kd tl 187), hageja kui

kindlustusandja 19.04.2013 vastus kahju hüvitamise otsuse kohta (II kd tl 188), E AB

23.04.2013 maksejuhis (II kd tl 189) ja 25.04.2013 maksekorraldus (I kd tl 65) koos

maksekirjeldusega (III kd tl 5) omavahel piisavas ajalises ja sisulises seoses. Kolmandaks ei

tähenda E AB ja hageja 10./18.03.2020 kinnituskiri (I kd tl 144), et seaduse alusel hagejale kui

kindlustusandjale üle läinud nõue oleks uuesti loovutatud. Dokumenti tervikuna ning selle

kirjeldavaid p-te 1 ja 2 arvesse võttes on selge, et osapooled soovisid üksnes anda kinnituse

nõude ülemineku kohta. Ühtlasi nähtub ka nimetatud dokumendist selge seos praeguse vaidluse

põhjustanud kahjujuhtumi ja 25.04.2013 makse vahel.

17. Seitsmendas väites analüüsib kostja menetluskulude suurust ning kõrvutab seda menetluse

kestuse ja hageja toimingutega. Samuti heidab kostja ette hageja käitumist menetluses ja ei pea

põhjendatuks tõlkekulude hüvitamist. Kostja väited ei anna alust maakohtu otsust muuta ka

menetluskulude osas.

9 (10)

17.1. Kuivõrd hagi rahuldati ja selles osas ei ole kaebuse esimesed kuus väidet edukad, siis

jättis maakohus õigesti kõik menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

17.2. Riigikohtu praktika kohaselt on TsMS § 175 lg 1 alusel menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus

teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas),

millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire

(nt RKTKm 27.05.2020, 2-18-7550, p 11 ja seal viidatud varasem praktika).

17.3. Käesoleval juhul ei ületanud maakohus diskretsioonipiire, kui hindas hageja lepingulise

esindaja tunnitasu ja ajakulu. Hageja kulunimekirjade kohaselt oli esindaja ajakulu maakohtus

kokku 75 t 45 min ja ringkonnakohtus 12 t 35 min – rahaliselt vastavalt 11 375 € ja 1887,50 €.

Esindaja tunnitasu oli 150 €, mille suurust kostja ei vaidlusta. Maakohus võttis õigesti arvesse

menetlusse kestust, mahtu ja keerukust. Ringkonnakohus nõustub, et käesolevas menetluses

võisid esindaja vajalikud toimingud võtta kokku aega ligi 90 t. Põhjendatud ei ole kostja väide,

et hageja ei kasutanud menetlusõigusi heauskselt – sellekohaseid viiteid toimikust ei nähtu.

Hageja ei pidanud tõendite esitamisel toimima vastavalt kostja soovidele. Niisiis tuleb kosjal

õigusabikuluna hüvitada 13 262,50 € (= 11 375 + 1887,50).

17.4. Tõlkekulu hüvitamine on samuti põhjendatud. Kohtumenetlus ja kohtu asjaajamine

toimub eesti keeles (TsMS § 32 lg 1). Kui kohtule esitatud dokumentaalne tõend ei ole

eestikeelne, nõuab kohus esitajalt selle tõlget eesti keelde, v.a juhul, kui tõendi tõlkimine on

selle sisu või mahtu arvestades ebamõistlik ja teised menetlusosalised ei vaidle muukeelse

tõendi vastuvõtmisele vastu (TsMS § 33 lg 1 ls 2). Järelikult pidi hageja esitama tõendid koos

eestikeelse tõlkega, sest tõlkimine ei olnud dokumentide mahtu arvestades ebamõistlik. Neil

kaalutlustel on tõlkekulu 438,17 € vajalik ja põhjendatud.

17.5. Hageja tasutud riigilõivu summat 3650 € kostja ei vaidlusta. Seega mõistis maakohus

õigesti ja põhjendatult kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 17 350,67 € (= 13 262,50 +

438,17 + 3650). Menetluskuludelt viivise väljamõistmist kostja eraldi ei vaidlusta.

18. Kokkuvõttes pole kostja kaebuse ükski väide edukas ja vaidlustatud otsus tuleb jätta

muutmata. Kostja märkis 02.06.2023 seisukohas, et ta tugineb aegumisele Rootsi õiguse järgi.

See vastuväide ei ole kahel põhjusel lubatav. Esiteks tegi kostja vastava avalduse alles pärast

apellatsioonitähtaja möödumist. Teiseks on nõude aegumine lõplikult lahendatud ringkonna-

kohtu 17.05.2021 otsusega ja selles osas ei saa vaidlust uuesti avada.

19. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Resolutsioonis märgitakse kõigi seniste menetluskulude jaotus (TsMS § 173 lg 1 ls 2).

20. Seoses menetluskulude jaotusega otsustab ringkonnakohus kosjalt seni veel tasumata

riigilõivu osa väljamõistmise.

20.1. Kostja vaidlustas tervikuna maakohtu otsuse, millega hagi rahuldati. Seega on tsiviilasja

hind apellatsioonimenetluses sama nagu maakohtus ehk 177 446,34 €. RLS § 59 lg-te 1 ja 15

ning lisa 1 kohaselt tuli kostjal tasuda kaebuse esitamisel riigilõivu 2520 €, millest ta maksis

252 € ja juurde tuleb maksta nende summade vahe 2268 €. Ringkonnakohus võimaldas

06.04.2023 määrusega kostjal tasuda riigilõivu osamaksetega. Viidatud määrus jõustus

22.05.2023. Nii saabuks esimese osamakse tasumise tähtpäev 21.06.2023. Kostjal ei ole vaja

kõnealust tähtaega järgida, sest ringkonnakohus määrab tänase otsusega uued tähtajad.

20.2. TsMS § 179 lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud

riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, mh tasumata või vähem tasutud riigilõiv, mõistab

asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Kui

kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral

menetluskulud riigituludesse TsMS § 190 lg 5 ls 1 järgi täies ulatuses välja. Järelikult tuleb

kostjalt eelmises p-s 20.1 märgitud vahe riigi kasuks välja mõista.

10 (10)

20.3. Kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma

jõustumisest alates 15 päeva jooksul, v.a juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või

kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja (TsMS § 179 lg 5). Ringkonnakohtu 06.04.2023

määruses esitatud põhjendustel peab kohus võimalikuks riigilõivu tasumist ühesuuruste

osamaksetena (igaüks 378 eurot) kuue kuu jooksul. Esimene osamakse tuleb tasuda 20.07.2023,

iga järgnev 30 päeva jooksul eelmise tähtpäevast. TsMS § 467 lg-te 1 ja 5 alusel tunnistab

ringkonnakohus otsuse riigilõivu tasumise kohustuse osas viivitamata täidetavaks. Siinjuures

võtab kohus arvesse, et kostjal tuli TsMS § 147 lg 1 ls 1 kohaselt maksta lõiv enne kaebuse

esitamist ja TsMS § 146 lg 2 järgi vastutab kostja igal juhul riigi ees lõivu tasumise eest.

20.4. TsMS § 179 lg 9 näeb ette, et sama paragrahvi lg-s 7 nimetatud nõude tasumisega

viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 ls-s 2 ettenähtud ulatuses. Osamaksetega tasumise

korral ja käesoleva juhtumi asjaoludel on põhjendatud rakendada viivist iga maksetähtpäeva

põhiselt. Kohus hoiatab kostjat, et TsMS § 179 lg 6 alusel võib rahandusministri käskkirjaga

määratud asutus lahendi sundtäitmisele saata, kui kohustatud isik ei ole lahendiga talle pandud

kohustust kohaselt täitnud.

20.5. TsMS § 179 lg 3 kohaselt võib mh sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud ringkonnakohtu

lahendi peale menetluskulusid maksma kohustatud isik või Eesti Vabariik rahandusministri

käskkirjaga määratud asutuse kaudu esitada määruskaebuse, kui kaebuse hind ületab 64 eurot.

21. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need TsMS §-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt

kindlaks määrata hageja kulunimekirja alusel. Hageja taotles 1500 € hüvitamist, mis on tasu

10 t õigusteenuse eest tasumääraga 150 €/t (käibemaksu hüvitamist ei taotle). Kostja ei esitanud

hageja kulude osas vastuväiteid. Ringkonnakohtu hinnangul on nimekirjas märgitud hageja

esindaja ajakulu vajalik ja põhjendatud (sh kaebusega tutvumine ja vastuse koostamine 6 t

20 min, kirjavahetus kliendiga seoses Riigikohtu määrusega 10 min ning ringkonnakohtu

määrusega tutvumine, kirjavahetus kliendiga, seisukoha ja kulunimekirja koostamine 3 t

30 min). Esindaja tunnitasu määr on kohane. Neil kaalutlustel tuleb kostjal hagejale hüvitada

apellatsioonimenetluse kuluna 1500 € (= 10 × 150). Vastavalt hagiavalduse resolutsiooni p-s 4

sisalduvale taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus resolutsioonis, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt peab kostja tasuma viivist.

(allkirjastatud digitaalselt)