2-22-119997/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

12.06.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-119997

Kohtuasi

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagiavaldus XX vastu

võlgnevuse nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 28.04.2023 tagaseljaotsus ja 12.05.2023

täiendav otsus 28.04.2023 tagaseljaotsusele

Kaebuse esitaja ja liik

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

122,51 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (registrikood

14304235), lepinguline esindaja Alla Žulinskaja

Kostja: XX (isikukood xxxxxxxxxx)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta

TF

Bank

AB

(publ.)

Eesti

filiaali

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtu menetlusse.

2. Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku

§ 646

alusel

otsustada

asi

üksnes

apellatsioonkaebuse põhjal.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

4. Tühistada Pärnu Maakohtu 28.04.2023 tagaseljaotsus ja 12.05.2023 täiendav otsus

28.04.2023 tagaseljaotsusele osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata hagi

esitamise

ajaks

sissenõutavaks

muutunud

viivisenõude

72,10 eurot

osas

(resolutsiooni p 4) ja edasiulatuva viivisenõude võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määra ületavas osas (resolutsiooni p 3), samuti menetluskulude

jaotuse osas (resolutsiooni p 6). Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks

Pärnu Maakohtule.

2-22-119997

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab maakohus asja uuel läbivaatamisel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (hageja) esitas 07.06.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse XXlt (kostja) 337,89 euro saamiseks. 05.09.2022 määrusega lõpetati

maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses.

2. Hageja esitas 29.09.2022 Pärnu Maakohtule hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista

põhivõlgnevuse 214,52 eurot, intressi 20,77 eurot, hagiavalduse esitamise päeva seisuga

sissenõutavaks muutunud viivise 96,64 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot ja viivise alates

30.09.2022 kuni põhinõude (214,52 eurot) täitmiseni lepingujärgses määras, s.o 31,50 % aastas.

3. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid pooled 14.04.2020 tarbijakrediidilepingu

nr 7061307101, mille alusel kostja soetas kauba maksumusega 292,69 eurot. Kostja kohustus

laenu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel 10.05.2020 – 10.04.2022. Kostja

ei täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt. Laenuandja saatis 10.04.2021

kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse

tasumiseks. 25.04.2021 saatis laenuandja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja

ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Kuna kostjalt on tulnud laekumisi

laenuandjale lepingu kehtivuse ajal põhiosa katteks 78,17 eurot, siis on põhivõla suurus 214,52

eurot (292,69-78,17). Pooled leppisid kokku intressimääras 31,50% aastas ning kostja kohustus

tasuma intressi lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel. Kostjal on intressivõlgnevus

alates 9. osamaksest 10.01.2021 kuni ülesütlemisele eelnenud 12. osamakseni 10.04.2021

kokku 20,77 eurot (5,63+5,34+5,05+4,75). Hageja selgitas 09.03.2023 menetlusdokumendis

sissenõudmiskulude nõude kujunemist.

4. Hageja nõuab kostjalt viivist põhivõlalt lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates, s.o

26.04.2021 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 29.09.2022 lepingus kokku lepitud

laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras, s.o 31,50%, kooskõlas laenulepingu

üldtingimuste p-ga 3.4 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hagiavalduse

esitamise päeva seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 96,64 eurot. Edaspidi on hagejal

õigus nõuda viivist põhinõudelt kuni selle tasumiseni alates 30.09.2022 lepingujärgses

viivisemääras, s.o 31,50% aastas.

2-22-119997

Kostja vastuväited

5. Kostja hagiavaldusele vastust ei esitanud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Pärnu Maakohtu 28.04.2023 tagaseljaotsusega rahuldati hagi osaliselt, mõisteti kostjalt

hageja kasuks välja 14.04.2020 tarbijakrediidilepingust nr 7061307101 tulenev põhivõlgnevus

214,52 eurot, intress 20,77 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis

24,54 eurot ja viivis põhinõudelt 214,52 eurolt alates 30.09.2022 kuni põhinõude täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude

kostja vastu viivise 72,10 euro väljamõistmiseks ning tulevikku suunatud viivisenõude VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses ettenähtut ületavas osas. Maakohus jättis menetluskulud 16,79%

ulatuses hageja ja 83,21% ulatuses kostja kanda.

7. 28.04.2023 tagaseljaotsuse kohaselt menetles kohus asja tulenevalt tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 p-st 9 lihtmenetluses ning tegi kohtuotsuse ilma kirjeldava ja

põhjendava osata.

8. 04.05.2023 esitas hageja TsMS § 448 lg 41 alusel maakohtule taotluse täiendava otsuse

tegemiseks.

9. Pärnu Maakohtu 12.05.2023 täiendava otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hageja nõue kostjalt

põhivõlgnevuse

214,52 eurot,

intressi

20,77 eurot

ja

sissenõudmiskulude

30 eurot

väljamõistmiseks rahuldada (VÕS 396 lg 1, § 397 lg 1, § 76 lg 1, § 82 lg 1, § 108 lg 1,

§ 1132 lg 2 p 1). Hageja hagiavalduses esitatud ja kostja poolt TsMS § 407 lg 1 kolmanda lause

kohaselt omaksvõetud asjaoludel on hageja nõuded osaliselt eeltoodud ulatuses õiguslikult

põhjendatud.

10. Poolte vahel sõlmitud viivisekokkulepe on tühine. Hagejal on õigus nõuda viivist üksnes

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu

üldtingimused on tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 kohaselt, sest eelduslikult ei ole kostjaga

lepingutingimusi eraldi läbi räägitud. Maakohus viitas VÕS § 101 lg 1 p-le 6, § 415 lg 1

esimesele lausele ja § 113 lg-le 1 ning märkis, et hageja nõutav viivis määraga 31,5% aastas

ületab seadusjärgset viivisemäära hagiavalduse esitamise seisuga 3,9375 korda ning alates

01.01.2023 seisuga kolm korda. Tegemist on kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava

tüüptingimusega. Kohtupraktika kohaselt on VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi eelduslikult

tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset

seadusjärgset

viivisemäära.

Ebaproportsionaalselt

suure

viivise

kokkuleppimine

tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses

sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt RKTKo 14.06.2005, 3-2-1-66-05, p 24). Seega on hagejal

õigus kostjalt nõuda hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist perioodi

26.04.2021 kuni 29.09.2022 eest 24,54 eurot. Samuti saab viivisekokkuleppe tühisuse tõttu

nõuda viivist põhinõudelt alates 30.09.2022 kuni põhinõude täitmiseni üksnes VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

Apellatsioonkaebus

11. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles

maakohus jättis sissenõutavaks muutunud viivisenõude rahuldamata 72,10 euro osas, ja osas,

milles maakohus jättis osaliselt rahuldamata edasiulatuva viivise nõude. Hageja vaidlustas ka

2-22-119997

menetluskulude jaotuse. Hageja palub teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta

menetluskulud kostja kanda.

12. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi (TsMS § 442 lg 8), jättes hageja

esitatud osade väidete osas seisukoha võtmata.

13. VÕS

§ 415

lg 1

ja

§ 113

lg 1

kolmanda

lause

koostoimes

tuleb

lugeda

tarbijakrediidilepingule kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär, kui

see on kõrgem VÕS § 113 lg 1 teises lauses viidatud määrast. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-

120-08 selgelt väljendanud seisukohta, et tarbijakrediidilepingu puhul on võlausaldajal õigus

nõuda viivist samas suuruses, mis on lepingus kokku lepitud intressimäär (juhul, kui see on

kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär).

14. Käesoleval juhul on poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus kokku lepitud

intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määr. Ühtlasi on ka lepingus

kokku lepitud, et viivisemäärana kohaldub lepingus kokku lepitud intressimäär. Seetõttu saab

ja tuleb antud olukorras lugeda kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud

intressimäär, s.o 31,50% aastas.

15. Käesolevas kohtuasjas ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-25-16

väljendatud seisukohast, nagu maksimaalseks mõistlikuks viivisemääraks võiks lugeda 24%

aastas ehk 0,06% päevas. Viidatud kohtuasjas esitatud Riigikohtu seisukohad ei ole

kohaldatavad antud kohtuasjale põhjusel, et kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 oli tegemist

õppeteenustasu hüvitamise lepinguga, mitte tarbijakrediidiga ning kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 ei

olnud võimalik VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 koostoimes lähtuda lepingujärgsest intressimäärast,

sest seda ei olnud lepingus kokku lepitud (kokku oli lepitud üksnes viivisemääras). Käesolevas

tsiviilasjas on aga poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus intressimääras kokku lepitud,

mistõttu tuleb lähtuda VÕS § 415 lg-st 1 ja § 113 lg 1 kolmandast lausest.

16. Juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on suurem kui

seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud

kokku leppida ka sama suures viivises või, juhul kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub,

kehtib kokkulepitud intressimäär viivisemäärana. Ka olukorras, kus laenu tingimustes kokku

lepitud viivisemäär on tühine või viivisemäär tuleb tüüptingimustest ega saa seetõttu olla

õiguslik alus viivise nõudmiseks, tuleneb sama suur viivisemäär seadusest, s.o VÕS § 415 lg-

st 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatust (vt TlnRnKo 05.11.2019, 2-18-5981, p 28;

TlnRnKo 18.02.2021, 2-19-134971, p-d 22-23; TlnRnKo 19.04.2021, 2-20-110475, p-d 23-24;

TlnRnKo 03.06.2021, 2-20-117378, p 16).

17. Antud juhul ei ole kostja taotlenud viivisemäära või väljamõistetava viivise summa

vähendamist. Kuivõrd tagaseljaotsuse tegemise eelduseks on asjaolu, et kostja ei ole hagile

vastanud, ei saa kohus tagaseljaotsust tehes ise VÕS § 113 lg-t 8 kohaldada ega viivise suurust

piirata.

18. Kuivõrd hagi kuulub täies ulatuses rahuldamisele, siis kooskõlas TsMS § 162 lg-ga 1 tuleb

menetluskulud jätta kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

19. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ning maakohtu

tagaseljaotsus tuleb vaidlustatud viivise osas TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5 ning § 657 lg 2 alusel

2-22-119997

tühistada apellatsioonkaebuse põhjal ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale

maakohtule. Maakohtu otsus tuleb tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata ka

menetluskulude jaotuse osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

20. Esiteks märgib ringkonnakohus, et käesolev asi oli lihtmenetluse asi, milles maakohus ei

andnud luba edasikaebamiseks. TsMS § 405 lg 1 esimese lause alates 01.01.2022 kehtiva

redaktsiooni järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras,

järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui

tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt

vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole (lihtmenetlus). Praeguses asjas palus

hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 214,52 eurot, intressi 20,77 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivise 96,64 eurot ning sissenõudmiskulud 30 eurot. Seega ei ületanud hageja

põhinõue kostja vastu 3500 eurot ega koos kõrvalnõuetega 7000 eurot ning tegemist on

lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 2¹ järgi menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud

luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kuigi käesoleval juhul on maakohus

otsuses märkinud, et ta ei anna luba otsuse edasikaebamiseks, siis kuna kolleegium leiab, et

maakohus on kohaldanud selgelt valesti materiaalõiguse normi ja rikkunud menetlusõiguse

norme, võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse.

21. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja on

vaidlustanud maakohtu otsuse resolutsiooni p 4, millega maakohus jättis osaliselt rahuldamata

hageja viivisenõude summas 72,10 eurot, samuti resolutsiooni p 3 osas, milles maakohus jättis

rahuldamata edasiulatuva viivisenõude võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määra ületavas osas. Hageja vaidlustas ka otsuse resolutsiooni p 6, millega jäeti menetluskulud

osaliselt hageja kanda.

22. TsMS § 646 kohaselt võib kohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui

kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob

ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (§ 656 lg 1). Sel juhul otsus

tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus

nõustub hagejaga, et maakohus eksis viivisenõuet käsitledes materiaalõiguse normide

tõlgendamisel ja kohaldamisel. Maakohus jättis tähelepanuta tarbijakrediidilepingule

kohalduva VÕS § 415 lg 1 ja seetõttu ekslikult kohaldamata VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses

viidatud viivisemäära. Seejuures rikkus maakohus oluliselt kohtuotsuse põhjendamise

kohustust (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8), kui jättis käsitlemata hageja väited lepingus

kokkulepitud intressimäära ja kohalduva viivisemäära kohta ning põhjendamata, miks ta neid

asjakohaseks ei pea või nendega ei nõustu. Seega on maakohus rikkunud TsMS § 656 lg 1 p 5,

jättes hageja esitatud väidete osas täielikult seisukoha võtmata ning kohtuotsuse seega

põhjendamata.

23. Nimelt on hageja 29.09.2022 hagiavalduses (dtl 22–26) oma viivisenõuet esitades

tuginenud VÕS § 113 lg 1 esimesele ja kolmandale lausele. Hageja märkis, et kui võlgnik on

kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja p-st 6 nõuda

kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist.

Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Seejärel selgitas hageja, et ta nõuab lepingu alusel viivist põhivõlalt

2-22-119997

214,52 eurot alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o 26.04.2021 kuni hagiavalduse

esitamise kuupäevani 29.09.2022, lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses

viivisemääras, s.o 31,50% kooskõlas laenulepingu üldtingimuste p-ga 3.4 ja VÕS § 113 lg 1

kolmanda lausega. Hageja esitas viivise arvestuse ja nõudis viivist kokku 96,64 eurot. Samuti

nõudis hageja edasiulatuvalt viivist kogu põhinõudelt, s.o 214,52 eurolt, alates 30.09.2022 kuni

kohase tasumiseni lepingujärgses viivisemääras 31,50% aastas (TsMS § 367). Hageja tugines

Riigikohtu selgele seisukohale, et laenuandjal on õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses,

mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Riigikohus on selgitanud, et

VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on

kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud

seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega,

et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses

sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi

(RKTKo 3-2-1-120-08, p 12).

24. Praegusel juhul oli laenulepingus kokkulepitud intressimäär 31,50% aastas. Seega oli

tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud seadusjärgne viivisemäär, mistõttu VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt tuleb

lugeda viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Maakohus viitas Riigikohtu

14.06.2005 otsusele asjas 3-2-1-66-05 (p 24), mis aga ei käsitle tarbijakrediidi olukorda ega ole

oma järelduse osas – eelduslikult on tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus

viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära – käesoleval juhul asjakohane.

Maakohus ei ole samal ajal põhjendanud, miks ei ole asjas kohaldatav VÕS § 113 lg 1 kolmas

lause, kuigi Riigikohus ei ole muutnud eelmises p-s viidatud otsuses 3-2-1-120-08 väljendatud

seisukohti. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses viidanud ka sellistele asjaoludele, millega

võiks kaasneda laenulepingus sisalduva intressimäära kokkuleppe või kogu lepingu tühisus.

Muuhulgas ei ole maakohus tuvastanud, et krediidi kulukuse määr ületaks VÕS § 4062 lg-s 1

sätestatud ülempiiri. Arvestades, et kostja ei ole viivise vähendamist ka taotlenud, ei oleks

maakohus saanud viivist omal algatusel vähendada ega piirata edasiulatuva viivisenõude

suurust.

25. Eeltoodud maakohtu eksimused annavad aluse vaidlustatud otsuse tühistamiseks osas,

milles maakohus jättis rahuldamata hageja viivisenõude. Kuna vaidlustatud on tagaseljaotsus,

ei saa ringkonnakohus aga teha tühistatud osas ise uut otsust, vaid TsMS § 657 lg 2 kohaselt

tuleb tagaseljaotsuse tühistamise korral saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

TsMS § 646 alusel võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui

kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob

ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Sel juhul otsus tühistatakse ja asi

saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Kuna ringkonnakohtul ei ole

praeguses asjas võimalik teha tühistatud osas ise uut sisulist otsust, on põhjendatud ja

menetlusökonoomia kaalutlustel mõistlik teha otsus TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5 ning § 657 lg 2

järgi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.

26. Kuivõrd asi saadetakse TsMS § 646 alusel maakohtule uueks läbi vaatamiseks üksnes

kaebuse põhjal menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, siis ei ole ringkonnakohtul

kohustust küsida teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust (TsMS § 641 lg 1, RKTKo

24.01.2018, 2-13-56825, p 11).

27. Ringkonnakohtul tuleb ka tagaseljaotsuse tühistamisel arvestada apellatsioonkaebuse

piiridega (TsMS § 651 lg 1). Olukorras, kus tagaseljaotsus on vaidlustatud osaliselt, saab selle

tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata üksnes osaliselt. Eelnevast tulenevalt tuleb

2-22-119997

maakohtu otsus tühistada osas, millega kohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata hagi

esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 72,10 eurot ja rahuldamata hageja

edasiulatuva viivise nõude VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas osas.

28. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse ja saadetakse maakohtule osaliselt uueks

läbivaatamiseks, tuleb tühistada ka maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotus.

Menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi esimese astme kohus asja

uuel läbivaatamisel.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

Maris Kuurberg Indrek Soots Neve Uudelt