3-21-2088/19 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

08.06.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2088

Haldusasi

X

kaebus

Sotsiaalkindlustusameti

19.07.2021 otsusele nr P260-2021-58667 ja 18.08.2021

vaideotsusele nr 5.2-3/1992-2

Menetlusosalised

Kaebaja – X, seaduslik esindaja Y

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Madis

Kotsar

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 25.01.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta haldusasja materjalide juurde võtmata Xi 08.04.2023 menetlusdokumendile

lisatud dokumentaalsed tõendid.

2. Jätta Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna

Halduskohtu 25.01.2023 otsus haldusasjas nr 3-21-2088 muutmata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte endi kanda.

4. Asendada avaldatavas otsuses Xi, Yi ning K nimed tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10.07.2023.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

3-21-2088

2(8)

§ 213 lg

p

5).

Sõltumata

kohtuistungi soovi märkimisest võib

Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi

korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Xi seaduslik esindaja ema Y esitas 07.07.2021 Sotsiaalkindlustusametile

(SKA) taotluse lapse puude raskusastme tuvastamiseks ja puudega lapse toetuse määramiseks.

2. SKA ei tuvastanud 19.07.2021 otsusega nr P26O-2021-58667 puude raskusastet, ei

määranud puudega lapse toetust ega väljastanud puudega isiku kaarti, tuginedes puudega

inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg-le 11 ning §-dele 23, 24, 25 ja 6,

sotsiaalkaitseministri 29.02.2016 määruse nr 18 „Puude raskusastme tuvastamise tingimused

ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ §-le 5 ning sotsiaalministri

12.08.2008 määruse nr 49 „Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste määramise ja väljamaksmise

kord ja tähtajad ning selliste harvikhaiguste loetelu, mille puhul makstakse puudega lapse

toetust“ §-le 4.

Puude raskusastme tuvastamisel võetakse arvesse terviseseisund, tegevusvõime, kõrvalabi,

juhendamise ja järelevalve vajadus, mis on suurem inimese eakohasest abivajadusest või mis

esineb inimesel tehniliste abivahendite kasutamisele vaatamata, elukeskkond ning

rehabilitatsiooniplaani olemasolu korral selles ettenähtud tegevused.

Xi puude raskusastme tuvastamisel võeti aluseks taotluses ja tervise infosüsteemis (TIS)

sisalduvad andmed ning SKA ekspertarsti Kersti Pedakmäe arvamus. Eelnimetatust nähtus, et

Xil puudub kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadus.

Xil on diagnoositud aktiivsus-tähelepanuhäired. Digiloos on raviarsti psühhiaatri Anne

Kleinbergi 2017. a ja 2019. a sissekanded, kust nähtub, et ravi foonil püsib seisund stabiilne ja

toimetulek on rahuldav. Viimase kahe aasta jooksul ei nähtu terviseandmetes lapse seisundi ja

toimetuleku osas probleeme. Koolivälise nõustamiskeskuse otsuse alusel vajab laps õpet

väikeklassis ja häirespetsiifilist õppemetoodikat. Tegemist on haridusliku erivajadusega, mis

lahendatakse

koostöös

haridussüsteemi

tugispetsialistidega

vastavalt

põhikooli-

ja

gümnaasiumiseadusele (PGS). Terviseandmetele tuginedes ei vaja laps eakohasest suuremat

kõrvalabi puuet põhjustavas ulatuses hügieenitoimingutel, liikumisel, riietumisel, söömisel ja

suhtlemisel.

3. SKA jättis 18.08.2021 vaideotsusega nr 5.2-3/21992-2 rahuldamata Xi 10.08.2021 vaide

SKA 19.07.2021 otsusele.

Puude tuvastamine on dokumendipõhine, st tugineb esitatud taotluses kirjeldatule ja

aktuaalsetele (st mitte vanadele) terviseandmetele, mille alusel annab ekspertarst hinnangu,

millised funktsioonid ja millises ulatuses on püsivalt piirangutega ning kas taotleja vajab

eakohasest suuremat kõrvalabi. Hinnangu andmisel on määrava tähendusega raviarstide poolt

objektiviseerivatel uuringutel ja läbivaatusel ning diagnoosiga kinnitatud haigusseisundid.

SKA võttis 19.07.2021 otsuse tegemisel alusel ekspertarsti K. Pedakmäe arvamuse.

Vaidemenetluses küsis SKA täiendavat selgitust ekspertarstilt Reet Talilt.

3-21-2088

3(8)

Vaides tõi lapse ema välja, et laps saab rehabilitatsiooniteenuseid, mis toetavad tema arengut,

aitavad tõsta enesekindlust ja enesehinnangut ning arendavad enesevalitsemise oskust. Puude

korral on vajadusel võimalik kasutada lisapuhkepäevi. Laps vajab koolitööde tegemisel kodus

abi. Lapsel on tuvastatud aktiivsus-tähelepanuhäire, ekspressiivne kõnehäire ning lugemis- ja

kirjutamisraskused. Ta omandab haridust riikliku õppekava alusel väikeklassis. Keskendumise

parandamiseks on õppeperioodil määratud raviX

Lapse toimetulekut hinnati täpsemalt 20.04.2020 Rajaleidja spetsialistide poolt. Kokkuvõtlikult

leiti, et lapse tunnetuslikud võimed on üldjoontes arenenud eakohaselt, aga nende avaldumisel

on takistuseks lapse raskused lugemise, kirjutamise ja tähelepanu keskendumisega, mis

mõjutavad tema motivatsiooni tegeleda vaimset pingutust nõudvate tegevustega. Laps vajab

õppetegevuses keskmisest enam individuaalset juhendamist ja võimalikult rahulikku väheste

stiimulitega

õpikeskkonda

väiksemas

rühmas

või

klassikollektiivis.

Lugemis-

ja

kirjutamisraskuste tõttu on vajalik jätkuv regulaarne eripedagoogiline ja logopeediline tugi.

Ägedate emotsionaalsete reaktsioonide korral koolis ja kodus on kasuks, kui on kokku lepitud

kindel rahunemiskoht.

Psühhiaater A. Kleinbergi 06.08.2021 konsultatsiooni kohaselt on probleemiks endiselt

keskendumishäire, psühhomotoorne rahutus. Koolitööde tegemisel vajab laps lapsevanema abi,

hügieenitoimingutele vajab suunamist, sobilike riiete valimisel juhendamist. Koolist tuleb laps

koju iseseisvalt, kodus saab lühemat aega iseseisvalt hakkama. Kõne areng vajab jätkuvalt

logopeedilist abi, vajalik on psühholoogi abi.

Eelnevast nähtub, et lapse vaimne areng on eakohane. Tegemist on haridusliku erivajadusega,

mis lahendatakse vastavalt PGS-le. Laps ei vaja eakohasest suuremat kõrvalabi puuet

põhjustavas ulatuses hügieenitoimingutel, liikumisel, riietumisel, suhtlemisel ja söömisel.

Eakohasele vastava aja planeerimise ja tegutsemisoskuse kujundamine ei anna alust puuet

tuvastada. Lapse igapäevane abistamine koduses õppetöös, igapäevategevustel juhendamine ja

ravimite kasutamise vajadus ei ole puude raskusastme tuvastamise aluseks. Kõrvalabi vajab iga

alaealine laps. Ekspertarst R. Tali on seisukohal, et kõrvalabi vajadus on eakohane.

Terviseandmete alusel ei saa kinnitada lapsel püsivate funktsioonipiirangute esinemist.

4. X esitas 14.09.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 19.07.2021 otsuse ja

18.08.2021 vaideotsuse tühistamiseks ning SKA asja uueks läbivaatamiseks kohustamiseks.

Kaebajal tuvastati raske puue 03.11.2015 ja 17.07.2018 otsustega kolmeks aastaks. Siis leidis

SKA, et kaebajal on raske puude raskusastmele vastav vaimse funktsiooni kõrvalekalle ning ta

vajab eakohasest suuremat kõrvalabi, juhendamist ja järelevalvet.

Peale SKA 19.07.2021 otsuse saamist võttis kaebaja ühendust raviarsti A. Kleinbergiga ning

06.08.2021 epikriisist nähtub: „Mõõdukad toimetulekuraskused enamikes sotsiaalsetes

valdkondades ja tõsised toimetulekuraskused õppimises, mis võivad põhjustada lootusetust ja

stressi, keeldumist kooli minemast, ärevust, seejuures on lapsel säilinud mõned olulised

sotsiaalsed suhted. X vajab pidevat täiskasvanu poolset suunamist, juhendamist ja järelevalvet.

Ise toime tulemine on pingutus, väsib ära, muutub kurvaks ja nutlikuks. X ei kannata välja

olukordi, millest ta eelnevalt ei tea. Kui väga vara rääkida siis ta unustab ära. Tahab põhjalikke

selgitusi kuhu ja miks peab minema. Kõne areng vajab jätkuvalt logopeedilist abi. Tunnete ja

tormleva mõttevooga toimetulek vajab regulaarset psühholoogi abi. Loovteraapia koguneva

stressi juhtimiseks vajalik. Vajalik tagada rehab. tegevuste jätkumine Papaveris (psühholoog,

eripedagoog ja draamateraapia), mis on olnud X arengut toetav sh. meeldinud Xle vaatamata

vajadusele ületada esmane vastumeelsus uute väljakutsete ees ja pingutada.“

Jääb arusaamatuks, kuidas tulenevalt väidetavast vastustaja praktika täpsemaks muutumisest on

raske puue muutunud mittepuudeks. Kaebajat ei saa käsitada tavalise lapsena, ta vajab jätkuvalt

3-21-2088

4(8)

rehabilitatsiooniteenuseid, et tema areng oleks järjepidev. Tavaliselt ei vaja 13aastane laps

sellises mahus kõrvalabi, juhendamist ja järelevalvet. Lapse põhihooldaja (ema) vajab lapse

toetamiseks ja abistamiseks lisaaega ja -puhkust. Laps ei ole võimeline iseseisvalt kooli

minema, õppima ega öösel üksi kodus viibima. Lapse arengus on olulised mahajäämused ning

nendes tuleb last järele aidata, et temast kasvaks täisväärtuslik ja vastutustundlik täiskasvanud

inimene.

3. SKA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes 19.07.2021 otsuses ja 18.08.2021

vaideotsuses avaldatud seisukohtade juurde.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 25.01.2023 otsusega kaebuse, tühistas SKA

19.07.2021 otsuse ja 18.08.2021 vaideotsuse ning kohustas SKA-d asi uuesti läbi vaadata.

Vastustaja ei ole piisavalt põhjendanud, miks puudub kõrvalabi vajadus ning välistatud on

lapsele nt keskmise puude määramine. Kaebaja ema selgitas kohtuistungil, et lapse olukord on

ajaga pigem halvenenud. Seda on kinnitanud lapse raviarst A. Kleinberg, kelle juures käis laps

06.08.2021 vastuvõtul. Vastustaja sai selle ambulatoorse epikriisiga vaidemenetluse ajal

tutvuda. A. Kleinbergi epikriisis on muu hulgas märgitud, et laps vajab pidevat täiskasvanu

poolset suunamist, juhendamist ja järelevalvet, lapse kõne areng vajab jätkuvalt logopeedilist

abi. Vajalik on ka psühholoogi abi. Ambulatoorses epikriisis on märgitud lapse diagnoosid

(F90.0 aktiivsus-ja tähelepanuhäire ning F80.1 ekspressiivne kõnehäire). Raviarsti hinnangul

tuleb lapsele tagada ka rehabiliteerimistegevuste jätkumine Papaveris. Vastustaja ei ole otsuses

põhjendanud, miks kaebaja ei vaja enam regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspoole oma

elukohta vähemalt korra nädalas (keskmise puude raskusaste).

Kaebaja seaduslik esindaja on põhjendatult märkinud, et tema kui tavainimese jaoks on pelgalt

seaduslike aluste loetelu segadusse ajav ja eksitav. Kaebaja ema ei saa jätkuvalt aru, kuidas

muutus raske puue mittepuudeks. Õige on kaebaja ema hinnang, et tavaliselt ei vajaks 13-

aastane laps sellises mahus kõrvalabi. Lapsel on diagnoositud aktiivus- ja tähelepanuhäire ning

ekspressiivne kõnehäire juba 3-aastaselt ning need diagnoosid ei ole ajaga muutnud.

Kaebaja ema kinnitusel ei ole tema laps võimeline iseseisvalt kooli minema, õppima, öösel

kodus viibima jms. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et lapse arengus on olulised

mahajäämused, milles tuleb last aidata.

Vastustaja leiab, et asjaolu, et kaebajal on varasemalt tuvastatud raske puudeaste, ei loo

õigustatud ootust, et puude raskusaste tuvastatakse ka edaspidi. Lisaks märgib vastustaja, et

aeg-ajalt konfliktsete situatsioonide esinemine, kus last ei suudeta ilma lapsevanemata maha

rahustada, ei ole regulaarne vähemalt kord nädalas osutatav kõrvalabi, mis oleks vähemalt

keskmise puude raskusastme tuvastamise aluseks. Kohtu hinnangul ei toeta raviarsti epikriis

vastustaja järeldust, et tegemist on vaid haridusliku erivajadusega, vaid epikriisist nähtub, et

laps vajab pidevat täiskasvanupoolset suunamist, juhendamist ja järelevalvet.

Vaidlustatud otsused ei ole kooskõlas haldusmenetluse seaduse (HMS) §-ga 54. Isikule

negatiivses haldusaktis tuleb lahti kirjutada (arvestades, et isikul puuduvad meditsiinilised

eriteadmised), mis sai määravaks muude mittetuvastamise otsustamisel. Otsuses on viidatud

erinevatele sätetele, kuid sisulised põhjendused on ebapiisavad.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. SKA palub apellatsioonkaebuses halduskohtu 25.01.2023 otsus tühistada ning teha asjas

uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. SKA jääb vaidlustatud haldusaktides avaldatud

seisukohtade juurde.

3-21-2088

5(8)

Halduskohus viitas otsuse põhjendustes alusetult HKMS § 158 lg-le 3 ehk kohaldas

kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasuse hindamise sätet. Kohtupraktikas on

korduvalt leitud, et puude raskusastme tuvastamise otsus ei ole kaalutlusotsus, vaid

hindamisotsus. Pidades otsust kaalutlusotsuseks, jättis kohus ekslikult arvestamata

vaidemenetluses ning ka kohtumenetluses kaasatud ekspertarstide selgitused. Kaebaja puude

raskusastme tuvastamise protsessi on olnud juba kaasatud neli erinevalt ekspertarsti, kes kõik

on samal seisukohal, et puude raskusastet ei ole alust tuvastada. Sellest hoolimata tühistas

halduskohus SKA otsuse, kohustades vastustajat puude raskusastme üle veelkord otsustama.

Vastustaja on selgitanud, miks ei ole alust puude raskusastme tuvastamiseks. Vastustaja tugines

19.07.2021 otsuse tegemisel ekspertarsti K. Pedakmäe hinnangule. Vaidemenetluses esitas oma

seisukoha ekspertarst R. Tali.

Halduskohus pani põhjendamatult suure rõhu sellele, et kaebajal oli varem tuvastatud raske

puude raskusaste. Puude raskusastme tuvastamine saab tugineda üksnes aktuaalsetele andmetel

ja hinnangutele, mitte varasematele järeldustele. Kaebajal oli tuvastatud puude raskusaste kuni

31.08.2021 ning tal ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et puue tuvastatakse ka järgnevaks

ajaks. Aktuaalsetest terviseandmetest ja muudest esitatud tõenditest nähtub, et kaebaja vaimne

areng on eakohane. Terviseandmetes on märgitud, et ravi foonil on kaebaja seisund stabiilne

ning tema toimetulek on rahuldav. Ekspertarstid on selgitanud, et kaebaja piirangud on kerged

ja ei avaldu kõigis igapäevaelulistes situatsioonides. Tegemist on haridusliku erivajadusega.

Halduskohus andis põhjendamatult palju kaalu kaebaja raviarsti 06.08.2021 epikriisile, milles

on kirjas, et laps vajab pidevat täiskasvanu poolset suunamist, juhendamist ja järelevalvet.

Raviarsti poolt kasutatud mõisteid ei saa kanda üle PISTS-i konteksti. On küsitav, kas raviarsti

dokumenteerimiskohustuse sisse peaks üldse kuuluma taoliste hinnangute andmine, mis ei

puutu raviplaani, vaid viitab väga selgelt puude raskusastme tuvastamise menetlusele. Kohus

ei kontrollinud, kas sissekanne on raviarsti enda hinnang või on tegemist lapsevanema poolt

vastuvõtul raviarstile suuliselt esitatud väite taasesitamisega. Ei ole erandlik, kui taolisi lauseid

leiab raviarsti sissekandest vahetult enne puude raskusastme tuvastamise taotluse esitamist

SKA-le.

Kui eeldada, et tegemist on raviarsti hinnanguga, siis peaks kohus hindama selle konteksti, sest

põhimõtteliselt vajavadki kõik lapsed täiskasvanu poolset suunamist, juhendamist ja

järelevalvet, aga see ei tähenda, et kõik lapsed oleksid seetõttu raske puude raskusastmega.

Raviarsti kontekst on ravi juhtimine ehk raviarsti ei puutu kuidagi puude raskusastme

hindamine. Oleks meelevaldne tuvastada raske puude raskusaste üksnes selle pinnalt, mida

raviarst on ühte epikriisi kirjutanud.

Raviarsti hinnang ei ole samaväärne puude raskusastme tuvastamise menetluses antud

ekspertarsti arvamusega, kes arvestab viimase viie aasta TIS-i sissekannetega, kaebaja

taotlusega, rehabilitatsiooniplaani D-osaga, koolivälise hindamismeeskonna otsusega ja puude

metodoloogiaga. Neli ekspertarsti (kaks kohtumenetluses) on leidnud, et ei ole alust tuvastada

kaebajal puude raskusastet. Halduskohus jättis need arvestamata ja lähtus vaid ühest raviarsti

epikriisi lausest. Veel ühe ekspertarsti arvamuse lisamine ei muuda vastustaja arvamust.

Hindamisotsuse puhul ei saa kohus kaebust rahuldada, kui hiljemalt kohtumenetluses on otsuse

põhjendused esitatud, sest haldusorgan peaks otsuse tühistamise järel taaskord andma välja

samasisulise haldusakti (Tallinna Ringkonnakohtu 03.06.2021 otsus nr 3-20-1281). Kohus ei

saa asuda ise eksperdi asemel hindama kaebaja terviseseisundit, vaid eksperdiarvamuse

õigsuses kahtlemiseks võiks anda põhjust see, kui ekspert oleks võtnud hindamisel aluseks

ebaõige metoodika, jätnud olulised asjaolud tähelepanuta, teinud tuvastatud asjaoludest

3-21-2088

6(8)

ilmselgelt meelevaldseid järeldusi või esineks ratsionaalselt põhjendatud kahtlus eksperdi

erapooletuses. Praeguses asjas ei esine ühtegi sellist alust.

Puude raskusastme tuvastamisel on toimunud metodoloogiline muutus, kus eemaldutud on

diagnoosipõhisest hindamisest ja liigutud isikupõhise hindamise poole, sest sama diagnoosiga

isikutel võivad takistused ühiskonnaelus osalemiseks olla väga erinevad.

Abi saamiseks ei ole puude määramine vajalik. TIS-is on põhjalik kanne olemas ning

sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) 2. ptk 1. jao järgi hindab abivajadust kohalik omavalitsus

(Riigikohtu 09.12.2019 otsus nr 5-18-7). Kui kaebaja vajab ravi, saab ta abi saamiseks pöörduda

ka ravimeditsiini poole. Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus ei ole selleks teenuseks, mis peaks

hakkama katma ravimeditsiini puudujääke. Ainult psühholoogi või logopeedilise abi saamine

sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse kaudu ei ole põhjendatud. Tegemist on raviteenuse

vajadusega.

Halduskohtu pädevuses ei ole otsustada, kas kaebaja vajab rehabilitatsiooniteenuseid või mitte.

Seda vajadust hindab ja teenusele suunab SKA. Kuigi kuni 16-aastaste isikute puhul on

sotsiaalse rehabilitatsiooni teenusele õigustatud peamiselt isikud, kellel on tuvastatud puude

raskusaste, ei tähenda see, et puude raskusastme tuvastamine toimuks selle loogika pinnalt, et

üksnes sotsiaalse rehabilitatsiooni teenusele saamise eesmärgil tuvastatakse puude raskusaste

ja kõrvale jäetakse kõik kriteeriumid, mida peaks puude raskusastme tuvastamisel hindama.

6. X palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega

ning jäädes halduskohtus esitatud seisukohtade juurde. A. Kleinberg on olnud kaebaja raviarst

alates lapse 2. eluaastast. Tema seisukohta ei saa jätta arvestamata, sest ta tunneb oma patsienti

paremini kui SKA eksperdid.

Kaebaja õpib alates 1. klassist Ks, mis on kogu Eesti Vabariiki teenindav riigi põhikool

psüühikahäiretest tingitud erivajadustega õpilastele. Kaebaja võtab igapäevaselt ravimit

Atominex, mille pakendi infolehel on kirjas, et ravimit kasutatakse aktiivsus- ja tähelepanuhäire

raviks. Ravim on vaid osa haiguse täisravist, mis nõuab ka raviviise, mis ei sisalda ravimeid, nt

nõustamine ja käitumisravi. Käitumisravi ei saa teostada kool.

Rajaleidja koolivälise nõustamismeeskonna poole on kohustatud pöörduma kõik K õpilased,

sest vaid Rajaleidja väljastab väikeklassi otsuseid. Hindamine, millele SKA viitab, toimus

20.04.2020 videosilla vahendusel ning terve testi aja viibisid lapsevanemad lapsega ühes

ruumis, lugesid talle testi küsimused ette ja toetasid vaimselt testi lõpuni viima. Kaebajal on

lugemisraskused ja kohati tekstist arusaamise raskused. Kaebaja külastab vaimse tervise õde

regulaarselt. Kaebaja ei olnud teadlik, et neid vastuvõtte ei kanta TIS-i.

Rehabilitatsiooniplaani D-osas on välja toodud, et seatud eesmärkide poole on küll liigutud,

kuid nende enamaks täitmiseks on vajalik pikem rehabilitatsiooniperiood. Selleks, et saada

rehabilitatsiooniteenuseid, on vaja määrata puue.

Kaebaja ei ole rehabilitatsiooniteenuseid saanud alates 2021. a novembrist. Pere ei saa endale

tasulisi teenuseid vajalikus mahus lubada. Kaebaja tervis on 2022. a sügisest halvenenud ning

ta on jälgimisel ärevushäire ja depressiooni osas.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Kaebaja esitas koos 08.04.2023 menetlusdokumendiga kaks dokumentaalset tõendit:

perearsti 13.03.2023 saatekirja psühholoogi vastuvõtule ning 18.03.2023 maksekorralduse

logopeedile tasumise kohta. Ringkonnakohus jätab tõendid asja materjalide juurde võtmata.

3-21-2088

7(8)

Kohus võtab vastu ainult sellise tõendi, millel on asjas tähtsust (HKMS § 62 lg 2). Praeguses

asjas on vaidluse all SKA 19.07.2021 otsuse ja 18.08.2021 vaideotsuse õiguspärasus. Kohus

hindab eelnimetatud otsuste õiguspärasust nende andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2).

Järelikult ei saa kohus praeguses asjas arvestada peale 18.08.2021 ilmnenud asjaoludega. 8.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

järeldustega ega pea vajalikuks halduskohtu otsuse põhjendusi korrata (HKMS § 201 lg 4).

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Halduskohus viitas otsuse põhjendavas osas tõesti HKMS § 158 lg-le 3, mis reguleerib

kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti kohtulikku kontrolli. Samas ei tühistanud halduskohus

vaidlustatud haldusakte kaalutlusvigade esinemise tõttu, vaid põhjusel, et haldusaktid olid

oluliste põhjendamispuudustega. Seega ei saanud kohtu viide HKMS § 158 lg-le 3 viia vale

otsuse tegemiseni. Ka määratlemata õigusmõistet sisaldav haldusakt peab vastama HMS § 54

nõuetele ning olema põhjendatud (HMS § 56). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et nii

19.07.2021 otsus kui ka 18.08.2021 vaideotsus on oluliste põhjenduspuudustega. Nendest ei

nähtu, mil viisil on vastustaja oma lõppjärelduseni jõudnud.

Lisaks märgib ringkonnakohus, et 18.08.2021 vaideotsus on olulise vormiveaga. HMS § 55 lg

1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. Vaideotsus on seevastu koostatud

nii, et isegi õigusteadmistega isikul on raske ning kohati isegi võimatu eristada, millist osa

põhjendustest saab käsitada SKA seisukohtadena. Haldusakti andmise faktilised ja õiguslikud

asjaolud on tekstis segamini.

10. Vastustaja märgib õigesti, et puude raskusaste tuvastatakse tähtajaliselt. Kaebaja suhtes

olid vastavad otsused raske puude raskusastme tuvastamise kohta tehtud 03.11.2015 ja

17.07.2018. Viimane otsus kehtis kuni 31.08.2021. Kaebajal ei ole küll õiguspärast ootust

sellele, et sama puude raskusaste tuvastatakse uuesti, kuid kui kaebaja terviseseisund pole

muutunud, peab keelduvast haldusaktist arusaadavalt nähtuma, miks kaebajal puuet enam ei

tuvastata. Seda eriti olukorras, kus peale 17.07.2018 otsuse tegemist pole PISTS § 2 lg 11 ja §

23 regulatsioon muutunud.

11. Vastustaja tugines keelduvate otsuste tegemisel ekspertarstide seisukohtadele. PISTS §

23 lg 1 järgi tuvastab puude raskusastme SKA, mitte ekspertarst üksinda. Määruse nr 18 § 5 lg

1 sätestab, et SKA tuvastab kuni 16-aastase lapse puude raskusastme, võttes aluseks arstiõppe

läbinud isiku arvamuse ning vajaduse korral muud asjasse puutuvad andmed. Seega ei ole SKA

ekspertarsti hinnanguga seotud ning tal on kaalutlusõigus küsimuses, milliseid andmeid

täiendavalt koguda.

PISTS § 23 lg 6 loetleb, mida tuleb puude raskusastme tuvastamisel arvesse võtta.

Ekspertarstide seisukohtadest ega SKA enda otsustest ei nähtu sellist analüüsi. Nt tuleb

vastavalt PISTS § 23 lg 6 p-le 6 rehabilitatsiooniplaani olemasolu korral arvestada selles

ettenähtud tegevustega. Kaebajale on koostatud rehabilitatsiooniplaan, kuid seal sisalduvat pole

vaidlustatud haldusaktides üldse kajastatud.

SKA on jätnud sisuliselt tähelepanuta kaebaja raviarsti psühhiaater A. Kleinbergi arvamuse,

märkides

apellatsioonkaebuses,

et

see

pole

samaväärne

ekspertarsti

hinnanguga.

Ringkonnakohus ei nõustu SKA seisukohaga. Asjaolu, et raviarst kasutab PISTS-i

terminoloogiat ilma puude raskusastme tuvastamise päevust omamata, ei tähenda, et raviarsti

järeldused pole asja otsustamisel olulised. Jääb arusaamatuks, mille põhjal väidab vastustaja, et

raviarst on teinud meelevaldseid järeldusi. Vastustaja on jätnud kõrvale ka kaebaja seadusliku

esindaja selgitused, seades need põhjendusi esitamata kahtluse alla. 12. Vastustaja rõhutab, et

puude raskusastme tuvastamine toimub dokumendipõhiselt. Eeltoodu ei tähenda samas, et

mööda saab minna sotsiaalseadustiku üldosa seaduses (SÜS) sätestatud sotsiaalkaitse

3-21-2088

8(8)

põhimõtetest. SÜS § 7 kohaselt on SKA-l selgitamis- ja abistamiskohustus. Samuti laieneb

hüvitiste andmise menetlustele HMS (SÜS § 3 lg 6), mis näeb ka ette haldusorgani uurimis- ja

selgitamiskohustuse. Seega tuleb juhul, kui mingid asjaolud jäävad vastustajale ebaselgeks (nt

kas raviarsti sissekanne on arsti hinnang või on tegemist lapsevanema väitega), ebakõlad

kõrvaldada, mitte tõlgendada neid taotleja kahjuks.

13. Vastutaja peab kaebaja seisundit hariduslikuks erivajaduseks, millega tuleb tegeleda PGSs

sätestatud korras, viidates PGS § 37 lg-le 2, mille järgi tagatakse vajaduse korral õpilasele

koolis tasuta vähemalt eripedagoogi, logopeedi, psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi teenus.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (diagnoos F90.0) avaldab küll suurt mõju koolielus, kuid ühestki

avalikult kättesaadavast allikast ei nähtu, et aktiivsus- ja tähelepanuhäire ongi seotud vaid

raskustega

õppimisel

ning

muudes

eluvaldkondades

ei

avaldu

(nt

https://valisveeb.kliinikuXee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/F9.htm

või

https://www.kliinikuXee/patsiendiinfo-andmebaas/aktiivsus-ja-tahelepanuhaire/ ).

Eelviidatud dokumentidest nähtub, et haigus mõjutab lapse kõiki tegevusi. Sama tuleneb

rehabilitatsiooniplaanist. Vastustaja ei ole sellega arvestanud. Rajaleidja otsus, millele

vastustaja on tuginenud, hindas kaebaja toimetulekut üksnes PGS-i kontekstis.

14. Apellatsioonkaebuse kohaselt võib kaebaja abi saamiseks pöörduda kohaliku omavalitsuse

poole vastavalt SHS 2. ptk-le. Kohaliku omavalitsuse üksuse sotsiaalteenused on loetletud

SHS §-des 17–4517. Kaebaja seisukohtadest ei nähtu, et ta üldse sooviks mõnda nendest

teenustest. Asjaolu, et kaebaja soovib konkreetseid rehabilitatsiooniteenuseid, ei tähenda, et

tegemist on üksnes vajadusega tavalise ravimeditsiini järele ning puude raskusastme

tuvastamine kooskõlas PISTS-iga ei ole võimalik. Vastustaja möönab apellatsioonkaebuses

ka ise, et kuni 16-aastaste isikute puhul on sotsiaalse rehabilitatsiooni teenusele õigustatud

peamiselt isikud, kellel on tuvastatud puude raskusaste.

15. Alates 01.07.2022 kehtib määruse nr 18 § 5 lg 1 järgmises sõnastuses:

„Puude raskusaste tuvastatakse lähtuvalt kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadusest,

võttes arvesse järgmiste asjaolude samaaegset esinemist:

1) inimese tegevuse või tegevusetusega võib tekkida kahju inimesele endale või teiste inimeste

elule, tervisele või varale;

2) lapse puhul ületab abivajadus lapsevanema tavapärase isikuhoolduse kohustust;

3) abivajadust põhjustav seisund on pikaajaline;

4) abivahendid ei kompenseeri terviseseisundist tulenevaid piiranguid“

Vastustaja peab asja uuel otsustamisel eeltoodut hindama. Asjaolu, et ka kohtumenetluses

osalenud ekspertarstid leidsid, et kaebaja puhul pole puude raskusastme tuvastamine

põhjendatud, ei tähenda, et kohustamisotsuse tegemine pole võimalik. Kuni vastustaja pole oma

seisukohta nõuetekohaselt põhjendanud, ei ole kohtul võimalik keelduva otsuse õiguspärasuses

veenduda.

16. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud vastustaja kanda

(HKMS § 108 lg 1). Kaebaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

17. HKMS § 175 lg 3 alusel asendab ringkonnakohus Xi, Yi ning K nimed avaldatavas

otsuses tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)