2-22-16102/75 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Imbi Sidok-Toomsalu, Margo Klaar ja Peeter Pällin

Määruse tegemise aeg ja koht 08.06.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-16102

Kohtuasi

Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi edastatud läbi

Soome keskasutuse saabunud Helsingi Sotsiaalameti

taotlus alaealise lapse viivitamatuks tagastamiseks

Soome Vabariiki

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 07.02.2023 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Helsingi Sotsiaalamet

Puudutatud isik I Q (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Marika

Jaanson

Puudutatud isik II X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik III Y (isikukood XXXXXXXXXXX)

Eestkosteasutus

Tallinna

Linn

(Kristiine

Linnaosa

Valitsuse kaudu)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 07.02.2023 määrus jätta menetluskulude jaotuse otsustuse

(resolutsiooni punkt 2 esimene lause) osas muutmata, kuid täiendada määruse

põhjendusi. Ülejäänud osas on sama määrus edasi kaebamata jõustunud.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta määruskaebemenetluse kulud X kanda. Hüvitatavad menetluskulud

puuduvad.

2-22-16102

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariigi Justiitsministeerium edastas Harju Maakohtule 26.10.2022 läbi Soome

keskasutuse saabunud Helsingi Sotsiaalameti taotluse (avaldaja) alaealise lapse Q (puudutatud

isik I, laps) viivitamatuks tagastamiseks Soome.

2. Harju Maakohus 01.11.2022 määrusega algatas menetluse, edastas avalduse koos lisadega

X-le (puudutatud isik II, ema), Y-le (puudutatud isik III, isa) ja Tallinna Linnavalitsusele ja

andis tähtaja seisukoha ja vajadusel tõendite esitamiseks. Kohus määras lapsele esindaja riigi

arvel ja andis esindajale tähtaja arvamuse esitamiseks. Lapse isa toetas avalduse rahuldamist,

lapse ema ning Tallinna Linnavalistus leidsid, et avaldus tuleb jätta rahuldamata, sest lapse

turvalisus ja areng on Eesti Vabariigis tagatud. Lapse huvides ei ole tema tagastamine Soome

Vabariiki.

Maakohtu määrus ja põhjendused

3. Harju Maakohus tegi 07.02.2023 määruse, millega jättis avaldaja avalduse rahuldamata ja

menetluskulud poolte endi kanda.

4. Maakohus leidis, et tulenevalt Haagi 25.10.1980 lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise

rahvusvahelise konventsiooni artikli 13 lg 1 p-st b ja lg-st 2 (edaspidi konventsioon) jätab kohus

esitatud taotluse lapse tagastamiseks Soome Vabariiki rahuldamata. Lapse tagastamine Soome

Vabariiki ei ole lapse huvides ja lapse jaoks oleks tegemist äärmiselt raske olukorraga. Lapse

tagastamine Soome Vabariiki võtaks lapselt võimaluse elada perekonnana koos oma emaga,

kellega on lapsel lähedane side. Laps on ärakuulamisel avaldanud, et Soome Vabariiki ta tagasi

elama minna ei taha, kuna Soomes oli tal väga halb. Kodus kiusas ja peksis teda isa, koolis

samuti kiusati, tõugati ja löödi. Õpetajad teda ei aidanud, kuigi ta pöördus nende poole.

Esimesel aastal koolis jättis ta paljud ained vahele, kuna ta ei osanud soome keelt.

Asenduskodus tal mingit toetust ei olnud. Sõpru tal ei olnud. Mahajäämuse tõttu läks ta Eestis

8. klassi, koolis läheb hästi, õppeedukus on hea, õpetajad väga toetavad. Isaga ei ole suhelnud

ja ta ei taha isaga suhelda. Tema kindel soov on elada ja õppida Eestis. Kui ta läheks Soome

siis paigutataks ta kohe lastekodusse mitte isa juurde, kuna isa peksis teda. Ema ei ole talle

öelnud mida kohtule rääkida.

5. Eesti Vabariik on konventsiooniga ühinedes teinud konventsiooni artikli 26 lg-s 3 nimetatud

reservatsiooni, mille kohaselt ei võta riik endale kohustusi seoses artikli 26 teises lõikes nimetatud

kuludega, mis tulenevad advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest, välja

arvatud juhul, kui kulutusi võib katta riigi õigusabi ja õigusnõustamise süsteemi kaudu. Riigikohus

on artikkel 26 tõlgendamisel selgitanud, et olukorras kus riik on teinud konventsiooni art 26

kohaldamise kohta art-s 42 sätestatud reservatsiooni ning sätestanud, et Eesti Vabariik ei võta art-s

26 nimetatud kulude kandmisel muid kohustusi, kui neid, mida kantakse riigi õigusabi süsteemi

kaudu, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel tavapärane riigisisene kord. Kuna tegu on

hagita menetlusega, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 172 lg 1 (vt RKTKm 15.03.2017, 3-2-1-176-16, p 25).

2-22-16102

6. TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend

tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud

kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane,

muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Kohus

on seisukohal, et arvestades antud asja asjaolusid ja sisu, on õiglane jätta menetlusosaliste

kantud menetluskulud nende endi kanda. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu

ja kulud jätta Eesti Vabariigi kanda.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

7. Ema esitas 22.02.2023 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada tema

menetluskulude jaotuse osas ja jätta need avaldaja kanda.

8. Ema leiab, et kuna lahend tehti avaldaja kahjuks, pidanuks maakohus jätma menetluskulud

avaldaja kanda. Maakohus ei ole põhjendanud, miks on õiglane jätta menetlusosaliste kantud

menetluskulud nende endi kanda. Avalduse esitas avalik-õiguslik asutus, kes süüdistas ema

lapse röövimises ja nõudis lapse tagastamist Soome, kuigi teadis, et laps 6 kuu pärast saab 16

aastaseks. Sotsiaalamet teadis, et laps soovib elada koos emaga ja et ema ei ole last röövinud,

kuna sotsiaalameti töötaja ise andis kirjaliku loa, et laps läheks elama ema juurde Tallinnasse.

Selline avaldus oli täielikult põhjendamatu ja pahatahtlik, kuna laps ei soovinud Soomes elada,

soovis elada oma perekonnas ema juures. Ka TsMS § 172 lg 7 teise lausel alusel oleks

menetluskulud pidanud jääma avaldaja kanda.

9. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale ning isale tähtaja sellele

vastamiseks. Avaldaja leiab, et on õige, et kohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda. Isa määruskaebuse osas seisukohta ei esitanud. Maakohus jättis määruskaebuse

rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus jätab maakohtu määruse resolutsiooni vaidlustatud osas (resolutsiooni

punkt 2 esimene lause) muutmata, kuid täiendab maakohtu määruse põhjendusi.

Määruskaebuse esitaja väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks ega muutmiseks.

Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).

11. Maakohtu määrus on vaidlustatud üksnes menetluskulude jaotuse osas, täpsemalt osas,

milles ema kulud jäid tema enda kanda. TsMS § 456 lg 4 teise lause, § 463 lg 2 ja § 466 lg 3

esimese lause koostoimes on sama määrus ülejäänud osas jõustunud.

12. Hagita menetlused on olemuselt erinevad, mistõttu ei ole alati võimalik hagimenetlusega

sarnaselt kindlaks teha menetlusosalist, kelle kahjuks lahend tehakse, st n-ö kaotajat, kes peaks

kandma menetluskulud. Seetõttu annabki TsMS § 172 lg 1 teine lause mitme menetlusosalise

osalemisel hagita menetluses kohtule ulatusliku diskretsiooniõiguse otsustamaks, kas jätta

menetluskulud menetlusosalise kanda, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Kui menetluse

võib algatada üksnes avalduse alusel ja avaldus jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud

TsMS § 172 lg 7 teine lause järgi siiski avaldaja kanda, kui seadusest ei tulene teisiti (RKTKm

31.05.2011, 3-2-1-18-11, p 17).

13. Hagita menetluse kulude jaotuse otsustab maakohus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel

seega lähtudes õiglusest (RKTKm 11.03.2015, 3-2-1-87-14, p 29). TsMS § 172 lg 1 teise lause

kohaldamisel teeb kohus diskretsiooniotsustuse, mida kõrgema astme kohus saab tühistada vaid

juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (RKTKm 13.05.2020, 2-16-5794, p 12).

2-22-16102

14. Riigikohus on pidanud võimalikuks ka avalduse läbi vaatamata jätmise korral jätta

menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste endi kanda (RKTKm

14.06.2017, 3-2-1-66-17, p 16; 14.05.2017, 3-2-1-52-17, p 16). Sarnaselt on jäänud

kaebemenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda olukorras, kus kaebus jäi rahuldamata

(RKTKm 14.11.2016, 3-2-1-87-16, p 18).

15. Ringkonnakohus leiab, et ka TsMS § 172 lg 7 teises lauses käsitletud juhul saab maakohus

kohaldada TsMS § 172 lg 1 teise lauset. Kummagi normi sõnastusest ei nähtu, et ainult avalduse

alusel algatatavas menetluses TsMS § 172 lg 1 teine lause ei kohalduks. Eelkõige viitab selle

lause lõpuosa (kui seadusest ei tulene teisiti) selgelt võimalusele, et kohalduvad ka muud

menetluskulude jaotust reguleerivad normid. Seega võis maakohus käesolevas asjas TsMS

§ 172 lg 7 teise lause asemel kohaldada TsMS § 172 lg 1 teist lauset (TlnRnKm 02.10.2020,

2-22-2222, p 11).

16. Kolleegium möönab, et maakohtu määruse põhjendused menetluskulude jaotuse osas on

esitatud lühidalt, kuid samas ei saa asja materjalide põhjal jõuda maakohtust erinevale

järeldusele. Seega on maakohus menetluskulude jaotamisel jõudnud õigele järeldusele, et

praegusel juhul on õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kuna maakohtu sellekohased

põhjendused on puudulikud, täiendab ringkonnakohus neid järgnevalt. Ringkonnakohtu

hinnangul ei saa asuda seisukohale, et avaldus oli täielikult põhjendamatu. Taotluse kohaselt

pidi puudutatud isik I sõitma emaga puhkusele Eestisse, kuid tagasi Soome laps ei saabunud

ning lapsega kontakt puudus. Maakohus on vaidlustatud määruses tuvastanud, et kuna Soome

Vabariik oli lapse harilik viibimiskoht ning Soome vastav asutus ei ole andnud nõusolekut lapse

teise riiki kolimiseks või seda hiljem heaks kiitnud, on kinnihoidmine ebaseaduslik ning

esinevad konventsiooni artikli 3 alused lapse tagastamiseks. Arvestades, et konventsioon on

vastu võetud selleks, et kaitsta rahvusvaheliselt last tema õigusvastasest äraviimisest või

kinnipidamisest tulenevate kahjulike tagajärgede eest, sai maakohus alles asja menetlemise

tulemusena veenduda, et lapse Eestis viibimine on tema parimates huvides ning esinevad lapse

tagastamisest keeldumise alused. Seega on õiglane, et kumbki menetlusosaline kannab ise oma

menetluskulud.

17. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebuse menetlemisega seotud

menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda (TsMS § 171 lg 1). Tsiviilasja materjalidest ei

nähtu, et teised menetlusosalised oleksid määruskaebemenetluses menetluskulusid kandnud.

Järelikult puuduvad hüvitatavad menetluskulud.

18. Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse TsMS § 696 lg 1 teise lause alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)