2-20-17549/52 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Maris Kuurberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

07. juuni 2023. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-17549

Kohtuasi

XXi hagi YYi vastu 15 000 euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17.10.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YYi apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

16 200 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(vastustaja):

XX

(isikukood

xxxxxxxxxx),

lepinguline esindaja Jana Kitter

Kostja (apellant): YY (isikukood xxxxxxxx), lepinguline

esindaja Aleksandr Nauts

Asja läbivaatamine

12.05.2023 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 17.10.2022 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta

osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

4. Rahuldada XXi taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja määrata YYi poolt

XXile hüvitatavateks menetluskuludeks 1020 eurot.

5. Mõista YYilt XXi kasuks välja menetluskulude hüvitisena 1020 eurot.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

2-20-17549

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista tagastamata laenusumma 12 000 eurot, tasu

laenu kasutamise eest 3 000 eurot ja viivis arvestatuna põhivõlgnevuselt 15 000 eurot VÕS §

113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõlgnevuse

tasumiseni.

2. Hageja laenas kostjale 2004. aastal 100 000 Eesti krooni ning 7 500 USA dollarit, so kokku

12 030 eurot. Laenu andmise ajal olid pooled elukaaslased. Pooled läksid lahku 2013. aastal

ning 08.08.2013 andis kostja hagejale võlakirja, millega kohustus tagastama hagejale laenu

12 000 eurot ning tasuma täiendavalt laenu andmise eest 3 000 eurot, so maksma hagejale

kokku 15 000 eurot hiljemalt 30.12.2018. Kostja ei ole käesoleva ajani tagastanud ei

laenusummat ega tasunud lubatud 3 000 eurot. 08.08.2013 dokumendiga kostja loobus

vastuväitest, et ta ei ole hagejalt 12 000 eurot saanud ning võttis täiendava kohustuse 3 000 euro

tasumiseks.

3. Hageja vaidleb vastu kostja vastuväitele justkui oleks tegemist olnud käenduse andmisega

kostja ettevõttele väljastatavale laenule.

Kostja vastuväited

4. Kostja vaidleb hageja nõudele vastu. Hageja ei ole kostjale kunagi laenu andnud, ei 2004.

aastal ega hilisemalt. Hagejal polnudki 2004. a nii palju raha, et väidetud summas laenu anda.

5. Kostja soovis 2013. a augustis saada laenu 12 000 eurot äritegevuse arendamiseks. Pooled

kohtusid 08.08.2013, kohtumisel oli hageja nõus laenama 12 000 eurot kostja äritegevuse

arendamiseks eeldusel, et kostja isiklikult garanteerib laenu tagastamise. Kostja oli nõus

saadava laenu tagastamise kohustust isiklikult tagama ning tasuma hagejale laenu andmise eest

3 000 eurot, milleks kostja samal kohtumisel kirjutas dokumendi vastavalt hageja poolt ette

dikteeritud tekstile. Kohtumisel kokkulepitu kohaselt pidi hageja tegema ülekande kostja

ettevõtte arvele hiljemalt nädala jooksul ning paari päeva jooksul otsustama, kas ta valmistab

ette ka laenulepingu. Umbes 2-3 päeva hiljem aga hageja teatas, et ta ei saa ikkagi laenu anda.

Kostjal puudub kohustus hagejale raha tasumiseks, kuna kostja ega temaga seotud ettevõtted ei

ole hagejalt mitte kunagi raha saanud. Kostja allkirjastas 08.08.2013 dokumendi selleks, et

hageja laenaks Ccccccccc OÜ-le 12 000 eurot, kostja soovis võtta kohustuse tagada Ccccccccc

OÜ vastavast tulevikus sõlmitavast laenulepingust tulenevaid kohustusi hageja ees ning tasuda

hagejale laenu andmise eest 3 000 eurot.

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Maakohus rahuldas hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 15 000 eurot ja viivise VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõlgnevuse

täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja määras hageja menetluskulud

kindlaks ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitisena 2404 eurot.

2-20-17549

7. Hageja on kohtule esitanud 08.08.2013 kostja poolt allkirjastatud dokumendi, mille kohaselt

kostja kohustub tagastama hagejale rahalise summa suuruses 12 000 eurot mitte hiljem kui

30.12.2018 ning lisaks märgitud summale kohustub osutatud teenuse eest maksma välja tasu

suuruses 3 000 eurot. Pooled vaidlevad, milles 08.08.2013 kokku lepiti. Kostja väitel oli poolte

tahe 08.08.2013 dokumendi allkirjastamisel tagada kostja poolt tulevikus sõlmitavast

laenulepingust tulenevaid kohustusi.

8. Maakohus hindas poolte vande all antud seletusi ja kohtule esitatud Ccccccccci kirjalikku

seletust ning leidis, et hageja vande all antud seletus koos 08.08.2013 dokumendiga on kostja

vande all antud seletusest ja A. Ai seletusest usaldusväärsemad ja kaaluvad need üles. Kohtu

hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kui poolte kokkulepe vastanuks kostja väidetule, siis

vaatamata sellele, et kostja omakäeliselt kirjutas ja allkirjastas 08.08.2013 dokumendi, jättis ta

sinna märkimata mistahes viited sellele isikule, kelle kohustusi kostja väidetavalt soovis tagada

või et kostja poolt võetavad kohustused sõltuksid kuidagi tulevikus täiendavalt sõlmitud

kokkulepetest. Samuti ei ole eluliselt usutav, et kokku oleks lepitud konkreetses raha

tagastamise kuupäevas olukorras, kus laenusummat veel tegelikult väljastatud ei olnud ning oli

ebaselge, kas hagejal üleüldse on võimalik laenu anda. Neid asjaolusid kostja ka vande all

usutavalt selgitada ei suutnud, viidates ainult sellele, et kirjutas 08.08.2013 dokumendi hageja

etteütlemise järgi. Kohus ei pidanud usutavaks mh, et kostja seoses oma äritegevusega kirjutaks

ja allkirjastaks etteütlemise järgi ilma põhjuseta dokumente, mis ei vasta tegelikele

kokkulepetele, so toimiks elementaarse mõistlikkuseta ja täiesti irratsionaalselt. Nähtuvalt

08.08.2013 dokumendist on selles märgitud kostja isikukood, hageja isikukoodi jaoks on küll

lahter, kuid see on tühi. Kohus nõustus hagejaga, et veenev ei ole mh, et hageja teadis

dokumenti dikteerida küll kostja isikukoodi, kuid enda isikukoodi ei dikteerinud. Kostja

esitatud väidete usutavust ei mõjuta asjaolu, kas kostjaga seotud ettevõtted vajasid 2013. a

augustis täiendavaid rahalisi vahendeid või mitte, mistõttu ei hinnanud kohus nimetatud asjaolu

tõendamiseks esitatud tõendeid. Kohus ei nõustunud kostjaga, et hageja väiteid saaks pidada

ebausaldusväärseteks ainuüksi põhjusel, et hageja hakkas nõudma kostjalt kohustuste täitmist

alles 2020. a augustis. Kohus asus seisukohale, et A. Ai seletuses märgitud väited

pooltevahelise telefonikõne toimumise ja selle sisu kohta ning kostja vande all antud ütlused

08.08.2013 kohtumisel hagejaga suuliselt arutatu kohta ei vasta tõele. Kohus tuvastas

08.08.2013 dokumendi ja hageja vande all antud seletuse alusel, et 08.08.2013 oli poolte

ühiseks tahteks kokku leppida, et kostja tagastab hagejale saadud laenu 12 000 eurot ja tasub

täiendavalt 3 000 eurot laenu andmise eest hiljemalt 30.12.2018.

9. 08.08.2013 dokument on 12 000 eurot puudutavas osas deklaratiivne võlatunnistus. Kostja

loobus 08.08.2013 võlatunnistusega vastuväitest, et ta ei ole hagejalt 12 000 eurot laenu saanud.

3000 euro osas on kohtu hinnangul tegemist tasuga laenu kasutamise eest. VÕS § 108 lg 1

kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Kostja ei ole võlgnevust tasunud. Eelnevast tulenevalt rahuldas maakohus hagi ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja 15 000 eurot ja viivise seaduses sätestatud määras.

Apellatsioonkaebus

10. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

11. Maakohus hindas ebaõigesti esitatud tõendeid ja jättis osaliselt kostja poolt esitatud tõendid

hindamata.

2-20-17549

12. Kostja kordab põhilises osas apellatsioonkaebuses maakohtus esitatud väiteid. Peamised

kostja etteheited on kokkuvõtlikult järgmised:

12.1. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et 08.08.2013 dokument on võlatunnistus. Kostja andis

sellega käenduse veel väljastamata laenule. 08.08.2013 dokumendi vene-keelne pealkiri viitab

sellele, et tegemist on tulevikus tekkiva laenukohustusega. Seda, et poolte tahe oli selles, et

kostja annab käenduse, tõendab ka A. Ai kirjalik seletus (nimelt A. A kuulis pealt poolte

telefonivestlust, milles hageja lubas kostja ettevõttele anda laenu, kuid üksnes kostja garantii

alusel).

12.2. Kostja selgitab, et 08.08.2013 dokumendis ei olnud märgitud kostja ettevõtet ja hageja

poolt laenu andmist, kuna pooled pidid sõlmima eraldi laenulepingu. Samuti väärib märkimist,

et 08.08.2013 dokumendis oli raha tagastamise tähtaeg 30.12.2018, kuid hageja hakkas seda

nõudma alles 19.08.2020.

12.3. Kohus pole arvesse võtnud kostja tõendeid selle kohta, et 2013. a augustis vajasid kostja

ettevõtted rahalisi vahendeid. Kostja pidi 2013. a augustis tasuma kolme kaupluse avamisega

seoses tagatisraha kokku 4631 eurot. Lisaks pidid kostja kontrolli all olevad äriettevõtted

Ccccccccc OÜ ja Mmmmmmm OÜ kandma lühikese aja jooksul 15.08.2013-01.09.2013

kulutusi seoses kolme kaupluse sisustusseadmete tellimusega kokku summas 18 250,96 eurot.

Kolme uue kaupluse avamiskulud ületasid kokku 42 000 eurot. Loomulikult kasutati

investeeringuks kostja ettevõtte rahalisi vahendeid, kuid ikkagi puudus vajalik summa ca

12 000 eurot, mistõttu alustas kostja raha otsimist 2013. a augustis ning suure tõenäosusega ei

oleks kostja pöördunud hageja poole palvega laenu saamiseks, kui teda ei oleks veennud

Ccccccccc.

12.4. Hageja ei avaldanud menetluse ajal kordagi, et tema tahe oli 08.08.2013 lepingu

sõlmimine võlatunnistusena. Hageja soovis arutada kohtumisel elatise küsimust, mitte

võlgnevust. See viitab asjaolule, et võlga tegelikkuses polnudki. Samuti on oluline, et selles

08.08.2013 dokumendis ei ole märgitud, et raha oleks üle antud kostjale. See, et isikukood on

selles dokumendis panemata, kinnitab just seda, et hagejat see käenduse tekst tol ajal täiesti

rahuldas.

12.5. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub selle

esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel kostja poolt ümber, eelkõige kui

tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt

võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast

Tõendamiskoormis peaks antud juhul pöörduma ümber ja hageja peaks tõendama, et tal oli nii

palju raha ja et ta andis kostjale laenu.

Vastustaja seisukoht

13. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

14. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes

kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse

põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

2-20-17549

15. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et 08.08.2013 dokumendi näol on

12 000 euro osas tegemist deklaratiivse võlatunnistusega ja 3000 euro osas tasuga laenu

kasutamise eest, mistõttu on maakohus õigesti hagi rahuldanud ja mõistnud kostjalt hageja

kasuks välja 15 000 eurot ja sellelt summalt viivise. Samuti ei ole maakohus rikkunud selliste

järelduste tegemisel menetlusnorme ja kohtuotsuse põhjendav osa vastab TsMS § 442 lg-s 8

sätestatule. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, kuid muudab neid osaliselt

VÕS § 29 kohaldamise osas poolte ühise tahte tuvastamisel. Tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6

sätestatust ringkonnakohus maakohtu põhjendusi ei korda. Järgnevalt vastab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse väidetele ja esitab muudetud põhjendused.

16. Pooled ei vaidle, et 08.08.2013 dokumendi koostas ja allkirjastas kostja ning esitas selle

hagejale. Pooltel on vaidlus selle dokumendi sisu tõlgendamise üle. Kostja on tuginenud sellele,

et tegemist oli käendusega laenule, mida pidi väljastama hageja kostjale kuuluvale ettevõttele

äritegevuse arendamiseks. Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et ebaõige on kostja väide, et

hageja ei ole võlatunnistuse andmisele menetluses tuginenud. Hageja esitas 27.11.2020

hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista 12 000 eurot tuginedes 08.08.2013 võlakirjale

selle kohta, et kostja kohustus tagastama 2004. aastal laenuks saadud raha. Võlatunnistus võib

olla deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse

vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (RKTKo 24.04.2006, 3-2-1-21-06,

p 15). Seega on esile toodud asjaolude kohaselt hageja palunud kostjalt võlgnevuse välja

mõistmist deklaratiivse võlatunnistuse alusel.

17. Ringkonnakohtu hinnangul järeldas maakohus õigesti kohtule esitatud tõenditest, et

08.08.2013 dokumendi puhul ei ole tegemist kostja poolt antud käendusega.

17.1. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust

tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav

lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust

teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi

teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas

on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist

tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu

tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4). Lepingu tõlgendamisel

tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt

tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis

tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (RKTKo 26.11.2015, 3-2-1-112-15, p 15).

Kostja tugines sellele, et poolte ühine tahe 08.08.2013 dokumendi koostamisel seisnes selles,

et kostja annab käenduse hageja poolt kostja ettevõttele antavale laenule. Seega pidi kostja

sellist poolte ühist tahet tõendama.

17.2. Kõigepealt

märgib

ringkonnakohus,

et

käendusega

tekib

küll

käendatavast

põhikohustusest erinev ja iseseisev käendaja kohustus võlausaldaja ees, see käendaja kohustus

on aga tagatava põhikohustusega seotud. Käenduse aktsessoorsus ehk seotus tagatava nõudega

tähendab seda, et käendaja käenduslepingust tulenev kohustus täita põhivõlgniku kohustus

käendaja ees on oma tekkimiselt, oma kestuse poolest, oma sisult ja oma sissenõutavuse ja

vastuväidete poolest sõltuv käendusega tagatud põhikohustusest. Õiguskirjanduses on asutud

seisukohale, et kui kohustuse võtmisel võlausaldaja ees viidatakse kellegi teise kohustusele,

mida kohustutakse täitma, ei ole tegemist võlatunnistusega § 30 mõttes, vaid pigem

kohustusega ühinemise (§ 178) või käendusega (§ 142) (VÕS I komm, § 30, p 4.6).

Ringkonnakohus nõustub sellise seisukohaga. 08.08.2013 dokumendis ei ole viidatud kellegi

teise kohustusele, mida soovitakse tagada. Seega ei ole sealt nähtav, et väidetav käendaja

2-20-17549

kohustus oleks sõltuv mingist põhikohustusest. Ringkonnakohus ei pea usutavaks kostja väidet,

et 08.08.2013 dokumendis ei olnud märgitud kostja ettevõtet ja hageja poolt laenu andmist,

kuna pooled pidid sõlmima eraldi laenulepingu. Asjaolu, et väidetavalt pidid pooled sõlmima

täiendavalt laenulepingu, ei anna alust järelduseks, et käenduslepingus ei peaks sellele laenule

ja põhivõlgnikule viitama. Kostja puhul on tegemist ettevõtjaga, mistõttu ei saa järeldada, et

kostja ei peaks teadma, kuidas ja milliste dokumentidega tagatakse teisele isikule antavaid

laene.

17.3. Samuti on 08.08.2013 dokumendis märgitud raha tagastamise kuupäev, mis ei ole omane

käenduskohustuse võtmisele, vaid pigem varasema kohustuse kinnitamisele. Lisaks sellele on

dokumendi pealkiri „laenukohustus“, mitte käendus. Ringkonnakohus ei nõustu kostja

käsitlusega, et sõna „займовое обязательство“ (tõlkes – laenukohustus, tl 80 pöördel) viitab

veel võtmata laenukohustusele. Kostja ei ole tõendanud, et keeleliselt on antud dokumendi

pealkirjas silmas peetud tulevikus võetavat laenu. Kostja esitas ringkonnakohtule taotluse võtta

täiendavate tõenditena vastu väljavõte Postimehest ja Delfi internetilehelt, millega kostja soovis

tõendada, et 08.08.2013 dokumendi vene-keelne pealkiri viitab sellele, et tegemist on tulevikus

tekkiva laenukohustusega. Ringkonnakohus ei rahuldanud 12.05.2023 kohtuistungil kostja

taotlust, kuna ringkonnakohtu hinnangul ei saa mingis artiklis või internetilehel kasutatud

sõnadest teha järeldust vaidlusaluse dokumendi pealkirja ega selle sisu tõlgendamise osas.

Lepingu, sealhulgas võimaliku võlatunnistuse tõlgendamisel peab lähtuma poolte ühisest

tahtest. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole

tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4).

Artiklis kasutatud sõnadest ei saa järeldada poolte ühist tahet või seda, kuidas mõistlik isik pidi

vaidlusaluse dokumendi sisu mõistma.

17.4. Kostja soovis maakohtus tõendada, et poolte tahe 08.08.2013 dokumendi koostamisel oli

käenduse andmine laenule, kostja vande all antud seletuse ja Ccccccccci ütlustega. Maakohus

ei rahuldanud kostja taotlust A. Ai ülekuulamiseks, mistõttu esitas kostja A. Ai kirjaliku

seletuse. Maakohus hindas seda kirjaliku tõendina, kuid leidis, et see on ebausaldusväärne.

Lisaks leidis maakohus, et ebausaldusväärne on ka kostja vande all antud seletus.

Apellatsioonkaebuses ei ole kostja maakohtule ette heitnud, et kohus ei võimaldanud kostjal

veel tõendeid esitada ja pole ka selles osas soovinud täiendavaid tõendeid esitada

ringkonnakohtus. Seega saab ringkonnakohus lähtuda kostja esitatud tõendite osas üksnes

kostja vande all antud seletusest ja A. Ai kirjalikust seletusest.

17.5. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult pidanud kostja vande all antud

seletust ja A. Ai kirjalikku seletust ebausaldusväärseteks tõenditeks selle kohta, et käenduse

kokkulepe oli saavutatud poolte vahel 5. või 6. augustil 2013 A. A’i juuresolekul telefoni

vestluse teel. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu otsuse põhjendustega selles osas,

neid siinkohal kordamata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus

veel, et ka kostja väited ja tõendid selle kohta, et kostja vajas 2013. a augustis rahalisi

vahendeid, ei muuda kostja vande all antud seletust ja A. Ai kirjalikku seletust

usaldusväärseteks tõenditeks. Asjaolust, et ettevõte vajas just sel ajal suures mahus rahalisi

vahendeid, ei saa järeldada, et need vahendid pidid tingimata osaliselt tulema hageja poolt

antavast laenust. Maakohus leidis õigesti, et kohtu järeldusi kostja tõendite osas ei mõjuta

asjaolu, et kostja ettevõtted vajasid 2013. a augustis täiendavaid rahalisi vahendeid.

17.6. Seega eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul kostja enda väiteid

tõendanud ja poolte ühiseks tahteks 08.08.2013 dokumendi puhul ei olnud kostja poolt

käenduse andmine.

2-20-17549

18. Maakohus leidis, et poolte ühiseks tahteks oli kokku leppida, et kostja tagastab hagejale

saadud laenu 12 000 eurot ja tasub täiendavalt 3 000 eurot laenu andmise eest hiljemalt

30.12.2018. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa antud juhul lähtuda sellest, et poolte ühine tahe

oleks tõendatud, vaid selle dokumendi tõlgendamisel tuleb lähtuda mõistliku isiku positsioonist

(VÕS § 29 lg 4). Selles osas muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohtu hinnangul viitab 08.08.2013 dokumendi sõnastus võlatunnistuse andmisele

12 000 euro osas: „kohustun tagastama 12 000 eurot“, „kohustun osutatud teenuse eest maksma

tasu“. (tl 80). Mõistliku isiku arusaamast lähtudes on tegemist varasemalt saadud rahasumma

tagastamise kohustuse andmisega. Sellisel juhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.

Deklaratiivse võlatunnistuse puhul peab võlgnik kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata

jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Deklaratiivse

võlatunnistuse materiaalõiguslikuks tagajärjeks on võlgniku loobumine võimalikest

vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist (RKTKo 18.12.2013, 3-2-1-

146-13, p 23-24). Kostja ei ole tõendanud, et tal ei ole 08.08.2013 võlatunnistusega tunnistatud

võlga.

19. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et võla puudumisele viitab asjaolu, et hageja soovis

arutada 08.08.2013 kohtumisel elatise küsimust, mitte võlgnevust. Pooled ei vaidle selle üle, et

pooled olid elukaaslased, neil oli ühine laps ja nad olid 2-3 kuud enne 08.08.2013 kohtumist

lahku läinud. Ringkonnakohus peab sellises olukorras usutavaks hageja väidet, et hageja soovis

kostja rahaliste kohustuste osas selgust, sealhulgas võlgnevuse osas. Hageja on vande all

selgitanud, et ootas kohtumisel kostjalt sularaha, kuid kostja tuli hoopis võlakirjaga (I kd tl 110-

111). Pigem on ringkonnakohtu hinnangul vähe usutav, et sellises olukorras võiks hageja astuda

mingitesse uutesse finantssuhetesse kostjaga. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kostjaga, et

võla puudumist saaks järeldada asjaolust, et hageja hakkas kostjalt nõudma võlga alles 2020.

aastal. Nõude maksmapaneku viibimisest ei saa teha järeldust selle kohta, et nõuet ei ole.

20. Kostja on tuginenud ka sellele, et tõendamiskoormus peaks antud juhul pöörduma ümber ja

hageja peaks tõendama, et tal oli 2004. aastal 12 000 euro ulatuses rahalisi vahendeid ja et ta

andis kostjale laenu. Ringkonnakohus ei nõustu, et antud juhul pöörduks tõendamiskoormus

ümber. Riigikohus on selgitanud, et kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise

tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja

tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga

(RKTKo 10.12.2014, 3-2-1-124-14, p 26; 24.03.2017, 3-2-1-103-16, p 22). Riigikohus on

lisaks leidnud, et eelviidatud hea usu põhimõttest lähtuv tõendamiskoormise ümberpööramine

võib olla põhjendatud peamiselt pankrotimenetluses, muul juhul aga väga erandlikel asjaoludel

(RKTKo 24.03.2017, 3-2-1-103-16, p 22). Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et

võimalust tõendamiskoormust ümber pöörata ei tohiks laiendavalt tõlgendada ja selle

kohaldamine on põhjendatud üksnes pankrotimenetluses (VÕS I, § 30, p 4.2.11, lk 177).

Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Pankrotimenetluses on tegemist olukorraga, kus

võlausaldajaks on isik, kellel puudub seos võlatunnistuse andmisega. Praegusel juhul on aga

kostja ise selle koostanud ja allkirjastanud.

21. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti leidnud, et kostjal on kohustus hageja ees

summas 12 000 eurot tulenevalt deklaratiivsest võlatunnistusest ja maakohus on selle summa

õigesti kostjalt hageja kasuks välja mõistnud.

22. Samuti on maakohus õigesti kostjalt hageja kasuks välja mõistnud 3000 eurot. Tulenevalt

08.08.2013 dokumendi sisust on ringkonnakohtu hinnangul tegemist laenu kasutamise tasuga,

nagu maakohus õigesti leidis. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse põhjendusi õigusliku

kvalifikatsiooniga, mille kohaselt on 3000 euro puhul tegemist VÕS §-s 94 sätestatud laenu

2-20-17549

kasutamise tasu ehk intressiga. Pooled ei vaidle selle üle, et tegemist oli laenu kasutamise

tasuga. Kostja väitel oli tegemist tasuga tulevikus väljastatava laenu eest, kuid hageja väitel oli

tasu varasema laenu eest, mille tagastamise kohustust kinnitas kostja võlatunnistusega. Kuna

kostja väide selle kohta, et hageja pidi kostjale tulevikus laenu väljastama, ei ole tõendatud, siis

lähtub ringkonnakohus sellest, et tegemist oli tasuga varasemalt väljastatud laenu eest, mille

tagastamise kohustust kostja 08.08.2013 võlatunnistusega kinnitas ning milles kostja ühtlasi

kohustus tasuma laenu kasutamise eest.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

23. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

24. Tulenevalt sellest, et maakohus on menetluskulud rahaliselt kindlaks määranud, teeb seda

apellatsioonkaebuse

lahendamisel

ka

ringkonnakohus.

Hageja

esitas

12.05.2022

ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub hüvitada apellatsioonimenetlusega

seoses kantud menetluskulud kokku 1020 eurot (koos käibemaksuga). Menetluskulude

nimekirja kohaselt on hageja lepinguline esindaja osutanud hagejale apellatsioonimenetluses

õigusabi 8,5 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuga). Kostja vaidleb hageja

menetluskulude osaliselt vastu ja leiab, et hageja lepingulise esindaja põhjendatud ajakuluks

apellatsioonimenetluses saab lugeda 3 tundi ja 55 minutit.

25. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud -

apellatsioonkaebusega tutvumine, vastuse koostamine apellatsioonkaebusele, nõupidamine

kliendiga, kohtuistungiks ettevalmistumine ja kohtuistungil osalemine, on põhjendatud.

26. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja poolt märgitud toimingute ajakulu põhjendatud ja

vajalik. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja lepinguline esindaja kulutanud

apellatsioonkaebusega tutvumisele ja sellele vastuse koostamisele kokku 6 tundi. Nimetatud

ajakulu on põhjendatud, kuna kostja apellatsioonkaebus on mahukas (19 lk), sisaldab tarbetuid

kordusi ja sellest konkreetsete maakohtu otsusele esitatud vastuväidete leidmine on

raskendatud. Samuti on põhjendatud ja vajalik ajakulu nõupidamiseks kliendiga, kohtuistungiks

ettevalmistumiseks ja kohtuistungil osalemiseks kokku 2,5 tunni ulatuses. Ainuüksi

kohtuistung kestis sellest 52 minutit, mistõttu kulutas hageja lepinguline esindaja

nõupidamiseks kliendiga ja istungiks ettevalmistamiseks ca 1,5 tundi, mis on ringkonnakohtu

hinnangul mõistlik aeg. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et tegemist on ülemäärase

ajakuluga. Dokumentide koostamiseks ja õigusteenuse osutamiseks kulunud aja hindamise

aluseks ei saa olla üksnes teise menetlusosalise arvamus, et nendeks toiminguteks kulub vähem

aega (vt nt Riigikohtu 26.10.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-88-11, p 12). Seega on hageja

põhjendatud ajakulu õigusteenuse osutamiseks kokku 8,5 tundi.

27. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr 120 eurot (käibemaksuga) on kolleegiumi

hinnangul TsMS § 175 lg 1 mõttes samuti mõistlik ja põhjendatud. Kostja viide Stabimer

Õigusbüroo OÜ kodulehelt nähtuvale 100 euro suurusele tunnihinnale ei ole asjakohane.

Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot tuleneb sellest, et 100 eurole lisandub

käibemaks 20%, mistõttu moodustab tunnitasu 120 eurot. Teisalt ei ole üksnes hinnakirja järgi

võimalik järeldada, milline oli hageja ja tema lepingulise esindaja kokkulepe tunnitasu määra

osas.

28. Seega rahuldab ringkonnakohus hageja taotluse menetluskulude hüvitamiseks ja mõistab

kostjalt hageja kasuks välja õigusabikulud 1020 eurot (käibemaksuga).

2-20-17549

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Maris Kuurberg