2-20-103487/34 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

07.06.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-103487

Kohtuasi

MTÜ Pesapuu hagi Osaühingu Tennet vastu 930 euro

ja viivise saamiseks

Osaühingu Tennet vastuhagi MTÜ Pesapuu vastu

2418 euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 30.09.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Tennet apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3438,66 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(vastustaja)

MTÜ

Pesapuu

(registrikood

80336116), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ljudmila

Tamar

Kostja

(apellant)

Osaühing

Tennet

(registrikood

10071113), lepinguline esindaja vandeadvokaat Paul Järve

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Osaühingu Tennet apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Pärnu Maakohtu 30.09.2021 otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta

MTÜ Pesapuu hagi rahuldamata ja rahuldada Osaühingu Tennet vastuhagi ning

mõista MTÜ-lt Pesapuu Osaühingu Tennet kasuks välja 2418 eurot.

3. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud MTÜ Pesapuu kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

2-20-103487

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. MTÜ Pesapuu (hageja, üürnik) esitas 27.01.2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Osaühingult Tennet (kostja, üürileandja) 952,20 euro saamiseks. Pärnu

Maakohus tegi 21.02.2020 kostjale makseettepaneku. Kostja esitas makseettepanekule

vastuväite. Pärnu Maakohtu maksekäsu osakond andis 17.03.2020 määrusega nõude üle Pärnu

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 31.03.2020 Pärnu Maakohtule hagi, milles palus mõista kostjalt välja lepingu

alusel tasutud garantiitasu (tagatisraha) 930 eurot, alates 07.01.2020 kuni hagi esitamiseni

sissenõutavaks muutunud viivise 16,26 eurot ja alates hagi esitamisest kuni põhinõude

täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Hageja palus

jätta menetluskulud kostja kanda.

2.1. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt võttis hageja 2017. a septembris kasutusse Pärnus

J. V. Jannseni 5 asuvad ruumid. Senine üürileandja andis hagejale 28.07.2019 teada, et

kavatseb hoone hiljemalt 2019. a septembri lõpuks lammutada. Seetõttu otsis hageja uued

ruumid ja sõlmis kostjaga 08.10.2019 tähtajalise rendilepingu Pärnus J. V. Jannseni 26 asuva

hoone teise korruse äriruumide kasutamiseks (üürileping). Hageja soovis klientide huvides

jääda samasse piirkonda ja kostja ruumid asuvad üle tee. Lepingu p 8.2 järgi jõustub leping

allakirjutamise hetkest tingimusel, et leping on allkirjastatud mõlema poole esindaja poolt ja

hageja on tasunud tagatisraha. Hageja tasus 11.10.2019 nõutud tagatisraha 930 eurot. Lepingu

p 8.3 kohaselt tuli renti (üüri) maksta alates 01.11.2019. Ruumide üleandmine pidi toimuma

25.10.2019. Hageja senine üürileandja teatas 16.10.2019, et senist üüripinda ei lammutata ja

hagejal on võimalus samadel tingimustel praegustesse ruumidesse edasi jääda. Hageja teavitas

sellest 18.10.2019 e-kirjaga kostja maaklerit ning ütles sama kirjaga lepingu üles.

2.2. Lepingu ülesütlemiseks esineb mõjuv põhjus VÕS § 313 lg 1 mõttes. Hoone lammutamise

kavatsus oli hagejale teada ajal, mil ta võttis ruumid senise üürileandjaga sõlmitud lepingu

alusel kasutusse, mistõttu anti ruumid hageja kasutusse soodsa ruutmeetrihinnaga. Hagejal oli

võimalik jääda ruume edasi kasutama võrreldes kostja pakutuga odavama ruutmeetrihinna eest

suuremal pinnal. Samuti asuvad kostjaga sõlmitud lepingu esemeks olevad ruumid teisel

korrusel ilma liftita hoones, kuid seni kasutatud üüripind esimesel korrusel. Hageja on

mittetulundusühing, mis pakub erinevaid sotsiaalteenuseid, mille puhul on kasulik, kui ruumid

asuvad esimesel korrusel ja on ligipääsetavad ka liikumisraskustega inimestele. Lisaks pakub

hageja toetavaid erihoolekandeteenuseid, mis eeldavad seda, et tegevusloa osaks on tõendid

Terviseametilt ja Päästeametilt. Uue ruumi puhul tuleb tõendid uuesti taotleda. Hagejale ei

olnud ettenähtav senise üürileandja plaanide muutus. Hageja hinnangul ei saanud lepingu

10 päeva jooksul lõpetamine tuua kostjale kaasa olulisi negatiivseid tagajärgi, mis kaaluksid

2-20-103487

üles hageja huvi lepingu lõppemise vastu. Lepingu ülesütlemine toimus enne ruumide

eeldatavat kasutusele andmist, ruumides tehti veel remonti, ruume ei ole reklaamitud ja kostja

maakler loobus tasust. Kostja hoones on ka mitmed üürile pakutavad ruumid, millel ei ole

aastaid üürnikku. Samuti oli kostja aastane müügitulu 268 202 eurot, millest hageja tasutava

üüri osakaal oleks 2%. Nimetatud protsent ei muutu, kui arvestada hageja üür juurde.

2.3. Kuivõrd kostja ei olnud lepingu ülesütlemisega nõus, siis pöördus hageja korduvalt 2019. a

oktoobris ja novembris kostja poole kokkuleppe saavutamiseks, kuid kokkulepet ei saavutatud

ja kostja alustas üüritasu nõudmiseks arvete esitamisega. Kostja ei ole ruume hagejale üle

andnud. Hageja esitas 20.12.2019 kostjale nõudekirja tagatisraha (930 euro) tagastamiseks

hiljemalt 06.01.2020, kuid kostja seda ei teinud. Hageja arvestab tagatisraha tagastamisega

viivitamise eest seadusjärgses määras viivist alates 07.01.2020.

Kostja vastuväited ja vastuhagi

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja esitas 27.10.2020

vastuhagi, milles palus mõista hagejalt välja 2418 eurot ja jätta vastuhagi menetlemisega seotud

kulud hageja kanda.

Vastuse ja vastuhagi kohaselt sõlmisid pooled üürilepingu, hageja tasus tagatisraha 930 eurot

ja lepingu esemeks olnud ruumid on lepingus ettenähtud ajast olnud hagejale ligipääsetavad.

Hagejal ei olnud alust üürilepingut 18.10.2019 erakorraliselt üles öelda. Hageja ei järginud

lepingu p-s 9.2.6 lepingu lõpetamiseks ette nähtud etteteatamistähtaega kuus kuud. Hageja ei

ole esitanud ka selget ülesütlemisavaldust. Maakler ei ole kostja esindaja. Üürilepingu

ülesütlemiseks puudus mõjuv põhjus VÕS § 313 lg 1 mõttes. Kostja nõuab hagejalt kuue kuu

üüri tasumist, kuna loeb lepingu lõppenuks kuue kuu möödumisel pärast hageja 18.10.2019

teadet. Lepingu p 7.1 kohaselt kohustus hageja tasuma üüri 465 eurot kuus, millele lisandub

käibemaks. Seega tuleb hagejal tasuda kostjale üüri kokku 3348 eurot. Pärast tasaarvestust on

kostja nõue hageja vastu 2418 eurot (= 3348 – 930).

Hageja vastuväited

4. Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Hageja vastuväidete kohaselt ei ole ta kostjale arveid tasunud, kuna üürileping lõppes

18.10.2019. Lepingu p-s 9.2.6 ette nähtud etteteatamistähtaeg kohaldub üksnes lepingu

korralise ülesütlemise korral, aga hageja on lepingu üles öelnud erakorraliselt. Samuti korraldas

kostja maakler kõik toimingud seoses kostja ruumide kasutusse andmisega. Kuna kostja vastas

hageja 18.10.2019 ülesütlemise avaldusele, siis on ta ka selle kätte saanud. Lepingu

ülesütlemise ajaks ei olnud kostja hagejale ruume ega võtmeid üle andnud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Pärnu Maakohus rahuldas 30.09.2021 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

tagatisraha 930 eurot, perioodil 07.01.2020–31.03.2020 sissenõutavaks muutunud viivise

16,26 eurot, perioodil 01.04.2020–30.09.2021 sissenõutavaks muutunud viivise 111,55 eurot ja

alates 01.10.2021 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise.

Maakohus jättis kostja vastuhagi rahuldamata, menetluskulud kostja kanda ja määras kindlaks

hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruse.

5.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

2-20-103487

-

pooled allkirjastasid 08.10.2019 tähtajalise lepingu Pärnus J. V. Jannseni tn 26 asuvate

ruumide kasutamiseks ning leping jõustus 11.10.2019;

-

hageja tasus kostjale lepingu p-s 7.6 ettenähtud tagatisraha 930 eurot;

-

hageja teavitas kostjat 18.10.2019 soovist jätkata tegevust senistes ruumides;

-

hageja ei ole lepingu esemeks olevaid ruume kasutanud.

5.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on täidetud lepingu ülesütlemise formaalsed

eeldused. Hageja väljendas 18.10.2019 e-kirjas tahet leping lõpetada. 22.10.2019 e-kirjas

selgitas hageja täiendavalt lepingu ülesütlemise asjaolusid. Kostja vastusest nähtub, et ka

kostjale oli üheselt arusaadav hageja tahe leping lõpetada. Vaidlus puudub selle üle, et kostja

on hageja 18.10.2019 e-kirja kätte saanud.

5.3. Hagejal oli VÕS § 313 lg 1 mõttes mõjuv põhjus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks.

Hageja sai pärast kostjaga lepingu sõlmimist seniselt üürileandjalt teada, et ta saab senist

üüripinda edasi kasutada. Hagejale ei saa ette heita soovi jääda soodsamale üüripinnale

olukorras, kus hageja põhitegevus on sotsiaalteenuste, sh erihoolekandeteenuste pakkumine,

mitte tulu saamine. Kuna hageja ütles lepingu üles enne temale ruumide üleandmist, ei ole

kostja kahju saanud. Samuti ei ole ruume reklaamitud ja maakler ei ole küsinud kostjalt tasu.

Kostjal oli võimalik ruumid pärast remonttööde valmimist anda kasutusse uuele üürnikule.

Lisaks oli hageja jaoks uue üüripinna otsimisel oluline teenuste osutamise koht, et ruumid

asuksid samas piirkonnas. See oli ka põhjuseks, miks hageja nõustus ruumidega, mis paiknesid

hoone teisel korrusel, kuigi seni üüritud ruumid paiknevad esimesel korrusel.

5.4. Kuna hageja ütles lepingu üles enne ruumide enda kasutusse saamist ja kostja ei ole hageja

vastu esitanud muid kui lepingu täitmise nõudeid, on hageja nõue tagatisraha tagastamiseks

põhjendatud. Arvestades seda, et hageja nõudis kostjalt tagatisraha tagastamist hiljemalt

06.01.2020, siis on hagejal õigus nõuda VÕS § 113 lg 1 ja § 82 lg 7 järgi viivist alates

07.01.2020.

5.5. Kuna hageja on kehtivalt lepingu üles öelnud enne 01.11.2019 ja ei ole ruume kasutanud,

siis puudub kostjal alus nõuda hagejalt üüritasu.

Apellatsioonkaebus

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning

teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi, või saata asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonimenetluse kulud palus kostja jätta hageja

kanda.

6.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohus ülesütlemisavalduseks peetavat hageja

18.10.2019 e-kirja ebaõigesti hinnates asunud seisukohale, et lepingu ülesütlemise formaalsed

eeldused on täidetud. E-kiri on ebaselge ega sisalda andmeid üüritud asja ja lepingu lõppemise

päeva kohta (VÕS § 325 lg 2 p-d 1 ja 2). Kohus on ka jätnud põhjendamatult tähelepanuta ja

VÕS § 29 reeglite kohaselt tõlgendamata lepingu p 9.2.6, mille kohaselt võis hageja lõpetada

üürilepingu ennetähtaegselt, kui on sellest kirjalikult ette teatanud kuus kuud. Nii hageja

22.10.2019 kui ka kostja 18.10.2019 e-kirjast tuleneb mõlema poole ühine tahe tõlgendada

lepingu p 9.2.6 selliselt, et see kohaldub erakorralise lepingu ülesütlemise korral.

6.2. Maakohus on ka jõudnud ebaõigele järeldusele, nagu esineks VÕS § 313 lg 1 tähenduses

mõjuv põhjus lepingu ülesütlemiseks. Hageja mittetulundusühingu vorm ei saa talle anda alust

ja eriõigust öelda turutingimustel sõlmitud leping erakorraliselt üles mistahes ajahetkel, kui

2-20-103487

talle tehakse teise lepingupoolega sõlmitud üürilepingust soodsam pakkumine. Ebaõige on

kohtu arusaam, et üürileandjal ei teki kahju, kui üürnik üüripinda ei kasuta. Kostjal oli

lepingulisest suhtest hagejaga alus eeldada, et ta saab üüritulu kuni lepingu korralise

lõppemiseni. Kohus jättis hindamata ka asjaolu, et uute üürnike leidmine kõnealuses piirkonnas

võib osutuda probleemseks. Seega ei ole hageja lepingut kehtivalt erakorraliselt üles öelnud.

Vastustaja seisukoht

7. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 2 järgi rahuldada ja maakohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus saab teha

ise uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ja rahuldab vastuhagi. Maakohtu otsuse

tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust, samuti

tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus määras kindlaks hüvitatavate menetluskulude

suuruse.

9. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks

esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused nende

asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus

ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks.

10. Esmalt käsitleb kolleegium üürilepingu ülesütlemisega seonduvat (I), seejärel lahendab

hagi ja vastuhagi nõuded (II) ning viimaks teeb menetluslikud otsustused (III).

I

11. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et poolte vahel sõlmitud leping on käsitatav

äriruumi üürilepinguna ja hageja on teinud kostjale 18.10.2019 vorminõuetele vastava

üürilepingu ülesütlemisavalduse, mille kostja on kätte saanud, kuid maakohus asus ekslikult

seisukohale, et hagejal oli alus öelda üürileping etteteatamistähtaega järgimata erakorraliselt

üles.

12. Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas hageja 18.10.2019 e-kirja (dtl 43) saab pidada

nõuetekohaseks üürilepingu ülesütlemisavalduseks.

12.1. Hageja

e-kiri

vastab

ka

ringkonnakohtu

hinnangul

äriruumi

üürilepingu

ülesütlemisavaldusele esitatavale vorminõudele ning kostja on selle kätte saanud.

Lepingu ülesütlemiseks tuleb VÕS § 195 lg 1 alusel teha avaldus teisele lepingupoolele.

Ülesütlemine on üldiselt võimalik mistahes vormis, kuid äriruumi üürilepingu kohta on

kehtestatud täpsem vorminõue. VÕS § 325 lg 1 järgi võib äriruumi üürilepingu üles öelda

ülesütlemisavaldusega, mis on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Hageja e-kirjaga

saadetud ülesütlemisavaldus vastab kehtestatud vorminõudele.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on hageja 18.10.2019 e-kirja kätte saanud, mis ilmneb ka

kohtule esitatud poolte e-kirjavahetusest. Kostja väljendas seisukohta hageja kõnealuse e-kirja

kohta samal päeval (dtl-d 44, 47).

2-20-103487

12.2. Hageja e-kirjas sisaldub hageja tahteavaldus üürilepingu ühepoolseks lõpetamiseks ning

see on piisavalt selge.

Lepingu ülesütlemise avaldust kui tahteavaldust tuleb tõlgendada tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 järgi, mille kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust

tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või

pidi teadma, kuid kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega

pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane

mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi (vt RKTKo 09.04.2014, 3-2-1-21-14, p 11).

Hageja saatis 18.10.2019 maaklerile e-kirja (dtl 43), milles teatas, et hagejale sai teatavaks, et

maja (senise üürilepingu objekti) ei hakata lammutama ja hagejal on võimalus jääda väga

soodsatel tingimustel vähemalt kolmeks aastaks seni üüritud ruumidesse edasi. Kuigi hageja

märkis e-kirjas, et ta sooviks sel põhjusel lepingust tagasi astuda, on pooled mõistnud seda

lepingu ühepoolse lõpetamisena. Selliselt oleks avaldust mõistnud ka kostjaga sarnane mõistlik

isik. Vastupidiseks järelduseks ei anna alust asjaolu, et hageja on e-kirja lõpus küsinud, kuidas

oleks kostja jaoks sobiv leping tühistada. Kolleegiumi hinnangul on sellest mõistlikult võimalik

aru saada, et hageja tegi ettepaneku soovi korral arutada täpsemalt lepingu lõpetamise tagajärgi

ja üksikasju. Samuti on hageja kõnealuses e-kirjas välja toonud põhjuse, miks ta soovis lepingut

kostjaga lõpetada. Hageja põhjendas täiendavalt ülesütlemisalust 22.10.2019 e-kirjas (dtl 45),

mis on Riigikohtu praktika kohaselt lubatav (RKTKo 27.05.2015, 3-2-1-43-15, p 11). Poolte

e-kirjavahetus (dtl-d 44 ja 47) kinnitab, et kostjale oli selgelt arusaadav hageja tahe lepingu

ühepoolseks lõpetamiseks. E-kirjavahetusest, sh kostja 18.10.2019 esitatud vastusest saab

järeldada, et kostja mõistis hageja soovi leping lõpetada, kuid ei olnud nõus, et leping lõpeb

etteteatamistähtaega järgimata, ning lähtus sellest, et ülesütlemistähtaeg on kuus kuud.

12.3. Õige ei ole kostja arusaam, et üürilepingu ülesütlemine on VÕS § 325 lg 5 järgi tühine,

kuna hageja 18.10.2019 e-kiri ei sisalda andmeid üüritud asja ja lepingu lõppemise päeva kohta.

Viidatud andmed peavad VÕS § 325 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi sisalduma üksnes üürileandja tehtud

ülesütlemisavalduses. Praegusel juhul ütles hageja üürnikuna lepingu üles.

13. Edasi vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal oli seaduslik alus üürileping erakorraliselt üles

öelda. Pooled on eelkõige eri meelt selles, kas hagejal oli mõjuv põhjus öelda üürileping

VÕS § 313 lg 1 alusel erakorraliselt üles, aga ka selles, milline õiguslik tähendus oli

üürilepingu p-s 9.2.6 sätestatud üürilepingu ülesütlemise etteteatamistähtajal.

13.1. Kolleegium märgib, et tähtajaline üürileping lõpeb VÕS § 309 lg 1 järgi tähtaja

möödumisega, kui lepingut ei ole varem erakorraliselt üles öeldud. Tähtajalise üürilepingu võib

kumbki lepingupool VÕS § 313 lg 1 kohaselt mõjuval põhjusel üles öelda, seejuures on põhjus

mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid

arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab. Riigikohtu

praktika järgi eeldab VÕS § 313 lg 1 rakendamine mõlema lepingupoole huvide kaalumist,

mille käigus võrreldakse, kas lepingu lõppemist sooviva poole huvid on olulisemad ja saaksid

lepingu jätkumise korral rohkem kahjustada kui teise lepingupoole huvid lepingu lõppemise

korral (vt nt RKTKo 09.11.2010, 3-2-1-84-10, p-d 10 ja 12).

Lisaks võivad pooled üürilepingus kokku leppida täiendavaid lepingu ülesütlemise aluseid.

Riigikohtu praktika järgi võivad üürilepingu pooled tähtajalise üürilepingu puhul mh kokku

leppida, et erakorralise ülesütlemise aluseks on kindla etteteatamistähtaja järgimine (RKTKo

18.06.2014, 3-2-1-42-14¸ p 11). Samuti on Riigikohus leidnud, et seadus ei välista äriruumi

tähtajalise üürilepingu poolte kokkulepet, mille järgi on ühel või mõlemal poolel õigus öelda

2-20-103487

üürileping korraliselt, ilma mõjuva põhjuseta igal ajal üles, järgides kokkulepitud

etteteatamistähtaega (RKTKo 17.06.2015, 3-2-1-65-15, p 10).

13.2. Praegusel juhul ütles hageja üürilepingu üles põhjusel, et pärast kostjaga üürilepingu

sõlmimist selgus, et ta saab jätkata seni tema kasutuses olnud üüripinna kasutamist, mis on

hagejale soodsam ja sobilikum. Seega oli tegemist hagejast endast, mitte kostjast tuleneva

üürilepingu ülesütlemise põhjusega.

Iseenesest võib üürilepingu pool öelda üürilepingu üles ka temast endast tuleneval mõjuval

põhjusel, kuid seda väga erandlikel juhtudel, mil üürisuhte jätkamine ei oleks mõlema poole

huve kaaludes mõeldav. Seejuures ei saa pidada üürilepingu erakorralise ülesütlemise mõjuvaks

põhjuseks asjaolu, et üürnik kaotab pärast üürilepingu sõlmimist huvi ruumide kasutamise

vastu, sest tal tekkis võimalus kasutada muid ruume. Kaaludes sellises olukorras üürniku huvi

üürilepingu erakorralise lõpetamise vastu, tuleb mh arvestada ka üürileandja huvi üürilepingu

kehtimise vastu kuni tähtajalise üürilepingu tähtaja lõppemiseni või tähtajatu üürilepingu

korralise ülesütlemiseni, mis üldjuhul kaalub üles üürniku huvi üürilepingust tulenevatest

kohustustest, sh üüri tasumise kohustusest kohese vabanemise vastu. Praktikas on tavapärane,

et olukorras, kus üürnik leiab pärast üürilepingu sõlmimist endale sobivama üüripinna, võivad

üürnik ja üürileandja lõpetada kokkuleppel tähtajalise üürilepingu enne tähtaja möödumist või

tähtajatu üürilepingu enne üürilepingu korralise ülesütlemise tähtaja möödumist. Kui aga

üürnik ja üürileandja ei saavuta kokkulepet, kehtib üürileping üldjuhul edasi kuni kokkulepitud

tähtaja lõpuni või tähtajatu üürilepingu korralise ülesütlemiseni. Selle aja jooksul ei pea üürnik

üüritud ruume kasutama, kuid üürnikul lasub jätkuvalt kohustus täita lepingust tulenevaid

kohustusi, sh maksta üüri, millega üürileandja on üürilepingut sõlmides arvestanud.

Siinsel juhul tuleb lisaks arvestada, et pooled sõlmisid tähtajalise lepingu, mille hageja sai

etteteatamistähtaega järgides üles öelda. Pooled sõlmisid 08.10.2019 üürilepingu, mille p 8.1

järgi oli leping sõlmitud kolmeks aastaks, st tegemist oli tähtajalise lepinguga, mida ei saa

seaduse järgi korraliselt üles öelda. Samas tulenes hagejale lepingu p-st 9.2.6 õigus lõpetada

leping ennetähtaegselt, teatades sellest kirjalikult kuus kuud ette. Kuna pooled ei ole lepingu

p 9.2.6 tõlgendamise osas sama meelt ega ole toonud esile asjaolusid, millest saaks järeldada

poolte ühist tahet lepingu sõlmimisel, tuleb seda VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu

lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Ringkonnakohtu

hinnangul saab üürilepingu p 9.2 sõnastust ja ülesehitust tervikuna arvestades mõistlik

üürilepingu pool järeldada, et lepingu p-s 9.2.6 sisaldus tähtajalise üürilepingu ühepoolseks

lõpetamiseks eraldi alus. Seega oli hagejal võimalus öelda tähtajaline üürileping kuuekuulist

etteteatamistähtaega järgides ilma mõjuva põhjuseta üles ning kostja võis eeldada, et üürileping

kehtib vähemalt kuus kuud alates sellest, kui hageja on avaldanud soovi tähtajaline üürileping

lõpetada. Seejuures ei saa üürilepingu p 9.2.6 mõista selliselt, et üürnik pidi igal juhul, sh

VÕS § 313 lg 1 tähenduses mõjuva põhjuse olemasolul teatama üürileandjale lepingu

lõpetamisest kuus kuud ette. Üürilepingu p-s 9.2, milles ühe punktina on ka vaidlusalune

lepingusäte, on loetletud erinevaid aluseid, millal leping lõpeb, ning sätte ülesehitust ja

sõnastust arvestades ei saa järeldada, et etteteatamistähtaeg oli vajalik kõigil juhtudel. Sellel,

kas viidatud sätet käsitada erakorralise või korralise ülesütlemise alusena, ei ole vaidluse

lahendamisel tähtsust. Oluline on see, et lepingus sisaldus lisaks seaduses sätestatule täiendav

alus üürilepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks ning selline kokkulepe on Riigikohtu praktika

kohaselt lubatav.

Kuigi kostja ei olnud üürilepingu ülesütlemise ajaks (18.10.2019) veel hagejale üüritud ruume

üle andnud (ruumid tuli üle anda 25.10.2019 (dtl 40)) ning hagejal ei olnud tekkinud üüri

maksmise kohustust (lepingu p 8.3 järgi tuli üüri maksta alates 01.11.2019), ei saa neist

2-20-103487

asjaoludest järeldada, et hagejal oli mõjuv põhjus üürileping enne ruumide üleandmist ja üüri

maksmise kohustuse tekkimist ühepoolselt lõpetada. Hageja soov lõpetada üürileping enne

ruumide hagejale üleandmist ja üüri maksmise kohustuse tekkimist on küll mõistetav, kuid see

ei kaalu üles kostja huvi üürilepingu jätkumise ja sellest tulenevate kohustuste täitmise vastu

kuni tähtaja lõppemiseni või kuue kuu möödumiseni alates lepingu ülesütlemisest. Üürilepingu

sõlmimise järel sai kostja arvestada, et hageja kasutab ruume ning tasub alates 01.11.2019

kostjale selle eest üüri ja kannab üüritud ruumidega seotud kulud, sh kõrvalkulud. Üürilepingu

erakorralise ülesütlemise korral jääks aga kostjal kuni uue üürniku leidmiseni vastav raha

saamata ning uue üürniku leidmine põhjustaks täiendavaid kulusid (maaklerikulu jms). Asjaolu,

et kostja ei pidanud hagejaga üürilepingut sõlmides tasuma maakleritasu ega ole kandnud

reklaamikulu (dtl 149), ei tähenda, et sellist kulu ei võiks kostjal tekkida uue üürniku

leidmiseks. Erakorralise ülesütlemise kontekstis ei ole tähtsust sellel, et hageja pakkus kostjale

abi uue üürniku leidmisel. Hageja ei ole toonud esile ega tõendanud, et kostja sõlmis või tal oli

võimalus sõlmida hageja asemel kohe üürileping uue üürnikuga.

Kuigi hageja väitel olid hageja seni üüritud ruumid talle soodsamad ja sobivamad (väiksem üür,

teenuse osutamiseks sobivamad ruumid ning tegevusloa saamise eeldused täidetud), olid need

asjaolud talle teada juba üürilepingut sõlmides ning ta aktsepteeris neid tingimusi. Soodsamate

ja sobivamate ruumide leidmine üürilepingu kehtimise ajal ei anna üürnikule alust üürilepingut

erakorraliselt üles öelda. Hageja ei ole toonud esile, et ta oleks pärast üürilepingu sõlmimist

avastanud, et tal ei ole kostja ruumides võimalik mingil põhjusel tegutseda, või et kostja

ruumidel oleksid olnud olulised puudused, millest hageja lepingu sõlmimise ajal ei teadnud ja

mis takistaksid hagejal seal tegutseda. Poolte huve kaaludes ei saa pidada ülekaalukaks üürniku

huvi lõpetada üürileping põhjusel, et üürnik saab üürida endale soodsamad ja sobivamad

ruumid.

Poolte huve kaaludes ei anna üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alust ka hageja

kaalutlused selle kohta, et üürilepingu erakorraline ülesütlemine ei ole kostjale koormav.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tähtsust hageja väidetel selle kohta, et kostjale kuulub ka muid

üüritavaid ruume, millele ta ei ole üürnikku leidnud, ega sellel, et hagejaga sõlmitud

üürilepingust saadava üüri suurus on võrreldes kostja kogu müügituluga väike. See, kas kostjale

kuulub veel ruume, mida tal ei ole õnnestunud üürile anda, ega see, kas hagejalt saamata jääv

üür on kostja majanduslikku olukorda arvestades marginaalne, ei õigusta praegusel juhul

kuidagi hageja erakorralist ülesütlemist ega anna alust järeldada, et hagejalt ei saanud eeldada

üürilepingu jätkamist vähemalt üürilepingu ülesütlemise etteteatamistähtaja jooksul. Hageja

soov jätkata soodsamal üüripinnal ei anna alust järeldada, et kostja varalised huvid peaksid

jääma kaitseta.

Ka see, et hageja on mittetulundusühing, kes osutab sotsiaalteenuseid, ning kostja äriühing, ei

anna alust asuda eelnevast erinevale seisukohale. Riigikohus on leidnud, et üürilepingu poolel

ei ole ainuüksi avalike funktsioonide täitmisega seonduvale avalikule huvile tuginedes õigus

üürilepingut erakorraliselt üles öelda. Avaliku võimu kandjat, kes osaleb isikuna

tsiviilõigussuhtes, aga ka muud avalikke funktsioone täitvat üürnikku, ei saa tsiviilõigusele

omasest poolte võrdsuse põhimõttest lähtuvalt seada tsiviilõigussuhtes eelisseisundisse

(RKTKo 21.05.2004, 3-2-1-62-04, p 14; 09.03.2006, 3-2-1-2-06, p 18).

13.3. Ülaltoodud kaalutlustel leiab kolleegium, et hagejal ei olnud üürilepingu erakorraliseks

ülesütlemiseks mõjuvat põhjust VÕS § 313 lg 1 II lause tähenduses. Hageja huvi vabaneda

enne ruumide üleandmist lepinguliste kohustuste täitmisest ei kaalunud üles kostja huvi lepingu

jätkumise ja sellest tulenevalt lepinguliste kohustuste täitmise vastu.

2-20-103487

14. Kuigi hagejal ei olnud VÕS § 313 lg 1 järgi alust üürilepingut etteteatamata üles öelda, oli

hagejal üürilepingu p 9.2.6 järgi õigus öelda kolmeks aastaks sõlmitud üürileping

ennetähtaegselt üles, teatades sellest kostjale kuus kuud ette.

Riigikohus on asunud seisukohale, et olukorras, kus pool on öelnud lepingu üles kokkulepitud

etteteatamistähtaega

järgimata,

saab

lugeda

lepingu

üles

öelduks

kokkulepitud

etteteatamistähtaja möödumisel (RKTKo 28.01.2021, 2-17-19494, p 14). Pooled leppisid

lepingu p-s 9.2.6 kokku, et hageja võib üürilepingu üles öelda, teatades sellest ette kuus kuud,

seejuures on nimetatud lepingupunktis kokku lepitud, et leping lõpetatakse täis kalendrikuuga.

Seega saab üürilepingu lugeda lõppenuks hageja 18.10.2019 ülesütlemisavalduse alusel, kuid

alles pärast lepingu p-s 9.2.6 ettenähtud ülesütlemistähtaja, s.o kuue kuu möödumist. Kuna

pooled on samuti lepingu p-s 9.2.6 kokku leppinud, et leping lõpetatakse täis kalendrikuuga,

siis lõppes leping 30.04.2020.

15. Arvestades seda, et hagejal ei olnud ülaltoodu kohaselt alust öelda üürilepingut

erakorraliselt etteteatamistähtaega järgimata üles ja üürileping tuleb lugeda ülesöelduks pärast

etteteatamistähtaja möödumist 30.04.2020, olid pooled kohustatud kuni lepingu lõppemiseni

täitma lepingust tulenevaid kohustusi.

II

16. Hageja nõuab hagis kostjalt tagatisraha (930 euro) tagastamist ja alates 07.01.2020 selle

tagastamisega viivitamise tõttu tekkinud viivist, tuginedes sellele, et ta ütles poolte sõlmitud

üürilepingu 18.10.2019 erakorraliselt üles. Kostja nõuab hagejalt kuue kuu üüri (3348 euro)

tasumist, tuginedes sellele, et hagejal ei olnud üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks

õiguslikku alust ja leping lõppes etteteatamistähtaja, s.o kuue kuu möödumisel. Kostja on oma

nõude hageja nõudega tasaarvestanud ning nõuab vastuhagis tasaarvestuse järel hagejalt

2418 euro tasumist.

17. Sõltumata sellest, millal üürileping lõppes, oli hagejal lepingu lõppedes iseenesest õigus

nõuda kostjalt tagatisraha tagastamist.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tasus kostjale üürilepingu p-s 7.6 sätestatud garantiitasu

930 eurot ja hagejal on lepingu lõppemise järel õigus nõuda selle tagastamist. Maakohtu otsuse

järgi on pooled ühel meelel selles, et makstud raha oli tagatisraha VÕS § 308 lg 1 tähenduses.

See ilmneb ka poolte maakohtu istungil esitatud selgitustest (dtl 131). Pooled ei ole

apellatsioonimenetluses vastupidist väitnud.

Kuigi tagatisraha reguleeriv VÕS § 308 kehtib üksnes eluruumi üürilepingu suhtes, ei tähenda

see seda, et muude üürilepingute puhul ei võiks tagatisraha maksmises kokku leppida.

Õiguskirjanduses on selgitatud, et muude üürilepingute puhul ei kehti VÕS §-st 308 tulenevad

erisused (VÕS II komm (2019), § 308, p 3.1). Samas ei vaidle pooled selle üle, et hageja võis

nõuda tagatisraha tagastamist pärast üürilepingu lõppemist (dtl 83). Seega mõistsid pooled, et

lepingu p-s 7.6 kokkulepitud garantiiraha on olemuslikult VÕS §-s 308 sätestatud tagatisraha,

mis tuleb üürilepingu lõppedes tagastada. Poolte üürileping lõppes 30.04.2020. Kuna

tagatisraha tagastamise kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud, oli hagejal õigus

nõuda tagatisraha tagastamist kostjalt mõistliku aja jooksul pärast lepingu lõppemist (VÕS § 82

lg 3 ja lg 7 III lause).

18. Arvestades seda, et üürileping lõppes 30.04.2020, oli kostjal õigus nõuda hagejalt kuni selle

ajani üüri tasumist.

2-20-103487

Pooled ei vaidle selle üle, et lepingu p-de 7.1 ja 8.3 järgi kohustus hageja tasuma kostjale alates

01.11.2019 iga kuu üüri 465 eurot, millele lisandub käibemaks, ega selle üle, et hageja ei ole

üüri tasunud. Seega on kostjal VÕS § 108 lg 1 ja § 271 alusel õigus nõuda kokkulepitud üüri

tasumist ajavahemiku 01.11.2019–30.04.2020 eest. Hageja ei ole kostja üüritasu arvutusele

vastuväiteid esitanud ning arvutus vastab lepingus kokkulepitud üüri suurusele (465×6+20%).

Seega on kostjal õigus nõuda hagejalt üüri (3348 euro) tasumist.

Hageja väited selle kohta, et ta ei pea kostjale üüri maksma, kuna ta ei kasutanud üüripinda, ei

anna alust asuda eeltoodust erinevale seisukohale. VÕS § 296 lg 1 järgi ei pea üürnik maksma

üüri ega kandma kõrvalkulusid ajavahemiku eest, mil ta ei saanud asja sihtotstarbeliselt

kasutada seetõttu, et üürileandja ei andnud asja tema kasutusse, kuid VÕS § 296 lg 3 kohaselt

peab üürnik maksma üüri ka aja eest, mil ta ei saanud asja kasutada temast oleneval põhjusel.

Riigikohtu praktika kohaselt ei ole VÕS § 296 lg 1 kohaldatav olukorras, kus üürnik on

üürilepingu kehtetult üles öelnud ning lõpetab üüripinna valdamise ja kasutamise. Sellisel juhul

tuleb lähtuda VÕS § 296 lg-s 3 sätestatust (RKTKo 05.05.2016, 3-2-1-179-15, p 19).

Ringkonnakohtu hinnangul kohaldub see põhimõte ka olukorras, kus hageja ütles lepingu üles

enne, kui saabus üüritud ruumide üleandmise kuupäev. Pooled ei vaidle selle üle, et üürilepingu

esemeks oleva üüripinna kasutusse andmise ajaks oli kokku lepitud 25.10.2019 (dtl 40), kuid

hageja väljendas 18.10.2019 (dtl 43), s.o enne seda soovi leping lõpetada. Hageja ei ole väitnud,

et ta oleks soovinud üüripinda kasutusse võtta, kuid see jäi kasutusse võtmata kostjast tuleneval

põhjusel. Seega ei saanud hageja kostjalt üüritud ruume kasutada temast endast oleneval

põhjusel, ning tal tuleb maksta üüri kuni etteteatamistähtaja möödumiseni.

19. Kuna ülaltoodu kohaselt oli kostjal hageja vastu üüri tasumise nõue (3348 eurot) ja hagejal

kostja vastu tagatisraha tagastamise nõue (930 eurot) ning kostja tasaarvestas kohtumenetluses

poolte vastastikused nõuded, ei ole ringkonnakohtul alust hagi rahuldada, sest hageja nõue on

tasaarvestusega lõppenud. Samuti ei ole hagejal tasaarvestuse tõttu õigust nõuda kostjalt viivist.

Küll aga tuleb rahuldada kostja üüri tasumise nõue ulatuses, milles see ei ole tasaarvestuse

tulemusena lõppenud (2418 eurot).

19.1. Kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või

täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) VÕS § 197 lg 1 järgi

oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus

täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. See tähendab, et nõue, millega

tasaarvestatakse, peab olema sissenõutav (tasaarvestaja peab saama nõuda teiselt poolelt

nõudele vastava kohustuse täitmist), ning nõue, mida tasaarvestatakse, peab olema täidetav

(RKTKo 28.09.2011, 3-2-1-60-11, p 28).

19.2. Kostjale kuuluv üüri tasumise nõue hageja vastu oli üürilepingu lõppemise ajaks

muutunud sissenõutavaks.

Lepingu p 7.3 järgi oli üüri tasumise maksetähtaeg 7 päeva alates arve kuupäevast. Kui

kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval

(VÕS § 82 lg 1). Hageja esitas 01.11.2019 novembrikuu eest üüriarve summaga 558 eurot

(koos käibemaksuga) maksetähtpäevaga 08.11.2019 ja 02.12.2019 detsembrikuu eest üüriarve

summaga 558 eurot (koos käibemaksuga) maksetähtpäevaga 09.12.2019. Seega kattuvad

arvetel märgitud maksetähtpäevad kokkulepitud kohustuse täitmise tähtajaga. Arved on

esitatud ka igal järgmisel kuul (dtl-d 61–65). Võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist, kui

täitmise tähtpäev või tähtaeg on möödunud (VÕS § 82 lg 7 II lause). Hageja vastu suunatud

kuue kuu üüri nõuete täitmise tähtajad saabusid ajavahemikus 2019. a november kuni 2020. a

aprill.

2-20-103487

19.3. Hagejale kuuluv tagatisraha tagastamise nõue oli täidetav alates üürilepingu lõppemisest.

Riigikohus on selgitanud, et üürilepingu sõlmimisel üürileandjale makstud tagatisraha

eesmärgiks on tagada üürileandja üürilepingust tulenevaid nõudeid üürniku vastu

(RKTKo 27.04.2010, 3-2-1-29-10, p 15). Kuigi siinsel juhul ei olnud pooled leppinud kokku

tagatisraha tagastamise korda, sai tagatisraha eesmärgist ja olemusest tulenevalt tagatisraha

tagastamise kohustus tekkida ja seega olla täidetav pärast lepingu lõppemist. Poolte üürileping

lõppes 30.04.2020. Kuna tagatisraha tagastamise kohustuse täitmise tähtpäeva või tähtaega ei

ole kindlaks määratud, siis tekkis hagejal õigus nõuda tagatisraha tagastamist ja kostjal

kohustus tagatisraha hagejale tagastada mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu

lõppemist (VÕS § 82 lg 3 ja lg 7 III lause).

19.4. Kuna kostja nõue oli muutunud sissenõutavaks ja hagejal oli nõue kostja vastu, võis kostja

tasaarvestada hageja tagatisraha nõude (930 eurot) enda üürinõudega (3348 eurot), ning

tasaarvestuse tulemusena lõppesid VÕS § 197 lg 2 järgi poolte nõuded kattuvas ulatuses

tagasiulatuvalt alates ajast, mil neid võis tasaarvestada. Arvestades seda, et kostja üüri tasumise

nõue oli üürilepingu lõppemise ajaks muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks ning lepingu

lõppedes oli kostjal õigus tagastada hagejale tagatisraha, tekkis tasaarvestuse olukord kohe

pärast lepingu lõppemist ning alates sellest ajast saab lugeda tagatisraha tagastamise kohustuse

VÕS § 197 lg 2 alusel täidetuks. Seega oli tasaarvestuse tulemusena tagatisraha tagastamise

nõue enne selle sissenõutavaks muutumist lõppenud ning kostja ei ole tagatisraha tagastamise

kohustuse täitmisega viivitanud ega pea maksma hagejale viivist. Kuna hageja nõuded kostja

vastu on lõppenud, ei ole ringkonnakohtul alust hagi kostja vastu rahuldada.

19.5. Ulatuses, milles kostja üüri tasumise nõue ei lõppenud (2418 eurot) tasaarvestuse

tulemusena, on kostjal endiselt õigus nõuda hagejalt selle tasumist. Seetõttu tuleb kostja

vastuhagi rahuldada.

19.6. Kuigi kostja märkis 24.05.2023 ringkonnakohtule esitatud seisukoha p-s 2.2, et kui

ringkonnakohus vastuhagi rahuldab, siis tuleks arvestada ka tema 27.10.2020 esitatud vastuhagi

p 23 alapunktis 3 esitatud viivise nõuet, ei ole kostja kohtumenetluses viivise nõuet esitanud.

Kostja tegi 27.10.2020 menetlusdokumendi p-s 23 hagejale kompromissiettepaneku ning

märkis, et kui hageja ei nõustu kompromissiga, võib kostja nõuda hagejalt viivist (dtl-d 86–87),

viivisenõuet ei ole aga kostja esitanud. Kostja vastuhagis esitatud nõuded on eraldi välja toodud

27.10.2020 menetlusdokumendi alguses ning selle järgi on kostja palunud hagejalt välja mõista

üksnes üüri 2418 eurot (dtl-d 81–82). Ka maakohtu 06.09.2021 istungil kinnitas kostja, et ta ei

ole viivisenõude osas tasunud riigilõivu ega ole sellist nõuet esitanud (vt maakohtu 06.09.2021

istungi protokolli ajamärge 00:57:04, dtl 173). Kohus ei või TsMS § 439 järgi teha otsust nõude

kohta, mida ei ole esitatud.

20. Ülaltoodud põhjendusi arvestades rahuldab kolleegium apellatsioonkaebuse, tühistab

maakohtu otsuse ja teeb asjas ise uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ja rahuldab

vastuhagi.

III

21. Hagi rahuldamata jätmise ja vastuhagi rahuldamise tõttu jäävad poolte maa- ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Menetluskulude

jaotust saab TsMS § 178 lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

2-20-103487

22. Lähtudes Riigikohtu 20.04.2016 otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning

TsMS § 177 lg-st 2, määrab asja lahendanud maakohus hüvitatavate menetluskulude suuruse

kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

23. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et kostja on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel

ettenähtust enam riigilõivu ning tal on õigus nõuda selle tagastamist.

Kostja apellatsioonkaebuse hind on TsMS § 137 lg 2 I lause kohaselt 3438,66 eurot. Sellise

hinnaga kaebuselt tuli kaebuse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg-te 1

ja 15 ning lisa 1 alusel tasuda riigilõivu 300 eurot. Kostja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel

riigilõivu 450 eurot (dtl 219).

Kostjal on TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel õigus taotleda kohtult apellatsioonkaebuse esitamisel

enam tasutud riigilõivu tagastamist. Vastavalt TsMS § 150 lg-le 4 tagastab riigilõivu kohus,

kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu

tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Riigilõiv tagastatakse menetlusosalisele, kes selle pidi

tasuma, või tema korraldusel muule isikule. TsMS § 150 lg 6 kohaselt lõpeb riigilõivu

tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte

enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Riigilõivu tagastamise taotluses tuleb märkida

andmed arvelduskonto kohta, kuhu soovitakse riigilõivu tagastamist.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Maris Kuurberg, Gea Lepik