3-22-1147/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kaupo Kruusvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

05.06.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1147

Haldusasi

X. X ja Y. Y kaebus Maksu- ja Tolliameti 28.02.2022

maksuotsuste nr 12.2-3/055590-14 ja nr 12.2-3/055591-4

ning 22.04.2022 vaideotsuse nr 6-1/5125-2 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – X. X ja Y. Y, volitatud esindaja vandeadvokaat

Villy Lopman

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Aiki

Meister

Asja läbivaatamine

28.03.2023

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X. X ja Y. Y kaebus osaliselt.

2. Tühistada Maksu- ja Tolliameti 28.02.2022 maksuotsus nr 12.2-3/055590-14 osas,

millega suurendati X. X perioodi 2018. a füüsilise isiku tulu muu vara võõrandamisest

130 986,16 euro võrra ning sellega seonduvat tulumaksukohustust.

3. Tühistada Maksu- ja Tolliameti 28.02.2022 maksuotsus nr 12.2-3/055591-4 osas,

millega suurendati Y. Y perioodi 2018. a füüsilise isiku tulu muu vara võõrandamisest

131 059,60 euro võrra ning sellega seonduvat tulumaksukohustust.

4. Tühistada Maksu- ja Tolliameti 22.04.2022 vaideotsus nr 6-1/5125-2 osas, millega

jäeti rahuldamata X. X ja Y. Y vaie Maksu- ja Tolliameti 28.02.2022 maksuotsuste nr

12.2-3/055590-14 ja nr 12.2-3/055591-4 kehtetuks tunnistamiseks käesoleva kohtuotsuse

resolutsiooni punktides 2 ja 3 toodud mahus.

5. Ülejäänud osas jätta X. X ja Y. Y kaebus rahuldamata.

6. Mõista Maksu- ja Tolliametilt X. X ja Y. Y kasuks välja menetluskulud 5877 eurot.

Menetlusosaliste ülejäänud menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 05.07.2023 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

3-22-1147

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) alustas 29.04.2021 korraldusega nr 12.2-3/055590-1 X. X

maksustamisperioodide 2018. a ja 2019. a füüsilise isiku tulumaksu deklareerimise ja

tasumise õigsuse kontrolli. Kontrolli käigus tuvastatud maksustamise seisukohalt tähendust

omavad faktilised ja õiguslikud asjaolud on kajastatud MTA 21.12.2021 kontrolliaktis nr

12.2-3/055590-11.

2. MTA alustas 29.04.2021 korraldusega nr 12.2-3/055591-1 Y. Y maksustamisperioodide

2018. a ja 2019. a füüsilise isiku tulumaksu deklareerimise ja tasumise õigsuse kontrolli.

Kontrolli käigus tuvastatud maksustamise seisukohalt tähendust omavad faktilised ja

õiguslikud asjaolud on kajastatud MTA 21.12.2021 kontrolliaktis nr 12.2-3/055591-3.

3. X. X ja Y. Y esitasid 17.01.2022 ühise eriarvamuse MTA 21.12.2021 kontrolliaktidele nr

12.2-3/055590-11 ja nr 12.2-3/055591-3.

4. MTA 28.02.2022 maksuotsusega nr 12.2-3/055590-14 (mille lahutamatuks osaks on

MTA 21.12.2021 kontrolliakt nr 12.2-3/055590-11) kohustati X. Xa tasuma maksusumma

28 208,08 eurot, samuti nõuti tagasi ettemaksukontole täidetud ja muude nõuetega

tasaarveldatud 2018. a füüsilise isiku tuludeklaratsiooni (FIDEK) alusel enammakstud

tulumaks 55,34 eurot. MTA suurendas kontrolli tulemusel perioodi 2018. a füüsilise isiku tulu

muu vara võõrandamisest 137 931,57 (6945,41 + 130 986,16) euro võrra (2018. a FIDEK-i

vorm A rida 6.3) ning tulumaksukohustust 28 208,08 euro võrra.

1)

X. X pangakonto väljavõttelt nähtub, et X. X on kontrolliperioodil teinud tehinguid

endaga seotud osaühinguga X. X (X. X OÜ; X. X on alates 23.06.1996 juhatuse liige): X. X

OÜ on teinud X. Xle kandeid kokku summas 350 800 eurot ning X. X on äriühingule kandnud

kokku 850 eurot. X. X selgitas, et X. X OÜ poolt talle kantud summast moodustas ühe osa

Aia tn 6, Tallinn (Aia kinnistu) eest võlgu olev summa ja teise osa Voorimehe tn 7, Tallinn

(Voorimehe kinnistu) eest võlgu olev summa. Maksumenetluses on selgunud, et X. ja Y. Y

omandasid 23.02.2014 ühisomandisse ½ suuruse mõttelise osa Aia kinnistust hinnaga 395 000

eurot ning võõrandasid 04.01.2016 ¼ suuruse mõttelise osa Aia kinnistust X. X OÜ-le

hinnaga 197 500 eurot. X. ja Y. Y omandasid 21.06.2010 ühisomandisse Voorimehe kinnistu

ostuhinnaga 3 400 000 krooni (ca 217 299,60 eurot) ning võõrandasid 23.02.2015 ½ suuruse

mõttelise osa Voorimehe kinnistust X. X OÜ-le hinnaga 108 650 eurot. Ülejäänud summa

(350 800 – 197 500 – 108 650 = 44 650) kohta selgitas X. X, et tegemist oli jooksvalt X. X

poolt X. X OÜ-le antud arvelduslaenu tagastusega. X. X OÜ jättis nii 2016. kui ka 2015. a-l

2(17)

3-22-1147

toimunud tehingute eest tasumata: tasumine toimus kontrolliperioodil peale seda, kui

Voorimehe kinnistu võõrandati 16.11.2018 MOHO Real Estate OÜ-le hinnaga 480 000 eurot.

2)

MTA tuvastas, et 2015. a-l Voorimehe kinnistust ½ suuruse mõttelise osa X. X OÜ-le

võõrandamise eesmärk oli vältida füüsilise isiku tasandil tekkivat maksukohustust, mis oleks

kaasnenud 2018. a-l Voorimehe kinnistu võõrandamisega. Seepärast said kinnistu omanikest

füüsilised isikud (X. ja Y. Y) võõrandamisel tulu vaid soetusmaksumuse vääringus ning kogu

kasum laekus äriühingusse. X. X on saanud kontrollitaval perioodil Voorimehe kinnistu

võõrandamisest deklareerimisele kuuluvat kasu summas 130 986,16 eurot [(480 000 – 217

299,60 – 581,2) / 2 – 73,44], mis kuulub deklareerimisele 2018. a FIDEK-i vormil A, real 6.3

(muu vara võõrandamine). MTA seisukoht tugineb alljärgneval: X. X selgitused Voorimehe

kinnistu müügist saadud tulu osas on menetluse käigus olnud muutuvad; X. X OÜ-l puudusid

vahendid, millest ½ suurune osa Voorimehe kinnistust soetada; Voorimehe kinnistust ½

suurune osa võõrandati X. X OÜ-le 5 aastat peale kinnistu algselt soetamist soetusmaksumuse

vääringus; X. X OÜ raamatupidamiskanded on kontrollimatud, ebausaldusväärsed ja ei

kinnita X. X selgitusi; puuduvad muud alused, miks Voorimehe kinnistu võõrandamine oleks

pidanud olema maksuvaba. Seega oli X. Xl kohustus Voorimehe kinnistu võõrandamisest

saadud kasu 2018. a FIDEK-il deklareerida ja saadud kasult tulumaks tasuda. Õiguslik alus:

tulumaksuseaduse (TuMS) § 4 lg 1, § 12 lg 1 p 3, § 15 lg 1, § 36 lg 1, § 37 lg 1, § 38 lg 1, § 44

lg 1; maksukorralduse seaduse (MKS) § 84.

3)

X ja Y. Y soetasid 30.10.2017 ühisomandisse hoonestamata Lääne tee kinnistu hinnaga

107 000 eurot. X ja Y. Y võõrandasid 02.01.2018 Lääne tee kinnistu müügihinnaga 121 000

eurot, millest 87 000 eurot kanti X. X pangakontole ja 14 000 eurot vahendustasuna PRIISLE

KOMMERTS OÜ (Priisle Kommerts OÜ) pangakontole. Äriregistri andmetel on X. ja Y. Y

alates 31.05.2016 Priisle Kommerts OÜ ainsad juhatuse liikmed. Menetluse käigus selgitas

X. X, et Priisle Kommerts OÜ tegeles Lääne tee kinnistule ostja leidmisega, pani üles

kuulutusi, näitas kinnistut potentsiaalsetele ostjatele ja tegeles paberimajandusega. Vahendus-

tasu hind kujunes kokkuleppel ning kuna X. X on Priisle Kommerts OÜ juhatuse liige, siis

otsustas X. X, kui palju oleks mõistlik vahendustasuna maksta. MTA tuvastas, et X. X on

saanud kontrollitaval perioodil Lääne tee kinnistu võõrandamisest täiendavat tulu summas

6945,41 eurot [(14 000 / 2) – 54,59], mida ei ole deklareerinud 2018. a FIDEK-il. Tegemist on

X. X kinnisvara võõrandamisest saadud kasuga, mis kuulub deklareerimisele 2018. a FIDEK-i

vormil A, real 6.3 (muu vara võõrandamine). Menetluse käigus ei leidnud tõendamist, et X.

Xga seotud äriühing oleks tegelenud kinnistu müügiga, millest tulenevalt oli 6945,41 euro

näol tegemist X. X tuluga, mis kanti X. Xga seotud äriühingu pangakontole. MTA seisukoht

tugineb alljärgneval: Priisle Kommerts OÜ-s ei olnud töötajaid; Priisle Kommerts OÜ ei

teinud kinnistu müügiks kulutusi; puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et Priisle Kommerts OÜ

oleks kinnistu võõrandamisega tegelenud; väide, et Priisle Kommerts OÜ tegi Lääne tee

kinnistu võõrandamiseks selliseid tegevusi, mis ei eeldanudki kulude tegemist, on

paljasõnaline Seega oli X. Xl kohustus Lääne tee kinnistu võõrandamisest saadud kasu 2018.

a FIDEK-il deklareerida ja saadud kasult tulumaks tasuda. Õiguslik alus: TuMS § 4 lg 1, § 12

lg 1 p 3, § 36 lg 1, § 44 lg 1.

5. MTA 28.02.2022 maksuotsusega nr 12.2-3/055591-4 (mille lahutamatuks osaks on

MTA 21.12.2021 kontrolliakt nr 12.2-3/055591-3) kohustati Y. Ya tasuma maksusumma

27 611,92 eurot. MTA suurendas kontrolli tulemusel perioodi 2018. a füüsilise isiku tulu muu

vara võõrandamisest 138 059,60 (7000 + 131 059,60) euro võrra (2018. a FIDEK-i vorm A

rida 6.3) ning tulumaksukohustust 27 611,92 euro võrra.

1)

Y. Y pangakonto väljavõttelt nähtus, et Y. Yle on 02.01.2018 laekunud notarilt 20

000 eurot Lääne tee kinnistu võõrandamisest. X. X maksumenetluse käigus on ilmnenud, et

3(17)

3-22-1147

tema pangakontole on kontrolliperioodil laekunud temaga seotud äriühingust X. X OÜ kokku

350 800 eurot.

2)

X. X OÜ soetas 23.03.2015 X. Xlt ja Y. Ylt ½ suuruse osa Voorimehe kinnistust hinnaga

108 650 eurot. MTA tuvastas, et 2015. a-l Voorimehe kinnistust ½ suuruse mõttelise osa X. X

OÜ-le võõrandamise eesmärk oli vältida füüsilise isiku tasandil tekkivat maksukohustust, mis

oleks kaasnenud 2018. a-l Voorimehe kinnistu võõrandamisega. Seepärast said kinnistu

omanikest füüsilised isikud (K ja X. X) võõrandamisel tulu vaid soetusmaksumuse vääringus

ning kogu kasum laekus äriühingusse. Y. Y on saanud kontrollitaval perioodil Voorimehe

kinnistu võõrandamisest deklareerimisele kuuluvat kasu summas 131 059,60 eurot

[(480 000 – 217 299,60 – 581,2) / 2], mis kuulub deklareerimisele 2018. a FIDEK-i vormil A,

real 6.3 (muu vara võõrandamine). MTA seisukoht tugineb alljärgneval: Y. Y selgitused

Voorimehe kinnistu müügist saadud tulu osas on menetluse käigus olnud muutuvad; X. X

OÜ-l puudusid vahendid, millest ½ suurune osa Voorimehe kinnistust soetada; Voorimehe

kinnistust ½ suurune osa võõrandati X. X OÜ-le 5 aastat peale kinnistu algselt soetamist

soetusmaksumuse vääringus; X. X OÜ raamatupidamiskanded on kontrollimatud,

ebausaldusväärsed ja ei kinnita Y. Y selgitusi; puuduvad muud alused, miks Voorimehe

kinnistu võõrandamine oleks pidanud olema maksuvaba. Seega oli Y. Yl kohustus Voorimehe

kinnistu võõrandamisest saadud kasu 2018. a FIDEK-il deklareerida ja saadud kasult tulumaks

tasuda. Õiguslik alus: TuMS § 4 lg 1, § 12 lg 1 p 3, § 15 lg 1, § 36 lg 1, § 37 lg 1, § 38 lg 1, §

44 lg 1; MKS § 84.

3)

K. ja X. X võõrandasid 02.01.2018 ühisomandis olnud Lääne tee kinnistu müügihinnaga

121 000 eurot, millest 14 000 eurot kanti vahendustasuna Priisle Kommerts OÜ pangakontole.

Äriregistri andmetel on K. ja X. X alates 31.05.2016 Priisle Kommerts OÜ ainsad juhatuse

liikmed. MTA tuvastas, et Y. Y on saanud kontrollitaval perioodil Lääne tee kinnistu

võõrandamisest täiendavat tulu summas 7000 eurot (14 000 / 2), mida ei ole deklareerinud

2018. a FIDEK-il. Tegemist on Y. Y kinnisvara võõrandamisest saadud kasuga, mis kuulub

deklareerimisele 2018. a FIDEK-i vormil A, real 6.3 (muu vara võõrandamine). Menetluse

käigus ei leidnud tõendamist, et Y. Yga seotud äriühing oleks tegelenud kinnistu müügiga,

millest tulenevalt oli 7000 euro näol tegemist Y. Y tuluga, mis kanti edasi Y. Yga seotud

äriühingu pangakontole. Seega oli Y. Yl kohustus Lääne tee kinnistu võõrandamisest saadud

kasu 2018. a FIDEK-il deklareerida ja saadud kasult tulumaks tasuda. Õiguslik alus: TuMS §

4 lg 1, § 12 lg 1 p 3, § 36 lg 1, § 44 lg 1.

6. MTA jättis 22.04.2022 vaideotsusega nr 6-1/5125-2 rahuldamata Y. Y ja X. X ühise

29.03.2022 vaide MTA 28.02.2022 maksuotsuste nr 12.2-3/055590-14 ja nr 12.2-3/055591-4

kehtetuks tunnistamiseks.

1)

X ja Y. Y ning X. X OÜ võõrandasid 16.11.2018 nende kaasaomandis olnud Voorimehe

kinnistu hinnaga 480 000 eurot, millest 54 325 eurot kanti X. X kontole, 54 325 eurot Y. Y

kontole, 311 350 eurot X. X OÜ kontole ning ülejäänud 60 000 eurot kohustus ostja kandma

kolme pangapäeva jooksul X. X OÜ kontole. Lepingu kohaselt on Voorimehe kinnistu

oluliseks osaks elamu, mis on kapitaalremonti vajavas seisukorras. Kokkuvõtvalt järeldub, et

X ja Y. Y soetasid Voorimehe kinnistu 21.06.2010 hinnaga 217 299,60 eurot, võõrandasid

sellest ½ hinnaga 108 650 eurot, mis moodustab 50% algsest ostuhinnast ning said

võõrandamise tulemusena kokku 108 650 eurot. X ja Y. Y üritavad väita, et nad füüsiliste

isikutena Voorimehe kinnistu võõrandamisest kasu ei saanud, kuigi sama kinnistu võõrandati

algsest ostuhinnast oluliselt suurema summa eest ja tegelik kasu oli 262 700,40 eurot (480 000

– 217 299,60). X ja Y. Y versiooni kohaselt oli kasu saajaks X. X OÜ, millest viimane tasus X

ja Y. Yle Aia ja Voorimehe kinnistute soetamisel tasumata jäänud summad.

4(17)

3-22-1147

2)

Aia kinnistust ¼ suuruse mõttelise osa ja Voorimehe kinnistust ½ suuruse mõttelise osa

võõrandamisel puudus X ja Y. Y jaoks majanduslik eesmärk, kuna X. X OÜ kinnistute

soetamisel kokkulepitud ostuhinda ei tasunud ning ei realiseerunud ka väidetav eesmärk, et X.

X OÜ oleks Voorimehe kinnistul asuvat elamut remontinud. X. X OÜ 2015. a ja 2016. a

majandusaasta aruannetes kinnisvarainvesteeringud ei kajastu, mis samuti viitab sellele, et

pooltel puudus subjektiivne tahe tehingute tegemiseks. Seega pidi tehingutel olema mingi muu

eesmärk ja maksuhaldur on asunud põhjendatult seisukohale, et vaidlusaluste kinnistute

mõtteliste osade võõrandamise eesmärgiks oli maksude tasumisest kõrvalehoidumine MKS §

84 tähenduses. Selles asjas on ilmne, et maksueelise kirjeldatud tehingute tulemusena said X

ja Y. Y. Ebatavaliseks saab pidada seda, et X ja Y. Y võõrandasid 21.06.2010 soetatud

Voorimehe kinnistust ½ suuruse mõttelise osa ca 5 aastat peale soetamist 50%-lise

soetamismaksumusega teades, et kinnisvara hinnad ajas tõusevad ning arvestades vaidlusaluse

kinnisvara atraktiivset asukohta Tallinna vanalinnas. Poolte kokkulepitud tingimustel oli

tehingut võimalik teha üksnes seetõttu, et tegemist oli seotud isikutega, kellele ostuhind ja

selle eest tasumine olulised ei olnud. X ja Y. Y jaoks oli oluline kindlustada endale

maksueelise saamine kinnistu võõrandamise korral eeldusel, et võõrandamine toimub

sõltumatule kolmandale osapoolele turuhinnast lähtuvalt. Faktilistest asjaoludest nähtuvalt see

nii oligi.

3)

Usutav on X. X seletus selle kohta, et Voorimehe kinnistu soetati investeeringu

eesmärgil. Kahtlemata ei ole investeeringu eesmärk saavutatud olukorras, kus X ja Y. Y

võõrandasid 23.02.2015 ½ suuruse mõttelise osa Voorimehe kinnistust seotud isikule 50%

soetamismaksumusega, st ilma tulu saamata. Sama kordus 16.11.2018 kinnistu võõrandamisel

MOHO Real Estate OÜ-le, kui kogu kinnistu võõrandamisest saadud kasu laekus X. X OÜ-le

ning X ja Y. Y väidetav tulu piirdus summaga, millega sama kinnistu 21.06.2010 soetati. See

ilmestab, mis eesmärki kandis 23.02.2015 tehtud tehing ehk selliselt toimides loodeti tulu

saajana näidata X. X OÜ-d ja vabaneda tulumaksu tasumisest füüsilise isiku tasandil. X ja Y.

Y ei ole andnud usutavat seletust selle kohta, mis põhjusel nad investeeringust loobusid ega

selle kohta, mis põhjusel võõrandasid ½ suuruse mõttelise osa endaga seotud äriühingule,

piirdudes vastusega, et lihtsalt võõrandasid, kuna see pole keelatud.

4)

Nõustuda saab X ja Y. Yga selles, et tehingud seotud isikute vahel ei ole keelatud. Samas

MKS § 84 kohaldamine eeldab tehingu tegeliku sisu väljaselgitamist. Riigikohus on

haldusasjades nr 3-3-1-23-09 ja 3-3-1-52-09 pakkunud välja võimaliku loetelu olulistest

teguritest, mis peaksid kogumis tõendama väidetava tehingu kohase majandusliku sisu

puudumist ja seeläbi maksudest kõrvalehoidumist ehk n.ö kuritarvitamist. See ei tähenda, et

kõik loetletud tegurid peaksid konkreetses asjas samaaegselt esinema. X ja Y. Y on pidanud

oluliseks näiteks tehingute kiirust, mida selles asjas ei esine, jättes tähelepanuta muud olulised

tegurid, mis just selles asjas esinevad (tehingu osapoolte seotus, tehingute jada etteplaneeritus,

tehingute ebakohasus, ebakohane õiguslik kujundus annab makseelise, mõistliku põhjenduse

puudumine ebakohase kujunduse kasutamiseks). Selles asjas on maksuhaldur lugenud

ebakohaseks tehinguks 23.02.2015 toimunud kinnistu müügitehingu. See tähendab, et kui X ja

Y. Y füüsiliste isikutena oleksid 16.11.2018 võõrandanud Voorimehe kinnistu, oleks neil

tulnud vara võõrandamisel saadud kasult tasuda tulumaksu. Kaasates aga tehingusse seotud

äriühingu X. X OÜ, lootsid X ja Y. Y kogu kinnistu võõrandamisest saadud kasu jätta endaga

seotud äriühingusse, kust see väidetava laenu tagastusena liikus tagasi X ja Y. Yle. Olukorras,

kus õiguse kujundusvõimaluste kuritarvitamine on tuvastatud ehk isiku tegevus vastabki MKS

§ 84 tunnustele ja tegemist on maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil tehtud tehinguga, on

ühtlasi tõendatud, et isiku tegevus oli tahtlik. Riigikohtu praktika kohaselt võrdub mõistlike

põhjenduste puudumine tahtlusega. Eelnev tähendab ühtlasi seda, et aset leidnud tehing

maksustatakse selle tegeliku majandusliku sisu, mitte tehingule antud ebaõige õigusliku vormi

5(17)

3-22-1147

järgi. Kokkuvõttes on maksuhaldur põhjendatult leidnud, et Voorimehe kinnistu võõrandasid

X ja Y. Y füüsiliste isikutena ning 23.02.2015 tehing oli tehtud vaid maksudest

kõrvalehoidumise eesmärgil.

5)

Teine maksuotsuses käsitletud episood puudutab Lääne tee kinnistu võõrandamisest

saadud kasu, mille X ja Y. Y on jätnud deklareerimata ja tulumaksu tasumata. Vaidlust ei ole

selles, et X ja Y. Y soetasid 30.10.2017 ühisomandisse hoonestamata Lääne tee kinnistu

hinnaga 107 000 eurot. Soetamise eesmärgina on lepingus nimetatud soovi ehitada kinnistule

elamu. 02.01.2018 kinnistu müügilepinguga võõrandasid X ja Y. Y Lääne tee kinnistu

hinnaga 121 000 eurot, millest 14 000 eurot kanti Priisle Kommerts OÜ pangakontole

selgitusega: Tallinn, Lääne tee 8a vahendustasu. Vaidlust ei ole selles, et X ja Y. Y on Priisle

Kommerts OÜ osanikud ja juhatuse liikmed, seega on tegemist seotud isikutega.

Kontrollimisel esitas X. X Priisle Kommerts OÜ 02.01.2018 arve nr 10 summas 14 000

eurot selgitusega „Lääne tee 8a vahendustasu“ ja arvelt nähtuvalt on see esitatud Lääne

kinnistu ostjale G. G-le, kuigi väidetava teenuse saajad olid hoopis X ja Y. Y. Priisle

Kommerts OÜ 2017. a majandusaasta aruandest nähtuvalt on summa 14 000 eurot kajastatud

nõudena ostjate vastu. MTA eeldab, et tegemist on vaidlusaluse summaga, mis on Priisle

Kommerts OÜ raamatupidamises nõudena üles võetud enne arve väljastamist. Vaidlusalusel

arvel on toodud Priisle Kommerts OÜ käibemaksukohustuslaste registri (KMKR) nr

EE102251634, mis kuulus Priisle Kommerts OÜ-le ajavahemikul 01.05.2020-26.07.2021. X.

X esitas maksuhaldurile kõnesoleva arve 11.06.2021, st ajal, mil Priisle Kommerts OÜ oli

käibemaksukohustuslasena registreeritud. Seega ei saanud Priisle Kommerts OÜ 02.01.2018

arvel kajastada KMKR numbrit, mis omistati talle alles 01.05.2020. Eeltoodu põhjal on

ilmselge, et vaidlusalune arve on koostatud tagantjärele, mitte arvel näidatud kuupäeval.

Sellest omakorda järeldub, et arvel näidatud teenust tegelikkuses ei osutatud ning fiktiivse

arve koostamise eesmärgiks oli X ja Y. Y tulumaksu tasumise vältimine kinnistu

võõrandamisest saadud kasult.

6)

Lisaks leidis kontrollimisel tõendamist, et Lääne tee kinnistu müügikuulutused avaldas ja

nende eest tasus X. X füüsilise isikuna ja tasutud summad on maksuhaldur vara

võõrandamisest saadud kasu maksustamisel arvesse võtnud. X ja Y. Y versiooni

vahendusteenuse osutamisest seab kahtluse alla seegi, et vahedustasu suurus kattub täpselt

summaga, mille X ja Y. Y Lääne tee kinnistu võõrandamisest kasuna said ja seda ei saa

pidada juhuslikuks kokkusattumuseks. Liiatigi on X. X maksuhalduri küsimusele

vahendustasu hinna kujunemise kohta vastanud, et kuna Priisle Kommerts OÜ oli X. X enda

firma, siis põhimõtteliselt otsustas tema ise, kui palju oleks mõistlik vahendustasu maksta.

Seda X. X ka tegi, kui otsustas vahendustasu hinnaks määrata summa, mis võrdus kinnistu

võõrandamisest saadud kasuga ilma, et vahendusteenuse osutamine oleks tõendamist leidnud.

7)

X ja Y. Y eksivad selles, et maksuhaldur on asunud maksustama 2015. a ja 2016. a

tehingutega seotud asjaolusid. Tehingud, millest saadud kasu maksuhaldur maksustas,

toimusid 2018. a-l ja kuulusid deklareerimisele residendist füüsilise isiku 2018. a.

tuludeklaratsioonis, mille esitamise tähtaeg oli 31.03.2019. Kuna maksu määramisel on

maksuhaldur põhjendatult leidnud, et X ja Y. Y on jätnud Voorimehe ja Lääne tee kinnistute

võõrandamisest saadud kasu tahtlikult deklareerimata, siis kohaldub maksu määramisel viie

aastane aegumistähtaeg.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. X. X ja Y. Y esitasid 23.05.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud

13.03.2023) MTA 28.02.2022 maksuotsuste nr 12.2-3/055591-4 ja nr 12.2-3/055590-14 ning

22.04.2022 vaideotsuse nr 6-1/5125-2 tühistamiseks.

6(17)

3-22-1147

1)

Kaebajad pole kinnistute võõrandamisest saanud tulu. Asjas ei saa rääkida tulu

tekkimisest TuMS-i tähenduses. TuMS tulu mõistet ei defineeri ja tulu tekkimise kriteeriume

ei loetle. Õiguskirjanduses on sõnastanud järgmised tulu tekkimise kriteeriumid: tulu peab

olema rahaliselt hinnatav; rahaline sissetulek peab olema tagastamatu; tulu peab olema

realiseeritud. Antud asjas on maksuhaldur eksinud tagastamatu tulu kriteeriumi mõttes. Tulu

saaja vara peab sissetuleku saamisel suurenema. Kui aga isikule tekkinud laekumine ei ületa

seotusmaksumust, siis ei ole tegemist tuluga. Seega on maksuotsused vastuolus TuMS § 37 ja

§ 38 regulatsiooniga ja maksustavad maksust vabastatud laekumist.

2)

Riigikohtu praktika kohasel peab maksukohustuslasel olema vabadus teha tema poolt

valitud toiminguid, arvestades muu hulgas maksunduslike kaalutlustega, ning kellelgi ei ole

kohustust korraldada oma tegevust viisil, millega kaasneb kõrgem maksukoormus. MKS § 84

rakendamise eeldustena on vaja tuvastada järgmiste kriteeriumite olemasolu: a) maksunorm,

millest on maksukohustuslane püüdnud kõrvale hoiduda; b) maksudest kõrvalehoidumise

eesmärgil tehtud tehing või toiming; c) tehingu või toimingu tegeliku majandusliku sisuga

vastavuses olev tehing või toiming. Kõik need eelkriteeriumid peavad olema täidetu maksu-

kohustuslase poolt tahtlikult. Nimetatud MKS § 84 kriteeriumite juurde minnakse aga alles

siis, kui maksuhaldur on teinud kindlaks selle, et võib esineda maksunormide kuritarvitamise

eesmärgil tehtud moonutatud juriidilise vormiga toiming või tehing, millega on

maksukohustuslane püüdnud saavutada keelatud maksueelist. Soetusmaksumuse normi

kohaldamine ei ole aga maksueelis. MKS § 84 kohaldamine ei muuda fakti, et kaebajatele on

X. X OÜ poolt tasutud summad, milleks äriühing oli kohustatud 2015. a ja 2016. a

müügilepingute alusel. MKS § 84 abil ei saa muuta fakti, et varasemalt tehtud müügitehingud

olid varem täitmata ja need täideti hiljem. MKS § 84 abil ei saa muuta fakti, et kaebajad on

müünud ära kaks kinnistut ja neile on tasutud summa, mis ei ületa soetusmaksumust. MKS §

84 kohaldamine on vastuolus Riigikohtu praktikaga. Riigikohus on lugenud

maksuneutraalseks vara müügi endaga seotud äriühingule ja seda isegi sellisel juhul, kui vara

edasi müük kolmandale isikule oleks toimunud väga lühikese aja jooksul (vt nt Riigikohtu

otsus asjas nr 3-3-1-23-09). Antud asjas toimus kahe kinnistu võõrandamine kaebajate poolt

endaga seotud isikule 2015. a-l ja 2016. a-l, kuid alles 2018. a-l võõrandas X. X OÜ vaid ühe

soetatud kinnistu (Voorimehe) edasi kolmandale isikule. Aia kinnistu müüki kontrolliperioodil

ei toimunud. Juriidiliselt objektiivne ja ümberlükkamatu fakt on see, et notariaalse kinnistu

müügitehingu tulemusel on kaebajate asjaõiguslik omand vastavas ulatuses üle läinud ostjale.

Maksuhaldur rakendab asjas MKS § 84 regulatsiooni, kuid pole tuvastanud MKS § 84

kohaldamise eeldusi. MKS § 84 kaudu ei saa luua juurde uusi maksuobjekte ja maksunorme.

3)

Sisutu on maksuhalduri väide, et selgitused Voorimehe kinnistu müügist saadud tulu osas

on menetluse käigus olnud muutuvad. Küsimuse all on majanduslike faktide – 2015. a ja

2016. a kinnistute müügist laekunud summad – tuvastamine ja määratlemine

seotusmaksumusena. Etteheide, et X. X OÜ-l puudusid vahendid, millest ½ suurune osa

Voorimehe kinnistust soetada, ei oma mingit õiguslikku tähendust. Kohustustega täitmisega

viivitamine ei tähenda, et mingi tehing on näilik. Pealegi on fakt see, et kinnistute

müügitehingute eest on hiljem toimunud tasumine. Siirdehinna regulatsioon ei kehti füüsiliste

isikute poolt tehtud tehingutele (TuMS § 50 lg 4). Seega oleks võinud kaebajad nimetatud

kinnistud nt ära kinkida või teha nendega mitterahalise sissemakse. Kehtiva õiguse alusel

puudub õiguslik alus heita füüsilisele isikule ette enda varaga tehtud tehingute hinda.

Maksuhaldur ei saa nõuda, et inimene peaks tegema tehinguid kõrgema hinnaga. Selleks

puudub õiguslik alus. Väide, et X. X OÜ raamatupidamiskanded on kontrollimatud,

ebausaldusväärsed ja ei kinnita kaebajate selgitusi, on asjakohatud. Maksuhalduril on olemas

andmed selle kohta, mis hinnaga tehti 2015. a-l ja 2016. a-l kinnistute võõrandamistehingud ja

mis summas on laekunud raha kaebajatele ostja X. X OÜ poolt. Saadud tulu ei kuulu

7(17)

3-22-1147

maksustamisele, sest tegemist ei olnud soetusmaksumust ületava tuluga. Loogiline ja mõistlik

on kaebajate selgitus, et kinnisvara parendamine ja renoveerimine on mõistlikum korraldada

äriühingu vormis. Sellise seisukoha mõistlikkust ei lükka ümber see, kas lõpuks kinnisvara

asuti äriühingu poolt parendama ja renoveerima või mitte. Maksuõiguslikku tähendust ei oma

see, et X. X on 2015-2018. a vältel avaldanud Voorimehe kinnisasja müügikuulutusi. Kaebaja

oli kinnistu omanik ja müügikuulutuse avaldamine ei ole midagi eriskummalist.

4)

Maksuhaldur ei ole antud asjas võtnud seisukohta, kas ta kohaldab 3 või 5 aasta pikkust

aegumise regulatsiooni. Asjas puudub tahtlus, mida saaks ette heita kaebajatele. Seda pole

tuvastanud ka maksuhaldur. Järelikult on maksuotsused tehtud aegunud maksuperioodide

kohta. Isegi, kui maksuhaldur kohaldaks asjas tahtlust, siis igal juhul jääb maksuotsuste

tegemise aja (28.02.2022) ja 2015. a-l tehtud tehingu vahele pikem ajaline periood kui 5

aastat. Seega on igal juhul välistatud asuda 2022. a-l ümber hindama 2015. a tehingutega

seotud õiguslikke asjaolusid. Kui lugeda maksuhalduri tõlgendus antud juhtumis õigeks, siis

kaotaks oma sisu MKS § 98 regulatsioon ja maksuhalduri poolt deklareeritud varasemad

eesmärgid ja seisukohad. Sellisel juhul teatud maksukohustused ei aeguks ja

maksukohustuslaste jaoks ei saabuks õigusrahu mitte kunagi.

5)

Maksuhaldur on uurinud Lääne tee müügiga seotud asjaolusid. Kaebajad on varasemalt

selgitanud, et 121 000 euro suurusest müügihinnast läks 14 000 eurot vahendustasuks Priisle

Kommerts OÜ-le. Jääb arusaamatuks, kuidas järeldas maksuhaldur müügikuulutuse

avaldamise kiiruse ja selle kestuse põhjal, et 14 000 eurot ei olnud vahendustasuks, vaid

tuluks. Asjaolu, et kuulutus oli avaldatud juba kuuendal päeval pärast kinnisasja soetamist

kaebajate poolt, kuulutus oli avaldatud vähem kui kuu aega ning kinnistu oli müüdud vähem

kui kuu pärast kuulutuse maha võtmist, osutavad Priisle Kommerts OÜ teenuse kõrgele

kvaliteedile ja vastaval ajahetkel valitsenud turuolukorrale. Asjaolu, et Priisle Kommerts OÜ

ei ole arvelduskontolt teinud kulutusi, ei tähenda seda, et tegevusi kinnisvaramüügi

vahendamisel ei ole tehtud. Arusaamatuks jääb, miks juhatuse liige ei saa vastavaid sooritusi

ise teha ning aidata tehingu läbiviimisel. Tegemist ei ole sedavõrd tööjõumahuka tegevusega,

mille läbiviimine eeldab erinevate inimeste osalemist ning mille toimumisest peaks maha

jääma erilisel määral arveid või kulusid. Vahendusteenuse sisuks olevad tegevused ei eeldagi

otseselt mingite kulutuste tegemist. See ei tähenda aga seda, et teenuse eest ei oleks vaja

teenustasu maksta. Asjas ei oma tähendust see, kas Priisle Kommerts OÜ omas tol ajal

töötajaid. X. X on selgitanud, et tema oli Priisle Kommerts OÜ juhatuse liige ning antud

tehingu puhul puudus vajadus täiendava tööjõu palkamiseks. Lääne tee kinnistu müümiseks

sõlmiti suuline vahendusleping Priisle Kommerts OÜ-ga. Priisle Kommerts OÜ pidi leidma

võimaliku ostja, tutvustama ostjatele objekti, leppima kokku notari aja ning konsulteerima

tehingus. Selle eest oli kokku lepitud vahendustasu 14 000 eurot. Tõendamata ja ebaõige on

vastustaja seisukoht, et vahendustasu suurus ei ole tavapärane. Pealegi on vastustaja ise

osutanud asjaolule, et kinnisasja müük ja sellega seotud vahendusteenuse osaks olev tegevus

on toimunud tavapärasest oluliselt kiiremini. Eelnevast tulenevalt on ebaõige maksuhalduri

seisukoht, et kaebajad on saanud Lääne tee kinnistu müügist tulu 14 000 eurot.

6)

Maksuhaldur jättis 22.04.2022 vaideotsusega vaided maksuotsuste peale rahuldamata.

Teiste sõnadega nõustus vaidemenetleja maksuotsuses võetud õigusvastaste seisukohtadega.

Vaidemenetluse käigus ei kontrollitud isegi seda, kas kassapõhimõtte ja maksevõimelisuse

põhimõtte eeldused on täidetud ehk kas tulu on ületanud soetusmaksumuse ja kas üldse on

tekkinud tulu. Täpsemalt ei ole asjas kontrollitud maksunormi objektiivse koosseisu täitumist.

Maksuhaldur on alustanud maksustamist MKS § 84 normist ja leidnud, et kuna tema arvates

on subjektiivne koosseis realiseerunud, siis on järelikult realiseerunud ka objektiivne koosseis.

Riigikohus on rõhutanud, et „kellelgi ei ole kohustust korraldada oma tegevust viisil, millega

kaasneb kõrgem maksukoormus.“ Maksuhaldur on antud asjas toiminud nimetatud Riigikohtu

8(17)

3-22-1147

põhimõttega vastusolus olevalt. Nimelt on maksuhaldur asunud seisukohale, et kaebajad oleks

saanud teatud tingimustel tasuda rohkem makse, kuid nad ei teinud nii.

2. Maksu- ja Tolliamet palub 22.06.2022 vastuses jätta kaebus rahuldamata.

1)

Vastustaja jääb maksuotsustes ja vaideotsuses toodud seisukohtade juurde.

2)

Vastustaja kontrollis kaebajate 2018. a-l toimunud kinnisvaratehinguid Voorimehe ja

Lääne tee kinnistute osas, kuid hindas asjaolusid alates nende soetamisest kuni

võõrandamiseni 2018. a. Aia kinnistu osa võõrandamine kaebajate poolt 2016. a-l on

kontrolliesemega seotud üksnes seetõttu, et kaebajate väitel on X. X OÜ poolt X. Xle 2018-

2019. a ülekantud summade näol tegemist mitte Voorimehe kinnistu võõrandamisest saadud

kasuga, vaid X. X OÜ poolt tagastatud laenudega Voorimehe ja Aia kinnistute osa soetamise

eest aastatel 2015 ja 2016.

3)

Kaebuses on fikseeritud vääralt, et asjas puudub vaidlus selle üle, et X. X OÜ tasus Aia ja

Voorimehe kinnistute eest müüjatele 2018. a ja 2019. a ning laekunud maksed ei ületanud

kinnistute soetusmaksumust. Vastupidi, vastustaja on seisukohal, et Voorimehe kinnistu

võõrandamisega seoses vaidlus selles seisnebki, kas X. Xle X. X OÜ-lt laekunud summade

puhul oli tegemist Aia ja Voorimehe kinnistute eest 2015-2016. a tekkinud laenukohustuse

täitmisega või Voorimehe kinnistu võõrandamiselt saadud kasuga. Samuti seisneb vaidlus

selles, kas kaebajad võõrandasid 2018. a-l Voorimehe kinnistu soetusmaksumuses. Voorimehe

kinnistu võõrandamisega 2018. a-l MOHO Real Estate OÜ-le said kaebajad kasu

(tagastamatut tulu). Kaebuses on läbivalt püütud väita, nagu oleks maksuhaldur asunud

maksustama soetusmaksumuse hulka kuuluvat laekumist, mis on aga maksuvaba. Sellest

ilmselgelt valest eeldusest lähtuvalt on kaebajad seisukohal, et MTA on Voorimehe kinnistu

võõrandamisega seoses rakendanud ebaõigesti MKS § 84.

4)

Vastustaja peab oluliseks asjaolu, et kaebajad omandasid Voorimehe kinnistu 2010. a-l

hinnaga 3 400 000 krooni (ca 217 299,60 eurot) investeerimise eesmärgil. 14.03.2015

alustasid kaebajad kinnistu müügiprotsessi, avaldades Voorimehe kinnistu müügikuulutuse

portaalis www.kv.ee hinnaga 660 000 eurot. Seega oli kaebajate eesmärgiks kinnistu

võõrandamiselt kasu saada. Ent 23.03.2015 müüsid kaebajad ½ osa Voorimehe kinnistust

endaga seotud äriühingule soetusmaksumuses 217 299,60 : 2 = 108 650 eurot. X. X selgituste

kohaselt vajas kinnistul asunud hoone remonti, kuid eraisikuna ei näinud põhjust sellega

tegeleda. Samas ei nähtu asjast kogutud tõenditest, et X. X OÜ oleks remondiga tegelenud või

muul viisil kinnistu seisundit parandanud. Kaebajad seda ka ei väida. X. X OÜ kaebajatele

23.03.2015 müügilepingus kokkulepitud ajal müügihinda ei tasunud. Mingeid tagatisi

kaebajad Voorimehe kinnistu müügihinna laekumise suhtes ei rakendanud. Seega järeldab

maksuhaldur, et müügitehingul puudus majanduslik eesmärk. Pärast Voorimehe kinnistust ½

osa võõrandamist X. X OÜ-le avaldas X. X jätkuvalt müügikuulutusi hinnaga 660 000 eurot.

Alates 2017. a on X. X müügikuulutustes müügihinda alandanud 555 000 euroni. Seega oli

kaebajatel jätkuv soov Voorimehe kinnistu kasumiga müümiseks. Voorimehe kinnistu müüsid

kaebajad 16.11.2018 hinnaga 480 000 eurot.

5)

X. X poolt 14.03.2015 avaldatud Voorimehe kinnistu müügikuulutusest nähtub, et 2013. a

väidetav veeuputus ei saanud kinnisasja väärtust vähendada, sest kaebajad märkisid

kuulutuses soovitud hinnaks 660 000 eurot. Kuulutusest selgub ka see, et maja

kapitaalremondi tarbeks oli ette valmistatud eskiisprojekt, mis oli saanud muinsuskaitse

heakskiidu. Seega ei saanud müügikuulutust 14.03.2015 avaldades olla kaebajatel reaalset

ootust, et kinnistul asuva hoone remondiga hakkab tulevikus tegelema X. X OÜ, sest

kuulutuse avaldamine näitab kaebajate soovi võõrandada kinnistu kuulutusega tutvuvale

isikule. Kaebajad ei saa ka väita, et kuulutus avaldatigi nendega seotud äriühingu X. X OÜ

9(17)

3-22-1147

tarbeks selleks, et üheksa päeva hiljem (23.03.2015) müüa pool kinnisasjast X. X OÜ-le

soetusmaksumuses, avaldades samal ajal jätkuvalt müügikuulutusi 14.03.2015 avaldatuga

samadel tingimustel. Seega on õige maksuhalduri järeldus, et 23.03.2015 müügitehingu näol

oli tegemist ebakohase ja majandusliku sisuta tehinguga ajavahemikul 2010 – 2018. a

kinnistuga seotud tehinguteahelas, mille ainsaks eesmärgiks oli maksueelise saamine

vältimaks tulumaksu tasumise kohustust füüsiliste isikute tasandil.

6)

Kaebajad võõrandasid 04.01.2016 X. X OÜ-le ka neile alates 2014. a kuulunud Aia

kinnistu ½ suurusest osast ¼ suuruse osa. Seejuures olid kaebajad Aia kinnistust ½ osa

omandanud 395 000 euro eest ja müüsid ¼ osa äriühingule hinnaga 197 000 eurot, seega

soetamismaksumuses. X. X OÜ jättis kokkulepitud hinna lepingus näidatud ajal 04.02.2016

tasumata. Mingeid tagatisi kaebajad müügihinna tegelikuks laekumiseks ei seadnud. Seega

järeldab maksuhaldur, et ka Aia kinnistu müügitehingul puudus majanduslik eesmärk. X. X

OÜ tasus X. X pangakontole laenu tagasimaksete nime all mitmes osas ajavahemikus

september 2018 – jaanuar 2019. a kokku 350 800 eurot väites, et tegemist on Voorimehe ja

Aia kinnistu osade soetamise eest saadud laenu tagastamisega, kuid nimetatud väite kohta

puuduvad selged tõendid X. X OÜ raamatupidamisarvestuses. X. X OÜ ei ole 2015. a ja 2016.

a majandusaasta aruannetes Voorimehe ja Aia kinnisvaratehinguid ega seotud isikutelt saadud

laenu kajastanud. Seega ei kinnita kaebajate väiteid ka X. X OÜ majandusarvestus. Eeltoodust

tulenevalt ei ole kaebajad andnud mõistlikku seletust, miks nad võõrandasid investeeringuks

soetatud kinnistu 2015. a-l ja lõplikult 2018. a-l nii, et nad kinnisvarainvesteeringult mingit

kasu ei saanud. Ometi oli tegemist kinnistuga, mis asus atraktiivses piirkonnas ja mille hind

oli 2010-2018. a tõusnud ning mille võõrandamisel 2018. a saadigi soetusmaksumusest

rohkem kui kaks korda suurem summa. Seega on õige maksuhalduri järeldus, et 2015. a ja

2018. a Voorimehe kinnistu müügitehingud on vormistatud kunstlikult maksueelise saamise

eesmärgil. Kaebajate eesmärgiks oli ebakohaste vormistustega vältida neile

tulumaksukohustuse tekkimist ning vormistada tehingud nii, et Voorimehe kinnistu müügil jäi

kogu kasu X. X OÜ-le.

7)

Maksueelise saamise soov peegeldub ka Voorimehe kinnistu võõrandamistehingus

16.11.2018, kus müügihinna laekumine vormistatakse nii, et kaebajad saavad oma käsutusse

vaid soetamismaksumusega võrdse summa ja X. X OÜ pangakontole laekub kinnistu

võõrandamistehingust saadav kasu. Seejuures võimaldas kaebajate poolt soetusmaksumuses

müüdud Aia kinnistu osa 04.01.2016 müügitehing ja selle eest X. X OÜ õigeaegselt

väljamaksmata müügihind veelgi enam varjata Voorimehe kinnistu müügi eest tegelikult

saadud kasu väitega, et X. Xle 2018-2019. a laekuv raha oli kaebajatele 2015-2016. a

väljamaksmata Voorimehe ja Aia kinnistute hind nende soetusmaksumuses.

8)

Põhjendatuks ei saa pidada kaebuse väiteid, et MKS § 84 ei saa kohaldada mitme aasta

tagustele tehingutele ning maksusumma määramine on aegunud. Olenemata vara soetamise ja

müümise vahelise ajavahemiku pikkusest, tuleb kasu või kahju kindlaks tegemiseks vaadelda

kogu perioodil varaga tehtud tehinguid ning kulutusi. Siin ei sea ajalisi piiranguid MKS § 98

lg-s 1 maksu määramiseks seatud tähtajad, sest vajadusel tuleb maksuhalduril

uurimiskohustuse täitmiseks koguda ka aastakümnete vanuseid tõendeid. Teiseks on

maksuhaldur kindlaks teinud, et kaebajatel oli juba 2015. a alguses kavatsus Voorimehe

kinnistu müüa ning X. X oli seda kavatsust 14.03.2015 müügikuulutust avaldades asunud ka

realiseerima. Voorimehe kinnistu müügikuulutusi avaldas X. X jätkuvalt ca 3,5 aasta jooksul.

See tähendab, et kinnisvara müügiperioodi pikkus ei ole iseenesest asjaoluks, mis välistaks

MKS § 84 kohaldamise ainuüksi seetõttu, et tehingute vaheline periood on mõõdetav aastates.

Käesoleval juhul ei ole maksuhaldur määranud tulumaksu mitte 2015. a ja 2016. a tehtud

tehingute eest, vaid 2018. a eest, mil kaebajad võõrandasid lõplikult Voorimehe kinnistu. Just

10(17)

3-22-1147

2018. a-l realiseerus kaebajate eesmärk saada tulu Voorimehe kinnistule tehtud

investeeringust.

9)

Lääne tee kinnistu müügihinnast 14 000 euro suuruse summa vahendustasuna Priisle

Kommerts OÜ pangakontole laekumine ei tähenda seda, et kaebajad kinnistu võõrandamisest

kasu ei saanud. Juba kuuendal päeval pärast kinnistu soetamist on X. X avaldanud Lääne tee

kinnistu müügikuulutuse hinnaga 130 000 eurot. Kuulutus oli aktiivne kuni 04.12.2017, seega

vähem kui kuu aega. Müügikuulutuse eest maksis X. X ise, mitte Priisle Kommerts OÜ.

Usutav ei ole vahendustasu suurus, mis juhuslikult võrdub kaebajate poolt kinnisasja

võõrandamisest saadud kasuga olukorras, kus äriühing tegelikke kulutusi kinnistu

võõrandamiseks ei teinud. Vahendusteenus moodustab kinnistu müügihinnast ca 11,6%, mis

ei ole tavapärane. Arve on esitatud Lääne tee kinnistu ostjale G. Gile, kuigi väidetavat

vahendusteenust pidanuks Priisle Kommerts OÜ osutama müüjale. Lisaks on vaidemenetluses

tuvastatud, et kaebajad on esitanud kontrollimenetluses arve, mis ei saa olla ostjale G. Gile

väljastatud arvel näidatud kuupäeval, vaid on koostatud mitte enne 01.05.2020.

10) Kaebajad ei ole põhjendanud MKS § 151 lg-st 3 tulenevalt, miks on vaideotsuse iseseisev

vaidlustamine käesoleval juhul vajalik. Kaebajad ei ole põhjendanud, et vaideotsusega oleks

kaebajate õigusi rikutud muul viisil kui vaide täielik rahuldamata jätmine. Kaebajate õiguste

kaitse on tagatud maksuotsuste vaidlustamisega. Kaebuses ega vaides ei ole kaebajad

selgitanud, milles seisnes kassapõhisuse põhimõtte rikkumine. Kuna vaides puudusid

nimetatud väite põhjendused, ei saanud vaideotsus ka selles osas kaebajate õigusi iseseisvalt

rikkuda.

KOHTU PÕHJENDUSED

3. Kohus leiab, et X ja Y. Y kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus tühistab

vaidlustatud maksuotsused ja vaideotsuse osas, millega suurendati kaebajate maksukohustust

seonduvalt Voorimehe kinnistu võõrandamistehinguga. Ülejäänud osas (kaebajate maksu-

kohustuse suurendamine seonduvalt Lääne tee kinnistu võõrandamistehinguga) jääb kaebus

rahuldamata.

a) Voorimehe kinnistuga seotud tehingud

4. Kaebajad X ja Y. Y soetasid 2010. a-l kaasomandisse Voorimehe kinnistu hinnaga 3

400 000 krooni (ca 217 299,60 eurot) ning võõrandasid 23.03.2015 ½ suuruse mõttelise osa

Voorimehe kinnistust X. X OÜ-le hinnaga 108 650 eurot (st soetusmaksumusega). Kaebajad

on alates 23.06.1996 X. X OÜ ainsad juhatuse liikmed ja osanikud. Kaebajad ning X. X OÜ

võõrandasid 16.11.2018 kaasomanikena Voorimehe kinnistu MOHO Real Estate OÜ-le

hinnaga 480 000 eurot.

Maksuhaldur on jätnud vaidlustatud maksuotsustega MKS § 84 alusel kaebajate ja X. X OÜ

vahelise 23.03.2015 tehingu arvestamata ning on lugenud 16.11.2018 tehingu tulemusena

laekunud 480 000 eurot täies ulatuses kaebajate maksustamisperioodi 2018. a tuluks, millelt

kuulub tasumisele tulumaks TuMS § 4 lg 1, § 12 lg 1 p 3, § 15 lg 1, § 36 lg 1, § 37 lg 1, § 38

lg 1, § 44 lg 1 alusel. Kaebajad maksuhalduri vastavate järeldustega ja maksukohustuse

suurendamisega ei nõustu.

5. Esmalt märgib kohus, et õige on kaebaja seisukoht, mille kohaselt füüsilise isiku puhul

maksustatakse tulumaksuga kasu vara võõrandamisest, s.o vara soetamismaksumust ületav

müügihinna osa (TuMS § 12 lg 1 p 3 ja § 37 lg 1). Samuti on õige, et füüsilise isiku tulu

maksustamine on kassapõhine, st tulumaksu tuleb maksustatavalt tulult, sh kasult vara

võõrandamisest, tasuda tulu saamisel (TuMS § 44 lg 1 ja § 46 lg-d 1 ja 3). Nimetatud

11(17)

3-22-1147

asjaolusid ei ole kohtule arusaadavalt seadnud kahtluse alla ka maksuhaldur. Kohus märgib

siinkohal, et kassapõhisuse põhimõttest ei saa siiski järeldada, nagu oleks füüsilise isiku tulu

maksustatav üksnes juhul, kui see laekub füüsilise isiku enda pangakontole. Tulu on saadud

ka siis, kui see laekub füüsilise isiku soovil mõnele kolmandale isikule. Samuti ei saa

kassapõhisuse põhimõttest tulenevalt nõustuda kaebajatega selles, et maksusumma määramine

on praegusel juhul aegunud, põhjusel, et maksuhaldur on asunud maksustama 2015. a ja 2016.

a tehingutega seotud asjaolusid. Kaebajad on selgitanud, et Voorimehe kinnistu müügisumma

laekus neile 2018. a-l ning seda ei ole seadnud kahtluse alla ka maksuhaldur. Seega on

kaebajate poolt Voorimehe kinnistu võõrandamisega seoses korrektseks kontrolliperioodiks

2018. a.

6. Kohtu hinnangul ei ole vaidlustatud maksuotsused piisavalt põhjendatud osas, millega

jäeti kaebajate maksuarvestuse puhul MKS § 84 alusel arvestamata Voorimehe kinnistu

23.03.2015 müügitehing. MKS § 84 kohaldamiseks peab maksuhaldur tuvastama, et

maksukohustuslase tegevus oli suunatud sellele, et anda tehingutele maksude tasumise

vältimiseks moonutatud õiguslik vorm1. Kohus leiab, et vastavad eeldused ei ole praegusel

juhul piisavalt tuvastatud.

6.1.

Maksuhaldur on põhjendanud Voorimehe kinnistu 23.03.2015 müügitehingu

arvestamata jätmist MKS § 84 alusel alljärgnevalt: „Oleme seisukohal, et 2015. aastal

kinnistust ½ suuruse mõttelise osa X. X OÜ-le võõrandamise eesmärk oli hoiduda

kõrvale tulevikus tekkivast maksukohustusest. Seepärast laekus 2018. aastal kinnistut

võõrandades Teile /-/…/-/ raha vaid soetusmaksumuse vääringus ning kogu kasu kanti

äriühingule. Kuna Te olete Voorimehe kinnistuga teinud tehinguid maksudest kõrvale

hoidumise eesmärgil, on maksustamise aluseks MKS § 84“.2

Kohtu hinnangul on MTA iseenesest õigesti tuvastanud, et kaebajate poolt Voorimehe

kinnistu võõrandamisel füüsilise isiku tasandil tulumaksu tasumise kohustust ei tekkinud (ei ½

mõttelise osa võõrandamisel 2015. a-l X. X OÜ-le ega teise poole võõrandamisel 2018. a-l

MOHO Real Estate OÜ-le). Samas ei ole maksuotsused piisavalt põhjendatud MKS § 84

rakendamise eelduste osas, s.o milles väljendus 23.03.2015 müügitehinguga saadud

maksueelis ning õiguslike kujundusvõimaluste kuritarvitus.

6.2.

Kohtu hinnangul tuleb maksueelist sisustada mitte üksnes maksukohustuslase,

vaid ka riigieelarve tasandil, st maksueelis peaks väljenduma väiksemas

maksukohustuses / väiksemas maksutulu laekumises.

Olukorras, kui füüsiline isik võõrandab enda kinnistu juriidilisele isikule soetusmaksumuses

ning juriidiline isik võõrandab sama kinnistu omakorda suurema müügihinnaga edasi, ei teki

küll maksukohustust füüsilise isiku tasandil, samas tekib soetusmaksumuse ja müügihinna

vahena kasum juriidilisel isikul. Tulumaksu tasumise kohustus tekib äriühingul kasumi

jaotamisel (TuMS § 1 lg 3). Maksukohustuse edasilükkamine juriidilise isiku kasumi

teenimiselt kasumi jaotamiseni on olnud Eesti maksupoliitiline valik. Eesti tulumaksusüsteem

lähtub seega eeldusest, et äriühingute olemuslikuks eesmärgiks on kasumi teenimine, mis

jaotatakse mingil hetkel osanikele. Seejuures on juriidilise isiku tasandil jaotatavalt kasumilt

tasumisele kuuluv tulumaksumäär kõrgem kui füüsilise isiku vara võõrandamisel tekkiva kasu

maksustamise määr (vrd TuMS § 4 lg-d 1 ja 11).

Seega ei saa asuda üheselt seisukohale, et füüsilise isiku poolt soetusmaksumusega kinnistu

võõrandamisel juriidilisele isikule ning juriidilise isiku poolt sama kinnistu edasimüümisel

kõrgemas (turu)hinnas, oleks saavutatud riigieelarve vaates maksueelis.

1 vt nt Riigikohtu 13.02.2012 otsuse nr 3-3-1-79-11 p 21

2 vaidlustatud maksuotsustes p-d 4.1

12(17)

3-22-1147

6.3.

Kaebajate poolt Voorimehe kinnistu ½ suuruse mõttelise osa võõrandamine

23.03.2015 X. X OÜ-le ei muutnud iseenesest seda, et Voorimehe kinnistu oli

jätkuvalt kaebajate kontrolli all. Kaebajate majanduslik seis 23.03.2015 tehinguga

sisuliselt ei muutunud, st kaebajad ei saanud majanduslikus mõttes tulu (X. X OÜ ka ei

tasunud 2015. a-l ½ kinnistu eest). Muutus omandi õiguslik vorm: füüsiliste isikutena

100% kinnistu omandi asemel kuulus müügitehingu järgselt füüsilistele isikutele 50%

kinnisasja omandist ja 100%-line osalus äriühingus, millele kuulub teine 50%

kinnistust.

Olemuslikult saab kaebajate poolt kinnistu omandi üleandmist endaga seotud äriühingule

pidada konkreetse vara arvel ettevõtlusega alustamiseks, st füüsiliste isikute poolt enda vara

kasutamist äriühingu vormis ettevõtlusest tulu teenimiseks. Seda ei saa pidada lubamatuks.

Samuti ei saa kohtu hinnangul asuda seisukohale, et mõne konkreetse normi alusel oleks

keelatud või maksustatav füüsilise isiku poolt enda vara võõrandamine alla turuväärtuse,

seejuures võõrandamine enda kontrolli all olevale juriidilisele isikule. Kaebajad on

põhjendatult esile toonud, et siirdehinna regulatsioon ei kehti füüsiliste isikute poolt tehtud

tehingutele (TuMS § 50 lg 4). Seejuures on füüsilistel isikutel võimalik kasutada enda vara

ettevõtluse läbiviimiseks ka mitterahalise sissemaksena äriühingu osakapitali, millega

maksukohustust ei kaasne (TuMS § 15 lg 4 p 10). Praegusel juhul ei teinud kaebajad küll

Voorimehe kinnistuga mitterahalist sissemakset äriühingu osakapitali, kuid sisuliselt on

tegemist sarnase olukorraga võrreldes kinnistu võõrandamisega soetusmaksumuses enda

kontrolli all olevale äriühingule: kummalgi juhul ei teki füüsilise isiku tasandil tulumaksu

tasumise kohustust ning maksukohustus on ette nähtud vastava kinnisvara kaudu äriühingul

tekkiva kasumi jaotamisel.

6.4.

Asjaolu, et füüsilise isiku poolt enda kinnisvara võõrandamine seotud isikule ja

alla turuväärtuse ei ole keelatud ega maksustatav, ei välista iseenesest MKS § 84

rakendamist, mis ongi ette nähtud seadusliku vormis õiguskujunduste kuritarvituste

ärahoidmiseks. Samas peaks maksuhaldur sel juhul tooma esile mingi täiendava

asjaolu (kuritarvituse) lisaks sellele, et vara investeerimisel ettevõtlusesse ei teki

füüsilise isiku tasandil maksustatavat tulu ning varaga seotud maksulaekumine lükkub

riigieelarve vaates edasi. Praegusel juhul kohtule selliseid asjaolusid ei nähtu, mis

õigustaksid Voorimehe kinnistust ½ suuruse mõttelise osa 2015. a-l X. X OÜ-le

võõrandamise tehingu arvestamata jätmist MKS § 84 alusel. Maksuhaldur ei ole

seejuures asunud seisukohale, et ebakohane oleks 2015. a tehingu maksumus

(võõrandamine alla turuhinna) ja korrigeerinud MKS § 84 alusel tehingu maksumust.

Maksuhaldur on välistanud maksuõiguslikult omandi ülemineku kaebajatelt X. X OÜ-

le, mida ei saa samas kohtu hinnangul pidada õigustatuks pelgalt kaalutlusel, et

ettevõtlusesse investeerimisel kandub maksukohustus füüsilise isiku tasandilt edasi.

Erinev võiks olukord olla juhul, kui füüsilise isiku poolt kinnistu võõrandamisel endaga

seotud äriühingule oleks sama kinnistu edasimüümine kolmandale isikule juba kindel ja

kinnistu müügist seeläbi teenitav tulu ja tulumaksukohustuse ulatus piiritletav. Sellisel juhul

võiks esineda alus asuda seisukohale, et ühetaolise ja võrdse maksustamise põhimõttega

vastuolus on olukord, kus isikul endal on võimalik valida, kas ja millal ta laseb endale

tulumaksukohustuse vara võõrandamisel saadavast kasust tekkida3. Praegusel juhul ei saa aga

kohtu hinnangul asuda seisukohale, et 23.03.2015, kui kaebajad võõrandasid ½ Voorimehe

kinnistust X. X OÜ-le, oleks Voorimehe kinnistu edasine võõrandamine ja seeläbi teenitav

tulu selgelt määratletav.

3 analoogsele seisukohale on asunud nt ka Tallinna Ringkonnakohus 30.04.2009 otsuses asjas nr 3-07-1637, mis

järgnes kaebaja poolt viidatud Riigikohtu 06.11.2008 lahendile nr 3-3-1-57-08

13(17)

3-22-1147

6.5.

Maksuhaldur on kohtule arusaadavalt lähtunud ka asjaolust, et kasum

Voorimehe kinnistu võõrandamisest on jõudnud faktiliselt kaebajate kasutusse, ilma et

füüsilise või juriidilise isiku tasandil oleks deklareeritud maksukohustust4. Nimelt

nähtub 16.11.2018 lepingust5, et X ja Y. Y ning X. X OÜ võõrandasid kaasomanikena

Voorimehe kinnistu MOHO Real Estate OÜ-le hinnaga 480 000 eurot, millest 54 325

eurot tasuti X. X kontole, 54 325 eurot Y. Y kontole ja 371 350 eurot X. X OÜ

kontole. Seejärel tasuti X. X OÜ poolt X. X pangakontole 350 000 eurot6. Seega

laekus 16.11.2018 tehingu tulemusena kontrolliperioodil kaebajatele ostjalt kinnistu ½

soetusmaksumusele vastav osa (108 650 eurot) ning lisaks X. Xle X. X OÜ-lt 350 000

eurot.

Samas on kaebajad selgitanud, et tegemist ei olnud X. X OÜ poolt kasumi jaotamisega, vaid

varasemate kohustuste täitmisega kaebajate ees. Kaebajate selgituse kohaselt moodustas X. X

OÜ poolt X. Xle üle kantud rahast ühe osa (197 500 eurot) Aia kinnistu eest võlgu oldav

summa, teise osa (108 650 eurot) Voorimehe kinnistu eest võlgu oldav summa ning ülejäänu

oli laenu tagastus. Maksuhaldur ei ole maksuotsustes selgesõnaliselt välistanud MKS § 84

alusel või muude põhjendustega seda, et X. X OÜ-l oli kaebajate ees kohustus seonduvalt Aia

kinnistuga summas 197 500 eurot ning täiendavalt mingi laenukohustus7. Vaidlust ei ole ka

selles, et kaebajate ja X. X OÜ vahelist Voorimehe kinnistu 23.03.2015 müügilepingut

aluseks võttes oli X. X OÜ-l kaebajate ees kohustus summas 108 650 eurot. Olukorras kui

äriühing täidab teenitud tulu arvel varasemad võlakohustused enda füüsilisest isikute osanike

ees, ei saa rääkida juriidilise isiku poolt kasumi jaotamisest ega ka füüsiliste isikute poolt

maksustatava tulu saamisest. Seega ei saa ainuüksi X. X OÜ poolt X. Xle raha ülekandmise

fakt kinnitada seda, et tegemist oli kaebajate varjatud kasumiga Voorimehe kinnistu

võõrandamisest. Ka asjaolu, et X. X OÜ raamatupidamine on ebaselge, ei saa automaatselt

välistada X. X OÜ kohustusi kaebajate ees, mis tulenesid 23.02.2015 ja 04.01.2016

lepingutest (Voorimehe kinnistu ja Aia kinnistu mõtteliste osade võõrandamise lepingud) ning

muudest võimalikest lepingutest. Seejuures ei saa ka asuda seisukohale, et X. X OÜ oleks

tehingute järgselt varatu. Kõnealuste tehingute (sh 350 000 euro tasumine X. Xle) järgselt

kuulub X. X OÜ-le ¼ suuruse mõtteline osa Aia kinnistust. Selle arvel kasumi teenimisel ja

kasumi jaotamisel kuulub tasumisele tulumaks.

7. Eelnevast tulenevalt ei ole vaidlustatud maksuotsused kohtu hinnangul põhjendatud osas,

millega jäeti MKS § 84 alusel arvestamata kaebajate ja X. X OÜ vaheline 23.03.2015

müügitehing (Voorimehe kinnistu ½ mõttelise osa võõrandamise tehing). Sellest johtuvalt ei

ole maksuotsused põhjendatud ka osas, millega loeti 16.11.2018 müügitehingu

majanduslikuks sisuks Voorimehe kinnistu võõrandamine kaebajate poolt MOHO Real Estate

OÜ-le, s.o kaebajate tuluks 16.11.2018 müügitehingu tulemusena 480 000 eurot.

8. Kohus lisab siinkohal, et 16.11.2018 tehinguga seoses on siiski tähelepanuväärne X ja Y.

Y ning nende kontrolli all oleva X. X OÜ kokkulepe Voorimehe kinnistu müügihinna

jagunemisest kinnistu omanike vahel. Nagu eelnevalt mainitud, tasuti 16.11.2018 lepingu

alusel kinnistu omandaja poolt 54 325 eurot X. X kontole, 54 325 eurot Y. Y kontole ja 371

350 eurot X. X OÜ kontole. Kaebajate (X. X) selgitused on selles osas küll mõneti vastu-

olulised ja ajas muutunud8, kuid kokkuvõttes saab kaebajate seisukohtadest järeldada, et

selliselt lepiti kokku ka müügitulu jaotuses: kaebajad, kellele kuulus ½ kinnistust, said kokku

108 650 eurot ja X. X OÜ, kellel kuulus ½ kinnistust, sai 371 350 eurot. Seega ei jagunenud

4 istungi helisalvestis 13:09:32-13:10:35

5 16.11.2018 lepingu p-d 3.4-3.6 (MTA 21.12.2021 kontrolliakti nr 12.2-3/055590-11 lisa 14)

6 vaidlustatud maksuotsuste osaks olevate kontrolliaktide p 1.1.1 (tabel 1)

7 vt ka istungi helisalvestis 13:11:27-13:12:05

8 vaidlustatud maksuotsuste osaks olevate kontrolliaktide p 1.1.2 alap a)

14(17)

3-22-1147

osapoolte kokkuleppel kinnistu müügist saadud tulu proportsionaalselt, vaid kaebajate osaks

tulust oli kinnistu soetusmaksumusele vastav summa (mis välistas maksukohustuse füüsilise

isiku tasandil) ning ülejäänud tulu kuulus X. X OÜ-le. Kohtu hinnangul võib selline

kokkulepe olla sisustatav kuritarvitusena MKS § 84 tähenduses. Müügihinna jagunemine

vastavuses omandi suurusele tähendanuks, et kaebajad peavad tasuma füüsiliste isikutena

tulumaksu 131 350 eurolt (50% müügihinnast, s.o 240 000 eurot, millest on maha arvatud 108

650 eurone soetusmaksumus). Samas ei ole maksuhaldur selliselt kaebajaid maksustanud ning

kohus ei saa asuda maksustamise alust ka iseseisvalt ümber kujundama. Kohus ei teosta

haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS

§ 158 lg 3).

b) Lääne tee kinnistuga seotud tehingud

7. Vaidlus puudub selles, et X ja Y. Y soetasid Lääne tee kinnistu 30.10.2017

ühisomandisse hinnaga 107 000 eurot ning võõrandasid sama kinnistu 02.01.2018 hinnaga

121 000 eurot. Müügihinnast tasuti osapoolte kokkuleppel 20 000 eurot Y. Y pangakontole,

87 000 eurot X. X pangakontole ja 14 000 eurot Priisle Kommerts OÜ pangakontole

selgitusega: „Tallinn, Lääne tee 8a vahendustasu“9. Kaebajad on selgitanud, et Priisle

Kommerts OÜ tegeles Lääne tee kinnistule ostja leidmisega, pani üles kuulutusi, näitas

kinnistut potentsiaalsetele ostjatele ja tegeles paberimajandusega. Äriregistri andmetel on X ja

Y. Y alates 31.05.2016 Priisle Kommerts OÜ ainsad juhatuse liikmed ja ainsad osanikud.

Vahendusteenust osutas kaebajate selgituse kohaselt Priisle Kommerts OÜ nimel X. X.

X. X esitas maksumenetluses maksuhaldurile Priisle Kommerts OÜ 02.01.2018 arve nr 10

summas 14 000 eurot selgitusega „Lääne tee 8a vahendustasu“ ning arvelt nähtuvalt on see

esitatud Lääne kinnistu ostjale G. Gile10. G. G selgitas kohtuistungil, et ei ole Lääne tee

kinnistu tehinguga seoses teadlik vahendusteenuse kasutamisest11.

Kohtu hinnangul järeldub eelnevast, et kui Priisle Kommerts OÜ vahendusteenust ka osutas,

siis olid teenuse saajateks Lääne tee kinnistu müüjad ehk siis kaebajad (või üks müüjatest).

Kinnistu müügihinnast 14 000 euro tasumine Priisle Kommerts OÜ-le tuleb lugeda

kaebaja(te) / müüja(te) poolt enda müügitulu arvel teenuse eest tasumiseks. Lääne tee kinnistu

müügist on kaebajad saanud tulu 121 000 eurot, seejuures soetusmaksumust arvestades kasu

14 000 eurot, ning saadud tulu arvel on kaebajad vabad soetama erinevaid kaupu ja teenuseid

neile sobivas maksumuses. See, kuidas kaebajad kasutavad vara müügist saadud tulu, ei

mõjuta aga asjaolu, et Lääne tee kinnistu müügist saadud kasult summas 14 000 eurot kuulub

kaebajate poolt tasumisele tulumaks.

8. Priisle Kommerts OÜ 02.01.2018 arve nr 10 osas tuleb asuda seisukohale, et see kajastab

ebaõiget ostjat / arve saajat. Vastupidisele järeldusele ei vii ka Lääne tee kinnistu

võõrandamise 02.01.2018 leping, st lepingust ei tulene kokkulepe G. Gi poolt

vahendusteenuse soetamiseks. Maksuhaldur on seejuures põhjendatult esile toonud, et

kõnealune arve on koostatud tagantjärele, mitte 2018. a-l Lääne tee kinnistu müügitehingu

toimumise ajal. Nimelt nähtub arvelt Priisle Kommerts OÜ KMKR-i number, mis kuulus

äriühingule ajavahemikul 01.05.2020-26.07.2021. Seega ei saanud arve olla koostatud enne

01.05.2020 (arve esitati maksuhaldurile X. X poolt 11.06.2021). Eeltoodud järeldusi toetab ka

G. Gi kinnitus kohtuistungil, et ta ei olnud varasemalt vastavat arvet näinud ning ei ole

vahendusteenust soetanud. Seejuures on ka kaebajad (esindaja kaudu) möönnud kohtuistungil,

et arve võis olla loodud / taastatud ajaliselt hiljem ning sisaldada ebatäpsusi – kaebajad

9 02.01.2018 lepingu p 2.1 (MTA 21.12.2021 kontrolliakti nr 12.2-3/055590-11 lisa 33)

10 MTA 21.12.2021 kontrolliakti nr 12.2-3/055590-11 lisa 37

11 istungi helisalvestis 11:32:34-11:36:30

15(17)

3-22-1147

leiavad, et arvega seotud ebaselguse korral tuleb lähtuda tehingute aegsetest muudest

dokumentidest12. Kohtu hinnangul ei kinnita aga ka muu teave ega tõendid, et

vahendusteenuse saajaks ja/või teenuse eest tasuma kohustatud isikuks oleks G. G.

9. Eeltoodud kontekstis ei oma määravat tähendust ka maksuotsustes analüüsitud

küsimused, kas X. X poolt Lääne tee kinnistu võõrandamisega tegelemine saab olla sisustatav

Priisle Kommerts OÜ (mille juhatuse liige ja osanik on X. X) poolt teenuse osutamisena ning

kas teenustasu on põhjendatud suuruses.

10. Kokkuvõtvalt on maksuhaldur põhjendatult leidnud13, et TuMS § 4 lg 1, § 12 lg 1 p 3, §

36 lg 1 ja § 44 lg 1 alusel olid kaebajad kohustatud Lääne tee kinnistu võõrandamisest saadud

kasu 2018. a FIDEK-il deklareerima ja saadud kasult tulumaksu tasuma.

c) Kokkuvõte ja menetluskulude jaotus

9. Eeltoodust tulenevalt tühistab kohus MTA 28.02.2022 maksuotsuse nr 12.2-3/055590-14

osas, millega suurendati X. X perioodi 2018. a füüsilise isiku tulu muu vara võõrandamisest

130 986,16 euro võrra (2018. a FIDEK-i vorm A rida 6.3) ja sellega seonduvat

tulumaksukohustust, ning MTA 28.02.2022 maksuotsuse nr 12.2-3/055591-4 osas, millega

suurendati Y. Y perioodi 2018. a füüsilise isiku tulu muu vara võõrandamisest 131 059,60

euro võrra (2018. a FIDEK-i vorm A rida 6.3) ja sellega seonduvat tulumaksukohustust.

Vastavas osas, s.o maksukohustuse suurendamine seonduvalt Voorimehe kinnistuga, kuulub

tühistamisele ka MTA 22.04.2022 vaideotsus. Kaebajad ei ole toonud esile põhjendusi, mis

annaksid aluse vaideotsuse tühistamiseks sõltumata vaide esemest.

Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata.

10. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud HKMS § 108 lg 2 kohaselt

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 1 kohaselt kuludokumentide ja

menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS

§ 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kaebajad taotlevad menetluskulude hüvitamist kokku summas 6186,60 eurot (kumbki kaebaja

3093,30 eurot), sh lepingulise esindaja kulud 4512 eurot (sisaldab käibemaksu) ja riigilõiv

1674,60 eurot. Kohtule on esitatud menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid.14 Vastustaja

leiab, et arvestades vaidluse mahtu ja seda, et kaebajate esitatud seisukohad ja dokumendid on

olulises osas kokkulangevad, ei ole õigusabikulud täies ulatuses põhjendatud.15 Kohus leiab, et

vaidluse sisu ja mahtu arvestades on kaebajate menetluskulud, sh õigusabikulud vajalikud ja

põhjendatud. Asjaolust, et kaebajate seisukohad on kattuvad, ei saa järeldada, et lepinguline

esindaja peaks osutama õigusabiteenust ühele või mõlemale kaebajale soodsamalt.

Kohus rahuldab kaebuse MTA 28.02.2022 maksuotsuseid ja 22.04.2022 vaideotsust

puudutavas osas ca 95% ulatuses, seega tuleb mõista vastustajalt kaebajate kasuks välja

viimaste menetluskulud kokku summas (6186,60 * 95%) 5877 eurot. Vastustaja ei ole

kuludokumente kohtule esitanud ega enda menetluskulude hüvitamist taotlenud, seega jäävad

vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

12 istungi helisalvestis 12:09:09-12:11:22

13 vaidlustatud maksuotsuste p-d 3.2 ja vaidlustatud vaideotsuse p 33

14 kaebuse lisad 8 ja 9 ning kaebajate 28.03.2023 ja 30.03.2023 menetlusdokumendid koos lisadega

15 istungi helisalvestis 13:27:17-13:28:47

16(17)

3-22-1147

Kaupo Kruusvee

kohtunik

17(17)