2-22-147555/17 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Harju Maakohus

Kohtukoosseis

Kohtunik Kädi Vaker

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.mai 2023, Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-22-147555

Tsiviilasi

PARKIT OÜ hagi A Ni vastu põhivõlgnevuse,

sissenõudmiskulude ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

98,06 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: PARKIT OÜ (rk 12135716)

Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Maano

Saareväli; e-post xxx

Kostja: A N (ik xxx, avaldusejärgne elukoht xxx; e-post

xxx)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Resolutsioon

1. Võtta vastu PARKIT OÜ hagist osaline loobumine ja lõpetada ts.asjas 2-22-147555

sissenõudmiskulu summas 2 eurot menetlus.

2. Rahuldada PARKIT OÜ hagi A Ni vastu põhivõlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks

osaliselt.

3. Mõista A Nilt välja PARKIT OÜ kasuks põhivõlgnevus 35 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivis 4,21 eurot.

4. Mõista A Nilt välja PARKIT OÜ kasuks viivis põhinõudelt, s.o 35 eurolt, VÕS § 113

lg-s 1 sätestatud määras alates 01.02.2023 kuni põhinõude täitmiseni.

5. Menetluskulud

6. Menetluskulud jätta poolte enda kanda.

Edasikaebamise kord

7. Kohus menetles asja TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 405 lg 1 alusel

lihtmenetluses. Kohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. 2 TsMS § 637 lg

21 kohaselt käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud

apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud

luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on

selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule esitamise tähtaeg on 30 päeva alates

kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viis kuud

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest.

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue

1. Hagiavalduses nõuab hageja kostjalt võlgnevuse 70 eurot, sissenõudekulude 2 eurot ja

sissenõutavaks muutunud viivise 13,11 eurot ja alates hagi esitamisest 01.02.2023 kuni

põhivõlgnevuse tasumiseni põhinõudelt seaduses sätestatud määras viivise sissenõudmist.

Hagiavalduse ja selle 20.03.2023 täpsustuse kohaselt koostas hageja 23.11.2019

leppetrahvinõude nr xxx summas 35 eurot ja 27.07.2021 leppetrahvinõude nr xxx summas 35

eurot. Mõlema leppetrahvinõude vormistamise aluseks oli asjaolu, et sõiduki nr xxx (edaspidi

sõiduk) parkimiseks puudus Mahtra 72, Tallinn parkimisalal nõutav parkimisluba, s.t rikutud

oli parkimistingimusi. Mahtra 72, Tallinn parkimisalal kehtestatud parkimistingimuste kohaselt

on parkimine nimetatud alal lubatud üksnes parkimist lubava dokumendi (parkimisloa)

olemasolul, mis peab olema nähtaval kohal armatuurlaual. Parkla territooriumil on paigaldatud

infotahvlid, mis sisaldavad lepingu tüüptingimusi sõiduki parkimiseks. Lisaks infotahvlitele on

paigaldatud rida liiklus- ja teavitusmärke, mis annavad parklaalale sissesõitjale teada, et ta

siseneb eraparklasse ja eraparkla omanik kehtestab tingimused seal parkimiseks. Sõidukil xxx

parkimisluba eksponeeritud ei olnud. Hageja poolt kehtestatud parkimistingimuste kohaselt

loetakse sõiduki parklasse sisenemisel sõidukijuhi ja parklaoperaatori vahel sõlmituks leping,

mille kohaselt kohustub sõidukijuht kasutama parklat parkimistingimustes ettenähtud

tingimustel. Parkimistingimused on näidatud infotahvlil parklas. Kui sõidukijuht pargib sõiduki

või liikleb parklas eirates parkimistingimustes sätestatud korda, on sõidukijuhil kohustus

tulenevalt parklaoperaatori nõudmisel tasuda leppetrahvi summas kuni 35 eurot. Kostja oli

teavitatud leppetrahvinõude esitamisest leppetrahvi kviitungi asetamisega sõiduki kojamehe

vahele, mis on TsÜS § 70 mõttes mõistlik leppetrahvinõude kättetoimetamise viis. Leppetrahvi

maksetähtaeg oli 14 päeva. Leppetrahvid summas 70 eurot on kostja poolt jäetud tasumata.

Kuna kostja ei ole leppetrahvide eest tasunud, on hagejal õigus nõuda viivist. 31.01.2023

seisuga on viivis kokku 13,11 eurot. Hageja sissenõudmiskulud on 2 eurot, mille hageja on

tasunud liiklusregistri päringu eest (2x1 eurot). Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.

2.

20.03.2023 hageja vastuses hageja loobus sissenõudekulu nõudest.

Kostja vastuväited

3. Kostja nõuet ei tunnista. Kostja palus tuvastada, et leppetrahvinõue nr xxx on aegunud,

ja tühistada leppetrahvinõue nr xxx, sest kostja elab Mahtra 72, Tallinn majas ning tal on õigus

parkida Mahtra 72, Tallinn maja ees, või alternatiivselt vähendada leppetrahvinõuet nr xxx

mõistliku suuruseni. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kostja on menetluses asunud seisukohale, et 23.11.2019 vormistatud leppetrahvinõue nr xxx

on aegunud, sest kohtu poole on pöördutud 08.12.2022, kuid aegumine peatub kohtu poole

pöördumisega enne 3 aasta möödumist. Leppetrahv ei ole kostja hinnangul perioodiline

kohustus, mistõttu hakkab aegumine kulgema alates leppetrahvi tegemisest.

Kostja ei olnud nõus ka 27.07.2021 esitatud leppetrahvinõudega nr xxx, kuna korterile, kus elab

üürilepingu alusel (juba üle 15 aasta) kostja (Xxx), on korteriühistu KÜ Masti poolt väljastatud

parkimisluba nr xxx. Kostja leidis, et kostjale kui majaelanikule on majanduslikult kahjustav

tüüptingimus, millest tuleneb tingimuse kasutajale kohustus täita tema esindaja poolt võetud

kohustust selliselt, et kohustuse kasutaja kohustuse täitmine tehakse karistatavaks ja

ebamõistlikult sõltuvaks teatud vorminõude järgimisest. Kostja teab, et parkimine Mahtra 72

ees ongi mõeldud Mahtra 72 majaelanikele. Kostja on mõned korrad unustanud parkimiskaardi

sõiduki armatuurlauale panna. Kostja on andnud hagejale teada, et kostja elab Mahtra 72 majas

elukoht on ka seal registreeritud) ja tal on parkimiseks luba, mistõttu tal on elanikuna täielik

õigus parkida Mahtra 72 maja ees, kuid hageja ei ole seda üldse arvesse võtnud. Mahtra 72 maja

ees on parkimistingimused pandud välja selleks, et kõrvalmajade elanikud ei pargiks kortermaja

ette oma sõidukeid ja Mahtra 72 elanikud saaksid oma elukoha maja ette parkida ja et kohti

jätkuks Mahtra 72 majaelanike jaoks.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

4. Hageja loobus 20.03.2023 kostja vastu esitatud 2 euro suurusest sissenõudekulu nõudest

(dtl 68-69). TsMS § 428 lg 1 järgi võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi

jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega,

millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kohus, tutvunud hageja esitatud avalduse ja tsiviilasja

muude materjalidega, leiab, et avaldus nõudest osaliseks loobumiseks kuulub rahuldamisele.

Kohus võtab TsMS § 429 lg 1 alusel vastu hageja avalduse sissenõudmiskulust loobumiseks ja

lõpetab asjas osaliselt menetluse.

5. Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi

tuleb rahuldada osaliselt.

Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata leppetrahvide eest kokku 70 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivis summas 13,11 eurot, viivis tagastamata põhinõudelt (70 eurot) VÕS § 113

lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates hagi esitamisest 01.02.2023 kuni põhivõlgnevuse

tasumiseni tulenevalt asjaolust, et kostja on rikkunud hageja poolt opereeritavas Mahtra 72,

Tallinn

korteriühistu

parklas

kaks

korda

parkimistingimusi,

parkides

sõiduauto

registreerimismärgiga xxx, mille omanik kostja on, hageja opereeritavasse parklasse ilma

parkimist lubavat kirjalikku luba eksponeerimata. Kostja nõuet ei tunnista.

6. Võttes arvesse, et kostja on esitanud antud asjas aegumise vastuväite, analüüsib kohus

esmalt, kas hageja on oma nõude esitanud selleks seaduses ettenähtud tähtaja jooksul.

Riigikohus on lahendis nr 2-16-16764 p-s 11 asunud seisukohale, et aegumise kohta otsuse

tegemisel tuleb kohtul aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt poolte esitatud asjaolude ja

tõendite põhjal kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe (vt Riigikohtu 17.06.2020. a otsus

ts.asjas nr 2-18-7948/81, p 11; 9.05.2018. a otsus ts.asjas nr 2-16-4918/86, p 10; 1.06.2016. a

otsus krim.asjas nr 3-1-1-41-16, p 14; 27.05.2015. a otsus ts.asjas nr 3-2-1-44-15, p 14;

29.05.2013. a otsus ts.asjas nr 3-2-1-40-13, p 13).

Kohus on seisukohal, et antud juhul on hageja ja kostja vahel sõlmitud tasuta kasutamise leping

võlaõigusseaduse (VÕS) § 389 mõttes, mille kohaselt tasuta kasutamise lepinguga kohustub

üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks. VÕS

§ 392 lg 1 sätestab, et kasutaja võib eset kasutada üksnes lepingus ettenähtud viisil, kokkuleppe

puudumisel aga eseme olemusest või kasutamise eesmärgist tuleneval viisil. Kohtu hinnangul

on tegemist tasuta kasutamise lepinguga, kuivõrd hageja hallataval parkimisalal võisid parkida

parkimisluba omavad isikud tasuta ning korteriühistu väljastas ühe korteriomandi kohta ühe

parkimiskaardi. Kostja on kinnitanud, et kostja elukoht oli muu hulgas vaidlusalusel ajal Mahtra

72, Tallinn elamus ning kostja kasutas Mahtra 72, Tallinn kinnistul asuvat hageja hallatavat

parklat. Parkimise eest ei pidanud parkijad, s.o parkimiskaarti omavad isikud, hagejale tasu

maksma. KÜ Masti on kostja elukohaks olevale korterile Xxx väljastanud parkimiskaardi nr

xxx. Seega oli hageja ja kostja vahel lepinguline õigussuhe.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude

aegumistähtaeg 3 aastat. Antud juhul on hageja kostja vastu esitanud lepingu rikkumisest

tuleneva leppetrahvinõude ja leidnud, et tulenevalt kohtupraktikast ei hakka leppetrahvinõue

TsÜS § 147 lg 3 kohaselt aeguma enne selle aasta lõppemisest, mil leppetrahvinõue on

muutunud sissenõutavaks. Hageja on seejuures viidanud Riigikohtu otsusele ts.asjas nr 3-2-1-

95-08 (p 12) ja Harju Maakohtu otsusele ning Tallinna Ringkonnakohtu määrusele ts.asjas nr

2-21-143662. Ühtlasi on hageja toonud välja, et leppetrahvinõue on samastatav TsÜS § 147 lg

lg-s 3 nimetatud kokkulepitud tasuga või arve esitamisega, sest Euroopa Kohus on kohtuasjas

nr C-90/20 leitud, et kontrollikulu tuleb käsitada vastutasuna teenuse eest ning see on

käibemaksuna maksustatav. Seda, et ka leppetrahvid on tasud ja käibemaksuga maksustatavad,

on leidnud ka Eesti Maksu- ja Tolliamet. Kostja leidis, et parkimistrahv ei ole perioodiline

kohustus.

Kohus nõustub, et Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-95-08 p-s 12 asunud seisukohale, et

leppetrahvi nõude aegumistähtaja arvutamisel tuleb kohaldada TsÜS § 147 lg 3 ja TsÜS § 146

lg 1. TsÜS § 147 lg 3 kohaselt algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle

aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks, kuid viidatud ts.asjas esitatud tehiolude

kohaselt oli poolte vahel sõlmitud lisaks mobiilsideteenuse kasutamise lepingule ka

järelmaksuga müügileping. Riigikohus leidis, et järelmaksuga müügilepingust tuleneva

müügihinna tasumise nõuete puhul on tegemist korduvate kohustustega (isikul oli kohustus iga

kuu tasuda teatud summa). Ka TsÜS kommenteeritud väljaandes on leitud, et „Riigikohus on

(ilmselt põhjendamatult) laiendanud § 147 lg 3 ka ühekordse lepingu ülesütlemisega kaasneva

ühekordse leppetrahvi tasumise nõudele (RKTKo 3-2-1-95-08 p 12).“ (Tsiviilseadustiku üldosa

seadus kommenteeritud väljaanne. Varul, P, Kull, I. jt. Tallinn 2010, lk 480 p 3.3.1.). Muu

hulgas juhib kohus tähelepanu, et kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et säte näeb ette

olulise erinevuse aegumistähtaegade arvutamiseks tasuliste lepingute puhul (vt lk 480 p 3.3.1.).

Tuginedes eeltoodule ei ole seega käesolevas ts.asjas nimetatud Riigikohtu lahend kohtu

hinnangul asja lahendamisel asjakohane. Viidatud Harju Maakohtu otsuses esitatud kohtu

seisukoha osas märgib kohus, et kohus ei ole seotud teistes kohtuasjades võetud seisukohtadega.

Kohus lisab, et kuigi tõesti maksuõiguse mõistes võib esineda leppetrahvinõuetelt käibemaksu

tasumise kohust, kuid see ei tähenda, et käesolevalt oleks leppetrahvinõue vaadeldav ka

eraõiguslikus mõttes arvena, kuna aegumise kohaldamisel tehakse vahet ühekordsel kohustusel

ja perioodilisel kohustusel, mida täidetakse arve alusel. Kohus asub seisukohale, et antud asjas

algab hageja 23.11.2019 esitatud leppetrahvinõude xxx aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg 1 järgi

nõude sissenõutavaks muutumisega.

VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda

kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist

kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Antud

juhul on hageja esitanud kostjale 23.11.2019 leppetrahvinõude nr xxx summas 35 eurot, mille

kohustus kostja tasuma 14 päeva jooksul alates leppetrahvinõude määramise päevast alates, s.o

hiljemalt 07.12.2019. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks 08.12.2019 ja nimetatud nõude

osas algas aegumistähtaeg 08.12.2019 kell 00.00 ja lõppes 07.12.2022 kell 24.00. Hageja esitas

maksekäsu kiirmenetluse valduse 08.12.2022, seega on hageja nõue muu leppetrahvinõude nr

xxx osas aegunud ja kohus jätab selle rahuldamata.

7. Kohus on juba eelnevalt leidnud, et käesoleval juhul saab hageja leppetrahvide nõude

alus olla VÕS § 389, mille kohaselt tasuta kasutamise lepinguga kohustub üks isik (kasutusse

andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks. VÕS § 392 lg 1 sätestab,

et kasutaja võib eset kasutada üksnes lepingus ettenähtud viisil, kokkuleppe puudumisel aga

eseme olemusest või kasutamise eesmärgist tuleneval viisil. Kohtu hinnangul on tegemist tasuta

kasutamise lepinguga, kuivõrd hageja hallataval parkimisalal võisid parkida parkimisluba

omavad isikud tasuta ning korteriühistu väljastas ühe korteriomandi kohta ühe parkimiskaardi.

Kostja on kinnitanud, et kostja elukoht on/oli Mahtra 72, Tallinn elamus ning kostja kasutas

hageja opereeritavat Mahtra 72, Tallinn parklat.

Kohus märgib, et hageja parkimistingimuste punkti 1 kohaselt loetakse sõiduki sisenemisel

parklasse, et sõidukijuhi ja parklakorraldaja vahel on sõlmitud leping, mille kohaselt kohustub

sõidukijuht kasutama parklat vastavalt parkimistingimustes ettenähtud korras (dtl 39).

Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-3-16 p-s 11 märkinud, et kui sõiduki juhti ei ole tuvastatud, ning

parkimisoperaator ei suuda tõendada, kes sõidukit juhtis, eeldatakse olukorras, kus

parkimistingimustes on kokku lepitud, et parkimislepingu sõlmis ning parkimistingimuste

rikkumise eest vastutab sõiduki omanik, vastutab parkimistingimuste rikkumise eest sõiduki

omanik. Riigikohus on leidnud eelnimetatud lahendis, et just sõiduki omaniku

tõendamiskoormus on tõendada, kes vaidlusalusel ajal sõidukit kasutas ja parkimisalale parkis.

Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja on sõiduki numbrimärgiga xxx omanik. Käesoleval juhul

ei ole kostja vaidlustanud asjaolu, et kostja kui sõiduki omanik leppetrahvide tegemise

kuupäevadel sõidukit hageja opereeritud parkimisalal parkis.

Hageja parkimistingimuste punkti 2 kohaselt peab parkimist lubav dokument (parkimisluba)

olema nähtaval kohal – armatuurlaual (dtl 39). Hageja selgituste kohaselt on kostjale koostatud

27.07.2021 leppetrahv (dtl 30) tulenevalt asjaolust, et kostja sõidukil parkimisluba Mahtra 72,

Tallinn territooriumil parkides eksponeeritud ei olnud. Hageja on esitanud fotod (dtl 31-34),

millelt ei nähtu, et sõiduki armatuurlaual oleks parkimisluba 27.07.2021 kuupäeval nähtavalt

eksponeeritud, mistõttu on tõendatud hageja parkimistingimuste punktis 2 sätestatud kohustuse

rikkumine kostja poolt 27.07.2021.

Kostja on esitanud vastuväite, et kostjal oli tegelikkuses parkimisluba olemas, kuid aeg-ajalt

kostja unustas selle nähtavale kohale panna, kuid see ei tähenda kostja hinnangul, et kostjal

parklas parkimisõigus puudus. Kohus on seisukohal, et kostja esitatud vastuväide ei anna alust

jätta hageja nõue rahuldamata, kuna hageja on parkimistingimuste punktis 2 (dtl 39)

selgesõnalisest sätestanud, et parkimisluba tuleb igakordselt paigaldada armatuurlauale

nähtavale kohale. Kohtu hinnangul on tegemist põhjendatud nõudega, kuna hagejal peab olema

võimalus kontrollida, kas tegemist on vastavas parklas parkimisõigust omava sõidukiga. Samuti

ei saa hageja teha asjaolust, et kostja autol on eelnevalt KÜ Masti poolt väljastatud

parkimisluba, järeldust, et kostja autol on parkimisluba, kui see ei ole korrektselt välja pandud,

kuna kostja valduses olnud korteri kasutaja/omanik võib olla andnud parkimisloa üle teisele

isikule/autole.

8. Hageja parkimistingimuste punkti 5 kohaselt, kui sõidukijuht eirab tingimusi (pargib ja

liikleb valesti), on parkimiskorraldajal õigus määrata sõidukijuhile ja sõidukijuhil on kohustus

tasuda parkimistingimuste rikkumise eest leppetrahvi kuni 35 eurot (dtl 39). Kohus märgib, et

VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole

kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kohtu hinnangul

vastab kokkulepe, mille kohaselt on parkimiskorraldajal õigus määrata sõidukijuhile

parkimistingimuste rikkumise eest leppetrahvi kuni 35 eurot leppetrahvi, kokkuleppele VÕS §

158 lg 1 mõttes.

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-68-16 p-s 36 rõhutanud, et leppetrahvi nõudmiseks peavad

olema täidetud seaduses sätestatud eeldused, mh ei või tagatud kohustuse rikkumine olla

vabandatav (VÕS § 160), samuti tuleb leppetrahvinõudest teatada mõistliku aja jooksul

(VÕS § 159 lg 2). Kui leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib VÕS § 162 lg 1 alusel taotleda

selle vähendamist. Ebamõistlikult kõrge leppetrahvi kokkulepe võib lisaks olla tühine

tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi. Kohus leiab, et antud juhul ei ole kostja esitanud

andmeid, mis võimaldaksid asuda seisukohale, et kostja poolt lepingu rikkumine oli

vabandatav, samuti puudub vaidlus selles, et hageja teatas kostjale leppetrahvidest mõistliku

aja jooksul, kuna kostjat informeeriti leppetrahvist samal päeval, kui kostja sõidukit

parkimistingimusi rikkudes Mahtra 72, Tallinn territooriumil parkis. Hageja on esitatud

fotodega tõendanud, et leppetrahvi teatis jäeti kostja sõiduki kojamehe vahele (dtl 38). Kohtu

hinnangul puudub ka vaidlus asjaolus, et kostja on leppetrahviteatised kätte saanud. Seega oli

kostja mõistliku tähtaja jooksul teavitatud leppetrahvi nõudest ning pidi teadlik olema selle

tasumise kohustusest.

9. Kohus leiab ka, et hageja poolt nõutav leppetrahvi summa ei ole ebamõistlikult suur.

Kohus märgib, et võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes (Võlaõigusseadus I.

Kommenteeritud väljaanne. Paul Varul jt, lk 811) on selgitatud, et leppetrahvil kui kohustuse

täitmise sunnivahendil on võlgniku suhtes preventiivfunktsioon ehk survefunktsioon, mille

eesmärk on tagada lepingulise kohustuse täitmine ja võimalike lepingurikkumiste vältimine

tulevikus. Samuti on võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes selgitatud, et leppetrahvi

maksmist võib nõuda sõltumata sellest, kas kahju üldse tekkis. Kohus leiab, et olukorras, kus

hageja soovis leppetrahvi kehtestamisega tagada selle, et parkimislepingu teine osapool oma

kohustusi täidaks, ei ole 35-eurone leppetrahv ebamõistlikult suur, kuna leppetrahv peab

suuruse poolest olema selline, et see motiveeriks rikkujat oma kohustusi täitma. Kohus märgib,

et parkimistingimuste rikkumise korral võivad parklaoperaatoril tekkida täiendavad kulud

pargitud sõiduki omaniku tuvastamiseks ning leppetrahvi sissenõudmiseks. Kohtu hinnangul

pole hageja poolt nõutav leppetrahv ebamõistlikult suur ka üksnes seetõttu, et hageja taotleb

kostjalt leppetrahvi väljamõistmist maksimummääras. Kohus on seisukohal, et eeltoodust

tulenevalt ei ole 35-eurone leppetrahv VÕS § 42 lg 3 p 5 tähenduses ebamõistlikult suur. Kohus

on seisukohal, et kostja ei ole välja toonud ka asjaolusid, mis annaksid aluse leppetrahvi

vähendamiseks ning hageja poolt nõutavad leppetrahvid 35 eurot rikkumise kohta on mõistliku

suurusega.

10. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et sõiduk numbrimärgiga xxx oli pargitud

27.07.2021 Mahtra 72, Tallinn parkimisalale, sõiduki armatuurlaual ei olnud nõutavat

parkimisluba, kostja rikkus parkimistingimuste p 2, leppetrahvinõue oli esitatud mõistliku aja

jooksul, leppetrahvinõue summas 35 eurot ei ole ebamõistlikult suur, leppetrahvi eest ei ole

tasutud, mistõttu leppetrahvinõue summas 35 eurot kuulub kostjalt VÕS § 158 lg 1 alusel

väljamõistmisele.

11. Hageja palub kostjalt välja mõista ka sissenõutavaks muutunud viivise summas 13,11

eurot ja viivise alates hagiavalduse esitamisest kuni kohustuse täitmiseni seaduses sätestatud

määras. Kohus märgib, et VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib

võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg-st 1

tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et

kuivõrd kostja pole leppetrahve tasunud tähtaegselt, tuleb kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS

§ 113 lg 1 alusel hageja kasuks välja mõista 31.01.2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis

summas 4,21 eurot. Viivise kujunemine on kajastatud viivisekalkulaatori väljavõttes (dtl 41).

Kuna kohus leidis, et 23.11.2019 esitatud leppetrahvinõue on aegunud ja jättis selles ulatuses

nõude rahuldamata ning tulenevalt TsÜS § 144 järgi aegub koos põhikohustusest tuleneva

nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei ole oleks eraldi veel aegunud, jätab

kohus sellelt leppetrahvinõudelt arvestatud viivise summas 8,90 eurot rahuldamata ja kostjalt

välja mõistmata.

Hageja nõuab kostjalt hagi esitamise ajaks mitte sissenõutavaks muutunud viiviste

väljamõistmist. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt,

et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks

selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus

leiab, et hageja vastav nõue kuulub TsMS § 367 alusel rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja

kasuks välja mõista viivis põhinõudelt summas 35 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates 01.02.2023 kuni põhinõude täitmiseni.

12. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja esitatud hagi kuulub rahuldamisele osaliselt

ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlg 35 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivised 4,21 eurot ning mittesissenõutavaks muutunud viivised põhivõlgnevuselt 35 eurot

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast alates 01.02.2023 kuni võlgnevuse

tasumiseni.

Menetluskulud

13. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise

rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte

endi kanda. Tulenevalt asjaolust, et kohus on hagi rahuldanud osaliselt ja hageja on

sissenõudmiskulude ulatuses hagist loobunud, jätab kohus menetluskulud poolte enda kanda.

Kuna menetluskulud jäävad poolte enda kanda, ei määra kohus kindlaks menetluskulude

rahalist suurust.

TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate

menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kädi Vaker

kohtunik