3-21-2305/22 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. mai 2023, Tartu

Haldusasja number

3-21-2305

Haldusasi

Urmas Austa kaebus Tartu Vangla 17. juuni 2021. a

käskkirja nr 6-2/190, 21. juuli 2021. a vaideotsuse nr

1-11/204-2 ja 3. septembri 2021. a käskkirja nr 6-2/357

tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 20. oktoobri 2022. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Urmas Austa apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Urmas Austa

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20. oktoobri 2022. a otsus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. juuni 2023.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla tunnistas 17. juuni 2021. a käskkirjaga nr 6-2/190 kaebaja süüdi

vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 1 rikkumises ja määras talle distsiplinaarkaristuseks noomituse.

Kaebaja ei allunud 7. juunil 2021 vanglateenistuse ametniku korraldusele asuda täitma

töökohustust.

Kaebaja esitas vaide käskkirja kehtetuks tunnistamiseks. Tartu Vangla jättis vaide rahuldamata

21. juuli 2021. a vaideotsusega nr 1-11/204-2.

2. Tartu Vangla tunnistas 3. septembri 2021. a käskkirjaga nr 6-2/357 kaebaja süüdi VangS § 37

lg 1 rikkumises kahel korral ja määras talle 21. ja 25. augustil 2021 tööst keeldumise eest

kummalgi juhul distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamise kolmeks ööpäevaks.

Kaebaja esitas käskkirja kehtetuks tunnistamiseks vaide. Tartu Vangla jättis vaide rahuldamata

4. oktoobri 2021. a vaideotsusega nr 1-11/275-2.

3. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule eraldi kaebused Tartu Vangla 17. juuni 2021. a käskkirja

ja vaideotsuse ning 3. septembri 2021. a käskkirja tühistamiseks. Halduskohus liitis kaebused ühte

menetlusse.

Kaebaja selgitas, et keeldus tööle minemast, kuna tal on diagnoositud raske puue.

Sotsiaalkindlustusameti otsus puude tuvastamise kohta kehtib 16. jaanuarini 2024. Vangla teadis,

et kaebajal on diagnoositud puue, kuid eiras puude olemasolu. Distsiplinaarmenetluses on

tuginetud Tallinna Vangla 15. augusti 2020. a arstitõendile, kuid kaebaja viibis sel ajal Tartu

Vanglas ja teda pole ükski arst välja kutsunud.

4. Vastuses kaebusele palus Tartu Vangla jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja leidis, et kaebaja tööle rakendamine oli lubatud. Kaebaja hinnati töövõimeliseks

15. septembril 2020 üldarsti vastuvõtul, samuti 13. mail 2021 (tingimusel, et tööd tuleb

võimaldada kinnastes ja vältida kemikaalide kasutamist). 10. juunil 2021 anti taas hinnang kaebaja

töövõimele ja vastunäidustust elusosakonna koristustöödel osalemiseks ei tuvastatud.

Kaebaja ei väida, et tal oleks esinenud selline terviserike, mis oleks tinginud ajutise tööst

vabastamise. Vangla arst on kinnitanud kaebaja töövõimet kergel majandustööl, arvestades

kaebaja pikaajalist nahahaigust, rasket puuet ja Töötukassa tuvastatud töövõimetust. Tööst

keeldumisega on kaebaja toime pannud distsipliinrikkumise ja esines alus tema distsiplinaarkorras

karistamiseks.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Halduskohus 20. oktoobri 2022. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.

6. Halduskohus sedastas, et kaebaja määrati tööle Tartu Vangla 15. aprilli 2021. a käskkirjaga

nr 6-3/125. Kaebajale tööle asumise korralduste andmise ajal oli tööle määramise käskkiri kehtiv

ja täitmiseks kohustuslik haldusakt. Käesolevas kohtuasjas ei ole vaidlustatavaks haldusaktiks

kaebaja tööle määramise käskkiri ning küsimus sellest, kas kaebaja määrati tööle õigesti, väljub

vaidluse piiridest. Praeguses vaidluses on oluline, kas kaebaja võis tööle asumisest tema esitatud

põhjustel keelduda.

7. Kaebaja väitel oli tal õigus tööle asumisest keelduda, kuna tal on puuduv töövõime (Eesti

Töötukassa 27. veebruari 2019. a otsus nr TVH/19/008416) ja tal on tuvastatud raske puue

(Sotsiaalkindlustusameti 28. veebruari 2019. a otsus nr P26-2019-85997). Kaebaja ei tugine

sellele, et tal esines tööle asumise korralduste andmise ajal ootamatu terviserike, mis takistas

töötamist.

Eesti Töötukassa otsus töövõime puudumise kohta või Sotsiaalkindlustusameti poolt puude

tuvastamine ei anna kaebajale õigust vanglas töötamisest keelduda. Töövõime hindamise

eesmärgiks ei ole puuduva töövõimega inimesel töötamise keelamine, vaid vastupidi, sellise isiku

töötamise toetamine (töövõimetoetuse seaduse § 1 lg 1). Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste

seaduse § 1 lg 2 järgi on selle seaduse eesmärk toetada puuetega inimeste iseseisvat toimetulekut,

sotsiaalset integratsiooni ja võrdseid võimalusi ning soodustada õppimist ja töötamist. Puuduv

töövõime või tuvastatud puue ei tähenda võimetust või keeldu teha tööd. Vanglas hinnatakse

kaebaja töövõimet olukorras, kus kaebaja on riigi ülalpidamisel, tal on seadusest tulenev kohustus

töötada, töö sisu ja töötingimused on täpselt teada ning töö toimub vanglaametnike järelevalve all.

Vangla arst ei ole seotud Eesti Töötukassa hinnanguga.

Seega puudus kaebajal õigus keelduda tööle asumisest, viidates Eesti Töötukassa otsusega

kindlaks tehtud puuduvale töövõimele või Sotsiaalkindlustusameti tuvastatud puudele. Tegemist

ei ole tervislikest põhjustest tingitud töötamise takistusega VangS § 37 lg 2 p 3 mõistes.

8. Tööst keeldumisega rikkus kaebaja VangS § 37 lg 1 sätestatud kohustust. See on aluseks

distsiplinaarkaristuse kohaldamisele (VangS § 63 lg 1). Väljakujunenud kohtupraktika järgi

peetakse tööle asumise korraldustele mitteallumist raskeks rikkumiseks. Kaebajale määratud

distsiplinaarkaristusi ei saa pidada põhjendamatuteks või ebaproportsionaalseteks.

9. 17. juuni 2021. a käskkirja tühistamiseks ei anna alust see, et distsiplinaarmenetluse protokollis

on viidatud Tallinna Vangla otsusele, kuigi tegelikult tegi otsuse Tartu Vangla arst. Tegemist on

ilmse eksimusega. Tartu Vangla arsti 15. septembri 2020. a otsus kaebaja töövõimeliseks

hindamise kohta on kohtule esitatud. Selline eksimus ei muuda kaebajale distsiplinaarkaristuse

määramist õigusvastaseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

10. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning

uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et vastustajal ei olnud õigust nõuda temalt töötamist vastuolus

arstliku ekspertiisikomisjoni otsusega. Vangla meditsiinitöötaja subjektiivne arvamus ei ole

ekspertarvamus ja tal puudub pädevus muuta ekspertiisikomisjoni otsust. Kaebajat ei ole teavitatud

vangla meditsiinitöötaja otsusest ega võimalusest seda vaidlustada.

Igal juhul oli kaebajale määratud karistus vangla korralduse rahumeelse täitmata jätmise eest

ebaproportsionaalne. Kaebaja karistamine on vastuolus ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ja

ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standard miinimumreeglitega.

11. Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

Vastustaja selgitab, et 15. aprillil 2021 kaebaja majandustööle määramisele eelnevalt hindas arst

kaebaja võimelisust töötada 15. septembril 2020. Ka pärast käskkirja andmist on arstid andnud

hinnangu kaebaja töövõimelisusele. 13. mai ja 10. juuni 2021. a tervisekaardi väljavõtetest

nähtuvalt ei ole kaebaja hinnatud töövõimetuks. Tervisekaardi väljavõttest nähtuvad arsti otsused

on vastustaja esitanud kaebuse vastuse lisadena. Seega on olemas kirjalikud dokumendid arsti

otsuste kohta ning etteheited suusõnaliste arvamuste tõendina käsitlemise kohta on alusetud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

Halduskohus selgitas kehtiva haldusaktiga majandustööle määratud kinnipeetava õigust keelduda

tööle asumisest tervislikel põhjustel ning tuvastas, et kaebajal ei olnud alust tööst keeldumiseks.

Seejuures vastas halduskohus kõigile kaebaja väidetele, põhjendades kehtivale õigusele ja

kohtupraktikale tuginedes nendega mittenõustumist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

13. Kaebaja leiab apellatsioonimenetluses endiselt, et tal oli õigus keelduda talle 7. juunil ning

21. ja 25. augustil 2021 antud tööle asumise korralduste täitmisest, kuna Töötukassa 27. veebruari

2019. a otsusega on tal tuvastatud puuduv töövõime.

Halduskohus selgitas põhjendatult, et kehtiva õiguse järgi ei tulene töövõime puudumise

tuvastamisest ega puude raskusastme määramise otsustest keeldu töötamiseks. Kummagi otsuse

tegemisel ei hinnatud seda, kas kaebaja on võimeline lühiajaliselt tegema lihtsamaid koristamisega

seotud toiminguid. Seetõttu ei saa ka töövõime 100% puudumise faktist iseenesest järeldada, et

kaebaja ei saa täita tööülesandeid vanglas majandustöödel. Konkreetseid tööülesandeid silmas

pidades hindas vangla arst kaebaja võimet töötada vanglas ning leidis, et kaebaja terviseseisund

võimaldab neid töid teha. VangS § 37 lg 3 kohaselt on arst pädev selle küsimuse otsustamiseks.

Kaebaja määrati tööle arsti asjakohasele hinnangule tuginedes.

14. Samas ei ole muidugi välistatud, et isiku tervislik seisund, mille põhjustatud piirangud tõid

kaasa töövõime täieliku puudumise tuvastamise Eesti Töötukassa otsusega, tingib ühtlasi

võimatuse täita vangla poolt kaebajale pandud tööülesandeid. Seda asjaolu tuleks aga selgitada ja

põhjendada. Praegusel juhul juhtis halduskohus kaebaja tähelepanu sellele, et ta ei ole esile toonud,

milline on see tema tervislikust seisundist tulenev piirang, mille tõttu ta ei saanud koristustöid teha.

Kaebajal, kes ise tunneb kõige paremini oma võimeid ja piiranguid olnuks lihtne selgitada,

milliseid toiminguid ja/või liigutusi ning miks ta ei saa teha. Siiski ei ole kaebaja

apellatsioonkaebuses sellele küsimusele mingitki tähelepanu pööranud. Seetõttu ei pea ka

ringkonnakohus võimalikuks nõustuda kaebajaga, nagu esinenuks tal tööst keeldumisel selleks

tervisest tulenev põhjus VangS § 37 lg 2 p 3 tähenduses.

15. Kaebaja vaatab mööda ka sellest, et vaidlusalusel ajal oli ta kehtivalt tööle määratud 15. aprilli

2021. a käskkirjaga. Käskkirja andmisel tugines vastustaja vangla arsti hinnangule kaebaja

töövõime kohta. Kaebaja eksib, kui leiab, et vangla tegevuse tulemusel kaebajal ei olnudki

võimalust vangla arsti sellekohase otsuse vaidlustamiseks ning seetõttu võis ta tööst keelduda

põhjusel, et ta arsti seisukohaga ei nõustu. Vangla arsti otsuse kaebaja töövõime kohta saanuks

kaebaja kahtluse alla seada enda tööle määramise käskkirja vaidlustamisel. Üks põhjustest, mis

võiks kaasa tuua kaebaja tööle määramise õigusvastasuse, on just see, kui arst eksib kinnipeetava

tervisliku seisundi hindamisel. Kuna kaebaja aga enda tööle määramist ei vaidlustanud ja käskkirja

kehtivust ei lõpetatud, siis oli tööle määramise käskkiri haldusaktina talle täitmiseks kohustuslik.

Tööst keeldumine tervislikel põhjustel olnuks lubatav juhul, kui tööle asumise korralduse andmise

ajal esinenuks kaebajal selline terviseseisundist tulenev piirang, mis takistas tööle asumist.

Kaebaja pidanuks tööst keeldumiseks sellise põhjuse esile tooma, et meditsiinitöötaja saanuks

vajadusel seda kinnitada. Piisav ei olnud üldine viide Eesti Töötukassa otsusega tuvastatud

töövõime puudumisele, sest see oli vastustajale teada ja arst pidi sellega arvestama juba kaebaja

tööle määramise käskkirja andmisele eelnevalt kaebaja tervisliku seisundi hindamisel. Seetõttu

saanuks tööle asumist takistav tervisest tulenev põhjus VangS § 37 lg 2 p 3 mõttes olla üksnes

konkreetne seisund või piirang, mis konkreetsel ajal tõepoolest ei lubanud kaebajal tööülesandeid

täita. Kaebaja esitatud seisukohtadest ilmneb aga mitte töötamise võimatus, vaid soovimatus

vanglas majandustööd teha. Alusetu on kaebaja lootus, et töövõime puudumise tuvastamine Eesti

Töötukassa otsusega on selle eesmärgi saavutamiseks piisav sõltumata kaebaja tervislikust

seisundist tööle asumise korralduse andmise ajal.

Kokkuvõttes on halduskohus põhjendatult leidnud, et tööle asumisest keeldumisega pani kaebaja

toime distsiplinaarrikkumise.

16. Kaebaja leiab täiendavalt, et rikkumiste eest määratud kartserikaristused olid rikkumise

iseloomule mittevastavad, s.t ülemäärased. Kaebaja on selle seisukoha põhjendamiseks viidanud

mitmele rahvusvahelisele ja siseriiklikule allikale. Kaebaja viidatud allikad ei ole siiski

normatiivse iseloomuga ega ole seega osaks Eesti Vabariigis kehtivast õigusest. Allikad võivad

olla abiks kehtiva õiguse tõlgendamisel, kuid ei asenda neid. Kartserikaristuse kohaldamine

VangS § 63 lg 1 p 4 ja lg 3 on lubatav muu hulgas VangS § 37 lg-s 1 sätestatud kohustuse rikkumise

eest. Karistamisel tuleb silmas pidada eelkõige vangistuse täideviimise eesmärki. Ringkonnakohus

nõustub, et korduv allumatus on raske rikkumine, mille eest raskeimat liiki distsiplinaarkaristuse

määramist ei ole põhjust pidada ebaproportsionaalseks. Kaebajat karistati tööle asumisest

põhjuseta korduva keeldumise eest kahel korral kolmeks päevaks kartserisse paigutamisega,

s.o kohaldati sanktsiooni alammäära lähedaselt. Seetõttu ei saa pidada karistusi ülemääraseks ka

kohaldatud karistuse määra tõttu.

17. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

18. HKMS § 108 lg-te 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei

ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4

vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

(allkirjastatud digitaalselt)