2-21-11100/88 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtunik

Üllar Roostoja, Margit Vutt, Indrek Parrest

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 29. mai 2023

Tsiviilasja number

2-21-11100

Tsiviilasi

Andres Kuusksalu ja Jaanika Kuusksalu ning Jaan

Treufeldti avaldused avalikult kasutatavale teele

juurdepääsu määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 22. juuli 2022. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kairi Ruusi ja Indrek Pruusi määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Avaldajad:

Andres

Kuusksalu

(isikukood

XXXXXXXXXXX); Janika Kuusksalu (isikukood

XXXXXXXXXXX) ja Jaan Treufeldt (isikukood

XXXXXXXXXXX), avaldajate lepinguline esindaja

Tuulikki Laesson

Puudutatud isikud (määruskaebuse esitajad): Kairi Ruus

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

ja

Indrek

Pruus

(isikukood XXXXXXXXXXX), puudutatud isikute

ühine esindaja vandeadvokaadi abi Artur Maljukov

Puudutatud

isik:

Eesti

Vabariik

(Riigimetsa

Majandamise Keskuse kaudu)

Puudutatud

isik:

OÜ

Scantimber

(registrikood

10019213)

Puudutatud

isik:

Arvo

Haabjärv

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Puudutatud

isik:

Oliver

Loorits

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Puudutatud

isik:

Reinar

Klettenberg

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Puudutatud

isik:

Kadri

Hurt

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik: Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku

Helme Maarja Kogudus (registrikood 80210125)

Puudutatud

isik:

Meelis

Ilisson

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Puudutatud

isik:

Olev

Ilisson

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Kohalik omavalitus: Tõrva vald (Tõrva Vallavalitsuse

kaudu)

RESOLUTSIOON

1. Jätta Kairi Ruusi ja Indrek Pruusi määruskaebus rahuldamata ja Tartu

Maakohtu 22. juuli 2022. a määrus muutmata.

2. Võtta vastu määruskaebusele lisatud tõendid: foto Helme paisu ülekäigu sillast,

Kobras OÜ kiri Indrek Pruusile, Helme paisu likvideerimise projekt, AAB Ekskavaator

OÜ hinnapakkumine ning e-kiri AAB Ekskavaator OÜ hinnapakkumise edastamise

kohta Indrek Pruusile.

3. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud solidaarselt Kairi

Ruusi ja Indrek Pruusi kanda.

4. Mõista solidaarselt Kairi Ruusilt ja Indrek Pruusilt välja Andres Kuusksalu ja

Jaan Treufeldti kasuks solidaarselt menetluskulude katteks 2024 eurot 88 senti.

Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda määruse jõustumisest alates

kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Teistel menetlusosalistel hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib menetlusosaline esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul

alates määruse kättetoimetamisest.

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Andres Kuusksalu (avaldaja I) ja Janika Kuusksalu (avaldaja II) esitasid 15. juulil

2021 Tartu Maakohtule avalduse avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramiseks.

Avaldajad I ja II palusid määrata kinnisasjadele asukohaga XX, X küla, Tõrva vald, Valga

maakond (kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXX; XX kinnistu) ja XXX, X küla, Tõrva

vald, Valga maakond (registriosa nr XXXXXXX; XXX kinnistu) juurdepääs avalikult

kasutatavale teele läbi X, X küla, Tõrva vald, Valga maakond (registriosa nr XXXXXXX)

kinnistu (X kinnistu) vastavalt avalduse lisas 1 esitatud joonisele järgmistel tingimustel:

-

mõlemasuunaline juurdepääs on määratud XXX ja XX kinnistute igakordsete

omanike, nende pereliikmete, külaliste, õiguspäraste valdajate ja piiratud asjaõiguste

omajate ning kinnistuid teenindava transpordi kasuks ööpäevaringselt ja tähtajatult;

-

juurdepääs on tagatud jalgsi ja igat liiki transpordivahendiga, sealhulgas igat liiki

mootorsõidukiga ja ülegabariidiliste sõidukitega;

-

juurdepääsutee pikkus on vastavalt lisas 1 esitatud joonisele ca 195 meetrit ja laius

4 meetrit. Juurdepääsuõigusega koormatud ala kulgeb vastavalt lisas 1 oleval joonisel

punase joonega märgitud alal arvestusega, et punane joon on juurdepääsuõiguse ala

keskpunkt;

-

XXX ja XX kinnistute igakordsed omanikud tasuvad X kinnistu igakordsetele

omanikele kokku juurdepääsuõiguse tasu 200 eurot kalendriaastas hiljemalt iga aasta

15. jaanuariks. X kinnistu igakordsed omanikud kohustuvad hiljemalt iga

kalendriaasta 1. jaanuariks teavitama vastavad rekvisiidid, kuhu hüvitis tasuda tuleb.

Juhul kui X kinnistu igakordsed omanikud ei ole teavitanud rekvisiitide muutmisest,

eeldavad pooled, et tasu tuleb maksta samale arvelduskontole, kuhu eelneval

kalendriaastal. Tasu tähtajaks maksmata jätmise korral on X kinnistu igakordsetel

omanikel õigus nõuda XXX ja XX kinnistute igakordsetelt omanikelt VÕS § 113 lg-

s 1 määratud suuruses viivist;

-

XXX ja XX kinnistute igakordsete omanike poolt tasutav juurdepääsuõiguse tasu

sisaldab hooldus- ja korrashoiukulusid maa-ala eest, mida kasutavad juurdepääsuks

ka X kinnistu igakordsed omanikud ja nendega seotud isikud (X-Sitermäe tee L1

kinnistupiirist ca 135 meetrit mööda teed X kinnistul asuvate eluhoonete poole). X

kinnistu igakordsetel omanikel ei ole õigust nõuda XXX ja XX kinnistute igakordsete

omanike käest täiendavat hooldus- ja korrashoiukulu;

-

maa-ala hooldus- ja korrashoiukulud, mida kasutavad üksnes XXX ja XX kinnistute

igakordsed omanikud ja nendega seotud isikud (viimased ca 60 m lisas 1 esitatud

joonisel), kannavad XXX ja XX kinnistute igakordsed omanikud. Nimetatud maa-

alaga seonduvad hooldus- ja korrashoiutööd jäävad samuti XXX ja XX kinnistute

igakordsete omanike teostada;

-

X kinnistu igakordsed omanikud ei tee takistusi olemasoleva juurdepääsutee

ühendamiseks XXX ja XX kinnistu omanike poolt rajatava juurdepääsuteega XX

kinnistul.

Avaldajad palusid kohustada Kairi Ruusi (puudutatud isik I) ja Indrek Pruusi (puudutatud

isik II) andma nõusoleku kinnistusraamatu kande tegemiseks ja asendada nimetatud isikute

tahteavaldus kohtumäärusega.

Avaldajad I ja II esitasid koos avaldusega ka esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse, mille

maakohus 15. juuli 2021. a määrusega rahuldas ning määras esialgse õiguskaitse korras

tsiviilasja menetluse ajaks XX kinnistu omanikele ja XXX kinnistu omanikule

juurdepääsuõiguse avalikult teelt, mis kulgeb üle X samas määruses sätestatud tingimustel.

Avaldajatele I ja II kuulub XX kinnistu ning avaldajale I ka XXX kinnistu. Avaldajate

kinnistud ei piirne avalikult kasutatava teega. Ajalooliselt väljakujunenud, aktiivselt

kasutuses olnud ning lähim ja otstarbekaim juurdepääs kinnistutele on avalikult kasutatavalt

Helme-Oru teelt mööda X-Sitermäe tee L1 kinnistut (avalikult kasutatav tee) ja üle X kinnistu.

Varem on üle X kinnistu kasutatud ligipääsu kokkuleppel, kuid 2021. a kevadel-suvel

blokeerisid X kinnistu omanikud juurdepääsu ega nõustunud servituudilepingu sõlmimisega.

Avaldajad tegelevad igapäevaselt põllumajandusega ning vajavad enda kinnistule

juurdepääsu ka põllumajandustehnikaga (sh ülegabariidiliste sõidukitega). Teed kasutavad X

kinnistu omanikud ka ise.

Puudutatud isikute poolt välja pakutud alternatiivset juurdepääsuteed, mis läbib XXXXX

kinnistut ja XXXX kinnistu piiril asuvat Helme jõe ületuskohta, on võimalik kasutada üksnes

jalgsi või kergliiklusvahendiga. Helme jõe hoiuala on kantud kaitstava loodusobjektina

keskkonnaregistrisse.

Avaldajad leidsid, et juurdepääsuõigus tuleb määrata tähtajatult ning seda peab olema

võimalik kasutada igat liiki mootorsõidukitega. Avaldajad olid nõus tasuma puudutatud

isikutele hüvitist, mis sisaldab maamaksu, hooldus- ja korrashoiukulusid ning hüvitist

omandiõiguse riive eest kokku 255 eurot kalendriaastas. Uus rajatav tee oleks puudutatud

isikute eluhoonetest enam kui 80 m kaugusel. Puudutatud isikute väited negatiivsete mõjude

ning õiguste ülemäärase riive kohta ei ole tõendatud. Avaldajad olid nõus, et X kinnistul võib

vähendada lubatud piirkiirust 30 km/h. Tegelik liiklussagedus on 2–3 sõiduautot ööpäevas.

2. Jaan Treufeldt (avaldaja III) esitas 21. septembril 2021 maakohtule avalduse

juurdepääsutee määramiseks temale kuuluvale XXXX kinnistule üle X kinnistu. Avaldaja III

tegeleb igapäevaselt põllumajandusega. Avaldaja III on valmis tasuma juurdepääsutasu 55

eurot kalendriaastas, mis sisaldab nii maamaksu, hüvitist omandiõiguse riive eest kui ka

hooldus- ja korrashoiukulusid juurdepääsutee esimese osa eest. X kinnistul oleva

juurdepääsutee teist osa hooldaks ja hoiaks korras avaldaja III koos XX ja XXX kinnistu

omanikega.

Avaldaja III esitas koo koos avaldusega ka esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse, mille

maakohus 22. septembri 2021. a määrusega rahuldas ning määras esialgse õiguskaitse korras

tsiviilasja menetluse ajaks XXXX kinnistu omanikule avaldajale III juurdepääsuõiguse

avalikult teelt, mis kulgeb üle X kinnistu, samas määruses sätestatud tingimustel.

3. Puudutatud isikud I ja II vaidlesid avaldustele vastu ning palusid jätta need

rahuldamata. Avaldajate kinnistutele on olemas juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt,

mistõttu ei ole juurdepääsu määramise eeldused täidetud. Juurdepääs avalikult kasutatavale

teele on olemas mööda Alaveski-Vansa teed, millel asub XXXX ja XXXXX kinnistute piiril

Helme jõge ületav sild. Nimetatud tee ja sild ühendavad X-Sitermäe teed Kalmistu-Uru teega.

Puudutatud isikud leidsid, et silda on lisaks jalgsi ja kergliiklusvahendiga võimalik ületada ka

sõiduautoga. Lisaks on juurdepääs XXX kinnistule olemas ka Keisripalu-Upruse maanteele

üle XXXXXXX kinnistu, mis kuulub samuti avaldajale I ja mille kaudu on võimalik pääseda

ligi ka põllumajandustehnikaga. XXXXXXX kinnistut kasutavad nii XX kui ka XXX

omanikud muuhulgas rasketehnikaga metsa väljaveoks. Samuti leidsid puudutatud isikud, et

juurdepääs on võimalik läbi Aakre metskond 72 kinnistu.

X kinnistul asub puudutatud isikutele I ja II kuuluv elamu. Rasketehnika pidev liikumine ja

metsa väljavedu häirivad ebamõistlikult puudutatud isikute rahu, tegevusi ja privaatsust.

Rasketehnika lõhub ka puudutatud isikute osa teest. XX ja XXX ning XXXX kinnistute

igakordsed omanikud peavad tasuma juurdepääsutee kasutamise eest tasu 100 eurot kuus,

kokku 300 eurot kuus, millele lisanduvad tee korrashoiukulud. Õiglane aastane

teehoolduskulu on ca 1700–2200 eurot aastas. Kui kohus leiab, et juurdepääs tuleb tagada

puudutatud isikute kinnistu kaudu, siis tuleb määrata, et rasketehnikaga on juurdepääs lubatud

tööpäevadel ajavahemikul kl 10.00 kuni kl 18.00. Juurdepääsutasu 255 eurot aastas on

puudutatud isikute suhtes ebaõiglane.

4. Tõrva Vallavalitsus leidis, et avaldused on põhjendatud. X-Sitermäe tee kaudu on

vallale teadaolevalt toiminud ligipääs nii X, XX, XXXX kui XXX kinnistule, sh

põllutöömasinatega. Tee asub majapidamistest kaugemal, seal toimuv liiklus ei tohiks olla

häiriv. Läbipääs läbi XXXXX kinnistu ja üle jõe ei ole ohutu. Jõele on rajatud ületuskoht

kahest betoonblokist, mis on ohutult ületatav ainult jalgsi ja jalgrattal.

5. Eesti Vabariik (Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) kaudu; puudutatud isik III)

selgitas, et X-Sitermäe tee läbib osaliselt ka RMK valduses olevat Aakre metskond 72

kinnisasja. Riigimaal olev X-Sitermäe teelõik on praegusel ajal kitsas metsasiht, mis kindlasti

ei sobi suuregabariidilise tehnikaga liiklemiseks. Teelõik asub Keisripalu looduskaitseala

sihtkaitsevööndis ja seetõttu ei ole seal tee laiendamine või uue tee ehitamine

Keskkonnaameti nõusolekuta lubatud.

6. Meelis Ilisson (puudutatud isik VIII) selgitas, et Kalmistu-Uru teelt algav eratee, mis

kulgeb XXXXXXX ja XXXXXX kinnistute piiril kuni XXX kinnistuni on aastaringselt

kasutatav ainult XXXXXXX ja XXXXXX hooneteni. Hoonetest edasi kulgev kunagine

pinnastee on hooldamata ega ole aastaringselt autoga läbitav. Teised isikud (sh XXX kinnistu

omanik) kasutavad juurdepääsuna Kalmistu-Jeggeri-Vansa teed, mis on aastaringselt läbitav.

M. Ilisson elab alaliselt XXXXXX kinnistul ning kinnistut läbiva tee kasutamine avaldajate

juurdepääsuteena, sh liiklemine rasketehnikaga, häirib oluliselt kinnistu omaniku privaatsust.

XXXXXX kinnistu elumaja asub teest ca 10 m kaugusel.

7. Olev Ilisson (puudutatud isik IX) selgitas, et Kalmistu-Uru tee on hoonetest edasi

praktiliselt läbimatu, eriti suuremale transpordile.

8. Reinar Klettenbergile ja Kadri Hurtile (puudutatud isik IV) kuuluval XXXXXXX

kinnistul ei ole teemaad. Teed kasutavad vaid XXXXXXX omanikud ise ja kirjalikku luba

kasutuseks ei ole kellelegi teisele antud. XXXXXXX kinnistu omanikud toetasid seisukohta,

et otstarbekaim juurdepääs avaldajate kinnistutele on avalikult kasutatavalt Helme-Oru teelt

mööda X-Sitermäe tee L1 kinnistut ning X kinnistut.

9. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Helme Maarja Kogudus (puudutatud isik VII) esitas

seisukoha, et sobivaim juurdepääsutee on Kalmistu-Jeggeri-Vansa teel. Samuti on võimalik

kasutada juurdepääsuteena Helme kalmistu kõrval, läänepoolsel küljel kulgevat teed.

MAAKOHTU LAHEND

10. Tartu Maakohus otsustas 22. juuli 2022. a määrusega järgmiselt:

1. Rahuldada avaldajate I ja II avaldus avalikult kasutatavale teele juurdepääsu

määramiseks. Rahuldada avaldaja III avaldus avalikult kasutatavale teele juurdepääsu

määramiseks.

2. Määrata aastaringselt jalgsi ja erinevate mootorsõidukitega (sh ülegabariidiliste

mootorsõidukitega) kasutamiseks juurdepääsutee laiusega 4 meetrit avalikult

kasutatavalt teelt avaldajatele I ja II kuuluvale XX kinnistule, koos sellekohaste

märkustega kinnistusraamatusse selliselt, et juurdepääsutee algab X-Sitermäe tee L1

kinnistul asuvalt avalikult kasutatavalt teelt ja läbib X kinnistut. X kinnistul kulgeb

juurdepääsutee mööda olemasolevat kruusateed (X-Sitermäe tee) kuni XX kinnistu

nurgani (tee kõrval) ning keerab peale kraavi XX kinnistule. Juurdepääsuteed on õigus

kasutada nii kinnistu igakordsetel omanikel, nende pereliikmetel, külalistel,

õiguspärastel valdajatel kui ka teenindaval transpordil. Juurdepääsuteed võib kasutada

kiirusega kuni 30 km/h. Metsaveokitega võib juurdepääsuteed kasutada vaid

tööpäeviti ajavahemikul kl 10.00 kuni 18.00. Juurdepääsutee asend on kohtumääruse

lahutamatuks lisaks 1 oleval joonisel märgitud punasega.

3. Määrata

aastaringselt

jalgsi

ja

erinevate

mootorsõidukitega

kasutamiseks

juurdepääsutee avalikult kasutatavalt teelt avaldajale III kuuluvale XXXX kinnistule

koos sellekohaste märkustega kinnistusraamatusse selliselt, et juurdepääsutee algab

X-Sitermäe tee L1 kinnistul asuvalt avalikult kasutatavalt teelt ja läbib X kinnistutning

XX kinnistut. X kinnistul kulgeb juurdepääsutee mööda olemasolevat X-Sitermäe

kruusateed kuni XX kinnistu nurgani (tee kõrval) ning keerab peale kraavi XX

kinnistule. XX kinnistul kulgeb juurdepääsutee mööda XX kinnistu omaniku poolt

rajatavat teed X-Sitermäe tee kõrval ning seejärel mööda olemasolevat X-Sitermäe

teed kuni XXXX kinnistuni. Juurdepääsuteed on õigus kasutada nii kinnistu

igakordsetel omanikel, nende pereliikmetel, külalistel, õiguspärastel valdajatel kui ka

teenindaval transpordil. Juurdepääsuteed võib kasutada kiirusega kuni 30 km/h.

Metsaveokitega võib juurdepääsuteed kasutada vaid tööpäeviti ajavahemikul kl 10.00

kuni 18.00. Juurdepääsutee asend on kohtumääruse lahutamatuks lisaks 2 oleval

joonisel märgitud punasega.

4. Määrata aastaringselt jalgsi ja erinevate mootorsõidukitega (sh ülegabariidiliste

mootorsõidukitega) kasutamiseks juurdepääsutee avalikult kasutatavalt teelt

avaldajale

I

kuuluvale

XXX

kinnistule

koos

sellekohaste

märkustega

kinnistusraamatusse selliselt, et juurdepääsutee algab X-Sitermäe tee L1 kinnistul

asuvalt avalikult kasutatavalt teelt ja läbib X kinnistut, XX kinnistut ning XXXX

kinnistut. X kinnistul kulgeb juurdepääsutee mööda olemasolevat X-Sitermäe

kruusateed kuni XX kinnistu nurgani (tee kõrval) ning keerab peale kraavi XX

kinnistule. XX kinnistul kulgeb juurdepääsutee mööda XX kinnistu omaniku poolt

rajatavat teed X-Sitermäe tee kõrval ning seejärel mööda olemasolevat X-Sitermäe

teed kuni XXXX kinnistuni. XXXX kinnistul kulgeb juurdepääsutee mööda

olemasolevat X-Sitermäe teed. Juurdepääsuteed on õigus kasutada nii kinnistu

igakordsetel omanikel, nende pereliikmetel, külalistel, õiguspärastel valdajatel kui ka

teenindaval transpordil. Juurdepääsuteed võib kasutada kiirusega kuni 30 km/h.

Metsaveokitega võib juurdepääsuteed kasutada vaid tööpäeviti ajavahemikul kl 10.00

kuni 18.00. Juurdepääsutee asend on kohtumääruse lahutamatuks lisaks 3 oleval

joonisel märgitud punasega.

5. Lisada kohtumäärusele selle lahutamatu osana juurdepääsuteede asukoha joonised

(lisad 1–3).

6. X kinnistu omanikul tuleb hoiduda juurdepääsuteel tegevustest, mis püsivalt

kestvusega üle ühe tunni takistavad ligipääsu XX, XXXX ja XXX kinnistutele või

nimetatud kinnistutelt avalikule teele. Takistuseks loetakse tõkkepuid, piirdeid,

kraave, valle, puistanguid, virnu, teele ette pargitud sõidukeid jmt püsiva või ajutise

iseloomuga pinna- ja ehituslike konstruktsioone.

7. Kohtumääruse punktides 2 kuni 4 määratud juurdepääsu korrashoiu kohustus lasub

solidaarselt XX, XXXX ja XXX kinnistute igakordsetel omanikel osas, milles

juurdepääsutee kulgeb X kinnistul alates X-Sitermäe tee pöördest XX kinnistu suunas

kuni XX kinnistuni. Tee X kinnistul tuleb hoida korras, mis vastab tavapärasele tee

kasutusele, sh tasandada ning vajadusel täita tee kasutamisel tekkinud rööpad.

Ülejäänud osas jääb punktides 2 kuni 4 määratud juurdepääsuteede korrashoiu

kohustus iga kinnistuomaniku kanda osas, milles juurdepääsutee tema kinnisasja

läbib.

8. Kohus määras punktides 2 kuni 4 määratud juurdepääsuteede tasud kindlaks

järgmiselt:

8.1. XX kinnistu igakordsed omanikud on kohustatud tasuma määruse resolutsiooni

punktis 2 määratud juurdepääsu eest tasu X kinnistu igakordsetele omanikele kokku

75 eurot aastas. Tasud kuuluvad maksmisele alates kohtumääruse jõustumisest;

8.2. XXXX kinnistu igakordsed omanikud on kohustatud tasuma määruse resolutsiooni

punktis 3 määratud juurdepääsu eest tasu X kinnistu igakordsetele omanikele kokku

55 eurot aastas ning XX kinnistu igakordsetele omanikele 15 eurot aastas. Tasud

kuuluvad maksmisele alates kohtumääruse jõustumisest;

8.3. XXX kinnistu igakordsed omanikud on kohustatud tasuma määruse resolutsiooni

punktis 4 määratud juurdepääsu eest tasu X kinnistu igakordsetele omanikele

125 eurot aastas, XX kinnistu igakordsetele omanikele 15 eurot aastas ning XXXX

kinnistu igakordsetele omanikele 25 eurot aastas. Tasud kuuluvad maksmisele alates

kohtumääruse jõustumisest.

9. Punktis 8 nimetatud tasud sisaldavad tasu maamaksu, juurdepääsuõigusega koormatud

kinnisasja omaniku kanda jäävate juurdepääsutee korrashoiu kulude ning

omandiõiguse riive eest.

Samuti tuvastas maakohus lahendi resolutsioonis, et puudutatud isikutel I ja II on kohustus

anda nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXXXXXX kolmandasse

jakku märkuste kandmiseks määruse resolutsiooni punktides 2 kuni 4 toodud sõnastuses.

Kohus tuvastas, et avaldajatel I ja II on kohustus anda nõusolek Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna registriosa nr XXXXXXX kolmandasse jakku märkuste kandmiseks

määruse resolutsiooni punktides 3 ja 4 toodud sõnastuses. Lisaks tuvastas kohus, et avaldajal

III on kohustus anda nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXXXXXX

kolmandasse jakku märkuse kandmiseks määruse resolutsiooni p-s 4 toodud sõnastuses.

Kohus märkis, et kohtumäärus asendab puudutatud isikute I ja II ning avaldajate I – III

nõusolekuid eelnimetatud kinnistusraamatu kannete tegemiseks.

Maakohus jättis jõusse Tartu Maakohtu 15. juuli 2021. a ning 22. septembri 2021. a esialgse

õiguskaitse rakendamise määrused XX kinnistul uue tee väljaehitamise ajaks, kuid mitte

kauemaks kui kuueks kuuks arvates käesoleva määruse jõustumisest.

Maakohus jättis rahuldamata puudutatud isikute I ja II taotlused Helme jõe ületuskohale

kandevõime ekspertiisi teostamiseks ning ekspertiisi määramiseks X kinnistu väärtuse

vähenemise kindlakstegemiseks.

Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste endi kanda.

Määruse põhjenduste kohaselt ei piirne avaldajatele kuuluvad XX, XXXX ja XXX kinnistud

avalikult kasutatavate teega. Juurdepääsu nõude eeldused on asjaõigusseaduse (AÕS) § 156

lg 1 alusel täidetud ning AÕS § 156 lg-tes 2 ja 3 sätestatud välistusi ei esine.

Kohus nõustus avaldajatega selles, et juurdepääs avalikult kasutatavale teel on otstarbekas ja

võimalik määrata üksnes olemasoleva X-Sitermäe tee kaudu, mis kulgeb üle X kinnistu.

Menetlusosalised on nõustunud, et kohus ei pea kaaluma ligipääsu võimalust läbi Aakre

metskond 72 kinnistul oleva X-Siterpalu tee viimase lõigu (metsasihi), kuivõrd sealt läbipääs

puudub.

Kohus leidis, et nõutav juurdepääs on ainuke, mis on põllutöömasinatega mõistlikult läbitav.

Maakohus ei nõustunud, et põllumajandus- ja metsatehnikaga on avaldajatel juurdepääs

olemas üle avaldajale I kuuluvate XXXXXX ning XXX kinnistute. Kohus vaatles XXX

kinnistult teed XXXXXXX kinnistu suunas, mis osaliselt kulges Aakre metskond 72

kinnistul. Aakre metskond 72 kinnistul asub Keisripalu looduskaitsealal. Lisaks tuleb teed

kasutades ületada Eenuse oja, mis on Keisripalu looduskaitseala piires. Kohus ei saa määrata

juurdepääsuteed üle looduskaitseala ning läbi oja. Nimetatud kohas puudub oja ületamiseks

sild ning selle ehitamine looduskaitsealale oleks ilmselgelt ebamõistlik ning kulukas. Lisaks

tuvastas kohus paikvaatlusel, et Eenuse oja asub sügavas suhteliselt järskude nõlvadega orus.

Kohtu hinnangul ei ole mõeldav, et selliste põllutöömasinatega oleks võimalik mõistlikult

sedavõrd sügavat orgu läbida. Samuti ei ole põllumajandustehnikaga ega ilmselt ka

metsatehnikaga võimalik ületada Helme jõel asuvat ületuskohta. Kohus tuvastas paikkonna

vaatlusel, et tegemist on kahe betoonist ehituspaneeliga, mille kandevõime ei ole ilmselt hea

ning mis on tänaseks üle 20 aasta vanad (avaldaja III sõnul rajas ta ületuskoha 2000. a-l).

Ületuskoha laius

on vaid

kolm

meetrit,

mis

ei

taga ligipääsu

tänapäevase

põllumajandustehnikaga. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus rahuldamata puudutatud isikute I

ja II taotluse ekspertiisi määramiseks.

Kohus arvestas Helme jõe lõunakaldal asuvate eraomanike õigustega, kelle kinnistuid jõe

ületuskoha kaudu juurdepääsu määramine mõjutaks. Kalmistu-Uru tee läbis XXXXXXX ja

XXXXXX kinnistute õueala ning on elamutele äärmiselt lähedal (kaardil mõõtes ca 12–15

meetrit). Ka XXXXXXX kinnistu hooned on otse Kalmistu-XXXXXXX-Vansa tee ääres.

Seega on nimetatud teede ääres omanike privaatsusriive oluliselt suurem X omanike omast,

kelle kinnistul kulgeb praegune tee ca 67 meetri kaugusel.

Lisaks arvestas kohus (nii juurdepääsutee määramisel kui ka ekspertiisitaotluse rahuldamata

jätmisel) asjaoluga, et Helme jõe ületuskoht ei ole ehitisregistrisse kantud sillana ning seda ei

ole ehitatud viisil, mis tagaks silla kasutamise ohutuse kõikvõimalike liiklusvahenditega

(piirete puudumine jne).

Avaldajad on selgitanud, et liiklustiheduseks jääks alla 10 auto päevas, reaalselt 3–4 autot

päevas. Puudutatud isikud I ja II on väitnud, et kasutamine on tihedam. Puudutatud isikud ei

ole seda tõendanud. Samas selgitasid puudutatud isikud I ja II ärakuulamisel, et raskevedusid

on ca 6 korda kuus. Viimane hinnang oli kohtule usutavam. Seesugust mahtu ei saa lugeda

ebamõistlikult suureks, arvestades ka avaldajate eluhoone kaugust teest.

Maakohus pidas põhjendatuks määrata kindlaks üks juurdepääsutee, mis võimaldab ligipääsu

kõigil viisidel. Eeltoodust tulenevalt on välistatud ligipääsu määramine üle Helme jõe ja läbi

XXXXXXX kinnistu (üle Eenuse oja). Nimetatud trasside puhul tuleb kokkuvõttes tõdeda, et

sealt juurdepääsu määramine on maakorralduslikult võimatu.

Maakohtu hinnangul on juurdepääsutee määramine puudutatud isikute I ja II kinnistu kaudu

kõige odavam ning mõistlikum lahendus. Olemasoleva tee juurdepääsuteeks määramise

kasuks räägib muuhulgas ka väljakujunenud pikemaajaline tava.

Kohus leidis, et objektiivselt ei ole puudutatud isikutele I ja II juurdepääsu määramine

ülemäära koormav ega riku olulisel määral nende privaatsust. Puudutatud isiku I hooned

asuvad juurdepääsuteest lähimas kohas vähemalt 67 meetri kaugusel, mis võimaldab nii

visuaalseid, müra- kui tolmuhäiringuid vähendada puudutatud isikutele sobivate meetoditega.

Kohus leidis, et mõistlik on seada kiirusepiirang 30 km/h tagamaks maksimaalsel võimalikul

viisil puudutatud isikute õigustatud huve ning õigust privaatsusele. Raskeveokitega on

juurdepääsuteel lubatav liikuda vaid tööpäeviti kl 10.00 kuni 18.00, kuid nimetatu ei kehti

viljavõtu perioodil viljaveoks kasutatavate sõidukite kohta.

Kohus leidis, et puudutatud isiku I nägemus mõistlikust teehooldusest (teehoolduskulud

1700-2022 eurot aastas ja muud hoolduskulud 1400 eurot aastas) on ebarealistlik ega vasta

tegelikule elulisele olukorrale ning poolte mõistlikele vajadustele. Seetõttu määras kohus

vaidluste vähendamiseks teehoolduskohustuse avaldaja poolt taotletud viisil.

Avaldajate taotletud juurdepääsutee puudutab 195 m pikkust ja 4 meetri laiust ehk 780 m2

(s.o 0,078 ha) suurust X kinnistu osa, millel asub juba tee. Maakohus leidis, et maamaksu osa

juurdepääsutee määramisel üle X kinnistu on 0,06 eurot aastas (arvestatud: 32 × 2,5% × 0,078

= 0,0624).

Tee esimest osa pikkusega 135 m kasutavad oma kinnistule juurdepääsuks ka puudutatud

isikud I ja II ise. Avaldajate poolne juurdepääsutee kasutamine ei põhjusta selles osas seega

puudutatud isikutele kasutuseeliste kaotust.

Kuna juurdepääsu hooldamise kohustus jääb osaliselt avaldajale, s.o teelõigu osas, mis algab

ärapöördest XX kinnistu suunas, siis puudutatud isikutel I ja II nimetatud teelõigul

juurdepääsutee korrashoiukulusid avaldajate tegevusest tulenevalt ei teki. Juurdepääsutee

hooldamise kohustus tee esimese, s.o avaldajate ning puudutatud isikute I ja II ühiskasutusse

jääva, osa suhtes jääb puudutatud isikutele I ja II. Tegemist on kruusateega, mis vajab üldjuhul

vähemalt kahel korral aastas teehööveldamist või muul viisil tasandamist ning vastavalt

vajadusele aukude täitmist purustatud kruusaga.

Kohtule on sarnaste tsiviilasjade menetlemisest teada, et 2022. a alguses oli teehööveldamise

(greiderdamine) hinnaks ca 50–60 eurot tunnis (koos käibemaksuga kuni 72 eurot tunnis).

Kohus suhtles sel teemal Sakala Teed OÜ juhatuse liikme Toomas Lepikuga, kelle hinnangul

võiks see suurusjärk Eestis olla üldiselt sama. Seega võis kohtu hinnangul arvestada

greiderdamise tasuga suurusjärgus kuni ca 75 eurot/tunnis (sh käibemaks). Tee pikkust

(135 m) ja laiust arvestades kuluks puudutatud isikute I ja II kinnisasjal oleva tee osa

hooldamiseks maksimaalselt 0,5 tundi. Kui arvestada teehööveldamisega kaks korda aastas,

teeks see teehööveldamise kuluks aastas ca 75 eurot.

Lisaks tuleb arvestada vajadusega teed vahetevahel kruusaga täita. Kohtule on sarnaste

tsiviilasjade menetlusest teada, et kruusa kulub tee täitmisel umbes 30t/km kohta ning näiteks

purustatud kruus 0-32 on hinnaga 7,50 eurot/t, koos km-ga 9 eurot/t, samas looduslik kruus

on sõelutult vastavalt 5 ja 6 eurot/t. Arvestades puudutatud isikute I ja II hooldada jääva

kruusatee lõigu pikkust ca 135 m on kohtu hinnangul aastaseks hoolduskuluks kokku ca

30 eurot (tonnihind keskmiselt 7 eurot). Arvestades käesolevas menetluses menetlusosaliste

poolt esitatud tonnihinnaga 14,40 eurot, on kruusa kulu 135m teelõigu kohta kuni 60 eurot.

Kohus nõustus avaldajatega, et kruusaga täitmine ei saa olla ilmtingimata vajalik iga-

aastaselt, seetõttu arvestas kohus kruusaga täitmise kuluks aasta kohta kuni 30 eurot. Seega

tuleb suvise teehooldusega nimetatud 135 m pikkusel lõigul kaasnevaks kuluks kokku lugeda

105 eurot aastas. Arvestades, et teelõiku kasutavad ka puudutatud isikud I ja II ise ning

avaldajad ehk kokku 4 kinnistu omanikud, siis avaldajatele langev osa sellest kulust peaks

jääma suurusjärku 78,75 eurot (105 ÷ 4 × 3 = 78,75 eurot).

Avaldajate pakutud juurdepääsutasu suurus 255 eurot kolme juurdepääsu taotleva kinnistu

kohta on maapiirkonnas arvestatav ning ilmselt keskmisest oluliselt kõrgem tasu. Tasu

255 eurot aastas kõigi juurdepääsu taotlevate kinnistuomanikelt kokku katab piisaval määral

nii juurdepääsuteealuse maaga seotud kulud, võimaliku kasutuseeliste kaotuse kui sisaldab ka

mõistlikku tasu puudutatud isikute I ja II õiguste riive eest ning vastab avaldajate poolt

juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele.

Kohus määras kindlaks juurdepääsutasu iga juurdepääsu taotleva kinnistu osas. Kohus leidis,

et puudutatud isikutel I ja II on õigus saada maakohtu määratud tasu alates esialgse

õiguskaitse korras juurdepääsu määramisest (vt Riigikohtu 19. aprilli 2017. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-27-17, p 18). Juurdepääsu tasu tuleb tasuda 2022. aasta eest 30 päeva

jooksul alates kohtumääruse jõustumisest ning edaspidi iga kalendriaasta eest ette hiljemalt

15. jaanuariks. Esialgse õiguskaitse määruse alusel juba makstud tasu avaldajad uuesti tasuma

ei pea.

Kohus leidis, et XX ja XXXX kinnistuid läbiva kruusatee osas on põhjendatud jätta

juurdepääsutee korrashoiukohustus kinnistute omanike kanda, kuna seda teed kasutavad kõik

vastavate kinnistute omanikud ise.

Kohus jättis arvestamata puudutatud isikute I ja II hilinemisega esitatud ning põhistamata ja

tõendamata väite, et juurdepääsutee määramine vähendab nende kinnisasja väärtust. Samuti

jättis kohus tähelepanuta juurdepääsutasu kaudu kinnisasja vähenemise hüvitamiseks ning

rahuldamata ekspertiisi määramise taotluse.

Puudutatud isikutele oli pärast 25. aprilli 2022. a ärakuulamist tasu puudutavate (ja vajadusel

muude) seisukohtade esitamise viimaseks tähtajaks 10. mai 2022. a. Puudutatud isikud

leiavad, et nende kinnisasja väärtus juurdepääsutee määramisel väheneb alles 30. juunil 2022,

kuid ei ole seda seisukohta põhjendanud ega tõendanud. Taotlus esitati hilinenult mõjuva

põhjuseta. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 331 lg 1 kohaselt puudub alus vastava

taotluse menetlemiseks. Kohtul puudub kohustus määrata hagita asjas eelmenetluse ja

kirjaliku menetluse lõpptähtaega ning lahendi kuulutamise tähtaega. Uurimisprintsiip hagita

menetluses ei võta ära poole põhistamis- ning tõendamiskohustust oma väidete suhtes.

Kokkuvõttes leidis maakohus, et määratud juurdepääsutasu on piisav ka selleks, et hüvitada

juurdepääsu määramisega seotud kõikvõimalikud negatiivsed tagajärjed kinnistu omanikele.

Vajadusel on võimalik pöörduda avaldusega kohtusse juurdepääsutasu suurendamiseks.

Avaldajad palusid teha juurdepääsutee kohta asjaõigusseaduse (AÕS) § 63 lg 1 p 4 ja § 141

lg

alusel

kinnistusraamatusse

märkuse.

Kohus

kohustas

kõiki

asjaomaseid

kinnistuomanikke (täpsustatud resolutsioonis) andma tahteavaldused juurdepääsutee kohta

kinnistusraamatu kannete tegemiseks ning kohtulahend asendab seega nimetatud isikute

tahteavaldust kinnistusraamatu kannete tegemisel.

Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 1 järgi menetlusosaliste endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

11. Puudutatud isikud I ja II paluvad 8. augustil 2022 esitatud määruskaebuses maakohtu

määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta avaldus rahuldamata ja menetluskulud

avaldajate kanda.

Avaldaja III suhtes ei ole AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud eeldused täidetud ehk asjas ei ole

tuvastatud ega tõendatud, et puudutatud isikud I ja II on takistanud avaldaja III juurdepääsu

XXXX kinnistule.

Maakohus jättis tähelepanuta, et juurdepääs XXXXXXX kinnistu kaudu on katkenud

avaldajate tahtel. XXXX kinnistul asuv juurdepääs üle (Helme jõe) silla ehitati avaldaja III

tellimusel. Vello Pruus pakkus silla ehitamisel välja, et sild ehitataks selliselt, et see kannataks

ka rasketehnikaga ületamist, kuid avaldaja III kinnitas, et nii tema kui XXX ja XX kinnistute

omanikud rasketehnikaga juurdepääsu ei vaja. Seega esineb AÕS § 156 lg-s 3 viidatud

asjaolu, st senine ühendus avalikult kasutatava teega on katkenud avaldajate tahtel.

Ebaõige on maakohtu seisukoht, et juurdepääsu määramisel läbi XXXXXXX kinnistu

kulgeks see üle looduskaitseala ja sild tuleks ehitada looduskaitsealale. Riigikohus on

selgitanud,

et

AÕS § 156 lg 1 järgi ei eelda juurdepääsu nõude rahuldamine, et taotletud juurdepääsu

asukohas paikneks tee teeseaduse § 2 lg 1 tähenduses. Juurdepääsu määramine ise võib olla

alles tee rajamise aluseks (vt. Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p 31). Maakohus

ei ole põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes ta leiab, et Eenuse oja ületamiseks on vaja

ehitada sild ning et silla rajamine on ebamõistlik ja kulukas.

Maakohtu järeldus, et otsetee XXXXXXX kinnistu ning XXX kinnistu vahel puudub ja sinna

oleks vajalik tee alles ehitada, on vastuolus paikvaatlusel tuvastatud asjaoludega.

XXXXXXX kinnistul asub pinnastee (sõidukite liikumise tulemusena selleks kujunenud

pealiskihita tee ehk rööpad). Samuti võib juurdepääsu määramine ise olla tee rajamise aluseks.

Maakohus ei ole põhjendanud oma järeldust, et sügava oru tõttu ei ole põllumajandus- ja

metsatehnikaga oru läbimine võimalik.

Maakohus ei ole hinnanud, kas põllumajandus- ja metsatehnikaga on võimalik ületada Helme

jõgi mitte mööda silda, vaid selle kõrvalt üle jõe. Kohus ei ole analüüsinud, mis tegevused

oleksid vajalikud selleks, et viia sild sellisesse seisundisse, mis võimaldaks seda ületada ka

põllumajandus-ja metsatehnikaga ning millised on sellega seonduvad kulud. Puudutatud

isikud I ja II on seisukohal, et silla kandevõime on piisav, et seda ületada tavalise sõiduautoga

(kuni 3500 kg). Sellest lähtuvalt esitasid puudutatud isikud taotluse, et juhul kui kohus leiab,

et pole tõendatud, et Helme jõe ületuskohta saab ohutult ületada ka sõiduautoga, siis taotlevad

puudutatud isikud I ja II kohtul ekspertiisi korraldamist, mille raames tuvastatakse Helme jõe

ületuskoha kandevõime. Asjas esitatud tõendite alusel tuleb asuda seisukohale, et Helme jõel

asuvat silda saab kasutada sõiduautoga XX ning XXXX ja 2 kinnistutele juurdepääsuks.

Asjaolu, kas Helme jõe ületuskoht on seaduslikult rajatud, ei ole käeoleva vaidluse esemeks.

Samuti on ebaseaduslikku ehitist võimalik seadustada.

Maakohus ei ole tuvastanud ega hinnanud, kas Helme jõe hoiualale on võimalik ületuskoht

rajada. Koos määruskaebusega esitavad puudutatud isikud I ja II tõendid, et Helme jõe

hoiualale on ületuskoha ehitamine võimalik ning teostatav. Samuti puuduvad asjas tõendid

ületuskoha rekonstrueerimise või ehitamise, sh selle maksumuse kohta.

Kui X kinnistu juurdepääsuteel on raskevedusid ca 6 korda kuus, siis ei ole kohus kuidagi

põhjendanud, miks ka sellist mahtu ei saa lugeda ebamõistlikult suureks ja puudutatud isikuid

liigselt koormavaks.

Praegusel juhul võib olla mõistlik ja kõikidele puudutatud isikutele vähem koormav olukord,

kus erinevatele sõidukitele määratakse juurdepääs erinevate teede kaudu. Mõistlik on määrata

avaldajatele ligipääs nii üle Helme jõe kui läbi XXXXXXX kinnistu (üle Eenuse oja), kuid

seda erineval viisil ja sõidukitega. Käesolevas asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta,

et Helme jõe ületuskohal ja XXXXXXX kinnistul on vaja teetöid teha ning et seda on vaja

teha suures ulatuses. Kohtu järeldused põhinevad oletustel.

Tõendatud ei ole see, et juurdepääsutee määramine puudutatud isikute I ja II kinnistu kaudu

on kõige odavam ja mõistlikum lahendus.

Maakohus on rikkunud hagita menetluse uurimispõhimõtet. Maakohus ei ole kogunud

tõendeid (korraldanud ekspertiisi) selle kohta, et silla või purde ületamine sõiduautoga on

võimalik.

Puudutatud isikud I ja II on seisukohal, et AÕS § 156 lg 1 eeldused ei ole täidetud, kuna

avalikult kasutatava tee ja kinnistu vahel, millele juurdepääsu taotletakse (XXX), asub

kinnistu, mis kuulub samale isikule, mis kinnistu, millele juurdepääsu taotletakse. Analoogia

alusel kuulub kohaldamisele AÕS § 156 lg 3.

Maakohus on jätnud arvestamata, et käesolevaks ajaks on juurdepääsutee asukoht X kinnistul

muutunud ja ajalooliselt asus juurdepääsutee teises kohas, kuigi osaliselt kulges ka mööda X

kinnistut. Maakohus ei ole kaalunud, miks ei ole võimalik määrata juurdepääsuteed teises

ajaloolises kohas.

Juurdepääsu määramine mööda X kinnistut on puududutatud isikutele I ja II ülemäära

koormav ning rikub olulisel määral privaatsust. Maakohus soovitas kaaluda häiringute

vähendamiseks haljastuse (nt heki) rajamist. Sellisel juhul tuleks määrata juurdepääsutee

eelduseks asjaolu, et avaldajatel tuleb vastav haljastus rajada.

Maakohtu järeldus, et viljavõtu ajal võib liigelda üksnes tööpäeviti kl 10.00 kuni 18.00, on

tõendamata ja oletuslik.

Puudutatud isikute I ja II nägemus teehoolduse kuludest on realistlik. Puudutatud isikud I ja

II esitasid AAB Ekskavaator OÜ hinnapakkumise nr 15062022, mille kohaselt on (õppuse

Siil 2022 kannatada saanud) X-Sitermäe tee L1 korrastamiseks vajalik ca 22 tonni kruusa ja

selle kuluks koos tööga, ligikaudu 1650 eurot (300 × 5,5), lisandub käibemaks.

Hinnapakkumine tuleb tõendina TsMS § 331 lg 1 alusel vastu võtta, kuna ei põhjusta

menetluse viibimist. Vastav tõend sai puudutatud isikutele teatavaks ja kättesaadavaks alles

pärast 10. maid 2022.

Maakohus ei ole tasu määramisel arvestanud, et avaldajad liiguvad tee esimesel osal

raskeveokitega, mis kahjustavad vastavat teed tunduvalt rohkem kui puudutatud isikute

sõidukid. Juurdepääsutee täitmine on eelduslikult vajalik iga-aastaselt, sh nii sügisel kui ka

kevadel, kuna avaldajad kasutavad juurdepääsuteel rasketehnikat.

Maakohus ei ole teehööveldamise (greiderdamise) hinna tuvastamisel tuginenud tõenditele.

Kohus viitas oma kohtulahendis, et ta on teehööveldamise (greiderdamise) hinna teemal

suhelnud Sakala Teed OÜ juhatuse liikme T. Lepikuga. Vastavast tõendist ning seisukohast

said puudutatud isikud I ja II teada kohtulahendist, see tuli puudutatud isikutele üllatusena ja

nad ei saanud selles osas oma seisukohta avaldada.

Juurdepääsutasu 255 eurot aastas ei ole piisav. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et määratud

juurdepääsu puhul ei ole tegemist igapäevase ligipääsuga.

Puudutatud isikute I ja II poolt 30. juuni 2022. a menetlusdokumendis esitatud taotlused ja

selle menetlusdokumendi lisad olid esitatud tähtaegselt TsMS § 330 lg 1 esimese alternatiivi

kohaselt ehk enne eelmenetluse lõppemist. Maakohus ei viidanud suulisel ärakuulamisel, et

10. mai 2022 on viimane tähtaeg avalduste, seisukohtade ja tõendite esitamiseks. Kuna

käesolev asi lahendati suulises menetluses ja kohus ei teatanud 25. aprillil 2022, et asja

lahendatakse edasi kirjalikus menetluses, ega seda, et eelmenetlus on lõppenud, siis kohaldub

TsMS § 330 lg 1 esimene alternatiiv. Maakohus ei teavitanud menetlusosalisi ka sellest, et

kohus läheb kohtulahendit tegema ja kuna on asjas tehtav lahend menetlusosalistele avalikult

kättesaadav. Kuna Riigikohus on alles 1. juuni 2022. a lahendis tsiviilasjas nr 2-19-20416

avaldanud seisukoha, et tasu määramise üheks komponendiks on ka juurdepääsutee

määramise tõttu juurdepääsuteega koormatava kinnisasja kui terviku väärtuse vähenemine,

siis ei saa vastavale asjaolule varasemalt viitamata jätmist puudutatud isikutele I ja II ette

heita.

Maakohus rikkus uurimispõhimõtet. Puudutatud isikud I ja II on viidanud, et X kinnistu

väärtus langeb juurdepääsutee määramisel. Kuna aga selle suurust ei olnud võimalik ilma

eksperdi arvamuseta nimetada, siis palusid puudutatud isikud I ja II kohtul korraldada vastava

asjaolu selgitamiseks ekspertiis. Kohus jättis vastava taotluse põhjendamatult rahuldamata.

Maakohtu resolutsioon ei ole selgelt arusaadav ega täidetav. Resolutsiooni lugedes on

ebaselge, mis tunnustele vastavad "ülegabariidiline mootorsõiduk" ja "metsaveok". Samuti

tuleks selguse huvides kohtulahendi resolutsioonis märkida, et kui juurdepääsu teel tekkinud

takistus ei ole seotud X kinnistu omanike tegevusega, sh juurdepääsu takistus on tekkinud

loodusnähtuste või vääramatu jõu tõttu, siis selle eemaldamise eest X kinnnistu omanikud ei

vastuta või et vähemalt selle eemaldamisega seotud kulud kannavad avaldajad.

12. Avaldajad vaidlevad määruskaebusele vastu ja taotlevad selle rahuldamata ning

menetluskulude puudutatud isikute I ja II kanda jätmist.

Puudutatud isikud I ja II on avaldajate juurdepääsu takistanud. Seda kinnitavad avaldaja III

21. septembri 2021.a menetlusdokumendi lisad 3 ja 4, kust nähtub puudutatud isikute poolt

otsene juurdepääsu takistamine. Väär on puudutatud isikute arusaam, nagu eeldaks AÕS

§ 156 lõike 1 alusel juurdepääsunõude rahuldamine seda, et juurdepääs oleks füüsiliselt

takistatud.

Avaldajatel ei ole juurdepääsu avalikult kasutatavalt teelt XXXXXXX kinnistu kaudu.

Juurdepääs XXXXXXX kinnistu kaudu läbib Aakre metskond 72 kinnistut ja Keisripalu

looduskaitseala. Juurdepääsu määramine XXXXXXX kinnistu kaudu tähendab ca 850 meetri

ulatuses täiesti uue tee rajamist, kusjuures vajalik on välja ehitada nii sild üle Eenuse oja kui

ka võtta kasutusele täiendavad meetmed äärmiselt suurte kõrguste vahede tõttu. Koos

projekteerimis- ja ehituskuludega oleks sellise tee maksumus ilmselgelt ülisuur. Tegemist ei

ole tõsiseltvõetava alternatiivse juurdepääsuga.

Väide, et Eenuse oja on võimalik läbida ilma sillata ehk sisuliselt sõita Eenuse ojast

rasketehnikaga, sh põllumajandustehnikaga (nt kombain) läbi, on absurdne ja teostamatu.

Helme jõe ületuskohta ei ole võimalik läbida rasketehnikaga. Silla projekteerimise ja

väljaehitamise kulu, samuti nende tegevuste mõju keskkonnale on sedavõrd suur, et puudub

põhjendatud ja mõistlik alus sellise juurdepääsu kaalumiseks. Maakohus on põhjendatult

leidnud, et menetlusökonoomia printsiibist lähtuvalt oleks ebamõistlik määrata kandevõime

teadasaamiseks kohtulik ekspertiis Helme jõe ületuskohale.

Ajalooline juurdepääs XX, XXXX ja XXX kinnistutele on toimunud mööda X kinnistut (seda

kinnitavad avaldajate 18. mai 2022. a menetlusdokumendi lisades 1 ja 2 esitatud tõendeid).

Juurdepääsutee, mida mööda maakohus juurdepääsu määras, ei ole välja ehitatud puudutatud

isikute poolt. Kuna tee asus sellisel kujul X kinnistul juba kinnistu erastamise ajahetkel, siis

pidi ilmselgelt olema puudutatud isikutele teada nii juurdepääsutee kui ka asjaolu, et selle

kaudu on ajalooliselt toimunud XXXX ja XXX kinnistute juurdepääs.

Maakohus on õigesti kaalunud osapoolte huve. Asjaolu, et XXXXXXX kinnistu kuulub ühele

avaldajatest, ei oma õiguslikku tähendust, kuna XXXXXXX kinnistul ei asu teed, vaid üksnes

metsasiht.

Juurdepääsutee ei häiri puudutatud isikute privaatsust õuealal ega põhjusta muid negatiivseid

mõjutusi.

Maakohus on põhjendatult määranud raskeveokitega juurdepääsu ööpäevaringselt.

Viljakoristamise konkreetne ajahetk sõltub otseselt ilmastikust ning viljakoristuse piiramine

konkreetsele ajale (nt tööpäeviti kl 10–18) oleks avaldajaid intensiivselt piirav ja koormav.

Juurdepääsutasu suurus on põhjendatud. Arusaamatud ja alusetud on etteheited, nagu oleks

maakohus rikkunud menetlusõigust teehööveldamise tunnihinna osas täiendava seisukoha

küsimise osas. Puudutatud isikud jätavad mainimata asjaolu, et ka puudutatud isikud ise

kasutavad tee esimest osa pikkusega 135 meetrit juurdepääsuks raskeveokitega (prügivedu,

küttepuude vedamine, ehitusmaterjali vedamine jne).

Maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme seoses läbiviidud eelmenetlusega.

Kohtupraktika ebaselgus ei tähenda, et puudutatud isikutel ei oleks olnud kinnisasja väärtuse

vähenemisega seonduvat võimalik varem välja tuua. Ka varasem kohtupraktika ei välistanud

kinnisasja väärtuse võimalikku vähenemise arvestamist. Õiguspraktika, kus menetlusosalised

seovad oma vastuväidete esitamise õiguse ja tähtaegsuse Riigikohtu lahendite

väljakuulutamisega, ei saa põhimõtteliselt olla kooskõlas TsMS § 331 mõtte ja eesmärgiga.

Kohtupraktikas ei ole kinnisasja väärtuse määramine, sh võimalik väärtuse vähenemine

selline asjaolu, mida tuleb tõendada kohtuliku ekspertiisiga.

Avaldajad paluvad jätta tsiviilasja materjalide juurde võtmata koos määruskaebusega esitatud

lisatõendid. Tõendid on esitatud tähtaega rikkudes. Kaebuse lisades 1–3 esitatud tõendid ei

ole asjassepuutuvad, lisades 4–5 esitatud tõendid on maakohus põhjendatult jätnud vastu

võtmata.

Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud tuleb jätta puudutatud isikute kanda

TsMS § 171 lg 1 alusel.

13. Tõrva Vallavalitsus palub määruskaebuse jätta rahuldamata. Maakohtu määrus on

õiguspärane ja põhjendatud.

14. Eesti Vabariigil (RMK kaudu) puudub määruskaebuse osas seisukoht, kuna

puudutatud isikud I ja II ei ole taotlenud juurdepääsu määramist läbi riigile kuuluva Aakre

Metskond 72 kinnisasja.

15. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu

Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu

määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle

tühistamiseks või muutmiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab

ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.

17. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha määruskaebemenetluses esitatud uute

tõendite osas. Puudutatud isikud I ja II on esitanud koos määruskaebusega järgmised tõendid:

foto Helme paisu ülekäigu sillast (lisa 1), Kobras OÜ kirja puudutatud isikule II (lisa 2),

Helme paisu likvideerimise projekti (lisa 3), AAB Ekskavaator OÜ hinnapakkumise nr

15062022 (lisa 4) ning e-kirja AAB Ekskavaator OÜ hinnapakkumise edastamise kohta

puudutatud isikule II (lisa 5). TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks

esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. TsMS § 238 lg 1 sätestab, et kohus võtab vastu ainult

sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult

sellist tõendit, millel on asjas tähtsust.

Ringkonnakohus võtab TsMS § 662 lg-st 3 lähtudes määruskaebusele lisatud tõendid vastu.

Samas ei anna need tõendid alust maakohtu määruse muutmiseks.

Määruskaebuse lisades 1–3 olevad tõendid ei tõenda asja lahendamiseks olulisi asjaolusid.

Ringkonnakohus möönab, et uue silla või purde projekteerimine ja välja ehitamine Helme

jõele on ilmselt võimalik, kuid kaebuse lisades 1–3 esitatud tõenditest ei nähtu, et Helme jõe

hoiualale saaks praeguse ületuskohaga samasse kohta rajada silla raskeveokite jaoks.

Menetluses ei ole olnud vaidlust selle üle, et jalgsi on avaldajate kinnistutele olnud võimalik

juurde pääseda ka üle Helme jõe praeguse ületuskoha.

Kaebuse lisades 4 ja 5 on AAB Ekskavaator OÜ hinnapakkumine ja e-kiri AAB Ekskavaator

OÜ hinnapakkumise edastamise kohta. Viidatud hinnapakkumine puudutab Kaitseväe

suurõppuse Siil käigus kaitseväe rasketehnika poolt kasutatud tee korrastamist. Ilmselgelt

toob Kaitseväe suurõppus endaga kaasa oluliselt suuremad mõjud teedele, kui avaldajate poolt

aastas üksikute raskeveokitega liikumine.

18. Avalikult kasutatavale teele AÕS § 156 lg 1 alusel juurdepääsu määramise eeldusteks

on juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava

juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava

huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste

juurdepääsust tuleneva kitsendusega. Vaidlus kinnisasjale juurdepääsuõiguse tagamiseks

tuleb lahendada kinnisasjaomanike huvide kaalumise teel ning kaaluda tuleb mh, milliseid

kulutusi peab avaldaja tegema oma kinnisasjalt avalikule teele pääsemiseks ning kas

puudutatud isiku kinnisasja juurdepääsuõigusega koormamine võiks olla avaldaja jaoks

oluliselt odavam ja puudutatud isiku kui kinnisasja omanikku vähem koormav (vt nt

Riigikohtu 3. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663, p 15 koos selles viidatud

praktikaga).

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et avaldajate juurdepääsu nõude

rahuldamise eeldused on AÕS § 156 lg 1 järgi täidetud ning juurdepääsu määramine avalikult

kasutatavale teele puudutatud isikutele I ja II kuuluva X kinnistu kaudu on põhjendatud.

Maakohus kaalus juurdepääsutee määramisel nii avaldajate kui ka puudutatud isikute huve.

Maakohus analüüsis ja võrdles erinevaid juurdepääsutee alternatiive ning asus põhjendatult

seisukohale, et juurdepääs tuleb määrata X kinnistu kaudu. Ringkonnakohtu hinnangul on

maakohus seejuures kõiki tõendeid ja menetlusosaliste huve igakülgselt kaalunud ega ole

menetlusõiguse norme rikkunud. Puudutatud isikute I ja II määruskaebuses välja toodud

asjaolud ei mõjuta maakohtu lõppjärelduse põhjendatust ega anna alust maakohtu

kaalutlusotsustusse sekkuda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega

ning kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 ja §-ga 659 ei pea vajalikuks neid kõiki korrata.

19. Vastusena puudutatud isikute I ja II määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus

järgmist.

19.1. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isikute I ja II seisukohaga, et avaldaja III suhtes

ei ole AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud eeldused täidetud, kuna puudutatud isikud I ja II ei ole

takistanud avaldaja III juurdepääsu XXXX kinnistule.

AÕS § 156 alusel kohtusse pöördumine ja selle normi kohaldamine on võimalik ka

olukordades, kus avaldajat pole takistatud avalikult kasutatavale teele pääsemisel, kuid

keeldutud on tavaõiguse alusel kehtivat juurdepääsukorda õiguslikult korrektselt ja

kokkuleppel või kohtu määratava asjakohase tasu eest vormistamast (vt Riigikohtu 28. mai

2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-14, p 14).

Menetlusosalised ei vaidle, et avaldaja III kasuks ei ole AÕS § 156 alusel määratud

juurdepääsuteed ega seda kinnistusraamatusse kantud. Avaldaja III on 21. septembril 2021

esitatud avalduses märkinud, et ta kasutas suulise kokkuleppe alusel X kinnistut avaldaja III

kinnistule juurdepääsuks, kuid 2021. a kevade lõpus või suve alguses blokeerisid X kinnistu

omanikud juurdepääsu. Avaldaja III pöördus servituudi seadmise ettepanekuga puudutatud

isikute I ja II poole, et sõlmida avaldaja III kasuks teeservituut X kinnistule (avaldaja III

avalduse lisa 5). Puudutatud isikud I ja II esitasid 5. augustil 2021 omapoolse vastuse

(avaldaja III avalduse lisa 6), mille kohaselt ei nõustu nad servituudilepingu sõlmimisega.

Seega on avaldaja III esitanud põhjendatult kohtule avalduse juurdepääsu määramiseks.

Ebaõige on puudutatud isikute I ja II väide, et avaldaja III suhtes esineb AÕS § 156 lg-s 3

sätestatud asjaolu, st avaldaja III tahtel on katkenud senine ühendus avalikult kasutatava

teega, kuna avaldaja III ei lasknud Helme jõe silda ehitada selliseks, et seda oleks võimalik

ületada ka rasketehnikaga. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole senine ühendus katkenud

avaldaja III tahtel.

Riigikohus on leidnud, et AÕS § 156 lõiget 3 tuleb kohaldada eelkõige juhul, kui kinnisasja

omanik on ennast faktilise tahtliku teoga ise juurdepääsust avalikult kasutatavale teele ilma

jätnud, nt senise tee üles kündnud, sellele midagi ehitanud vms ja taotleb nüüd juurdepääsu

mujalt üle naaberkinnisasja (vt Riigikohtu 17. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10,

p 29).

Avaldaja III poolt ületuskoha (silla) ehitamist Helme jõele ei saa pidada selliseks tahtlikuks

teoks, mil kinnisasja omanik on ennast ise juurdepääsust avalikult kasutatavale teele ilma

jätnud, pigem vastupidi. Avaldaja III on parendanud Helme jõe ületuskohta, et seda saaks

kasutada liiklemiseks jalgsi ja kergliiklusvahenditega ehk sisuliselt taganud osalise

juurdepääsu oma kinnistule avalikult kasutatavalt teelt. Tegemist ei ole AÕS § 156 lg-s 3

sätestatud olukorraga, mis välistab juurdepääsu määramise AÕS § 156 lg 1 alusel.

19.2. Puudutatud isikute I ja II hinnangul on maakohus ebaõigesti leidnud, et juurdepääsu ei

saa määrata üle Helme jõe ületuskoha, kuna maakohus ei ole selgitanud välja, mis tegevused

oleksid vajalikud selleks, et viia sild seisundisse, et seda saaks ületada igasuguste sõidukitega.

Samuti ei ole maakohus hinnanud, kas Helme jõele oleks võimalik rajada uus vajalik

ületuskoht.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult arvestanud muu hulgas Helme jõe

lõunakaldal asuvate eraomanike huvidega ja leidnud kokkuvõttes, et juurdepääsu määramine

üle Helme jõe ületuskoha ei ole kõige sobivam ja mõistlikum lahendus. Maakohus tuvastas

paikvaatlusel, et Helme jõe ületuskoha puhul on tegemist kahe betoonist ehituspaneeliga,

mille kandevõime on küsitav ja laius üksnes kolm meetrit. Õige on maakohtu seisukoht, et

kolme meetri laiune tee ei taga vajalikku juurdepääsu põllumajandus- ja metsaveotehnikaga.

Puudutatud isikud I ja II heidavad maakohtule ette, et maakohus jättis rahuldamata nende

taotluse ekspertiisi määramiseks Helme jõe ületuskoha kandevõime tuvastamiseks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ekspertiisi läbiviimine silla kandevõime

tuvastamiseks ei ole vajalik, kuna paikvaatluse tulemusel on selge, et ületuskoht ei võimalda

oma laiuse tõttu juurdepääsu põllumajandus- ja metsaveotehnikaga. Seega puudub sellise

ekspertiisi teostamiseks vajadus. Puudutatud isikute I ja II väide, et silla kandevõime on

piisav, et seda ületada tavalise sõiduautoga (kuni 3500 kg), ei lahenda avaldajate probleemi

pääseda avalikult kasutavalt teelt oma kinnisasjadele põllumajandus- ja metsaveotehnikaga.

Maakohus ei ole ekspertiisi teostamata jätmisel rikkunud uurimispõhimõtet. Kohtu

ülesandeks on tagada tsiviilasja lahendamine võimalikult väikeste kuludega (TsMS § 2),

mistõttu ei saa kohtule ka hagita menetluses ette heita selliste ekspertiiside läbi viimata

jätmist, mille tulemused ilmselt ei aita kaasa asja õigele lahendamisele.

Puudutatud isikud I ja II heidavad maakohtule ette ka seda, et maakohus ei ole hinnanud ega

analüüsinud, mida tuleb teha selleks, et viia Helme jõe sild seisundisse, mis võimaldab seal

liigelda ka rasketehnikaga või võimalust rajada uus sild ületuskoha kõrvale. Ringkonnakohtu

hinnangul on maakohus kaalunud menetlusosaliste huve ja leidnud, et juurdepääsu

määramisel üle Helme jõe ületuskoha ja mööda Kalmistu-XXXXXXX-Vansa teed on Helme

jõe lõunakaldal asuvate eraomanike (elamute lähedus ca 12-15 meetrit) privaatsusriive

oluliselt suurem kui X omanike oma (elamute lähedus ca 67 meetrit). Lisaks leidis maakohus,

et olemasoleva silla oluline parendamine või uue silla ehitamine on väga kulukas ja

eelduslikult ebamõistlik olukorras, kus liiklustihedus puudutatud isikute I ja II kinnistule

määrataval teel on pigem madal ja raskeveod ei ole igapäevased. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu seisukohtadega. Avaldajad on avaldanud, et raskevedusid võib olla ca 6 korda

kuus. Sellist mahtu ei saa pidada ebamõistlikult suureks ja puudutatud isikuid I ja II liigselt

koormavaks.

Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isikute seisukohaga selles, et vähem koormav on

olukord, kus erinevatele sõidukitele määratakse juurdepääs erinevate teede kaudu.

Ringkonnakohus ei pea seda mõistlikuks ega puudutatud isikuid I ja II vähem koormavaks.

Vaidlust ei ole selles, et praeguses olukorras on juurdepääs rasketehnikaga võimalik üksnes

üle puudutatud isikutele I ja II kuuluva kinnisasja ning sellisel juhul tuleks juurdepääs

rasketehnikaga määrata igal juhul üle puudutatud isikute I ja II kinnisasja. Avaldajatel on

võimalus kasutada juurdepääsu üle Helme jõe ületuskoha jalgsi ja kergliiklusvahenditega

edasi ning seeläbi vähendada liikluskoormust puudutatud isikute I ja II kinnisasjal.

Lisaks on avaldajad 15. veebruaril 2023 ringkonnakohtule esitatud menetlusdokumendis välja

toonud, et vaidlusalune ületuskoht Helme jõel on avaldajatele teadaolevalt 17. novembril

2022 varisenud ning muutunud kasutuskõlbmatuks, see ei ole ohutult läbitav enam isegi

jalgsi. Ületuskoha (silla) kahjustumist teehooldustööde käigus on kinnitanud ka Tõrva

Vallavalitsus 28. veebruaril 2023 ringkonnakohtule esitatud seletuses.

19.3. Maakohus on leidnud põhjendatult, et puudutatud isikute I ja II poolt välja pakutud

alternatiivne juurdepääs läbi XXXXXXX kinnistu ja üle Eenuse oja ei taga avaldajatele

vajalikku juurdepääsu. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isikute I ja II määruskaebuses

esitatud vastupidiste väidetega.

Avaldajatel on vaja juurdepääsu ka põllutöömasinate ja metsaveotehnikaga liiklemiseks.

Puudutatud isikud I ja II on ise määruskaebuses märkinud, et XXXXXXX kinnistul asub

pinnastee (pealiskihita tee ehk rööpad) ehk puudub nõuetele vastav juurdepääs raskeveokitega

liiklemiseks. Kuigi puudutatud isikud I ja II on õigesti märkinud, et määratav juurdepääs võib

olla alles tee rajamise õiguslik alus, siis praegusel juhul ei saa läbi XXXXXXX kinnistu ning

üle Eenuse oja rajada nõuetele vastavat teed ja silda. Maakohus vaatles paikvaatlusel teed

XXXXXXX kinnistu suunas, mis osaliselt kulges Aakre metskond 72 kinnistul (asub

Keisripalu looduskaitsealal). Lisaks tuleb vastaval teel ületada Eenuse oja. Maakohus leidis

õigesti, et kohus ei saa määrata juurdepääsuteed üle looduskaitseala ning läbi oja, kus puudub

sild. Silla ehitamine looduskaitsealale võib olla maakorralduslikult võimatu. Eesti Vabariik

(RMK kaudu) on märkinud, et riigimaal olev X-Sitermäe teelõik on käesoleval ajal kitsas

metsasiht, mis ei sobi suuregabariidilise tehnikaga liiklemiseks. Teelõik asub Keisripalu

looduskaitseala sihtkaitsevööndis ja seetõttu ei ole seal tee laiendamine või uue tee ehitamine

Keskkonnaameti nõusolekuta lubatud. Ka Tõrva Vallavalitsus on vastuses määruskaebusele

märkinud, et tee rajamine läbi XXXXXXX kinnistu ja Keisripalu looduskaitseala ning üle

Eenuse oja võib olla keskkonnakaitsenõuetest tulenevalt võimatu. Samuti on paikvaatlusel

tuvastatuga tõendatud, et Eenuse oja läbimine ilma sillata ei ole rasketehnikaga võimalik,

kindlasti ei ole see võimalik igal aastaajal ja igasuguste ilmastikutingimustega. Puudutatud

isikud I ja II ei ole lükanud ümber paikvaatlusel tehtud järeldusi ega esitanud tõendeid selle

kohta, et oja on ületatav ka ilma sillata ning piisavalt lai ja mitte nii järsk, et rasketehnikaga

saaks seal liigelda.

Ringkonnakohus lisab, et hagita menetluses kohaldub küll uurimisprintsiip (TsMS § 477 lg-

d 5 ja 7), kuid see ei tähenda, et kohus peaks avalikult kastutavale teele juurdepääsu asjades

asuma omal algatusel tõendeid koguma mistahes alternatiivsete juurdepääsude kohta.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et uurimispintsiip ei võta hagita menetluses ära poole

põhistamis- ning tõendamiskoormist oma väidete suhtes. Puudutatud isikute I ja II poolt välja

pakutud alternatiivne juurdepääs läbi XXXXXXX kinnistu ja üle Eenuse oja on

ringkonnakohtu arvates üksnes hüpoteetiline võimalus. Eesmärgipäraselt kasutatava

juurdepääsu rajamine sellele trassile oleks paikkonna vaatluse protokollis kajastatut

arvestades kas teostamatu või avaldajate vajadusi arvestades ilmselgelt ebamõistlikult

kulukas.

19.4. Puudutatud isikud I ja II leiavad, et maakohtu määratud juurdepääsutasu ei ole piisav.

Ringkonnakohus märgib, et maakohus on põhjendanud, millest lähtudes määras kohus

juurdepääsu tasu suuruseks kokku 255 eurot aastas. Maakohus hindas ja analüüsis määratava

juurdepääsutee võimalikke korrashoiukulusid ja maamaksu suurust ning leidis õigesti, et

avaldajate pakutud juurdepääsu tasu katab tee korrashoiukulud ja maamaksu hüvitise osa.

Maakohus on juurdepääsu tasu määramisel arvestanud ka seda, et puudutatud isikute I ja II

privaatsusriive ei ole avaldajate poolt kasutatava tee liiklussagedust arvestades suur. Samuti

kasutavad puudutatud isikud I ja II ka ise juurdepääsutee esimest osa. Ringkonnakohus leiab,

et maakohus on tasu suurust kohaselt kaalunud ega ole seejuures menetlusnorme rikkunud.

Ringkonnakohus peab maakohtu määratud juurdepääsutasu suurust mõistlikuks ja nõustub ka

selles osas maakohtu põhjendustega.

Puudutatud isikud I ja II heidavad maakohtule ette, et maakohus ei ole teehööveldamise

(greiderdamise) ja tee kruusaga täitmise tunnihinna arvestamisel tuginenud asjakohastele

tõenditele, kuid samas ei ole puudutatud isikud esitanud tõendeid, mis lükkaksid maakohtu

järeldused tööde tunnihinna osas ümber. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb juurdepääsutasu

suuruse arvestamisel võtta arvesse ka seda, et resolutsiooni punkti 7 kohaselt on avaldajatel

solidaarselt juurdepääsu korrashoiu kohustus osas, milles juurdepääsutee kulgeb X kinnistul

alates Mödre-Sitermäe tee pöördest XX kinnistu suunas kuni XX kinnistuni. Avaldajatel on

kohustus hoida tee korras, mis vastab tavapärasele tee kasutusele, sh tasandada ning vajadusel

täita tee kasutamisel tekkinud rööpad. Eeltoodust tuleneb, et tee osas, mida kasutavad

eelkõige avaldajad ise, peavad avaldajad ise kandma tee korrashoiukulud. Seega hõlmab

maakohtu määratud juurdepääsutasu suurus korrashoiukulusid tee selle osa eest, mida

kasutavad nii avaldajad kui ka puudutatud isikud I ja II. Samuti ei ole puudutatud isikud

tõendanud oma väidet, et juurdepääsutee täitmine on eelduslikult vajalik iga-aastaselt, sh nii

kevadel kui ka sügisel.

Puudutatud isikute I ja II väide, et maakohus ei ole tasu suuruse määramisel arvestanud

sellega, et avaldajad liiguvad tee esimesel osal raskeveokitega, mis kahjustab teed tunduvalt

rohkem kui puudutatud isikute sõidukid, ei ole põhjendatud. Maakohus on tasu suuruse

määramisel arvestanud seda, et avaldajad kasutavad juurdepääsu eelkõige raskeveokitega ja

lähtuvalt sellest määranud ka tasu suuruse.

19.5. Puudutatud isikud I ja II leiavad, et maakohus on jätnud ebaõigesti juurdepääsutasu

suuruse määramisel arvestamata koormatava kinnisasja väärtuse vähenemise. Maakohus jättis

puudutatud isikute I ja II poolt 30. juuni 2022. a ja 12. juuli 2022. a menetlusdokumentides

esitatud taotlused ja selle lisad tähelepanuta, kuna menetlusdokumendid oli esitatud

hilinenult. Maakohus jättis tähelepanuta 30. juuni 2022. a menetlusdokumendis esitatud väite,

et juurdepääsutasu suuruse arvutamisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja väärtuse

vähenemist ja selle väärtuse väljaselgitamiseks tuleb läbi viia ekspertiis (ekspertiisitaotlus

esitati 12. juuli 2022. a menetlusdokumendis).

Asja materjalidest nähtub, et maakohus määras 25. aprilli 2022. a ärakuulamisel puudutatud

isikutele I ja II seisukohtade esitamise tähtaja kuni 10. maini 2022. Puudutatud isikute I ja II

lepinguline esindaja esitas oma seisukohad 9. mail 2022. Puudutatud isikud I ja II esitasid

30. juunil 2022 täiendava seisukoha, milles palusid arvestada tasu määramisel kinnisasja

väärtuse vähenemisega, ja 12. juulil 2022 taotluse ekspertiisi määramiseks.

Ringkonnakohtu hinnangul pidi puudutatud isikute I ja II esindaja aru saama, et maakohus

määras 25. aprillil 2022 toimunud menetlusosaliste ärakuulamisel lõpptähtaja seisukohtade ja

tõendite esitamiseks, sh tasu küsimuses seisukohtade esitamiseks.

Puudutatud isikud I ja II heidavad maakohtule ette, et maakohus ei määratlenud, millal lõppes

asjas eelmenetlus ega teatanud menetlusosalistele lahendi avalikult teatavaks tegemise

kuupäeva. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagita menetluses puudub kohtul

kohustus määrata eelmenetluse ja kirjaliku menetluse lõpptähtaega ning kohtulahendi

avalikult teatavaks tegemise kuupäeva. Kuigi kohtul tuleb hagita asjade menetlemisel täita

mh TsMS § 392 lg-s 1 ja §-s 351 sätestatuga sarnaseid ülesandeid, ei ole nendes asjades

eelmenetluse staadium formaalselt eristatav. Samas ei tulene seadusest, et hagita menetluses

võib menetlusosaline seisukohti ja tõendeid esitada lõpmatult ning menetluse igas staadiumis.

Ka hagita menetluses kehtib TsMS § 329 lg 1, mille kohaselt peavad menetlusosalised

menetluses esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult kui

menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks

vajalik.

TsMS § 331 lg 1 järgi võib kohus ka §-s 329 sätestatu rikkumise korral menetleda avaldust,

taotlust, tõendit või vastuväidet, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse

lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus.

Maakohus jättis 4. juuli 2022. a määrusega puudutatud isikute taotluse käiguta ja palus

selgitada, missugusel põhjusel ei olnud neil võimalik tähtaegselt esitada kinnistu väärtuse

vähenemise vastuväidet. Puudutatud isikud I ja II leidsid 12. juuli 2022. a

menetlusdokumendis, et mõjuva põhjuse tuvastamine ei ole vajalik, kuna maakohus on

rikkunud menetlusõiguse norme eelmenetluse läbiviimisel ning ühtlasi esitasid puudutatud

isikud I ja II taotluse ekspertiisi läbiviimiseks kinnisasja väärtuse vähenemise tuvastamiseks.

Ringkonnakohus

nõustub

maakohtuga,

et

30. juuni

2022.

a

ja

12. juuli

2022. a menetlusdokumendid on esitatud hilinenult. Puudutatud isikud I ja II ei ole

põhjendanud, mis põhjusel on dokumendid esitatud hilinenult. Ringkonnakohtu hinnangul ei

rikkunud maakohus puudutatud isikute I ja II 30. juuni ning 12. juuli 2022. a

menetlusdokumentide arvestamata jätmisel, sh ekspertiisi läbiviimise taotluse rahuldamata

jätmise osas, menetlusõiguse norme ning ringkonnakohus jätab maakohtu vastavad

otsustused muutmata.

Ringkonnakohus märgib, et menetlusdokumendi tähtaegselt esitamata jätmist ei saa

põhjendada sellega, et Riigikohus on vahepeal teinud lahendi, milles on täpsustatud

juurdepääsu tasu suuruse arvestamise aluseid. Ringkonnakohus rõhutab siinkohal, et

juurdepääsu tasu suuruse leidmisel sai arvestada kinnisasja väärtuse vähenemist ka juba

varasema praktika kohaselt. Nii on Riigikohus nt 12. oktoobri 2011. a otsuses tsiviilasjas

nr 3-2-1-90-11 (p-s 11) leidnud, et diskretsiooniotsuse tegemisel juurdepääsutasu suuruse

kohta võib kohus muu hulgas hinnata koormatud kinnisasja väärtuse vähenemist juurdepääsu

tõttu. Määruskaebuses viidatud 1. juuni 2022. a määruses tsiviilasjas nr 2-19-20416 on

Riigikohus üksnes täpsustanud juurdepääsutasu arvestamise metoodikat juhuks, kui isik, kelle

kinnisasi soovitakse juurdepääsuga koormata, on menetluses tuginenud sellele, et

juurdepääsutee tõttu väheneb tema kinnisasja kui terviku väärtus ja taotleb juurdepääsutasu

kaudu kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamist.

Eeltoodust tulenevalt oli puudutatud isikutel I ja II võimalus esitada oma seisukohad ja väited

juurdepääsutasu suuruse määramiseks TsMS 329 lg 1 alusel nii varakult, kui menetluse

seisund seda võimaldab või hiljemalt 9. mai 2022. a menetlusdokumendis.

Maakohus on leidnud, et avaldajate pakutud juurdepääsutasu 255 eurot (kolme juurdepääsu

taotleva kinnistu kohta) on maapiirkonnas arvestatav ning keskmisest ilmselt oluliselt kõrgem

tasu. Asjas ei ole esitanud arvestusi või põhistatud väiteid selle kohta, et maakohtu määratud

juurdepääsutasu ei kompenseeri puudutatud isikute I ja II kinnisasja väärtuse võimalikku

vähenemist. Ringkonnakohus märgib, et maakohus määras juurdepääsu mööda X kinnistul

juba olemasolevat teed. Arvestades juurdepääsutee kasutamise intensiivsust, ei mõjuta

määratud juurdepääs eelduslikult oluliselt puudutatud isikute I ja II kinnisasja väärtust.

19.6. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et praeguses asjas tuvastatud asjaolude

alusel

kindlaksmääratud

juurdepääsuõigus

ei

välista

huvitatud

isikul

tulevikus

juurdepääsutee kasutamise intensiivsuse või muude asjaolude muutumise tõttu AÕS § 156

alusel kohtusse pöördumist, et muuta juurdepääsu, selle tingimusi või tasu või lõpetada

juurdepääsuõigus (vt Riigikohtu 4. märtsi 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-12857/119,

p 17.4).

19.7. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isikute I ja II seisukohaga, et juurdepääsutee

määramise eeldusena tuleb avaldajatele panna kohustus rajada häiringute vähendamiseks

puudutatud isikute I ja II kinnisasjale haljastus (nt hekk).

Juurdepääsu määramine AÕS § 156 järgi tähendab eelkõige juurdepääsutee asukoha,

juurdepääsu tasu ja tingimuste otsustamist. Riigikohus on leidnud, et viidatud sätte alusel ei

saa panna avaldajatele kohustusi, mis ei ole seotud juurdepääsuga (nt kohustus paigaldada

avaldajate kinnisasjale prügikastid või liikluskorraldusmärgid) (vt nt Riigikohtu 4. märtsi

2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-12857, p 18). Ringkonnakohus leiab eeltoodust tulenevalt,

et juurdepääsutee määramise eeldusena ei saa panna avaldajatele kohustust rajada puudutatud

isikute I ja II kinnisasjale haljastus (nt hekk).

19.8. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks parandada maakohtu määruse resolutsiooni,

täpsustades mõisteid "ülegabariidiline mootorsõiduk" ja "metsaveok". Ringkonnakohtu

hinnangul on maakohtu määruse resolutsioon selge ja mõistlikult arusaadav ega peaks

tekitama menetlusosalistele arusaamatusi. Samuti ei pea ringkonnakohus vajalikuks

täpsustada resolutsiooni osas, mis puudutab tee korrashoiukohustust olukorras, kui

juurdepääsu takistus on tekkinud loodusnähtuste või vääramatu jõu tõttu. Maakohus on

määratlenud, kellel ja mis teelõigu osas on tee korrashoiukohustus. Ringkonnakohus leiab, et

kui teele on tekkinud takistus loodusnähtuse või vääramatu jõu tõttu, siis tuleb takistus

kõrvaldada kinnisasja omanikul, kellele on maakohtu määruse resolutsiooni punkti 7 järgi

pandud tee korrashoiukohustus. Tee korrashoiukohustus hõlmab endas ka kohustust

vabastada tee loodusnähtuste või vääramatu jõu tõttu tekkinud takistustest ehk hoida tee

läbitavana.

20. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.

TsMS § 172 lg 1 teine lause annab mitme menetlusosalise osalemisel hagita menetluses

kohtule ulatusliku kaalutlusõiguse otsustada menetluskulude mõne menetlusosalise kanda

jätmise, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Viidatud sätte kohaldamine on kaalutulus-

ehk diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui

diskretsiooni piire on ületatud (vt Riigikohtu 13. mai 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-

5794/201, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus menetluskulude jaotamisel

diskretsiooni piire ületanud ning puudub alus muuta maakohtu määratud menetluskulude

jaotust.

21. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb

menetluskulud ringkonnakohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel solidaarselt puudutatud isikute I

ja II kanda.

22. Ringkonnakohus ei muuda maakohtu määratud menetluskulude jaotust ning määrab

lähtudes TsMS § 177 lg 1 p-st 1 seetõttu käesolevas

määruses kindlaks

määruskaebemenetluse menetluskulude rahalise suuruse.

Avaldajate menetluskulude nimekirja kohaselt on avaldajate I ja II menetluskulud

määruskaebemenetluses kokku 2024 eurot 88 senti (sh käibemaks). Menetluskulud

koosnevad esindajakulust. Nimekirjast nähtuvalt on esindajal kulunud maakohtu määruse

analüüsile ja menetlusse võtmise määrusega tutvumisele 40 minutit, määruskaebuse

analüüsile, kaebusele vastuse koostamisele ja nõupidamisele kliendiga 14 tundi 40 minutit,

kokku 15 tundi 20 minutit. Avaldajate esindaja tunnitasu on 110 eurot (lisandub käibemaks).

Avaldajad kinnitavad, et kõik nimetatud kulud on kantud seoses määruskaebemenetlusega

(TsMS § 176 lg 5). Avaldajad märgivad, et nad ei ole käibemaksukohustuslased ega saa

tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 10).

Puudutatud isikud I ja II ei ole avaldajate menetluskulude nimekirja osas seisukohta

avaldanud.

TsMS § 175 lg-st 1 tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Esindajakulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja

keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga. Lisaks tuleb hinnata

ka esindaja ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust (vt nt

Riigikohtu 14. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-10324/42, p 17 koos selles viidatud

praktikaga).

Ringkonnakohtu hinnangul on avaldajate esindaja ülalviidatud toimingud asja mahtu ning

keerukust arvestades asjatundliku õigusteenuse osutamiseks TsMS § 175 lg 1 tähenduses

põhjendatud ja vajalikud. Nende kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja

materjalidest ei nähtu, et esindaja oleks kulutanud aega põhjendamatult.

Avaldajate esindaja tunnitasu 110 eurot (lisandub käibemaks) on ringkonnakohtu arvates

TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa oluliselt keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu.

Seega tuleb puudutatud isikutelt I ja II solidaarselt välja mõista avaldajate menetluskulu 2024

eurot 88 senti (sh käibemaks). Vastavalt avaldajate taotlusele tuleb menetluskulud välja

mõista solidaarselt avaldaja I ja avaldaja III kasuks.

Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt avaldajate taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt puudutatud isikutel I ja II alates

otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Teistel menetlusosalistel puuduvad seoses määruskaebuse menetlemisega hüvitatavad

menetluskulud.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

Margit Vutt

Indrek Parrest