2-21-14366/23 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem

Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. mai 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-14366

Kohtuasi

AB SEB bankas hagi osaühingu FER KINNISVARA

vastu garantiist tuleneva kohustuse täitmise ja kahju

hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18. mai 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

osaühingu FER KINNISVARA apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

638 353,56 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) AB SEB bankas (välismaine

registrikood

112021238),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Margus Mugu

Kostja

(apellant)

osaühing

FER

KINNISVARA

(registrikood

11032658),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Tanel Mällas

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 18. mai 2022. a otsuse tsiviilasjas nr 2-21-14366 resolutsioon

muutmata, kuid osaliselt muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

2. Jätta osaühingu FER KINNISVARA apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus osaühingu FER KINNISVARA kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

2-21-14366

2 (12)

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. AB SEB bankas (hageja) esitas 14. septembril 2021 Harju Maakohtule hagi osaühingu FER

KINNISVARA (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja garantiist tulenev

kohustus 551 541,35 eurot ja viivis määraga 0,05% päevas tasumata põhisummalt (468 628

eurot) alates 14. septembrist 2021 kuni kohustuse tasumiseni. Samuti palus hageja mõista

kostjalt välja garantiist tuleneva nõude koostamise ja esitamisega seotud kulu 1192,20 eurot ja

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise sellelt kuni kohustuse

tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt on hageja (garantii saaja, pank) ja kostja (garant) vahel sõlmitud 11.

juunil 2013 garantiileping nr 1760711010297-01/2 (garantiileping). Garantiilepingu p-de 3.1,

3.2 ja 2 kohaselt tagab kostja antud garantii kõikide UAB Domoliuks (põhivõlgnik) kohustuste

täitmist, mis tulenevad hageja (kui laenuandja) ja põhivõlgniku (kui laenusaaja) vahel sõlmitud

laenulepingust nr 1760711010297-01 (laenuleping). Garantiilepingu p 1 kohaselt on kostja

andnud hageja kasuks garantii summas kuni 3 274 690,82 eurot. 8. jaanuaril 2021 saatis hageja

kostjale ja põhivõlgnikule võla meeldetuletuse, milles teatas, et nimetatud kuupäeva seisuga on

hageja sissenõutavaks muutunud nõue laenulepingu alusel 3 467 674,34 eurot, ja andis võla

tasumiseks tähtaja kuni 22. jaanuar 2021. 9. aprillil 2021 tasuti hagejale laenulepingu alusel

2 300 000 eurot, pärast mida jäi laenu põhisummast tasumata 468 628,12 eurot. 16. juulil 2021

anti kostjale üle hageja nõudekiri tasuda garantiilepingu alusel laenulepingust tuleneva võla

jääk viie päeva jooksul (s.o hiljemalt 21. juulil 2021). Kostja ei ole oma kohustust täitnud.

1.2. Kuna hageja ei tegutse Eestis ning garantiilepingule ja kostja kohustusele kohalduvad Eesti

seadused, vajas hageja õigusabi garantiinõude esitamise võimaluste, koostamise ja

üleandmisega seoses. Seetõttu pöördus hageja advokaadibüroo poole ja kandis kulusid

õigusabile 1123,20 eurot. Garantiist tuleneva nõudekirja üleandmiseks kasutas hageja

kohtutäituri abi, tasudes teenuse eest 65 eurot ja registripäringute eest 4 eurot.

Kostja vastuväited hagile

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostja viitas Riigikohtu 30. mai 2013. a lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-34-13, milles on

leitud, et üksnes nõudegarantii lepingule tuginemine ei ole lubatud juhul, kui see tähendaks

õiguste kuritarvitamist ja rikuks heas usus käitumise põhimõtet (tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 138 lg-d 1 ja 2, VÕS § 6 lg 1). Kostja hinnangul nõuab hageja kostjalt

kohustuse täitmist, teades, et garantiiga tagatud kohustust tegelikult ei ole.

2.2. Kostja ei vaielnud maakohtus vastu laenujäägi suurusele, kuid leidis, et hageja on selle

sissenõudmisest loobunud. Kostja esitas tõendid hageja, kostja ja põhivõlgniku vahelise

suhtluse ja kokkulepete kohta alates aastast 2013. Hageja on 5. detsembri 2019. a e-kirjas

avaldanud, et kaalub laenuosa kustutamist, soovides vastava otsustuse tegemiseks kostjalt

temaga seotud äriühingute majandusnäitajaid ja adekvaatset hinnangut põhivõlgniku kinnistu

2-21-14366

3 (12)

turuväärtuse kohta. Veel 3. märtsi 2020. a kirjavahetusest nähtub, et pooltel ei ole lõplikke

seisukohti. 17. märtsi 2020. a kirjas andis hageja teada, et tagastatav laenumakse on kokku

2 250 000 eurot ja see on lõplik summa. Seega vähendas hageja ise summat, mida ta soovis

lepingu alusel saada. Kostja ei tea, millistel kaalutlustel hageja seda tegi. Olukorras, kus hageja

on ise avaldanud, et soovib põhivõlgnikult saada laenulepingu täitmiseks 2 250 000 eurot, kuid

hageja sai 2 300 000 eurot, on põhivõlgnik oma nõuded hageja ees täitnud. Seega puudub

garantiilepinguga tagatav kohustus ja hagejal ei ole õigust esitada kostja vastu nõuet.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

3. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja:

 garantiist tuleneva kohustuse 551 541,35 eurot, millest 468 628,12 eurot on laenu

põhisumma tasumata jääk, 15 436,70 eurot on intressivõlg ja 67 476,53 eurot on viivis

ajavahemiku 18. märts 2021 kuni 14. september 2021 eest määraga 0,05% päevas,

samuti viivise põhisummalt 468 628,12 eurot määraga 0,05% päevas alates 14.

septembrist 2021 kuni kohustuse täitmiseni;

 kahju hüvitise 1192,20 eurot ja viivise sellelt summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates 14. septembrist 2021 kuni kohustuse täitmiseni.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, kuid ei määranud kindlaks nende rahalist suurust.

3.1. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille pooled maakohtus ka ei vaielnud:

-

pooled on sõlminud 11. juunil 2013 garantiilepingu, mille alusel kostja garanteeris

põhivõlgniku laenulepingu täitmist maksimaalselt 3 274 690,82 euro ulatuses;

-

9. aprillil 2021 tasuti hagejale 2 300 000 eurot;

-

põhivõlgnik kinnitas 7. augustil 2020 ja 3. detsembril 2020, et laenujääk on

2 768 628,12 eurot.

Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja vähendas laenulepingust tulenevat laenusummat või mitte

ning kas sellest tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist.

3.2. Maakohus viitas VÕS § 155 lg-tele 1–3 ja lg 4 p-dele 1–3 ning märkis, et garantiilepingu

p 3.1 alusel võttis kostja hageja ees garantiivastutuse VÕS § 155 tähenduses. Seega tekkis

kostjal VÕS § 155 alusel abstraktne garantiikohustus, millele ei saa esitada muid kui üksnes

garantiist tulenevaid vastuväiteid. Vaidlusaluse garantiilepingu sisuks oli (garantiilepingu p-d

3.2–3.4), et garantiiga tagatakse põhi- ja kõrvalkohustuste täitmine, sh intressi, viivise ja

leppetrahvide tasumise kohustus ning ka kohustus hüvitada võlaõigusliku lepingu rikkumisest

tulenev kahju ja tasuda võlaõigusliku lepingu tühistamise või sellest taganemisega seotud

võlgade sissenõudmisest tulenev kulu. Garantii kehtib ka juhul, kui võlaõiguslik leping

vaidlustatakse või kuulutatakse kehtetuks või tühiseks või kui seda muudetakse. Garantiiandja

maksab lepingu alusel panga esimesel nõudmisel panga kirjalikus nõudes esitatud summa

nõudes määratletud tähtaja jooksul panga määratud kontole. Panga kirjalik nõue loetakse

garantiiandja poolt kätte saaduks, kui see on garantiiandja esindajale allkirja vastu üle antud või

saadetud tähitud kirjaga garantii andja lepingus täpsustatud aadressile ja nõude postitamisest on

möödas viis tööpäeva. Tuginedes eeltoodule ei sõltu garantii andja garantiist tulenev kohustus

hageja ees sellega tagatavast põhivõlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest

(sätestatud ka VÕS § 155 lg-s 2) ning garantiist tuleneva nõude maksmapaneku eelduseks on

hageja poolt garantiis sätestatud vorminõuetele vastava nõude esitamine kostja vastu.

2-21-14366

4 (12)

3.3. Hageja teavitas 27. veebruari 2020. a kirjas kostjat, et laenulepingust tulenevad kohustused

on täitmata ning sissenõutavaks muutunud laenu põhisumma on 2 768 628,12 eurot. Hageja

saatis kostjale ja põhivõlgnikule 8. jaanuaril 2021 meeldetuletuse võla kohta, määrates tasumise

tähtajaks 22. jaanuari 2021. 16. juulil 2021 toimetati kostjale kätte hageja nõudekiri tasuda

garantiilepingu alusel kokku 698 980 eurot. Kuna hageja saatis kostjale garantiilepingu p-s 3.4

kokkulepitud vorminõuetele vastava nõude, on garantiist tuleneva nõude maksmapaneku eeldus

täidetud.

3.4. Kuigi garantiikohustus on abstraktse iseloomuga, millele ei saa esitada muid, kui üksnes

garantiist tulenevaid vastuväiteid, on Riigikohus asunud 30. mai 2013. a lahendis tsiviilasjas nr

3-2-1-34-13 seisukohale, et ainult garantiilepingule ei tohi tugineda juhul, kui see tähendaks

õiguste kuritarvitamist ja rikuks heas usus käitumise põhimõtet. Tulenevalt kostja

vastuväidetest garantiiga tagatud kohustuse puudumise kohta hindas maakohus, kas hageja

käitumine garantiist tuleneva nõude maksmapanekul on vastuolus hea usu põhimõttega.

3.4.1. Maakohus viitas TsÜS § 138 lg-tele 1 ja 2, VÕS § 6 lg-le 1 ning õiguskirjanduses

väljendatud seisukohale, et õiguse kuritarvitamise vastuväite esitamine võib kõne alla tulla

üksnes väga erandlikel juhtudel, kui garantii kuritarvitamine on nii ilmne, et selles ei saa olla

mõistlikku kahtlust, st see peab olema selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav.

3.4.2. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et hageja on kostja vastu nõuet esitades oma õigusi

ilmselgelt kuritarvitanud. Hageja on küll 5. detsembri 2019. a kirjas pidanud võimalikuks

kirjutada osa laenust maha, kuid juba 9. jaanuaril 2020 on hageja kirjutanud kostjale, et nende

hinnangul on Catwees Grupp võimeline katma kogu põhivõlgniku laenujäägi ja maatüki

ostuhinna vahe (vahe on 0,769 miljonit eurot). Samuti on hageja kirjutanud kostjale kahel

korral, s.o 3. märtsil 2020 ja 17. märtsil 2020, et laenu tuleb tagasi maksta mitte vähem kui

vastavalt 2,3 miljonit ja 2,25 miljonit, kuid ei nähtu, et kostja oleks andnud hageja ettepanekule

aktsepti, mille alusel saaks väita, et avaldatu on mõlemale poolele õiguslikult siduv. Sarnaselt

on hageja teinud ettepaneku ka 3. veebruaril 2020, milles pank on olnud nõus kaaluma

müügihinna järgse nõude vähendamist tingimusel, et miinimumsumma, mis tasutakse hagejale

pärast kinnistu müüki, on 350 000 eurot ja see tasutakse ajavahemiku jooksul, mis ei ole pikem

kui üks kuu. Seega on hageja teinud kostjale korduvalt erinevaid pakkumusi, kuid ühegi osas

ei ole jõutud vajalike tehingute vormistamiseni, et neid saaks pidada õiguslikult siduvaks.

3.4.3. Seda, et pooled ei saavutanud kokkulepet ega vormistanud selleks tehinguid ning hageja

avaldatu ei muutunud pooltele õiguslikult siduvaks, näitab ka kostja enda käitumine. Kostja on

saatnud hagejale 7. augustil 2020 ja 3. detsembril 2020 ettepanekud, kus on märkinud, et

põhivõlgniku laenujääk on mõlema kuupäeva seisuga 2 768 628,12 eurot ning seega oleks

laenujäägi ja potentsiaalse ostuhinna 1 900 000 euro vahe 868 628,12 eurot ning ostuhinna

2 300 000 euro puhul 468 628,12 eurot. Kui võlasummat oleks vähendatud, puuduks mõistlik

seletus, miks peaks kinnitama laenuvõlga summas 2 768 628,12 eurot, kui tegelik laenuvõlg on

väiksem. Isegi kui lähtuda kostja istungil antud selgitusest, et laenujääki 2 768 628,12 eurot

tuleb eristada summast, mida hageja pidi kostjalt sisse nõudma, siis ei oleks kostja arvestanud

oma pöördumistes ostuhinna ja 2 768 628,12 euro vahet, vaid oleks võtnud aluseks kostja

arvates pooltele õiguslikult siduvaks muutunud summa 2 250 000 eurot. Samuti, kui hageja

oleks vähendanud tagastatavat võlasummat ja kostja oleks seda hageja 17. märtsi 2020. a e-

kirja põhjal eeldanud, ei oleks kostja tasunud hagejale kogu kinnistu ostusummat 2 300 000

eurot, vaid oleks seda teinud ulatuses, milles väidetavalt oli kokku lepitud. Kostja ei ole

esitanud ka ühtegi vastuväidet hageja meeldetuletustele võlgnevuse kohta ega nõudekirjale,

mida oleks võinud sellises olukorras garantii andjast mõistlikult oodata.

2-21-14366

5 (12)

3.4.4. Eelnevat arvestades oli maakohus seisukohal, et hageja nõue on põhjendatud, hageja ei

ole oma õigusi kuritarvitanud ning nõue tuleb rahuldada terves ulatuses.

3.5. Maakohus märkis, et hageja on taotlenud kostjalt kahjuna kohtueelse õigusabi teenuse

kulude, täituri vahendusel nõudekirja kättetoimetamise ja registripäringute kulude hüvitamist

kokku 1192,20 eurot. Kostja ei ole hageja kahju hüvitamise nõudele ühtegi sisulist vastuväidet

esitanud. Maakohus rahuldas hageja kahju hüvitamise nõude.

3.6. Kuna

maakohus

rahuldas

hagi

täies

ulatuses,

jättis

kohus

menetluskulud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Kohus viitas TsMS §

174 lg-le 4 ja leidis, et praeguses asjas on mõistlik määrata hageja menetluskulud kindlaks

mõistliku aja jooksul pärast lahendi jõustumist vastavalt TsMS § 177 lg-le 2.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja

teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et garantiileping on sõlmitud, 9.

aprillil 2021 tasuti hagejale põhivõlgnikule kuulunud kinnistu müügist saadud 2 300 000 eurot

ning pärast kinnistu müüki vähenes laenujääk hagis toodud suuruseni. Pooled vaidlevad selle

üle, kas hageja vähendas oma kirjalike tahteavaldustega tagasimakstava laenusumma suurust

või mitte. Maakohus on hinnanud ebaõigesti tõendeid ja teinud asjaoludest ebaõigeid järeldusi,

mis on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi.

4.2. Kostja viitab, et maakohus möönab otsuses, et hageja on oma 5. detsembri 2019. a kirjas

pidanud võimalikuks kirjutada osa laenust maha, kuid juba 9. jaanuari 2020. a kirjas on hageja

kirjutanud kostjale, et nende hinnangul on Catwees Grupp võimeline katma kogu põhivõlgniku

laenujäägi ja maatüki ostuhinna vahe. Kostja hinnangul on maakohtu järeldused ebaõiged ja ei

tugine kõikidel asjas kogutud tõenditel.

4.2.1. Kostja märgib, et Catwees Grupp nimelist ettevõtet ei eksisteeri, vaid olemas on OÜ

Catwees, kellele kuulub kostja 100% osalus, kuid kellele ei laiene kostja kohustused hageja ees.

4.2.2. Tõepoolest on hageja edastanud 9. jaanuaril 2020 kostjale kirja, milles avaldas arvamust,

et esitatud majandusnäitajaid arvestades on OÜ Catwees gruppi kuuluv kostja võimeline tasuma

müügihinna ja laenujäägi vahe. Samas märkis hageja, et nad saavad võib-olla mingitest

arvestustest valesti aru. Kostja edastas 20. jaanuaril 2020 hagejale selgitused, milles kirjeldas

oma finantsolukorda ja et OÜ Catwees kasutab oma rahalisi vahendeid ettevõtte

igapäevategevuseks. Lisaks oli pangale teada, et rahalised vahendid ligi 1 200 000 euro

intresside tasumiseks oli kostja varem saanud just läbi OÜ Catwees. Pärast kostja selgitusi andis

hageja 3. veebruari 2020. a e-kirjaga nõusoleku võõrandada põhivõlgniku kinnistu hinnaga

2 000 000 eurot ning pärast kinnistu müüki kohustuti tasuma pangale täiendavalt 350 000 eurot.

Seega kinnitab juba nimetatud kiri, et pank vähendas oma ootust tagasimakstava raha osas.

Pärast seda pidasid hageja ja kostja telefonikonverentsi tasumisele kuuluvate summade osas

ning hageja edastas kostjale 3. märtsil 2020 vastuse kostja kirjale, et pangale ei sobi kostja

ettepanek tasuda pangale laenu tagasimaksetena kokku 2 200 000 eurot. Seejärel edastas hageja

kostjale 17. märtsil 2020 e-kirja, kus on kirjas, et „arvestades olukorda maailmas, pidasime täna

pika vestluse panga juhatusega Domoliuks kaasusega seonduvalt, me oleme nõus, et miinimum

summa, mis tuleb tagastada pangale, peab olema mitte väiksem kui 2,25 miljonit eurot. See on

lõplik summa.“

2-21-14366

6 (12)

4.2.3. Kostja ei nõustu kohtuga, et eelnevat ei saa pidada nõudest osaliselt loobumiseks, kuna

kostja ei andnud hageja kirjale aktsepti. Nimetatud kirjast nähtub, et hageja väljendas selgelt,

et pärast pikka kaalumist on hageja nõus vähendama pangale tagastatavat summat 2,25 miljoni

euroni. See ei olnud pakkumine kostjale, vaid panga ühepoolne tahteavaldus, kuivõrd ainult

pangal kui võlausaldajal on õigus oma nõuet vähendada. Kuna summa, mida pank avaldatu

kohaselt soovis minimaalselt saada, oli lõplik, polnud kostjal vaja midagi eraldi kinnitada või

aktsepteerida. Kui hageja oleks soovinud laenulepingut muuta, oleks olnud vaja kostja

nõusolekut. Praegusel juhul aga laenulepingut ei muudetud, vaid hageja väljendas, millist

summat ta soovib kostjalt saada pärast laenu tagatiseks oleva kinnistu müüki, kui kinnistu

müüakse odavamalt kui 2,25 miljonit eurot.

4.3. Seoses maakohtu märkusega, et kui võlasummat oleks vähendatud, puuduks mõistlik

seletus, miks peaks kinnitama laenuvõlga summas 2 768 628,12 eurot, märkis kostja, et pooled

ei leppinudki kokku laenusumma vähendamises, vaid hageja vähendas oma ootust saadavale

tagasimaksele 2,25 miljoni euroni. Sel hetkel ei olnud teada, kas ja millise summa eest kinnistu

võõrandatakse. Kui see summa oleks jäänud alla 2,25 miljoni euro, oleks kostja või põhivõlgnik

pidanud tasuma vahe kuni summani 2,25 miljonit eurot ning alles seejärel oleks hageja laenu

vastavas ulatuses maha kandnud. Kui aga kinnistu oleks müüdud kõrgema hinnaga, nagu

praegusel juhul toimuski, oleks panga kaotus laenu mahakandmisest olnud (ja oligi) väiksem.

4.4. Kohus viitab otsuses ka hageja 7. augusti 2020. a ja 3. detsembri 2020. a kirjadele, kus

hageja on avaldanud potentsiaalse laenujäägi ja ostuhinna vahe. Tegemist on õige arvestusega,

kuid seda vahet ei ole hagejal võimalik nõuda, kuna hageja ei ole 17. märtsil 2020 avaldatust

taganenud. Kostja seletab eelnevat sellega, et hageja uutele töötajatele ei olnud varasemad

seisukohad teada. See, et kostja ei avaldanud ise hagejale varem seisukohti, ei ole määrav.

4.5. Kostja on seisukohal, et hageja 17. märtsil 2020 avaldatu on mõlemale poolele õiguslikult

siduv ning sellest tuleb lähtuda. Seega ei saa kohus rahuldada kostja vastu garantiilepingust

tulenevat nõuet, sest puudub tegelik nõue, mille tagamiseks garantiileping sõlmiti. Hageja on

oma kirjadega andnud mõista, et ta ei nõua kostjalt suurema summa kui 2,25 miljoni euro

tasumist, kuid sõnamurdlikult on asunud seda tegema. Selline käitumine ei vasta hea usu

põhimõttele, mistõttu tuleb garantiilepingust tulenev nõue jätta rahuldamata.

4.6. Kostja juhtis 9. mai 2023. a seisukohas tähelepanu, et maakohtu otsuse resolutsiooni

punktis 2 arvestatud ja välja mõistetud viivis 67 476,53 eurot ajavahemiku 18. märts 2021 kuni

14. september 2021 eest määraga 0,05% päevas on arvutatud ebaõigesti. Nimetatud

ajavahemiku eest on viivise suuruseks 42 410,84 eurot (viivise summa päevas 234,31 eurot

ning periood 181 päeva). Tegemist on arvutusveaga, mille ringkonnakohus saab parandada.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb jätta maakohtu otsuse

resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

2-21-14366

7 (12)

7. Pooled ei ole vaidlustanud praeguse otsuse p-s 3.1 toodud maakohtu tuvastatud asjaolusid,

mistõttu ringkonnakohus võtab need asja lahendamisel aluseks (TsMS § 652 lg 1 p 1).

8. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas hageja on oma garantiilepingust

tulenevast nõudest kostja vastu osaliselt loobunud selliselt, et ta nõuab kostjalt põhivõlgnikuga

sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist vaid ulatuses, milles laenu tagatiseks

olnud kinnistu müügist saadav summa on väiksem kui 2,25 miljonit eurot. Samuti tugineb

kostja ka apellatsioonkaebuses sellele, et hageja käitumine garantiilepingul põhineva nõude

esitamisel on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna puudub nõue, mille tagamiseks

garantiileping sõlmiti, ning kuna hageja käitumine on sõnamurdlik, sest ta on andnud mõista,

et ta ei nõua kostjalt 2,25 miljonit eurot ületava summa tasumist.

9. VÕS § 155 lg 1 kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses isik (garantii andja) võtta

lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist

tuleneva kohustuse. VÕS § 155 lõike 2 kohaselt ei sõltu garantii andja garantiist tulenev

kohustus võlausaldaja ees sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse

kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele. Lõike 3 kohaselt võib garantii

andja esitada võlausaldaja vastu üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid. Lõike 4 kohaselt

lõpeb garantii andja garantiist tulenev kohustus, kui: 1) garantii andja maksab võlausaldajale

rahasumma, mille maksmiseks ta garantiist tulenevalt on kohustatud; 2) möödub tähtaeg,

milleks garantii on välja antud; 3) võlausaldaja loobub garantiist tulenevatest õigustest,

sealhulgas, kui ta tagastab garantii andjale dokumendi, milles garantii väljendus.

10. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et garantiilepinguga tagas kostja põhivõlgniku

laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist 3 274 690,82 euro ulatuses. Kostja ei ole väitnud,

et pooled oleksid kokkuleppel garantiilepingut, sh selles sätestatud garantiisummat muutnud.

Kostja esitatud kirjavahetusest nähtuvalt olid pooled küll rääkinud läbi kokkuleppe tingimustes,

millega oleks vähendatud kostja garantiilepingust tulenevat kohustust (lisaks põhivõlgniku

laenulepingust tulenevatele kohustustele), kuid garantiilepingu tingimuste muutmises

kokkuleppele ei jõutud ja võimalikke muudatusi kirjalikult ei vormistatud.

11. Maakohtu tuvastatud asjaoludel (vt maakohtu otsuse p 10) on hageja ja kostja vaheline

garantiileping olemuselt nõudegarantii. Maakohus tuvastas, et garantiilepingust tulenevad

tingimused garantiist tuleneva nõude maksmapanekuks on täidetud, kuna hageja oli saatnud

kostjale garantiilepingu p-s 3.4 kokkulepitud vorminõuetele vastava nõude ja see oli kostjale

16. juulil 2021 kätte toimetatud (vt maakohtu otsuse p 11). Kostja ei ole neid järeldusi

apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Hageja nõue jääb garantii summa piiresse.

12. Tulenevalt garantii abstraktsusest ja mitteaktsessoorsusest, s.o sõltumatusest tagatavast

võlasuhtest (VÕS § 155 lg 2), ei ole hageja garantiist tuleneva nõude lahendamisel üldjuhul

asjakohased kostja väited selle kohta, et põhivõlgniku kohustust, mille täitmist garantii tagab,

ei eksisteeri. Garantiileping ja sellest tulenev nõue ei sõltu sellest, kas on olemas kohustus, mille

täitmist garantii tagab (vt nt Riigikohtu 16. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-12, p 10

ja seal viidatud kohtupraktika). Riigikohus on selgitanud, et garandil on üldjuhul õigus esitada

võlausaldajale kas garantiilepingust tulenevad vastuväited (sh garantiilepingu kehtetuse

vastuväide) või esitada garantiiga võlausaldajale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks

hagi VÕS § 1028 jj alusel juhul, kui garantiiga tagatavat kohustust ei olnud või see langes

hiljem ära. Seega ei ole kostjal VÕS § 155 lg-st 2 tulenevalt võimalik esitada garantiiga tagatava

kohustusega seotud vastuväiteid (vt samas). Muu hulgas ei saa kostja esitada vastuväidet, et

tagatavate nõuete suurus on garantii alusel nõutavast summast väiksem (vt ka Varul, P. jt.

Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016, § 155, p 4.4.b).

2-21-14366

8 (12)

13. Nagu maakohus õigesti välja tõi, on Riigikohus siiski leidnud, et üksnes nõudegarantii

lepingule tuginemine ei ole lubatud juhul, kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ning rikuks

heas usus käitumise põhimõtet (vt TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ja VÕS § 6 lg 1; nt Riigikohtu 3. mai

2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-13, p 16). Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et

praegusel juhul ei ole garantiilepingust tulenevate nõuete esitamine käsitatav hageja õiguste

kuritarvitamisena ega riku heas usus käitumise põhimõtet. Arvestades aga seda, et maakohus ei

ole asjas esitatud kirjavahetusi hinnates eristanud hageja põhivõlgnikuga sõlmitud

laenulepingust tulenevat õigussuhet ja kostjaga sõlmitud garantiilepingust tulenevat õigussuhet,

täpsustab ja osaliselt täiendab kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi.

13.1. Riigikohus on nõudegarantii kontekstis selgitanud, et hea usu põhimõtte funktsiooniks on

tõkestada lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamine. See tähendab,

et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. Õiguste

kuritarvitamise üle otsustamine tähendab hinnangu andmist, kas garantiiga soodustatud isik

kasutab oma õiguslikku positsiooni pahatahtlikult selleks, et saada endale varaline eelis, mis

talle ei kuulu. Hea usu põhimõttega kooskõlas ei saa olla garantiikirjaga soodustatud isiku

käitumine nt juhul, kui ta tugineb üksnes oma formaalsele õiguslikule positsioonile ja nõuab

garandilt maksmist, vaatamata sellele, et ta teab, et garantiiga tagatud kohustust tegelikult ei

ole. Vältimaks garantii funktsiooni mitteaktsessoorse tagatisena õiguskäibes kahjustamist, peab

garantii saaja õiguste kuritarvitamine olema selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav. Tagatava

kohustuse puudumist saab põhistada nt jõustunud kohtu- või vahekohtu lahendiga või poolte

kokkuleppega võlasuhte lõpetamise kohta. Tõendid, mis nii õiguslikust seisukohast kui ka

objektiivsetest asjaoludest tulenevalt jätavad siiski üles kahtluse või nõuavad täiendavat

hindamist, ei ole õiguste kuritarvitamise vastuväite esitamiseks sobivad (Riigikohtu 16. mai

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-12, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika; 3. mai 2013. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-13, p 16).

13.2. Praegusel juhul ei vaidle pooled selle üle, et pärast 9. aprillil 2021 laenu tagatiseks olnud

kinnistu müügist saadud 2 300 000 euro tasumist (tl 8) oli põhivõlgniku laenulepingust tuleneva

põhikohustuse suurus 468 628,12 eurot. Kostja ei ole vaidlustanud hageja väidet, et hagi

esitamise seisuga oli tasumata laenusummalt arvestatud intress 15 436,70 eurot. Kostja ei ole

väitnud ega tõendanud, et nimetatud kohustused oleks täidetud. Samuti ei ole kostja väitnud, et

põhivõlgnik ja hageja oleks kokkuleppel laenulepingut muutnud, vähendades summat, mis

põhivõlgnikul tuli laenulepingu alusel tasuda. Vastupidi, esitatud apellatsioonkaebuses ja oma

9. mai 2023. a seisukohas kostja rõhutab, et laenulepingut ei muudetud.

13.3. Kolleegiumi hinnangul ei võimalda asja materjalid ka järeldada, sh selgelt ära tuntavalt ja

väljaspool mõistlikku kahtlust, et hageja oleks oma laenulepingust tulenevatest nõuetest

põhivõlgniku vastu osaliselt loobunud, neid nõudeid ühepoolselt vähendanud või andnud oma

avalduste või käitumisega selgelt mõista, et ta võlga sisse ei nõua. Sellist järeldust ei saa teha

hageja 17. märtsi 2020. a e-kirjast (tl 64, tõlge tl 64 pöördel), millele kostja

apellatsioonkaebuses peamiselt tugineb.

13.3.1. 17. märtsi 2020. a e-kirja saatis hageja esindaja XX Tanel Mällasele ja YYle. Vaidlust

ei ole selles, et tegemist on põhivõlgniku esindajatega (vt ka hageja vastus

apellatsioonkaebusele, p 6). Kirjas avaldab hageja esindaja, et „[a]rvestades olukorda

maailmas, pidasime täna pika vestluse panga juhatusega Domoliuks kaasusega seonduvalt, me

oleme nõus, et miinimum summa, mis tuleb tagastada pangale peab olema mitte väiksem kui

2,25mEUR. See on lõplik summa. Loodan, et SEB pank ja Domoliuks aktsionärid leiavad

rahuldava lahenduse.“

2-21-14366

9 (12)

13.3.2. Kolleegiumi hinnangul ei sisalda see kiri hageja selget tahteavaldust laenulepingust

tulenevatest nõuetest osaliselt loobumiseks. Hageja kirja ja selles sisalduvate tahteavalduste

tõlgendamisel tuleb arvestada kirja saatmise konteksti. Nagu hageja menetluses välja tõi,

arutasid pooled ajavahemikul 6. veebruar 2013 kuni 17. märts 2020 laenu tagastamisega seoses

esiteks seda, millise summa eest tuleks müüa tagatiseks olev kinnisasi, et selle arvelt katta võlg,

ja teiseks, kuidas tasutakse see osa laenust, mida tagatise müügi tulem ei kata. Hageja,

põhivõlgniku ja kostja kirjavahetusest, mis eelneb hageja 17. märtsi 2020. a kirjale, nähtub

järgnev:

-

12. novembril 2019 avaldas hageja T. Mällasele saadetud kirjas, et annab kinnistu

müügiks (hinnaga vähemalt 2 000 000 eurot) nõusoleku tingimusel, et müügihinna ja

laenujäägi vahe kaetakse igakuiste maksetena tähtaja jooksul, mida täiendavalt

arutatakse;

-

20. novembri 2019. a e-kirjas T. Mällasele jäi hageja 12. novembril 2019 avaldatu

juurde, märkides, et panga nõusolek maatüki müügiks on otseselt seotud müügihinna ja

krediidisumma vahe osas selge lahenduse leidmisega (tl 55, tõlge tl 56);

-

5. detsembril 2019 avaldas hageja T. Mällasele ja D. Dle saadetud e-kirjas, et pank

kaalub osa laenu mahakirjutamist, ja palus kinnistu hindamisakti (tl 59, tõlge tl 59

pöördel);

-

9. jaanuaril 2020 avaldas hageja T. Mällasele ja D. Dle saadetud e-kirjas, et panga

hinnangul on Catwees grupp võimeline katma kogu põhivõlgniku laenujäägi ja maatüki

ostuhinna vahe 0,769 miljonit eurot (tl 61, tõlge tl 61 pöördel);

-

20. jaanuari 2020. a kirjas tegi kostja hagejale ettepaneku lõpetada laenuleping pärast

seda, kui kostja on teinud ühekordse makse summas 120 000 eurot (tl 67, tõlge tl 68);

-

3. veebruari 2020. a kirjas T. Mällasele avaldas hageja, et pank nõustub vajadusega

kinnistu võõrandada, aga pooled peavad kokku leppima tingimused, mis puudutavad

müügihinna ja laenujäägi vahet ja põhivõlgniku laenu summat. Pank on nõus kaaluma

müügihinna järgse nõude vähendamist, aga ainult tingimusel, et miinimumsumma, mis

tasutakse pangale pärast kinnistu müüki, on 350 000 eurot, ning see summa tasutakse

perioodi jooksul, mis ei ole pikem kui üks kuu. Pank palub teada anda, kas neid

tingimusi aktsepteeritakse, et teha ära sisemised otsustused ja tehingud vormistada (tl

62, tõlge tl 62 pöördel);

-

3. märtsil 2020 T. Mällasele saadetud e-kirjas avaldas hageja viitega Skype vestlusele,

et summa, mis pangale tagastatakse, peab olema vähemalt 2,3 miljonit eurot, mistõttu

ettepanek maksta tagasi ainult 2,2 miljonit eurot ei sobi pangale (tl 63, tõlge tl 63

pöördel).

Seega pidi põhivõlgnik aru saama (TsÜS § 75 lg 1 esimese lause tähenduses), et hageja tegi 17.

märtsi 2020. a e-kirjas (uue) ettepaneku laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks

minimaalselt tasutava summa osas, mille eesmärk oli jõuda kokkuleppele laenu- ja

garantiilepingu muutmises. Selle kirjaga ei loobunud hageja ühepoolselt oma nõuetest, mida

kinnitab ka kirja viimane lause, millest nähtub hageja lootus, et pank ja põhivõlgniku

aktsionärid jõuavad kokkuleppele. Igal juhul mõistaks hageja 17. märtsi 2020. a e-kirja selliselt

ka põhivõlgnikuga sarnane mõistlik isik samadel asjaoludel (TsÜS § 75 lg 1 teine lause).

Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et põhivõlgnik ei vastanud hageja 17. märtsi 2020. a

ettepanekule ning laenulepingu muudatust ei vormistatud, mistõttu laenulepingu muutmises

kokku ei lepitud. Samuti ei saa laenulepingu muutmist või sellest tulenevatest nõuetest

loobumist tuletada hageja 3. veebruari 2020. a ega 3. märtsi 2020. a kirjadest, vaid neist nähtub

2-21-14366

10 (12)

üksnes see, et hageja oli valmis teatud tingimustel kaaluma kinnistu müügi järgse nõude

vähendamist.

13.3.3. Oma vastuses apellatsioonkaebusele toob hageja menetluses esmakordselt välja, et

laenulepingule kohaldus Leedu õigus, mistõttu sellega seonduvaid küsimusi tuleks hinnata

Leedu õiguse alusel. Kuna asjas ei ole laenulepingut kohtule esitatud, ei ole võimalik

kontrollida, kas selles oli lepingule kohalduvas õiguses kokku lepitud ja millise riigi õiguses.

Kostja ei ole oma vastuväidetes hagile Leedu õigusele tuginenud. Kolleegiumil ei ole alust

arvata, et Leedu õiguse alusel tuleks laenulepinguga seoses tehtud tahteavaldusi eeltooduga

võrreldes teisiti hinnata.

13.3.4. Lisaks rõhutab kolleegium, et igal juhul ei saa hageja 17. märtsi 2020. a e-kirja põhjal

väita, et hageja õiguste kuritarvitamine garantiist tulenevate õiguste maksmapanekul oleks

selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav. Kostja esitatud tõendid ei võimalda kahtlusteta järeldada,

et hageja oleks garantiiga tagatud nõudest (osaliselt) loobunud. See, kui poolte vahel on vaidlus

laenulepingust tulenevate nõuete üle, ei mõjuta garantii mitteaktsessoorset olemust arvestades

hageja nõuet kostja kui garandi vastu. Seega ei ole praegusel juhul asja õigeks lahendamiseks

ka oluline välja selgitada, kas laenulepingule kohaldus Eesti või Leedu õigus, kuna see ei

muudaks tehtavaid järeldusi.

14. Põhjendatud ei ole kostja väited ka selle kohta, et hageja on garantiilepingust tulenevast

nõudest (osaliselt) loobunud või seda vähendanud. Ka selles osas tuleb maakohtu otsuse

põhjendusi osaliselt täiendada.

14.1. VÕS § 155 lg 4 p 3 kohaselt lõpeb garantii andja garantiist tulenev kohustus mh siis, kui

võlausaldaja loobub garantiist tulenevatest õigustest, sealhulgas, kui ta tagastab garantii andjale

dokumendi, milles garantii väljendus. Kostja arvates on hageja oma 17. märtsi 2020. a e-kirjas

loobunud garantiist tulenevate nõuete esitamisest osas, mis ületab 2,25 miljonit eurot, võttes

arvesse ka kinnistu müügist saadud summat.

14.2. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et 17. märtsi 2020. a e-kirja pealkirjast (Domoliuks UAB)

ja adressaatidest (T. Mällas ja D.D) tuleks järeldada, et kiri käsitleb ainult laenulepinguga

seonduvat ning pole adresseeritud kostjale kui garandile, mistõttu see ei ole käsitatav kostjale

tehtud tahteavaldusena. Esiteks märgib kolleegium, et maakohtus hageja sellist vastuväidet ei

esitanud, ehkki kostja tugines juba hagile esitatud vastuses sellele, et 17. märtsi 2020. a e-kirja

oli hageja saatnud kostjale (vt 29. oktoobri 2021. a vastus hagile, p 2.6). Samuti väitis kostja,

et ka muu T. Mällase ja hageja esindaja vahel toimunud kirjavahetus toimus kostja ja hageja

vahel, nimetades T. Mällast kostja esindajaks (vt hagi vastuse p-d 2.4–2.6). Seega ei ole hageja

esitanud väidet, et T. Mällas ei olnud hagejaga toimunud kirjavahetuses kostja esindaja, vaid

esindas üksnes põhivõlgnikku, menetluses õigeaegselt. Vastupidi, oma 4. novembri 2021. a

seisukohas viitas hageja kostja esitatud kirjavahetusele kui „poolte“ kirjavahetusele (vt p 1).

Eelnevale vaatamata märgib kolleegium, et kostja esitatud kirjavahetusest nähtub, et T. Mällas

osales selles advokaadina ning T. Mällase kirjade sisust nähtuvalt teeb ta neis ettepanekuid ka

kostja nimel (vt nt 27. novembri 2019. a e-kiri (tl 56 pöördel, tõlge tl 57 pöördel)). Kirjavahetuse

sisust saab järeldada, et asjaosalised püüavad leida sobivat kokkulepet nii laenu- kui ka

garantiilepingu muutmiseks. Eelnevat arvestades leiab kolleegium, et hageja 17. märtsi 2020. a

e-kiri on adresseeritud nii põhivõlgnikule kui ka kostjale. Seda kinnitab ka asjaolu, et kirja lõpus

avaldab hageja esindaja lootust, et hageja ja põhivõlgniku aktsionärid (s.o kostja) leiavad

rahuldava lahenduse.

2-21-14366

11 (12)

14.3. Samas nõustub kolleegium hagejaga, et 17. märtsi 2020. a e-kirja ei saa mõista selliselt,

et hageja oleks avaldanud tahet garantiilepingust tulenevast nõudest (osaliselt) loobuda. Poolte

kirjavahetusest, milles arutati erinevaid võimalikke kompromissivariante laenu- ja

garantiilepingu muutmiseks, ei saa järeldada garantiilepingu muutmist või hageja nõuetest

loobumist kostja kui garandi suhtes. Selles osas kehtivad praeguse otsuse p-s 13.3.2 toodud

põhjendused ka kostja ja hageja vahelises suhtes seoses garantiilepinguga. Vaidlust ei ole selles,

et ka kostja ei vastanud hageja 17. märtsi 2020. a ettepanekule. Lisaks nõustub kolleegium

maakohtuga, et see, et hageja ei vähendanud 17. märtsi 2020. a kirjaga laenulepingust tulenevat

võlga ega garantiilepingust tulenevat kohustust ning pooled seda nii ei mõistnud, nähtub mh

asjaosaliste käitumisest (vt maakohtu otsuse p 12): hilisemates kirjades (põhivõlgniku ja kostja

ühine 7. augusti 2020. a kiri (tl 73, tõlge tl 75); põhivõlgniku 3. detsembri 2020. a kiri (tl 74,

tõlge tl 76)) on käsitatud laenu jäägina 2 768 628,12 eurot; hagejale on tasutud kogu kinnistu

müügist saadud summa 2 300 000 eurot (mitte 2 250 000 eurot, nagu oli väidetav vähendatud

kohustus); kostja (ega ka põhivõlgnik) ei esitanud vastuväiteid hageja meeldetuletustele

võlgnevuse kohta ega kostjale garantii maksmapanekuks esitatud nõudekirjale.

14.4. Eelnevat arvestades ei ole alust ka väita, et hageja oleks käitunud kostja kui garantii andja

suhtes vastuoluliselt või sõnamurdlikult, jättes mulje, et ta garantiilepingust tulenevaid nõudeid

ei esita. Olukorras, kus pooled ei jõudnud garantiilepingu muutmise osas kokkuleppele, oli

hagejal õigus tugineda garantiilepingule redaktsioonis, milles see sõlmiti.

15. Kolleegium ei nõustu kostja 9. mai 2023. a seisukohas esitatud väitega, et maakohus on

eksinud ajavahemiku 18. märts 2021 kuni 14. september 2021 eest sissenõutavaks muutunud

viivise suuruse arvutamisel. Pooled ei vaidle selle üle, et laenulepingu järgne viivise määr on

0,05% päevas. Kostja märgib, et viivis peaks olema 234,31 eurot päevas, s.o 181 päeva eest

42 410,84 eurot. Samas jätab kostja tähelepanuta, et kuni 8. aprillini 2021 on hageja arvestanud

viivist suurema põhinõude pealt. Täpsemalt on hagiavalduse ja selle lisa 5 ning hageja 17.

septembri 2021. a täpsustuse kohaselt viivist arvestatud järgmiselt:

-

ajavahemikul 18. märts 2021 kuni 8. aprill 2021 põhivõlalt 2 768 628,12 eurot, mistõttu

on viivis nimetatud perioodi (22 päeva) eest 30 454,91 eurot;

-

ajavahemikul 9. aprill 2021 kuni 13. september 2021 põhivõlalt 468 628,12 eurot,

mistõttu on viivis nimetatud perioodi (158 päeva) eest 37 021,62 eurot.

Seega on viivis ajavahemiku 18. märts 2021 kuni 13. september 2021 eest kokku 67 476,53

eurot. Kostja ei ole vaidlustanud seda, et kuni 8. aprillini 2021 oli sissenõutavaks muutunud

põhivõla suurus 2 768 628,12 eurot. Seejuures nähtub ka hagile lisatud maksekorraldusest, et

põhivõlga tasuti 2 300 000 euro võrra 9. aprillil 2021 (tl 8). Eelnevast tulenevalt ei ole

maakohus hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise arvutamisel eksinud.

16. Hageja kasuks välja mõistetud kahju hüvitise 1192,20 euro ja sellelt viivise osas ei ole

kostja apellatsioonkaebuses vastuväiteid esitanud. Kolleegium ei täheldanud selle nõude osas

ka selliseid eksimusi, mis võiks anda alust tühistada maakohtu otsuse apellatsioonkaebuse

põhjendustest olenemata (TsMS § 656 lg-d 1 ja 2).

Menetluskulude jaotus

17. Kuna maakohtu otsus jääb hagi rahuldamise osas muutmata, ei ole seda TsMS § 173 lg 3

esimese lause järgi vaja muuta ka menetluskulude jaotuse osas. Kostja ei ole

apellatsioonkaebuses väitnud, et maakohtu menetluskulude jaotus oleks olnud põhjendamatu

sõltumata sellest, et maakohus hagi rahuldas.

2-21-14366

12 (12)

18. Kooskõlas TsMS § 173 lg-ga 1 jaotab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud. Kuna

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg

1 järgi kostja kanda.

19. Kuna maakohus ei määranud vaidlustatud otsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust,

ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teise lause järgi ka ringkonnakohus. Nii maa- kui ka

ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud

maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

20. Vastavalt TsMS § 178 lg 1 esimesele lausele saab menetluskulude jaotust vaidlustada

üksnes praeguse kohtulahendi peale edasi kaevates.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik

Meeli Kaur

Villem Lapimaa