1-18-2251/647 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. mai 2023, Tartu

Kriminaalasja number

1-18-2251

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Aarne Sarjas

Kriminaalasi

Meelis Kaldalu süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 2 järgi

üldmenetluses

Kohtuistungi sekretär

Liina Tulit-Kuum

Kohtuistungi toimumise aeg

13. märts 2023

Kohtuistungil osalesid

ringkonnaprokurör Raul Heido, süüdistatav Meelis

Kaldalu kaitsja jurist Indrek Repnau

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 16. novembri 2022

otsus

Apellatsioonide esitajad

süüdistatav Meelis Kaldalu ja tema kaitsja jurist Indrek

Repnau

Prokurör

ringkonnaprokurör Raul Heido

Süüdistatav

Meelis Kaldalu, isikukood: 38011102714, elukoht:

XXX; kriminaalkorras karistamata

Kaitsja

jurist Indrek Repnau

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 16. novembri 2022 otsus osaliselt, s.o seoses

kohtulahendi üksnes resolutiivosa avalikustamisega.

2. Märkida, et Tartu Maakohtu 16. novembri 2022 kohtuotsuses jäetakse KrMS

§ 4081 lg 3 alusel osaliselt avalikustamata järgmised osad: lk 4 lõik 6; lk 5; lk 6; lk

7 lõik 1; lk 12 lõik 3; lk 13 lõik 1; lk 27 lõigud 2 ja 3; lk 28 lõik 1; lk 29 lõik 3; lk 30

lõik 2; lk 35 lõigud 5, 6, 7; lk 36 lõigud 1 ja 2.

3. Muus osas jätta Tartu Maakohtu 16. novembri 2022 otsus muutmata.

4. Apellatsioonid jätta rahuldamata.

5. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlus jätta rahuldamata.

6. Välja

mõista

Eesti

Vabariigilt

süüdistatav

Meelis

Kaldalu

kasuks

apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud summas 1187 (üks tuhat ükssada

kaheksakümmend seitse) eurot 50 senti.

7. KrMS § 4081 lg 3 alusel jätta ringkonnakohtu otsusest avalikustamata järgmised

osad: lk 7 punkt 11 lõigud 3 ja 4; lk 8 lõik 1; lk 8 punkt 14; lk 9 lõigud 1 ja 2; lk 14

punkti 25.1. lõik 3 laused 8 ja 9; lk 23 kaldkirjas toodud tekst.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja

kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Süüdistus

1. Meelis Kaldalu süüdistatakse KarS § 263 lg 1 p 2 järgi selles, et tema, eesmärgiga teha

pommiähvardus Eesti Rahvusringhäälingu Tartu stuudiole asukohaga Tartu Riia 24 selleks, et

häirida talle ja R.L. ale teadaolevalt ERR Tartu stuudios 10.10.2017 kell 19.45 alanud Tartu

linnapea kandidaatide valimisdebatti (tegelikult toimus valimisdebatt ERR Tallinna stuudios),

ostis koos R.L. aga 10.10.2017 20.20 paiku Tartu linnas Eedeni kaubanduskeskuses asuvast

KLICK EESTI OÜ kauplusest mobiiltelefoni Prestigio PFP1280DUOBLACK, s/n

PFP20470811833, millesse R.L. koos M. Kaldaluga paigaldas Elisa kõnekaardi

abonentnumbriga 56145196.

10.10.2017 kell 20.42 Tartu linnas täpselt kindaks tegemata kohas M. Kaldalu koos R.L. aga

saatis Häirekeskusesse lühisõnumi (SMS) sisuga: „UUDIS TEILE Valimised on epaseaduslik!

etv tartustuudio lõhkeb kella 21.15 bomm UUDIS TEILE“. M. Kaldalu ja R.L. a tehtud

pommiähvarduse tõttu piirasid politsei ja Lõuna-Eesti pommigrupp juurdepääsu ERR Tartu

stuudiole asukohaga Tartu linn Riia 24 ja selle lähiümbrusele ning politsei sulges ajavahemikus

21.11-22.03 liikluse Riia-Raudtee Väike-Tähe tänavate lõigus. Lõuna-Eesti pommigrupp ei

avastanud Riia 24 hoonest lõhkeseadeldist.

Sellise tegevusega R.L. ja M. Kaldalu häirisid politsei poolt piiratud piirkonnas elavate,

liiklevate ja töötavate isikute liikumisvabadust, avalikku kindlustunnet ja üldist õigusrahu,

millega rikkusid KorS § 55 lg 1 p-s 2 sätestatud nõuet, mille kohaselt on avalikus kohas keelatud

käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut sõnaga, žestiga või muul

moel solvata, hirmutada või ähvardada.

Maakohtu otsus

2. Tartu Maakohtu 16.11.2022 otsusega karistati M. Kaldalu KarS § 263 lg 1 p 2 järgi 10 kuu

25 päeva vangistusega.

KarS § 68 lg 1 alusel loeti M. Kaldalu karistusaja hulka 24.10.2017 – 22.12.2017, 05.10.2021

– 16.11.2021 ja 30.04.2022 – 16.11.2022 vahi all viibitud 304 päeva, s.o 10 kuud 4 päeva ning

19.09.2020 – 09.10.2020 statsionaarsel kohtupsühhiaatrilisel ekspertiisil viibitud 21 päeva, s.o

kokku 10 kuud 25 päeva. Sellega loeti M. Kaldalule mõistetud karistus 10 kuud 25 päeva

16.11.2022 kuupäeva seisuga täielikult ära kantuks. Kohtuotsusega tühistati tõkend

vahistamine ning vabastati M. Kaldalu vahi alt.

Kohtuotsusega jäeti M. Kaldalu taotlused vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju ja

kriminaalmenetlusega tekitatud varalise/mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata.

3. Maakohus andis ülevaate eelnevalt toimunud menetlusest. Kui M. Kaldalu vaidleb vastu

kõikidele tõenditele, mis teda ennast süüstavad (nagu senises menetluses selgelt on nähtunud),

on see süüdistatava ja tema kaitsja õigus, samas sellise kaitsetaktika valik ei tähenda sugugi, et

kohus oleks a priori õigusakte ja kohtupraktikat kas valesti tõlgendanud või kohaldanud.

Kriminaalmenetlust ei viida läbi süüdistatavale meele järele olemiseks, vaid Eesti Vabariigi

nimel kohtule antud pädevuse piirides kuritegude menetlemiseks ja kuriteo toimepanemise

tuvastamisel süüdistatavale karistuse mõistmiseks.

4. Vaidlust ei ole selles, et 10.10.2017 kella 20.42 paiku saadeti Tartus asunud isiku(te) poolt

ühest mobiiltelefonist Elisa telefonivõrku ringlusesse SMS-sõnum, mis jõudis Häirekeskuse

112 numbrile tehtud kõnedele ja sõnumitele vastava korrapidajani ning sõnumi sisu tõlgendati

Häirekeskuse töötaja poolt pommiähvardusena aadressil Riia 24, Tartu asuvale Eesti

Rahvusringhäälingu (ERR) Tartu stuudiole. Nimetatud asjaolusid ei ole kahtluse alla seadnud

ka süüdistatav M. Kaldalu ja tema kaitsjad. Kuigi M. Kaldalu on viidanud oma kaitsekõnes

mõningatele küsitavustele kõne all oleva sõnumi sisu, selle saatmisega ja sellele reageerimisega

seotud kellaaegade osas, siis SMS-sõnumi saatmise kuupäeva, kellaaega ja adressaati ei ole

menetluse vältel kahtluse alla seatud.

Vaidlus on eelkõige selles, kes süüdistuses esitatud SMS-sõnumi saatis, milline oli saadetud

sõnumi tegelik sisu, kas süüdistusaktis välja toodud tegu on süütegu ja õigesti kvalifitseeritud

kuriteona KarS § 263 lg 1 p 2 järgi ning kas kriminaalmenetlus on läbi viidud õiguspäraselt.

Maakohtu hinnangul on kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginedes võimalik tuvastada, et

10.10.2017 Tartus Elisa telefonivõrku ringlusesse saadetud SMS-sõnumi tegelik sisu on kattuv

süüdistusaktis välja tooduga, sõnumi saatsid Häirekeskuse telefoninumbrile 112 eelnevalt

kooskõlastatult kaastäideviijatena KarS § 21 lg 2 mõttes M. Kaldalu ja R.L. , süüdistuses

esitatud tegu tuleb kvalifitseerida kuriteona KarS § 263 lg 1 p 2 järgi, mitte väärteona KarS

§ 278 lg 1 järgi eritalituse vale väljakutsumisena. Kriminaalmenetlust on samuti läbi viidud

õiguspäraselt kriminaalmenetluse seadustiku ja kohtupraktika nõudeid järgides.

5. Maakohus selgitas süüdistatavale, et menetlusosaliseks on prokuratuur ning asi ei pea olema

seotud ainult ühe prokuröriga, mõlemad menetluspooled ei pea esitama sama arvu tõendeid

ning R.L. a osas eraldatud menetlus on jõudnud lõpplahendini.

M. Kaldalu osas läbi viidav kohtueelne ja kohtumenetlus on käesolevaks hetkeks kestnud veidi

üle 5 aasta ning kohus on oma määrustes korduvalt selgitanud ja põhjendanud, et kriminaalasja

nr 1-18-2251 menetlus on aastaid veninud just süüdistatava M. Kaldalu menetluslikult

taunitavast käitumisest tulenevalt ning maakohus jääb selle seisukoha juurde ka käesolevas

kohtuotsuses.

M. Kaldalu on ka korduvalt heitnud menetlejatele ette temale kaitseõiguse mittetagamist

kriminaalmenetluses. Kahtlustataval ja süüdistataval on kriminaalmenetluses õigus kaitsja

abile, mis on reguleeritud seaduse ja kohtupraktikaga. See ei tähenda, et M. Kaldalul on õigus

kriminaalmenetluses igal juhul ja alati võtta enda esindajaks lepingulises korras mistahes

temale meeldiv kaitsja.

Maakohus selgitas veel täiendavad, et kohus võtab vastu ainult kriminaalasja lahendamiseks

vajalikke ja olulisi tõendeid. Sellisteks tõenditeks käesolevas kriminaalasjas ei ole kindlasti

need isikulised ja mitteisikulised tõendid, mis süüdistusaktis ette heidetud teokirjeldusega mitte

mingisugust puutumust ei oma, on seotud ainult M. Kaldalu poliitilise tegevusega,

valimisliiduga Südamega Tartu, M. Kaldalu eraeluliste aspektidega vms. Kohus nõustub

süüdistatava kaitsjaga ka selles, et KarS § 263 lg 1 p 2 alusel esitatud süüdistuse tõendamine ei

eelda tegelikult ka teo toimepanija motiivide väljaselgitamist, sest nimetatud süüteokoosseisu

täitmise eelduseks ei ole väidetavale süüteole eelnenud motiivide tuvastamine. Samas ka ei saa

kohtu hinnangul võimalikest motiividest või süüteole ilmselt hoogu andnud aspektidest ka

täielikult mööda minna.

6. M. Kaldalu ei ole rahul süüdistuse sõnastusega. Maakohtu hinnangul on aga süüdistusakti

sisu üheselt mõistetav ja arusaadav. Kuigi M. Kaldalu on korduvalt juhtinud kohtu tähelepanu

sellele, et süüdistusaktis kajastatud sõna „lohkeb“ on prokuratuuri poolt meelega asendatud

sõnaga „lõhkeb“, siis kohus ei pea sellist sõna valesti kirjutamist selliseks rikkumiseks, mis

tingiks süüdistusakti õigustühisuse või ka oleks olnud aluseks kohtumenetluse algusstaadiumis

selle KrMS § 262 lg 1 p 2 alusel prokuratuuri tagasisaatmiseks. On ilmne ja eluliselt usutav, et

selline täheviga sõnas ei ole olnud taotluslik ja meelega tehtud, vaid inimlik eksitus. On ka väga

suur tõenäosus, arvestades süüdistuse teokirjeldust tervikuna, et sõna „lohkeb“ loeb iga mõistlik

inimene sõnana „lõhkeb“. Samuti sõna „bomm“ loetakse sõnana „pomm“.

7. Maakohus hindas kogutud tõendeid, neid refereerides, analüüsides ja õiguslikku seisukohta

kujundades.

Kohtueelse menetluse kriminaalasja nr 17,2780,01603 (kohtumenetluses nr 1-18-2251) juurde

võetud sündmuse protokoll-arvestuskaart (I kd, tl 112) tõendab, et Häirekeskusele saadetud

sõnumit saab oma sisult käsitleda pommiähvardusena.

Sündmuse protokoll-arvestuskaardil ja Häirekeskuse infosüsteemi väljatrükil kajastatut

kinnitavad ka tunnistajate A.P. , H.A. , K.J. , K.L. ja T.J. i ütlused. Nimelt tunnistajate ütlused

sisuliselt riimuvad selles, et Tartus Riia 24 asuvale ERR Tartu stuudiole tehti pommiähvardus.

Tunnistajad H.A. ja K.J. jõudsid võtteplatsilt ERR Tartu stuudio maja lähedusse ajavahemikus

kella 21.20 – 21.30. Tunnistaja K.J. lasi demineerijad varustusega majja sisse ja tegi ka nende

sealolekust fotod. Tunnistajad K.L. ja T.J. töötasid sündmuse asetleidmise ajal, s.o 2017

sügisel, Häirekeskuses. Kuigi tunnistajad K.L. ja T.J. ei mäletanud pärast 5 aasta möödumist

kohtuistungil selgitusi jagades enam asetleidnud sündmuse täpsemaid tehiolusid, siis nende

ütlustele tuginedes on üheselt tuvastatav, et pommiähvardust sisaldav SMS-sõnum

Häirekeskusesse menetlemiseks jõudis ning selle sisu ei olnud Häirekeskuse töötajatel võimalik

omal algatusel muuta, sest need tulevad menetlusse automaatselt.

Tunnistajate ütlustest kogumis, sündmuse protokoll-arvestuskaardist ja Häirekeskuse

infosüsteemi väljatrükist nähtub üheselt, et 10.10.2017 kell 20.42 välja saadetud SMS siiski

jõudis Häirekeskuseni ja seda hakkas ka Häirekeskuse päästekorraldaja menetlema. Kuigi kõne

all olev sõnum registreeriti Häirekeskuse andmebaasis alles kella 21.07 ajal, s.o umbes 25

minutit hiljem, ei tähenda see, et sõnum ei oleks Häirekeskusesse üldse jõudnud. Ei ole ka

vaidlust selles, et Häirekeskuse päästekorraldaja T.J. nimetatud sündmust menetles, s.o

registreeris sissetulnud sõnumi politseisündmusena ning saatis edasi politseile ja päästele, sest

sündmusele reageerisid nii demineerijad, pääste kui ka politsei. Seetõttu ei ole ka käesolevalt

oluline keskenduda täpsemalt Häirekeskuse ning Politsei- ja Piirivalveameti tehnilisele

töökorraldusele pommiähvardust sisaldava SMS sõnumi kättesaamisel, vahendamisel ja

menetlemisel. Ei ole ka oluline, kas 2017. aastal tuli Häirekeskusesse sõnumi saatmiseks

eelregistreerida või mitte. Tõsikindel fakt on see, et telefoni kaudu saadetud sõnumid

Häirekeskusesse jõudsid ka 5 aastat tagasi, mida kinnitab ka käesoleva kaasuse menetlemine.

On ka eluliselt usutav, et Häirekeskus ei jätnud 2017. aastal sellistele sõnumitele reageerimata.

Ka tunnistajad K.L. ja T.J. on kinnitanud, et sõnumeid siiski Häirekeskusele saadeti ja neid

menetleti.

Sõnumi teekonna aja osas leidis maakohus kokkuvõtlikult, et sellise sõnumise saatmist

Häirekeskusesse kinnitab üheselt sündmuse protokoll-arvestuskaart ja Häirekeskuse

infokeskkonna väljatrükk ning ei ole käesolevalt M. Kaldalule ette heidetud kuriteo

tõendamisel ka oluline hakata kindlaks tegema SMS-ide täpsemat teekonda mobiiltelefonist ja

telefonivõrgust Häirekeskuseni, sest on tuvastamist leidnud, et ka SMS-sõnumid jõudsid 2017.

aastal Häirekeskuse töötajateni, kes need registreerisid ja saatsid vajadusel edasi teistele

operatiivtöötajatele. M. Kaldalu eitab sõnumi saatmist, seega sõnumi ülesehituses ja sisus ka

täpsemaid uurimisversioone ei ole olnud vajadust püstitada. Kohtumenetluses mitmete

vastuväidete esitamine, nimetamata ära tõendeid, millele väited tuginevad, ei kinnita

kohtualusel alibi olemasolu. M. Kaldalu on hakanud süüdistusele vastuväiteid esitama alles

kohtumenetluses ning seetõttu ei ole ka kohtueelses menetluses neid väiteid olnud võimalik

põhjalikult kontrollida.

Kohus siinkohal peab vajalikuks mainida, et Häirekeskuse infosüsteemi ekraanitõmmise

väljatrüki ja sündmuse protokoll-arvestuskaardil on kajastatud süüdistusakti teokirjelduse

sisuga sarnane sõnumi sisu, erisus on ainult sõnade „lohkeb“ ja „lõhkeb“ vahel. Süüdistatav

M. Kaldalu on SMS-sõnumi sisu enda poolt kohtule presenteerinud kui „pommuudise

lõhkemist“. Kohus aga sellise sõnumi sisu käsitlemisega nõustuda ei saa ja asub seisukohale, et

süüdistatav on SMS-i sisu käsitlenud põhjendamatult meelevaldselt ja endale soodsamas

suunas. Maakohtu jaoks on aga järeldus siinkohal ühene – Häirekeskusele 10.10.2017 kell

20.42 saadetud sõnumi sisuks on pommiähvardus KarS § 263 lg 1 p 2 tähenduses, sest teisiti

nimetatud sõnumi sisu mõistliku ja objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt tõlgendada ei ole

võimalik. Kuna sõnumi sisuna on tuvastatav pommiähvardus, ei saa ka asuda seisukohale, et

tegemist oleks olnud suvalise, ohutu, mittemidagiütleva sisuga eesmärgitult saadetud sõnumiga

– sõnumi eesmärgiks oli siiski pommiähvarduse edastamine Häirekeskusele.

8. Maakohtu seisukohalt ka ei nähtu sündmuse protokoll-arvestuskaardilt ja Häirekeskuse

infosüsteemi väljatrükist, et fikseeritud kellaaegade osas esineks anomaaliaid.

Tõenditest tulenevalt kohus tuvastas, et 10.10.2017 kell 20.42 saadeti Häirekeskusele numbrilt

56145196 Elisa mobiilsidevõrgust pommiähvardust sisaldav SMS-sõnum, mis oli suunatud

ERR Tartu stuudiole ja sellele reageerisid erinevad operatiivtöötajad (politsei, demineerijad,

pääste). Andmebaaside kasutamine on üks osa selliste ülesannete täitmisest ning isikuandmete

kasutamine on seotud politseitöötajate teadmisvajadusega tööülesannete täitmiseks.

Ei ole vaidlust selles, et telefoninumber 56145196 on tuvastatav ka eelnevalt käsitlemist leidnud

sündmuse protokoll-arvestuskaardilt ja Häirekeskuse andmebaasi väljatrükilt. Politsei, lähtudes

kehtivatest õigusaktidest, sisemisest töökorraldusest ja neile pandud ülesannetest (sh

töömeetoditest) tegi PPA kasutuses olevate andmebaaside päringutega kindlaks, et nimetatud

numbrit võis kasutada M. Kaldalu. Seega M. Kaldalu väited selle kohta, et temal kõne all oleva

telefoninumbriga ja ka seda kasutanud mobiiltelefoniga mingit puutumust ei ole ja tema seda

numbrit ei ole kasutanud, on alusetud. Kes kõnekaardi 5 aastat tagasi aktiveeris, ei ole oluline

9. SIM-kaarti M. Kaldalu valduses olekut kinnitavad järgmised tõendid. 12.10.2017

sideettevõtjalt saadud andmete protokolli (11.10.2017 prokuröri T. Liiva sideettevõtjalt

andmete nõudmise luba) kohaselt abonentnumbri 56145196 sõnumite edastamise fakti, kestuse,

viisi ja vormi kohta ajavahemikul 10.10.2017 – 10.10.2017 teostatud uurimistoiminguga

konkreetset kasutajat ei tuvastatud, kuid tehti kindlaks, et saadetud on 1 sõnum 10.10.2017 kell

20.42 numbrilt 37256145196, IMEI 35961907138665, tugijaam LINATRT3, Elisa operaatori

kaudu numbrile 112. Protokollist ka nähtub, et kuigi prokuratuuri poolt oli algselt väljastatud

luba sideandmete nõudmiseks ajavahemikus 11.10.2016 – 11.10.2017, teostati seda reaalselt

ainult 10.10.2017 kuupäeva osas. Maakohtu hinnangul oli sideandmete taotlemise loa andmine

prokuratuuri poolt ning ka taotletud andmete ajaline maht õiguspärane ja proportsionaalne.

Maakohtu hinnangul sideandmete taotlemise lubades on selgelt leidnud fikseerimist, et muude

menetlustoimingutega ei oleks suudetud 10.10.2017 pommiähvardust saatnud isikuid kindlaks

teha. Just sideandmete kasutamine aitas omavahel siduda Eedeni kaubanduskeskuse

turvakaamerate salvestistel ja sõnumi saatmiseks mobiiltelefoni kasutanud isikuid.

Sideandmete lubade väljastamisega pole rikutud kriminaalmenetluse seadustikus lubade

väljastamise aegseid nõudeid ja nimetatud tõend on käesolevas menetluses lubatav tõend.

Eelnevale tuginedes sideettevõtjalt saadud andmete protokoll tõendab, et 10.10.2017 kella

20.42 ajal oli telefon IMEI-ga 35961907138665 tugijaama LINATRT3 levipiirkonnas, mis on

kajastamist leidnud ka protokolli kantud kaardirakenduste väljatrükkidel. Nimetatud tugijaam

asub Tartu linnas.

10. Telefon, millega sõnum saadeti, võib olla ostetud Tartus Eedeni kaubanduskeskusest. Klick

Eesti AS 19.10.2017 vastusest PPA nõudekirjale nähtub, et Klick Eesti AS kassasüsteemi

andmetel osteti mobiiltelefon, millega 10.10.2017 oli sõnum Häirekeskuse numbrile 112

saadetud, Prestigio PFP1280DUOBLACK s/n PFP20470811833, IMEI 35661907138665

Eedeni kauplusest 10.10.2017 kell 20.19.16. Kaupluse nõudekirja vastuses kajastatud

informatsiooni kinnitab ka koopia arve-saatelehest, mille kohaselt mobiiltelefoni eest maksti

sularahas 29,99 eurot. Ostetud telefoniks oli must mobiiltelefon Prestigio Muze B1, Dual-SIM

seerianumbriga PFP20470811833, IMEI-ga 35661907138665 (arve nr 0000000271000020055,

viitenumber 27100002000554). Mobiiltelefonist on uurijatele saadetud firma kodulehel olevast

pildist ja andmetest ekraanitõmmis, mille väljatrükk on lisatud kohtutoimikusse).

Politseile on edastatud ka Eedeni kaubanduskeskuse ja Klick poe turvakaamerate

videosalvestised,

mille

kohta

koostatud

asitõendite

vaatlusprotokollidest

nähtub

kokkuvõtlikult, kuidas 2 meesterahvast sisenevad 10.10.2017 kell 20.19.17 Eedeni keskusesse,

nende välimus, liikumine Klicki poodi, telefonide leti ees olemine, omavahel paberraha

üleandmine, raha müüjale andmine ja poest lahkumine. Ajavahemikus kella 20.23.17 –

20.24.34 liiguvad mehed Eedeni kaubanduskeskuse teisele korrusele. Meesterahvad istuvad

kell 20.25.12 maha turvakaamera lähedal asuva pingi peale ja otsivad midagi seljakotist. Kell

20.33.03 tõusevad mõlemad mehed pingilt püsti ja kell 20.33.10 liikuvad pingi juurest ära.

Pingil istuti kokku 8 minutit. Ajavahemikus kella 20.33.21 – 20.35.04 liiguvad mehed tagasi

kaubanduskeskuse esimesele korrusele ja lahkuvad keskusest. 18.10.2017 asitõendi

vaatlusprotokollile on lisatud selgitusena väljavõte Tartus Kalda tee 1c asuva Eedeni

kaubanduskeskuse 1. korruse plaanist internetikeskkonnast – nooltega on viidatud

turvakaamerate asukohtadele ja meesterahvaste liikumissuundadele, mis ühtivad ka asitõendite

vaatlusprotokollis kajastatuga ning ka videosalvestistel nähtuvaga. Vaatlusprotokollides

kajastatu riimub videosalvestistelt tuvastatavaga.

Kõrvutades videosalvestisi ja nende vaatlusprotokolle, tuleneb vaatlusprotokolli lisast, et

sotsiaalmeedia platvormi Facebook valimisliit Südamega Tartu kontolt leitavatelt fotodelt

koostoimes Eedeni kaubanduskeskuse turvakaamerate salvestistel kajastatud isikute välistele

tunnustele (riietus, välimuse eripärad) tuginedes on Eedeni kaubanduskeskuses ja Klick poes

telefoniostjatena 10.10.2017 ajavahemikus kella 20.19.17 – 20.35.04 tuvastatavad R.L.

(kannab kaabut) ja M. Kaldalu (kannab nn kalurimütsi ja jopet Norra lipuga). Kohtunik,

vaadeldes nii videosalvestisi kui ka vaatlusprotokolli lisas kajastatud platvormi Facebook

Südamega Tartu kontolt leitud fotosid, on veendunud, et Klick poes käisid telefoni ostmas R.L.

ja M. Kaldalu. Ka M. Kaldalu ei ole tegelikult eitanud, et ta koos R.L. aga selles poes telefoni

ostmisel juuresolijana viibis.

Veelgi enam kinnitab M. Kaldalu ja R.L. a viibimist 10.10.2017 Eedeni keskuse Klick poes

24.10.2017 M. Kaldalu elukoha XXX läbiotsimisel (läbiotsimise protokoll koos fototabeliga)

leitud kaluri tüüpi müts sinise äärega ja valget värvi keskosaga, musta värvi jope Norra lipuga

ja Nike spordijalanõud ning 24.10.2017 R.L. a elukoha XXX läbiotsimisel (läbiotsimise

protokoll koos fototabeliga) kahe identse kaabu ja musta värvi dressipluusi leidmine. Nimetatud

riideesemeid on vaadeldud ja on tuvastatav, et Klick poes viibinud isikutel on seljas sarnased

riideesemed.

Seega 10.10.2017 ajavahemikus kella 20.19 – 20.35 viibisid Tartus asuva Eedeni

kaubanduskeskuse Klick poes M. Kaldalu ja R.L. . Klick kauplusest osteti mobiiltelefon.

Vaidlus on M. Kaldalu poolt aga püstitatud selles, kes mobiiltelefoni ostis. Süüdistatav

M. Kaldalu on kohtuistungitel korduvalt väitnud, et tema telefoni puutunud ei ole, seda ei

ostnud ja sellega üldse midagi teinud ei ole. Kogutud tõendid näitavad midagi muud. Klick poe

turvakaamera videosalvestiselt on selgelt nähtav, et M. Kaldalule sarnanev isik ulatab R.L. ale

sarnanevale isikule sularaha, mille R.L. ale sarnanev isik ulatab edasi müüja suunas. Müüja

annab ostetud kauba R.L. ale sarnaneva isiku kätte. Ostetud mobiiltelefoni R.L. a kätte

minemist ei eita ka M. Kaldalu. Juba sellisest kahe isiku käitumisest on võimalik tuvastada, et

M. Kaldalu ja R.L. ostsid telefoni vähemalt konkludentselt ehk tegudega kooskõlastatult, sest

M. Kaldalu ulatas R.L. ale telefoni ostmiseks raha ja seega majanduslikult toetas teda selles.

Ka nende järgnev käitumismuster räägib koos ostmise hüpoteesi kasuks. Nimelt M. Kaldalu ja

R.L. , kelle kätte jäi kott ostetud telefoniga, liikusid edasi Eedeni keskuse teisele korrusele, kus

ühe pingi juures veetsid koos istudes 8 minutit, otsides samal ajal midagi seljakotist. Seejärel

ka koos keskusest lahkuti. Tõepoolest, turvakaamera videosalvestistelt ei ole tuvastatav, mida

M. Kaldalu ja R.L. pingi peal täpsemalt tegid. Eelnev aga ei tähenda, nagu ei oleks kõne all

olevat telefoni koos tegutsedes ostetud. Seega tuleb lugeda vääraks M. Kaldalu ütlused selles,

et tema telefoni ostmisel mitte kuidagi ei osalenud. Vaidlust ei ole ka sellest, et M. Kaldalu ja

R.L. teineteist tunnevad.

11. Maakohus kujundas seisukoha R.L. a ütluste osas kohtuistungil.

Prokurör asus oma lõppkõnes seisukohale, et tunnistaja R.L. a ütlustel tõendiväärtus puudub,

sest esimesel ülekuulamisel tunnistaja sisulisi vastuseid ei andnud ning teisel ülekuulamisel oli

isik juba eelnevalt mitmel korral viibinud istungitel saalis, kuid tunnistaja ei tohi enne

ülekuulamist kohtusaalis viibida. Kohus möönab, et tunnistaja R.L. a ülekuulamistega seonduv

on komplitseeritud, kuid ei saa asuda seisukohale, et R.L. a ülekuulamine mitte mingisugust

tõenduslikku väärtust ei omaks. Kohus tugineb aga ütlustele, mis R.L. andis 29.10.2021

esimesel ülekuulamisel, sest see ülekuulamine oli läbi viidud õiguspäraselt, samuti andis R.L.

siis ka sisulisi ütlusi. Küll aga tuleb R.L. a kohtuistungil 29.10.2021 antud ütlused lugeda

enamuses ebausaldusväärseteks. Uuritud teave kogumis tõendab, et R.L. vestles A.K. ega

valimistega seonduvatel teemadel, mis omakorda tähendab, et tunnistaja väited valimistega

mittetegelemise, numbri 55500948 mitteteadmise, A.K. ega mittevestlemise ja 10.10.2017 aset

leidnud sündmuse kirjelduse kohta ei ole tõesed ja tuleb tõendite kogumist kõrvale jätta. Ka

väidetavad mitteteadmised ja –mäletamised seoses pommiähvardusele eelnevate sündmustega,

koos M. Kaldaluga Eedeni keskuses käimisega, telefoni ostmisega, valmistega, ERR Tartu

stuudios käimisega loeb kohus mittearvestatavateks, sest teiste tõenditega on nimetatud

tegevused juba eespool tõendamist leidnud.

XXX

XXX

XXX

12. Ka teistele tõenditele tuginedes on tuvastatav, kes 10.10.2017 kell 20.42 Häirekeskusesse

ähvardava sisuga sõnumi saatis. Kohus meenutab, et süüdistatav M. Kaldalu eitab telefoni

puutumist ja sellega toimingute tegemist, tunnistaja R.L. aga ei osanud süüdistuse faktiliste

asjaolude kohta kohtuistungil midagi sisulist selgitada.

M. Kaldaluga Tartu Vangla kambris pikemat aega viibinud tunnistaja M.K. aga selgitas

kohtuistungil, et kui ta istus M. Kaldaluga ühes kambris Tartu Vanglas umbes 3 aastat tagasi 3

nädalat ja peale, siis M. Kaldalu rääkis, et teda kahtlustatakse pommiähvarduses. Käis ka läbi

R.L. nimi, kellega teda koos kahtlustatakse. M. Kaldalu rääkis, et neil oli telefon, aga enam

seda ei olnud. M. Kaldalu jutt oli samas kogu aeg selline kahe vahel – ta jagas nagu vihjeid, et

justkui nagu oleks nemad midagi teinud, aga samas jättis süütu mulje endast. Seal oli mingi

poliitiline asi mängus, kus ta ei saanud mingeid hääli või ei kutsutud teda mingile koosolekule

või asjale - ta oli päris kuri selle peale. Telefon hangiti M. Kaldalu sõnul Eedeni keskusest, kuid

kes konkreetselt telefoni ostis, vestluses ta ei maininud.

Maakohtu hinnangul on tunnistaja M.K. i ütlused usaldusväärsed. Nimelt täiesti asjakohatud ja

tõendamata on süüdistatava M. Kaldalu väited selle kohta, et tunnistaja M.K. it

psühholoogiliselt kuidagi vangistuses survestati – tema ütlused kohtuistungil olid sellised, mis

ei anna alust kahtlustada mõjutamist.

13. Süüdistatav M. Kaldalu väide, et sõnumi võis saata kolmas V. i nimeline isik, et ole asjas

tõendamist leidnud. Seda väidet ei ole süüdistatav esitanud ka kohtueelses menetluses

kontrollimiseks. Samuti kõnekaardi aktiveerimine mais 2017 viitab, et nimetatud kõnekaart oli

juba varasemalt kasutuses, samuti suutsid politseiuurijad seostada numbri uurimise alguses

M. Kaldaluga. Ka M. Kaldalu elukoha läbiotsimisel leiti 46 erinevat kõnekaarti ja kõnekaardi

ümbrist, mis omakorda viitab, et süüdistatava kasutuses oli palju kõnekaarte ja ei ole välistatud

nende varasem aktiveerimine teistes telefonides – aktiveerimine ei eelda alati sõnumite saatmist

ega kõnede tegemist. Maakohus juba eespool asus seisukohale, et M. Kaldalu ja R.L. tegutsesid

süüteo toimepanemise hetkel kaastäideviijatena KarS § 21 lg 2 tähenduses ja sellise hüpoteesi

on kohtuistungil esitanud ka M. Kaldalu ise. Kaastäideviimist ka ei välista kriminaalmenetluse

eraldamine ja ühe kaastäideviija suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine.

Riigikohus on asunud seisukohale, et KarS § 21 lg 2 esimest lauset tuleb sisustada

teovalitsemise teooriast lähtudes kui funktsionaalset teovalitsemist. Maakohtu hinnangul on

nimetatud tingimused M. Kaldalu ja R.L. a tegevuses täidetud – koos osteti sõnumi saatmiseks

mobiiltelefon, sh M. Kaldalu andis rahalised vahendid R.L. ale telefoni ostmiseks, samuti

ilmselt koos sisestati ka SIM-kaart telefoni (kui viibiti 8 minutit turvakaamera juures oleval

pingil Eedeni keskuses) ning on ka alust arvata, et nad olid sõnumi saatmise hetkel koos ja

kaotasid pärast sõnumi saatmist mobiiltelefoni meelega ära.

14. XXX

15. Järgmisena peatus maakohus küsimusel, kas M. Kaldalu poolt toime pandud süütegu tuleb

kvalifitseerida KarS § 263 lg 1 p 1 või KarS § 278 lg 1 järgi.

Süüdistatav M. Kaldalu ja tema kaitsja on seisukohal, et M. Kaldalule ette heidetava süüteo

võiks kvalifitseerida väärteona KarS § 278 lg 1 järgi. Maakohus sellega ei nõustunud. Nimelt

M. Kaldalu süüteo puhul on leidnud tuvastamist, et häiriti mitmete inimeste rahu ja turvatunnet,

see oli suunatud konkretiseerimata inimeste hulgale ning kujutas endast samas abstraktset ohtu

ümbritsevale ja ohustas potentsiaalselt ühiskonna turvalisust. Seega ei ole ka õige M. Kaldalu

väide, et KarS § 263 lg 1 p 2 kuriteokoosseisu tuvastamiseks tuleks kindlaks teha, kelle

turvalistust, rahu konkreetselt häiriti – sellist seisukohta Riigikohtu kehtiv praktika ei jaga.

Saates pommiähvardust sisaldava sõnumi Häirekeskuse 112 numbrile, ei saa asuda seisukohale,

et nimetatud sõnum häirib ainult Häirekeskuse töötajaid, s.o et tegemist oleks lihtsalt eritalituse

vale väljakutsega vms. Ähvardus oli suunatud siiski ERR Tartu stuudios töötavatele isikute

ringile, kedagi neist konkretiseerimata. Uudis sellest levis ilmselgelt ka väljapoole stuudio piire.

Seega oli tegemist avaliku kohaga KorS § 54 mõttes, sest politsei poolt lintidega piiratud

territooriumile sai ligineda (lintideni) ja vaadata pealt määratlemata ring inimesi. Seda

tõendavad ka M. Kaldalu poolt kohtule edastatud fotode koopiad politseisõidukitest. Ei ole

siinkohal oluline, kui palju inimesi ja kes tegelikult ERR Tartu stuudio juures viibisid.

Stressireaktsiooni tekkimist, pahurust seoses tööpäeva pikenemisega ja arusaamatust olukorra

suhtes kinnitasid pommiähvardusest teadasaamise järgselt ka ERR-i töötajatest tunnistajad

H.A. ja K.J. , kes tulid samuti sündmuskohale. On tuvastatud, et ERR Tartu stuudioga piirnenud

inimeste elutegevus oli häiritud (ei saanud tänavaid tavapäraselt läbida, operatiivsõidukite

kohalolu, küsimus olukorra tõsidusest jms). Avalikkust häiriva ähvarduse saatmiseks ei pea

süüteo sooritaja viibima ise avalikus kohas (nt sõnumi edastamisel telefoni või arvuti teel).

16. M. Kaldalu on esitanud väite, et 10.10.2017 kell 20.42 Häirekeskusele saadetud sõnum on

lavastus valimisliidu Südamega Tartu juhtfiguuride mustamiseks. Kohtu seisukohalt sellised

M. Kaldalu poolsed tõlgendused on asjakohatud, kuna pole kogutud tõenditega kinnitust

leidnud. On üheselt tõendatud, et M. Kaldalu koos R.L. aga (või vähemalt üksteise teadmisel ja

heakskiidul) saatis sõnumi Häirekeskusele, sõnumi nn „õhus rippumine“ on pigem seotud

Häirekeskuse töö tehnilise korraldusega 5 aastat tagasi ning ERR Tartu stuudio töötajate

omavahelise suhtluse sisu enne ja pärast pommiähvardust ei puutu üldse käesoleva

kriminaalasja menetlusesemesse.

Maakohus märkis, et ei võtnud M. Kaldalu süüküsimuse otsustamisel arvesse ka teisi

M. Kaldalu kohtuistungil antud ütluseid (sh lõppsõnas), mis ei riimu teiste kriminaalasjas

kogutud

tõenditega

või

ei

puuduta

antud

kuriteosündmust

üldse,

luges

need

asjassepuutumatuks, ebausaldusväärseks ja jättis tõendite kogumist välja. Väide, et M. Kaldalu

ja R.L. teadsid, et debatt toimus Tallinnas, ei väära fakti, et pommiähvardus tehti ERR Tartu

stuudiole.

M. Kaldalu on oma tegevusega täitnud KarS § 263 lg 1 p 2 objektiivsed süüteokoosseisu

tunnused.

17. Maakohus tõi veel välja, et tunnistajate A.K. e, A.P. , K.J. ja H.A. ütlustest nähtub, et ühel

nädalajagu varasemalt aset leidnud valimisdebatil (Raadio 2 saade) soovis osaleda ka valimisliit

Südamega Tartu. Kuna nad ei olnud end selleks õigel ajal registreerinud, siis neil osaleda ei

olnud võimalik. A.K. helistas 09.10.2022 A.P. le ja ütles, et tal oli olnud vestlus R.L. aga ning

kui selgus, et Südamega Tartu ei saa sellel debatil osaleda, siis oli valmisliidu esindaja öelnud,

et nad kasutavad kõiki võimalusi, vahendeid, et kas sinna pääseda või segada seda debatti.

18. Maakohtu hinnangul pani M. Kaldalu kaastäideviimise vormis KarS §-s 263 lg 1 p 2

sätestatud kuriteo toime kavatsetult. Kavatsetusele viitab eelkõige M. Kaldalu teopanus sõnumi

saatmisel just ERR Tartu stuudiole, selle ilmselge eelnev etteplaneerimine ja ka R.L. a

kaasamine süüteo sooritamisele. Kuigi süüdistatav M. Kaldalu on menetluses läbivalt väitnud,

et tema ei tea asjast midagi, siis ta on tegelikult väga intelligentne ja tark inimene, mida on

kinnitanud ka ekspertiisiaktid, kõrgharidusega intelligentsele isikule on sellise teo

toimepanemisele järgnev ja kaasnevad tagajärjed ettenähtavad. M. Kaldalu sai tegelikult aru, et

selline ähvardav sõnum käivitab politsei ja päästeameti reageeringu võimalikule ähvardavale

ohule. Sõnumi sisust oli mõistlikul inimesel ka võimalik ainult üheselt aru saada – tegemist oli

pommiähvardusega. M. Kaldalul oli (koos R.L. aga) selge soov tekitada valimiste ajal segadust,

väites, et valimised on ebaseaduslikud ja ilmselt siis ka seaduslikku valimisprotsessi sekkuda.

Kavatsetusele viitab ka peale sõnumi saatmist telefoni ja selle dokumentide ärapeitmine ja

kaotamine selliselt, et neid ei ole siiamaani üles leitud. Häirekeskusele saadetud sõnumi sisu ei

olnud ka mitte lihtsalt häiriv, vaid pommiähvardusena ühiskonnale suurt ohtu kujutav. Ei ole

samuti välistatud, et M. Kaldalu kannustas sellisele teole umbes nädal aega varem aset leidnud

mitte kõige meeldivam intsident valimisliidu Südamega Tartu liikmete M. Kaldalu ja R.L. a

ning ERR Tartu stuudiotöötajate vahel.

19. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.

20. Karistuse mõistmise osas leidis kohus, et M. Kaldalu on varem kriminaalkorras karistamata

ning kuna tal puudub stabiilne töökoht ja ta ei tööta, on välistatud isikule rahalise karistuse

määramine. Nimetatud karistusliik ei täidaks tasumata jätmisel oma eesmärki mõjutada

süüdlast edaspidiselt hoiduma süütegude toimepanemisest.

Prokurör nõudis kohtuvaidluses M. Kaldalule karistuseks 11 kuud vangistust, mille hulka tuleb

lugeda eelvangistuses viibitud aeg. Maakohus nõustus üldjoontes prokuröri poolt taotletud

karistusmääraga, leides, et M. Kaldalu süü on küllaltki suur, kuid jääb alla keskmise. Arvestades

M. Kaldalu soovi sisuliselt mõjutada ebaseaduslikult valimiste käiku, tehes avalikkust häiriva

pommiähvarduse tuntud stuudiole, on siiski süüdistatava M. Kaldalu süü reaalse

vanglakaristuse vääriline ja põhjendatud suuruses 10 kuud 25 päeva, mille kandmise algust

arvestatakse alates 30.04.2022 kuni 16.11.2022. 16.11.2022 kohus määras M. Kaldalu

vabastada vahi alt seoses temale mõistetud karistuse täieliku ärakandmisega.

M. Kaldalu puhul tuleb kindlasti arvestada asjaoluga, et tema käitumine näitab lugupidamise

puudumist nii Eesti Vabariigi valimiste korra kui ka õiguskaitseasutuste suhtes üldisemalt.

Ühiskonnale tuleb aga edastada signaal, et põhiseadusliku korra kohaselt valimiste läbiviimise

mõjutamine on rangelt karistatav. Seetõttu M. Kaldalul kehtivate karistuste puudumine küll

mõjutab raskeima sanktsiooni mõistmist alla keskmise määra, kuid ei välista reaalse

vanglakaristuse kohaldamist.

21. M. Kaldalu on samuti esitanud kohtule taotluse mittevaralise kahju eurot hüvitamiseks

seoses temale endale ja lähedastele kannatuste tekitamise eest ning varalise kahju hüvitamiseks

seoses 05.10.2021 kinnipidamisel kaotatud kingadega ja halvaks läinud kogutud seente eest.

Kuna kohus on M. Kaldalu suhtes teinud süüdimõistva otsuse ja esine ka teisi aluseid

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, tuleb nimetatud taotlus jätta rahuldamata.

Samuti ei ole tuvastatud, et kohtueelset ja kohtumenetlust oleks läbi viidud õigusvastaselt.

M. Kaldalu seadis muuhulgas kahtluse alla ka SKHS regulatsiooni, mille kohaselt tuleb kahju

hüvitamise taotlus esitada enne kohtuliku uurimise lõppu. M. Kaldalu on kohtumenetluses enne

kohtuliku uurimise lõppemist esitanud kohtule taotluse nii mittevaralise kahju 5 000 000 euro

ulatuses kui ka ilmselt varalise kahju nõudes kadunud kingade ja halvaks läinud seente eest, siis

ta on saanud oma õigusi vastavalt seadusele ka teostada ning tema jaoks ei olnud takistus

õigusaktis sätestatud korras nõude esitamine. Maakohtu hinnangul on SKHS §-des 12 ja 18 lg 1

sätestatud piirangud kooskõlas põhiseadusega, otstarbekohased ja proportsionaalsed.

22. M. Kaldalu on seadnud kahtluse alla ka KrMS § 152 lg-te 4 ja 5 põhiseaduspärasuse enda

isikuandmete töötlemise osas seoses sideandmete nõudmisega ja töötlemisega ning ID-kaardi

mitteväljastamisega politsei poolt. Tegemist ei ole käesolevalt asjasse puutuva normiga ning

ID-kaardi väljastamise küsimisega maakohus ei tegele.

23. KrMS § 4081 lg 3 alusel avalikustada ainult kohtulahendi resolutiivosa, sest otsuses

sisalduvad eriliiki isikuandmed.

Apellatsioonid

24. Tartu Maakohtu 16.11.2022 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav M. Kaldalu kaitsja

jurist Indrek Repnau, kes palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega mõista

M. Kaldalu õigeks. Lisaks hüvitada M. Kaldalule kriminaalasja 17278001603 menetluses

vabaduse võtmisega tekitatud mittevaraline kahju ning M. Kaldalule tema poolt kantud

menetluskulud riigieelarve vahenditest.

Alternatiivselt taotletakse tühistada maakohtu otsus kriminaalasjas ja saata kriminaalasi uueks

arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus.

24.1. Maakohus on kriminaalasja menetledes ja kohtuotsust tehes rikkunud oluliselt

kriminaalmenetlusõigust. Maakohus on jätnud kaitse poolt kohtuvaidluste käigus tõstatud

küsimused üldse käsitlemata, seal hulgas jätnud need ümber lükkamata või käsitlenud neid

valikuliselt ning üksnes endale sobivas ulatuses.

24.2. Maakohus on üldmenetluses kohtusse saadetud kriminaalasja menetledes seotud kohtule

edastatud süüdistusaktis kajastatud teokirjeldusega. Süüdistusaktis on teo kirjeldamisel

kasutatud sõna „lõhkeb“, aga Häirekeskuse sündmus protokoll-arvestuskaardil on sõnaks

„lohkeb“.

Maakohus on süüdistusakti teokirjeldust asunud põhjendama asjaoluga, mille kohaselt on ilmne

ja eluliselt usutav, et selline täheviga sõnas ei ole olnud taotluslik ja meelega tehtud, vaid

inimlik eksitus. Maakohtul puudub õigus asuda süüdistusakti teokirjeldust oma äranägemisel

muutma, isegi juhul, kui tegemist on kirjavigadega. Seega ei vasta M. Kaldalule esitatud

süüdistuse teokirjeldus tegelikkusele, kuna Häirekeskusele ei ole süüdistuses kajastatud sisuga

lühisõnumit laekunud.

24.3. Avaliku koha määratlemise osas leiab kaitsja, et ei ole tuvastatud, kus M. Kaldalu

10.10.2017 kell 20.42 üldse viibis. Ehk kohtueelne ega kohtulik uurimine ei ole suutnud

tuvastada, et kas M. Kaldalu viibis eelnimetatud kuupäeval ja ajal avalikus kohas või mitte.

Seega siis ei saa talle ette heita avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumist. Tegemist on

kõrvaldamata kahtlusega, mis tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Lisaks Eesti

Rahvusringhäälingu (ERR) Tartu maja ei ole käsitletav avaliku kohana KorS § 54 mõistes.

Tunnistajate ütlustest nähtub üheselt, et ERR Tartu stuudiosse ei pääsenud määratlemata isikute

ring nendele sobival ajal, vaid külastamissoovi omav isik pidi oma soovi realiseerimiseks

tegema täiendavaid toiminguid.

24.4. Süüdistuses on märgitud ka seda, et häiriti politsei poolt piiratud piirkonnas elavate,

liiklevate ja töötavate isikute liikumisvabadust, avalikku kindlustunnet ja üldist õigusrahu.

Tunnistajad H.A. ja K.J. on mõlemad kohtuistungil kinnitanud, et nad kumbki ei viibinud

samuti oma töökohal, vaid olid ERR Tartu stuudiost väljas. K.J. ütluste kohaselt olid ERR

Tartu stuudio ruumid lukus ja valve all. Ükski tunnistajatest ei pidanud katkestama oma

tööülesannete läbiviimist. Kriminaalasjas pole esitatud tõendeid selle kohta, et hoolimata

politsei poolt teatud ala piiramisest oleks kellegi elu-või töö häiritud. Puuduvad andmed selle

kohta, et Riia tänav 24 majast või seda ümbritsevatest hoonetest oleks evakueeritud inimesi.

Kriminaalasjas esitatud fotodest nähtub, et politsei poolt on Riia 24 juures teatav ala piiratud,

kuid fotodelt ei nähtu piiratud ala ääres määratlemata hulka inimesi. Samuti ei nähtu fotodelt,

et Riia 24 maja aknad oleksid valgustatud. Puuduvad tõendid, et toimunu rikkus intensiivselt

seal viibinud isikute õigusrahu.

24.5. Maakohus ei ole suutnud veenvalt põhjendada, miks asus Häirekeskus registreerimata

kasutaja telefonilt saabunud lühisõnumile üldse reageerima. Kriminaalasjas puuduvad mistahes

andmed selle kohta, et telefoninumber 56145196 oleks Häirekeskuses registreeritud kasutajana,

mistõttu jääb arusaamatuks Häirekeskuse poolt nimetatud lühisõnumi menetlemine.

10.10.2017 kehtinud Häirekeskuse põhimääruse (põhimäärus) § 8, päästeseaduse § 5 lg 11 p 1,

päästeseaduse § 5 lg 4 ning siseministri 13.06.2017 määrusega nr 26 kehtestatu kohaselt

sellistele sõnumitele reageerimist ette ei näinud. Maakohus on asunud seisukohale, et PPA,

lähtudes kehtivatest õigusaktidest, sisemisest töökorraldusest ja neile pandud ülesannetest (sh

töömeetoditest) tegi PPA kasutuses olevate andmebaaside päringutega kindlaks endal kahtluse

esinemise. Seejuures on maakohus viidanud abstraktselt õigusaktidele, töökorraldusele,

ülesannetele ja päringutele, seejuures konkretiseerimata, millega eelnevatest on tuvastatud

väidetav kahtlev seos M. Kaldalu ja viidatud telefoninumbri vahel.

24.6. Süüdistuses tekstis ja kohtuotsuses väidetakse, et M. Kaldalu soovis häirida talle ja R.L.

ale teadaolevalt ERR Tartu stuudios 10.10.2017 kell 19.45 alanud Tartu linnapea kandidaatide

valimisdebatti. Puuduvad tõendid tuvastamaks, et M. Kaldalu teadis, et valmisdebatt on Tartus.

24.7. Tõendamata on, milles väljendus M. Kaldalu teopanus ja R.L. a teopanus väidetavasse

lühisõnumi saatmisesse. Nuputelefoni ega nutitelefoni puhul ei ole võimalik lühisõnumit

trükkida kahel inimesel korraga, kuna seda ei võimalda klaviatuuri suurus. Seega sai telefonis

lühisõnumit trükkida ainult üks isik. Sama lugu on trükitud sõnumi edastamiseks telefonis

edastuskäskluse „saada“ andmine. Seda ei saa samuti teha kaks isikut korraga, kuna seda ei

võimalda vastava telefoniklahvi suurus.

24.8. Maakohus otsustas menetletavas kriminaalasja 07.10.2022 koostatud määrusega võtta

KrMS § 297 lg 1 alusel kriminaalasja materjalidesse käesolevast kriminaalasjast eraldatud

kriminaalasjas 1-18-1159 R.L. a süüteoasjas 22.03.2018 kohtuistungi protokoll, mis sisaldab

R.L. a kui algselt M. Kaldaluga kaassüüdistatava ütlusi käesoleva kriminaalasjas käsitletava

süüteosündmuse asjaolude kohta.

KrMS § 297 lg 1 on sätestatud, et pärast kohtumenetluse poolte esitatud tõendite uurimise

lõpetamist võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel või omal algatusel määrata täiendavate

tõendite kogumise. Kaitsja märgib, et määruse koostamise ajal, s.o 07.10.2022, ei olnud

kohtumenetluse poole tõendite uurimine veel lõpetatud. Käesolevas kriminaalasjas lõpetati

kohtumenetluse poolte esitatud tõendite uurimine alles 03.11.2022. Maakohus tunnistab, et

jättis kohtumenetluse poolte arvamuse kuulamata, kuid jätab täielikult tähelepanuta asjaolu, et

kasutas KrMS § 297 lg 1 sätestatud õigust tõendi kogumiseks ajal, mil kohtumenetluse poolt

tõendite uurimine ei olnud veel lõppenud. Samuti on täiesti asjakohatu maakohtu väide

M. Kaldalu pikale lõppsõnale, kuna määruse tegemise ajal, s.o 07.10.2022 ei olnud M. Kaldalu

lõppsõna ettekandmisele asunud.

Seega rikkus maakohus 07.10.2022 määrust tehes oluliselt kriminaalmenetlusõigust ning

nimetatud määrusega käesoleva kriminaalasja juurde võetud tõendi näol on tegemist lubamatu

tõendiga.

24.9. Ka ei ole kaitsja rahul sideettevõtjalt andmete nõudmisega ja leiab, et sideettevõtjatelt

saadud andmete protokoll tuleb jätta tõendikogumist välja.

Päringu maht hõlmab ühte aastat, kuigi süüdistuses kajastatud sündmus toimus kindlal päeval.

Samuti on nimetatud dokumendis üksnes viited seadustele ning puudub igasugune põhjendus,

miks on andmete nõudmine vältimatu ning miks on vaja andmeid 1 aasta kohta. Lisaks on teise

astme kuritegu ning sündmus toimus ühel konkreetsel kuupäeval.

Riigikohus on märkinud, et enne 07.10.2020 antud prokuratuuri lubade alusel hangitud

andmeid võib teatud tingimustel kasutada, arvestades tõendi kogumisega kaasnenud rikkumise

laadi ja ulatust, kuriteo raskust, kannatanute või avalikkuse huve ning seda, kas sama sisuga

tõendi oleks võinud saada ka ilma rikkumiseta. Riigikohus on selgitanud, et EIÕK praktika

mõttes saab säilitatud sideandmetele juurdepääsu andmist põhjendada ainult võitlusega raske

kuritegevuse vastu.

Maakohus on otsuses leheküljel 22 väljendanud nõustumist, et sideandmete lubadel kajastatud

põhjendused on minimaalsed. Samas asub maakohus taas prokuratuuri tegemata jätmisi

õigustama jättes tähelepanuta asjaolu, et mistahes põhiõigusi riivava menetlustoimingu

kohaldamine peab olema kirjalikult piisavalt põhjendatud ning ei ole lubatavad umbmäärased

argumendid või õigusnormi ümberkirjutamine. Kriminaalõiguses kehtiva in dubio pro reo

põhimõtte kohaselt tõlgendatakse kõik kriminaalasjas esinevad ja kõrvaldamata kahtluses

kahtlustatava või süüdistatava kasuks.

24.10. Käesoleva asja menetlemisel on toimunud arusaamatu ülereageerimine. Analoogsetes

sündmuste puhul on kohtupraktika kohaselt algatatud väärteomenetlused või on jäetud

menetlus üldse algatamata. Oluline on ka märkida, et Eesti ajakirjanduses on tavapärane

väljendi „pommuudis“ kasutamine. Eesti meedias on palju lugusid lõhkevatest pommidest ja

lõhkevatest pomm uudistest, pidades silmas mitte lõhkekeha, vaid olulist uudist.

M. Kaldalu näol on tegemist isikuga, kes on aktiivselt osalenud ühiskonnaelus ning pälvinud

sellega rohkelt avalikkuse tähelepanu. Kaitsja hinnangul ei ole käesolevas asjas mitte küsimus

käitumisnormide rikkumises, vaid kellegi soovis hoida M. Kaldalu avalikust elust eemal, mille

realiseerimiseks antud juhul kasutatud lubamatult kriminaalõiguslikke vahendeid.

24.11. Kaitsja peab vajalikuks juhtida ka tähelepanu asjaolule, et kuulutades 16.11.2022

käesolevas kriminaalasjas kohtuotsuse lõpposa, teatas maakohus kohtumenetluse pooltele, et

kohtuotsuse terviktekst on kättesaadav Tartu Maakohtu kantseleis 12.12.2022 alates kella

16.00-st. Seda aga ei juhtunud ning kohtuotsus on allkirjastatud 12.12.2022 kell 16.48.

Maakohus ei ole teinud KrMS § 3151 lg 2 nimetatud määrust. Riigikohtu juures asuv

distsiplinaarkolleegium on 29.10.2014 distsiplinaarasjas 9-13/14-5 tehtud lahendis asunud

seisukohale, et kohtuniku poolt KrMS § 3151 lg 2 sätestatust hälbimine ei ole vabandatav.

25. Tartu Maakohtu 16.11.2022 otsuse peale esitas apellatsiooni ka süüdistatav M. Kaldalu,

kelle apellatsiooni taotluslik pool on sama kaitsjaga. M. Kaldalu leiab, et järgitud ei ole

inimõigusi ega ole austatud põhiseaduslikke õigusgarantiisid. M. Kaldalu toob välja, et ta ei ole

tegu toime pannud. Tegemist on poliitiliselt motiveeritud süüküsimuse tõstatamisega, mille

tõttu süüdistab M. Kaldalu menetlejaid valimisliidu Südamega Tartu hävitamises.

Lisaks leiab süüdistatav, et tema apellatsioon on kompleksne teos, millele kohaldub

autoriõigus, mida tuleb kaitsta.

25.1. M. Kaldalu ei ole rahul kohtuotsuse salastamisega. Täiesti ebareaalne, et kohtuotsust saab

salastada umbmääraselt laias kaares isikuandmetele viidates. Arusaamatuks jääb ka R.L. a

küsimuses, mis moodi sai tervet inimest sundravi kohaldamise menetluses poolsurnuks ravida.

M.K. it survestati ütlusi andma. Kohtuotsuses ei kajastu istungite üldarvu ning kes vastutab

menetluse venimise eest. M. Kaldalu leiab, et ei ole tagatud tema õigus kaitsjale ja end ise

kaitsta ning annab ülevaate kaitsjatest. Süüdistatav vaidlustab kõik aset leidnud tuvastatud ja

tuvastamata menetluslikud rikkumised, mida on süüdistatav kohtumenetluses ja kohtueelses

menetluses välja toonud, sh käesolevas apellatsioonis toodud asjaoludel. XXX

Jälitamise osas leiab M. Kaldalu, et direktiivi, konventsiooniga, KrMS 19. ptk vastane on olnud

üle andmine Euroopast ja takistamine tema töö tegemisel Ukraina riigi aitamisel. Politsei poolt

on olnud võimuliialdus minimaalselt 5 korral 5 aasta vältel. M. Kaldalu ei ole rahul, et

kriminaalmenetlusi ei algatata, kaebusi isegi ei kaaluta, kohus määrab vale vaidlustus kuupäeva

ja hiljem seda ka ei ennista, lubades seda vaidlustada maakohtus, kes aga ei võta taas

tähtsusetuid tõendeid vastu. Iga jälitustoiming peab olema vaidlustatav eraldi – kui kohus seda

ei võimalda, sest ei tutvusta toiminguid siis see ei tähenda, et vaidlust pole.

25.2. M. Kaldalu püstitab küsimuse, kas menetlus on poliitiliselt motiveeritud ning kas

P. Teidearu kohtuotsus on nõuetekohane ning miks üldse P. Teidearu just tööjaotusplaani järgi

pandi. Kohtuotsus on koormav ja venitav.

25.3. P. Teidearu ise ka luges lohkeb – nagu putin navalnoi voi soda. Bomm – komm – somm

– jomm – lomm.

TARTU STUUDIO – seda ei analüüsi kohus üldse. ETV Tartu stuudio pandi kinni. Stuudio

võib ka olla virtuaalne. Lõpukõne lõigati ära. Politsei saatmine on sujuvalt kirjeldusest välja

jäetud lk 19. M. Kaldalu võib ju tõe väljaselgitamisest huvitatud olla, kuid kohus on asunud

seda aktiivselt varjama. Maakohus legitimeerib oma otsusega jälitusühiskonna, mille eest on

hoiatatud ikka ja jälle, ning mille mitte tekkimine on demokraatliku ühiskonna suur ülesanne

aga ka suur dilemma.

25.4. Menetleja pole esitanud mingeid tõendeid, et esines seos sideandmete ja Klick Eesti

tõendite vahel. Need on sedastatud ja esitatud kui sõltumatult kogutud tõendid. M. Kaldalu jääb

selle juurde, et pole telefoni puutunud – kohtunik eirab reaalsust ja kavaldab sõnastusega. R.L.

a ütluste avaldamine on lubamatu. Ta ei olnud võimeline ütlusi andma.

Käsitlemata on jäänud taotlus Kohtute Infosüsteemi KIS logide kogumiseks tõendamaks

prokuratuuri väidet, et ta pole ise R.L. a kõrvalmenetlusega tutvunud. See on jäänud ka sisulise

vastuseta kohtumenetluses. R.L. a ütlustes oleks pidanud kohtunik avastama ja nägema ilmseid

vastuolusid. Sellegipoolest võtab ta neid üks-ühele, ja sisuliselt tegelikult põhistab kogu

kohtuotsuse neile ütlustele. Lisaks telefon peaks olema üles otsitud.

25.5. Kohtuotsuse lk-l 28 väidab kohtunik P. Teidearu, et ta teadis juba enne kohust, et

M. Kaldalu on süüdi. Aga M. Kaldalu enda ütlused olid järjepidevad ning ta pole end kunagi

süüdi tunnistanud vaid on jaatanud süü puudumist. Tuleb asuda seisukohale, et kohtu korduvalt

tõstatunud kahtlused süüvõimelise isiku süüvõimes näitavad tema erapoolikust. Täiesti üllatav

on, et P. Teidearu on asunud süüdistatavat seostama psühhootiliste ilmingute taotluslikus

esilekutsumises. M. Kaldalu leiab, et see haavas tema hea nime ja au.

25.6. ERR Tartu stuudios ei viibinud kedagi, seal ei tehtagi telesaateid, see oleks sellisel juhul

kõlbmatu kuriteokatse. M. Kaldalu teadis, et Tartu stuudios ei teha telesaateid ja ei saatnud

sõnumit. Lihtsalt operatiivsõidukite kohalolu jaatamisest ei saa tuvastada avaliku korra

tegelikku häirumist, sest ühiskonna kandjad, seega avaliku korra subjektid, on indiviidid.

Avaliku korra häirimist ei ole tuvastatud, seal ei ela inimesi ja seda eelnevat tõendavad ka fotod.

25.7. Maakohus leidis, et on üheselt tõendatud, et M. Kaldalu koos R.L. aga (või vähemalt

üksteise teadmisel ja heakskiidul) saatis sõnumi Häirekeskusele. Siinkohal tuleb muude

loogiliste tõendite puudumine, sh telefoni, kõnekaardi, positsioneeringu, kõneeristuse,

pealtnägijate, videosalvestiste, helisalvestiste jne puudumine tõlgendada süüdistatava kasuks.

25.8. ERR-i töötajate kiiret sündmuskohale saabumist pole M. Kaldalu üheski

menetlusstaadiumis ega kohtuistungil kellelegi ette heitnud. Tegu on taas süüdistatavale

meelevaldsete seisukohtade omistamisega kohtu poolt, mis on rikkumine KrMS § 339 lg 2

mõttes. Apellant juhib tähelepanu, et vastuolud A.P. gi ja H.A. ning K.J. ütluste vahel langevad

ära, kui A.P. gi oli ise teatanud politseile, et H.A. l ja K.J. l lõppes reportaaž ning nad pöörduvad

parasjagu tagasi kaamerat tühjaks laadima.

Juhul kui selgub, et A.P. gi on andnud kohtus vande all valeütlusi, palub M. Kaldalu kohtul

seda asjaolu sedastada. Seda enam, et nii A.P. gi, H.A. kui K.J. andsid kohtus ütlusi

prokuratuuri-poolsete tunnistajatena ning nende ütluste vastuolud ilmnesid esmakordselt

kohtuistungil ning ei eelda ega nõua täiendavat tõendamist.

Kohtu sedastatud asjaolu, et pommigrupp ootas sündmuskohal kuni pommi väidetava

lõhkemise kellaajani ning siis veel 30 minutit pole mulle teadaolevalt kordagi tõendina kohtule

kohtuistungil esitatud ning seda pole ka kohtulikult uuritud.

25.9. Kuna kohus ei lugenud süüdistatava poolt esitatud tõendeid vastuvõetavaks, siis pole

süüdistatav oma väidete tõendamiseks tõendeid esitanud. Süüdistatava keeldumine ilma valitud

kaitsja juuresolekuta ütlusi anda jätab süüdistatava ilma õigusest hiljem ütlusi anda

kohtuistungil.

Mõlemad

valearusaamad

on

ebaloogilised

ja

kujutavad

endast

kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. Kohtuniku väide, et M. Kaldalu antud ütlused ja

esitatud tõendid „ei riimu” teiste tõenditega” on põhistamata, seeläbi paljasõnaline ning

vastuolus kohtuotsuse põhistamise nõudega, mis kujutab endast otsest ja olulist rikkumist.

M. Kaldalu leiab, et kohtunik on põhjenditele tuginedes pannud toime kuriteo õigusemõistmise

vastu, ning kaevatav kohtuotsus ei ole seaduslik, kuigi pole ka jõustunud. Kohus on koostanud

ebatäieliku kallutatud kronoloogia sündmustest kohtumenetluses, ning esitab ainult neid

vaatenurki, mis võimaldavad tal mingil põhjusel ebameeldivast tõe tuvastamise kohustusest

ning kohtumenetluse võistlevusest kõrvale mööda vaadata. Sobimatud on mitte ainult apellandi

tõendid – mis kohus sisuliselt in corpore kõrvale lükkas ja mida on raske näha muu kui

rikkumisena, vaid ka süüdistatava ja kaitsjate poolt tunnistajatele esitatud küsimused,

prokuratuuri tõendite analüüs jms mis võiks aidata kaasa süüdistava ilmselget kaitsepositsiooni

tõendada.

25.10. Süüdistus on põhjendamatu. Absoluutselt pole kohtuotsuses pööratud tähelepanu

M. Kaldalu põhiseaduslikule õigusele nõuda asjassepuutuva seadusloome põhiseadusvastaseks

kuulutamist. See on ka kohtu põhiseaduslik põhiülesanne.

25.11. M. Kaldalu jääb 5-miljonilise hüvitise kohtuistungil arutamise vajaduse juurde.

26. Tartu Ringkonnakohtu 19.01.2023 määrusega määrati asja läbivaatamine kohtuistungile,

mille toimumise ajaks sai 13.03.2023.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

27. Süüdistatav M. Kaldalu taotles kohtuistungi edasilükkamist, kuid protokollilise määrusega

jäeti taotlus rahuldamata, kuna istungi toimumise ajast oli süüdistatav teadlik ning

edasilükkamise taotluses ei olnud esitatud istungi edasilükkamiseks mõjuvat põhjust.

Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatava kaitsja esitatud apellatsiooni juurde ning prokurör

leidis, et maakohtu otsus tuleks jätta muutmata ning apellatsioonid rahuldamata.

Kohtukolleegium ei tuvastanud ka mitte ühtegi alust rahuldada kaitsja alternatiivne taotlus

tühistada maakohtu otsus ja saata asi maakohtule uueks arutamiseks.

28. Ringkonnakohus on seisukohal, et esitatud apellatsioone ei saada edu ning M. Kaldalu on

põhjendatult süüdi mõistetud KarS § 263 lg 1 p 2 järgi. Ei apellatsioonides ega kohtuistungil ei

toodud välja mitte ühtegi argumenti, mis tooks endaga kaasa maakohtuga võrreldes

teistsugusele seisukohale asumise.

29. Siinkohal märgib ringkonnakohus vastuseks paljudele apellatsioonide argumentidele, et

tegemist on ülereageeritud ja fabritseeritud kriminaalasjaga, et kolleegiumile jääb

arusaamatuks, miks nii maakohus, prokuratuur kui ka süüdistatava jutu järgi kõik teised peaksid

justkui olema seadnud endale eesmärgiks süüdistatava süüdimõistmise ükskõik millises

süüteos. Maakohus mõistis süüdistatava süüdi kogutud tõendite alusel, analüüsides tõendeid

kogumis ning otsust ei ole rajatud üksnes siseveendumusele. Väidetav kaitsja seisukoht, et Eesti

ajakirjanduses on tavapärane väljend „pommuudis“ kasutamine ei välista süüdistatava poolt

pommiähvarude tegemist ega õigusta seda ühelgi moel. Lisaks on suur erinevus, kas see

„pommuudis“ avaldatakse ajalehes või saadetakse Häirekeskusse sõnum pommi lõhkemise

kohta. Samuti ei ole kriminaalmenetlus suunatud M. Kaldalu kui ühiskonnaelus osaleja vastu,

vaid süüdistuseni on viinud M. Kaldalu kui kodaniku tegevus. Kokkuvõttes leiab

ringkonnakohus, et tegemist on üksnes kaitsetaktikaga, mis jääb edutuks.

Ka siin tuleb ringkonnakohtul märkida, et kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses ei

ole esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus. See väljendub selgelt ka

KrMS § 15 lg 2 p-s 2 ja § 331 lg-s 2, mille kohaselt sõltub see, missuguseid küsimusi

ringkonnakohtu otsuses käsitleda tuleb ning missuguseid tõendeid on vajalik vahetult uurida,

menetletava kohtuasja eripärast (RKKKo nr 3-1-1-76-16). Seega ei pea ringkonnakohus oma

otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonides toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on

ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKo-d nr 3-1-

1-23-11, p 18; nr 3-1-1-92-11).

30. Tuleb tõdeda, et M. Kaldalu apellatsioon nagu tema küsimused tunnistajatele maakohtus

toimunud istungitel sisaldavad paljuski asjasse mittepuutuvat, mistõttu koormavad üksnes

esitatud apellatsiooni. Süüdistatava argument, et tema esitatud apellatsioon on kompleksne

teos, mida justkui lühendada ei tohi ja millele kehtib autoriõigus, on kohtu hinnangul

asjakohatu. Apellatsioon on edasikaebus ehk menetlusdokument, mille osas tuleb kohtul

seisukoht kujundada. Kuidas süüdistav soovib seda enda jaoks nimetada, ei muuda selle sisu.

Kohtu poolt apellatsiooni lühendamine või selles toodud seisukohta kokkuvõtmine ei ole

kuidagi seotud autoriõiguste rikkumisega. Apellatsioon on tervikversioonis olemas kohtu

toimikus. Kuidas süüdistatav soovib seda edaspidi käsitleda, avaldada või muul moel töödelda

ei puutu apellatsioonimenetlusse.

R.L. a suhtes toimunud menetlus ei kuulu käesolevalt arutamisele. Selles osas on olemas

jõustunud kohtulahend, mis praegu toimuva menetluse raames revideerimisele kuulu. KrMS

§ 409 kohaselt on jõustunud kohtuotsust ja -määrust kohustatud täitma kõik isikud Eesti

Vabariigi territooriumil ning sellest tuleb ka M. Kaldalul R.L. a lahendi puhul lähtuda.

Lisaks ei ole M. Kaldalu rahul jälitustegevusega, kuid kriminaalmenetluse mõistes jälitust

tema suhtes toimunud ei ole. Ka käib apellatsioonist läbi nagu oleks maakohtunik toime

pannud kuriteo. Kui süüdistatav leiab, et keegi on toime pannud kuriteo, on tal võimalik

pöörduda vastava avaldusega uurimisasutuse poole. See, et süüdistatav ei ole rahul

kohtuotsusega, ei tähenda veel seda, et keegi oleks toime pannud kuriteo. Kaugeltki pole

põhjust asuda seisukohale, et maakohtu otsus oleks paljasõnaline või põhistamata. M. Kaldalu

avaldab ka pahameelt, et tema küsimused maakohtus kõrvale lükati. Ringkonnakohus, olles

tutvunud ka maakohtu istungi protokollidega, leiab, et M. Kaldalu on küsitledes jätnud

arvestamata, et tunnistaja küsitlemine on seotud tõendamiseseme asjaoludega, mitte kõige

muuga, mis süüdistatavat kõrvaliselt huvitab ning lõpmatuseni ei saa küsitlemine laiali

valguda. Samale seisukohale tuleb asuda süüdimõistetu viimase sõna osas, kus kohtul tuli

M. Kaldalu korduvalt korrale kutsuda, kuna M. Kaldalu irdus süüdistuse aluseks olevast

sündmusest.

Istungite koguarv ning menetluse venimine on tingitud suuresti süüdistatava enda käitumisest,

mille osas on ka maakohus seisukoha kujundanud. Kaitseõiguse rikkumist ringkonnakohus ei

tuvastanud.

31. Kolleegiumi hinnangul pööratakse apellatsioonides kaitsetaktikaliselt ka asjakohatult palju

tähelepanu süüdistuse tekstis märgitud sõnal „lõhkeb“, mis tegelikkuses peaks olema „lohkeb“

nagu on tunnistanud ka prokurör. Kuidas peaks muutma sõnas tähe o asendamine õ-ga selle

tähendust, jääb kohtule selle sõna kontekstis arusaamatuks, eriti arvestades teksti tervikuna.

On õige, et süüdistusakt peaks olema korrektses sõnastuses, kuid selline eksimine o ja õ

kirjutamisel, ei muuda sõna sisu arusaamatuks ega irdu tekstist tervikuna. Veel vähem annab

see alust arvata, et keegi on sõnumit võltsinud. Ehk esitatud kaitsetaktika ei ole juba ainuüksi

eluliselt usutav. Kaitsja apellatsioonis viidatud Riigikohtu praktika kohaselt ei ole võimalik

asuda seisukohale, et sõna lohkeb vs lõhkeb puhul oleks tegemist olukorraga, kus süüdistuse

tekst ei sisaldaks kõiki faktilisi asjaolusid ja rikutud oleks kaitseõigust. Lisaks jääb

arusaamatuks, et mida sellise kaitsja hinnangul tahtliku muutmisega saavutama oleks pidanud.

Ringkonnakohus nõustub selles osas mõneti ka maakohtu poolt väljatooduga, et kui näiteks

prokuratuuri süüdistusakt sisaldab kirjavigu, siis kohus ei jäta neid selle eesmärgiga muutmata,

et kui ta neid muudaks, oleks tegemist faktiliste asjaoludesse sekkumisega. Kirjavead on

inimlikud ning neid ei pea jätkuvalt kordama. Samuti on seda teemat käsitlenud maakohus ehk

kedagi ei ole kaitseõigusest ilma jäetud. Ka tunnistaja T.L. on vastanud M. Kaldalu

küsimusele, kas oli lohkeb või lõhkeb, et see ei oma mingit tähendust, sisu on ühtemoodi

arusaadav Häirekeskuse töötajale.

Täiesti arusaamatuks jääb kaitsja viide KrMS § 306 lg-le 5. Juba ainuüksi sätte asukoht räägib

sellest, kui kohtuotsus on tehtud ja seeläbi leitakse mõni kirja- ja arvutusviga või ilmne

ebatäpsus. Käesolevalt on see küsimus olnud arutluse all läbivalt kogu menetluse ning

maakohus ei ole teinud selles osas KrMS § 306 lg 5 mõttes vigade parandust.

Süüdistatav seab oma apellatsioonis kahtluse alla ka sõna „stuudio“, et mida selle all täpselt

mõeldakse, et stuudio võib olla ka virtuaalne. ERR Tartu stuudio puhul, mis asub aadressil

Riia 24, Tartu, ei ole põhjust asuda seisukohale, et tegemist oleks millegi virtuaalsega, mida

kinnitavad ka tunnistajate H.A. ja K.J. ütlused sellest, et sinna tuli neil asju viia jne.

Apellatsioonides esitatud argumendid süüdistuse osas jäävad edutuks, sest süüdistuse sisu on

üheselt mõistetav ja arusaadav.

32. Kaitsja leiab, et kuna ei ole tuvastatud kohta, kus tegu toime pandi, ei ole võimalik rääkida

teo toimepanemisest avalikus kohas ning ei saa olla ka avaliku korra rikkumist.

Ringkonnakohtu hinnangul, lähtuvalt M. Kaldalule esitatud süüdistusest, ei olegi määrav, et

isik oleks saatnud sõnumi avalikus kohas pommiähvardusega, vaid see peab olema suunatud

avalikkusele. KorS § 55 lg 1 p 2 defineerib küll üldiselt, mida peetakse silmas avaliku kohana,

kuid süüdistuse sisustamisel ei saa mööda vaadata ka KarS § 263 lg 1 p-st 2. Nii ütleb KorS

§ 55 lg 1 p 2 küll, et avalikus kohas on keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval

viisil, eelkõige teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel solvata, hirmutada või ähvardada,

kuid KrMS § 263 lg 1 p 2 sõnastuse kohaselt karistatakse avalikus kohas käitumise üldnõuete

rikkumise eest, kui see on toime pandud relva või relvana kasutatava muu eseme,

lõhkeseadeldise või lõhkeainega ähvardades. Ehk ära ei saa unustada ka sätte eripära. Ei ole

eluliselt usutav, et seadusandja tahe on eristada pommiähvardusi, mis on edastatud näiteks

isiku kodust, mis ei ole avalik koht, ähvardusest, mis on väljendatud avalikust kohast, näiteks

Tartu Raekojaplatsilt, olles mõlemad suunatud avalikkusele.

Nii tuleneb ka kohtupraktikast (RKKKo asjas nr 1-18-5540 p-d 14-18), et KarS §-ga 263

kaitstavaks õigushüveks on esmajärjekorras avalik kord, aga sellega kaitstakse ka

individuaalseid õigushüvesid (vt nt RKKKo 3-1-1-15-17, p 23). Avaliku korra raske rikkumise

üheks kvalifitseerivaks koosseisutunnuseks on vägivald (KarS § 263 lg 1 p 1). Selle tunnuse

all tuleb mõista üksnes sellist tegu, mis vastab karistusseadustiku 9. peatüki 2. jao 2. jaotises

(„Vägivallateod“) kehtestatud ähvardamise (KarS § 120) või kehalise väärkohtlemise (KarS

§ 121) koosseisule (vt ka RKKKo 3-1-1-25-07, p 13.1). Mõlema nimetatud kuriteokoosseisuga

kaitstav õigushüve on inimese tervis ehk kehaline ja vaimne heaolu (vt nt RKKKo 3-1-1-59-

11, p 9.1). Seega kaitsevad KarS §-d 120 ja 121 individuaalset õigushüve, mis tähendab seda,

et nii ähvardamise kui ka kehalise väärkohtlemise korral on rünne suunatud konkreetse

kannatanu vastu. KarS § 263 lg 1 p 1 kontekstis asetub avaliku korra raskes rikkumises

seisneva karistatava teo raskuskese oma olemuselt just teise inimese tervise kui individuaalse

õigushüve kahjustamisele, kuna selliseks teoks saab olla üksnes kas teise inimese ähvardamine

või kehaline väärkohtlemine KarS § 120 või § 121 tähenduses. Mõistagi rünnatakse sel juhul

ka avalikku korda, mis väljendub vägivallateo toimepanemises avalikus kohas ja asjasse

mittepuutuva isiku häirimises või ohustamises (vt RKKKo 3-1-1-15-17, p 24). Teise inimese

ähvardamine ja kehaline väärkohtlemine kui vägivallateod võivad olla toime pandud mistahes

viisil ja vahendiga. Seega langevad KarS § 263 lg 1 p 1 alla vaieldamatult muu hulgas sellised

kaasused, kus toime on pandud vägivald relva või relvana kasutatavat muud eset,

lõhkeseadeldist või lõhkeainet kasutades. Teisiti väljendatuna hõlmab see säte juhtusid, mil

üks neist vahenditest on vahetult kas konkreetse kannatanu ähvardamise või kehalise

väärkohtlemise toimepanemise vahend. KarS § 263 lg 1 p 2 puhul on rünnatavaks õigushüveks

üksnes avalik kord kui kollektiivne õigushüve. See punkt nimetab teo toimepanemise

spetsiifilised vahendid, mis kujutavad endast juba abstraktset ohtu ümbritsevale ja ohustavad

potentsiaalselt ühiskonna üldist turvalisust (vt ka RKKKo 1-17-9941/80, p 9). Kõnesolev

punkt hõlmab vaid selliseid tegusid, mille puhul relva või relvana kasutatava muu eseme,

lõhkeseadeldise või lõhkeainega ähvardamine on suunatud konkretiseerimata inimeste hulga

vastu. Seega ei kätke KarS § 263 lg 1 p 2 endas vägivallategu kui ähvardamist või kehalist

väärkohtlemist KarS § 120 või § 121 mõttes, vaid selle sättega on nimetatud vahendeid silmas

pidades kuulutatud karistatavaks üksnes ja juba avalikkusele suunatud ähvardus, sõltumata

sellest, kas sellega on kahjustatud lisaks avalikule korrale ka individuaalset õigushüve. Näitena

võib tuua pommiähvarduse (vt ka RKKKo 3-1-1-7-07, p 14) või avalikus kohas kogunevate

inimeste juuresolekul relvaga õhkulaskmise (ilma et see oleks kellegi konkreetse vastu

suunatud) jms. Üldistatult öeldes on KarS § 263 lg 1 p 2 alla langevate tegude puhul erinevalt

sama lõike esimesest punktist avaliku korra rikkumise keskmes üldsuse ründamine kui selline.

See eristab neid kahte punkti olemuslikult ja põhjendab ühtlasi seda, miks on esimese punkti

kõrvale vaja eraldi ka teise punktiga sätestatud kuriteokoosseisu. Märgitu ei välista mõistagi

võimalust, et sõltuvalt asjaoludest võib sama tegu olla kvalifitseeritav ühtaegu nii KarS § 263

lg 1 p 1 kui ka p 2 järgi.

Ehk lõike 1 p 2 puhul on rünnatav õigushüve üksnes avalik kord kui kollektiivne õigushüve.

Säte nimetab teo toimepanemise spetsiifilised vahendid, mis kujutavad endast juba abstraktset

ohtu ümbritsevale ja ohustavad potentsiaalselt ühiskonna üldist turvalisust (RKKK 1-17-

9941/80 p 9)

Ka siin saab teleoloogilise tõlgenduse pinnalt väita, et § 263 lg 1 p 2 loomisega tahtis

seadusandja vältida ka nn blufitud pommiähvardusi, sest tõeliste lõhkekehade mängu tulekul

rakenduvad juba tunduvalt rangemad koosseisud. Näiteks teatades, et rahvarohkes

ostukeskuses lõhkeb mõne aja pärast pomm, käivitab ähvardaja tahtlikult põhjusliku ahela, mis

seisneb

vältimatult

eriteenistuste

koheses

tegutsemises

–

liikluse

operatiivses

ümberkorraldamises, inimeste evakueerimises ostukeskusest ja selle lähiümbrusest jne – ja

rikub seeläbi objektiivselt avalikku korda ja teiste isikute rahu (RKKK 3-1-1-7-07). Seetõttu

tuleb kõik relva või relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkematerjaliga

ähvardades toimepandud avaliku korra rikkumised subsumeerida § 263 lg 1 p 2 järgi,

sõltumata vastava vahendi tegelikust olemasolust.

Seega on oluline, et tegu oleks suunatud avaliku korra rikkumisele, milleks ähvardamine

pommiplahvatusega on, sest see ei mõjuta üksnes ühte konkreetset isikut, vaid mõjutab kogu

üldsuse õigushüvesid.

Ka ei nõustu ringkonnakohus kaitsja argumentatsiooniga sellest, et ERR Tartu stuudio ei ole

avalik koht ja mõjutatud oleksid olnud justkui ainult ERR töötajad. Nii on ka maakohus

tõdenud, et M. Kaldalu süüteo puhul on leidnud tuvastamist, et häiriti mitmete inimeste rahu

ja turvatunnet, see oli suunatud konkretiseerimata inimeste hulgale ning kujutas endas samas

abstraktset ohtu ümbritsevale ja ohustas potentsiaalselt ühiskonna turvalisust. Ka ähvardus ise

oli suunatud ERR Tartu stuudiole, kedagi konkretiseeritud ei olnud. Lisaks sellele konkreetsele

stuudiole, oli mõjutatud ka selle ümbrus, mis oli politsei poolt piiratud. Ka M. Kaldalu ise on

kohtule edastanud fotod politseisõidukitest. Kuigi konkreetsete isikute tuvastamine ei ole

oluline, siis on tunnistajad H.A. ja K.J. , kes tulid sündmuskohale, väljendanud et tekkis

stressireaktsioon, pahurus tööpäeva pikenemisega seoses ja arusaamatust. ERR Tartu Stuudio

asub Riia tn, mis on üldteadaolevalt üks Tartu suurima liiklusega tänavaid igal kellaajal ning

on ilmselge, et süüdistatav häiris selle läheduses ning liigelda soovivate inimeste elutegevust

– tänavad ei olnud läbitavad, sündmuskohal olid operatiivsõidukid ning ei olnud teada

sündmuse tõsidus. Ka siinkohal on maakohus põhjendatult tõdenud, et avalikkust häiriva

ähvarduse saatmiseks ei pea teo toimepanija viibima ise avalikus kohas.

Õige ei ole ka kaitsja väide, et ükski tunnistajatest ei pidanud oma tööülesannete läbiviimist

katkestama. Isegi kui see nii oleks, siis see ei tähenda veel, et kedagi ei oleks häiritud nagu

viitab kohtu eespool väljatoodu. Enamgi veel, H.A. , kes tahtis tööpäeva lõpus minna koju ja

panna asjad ära Tartu stuudiosse ja sattus sündmuskohale, on välja toonud, et tal läks asjade

ärapanemiseks kõvasti rohkem aega ja kuna ta oli terve päeva tööl olnud, siis see olukord tegi

teda vihaseks ning ta sai hilja koju, mis kogumis tegi stressirikkamaks. Sama toob sisuliselt

välja ka K.J. – häiris kindlasti, kuna tööpäev pikenes selle võrra mitu tundi; tegi pahaseks.

Lisaks on K.J. kaitsjale vastates selgitanud, et tal ei olnud võimlik n-ö asju ära panna kodus,

sest ta pidi tööülesandeid täitma ERR stuudios kohapeal – viima tehnika stuudiosse, akud

laadima panema, kaardid tühjendama, muidu on järgmisel päeval probleem. Lisaks on

tunnistaja täpsustanud, et neid toiminguid saab ta teostada ainult stuudios, sest ta ei pääse

kodust ERR sisesüsteemile ligi, akulaadijad on ainult tööl ja on spetsiifilised. Ohtu tundis

pommiähvardusega seoses, mitte n-ö reaalse pommi lõhkemisega.

Süüdistatav leiab, et tunnistajate K.J. , A.P. ja H.A. ütlused on vastuolulised. Ringkonnakohus

sellega ei nõustu, mida ei teinud ka maakohus, sest tunnistajate ütlused on kokkulangevad.

33. Lisaks ei olla apellatsioonides rahul sellega, kuidas Häirekeskus reageeris saadetud

sõnumile.

Esmalt tuleb tõdeda, et apellatsioonide ülesehitus sellest, et kord justkui ei näinud tollel ajal

ette sõnumite peale reageerimist, mis on saadetud registreerimata kasutaja poolt aastal 2017,

ja see oleks tulnud jätta tähelepanuta, on rohkem kui kummastav. Häirekeskuse ülesanne on

läbi aegade olnud teadete vastuvõtmine, ohu väljaselgitamine ja abi väljasaatmine.

Kaitsetaktikaline väide, et Häirekeskus reageeris üle, on alusetu. Üksnes sõnumi pinnalt ei ole

võimalik eristada, kas tegemist on reaalse ohuga või mitte. Lisaks puudub igasugune selgitus,

miks oleks tulnud Häirekeskusel jätta reageerimata reaalselt tõstatatud ohule (pommiähvardus)

üksnes seetõttu, et tollel ajal ei olnud regulatsiooni selle kohta, et ohust teavitada said sõnumi

teel kõik isikud, mitte üksnes registreeritud kasutajad. Üksnes korra puudumise tõttu inimeste

ohtu asetamine ning reageerimata jätmine on mõeldamatu. Tunnistajad K.L. ja T.J. on

selgitanud, kuidas sõnumitele reageerimine käis ja ei välistatud, et isegi registreerimata

kasutajate sõnumitele reageeriti.

Kaitsja viidatud 10.10.2017 kehtinud Häirekeskuse põhimäärus, päästeseadus kui ka

päästeseaduses viidatud valdkonna eest vastutava ministri määrus ei välista seda, et

Häirekeskus võiks reageerida ka nendele teadetele, mis seaduses kirjas ei ole ja milles on ära

toodud ähvardus.

Selles osas seab kaitsja kahtluse alla ka maakohtu otsuse lk 21 seisukoha, et politsei, lähtudes

õigusaktidest, sisemisest töökorraldusest ja neile pandud ülesannetest tegi PPA kasutuses

olevate andmebaaside päringuga kindlaks, et nimetatud numbrit võis kasutada M. Kaldalu.

Kaitsja leiab, et fraas „võis kasutada“ viitab sellele, et tegemist ei ole kindla infoga. Tutvudes

maakohtu otsusega tervikuna nähtub järgmine, et kuna kohtueelsel uurimisel tehti kindlaks, et

number 56145196 aktiveeriti 2017 maikuus ja sellega on saadetud ainult 1 sõnum, siis

tõenäoliselt oli nimetatud SIM-kaart M. Kaldalu valduses ja tema teadmisel ka aktiveeritud,

mis nähtub ka tõenditest. Selles osas on maakohus analüüsinud sideettevõtjalt saadud andmete

protokolle, Klick Eesti AS vastust, Eedeni keskuse ja Klick poe turvakaamerasalvestisi,

platvormi Facebook valimisliit Südamega Tartu kontolt leitavatelt fotosid, M. Kaldalu elukoha

XXX läbiotsimist. Seega pole tegemist paljasõnalise järeldusega.

M. Kaldalu ei ole rahul, et maakohus on märkinud, et on tuvastatud olukord, kus pommigrupp

ootas sündmuskohal kuni pommi väidetava lõhkemise kellaajani ning siis veel 30 minutit.

Pigem on kohtukolleegiumi hinnangul tegemist ebaõnnestunud sõnastusega. Sõnum

pommiähvardusega edastati 20.42, demineerijad said teate 21.11, politsei saabus

sündmuskohale 21.15 ning 21.40 saabusid ERR töötajad ehk pommigrupi ootamine oli tingitud

tunnistajate ütluste kohaselt sellest, et ruumidesse ei saadud sisse. Ukse avas ERR töötaja K.J.

.

34. Siinkohal on paslik võtta seisukoht ka kriminaalasjas tõendina kasutatud sideandmetel.

Nimelt kaitsja ei ole rahul, et maakohus arvestas tõendina sideandmeid, mis on apellatsiooni

kohaselt lubamatu tõend.

Ringkonnakohtu hinnangul on vaidluse all peamiselt 11.10.2017 väljastatud sideettevõtjalt

andmete nõudmise luba abonentnumbrile 56145196 kõneeristuste teostamiseks ajavahemikul

11.10.2016-11.10.2017. Kaitsja apellatsioonis ei olda rahul, et päringu maht on 1 aasta, kuigi

süüdistuse kohaselt toimus tegu ühel kindlal päeval, loas on üksnes viited seadusele ja

puuduvad põhjendused.

Tutvudes 11.10.2017 sideandmete nõudmise loaga nähtub, et loa eesmärgiks on välja selgitada

isik, kes tegi pommiähvarduse KrMS § 901 lg 2 mõttes ning saada infot edastamise kohta –

fakt, kestus, viis, vorm, edastaja. Loast nähtuvalt on see tõesti antud perioodi 11.10.2016-

11.10.2017 kohta. Küll ei näe ringkonnakohus midagi eriskummalist, et luba on väljastatud

üheks aastaks, kui tutvuda loa sisuga. KrMS § 901 ei sea andmete kogumisele piirangut. Lisaks

sideandmete kogumine on isiku õigusi oluliselt vähem piiravam, kui näiteks jälitustegevus

ning näiteks KrMS § 1267 lg 3 kohaselt võib salajaseks pealtkuulamiseks või –vaatamiseks loa

anda kuni kaheks kuuks ning seda pikendada 2 kuu kaupa ja seda vajadusel ka kuni aastani.

Seega ka selles võrdluses ei ole tegemist millegi eriskummalisega.

Järgmiseks seab kaitsja kahtluse alla loa põhjendatuse. Ka selles osas on maakohus seisukoha

kujundanud ja leidnud, et määruse põhistused on küll minimaalselt, kuid andmete kogumine

on olnud vältimatult vajalik. Ka selles osas ei lükka apellatsioon ümber maakohtu järeldusi.

Maakohus on käsitlenud, kas luba on põhjendatud, tuvastades põhjendatuse, miks on tegemist

raske kuriteoga, kuigi faktiliselt on tegemist teise astme kuriteoga ning miks ei olnud võimalik

andmeid koguda muul viisil. Täiesti arusaamatuks jääb see, kuidas loa põhjendatuse puhul

peaks kehtima in dubio pro reo põhimõte või kuidas see mõjutaks loa põhjendatust.

Kokkuvõtlikult, esitatud argumendid ei andnud alust ringkonnakohtul kahelda maakohtu

järeldustes ega asuda seisukohale, et luba või selle alusel saadud andmed ei olnud põhjendatud

ega seaduslik.

35. M. Kaldalule etteheidetava tegevuse osas leiab kaitsja, et süüdistatav ei saanud kedagi

häirida, kui ta teadis, et valimisdebatt toimub tegelikult Tallinnas mitte Tartus. Ei ole teada,

millistele tõenditele maakohus tugineb, et süüdistatav tahtis häirida.

On õige maakohtu järeldus, et asjaolu, kas valimisdebatt toimus Tartu või Tallinnas, ei väära

fakti, et pommiähvardus tehti ERR Tartu Stuudiole. Lisaks tuleneb ka tunnistajana A.K. e

ütlustest, et juttu ei olnud sellest, kus debatt toimub ning kuna R.L. ei küsinud, siis ei pidanud

A.K. ka seda vajalikuks eraldi arutada. Seejuures nähtub A.K. e esitatud e-kirjades, kus

kirjavahetus on toimunud aadresside sydamegatartu@gmail.com ja A.K.@err-ee vahel, et R.L.

allakirjutanuna on avaldanud, et Valmisliit Südamega Tartu on valmis osalema õhtusel

valimisdebatil 10.10.2017 Tartus. Ja kasutab kõiki vahendeid oma õiguste ja osavõtu kaitseks.

Seega arvestades kaudseid tõendeid on alust arvata, et M. Kaldalu arvas, et debatt toimub

Tartus. On arusaadav, et nüüd väidab süüdistatav kaitsetaktikaliselt, et ta teadis, et debatt

toimub hoopis Tallinnas.

Apellatsiooni kohaselt on tõendamata, milline oli M. Kaldalu ja milline R.L. a teopanus.

Telefonis sai trükkida ainult üks ning seda edastada saab samuti ainult üks isik. Tõendatud ei

ole M. Kaldalu tahtlus ega see, kuidas maakohus jõuab järeldusele, et oleks tõendatud, et

M. Kaldalu koos R.L. aga saatis sõnumeid Häirekeskusele. Seega tuleb see tõlgendada

süüdistatava kasuks.

Apellatsioonis on asutud kaitsetaktikaliselt seadma kahtluse alla, et sõnumit saates saab teo

toime panna justkui ainult 1 isik, aga jäetakse täielikult kõrvale maakohtu põhjendus selles

osas. Samuti jätab kaitsja justkui tähelepanuta asjaolu, et maakohus on käsitlenud M. Kaldalu

ja R.L. at kui kooskõlastatult ühise teo toimepanijaid ehk kaastäideviijatena. See tuleneb

sellest, kuidas telefon osteti, millest sõnum saadeti. Kaastäideviimine ei eelda seda, et nii

M. Kaldalu kui ka R.L. mõlemad oleks samal ajal pidanud telefoni hoidma, sõnumit kirjutama

ja veel „saada“ ka vajutama.

Samuti tuleneb M.K. i ütlustest, et M. Kaldalu on seotud toimunud sündmusega. Sellest

lähtuvalt on ilmselt ka süüdistatav pidanud M.K. i ütlusi ebausaldusväärseks. Maakohus on

tunnistaja ütluste usaldusväärsuse osas seisukoha kujundanud ning ringkonnakohus ei näe

süüdistatava apellatsiooni alusel põhjust sellest teistsugusele seisukohale asuda.

36. Lisaks leiab M. Kaldalu, et ta on äärmisel juhul toime pannud kõlbmatu süüteokatse, kuna

ERR Tartu stuudios ei viibinud kedagi, seal ei tehtagi telesaateid. KarS § 26 lg 1 mõttes

kõlbmatu on süüteokatse, mida ei saa süüteo eseme või subjekti, samuti süüteo toimepanemise

vahendi või viisi kõlbmatuse tõttu lõpule viia. Kõlbmatust süüteokatsest saab kõnelda

olukorras, kus teo toimepanija kujutab endale faktiliste asjaolude väära hindamise tõttu

ekslikult ette, et realiseerib süüteokoosseisu ega saa aru, et süüteo lõpuleviimine on mingil

põhjusel välistatud (RKKK 3-1-1-107-13 p 9; 3-1-1-41-14 p 12). Lõige 1 esitab loetelu

asjaoludest, mis võivad tingida süüteokatse kõlbmatuse. Süüteo eseme ehk objekti

kõlbmatusega on tegemist siis, kui objekti, mida toimepanija soovib rünnata, pole olemas (nt

tapmistahtlusega sellise isiku tulistamine, kes on juba surnud). Subjekti kõlbmatuse puhul

paneb süüteokatse toime isik, kes ei vasta süüteokoosseisus nõutud subjekti tunnustele (nt

paneb altkäemaksu andmise katse toime see, kes pakub altkäemaksu arvatavale ametiisikule

§ 288 mõistes, kuid kes seda tegelikkuses ei ole – RKKK 3-1-1-65-07). Süüteo toimepanemise

vahendi kõlbmatuse korral kasutab isik süüteo toimepanemiseks abinõu, millega ei ole

võimalik süütegu lõpule viia (nt katse rasedust katkestada selleks sobimatu vahendiga). Süüteo

toimepanemise viisi kõlbmatus ammendub üldjuhul vahendi kõlbmatuses. Asjaolu, et

toimepanijat ei saa süüdistada lõpuleviidud süüteos tõendite puudumise tõttu, samas kui

asetleidnud teoga oli süüteokoosseisu täitmine võimalik, ei muuda tegu kõlbmatuks

süüteokatseks (RKKK 4-19-1178/20 p 8). M. Kaldalu puhul ei ole tegemist ühegi eeltoodud

olukorraga. Lisaks avaliku korra raske rikkumise objektiivse koosseisu moodustab KarS §-s

262 nimetatud tegu – avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumine, mis on seotud käesoleval

juhul lõhkeseadeldise või lõhkeainega ähvardamisega. Kuna ähvarduse on M. Kaldalu

edastanud, mis tõi endaga kaasa eritalituste väljasõidu, siis selles mõttes oli tegu juba lõpule

viidud ning katsest rääkida ei saa. Nii on ka praktikas märgitud, et avaliku korra raske

rikkumine on lõpule viidud hetkest, kui rahu või avalikku korda on reaalselt häiritud, kuni

sinnamaani on tegemist katsega. Eelkõige tuleb seda arvestada nt pommiähvarduse korral, kus

tulenevalt ähvarduse sisust võib rahu ja avaliku korra tegeliku häirimise määr olla erinev.

Kindlasti on see häiritud ja seetõttu kuritegu lõpule viidud, kui pommiähvardusega kaasneb nt

eritalituste väljasõit, sündmuskoha piiramine ja vaatlus, evakueerimine, töö katkemine jne. Nii

see ka käesoleva sündmuse puhul oli.

37. Kaitsja hinnangul on kriminaalasja nr 1-18-1159 protokoll koos R.L. a ütlustega lubamatu

tõend ning ei kohaldu KrMS § 297 lg 1. M. Kaldalu hinnangul ei saa neid ütlusi üldse

arvestada.

Käesolevalt on vaidluse all esmalt see, millisel ajahetkel kohus võttis R.L. a ütlused asja

juurde. Kaitsja hinnangul on kohus asunud KrMS § 297 lg 1 mõttes ise tõendeid koguma enne,

kui oli lõppenud kohtumenetluse poolte esitatud tõendite uurimine.

KrMS § 297 lg 1 kohaselt pärast kohtumenetluse poolte esitatud tõendite uurimise lõpetamist

võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel või omal algatusel määrata täiendavate tõendite

kogumise. Seega iseenesest on kohtul täiendavaks tõendite kogumiseks õigus. Küll on ka seda

argumenti oma otsuses maakohus juba käsitlenud.

Kaitsja väidab, et 07.10.2022, kui maakohus tegi tõendi kogumise määruse, ei olnud menetluse

poolte tõendite uurimine veel lõppenud ja see lõpetati alles 03.11.2022. Ringkonnakohus

tuvastas, et 07.10.2022 on maakohus tõesti koostanud määruse võtta kriminaalasja

materjalidesse kriminaalasjast eraldatud kriminaalasjas 1-18-1159 R.L. a süüteoasjas

22.03.2018 kohtuistungi protokoll, mis sisaldab R.L. a kui algselt M. Kaldaluga

kaassüüdistatava ütlusi käesolevas kriminaalasjas käsitletava süüteosündmuse asjaolude

kohta.

Iseenesest on õige kaitsja seisukoht, et enne kui tõendite uurimine, mis on esitatud

kohtumenetluse poolte poolt, ei ole lõppenud, ei oleks võimalik kohtul asuda omaalgatuslikult

tõendeid koguma. Maakohus tegi tõendi kogumise määruse 07.10.2022, mille avaldas

11.10.2022 kohtuistungi protokolli kohaselt ka 11.10.2022 kohtuistungil. Seejärel on

märgitud, et „Kohus määrab jätkata kohtulikku arutamist kohtuliku uurimisega, millega kohus

eelmisel kohtuistungil pooleli jäi“. Ehk on õige, et tõendite uurimine enne täiendava tõendi

kogumist ei olnud lõppenud. Sellele juhtis tähelepanu kaitsja ka maakohtus istungil. Küll

nõustub ringkonnakohus prokuröri selles osas istungil avaldatuga, et kohtul on ka

omaalgatuslikult tõendite kogumise õigus, küll oleks tulnud oodata uurimise lõpuni, kuid see

rikkumine ei ole nii suur, mis iseenesest tooks kaasa selle otsustuse tühisuse. Nagu märkis

maakohtus istungil ka prokurör, siis kohus on selle otsusega teavitanud pooli ning pooltel on

võimalus avaldada kohtuistungil oma arvamusi.

Küll nähtub 11.10.2022 istungi protokollist, et „Kohus selgitab, et kohus on võtnud selle

protokolli asja juurde tunnistaja usaldusväärsuse tõendamiseks.“ Siit edasi läheb kohtuotsuses

olukord mõneti segaseks. Esmalt leiab maakohus, et R.L. a ülekuulamisel on tõenduslik teave,

leides muuhulgas, et kohus rikkus menetlusseadustikku, kui R.L. a teisel ülekuulamisel viibis

ta enne ülekuulamist menetluse juures. Esmalt on kummaline, et üldse tunnistajat üritatakse

korduvalt üle kuulata ning päris täpselt ei ole võimalik ka aru saada, mis sellise olukorrani viis.

Kuna teisel ülekuulamisel menetlusreegleid rikuti, siis seda osa ülekuulamisest justkui

kohtuotsuses ei ole. Maakohus toob välja, et ta tugineb 29.10.2021 ehk esimesele

ülekuulamisele, kus R.L. andis sisulisi ütlusi. Siis aga leiab maakohus, et 29.10.2021 ütlused

on enamuses ebausaldusväärsed, tuues välja selle, et R.L. on andnud ebaõigeid ütlusi seoses

A.K. ega vestluse osas ja rahulolematuse osas, et Südamega Tartut ei ole valimisdebatile

kutsutud. Lisaks väidetavad mitteteadmised ja –mäletamised seoses pommiähvardusele

eelnevate sündmustega, koos M. Kaldaluga Eedeni keskuses käimisega, telefoni ostmisega,

valmistega, ERR Tartu stuudios käimisega, sest teiste tõenditega on nimetatud tegevused juba

eespool tõendamist leidnud. Kui siiani on veel maakohtu käsitlus arusaadav, muutub olukord

kardinaalselt järgmises, kus kohus hakkab analüüsima miks on põhjendatud tõendite kogumise

määrus ja mida kohus arvestab kriminaalasja nr 1-18-1159 (R.L. a eraldatud menetlus) antud

ütlustest. Seejärel asub maakohus analüüsima, kuidas refereeritud R.L. a ütlusi käsitleda, mis

on vajalik siinkohal tervikuna ära märkida: „XXX.“ Kohus võib küll omal algatusel tõendeid

koguda, kuid see ei tähenda seda, et kohus saab oma soovide järgi hakata kasutama tõendeid

selles osas, mis talle meeldib või osaliselt nii, et see kohtu hinnangul sobitub teiste tõenditega.

Maakohus ajab segamini õiguse koguda tõendeid ja varasemate ütluste avaldamise. Lisaks jääb

sellega kõrvale asjaolu, et tegemist on võistleva menetlusega.

KrMS § 2862 lg 2 kohaselt isiku poolt teise kriminaalasja kohtulikul arutamisel antud ütlused

on lubatavad tõendina samadel asjaoludel kui deponeeritud ütlused või KrMS §-s 294

nimetatud juhul. Deponeeritud ütlustega käesolevalt KrMS § 691 kohaselt tegemist ei ole.

Seega tuleb vaadata KrMS § 294 poole, mis ütleb, et kui süüdistatavat ei ole võimalik

kohtuistungil ristküsitleda, võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel lubada esitada tõendina

süüdistatava poolt kohtueelses menetluses või sama või teise kriminaalasja varasemal

kohtulikul arutamisel antud ütlusi, kui süüdistatav keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast

(p 1); kohtulik arutamine toimub süüdistatava osavõtuta (p 2). Seega, varasemate ütluste

arvestamine ei käi selle järgi, kas see sobitub teiste tõenditega, vaid lähtuda tuleb

menetlusreeglitest. Ei nähtu, et R.L. oleks keeldunud ütluste andmisest ja ka maakohus on

tõdenud, et siiski on ta andnud sisulisi ütlusi ning kohtulik arutamine ei toimunud süüdistatava

osavõtuta. See, et ta andis ebausaldusväärseid ütlusi ja ühele küsimusele ei vastanud, ei

tähenda seda, et ta see oleks võrdsustatav ütluste andmisest keeldumisena. Seega, puuduvad

alused R.L. a ütluste arvestamiseks, mis on antud kriminaalasjas nr 1-18-1159 ning need tuleb

jätta kõrvale. Seega on tegemist lubamatu tõendiga ning see arvestamisele ei kuulu. Kuid nagu

on tõdenud ka maakohus, siis ka teistele tõenditele tuginedes on tuvastatav sündmuse

toimumine.

38. Kaitsja taotleb M. Kaldalu poolt kantud menetluskulude hüvitamist riigi eelarvest.

Menetluskulude nimekirja kohaselt on M. Kaldalul tekkinud apellatsioonimenetluses kulusid

summas 1468,75 eurot. Repnau Õigusbüroo osutas M. Kaldalule teenust hinnaga 125 eurot

tund, millele ei lisandu käibemaksu. Tasu koosneb: 12.12.2022 kohtuotsusega tutvumine 2,5

tundi, maksumus 312,50 eurot; 13.12.2023 konsultatsioon 1 tund, maksumus 125 eurot;

22.12.2022 ja 27.12.2022 apellatsiooni koostamine 6 tundi, maksumus 750 eurot; 06.03.2023

konsultatsioon 30 minutit, maksumus 62,50 eurot; 10.03.2023 ettevalmistus kohtuistungiks 1

tund, maksumus 125 eurot; 13.03.2023 menetluskulude nimekirja koostamine 15 minutit,

maksumus 31,25 eurot; 13.03.2023 osalemine kohtuistungil 30 minutit, maksumus 62,50

eurot.

Ringkonnakohtul ei ole etteheiteid kaitsja tunnitasule, mis jääb mõistlikkuse piiridesse.

Küll leiab ringkonnakohus, et põhjendatud ei ole eraldi välja mõista menetluskulude nimekirja

koostamise tasu, mille esitamise tasu loeb ringkonnakohus hõlmatuks kohtuistungil

ettevalmistamise ajaga. Ka ei leia ringkonnakohus, et arvestades apellatsioonis toodud

argumente ning selles toodud korduvaid ja maakohtule esitatud argumente, on põhjendatud

rahuldada apellatsiooni koostamise eest tasu 4 tunni ulatuses. Seega on esitatud õigusteenus

põhjendatud kokku 2,5 tunni eest maakohtu otsusega tutvumisest, konsultatsioon 1 tund,

apellatsiooni koostamine 4 tundi, konsultatsiooni eest 30 mintuti, kohtuistungiks ettevalmistus

1 tund ja istungil osalemise eest 30 minutit, ehk kokku 9 tundi 30 minutit, s.o summas 1187,50

eurot.

Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel maakohtu otsuse

avalikustamise osas, siis KrMS § 185 lg 1 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks

KrMS § 337 lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

Ehk Eesti Vabariigilt tuleb M. Kaldalu kasuks välja mõista menetluskulud summa 1187,50

eurot.

39. Kaitsja taotleb ka hüvitada M. Kaldalule menetluses vabaduse võtmisega tekitatud

mittevaraline kahju ja M. Kaldalu taotleb talle 5 miljoni (euro) suuruse hüvitise maksmist.

Kuna menetluses läbivalt ei ole tuvastatud, et süüdistatavalt oleks vabadus võetud alusetult või

kohtupidamine oleks olnud seadusega vastuolus, siis ei kuulu ka vastavad taotlused

rahuldamisele.

40. Apellatsioonides juhitakse tähelepanu sellele, et maakohus ei teinud maakohtu otsust

kättesaadavaks tervikuna ajal, kui seda oli lubatud, vaid otsus allkirjastati 48 minutit hiljem

kui lubatud kell 16.00. Ringkonnakohus nõustub, et kohtul oleks tulnud KrMS § 3151 kohaselt

pikendada kohtuotsuse tegemise tähtaega, kui ta tervikteksti ei jõudnud kättesaadavaks teha

lubatud ajal. Küll on esitanud nii süüdistatav kui kaitsja apellatsioonid tähtaegselt. Seega ei

mõjutanud see nende kaebetähtaega. Samuti ei mõjuta see süüdistuse põhjendatust.

41. M. Kaldalu ei ole apellatsiooni sisust lähtuvalt rahul, et kohtuotsus on tervikuna salastatud.

Maakohtu otsuse päises on avaldatud: „KrMS § 4081 lg 3 alusel avalikustada isikuandmete

kaitseks ainult kohtulahendi resolutiivosa“. Ringkonnakohtu hinnangul on kogu kohtulahendi

avalikustamise piiramine põhjendamatu. Maakohtu põhjendused selles osas on üksnes

järgnevad – „KrMS § 4081 lg 3 alusel avalikustada ainult kohtulahendi resolutiivosa, sest

otsuses sisalduvad eriliiki isikuandmed.“ Ei saa asuda seisukohale, et terve kohtulahend

sisaldab eriliigilisi isikuandmeid.

KrMS § 4081 lg-s 1 kehtestatud üldpõhimõtte kohaselt on jõustunud kohtulahend

kriminaalmenetluses avalik. Erandina oleks KrMS § 4081 lg-te 3 ja 4 kohaselt võimalik

avaldada kohtulahendit kärbitud kujul (s.o ainult sissejuhatus ja resolutiiv- või lõpposa) juhul,

kui selles kajastuksid delikaatsed isikuandmed või isikuandmed või teave, mille suhtes kehtib

seadusega ettenähtud muu juurdepääsupiirang. Terve lahend ei sisalda delikaatseid

isikuandmeid, siis lähtudes asjaolust, et lahendid on avalikud, on põhjendatud piirata

avalikustamist üksnes osas, mis käsitleb delikaatseid isikuandmeid. Küll on see mõneti

keeruline, sest maakohus ei ole oma lahendit nummerdanud ehk ringkonnakohus saab jätta

lahendi avalikustamata üksnes lõikude kaupa.

Kuna lahend sisaldab delikaatseid isikuandmete lõike järgmises, siis tuleb järgnev osa

maakohtu lahendist jätta avalikustamata:

-

lk 4 lõik 6;

-

lk 5;

-

lk 6;

-

lk 7 lõik 1;

-

lk 12 lõik 3;

-

lk 13 lõik 1;

-

lk 27 lõigud 2 ja 3;

-

lk 28 lõik 1;

-

lk 29 lõik 3;

-

lk 30 lõik 2;

-

lk 35 lõigud 5, 6, 7;

-

lk 36 lõigud 1 ja 2.

42. Ringkonnakohtu hinnangul sisaldab ka ringkonnakohtu käesolev lahend teatud osas

delikaatseid isikuandmeid, mille avaldamine KrMS § 4081 lg 3 mõttes põhjendatud ei ole.

Tulenevalt sellest tuleb kohtulahendi avalikustamisel jätta käesolevast lahendist

avalikustamata järgmised osad:

- lk 7 punkt 11 lõigud 3 ja 4;

- lk 8 lõik 1;

- lk 8 punkt 14;

- lk 9 lõigud 1 ja 2;

- lk 14 punkti 25.1. lõik 3 laused 8 ja 9;

- lk 22 kaldkirjas toodud tekst.

43. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 tuleb Tartu Maakohtu

16. novembri 2022 otsus tühistada osas, millega maakohus avaldas üksnes kohtuotsuse

resolutiivosa ning jätta avalikustamata kohtuotsuse lõigud osas, mis sisaldavad delikaatsete

isikuandmetega lõike (täpsemalt resolutsioonis). Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata

ning apellatsioonid rahuldamata.

Tiit Lõhmus

Maarika Kuusk

Aarne Sarjas

(allkirjastatud digitaalselt)