3-23-76/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadri Sullin

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. mai 2023 a, Tallinn

Haldusasja number

3-23-76

Haldusasi

E.Q kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 02.01.2023 otsuse nr

4.2-1/56-1 tühistamiseks ja taotluse läbivaatamiseks

kohustamiseks ning kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – E.Q, volitatud esindaja Kaido Loor

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Irina

Punko

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

3. Edastada kohtuotsus teadmiseks Siseministeeriumile.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 21.06.2023 a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti 02.01.2023 otsusega nr 4.2-1/56-1 keelduti kaebajale relva soetamisloa

väljastamisest. Otsuse põhjendused:

1. Kaebaja taotles 28.09.2022 relvasoetamisluba sileraudse püssi soetamiseks jahipidamise,

sportimise ning enese ja vara kaitsmise otstarbel. Isikul on 21 tulirelva (14 püssi, 1 revolver ja 6

püstolit). Kõikidel relvadel on lisatud otstarve sportimine ja turvalisuse tagamine. Jahipidamise

otstarve on lisatud 20 relvale ning 16 relvale on lisatud otstarve tegelemiseks spordialaga, kus on

vaja kasutada piiratud käibega padrunisalvega tulirelva.

2. Taotluse põhjendusena on toodud, et olemasolev sileraudne püss ilmutab väsimuse ja kulumise

märke ja esineb relvatõrkeid. Relva on võimalik kasutada tiirus harjutamiseks, aga mitte n.ö päris

olukordades. Taotleja on ise laskeinstruktor, mistõttu on oluline omada isiklikku praktilist

kogemust võimalikult erinevate tulirelvadega. Talle pakuvad huvi laskespordialad, mille käigus

kasutatakse erinevat tüüpi relvi. Ka tegeleb ta jahipidamisega, kus ulukid, keskkonnad ja ka

laskedistantsid võivad olla väga erinevad.

3. PPA palus isikul esitada lisaseletusi.

4. Relvaseadus ei sea piiranguid relvade arvule, kuid see ei tähenda piiramatut õigust soetada relvi.

RelvS nimetab, mis otstarvetel võib relvaluba ja soetamisluba taotleda. Tulirelv on piiratud

tsiviilkäibega ese, mitte tavaline tarbeese. Tulirelv on äärmuslik enesekaitsevahend. Taotlejal on

juba väga palju relvi ning eluliselt ei ole usutav, et tal on vaja veel üht tulirelva turvalisuse

tagamiseks. Kui on huvi erinevaid relvi koguda, on võimalik taotleda kollektsioneerimisluba.

Erinevatest relvadest laskmist proovida saab vastavat teenust pakkuvate tegevusluba omavate

1(8)

juriidiliste isikute juures. Arusaamatu on väide, et turvalisuse otstarve on selleks, et relva saaks

säilitada, kui enam ei olda jahimees või sportlane. Kui relv soetatakse selleks, et sellega

laskesporti harrastada või jahil käia, kui nende hobidega enam ei tegeleta, siis neid relvi enam ei

vajata. Loobumine hobidest ei tähenda, et relv peaks säilima. On tavatu, et üks inimene vajab

spordialaga tegelemiseks ja jahil käimiseks nii palju relvi. Spordiklubi kuuluvus ja jahitunnistus ei

tähenda, et inimene tegeleb laskespordiga või oleks aktiivne jahilkäija. PPA-l puudub teave ja

tõendid, mille kohaselt kaebaja vajab sileraudset püssi turvalisuse tagamiseks, jahipidamiseks ja

spordivõistlustel osalemiseks. Taotleja ei ole sisulisi selgitusi ega tõendeid esitanud.

2. E.Q esitas 11.01.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 02.01.2023

otsuse nr 4.2-1/56-1 tühistamiseks ja taotluse läbivaatamiseks kohustamiseks; samuti kahju

hüvitamiseks.

1. Haldusaktis on ebaselge, kas sellega on keeldutud haldusakti andmisest või jäetud taotlus läbi

vaatamata.

2. Kaebajal ei olnud võimalik teostada ärakuulamisõigust, kuna teda ei teavitatud, millised on akti

sisu ja peamised põhjused.

3. Haldusaktis on arvestamata, et olemasolev sileraudne püss ilmutab väsimuse ja kulumise märke;

kaebajal on relvaluba juba peaaegu 30 aastat; kaebaja tegeleb aktiivselt laskespordi ja

jahipidamisega; ka on kaebajal kehtiv relvaluba.

4. Vastustaja ei ole haldusaktis väitnud, et tegemist oleks kaalutlusotsusega. Kui tegemist on

kaalutlusotsusega, on oluline, kuidas avalikud huvid loast keelduda kaaluvad üles kaebaja huvid

luba saada. Veel ühe relva soetamisel puudub seos õigusrikkumise riski suurenemisega.

5. Kaebaja leiab, et tegemist ei ole kaalutlusotsusega, sest seadus ei anna vastustajale

diskretsiooniõigust. Ka kaalutlusõiguse olemasolul oleks see redutseerunud nullini, sest

haldusaktis ei ole ühtegi lubatud kaalutlust, mis õigustaks keeldumist. Keeldumise aluseks ei ole

RelvS § 28, mis sätestab vaid liigituse, mitte keelu. RelvS § 28 on vastuolus PS §-ga 54.

6. Haldusaktis on valesti leitud, et kaebaja ei põhjendanud relva vajadust. Kaebaja on relva vajadust

oma 06.12.2022 vastustes põhjendanud. Vastustaja nõue põhjendada relva vajadust ei ole

asjassepuutuv. Loa andmisel ei ole oluline, miks olemasolevad relvad ei ole piisavad turvalisuse

tagamiseks, jahipidamiseks või spordiks. Vajaduse puudumisega ei ole lubatav haldusakti

põhjendada.

7. RelvS § 28 regulatsioon ei võimalda igal Eesti kodanikul asuda Eesti iseseisvuse kaitsele. Kaebaja

ei soovinud anda PPA-le ka lubadust, et ta ei kasuta relvi kunagi turvalisuse kaitseks.

8. Kaebaja taotleb PS § 25 ja RVastS alusel kaebaja haldusmenetluses tekkinud kulude

väljamõistmist (kaebuse lisa 14, dtl 88).

3. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

1. Vastustaja ei teinud kaebaja suhtes sisulist otsust enne ärakuulamist. Kaebajale põhjendati

korduvalt täiendavate seisukohtade esitamise vajadust, selgitades taotluse nüansse ja

eduväljavaateid. Kaebaja vastuväiteid on haldusaktis analüüsitud.

2. Kaebaja ei suutnud veenvalt selgitada relva soetamise otstarvet (RelvS § 28). Tegemist ei ole

formaalsusega ning otstarbe liiki ei või valida n.ö igaks juhuks, täiendava bürokraatia vältimiseks.

PPA peab veenduma, et isik mõistab relvaga kaasnevat vastutust. Kodanikule seatud

kaitsekohustuse täitmisel ei ole RelvS osas asjassepuutuv.

3. PPA möönab, et otsuse andmise õiguslikuks aluseks on märgitud ebatäpsed sätted, kuid see ei too

kaasa otsuse tühistamist. PPA on kohustatud kontrollima RelvS § 28 täitmist, taotlus lahendati

kooskõlas RelvS § 35 lg-ga1 ja § 36 lg-ga 5.

4. Vastustaja kohustus on lisaks formaalsete nõuete täitmise kontrollimisele koguda asjaolusid,

millega seadus seostab relva omamist. Taotleja teab ise kõige paremini tema mõjusfääris olevaid

asjaolusid. Nende esitamata jätmisel ei saa ta nende asjaolude kaalumata jätmist vaidlustada.

Kaebaja esitas vastuväiteid küsimuste asjakohasusele, mistõttu pidi ta vähemalt möönma

võimalikke tagajärgi.

2(8)

5. Vastustajal ei ole kaalumisõigust, kas kontrollida relva vajadust. Juba relva omavate isikute osas ei

ole ette nähtud lihtsustatud menetlust. Kogu tõendamiskoormus ei ole üksnes haldusorganil.

Kaebaja väited jäid üldsõnalisteks. Turvalisust ei saa siduda relvade suure arvuga. Kaebaja osales

2022. aastal vaid ühel laskevõistlusel, mis läheb vastuollu tema suure huviga laskespordi vastu.

RelvS ei piira soetatavate relvade arvu, kuid piiri seab taotleja võimalus neid käidelda ja kanda

vastutust relvade eest. Haldusorgani praktika ei püsi muutumatuna, vaid seda mõjutavad ja riigis ja

maailmas aset leidvad sündmused ja tendentsid, samuti ühiskonna ja relvaomanike käitumine.

6. Relva otstarve ei piira relva kasutamist. Samas piiravad relva hoidmise nõuded vahetu ründe

tõrjumise võimalusi.

7. PPA ei lähtu üksnes jahitunnistusest või spordiklubi liikmelisusest, vaid selgitatakse välja vajadus

ja eesmärk. PPA on aastaid olnud oma praktikas leebe, kuid halduspraktika ei pea püsima

muutumatuna. Eestis on toimunud mitmeid traagilisi sündmusi relva kasutamise tõttu ja muutunud

on julgeolekuolukord. Relvaseadusest ei tulene otseselt kohustust selgitada otstarvet, kuid

eelnõude seletuskirjades on seotud otstarve relva sihipärase kasutamisega. Seadusandja tahe on

suunatud sellele, et relvad oleksid nendel isikutel, kes teavad ja teadvustavad, milleks nad relvi

soetavad, soovivad päriselt tegeleda relvadega ja oskavad seda teha. Uurimispõhimõte kohustab

PPAd põhjendusi küsima.

8. Kahjunõue tuleb jätta rahuldamata, sest kohtueelses menetluses kantud kulusid kohtumenetluses

välja ei mõisteta.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas ei ole vaidluse all kaebaja abstraktne õigus relva kanda. Kaebajal on olemas

relvaluba ning vaidlust ei ole selle üle, kas kaebaja vastab relvaloa omaniku nõuetele.

Vaidluse keskmes on relvasoetamisluba, mille kohta selgitab RelvS § 32 asjakohases osas järgmist:

-

Piiratud tsiviilkäibega relva ja laskemoona soetamiseks /…/ on vajalik soetamisluba.

-

Soetamisluba annab selle omajale õiguse soetada loal märgitud liiki relva koos selle laskemoonaga

käesoleva seaduse § 46 lõikes 5 nimetatud koguses.

-

Soetamisluba antakse ainult seda liiki relva soetamiseks, mis vastab otstarbele, milleks relva

taotletakse.

Käesolevas asjas on oluline ka RelvS § 28, mis sätestab:

(1) Füüsiline isik võib relva soetada, omada ja vallata järgmisel otstarbel:

1) jahipidamiseks;

2) vastava spordialaga tegelemiseks;

3) turvalisuse tagamiseks (enese ja vara kaitseks); /…/

5) kollektsioneerimiseks; /…/.

(2) Relva kasutamisel ei tohi rikkuda teiste isikute õigusi ega avalikku korda.

RelvS § 29 lg 1 kohaselt võib sporditulirelva isik soetada, omada ja vallata tingimusel, et ta on

vastava spordialaga tegeleva laskespordiklubi liige. RelvS § 29 lg 3 sätestab, et isik võib jahitulirelva

soetada, seda omada ja vallata tingimusel, et tal on jahitunnistus. Rohkem kui kaheksa üksnes

turvalisuse tagamise otstarbel soetatud tulirelva omamise korral kohaldatakse nendele relvadele ka

käesoleva seaduse § 25 lõikes 7 kollektsioneerimise kohta sätestatut (RelvS § 29 lg 11).

5. Riigikohus on mitmel korral kontrollinud RelvS põhiseaduspärasust (lahendid nr 3-4-1-9-00, 3-4-

1-7-01, 3-3-1-60-03, 3-4-1-16-08, 3-4-1-10-10, 5-19-26) seda küll küsimuses, kas konkreetsele

isikule on võimalik väljastada relvaluba. Siiski leiab kohus, et Riigikohtu lahenditest tulenevad

olulised põhimõtted selles osas, millised põhiõigused on käesoleval juhul kaalumise all:

3(8)

-

Põhiseaduses ei nimetata õigust soetada või omada relva igaühe põhiõigusena. Küll võib isiku

õigus soetada ja omada relva olla hõlmatud Põhiseaduse §-s 19 nimetatud õigusega vabale

eneseteostusele või mõne muu põhiõigusega, näiteks tegevusala ja elukutse valikuvabadusega.

Jahipidamine on isiku vaba eneseteostuse viis. Kuigi jahipidamine ei eelda alati relva kandmist ja

kasutamist, on relvaga jaht üks vanimaid ja riigi poolt tunnustatud jahipidamise viise. Kuigi

turvalisuse tagamine ei eelda alati relva kasutamist, on relvaga turvalisuse tagamine enese ja vara

kaitsmise üks lubatud viise. Seega kuulub turvalisuse tagamine enese ja vara kaitse eesmärgil PS §

19 lõikes 1 sätestatud üldise vabaduspõhiõiguse kaitsealasse. Turvalisuse tagamise eesmärgil ei

ole välistatud ka jahipidamiseks ettenähtud tulirelvade kasutamine.

-

Riigivõimu sekkumine kaebuse esitaja PS §-s 19 lg 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigusesse ei

tähenda iseenesest, et õiguse piiramine nimetatud põhiõigust rikub. PS § 19 lg-s 1 sisalduvat

põhiõigust vabale eneseteostusele võib piirata seadusega või seaduse alusel põhjusel, mis ei ole

põhiseadusega vastuolus, kuid sealjuures tuleb jälgida, et need piirangud oleksid vajalikud

demokraatlikus ühiskonnas ning kasutatud vahendid proportsionaalsed soovitud eesmärgiga.

Piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see on normi

legitiimse eesmärgiga põhjendatav.

-

Relvaseaduse üheks eesmärgiks on ennetada ohte inimeste elule ja tervisele. Tegemist on väga

kaalukate õigushüvedega. Relv kui seadeldis või ese on kasutatav elava objekti tabamiseks,

kahjustamiseks või hävitamiseks ning seetõttu on piiratud relvade soetamine ja kehtestatud nende

omandamiseks, käibeks ning järelevalveks konkreetsed eeskirjad ja nõuded. Need nõuded on ette

nähtud üldistes huvides ning üksikisiku huvid on siinjuures teiste isikute huvides piiratud või

kitsendatud. Relva omamise piirangute legitiimseks ja põhjendatud eesmärgiks saab lisaks

eeltoodule pidada ka vajadust tagada riigi julgeolek ja avalik kord. Relva omamise piirangud

võivad peale eelnimetatud eesmärkide olla õigustatud ka muude kaalukate asjaoludega.

Riigikohus on reeglina leidnud, et piirang on eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik. Analoogia

korras sedastab kohus ka käesolevas asjas sama – relvasoetamisloa puudumine takistab taotletava

relvaga teiste isikute elu ja tervise ohustamist ning ei nähtu muud samaväärset alternatiivi.

Riigikohus on ka leidnud (vt otsus nr 3-4-1-16-08 ja 3-4-1-10-10), et kõige paremini tagab ühelt

poolt inimeste elu ja tervise kaitse ja teiselt poolt relvaloa omaniku üldise vabaduspõhiõiguse kaitse,

kui seaduse rakendajal on võimalik arvestada taotlejaga seotud oluliste asjaoludega ning muude

võimalike oluliste asjaolude ja põhjendatud huvidega. Üldise vabaduspõhiõiguse piiramisel ette

nähtud kaalutlusruum väldib isiku muutumist riigivõimu objektiks ja aitab kaasa inimväärikuse

tagamisele.

6. Kohtule ei nähtu haldusaktist selliseid formaalse poole puuduseid, mis tingiksid haldusakti

tühistamise. Haldusorganil on õigus valida, kui ta leiab, et menetlusosalise selgitused ei ole

ammendavad, kas jätta taotlus läbi vaatamata või keelduda taotluse rahuldamisest. Läbi vaatamata

jätmine võiks tulla kõne alla ennekõike siis, kui tegemist on kindlapiirilise takistusega, mis

vältimatult välistab taotluse sisulise menetlemise (nt allkirja või riigilõivu puudumine). Haldusakti

resolutsioonist on selge, et taotlus on sisuliselt läbi vaadatud ja otsustatud jätta see rahuldamata.

Kohus möönab, et RelvS regulatsioonis ei ole selgesõnalist alust soetamisloa ja relvaloa andmiseks

keeldumiseks, kui isik või taotlus ei vasta seaduse nõuetele. Näiteks puuduvad selgesõnalised alused

keeldumiseks, kui taotleja on alla 18-aastane või taotleb relva, mis ei ole tsiviilkäibes lubatud (vt §

36). Samas sätestab ka RVastS § 6 lg 1, et isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu

sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see

puudutab isiku õigusi. Sellest tuleneb ka avaliku võimu kandja keeldumise õigus (või ka kohustus),

kui avaliku võimu kandja ei ole kohustatud konkreetse haldusmenetluse asjaolusid arvestades

haldusakti andma või toimingut sooritama. Käesoleval juhul on seega piisav näidata ära seaduse

nõue, millele isik, taotlus või muud haldusmenetluses tuvastatud asjaolud ei vasta, ning mille tõttu ei

4(8)

ole seega võimalik soetamisluba väljastada. Kohtule nähtub, et vastustaja on seda konkreetsel juhul

ka teinud.

Kohus ei välista, et siinkohal on mõistlik ja asjakohane seaduse teksti täpsustada. Eeltoodu ei too aga

kaasa kaebuse rahuldamist

7. Kohus ei nõustu ka, et kaebaja on jäetud ära kuulamata. Vastustaja on läbivalt selgitanud, mis

küsimused on tal taotlusega seoses tekkinud ning sellest on ka arusaadav, mis põhjustel võidakse loa

andmisest keelduda. Määrav ei ole see, et taotlejal oleks võimalik tutvuda haldusakti projektiga, vaid

menetlusosalisel peab olema võimalik tutvuda haldusorgani peamiste põhjendustega ja nende osas

arvamust avaldada. Käesoleva asja keskmes olev küsimus – relvade otstarve või vajalikkus kaebaja

jaoks – on olnud algusest peale selge ja kaebaja haldusmenetluses esitatud seisukohti arvestades ka

talle arusaadav. Vastustaja selgitas kaebajale 14.12.2022 (dtl 62), et tema selgitused ei ole

ammendavad, st kaebaja ei ole andnud vastustaja hinnangul ühtegi sisulist selgitust. Vastustaja

selgitas ka samas, et keeldub seetõttu soetamisloa väljastamist, ja kaebajal on õigus esitada

vastuväiteid. Seega oli kaebajal võimalik esitada nii õiguslikke vastuväiteid kui ka hiljemalt

ärakuulamise jooksul täiendada enda varem esitatud vastuseid.

Kohus nõustub ka vastustajaga, et kui kaebaja asub haldusmenetluses esitatud küsimustele vastama

alles kohtumenetluses, ei saa see muuta haldusakti õiguspärasust, kuna seda hinnatakse haldusakti

andmise aja seisuga. Ka on käesolevas asjas ennekõike vaidluse all asjaolud ja tõendid, mis on

kaebaja valduses või kaebaja esitada.

8. Kohus tegi eelnevalt ülevaate Riigikohtu praktikast relvadega seotud põhiõigustest – ühel pool on

kaalumisel isiku õigus eneseteostusele; teiselt poolt teiste isikute õigus elule ja tervisele, samuti

vajadus kaitsta riigi julgeolekut ja avalikku korda; ning välistatud ei ole ka muud kaalukad asjaolud.

Kohus selgitab, et siinkohal ei ole kaalumisel üksnes relvaomaniku tahtlik tegevus, sh võimalik

pahatahtlikkus (mida kaebajale keegi ette ei heida), vaid tsiviilkäibes olevast relvast tulenev võimalik

oht teistele isikutele või avalikkusele, sh kui see oht võib tekkida kaebaja tahtlusest sõltumata

(hooletus, rünne kaebaja vastu vms).

Riigikohus pidas oluliseks ka kaalumisõiguse olemasolu; arvestades mõlemalt poolt oluliste

õigushüvede riivamise võimalust. Kohus leiab, et seetõttu tuleb ka RelvS sätteid tõlgendada pigem

sellist kaalumisõigust mööndes, kui välistades. Vastupidisel juhul tuleks järeldada, et piisab

formaalsel üksnes RelvS §-s 28 toodud otstarbe valimisest ning jahitunnistuse olemasolust või

laskespordiklubi liikmelisusest, et relvaloa omanikul on võimalik omada piiramatul arvul relvi.

Kohus leiab, et selline tõlgendus ei saaks vastata mõistliku seadusandja tahtele objektiiv-

teleoloogilise tõlgenduse kohaselt.

9. Riigikohus selgitas ka otsuses nr 3-4-1-10-10, et relvaseadusega on üle võetud Euroopa Nõukogu

18.06.1991 direktiiv 91/477/EÜ relvade omandamise ja valduse kontrolli kohta, pidades oluliseks, et

art 3 sätestab, et liikmesriigid võivad oma õigusaktidega vastu võtta direktiivis sätestatust rangemaid

eeskirju, kui liikmesriikide elanikele artikli 12 lõikega 2 antud õigustest ei tulene teisiti. Direktiivi

91/477 artikli 12 lõige 2 ei puuduta praeguse kohtuasja asjaolusid.

Direktiivi 91/477/EÜ viimane konsolideeritud versioon1 (hetkel kehtetu, kehtiv kuni 25.04.2021) art

5 lg 1 sätestas, et liikmesriigid lubavad tulirelvi omandada ja vallata üksnes isikutel, kellel on mõjuv

põhjus (piiramata art 3 kohaldamist) /…/. Ka hetkel kehtiv Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

24.03.2021 direktiiv 2021/5552 relvade omandamise ja valduse kontrolli kohta sätestab art 6 lg-s 1

sama, mõjuva põhjuse tingimuse. Siseriiklikku õigust tuleb tõlgendada kooskõlaliselt Euroopa Liidu

1 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:01991L0477-20170613

2 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32021L0555

5(8)

õigusega, see tähendab, et sama tuleb teha käesoleval juhul RelvS kohaldades. Olukorras, kus RelvS

§ 28 on võimalik tõlgendada kahel viisil: (1) see sisaldab üksnes formaalselt otstarbe äramärkimise ja

jahitunnistuse või liikmelisuse nõuet; või (2) võimaldab ka sisulist kontrolli, kas isik tegelikult neil

otstarvetel relva vajab; tuleb Eesti õigus tõlgendada koostoimes Euroopa Liidu õigusega ehk valides

teise variandi.

Sellele tõlgendusele viitab ka eraldi kollektsioneerimisloa regulatsioon, mis võimaldab relvade

säilitamist ajaloolistel, kultuurilistel, teaduslikel, tehnilistel, hariduslikel või kultuuripärandiga seotud

eesmärkidel (RelvS § 25 lg 1). Nii on relvade suuremas koguses isiklikust huvist kogumine eraldi

reguleeritud, ega ole hõlmatud jahipidamise, sportlaskmise ega isikliku turvalisuse eesmärgiga.

10. Kohus võtab järgnevalt soetamisloa taotlemisel esitatud otstarvete osas seisukoha, analüüsides

kaebaja poolt haldusmenetluses esitatud seisukohti. Soetamisloa saamiseks peab relval olema mõjuv

põhjus vähemalt ühe otstarbe osas. Kaebaja taotluses on esitatud kolm otstarvet – jahipidamine,

sportimine, enese ja vara kaitsmine (dtl 15). Kaebaja selgitas, et olemasolev sileraudne püss ei sobi

enam tõrgete tõttu neiks otstarveteks, kuid seda on võimalik kasutada tiirus kasutamiseks.

PPA küsis kaebajalt 29.11.2022, et kui olemasolev relv on ebausaldusväärne, miks kaebaja seda

hoiab ega anna seda nt politseile hävitamiseks; sest selline relv ei täida ju eesmärke, milleks kaebaja

relva vajab.

Kaebaja vastas, et saab relva jätkuvalt kasutada tiirus harjutamiseks (dtl 46). Ka on võimalik, et relva

õnnestub uuesti töökorda saada, kuid see võib võtta päris kaua aega. Kaebaja ei ole kohustatud

olemasolevat tulirelva enne uue taotlemist PPA-le loovutama.

Kohus nõustub haldusaktis toodud üldise selgitusega, et tulirelv on äärmuslik enesekaitsevahend,

mida ei ole mh võimalik vabalt tsiviilkäibe osta ega ka avalikult kanda. Ka on relvadel spetsiifilised

hoidmisnõuded. Vastustaja on ka kaebajale asjakohaselt selgitanud, et kui kaebaja soovib erinevaid

relvasid koguda, on tal võimalik taotleda kollektsioneerimisluba. Olukorras, kus olemasolev relv, mis

on soetatud samal otstarbel, toimib või võib toimida, puudub mõjuv põhjus (direktiivi sõnastuse

kohaselt) uue relva soetamiseks.

10.1. Jahipidamine

Kaebajal on jahiotstarbel 20 relva (kokku 21 relvast ei ole ühel seda otstarvet; mh on kaebajal 14

püssi).

Taotluse kohaselt (dtl 15) tegeleb kaebaja aktiivselt jahipidamisega. Jahis on erinevad olukorras,

mistõttu on põhjendatud mitme erineva tulirelva omamine.

PPA küsis 29.11.2022 (dtl 18), kui tihti kaebaja jahil käib, millisesse jahiseltsi kuulub, millistest

jahtidest osa võtab ja milliseid ulukeid kaebaja kütib.

Kaebaja vastas (dtl 46), et muid tõestusi lisaks jahitunnistusele seadus ei nõua. Kaebaja on Jüri

Jahimeeste Seltsi liige ning ta käib jahil vastavalt võimalustele. Kaebaja võtab osa enamikest

jahtidest, kütib kõiki seadusega lubatud ulukeid. Jahiolukorrad võivad olla väga erinevad, mistõttu on

põhjendatud mitme erineva tulirelva omamine.

Haldusaktis on leitud, et on tavatu, et üks inimene vajab jahil käimiseks nii palju relvi. Vastustaja ka

põhjendas, et ka teenistustelvaga politseinikul on tavaolukorras ainult üks tulirelv. Kohus nõustub ka

vastustajaga osas, et tulirelvade arv on arusaamatult suur. Kohus ei pea ka usutavaks, et kaebaja käiks

korraga jahil 20 jahiotstarbelise relvaga (sh 14 püssiga). Ka on kaebaja möönnud, et olemasolevat

relva, mida ta asendada soovib, võib olla võimalik parandada. Nii võinuks taotluse rahuldamise

6(8)

tulemuseks olla, et kaebajal on kaks samasugust, samal otstarbel kasutatavat relva. Kohus jääb ka

eeltoodu juurde, et ainuüksi jahitunnistuse olemasolu tulemuseks ei peaks olema see, et isikul on

võimalik omandada piiramatu kogus jahirelvasid ainuüksi jahilkäimise otstarvet välja tuues.

10.2. Sportimine

Kaebajal on sportimise otstarbel 16 tulirelva.

Taotluse kohaselt (dtl 15) tegeleb kaebaja regulaarselt (2 korda nädalas) laskmisoskuse arendamisega

laskeinstruktori juhendamisel. Kaebaja on ka ise laskeinstruktor, mistõttu on oluline omada praktilist

kogemust erinevate tulirelvadega. Kaebaja on laskesportlane ja teda huvitavad erinevat tüüpi relvad.

Taotluse lisaks on laskespordiklubi tõend, et kaebaja on klubi liige ja ta on osalenud viimase 12 kuu

jooksul (tõend väljastatud 28.05.2022) vähemalt ühel laskevõistlusel. Piiratud käibega

padrunisalvega tulirelv on vajalik harrastamaks vastavat laskespordi ala (dtl 17).

PPA küsis 29.11.2022, kui aktiivne laskesportlane kaebaja on, millistel võistlustel ta on osalenud (sh

palus esitada ka tõendid), milliste relvadega ning kas ka sarnasega, mida ta plaanib soetada (dtl 18).

Kaebaja vastas, et ta on laskespordiklubi liikmelisuse tõendi esitanud (dtl 45). Võistluste info on

leitav lisatud lingilt. Kaebaja on käinud laskmas konkreetses lasketiirus ja kui PPA soovib kinnitust,

palun küsida seda otse lasketiirust. Laskesportlaseks olemine ei tähenda ametlikel võistlustel

osalemist, vaid laskmise harrastamist, oskuste treenimist ja arendamist, sh katsetades erinevaid

tulirelvi, omandades jahipidamiseks ja enda turvalisuse tagamiseks paremaid oskuseid.

Kohus jääb eelnevalt jahipidamise kohta toodu juurde. Haldusaktis on ka õigesti märgitud, et

erinevatest relvadest laskmist saab proovida vastavat teenust osutavate juriidiliste isikute juures

(RelvS § 86). Selleks, et kaebaja saaks harjutada tal juba olemasolevate relvadega jahipidamist,

sportlaskmist või turvalisuse tagamist, puudub vajadus veel ühe relva tarvis. Kaebaja on ka ise

selgitanud, et olemasoleva relvaga on ka võimalik lasketiirus harjutada ning sama relva võib olla

võimalik ka parandada.

10.3. Enda ja vara turvalisuse tagamine

Kaebajal on turvalisuse tagamise otstarbel 21 relva, st see otstarve on kõigil temal olevatel relvadel.

PPA küsis 29.11.2022, miks ei piisa juba olemasolevatest relvadest turvalisuse tagamiseks (dtl 18).

Kaebaja vastas viitega soovile õigusele vabale eneseteostusele – PS § 19 (dtl 44). Relvaomanik, kes

mingil ajahetkel ka on ametlik laskesportlane ja/või jahimees ja ka tema tulirelvad omavad spordi ja

enese ja vara kaitse kasutusotstarvet, võib mingil hetkel otsustada, et ei soovi enam olla jahimees ja/

või laskesportlane. Siiski võib ta soovida omada tulirelvaga ja tegeleda laskmise harrastusega. Seega,

kui relvaomanik ei ole laskesportlane ega jahimees, siis tulenevalt relvaseaduses tsiviilkäibes lubatud

kasutusvaldkondadele jääbki ainukeseks valikuks registreerida tulirelv relvaloale turvalisuse

tagamise otstarbel. Kaebaja ei näe, millist ohtu kujutab see, kui seaduslikul relvaomanikul on mitu

relva või kust tuleb õiguslik alus relvade arvu piiramiseks.

Kohus nõustub haldusaktis tooduga, et põhjendatud ei ole turvalisuse otstarbe lisamine relvale

selleks, et relva saaks säilitada, kui enam ei olda jahimees või sportlane. Sellisel relva otstarbe

lisamine on näilik või kunstlik. RelvS § 29 lg-d 1 ja 3 seovad jahitulirelva ja sporditulirelva

soetamise vastavalt jahitunnistuse või laskespordiklubi liikmelisusega. Turvalisuse otstarve ei ole

mõeldud relvale lisamiseks selleks, et kaebaja saaks jahirelva omada jätkuvalt ka siis, kui tal näiteks

enam jahitunnistust ei ole. Ilma jahitunnistuse või laskespordiklubi liikmelisuseta samade harrastuste

jätkamine ei ole sisuliselt mingit moodi seotud kaebaja enda või vara turvalisuse tagamisega. RelvS §

29 lg-test 1 ja 3 tulenevad piirangud tulirelvadega harrastustega tegelemisel ei ole ilmselgelt

7(8)

põhiseadusvastased, vaid vastavad üldiselt suurema ühiskondlikku või kogukondliku (jahiseltsi või

spordiklubi poolse) kontrolli vajadusele relvaomaniku käitumise üle relva käitlemisel kontrolli

teostamisel. Kohus märgib, et RelvS § 43 lg 1 p 21 alusel võib isiku relvaloa kehtetuks tunnistada, kui

loa omaja suhtes esineb põhjendatud kahtlus, et ta võib oma eluviisi või käitumisega ohustada enda

või teise isiku turvalisust – see säte õigustab ka kaudse kogukondliku kontrolli sätestamist.

11. Kohus võtab käesolevas asjas kokku ka kaebajale tekkiva riive intensiivsuse. Vastustaja otsus ei

riiva kaebaja ülemääraselt kaebaja õigust eneseteostusele. Kaebajal on võimalik jätkata kõigi kolme

eesmärgi täitmisega talle juba lubatud 21 relvaga. Kaebaja ei ole ka ära näidanud, kuidas mõni neist

otstarvetest võiks jääda täitmata, sh arvestades veel olemasolevat samasugust relva.

Kohus ei pea ka eluliselt usutavaks, et kaebaja kasutaks tal olemasolevaid relvi (üle 20) korraga nii

jahilkäimiseks, sportlaskmisel ja turvalisuse tagamiseks. Relvade suures hulgal soetamine võib olla

ka vastuolus vajadusega tagada avalik kord ja julgeolek, sest kaebaja ise ilmselgelt neid relvi korraga

ei kasuta.

Kohus ei pea asjakohaseks ka kaebaja esindaja seisukohta, et RelvS § 28 on vastuolus PS §-ga 54, s.o

kohustusega kaitsta Eesti Vabariiki; sh arvestades kaebaja käsutuses olevate relvade arvu. Ka ei

välista jahipidamise või sportimise eesmärgil soetatud relv selle kasutamist hädakaitse olukorras.

12. Kohus leiab, et kahjunõue tuleb sõltumata põhinõude lahendusest igal juhul jätta rahuldamata.

Riigikohus leidis 08.06.2016 määruses nr 3-3-1-12-16, et õigusabi ja asjatundja nõuannete

kasutamine haldusmenetluses on isiku vaba valik, mistõttu puudub väidetava kahju ja vastustaja kirja

vahel piisav põhjuslik seos. Riigikohus on selgitanud ka vaidemenetluse ja RVastS alusel

hüvitusnõude esitamise kohta, et mõlemas menetluses on haldusmenetlusele omased

uurimispõhimõte ja haldusorgani selgitamiskohustus, mistõttu ei ole isikul vajadust kvalifitseeritud

õigusabi järele (13.01.2016 otsuse nr 3-3-1-76-15 p-d 12-13). Eeltoodust leiab kohus ka käesolevas

asjas, et kaebajal puudus vajadus kasutada õigusabi ning tegemist oli kaebaja vabatahtliku valikuga.

Seetõttu puudub kahju tekkimise ja vastustaja tegevuse vahel põhjuslik seos.

13. Kohus jätab kokkuvõttes kaebuse rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda (HKMS

§ 108 lg 1).

Kohus peab oluliseks edastada käesolev kohtuotsus teadmiseks ka Siseministeeriumile, et

ministeeriumil oleks võimalik analüüsida, kas seadus vajab vähemalt keeldumise aluste (kohtuotsuse

p 6), aga võib-olla ka muudes käesolevas asjas tekkinud oluliste küsimuste osas, sh õigusselguse

parendamiseks, täpsustamist.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kadri Sullin

OSALISELT JÕUSTUNUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 18.10.2024 KOHTUOTSUSEGA.

8(8)