2-23-2942/3 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-23-2942

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Donald Kiidjärv

Määruse tegemise aeg ja koht

22. mai 2023, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-23-2942

Tsiviilasi

A. P. C. hagi M. J. vastu võla väljamõistmiseks

Menetlustoiming

hagi menetlusse võtmata jätmine

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja: A. P. C. (rk XXX), lepinguline esindaja: C K.

(e-post XXX)

kostja: M. J. (ik XXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta menetlusse võtmata ja lugeda tagastatuks A. P. C. hagi M. J. vastu võla

väljamõistmiseks

2. Jätta menetluskulud hageja kanda.

3. Kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

4. Määrus toimetada kätte hageja esindajale.

5. Määruse peale võib esitada määruskaebuse kirjalikult Tartu Ringkonnakohtule Tartu

Maakohtu kaudu. Määruskaebuse esitamise tähtaeg on 15 päeva määruse

määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates.

ASJAOLUD

1. A. P. C. (hageja) esitas 21.02.2023 Tartu Maakohtule M. J. (kostja) vastu hagi, milles

palub mõista kostjalt enda kasuks välja kompromissisumma 6651,32 eurot (põhinõue

5750,05 eurot, enne 13.10.2022 sissenõutavaks muutunud viivis 891,27 eurot, lepingu

sõlmimise

tasu

eurot),

viivise

16.11.2022–21.02.2023

eest

338,10

eurot,

sissenõudekulu 35 eurot ja põhivõlalt viivise 0,06% päevas alates 22.02.2023 kuni

põhinõude täitmiseni, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui

põhinõude ulatuses.

2.

21.04.2023 määrusega jättis kohus hagi käiguta ja anda hagejale 14 päeva määruse

kättetoimetamisest puuduste kõrvaldamiseks – täpsustada hagi aluseks olevaid

asjaolusid, arvestades põhjendava osa p 2.

3. Hageja esindaja sai 21.04.2023 määruse kätte 28.04.2023, seega oli viimane päev

puuduste kõrvaldamiseks 12.05.2023. Hageja ei ole kohtule vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 9 järgi ei võta kohus

hagiavaldust menetlusse, kui hagiavaldusel ei ole pädeva isiku allkirja või kui on rikutud

muid olulisi hagiavalduse vorminõudeid. TsMS § 371 lg 2 p 1 näeb ette, et kohus võib

jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena

toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste

väidete õigsust.

TsMS § 3401 lg 1 sätestab, et kui menetlusosalise esitatud avaldus ei vasta vorminõuetele

või on esitatud muude puudustega, mida saab kõrvaldada, muu hulgas kui tasumata on

riigilõiv, määrab kohus tähtaja puuduse kõrvaldamiseks ja jätab menetlusdokumendi

seniks käiguta. TsMS § 3401 lg 2 näeb ette, et kui kohtu määratud tähtpäevaks puudusi ei

kõrvaldata, jäetakse avaldus menetlusse võtmata ja tagastatakse.

Kohtu ülesanne on tsiviilasja lahendamine õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult

väikeste kuludega, mistõttu on oluline, et kohus ei võtaks menetlusse ebaselgete

asjaolude või vastuoluliste nõuetega hagiavaldusi. TsMS § 363 lg 1 p 2 kohaselt

märgitakse hagiavalduses hagi aluseks olevad faktilised asjaolud (hagi alus). Riigikohus

on selgitanud, et hagi aluse all tuleb mõista neid hageja osundatud asjaolusid, mille

tuvastamisega hageja seob oma materiaalõiguse normile rajatud nõude. Hagi alusena

saab käsitada asjaolu, mis võimaldab nõude piisavat individualiseerimist nõudega seotud

üksikute asjaolude taustal (vt nt Riigikohtu 16.11.2005 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-113-05,

p-d 13, 14). Oma nõude arvestust ja koosseisu peab selgitama hageja (vt nt Riigikohtu

09.04.2014 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-2-14, p-d 13, 14).

Hagiavalduse kohaselt oli hagejal kostja vastu 11.10.2021 väikelaenulepingust tulenev

nõue (5750,05 eurot ja viivis 892,27 eurot). Kuna kostja ei suutnud võlga tasuda, sõlmisid

pooled

13.10.2022

kompromissilepingu/võlatunnistuse,

millega

hageja

loobus

viivisenõudest 1 euro ulatuses ning võimaldas kostjal tasuda kohustuse osamaksega

kokku summas 6641,32 eurot, millele lisandus lepingu sõlmimise tasu 10 eurot. Kostja ei

tasunud maksegraafikus märgitud summasid tähtaegselt, mistõttu luges hageja

kompromissisumma

tervikuna

sissenõutavaks

15.11.2022

osamakse

tähtaja

möödumisest arvates.

Riigikohus on selgitanud, et kui hageja esitab kostja vastu võlatunnistusest tuleneva

nõude, peab kohus esmalt võtma seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse

andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline

tunnistus) või õiguslikult siduv võlatunnistus. Juhul kui tegemist on tehinguga, tuleb

hinnata, kas väidetud võlatunnistus on abstraktne (konstitutiivne) (võlaõigusseaduse

(VÕS) § 30) või kausaalne (deklaratiivne). Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi

hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt

tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset

võlatunnistust. Juhul kui on selge, mis liiki võlatunnistusega on tegemist, tuleb järgmisena

hinnata, kas võlatunnistus kui tehing on kehtiv. Lisaks võlatunnistuse kehtivuse

hindamisele tüüptingimuste kohta käivate sätete alusel tuleb hinnata, kas võlatunnistus

(nii deklaratiivne kui ka konstitutiivne) on vastuolus seadusest tulenevate imperatiivsete

sätetega (vt Riigikohtu 03.06.2021 otsus kohtuasjas nr 2-19-5601, p-d 16, 17).

VÕS 22. peatüki 2. jagu reguleerib tarbijakrediidilepingut ja sellega seotud lepinguid. VÕS

§-st 421 tulenevalt on VÕS 22. peatüki 2. jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv

kokkulepe tühine ning VÕS 22. peatüki 2. jaos sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui sätete

kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastamisega. VÕS § 401 lg 2

järgi võib krediidilepingu esemeks olla ka tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising

või muu abi finantseerimisel. Õiguskirjanduses on selgitatud, et maksetähtpäeva

edasilükkamise vormis antava krediidiga on tegemist mis tahes kokkuleppe puhul, millega

võlausaldaja võimaldab võlgnikul täita viimasel lasuva rahalise kohustuse tasu eest

kokkulepitud

või

tavapärasest

maksetähtajast

hiljem

(Võlaõigusseadus

II. Kommenteeritud väljaanne. P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein (koostajad).

Tallinn 2019, lk 579).

Tüüptingimustel sõlmitud lepingu puhul tuleb arvestada tüüptingimusi reguleerivate VÕS-i

sätetega, mh tüüptingimuste tõlgendamist reguleeriva VÕS §-ga 39 ja tüüptingimuste

tühisust ettenägeva VÕS §-ga 42 (vt nt Riigikohtu 30.10.2013 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-

106-13, p 22). VÕS § 42 lg 3 p 11 kohaselt on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija,

ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega piiratakse ebamõistlikult teise

lepingupoole õigust kasutada tõendeid või pannakse talle tõendamiskohustus, mis

seaduse kohaselt lasub tingimuse kasutajal. Ka Tartu Ringkonnakohus leidis 03.03.2023

otsuses tsiviilasjas nr 2-21-103844, milles oli menetlusosaline ka käesoleva asja hageja,

et kui võlgnik annab võlatunnistuse võlausaldaja ettevalmistatud dokumendi osana, tuleb

kohtul kontrollida, kas võlatunnistus on tüüptingimusena (sh VÕS § 42 lg 3 p 11 järgi)

kehtiv.

Kohtul on kohustus kontrollida omal algatusel tehingu tühisuse aluseid (vt nt Riigikohtu

17.12.2009 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-137-09, p 12). Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt

on kohtul omal algatusel kohustus kontrollida, kas tarbijaga sõlmitud lepingu teatavad

tingimused on ebaõiglased (nt 21.12.2016 otsus kohtuasjas nr C-154/15, 17.05.2018

otsus kohtuasi nr C-147/16). Samuti tuleb kohtul omal algatusel kontrollida kohustusliku

teabe esitamise kohustuse täitmist ning teha järeldused, mis tulenevad siseriikliku õiguse

alusel selle kohustuse rikkumisest (nt 21.04.2016 otsus kohtuasjas nr C-377/14). Kohtul

on ka kohustus omal algatusel kontrollida, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset

kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja toimida vastavalt riigisiseses õiguses selle

kohustuse rikkumise puhuks ettenähtule (nt 05.03.2020 otsus kohtuasjas nr C-679/18).

Tartu Ringkonnakohus asus tsiviilasjas nr 2-22-118076 seisukohale, et kohtul on kohustus

kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel ja

selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet.

21.04.2023 määruses andis kohus hagejale tähtaja tuua välja kõik asjaolud, mille põhjal

kohus saaks hinnata, millega on hagis märgitud kompromisslepingu/võlatunnistuse puhul

tegemist, kas kompromissleping/võlatunnistus kui tehing on kehtiv ning kas see on

kooskõlas seadusest tulenevate imperatiivsete sätetega. Mh tuli tuua välja ka algse

laenulepinguga seonduvad asjaolud ja kompromisslepingus/võlatunnistuses toodud

nõude kujunemine. Hageja ei ole 21.04.2023 käiguta jätmise määruses toodud puudusi

kõrvaldanud. Kuna hageja ei ole piisavalt välja toonud hagi aluseks olevaid asjaolusid,

jääb hageja õiguste rikkumise ulatus ebaselgeks ning võimalik ei ole hinnata hageja

nõude põhjendatust.

Eeltoodut arvestades esinevad TsMS § 371 lg 1 p-s 9 ja lg 2 p-s 1 märgitud alused jätta

hagi menetlusse võtmata. Hagi tuleb jätta menetlusse võtmata ja lugeda TsMS § 372 lg 4

II lause alusel tagastatuks.

5. TsMS § 168 lg 1 alusel tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Tsiviilasja

materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks hüvitatavaid menetluskulusid.

6. TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 alusel on hagejal õigus taotleda tasutud riigilõivu

tagastamist. Tagastamise taotluses tuleb mh ära näidata tagastamise koht (kontoomaniku

nimi ning isiku- või registrikood).

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik