3-22-1996/20 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

22. mail 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1996

Haldusasi

X.

X. kaebus

Lääne-Harju

Vallavalitsuse

sotsiaalosakonna 18.08.2022 otsuse nr 7-13/486

"Sotsiaaltoetuse ja -teenuse maksmisest keeldumine"

tühistamiseks

ja

Lääne-Harju

Vallavalitsuse

kohustamiseks maksta kaebajale sotsiaaltoetus välja

summas

1350

eurot

ning

kaebajale

tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: X. X.

Vastustaja: Lääne-Harju vald

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.06.2023.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X. X. esitas 03.08.2022 Lääne-Harju vallale taotluse sotsiaaltoetuse saamiseks paludes

määrata toetus summas 1350 eurot, et taotleja saaks soetada kuivatiga pesumasina ja

konditsioneeri.

Lääne-Harju Vallavalitsuse sotsiaalosakonna 18.08.2022 otsusega nr 7-13/486 "Sotsiaaltoetuse

ja -teenuse maksmisest keeldumine“ otsustas Lääne-Harju vald jätta X. X.i 03.08.2022 taotluse

rahuldamata.

2. X. X. esitas 20.09.2022 (koos 25.10.2022, 08.11.2022 ja 17.11.2022 täpsustustega) Tallinna

Halduskohtule kaebuse Lääne-Harju Vallavalitsuse sotsiaalosakonna 18.08.2022 otsuse nr 7-

13/486 "Sotsiaaltoetuse ja -teenuse maksmisest keeldumine" tühistamiseks ja Lääne-Harju

Vallavalitsuse kohustamiseks maksta kaebajale sotsiaaltoetus välja summas 1350 eurot ning

kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot.

3. 23.11.2023 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 15.03.2023 määrusega määras

kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja palub kaebuse rahuldada alljärgnevatel põhjustel.

4.1. Kaebaja leiab esiteks, et vaidlustatud Lääne- Harju Vallavalitsuse 18.08.2022 otsus nr 7-

13/486 "Sotsiaaltoetuse ja -teenuse maksmisest keeldumine" on õigusvastane, kuna see lähtub

üksnes valla määrusest ega arvesta seaduste, põhiseaduse ega Euroopa Parlamendi otsusega.

Valla määruses sätestatud toimetulekutoetuse piirmäär 300 eurot kalendriaastas on subjektiivne

ja ebamõistlikult madal ning vastuolus põhiseaduse (PS) § 12. Näiteks suurema leibkonna

liikmete arvuga toimetulekutoetust saava leibkonna iga liige saab vähem toetust võrreldes

väiksema leibkonnaga. Toetuse määr 300 eurot aastas on ebademokraatlik ja diskrimineeriv ka

asjaolu tõttu, et arvatavasti osad Eesti kohalikud omavalitsused on sätestanud kõrgema toetuse

määra.

Lähtudes võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) § 1 lg 1 toetuse määr ainult 300 eurot aastas ei

taga isikute kaitset diskrimineerimise eest nende vanuse tõttu. VõrdKS § 3 lg 4 järgi on kaudne

diskrimineerimine, toetuse määraga 300 eurot aastas, isikute jätmine vanuse alusel teistega

võrreldes ebasoodsamasse olukorda. Seoses vanusega on osade isikute sissetulekud erinevad,

nt osa pensionäride pensionid on madalamad enamuse mitte pensionieas olevate isikute

sissetulekutest, kuid toetus 300 eurot aastas ei vähenda ebavõrdsust nende vahel.

Kaebaja leiab, et toetuse määr 300 eurot aastas ei ole kooskõlas ka sotsiaalseadustiku üldosa

seaduse (SÜS) § 2 lg 2 sätestatud eesmärgiga, mille kohaselt sotsiaalkaitse eesmärkideks on

suurendada inimese iseseisvat toimetulekut ja luua võrdseid võimalusi.

Kaebaja viitab ka üle-euroopaliselt kasutusele võetud ilmajäetuse mõistele ning märgib, et

kaebaja ei saa endale lubada nimetatud klassifikatsiooni järgi järgmisi asju: ettenägematud

kulutused; nädalane puhkus kodust eemal; auto, kulunud või kahjustatud mööbli

väljavahetamist; kulunud riiete asendamist uutega; regulaarselt mõnes tasulises vaba aja

tegevuses osalemist. Seega on kaebaja ilmajäetuses.

Kaebaja jääb sellele seisukohale ka kaebuse täienduses märkides, et kaebajale on jäänud

loomata võrdsed võimalused võrreldes teiste EL inimestega.

PS § 3 järgi on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õigussüsteemi

lahutamatu osa.

Vastustaja oleks pidanud vaidlustatud otsuse tegemisel arvestama Euroopa Parlamendi 2010

aasta otsusega, mille kohaselt minimaalne sissetulek peab olema vähemalt 60%

mediaanpalgast. Mediaanpalk 2022 aasta II kvartalis oli 1400 eurot, mille järgi minimaalne

sissetulek peab olema vähemalt 840 eurot aga kaebaja sissetulek on pension 389,84 eurot,

vastustaja oleks saanud kaebajale maksta sotsiaaltoetust 450,16 eurot nii augusti kuu eest kui

ka tagasiulatuvalt juuli ja juuni kuu eest (kaebaja viitab, et näiteks elatist on võimalik

tagasiulatuvalt maksta) kogusummas 1350 eurot ümardatult, mille eest oleks kaebaja saanud

osta õhk-konditsioneeri (9000TBU, 449 eurot) ja pesumasin-kuivati (Electrolux, energiaklass

B, 649 eurot) ja tarvikud ning tasuda transpordikulud ja paigaldamise kulud.

Hoolekandekomisjoni ettepanek kaebajale osta kasutatud pesumasin on subjektiivne ja

diskrimineeriv, see eirab kaebaja vajadust ja piirab kaebaja tahet meelevaldselt ja ebasoodsalt,

sest näiteks kaua igapäevaselt kasutatud pesumasina eluiga ei ole kuigi pikk. Sellel ettepanekul

ei ole ka seaduslikku alust nagu ka väitel õhk-konditsioneeri ja pesumasin-kuivati ostu kohta.

Vastustaja ei oleks tohtinud lähtuda üksnes hoolekandekomisjoni seisukohast. Vastustaja oleks

pidanud arvestama kaebaja tahet lähtudes sotsiaalhoolekandeseaduse (SHS) § 12 lg 1 ja

juhinduma SHS § 3 märgitud sotsiaalhoolekande põhimõttest: sotsiaalhoolekandelise abi

andmisel lähtutakse esmajärjekorras isiku vajadusest ning SÜS § 2 lg 2. Kaebaja jääb oma tahte

juurde osta pesumasin-kuivati seoses kaebaja vanuse ja õlaluumurruga, millest kaebaja

vastutajale teatas oma 20.07.2022 taotluses ja mille tõttu kaebaja peab kasutama Keila

pesumaja teenuseid ja mis on ajakulukam ja kallim kui oma korteris pesu pesta.

4.2. Kuigi kaebaja oma taotluses põhjendas ka õhk-konditsioneeri ostmise hädavajalikkust

kaebaja elu ja tervise tagamiseks, siis vastustaja jättes taotluse rahuldamata jättis täitmata oma

kohustuse tagada kaebajale elu ja tervise kaitse, mis on vastuolus PS § 14. Sellest tulenevalt jäi

kaebaja perioodil 03.08.2022-29.08.2022 tervist kahjustavasse ja elu ohustavasse

väljapääsmatusse olukorda. Nimelt oli kaebaja korteri temperatuur päeval 28 kraadi toas ja 29

kraadi köögis ja öösel paar kraadi jahedam. Kaebajal on lõunapoolne ühetoaline korter. Selline

olukord põhjustas sagedast higistamist ja algavat ärevushäiret, mida kaebajal õnnestus ületada

oma näo ja käte jahutamisega külma veega ja mõtte mujale juhtimisega televiisori vaatamise

kaudu. Kaebaja jõi palju vett. Lisaks võib nii pika aja vältel kõrge temperatuuriga ruumis

viibimine põhjustada kuumarabandust. Sellises olukorras kuumarabanduse teke on üldiselt

teadaolev

asjaolu,

mis

vabastab

kaebaja

tõendamiskohustusest.

Täpsemat

teavet

kuumarabanduse kohta saab terviseportaalist inimene.ee, kus on märgitud, et pikaajaline

kuumus võib kahjusada ka erinevaid organeid.

Kui vastustaja ei oleks viivitanud otsuse tegemisega ega keeldunud toetuse maksmisest, siis

oleks kaebaja saanud õhk-konditsioneeri osta juba 4. või 5. augustil, mis korteri jahutamisel

oleks ära hoidnud eelpool nimetatud kannatused ja ohu tervisele ja elule, sest 68-aastasel

kaebajal võivad juba olla ealised muutused südametalituses ja suhteline südamepuudulikkus

ning peaaju ja südame veresoonte mingil määral lubjastumine, mis kõik on riskifaktorid saada

infarkt või insult, mistõttu tuleb arvesse võtta kaebaja vanust kui asjast tähtsust omavat asjaolu.

Seda kinnitab ka üldtuntud asjaolu, et koroonaviirusesse või grippi nakatumise korral on

kõrgeim oht haigestuda inimestel, kes on vanemad kui 60 aastat. Sellest tulenevalt on sellises

vanuses inimeste tervisele ja elule ohtlik ka kõrge temperatuuriga ruumis olemine pika aja

vältel.

Vastustaja, kelle kohustus on õiguste tagamine PS § 14 järgi, rikkus hooletuse ja

diskrimineerimise tõttu kaebaja õigust tervise kaitsele, millega seoses kaebajal on õigus nõuda

VõrdKS § 24 lg 2 alusel, et talle makstakse rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju, moraalse

kahju, hüvitist.

4.3. Asjaolu, et vald ei ole valinud kaebaja elukohta ei oma tähtsust. Kaebaja selgitab veel, et

tema tervist on kahjustatud (ei ole tekitatud tervisekahju -kaebaja leiab, et need on erinevad

mõisted). Kuumas ruumis pidevalt viibimisel tervise kahjustumine on üldteada olev asjaolu,

mida kaebaja ei pea tõendama. Õiguskirjanduses loetakse tervisekahjustuseks mistahes hälbe

tekitamist organismi normaalse ja tavapärase seisundiga võrreldes.

4.4. Mittevaralise kahju hüvitamise nõudega seoses selgitab kaebaja, et vastustaja oma otsusega

toetust mitte maksta rikkus kaebaja õiguspäraseid ootusi: sotsiaaltoetuste saamisele,

avalikkusele pakutavate kodumasinate kättesaadavusele, kaebaja põhiõigustele – elule ja

tervise kaitse tagamisele.

4.5. Vastustaja süüline tegevus seisneb tema põhiseadusliku kohustuse (PS § 14) rikkumises,

millega vastustaja rikkus kaebaja põhiõigusi elule ja tervise kaitsele (PS § 16, § 28) ning

hooletusega põhjustati kaebajale moraalset kahju, mille hüvitamisele kaebajal on põhiseaduslik

õigus (PS § 25). Vastustaja vastuolus SÜS § 2 lg 2 jättis loomata võrdsed võimalused kaebajale

pesu pesemiseks pesumasin-kuivatiga ja korteri jahutamiseks konditsioneeriga. Vastustaja pidi

teadma, et Eestis algas kuumalaine juba 26.06.2022 (temperatuur 30 kraadi).

Vastustaja põhjustas kaebajale hingelisi kannatusi: pidev palavustunne, higistamine, kerge

nõrkus, halb enesetunne, mure oma tervise ja elu pärast, alandustunne. Samuti märkimisväärsed

elukondlikud ebamugavused: eluruumi kõrge temperatuur, pesupesemise võimaluse

puudumine pesumasin-kuivatiga, mille tõttu pidi kaebaja kasutama pesumaja teenust, milleks

ta

pidi

sõitma

oma

elukohast

Kloogalt

Keilasse

(sotsiaalosakonnalt

taotletud

sotsiaaltranspordiga (autoga) seoses kaebaja õlaluumurruga).

Kuna vastustaja kohustuste rikkumine on tõendatud, on tõendatud ka põhjuslik seos kohustuste

rikkumise ja rikkumisega tekitatud moraalse kahju vahel.

Lisaks on kaebajal moraalse kahu hüvitamise nõude esitamisel ka preventiivne huvi, et

vastustaja ei käituks tulevikus õigusvastaselt ega tekitaks moraalset kahju kaebajale.

4.6. Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohtadega, mis on esitatud vastuseks kaebusele. Kaebaja

leiab, et seisukoht on põhjendamata. Kaebaja jääb oma kaebuse ja seisukohtade juurde.

Vastustaja väide, et pesumasin-kuivati ja õhukonditsioneeri ostmine ei kvalifitseeru

esmatarbeesemete soetamisena ei ole asjakohased ja on vastuolus SÜS § 2 lg 2 ja SHS § 3

sätestatud sotsiaalkaitse põhimõttega: sotsiaalhoolekandelise abi andmisel lähtutakse

esmajärjekorras isiku vajadustest. Seaduses ei ole viidatud esmatarbeesemete soetamisele.

Pesumasin-kuivati ja õhkkonditsioneer ei ole luksuskaubad vaid need kodumasinad on

vajalikud tarbekaubad kaebajale, mille ostuks toetuse andmises ei ole midagi ebaseaduslikku.

Vähekindlustatud pensionäridel uute kodumasinate ost ei ole keelatud.

Kohatu on vastustaja väide, et kaebajal ei olnud esitada kulutuste tegemist tõendavaid

dokumente, kuna üldteada on, et madala pensioniga ei ole võimalik kodumasinaid osta.

Kaebaja ei nõustu vastustaja väitega, et kaebajal puudus õiguspärane ootus toetuse saamiseks.

Kaebaja leiab, et Anneli Sert ei olnud otsust tehes erapooletu, kuna on nii hoolekandekomisjoni

esimees kui ka sotsiaalosakonna juhataja.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja on seisukohal, et X. X.i kaebus Lääne-Harju Vallavalitsuse sotsiaalosakonna

18.08.2022 otsuse nr 7-13/486 "Sotsiaaltoetuse ja -teenuse maksmisest keeldumine"

tühistamiseks ja Lääne-Harju Vallavalitsuse kohustamiseks maksta kaebajale sotsiaaltoetus

välja summas 1350 eurot ning kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas

5000 eurot on alusetu ning tuleb jätta rahuldamata.

5.1. Sotsiaaltoetuste maksmist Lääne-Harju vallas reguleerib Lääne-Harju Vallavolikogu

24.11.2020 määrus nr 16 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord Lääne-Harju vallas“.

Määruse § 4 lõige 4 sätestab, et perekonna sissetulekust sõltuva toetuse taotlemiseks tekib

õigus, kui perekonna sissetulek on pärast sotsiaalhoolekande seaduse § 133 lõigetes 5 ja 6

sätestatud tingimustel arvestatud eluasemekulude mahaarvamist väiksem kui kahekordne

toimetulekupiir.

Sotsiaalhoolekande seaduse § 131 lõige 3 alusel on riigieelarvega 2022 aastaks kehtestatud

toimetulekupiir 200 eurot kalendrikuus üksi elavale isikule või perekonna esimesele liikmele.

Lääne-Harju Vallavolikogu 24.11.2020 määruse nr 16 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise

kord Lääne-Harju vallas“ § 25 punkti 1 kohaselt makstakse toetust raske majandusliku olukorra

puhul isikule, kes ise või kelle perekond on sattunud toimetulekuraskustesse sotsiaalsete riskide

(töötus, haigus, töövõimetus, vanadus, toitja kaotus, laste kasvatamine, kuriteoohvriks

langemine, õnnetusjuhtum, erivajadus), elatusvahendite kaotuse või planeerimatu väljamineku

tõttu.

Lääne-Harju Vallavolikogu 22.12.2020 otsuse nr 89 „Sotsiaaltoetuste piirmäärad“ punkt 2

alapunkti 2.10 kohaselt on toetuse suurus raske majandusliku olukorra puhul kuni 300 eurot

leibkonna kohta aastas. Otsuse punkt 5 sätestab, et punktis 2 nimetatud toetuste kohta ei tehta

väljamakset enne, kui kuludokumentide kogusumma on vähemalt 5 eurot.

Sama otsuse punkt 4 kohaselt võib piirmäärasid mõjuval põhjusel erandkorras ületada

arvestades valla eelarveliste vahendite olemasolu ja vallavalitsuse hoolekandekomisjoni

ettepanekut.

Kaebaja on üksi elav pensionär, kelle igakuine sissetulek pensioni näol on 389,84 eurot.

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja kvalifitseerub vajadusel ja põhjendatud juhtudel

toimetulekutoetuse

saajaks

vastavalt

Lääne-Harju

Vallavolikogu

poolt

kehtestatud

tingimustele.

Kaebaja esitas Lääne-Harju Vallavalitsusele 03.08.2022 taotluse nr 7-1/816 sotsiaaltoetuse

määramiseks, et osta pesumasin-kuivati ja konditsioneer. Oma taotlust põhjendas kaebaja enda

kõrge vanuse ning sellega, et pesupesemine ning märjast pesust vee välja väänamine vajab

suhteliselt tugevat füüsilist pingutust. Samuti asjaoluga, et kuna ta elab ühetoalises

päikesepoolses korteris, mille temperatuur suvel on ca 29-30 kraadi, siis arvestades tema vanust

ning tema enda hinnangul võimalikke terviseriske, soovib ta korteri jahutamiseks kasutada

konditsioneeri. Ühtlasi soovib ta konditsioneeriga korterit vihmastel perioodidel niiskust

eemaldada.

Lääne-Harju Vallavalitsuse sotsiaalosakonna 18.08.2022 otsusega nr 7-13/486 kaebaja taotlust

ei rahuldatud ning keelduti sotsiaaltoetuse maksmisest. Otsuse kohaselt on kaebaja 2022 aastal

saanud raske majandusliku olukorra tõttu toetust kahel korral, 09.05.2022 summas 75 eurot ja

25.07.2022 summas 60 eurot. Seega oli kaebajal otsuse koostamise ajal, 18.08.2022 nö

kasutamata jääki 2022 kalendriaasta kohta summas 165 eurot.

15.08.2022 kogunes Lääne-Harju Vallavalitsuse hoolekandekomisjoni koosolek, mille

protokolli nr 2-8.2/11 kohaselt otsustati mitte määrata taotletud sotsiaaltoetust, kuivõrd kuivati

ja õhukonditsioneeri ostmine ei kvalifitseeru esmatarbeesemete soetamisena.

Küll aga märgiti ära, et korraliku kasutatud pesumasina ostu on võimalik kompenseerida

kuludokumentide alusel, kuivõrd kaebajal on võimalik taotleda sotsiaaltoetust 2022 aastal veel

summas 165 eurot ning sellise summa eest on võimalik osta kasutatud, kuid korralik pesumasin.

Kaebaja otsusega ei nõustunud.

Kaebaja väitel on vastustaja otsus õigusvastane, kuna otsuse tegemisel on lähtutud Lääne-Harju

Vallavolikogu määrustest, mitte seadustest. Samuti on toetuse suurus 300 eurot aastas kaebaja

hinnangul põhiseadusega vastuolus ning diskrimineeriv.

Vastustaja

selgitab,

et

Lääne-Harju

Vallavolikogu

24.11.2020

määrus

nr

„Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord Lääne-Harju vallas“ on kehtestatud kohaliku

omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lõike 1 punkti 5 ja sotsiaalhoolekande seaduse § 14 alusel.

Samuti on Lääne-Harju Vallavolikogu 22.12.2020 otsus nr 89 „Sotsiaaltoetuste piirmäärad“

kehtestatud muuhulgas sotsiaalhoolekande seaduse alusel.

Sotsiaaltoetuste piirmäärade osas märgib vastustaja, et toetus raske majandusliku olukorra

puhul Lääne-Harju vallas on eelpool nimetatud vallavolikogu otsusega kehtestatud summas

kuni 300 eurot aastas ning Vallavalitsuse sotsiaalosakond seda ilma hoolekandekomisjoni

põhjendatud ettepanekuta oma äranägemise järgi muuta ei saa.

Kaebaja väited, et toetuse suurus on ebademokraatlik ja diskrimineeriv ka asjaolu tõttu, et

arvatavasti on osade Eesti linnade ja valdade volikogud kehtestanud kõrgema toetuse määra, ei

oma antud vaidluses puutumust ning on vastustaja hinnangul otsitud põhjendus ning püüd näha

diskrimineerimist seal, kus seda ei ole. Vastustaja selgitab, et iga kohaliku omavalitsuse üksus

võib maksta sotsiaaltoetusi kohaliku omavalituse üksuse eelarvest ja teha seda kohaliku

omavalitsuse üksuse kehtestatud tingimustel ja korras, mistõttu on täiesti tavapärane, et

makstavad summad võivadki omavalitsuste lõikes erineda.

Väär on ka kaebaja tõlgendus, mille kohaselt oli vallavalitsusel võimalus maksta talle toetust

raske majandusliku olukorra tõttu tagasiulatuvalt summas 450,16 eurot nii juuni-, juuli- kui ka

augustikuu eest, kokku summas ca 1350 eurot, et kaebaja saaks koheselt osta soovitud

kodumasinad.

Vastustaja vaidleb kaebaja väidetele vastu ja märgib, et sotsiaaltoetust summas 1350 eurot

tagasiulatuvalt kaebuses viidatud kuude eest ei ole olnud ega ole võimalik ühelgi juhul välja

maksta, kuivõrd piirmäär aastas on 300 eurot.

Sotsiaaltoetuse taotluse rahuldamata jätmist ei saa käsitleda ebavõrdse kohtlemise ega

diskrimineerimisena, kuivõrd Vallavalitus järgib õigusakte ja toetusi on võimalik määrata

vastavalt õigusaktides sätestatud piirmääradele. Tõsi, Lääne-Harju Vallavolikogu 22.12.2020

otsuse nr 89 „Sotsiaaltoetuste piirmäärad“ punkt 4 kohaselt võib piirmäärasid mõjuval põhjusel

erandkorras ületada arvestades valla eelarveliste vahendite olemasolu ja vallavalitsuse

hoolekandekomisjoni ettepanekut, kuid antud juhul hoolekandekomisjon piirmäära ületamist ei

toetanud, kuivõrd tegemist ei olnud vältimatu sotsiaaltoetuse vajadusega esmatarbeesemete

soetamiseks.

Vastustaja selgitab, et hoolekandekomisjon võib küll teha põhjendatud juhtudel erandi, kuid

kuna nimetatud kodumasinate puhul on tegemist eelkõige mugavust pakkuvate/suurendavate

kodumasinatega, samuti ei olnud kaebajal esitada ka kulutuste tegemist tõendavaid dokumente,

siis ei olnud komisjoni hinnangul tegemist vältimatute avalikku rahakasutust õigustavate

kulutustega. Küll aga pakuti kaebajale võimalust toetada teda kasutatud, kuid korraliku

töökorras kodumasina (pesumasin) ostul, millest kaebaja aga keeldus. Vastustaja rõhutab ka, et

kaebajal ei saanud sotsiaaltoetuse määramise osas olla õigustatud ootust, nagu kaebuses

viidatud on.

Vastustaja lisab, et Lääne-Harju Vallavalitsuse sotsiaalosakonna ülesandeks on alati vastavalt

võimalusele abivajajatele toetust pakkuda ning kui rahalistele otsustustele seavad õigusaktid

omad piirid, siis proovitakse alati leida alternatiivseid lahendusi, nagu ka eelpool toodud

pakkumine, mis aga kaebajat ei rahuldanud.

Muuhulgas märgib vastustaja, et kaebaja kvalifitseerub ka üksi elavaks pensionäriks, kellele

laieneb sotsiaalhoolekande seaduse § 1391 lõige 1, mille kohaselt üksi elava pensionäri toetus

(edaspidi pensionäritoetus) on Eestis üksi elavale vanaduspensioniealisele isikule tema

majandusliku iseseisvuse parandamiseks ja vaesuse vähendamiseks üks kord kalendriaastas

makstav toetus. Toetuse suuruseks on 200 eurot aastas.

Seega maksab riik üksi elavale pensionärile ühekordset toetust ning ka selle summaga oleks

saanud ja saab kaebaja vastustaja hinnangul iga-aastaselt enda eelarves arvestada, et teha enda

jaoks vajalikud kulutused või tekitada võimalus nende kulutuste kandmiseks.

Ülaltoodut arvestades on kaebaja väide, mille kohaselt on otsus põhiseaduse vastane ning

diskrimineeriv, alusetu ning Lääne-Harju Vallavalitsuse sotsiaalosakond on oma otsuse,

millega jättis kaebaja taotluse rahuldamata, tegemisel lähtunud asjakohastest õigusaktidest ning

oma volitustest.

5.2. Ka mittevaralise kahju hüvitamise nõue summas 5000 eurot on vastustaja hinnangul

põhjendamatu, kuna mittevaralist kahju kaebajale tekkinud ei ole.

Kaebaja poolt esitatud sotsiaaltoetuse taotluse rahuldamata jätmisega ei ole vastustaja

põhjustanud kaebajale mittevaralist kahju, samuti ei saa siinkohal rääkida süüliselt põhjustatud

kahjust ega tervisekahju tekitamisest.

Vastustaja nõustub kohtu 28.10.2022 määruses tooduga selles, et kaebajal on vale arusaam

sellest, mis on tervisekahju. Tervisekahju saab olla isikule tekitatud juhul, kui isikul tekib

konkreetne tervisekahjustus (näiteks kui kaebaja oleks saanud konkreetse terviserikke või

kehavigastuse ja see seda kinnitavad terviseandmed). Viide sellele, et kaebaja pidi viibima oma

korteris, kus temperatuur oli 28-29 kraadi ja millega väidetavalt seati ohtu kaebaja elu ja tervis

ei näita tervisekahju tekkimist.

Vastustaja lisab, et ta ei saa kuidagi kanda vastutust temperatuuri tõusu eest suvel kaebaja

korteris, kuna päikesepoolne korter ongi suvel palav ning kõrgem temperatuur on sõltuvalt

ilmast tavapärane. Seega puudub siinkohal vastustajapoolne süüline käitumine ning põhjuslik

seos väidetava tervisekahju tekitamises, mida peaks hüvitama.

Vastustaja lisab, et on korduvalt pakkunud kaebajale võimalust ka kohtumiseks, et selgitada

sotsiaaltoetuste määramise korda ning jõuda võimalusel pooli rahuldavale kompromissile või

läbirääkimiste käigus välja selgitada võimalikud edasised toetusmeetmete vajadused, kuid

kaebaja on sellest kategooriliselt keeldunud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud otsuses märgitut, asjakohaseid õigusnorme,

poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses

seoses, on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole käesoleval juhul suutnud kohut veenda ega

tõendada, et vaidlustatud otsus rikuks kaebaja õigusi ja oleks vastuolus seadusega või mõne

muu õigusaktiga ning kuuluks tühistamisele. Kuivõrd vaidlustatud otsus on õiguspärane, siis

on põhjendamatu ka kaebaja kohustamiskaebus.

Kuivõrd vastustaja on teinud kaebaja taotluse suhtes õiguspärase otsuse, siis on põhjendamatu

ka kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue.

Kohus analüüsib alljärgnevalt esmalt vaidlustatud otsuse õiguspärasust (I) ja seejärel lahendab

kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude (II).

I

7. Kohtule on esitatud kaebaja sotsiaaltoetuse taotluse haldusmenetluse materjalid, kust nähtub,

et 02.08.2022 esitas kaebaja Lääne-Harju Vallavalitsusele taotluse, mis registreeriti 03.08.2022

nr 7-1/816 ja milles kaebaja palus määrata toetus pesumasin-kuivati ja konditsioneeri

ostmiseks ning mille suhtes tegi Lääne-Harju Vallavalitsus 18.08.2022 keelduva otsuse nr 7-

13/486 (dtl 6-10). Lisaks on kohtule esitatud Lääne-Harju Vallavalitsuse hoolekandekomisjoni

15.08.2022 koosoleku protokoll, kus kaebaja taotlust arutati (dtl 86-87).

8. Esmalt leidis kaebaja, et vastustaja on otsuse tegemisel õigusvastaselt lähtunud üksnes

Lääne-Harju Vallavolikogu 24.11.2020 määrusest nr 16 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise

kord Lääne-Harju vallas“ ning on jätnud õigusvastaselt arvestamata sotsiaalseadustiku üldosa

seaduse (SÜS) § 2 lg 2, võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) § 3 lg 4, põhiseaduse (PS) § 3

ning § 12, sotsiaalhoolekandeseaduse (SHS) § 12 lg 1. Samuti oleks vastusaja pidanud kaebaja

arvates juhinduma SHS § 3 märgitud sotsiaalhoolekande põhimõttest: sotsiaalhoolekandelise

abi andmisel lähtutakse esmajärjekorras isiku vajadusest.

Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et vastustaja ei ole kaebaja poolt viidatud sätete vastu

eksinud ning otsus on tehtud korrektsel õiguslikul alusel.

Vaidlust ei ole selles, et Lääne-Harju Vallavolikogu 24.11.2020 määrus nr 16

„Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord Lääne-Harju vallas“ (määrus nr 16) on kehtestatud

kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 22 lõike 1 punkti 5 alusel, mis sätestab,

et volikogu ainupädevusse kuulub toetuste andmise ja valla või linna eelarvest finantseeritavate

teenuste osutamise korra kehtestamine ja SHS § 14 alusel, mille kohaselt kohaliku omavalitsuse

üksus kehtestab sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, mis peab sisaldama vähemalt

sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldust ja rahastamist ning nende taotlemise tingimusi ja korda

(lg 1) ning kohaliku omavalitsuse üksus võib korraldada sotsiaalteenuseid ja maksta täiendavaid

sotsiaaltoetusi kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest kohaliku omavalitsuse üksuse

kehtestatud tingimustel ja korras (lg 2). Samuti on Lääne-Harju Vallavolikogu 22.12.2020 otsus

nr 89 „Sotsiaaltoetuste piirmäärad“ (määrus nr 89) kehtestatud muuhulgas SHS § 14 lg 2 alusel.

Kohus selgitab kaebajale, et kohalikul omavalitsusele on antud pädevus ja õigus otsustada

kohaliku elu küsimusi, milleks on ka sotsiaalhoolekandeliste teenuste osutamine, seaduste

alusel iseseisvalt (vt ka PS § 154 esimene lause). Küll aga tuleb kohalikul omavalitsusel

vastavate regulatsioonide kehtestamisel arvestada seadustes sätestatuga.

9. Kohus leiab, et vastustaja ei ole käesoleval juhul vaidlustatud otsuse tegemisel eksinud ühegi

kaebaja poolt nimetatud normi suhtes.

9.1. Kaebaja peamiseks etteheiteks oli see, et vastustaja kehtestatud regulatsioon ning selle

alusel tehtud otsus on diskrimineeriv ja ei ole kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega

kuivõrd jätab vanuse tõttu osad isikud kaitseta. Kohus kaebaja seisukohaga nõustuda ei saa.

Esiteks viitas kaebaja, et piirmäär 300 eurot aastas ei taga isikute kaitset ja võrdset kohtlemist,

kuna osad vallad arvatavasti maksavad rohkem toetust ning teiseks, et madala pensioniga

isikutele üksnes 300 euro maksmine ei vähenda ebavõrdsust.

Kohus nõustub siinkohal vastustajaga ja leiab, et kaebaja väited, et toetuse suurus on

ebademokraatlik ja diskrimineeriv ka asjaolu tõttu, et arvatavasti on osade Eesti linnade ja

valdade volikogud kehtestanud kõrgema toetuse määra, ei oma antud vaidluses puutumust ning

on otsitud põhjendus. Seadus ei keela kohalikel omavalitsuselt kehtestada erinevaid toetuste

määrasid arvestades valla eelarvega. See ei tähenda aga seda, et rikutud oleks võrdse kohtlemise

põhimõtet või kedagi diskrimineeritakse. Ebavõrdse kohtlemisega on tegemist siis kui

võrreldavaid gruppe (ehk antud juhul siis ühesuguse madala sissetulekuga isikuid) koheldaks

määruse nr 16 alusel põhjendamatult ebavõrdselt. Sellist olukorda kohtule nimetatud määrusest

nr 16 ei nähtu.

Kaebaja tõi siinkohal veel näite, et suurema perekonnaliikmetega leibkonnaga isikud saavad

võrreldes kaebajaga veelgi vähem toetust isiku kohta, kuivõrd toetus on leibkonnapõhine.

Vastav väide võib olla põhimõtteliselt õige, kuid see ei puuduta kuidagi kaebaja subjektiivseid

õigusi ega käesolevat vaidlust, kuivõrd kaebaja elab üksi ja kaebajal on õigus taotleda

täiendavat toetust kuni 300 eurot kalendriaastas ja selle üle vaidlus poolte vahel puudub. Lisaks

eeltoodule on igal isikul (ka kaebajal) on õigus valida vabalt oma elukohta.

Sotsiaalkaitse süsteemi eesmärk ei ole tagada kõigi ühiskonnaliikmete majanduslik võrdsus.

Esmane vastutus oma toimetuleku eest lasub isikul endal. Vastava põhimõtte sätestab SÜS § 5

lg 1, mille kohaselt on isikul esmane vastutus teda ohustavate sotsiaalsete riskidega

toimetulekul.

9.2. Kaebaja viited võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) rikkumisele ei ole samuti asjakohased.

VõrdKS § 1 lg 1 sätestab, et seaduse eesmärk on tagada isikute kaitse diskrimineerimise eest

rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude

või seksuaalse sättumuse alusel.

Kaebaja leiab, et teda on diskrimineeritud vanuse alusel. Vanuse alusel diskrimineerimisest

saaks rääkida antud juhul kui teatud vanusegrupile (näiteks pensionäridele) oleks kohalik

omavalitsus lähtudes nende vanusest sätestanud halvemad tingimused sotsiaaltoetuse

saamiseks kui mõnele teisele vanusegrupile. Käesoleval juhul sellise olukorraga ilmselgelt

tegemist ei ole. Määruses nr 16 ja määruses nr 89 ei ole sätestatud erinevatele vanusegruppidele

erinevaid tingimusi seoses kaebaja poolt taotletud toetusega.

Määruse nr 16 § 25 p 1 sätestab, et toetust raske majandusliku olukorra puhul makstakse isikule,

kes ise või kelle perekond on sattunud toimetulekuraskustesse sotsiaalsete riskide (töötus,

haigus, töövõimetus, vanadus, toitja kaotus, laste kasvatamine, kuriteoohvriks langemine,

õnnetusjuhtum, erivajadus), elatusvahendite kaotuse või planeerimatu väljamineku tõttu.

Määruse nr 89 p 2.10 kohaselt on toetus raske majandusliku olukorra puhul - kuni 300 eurot

leibkonna kohta aastas. Seega on kõigile isikutele sätestatud ühesugused tingimused ning

ebavõrdset kohtlemist vanuse alusel ei toimu.

9. 3. Veel leidis kaebaja, et vastustaja oleks pidanud vaidlustatud otsuse tegemisel arvestama

Euroopa Parlamendi 2010 aasta otsusega, mille kohaselt minimaalne sissetulek peab olema

vähemalt 60% mediaanpalgast. Kaebaja on välja toonud, et mediaanpalk 2022 aasta II kvartalis

oli 1400 eurot, mille järgi minimaalne sissetulek peab olema vähemalt 840 eurot aga kaebaja

sissetulek on pension 389,84 eurot. Sellest järeldab kaebaja, et vastustaja oleks saanud

kaebajale maksta sotsiaaltoetust 450,16 eurot nii augusti kuu eest kui ka tagasiulatuvalt juuli ja

juuni kuu eest kogusummas 1350 eurot ümardatult, mille eest oleks kaebaja saanud osta õhk-

konditsioneeri (9000TBU, 449 eurot) ja pesumasin-kuivati (Electrolux, energiaklass B, 649

eurot) ja tarvikud ning tasuda transpordikulud ja paigaldamise kulud.

Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja tõlgendus, mille kohaselt oli vallavalitsusel

võimalus maksta talle toetust raske majandusliku olukorra tõttu tagasiulatuvalt summas 450,16

eurot nii juuni-, juuli- kui ka augustikuu eest, kokku summas ca 1350 eurot, et kaebaja saaks

koheselt osta soovitud kodumasinad, on ekslik. Vastustajal tuli lähtuda kehtivatest

õigusaktidest ning vastustaja on seda ka õiguspäraselt teinud. Kaebaja ei ole küll täpsustanud,

millisele Euroopa Parlamendi 2010 aasta otsusele ta viitab, kuid kohus eeldab, et kaebaja on

lähtunud raportist: „Miinimumsissetuleku roll vaesuse vastu võitlemisel ja kaasava ühiskonna

edendamisel Euroopas“ 2010/2039(INI). Viidatud raporti p 15 on Euroopa Parlament

avaldanud seisukohta, et piisava miinimumsissetuleku tagamise kavades tuleb kehtestada

miinimumsissetulekuks summa, mis moodustab vähemalt 60 % asjaomase riigi keskmisest

sissetulekust. Euroopa Liidu õigus on küll osaks Eesti õigussüsteemist, kuid viidatud Euroopa

Parlamendi 2010 aasta otsuse alusel ei olnud vastustajal võimalik kaebajale toetust maksta

kaebaja poolt soovitud viisil, kuna raport ei ole otsekohalduv. Nimetatud raportis on välja

toodud suunad ja põhimõtted, mille poole EL ja liikmesriigid oma õigussüsteemide loomisel

peavad püüdlema. Seda põhimõtet on täpsustatud käesolevaks ajaks näiteks Euroopa

Parlamendi ja Nõukogu direktiivis piisava miinimumpalga kohta Euroopa Liidus (EL)

2022/2041. Ka nimetatud direktiiv ei ole otsekohaldatav ning liikmesriikidel tuleb direktiiv üle

võtta hiljemalt 15.11.2024. Lisaks ei saa vastavast Euroopa Parlamendi otsusest ega ka

direktiivist kaebajale subjektiivset õigust just kaebaja poolt taotletud sotsiaaltoetusele kaebaja

poolt märgitud summas, kuna direktiivi kohaldatakse liidu töötajate suhtes ning see ei reguleeri

sotsiaaltoetuste määrasid, lisaks ei olnud direktiivi ülevõtmise tähtaeg saabunud vaidlusaluse

otsuse tegemise ajal ega ka käesoleva otsuse tegemise ajal.

10. Kohus leiab, et kaebaja väide vastustaja erapoolikusest ei ole tõendatud ega põhjendatud.

Asjaolu, et Anneli Sert on nii hoolekandekomisjoni esimees kui ka sotsiaalosakonna juhataja,

ei muuda teda erapoolikuks. Kaebaja ei ole väitnud ega ka tõendanud, et neil oleks Anneli

Serdiga mingid isiklikud lahkhelid või vaen, millest võiks tuleneda vastustaja ametniku

erapoolikus.

11. Mis puudutab kuludokumentide esitamise nõuet ning kaebaja poolt avaldatud seisukohti,

siis määrus nr 16 ei sätesta kuludokumentide esitamise nõuet toetuse taotlemisel raske

majandusliku olukorra puhul (nagu näiteks on konkreetselt sätestatud koolisõidutoetuse

taotlemisele, tervisetoetuse taotlemisele, huvialaringitoetuse taotlemisele, sotsiaalteenuse

toetuse taotlemisele.) Määrus nr 89 p 3 sätestab küll, et käesoleva otsuse punktis 2 nimetatud

toetuste kohta ei tehta väljamakset enne, kui kuludokumentide kogusumma on vähemalt 5

eurot.

Eeltoodust saab tuletada, et kuludokument tuleb esitada koos taotlusega vaatamata sellele, et

määrus nr 16, mis sätestab tingimused toetuste taotlemiseks, seda ette ei näe. Kohus nõustub

siinkohal kaebajaga ja leiab, et vastav nõue ei pruugi olla alati asjakohane. Siinkohal viitas

vastustaja ise, et kaebaja saab osta kasutatud pesumasina ja selle kulu on vastustaja valmis

hüvitama 165 euro ulatuses ehk määras, milles kaebaja ei olnud 2022 aastal vastava avalduse

esitamise ajaks toetuse kalendriaastast määra ära kulutanud. Kohus märgib, et kui kaebaja oleks

vastava soovitusega nõustunud ja soovinud soetada kasutatud pesumasina nagu vastustaja

soovitas näiteks teiselt eraisikult, siis ei olekski ju võimalik kuludokumente (arvet) vastustajale

esitada, kuivõrd eraisikud arveid ei väljasta. Küll aga oleks kaebajal võimalik esitada enda

pangakonto väljavõte summa ülekandmise kohta, kuid seda üksnes juhul, kui ostu eest ei tasuta

sularahas. Samuti tuleb arvestada, et isiku majanduslikku olukorda arvesse võttes ei pruugi ilma

toetuse eelneva väljamakseta olla võimalik vajalikku ostu sooritada. Seega tuleks vastustajal

selles osas oma määrused üle vaadata ja vajadusel korrigeerida jättes võimaluse teha kaalutletud

otsus lähtudes konkreetsetest asjaoludest ja taotlusest.

Siinkohal tuleb aga tähele panna, et vastustaja ei jätnud kaebaja taotlust rahuldamata mitte

põhjendusel, et kaebaja ei esitanud nõuetekohaseid kuludokumente, vaid seetõttu, et kuivati ja

õhk-konditsioneeri ost ei kvalifitseeru esmatarbeesemete soetamisena ning kaebaja kasutamata

toetuse piirmäär oli 2022 taotluse esitamise ajal 165 eurot, millest tulenevalt ei olnud vastustajal

võimalik rahuldada kaebaja taotlust 1350 euro ulatuses toetuse maksmiseks. Seega ei muuda

eeltoodud seisukohad vaidlustatud otsust õigusvastaseks ega saa kaasa tuua selle tühistamist.

12. Kaebaja viitas veel õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisele, kuivõrd kaebajal oli kaebuse

kohaselt õiguspärane ootus sotsiaaltoetuse saamiseks ning avalikkusele pakutavate

kodumasinate kättesaadavusele. Kaebaja viitas siinkohal üle Euroopa kasutusele võetud

ilmajäetuse mõistele.

Kohus nõustub kaebajaga selles, et arvestades kaebaja sissetulekut (milleks on üksnes pension)

on kaebaja ilmselgelt ilmajäetuses tema poolt viidatud mõiste kohaselt. See ei tähenda aga

automaatselt kahjuks seda, et kohalik omavalitsus peaks isikule, kes on ilmajäetuses, maksma

toetusi sellises määras, et isik ilmajäetuse seisundist välja tuua. Kohalik omavalitsus saab

maksta sotsiaaltoetusi seadustes ja seaduste alusel kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud

korras ja määrades (mis lähtuvad mh valla eelarvelistest võimalustest) ja millest vastustaja on

kaebaja taotlust lahendades õiguspäraselt juhindunud. Kaebajal sai seega olla õiguspärane

ootus toetuse maksmisele taotluse esitamise ajal lähtuvalt kehtivast õiguslikust regulatsioonist

üksnes veel 165 euro ulatuses (so määras, milles kaebaja ei olnud 2022 aastal vastava avalduse

esitamise ajaks toetuse kalendriaastast määra ära kulutanud), mitte aga kaebaja poolt välja

toodud 1350 euro ulatuses. Eeltoodut ei muuda kuidagi ka see, et avalikkusele on kodumasinad

kättesaadav kaup.

13. Eeltoodut kokkuvõttes leiab kohus, et kaebaja väited vaidlustatud otsuse õigusvastasusest

ei ole põhjendatud ega saa kaasa tuua Lääne-Harju Vallavalitsuse sotsiaalosakonna 18.08.2022

otsuse nr 7-13/486 "Sotsiaaltoetuse ja -teenuse maksmisest keeldumine" tühistamist. Kuivõrd

tühistamiskaebus rahuldamisele ei kuulu, tuleb jätta rahuldamata ka kaebaja kohustamisnõue ja

Lääne-Harju Vallavalitsuse kohustamiseks maksta kaebajale sotsiaaltoetus välja summas 1350

eurot.

II

14. Teiseks esitas kaebaja vastustaja vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõude summas 5000

eurot.

15. Kaebaja leiab, et talle on tekitatud mittevaralist kahju Lääne-Harju Vallavalitsuse

sotsiaalosakonna 18.08.2022 otsusega nr 7-13/486, kuivõrd nimetatud otsuse tõttu ei saanud

kaebaja osta endale õhkkonditsioneeri ning seetõttu jäi kaebaja perioodil 03.08.2022-

29.08.2022 tervist kahjustavasse ja elu ohustavasse (kuumarabanduse oht) väljapääsmatusse

olukorda. Nimelt oli kaebaja korteri temperatuur päeval 28 kraadi toas ja 29 kraadi köögis ja

öösel paar kraadi jahedam. Kui vastustaja ei oleks viivitanud otsuse tegemisega ega keeldunud

toetuse maksmisest, siis oleks kaebaja saanud õhk-konditsioneeri osta juba 4. või 5. augustil,

mis korteri jahutamisel oleks ära hoidnud eelpool nimetatud kannatused ja ohu tervisele ja

elule. Vastustaja põhjustas kaebuse kohaselt kaebajale hingelisi kannatusi: pidev palavustunne,

higistamine, kerge nõrkus, halb enesetunne, mure oma tervise ja elu pärast (algav ärevus),

alandustunne. Samuti olid märkimisväärsed elukondlikud ebamugavused: eluruumi kõrge

temperatuur, pesupesemise võimaluse puudumine pesumasin-kuivatiga, mille tõttu pidi kaebaja

kasutama pesumaja teenust, milleks ta pidi sõitma oma elukohast Kloogalt Keilasse

sotsiaalosakonnalt taotletud sotsiaaltranspordiga (autoga) seoses kaebaja õlaluumurruga.

16. Vastustaja vaidleb kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise taotlusele vastu leides, et see on

alusetu – vastustaja 18.08.2022 otsus oli õiguspärane, vastustaja ei ole põhjustanud kaebajale

süüliselt mittevaralist kahju, puudub põhjuslik seos vastustaja tegevuse ja kaebajale väidetavalt

tekkinud kahju vahel.

17. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude

rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane

tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4)

põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite

ammendatus.

RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Süü vormid on võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 2 järgi hooletus, raske hooletus ja tahtlus.

18. Vaidlust pole selles, et vastustaja (Lääne-Harju vald) on avaliku võimu kandja, kes täidab

talle seadusega pandud avalik-õiguslikku ülesannet.

19. Kuivõrd kaebaja leiab, et talle on vastustaja poolt mittevaralist kahju tekitatud Lääne-Harju

Vallavalitsuse sotsiaalosakonna 18.08.2022 otsusega nr 7-13/486 "Sotsiaaltoetuse ja -teenuse

maksmisest keeldumine" ja kohus võttis ülal (vt käesoleva otsuse osa I) juba seisukoha, et

nimetatud otsus on õiguspärane, siis on antud juhul täitmata esmane kahju hüvitamise eeldus

ehk vastutaja õigusvastane tegevus ja kaebaja kahju hüvitamise nõue on juba üksnes seetõttu

põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata.

Lühidalt märgib kohus täiendavalt, et kaebusest ega kohtule esitatud haldusmenetluse

materjalidest ei nähtu, et kaebajale võiks olla vastustaja poolt süüliselt tekitatud mittevaralist

kahju (alandanud kaebaja inimväärikust) sellega, et vastustaja jättis kaebaja sotsiaaltoetuse

taotluse rahuldamata. Kaebaja ei pidanud viibima palavas korteris mitte vastustaja õigusvastase

tegevuse tõttu, vaid kaebajast endast tingitud asjaoludel. Vald ei ole kaebusest nähtuvalt valinud

kaebaja elukohta. Lisaks on üldteada asjaolu, et ühetoaline lõunapoolne korter läheb suvel

palavaks. Kohtule ei nähtu kaebusest ka ühtegi muud süülist õigusvastast valla tegevust, mis

võiks olla põhjuslikus seoses kaebajale väidetavalt tekkinud mittevaralise kahjuga. Kaebaja

kantud ja paljude teistegi inimeste elus ette tulevad olmelised ebamugavused iseenesest ei ole

mittevaralise kahju hüvitamise aluseks.

Arvestades eeltoodut leiab kohus kokkuvõtvalt, et kaebus on tervikuna põhjendamatu.

Menetluskulud

20. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist

taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik