2-22-17400/40 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur

Määruse tegemise aeg ja koht 22.05.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-17400

Kohtuasi

Ideal Capital OÜ avaldus ETRE OÜ pankroti

väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21.02.2023 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Ideal Capital OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (võlausaldaja) Ideal Capital OÜ (registrikood

11258144), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kalle-

Kaspar Sepper

Puudutatud isik (võlgnik) ETRE OÜ (registrikood

10397783), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Britta

Oltjer ja Hanne-Loore Mööl

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Ideal Capital OÜ 02.03.2023 esitatud tõendid ja

ETRE OÜ 13.03.2023 ning 19.03.2023 esitatud tõendid.

2. Jätta rahuldamata Ideal Capital OÜ taotlus määruskaebemenetluses kohtuistungi

korraldamiseks.

3. Jätta Harju Maakohtu 21.02.2023 määrus muutmata, kuid täiendada maakohtu

määruse resolutsiooni otsustusega tühistada Harju Maakohtu 28.12.2022

pankrotiavalduse tagamise määrus.

4. Jätta Ideal Capital OÜ määruskaebus rahuldamata.

5. Määruskaebusega seonduvad menetluskulud jätta Ideal Capital OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Ringkonnakohtu menetluskulude jaotuse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15

päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

2-22-17400

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Ideal Capital OÜ (avaldaja, võlausaldaja) esitas 18.11.2022 Harju Maakohtule avalduse

ETRE OÜ (puudutatud isik, võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks.

Pankrotiavalduse kohaselt sõlmisid võlausaldaja ja võlgnik 15.11.2020 kinnisasja asukohaga

Harju maakond, Tallinn, Nõmme linnaosa, Põllu tn 137 // Vabaduse pst 170 (registriosa

nr 3679350) vahenduslepingu (leping), mille järgi kohustus avaldaja vahendama võlgniku

omandis oleva kinnistu müügilepingute sõlmimist. Lepingust tulenevalt kohustus võlgnik

tasuma avaldajale tasu müügilepingu vahendamise eest 150 000 eurot (lisandub käibemaks).

Avaldaja täitis kõik lepingust tulenevad kohustused. Võlgnik on lepingu kohaselt tasunud

vahendustasu osaliselt, summas 24 000 eurot koos käibemaksuga. Avaldaja esitatud arvet

ülejäänud vahendustasu maksmiseks summas 130 000 eurot (lisandub käibemaks)

maksetähtajaga 30.09.2022 ei ole võlgnik tasunud. Avaldajal on võlgniku vastu ka viivisenõue

summas 8892 eurot ja kahju hüvitamise nõue Võlahaldus OÜ sissenõudekulu näol summas

6500 eurot. Avaldaja esitas võlgnikule pankrotihoiatuse 03.11.2022 e-posti teel, 04.11.2022

tähitud kirjaga ja 16.11.2022 kohtutäituri vahendusel, kuid võlgnik ei täitnud enda kohustust.

Võlgniku väidetav lepingu ülesütlemine on tühine, kuna lepingu kohaselt pidi teade lepingu

ülesütlemise kohta ja nõue, mis esitatakse tulenevalt lepingu rikkumisest, olema kirjalikus

vormis. Võlgnik ei ole suulist ülesütlemisavaldust teinud, mistõttu ei ole lepingut üles öeldud

ning ülesütlemiseks puuduvad ka alused. Avaldaja ei ole enda lepingulisi kohustusi rikkunud.

Võlgniku vastuväited on paljasõnalised ning neid ei saa käsitleda nõudele põhjendatult

vastuvaidlemisena. Lepingus puudus maakleri keeld tegutseda ka käsundiandjale vahendatud

või osutatud lepingu teise poole kasuks ning avaldaja ei ole ka teise poole kasuks tegutsenud,

mistõttu ei saa võlgnik tugineda võlaõigusseaduse (VÕS) § 668 lg-le 1. Avaldajal on seega

õigus nõuda võlgnikult tasu maksmist.

Puudutatud isiku seisukoht ja menetluse käik

2. Puudutatud isik vaidles avaldusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

võlausaldaja kanda.

Võlgnik leiab, et võlausaldaja nõue on tõendamata ja ebaselge ning vaidlus nõude üle tuleb

lahendada hagimenetluses. Võlgnik ütles lepingu 01.02.2022 suuliselt üles avaldajapoolse

rikkumise tõttu. Võlgnik leiab, et ülesütlemine oli põhjendatud, sest avaldaja tegevuse tagajärjel

tekkis viivitus ehitusloa väljastamisel, avaldaja poolt võlgnikule korduvalt antud ebaõigete

juhiste ja soovituste tõttu tekkis võlgnikul otsene varaline kahju, avaldaja tegutses otseselt mitte

käsundiandja, vaid ostja huvides, avaldaja korraldas notaritehingu müügilepingu sõlmimiseks,

kusjuures erinevalt ostjast ei olnud müügilepingu kohaselt võlgnikul õigust müügilepingust

taganemiseks juhul, kui ehitusluba kindlaksmääratud ajaks ei väljastata ning võlgnikul tekkis

intressikulu seoses müügilepingu sõlmimise venimisega. Võlgnik leiab, et kuivõrd ta on

tasunud avaldajale tasu lepingu esimese osamakse ulatuses ning hiljem on leping üles öeldud,

2-22-17400

on avaldaja esitatud nõue põhjendamatu. Lisaks selgitas võlgnik, et ei ole maksejõuetu ning

tema vara katab olemasolevaid kohustusi.

Võlgnikul on kahtlus ÜT esindusõiguses ja tehingu kehtivuses, kuna ÜT ei kuulunud Ideal Maja

OÜ ega Ideal Capital OÜ juhatusse ning esitatud ei ole volikirja. Lisaks puudub avaldajal õigus

nõuda maakleritasu maksmist võlaõigusseaduse (VÕS) § 668 lg-st 1 tulenevalt, sest maakleri

esindaja on rikkunud oluliselt lepingut ja tegutsenud müüja huvide vastaselt ning eelistanud

müüja huvidele ja õigustele kolmandate isikute õigusi ja huve. Lepingu p 2.1.4 kohaselt oli

vahendaja kohustus valmistada ette vajalikud müügidokumendid (sh müügileping) ja viia

ostjatega läbi müügilepingu läbirääkimised müüja nimel ja huvides. Võlgniku hinnangul osales

maakler müügilepingu sõlmimisel ostja esindajana ja ostja huvides. Ostja huvidest lähtuva

maakleri ja ostja tegevuse tõttu väljastati ehitusluba 10 kuud pärast müügilepingus

kokkulepitut. Lepingu p-st 5.3.1. tulenevalt puudus maakleril õigus nõuda müüjalt mistahes

kulude hüvitamist, seega ei saa võlausaldaja esitada vastavat nõuet ka pankrotiavalduses.

Võlgnik esitas alternatiivse lepingu ülesütlemisavalduse.

3. Harju Maakohus rahuldas 28.12.2022 määrusega võlausaldaja 27.12.2022 taotluse

pankrotiavalduse tagamiseks ja seadis pankrotiavalduse tagamise abinõuna võlgnikule

kuuluvale kinnistule asukohaga Raudtee tn 62, 11621 Tallinn (registriosa nr 4043650) ja

mõttelisele osale kinnisasjast asukohaga Raudtee tn 64, 11621 Tallinn (registriosa nr 243150)

käsutamise keelumärke võlausaldaja kasuks.

Maakohtu määrus ja põhjendused

4. Harju Maakohus jättis 21.02.2023 määrusega (vaidlustatud määrus) ajutise halduri

nimetamata ja lõpetas tsiviilasja menetluse. Menetluskulud jättis maakohus võlausaldaja kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuli ajutine haldur jätta nimetamata pankrotiseaduse

(PankrS) § 15 lg 3 p 1 alusel. Maakohus leidis Riigikohtu lahendile (RKTKm 06.03.2002, 3-2-

1-17-02, p 10) tuginedes, et praeguses asjas väljub võlgniku ja võlausaldaja vaidlus

võlausaldaja nõude selguse üle pankrotimenetluse raamidest, kuivõrd pooled on esitanud

väiteid ja tõendeid, mis eeldavad suuremas mahus õiguslike hinnangute andmist ja asjaolude

tuvastamist. Nõude kindlakstegemiseks tuleb tuvastada, kas avaldaja on võlgniku ja avaldaja

vahelist maaklerilepingut kohaselt täitnud, rikkumata muuhulgas lojaalsuskohustust VÕS § 668

lg 1 kohaselt ning kas võlgnik on lepingu kehtivalt üles öelnud. Lisaks tuleb tuvastada, millised

kulud on võlgnik avaldajale lepingust tulenevalt kohustatud hüvitama. Maakohus märkis, et

pankrotiavalduse menetlemise eesmärgiks ei ole ajutise halduri nimetamise otsustamisel

hagimenetlusega sarnaste vaidluste lahendamine võlausaldaja ja võlgniku vahel. PankrS § 10

lg 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses tõendama enda nõude olemasolu.

Võlausaldaja peab seega tooma esile selged, vastuoludeta ja vaidlustamata asjaolud ja tõendid,

mille alusel saab kohus tuvastada konkreetse nõude. Käesoleval juhul võlausaldaja seda teinud

ei ole ning võlgnik on pankrotiavalduse aluseks oleva nõude põhjendatult vaidlustanud.

Maakohtu hinnangul on võlgniku vastuväited nõude selgusele piisavalt kaalukad selleks, et jätta

ajutine haldur nimetamata.

Määruskaebus

5. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määrus tühistada ja teha uus

määrus, millega nimetada võlgnikule ajutine haldur ja keelata võlgnikul vara käsutamine ilma

ajutise halduri nõusolekuta, alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks arutamiseks.

Menetluskulud palub avaldaja jätta võlgniku kanda.

2-22-17400

Määruskaebuse kohaselt on maakohus rikkunud nii materiaal- kui ka menetlusõigust.

Maakohus on leidnud ekslikult, et võlgnik on avaldaja nõudele põhjendatult vastu vaielnud ja

et nõude kindlakstegemiseks tuleb tuvastada, kas avaldaja on võlgniku ja avaldaja vahelist

maaklerilepingut kohaselt täitnud, rikkumata mh lojaalsuskohustust VÕS § 668 lg 1 kohaselt,

samuti kas võlgnik on lepingu kehtivalt üles öelnud ja millised kulud on võlgnik avaldajale

lepingust tulenevalt kohustatud hüvitama. Võlausaldaja ei ole võlgnikule lepingu alusel kulude

hüvitamise nõuet esitanud. Igasugune võlgniku vastuväide ilma sisulise kohtuliku

kontrollimiseta ei saa kaasa tuua seda, et võlausaldaja pankrotiavalduse menetlemine on

välistatud. Võlgnik ei ole tõendanud oma vastuväiteid, et võlausaldaja on rikkunud lepingust

tulenevaid kohustusi. Võlgnik ei ole selgitanud, milles seisnes väidetav võlausaldaja

tegutsemine ja missugused olid konkreetsed teod, mida võlgnik käsitleb lojaalsuskohustuse

rikkumisena, ehk tegutsemisena ostja huvides. Asjaolu, et võlausaldaja suhtles ostja ja Tallinna

Linnavalitsusega ei tähenda, et võlausaldaja tegutses ostja huvides – võlaõiguslepingu kohaselt

oli ehitusloa saamine võlgniku kohustus ning igasugune suhtlus ehitusloa saamise nimel, mille

väljastamisest Tallinna Linnavalitsus keeldus seoses detailplaneeringu vastuoluga, sai toimuda

ja toimus üksnes võlgniku huvides. Võlgnik pole pöördunud suuliselt ega kirjalikult

lojaalsuskohustuse rikkumise tõttu võlausaldaja poole. Maakohus ei ole hinnanud võlgniku

vastuväidete põhjendatust.

Maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, kuna jättis ajutise halduri nimetamata

PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel. Riigikohtu lahendist (RKTKm 10.06.2014, 3-2-1-60-14, p 16)

tuleneb, et viidatud säte on kohaldatav üksnes füüsiliste isikute puhul.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

6. Puudutatud isik vaidleb määruskaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata.

7. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

(koosmõjus §-ga 659) jätta muutmata, kuid määruse resolutsiooni tuleb täiendada otsustusega

tühistada maakohtu varasem pankrotiavalduse tagamise määrus. Määruskaebus jääb

rahuldamata.

9. Esmalt lahendab kolleegium seni lahendamata taotlused.

9.1. Menetlusosalised esitasid määruskaebemenetluses uusi tõendeid. Ringkonnakohus võtab

menetlusosaliste esitatud dokumentaalsed tõendid vastu TsMS § 662 lg 3 alusel ja arvestab

nendega kaebuse lahendamisel.

9.2. Avaldaja taotleb määruskaebuses asja läbivaatamist kohtuistungil. TsMS § 667 lg 3

esimesest lausest tulenevalt lahendatakse määruskaebus üldjuhul kirjalikus menetluses.

Ringkonnakohus ei pea istungi korraldamist praeguses asjas vajalikuks, kuna maakohus

korraldas asjas kohtuistungi, kus mõlemad menetlusosalised esindajate kaudu osalesid ning

avaldaja on saanud oma seisukohad esitada määruskaebuses. Asi on võimalik lahendada

olemasolevate materjalide põhjal. Avaldaja ei ole välja toonud asjaolusid, mis tingiks

kohtuistungi korraldamise vajaduse.

2-22-17400

10. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning

määruskaebuse väited ei anna alust määruse muutmiseks. Maakohus ei ole võlausaldaja nõude

selguse ja võlgniku vastuväidete hindamisel ületanud diskretsioonipiire. Kolleegium ei

tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulist rikkumist ega materiaalõiguse

normide ebaõiget kohaldamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega

pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lg 6 ja § 659). Vastuseks määruskaebusele märgib

kolleegium järgmist.

11. Võlausaldaja ja võlgnik vaidlevad määruskaebemenetluses endiselt selle üle, kas

võlausaldaja nõue on piisavalt selge, sh kas võlgnik on esitanud nõudele põhjendatud

vastuväited. PankrS § 10 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses tõendama enda

nõude olemasolu. PankrS § 15 lg 3 p 1 sätestab, et kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse

alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab,

et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Maakohus viitas

asjakohaselt Riigikohtu praktikale, et kui võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma

põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist

ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa

pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses

(RKTKm 06.03.2002, 3-2-1-17-02, p 10). PankrS § 15 lg 3 p 1 on suunatud eelkõige sellele, et

pankroti

väljakuulutamise

menetluses

ei

toimuks

sisulise

vaidluse

lahendamist

pankrotiavalduse esitaja ja võlgniku vahel. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses

väljaspool pankrotimenetlust.

11.1. Esiteks märgib kolleegium, et ei nõustu võlausaldaja väitega, et PankrS § 15 lg 3 ei ole

juriidilisest isikust võlgniku puhul kohaldatav. PankrS § 15 lg 3 p 1 ei erista oma sõnastuses

füüsilisest ja juriidilisest isikust võlgnikku. Näiteks PankrS § 15 lg 3 p-s 3 on eraldi loetletud,

milline peab minimaalselt olema võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olevate nõuete suurus

juriidiliste isikute ja milline füüsiliste isikute puhul. Seetõttu ei ole ka sätte loogikast võimalik

võlausaldaja käsitlust järeldada. Võlausaldaja viidatud Riigikohtu lahendis (RKTKm

10.06.2014, 3-2-1-60-14, p 16) on võetud seisukoht seoses PankrS § 31 lg 2 (kuni 30.06.2022

kehtinud sõnastuses) tõlgendamisega ja märgitud, et PankrS § 31 lg 2 (kuni 30.06.2022

kehtinud sõnastuses) kohaldus üksnes füüsilisest isikust võlgniku puhul, mitte ei olnud see

seisukoht võetud seoses PankrS § 15 lg-ga 3.

11.2. Teiseks nähtub asjas esitatud materjalidest, sh määruskaebemenetluses vastu võetud

tõenditest, et avaldaja ja võlgniku vahel on vaidlus selle üle, kas poolte vahel sõlmitud lepingu

p-st 2.1.4 tulenes võlausaldajale keeld tegutseda lepingu täitmisel ka kinnistu ostja kasuks,

samuti kas ja milliste tegevustega on võlausaldaja rikkunud lepingus kehtestatud kohustusi, sh

käsundisaaja lojaalsuskohustust, ja kas võlausaldajal ei ole õigust nõuda võlgnikult

maakleritasu maksmist VÕS § 668 lg 1 alusel või kas võlgnik on lepingu kehtivalt üles öelnud.

Võlgnik on tuginenud asjaoludele, et võlausaldaja sekkus kinnistu ostja huvides ehitusloa

menetlusse, andis võlgnikule ebaõigeid juhiseid ja soovitusi, mille tagajärjel kannatas võlgnik

varalist kahju, koostas võlgnikule kahjuliku müügilepingu ja tekitas võlgnikule intressikulusid

seoses lepingu esemeks oleva kinnisasja müügilepingu sõlmimise venimisega. Võlgnik on

esitanud tõendid, mis tema hinnangul lepingu rikkumist ja lepingu ülesütlemist tõendavad

(14.12.2022 vastuse lisad 1–3, 25.01.2023 seisukoha lisad 1–6, 10.02.2023 seisukoha lisad 1–

4, 13.03.2023 lisa 1, 19.03.2023 lisa 1). Lisaks on võlgnik palunud kuulata üle kaks tunnistajat,

kes saavad tõendada võlgniku väidetud lojaalsuskohustuse rikkumise aluseks olnud asjaolusid.

Kuigi maakohus märkis vaidlustatud määruses, et võlausaldaja nõude puhul tuleb mh kindlaks

teha, millised kulud on võlgnik avaldajale lepingust tulenevalt kohustatud hüvitama, on

ringkonnakohtu hinnangul võlausaldaja nõue ainuüksi juba seetõttu ebaselge, et pooled

2-22-17400

vaidlevad ulatuslikult eelnevalt loetletud asjaolude üle. Kolleegium leiab seetõttu, et käesoleval

juhul on võlgnik esitanud võlausaldaja nõudele sellised vastuväited ja tõendid, mille pinnalt

avaldaja nõude selguse kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute

andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest. Maakohus on seega õigesti jätnud

ajutise halduri nimetamata ja lõpetanud tsiviilasja menetluse.

12. Maakohus jättis menetluskulud PankrS § 15 lg 6 alusel võlausaldaja kanda. Võlausaldaja ei

ole määruskaebuses põhjendanud, et maakohtu menetluskulud oleks tulnud jaotada teisiti. Kuna

vaidlustatud määrus jääb lõppjäreldustes muutmata, ei ole alust muuta ka menetluskulude

jaotust.

13. TsMS § 386 lg 4 esimese lause kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui

hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus

lõpetatakse. TsMS § 442 lg 5 esimese lause järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt

ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise

abinõudega seotud küsimused. TsMS § 463 lg 2 järgi kohaldatakse määrusele vastavalt otsuse

kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti. Maakohus rahuldas

28.12.2022 määrusega võlausaldaja 27.12.2022 taotluse pankrotiavalduse tagamiseks ja seadis

pankrotiavalduse tagamise abinõuna võlgnikule kuuluvale kinnistule asukohaga Raudtee tn 62,

11621 Tallinn (registriosa nr 4043650) ja mõttelisele osale kinnisasjast asukohaga Raudtee

tn 64, 11621 Tallinn (registriosa nr 243150) käsutamise keelumärke võlausaldaja kasuks.

Maakohus ei ole vaidlustatud määruses pankrotiavalduse tagamise määruse tühistamise kohta

otsustust teinud. Kolleegium kõrvaldab maakohtu menetlusõiguse normi rikkumise ja täiendab

määrust otsustusega pankrotiavalduse tagamise tühistamise kohta TsMS § 386 lg 4 alusel.

14. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebemenetluse kulud TsMS § 171

lg 1 alusel avaldaja kanda. Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus TsMS § 174

lg-s 4 ja § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

15. PankrS § 5 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi

kaevata üksnes siis, kui see on pankrotiseaduses ette nähtud. PankrS § 15 lg 5 sätestab, et ajutise

halduri nimetamata jätmise määruse peale võib pankrotiavalduse esitanud isik esitada

määruskaebuse, mistõttu ei saa selles osas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebust

esitada. Menetluskulude jaotus on vaidlustatav TsMS § 178 lg 1 järgi.

(allkirjastatud digitaalselt)