3-20-2419/53 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.05.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2419

Haldusasi

X kaebus Välisministeeriumi 04.11.2020 otsusele nr

236 ja 30.11.2020 otsusele nr 267

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindajad vandeadvokaat Katrin Sarap ja

advokaat Gerda Raag

Vastustaja – Välisministeerium, esindaja MM

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 15.07.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X apellatsioonkaebus ning tühistada Tallinna Halduskohtu 15.07.2022

otsus haldusasjas nr 3-20-2419.

2. Tühistada Välisministeeriumi 04.11.2020 otsus nr 236 ja 30.11.2020 otsus nr 267.

3. Kohustada Välisministeeriumit X 21.10.2020 (täpsustatud 13.11.2020) taotlust uuesti

läbi vaatama.

4. Mõista Välisministeeriumilt X kasuks välja menetluskulud 7939,20 eurot.

Menetluskulud

kanda

NJORD

Advokaadibüroo

OÜ

arveldusarvele

IBAN

EE651010220049344018 selgitusega ”Menetluskulud haldusasjas nr 3-20-2419“.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.06.2023.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-20-2419

2(8)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Töötukassa 13.11.2019 otsusega nr TVH/19/053018 tehti X osas kindlaks osaline

töövõime perioodil 29.10.2019–28.10.2021.

Sotsiaalkindlustusamet (SKA) tuvastas 12.10.2020 otsusega nr 16-1/25780-1 avaliku

teenistuse seaduse (ATS) § 491 lg 1 alusel seose teenistusülesannete täitmisel saadud

tervisehäire ning vähenenud töövõime vahel.

2. X esitas 21.10.2020 Välisministeeriumile taotluse maksta välja ühekordne hüvitis vastavalt

ATS § 49 lg-le 7 ning Vabariigi Valitsuse 01.04.2016 määrusele nr 41 „Ametniku hukkumise

või surma, osalise või puuduva töövõime ning ajutise töövõimetuse korral makstava hüvitise,

ametniku matuse korraldamise kulude ning ravi- ja ravimikulude hüvitise arvutamise ja

väljamaksmise kord“ (määrus nr 41).

3. Välisministeerium jättis 04.11.2020 otsusega nr 236 taotluse rahuldamata.

X töövõime vähenemine on tuvastatud Eesti Töötukassa 13.11.2019 otsusega nr

TVH/19/053018. SKA 12.10.2020 otsusega nr 16-1/25780-1 on tuvastatud seos

teenistusülesannete täitmisel saadud tervisehäire ning vähenenud töövõime vahel.

ATS § 49 lg 7 kohaselt makstakse hüvitist, kui on tuvastatud, et ametniku osaline või puuduv

töövõime on seotud tema vastu seoses teenistusülesannete täitmisega toimepandud ründe või

tema poolt süüteo tõkestamise, päästesündmuse lahendamise või ohu tõrjumise tagajärjel

saadud vigastuse või tekkinud haigusega. Esitatud taotlusest ei nähtu, milline eelnimetatud

asjaoludest on põhjuslikus seoses taotlejal töövõime vähenemisega. Välisministeeriumile

teadaolevalt ei ole ühtegi taotleja teenistusülesannete täitmisega seotud ründe juhtumit

töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) alusel kehtestatud korras registreeritud ega

uuritud.

Määruse nr 41 kohaselt tuleb hüvitise maksmise kohta tehtava otsuse juurde lisada

tööõnnetuse uurimise materjalid ja dokumendid, mis tõendavad taotluses esitatud asjaolusid.

Välisministeeriumile pole neid esitatud.

4. X esitas 13.11.2020 Välisministeeriumile 21.10.2020 taotluse täpsustuse ning palus

rahuldada taotlus ATS § 49 lg-st 7 tuleneva ühekordse hüvitise saamiseks.

X eeldas 21.10.2020 taotluse esitamisel, et Välisministeerium on teadlik tema vastu suunatud

teenistuskohustuste täitmisel toimunud ründest, mistõttu ei pidanud ta vajalikuks sellele eraldi

viidata ega tõendeid esitada.

Ründe toimumise järgselt teavitas X sellest Välisministeeriumit. Kreeka politsei algatas ründe

osas kriminaalmenetluse. Muu hulgas on ründe asjaolud olnud teemaks haldusasjas nr 3-19-

2400. Ründed toimusid X vastu 18.02.2018 kell 2.30 ja 01.05.2019 kell 16. Tõenditeks on

Kreeka politsei raportid koos tõlgetega. SKA tuvastas seose teenistusülesannete täitmisel

saadud tervisehäire ning vähenenud töövõime vahel. Töötukassa otsuse kohaselt on Xl osaline

töövõime perioodil 29.10.2019–28.10.2021.

3-20-2419

3(8)

Määruse nr 41 § 1 lg 2 kohaselt oli juhtumite uurimise kohustus Välisministeeriumil. Seega ei

ole taotlejal võimalik esitada uurimise materjale.

5. Välisministeerium jättis 30.11.2020 otsusega nr 267 taotluse rahuldamata.

Välisministeerium on teadlik taotluses nimetatud rünnetest. Esitatud tõenditest nähtub, et

mõlemad ründed pandi toime töövälisel ajal taotleja vara vastu. Tegemist ei olnud

tööõnnetustega TTOS § 22 lg 1 mõttes ning Välisministeerium ei algatanud tööõnnetuse

uurimist Vabariigi Valitsuse 03.04.2008 määruse nr 75 „Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise

registreerimise, teatamise ja uurimise kord“ (määrus nr 75) alusel. Taotleja oli uurimise

mittealgatamisest teadlik. SKA 12.10.2020 otsusest ei nähtu põhjuslikku seost taotluses

nimetatud rünnete ja saadud tervisehäire vahel. Välisministeerium ei vastuta teenistuja vara

vastu töövälisel ajal toime pandud ründe eest.

6. X esitas 03.12.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Välisministeeriumi 04.11.2020 ja

30.11.2020 otsuste tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks tasuma kaebajale ühekordne

hüvitis tema kaheksa aasta töötasu ulatuses.

Ründed pandi toime mitte kaebaja kui eraisiku, vaid kaebaja kui Eesti Vabariigi diplomaadi ja

seega Eesti Vabariigi vastu. Kaebaja viibis 07.07.2017–17.06.2019 pikaaegses välislähetuses

Kreekas Eesti Vabariigi Suursaatkonnas asukohaga Ateenas. Kaebaja vastu pandi toime kaks

rünnet. Diplomaatiliste suhete Viini konventsiooni (Viini konventsioon) art 39 lg 1 kohaselt

on diplomaadil diplomaatiline muutumatus kogu välislähetuse aja. Mõlemad ründed pandi

toime põhjusel, et kaebaja oli diplomaat ning tema autol olid diplomaatilised numbrimärgid.

Viimase ründe ajal viibis kaebaja ka ise sõidukis ja täitis ajutiselt riigist äraoleva suursaadiku

kohuseid. Viini konventsiooni art 30 lg 2 järgi on puutumatu ka diplomaadi vara. Hüvitise

tasumise eeldused on ATS § 49 lg 7 p 1 ja § 491 lg 1 kohaselt täidetud: SKA on tuvastanud

seose teenistusülesannete täitmisel saadud tervisehäire ning töövõime vähenemise vahel ning

töötukassa on tuvastanud osalise töövõime.

ATS § 49 lg 7 p 1 ei jäta vastustajale hüvitise tasumisel kaalutlusõigust. Kaebajal on õigus

hüvitisele vähemalt tema nelja aasta keskmise palga ulatuses. Välisministeeriumil ei ole

õigust SKA ja töötukassa otsuseid eirata.

7. Välisministeerium palus jätta kaebus rahuldamata.

Välisteenistuse seaduse (VäTS) § 1 lg 3 kohaselt kohaldatakse VäTS-iga reguleerimata

küsimustes ATS-i. Kuna VäTS ei reguleeri tööaega, tuleb lähtuda ATS-ist. ATS § 35 lg 1

järgi on ametniku tööaeg aeg, millal ta täidab teenistusülesandeid, ning lg 2 kohaselt on

ametniku tööaega 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul. Diplomaatide töö- ja

töövälist aega reguleerib Välisministeeriumi sisekorraeeskiri ja selle p 2.2 kohaselt on tööaeg

8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas. 1. mail on nii Eestis kui ka Kreekas riigipüha ehk vaba

päev ka Eesti esinduses Ateenas. Oluline ei ole kaebaja diplomaadi staatus, vaid see, et

kaebaja ei olnud rünnete ajal diplomaat kui teenistusülesandeid täitev ametnik.

Tõendatud pole, et ründed pandi toime kaebaja isiku vastu. Rünnati kaebaja vara. Üksnes

asjaolu, et autodel oli rünnakute ajal diplomaatilised numbrimärgid, ei tõenda, et rünnati

diplomaati. Esimese ründe ajal ei viibinud kaebaja auto läheduses. Teise ründe puhul on

Kreeka politsei 06.05.2019 väljavõttega tõendatud, et rünnati sõidukit, milles viibis kokku

kolm inimest. Seega pole võimalik väita, et rünnati isikut, rääkimata sellest, et rünnati just

kaebajat kui diplomaati. Diplomaatilist numbrimärki kandva autoga võib sõita ka

mittediplomaat (nt kohapealt palgatud autojuht või pereliige). Lisaks nähtub Kreeka politsei

06.05.2019 väljavõttest, et mõlgid olid juhi kaassõitjapoolsel uksel ja vasakul tagauksel. Kui

kaebaja oli roolis, siis ei nähtu eelnevast, et rünnati kaebajat.

3-20-2419

4(8)

ATS § 491 lg 1 kohaselt tuvastab seose isiku töövõime ulatuse ja teenistusülesannete täitmise

tagajärjel tekkinud haiguse vahel SKA, kaasates arstiõppe läbinud isiku. SKA on 16.09.2021

vastuses kohtule selgitanud, et SKA tuvastab seose üksnes selles osas, kas toimunud

sündmuse tagajärjel sai isik vigastuse või tekkis tal haigus, mis omakorda põhjustas osalise

või puuduva töövõime. SKA ei tuvasta seda, kas töötaja täitis tööülesandeid. Selle asjaolu

tuvastab tööandja.

SKA 12.10.2020 otsus ei ole sisuliselt kontrollitav. Nimetatud otsuse või eriarsti dr EE

10.10.2020 sissekande põhjal ei ole võimalik väita, et kaebaja osalise töövõime põhjustasid

ründed. Dr EE on 16.07.2019 vastuvõtul leidnud, et ravimite kasutamise vajadus on

põhjustatud hoopis muudest asjaoludest, mitte ründe tagajärjel saadud vigastusest või

tekkinud haigusest ATS § 49 lg 7 tähenduses. Esitatud dokumentide põhjal ei ole võimalik

väita, et kaebajal poleks tekkinud haigust ilma ründeta.

8. Tallinna Halduskohus jättis 15.07.2022 otsusega kaebuse rahuldamata.

Puudub vaidlus, et kaebajal tuvastati SKA 12.10.2020 otsusega osaline töövõime kestusega 2

aastat (29.10.2019–28.10.2021) ning seos kaebaja teenistusülesannete täitmisel saadud

tervisehäire ning vähenenud töövõime vahel. Eelnevalt oli SKA 02.12.2019 otsusega

tuvastanud, et selline seos puudub. Nimetatud otsusest nähtub: „„Psühhiaatri vastuvõtul on

objektiivse leiuna kirjeldatud, et isik on adekvaatselt kontaktne ja igakülgselt orienteeritud.

Mingeid viiteid psühhoosi tasemel häiretele ei tule esile ega ole neid esinenud ka varem.

Tundeelu on olnud seni stabiilne ja stressitaluvus hea; tahteaktiivsus, püsivus ja töövõime on

võimaldanud toime tulla ka keerukates olukordades/…/“. Kirjelduses on veel välja toodud, et

„Viimase 1,5 aasta jooksul ei ole töö ja puhkuse tasakaal olnud paigas, selgesti olnud liiga

vähe puhkust; tööl olnud stressirohketel perioodidel on küll tulnud toime, kuid ebapiisava toe

tõttu on sisemine pinge, ärevus ja süvenev olukorra kontrollimise võimaluste kadumise taju

põhjustanud ärevuse regulatsioonimehhanismide ammendumise, mille tulemuseks on

suutmatust lõdvestuda, ja seetõttu keskendumis- ja töövõime drastiline langus, ebakindlus ja

hirm tuleviku ees, mida suudab ratsionaalselt asjakohaselt käsitleda ja reageerida, kuid mitte

vähendada oma ärevust/…/“.

Aasta hiljem asus SKA uuele seisukohale. SKA 12.10.2020 otsuse kohaselt tegi dr EE e-

tervise infosüsteemi järgmise kande: „/…/taotleja on endise tööga seotud sündmustest

distantseerunud ja selle ajaga seotud negatiivsed emotsioonid on oluliselt vähenenud, kuid

ärevus, hirm ja sellega kaasnevad kehalised vaevused on mõnda aega uuesti esil, kui kuuleb

või loeb mistahes vägivaldsete sündmuste kohta käivat teavet/…/ Kuna ärevus ilmneb aegajalt

intensiivselt ja kuna häired ei ole möödunud, siis on fikseerumas ebakindlus tuleviku ees ja

põhimeeleolu alanemine ning passiivsus/…/ Aktuaalsete terviseandmete alusel on

töökohustuste täitmisel saadud tervisehäire pikaajaline.“

Esimese intsidendi ajal 18.02.2018 ei rünnatud isiklikult kaebajat, vaid temale kuuluvat

diplomaatilise numbrimärgiga sõiduautot (tundmatu(d) süütas(id) öösel kaebajale kuuluva

sõiduauto, milles inimesi ei olnud) töövälisel ajal siis, kui kaebaja ei olnud

teenistusülesandeid täitmas. Teine intsident toimus 01.05.2019 (riigipüha ka Kreekas), kui

tundmatu grupp inimesi ründas kaebajale kuuluvat diplomaatilise numbrimärgiga sõidukit,

mis seisis valgusfoori punase tule taga. Autos viibisid peale kaebaja ka kaks kaassõitjat.

Autole tekitati kahjustused, mis Kreeka politsei kinnitusel fikseeriti, pildistati ja registreeriti

pädeva ametniku poolt, autos viibinud inimesed viga ei saanud. Kreeka politsei andmetel

võttis vastutuse sõidukitele teostatud rünnakute eest anarhistide rühmitus FAI/IRF.

Kaebaja tugineb õigusliku alusena ATS § 49 lg 7 p-le 1. Riigikohus on asjas nr 3-20-1231

asunud seisukohale, et haigestumise korral, mille põhjuseks pole õnnetusjuhtum, pole ATS §

49 tervisekahju nõude lahendamisel asjakohane.

3-20-2419

5(8)

Praeguses kohtuvaidluses ei ole tõendatud, et kaebaja isikut oleks rünnatud seoses tema

teenistusülesannete täitmisega (teenistusülesannete täitmise ajal), mille tagajärjel oleks

kaebaja saanud tervisekahjustuse (nt vigastuse). Vaidluse pole selles, et kaebaja ei saanud

kõnealuse intsidendi ajal vigastusi. Kreeka politsei andmetel polnud rühmituse FAI/IRF

ründeobjektiks mitte diplomaatilise korpuse esindajad, vaid diplomaatiliste märkidega

sõidukid.

ATS § 49 lg 6 järgi ei saa kindlas suuruses hüvitist nõuda mitte kõik ametnikud, kellel

tuvastatakse teenistusülesannete täitmisega seotud töövõime vähenemine, vaid üksnes need,

kelle töövõime on vähenenud õnnetusjuhtumi tagajärjel. Kaebaja oli teadlik, et

Välisministeerium ei algatanud intsidentide osas tööõnnetuse uurimist. Ta oleks saanud

taolise tegevusetuse kohtus vaidlustada. SKA 12.10.2020 otsuses on küll tuvastatud põhjuslik

seos kaebaja teenistusülesannete täitmisel saadud tervisehäire ja vähenenud töövõime vahel,

kuid seost konkreetse ründega pole välja toodud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. X palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 15.07.2022 otsus tühistada ning teha

asjas uus otsus, mille kaebus rahuldada.

Halduskohus tõlgendas vääralt ATS § 49 lg-t 7 ja ATS § 491 lg-t 1. Hüvitise maksmise

eeldused on täidetud, sest SKA on tuvastanud seose teenistusülesannete täitmisel saadud

tervisehäire ning töövõime vähenemise vahel ning töötuskassa on tuvastanud osalise

töövõime. ATS § 49 lg-s 7 nimetatud eelduste kontroll Välisministeeriumi poolt ei ole vajalik,

sest nende täitumist kontrollivad SKA ja töötukassa.

Kui kaebaja poleks viibinud Kreekas teenistuses diplomaatilisel positsioonil, ei oleks teda ja

tema vara rünnatud. Kui kaebaja autol poleks olnud diplomaatilist numbrimärki, ei oleks

terroristlik rühmitus kaebajat ja tema vara sihikule võtnud. Rühmitus FAI/IRF võttis rünnaku

eest vastutuse ja sidus rünnaku poliitilise eesmärgiga. Asjakohane pole rääkida tööajast, kui

Eesti Vabariigi teenistujat ja tema vara rünnatakse teenistuja seose tõttu Eesti Vabariigiga.

Kaebajale tekkis ründe tagajärjena kahju. ATS § 49 lg 7 sõnastus on kahju tekitava sündmuse

iseloomu osas väga lai. Meelevaldne on vastustaja ja halduskohtu kitsendus, mille kohaselt

peaks rünne olema suunatud vahetult teenistuja isiku vastu ning vara lõhkumine jääb normi

kaitsealast välja. Tegemist ei olnud lihtsalt vara lõhkumisega. Esimesel korral süüdati kaebaja

auto, kui see oli pargitud tema kodumaja ette. Teisel korral peksis grupp maskides inimesi

kaebaja autot, kui ta oli ise koos külalistega selle sees. Ilmselgelt mõjutavad sellised

sündmused isiku turvatunnet. Otsesed ja järjestikused ründed kaebaja kui diplomaadi vastu

põhjustasid kaebajale vaimse tervise häire. SKA selgitas 16.09.2021 vastuses, et 18.02.2018 ja

01.05.2019 toimunud sündmuste tagajärjena tekkis kaebajale posttraumaatiline stressihäire,

mille pinnalt kujunes välja depressiooniga segatüüpi ärevushäire.

Halduskohus lõi täiendava eelduse ATS § 49 lg 7 kohaldamiseks, ületades sellega

diskretsioone

piire.

Nimelt

märkis

halduskohus,

et

seos

ründe

ja

tervisekahjustusega/haigusega peab olema ilmne, ning heitis SKA-le ette, et see pole oma

otsuses selgemalt välja toonud seost konkreetse ründega. Sellise uudse eelduse tagasiulatuv

kohaldamine ei ole kooskõlas õiguskindluse põhimõttega. Kaebaja, vastustaja ega kohus pole

vaimse tervise eksperdid, et täpsemalt selgitada psühholoogilise kahju tekkimise asjaolusid.

Halduskohus tugines otsuses kehtetuks tunnistatud SKA 13.11.2019 otsusele, et põhjendada,

miks ei saa tugineda SKA 12.10.2020 otsusele. Sellega rikkus kohus menetlusõigust. Lisaks

heitis halduskohus SKA-le põhjendamatult ette, et see pole varasema otsuse kehtetuks

tunnistamist põhjendanud.

3-20-2419

6(8)

Halduskohus tugines otsuses valdavas osas vastustaja argumentidele, viidates HKMS § 165

lg-le 2. Nimetatud normi rakendamisel peaks kohus jälgima, et ta ei rikuks seaduslikkuse ja

põhjendatuse põhimõtet. Kohus ei arvestanud õigusaktidega, millele tugines kaebaja. Nii on

kaebaja viidanud Viini konventsioonile, mis on oluline eelkõige küsimustes, mis puudutavad

töö- ja töövälist aega. Halduskohus jättis tähelepanuta Viini konventsiooni art 39 lg 1, mille

kohaselt isik, kellel on õigus eesõigustele ja puutumatusele, omandab need hetkest, mil ta

siseneb asukohariiki. Konventsiooni art 30 lg 2 järgi on puutumatu ka diplomaadi vara.

10. Välisministeerium palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu

otsuse põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde.

Sarnased ründed nii Kreekas kui teistes riikides on üldjuhul suunatud diplomaatilise vara

vastu, nende eesmärk ei ole rünnata diplomaati. Kaebaja vara rünnati töövälisel ajal.

Diplomaadid ei täida tööülesandeid iga päev ööpäev läbi. Viini konventsioon on

riikidevaheline kokkulepe, mis ei sätesta reegleid tööandja ja teenistuja suhete ega tööaja ja

töövälise aja kohta.

ATS § 49 lg 7 alusel hüvitise määramiseks peab muu hulgas olema tuvastatud seos

teenistusülesannete täitmise ja rünnete vahel. SKA tuvastab üksnes seose selles osas, kas

toimunud sündmuse tagajärjel sai isik vigastuse või tekkis tal haigus, mis omakorda põhjustas

osalise või puuduva töövõime. SKA 12.10.2020 otsusest ei selgu asja lahendamiseks olulisi

asjaolusid. SKA esitas alles kohtumenetluses võimalikud kaalutlused, kuid ka sealt ei nähtu, et

tervisehäire oleks põhjustatud rünnetest, vaid probleemiks on „peamiselt 18.02.2018.a.

toimunud autosüütamisest ja -põlengust alates süvenev halb töösituatsioon (diplomaatiline

töö Kreekas Ateenas) ja sellest tulenev psüühiline pinge“. SKA otsus ei vasta

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 nõuetele, lisaks on SKA otsus ja kohtuasjas esitatud

teave vastuolulised. Selleks, et riigil tekiks hüvitise maksmise kohustus, peab olema üheselt

selge, et töövõime vähenemine on põhjustatud haigusest ja haigus tekkis rünnete tagajärjel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Vaidlus käib ATS § 49 lg 7 tõlgendamise üle, mille järgi makstakse ametnikule hüvitist,

kui „ametnikul tuvastatakse seoses teenistusülesannete täitmisega tema vastu toimepandud

ründe või tema poolt süüteo tõkestamise, päästesündmuse lahendamise või ohu tõrjumise

tagajärjel saadud vigastuse või tekkinud haiguse tõttu töövõimetoetuse seaduse alusel osaline

või puuduv töövõime.“

12. ATS § 491 lg 1 järgi tuvastab ATS § 49 lg-s 7 nimetatud seose isiku töövõime ulatuse ja

teenistusülesannete täitmise tagajärjel saadud vigastuse või tekkinud haiguse vahel vajadusel

korral SKA, kaasates arstiõppe läbinud isiku. Praeguses asjas on SKA 12.10.2020 otsusega

ATS § 491 lg 1 alusel tuvastanud kaebaja puhul eelnimetatud seose ning dr EE on muu hulgas

järeldanud, et töökohustuste täitmisel saadud tervisehäire on pikaajaline.

Ringkonnakohus leiab, et vastustaja ja halduskohtu kriitika SKA 12.10.2020 otsuse aadressil

ei ole põhjendatud. Tegemist on kehtiva haldusaktiga, mille resolutiivosa on kohustuslik

igaühele, sh haldus- ja riigiorganitele (HMS § 60 lg 2). Oma 02.12.2019 otsuse tunnistas SKA

ise kohtumenetluse (haldusasi nr 3-20-355) ajal kehtetuks ning pole mingit põhjust väita, et

02.12.2019 otsuses kajastatu on rohkem põhjendatud, kui kehtivas haldusaktis välja toodu.

Sõltumata

sellest,

kas

SKA

12.10.2020

otsusel

on

vastustaja

poolt

viidatud

põhjendamispuudused, on selle resolutsioon kehtiv. Seega tuleb lähtuda eeldusest, et kaebaja

puhul on olemas seos teenistusülesannete täitmisel saadud tervisehäire ning vähenenud

töövõime vahel.

Halduskohus leidis, et SKA otsuses pole tuvastatud seost konkreetse ründega.

Ringkonnakohus märgib, et pole määrav, mil viisil on SKA otsuse vormistanud. On ilmne, et

3-20-2419

7(8)

otsus on tehtud ATS § 491 lg 1 alusel just selleks, et tuvastada ATS § 49 lg-s 7 nõutav seos.

Kui Välisministeeriumil on vastuväiteid SKA tegevuse osas, tuleb asjakohaste normide

tõlgendamise ja rakendamise praktika kokku leppida kohtuväliselt. Organivaidlused ei ole

halduskohtus lubatud. Kaebajal on tekkinud usaldus SKA 12.10.2020 otsuse kehtivuse suhtes

ning samuti selle suhtes, et kõik haldus- ja riigiorganid järgivad kehtivat haldusakti.

13. ATS § 49 lg 7 sätestab järgmised hüvitise maksmise eeldused:

1) seoses teenistusülesannete täitmisega on ametniku vastu toime pandud rünne;

2) vigastuse või tekkinud haiguse tõttu on ametnikul tuvastatud osaline või puuduv töövõime;

3) esineb seos ründe ja vigastuse või tekkinud haiguse vahel.

Kuna töötukassa 13.11.2019 otsusega on kaebajal kindlaks tehtud osaline töövõime ning SKA

on 12.10.2020 otsusega tuvastanud seose teenistusülesannete täitmisel saadud tervisehäire

ning vähenenud töövõime vahel, on ATS § 49 lg 7 kohaldamise eeldused põhimõtteliselt

täidetud.

Seoses vastustaja väidetega, et kaebaja vastu pole toimunud rünnet ning lisaks leidsid

18.02.2018 ja 01.05.2019 intsidendid aset töövälisel ajal, märgib ringkonnakohus järgmist.

Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja ja halduskohtuga, et ründe all saab mõista üksnes

olukorda, kus ametnikku rünnatakse füüsiliselt. Ründeks saab pidada ka sellist tegevust, mille

eesmärgiks on tekitada ametnikus hirmu. Rünne on nt olukord, kui ametniku auto pannakse

põlema või rünnatakse autot, kus asub ametnik. Oluline pole, kas ründaja soovis rünnata

konkreetset ametnikku kui füüsilist isikut, vaid hinnata tuleb, kas rünnak oli seotud asjaoluga,

et isik töötab mingil konkreetsel ametikohal. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja

autosid ei rünnatud juhuslikult, vaid ründajaks oli rühmitus FAI/IRF, kes sooviski kahjustada

just diplomaatilisi sõidukeid. Kui kaebaja poleks diplomaadina töötanud ja seeläbi kasutanud

diplomaatilise numbrimärgiga sõidukeid, poleks ründeid aset leidnud.

Praeguses asjas ei välista ATS § 49 lg 7 kohaldamist asjaolu, et rünnete ajal ei olnud kaebajal

tööaeg. Määrav pole mitte see, kas rünne toimub tööajal, vaid asjaolu, kas rünne toimub

teenistusülesannete täitmise tõttu. Vastupidisel juhul jääks hüvitiseta nt politseiametnik, keda

toimuva uurimismenetluse tõttu rünnatakse tema kodus puhkeajal. Kaebaja puhul on

ringkonnakohus eelnevalt juba esile toonud, et ründed toimusid just põhjusel, et kaebaja oli

diplomaat.

ATS § 49 lg 7 kaitsealaga on lisaks vigastustele hõlmatud ka haigused, mis ei pruugi vahetult

ilmneda rünnaku järgselt. Vajaliku seoses tuvastab ATS § 491 lg 1 alusel SKA.

14. Halduskohtu viidatud Riigikohtu lahend nr 3-20-1231 ei ole asjassepuutuv, sest see

puudutas ATS § 49 lg 6 tõlgendamist.

15. Eelnevast lähtudes rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu

otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega tühistab vastustaja 04.11.2020 ja 30.11.2020

otsused.

Kaebaja palub lisaks kohustada vastustajat tasuma kaebajale ühekordset hüvitist enda kaheksa

aasta töötasu ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et kohustamisnõude rahuldamine eeltoodud

viisil pole võimalik, vastustajat tuleb kohustada kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama (HKMS §

41 lg 3). ATS § 49 lg 7 p 1 ei näe küll vastustajale ette kaalutusõigust küsimuses, kas hüvitist

maksta, kuid vastustajal on kaalutlusõigus hüvitise suuruse osas (kuni kaheksa aasta keskmise

palga ulatuses). Seega ei saa kohus vastustajat kohustada maksimaalset hüvitist välja maksma.

16. Kuna ringkonnakohus rahuldab kaebuse ja apellatsioonkaebuse, jäävad kaebaja esimese ja

teise kohtuastme menetluskulud vastustaja kanda (HKMS § 108 lg 1).

3-20-2419

8(8)

Halduskohtus 31.05.2022 esitatud menetluskulude nimekirja järgi olid kaebaja esimese

kohtuastme menetluskulud 6520,80 eurot. Nõuetekohased arved on esitatud. Kulud koosnevad

esindajakulust (36 h 42 min). Osaliselt on kulud seotud toimunud haldusmenetlusega

(12.11.2020 ja 13.11.2020 kokku 2 h 24 min ehk 484,80 eurot) ning nende hüvitamist ei saa

kohtumenetluses taotleda. Apellatsioonimenetluse kulud on 1903,20 eurot (14.03.2023

menetluskulude nimekiri). Seega on kohtumenetlusega seotud kulud kokku 7939,20 eurot.

Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 108 lg 1).

Arvestades vaidluse raskust, sisu ja mahtu, leiab ringkonnakohus, et 7939,20 euro suurust

kulu pole alust pidada ülemääraseks. Kaebaja taotluse kohaselt tuleb menetluskulud kanda

NJORD Advokaadibüroo OÜ arveldusarvele IBAN EE651010220049344018 selgitusega

”Menetluskulud haldusasjas nr 3-20-2419“.

(allkirjastatud digitaalselt)