2-20-18685/31 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Peeter Pällin, Ele Liiv ja Neve Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. mai 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-18685

Kohtuasi

XX hagi LogiSped OÜ vastu saamata jäänud

töötasu,

puhkusehüvitise,

hüvitise

ja

viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10. mai 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

LogiSped OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

4571 eurot 24 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja XX (isikukood xxxxxxxxx), lepinguline

esindaja Lea Kurbel-Kalamees

Kostja

LogiSped

OÜ

(registrikood

11967082),

lepinguline esindaja Janika Drobot

Menetluse liik

Asja lahendamine 21. aprilli 2023. a istungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 10. mai 2022. a otsus muutmata.

2. Jätta LogiSped OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus LogiSped OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

2-20-18685

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas 16. oktoobril 2020 töövaidluskomisjonile avalduse LogiSped OÜ (kostja)

vastu saamata jäänud töötasu, puhkusehüvitise, töölepingu seaduse (TLS) § 100 lg 4 alusel

hüvitise ja viivise saamiseks.

2. Töövaidluskomisjoni 27. novembri 2020. a otsusega nr 4-1/27/43/20 rahuldati avaldus

osaliselt ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja töötasu 3185,45 eurot, puhkusehüvitis

393,43 eurot, hüvitis suurusega 584 eurot TLS § 100 lg 4 alusel, viivis 27.11.2020 seisuga

97,95 eurot.

3. Kostja esitas 18. detsembril 2020 taotluse töövaidlusasja läbivaatamiseks hagimenetluses.

4. Maakohus kohustas hagejat esitama hagi.

5. Hageja esitas 26. jaanuaril 2021 hagi, milles palus mõista kostjalt välja saamata jäänud

töötasu 3185,45 eurot, puhkusehüvitise eest 393,43 eurot, hüvitise suurusega 584 eurot TLS §

100 lg 4 alusel, sissenõutavaks muutunud viivise 153,53 eurot ning edasiulatuva viivise alates

hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1

sätestatud määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

5.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 01.11.2015 töölepingu nr 6, mille kohaselt asus

hageja alates 01.11.2015 täistööajaga tööle autojuhina. Hagejale rakendati summeeritud

tööaega arvestusperioodiga 3 kuud, töötasu suurus oli 390 eurot (bruto) kuus ja töötasu

väljamaksmise päevaks töötamise kuule järgneva kuu viimane tööpäev. Hageja ütles töölepingu

15.09.2020 saadetud sõnumiga TLS § 91 lg 2 p 2 alusel erakorraliselt üles. Kostja maksis

hagejalt töötasu viimati 2020. a märtsi eest. Hagejale ei makstud alates 2020. a aprillist kuni

töölepingu ülesütlemiseni 15.09.2020 töötasu. Pärast viimase lähetuse lõppu 08.04.2020

hagejale tööd ei antud. Hageja pöördus korduvalt töö saamiseks kostja poole, kostja vastas, et

tööd ei ole. TLS § 35 kohaselt pidi kostja maksma hagejale töötasu ka aja eest, mil tal ei olnud

tööd anda. Lähtudes eeltoodust on hagejal saamata aprillikuu töötasu 584 eurot, maikuu töötasu

584 eurot, juunikuu töötasu 584 eurot, juulikuu töötasu 584 eurot, augustikuu töötasu 584 eurot

ja 1.-15. septembri töötasu 10 tööpäeva eest 265,45 eurot (584÷22×10), kokku 3185,45 eurot.

5.2. Kostja ei maksnud hagejale viie kuu jooksul töötasu. Seega on kostja töötasu maksmisega

oluliselt viivitanud, mis andis hagejale õiguse tööleping erakorraliselt üles öelda. Kuna kostja

ei ole töölepingu ülesütlemist vaidlustanud, on see kehtiv ning hageja tööleping lõppes TLS §

91 lg 2 p 2 alusel 15.09.2020. Lähtudes TLS § 100 lg-st 4 on hagejal õigus saada hüvitist ühe

kuu keskmise töötasu ulatuses. Kuna hagejale tuli maksta töötasu vähemalt Vabariigi Valitsuse

kehtestatud miinimummääras, tuleb hüvitise arvutamisel võtta aluseks töötasu suurus 584 eurot

kuus. Töölepingu p-i 6.1 kohaselt on hagejal õigus iga-aastasele puhkusele 28 kalendripäeva.

Hageja 2020. aastal puhkust ei kasutanud. Hagejal on õigus saada 2020. aasta eest 19,87 päeva

puhkust (01.01.2020–15.09.2020 töösuhte kestus 259 päeva). Hageja 6 kuu töötasu 2020. a

märtsist kuni augustini on kokku 3504 eurot, kalendripäevatasu on 19,80 eurot, hüvitis

kasutamata jäänud puhkuse eest 393,43 eurot. Töölepingu p-i 5.3 kohaselt makstakse töötasu

2-20-18685

järgmise kuu viimasel tööpäeval. Seega pidi kostja aprillikuu töötasu 584 eurot välja maksma

hiljemalt 29.05.2020, maikuu töötasu 584 eurot 30.06.2020, juunikuu töötasu 584 eurot

31.07.2020, juulikuu töötasu 584 eurot 31.08.2020 ning augustikuu ja septembri töötasu

vastavalt 584 eurot ja 265,45 eurot töölepingu lõppemisel 15.09.2020. TLS § 84 lg 1 kohaselt

pidi kostja maksma hagejale töölepingu lõppemisel 15.09.2020 välja ka hüvitise suurusega

584 eurot TLS § 100 lg 4 alusel ning hüvitise kasutamata puhkuse eest 393,43 eurot.

5.3. VÕS § 113 lg 1 kohaselt moodustab viivis aprillikuu töötasu 584 euro väljamaksmisega

viivitamise eest alates 30.05.2020 kuni 27.01.2021 31,03 eurot, maikuu töötasu 584 euro

väljamaksmisega viivitamise eest alates 01.07.2020 kuni 27.01.2021 26,94 eurot, juunikuu

töötasu 584 euro väljamaksmisega viivitamise eest alates 01.08.2020 kuni 27.01.2021

22,99 eurot, juulikuu töötasu 584 euro väljamaksmisega viivitamise eest alates 01.09.2020 kuni

27.01.2021 19,03 eurot, augustikuu töötasu 584 euro, septembrikuu töötasu 265,45 euro,

hüvitise kasutamata puhkuse eest 393,43 euro ning hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel 584 euro,

kokku 1826,88 euro väljamaksmisega viivitamise eest alates 16.09.2020 kuni 27.01.2021

53,54 eurot. Kokku on viivis hagi esitamise seisuga 153,53 eurot.

Kostja vastuväited

6. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

6.1. Kostja väidete kohaselt leppisid pooled töölepingu lõpetamises kokku juba 28.03.2020, mil

kostja teatas, et müüb ühe sõiduki ning lõpetab hagejaga töölepingu. Kostja teatas, et soovi

korral võib hageja teha aprilli alguses veel ühe ringi teise sõidukiga, millega hageja nõustus.

2020. a aprillis, kui hageja tuli tagasi järgekordselt veolt, kooskõlastas kostjaga järgmise veo

toimumise aja ja lubas hageja koju Riiga. Pärast seda ei võtnud hageja enam kostjaga ühendust

ega vastanud kostja teavitustele. Hageja otsustas jääda alates 04.04.2020 koju, teatades kostjale,

et tema enesetunne on kehv. Kuna hagejaga kooskõlastatud reis pidi algama nädala pärast, lubas

kostja ta koju. Kui hageja oleks teavitanud, et tema kodu on seekord Venemaal, ei oleks kostja

hagejat koroonaviiruse leviku tõkestamise meetmeid ja piiride sulgemist arvestades koju

lubanud. Arvestades, et Eesti ja Läti vahel reisimisel karantiinikohustust ei olnud, lubas kostja

hageja koju Lätti. Alates 07.04.2020 kuni 14.04.2020 puudus kostjal hagejaga igasugune

kontakt. Hageja ei reageerinud korduvatele telefonikõnedele ja sõnumitele. 17.04.2020 selgitas

kostja hagejale, et tööleping lõpetatakse kas hagejapoolse töölepingu rikkumise tõttu või

kokkuleppel, sest hageja jättis tööle ilmumata ning kostja võimalikest takistustest töökohustuste

täitmisel teavitamata. Hageja rikkus nii TLS § 15 lg 2 p-s 2 kui TLS 15 lg 2 p-s 7 sätestatud

kohustusi. Tööle mitteilmumisega põhjustas hageja kostjale otsese kahju, kuna kliendi poolt

tellitud vedu jäi ära ja klient tellis veo mujalt. Kostja oli sunnitud palkama hageja tööülesannete

täitmiseks uue töötaja.

6.2. Hagejaga saavutatud kokkuleppe kohaselt lõpetasid pooled töölepingu 03.04.2020, mil

hageja lõpetas töötamise ja selle kohta tehti kanne töötamise registrisse. Hageja oli töölepingu

lõppemisest teadlik. Kui eeldada kostja esitatud väidete ebaõigsust, oli hageja töölepingu

lõpetamisest teadlik hiljemalt 12.05.2020. Seega ei oma hageja esitatud töölepingu ülesütlemise

avaldus

töölepingu

varasema

lõppemise

tõttu

õiguslikku

tähendust.

Hageja

töövaidluskomisjonile sõnumirakenduse vahendusel esitatud töölepingu ülesütlemise avaldus

on tehtud 15.09.2020 ehk rohkem kui 6 kuu möödumisel töölepingu lõpetamisest ning päevast,

millal hageja pidi töölepingu lõppemisest teada saama. Arvestades, et hageja sai töölepingu

lõppemisest teada töötamise registri vahendusel, siis maksukorralduse seaduse kohaselt on

töötamise registri kandel õiguslik tähendus. Hageja poolt esitatud nõuded on TLS § 31 järgi

aegunud.

2-20-18685

Maakohtu otsus ja põhjendused

7. Harju Maakohus rahuldas 10.05.2022. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja töötasu 3285,45 eurot, kasutamata puhkuse hüvitise 393,43 eurot, hüvitise TLS § 100 lg

4 alusel, sissenõutavaks muutunud viivise 153,53 eurot ning edasiulatuva viivise VÕS § 113

lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, kuid neid rahaliselt

kindlaks ei määranud.

7.1. Maakohus tuvastas järgmist:

-

Pooled sõlmisid 01.11.2015 töölepingu, mille alusel hageja asus täistööajaga tööle

autojuhina.

-

Hagejale kohaldati summeeritud tööaega arvestusperioodiga kolm kuud.

-

Töötasu oli 390 eurot (bruto) kuus ning töötasu väljamaksmise päevaks oli töötamise

kuule järgneva kuu viimane tööpäev.

-

2020. a aprillist alates ei ole hageja tööl käinud ning samast ajast on maksmata töötasu.

Pooled vaidlevad töölepingu lõppemise aja ja aluse üle.

7.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostja tõendanud, et tööleping lõpetati poolte

kokkuleppega 03.04.2020. Hagiavaldusest nähtuvalt ei ole hageja avaldanud tahet töölepingut

03.04.2020 lõpetada. Seega on kostja väide hageja esitatud töölepingu lõpetamise avaldusega

vastuolus. Kanne töötamise registris ei lõpeta töölepingut ega asenda TLS § 95 lg 1 esimeses

lauses sätestatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tehtud ülesütlemisavaldust.

Kostja 28.03.2020 sõnum, milles ta teatab, et pani auto müüki ja kavatseb aprilli alguses

hagejaga töölepingu lõpetada, ei tõenda poolte kokkulepet lepingu lõpetamiseks, kuna tegemist

ei ole sõnaselge tahteavaldusega tööleping üles öelda, puudub ülesütlemise alus ja täpne

kuupäev. Sõnumite sisu puudutab müüki mineva auto kostjale üleandmist ja hageja isiklike

asjade autost äravõtmist, misjärel hageja pidi siirduma puhkusele ja sõitma koju. Samuti puudub

hageja kirjalik nõusolek töölepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel. Vastuolus kostja väitega

kokkuleppel töölepingu lõpetamise kohta 03.04.2020 on kostja 17.04.2020 sõnum hagejale,

milles kostja küsib hagejalt, kas viimane sõitis välja, ning poolte 12.05.2020 kirjavahetus,

milles hageja teatab kostjale töölepingu lõpetamisest 03.04.2020 ja hageja küsib kostjalt, miks

ta sai töölepingu lõpetamisest teada registrikandest.

7.3. Maakohtu hinnangul on hageja esitanud 15.09.2020 vormi- ja sisu nõuetele vastava

tahteavalduse töölepingu lõpetamiseks. Hageja 15.09.2020 sõnumiga on tõendatud, et ta saatis

kostjale sõnumi, milles teatas töölepingu ülesütlemisest 15.09.2020 TLS § 91 lg 2 p 2 alusel

tööandjapoolsete kohustuste rikkumise tõttu. Kostja ei ole sõnumi kättesaamist vaidlustanud.

Seega on kostja hageja ülesütlemisavalduse kätte saanud ning ülesütlemine on vastavalt

tsiviilseadustiku üldosa seadusele (TsÜS) §-le 69 kehtiv. Kui tööandja ei nõustunud töötaja

ülesütlemisavalduses esitatud põhjendustega, oleks ta pidanud TLS § 105 lg 1 järgi esitama

kohtule hagi või töövaidluskomisjonile avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks

30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest. Kuna kostja ei ole töölepingu

ülesütlemist vaidlustanud, on see TLS § 105 lg-st 2 tulenevalt kehtiv ning hageja tööleping

lõppes 15.09.2020 TLS § 91 lg 2 p 2 alusel.

7.4. Maakohus tuvastas, et poolte tööleping lõppes TLS § 91 lg 2 p 2 alusel tööandja rikkumise

tõttu seoses töötasu maksmata jätmise ja töö andmata jätmisega. Seega on töötaja TLS § 100

lg-st 4 tulenev hüvitise nõue põhjendatud. Hageja palus mõista hüvitisena välja ühe kuu

keskmise töötasu s.o 584 eurot. Maakohus leidis, et see nõue on põhjendatud ja hüvitis tuleb

kostjalt välja mõista.

2-20-18685

7.5. Hageja sõnumitega kostjale on tõendatud, et alates 08.04.2020 kostja enam hagejale tööd

ei andnud. Kostja vastas hagejale, et tal ei ole tööd anda. Tulenevalt TLS § 35 pidi kostja

maksma hagejale töötasu ka aja eest, millal tal ei olnud tööd anda. Arvestades, et töösuhe ei

lõppenud poolte kokkuleppel 2020. a aprillis, vaid kehtis kuni 15.09.2020 ning tööandja ei

kindlustanud sel ajavahemikul töötajat tööga, siis on hagejal õigus saada töötasu ajavahemiku

01.04.2020–15.09.2020 eest 3185,45 eurot (5×584+584÷22×10). Tööandja ei ole tõendanud, et

ta oleks antud ajavahemikul hagejale tööd andnud või töötasu maksnud. Järelikult kuulub hagi

rahuldamisele ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 3185,45 eurot (bruto). Maakohus

leidis, et ka viivisenõue maksmata töötasult on põhjendatud ning tuleb samuti rahuldada.

7.6. Kostja aegumise vastuväite osas leidis maakohus, et hageja nõue ei ole aegunud. Töötasult

arvutatava viivise nõudele kohaldub TLS § 29 lg-s 9 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg.

Puhkusehüvitise nõude esitamine on seotud põhipuhkuse nõude üheaastase aegumistähtajaga

TLS § 71 ja § 68 lg 6 järgi. Arvestades, et hageja tööleping lõppes 15.09.2020 ja ta pöördus

töövaidluskomisjoni 16.10.2020, siis ei ole hageja nõuded aegunud.

7.7. Menetluskulud jättis maakohus hagi rahuldamise tõttu kostja kanda, kuid neid rahaliselt

kindlaks ei määranud.

Apellatsioonkaebus

8. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

8.1. Maakohus on eksinud aegumise vastuväite hindamisel. Hagejal oli TLS § 31 järgi õigus

esitada töövaidluskomisjonile nõue 4 kuu jooksul alates töölepingu lõpetamisest teada

saamisest. Tööleping lõppes 03.04.2020. Lepingu lõpetamisest teatas tööandja töötajale

21.02.2020 SMS-iga ning 28.03.2020 kinnitas lepingu lõpetamist. Isegi kui hageja sai

töölepingu lõpetamisest teada mais 2020, oli tal võimalik töövaidluskomisjoni pöörduda

septembrini. Tegelikult oli töötajale juba 2020. a aprillis selge, et talle rohkem tööd ei pakuta.

8.2. Töötaja avaldus töölepingu ülesütlemiseks ei toonud kaasa õiguslikke tagajärgi, sest

tööandja oli eelnevalt lepingu üles öelnud ning leping oli lõppenud.

8.3. Isegi kui tööleping oleks edasi kehtinud, oleks töötasunõuete rahuldamine vastuolus hea

usu põhimõttega. Töötaja ei teinud enam faktiliselt tööd, mistõttu töötasunõude rahuldamisel

rikastuks töötaja alusetult. Seejuures pidi töötaja juba 2020. a mais saama teada töölepingu

lõpetamise kandest töötamise registris, kuid esitas töötasunõude alles septembris. Töötaja ei

öelnud töölepingut üles mõistliku aja jooksul TLS § 91 lg 4 mõttes ning seda asjaolu tuleb

arvestada töötasunõude lahendamisel, samuti hüvitisnõude lahendamisel. Töötasu tuleb välja

mõista üksnes samas ulatuses, nagu töötajal oleks õigus siis, kui ta oleks töölepingu üles öelnud

mõistliku aja jooksul. Arvestada tuleb ka seda, et töötaja ei ilmunud kokkulepitud ajal tööle.

Vastustaja seisukoht

9. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

11. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal lähtub ringkonnakohus maakohtu tuvastatud

asjaoludest (otsuse p 7.1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid

(TsMS § 654 lg 6).

12. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

2-20-18685

13. Apellatsiooniastmes rajab kostja oma peamise argumendi väitele, et tööleping lõppes poolte

kokkuleppel 2020. a aprillis. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et tööleping ei

lõppenud kostja väidetud viisil ning põhjendas seda järeldust piisavalt. Maakohus märkis

õigesti, et kostja 28.03.2020 sõnum, milles ta teatab, et pani auto müüki ja kavatseb hagejaga

aprilli algul töölepingu lõpetada, ei tõenda poolte kokkulepet lepingu lõpetamiseks, kuna

tegemist ei ole sõnaselge tahteavaldusega tööleping üles öelda.

13.1. Kohtupraktikas on peetud tööandja avaldust, milles ta teatab oma kavatsusest tööleping

üles öelda, tingimuslikuks ülesütlemisavalduseks, mis on TLS § 95 lg 1 teise lause järgi tühine

(Tartu RgKKo 17.05.2021, 2-20-14339, p 7). Praegusel juhul ongi tööandja 28.03.2020 sõnum

käsitatav tingimusliku ülesütlemisavaldusena, mis TLS § 95 lg 1 järgi on tühine.

13.2. Maakohus leidis õigesti, et kanne töötamise registris ei lõpeta töölepingut ega asenda TLS

§ 95 lg 1 esimeses lauses sätestatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tehtud

ülesütlemisavaldust. Kohtupraktikas on kinnitatud, et ainuüksi tööandjapoolne töölepingu

lõpetamise kanne ei korva ülesütlemisavalduse puudumist ning ei lõpeta pooltevahelist

töölepingut (Tartu RgKKo 17.05.2021, 2-20-14339, p 8).

13.3. Maakohus leidis õigesti, et 28.03.2020 sõnumist ega kande tegemisest töötamise registris

ei saa järeldada, et hageja ja kostja leppisid töölepingu lõpetamises kokku suuliselt. Ühtegi

tõendit, et hageja sellise tahteavalduse tegi, asjas ei ole.

14. Kolleegium ei nõustu kostja arvamusega, et hageja töötasunõue on täielikult või osaliselt

hea usu põhimõttega vastuolus seetõttu, et töötaja ütles töölepingu üles alles 6 kuud pärast

viimast töötegemist.

14.1. Riigikohus on selgitanud, et kui tegemist on jätkuva rikkumisega, ei pruugi VÕS § 118

lg 1 järgne lepingust taganemise tähtaeg olla VÕS § 118 lg 2 järgsest lühem (RKTKo

27.03.2013, 3-2-1-22-13, p 22). Kolleegiumi hinnangul on see seisukoht kohaldatav ka TLS §

91 lg 4 järgi mõistliku tähtaja sisustamisel. Ka kostja möönab, et jätkuva rikkumise korral ei

tohiks tekkida olukorda, kus töötaja ei saagi enam töölepingut lõpetada.

14.2. Et hageja ei ületanud mõistlikku tähtaega töölepingu üles ütlemiseks TLS § 91 lg 4

mõttes, ei saanud see kaasa tuua ka töötasunõude hea usu põhimõtte vastasust. Töölepingu

varasem lõpetamata jätmine ei ole kolleegiumi hinnangul töötajale ette heidetav. Tööandjal

oleks hoolsal tegutsemisel olnud võimalik töölepingu lõpetamine ühemõtteliselt fikseerida ja

hõlpsalt välistada see, et töötaja tööd ei tee, aga säilitab õiguse töötasule.

14.3. Kolleegiumi hinnangul ei ole asjakohane kaaluda, kas töötaja pidi 2020. a aprillis aru

saama, et talle tõenäoliselt rohkem tööd ei pakuta. Töötaja ei pea mõistatama, kas tööandja

soovib temaga töösuhte lõpetada ega pea selle kahtluse korral ise töölepingut lõpetama.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

15. TsMS § 162 lg 1 järgi jätab kohus menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda. Et

maakohus ei ole menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg

4 järgi ka ringkonnakohus.

(allkirjastatud digitaalselt)

Peeter Pällin, Ele Liiv, Neve Uudelt