2-21-142816/17 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(8)

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-21-142816

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 19. mai 2023

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Kohtuasi

OK Incure OÜ hagi Mirjam Mandli vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 14. märtsi 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OK Incure OÜ apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): OK Incure OÜ (registrikood

11542046), lepinguline esindaja Dmitri Santašev

Vastustaja (kostja): Mirjam Mandli (isikukood

XXXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda OK Incure OÜ Tartu Maakohtu 14. märtsi 2023. a otsuse peale esitatud

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja lugeda apellatsioonkaebus koos lisadega

OK Incure OÜ-le tagastatuks.

2. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud OK Incure OÜ kanda.

Apellatsioonimenetluses kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

2(8)

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja

kättesaamisest alates. Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline

võib ise esitada menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta

seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega

kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb.

ASJAOLUD

1. OK Incure OÜ (hageja) esitas 22. detsembril 2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Mirjam Mandlilt (kostja) 2640 euro 46 sendi väljamõistmiseks.

Seoses kostja vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ning nõue anti üle Tartu

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja palus 31. jaanuari 2022. a hagis mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 2059 eurot

10 senti, intressi 156 eurot 25 senti, viivise 368 eurot 17 senti ja sissenõudmiskulud 50 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 16. aprillil 2018 laenuandja BB Finance OÜ-ga

laenulepingu nr XXXXXXXXXX, millega kostja sai laenu 500 eurot. Seejärel sõlmis kostja

korduvalt laenuandjaga lisalaenulepingud. Hageja selgituste kohaselt on lisalaen Raha24

laenutoode, mida saab vajaduse tekkimisel personaalse krediidilimiidi ulatuses omale

taotleda juba kehtivale laenulepingule lisaks. Lisalaenu taotlemisel arvestatakse juba kehtiva

laenu põhiosa ja intressid kasutatud aja eest uude laenulepingusse. Laen tuli tagastada

maksegraafiku alusel. Lepingu kehtivuse ajal tasus kostja laenu katteks 131 eurot 9 senti.

Intressimäär oli 17,70% aastas, viivisemäär täitmisega viivitamisel 0,12% päevas. Kostja sai

taotletud raha kätte, kuid tagastamiskohustust täitnud ei ole. Laenuandja andis 16. augustil

2021 kostjale täiendava tähtaja rikkumise kõrvaldamiseks. Kuivõrd see ei andnud tulemust,

ütles laenuandja 31. augustil 2021 lepingu üles. Laenuandja loovutas nõude hagejale.

Kokku sai kostja laenu 1897 eurot. Viimase laenu refinantseerimisel on laenusumma 2290

eurot 19 senti, mis koosneb põhisummast, eelmistest lepingutest tasumata intressist,

lepingutasust ja muust tasust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 4031 sätestatud nõuded on

laenuandja poolt täidetud, laenuandja ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Laenuandja jättis esialgu mitu kostja laenutaotluse rahuldamata. 16. aprilli 2018. a

laenutaotluses märkis kostja oma igakuisteks väljaminekuteks 100 eurot ja sissetulekuks 900

eurot. Laenuandja kontrollis kostja maksehäire olemasolu kodulehel www.taust.ee, kust

nähtub, et kostjal ei olnud tol hetkel kehtivat maksehäiret. Laenuandja, kasutades

kättesaadavaid allikaid (www.taust.ee, Ametlikud Teadaanded jne) kontrollis pidevalt, kas

kostjal on võlgnevused, maksehäired või algatatud pankroti- ja täitemenetlused. Laenuandja

saab kostja EVK maksete (pensioniregistripäring) andmete alusel teha tulude ja kulude

analüüsi. Asjaolu, et laenuandja hindas kostja krediidivõimelisust õigesti, tõendab ka kostja

poolt regulaarsete tagasimaksete tegemine kolme aasta vältel.

Lepingu nr XXXXXXXXXXX järgi oli laen 2485 eurot 55 senti. Kostja tasus lepingu

kehtivusajal laenu põhiosa katteks 267 eurot 5 senti, seega on lepingu põhiosa jääk 2218

eurot 50 senti (2485,55 – 267,05). Kuna kostja otsustas lepingut refinantseerida ning

refinantseeritavale summale lisanduvad lepingutasu 66 eurot 70 senti ja teenusarve tasu 4

eurot 99 senti, siis lepingu laenusumma on 2290 eurot 19 senti (2218,50 + 66,70 + 4,99).

Kostjal on hageja menetluses neli erinevat võlgnevust. Käesoleva nõude katteks tasus kostja

100 eurot.

3(8)

2. Kostja vaidles hagile vastu. Laenulepinguid ei ole sõlmitud ning laenu ei ole välja makstud.

Laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Lepingus avaldatud andmed

ei vasta tarbijakrediidilepingu nõuetele. Laenulepingud ei ole kehtivalt üles öeldud. Nõude

kujunemine on ebaselge ja tõendamata.

Kostja on saanud BB Finance OÜ-lt erinevatel ajahetkedel laenu ositi kokku vaid 1766 eurot,

seega on põhivõlgnevuse summa ja selle jääk ebaõiged. Kostja on oma kohustuste täitmiseks

tasunud vähemalt 1964 eurot 99 senti, millest laenuandjale 1764 eurot 99 senti ning hagejale

200 eurot. Kostja ei olnud laenulepingute sõlmimisel krediidivõimeline, tal oli mitmeid

võlgu, ülejõu käivaid finantskohustusi ja makseraskusi. Kostjal puudusid laenu võtmise ajal

piisavad vahendid, mille arvelt ta saanuks laenukohustusi täita. Tema ülalpidamisel oli kaks

last. Kostja võttis paljudelt krediidiandjatelt aina uusi laene varasemate laenukohustuste

täitmiseks. BB Finance OÜ-lt ei saanud kostja uusi laene, vaid varasemalt võlgu jäädud

summasid vormistati uutesse lepingutesse. Seega olid laenuandjale iga järgneva lepingu

sõlmimisel kostja makseraskused teada. Esimeses laenulepingus oli märgitud kiirlaenudele

suhteliselt madal aastaintress 11,1%, kuid alates teisest lepingust tõstis laenuandja intressi

44,9% peale aastas, st enam kui neli korda. Vastutustundetu laenamise tõttu kohaldub

lepingule intressimäär 0% aastas, s.o VÕS § 94 tulenev seadusjärgne intressimäär. Kostja on

teinud laenu tagastamiseks rohkem makseid, kui ta oli laenu saanud. Järelikult puudus

rikkumine mis õigustanuks ülesütlemist ning kostja kohustuste puudumise tõttu kehtiv

leping, mille saanuks üles öelda.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 14. märtsi 2023. a otsusega hagi rahuldamata, mõistis hagejalt kostja

kasuks välja menetluskulud 2400 eurot ning menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates menetluskulude rahalist suurust kindlaksmäärava lahendi

jõustumisest kuni selle täitmiseni.

Kostja ja BB Finance OÜ vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes.

VÕS § 4034 lg-te 1–2 kohaselt peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist

omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust ja tarbija

krediidivõimelisust

ka

tegelikult

hindama.

Krediidiandja

peab

toimima

tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teada

olevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit lepingus kokkulepitud

tingimustel tagasi maksta. Muu hulgas peab krediidiandja arvestama tarbija varalist seisundit,

tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist

ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju.

Lisaks eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse

(KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. Tarbija

krediidivõimelisuse hindamine toimub krediidiandja sise-eeskirjaga kehtestatud tarbija

krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika järgi.

Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on

krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena

veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Finantsinspektsiooni juhendi

p-i 9.10.3 järgi peab krediidiandja koguma teavet mh tarbija varasema käitumise kohta

finantskohustuste ja teiste varaliste kohustuste täitmisel. Juhendi p-i 9.11 kohaselt võtab

krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvesse ülalpeetavate arvu ja tarbija

muid kogumis mõistlikult hinnatavaid regulaarseid kulutusi majapidamisele (nt kulutused

toidule, kommunaalkuludele, sideteenustele, kindlustusmaksetele jne). Asjakohased

vorminõuded ja hindamise metoodika otsustab krediidiandja või -vahendaja.

Kohtu hinnangul ei ole laenuandja teostatud toimingud (kontrollis kostja maksehäire

olemasolu www.taust.ee kodulehel, kasutas kättesaadavaid allikaid ja kontrollis, kas kostjal

4(8)

on võlgnevused, maksehäired või algatatud pankroti- ja täitemenetlused, kontrollis kostja

EVK makseid) piisavad, et laenuandjat saaks lugeda vastutustundluku laenamise põhimõtet

järginuks. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud

minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt

pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks

laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid,

kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto

väljavõtetest nähtuv (Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-

20-106661, p 55). Kostja konto väljavõttest oleks nähtav kostja sissetulek, samuti kostja

võimalikud kohustused teiste võlausaldajate ees. Ka ülalpidamiskohustuse täitmiseks ning

majapidamiseks kuluvad summad saavad nähtuda just konto väljavõttelt.

Laenuandja küsis kostjalt pangaväljavõtet siis, kui kostja peale Raha24 kasutajakonto

tegemist taotles koheselt laenu 3000 eurot 23. oktoobril 2017. Seda laenu kostjale ei antud.

Käesolevas tsiviilasjas vaidlusalune laenuleping on sõlmitud 16. aprillil 2018, s.o kuus kuud

hiljem. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et laenuandja oleks sellele eelnevalt kostja konto

väljavõtteid küsinud. Ka ei ole hageja esitanud ühtegi kostja pangakonto väljavõtet (ei

esialgse laenu, ega järgnevate lisalaenude osas), mille alusel oleks laenuandja saanud

mõistlikult hinnata, et kostja oli laenu saamisel krediidivõimeline. Seetõttu leidis maakohus,

et laenuandja on kostjale krediidi võimaldamisel rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Seejuures on laenuandja rikkunud seda põhimõtet nii esialgse laenu andmisel, kui

järgnevate lisakokkulepete sõlmimisel.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Kostjaga sõlmitud lepingu järgi pidanuks intress olema 11,1% aastas ning

viimase lisalaenulepingu järgi 17,7% aastas. Vahepealsetes lisalaenulepingutes oli

intressimäär oluliselt kõrgem (nt 44,9%). VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu

sõlmimise ajal 0% (ka kõigi lisalaenude võtmisel), mis on kokkulepitud intressist madalam.

Seega ei olnud laenuandjal õigust kostjalt intressi nõuda. Samuti ei võlgne kostja tulenevalt

VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid.

Sellises olukorras peab laenuandja VÕS § 4034 lg 7 järgi tagasimaksed uuesti määrama,

arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

Eelnevat ei kohaldata juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud vajaliku teabe esitamata või

võltsinud laenuandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on laenuandja hinnanud tarbija

krediidivõimelisust valesti. Praegusel juhul ei ole kohtule esitatud asjaolusid, millest saaks

järeldada, et kostja oleks tahtlikult võltsinud laenuandjale esitatavaid andmeid või jätnud

nõutud andmed esitamata. Hageja on küll viidanud sellele, et tal on kahtlus esitatud andmete

tegelikkusele vastavuses, sest kostja on esitanud oma väljaminekute kohta lühikese aja vältel

erinevaid andmeid. Oktoobris 2017. a ning märtsis 2018. a nimetas kostja oma püsikulutuste

suuruseks 150 eurot kuus ning 16. aprilli 2018. a laenutaotluses 100 eurot kuus. Püsikulutuste

langus võinuks tekitada küsimusi ning vastutustundliku laenamise korral tulnuks küsida

laenusaajalt täiendavaid andmeid. Samas ei saa nende tõendite pinnalt tõsikindlalt väita, et

kostja oleks laenuandjale laenu võtmisel valeandmeid esitanud või õigeid andmeid varjanud.

Hageja väitel ei teavitanud kostja olemasolevatest kohustustest teiste krediidiandjate ees,

kuid märkis, et on kinnisvara omanik. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et laenuandja

oleks kostjalt selliste kohustuste kohta infot küsinud. Asjaolu, kas kostja on kinnisasja

omanik või mitte, ei oma vastutustundliku laenamise põhimõtte seisukohalt tähtsust –

otsustada tuleb selle üle, kas kostjal on mõistlikult võimalik laen tagastada või on see tema

sissetulekuid ja muid kohustusi arvestades ebareaalne.

5(8)

Laenuandja on väljastanud kostjale reaalset laenu kokku 1897 eurot. Vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumisel kuulub tagastamisele põhisumma vaid selles ulatuses, milles

laen on ka reaalselt välja antud ning mistahes intressi- ja muud kõrvalkohustusi ei saa

põhisumma hulka arvestada. Hageja ei ole tõendanud laenuandja poolt eeltoodust suurema

laenu väljastamist esialgse lepingu ega lisalepingute alusel. Kostja on oma kohustuste

täitmiseks tasunud vähemalt 1964 eurot 99 senti, millest laenuandjale 1764 eurot 99 senti

ning hagejale 200 eurot. Järelikult oli kostja lepingu ülesütlemise ajaks tasunud rohkem, kui

ta oleks pidanud tasuma, ning kostja ei olnud ülesütlemisavalduse tegemise ajal oma

kohustusi rikkunud. Laenuandjal ei olnud õigust lepingut üles öelda.

MENETLUSOSALISE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata tsiviilasi tagasi

maakohtule. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei võimaldanud maakohus hagejal esitada vastuväidet kostja

menetluskulude kohta. Kostja menetluskulude nimekirjas toodud tundide arv on

ebausaldusväärne ega vasta tegelikult kulutatud ajale. Pooled olid menetlusosalised ka teistes

sarnastes kohtuasjades ning kostja esindaja on kasutanud ka teistes menetlustes analoogseid

vastuseid, s.t kostja esindaja kasutab stampvastuseid ning 20 tundi praeguse menetluse

raames kostja esindaja kulutanud ei ole.

Hageja ei nõustu, et laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ei VÕS § 4034

ega Finantsinspektsiooni soovituslik juhend ei kohusta laenuandjat nõudma laenusaajalt

pangakonto väljavõtet. Krediidivõimelisuse hindamiseks peab laenuandja tegema mõistlike

pingutusi ning toimima nõuetekohase hoolsusega. KAVS § 49 kohaselt toimub tarbija

krediidivõimelisuse

hindamine

laenuandja

sise-eeskirjaga

kehtestatud

tarbija

krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika järgi.

VÕS § 4034 lg-d 1–3 tuleb tõlgendada laiemalt, kuna seadusandja, jättes selgitamata, mida

täpsemalt tuleb teha krediidivõimelisuse hindamiseks, andis laenuandjatele võimaluse

otsustada, kuidas nemad hindavad laenaja krediidivõimelisust. Kuivõrd kostja taotletud laenu

summad olid väikesed (kuni 500 eurot), ei näinud laenuandja sise-eeskirjad ette pangakonto

väljavõtte nõudmist. Kostjale laenude väljastamise perioodil lähtus laenuandja

vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel Finantsinspektsiooni 13. juuni 2016. a

soovituslikust juhendist, mis on kehtetu alates 30. juunist 2021. Juhendi kohaselt peab

laenuandja vaidluse korral tõendama vastutustundliku laenamise nõude piisava hoolsusega

täitmist. Selleks peab krediidiandja näitama, et krediidi väljastamisel kehtisid nõuete

täitmiseks asjakohased sise-eeskirjad, krediidivõimelisuse hindamise arvutuse käiku ja

andmeid, et laenuandja on võtnud laenusaajalt kinnituse selle kohta, et ta on lepingu

sõlmimise eelselt selgitanud tarbijale lepingu olulisi tingimusi ja krediidilepingu

sõlmimisega kaasnevaid ohtusid ja laenuandja on säilitanud kõik tarbijale krediidi

väljastamise ning krediidi teenindamisega seotud olulised dokumendid ja andmed.

Pangakonto väljavõtte küsimine on üks vahenditest krediidivõimelisuse hindamiseks, kuid

pangakonto väljavõte ei pruugi alati anda täieliku ülevaate laenaja finantsolukorra kohta.

Kohtud tõlgendavad krediidivõimelisuse hindamise nõudeid rangemalt, kui seda on

seadusandja ette näinud ja seaduse täitmise üle järelevalvet teostav Finantsinspektsioon.

Tõlgendus, et minimaalselt on vajalik pangakonto väljavõte piisavalt pika ajavahemiku

kohta, ei lähe kokku Finantsinspektsiooni juhendiga, mis laenude väljastamise perioodil

kehtis. Pangakonto väljavõtte küsimine ei olnud juhendi kohaselt igas olukorras vajalik ja

kohustuslik, kui muu info oli piisav.

6(8)

Maakohus ei võtnud arvesse asjaolu, et kostjalt toimusid nelja aasta vältel regulaarselt

tagasimaksed, mis tähendab, et laenu väljastamise hetkel hindas laenuandja kostja võimekust

laenu tagasi maksta õigesti.

Kostjale laieneb vastutustundliku laenamise põhimõte. VÕS § 4034 lg 3 sätestab, et tarbija

peab esitama laenuandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse

hindamiseks. Kui tarbija enda tahtlik käitumine toob kaasa tarbija krediidivõimelisuse valesti

hindamise ja krediidi andmise tarbijale, kes tõeste ja täielike andmete esitamise korral poleks

krediiti saanud, ei ole tarbijal õigus tugineda VÕS § 4034 lg-le 6 ja laenuandja poolt

krediidivõimelisuse valesti hindamine ei too kaasa lg-s 7 nimetatud tagajärgi. Tarbija poolt

tahtlikult teabe esitamata jätmine või teabe võltsimine kujutavad endast tarbija lepingueelsete

kohustuste rikkumist, mille tagajärjeks on laenuandja poolt tarbija krediidivõimelisuse

valesti hindamine.

Koos apellatsioonkaebusega esitas hageja kolm uut tõendit. Hageja on 8. juuli 2022. a

dokumendi p-s 1.6 tuginenud teenuse osutamise korrale, kuid ei ole seda korda maakohtule

esitanud põhjusel, et tegu on konfidentsiaalse dokumendiga, mida tuleb esitada vaid kohtu

nõudmisel. Kuivõrd maakohus jättis hageja viited sise-eeskirjadele tähelepanuta, siis esitas

hageja tõendi apellatsioonmenetluses. Finantsinspektsiooni soovituslik juhend on käesoleval

juhul samuti asjakohane, kuna laenuandja lähtus sellest laenu väljastamisel ning maakohus

on sellele otsuses mitmeid kordi tuginenud. Kolmas tõend on hageja selgitus, kuidas arvutas

laenuandja välja keskmise sissetuleku pensioniregistri laekumiste alusel.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS

5. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et Tartu

Maakohtu 14. märtsi 2023. a otsuse peale esitatud kostja apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmisest tuleb TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel keelduda.

6. TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui

apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.

Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid,

ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul otsust tehes ebaõigesti kohaldanud

materiaalõigust ega rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võiks mõjutada lahendit,

samuti ei ole maakohus valesti hinnanud tõendeid. Maakohus on hagis esile toodud

asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning on hinnanud esitatud tõendeid

TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt. Maakohus on asunud põhjendatult seisukohale, et

hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega

pea vajalikuks neid kõiki korrata.

7. Kuigi maakohus ei ole määranud pooltele tähtaja menetluskulude nimekirjade ning

vastaspoole nimekirja kohta seisukohtade esitamiseks TsMS § 176 lg 2 järgi, ei ole tegemist

sellise rikkumisega, mis tingiks maakohtu otsuse tühistamise. Kostja esitas menetluskulude

nimekirja pärast eelistungit ning hagejal oli võimalik selle osas oma seisukohti esitada.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus

sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu 18. mai 2010. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile

kulunud aja ja keerukuse hindamise osas (Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-115-14, p 11). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole diskretsioonipiire

ületanud.

8. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et poolte vahel oli sõlmitud

tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Nimetatud maakohtu järeldusele ei ole hageja

7(8)

apellatsioonkaebuses vastuväiteid ka esitanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et

hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohus on õigesti leidnud, et

hageja on jätnud kogumata kostja kui tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe.

Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. VÕS § 4034

lg 3 kohaselt peab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe

omandamiseks küsima vajadusel tarbijalt teavet. Seejuures peab krediidiandja tarbijalt

saadud teavet VÕS § 4034 lg 4 teisest lausest tulenevalt vastavalt KAVS § 50 lg-tele 3 ja 4

kontrollima. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et

kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades KAVS-is ja VÕS-is sätestatud nõudeid

informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale

teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja tarbija esitatud teavet tema

sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse

konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks.

Seega ei tulene seadusest küll nõuet, et tarbijalt tuleb nõuda kontoväljavõtet igal juhul, kuid

üldjuhul tuleks siiski laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtet küsida, et adekvaatselt

hinnata tema krediidivõimelisust. Selle saab jätta nõudmata üksnes juhul, kui muu info on

tarbija krediidivõime hindamiseks piisav. Seejuures ei saa piirduda ainult tarbijalt endalt

saadud infoga. Seega ei saanud laenuandja kostja krediidivõimet hinnates tugineda üksnes

kostja esitatud laenutaotluses märgitud teabele, seda mõistlikult kontrollimata ja arvestamata

kostja pangakonto väljavõtetelt nähtuva teabe ja muu laenuandjale teadaoleva

informatsiooniga. Seadusest ei tulene erisusi tarbija krediidivõime hindamisel seoses

laenusumma suurusega. Laenuandja pidi kostja krediidivõimet kontrollima vaatamata sellele,

et taotletud laenu summa ei ületanud 500 eurot. Praegusel juhul ei ole hageja kontrollinud

kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta piisaval määral, mistõttu on

hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimist ei saa tuletada hageja poolt kostja maksehäirete kontrollimisest. Hageja

väited kostja EVK maksete kontrollimise kohta on ebaselged ning vastuolulised. Hageja

poolt esitatud EVK maksete väljavõttest nähtuvalt pidi kostja sissetulek aprillis 2018. a olema

361 eurot 50 senti (dtl 182), samas, kui väidetavalt kostja poolt täidetud laenutaotluse

kohaselt oli kostja sissetulekuks 900 eurot (dtl 175). Hagejal pidi sellise vastuolu puhul

tekkima kahtlus kas andmete õigsuses või kostja krediidivõimekuses.

Ringkonnakohus märgib, et ka kostja enda avaldatud info oleks pidanud tekitama

krediidiandjas kahtlusi kostja krediidivõimes. Hageja enda poolt esitatud tõendite kohaselt

avaldas kostja krediidiandjale, et tema sissetulekuks on 700–900 eurot kuus ning igakuised

püsikohustused 100–150 eurot kuus. Samas nähtub kostja laenutaotlusest, et tal oli kaks

ülalpeetavat (dtl 174–176). On ilmselge, et 150 eurot ei ole piisav kuu aja jooksul kolme

inimese kõikide vajalike kulude katmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul oleks pidanud

krediidiandjal tekkima küsimus, kuidas suudab kostja 700–900 euro suuruse

kuusissetulekuga lisaks kolme inimese ülalpidamisele ka laenu tagasimakseid teha, mis

hageja esitatud maksegraafikute kohaselt mõne lepingu puhul ületasid 100 eurot kuus (nt dtl

167–169).

9. Hageja väide, et kostja ei ole esitanud laenuandjale tõeseid ja täielikke andmeid, ei ole

põhjendatud. Riigikohus on 31. jaanuari 2018. a otsuses tsiviilasjas nr 2-14-21710, p-s 29.3.

leidnud, et laenusaajal on VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada hagejale laenu

taotlemisel tõeseid andmeid ja hageja võis laenuandjana sellest lähtuda. Samas ei tähenda

see, et laenuandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust

esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel täpsustada lasta. Eeltoodust tulenevalt oli

laenuandjal vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus kostja esitatud

andmeid kontrollida. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja esitanud praegusel juhul

8(8)

selliseid ebaõigeid andmeid, mis võisid oluliselt mõjutada laenuandjat kostja

krediidivõimelisuse hindamisel. Laenuandjal oleks pidanud ka kostja esitatud andmete alusel

tekkima kahtlus kostja krediidivõimelisuses.

10. Maakohus on põhjendatult leidnud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas. VÕS § 4034 lg 7 järgi

loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, praegusel

juhul oli intressimäär lepingu sõlmimise ajal 0%. Maakohus leidis, et kostja tasutud summat

saab pidada laenu põhiosa tasumiseks ning kostja oli lepingu ülesütlemise ajaks tasunud

rohkem kui põhivõlg. Maakohus jättis põhjendatult hagi rahuldamata.

Eelmärgitut arvestades ei ole ringkonnakohtu hinnangul TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi alust

apellatsioonkaebust menetleda.

11. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme

menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 1 järgi hageja kanda. Kuna kostjal ei ole selles

menetlusetapis hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule hagejal hüvitada kostjale

apellatsioonkaebuse menetlemise kulusid.

12. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus

tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega

tagastada. Kuna hageja esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda tagastada.

TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

13. Hagejal on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda

määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud

riigilõiv. Hageja on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 385 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Kersti Kerstna-Vaks

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke