2-21-13639/31 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(11)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-21-13639

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 17. mai 2023

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Margit Vutt, Indrek Parrest

Tsiviilasi

OÜ Satnet hagi Vendipuhastus OÜ vastu 13 966 euro

80 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 26. septembri 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Vendipuhastus OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

5989 eurot 47 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja OÜ Satnet (registrikood 11447187), esindaja

vandeadvokaat Jana Reitsakas

Kostja Vendipuhastus OÜ (registrikood 11967981),

esindaja vandeadvokaat Rene Varul

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 26. septembri

2022. a otsus vaidlustatud osas muutmata.

2. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta Vendipuhastus OÜ kanda.

3. Määrata kindlaks OÜ Sanet apellatsiooniastme menetluskulud. Mõista

Vendipuhastus

OÜ-lt

OÜ

Sanet

kasuks

välja

apellatsiooniastme

menetluskulud (esindajakulu) 600 eurot.

2(11)

4. Määrata, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb Vendipuhastus

OÜ-l tasuda OÜ-le Sanet viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Satnet (hageja) esitas 1. septembril 2021 Tartu Maakohtule Vendipuhastus OÜ

(kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 13 966 eurot 80 senti,

hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 3428 eurot 3 senti ja viivise

põhinõuetelt 13 966 eurolt 80 sendilt alates 1. septembrist 2021 kuni kohtuotsuse kohase

täitmiseni määras 0,5% päevas.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja tööjõu rendilepingu, mille kohaselt hageja

kohustus varustama kostjat kuue töötajaga. Kostja kohustus maksma hagejale tööjõu

kasutamise eest tasu. Kostja kohustus tasuma viie töötaja eest 14 eurot tunnis ja ühe töötaja

eest 16 eurot tunnis. Tasule lisandus käibemaks.

Hageja töötajad tegid kostja jaoks tööd 800 tundi. Hageja esitas kostjale tööde eest arve

nr 20210705 summas 13 057 eurot 20 senti (maksetähtaeg 12. juuli 2021; arve 1) ja arve

nr 20210712 summas 909 eurot 60 senti (maksetähtaeg 26. juuli 2021; arve 2). Kostja ei

tasunud arveid. Hageja andis 11. augustil 2021 kostjale täiendava tähtaja arvete

tasumiseks, kuid kostja ei tasunud ikkagi arveid. Hageja põhinõue on seega 13 966 eurot

80 senti (käibemaksuga).

Viivise määr on lepingu p 6.4 järgi 0,5% päevas. Hagi esitamise seisuga oli muutunud

sissenõutavaks viivis järgmiselt: arve 1 alusel 3264 eurot 30 senti ja arve 2 alusel 163 eurot

73 senti, kokku 3428 eurot 3 senti.

Hageja loobus 8. detsembril 2021 põhinõudest 909 euro 60 sendi ulatuses ja osaliselt ka

sellelt summalt arvestatud viivise nõudest. Hageja kinnitas, et kostja tasus

12. augustil 2021 arve 2 summas 909 eurot 60 senti. Hageja loobus selles ulatuses

põhinõudest. Hageja arvestas arve 2 tasumisega viivitamise eest viivist alates arve

maksetähtajast kuni 12. augustini 2021 summas 81 eurot 86 senti. Hageja vähendas hagi

esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõuet seega 81 euro 87 sendi võrra ega

soovinud enam 909 euro 60 sendi tasumisega viivitamise eest viivise väljamõistmist alates

1. septembrist 2021 kuni kohustuse täitmiseni.

3(11)

Hageja kinnitas 18. aprillil 2022, et kostja tasus 12. aprillil 2022 hageja põhinõudest

10 000 eurot. Hageja põhinõudeks jäi 3057 eurot 20 senti. Hageja viivise nõuded olid

järgmised: 12. aprilli 2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 17 970 eurot 22 senti

ja põhinõudelt 3057 eurolt 20 sendilt arvestatud viivis alates 13. aprillist 2022 kuni

kohtuotsuse täitmiseni määras 0,5% päevas. Hageja ja kostja leppisid viivise määras eraldi

kokku. Kostja oli sellega nõus. Hagejal tekkisid tööliste Eestisse toomise tõttu olulised

kulud. Hageja kohustus maksma töötajatele Eesti keskmist töötasu ning tegelema nende

majutusega. Hageja jaoks oli arvete õigeaegne tasumine oluline. Kostja tasus osa arvest

alles üheksa kuud hiljem. Keskmisest kõrgem viivisenõue on seega lubatud.

Hageja kinnitas 12. augustil 2022, et kostja tasus 29. aprillil 2022 põhinõude 3057 eurot

20 senti. Hagejal on kostja vastu seega üksnes viivise nõue summas 18 230 eurot 8 senti.

Pooled rääkisid viivise määra läbi. Seda kinnitab kostja allkiri lepingul. Kostja ei vaielnud

enne kohtumenetlust viivisele vastu. Viivise määr peaks olema selline, mis paneb

võlgnikku mõtlema, kas tasub oma rahaliste kohustuste täitmisega viivitada. Hageja kandis

olulisi täiendavaid kulusid, mille osas hageja ei esitanud nõuet. Hageja luges need

viivisega kaetuks. Hageja pöördus võla sissenõudmiseks algselt kostja poole. Hageja esitas

hagi, kui kostja võlga ei tasunud. Viivise vähendamine ei ole seega põhjendatud.

Hageja vaidles kostja viivise vähendamise taotlusele vastu. Hageja märkis, et kostja väited

selle kohta, et hagejal on parem majanduslik seis kui kostjal, ei ole põhjendatud. Poolte

majandusliku seisu tuvastamisel ei saa lähtuda vanadest majandusaasta aruannetest. Käibe

suurus ei ilmesta äriühingu majanduslikku olukorda. Hageja ja kostja käibeid ei ole

võrreldavad, kuna pooled tegutsevad erinevates valdkondades. Hageja tegeleb tööjõu

rendiga, kostja tegutseb ehitussektoris. Hagejal on rohkem töötajaid. Hageja maksab

rohkem makse. Hageja maksude summa oli 2022 II kvartalis 67 201 eurot 95 senti. Kostja

maksude summa oli samal ajal 15 052 eurot 28 senti. Hagejal jäi pärast maksude tasumist

sama kvartali käibest alles 128 477 eurot 30 senti ja kostjal 142 579 eurot. Kostjal jääb

pärast maksude tasumist seega alles rohkem vahendeid. Hageja leiab sellele vaatamata, et

käibe põhjal ei saa teha järeldust poolte majandusliku olukorra kohta. Hageja jaoks oli

arvete õigeaegne tasumine oluline. Hageja üritas seda tagada seadusjärgsest viivisemäärast

kõrgema viivisemäära kokkuleppimisega. Kui kohus aga leiab, et viivisemäära tuleb

alandada, tuleks seda alandada üksnes kuni määrani 0,2% päevas. Kostja ei esitanud

teenuse kohta õigeaegselt pretensioone. Kostja ei tõendanud pretensioonide aluseks olnud

väiteid. Kostjale osutatud teenus oli puudusteta.

2. Kostja tunnistas hageja nõuet osaliselt.

Kostja vastas 12. augustil 2021 hageja esindaja e-kirjale ning märkis, et kostja ei nõustu

tasuma arvet 1, kuna kostjal käib peatöövõtjaga vaidlus viimase akti üle. Peatöövõtja tahab

koostada kostjale trahvinõuet turvanõude puuduse ja tegevuste kohta. Kostja jõudis lõpuks

peatöövõtjaga kokkuleppele. Kokkuleppe järgi oli kostja kulu 624 eurot (sh käibemaks).

Kostja oli seega nõus tasuma arvest 1 hagejale 13 342 eurot 80 senti. Kostja ei olnud nõus

tasuma arve 1 alusel viivist 3264 eurot 30 senti, kuna kostja sai hageja puuduliku töö ja

tegevuse tõttu kahju.

Kostja tasus 12. augustil 2021 arve 2 summas 909 eurot 60 senti. Kostja ei nõustunud

tasuma arve 2 alusel viivist 163 eurot 73 senti.

Kostja selgitas 7. märtsi 2021 istungil, et kostja ei ole viivise arvestusega nõus. Töömehed

võltsisid tunnilehtede jaoks kostja allkirja. Töölised lisasid vanadele tunnilehtedele tunde

juurde. Tööjuht käis objektilt ära isiklike asju ajamas. Kohapealsed mehed ei olnud

kompetentsed. Kostja mahud suurenesid seetõttu. Hageja töötaja rikkus kostja tööriistu.

Tööd venisid. Kostja oli nõus tasuma põhinõude, kuid ei soovinud eeltoodud põhjustel

viivist tasuda ning esitas taotluse viivise vähendamiseks.

4(11)

Kostja teatas 12. aprillil 2022, et ta tasus põhinõudest 10 000 eurot.

Kostja leidis 12. augustil 2022, et pooled ei sõlminud viivise kokkulepet, kuna asja juures

ei ole poolte poolt allkirjastatud tööjõu rendilepingut. Pooled sõlmisid suulise tööjõu

rendilepingu. Pooled ei saavutanud seega kokkulepet viivise määras 0,5% päevas.

Kostja maksis põhivõla ära. Hagejal ei ole seega põhjust nõuda kostjalt viivist määras 0,5%

päevas ja suuremas summas kui põhinõue. Hageja on paremas majanduslikus olukorras.

Hageja 2020. aasta majandusaasta aruande järgi oli hageja kasum 51 658 eurot. Hageja

käive oli 2022. a I kvartalis 129 756 eurot 35 senti ja II kvartalis 195 679 eurot 25 senti.

Hagejal oli umbes 20 töötajat. Kostja kasumiaruande kohaselt on kostjal kahjum. Viivise

määr 0,5% päevas ei ole mõistlik, kuna see ületab 25 korda seadusjärgset määra. Hageja

töötajatega oli probleeme. Kostja tellija tegi kostjale korduvalt märkusi, mis puudutasid

objekti koristamist, töötajate objektilt puudumist, tähtaegasid, mittenõuetekohaseid

töövõtteid, tööriideid ja tööohutusnõuete järgimist. Hageja ei taganud kostjale

professionaalseid ja oskustega töömehi. Hageja rikkus sellega lepingut. Kostja maksis

sellele vaatamata põhivõla. Kostja ei soovi aga eelnevat arvestades maksta viivist. Kostja

soovib viivise vähendamist seadusjärgse viivise määrani.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus võttis 26. septembri 2022. a otsusega hageja põhinõudest 13 966 eurot

80 senti ja viivise nõudest osalise loobumise vastu ning lõpetas selles osas menetluse.

Maakohus rahuldas osaliselt hageja nõude arve 1 (13 057 eurot 20 senti) ja arve 2

(909 eurot 60 senti) tasumisega viivitamise eest viivise väljamõistmiseks ning mõistis

kostjalt hageja kasuks välja viivise alates 13. juulist 2021 kuni 29. aprillini 2022 kokku

6788 eurot 39 senti. Maakohus jättis menetluskuludest 58% kostja ja 42% hageja kanda

ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 888 eurot 20 senti ja viivise

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude

suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.

Kostja tasus 12. augustil 2021 arve 2 summas 909 eurot 60 senti. Hageja loobus

8. detsembril 2021 põhinõudest 909 euro 60 sendi ulatuses, hagi esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivise nõudest 81 euro 87 sendi ulatuses ning 909 euro 60 sendi

tasumisega viivitamise eest esitatud viivise nõudest alates 1. septembrist 2021 kuni

kohtuotsuse täitmiseni. Kostja tasus 12. aprillil 2022 põhinõudest 10 000 eurot ja

29. aprillil 2022 ülejäänud 3057 eurot 20 senti. Hageja märkis, et tal ei ole kostja vastu

põhinõuet. Hageja vähendas vastavas ulatuses viivise nõuet. Kostja ei vaielnud hagist

loobumisele ega nõuete vähendamisele vastu. Kohus võttis tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 429 lg 1 alusel nõuetest loobumise vastu ja lõpetas nende osas TsMS

§ 428 lg 1 p 3 alusel menetluse.

Pooled ei vaidle, et nad sõlmisid kehtiva tööjõu rendilepingu (leping), mille kohaselt

hageja kohustus varustama kostjat kuue töötajaga ja kostja kohustus maksma hagejale selle

eest tasu. Pooled ei vaidle, et kostja kohustus maksma hagejale lepingu ja arve 1 alusel

tasu 13 057 eurot 20 senti arvel märgitud maksetähtajaks, s.o 12. juuliks 2021, ning lepingu

ja arve 2 alusel tasu 909 eurot 60 senti arvel märgitud maksetähtajaks, s.o 26. juuliks 2021.

Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostja tasus 12. augustil 2021 arve 2 summas 909 eurot

60 senti, 12. aprillil 2022 arve 1 summas 10 000 eurot ning 29. aprillil 2022 arve 1 summas

3057 eurot 20 senti. Pooled vaidlevad, millises ulatuses on hagejal õigus nõuda kostjalt

viivist alates arvete maksetähtpäevadest kuni nende tasumiseni.

5(11)

Pooled on VÕS § 9 lõikest 1 tulenevalt sõlminud seadusjärgsest viivise määrast kõrgema

viivise määra kohaldamise osas kokkuleppe, kui poolte vastastikuste tahteavalduste

vahetamise tulemusena on piisavalt selge, et kokkulepe on sõlmitud. Tahteavaldus võib

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 2 ja 3 järgi olla nii otsene, s.o sõnaselge, kui ka

kaudne, s.o väljenduda teos, millest võib vastavat tahet järeldada.

Hagiavaldusele lisatud tööjõu rendilepingul on kostja juhatuse liikme M. Heinsaare allkiri.

Kostja avaldas hagiavaldusele lisatud tööjõu rendilepingu allkirjastamisega seega tahet

nimetatud lepingu, sh selles sisalduva viivise kokkuleppe, sõlmimiseks. Hagiavaldusele

lisatud tööjõu rendilepingul ei ole hageja esindaja allkirja. Samas see ei tähenda, et hageja

ei oleks avaldanud tahet selle sõlmimiseks. Pooled ei vaidle, et hageja töölised töötasid

kostja juures. Hageja esitas kostjale selle eest arve ja kostja maksis arve ära. Hageja avaldas

hagiavaldusele lisatud tööjõu rendilepingu täitmisele asumisega seega tahet nimetatud

lepingu, sh selles sisalduva viivise kokkuleppe, sõlmimiseks. Pooled sõlmisid vastastikuste

tahteavalduste vahetamise teel seega hagiavaldusele lisatud tööjõu rendilepingu, sh selles

sisalduva viivise kokkuleppe.

Hagiavaldusele lisatud tööjõu rendilepingu p 1.1 järgi kohustus hageja varustama kostjat

vaba ametikoha täitmiseks tööjõuga lepingus märgitud tingimustel. Lepingu p-de 2.3 ja 3.1

järgi asuvad renditöötajad kostja juures tööle alates 11. maist 2021 ja töötavad seal kuni

17. juunini 2021. Lepingu p 2.6 järgi on töö tegemise koht Spordi tn 9, Käina alevik,

Hiiumaa vald (Hiiumaa objekt). Lepingu p 6.4. järgi kohustus kostja tasuma lepingust

tulenevate maksete tasumisega viivitamise eest viivist 0,5% päevas. Hageja kohustus

hagiavaldusele lisatud tööjõu rendilepingu alusel seega varustama kostjat alates 11. maist

2021 kuni 17. juunini 2021 töötajatega Hiiumaa objektil ning kostja kohustus maksma

selle eest hagejale tasu ja tasu maksmisega viivitamise korral viivist 0,5% päevas. Hageja

ja kostja sõlmisid seega Hiiumaa objektil töötanud tööliste vahendamise eest tasu

maksmisega viivitamise eest viivise kokkuleppe määras 0,5% päevas.

Hagiavaldusele lisatud arvelt 1 nähtub, et arve on esitatud 12 085 euro 20 sendi ulatuses

Hiiumaa objektil töötanud tööliste vahendamise eest, ent vähemalt 972 euro ulatuses

Väätsas (Väätsa objekt) töötanud tööliste vahendamise eest. Arvelt 2 nähtub, et arve on

esitatud täielikult Väätsa objektil töötanud tööliste vahendamise eest. Hagiavaldusele

lisatud tööjõu rendilepingust ei tulene, et selles lepingus sätestatud tingimused laieneksid

lisaks Hiiumaal töötanud tööliste vahendamisele ka Väätsa objektil töötanud tööliste

vahendamisele. Pooled ei vaidle, et hageja vahendas töölisi Väätsa objektile ja et kostja

tasus selle eest hagejale. Poolte vahel oli seega Väätsa objektile töötajate vahendamise ja

selle eest tasu maksmise kohta kokkulepe. See aga ei tähenda, et neil oli Väätsa objektile

vahendatud töötajate eest tasu maksmisega viivitamise eest viivise kokkulepe

seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas määras viivise tasumiseks. Hagiavaldusele lisatud

tööjõu rendilepingu punktis 6.4 sätestatud viivise kokkulepe näeb ette üksnes sellest

lepingust tulenevate maksete tasumisega viivitamise eest viivise määra. Hagiavaldusele

lisatud tööjõu rendilepingust ei tulene, et nimetatud viivise määr kohalduks hageja ja kostja

vahel sõlmitud muudele kokkulepetele ja nende alusel makstavate summade tasumisega

viivitamisele. Hageja ei esitanud tõendeid, millest saaks järeldada, et hageja ja kostja

oleksid sõlminud viivise kokkuleppe Väätsa objektile vahendatud töötajate eest tasu

maksmisega viivitamise puhuks. Hageja märkis Väätsa objektile vahendatud töötajate eest

tasu kohta esitatud arvetele viivise määraks 0,5%, kuid kostja tegevusest ei tulene kostja

tahteavaldus sellise viivise määraga nõustumise kohta. Arvete tasumist ei saa selliseks

nõustumiseks pidada, kuivõrd kostja märkis päeval, mil ta tasus esimese arve, et ta ei

nõustu viivise arvetega. Hageja ja kostja ei sõlminud seega Väätsa objektil töötanud

tööliste vahendamise eest tasu maksmisega viivitamise eest viivise kokkulepet

seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas määras viivise tasumiseks. Selle tasu maksmisega

6(11)

viivitamise puhul kohaldub seega VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgne

viivise määr.

Kostja tasus 12. aprillil 2022 arvest 1 kokku 10 000 eurot ja 29. aprillil 2022 ülejäänud

summa. Kostja ei märkinud 12. aprillil 2022 arve 1 tasumisel, milliste arvel nimetatud

teenuste eest kostja tasu maksab. Hageja ei märkinud, millised arvel 1 nimetatud teenused

loeb hageja kostja poolt makstud 10 000 euro alusel tasutuks. Arvel 1 nimetatud teenuste

eest tasumise järjekorra määramisel tuleb seega lähtuda VÕS § 88 lõikest 6. Arvel 1

nimetatud teenuste eest tasu maksmise kohustused muutusid sissenõutavaks arvel märgitud

maksetähtajal, s.o samal ajal. Hagiavaldusele lisatud tööjõu rendilepingu p 6.5 järgi

vastutab arve tasumata jätmisel kostja juhatuse liige isiklikult oma varaga summas kuni 60

000 eurot. Hagiavaldusele lisatud tööjõu rendilepingust tulenev tasu maksmise kohustus

on lepingu p 6.5 ja VÕS § 142 lg 1, § 143 lg 1 ja 2 ning § 144 lg 2 järgi seega tagatud

kostja juhatuse liikme käendusega. Hiiumaa objektile tööliste vahendamisega seotud tasu

maksmise kohustus on hageja jaoks seega rohkem tagatud, kui Väätsa objektile tööliste

vahendamisega seotud tasu maksmise kohustus. Kostja poolt 12. aprillil 2022 tasutud 10

000 eurot tuleb VÕS § 88 lg 6 alusel lugeda seega esmalt tasutuks Väätsa objektile tööliste

vahendamisega seotud tasu 972 euro katteks ja seejärel ülejäänud osas Hiiumaa objektile

tööliste vahendamisega seotud tasu 12 085 euro 20 sendi katteks.

Hageja võib eeltoodust tulenevalt nõuda kostjalt viivist alljärgnevalt:

• arvel 1 kajastatud 12 085 euro 20 sendi tasumisega viivitamise eest 13. juulist 2021

kuni 12. aprillini 2022 määras 0,5% päevas 16 556 eurot 72 senti;

• arvel 1 kajastatud 972 euro tasumisega viivitamise eest 13. juulist 2021 kuni 12.

aprillini 2022 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 58 eurot 37 senti;

• arvel 1 kajastatud 3057 euro 20 sendi tasumisega viivitamise eest 13. aprillist 2022

kuni 29. aprillini 2022 määras 0,5% päevas 259 eurot 86 senti;

• arvel 2 kajastatud 909 euro 60 sendi tasumisega viivitamise eest 27. juulist 2021 kuni

12. augustini 2021 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 3 eurot 39 senti.

Kostjalt viivise nõudmine ei ole VÕS § 113 lg 4, § 111 lg 1 ja § 110 lg 1 alusel välistatud,

kuna kostja ei esitanud hagejale selget tahteavaldust, mille kohaselt kostja jätab arved 1

ja 2 tähtaegselt tasumata, kuni hageja täidab enda kohustuse kostja ees. Samas isegi, kui

kostja oleks seda teinud, ei tõendanud kostja, et hagejal oli kostja ees kohustus, mis oleks

andnud kostjale õiguse arvete õigeaegsest tasumisest keelduda. Hageja lepinguliste

kohustuste rikkumine ega kostjale kahju tekkimine ei ole tõendatud.

Kostja esitas taotluse viivise vähendamiseks. Hageja ei toonud täpsemalt välja, kas ja

millist kahju hageja kandis seetõttu, et kostja maksis 12. juulil 2021 tasumisele kuulunud

arvest 10 000 eurot alles 12. aprillil 2022 ja ülejäänud osa 29. aprillil 2022 ning 26. juulil

2021 tasumisele kuulunud arve alles 12. augustil 2021. Hageja ei tõendanud, et tal tekkis

arvete maksmisega viivitamise tõttu põhivõlast suurem kahju. Kostjalt ei ole seega

põhjendatud mõista välja viivist põhivõlast suuremas summas.

Kostja kohustub tasuma arvel 1 märgitud 12 085 euro 20 sendi tasumisega viivitamise eest

viivist 0,5% päevas, st ligikaudu 23 korda enam kui seadusjärgne viivise määr. Kostja

kohustus tasuma ülejäänud põhivõlalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

seadusjärgses määras. Äriühingute vahelises lepingulises suhtes võib viivise määr 0,5%

olla ebamõistlikult suur, kuid seadusjärgne viivise määr seda kindlasti ei ole.

Hageja ja kostja tegutsevad mõlemad majandus- ja kutsetegevuses. Nad on vabad kokku

leppima sellises viivisemääras, nagu nad soovivad. Kohus saab sellele vaatamata hageja ja

kostja vahel sõlmitud viivise kokkuleppe järgset viivist VÕS § 113 lg 8 alusel vähendada.

Kuna viivise eesmärk on hüvitada kahju, mis tekib kohustuse täitmisega viivitamise tõttu,

tuleb viivise vähendamisel arvestada seda kahju, mis hagejal võis kostjapoolsete

7(11)

maksetega hilinemise tõttu tekkida. Hageja väitel tekkisid tal enda lepinguliste kohustuste

täitmise tõttu kulud, mis olid seotud töötajate Eestisse toomise, nendele töötasu maksmise,

nende majutamise ja transpordiga. Kostja poolt lepingujärgse tasu maksmisega viivitamine

tõi hagejale seega kaasa selle, et hageja ei saanud kostja makseviivituse tõttu enda kulusid

kanda ega ka enda edasist majandustegevust finantseerida. Asja materjalidest ei nähtu

siiski, et hagejal oleksid tekkinud kostja poolt arve 1 tasumisega viivitamise tõttu olulised

likviidsusprobleemid. Samas, isegi kui hagejal oleksid tekkinud olulised makseraskused,

oleks ta saanud võtta nende ületamiseks laenu ilmselt odavamalt kui määras 182,5% aastas

(0,5% × 365). Kostja ei toonud välja ega tõendanud, et hageja ei saanud kostja

makseviivituse tõttu üldse mingit kahju tekkida. Hagejal tekkis kostja makseviivituse tõttu

seega kahju, kuid hageja tekkinud kahju ei saa pidada proportsionaalseks viivise määraga

0,5% päevas. Samas, arvestades hageja majandustegevuse iseloomu, ei ole kostja

makseviivituse tõttu tekkida võivat kahju ilmselt võimalik kompenseerida VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud seadusjärgses viivisemääras (8% aastas) tasutava viivise eest.

Viivise eesmärkide realiseerimiseks on piisav viivise määr 0,2% päevas, so 73% aastas.

Viivist ei ole põhjendatud täiendavalt vähendada seetõttu, et hagejal on parem majanduslik

olukord kui kostjal. See, et hagejal läheb kostjast majanduslikult paremini, ei tähenda, et

kostja ei peaks hageja ees oma kohustusi täitma ega vastutama oma kohustuste täitmisega

viivitamisest tuleneva võimaliku kahju eest. Asjaolu, et kostjal oli 2021. aastal

447 735 euro 7 sendi suuruse müügitulu juures kahjum kokku 6215 eurot 41 senti, ei

tähenda, et kostja majanduslik olukord oleks sedavõrd halb, et ta ei suudaks tasuda enda

kohustuste täitmisega viivitamise eest viivist 0,2% päevas. Kostja võimele enda tegevusest

saadava raha arvel kohustusi täita viitab see, et kostja tasus põhivõla.

Viivist ei ole põhjendatud täiendavalt vähendada seetõttu, et hageja rikkus lepingut ja

põhjustas kostjale kahju. Kostja sellekohased väited ei ole tõendatud.

Viivist ei ole põhjendatud täiendavalt vähendada seetõttu, et hageja oli istungil

kompromissiläbirääkimiste käigus nõus väiksema viivise summaga. Asjaolu, et hageja

nõustus istungil kompromissi korras viivise nõuet vähendama, ei tähenda, et hageja oleks

viivise nõudest ülejäänud osas loobunud. Kuna pooled ei jõudnud kokkuleppele, tuleb

hageja nõue rahuldada õiguslikult põhjendatud ulatuses.

Hageja võib eeltoodust tulenevalt nõuda kostjalt viivist alljärgnevalt:

•

arvel 1 kajastatud 12 085 euro 20 sendi tasumisega viivitamise eest 13. juulist 2021

kuni 12. aprillini 2022 määras 0,2% päevas 6622 eurot 69 senti;

•

arvel 1 kajastatud 972 euro tasumisega viivitamise eest 13. juulist 2021 kuni 12.

aprillini 2022 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 58 eurot 37 senti;

•

arvel 1 kajastatud 3057 euro 20 sendi tasumisega viivitamise eest 13. aprillist 2022

kuni 29. aprillini 2022 määras 0,2% päevas 103 eurot 94 senti;

•

arvel 2 kajastatud 909 euro 60 sendi tasumisega viivitamise eest 27. juulist 2021 kuni

12. augustini 2021 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 3 eurot 39 senti.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

maakohtu otsuse hagi osalise rahuldamise kohta ja teha uus lahend, millega rahuldada

viivisenõue ulatuses, mis ei ületaks seadusjärgset viivise määra. Kostja palub jätta

menetluskulud hageja kanda.

8(11)

Pooled ei sõlminud kirjalikku lepingut, sh viivisekokkulepet. Asja juures ei ole mõlema

poole poolt allkirjastatud tööjõu rendilepingut. Kohus ei saanud seega kohaldada arve 1

osas seaduses sätestatud viivise määrast kõrgemat viivise määra.

Poolte vahel oli tööjõu rendisuhe. Selle tingimused lepiti suuliselt kokku. Kostja peab

eelkõige silmas hinnakokkulepet.

Maakohtu arutlus on lepingu sõlmimise juures suunatud sellele, et pooled sõlmisid

tahteavalduste kaudu tööjõu rendilepingu ja asusid seda täitma. See ei ole aga vaidluse all.

Pooled ei sõlminud kirjalikku lepingut ja seetõttu puudub kirjalik viivisekokkulepe. Asjas

puuduvad tõendid, millest nähtuks viivise määras 0,5% päevas kokku leppimine.

Maakohus ei vastanud kostja väitele, et VÕS § 11 lg 4 kohaselt loetakse kirjalik leping

sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi

lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Tulenevalt VÕS § 11 lg 4

reeglist ei saa lugeda poolte vahel kirjalikku lepingut sõlmituks, mistõttu ei saa öelda, et

pooled oleksid saavutanud kokkuleppe punkti 6.4 osas. Kui kostja allkirjastas omalt poolt

lepingu, siis tähendas see vaid ettepanekut või valmisolekut kirjaliku lepingu sõlmimiseks.

Kirjaliku lepingu sõlmimiseks oleks selle pidanud allkirjastama ka teine lepingupool.

Seda, et pooled lähtusid suulisest lepingust, kinnitab asjaolu, et kuigi lepingudokument

käsitles tööjõu rentimist vaid Hiiumaa objektil, siis tegelikkuses renditi tööjõudu ka Väätsa

objektil. See tähendab, et pooled sõlmisid suulise tööjõu rendilepingu Hiiumaa objekti

kõrval veel teisegi suulise tööjõu rendilepingu Väätsa objekti kohta.

Kohus vähendas viivisemäära liiga väikeses ulatuses. Kostja põhjendas viivise

vähendamist kohustuse täitmise ulatuse, hageja parema majandusliku olukorra ja sellega,

et hageja renditud töötajatega oli objektil mitmeid probleeme. Kohtuliku kompromissi

läbirääkimistel oli hageja nõus viivisega summas 3200 eurot, mis näitab, et hageja

tunnistas, et nõutav viivis on ebamõistlikult suur.

Maakohus ei vähendanud viivist mõistliku suuruseni, vaid hindas hoopis hageja

võimalikku kahju suurust ja selle katmist viivisega. Viivise vähendatud määr 0,2% päevas

on samuti ebamõistlik ega erine oluliselt määrast 0,5% päevas. Viivise mõistlik määr on

seadusjärgne viivise määr.

5. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja

menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu otsus on õiguspärane. Apellatsioonkaebuses esitatud asjaolud ei anna alust

otsuse muutmiseks. Maakohus tuvastas asjaolud õigesti ega rikkunud menetlusnorme ega

kohaldanud vääralt materiaalõigust.

Hageja allkirja puudumine tööjõu rendilepingul ei tähenda, et lepingu sõlmimiseks ei

olnud hageja tahteavaldust. Hageja saatis lepingu kostjale allkirjastamiseks, kostja

allkirjastas lepingu ja tagastas hagejale. Hagejal jäi omalt poolt leping allkirjastamata, kuid

see ei muuda lepingut tühiseks, kehtetuks ega olematuks. Pooled asusid lepingut täitma.

Hageja täitis lepingut tööjõurendiga, kostja täitis lepingut tööjõu kasutamise ja arvete

tasumisega. Kui hageja pöördus nõudega kostja poole, vastas kostja, et ta ei ole arvet

tasunud, kuna tal käib peatöövõtjaga vaidlus. Kostja ei väitnud, et ta ei ole hagejaga

lepingut sõlminud. Kostja ei väitnud hagivastuses, et lepingut ei ole sõlmitud. Pooled

sõlmisid lepingu seega hagi lisas 1 sätestatud tingimustel, sh ka viivisekokkuleppe.

Viivise vähendamiseks puudub alus, kuivõrd viivisemäär oli poolte vaheline kokkulepe.

Kuigi hageja leiab, et tal on õigus nõuda viivist kokkulepitud summas, ei vaidlustanud

hageja kohtuotsust ja leppis viivise vähendamisega. Sellest ei tulene, et hageja nõustuks,

et viivisemäär oli ebamõistlikult suur.

9(11)

Hageja ei nõustunud kompromissiläbirääkimistel, et kokkulepitud viivis on ebamõistlikult

suur, vaid ta oli kompromissi korras nõus tegema järeleandmisi. Kompromissi korras

pakutud lahendusi ei saa tõlgendada asjaolude omaksvõtuna.

Maakohus vähendas viivise määra 73%-ni aastas. See on Riigikohtu praktikaga kooskõlas.

Viivise määra vähendamine on pigem hagejat, mitte kostjat kahjustav. Seadusjärgse

viivisemäära rakendamine ei tagaks hagejale kostjapoolse kohustuse täitmisega

viivitamisest tuleneva kahju hüvitamist. Hagejal tekkis kahju seoses töötajate Eestisse

toomise, töötasu maksmise, majutuse ja transpordikulude kandmise ning hageja enda

majandustegevuse finantseerimisega. Viivist saab vähendada mõistliku määrani. Selleks

ei ole seadusjärgne viivise määr, kuivõrd sel juhul oleks seaduses reguleeritud, et viivist

saab vähendada seadusjärgse viivise määrani. Viivise vähendamist ei saa põhjendada

asjaoluga, et hagejal on parem majanduslik olukord kui kostjal. Lepingulised kohustused

kuuluvad täitmisele sõltumata majanduslikust olukorrast ja pool vastutab võetud kohustuse

eest ka siis, kui teisel lepingupoolel läheb majanduslikult väidetavalt paremini.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse

väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta

muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja viivise suuremas ulatuses kui seadusjärgses (VÕS § 113 lg 1 teine

lause) määras arvestatud viivis. Samuti on kostja vaidlustanud maakohtu poolt määratud

menetluskulude jaotuse. Muus osas ei ole pooled maakohtu otsust vaidlustanud.

Vaidlustamata osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.

8. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kohaldanud apellatsioonimenetluse

esemeks olevatele nõuetele materiaalõigust õigesti, samuti ei tuvastanud ringkonnakohus

menetlusõiguse

normide rikkumisi,

mis

võinuks

mõjutada maakohtu

otsust.

Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6

juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.

8.1.

Kostja on apellatsioonkaebuses jätkuvalt seisukohal, et poolte vahel ei ole viivise

kokkulepet sõlmitud, sest tööjõu rendilepingul ei ole hageja allkirja. Seetõttu ei saanud

maakohus kostja arvates rakendada arvele 1 lepingujärgset viivisemäära, vaid pidanuks

aluseks võtma seadusjärgse viivisemäära. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu. Maakohus

on põhjendatult märkinud, et VÕS § 9 lg 1 järgi loetakse leping sõlmituks pakkumuse

esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste

vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS

§ 11 lg-st 1 tuleneb lepingute üldine vormivabaduse põhimõte, st lepingu võib sõlmida mis

tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Poolte vahel

sõlmitud tööjõu rendilepingule ei ole seaduses sätestatud kohustuslikku vormi. Seetõttu on

ka kostja tuginemine VÕS § 11 lg-le 4 asjakohatu. Maakohus tuvastas ringkonnakohtu

hinnangul põhjendatult, et pooled on vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel sõlminud

tööjõu rendilepingu, mh leppinud kokku viivisemääras 0,5% päevas võlgnetavalt summalt

iga tasumisega viivitatud päeva eest. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda

10(11)

maakohtust erinevale seisukohale.Kostja hinnangul vähendas maakohus hageja

viivisenõuet VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel põhjendamatult vähe. Kostja hinnangul

tuleks viivist käesolevas asjas vähendada seadusjärgse viivisemäärani. VÕS § 113 lg 8 ja

§ 162 lg 1 alusel saab kohus võlgniku (kostja) taotlusel tasumisele kuuluvat viivist

vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt,

teise

lepingupoole

õigustatud

huvi

ja

lepingupoolte

majanduslikku

seisundit.Ringkonnakohus rõhutab esmalt, et viivise vähendamine viidatud sätete alusel on

kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsus. Seda on menetluses märkinud ka kostja ise (tl 70

pöördel). Ringkonnakohtul kui kõrgema astme kohtul on võimalik viivise vähendamise

seaduslikkust kontrollides hinnata üksnes vähendamise põhjenduste aktsepteeritavust ja

summa osas diskretsiooni piiridest kinni pidamist (vt Riigikohtu 14. juuni 2005.a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 20; 30. aprilli 2013.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 49).

Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu

kaalutlusotsustusse sekkuda. Maakohus on viivise vähendamise otsustamisel kõiki VÕS

§ 113 lg 8 ja § 162 lg 1 kohaldamise seisukohalt olulisi asjaolusid, sh apellatsioonkaebuses

märgituid, kaalunud. Kostja arvamus, et maakohus oleks pidanud jõudma diskretsiooni

teostamisel teistsugustele järeldustele ning viivist suuremas ulatuses vähendama, ei anna

iseenesest alust maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda. Ringkonnakohus märgib, et VÕS

§ 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel saab kohus vähendada tasumisele kuuluva viivise summat,

mitte lepingus kokku lepitud viivise määra. Maakohtu otsuse p-s 7 esitatud põhjendustest

võib selles osas jääda ekslik mulje, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegu

menetlusõiguse normi olulise rikkumisega. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuses viidatud

TsMS § 163 lg 2 rakendamine on samuti kohtu diskretsiooniotsus, mida kõrgema astme

kohus saab kontrollida üksnes piiratud ulatuses. Maakohus on vaidlustatud otsuse p-s 10

piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud, miks ei ole alust TsMS § 163 lõiget 2

menetluskulude jaotamisel kohaldada. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud,

miks tuleks kõnealust sätet tema arvates siiski kohaldada.

Apellatsiooniastme menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja

(apellandi) kanda.

10. Ringkonnakohus

määrab

TsMS § 174

lg-st 3

lähtudes

kindlaks

ka

apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse.

10.1. Hageja 14. aprillil 2023 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja

kohaselt on hageja menetluskulud apellatsioonimenetluses kokku 787 eurot 50 senti

(käibemaksuta). Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Nimekirjadest nähtuvalt on

esindaja vandeadvokaat J. Reitsakas teinud menetluses toiminguid järgmiselt: maakohtu

otsuse ja apellatsioonkaebuse analüüs (kokku 0,9 tundi) ja apellatsioonkaebusele vastuse

koostamine (4,35 tundi). Hageja esindaja tunnitasu on 150 eurot (käibemaksuta). Hageja

kinnitab, et saab menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada.

10.2. Kostja ei ole hageja menetluskulude osas seisukohta esitanud.

10.3. TsMS § 175 lg-st 1 tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse

asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga.

Lisaks tuleb hinnata ka esindaja ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja

vajalikkust (vt nt Riigikohtu 14. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-10324/42, p 17

koos selles viidatud praktikaga).

11(11)

Ringkonnakohus leiab, et hageja esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu seoses vastuse

esitamisega apellatsioonkaebusele (sh maakohtu otsuse ja kaebusega tutvumine) kokku on

4 tundi. Tsiviilasi ei ole keskmisest mahukam ega keerukam. Apellatsioonimenetluse

esemeks on hageja nõuded osaliselt ning nii apellatsioonkaebuses kui ka sellele esitatud

vastuses kordavad pooled suures osas menetluses varem esitatud seisukohti.

Hageja esindaja tunnitasu 150 eurot (käibemaksuta) on ringkonnakohtu arvates

TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. Esindaja tunnitasu ei ületa oluliselt

keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

10.4. Eelmärgitut

arvestades

määrab

ringkonnakohus

hageja

hüvitatavate

menetluskulude suuruseks apellatsiooniastmes 600 eurot (4 × 150) ning mõistab nimetatud

summa kostjalt hageja kasuks välja.

10.5. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

Margit Vutt

Indrek Parrest