3-22-1400/12 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. mai 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1400

Haldusasi

X.X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 12.05.2022 otsuse nr

4.2-1/5010-1 ja 16.06.2022 vaideotsuse nr 4.2-1/5010-3

tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X.X, volitatud esindaja Jüri Reede

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Irina Punko

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X.X kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14.06.2023 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 184).

Avaldatavas kohtuotsuses asendatakse kaebaja nimi tähemärkidega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X-ile (kaebaja) väljastati viimane relvaluba 25.02.2016 kehtivusega 08.02.2021, millele

kanti enese ja vara kaitse otstarbel revolver.

2. Kaebaja esitas 28.01.2022 Politsei- ja Piirivalveametile (vastustaja) relvaloataotluse

revolvri liigile enese ja vara kaitse otstarbel seoses eelmise loa tähtaja möödumise tõttu.

3. Vastustaja saatis 02.02.2022 kaebajale e-kirja, pöörates tähelepanu tema

liikluskäitumisele. Kaebaja vastas 02.02.2022, et on teinud eelnevate liiklusrikkumiste osas

tõsise järelduse.

3-22-1400

4. Vastustaja teavitas 15.02.2022 e-kirjaga kaebajat, et relvaeksamiks on pakkuda ajad

18.02.2022 või 04.03.2022 ja palus kaebajal vastata, milline aeg sobib, et saata täiendav info.

5. Kaebaja teavitas 16.02.2022 e-kirjaga, et broneerib aja 04.03.2022.

6. Vastustaja teavitas 17.02.2022, et kuna kaebaja viibib välismaal, siis pärast lisahoiukohas

relvahoiutingimuste kontrolli 28.02.2022 kohta tagasiside saamist võtab vastustaja ühendust

seoses relvaeksamiga.

7. Kaebaja informeeris 01.03.2022 vastustajat, et sel päeval kontrolliti relvahoiutingimusi

lisahoiukohas, ja palus anda teada, millal oleks võimalik relvaeksam sooritada.

8. Vastustaja palus 02.03.2022 kaebajal täpsustada lisahoiukoha omanikku/üürisuhet.

9. Kaebaja vastas 02.03.2022 vastustajale.

10. Vastustaja teavitas 02.03.2022 e-kirjaga kaebajat, et ta on registreeritud relvaeksamile

toimumisajaga 04.03.2022. Vastustaja informeeris, et kui kaebaja ei saa eksamile ilmuda,

tuleb sellest teavitada vähemalt 3 tööpäeva enne eksamiks määratud kuupäeva. Kui kaebaja ei

ilmu eksamile ja ei ole ettenähtud aja jooksul vastustajat teavitanud, loetakse eksam

mittesooritatuks ja eksami eest tasutud riigilõiv kasutatuks. Vastustaja võib mõjuval põhjusel

eksamile ilmumata jätmisel haldusmenetluse lõpetada.

11. Kaebaja palus 02.03.2022 e-kirjas vastustajal teavitada järgmisest eksami sooritamise

võimalusest, kuna kaebaja on ajahädas enda graafikuga ja kaalub võimalust sooritada eksam

hiljem.

12. Kaebaja teavitas 04.03.2022 e-kirjaga vastustajat, et tal ei ole võimalik relvaeksamil

osaleda, kuna selgusid ootamatud asjaolud ja päris, et millal on võimalik uuesti eksamile tulla.

13. Vastustaja muutis kaebaja taotlusel eksamiaega ja määras uueks ajaks 25.03.2022.

14. Eksamineerija luges kaebaja 25.03.2022 relvaeksami teooriaosa mittesooritatuks.

15. Kaebaja esitas 02.04.2022 vastustajale vaide tema relvaeksami teooriaosa

mittesooritatuks lugemise kohta.

16. Vastustaja rahuldas 06.04.2022 vaideotsuse nr 4.2-1/3313-2 resolutsiooni p-ga 1 vaide ja

otsustas tunnistada relvaeksami komisjoni 25.03.2022 otsuse kaebaja teooriaeksami

mittesooritamise osas kehtetuks ning lugeda teooriaeksam sooritatuks. Sama otsuse

resolutsiooni p-ga 2 kohustati määrama kaebajale laskekatse aeg, kui tema suhtes ei esine

relvaloa andmist välistavaid asjaolusid.

17. Vastustaja teavitas 14.04.2022 e-kirjaga kaebajat, et talle keeldutakse relvaseaduse

(RelvS) § 36 lg 4 p 3 alusel relvaluba väljastamast.

18. Kaebaja esitas vastuväited.

19. Vastustaja keeldus 12.05.2022 otsusega nr 4.2-1/5010-1 kaebajale RelvS § 36 lg 4 p 3

alusel relvaloa väljastamisest. Põhjendused:

19.1.

Aastatel 1998-2012 on kaebajal fikseeritud vähemalt 20 liiklusalast rikkumist:

09.01.2014 kiiruseületamine (liiklusseaduse (LS) § 227 lg 1); 26.04.2014 kiiruse ületamine

(LS § 227 lg 1); 16.02.2015 kiiruse ületamine (LS § 227 lg 2); 01.04.2015 kiiruse ületamine

(LS § 227 lg 2); 29.09.2015 kiiruse ületamine (LS § 227 lg 3); 23.10.2016 kiiruse ületamine

(LS § 227 lg 1); 10.08.2017 mootorsõiduki juhtimine ajal, mil juhtimisõigus oli peatunud,

2(13)

3-22-1400

juhtimiselt kõrvaldamine (LS § 201 lg 1); 26.02.2019 kiiruse ületamine (lühimenetlus, LS §

227 lg 1); 02.06.2020 kiiruse ületamine (lühimenetlus, LS § 227 lg 1); 01.07.2020 kiiruse

ületamine (lühimenetlus, LS § 227 lg 1); 16.09.2020 kiiruse ületamine (lühimenetlus, LS §

227 lg 1); 09.10.2020 liiklusõnnetuse põhjustamine (LS § 223 lg 1), mille osas

väärteomenetlus lõpetati, kuna kaebajal tuvastati alkoholijoove ja muud liiklusrikkumised

loeti joobes juhtimisega üheks teoks, käsitleti ideaalkogumis olevatena; 09.11.2020 kiiruse

ületamine (lühimenetlus, LS § 227 lg 1); 10.11.2020 foori keelava tulega ristmikule sõitmine

(lühimenetlus, LS § 221 lg 1); 31.05.2021 suuline hoiatus (liiklusmärgi nõuete eiramine);

06.07.2021 tegi politseipatrull talle suulise hoiatuse (keeras ristmikul teisele sõidukile ette);

27.01.2022 parkimine eraterritooriumil, liikluse takistamine (siin vastustaja ei sekkunud, kuna

tegemist ei ole politsei pädevusega); 06.03.2022 foori keelava tulega ristmikul sõitmine

(lühimenetlus, LS § 221 lg 1); 17.03.2022 kiiruse ületamine (lühimenetlus, LS § 227 lg 1);

10.10.2020 esitati kaebajale kriminaalasja raames kahtlustus karistusseadustiku (KarS) § 424

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo (mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis) järgi. Vastustaja

peatas 16.10.2022 otsusega RelvS § 43 lg 1 p 2 alusel tema relvaloa kehtivuse. Relvaloa

kehtivuse peatatuse ajal kaebaja relvaloa kehtivus lõppes. Kuna kahtlustus KarS § 424 järgi

kvalifitseeritud kuriteo eest on relvaloa andmist välistav asjaolu, siis teatati kaebajale, et tema

relvaluba vahetada ega uut luba talle väljastada ei saa. Kriminaalasi KarS § 424 järgi lõpetati

14.05.2021 kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 202 järgi (avaliku menetlushuvi

puudumine ja isiku süü ei ole suur) ning kaebajale pandi kohustus läbida programm „Kaine

Elu“ tähtajaks 14.10.2021. Kaebaja täitis kohustuse.

19.2.

Vastustajal on lai kaalutlusruumi RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel ja see ei eelda, et

isik oleks karistatud või toime pannud vägivallakuriteo või kuriteo tulirelvaga. Relvaloa

väljastamisest on õigus keelduda ka siis, kui isikut ei saa pidada usaldusväärseks või isiku

usaldusväärsus on langenud selliselt, et relvaluba ei ole mõistlik anda tulenevalt

õigusrikkumiste korduvusest. Isiku käitumisele ja eluviisile hinnangu andmisel võetakse

arvesse kõiki taotlusega seotud sündmusi, mis iseloomustavad isikut. Arvesse võetakse ka

varasemaid, aastaid tagasi aset leidnud sündmusi, kui need näitavad teatud käitumismustrit,

süstemaatilisust. Relvaloa taotluse menetluses ei anta hinnangut isiku tegudele

karistusõiguslikus mõttes, vaid need iseloomustavad isiku käitumist ja selle põhjal saab teha

järelduse, kas isik sobib tulirelva valdama.

19.3.

Kaebajale väljastati esmane relvaluba aastaid tagasi. Kaebaja pani relvaloa kehtivuse

ajal toime arvukalt õigusrikkumisi, kuid teda peeti siiski tollal usaldusväärseks. Maailm ei ole

muutumatu ja ei saa eeldada, et vastustaja praktika relvalubade väljastamisel püsib aastaid

muutumatuna. Ka viimaste aastate kohtupraktika toetab lähenemist, kus hinnatakse taotleja

või relvaloa omaja üldist õiguskuulekust, mitte vaid vägivalla ja tulirelvaga seotud juhtumeid.

19.4.

Kaebaja eirab süstemaatiliselt liikluses kehtivaid reegleid ja nende eiramine on talle

loomuomaseks käitumismustriks. Ka pärast 2017. a-t jätkas ta liikluses kehtivate reeglite

eiramist. Asjaolu, et kaebajat ei ole karistatud väärteokorras, ei tee reeglite eiramist

olematuks. Kaebajat ei karistatud 2020. a-l mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise kui

kuriteo toimepanemise eest, kuid alkoholijoobes sõiduki juhtimise fakt oli tuvastatud. Kaebaja

süstemaatiline õiguskuulmatu käitumine liikluses ja reeglite eiramise pisendamine näitab, et ta

ei saa aru relvaloa omajale seatud kõrgendatud nõuetest.

19.5.

Tulirelv kui kõrgendatud ohu allikas usaldatakse vaid usaldusväärsele isikule. Ka

avalikkuse huvi on, et isikul, kes süstemaatiliselt käitub õiguskuulmatult, ei oleks tulirelva

valdamise õigust.

20. Kaebaja esitas 12.05.2022 otsuse peale 09.06.2022 vaide.

3(13)

3-22-1400

21. Vastustaja jättis 16.06.2022 vaideotsusega nr 4.2-1/5010-3 vaide rahuldamata.

Põhjendused:

21.1.

Relvaeksami aja määramine ei tähenda, et isikule on otsustatud relvaluba väljastada.

Relvaeksami aja määramisega otsustab vastustaja menetlusega edasi minna. Isegi laskekatse

sooritamine ei tähenda, et luba väljastatakse. Kui isik sooritab laskekatse, siis tuleb menetlejal

veelkord tuvastada, kas isiku osas võib esineda RelvS §-s 36 nimetatud relvaloa andmist

välistavaid asjaolusid.

21.2.

Kaebajal ei olnud eksamiteavituse lühikese etteteatamisaja kohta varasemalt

etteheiteid, vaid need on tagantjärele otsitud. Menetleja küsis kaebajalt 15.02.2022 e-kirjas,

kas ta soovib tulla eksamile 18.02.2022 või 04.03.2022. Kaebaja valis viimase aja. Kaebaja

uuris 02.03.2022 e-kirjas, milline on järgmine eksami sooritamise võimalus ja 04.03.2022

varahommikul teavitas, et ta eksamile ei jõua. Eksamile tulemata jätmine ei toonud kaasa

mingeid tagajärgi, kaebaja sai uue eksamiaja, menetlust ei lõpetatud.

21.3.

Keeldumise aluseks oli relvatoimikus ja politsei andmebaasides olev teave. Tõenditest

nähtus, et kaebaja on pikaajaliselt käitunud õiguskuulmatult, eirates liikluses kehtivaid

reegleid ja see käitumine jätkub. Kaebaja ei suuda end allutada reeglitest kinnipidamisele.

Asjaolu, et kehtivad karistused puuduvad ja käitumisaktidele ei järgnenud karistusõiguslikke

meetmeid, ei tähenda, et sündmused ei leidnud aset. Relvaloa väljastamisel ei anta isiku

tegudele karistusõiguslikku hinnangut, vaid kohustus on anda hinnang isiku käitumisele ja

eluviisile. Vaadatakse, milliste ühiskonnas kehtivate reeglite rikkumist isik endale lubab.

Eraparkla juhtumile on viidatud, kuna see iseloomustab kaebaja käitumist ja et ta lubab endale

reeglite rikkumist. Selle arvestamine ei ole kaalutlusõiguse rikkumine.

21.4.

Pikaajaline relvaomaniku staatus ei tähenda, et kaebaja on usaldusväärne relvaloa

omanik. Muutunud on RelvS ja ka vastustaja nõudmised relvaomanikele on tõusnud. Varasem

praktika liikluskäitumise arvestamise osas ei tähenda, et need asjaolud ei võiks olla praegu

suurema kaaluga. Varasem politseiteenistus ei tee isikut automaatselt usaldusväärseks. Iga

uue relvaloa väljastamisel ja ka kehtiva relvaloa omaja järelevalves tulebki tähelepanu pöörata

ka loa andmisele eelnenud ja loa kehtivuse ajal aset leidnud negatiivsetele sündmustele. Need

viitavad isiku käitumismustrile ja võimaldavad prognoosida tema käitumist tulevikus.

Kaebaja vastas menetleja 02.02.2022 e-kirjale, et on teinud enda eelnevate liiklusrikkumiste

osas tõsise järelduse, millest menetleja järeldas, et kaebaja on enda käitumist muutnud.

Relvaloa menetluse käigus liiklusreeglite rikkumise pisendamine ja marginaalseks pidamine

näitab, et sarnast käitumist lubab kaebaja endale ilmselt ka tulevikus.

21.5.

Keeldumise otsuses on toodud sisulised kaalutlused, on jälgitav, mida mõeldakse

usaldusväärsuse alla ja kuidas jõuti järeldusele, et kaebaja ei ole usaldusväärne.

22. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 12.05.2022 otsuse ja

16.06.2022 vaideotsuse tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks täitma 06.04.2022

vaideotsuse resolutsiooni p 2 ja määrama kaebajale laskekatse aeg. Põhjendused:

22.1.

Relvaeksami aeg 04.03.2022 määrati kaebajale vaid 2 päeva enne eksamit, s.o

02.03.2022, mis on vastuolus siseministri 18.03.2015 määrusega nr 13 „Relvaeksami nõuded

ja läbiviimise kord ning soetamisloa ja relvaloa andmise kord“ (kord) § 2 lg 4 sätte mõttega

(mitteilmumise takistusest teatamise tähtaeg 3 päeva ette). Kui eksamineerija oleks käitunud

õiguspäraselt ja lugenud kaebaja teooriaeksami sooritatuks 25.03.2022, siis oleks kaebaja

samal päeval saanud teha laskekatse ja selle positiivse sooritamise korral oleks talle

automaatselt väljastatud relvaluba. Teooriaeksami vaidlustamine tõi kaebajale kaasa õigusliku

tagajärje – relvaloa väljastamisest keeldumise otsuse.

4(13)

3-22-1400

22.2.

Vaidlustatud haldusaktidega rikuti kaebaja õigust elule (Eesti Vabariigi põhiseaduse

(PS) § 16), vabale eneseteostusele (PS § 19), õigusele enda omandit vabalt vallata, kasutada ja

käsutada (PS § 32) ning kaebajat on koheldud ebavõrdselt ja diskrimineeritud (PS § 12)

kättemaksuks vaide esitamise eest. Vastustaja hakkas alles pärast vaide rahuldamist otsima

meelevaldseid ja kohatuid põhjendusi relvaloa väljastamisest keeldumiseks. Vaidlustatud

otsus ei ole kehtiva õigusega kooskõlas, on oluliste kaalutlusvigadega (läbivalt lubamatud

kaalutlused) ja piirab ebaproportsionaalselt kaebaja põhiõigusi. Põhjendamata on, millised on

kaebajat ennast ja teisi tema eluviisist või käitumisest tulenevad ohustavad asjaolud ning

milles selline oht seisneb. Vastustaja on lähtunud lubamatutest kaalutlustest.

22.3.

Vastustaja on vaid paljasõnaliselt väitnud, et ei pea kaebajat usaldusväärseks. See on

määratlemata õigusmõiste ja seab haldusorganile tavapärasest põhjalikuma sisulise

motiveerimise kohustuse.

22.4.

Vastustaja on lubamatu kaalutlusena tuginenud KrMS § 202 järgi lõpetatud

kriminaalasja faktile ning valed on väited, et nagu oleks kaebaja põhjustanud liiklusõnnetuse

ja juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis. Kui see olnuks tõsi ja kaebaja oleks ohustanud

sellise teoga enda või teiste isikute elu, tervist ja vara, siis kriminaalpoliitilise suuna tõttu ei

oleks riik kuidagi saanud nentida, et asjas puudub avalik menetlushuvi ja kaebaja süü ei ole

suur. Tartu Ringkonnakohus pidas 09.01.2018 otsuses asjas nr 3-16-1619 (p 9) sellist

kaalutlust lubamatuks.

22.5.

Kaebajat ei ole kunagi karistatud mõne kuriteo toimepanemise eest kriminaalkorras ja

tal ei ole kehtivaid väärteokaristusi. Ei ole võimalik aru saada, millisele politsei abstraktsele

andmebaasile ja mitte-õigusrikkumiste (parkimine eraterritooriumil) faktiväidetele vastustaja

tugineb. Mitmed esitatud faktiväited ei ole tõesed. See muudab ka kaalutluse väidetavate

varasemate sündmuste osas kontrollimatuks. Kui vastustaja tugines osaliselt karistusregistrist

kustutatud, st rohkem kui 5 aasta tagustele andmetele liiklusalaste väärtegude kohta, on

vastustaja karistusregistri arhiivi andmed välja võtnud õigusvastaselt ja neile tugineda ei saa.

RelvS-is on sätestatud põhimõte, mille kohaselt karistusandmete kustutamisel ei laiene isikule

enam relvaloa andmise keeld (RelvS § 36 lg 2) või õigus talle relvaloa andmisest keelduda

(RelvS § 36 lg 4 p 5). Tartu Ringkonnakohus hindas 17.03.2021 otsuses asjas nr 3-19-1641

kaebajale RelvS § 36 lg 4 p 3 põhjal relvaloa väljastamisest keeldumisel karistusregistri

arhiivi andmetele tuginemise õigusvastaseks. Tuginemine mittekehtivatele ja karistusregistrist

kustutatud väärteokaristustele on lubamatu ja õigusvastane, kuna see läheb vastuollu

seadusandja tahtega RelvS § 36 sätete süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgendamise pinnalt.

22.6.

Kaebaja relvaeksamile lubamisel 02.03.2022 ja eksami aja muutmise seisuga ei

esinenud kaebaja suhtes RelvS §-s 36 loetletud relvaloa väljastamisest keeldumise

absoluutseid või suhtelisi aluseid. Keskmisele mõistlikule isikule on arusaadav, et RelvS § 34

lg 1 p-des 1-3 nimetatud toiming järgneb eelnevale, mis tähendab, et relvaloa taotlemisel

füüsilise isiku poolt ei hinnata tema puhul RelvS § 36 lg-des 1 ja 4 sätestatud relvaloa andmist

välistavate asjaolude esinemist ning teda ei lubata relvaeksamile enne seda, kui isik on

esitanud RelvS § 35 lg-s 2 nimetatud dokumendid. Samuti seda, et relvaluba taotlevat füüsilist

isikut ei lubata RelvS § 35 lg-s 5 sätestatud eksamile enne seda, kui on tuvastatud, et tema

puhul ei esine RelvS § 36 lg-tes 1 ja 4 sätestatud relvaloa andmist välistavaid asjaolusid. Kuna

vastustaja saatis kaebajale 02.03.2022 kirjaliku teate, et ta on registreeritud 04.03.2022

toimuvale relvaeksamile ja kaebaja taotlusel lubati tal relvaeksam hilisema otsuse alusel

sooritada 25.03.2022, siis näitab see, et vastustaja kui haldusorgan on teinud menetluses

otsuse, et kaebaja puhul ei esine RelvS § 36 lg-tes 1 ja 4 sätestatud relvaloa andmist

välistavaid asjaolusid.

5(13)

3-22-1400

22.7.

Korra § 2 lg 4 sätestab, et kui eksamile registreerunud isik ei saa määratud ajaks

eksamile ilmuda, peab ta sellest kirjalikult teavitama vähemalt 3 tööpäeva enne eksamit.

Järelikult peab vastustaja eksamist teavitama piisava ajavaruga, et isik saaks määrusest

tulenevat nõuet täita. Vastustaja jättis teadlikult tähelepanuta kaebaja 02.03.2022 e-kirja,

milles taotles eksamiaja hilisemat sooritamist. Sellise teguviisiga näitab vastustaja kaebajat

negatiivses valguses, märkides, et kaebaja ei ilmunud eksamile.

22.8.

Ebaproportsionaalne ja lubamatu on tugineda relvaloa andmisest keeldumisel mõnel

korral liikluses mõjutustrahvi saamisele (06.03.2022 foori keelava tulega ristmikul sõitmine

LS § 221 lg 1 järgi ja 17.03.2022 kiiruse ületamine LS § 227 lg 1 järgi). Kaebaja ei pidanud

mõistlikuks neid mõjutustrahve vaidlustada endale täiendavate kulude vältimiseks ja

riigiorganite halduskoormuse tõusu ärahoidmiseks. Kaebaja oli sunnitud vähesel määral

formaalselt õigust rikkuma liikluses suurema kahju ärahoidmiseks (mõlemal korral oli oht, et

tagant kiiresti lähenev sõiduk ei suuda peatuda ja toimub kokkupõrge), mis tähendab

hädaseisundis tegutsemist ja on KarS § 29 tähenduses teo õigusvastasust välistav asjaolu.

Kummalgi korral ei põhjustanud kaebaja mingit ohtu, kuna vastupidisel juhul ei oleks

menetleja piirdunud mõjutustrahviga. Mõjutustrahv (väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §

548 lg 6) ei ole süüteo eest kohaldatav karistus, seda ei kanta karistusregistrisse ja sellele ei

või tugineda süüteo korduvuse arvestamisel ega muude süüteo eest ette nähtud õigusjärelmite

kohaldamisel. Riigikohus asus 23.05.2013 otsuses asjas nr 3-4-1-12-13 seisukohale, et isegi

igasuguse kuriteo ja iga isiku puhul ei saa ka tõenäosus, et kaitstavaid õigushüvesid relvaga

rünnatakse, olla sedavõrd suur, et ilma kaalumata tunnistada isiku relvaluba kehtetuks. Ka

Tallinna Halduskohus leidis 07.03.2022 otsuses asjas nr 3-21-1014, et on lubamatu uue

relvaloa väljastamisest keeldumisel tugineda RelvS § 36 lg 4 p 3 kontekstis karistusregistrist

kustutatud andmetele väärtegude osas ning kahele mittekaristuslikule mõjutustrahvile

liiklusalaste, formaalselt õigusvastaste, kuid materiaalsest aspektist hädaseisundis

toimepandud mittekaristuslikule pisirikkumisele.

22.9.

Rikutud on võrdsuspõhiõigust. Kui eksamineerija oleks koheselt lugenud 25.03.2022

relvaeksami teooriaosa positiivselt sooritatuks, siis kaebaja oleks võrdselt teiste teooriaosa

sooritanud isikutega saanud teostada laskekatse. Kaebajal on see õigus säilinud, kuna

02.03.2022 haldusakt eksamile lubamise kohta on otsus, et kaebaja puhul ei esine RelvS § 36

lg-des 1 ja 4 sätestatud relvaloa andmist välistavaid asjaolusid. Samuti on kehtiv vastustaja

06.04.2022 vaideotsuse resolutsiooni p 2, mis kohustab vastustajat määrama kaebajale

laskekaitse aja. Riigikohus on asjas nr 3-15-1203 (p-d 9 ja 12) öelnud, et kehtivast

haldusaktist tulenev kohustus on haldusakti adressaadile täitmiseks kohustuslik. Vastustaja

diskrimineeris relvaloa väljastamisest keeldumisega kaebajat vaide esitamise tõttu, kuna

16.06.2022 vaideotsuses on vastustaja märkinud, et „Eksamiaja määramine tähendab, et PPA

hinnangul taotleja osas sel hetkel puuduvad relvaloa andmist välistavad asjaolud.“ (vt

vaideotsuse lk 3 põhjenduste lõik 3).

22.10. Kohane ei ole väita, et kaebaja, kes on kandnud relva turvaliselt ca 30 aastat on äkki

muutunud selleks kõlbmatuks ja ebausaldusväärseks mõne marginaalse liiklustrahvi pärast

liikluses, millele ei ole isegi järgnenud väärteokaristust. Kaebaja relvalubade kehtivusajal

aastatel 1996-2021 pidas vastustaja teda relvaomanikuna usaldusväärseks.

22.11. RelvS § 36 lg 41 välistab üheselt kaebaja suhtes relvaloa väljastamisest keeldumise

puhul KrMS § 202 alusel lõpetatud kriminaalasjale tuginemise ja seega on tegemist lubamatu

kaalutlusega. RelvS § 36 lg 41 muutuks sisutühjaks ja mõttetuks, kui diskretsiooniõiguse

kasutaja saaks välistusele tugineda RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel. Isegi kui hüpoteetiliselt

eeldada, et RelvS § 36 lg 4 p 3 ja lg 41 vahel esineb kollisioon, siis prevaleerib seadusandja

hilisem tahe ning juhinduma peab kollisiooni kõrvaldamise reeglist lex posterior derogat legi

6(13)

3-22-1400

priori. Seadusandja on RelvS § 36 lg 41 kehtestanud 01.07.2018 pärast RelvS § 36 lg 4 p 3

normi jõustumist 31.03.2001. Seega on seadusandja väljendanud selgelt tahet, et ametiasutus

ei tohi RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel tugineda RelvS § 36 lg-s 41 avaldatud välistusele.

22.12. Kaebaja oli nõus lühimenetluse otsustega ainult vastustaja poolt VTMS § 548 lg-le 6

tugineva selgitusega ja antud lubadusega, et nendest otsustest ei sa tuleneda muid

õigusjärelmeid.

22.13. Kuna kaebaja ei saanud realiseerida 06.04.2022 vaideotsusega antud õigust sooritada

laskekatse, ei saa väita, et kaebaja on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 2 tähenduses

realiseerinud lõplikult oma õiguse laskekatse tegemiseks. 06.04.2022 vaideotsuses ei ole

määratud selle kehtivusaega, ja seega on alusetu väita, et selle kehtivusaeg on lõppenud.

22.14. Kaebajale on vaja relva enda ja perekonnaliikmete elu ning tervise kaitseks, kuna tema

peamine elukoht asub väga üksikus ja eraldatud kohas. Teenistuse ajal keskkriminaalpolitseis

oli kaebaja põhiliseks ülesandeks võitlus organiseeritud kuritegevusega, mille grupeeringud

võivad olla küll ümberstruktureeritud, kuid paljud liikmed viibivad ja tegutsevad pärast

pikaajalisi vangistusi jätkuvalt riigis. Kaebajat ohustab kättemaks, millest tulenevalt on

ohutase temale keskmisest kõrgem.

23. Vastustaja palus jätta kaebuse tühistamise nõuetes rahuldamata ja tagastada kaebuse

kohustamise nõudes. Põhjendused:

23.1.

Relva omamine ei ole absoluutne põhiõigus. Relvaloa taotleja põhiõiguste kõrval tuleb

pidada tähtsaks ja arvestada ka teiste isikute sama väärtuse ja kaaluga põhiõigusi, sh õigust

elule.

23.2.

Relvaeksam on menetluse etapp, mis ei oma vahetut mõju praegusele vaidlusele.

Kaebaja omistab põhjendamatult suurt kaalu relvaeksamile ja teeb menetlemise käigust ning

tulemustest meelevaldseid järeldusi. Isegi juhul, kui vastustaja oleks teinud keelduva otsuse

enne eksamit või eksamile lubamist ning kohus oleks kaebuse rahuldanud ja kohustanud

vastustajat taotlust uuesti läbi vaatama, tuleks otsustada kaebaja eksamile pääsemine relvaloa

väljastamise ühe kohustusliku tingimusena (RelvS § 34 lg 1 p 3).

23.3.

Vastustajal on kohustus hinnata taotleja vastavust RelvS-i nõuetele igas menetluse

staadiumis. Relvaluba on olemuselt eriõigus, mille isikule andmise peamiseks eelduseks on

isiku kõrge usaldusväärsus avaliku võimu silmis. Avalik huvi on suunatud sellele, et

tulirelvad oleksid ainult selliste isikute valduses, kes vastavad neile kõrgendatud ootustele.

Politsei ülesanne on avaliku korra ja sisejulgeoleku kaitseks tagada, et tulirelva kui

kõrgendatud ohu allika käitlemise õigus on üksnes piisavalt usaldusväärsel isikul. Seega tuleb

relvaluba taotleval isikul arvestada, et loa saamise eelduseks on keskmisest vastutustundlikum

käitumine. Vastustajal on õigus otsustada, millist käitumist käsitada enda või teiste isikute

turvalisust ohustavana määral, mis toob kaasa relvaloa andmisest keeldumise. Sätte sõnastus

hõlmab laiemalt loa taotleja isiksuseomadusi ja tema valikuid enda käitumise osas, mis

annavad aluse prognoosida temast lähtuvat ohtu iseendale või teistele juhul, kui ta saaks relva

omada ja kasutada. Vastustaja saab isikust lähtuva ohu prognoosimisel üldjuhul aluseks võtta

tema poolt varem toime pandud tegude asjaolud ja selle, kuidas isik väljendab enda suhtumist

nendesse.

23.4.

Avalik huvi vältida tulirelvi selliste isikute käes, kes on oma kohustustesse, mis

sarnanevad relva valdamisega seotud kohustustega, suhtunud hoolimatult sellisel määral, et

see on õigustanud nende karistamist, kaalub üles sellise isiku huvi relvaloast tulenevate

7(13)

3-22-1400

õiguste teostamise vastu1. Asjaolu, et isik on toime pannud õigusvastaseid tegusid, mis

seonduvad mingisuguse muu tegevusega, õigustab järeldust, et kaebaja ei pruugi teatud

olukordades olla suuteline täitma ka relva käitlemisega seotud kohustusi ning seeläbi võivad

tema hoolimatuse või vastutustundetu käitumise tõttu edaspidi realiseeruda ka tulirelvast

lähtuvad ohud.

23.5.

Taotluse saamisel pöördus vastustaja lubade ametnik koheselt kaebaja poole uurimaks

kaebaja suhtumist oma rikkumistesse. Kaebaja mõistis õiguskuuleka käitumise olulisust ja

lubas käitumist muuta. Seega oli kaebajale teada algusest peale, et vastustaja omistab suurt

tähendust kaebaja käitumisele ja uurib seda põhjalikult. Kaebaja pani taotluse menetlemise

ajal toime uusi rikkumisi, millega murdis antud lubadust. See tähendab, et taotluse esitamise

ja eksamile lubamise aegne faktiline olukord muutus, millist asjaolu tuli vastustajal taotluse

lahendamisel arvestada. Relvaloa taotleja käitumist tuleb jälgida ja hinnata jooksvalt kogu

taotluse menetlemise aja jooksul. Kaebaja käitumine 06.03.2022 ja 17.03.2022 andis selge

indikatsiooni, et kaebaja on vastutustundetu ega arvesta suurema ohu allikast lähtuvaid riske.

23.6.

Kohtupraktika lubab arvestada taotleja varasemat käitumist, sh toime pandud

õigusrikkumisi. Taotleja isiksuseomadustele ja käitumisele antakse terviklik hinnang.

Asjaolu, et varasemalt ei ole vastustaja kaebaja süütegusid ja signaale ohtliku käitumise kohta

otsuse tegemisel arvestanud, näitab seda, et haldusorgani leebus on osutunud

põhjendamatuks. See aga ei tähenda, et kui vastustaja varasemalt põhjendamatult loa

väljastas, ei tohiks ta hiljem nende asjaoludega üldse arvestada. Ohtu ei muuda olematuks

rikkumise vähene tähtsus, isiku väike süü või muud sarnased asjaolud2. Kohtud ei ole

pikaajalist relvakogemust, positiivseid iseloomustusi laske- või jahiseltsist pidanud

kaalukamaks teiste isikute turvalisusest, arvestades relva käitlemisega kätkevaid ohte3.

Liiklusnõuete eiramise õigustamisega otstarbekuse ja vajalikkusega väljendab kaebaja oma

suhtumist õiguskorda ja teistesse isikutesse. Ta on oma käitumisega andnud mõista, et ta võib

täita talle relvaloast tuleneva eriõigusega loomult sarnase juhtimisõigusega seonduvaid

kohustusi niivõrd, kui see talle parasjagu sobiv või meelepärane tundub.

23.7.

Kaebaja suhtes väärteo- ja kriminaalmenetluses tehtud otsuste kaalutlused ei ole

haldusmenetluses määravad. Varasemalt politseis töötanud kaebaja pidi mõistma oma

rikkumiste tagajärgi ja süüteomenetlustes tehtud otsuste mõju relvaloa taotlusele. Need kaks

tegu näitavad üheselt, et kaebaja kas ei soovi või ei suuda mõista mootorsõiduki kui kõrgema

ohu allika valdamisega kaasnevat hoolsuskohustust ja vastutust.

23.8.

Relvast ilmajäämine ei ole pöördumatu. Kaebajal on õigus ja võimalus taotleda uuesti

relvaluba, mille menetluse käigus on kaebajal võimalik esitada tõendid, mis kinnitavad, et ta

on õiguskuulekas ja usaldusväärne ning sobiv isik relvi omama enese ja vara kaitse eesmärgil.

23.9.

Kuna vastustajal on avar kaalutlusõigus relvaomaniku käitumise tõttu relvaloa

kehtetuks tunnistamiseks, siis otsuse tühistamiseks on alust vaid juhul, kui otsuse tegemisel

on lähtutud asjakohatutest kaalutlustest või on enne otsuse tegemist jäetud nõuetekohaselt

välja selgitamata otsuse langetamise seisukohast olulised asjaolud või on kaalumise

tulemusena antud hinnangud ilmselgelt ebaõiged.

1 Tallinna Halduskohtu 06.11.2020 otsus asjas nr 3-20-1675, p 11.

2 Riigikohtu 18.06.2019 otsus asjas nr 5-19-26, p 47.

3 Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-17-2282, p 14.

8(13)

3-22-1400

KOHTU PÕHJENDUSED

Tühistamisnõuded

24. Kaebaja heidab vastustajale ette 12.05.2022 otsuses kaalutlusõiguse ebaõiget teostamist,

menetluskorra järgimata jätmist (hiline eksamiteavitus) ja otsusega kaebaja põhiõiguste

rikkumist.

25. Kaebajale keelduti relvaloa andmisest RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel, mis sätestab, et relvaloa

andmisest võib keelduda isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või

käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama. RelvS § 36 lg 4 p 3

kohaldamisel on eelkõige oluline tuvastada, kas isik on pannud toime tegusid, mis annavad

tunnistust enda või teise isiku turvalisust ohustavast eluviisist või käitumisest. Osundatud säte

annab vastustajale laia kaalutlusõiguse otsustamaks selle üle, kas isik on sobiv relva omama.

Relva näol on tegemist kõrgema ohu allikaga, mistõttu eeldab relvaloa olemasolu loa omajalt

keskmisest vastutustundlikumat käitumist. Isiku usaldusväärsust on võimalik hinnata isiku

käitumisharjumusi ja õiguskuulekust arvestades. Enda või teise isiku turvalisust ohustav

eluviis või käitumine hõlmab ka muid asjaolusid peale kehtiva karistatuse ehk loa taotleja

isiksuseomadusi ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida temast lähtuvat

ohtu iseendale või teistele, kui ta saaks relva omada ja kasutada. Haldusorgan saab isikust

lähtuva ohu prognoosimisel üldjuhul lähtealuseks võtta isiku poolt varem toime pandud

tegude asjaolud ja selle, kuidas isik väljendab oma suhtumist nendesse4. Ohuhinnang hõlmab

nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist. Kontrollides haldusorgani

prognoosotsust faktilisest ja õiguslikust küljest, ei sekku kohus lubamatult täitevvõimu

tegevussfääri.

26. Vaidlusalusest otsusest on näha, et kaebaja on ületanud korduvalt lubatavat sõidukiirust,

sõitnud keelava fooritule ajal ristmikule, eiranud liiklusmärgi nõudeid, juhtinud

mootorsõidukit ajal, mil tema juhtimisõigus oli peatunud. Kõik viidatud rikkumised olid

sellised, mis võinuks põhjustada nii kaebajale endale kui ka teisele isikule suure kahju. Isegi

kui lugeda, et vastustaja tugines kaalutlust tehes vääralt mõnedele kaebaja tegudele, ja jätta

need arvestamata (09.10.2020 liiklusõnnetuse põhjustamine, 27.01.2022 parkimine

eraterritooriumil, liikluse takistamine, 2020. a-l mootorsõiduki joobes juhtimine), siis kohtu

hinnangul on ka teiste kaebaja poolt LS-is sätestatud nõudeid rikkuvate tegude toimepanemine

piisav, iseloomustamaks kaebaja käitumist. Tallinna Ringkonnakohus on 22.03.2023 otsuses

asjas nr 3-21-2047 märkinud: „[E]t tegu ei pruugi olla ühiskonnaohtlik karistusõiguslikus

mõttes (kaebaja viited karistatuse puudumisele), ei tähenda, et sama tegu (ka üksik

käitumisakt) ei võiks olla tunnistuseks enda või teise isiku turvalisust ohustavast eluviisist või

käitumisest RelvS § 36 lg 4 p 3 tähenduses. Isiku elustiili hindamisel omab tähtsust see, kas

esineb teavet, et sarnane käitumine võib isikule olla loomuomane. Isikule loomuomase

käitumise hindamisel ei ole õigusvastane tugineda ka nendele politsei andmebaasidest

nähtuvatele andmetele, mis on karistusregistrist kustutatud või mida sinna ei kantagi

(lühimenetlus). Sellistele andmetele tuginemisel ei anta hinnangut kaebaja tegudele või nende

retsidiivsusele karistusõiguslikus mõttes (vt RelvS § 36 lg 4 p 5), vaid kasutatakse isiku suhtes

teadaolevat infot isikut iseloomustavana (vt ka nt Tallinna Ringkonnakohtu otsused asjades nr

3-17-2282, 3-20-1675, 3-20-2365).“. Kohus leiab, et ka mootorsõiduki kasutamisel võib

esmapilgul väike hoolimatus kaasa tuua väga rasked tagajärjed. Korduvalt liiklusrikkumisi

toime pannud isiku puhul ei saa eeldada, et ta relvaga ümber käies käitub hoolsalt ja

nõuetekohaselt ka siis, kui ta senini ühtegi relva hoidmise, kandmise või kasutamisega seotud

rikkumist toime pannud ei ole. Seega hinnates isiku liikluskäitumist, saab teha järeldusi isiku

4 Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2021 otsus asjas nr 3-20-1675, p 9.

9(13)

3-22-1400

usaldusväärsuse osas relvanõuete järgimisel ja teiste ohutuse tagamisel.

Niisiis

iseloomustavad kaebajat lisaks kehtivate karistuste puudumisele ka politsei andmebaasis

fikseeritud kaebajaga toimunud sündmused, sh lühimenetlustes fikseeritud kiiruseületamised

ja muud liiklusrikkumised.

27. Kohus ei leia, et vastustaja oleks andnud mingile sündmusele eraldiseisvalt suure kaalu,

vaid kõiki teadaolevaid kaebaja poolt toimepandud tegusid on hinnatud kogumis. Ei saa väita,

et kaebaja liiklusrikkumiste arv enne 28.01.2022 taotluse esitamist oli väike, mis võimaldab

hinnata kaebaja käitumist teiste isikute (liikluses osalejate) suhtes nende õigustega

mittearvestavana. Kokkuvõttes ei saa nende rikkumiste pinnalt teha järeldust kaebaja kui

relvaomaniku võimaliku tulevase korrektse ja seaduskuuleka käitumise kohta. Vastustaja on

eraldi toonitanud, et hoolimata kaebaja poolt lubaduse andmisest on kaebaja jätkanud

liiklusrikkumiste toimepanemist (06.03.2022 ja 17.03.2022). Mõjutustrahvi võib VTMS § 548

lg 1 järgi määrata väärteomenetluse alustamisel, kui isik on toime pandud väärteo tunnustega

teo. Vaatamata asjaolule, et sama paragrahvi lg 6 alusel ei ole mõjutustrahv süüteo eest

kohaldatav karistus, seda ei kanta karistusregistrisse ning sellele ei või tugineda süüteo

korduvuse arvestamisel ega muude süüteo eest ette nähtud õigusjärelmite kohaldamisel, ei

tähenda see, et isik ei oleks rikkumist toime pannud. Ilma rikkumiseta ei oleks isikule trahvi

määratud. Kaebaja põhjendused tegude toimepanemise põhjustele ei tee tema tegusid

olematuks. Kaebaja kohta esitatud andmetest saab järeldada, et teda iseloomustab varasemate

relvalubade kehtivuse ajal lubatud sõidukiiruse ületamine korduvalt mitme aasta jooksul ja

LS-is sätestatud lubamatute tegude jätkuv toimepanek ka relvaloa menetlemise ajal. Kaebaja

on oma käitumisega näidanud, et ta kas ei soovi või ei suuda mõista mootorsõiduki kui

kõrgema ohu allika valdamisega kaasnevat hoolsuskohustust ja vastutust. Kaebaja pisendab

enda rikkumisi ja peab neid vähetähtsateks.

28. Asjaolu, et kaebaja on ka varasemalt relvaloa kehtivuse ajal toime pannud

liiklusrikkumisi, ent sellele ei ole järgnenud mingeid negatiivseid tagajärgi, ei tähenda, et

kaebaja on käitunud õiguskuulekalt ja tema suhtes ei esine RelvS § 36 lg 4 p-s 3 sätestatud

aluseid relvaloa väljastamisest keeldumiseks. Vastustaja poolt varasemalt kaebaja

rikkumistele tähelepanu mittepööramine ja jätkuv relvakandmise võimaldamine ei tähenda, et

sama praktikat tuleb jätkata. Kaebajal ei saanud olla õiguspärast ootust, et tema varasemaid ja

jätkuvaid LS-i norme mittejärgivaid tegevusi ei arvestata relvaloa väljaandmise kaalumisel.

Kui kaebaja ei arvesta liikluses suurema ohuallika valdajana kehtestatud õigusnorme, ei

pruugi ta samuti olla õiguskuulekas relva kasutaja.

29. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja on alles vaideotsuses asunud otsima põhjendusi

relvaloa väljastamisest keeldumiseks. Vastustaja on esitanud keeldumise põhjendused juba

12.05.2022 otsuses. 16.06.2022 vaideotsuses vastas vastustaja kaebaja vastuväidetele ja

selgitas enda kaalutlusi.

30. Kokkuvõttes ei ole vastustaja 12.05.2022 otsus kaalutlusvigadega. Kaebaja viidatud Tartu

Ringkonnakohtu 09.01.2018 otsuses asjas nr 3-16-1619 leiti, et kuna kuriteo toimepanemise

fakt oli kaalukas asjaolu, mida otsuse tegemisel arvesse võeti, siis teistsuguse hinnangu

andmisel võinuks ka kaalutlusotsus olla teistsugune. Seega ei ole viidatud ringkonnakohtu

lahendis väljendatud seisukoht kohaldatav praeguses asjas, sest vastustaja ei ole praeguses

vaidluses kaebaja tegu arvestanud kui kuritegu, vaid andnud kaebaja käitumise alusel

hinnangu kaebaja võimalikule tulevikus toimuvale käitumisele ehk usaldusväärsusele.

Vastustaja viitas otsuse andmise alusena RelvS § 36 lg 4 p-le 3, mitte RelvS § 36 lg 4 p-le 6

ega § 36 lg-le 41.

10(13)

3-22-1400

31. Vastustaja andis kaebajale võimaluse esitada enne otsuse tegemist enda arvamus. Kaebaja

kasutas seda võimalust 19.04.2022. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on vastustaja kaebaja

selgitusega arvestanud. Seega oli kaebajale ärakuulamisõigus tagatud.

32. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vastustaja 12.05.2022 otsus on õiguspärane.

Vastustaja ei ole arvestanud otsuse tegemisel asjakohatute asjaoludega, ei ole teinud

kaalumisvigu ega asjaoludest ebaõigeid järeldusi. Kaebaja poolne teisi isikuid ohustav

käitumine (korduv liiklusnõuete rikkumine) ei ärata usaldust, et ta järgib relva käsitsemisel

ohutusnõudeid. Seetõttu oli kaebajale relvaloa väljastamisest keeldumine põhjendatud ja

kaebus selle otsuse tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata.

33. Kohus leiab, et kaebaja väited vaidlustatud haldusaktidega tema põhiõiguste rikkumisest

on üldsõnalised. Ehkki ei saa välistada, et oht kaebaja elule võib realiseeruda, võib siiski isiku

põhiõigust piirata (vt PS § 11), kui piirangud on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi

moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Kaebaja viidatud Riigikohtu 26.03.2009

otsuses asjas nr 3-4-1-16-08 tunnistas kohus RelvS § 43 lg 1 p 2 PS-iga vastuolus olevaks ja

kehtetuks osas, milles see ei võimalda politseiprefektuuril arvestada kahtlustatava või

süüdistatava relvasoetamisloa või relvaloa kehtivuse peatamisel kahtlustatava või süüdistatava

isikuga ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevate asjaoludega. Viidatud otsuses märkis

Riigikohus, et kõige paremini tagab ühelt poolt inimeste elu ja tervise kaitse ja teiselt poolt

kahtlustatava või süüdistatava üldise vabaduspõhiõiguse kaitse, kui seaduse rakendajal on

võimalik arvestada relvaloa või soetamisloa kehtivuse peatamisel kahtlustuse või süüdistuse

sisuks olevate asjaoludega, kahtlustatava või süüdistatava isikuomadustega ning muude

võimalike oluliste asjaolude ja põhjendatud huvidega. Üldise vabaduspõhiõiguse piiramisel

ette nähtud kaalutlusruum väldib isiku muutumist riigivõimu objektiks ja aitab kaasa

inimväärikuse tagamisele. Riigikohus lisas, et see ei tähenda, nagu ei võiks seadusandja näha

ette situatsioone, kus politseiprefektuuril kaalutlusõigus puudub. Ka õigusakt, mis ei võimalda

kaalutlusõigust, võib rakendamisel anda proportsionaalse tulemuse. Seega on viidatud

lahendis Riigikohus pidanud võimalikuks, et isegi kui seaduses ei ole haldusorganile

kaalutlusõiguse teostamist ette nähtud, ei pruugi säte olla PS-iga vastuolus.

Riigikohus pidas 14.12.2010 otsuses asjas nr 3-4-1-10-10 (p 40) võimalikuks, et isiku õigus

soetada ja omada relva võib olla hõlmatud PS § 19 lg-s 1 nimetatud vaba eneseteostuse õiguse

ehk üldise vabaduspõhiõigusega. Turvalisuse tagamine, nagu jahipidaminegi, ei eelda alati

relva kasutamist, kuid relvaga turvalisuse tagamine enese ja vara kaitsmise eesmärgil on üks

vaba eneseteostuse lubatud viise, mis kuulub PS § 19 lg-s 1 sätestatud vaba eneseteostuse

õiguse kaitsealasse. Vaba eneseteostust võib piirata seadusega, mis ei ole PS-iga vastuolus.

Riigikohus pidas osundatud lahendis võimalikuks vaba eneseteostuse piiramist, tagamaks

inimeste elu ja tervise kaitset, riigi julgeolekut, avalikku korda, aga pidas piiramist õigustatuks

ka muude asjaoludega (p 49).

34. Kohtule jääb mõistetamatuks, kuidas relvaloa väljastamisest keeldumine avaldab mõju

kaebaja õigusele enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada (PS § 32). Juhul kui

kaebaja pidas silmas, et tal ei ole võimalik ilma relvaluba omamata enda omandit kaitsta, siis

ei ole kaebaja esitanud väiteid, millest saaks järeldada, et ilma relvaloata jääks kaebaja omand

kaitseta. Juhul, kui kaebaja peab silmas, et ilma relvaloata ei ole kaebajal võimalik enda

omandis olevat relva kasutada, siis praegusel juhul ei ole kohtule ilmnenud, et kaebaja

omandis oleks relv. Kaebaja väited omandiõiguse kaitsmise võimatusest on üldsõnalised ega

anna alust väita kaebaja sellekohase põhiõiguse rikkumise võimalusest.

35. Samuti ei nõustu kohus kaebaja väidetega, et teda diskrimineeriti seetõttu, et 25.03.2022

eksamitulemuse koheselt positiivselt sooritatuks lugemisel olnuks kaebajal võimalik teostada

11(13)

3-22-1400

laskekatse. Kohtu hinnangul ei ole vastustajal kohustust lubada relvaloa taotlejal eksami

sooritamist jätkata üksnes sellel alusel, et teooriaeksam on hinnatud positiivse tulemusega.

Mitte ühestki õigusaktist ei tulene, et vastustaja, olles lubanud taotleja teooriaeksamit

sooritama, ei saa muuta enda seisukohta taotleja laskekatsetele lubamise osas. Ka vastustaja

16.06.2022 vaideotsuses väljendatu, et eksamiaja määramine tähendab, et vastustaja

hinnangul taotleja osas sel hetkel puuduvad relvaloa andmist välistavad asjaolud, ei tähenda,

et vastustaja ei saanud pärast eksamiaja määramist ja selle muutmist asjaolude täiendaval

uurimisel jõuda järeldusele, et kaebajale ei ole võimalik relvaluba väljastada.

36. Kaebaja heidab ette vastustaja poolt tema eksamiajast teavitamise lühikest tähtaega, mis

ei vasta korra § 2 lg 4 sätte mõttele. Korra § 2 lg 4 sätestab, et kui eksamile registreerinud isik

ei saa määratud ajaks eksamile ilmuda, peab ta sellest vastustajat teavitama vähemalt 3

tööpäeva enne eksamiks määratud kuupäeva kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

Hilisema teavitamise korral eksamiaega ei muudeta, välja arvatud juhul, kui hilisem

teavitamine on tingitud isiku ootamatust haigestumisest või muust asjaolust, mida isik ei

saanud mõjutada, ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud selle asjaoluga arvestamist

või selle vältimist isikult oodata ning ta esitab selle kohta Politsei- ja Piirivalveametile

asjakohase tõendi.

37. Kohus nõustub väitega, et vastustaja peaks üldjuhul saatma teavituse ajavaruga, mis

võimaldaks kaebajal eksamile mitteilmumise võimatusest teavitada vähemalt 3 tööpäeva enne

eksami toimumist. Vastustaja poolt kohtule esitatud väljavõttest kaebaja relvatoimiku kohta

selgub, et kaebaja oli ise teinud kahest pakutud kuupäevast valiku (18.02.2022 või

04.03.2022) 04.03.2022 kuupäeval eksami toimumiseks. Kohtule esitatud kaebaja-vastutaja

e-kirjavahetusest (väljavõte relvatoimikust) selgub, et menetluse läbiviimisel ei esitanud

kaebaja ühtki vastuväidet eksamiajast hilisele teavitamisele. Kohtule ei nähtu ka, et selle tõttu

oleks kaebajal olnud üleüldse võimatu eksamit sooritada või et see mõjutas kaebajale relvaloa

väljastamisest keeldumist. Seega ei ole nähtav, et kaebajale tekkinuks mingeid negatiivseid

tagajärgi sellest, et tal ei õnnestunud äraütlemise tähtaega järgida. Samuti ei ole vastustaja

seda kaebajale ette heitnud.

38. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et

haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui

eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus ei pea vastustaja poolt

kaebaja teavitamist eksami toimumise ajast haldusaktiks. Praeguses asjas on haldusaktideks

vastustaja 12.05.2022 otsus ja 16.06.2022 vaideotsus. Kuna vastustaja poolt kaebaja

teavitamine eksami toimumise ajast 02.03.2022, s.o 2 päeva enne eksami toimumist ei

mõjutanud relvaloa väljastamisest keeldumise otsuse langetamist, ei saa vastustaja minetust

pidada oluliseks ja see ei too kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist. Kohus ei nõustu kaebaja

väidetega, et vähese etteteatamisaja tõttu ei saanud vastustaja kaebaja sooritatud 25.03.2022

eksamit positiivselt läbituks lugeda. Eksamiajast teavitamine ja 25.03.2022 eksami

negatiivsete või positiivsete tulemustega sooritamine ei ole omavahel seotud. Samuti ei ole

kaebaja arutelud laskekatse sooritamise võimalikkusest kuidagi seotud eksamiaja kohta

teavituse saatmise vähese etteteatamisajaga. Seega ei oma vaidlustatud haldusaktide

õiguspärasuse kontrollimisel korra § 2 lg 4 võimalik rikkumine mingit mõju.

39. Kohus märgib, et vastustaja poolt menetlustoimingute tegemine – kaebaja lubamine

teooriaeksamile ja selle toimumise ajast teavitamine – ei tähenda, et vastustaja hinnangul

puuduvad taotleja suhtes loa väljastamist välistavad asjaolud. Loa väljastamise või sellest

keeldumise otsustuse teeb vastustaja lõplikult kindlaks vastava haldusaktiga, praeguses

vaidluses oli selleks vastustaja 12.05.2022 otsus.

12(13)

3-22-1400

40. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vastustaja 12.05.2022 otsus on õiguspärane ja

selle tühistamiseks puudub alus. Samuti ei ole vastustaja 16.06.2022 vaideotsus õigusvastane,

ka mitte eraldiseisvalt. Kaebaja tühistamisnõuded tuleb jätta rahuldamata.

Kohustamisnõue

41. Kohus ei nõustu vastustajaga, et kohustamisnõue on esitatud tähtaega ületades. Vastustaja

kohustas 06.04.2022 vaideotsuses resolutsiooni p-ga 2 määrama kaebajale uue laskekatse aja,

kui kaebaja suhtes ei esine relvaloa andmist välistavaid asjaolusid. Seega on laskekatse aja

määramise kohustus esitatud tingimuslikult, s.o sõltuvalt kaebaja suhtes tuvastatavatest

asjaoludest. Vastustaja ei olnud kohustatud täitma 06.04.2022 vaideotsusega pandud kohustust

uue laskekatse aja määramiseks, kui relvaloa andmist välistavad asjaolud esinevad.

42. HKMS § 46 lg 2 kohaselt võib kohustamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale

haldusakti andmisest või toimingu tegemisest keeldumise teatavakstegemisest arvates.

Haldusorgani tegevusetuse või viivituse korral võib kohustamiskaebuse esitada ühe aasta

jooksul haldusakti andmiseks või toimingu tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest. Kui

sellist tähtaega ei ole sätestatud, võib kohustamiskaebuse haldusorgani tegevusetuse või

viivituse korral esitada 2 aasta jooksul haldusakti või toimingu taotlemisest arvates.

43. Kuna kaebaja esitas vastustaja 12.05.2022 otsuse peale vaide ja vaideotsus koostati

16.06.2022, siis võib lugeda, et sellest vaideotsusest teadasaamisest alates oli kaebajale selge,

et vastustaja ei täida 06.04.2022 vaideotsuse resolutsioonis p 2 sätestatud juhist laskekatse

võimaldamiseks. Kaebaja pöördus kaebusega kohtusse 29.06.2022, seega tähtaegselt.

44. Kuna kohus leidis, et vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased ja nende tühistamiseks

puudub alus, siis jääb rahuldamata ka kaebaja kohustamisnõue, sest vastustaja leidis

haldusaktides, et kaebaja suhtes esinevad relvaloa andmist välistavad asjaolud. Kohus jätab

kaebuse terves ulatuses rahuldamata.

Menetluskulud

45. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda

(HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole esitanud menetluskulusid tõendavaid dokumente ega

taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt, seetõttu tuleb vastustaja võimalikud

menetluskulud jätta tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

13(13)