1-10-14503/15 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

21. veebruar 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-14503 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Urmas Reinola ja Sten Lind Tõlk Irina Leetberg Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kohtuistungi toimumise aeg ja koht

14. veebruar 2011, Tallinn Kriminaalasi K.H süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 5,8,9 ja § 266 lg 2 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 19. novembri 2010 otsus

Apellatsiooni esitaja

K.H ja tema kaitsja advokaat Jugans Grossmann Prokurör Marika Kreutzberg Süüdistatav

K.H, isikukood XXX, emakeel vene

keel, XXXX XXXXXXXXXXXX XXXXXXX, XXXX-

XXXXXXXXXX, eluk XXXXXXXXX XXX-XX XXXXXX

XXXXXXXX, ei tööta, varem kriminaalkorras karistatud 5 korda Kaitsja Advokaat Natalia Lausmaa (asenduskaitsja)

RESOLUTSIOON

1. Maakohtu otsus K.H süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.

2. Apellatsioonid jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. süüdi KarS § 199 lg 2 Harju Maakohtu 19. novembri 2010 otsusega tunnistati K.H p-de 5,8,9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 2 aastat 6 kuud vangistust; KarS § 266 lg 2 p 1 järgi ja mõisteti karistuseks 2 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati liitkaristust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti süüdistatavale karistuseks üks aasta ja kaheksa kuud vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust 26.11.2009 Harju Maakohtu kohtuotsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa 1 kuud ja 28 päeva vangistust võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti süüdistatavale 1 aasta 9 kuud ja 28 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg – 8 päeva – karistusaja hulka. Kohtuotsusega rahuldati ka kannatanute esitatud tsiviilhagid, sh AS O. hagi 10 080 krooni suuruses summas.

Kohtuotsusega tunnistati K.H süüdi 12 varguse episoodis, mis pandi toime ajavahemikul

1.04.2010 kuni 11.05.2010. Nende hulka kuulus ka episood selle kohta, et 8. mail 2010 peitis K.H AS-le O. kuuluvas G. kaupluses varguse eesmärgil endale jope alla 11 pakki juustu

Atleet kogumaksumusega 481.80 krooni ning hüppas üle suletud kassa ees oleva tõkke. Kui turvatöötaja üritas teda kinni pidada, rebis K.H end lahti ja jooksis kauplusest välja, lõhkudes seejuures liugukse. Süüdistatav peeti kinni koos varastatud kaubaga tänaval. Samuti tunnistati K.H süüdi ühes KarS § 266 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteos.

2. , samuti tema kaitsja advokaat Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K.H

J. Grossmann. Apellatsioonides esitatud taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised.

2.1 leiab esmalt seda, et kohus on mõistnud talle liiga karmi karistuse. Karistust K.H

raskendavaid asjaolusid tal ei esinenud, samal ajal on kohus jätnud tähelepanuta karistust kergendavad asjaolud.

2.1.1 Samuti ei ole ta nõus AS O. tsiviilhagiga, mis on esitatud seoses liugukse lõhkumisega. Tema põgenemist ei saanud näha ka tunnistaja V. J., kuna ta oli sel ajal tänaval. Selle episoodi osas esitas prokurör talle maakohtus küsimusi ilma tõlgi vahenduseta ning ta ei saanud neist puuduliku keeleoskuse tõttu aru.

2.2 Maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas taotleb ka süüdistatava kaitsja. Apellatsioonis ei vaidlustata vangistuse kestust, kuid taotletakse selle tingimisi täitmisele pööramata jätmist KarS § 74 lg 2 alusel või asendamist üldkasuliku tööga. K.H tahab vabaneda narkosõltuvusest ning ravi efektiivsuse mõttes oleks vajalik, et ta oleks kriminaalhooldaja järelevalve all.

2.2.1 Ka kaitsja leiab, et AS O. tsiviilhagi tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonis viitatakse, et K.H ütluste kohaselt lõhkus ukse hoopis turvamees tema kinnipidamise käigus.

3. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatav esitatud apellatsiooni juurde, apellatsioone toetas ka tema kaitsja. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, paludes maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Esmalt võtab kriminaalkolleegium seisukoha süüdistatavalt välja mõistetud tsiviilhagi osas (I), käsitledes seejärel K.H-le mõistetud karistust (II).

I

4. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus veatult tuvastanud, et 8. mail 2010 AS O. kaupluses toimepandud varguse käigus oli K.H isikuks, kes lõhkus ära kaupluse liugukse, põhjustades sel viisil kannatanule täiendavat kahju. Sellekohase järelduse tegemisel on kohtuotsuses viidatud esmalt kannatanu esindaja A. M. ütlustele, kes on kirjeldanud, et kaupluse uksed avanevad küll automaatselt, kuid kerge ajalise nihkega, mistõttu jooksis süüdistatav põgenedes vastu ust. Selle tulemusel paindus uks kõveraks ning laes olev mehhanism kukkus alla ja purunes (kd 1, tlk 115-116). Selline kirjeldus on usutav juba sündmustikku tervikuna silmas pidades, kuivõrd ka K.H ise on tunnistanud, et varguse toimepanemisel pidas turvamees ta kinni, mistõttu ta viimase haardest lahti rabeles ning kauplusest põgeneda püüdis. Olgu seejuures mainitud, et neis ütlustes möönab ka K.H ise, et võis ukse vastu komistada ning selle lõhkuda (kd 2, tlk 117-118). Seega on täiesti loogiline ning eluliselt usutav, et põgenemisel põrkas K.H vastu automaatselt avanevat ust, mis ei olnud jõudnud veel avaneda.

Täiendavalt kinnitavad ringkonnakohtu hinnangul asjade käiku just sellisena ka tunnistaja V. J.

ütlused, millele on viidanud ka maakohus. Ka osundatud tunnistaja on kirjeldanud, kuidas K.H ennast A. M. haardest lahti rabeles ning seejärel vastu ust jooksis, mille tulemusena see purunes (kd 2, tlk 119-120).

5. põhjustas Seetõttu leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et K.H sündmuskohalt põgenemise käigus ukse purunemise ning õigustatult on temalt välja mõistetud tsiviilhagi kannatanul tekkinud kahjude katteks. Seejuures ei soostu ringkonnakohus ka apellandi viidetega sellele, et ta ei saanud maakohtus aru prokuröri esitatud küsimustest, kuivõrd puudus tõlk.

Kohtuistungi protokolli kohaselt oli kohtumenetluses tagatud tõlgi osavõtt ning nagu nähtub kohtuistungi protokollist, on K.H andnud selle episoodi kohta ka omapoolsed selgitused, sh kinnitanud, et tema seda ust lõhkunud ei ole (kd 2, tlk 194 pöördel). Seda tunnistas prokuröri küsimustele vastates ringkonnakohtus seejuures ka K.H ise. Seega on apellandi viited sellele minetusele paljasõnalised.

II

6. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ka süüdistatavale mõistetud karistuse osas.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.

8. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad täielikult alused süüdistatavale mõistetud karistuse vähendamiseks. Ainetu on seejuures süüdistatava väide, et kohus on jätnud tähelepanuta karistust kergendavad asjaolud. Maakohtu otsuses on selgesõnaliselt märgitud, et karistust kergendavate asjaoludena käsitleb kohus süü tunnistamist ning kahetsust; ringkonnakohtu hinnangul on need asjaolud karistuse mõistmisel ka arvestamist leidnud, kuivõrd vaatamata episoodide rohkusele on süüdistatavale mõistetud karistus sanktsiooni keskmises määras. Seejuures ei vastustata apellatsioonis maakohtu järeldust, et kuritegude toimepanek on süüdistatavale kujunenud elustiiliks, mis nõuab karistuse mõistmisel just iseäranis õiguskorra kaitsmise huvidega arvestamist.

Karistuse mõistmist sanktsiooni keskmises määras peab ringkonnakohus seetõttu täielikult põhjendatuks ning süüdistatava teosüüle vastavaks. Apellatsioonis puuduvad igasugused veenvad argumendid, mis võimaldaks jõuda kriminaalkolleegiumil vastupidisele järeldusele ning revideerida mõistetud karistust väiksemas suunas. Ei eriega üldpreventiivsed karistuse mõistmise eesmärgid anna samuti alust mõistetud karistuse muutmiseks.

9. Samuti tuleb jätta rahuldamata süüdistatava kaitsja taotlus kohaldada karistuse mõistmisel KarS § 74 või KarS § 69 sätteid. Esmalt osundab ringkonnakohus sellele, et süüdistatava karistuse kandmisest tingimisi vabastamine on välistatud juba seaduses tulenevalt, kuivõrd K.H pani vaatluse all olevad tahtlikud kuriteod toime talle kohtu poolt määratud katseajal ning KarS § 74 lg 5 kohaselt on sellisel juhul välistatud uuesti karistusest tingimisi vabastamine.

10. Kaitsja apellatsioonis esitatud alternatiivne taotlus – kohaldada üldkasulikku tööd - eeldaks käesoleval juhul isiku suhtes esmalt samuti kriminaalhoolduse rakendamist (vt KarS § 69 lg 4) või teisisõnu selle võimalikkuse jaatamist. Tallinna Ringkonnakohus on senises praktikas asunud seisukohale, et üldkasuliku töö rakendamine tuleb kõne alla olukorras, kus seda nähakse nn vangistuse vältimise viimase abinõuna ehk teisisõnu reegeljuhtumil siis, kui isik on varasemalt kriminaalkorras karistamata ning on alust arvata, et see meede suudab teda paremini suunata õiguskuulekusele. Midagi sellist käesoleval juhtumil aga eeldada ei saa. K.H on varasemalt kriminaalkorras korduvalt karistatud, käesolevas kriminaalasjas vaatluse all olevad kuriteod pani ta toime kohtu poolt määratud katseajal. Need asjaolud näitavad üheselt, et

K.H ei ole isikuks, keda saaks allutada kriminaalhooldusele ning kelle käitumist võiks perspektiivis pidada õiguskuulekaks. Seetõttu leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et üldkasuliku töö kohaldamine ehk mõistetud karistuse individualiseerimine taotletud viisil ei ole võimalik.

Kohtul puudub vähimgi veendumus, et süüdistatav suudaks vabaduses käituda õiguskuulekalt. Pigem on K.H enda senise käitumisega kinnitanud, et karistused ei oma tema käitumise kujundamisel sisuliselt tähendust ning ka uuesti kinnipidamisasutusse sattumise võimalus ei takista teda kuritegude toimepanemisel; see välistab aga koheselt KarS § 69 sätete rakendamise.

11. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.

Paavo Randma

Urmas Reinola

Sten Lind