2-20-3595/131 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu

Otsuse tegemise aeg ja koht

12.05.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-3595

Kohtuasi

C hagi Y ja W vastu asja valduse väljanõudmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 02.08.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja C (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Nele Tammemäe

Kostja I Y (isikukood XXXXXXXXXXX), määratud

esindaja vandeadvokaat Olavi Järve

Kostja II W (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 02.08.2022 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja

täiendada otsuse põhjendusi.

2. Jätta Y apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Y kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-20-3595

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. C (hageja) esitas 05.03.2020 Pärnu Maakohtule Y (kostja I) ja W (kostja II) vastu hagi

kinnisasja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks. Alternatiivselt palus hageja mõista

kostjatelt kinnisasi koos sellel asuvate hoonete ja võtmetega välja hageja ja Z kaasvaldusesse

(hageja 29.06.2022 nõude täpsustus). Hageja esitas ka taotluse täitmise korra

kindlaksmääramiseks selliselt, et kostjatel tuleb kinnisasja otsene valdus anda hagejale üle

lahendi jõustumisele järgneval päeval. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate

kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt on hageja XXX asuva kinnisasja (edaspidi kinnisasi) omanik.

Kinnisasi on koormatud tähtajatu ja tasuta isikliku kasutusõigusega elamiseks elamu esimese

korruse ruumides ning teiste kinnistul paiknevate hoonete ning nende teenindamiseks vajaliku

maatüki, suurusega umbes 800 m² kasutamiseks Z kasuks. Z on hageja ema.

1.2. Kinnisasi on kostjate otseses valduses. Kostja I oli Z elukaaslane, kuid nende kooselu on

lõppenud. Hageja on esitanud kostjatele nõude kinnisasja valduse väljaandmiseks, kuid kostjad

ei ole kinnisasja oma asjadest vabastanud ega andnud hagejale üle kinnisasjal asuvate hoonete

võtmeid.

1.3. Kuni 10.02.2020 oli kinnisasi ka hageja ja Z otseses valduses, kuid hageja ja Z olid

sunnitud kinnisasjalt lahkuma ja leidma endale ajutiselt uue elukoha.

2. Vastuseks kostjate vastuväidetele märkis hageja, et kostjate Z puudutavad väited ei ole

asjakohased. Kostjatel ei ole hageja suhtes õigust kinnisasja vallata. Hageja ja kostjate vahel ei

ole ühise tegutsemise lepingut (seltsingulepingut). Samuti ei ole hageja Z-lt mingeid õigusi ja

kohustusi üle võtnud. Hageja ei ole kostjatega sõlminud ka tasuta kasutamise lepingut ning

selline leping ei ole ka Z hagejale üle läinud. Kui poolte vahel ka oli tasuta kasutamise leping,

on see lõppenud hiljemalt 29.02.2020 hageja poolt kostjatele 19.02.2020 nõude esitamisega

kinnisasja vabastamiseks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 393 lg 3 kohaselt võib tähtajatu tasuta

kasutamise lepingu üles öelda igal ajal pärast lepingu sõlmimist. Z kasuks seatud isiklik

kasutusõigus ei võimalda kostjatel kinnisasja kasutada. Z ei ole lubanud kostjal I kinnisasjal

elada kuni kostja I leiab uue elukoha. Kostjatel ei ole õigust kinnisasja kasutada. Kostja I

mittevaralise kahju hüvitamise nõue on tõendamata.

Kostjate vastuväited

3. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

3.1. Kostja vastuväidete kohaselt on neil kinnisasja valdamiseks õiguslik alus. Kostja I ja Z olid

ca 30 aastat elukaaslased ning nende vahel oli suuliselt sõlmitud ühise tegutsemise leping

(seltsinguleping) kinnisasjal olevate hoone ümberehituseks, parendamiseks, remontimiseks ja

hooldamiseks korraldamaks ühist pereelu ja majapidamist (tsiviilkoodeksi (TsK) § 438). Kostja

2-20-3595

I on teinud kulutusi kinnisasja ehitus-, parendus- ja ümberehitustööde jaoks vajalike materjalide

ostmiseks, panustanud töö tegemisega ja kandnud kõiki jooksvaid kulusid kinnisasja ja seal

olevate hoonete säilitamiseks ja majandamiseks. Sealhulgas võttis kostja I pangast laenu.

Kinnisasi oli Z ja kostja I ühisvara. Ühise tegutsemise leping annab kostjatele õiguse kinnisasja

kasutada. Kostjad ei teadnud, et hageja on saanud 2007. aastal kinnisasja omanikuks. Hageja

on võtnud üle Z ja kostja I vahel sõlmitud ühise tegutsemise lepingust (seltsingulepingust)

tulenevad õigused ja kohustused. Kui ühise tegutsemise leping (seltsinguleping) ei läinud

hagejale üle, siis oleks hea usu põhimõttega vastuolus, kui hageja saaks tugineda seltsingu

lõppemisele kinnisasja võõrandamise tõttu. Hageja oli seltsingust teadlik.

3.2. Alternatiivselt on Z ja kostja I vaheline leping käsitatav tasuta kasutamise lepinguna TsK

§ 347 järgi. TsK § 353 kohaselt läheb tasuta kasutamise leping omanikuvahetusel üle uuele

omanikule. Seega on leping läinud üle hagejale ning hagejal on kohustus lepingut täita, sh

võimaldada kostjal I kinnisasja vallata ja kasutada. Ka juhul, kui kohus leiab, et tasuta

kasutamise leping ei läinud hagejale üle, saab lugeda lepingu sõlmituks hageja ja kostjate vahel

alates ajast, kui hageja sai kinnisasja omanikuks. Hageja ei ole tõendanud, et esines VÕS §-s

394 sätestatud alus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. VÕS § 393 lg 3 praegusel juhul ei

kohaldu. Tasuta kasutamise leping oli sõlmitud kostja I eluajaks või alternatiivselt Z eluajaks.

Lisaks on Z oma selgituses kinnitanud, et kostja I võib kinnisasjal asuvas hoones elada, kuni

kostja I leiab endale uue elukoha. Seega võib olla tegemist ka tähtajalise tasuta kasutamise

lepinguga, mille tähtaeg on määratud kostja I poolt uue elukoha leidmisega. Kostja I ei ole uut

elukohta leidnud.

3.3. Kostja II täisealiseks saamisest kehtib samasisuline tasuta kasutamise leping (VÕS § 389)

ka hageja ja kostja II vahel.

3.4. Hageja ei ole kostjatega lepinguid lõpetanud ega neid üles öelnud. Hageja ei ole nõudnud

kostjatelt kinnisasja valdust, vaid on lubanud seda vallata ja kasutada.

3.5. Kostjatel on ka asjaõigusseaduse (AÕS) § 227 lg-st 2 tulenev õigus kinnisasja vallata ja

kasutada. Kostjad on Z perekonnaliikmed. AÕS § 227 lg 2 annab isikule, kelle kasuks on seatud

isiklik kasutusõigus, õiguse majutada elamusse oma perekonnaliikmeid. Kostja I on Z

elukaaslane ja kostja II on Z ja kostja II tütar. Z ei ole palunud kostjatel kinnisasjalt lahkuda.

3.6. Hagejal puudub õigus nõuda kinnisasja valduse üleandmist temale. Z kasuks seatud isiklik

kasutusõigus ei ole lõppenud. Seega ei saa hageja nõuda kogu kinnisasja valduse üleandmist

temale. Hageja saaks nõuda kinnisasja isikliku kasutusõiguse ulatuses Z kaudsesse valdusesse.

Kostjate ja Z suhetesse ei ole hagejal õigust sekkuda. Z on omal soovil hetkel kinnisasja kaudne

valdaja.

3.7. Kostjal I on Z ja/või hageja vastu rahalised nõuded. Kui kohus rahuldab hageja hagi, siis

paluvad kostjad määrata, et kinnisasja valdus antakse välja kostjal I hageja vastu olevate nõuete

täitmise vastu (VÕS § 110 lg 5 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg 1).

3.8. Kostjal I on hageja vastu ka mittevaralise kahju hüvitamise nõue, sest hageja lülitas

õigusvastaselt 09.10.2020 kinnisasjal välja vee ja elektri. Kostja I palub mittevaralise kahju

suuruse määrata kohtul. Arvestades, et mittevaraline kahju tekitati kostjale I seoses kinnistu

kasutamisega, on kostja I nõudel valduse vabastamisega piisav seos, mis annab samuti kostjale I

õiguse keelduda kinnistu valduse vabastamisest VÕS § 110 alusel.

2-20-3595

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Pärnu Maakohus rahuldas 02.08.2022 otsusega hageja alternatiivse nõude ja mõistis kostjate

ebaseaduslikust valdusest hageja ja Z kaasvaldusesse kinnisasja koos sellel asuvate hoonete ja

nende võtmetega. Maakohus määras kindlaks ka kohtuotsuse täitmise korra, mille kohaselt

peavad kostjad kinnisasja otsese valduse üle andma hagejale kohtuotsuse jõustumisele

järgneval päeval. Hageja põhinõue jäi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus võrdses

ulatuses kostjate kanda.

4.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

kinnisasi kuulub hagejale;

-

Z kasuks on kinnisasjale seatud tähtajatu ja tasuta isiklik kasutusõigus elada elamu

esimese korruse ruumides ja kasutada maatükki suurusega umbes 800 m2 ja sellel

paiknevaid teisi hooneid;

-

kostja I oli Z elukaaslane, kuid nende kooselu on lõppenud;

-

hageja ja Z lahkusid kinnisasjalt 10.02.2020;

-

alates 10.02.2020 on kinnisasi kostjate valduses;

-

19.02.2020 edastas hageja kostjatele nõude, milles palus vabastada kinnisasi hiljemalt

29.02.2020. Kostjad said hageja nõude kätte 19.02.2020;

-

kostjad ei ole kinnisasja vabastanud.

4.2. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjatel on õigus kinnisasja vallata. AÕS § 80 lg 1 kohaselt

on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab.

4.3. Maakohus leidis, et puudub vajadus tuvastada, kas kostja I ja Z vahel on sõlmitud

seltsinguleping. Z kinkis kinnisasja 2007. aastal hagejale. Eluliselt ei ole usutav, et kostjatele,

kes aastakümneid elavad kinnisasjal, pole teada, kellele kuulub kinnisasi, millel nad elavad.

Seltsingu olemasolu hageja ja kostja I vahel ei ole tõendatud. Kostjad ei ole esitanud

seltsingulepingu tuvastamiseks vastuhagi. Tõendamist ei leidnud ka tasuta kasutamise lepingu

sõlmimine. Kostja I ja Z vahel oli traditsiooniline kooselu, kus oli tavaline, et kasvatatakse

ühiseid lapsi, tehakse kulutusi ja panuseid.

4.4. Kuna seltsingulepingu ega tasuta kasutamise lepingu sõlmimine ei leidnud tõendamist, ei

olnud poolte vahel õigussuhet, mis annaks kostjatele õiguse kinnisasja vallata.

4.5. Kuna kinnisasjale on seatud isiklik kasutusõigus Z kasuks, saab hageja nõuda AÕS § 80

alusel kinnisasja enda ja Z kaasvaldusse. Asja lahendamisel tuleb arvestada, et AÕS § 80 lg-st 2

tulenevalt saab vindikatsioonihagi olla suunatud asja väljanõudmisele ebaseaduslikust

valdusest omaniku valdusse. Kui asja omanikul ei ole asja valdamise õigust, ei saa ta ka AÕS

§ 80 alusel nõuda asja oma valdusse. Samas juhul, kui asja omanik on andnud asja teise isiku

otsesesse valdusse ning ta ise on seetõttu muutunud sama asja kaudseks valdajaks, on tal AÕS

§ 47 lg-t 2 analoogia alusel kohaldades õigus nõuda vindikatsioonihagiga asja üldjuhul otsese

valdaja valdusse. Juhul aga, kui kinnisasja omanikul on, vaatamata isikliku kasutusõiguse

seadmisele, jätkuvalt õigus kinnisasja vallata kaasvaldajana (AÕS § 50), on tal AÕS § 50 lg-st

1 tulenevalt õigus AÕS § 80 alusel nõuda kinnisasja enda ja isikliku kasutusõiguse omaniku

kaasvaldusse (RKTKo 18.10.2017, 2-14-61664, p 23). Eelnevast tulenevalt jättis maakohus

rahuldamata hageja põhinõude ja rahuldas hageja alternatiivse nõude.

2-20-3595

Kostja I apellatsioonkaebus

5. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles

maakohus rahuldas hagi ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja

menetluskulud täies ulatuses hageja kanda.

5.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt võttis hageja üle kostja I ja Z vahel sõlmitud

seltsingulepingust tulenevad kohustused. Alternatiivselt oleks hea usu põhimõttega vastuolus,

kui hageja saaks tugineda seltsingu lõppemisele kinnisasja võõrandamise tõttu olukorras, kus

hageja oli seltsingust teadlik. Kostja I ei nõustu, et seltsingulepingu sõlmimine kostja I ja Z

vahel ei ole tõendatud. Kostja I esitas tõendid tehtud rahaliste panuste kohta. Samuti kinnitas

Z, et kostja I panustas ka tööga. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja I ja Z vahel oli ca 30 aastat

kestnud kooselu. Maakohus ei ole selgitanud, milline seltsingu sätete kohaldamise eeldus oli

tõendamata. Samuti jääb kostjale I arusaamatuks, miks kostja I oleks pidanud seltsingulepingu

tuvastamiseks esitama tuvastushagi. Kostja I saab ka vastuväitena tugineda sellele, et ta on

kinnisasja ühisomanik.

5.2. Z kinnitas menetluses esitatud seletuses, et ta lubas kostjal I kinnisasjal paiknevas elamus

elada kuni kostja I leiab endale uue elukoha. Kostja I ei ole uut elukohta leidnud. Maakohus ei

ole eitanud, et Z ja kostja I vahel oli sõlmitud tasuta kasutamise leping. Maakohtu osundatud

Riigikohtu seisukoht (RKTKo 18.10.2017, 2-14-61664, p 23) puudutab olukorda, kus kinnisasi

võõrandati täitemenetluses. Kostja I ja Z vahel sõlmitud tasuta kasutamise leping läks hagejale

üle.

5.3. Samuti on kostjal I õigus kinnisasja vallata VÕS § 110 alusel. Maakohus ei ole selle kohta

seisukohta võtnud.

Hageja seisukoht

6. Hageja vaidles kostja I apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostjate kanda.

Kostja II apellatsioonkaebus

7. Maakohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse ka kostja II, mille ringkonnakohus jättis

02.11.2022 määrusega menetlusse võtmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et kostja I apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel

rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada

kohtuotsuse põhjendusi. Osas, milles ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ei muuda ja

täienda, nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (TsMS § 656

lg 6).

9. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et puudub vajadus tuvastada,

kas kostja I ja Z vahel on sõlmitud seltsinguleping.

9.1. Kostja I ja Z vaheline võimalik ühise tegutsemise leping või seltsinguleping ei tekita

hagejale kohustusi, sest hageja ei ole selle osapool. Kuna kinnisasi kuulub kinnistusraamatu

andmete kohaselt hageja ainuomandisse, mitte kostja I ja Z või kostja I ja hageja ühisesse

2-20-3595

omandisse (I kd, tl 4, II jao 2. kanne), ei saa kostjal I olla sellest tulenevalt õiguslikku alust

kinnisasja vallata. Kostja I ei saa keelduda seltsingulepingule tuginedes valduse väljaandmisest

praegusele kinnisasja omanikule ja isikule, kelle kasuks hageja on seadnud kinnisasjale isikliku

kasutusõiguse (s.o hagejale ja Z-le) ning kellele hageja valduse väljaandmist nõuab. AÕS § 83

lg 1 annab valdajale õiguse keelduda asja väljaandmisest, kui tal on õigus asja vallata selle

omaniku suhtes. Lepingu alusel tekkiva valdusõiguse puhul eeldab see, et asja omanik on

ühtlasi valdajale valdusõigust andva lepingu pooleks (AÕS I komm (2014), § 83, p 3.2.2). Kuigi

AÕS § 83 lg 3 järgi koosmõjus AÕS §-ga 93 võib vallasasja väljanõudeõiguse loovutamise teel

omandamise korral esitada valdaja uuele omanikule vastuväiteid, mida ta võiks esitada

loovutatud nõude suhtes, ei tulene asjaõigusseadusest asjaomast sätet kinnisasja võõrandamise

puhuks. See, kas kostja I teadis kinnisasja võõrandamisest hagejale, ei oma tähtsust.

Seltsingusuhtest tulenevad võimalikud nõuded tuleb kostjal I esitada Z vastu. Kostja I ja Z

vahelist väidetavat seltsingusuhet ja sellest tulenevaid võimalikke nõudeid ringkonnakohus

siinses asjas ei hinda.

9.2. Kinnisasja võõrandamisega ei läinud kostja I ja Z vaheline võimalik seltsinguleping

hagejale üle. Samuti ei läinud seltsinguleping hagejale üle pelgalt seetõttu, et hageja võis

seltsingulepingu olemasolust teada. Lepingu ülevõtmine eeldab hageja tahteavaldust. Kostja I

ei ole tõendanud, et hageja oleks teinud tahteavalduse seltsingulepingust tulenevate kohustuste

(VÕS § 175) või seltsingulepingu ülevõtmiseks (VÕS § 179). Kohustuse või lepingu

ülevõtmise üle on hageja vaba otsustama ning kohustuse või lepingu ülevõtmata jätmist ei saa

hagejale ette heita. Hageja ei ole oma õiguste teostamisel seega toiminud vastuolus hea usu

põhimõttega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 ja VÕS § 6).

9.3. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsusest välja põhjenduse, nagu oleks kostjal I tulnud

esitada seltsingulepingu tuvastamiseks vastuhagi. Maakohus leidis ise, et seltsingulepingu

olemasolu ei ole vaja tuvastada. Otsus on selles osas vastuoluline (TsMS § 436 lg 1). Vajadusel

oleks maakohus saanud seltsingulepingu olemasolu tuvastada ka ilma vastuhagi esitamata.

9.4. Maakohus märkis, et tõendatud ei ole seltsingu olemasolu kostja I ja kinnisasja omaniku

ehk hageja vahel (II kd, tl 81, p 3), mitte kostja I ja Z vahel, nagu apellatsioonkaebuses leitakse.

Kostja I ja Z vahelise võimaliku seltsingulepingu kohta märkis maakohus, et selle

tuvastamiseks puudub vajadus. Hageja on õigesti esile toonud, et kostja I ei ole menetluses

väitnud, nagu oleksid hageja ja kostja I sõlminud seltsingulepingu eraldiseisvalt kostja I ja Z

vahel väidetavalt sõlmitud seltsingulepingust. Seega ei ole asjakohased apellatsioonkaebuse

väited, mis puudutavad kostja I ja Z vahelise võimaliku seltsingulepingu täitmist kostja I poolt

(s.o kostja I panused).

10. Kostja I ei ole esile toonud ka asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et hageja on

kostjaga I sõlminud kinnisasja kasutamiseks tasuta kasutamise lepingu või et hageja on üle

võtnud kostja I ja Z vahel väidetavalt sõlmitud tasuta kasutamise lepingu.

10.1. Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, nagu poleks maakohus eitanud, et kostja I ja Z

vahel oli sõlmitud tasuta kasutamise leping. Maakohus on otsuses selgesõnaliselt märkinud, et

tõendamist ei ole leidnud tasuta kasutamise lepingu olemasolu ega sõlmimine. See puudutas ka

kostja I ja Z vahelist väidetavat tasuta kasutamise lepingut, sest maakohus leidis järgnevalt, et

kohtu hinnangul oli Y’i ja hageja ema Z’i vahel traditsiooniline kooselu, kus on tavaline, et

kasvatatakse ühiseid lapsi, tehakse kulutusi ja panuseid (II kd, tl 81–82, p 3 viimane lõik).

10.2. Kinnisasja võõrandamisega ei lähe üle ka tasuta kasutamise lepingud. VÕS § 291

rakendusala piirdub üksnes kinnisasja üürilepingutega. VÕS § 291 ei kohaldu kinnisasja tasuta

2-20-3595

kasutamise lepingutele (VÕS II komm (2019), § 291, p 3.2 ja seal viidatud kohtupraktika).

Seega ei oma tähtsust, kas Z kinnitas oma selgituses, et kostja I võib kinnisasjal paiknevas

majas elada, kuni leiab endale uue elukoha (I kd, tl 95–99) ning selle kinnituse võimalik

õiguslik järelm. Kostja I ja Z vaheline võimalik tasuta kasutamise leping ei läinud kinnisasja

võõrandamisel hagejale üle.

11. Ka kostja I võimalik seltsingulepingust tulenev nõue Z vastu ei anna kostjale I alust

keelduda kinnisasja valduse väljaandmisest hagejale seni, kuni Z hüvitab kostjale I kinnisasjale

tehtud kulutused (kostja I on märkinud, et tal on kinnisasjaga seotud kulutuste hüvitamise nõue

– II kd, tl 16, p 15). Kuivõrd maakohus ei ole kostja I asjaomast väidet otsuses käsitlenud,

eksides TsMS § 442 lg 8 vastu, täiendab ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse

põhjendusi.

11.1. Võlgnik võib VÕS § 110 lg 1 järgi keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja

on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole

piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest,

lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti, sh on nõude ja kohustuse vahel piisav seos

eelkõige juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest,

nendevahelisest eelnevast regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest

seosest. Säte väljendab hea usu põhimõtet ning juhindub sellest, et isik käitub vastuolus hea usu

põhimõttega, kui nõuab teiselt isikult kohustuse täitmist, ilma et ta täidaks oma kohustuse.

Seda arvestades võiks kostjal I olla viidatud sätte alusel õigus keelduda kinnisasja hagejale

väljaandmast, kui tal oleks hageja vastu kinnisasjale tehtud kulutuste hüvitamise nõue, mis on

muutunud sissenõutavaks ja mis ei ole piisavalt tagatud (vt RKTKo 19.02.2014, 3-2-1-179-13,

p 29). Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, kostja I ja Z vaheline võimalik seltsinguleping

ei läinud kinnisasja võõrandamisega hagejale üle. Seega ei ole kostjal I hageja vastu

kinnisasjaga seotud kulutuste hüvitamise nõuet, mis võimaldaks kostjal I keelduda kinnisasja

valduse hagejale üleandmisest.

11.2. Kuigi hageja nõuab kinnisasja tema ja Z kaasvaldusesse, ei võimalda VÕS § 110 lg 1

kostjal I keelduda valduse väljaandmisest ka Z-le. Z õigus kinnisasja vallata tuleneb hageja ja

Z vahelisest isikliku kasutusõiguse seadmise lepingust tekkinud õigussuhtest. Hagejal on Z ees

kohustus täita isikliku kasutusõiguse lepingust tulenevad kohustused. Kostjal I on aga kohustus

anda kinnisasja valdus üle hagejale. VÕS § 110 lg 1 alusel peaks kostjal I olema kinnisasja

valduse hagejale üleandmisest keeldumiseks sissenõutavaks muutunud ja piisavalt tagamata

nõue hageja vastu. Selliseid asjaolusid ei ole aga kostja I kohtumenetluses esile toonud. Samuti

ei saaks pidada kostja I võimalikku rahalist nõuet Z vastu kinnisasja valduse hagejale

üleandmise nõudega piisavalt seotuks hea usu põhimõttest tulenevalt. Kostja I ei ole toonud

esile asjaolusid, millest saaks järeldada, et Z võõrandas kinnisasja hagejale eesmärgiga vältida

kostjale I väidetava rahalise nõude täitmist ning võtta kostjalt I võimalus keelduda kinnisasja

välja andmast põhjusel, et Z ei ole hüvitanud talle kinnisasjaga seotud kulutusi. Olukorras, kus

kostja I kasutab ilma õigusliku aluseta hagejale kuuluvat kinnisasja, ei ole kostjal I õigust

jätkata ebaseaduslikku valdust tuginedes sellele, et kinnisasja endine omanik on jätnud oma

rahalise kohustuse kostjale I täitmata.

12. Maakohus on jätnud otsuses käsitlemata ka kostja I väite selle kohta, et kostjal I on hageja

vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõue, kuna hageja lülitas kinnisasjal 09.10.2020

õigusvastaselt välja vee ja elektri (II kd, tl 16–16 pöördel, p-d 16–30). Kuna maakohus eksis

TsMS § 442 lg 8 vastu, täiendab ringkonnakohus ka selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

2-20-3595

12.1. Vee- ja elektrivarustuse katkestamine ei ole õiguslikult käsitatav omandi- ega

valdusõiguse rikkumisena. Omandiõiguse rikkumine saab eelkõige seisneda asja hävimise

põhjustamises või asja kahjustamises ning see saaks kaasa tuua üksnes varalise kahju tekkimise

(VÕS § 132 lg 1). Valdusõiguse rikkumine saaks seisneda kostja I takistamises teostada asja

üle tegelikku võimu, samuti asja äravõtmise katses või ähvarduses, kui on alust karta selle

täideviimist (AÕS § 40 lg 3). Arvestades omandi- ja valdusõiguse rikkumise sisu, ei ole vee ja

elektri väljalülitamine õiguslikult käsitatav omandi- ega valdusõiguse rikkumisena.

12.2. Kuigi kostja I ei ole esile toonud, millist isiklikku õigust hageja rikkus, ei saa vee- ja

elektrivarustuse katkestamine õiguslikult olla käsitatav ka isikliku õiguse rikkumisena (VÕS

§ 1046 esimene lause). Sealhulgas ei ole hageja rikkunud kostja I kodu puutumatust kui

põhiseaduse §-s 33 sätestatud üldist isikuõigust. Mõjutused, mis halvendavad elukvaliteeti

kodus, ei ole põhiseaduse §-ga 33 aga kaitstavad. Majandus- ja taristuministri 02.07.2015

määrus nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“, ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus ja

elektrituruseadus ei kohaldu hageja ja kostja I vahelises suhtes.

12.3. Eelnevast tulenevalt on kostja I mittevaralise kahju hüvitamise nõue õiguslikult

põhjendamatu ning kostjal I ei ole ka VÕS § 110 lg-st 1 tulenevat vastuväidet hageja nõudele.

Seejuures ei ole kostja I isegi esile toonud, milles väidetav mittevaraline kahju täpsemalt

seisnes.

13. Lisaks märgib ringkonnakohus, et ka juhul, kui kostjal I oleks õigus keelduda kinnisasja

valduse üleandmisest, ei annaks see alust jätta hagi rahuldamata. Kui võlausaldaja nõuab

võlgnikult kohtus kohustuse täitmist ja võlgnik täitmisest keeldub, teeb kohus VÕS § 110 lg 5

järgi otsuse, millega võlgnikku kohustatakse otsust täitma üksnes juhul, kui võlausaldaja on

oma kohustuse tema suhtes täitnud või võlgnik on täitmise vastuvõtmisega sattunud viivitusse.

14. Eelnevast tulenevalt jääb kostja I apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

15. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad apellatsioonimenetluse kulud

TsMS § 171 lg 1 alusel kostja I kanda.

16. Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda

TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab

maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse

jõustumist. Maakohtul tuleb riigi õigusabi seaduse § 25 lg 1 järgi määrata kindlaks ka riigi

õigusabi saaja kohustus hüvitada riigile advokaadile määratud tasu ja kulud.

(allkirjastatud digitaalselt)