2-20-12859/59 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margit Vutt, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 12. mai 2023

Tsiviilasja number

2-20-12859

Tsiviilasi

If P&C Insurance AS-i hagi Enel Lillema vastu

kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

17 757 eurot 67 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 4. jaanuari 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

If P&C Insurance AS-i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja)

If

P&C

Insurance

AS

(registrikood 10100168), lepinguline esindaja Krista

Raudsepp

Vastustaja

(kostja)

Enel

Lillema

(isikukood

XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Harland

Paas

RESOLUTSIOON

1. Jätta If P&C Insurance AS-i apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta Viru Maakohtu 4. jaanuari 2023. a otsus

muutmata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus If P&C

Insurance AS-i kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks

maakohus pärast asjas lõpplahendi jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. If P&C Insurance AS (hageja) esitas 4. septembril 2020 Viru Maakohtule hagi Enel Lillema

(kostja) vastu põhivõla 16 039 eurot, sellelt arvestatud sissenõutavaks muutunud viivise 435

eurot 55 senti ning viivise põhivõlalt alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude

täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras väljamõistmiseks.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt toimus 5. aprillil 2020 Lääne-Virumaal Viru-Jaagupis aadressil

XXXXXXXXX asuva kinnisasja kõrvalhoones tulekahju, mille tulemusena süttis aadressil

XXXXXXXXX asuval naaberkinnisasjal paiknev kõrvalhoone, kahjustusi said ka elamumaja

ja kõrvalhoones asunud vara. XXXXXXXXX asuval kinnistul paiknevad hooned ja nendes

asuv vara olid kahjujuhtumi ajal kindlustatud hageja kindlustuslepinguga (kahjukindlustus).

Kahju põhjustanud kinnisasja (XXXXXXXXX) omanik on kostja.

Hageja pöördus järgmisel päeval pärast õnnetust Päästeameti poole, et selgitada välja tulekahju

tekkepõhjus. Päästeameti 7. aprilli 2020. a vastuse kohaselt sai XXXXXXXXX kinnistul aset

leidnud tulekahju alguse hooletust suitsetamisest, millega seoses on rikutud tuleohutuse seaduse

(TuOS) § 5 lg-t 4.

Hageja on hüvitanud kannatanule (kindlustusvõtjale) kahju 16 093 eurot, sh elamu taastamise

kulu 2693 eurot, hüvitis kõrvalhoones olnud vara eest 2000 eurot (10% koduse vara

kindlustussummast) ja hüvitis kõrvalhoone eest 11 400 eurot (vastavalt poliisis märgitud

kindlustussummale). Hageja poolt hüvitatud kahju ulatuses läks kannatanu kahju hüvitamise

nõue VÕS § 492 lg 1 alusel hagejale üle. Kahju põhjustamise eest vastutab kostja. Kostja ei ole

hagejale kahju hüvitanud.

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja ei nõustu, et kahju naaberkinnistule põhjustas tema kui XXXXXXXXX kinnistu

omanik. Päästeameti 7. aprilli 2020. a kirjas viidatud hooletu suitsetaja ei olnud kostja. Teada

on ka konkreetne isik, kelle süülise tegevuse tagajärjel leidis aset tulekahju, millega põhjustati

varaline kahju kindlustusvõtjale.

3. Viru Maakohus jättis 8. aprilli 2021. a otsusega hagi rahuldamata. Hageja esitas maakohtu

otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ning teha asjas uus

otsus, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata tsiviilasi maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Tartu Ringkonnakohus rahuldas 20. oktoobri 2021. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse

osaliselt, tühistas maakohtu 8. aprilli 2021. a otsuse ning saatis tsiviilasja samale maakohtule

uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus selgitas, et õigusvastasuse kindlakstegemiseks tuleb

VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi hinnata eelkõige seda, kas kostja on rikkunud üldist käibekohustust.

Käibekohustuse rikkumisega tekitatud kahjuhüvitamise nõude lahendamiseks peab kohus

esmalt tuvastama, kas kahju tekitajal lasus käibekohustus ning milline oli selle käibekohustuse

sisu ja ulatus. Hageja peab tõendama kostja teo õigusvastasuse (VÕS § 1045 lg 1 p 5) ning

kostjal kui kahju tekitajal tuleb vastutusest vabanemiseks tõendada VÕS § 1050 lg 1 järgi oma

süü puudumine (et ta tegi kõik mõistlikult vajaliku ja võimaliku käibekohustuse täitmiseks) või

et esinevad vastutust välistavad subjektiivsed asjaolud (VÕS § 1050 lg 2). Kuna üldine

käibekohustus tähendab hoolsuskohustust, hooletus on VÕS § 104 lg 2 järgi süü üheks vormiks

ning VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldatakse kahju õigusvastaselt tekitanud isiku süüd, siis peab kostja

tõendama, et ta ei rikkunud üldist käibekohustust. Kostja sellise tõendamiskoormuse

tekkimiseks peab hageja olema tõendanud, et kahju tekkis kostja loodud ohu tagajärjel ning et

kostja süü, ehk üldise käibekohustuse rikkumine, ei ole juhtumi asjaoludest tulenevalt

ilmselgelt välistatud. Kahju tekitaja võib vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et ta järgis temalt

oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust (Riigikohtu 29. novembri 2017. a

otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641, p 18.1).

4. Hageja palus 20. jaanuari 2022. a hagiavalduses mõista kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlgnevuse 16 039 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 2205 eurot 34 senti ning

jooksva viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 21. jaanuarist 2022 kuni täitmiseni.

Kostja on paljasõnaliselt väitnud, et kostjale on teada hooletu suitsetaja isik, kelle süülise

tegevuse tagajärjel leidis aset tulekahju, mille levimise tulemusena sai varalist kahju ka

kindlustusvõtjast kannatanu. See annab kostjale võimaluse taotleda käesolevasse menetlusse

kolmanda isikuna kostja poolel hooletu suitsetaja kaasamist, kellele oleks võimalik pöörata

regressnõue, kuid see ei vabasta kostjat omaniku hoolsuse kohustusest hoidmaks ära tule levikut

tema kinnistult naaberkinnistule. Kostja poolt kohustuse rikkumise ja kahju tekkimise vaheline

põhjuslik seos on tõendatud, kostjale kuuluvast kõrvalhoonest on hooletu suitsetamise tagajärjel

tekkinud tulekahju, mis on levinud naabri hoonesse, millega on tekitatud naabri varale kahju.

Hageja on tõendanud, et tulekahju algas kostja kinnistult. Kostja kui kinnistu omanik vastutab

tema kinnisasjal paiknevatelt hoonetelt tule levimise eest teisel kinnisasjal paiknevatele

hoonetele, hoolimata sellest, kas tulekahju põhjustas vahetult kostja enda tegevus või oli

tulekahju tekkimise põhjus muu. Kuna tulekahju tagajärjel, mis sai alguse kostja omandist,

kahjustati kannatanu omandit, siis on kostja poolt kahju tekitamine õigusvastane. Kostja kui

kinnistu omanik pidi tegema kõik mõistliku selleks, et tema kinnisasjal suitsetamisest kui

tuleohtliku tegevusest lähtuv oht teistele isikutele ei realiseeruks. Ehitise omanik vastutab selle

eest, et ehitises suitsetamisel, lahtise leegi, seadmete ja paigaldiste kasutamisel ning muude

tuleohtlike tegevuste tegemisel tuleb vältida tulekahju tekitamist (TuOS § 5 lg 4).

Kinnistu omanikul on käibekohustus vältida tulekahju tekkimist ja selle levikut

naaberkinnistule. VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi oli kostja loonud kannatanule ohtliku olukorra, so

hooletust suitsetamisest tulekahju realiseerumise. Kannatanu omandit on rikutud, seega selline

tegu on automaatselt õigusvastane. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt eeldatakse välise hooletust ning

kuna kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et tulekahju põhjuseks oli midagi muud peale

tema objektiivse hooletuse, siis kostja on kannatanule kahju tekitamises objektiivselt süüdi.

Samuti ei ole kostja esitanud tõendeid, millest võiks järeldada, et ta ei suutnud konkreetses

situatsioonis ära tunda, missuguseid pingutusi õiguskord temalt ohu vältimiseks nõudis või et

ta ei saanud hoolsuskohustust järgida subjektiivsetel põhjustel.

Alternatiivselt juhul, kui kohus leiab, et VÕS § 1045 lg 1 p-i 5 järgi ei ole võimalik hageja

nõuet rahuldada, palus hageja rahuldada nõude VÕS § 1045 lg 1 p-i 7 alusel, kuna kostja on

rikkunud ehitusseadustiku (EhS) §-st 8 tulenevat kohustust, TuOS §-st 3 tulenevaid kohustusi

tuleohutuse tagamisel ning TuOS § 5 tulenevaid tuleohutusnõudeid. Kostja kinnitas, et põleng

leidis aset saunaruumist. Kostja ei ole teinud kõik endast oleneva, et tulekahju ära hoida. Kostja

ei ole tõendanud, et suitsetamiseks ettenähtud koht, s.o saunaruum, ei ole tuleohtlik. Ei ole

teada, kas saunamajas oli suitsuandur, kas olid olemas vajalikud tulekustutuse vahendid jne.

5. Kostja jäi 5. mai 2022. a vastuses varem esitatud seisukoha juurde. Hagi on alusetu ja

tõendamata. Hageja kordab 20. jaanuari 2022. a hagiavalduses kõiki apellatsioonimenetlusele

eelnenud väiteid ja seisukohti, ning loeb need tõendatuks juba varem esitatud tõenditega.

Hageja ei ole pööranud tähelepanu Tartu Ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukohadele.

Ringkonnakohus märkis, et kahju tekitaja teo õigusvastasuse kindlakstegemiseks tuleb lisaks

kaitstud õigushüve kahjustamisele kontrollida, kas on tuvastatav kahju tekitaja tegu, mis oli

vahetult suunatud kannatanu õigushüve kahjustamisele või kas kahju tekitaja rikkus oma teo

või tegevusetusega käibekohustust. 20. jaanuari 2022. a hagis ei ole välja toodud kostja sellist

tegu või tegusid, mis olnuks vahetult suunatud kannatanu õigushüve kahjustamisele.

Hageja ei ole tõendanud, et tulekahju tekkis kostja tegevusest või tegevusetusest põhjustatud

ohu tagajärjel. Kostja tegi ja teeb praegu kõik mõistliku selleks, et suitsetamisest kui

tuleohtlikust tegevusest lähtuv oht teistele ei realiseeruks. Selleks on kinnistu kasutajate (kostja

ja tema pereliikmete) vahel kokku lepitud, et suitsetatakse ainult ühes kohas õues.

MAAKOHTU LAHEND

6. Viru Maakohus jättis 4. jaanuari 2023. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

5. aprillil 2020 kell 15.42 toimus tulekahju XXXXXXXXX, Viru-Jaagupi, Vinni vald, Lääne-

Viru maakond asuvas kõrvalhoones, mille põlemise tõttu süttis XXXXXXXXX, Viru-Jaagupi,

Vinni

vald

majandushoone.

Kinnistu

XXXXXXXXX, Viru-Jaagupi,

Vinni

vald,

kinnistusregistriosa nr XXXXXXX, omanik on kostja. Päästeameti 7. aprilli 2020. a vastuse

kohaselt on tulekahju tekkepõhjuseks hooletus suitsetamisel, sellega on rikutud TuOS § 5 lg 4.

Kuna

hageja

ja

XXXXXXXXX,

Viru-Jaagupi

omaniku

vahel

oli

sõlmitud

kodukindlustusleping nr XXXXXXXXXXXXXX (I kd, tl 45–47), siis hüvitas hageja

kannatanule 16 093 eurot, mille väljamõistmist hageja nõuab kostjalt.

Hageja tugineb sellele, et: 1) kostja on kahju põhjustanud kinnisasja omanik; 2) tulekahju on

alguse saanud hooletust suitsetamisest; 3) kostja kinnistu omanikuna ei hoidnud ära tule levikut;

4) kostja poolt kohustuse rikkumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos, mis seisneb

hooletu suitsetamise tagajärjel tekkinud tulekahju levimises ja naabri varale kahju tekitamises;

5) kostja poolt kahju tekitamine on õigusvastane; 6) kostja on ehitiste omanikuna kohustatud

jälgima, et ehitises suitsetamine ei tekitaks tulekahju; 7) kostja on rikkunud käibekohustust, mis

seisneb ehitise kasutamisel õigusaktidest tulenevate nõuete eiramises; 8) kostja ei ole teinud

kõike endast olenevat, et tulekahju ära hoida, ta ei ole tõendanud, et oli suitsetamiseks

ettenähtud koht ja kokkulepe kolmanda isikuga suitsetamiseks ettenähtud koha kohta.

Kostja selgitas 28. jaanuari 2021. a kohtuistungil, et tegelik suitsetaja, kelle tegevusest kahju

alguse sai, on kostja täiselaine poeg (I kd, tl 138). Hageja ei ole istungil kostja sellele väitele

vastuväiteid esitanud. Maakohus leidis, et vaidluse all ei saa olla asjaolu, et suitsetaja, kelle

hooletust suitsetamisest Päästeameti vastusest tulenevalt kahju tekkis, ei olnud kostja.

Ringkonnakohtu otsusest tulenevalt ei ole vaidluses tähtsust asjaolul, kas (hooletuks)

suitsetajaks oli kostja ise või mõni muu kinnistul õiguspäraselt viibinud isik.

VÕS 1045 lg 1 p-i 5 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati

kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. 20. oktoobril 2021

tehtud otsuses on ringkonnakohus selgitanud, et VÕS § 1045 lg 1 p-s 1 sätestatud õigushüve

kahjustamise korral kellegi teo või tegevusetuse tagajärjel tuleb VÕS § 1045 lg 1 kohaselt

eeldada, et vastav tegu või tegevusetus on õigusvastane, kuid kahju tekitaja teo õigusvastasuse

kindlakstegemiseks tuleb lisaks kaitstud õigushüve kahjustamisele kontrollida, kas on

tuvastatav kahju tekitaja tegu, mis oli vahetult suunatud kannatanu õigushüve kahjustamisele

või kas kahju tekitaja rikkus oma teo või tegevusetusega käibekohustust.

Kahju on tekkinud hooletust suitsetamisest. Hageja heidab kostjale ette, et kostja on loonud

tulekahju realiseerumise olukorra, seega on ta rikkunud üldist käibekohustust. Tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel

tuleb toimida heas usus. Maakohus leidis, et ka naaberkinnistute omanikud peavad kinnistute

või nendele püstitatud ehitiste kasutamisel tegema hea usu põhimõttest ja üldisest

käibekohustusest tulenevalt kõik selleks, et nad sellega ei kahjustaks naaberkinnistute

omanikke ja ei tekitaks neile kahju. Üksnes käibekohustuse rikkumisel ja sellega teistele

isikutele kahju tekitamisel saab ette heita õigusvastase teo toimepanemist.

Hagi rahuldamiseks peab hageja tõendama kostja teo õigusvastasuse. Hagejal on kohustus

tõendada, et kahju tekkis kostjast tuleneva (kostja loodud) ohu tagajärjel ja seda, et kostja süü

(üldise käibekohustuse rikkumine) ei ole juhtumi asjaoludest tulenevalt ilmselgelt välistatud.

Hageja on kostja süü tõendamiseks esitanud üksnes Päästeameti vastuse päringule (I kd, tl 49).

Hageja ei ole suutnud tõendada, milles seisneb kostja poolne üldise käibekohustuse rikkumine.

Hageja heidab kostjale ette tegevusetust või ebapiisavat tegutsemist. VÕS § 1050 järgi isiku

vastutusele võtmise aluseks on isiku süü. Hageja arvates vastutab kostja tema kinnistult alguse

saanud tulekahjuga tekitatud kahju eest kui kinnistu omanik. Seejuures ei ole hageja suutnud

menetluses välja tuua, milles kostja teo õigusvastasus ja süü seisneb. Tõendamata on, et kahju

tekkis kostja loodud ohu tagajärjel. Kostja väitel on ta teinud kõik mõistliku selleks, et

suitsetamisest kui tuleohtlikust tegevusest lähtuv oht teistele isikutele ei realiseeruks. Kostja ei

ole rikkunud üldist käibekohustust, kostja ja tema pereliikmete vahel on kokku lepitud, et

suitsetatakse selleks ettenähtud kohas, s.o kas saunas, kus suitsukonid visatakse ahju, või

territooriumil, kus on veeanum suitsukonide kustutamiseks. Kostjal ei ole võimalust kontrollida

kokkuleppe täitmist kõigi isikute poolt.

VÕS § 1043 alusel peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju

tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest

vastavalt seadusele. VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu,

millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle

asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna ei ole tõendatud, et kostja

oli kahju tekitamise ajal tegevusetuses ehk ta oleks saanud kahju tekitamist vältida või kahju

osaliselt ära hoida.

Hageja alternatiivne nõue tuleb samuti jätta rahuldamata. VÕS § 1045 lg 1 p-i 7 kohaselt on

kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust

rikkuva käitumisega. Hageja arvates rikkus kostja TuOS § 3 lg 1 p 1–4, § 5 lg 4 ja EhS § 8,

§ 19 lg 1 p-i 4 nõudeid. Nõuete rikkumise tõendamiseks on tuginetud üksnes Päästeameti

tõendile, mille järgi on tulekahju tekkimise põhjuseks hooletus suitsetamisel ning sellega seoses

on rikutud TuOS § 5 lg 4. TuOS § 5 lg 4 järgi suitsetamisel, lahtise leegi, seadmete ja paigaldiste

kasutamisel ning muu tuleohtliku tegevuse tegemisel peab välistama tulekahju ohu ja tulekahju

tekkimise. TuOS § 3 lg 1 järgi on isik kohustatud: 1) järgima tuleohutusnõudeid; 2) kontrollima

tema valduses oleva kinnisasja, ehitise, ruumi, seadme ja nende kasutamise ohutust ja

nõuetekohasust; 3) tagama küttesüsteemi, grillseadme ja muude seadmete ja paigaldiste

kasutamisel ning küttekoldevälise tule ja tuletöö tegemisel ohutuse inimese elule, varale ja

keskkonnale; 4) tagama ehitises nõutavate päästevahendite ja ehitises nõutavate

tuleohutuspaigaldiste olemasolu ja korrashoiu. Hageja on küll viidanud eeltoodud sätetele, kuid

ei ole suutnud välja tuua, milles seisnevad hageja etteheited kostjale. Üksnes viide Päästeameti

tõendile tulekahju põhjuse kohta ei ole piisav järeldamaks, et kostja on seadusest tulenevat

kohustust rikkunud.

TuOS § 5 lg 4 sätestab, et suitsetamisel, lahtise leegi, seadmete ja paigaldiste kasutamisel ning

muu tuleohtliku tegevuse tegemisel peab välistama tulekahju ohu ja tulekahju tekkimise. Kuna

viidatud sätte järgi kahju tekkimise välistamise kohustus on igal isikul, kes suitsetab või

tuleohtliku tegevusega tegeleb, siis ei ole nimetatud kohutus üksnes ehituse või kinnistu

omaniku kohustus. Vastutus selle kohustuse rikkumise eest võib tekkida ka kohustuse rikkujal.

Hageja väitel ei täitnud kostja EhS § 19 lg 1 p-s 4 toodud omaniku kohustust tagada ehitise

kasutamise vastavust õigusaktidest tulenevatele nõuetele, sealhulgas tagada ehitise kasutamise

ohutust. Kohustuste rikkumist loeb hageja tõendatuks sellega, et kostja kinnistul/ehitusel

tulekahju tekkis. TuOS § 2 lg 1 järgi tuleohutusnõue sama seaduse tähenduses on tehniline

norm või tegevuspiirang, mille eesmärk on tagada ehitise, seadme töö või isiku tegevuse

tuleohutus ning tulekahju puhkemise korral evakuatsiooni ja päästetöö võimalikkus. Millise

tehnilise normi või tegevuspiirangu kostja kinnistu omanikuna on rikkunud, ei ole hageja

nimetanud. Maakohus leidis, et asjas ei ole võimalik järeldada kostja poolt VÕS § 1050 lg-s 1

toodud käibekohustuse rikkumist või välise hoolsuse järgimata jätmist.

Kinnistu omaniku käibekohustus ei eelda, et käibekohustuse täitmiseks peab omanik olema iga

kinnistul viibiva või seal suitsetava isiku juures. Vaatamata korduvatele selgitustele, ei suutnud

hageja tõendada, kas omaniku käibekohustust järgides pidi kostja avastama, et tema kinnistul

kolmandate isikute suitsetamised olid ohtlikud ja kahju tekitavad. Seetõttu tuleb ka hageja

alternatiivne nõue jätta rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse täies ulatuses ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta kõik menetluskulud

kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohtu otsus vastuoluline ning põhjendamata. Kostja poolt

kahju tekitamine on õigusvastane. Kinnistu omanikul on käibekohustus vältida ohtliku

olukorda, s.o praegusel juhul tuleohtliku olukorra tekkimist, tulekahju tekkimist ja selle levikut

naaberkinnistule. TuOS § 5 lg kohaselt vastutab ehitise omanik selle eest, et ehitises

suitsetamisel, lahtise leegi, seadmete ja paigaldiste kasutamisel ning muude tuleohtlike

tegevuste tegemisel tuleb vältida tulekahju tekitamist. Kostja on vastava käibekohustuse

rikkunud. Kostja ei ole jälginud TuOS §-des 3 ja 5 toodud tuleohutusnõudeid. Kinnisasja

omaniku kohustus tuleneb EhS §-st 8, mille kohaselt peab kasutamisega seonduv tegevus olema

ohutu ega tohi põhjustada ohtu inimesele ega varale. EhS § 19 lg 1 p-i 4 kohaselt peab ehitise

omanik tagama, ehitamise ja ehitise kasutamise vastavuse õigusaktidest tulenevatele nõuetele,

sh peab omanik tagama ehitise korrashoiu ja kasutamise ohutuse. Seega on kinnistu omaniku

käibekohustuseks vältida ohtlikku olukorda, käesoleval juhul tuleohtliku olukorra tekkimist,

tulekahju tekkimist ja selle levikut naaberkinnistule.

Maakohus on ebaõigesti jaganud poolte tõendamiskoormise. Kostjal lasub koormus tõendada,

et ta ei rikkunud üldist käibekohustust. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et tulekahju

põhjuseks oli midagi muud peale tema objektiivse hooletuse. Seega on kostja kahju tekitamises

objektiivselt süüdi ning on kohustatud tekitatud kahju hüvitama. Kostja ei ole esitanud

tõendeid, et ta ei suutnud konkreetses situatsioonis ära tunda, missuguseid pingutusi õiguskord

temalt ohu vältimiseks nõudis või et ta ei saanud hoolsuskohustust järgida subjektiivsetel

põhjustel. Kostja ei ole tõendanud süü puudumist.

Maakohtu seisukoht, et kinnistu omanik ei vastuta kolmanda isiku hooletu suitsetamise

tagajärjel tekkinud kahju eest, on väär. VÕS § 1045 lg 1 p-des 1–5 nimetatud absoluutsete

õigushüvede kahjustamine loob iseenesest eelduse, et vastava õigushüve kahjustamise kaasa

toonud tegu või tegevusetus on õigusvastane. Seetõttu ei ole üldjuhul vajalik kontrollida

õigusvastasuse tuvastamiseks täiendavaid asjaolusid, nt tuvastada mingi kaitsenormi rikkumist

või muid asjaolusid, mis viitaksid kahju tekitaja tegevuse õigusvastasusele. Kostja kui kinnistu

omanik vastutab tema kinnisasjal paiknevatelt hoonetelt tule levimise eest teisel kinnisasjal

paiknevatele hoonetele hoolimata sellest, kas tulekahju põhjustas vahetult tema enda tegevus

või oli tulekahju tekkimise põhjus muu.

Väär on maakohtu seisukoht hageja poolse omaksvõtu kohta. 28. jaanuari 2021. a kohtuistungil

on hageja selgitanud, et hagejale ei ole teada, et suitsetaja oleks olnud keegi kolmas isik ning

palus täiendavat tähtaega info kogumiseks ja kohtule vastamiseks. Hageja on 27. veebruari

2021. a vastuses selgitanud, et hagejale ei ole teada tegeliku kahju põhjustaja ehk et hagejale ei

ole teada, et suitsetajaks oleks olnud keegi kolmas isik. Kostja väide, et suitsetaja oli keegi

kolmas isik, on paljasõnaline ja tõendamata.

Hageja palus alternatiivselt rahuldada nõue VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel. Hageja ei nõustu

maakohtu järeldusega, et hageja ei ole nimetanud norme või piiranguid, mida on kostja

rikkunud. Hageja on läbivalt selgitanud, et kostja on rikkunud EhS §-st 8 tulenevat kohustust,

TuOS §-st 3 tulenevaid kohustusi tuleohutuse tagamisel ning TuOS §-st 5 tulenevaid

tuleohutusnõudeid. Kostja on rikkunud TuOS § 5 lg-t 4, mis ütleb, et ehitises suitsetamisel tuleb

vältida tulekahju tekitamist.

8. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Hageja ei suutnud tõendada, milles seisneb kostja

poolne üldise käibekohustuse rikkumine ega milles seisneb kostja teo õigusvastasus ja süü.

Tõendamata on, et kahju tekkis kostja loodud ohu tagajärjel. Hageja ei ole tõendatud, et kostja

oli kahju tekitamise ajal tegevusetuses ehk ta oleks saanud kahju tekitamist vältida või kahju

osaliselt ära hoida. Hageja ei ole nimetanud, millise tehnilise normi või tegevuspiirangu on

kostja kinnistu omanikuna rikkunud. Kostja süüd VÕS § 1050 lg 2 järgi (nn sisemine hooletus)

ei ole praeguses asjas võimalik hinnata enne, kui pole selge, mida kostja keskmise mõistliku

isikuna oleks hoolsalt käitudes pidanud tegema tulekahju ärahoidmiseks ning tule naabri

kinnisasjale levimise tõkestamiseks. Kinnistu omaniku käibekohustus ei eelda seda, et

käibekohustuse täitmiseks peab omanik olema igal korral iga kinnistul suitsetava isiku juures.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 1

alusel

muutmata

ja

apellatsioonkaebuse

rahuldamata.

Ringkonnakohus

jätab

apellatsiooniastmes kantud menetluskulud hageja kanda.

10. Hageja nõuab kostjalt kui kinnistuomanikult õigusvastase tegevuse või käibekohustuse

rikkumisest põhjustatud kahju hüvitamist. Hagejal tuli menetluses tõendada seega kostja

õigusvastast tegu, Tartu Ringkonnakohus selgitas 20. oktoobri 2021. a otsuses, et

käibekohustuse rikkumisega tekitatud kahjuhüvitamise nõude lahendamiseks peab kohus

esmalt tuvastama, kas kahju tekitajal lasus käibekohustus ning milline oli selle käibekohustuse

sisu ja ulatus. Hageja peab tõendama kostja teo õigusvastasuse (VÕS § 1045 lg 1 p 5). Hageja

peab olema tõendanud, et kahju tekkis kostja loodud ohu tagajärjel ning et kostja süü, ehk üldise

käibekohustuse rikkumine, ei ole juhtumi asjaoludest tulenevalt ilmselgelt välistatud.

11. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole menetluses tõendanud kostjapoolset õigusvastast

käitumist või kohustuse rikkumist. Maakohus ei ole tõendamiskoormist menetluses valesti

jaganud.

Ekslik on hageja seisukoht, mille kohaselt piisab kostja vastutuse tekkimiseks sellest, et

tulekahju algas kostja kinnistult ning kostja kui kinnistu omanik vastutab tema kinnisasjal

paiknevatelt hoonetelt tule levimise eest teisel kinnisasjal paiknevatele hoonetele, hoolimata

sellest, kas tulekahju põhjustas vahetult kostja enda tegevus või oli tulekahju tekkimise põhjus

muu.

Kostja väitel tekkis tulekahju seetõttu, et kostja 26-aastane poeg suitsetas (II kd, tl 72), kostja

poeg suitsetas väidetavalt selleks ettenähtud kohas, kamina juures. Kuidas tulekahju täpselt

alguse sai, ei ole aga teada. Hageja on kohtule esitanud tulekahju kohta üksnes Päästeameti

vastuse If P&C Insurance AS päringule (I kd, tl 49), millest selgub, et tulekahju tekkepõhjus on

hooletus suitsetamisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole Päästeameti vastus piisav, et tõendada

hageja enda õigusvastast käitumist ega ka hagejapoolset käibekohustuse rikkumist. Kuigi teise

isiku omandi rikkumine on eelduslikult õigusvastane (VÕS § 1045 lg 1 p 5), ei ole hageja ühegi

tõendiga tõendanud, et suitsetajaks oleks olnud kostja.

12. Ringkonnakohus leiab, e hageja ei ole menetluses ka tõendanud, et kostja oleks rikkunud

käibekohustust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja kohtu ette toonud ühtegi asjaolu ega

tõendit, mis viitaks sellele, et kostja oleks oma tegevusega põhjustanud vaidlusaluse tulekahju

sellega, et ta ei ole rakendanud meetmeid tuleohtliku suitsetamise vältimiseks, seega ei ole

hageja tõendanud, et kostja oleks saanud oma käitumisega tulekahju ära hoida.

Ringkonnakohus juhtis 20. oktoobri 2021. a otsuses hageja tähelepanu sellele, et menetluses

tuleb tuvastada kostjapoolse käibekohustuse sisu, mille põhistamiskoormis on hagejal.

Ringkonnakohus leidis, et mida raskem on ähvardav kahju, mida suurem on kahju tekkimise

tõenäosus ning mida väiksem on kulu ja vaev kahju vältimiseks, seda suurem on tõenäosus, et

eksisteerib käibekohustus. Ekslik on hageja seisukoht, mille kohaselt piisab kostja vastutuse

tekkimiseks üksnes asjaolust, et tuli sai alguse kostja kinnistult ning kostja igal juhul vastutab

kinnistu omanikuna selle eest, et tuli ei leviks naaberkinnistutele ega põhjustaks teistele

isikutele kahju. Hageja ei ole tuginenud asjaoludele (kergesti süttiva materjali hooletu

ladustamine, varasemad ohtlikud olukorrad vms), mis viitaksid kostjapoolsele käibekohustuse

rikkumisele. Hageja ei ole asja uuel menetlemisel esile toonud neid asjaolusid, mis viitaksid ka

kinnistu kasutamise viisist tulenevale tavapärasest erinevale käibekohustusele.

Kinnisasja omanikule ei saa panna üldist kõikehõlmavat käibekohustust igal ajahetkel tagada,

et kinnisasjalt tulenev mõjutus (nt kolmandate isikute käitumisest tekkinud) ei leviks tema

kinnistult naaberkinnistutele. Hageja ei ole viidanud sellele, et kinnisasjal oleks tehtud töid,

mille juhtimine ja kontroll oleks hagejal.

Hageja ei ole tõendanud kostja enda kahju tekitavat tegevust, kostja ise viitab oma pojale kui

võimalikule kahju tekitajale. Praegusel juhul ei ole alust asuda seisukohale, et kostja vastutaks

oma poja käitumise eest VÕS § 1054 alusel, hageja ei ole viidanud, et kostja kasutas oma poega

majandus- või kutsetegevuses või ülesande täitmisel.

Kui asuda seisukohale, et tule levikuga tekkinud kahju suhtes võiks kohaldada hüvitise saamise

nõuet asjaõigusseaduse (AÕS) 143 lg 2 järgi analoogia alusel, märgib ringkonnakohus, et

hagejal ei ole kostja vastu ka AÕS § 143 lg 2 järgset hüvitise saamise nõuet. Hageja ei ole

tuginenud sellele, et kostja kinnisasjal oleks toimunud tulekahju inimtegevuse (nt remonditööd)

tulemusel, mille üle oli kostjal kontroll ning mille läbiviimist sai kostja mõjutada. Eelduslikult

ei lähe kindlustusandjale need nõuded ka üle kui kindlustuskaitsega mittehõlmatud nõuded.

13. Hageja palus alternatiivselt rahuldada nõue VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel. Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga, et hageja ei ole nimetanud nende normide või piirangute eelduste

täitumist, mida kostja on rikkunud. Ainuüksi tulekahju puhkemine ja levik seda ei tõenda.

Hageja väidetud EhS §-st 8; TuOS §-st 3 ja TuOS §-st 5 tulenevate tuleohutusnõuete rikkumine

võib tuua kaasa haldusõiguslike meetmete kohaldamise EhS § 134jj ja TuOS § 44jj järgi (vt

Riigikohtu 5. aprilli 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-1836, p 14). Hageja ei ole tõendanud, et

kostja on rikkunud TuOS § 5 lg-t 4, mis ütleb, et ehitises suitsetamisel tuleb vältida tulekahju

tekitamist.

14. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata, puudub vajadus muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust.

15. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta hageja kanda

(TsMS § 171 lg 1).

Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. Maakohus

märkis otsuse p-s 62, et arvestades vaidluse olemust on otstarbekas määrata menetluskulud

rahaliselt kindlaks pärast asjas tehtud lõpplahendi jõustumist.

TsMS § 174 lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude

rahalist suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale,

millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja

menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Kui

menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata,

et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks

sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Margit Vutt

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke