2-23-105236/8 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Marian Miilaste

Määruse tegemise aeg ja koht

10. mai 2023, Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr

2-23-105236

Tsiviilasi

O. I. O. hagi A. K. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Menetlustoiming

Hagi menetlusse võtmise otsustamine

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: O. I. O. (registrikood XXX; asukoht XXX)

Hageja lepinguline esindaja A. V. (e-post XXX)

Kostja: A. K. (isikukood XXX; tegelik elu- ja viibimiskoht

XXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta O. I. O. hagi A. K. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks menetlusse võtmata.

2. Jätta menetluskulud O. I. O. kanda.

3. Määrus toimetada kätte hagejale.

4. Määruse peale võib esitada määruskaebuse kirjalikult Tartu Ringkonnakohtule Tartu

Maakohtu kaudu. Määruskaebuse esitamise tähtaeg on 15 päeva määruse määruskaebuse

esitajale kättetoimetamisest alates.

ASJAOLUD

Hageja esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse A. K. ilt võla

väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse, kuna A. K. ile ei

õnnestunud makseettepanekut kätte toimetada. Pärnu Maakohus andis 9. veebruari 2023

määrusega asja üle Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Tartu Maakohus jättis 14. veebruari 2023 määrusega hagi käiguta ning andis hagejale tähtaja

14 päeva määruse kättetoimetamisest alates puuduste kõrvaldamiseks. Hageja esitas täiendatud

hagi 1. märtsil 2023.

Tartu Maakohus jättis 4. aprilli 2023 määrusega hagi teistkordselt käiguta ning andis hagejale

tähtaja 14 päeva määruse kättetoimetamisest alates puuduste kõrvaldamiseks, kohustades

hagejat tegema kostja andmete teadasaamiseks täiendavaid toiminguid.

Hagejale toimetati 4. aprilli 2023 määrus kätte 13. aprillil 2023 e-postile XXX TsMS § 3141 lg

2 kohase hoiatuse saatmisega. Hageja tähtaegselt puudusi ei kõrvaldanud.

KOHTU SEISUKOHT

Kohus kontrollib tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 75 lg 1 kohaselt, kas

rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Seejärel

kontrollib kohus, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati. Kohus ei võta TsMS § 371 lg 1 p 2

alusel hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule.

Euroopa parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012, 12. detsember 2012,

kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades

(edaspidi: määrus nr 1215/2012) art 17 lg 1 näeb ette, et asjades, mis puudutavad lepinguid,

mille isik on tarbijana sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil,

määratakse kohtualluvus kindlaks määruse neljanda jao alusel, kui tegemist on:

•

järelmaksuga kaupade müügilepinguga,

•

osamaksetena tasutava laenulepinguga või muud liiki krediidilepinguga, mis

sõlmiti kaupade müügi rahastamiseks, või

•

muudel juhtudel lepinguga, mis on sõlmitud isikuga, kes tegeleb tarbija alalise

elukoha liikmesriigis äri- või kutsetegevusega või kelle selline tegevus on mis

tahes vahenditega suunatud nimetatud liikmesriiki või mitme liikmesriigi hulgas

ka nimetatud liikmesriiki, ning kui leping kuulub sellise tegevuse raamesse.

Hagi kohaselt tuleneb hageja nõue kostja vastu XXX ja kostja vahel 28. aprillil 2022 sõlmitud

järelmaksulepingust nr 7110190175 (edaspidi: leping). Järelmaksuleping sõlmiti tootele

RDE.EE Order #253805, toote hind 316 eurot 49 senti. Kostja kohustus tagastama krediidijäägi

igakuiste osamaksetena 49 kuu jooksul vastavalt maksegraafikule, intressimääraga 24,90%

aastas. Arvestades toote maksumust ning asjaolu, et kostja on füüsiline isik, võib kohtu

hinnangul

eeldada,

et

kostja

sõlmis

lepingu

isikliku

eratarbimise

vajaduse

rahuldamiseks. Kohus leiab seega, et kostja sõlmis lepingu tarbijana oma majandus- ja

kutsetegevusest sõltumatul eesmärgil. Leping sõlmiti Eestis tegutseva äriühinguga kauba

kostjale müümiseks ja müügi rahastamiseks. Tsiviilasja kohtualluvus tuleb määruse

nr 1215/2012 art 17 lg 1 punkti b järgi seega määrata määruse nr 1215/2012 II peatüki neljanda

jao alusel.

Teine lepingupool võib määruse nr 1215/2012 neljanda jao art 18 lg 2 kohaselt algatada

menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Sellest

sättest võib kõrvale kalduda üksnes määruse nr 1215/2012 art 19 sätestatud nõuetele vastava

kohtualluvuse kokkuleppe alusel. Hageja ei ole tuginenud, et lepingust tulenevate vaidluste

lahendamiseks on sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe Tartu Maakohtu kasuks. Hageja on

hagiavalduses alternatiivselt tuginenud lepingu üldtingimuste p-le 10.3, mille kohaselt

kokkuleppe mittesaavutamise korral lahendatakse vaidlus Eesti Vabariigi kohtutes, esmalt

Harju Maakohtus, kui imperatiivsest kohtualluvuse regulatsioonist ei tule teisiti. Kohtu

hinnangul ei vasta selline kokkulepe ühelegi määruse nr 1215/2012 art-s 19 toodud tingimusele.

Seega tuleb kohtualluvuse kindlaksmääramisel lähtuda määruse nr 1215/2012 art 18 lg-st 2, s.o

tarbija alalisest elukohast.

Tuvastamaks, kas poole alaline elukoht on selles liikmesriigis, kelle kohtusse asja kohta on hagi

esitatud, kohaldab kohus määruse nr 1215/2012 art 62 lg 1 järgi enda siseriiklikku

materiaalõigust. Kui poole alaline elukoht ei ole liikmesriigis, kelle kohtutele on asja kohta hagi

esitatud, kohaldab kohus teise liikmesriigi õigust, et selgitada, kas nimetatud poole alaline

elukoht on selles liikmesriigis (määruse nr 1215/2012 art 62 lg 2).

Hagiavalduse, rahvastikuregistri ja e-maksuameti andmetel on kostja elukoht XXX. Kostja

vastu algatatud teistes maksekäsu kiirmenetlustes ei ole sellel aadressil õnnestunud kostjale

menetlusdokumente kätte toimetada, kuivõrd kostja ei ela/ei asu aadressil. Samuti on XXX

korteri omanik kinnitanud, et võlgnik enam viidatud aadressil ei ela.

Rahvastikuregistri andmetel elab aadressil XXX 12 täiskasvanut enamasti lätipäraste nimedega

isikut. Hagiavaldusele lisatud lepingu järgi on kostja aadress XXX. Kohtul ei õnnestunud leida

Tallinnast aadressi Riia 8. Rahvastikuregistri andmetel on kostja Lätis sündinud ja Läti kodanik,

kostja emakeel on läti keel. E-maksuameti andmetel ei ole kostja kunagi saanud Eesti Vabariigis

maksustatavat tulu.

Arvestades kostja seotust Läti riigiga ning kostjaga seotud Eesti aadresside kohta ülal

kirjeldatud teavet, on kohtu hinnangul alust arvata, et kostja elab Lätis. Kohus palus sellest

tulenevalt esitada hagejal kohtule väljavõte Läti rahvastikuregistrist kostja elukoha ja muude

sidevahendite andmete kohta või Läti rahvastikuregistri kinnitus, et hagejale ei väljastata Läti

rahvastikuregistrist kostja elukoha ja muude sidevahendite andmeid. Kohtul on kohtualluvuse

väljaselgitamiseks õigus nõuda hagejalt tõendeid (vt Riigikohtu 19. aprilli 2017. a lahend

tsiviilasjas nr 3-2-1-7-17, p 29.2). Hageja on hagis esile toonud, et on teinud Läti

rahvastikuregistrile

päringu

kostja

andmete

teadasaamiseks,

mille

osas

on

Läti

rahvastikuregistri poolt edastatud vastus, et hagejale nõutavat infot ei väljastata. Nagu kohus

on ka 4. aprilli 2023 määruses selgitanud, ei nähtu hageja päringust, et selles olnuks toodud

kostja kohta muid andmeid kui nimi ning Eesti isikukood. Mõistlik ei ole arvata, et Läti

Vabariigi ametiasutus on võimeline tuvastama isikut Eesti isikukoodi alusel. Esitatust ei nähtu,

et hageja oleks eraldi välja toonud kostja sünniaja. Hagi lisast nr 12 nähtuvalt on Läti

rahvastikuregister hagejale selgitanud, et isiku ühemõtteline tuvastamine füüsiliste isikute

registris on võimalik isikukoodi alusel, mis on isikule antud Läti Vabariigis. Kui isikukood ei

ole teada, tuleb administratsioonile füüsiliste isikute registris isiku tuvastamiseks esitada

taotluses otsitava isiku täpne ees- ja perekonnanimi, sünniandmed (sünniaeg, -kuu, -aasta) ja

muud isiku tuvastamiseks vajalikud andmed (nt andmed vanemate, sünnikoha, viimase

teadaoleva aadressi kohta). Kuivõrd hageja on teinud Läti rahvastikuregistrile nõuetele

mittevastava päringu selleks sobimatute andmete alusel, ei saa väita, et hageja oleks kohtunõude

täitnud. Eeltoodust tulenevalt kohustas kohus hagejat 4. aprilli 2023 määrusega tegema

nõuetekohase päringu Läti ametiasutusele. Hageja kohtunõuet ei täitnud.

Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et kostjal puudub tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 14 lg 1

tähenduses Eesti Vabariigis elukoht. Läti tsiviilkoodeksi (Civillikums) § 7 lg 1 järgi on isiku

elukoht koht, kus isik vabatahtlikult viibib otsese või kaudse sooviga seal alaliselt elada või

tegutseda. Kohtul on alust arvata, et kostja on loobunud oma Eesti elukohast ja naasnud Lätti.

Arvestades, et pooled ei ole sõlminud kehtivat kohtualluvuse kokkulepet Eesti kohtu kasuks

ning kostja elukoht on Läti Vabariigis, on Läti kohtud määruse (EL) nr 1215/2012 art 18 lg 2

alusel pädevad käesolevat tsiviilasja lahendama. Kuna hagi ei allu Eesti kohtule, tuleb see jätta

TsMS § 371 lg 1 p 2 ja § 75 lg 2 alusel menetlusse võtmata.

Menetluskulud jäävad TsMS § 168 lg 1 alusel hageja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marian Miilaste

kohtunik