1-22-4084/120 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 10.05.2023 Tallinn

Kriminaalasja number

1-22-4084

Kohtukoosseis

Janika Kallin, Pavel Gontšarov ja Julia Katškovskaja

Kriminaalasi

Viktoria Adaritševa süüdistuses karistusseadustiku (KarS) §-

de 118 lg 1 p 1, 263 lg 1 p 1, Tatjana Jegašina süüdistuses KarS

§ 263 lg 1 p 1 järgi ja Artur Šamarini süüdistuses KarS § 263

lg 1 p 1 järgi lühimenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 13.01.2023 otsus

Apellandid

süüdistatavate Viktoria Adaritševa, Tatjana Jegašina ja Artur

Šamarini

kaitsjate

ning

kannatanu

X

esindaja

apellatsioonkaebused

Süüdistatavad/kaitsjad

Kannatanu/esindaja

Prokurör

Viktoria Adaritševa (isikukood 49111100269, ülejäänud

isikuandmed maakohtu otsuses – kd I/kohtumenetlus, tlk 119),

kaitsja Leelo Viil;

Tatjana Jegašina (isikukood 38201022256, ülejäänud

isikuandmed maakohtu otsuses – kd I/kohtumenetlus, tlk 119

pöördel), kaitsja Sven Sillar;

Artur

Šamarin

(isikukood

39401130827,

ülejäänud

isikuandmed maakohtu otsuses – kd I/kohtumenetlus, tlk 119

pöördel), kaitsja Kadi Sitska.

X (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Arina Liskmann-

Getsu

Kelly Kruusimägi

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 13.01.2023 otsus osas, mis puudutab kannatanu

tsiviilhagis esitatud mittevaralise kahju nõude lahendamist ja teha tühistatud

osas uus otsus, millega:

1.1 rahuldada X esitatud tsiviilhagis sisalduv nõue kuriteoga tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks osaliselt. Määrata mittevaralise kahju

hüvitise suuruseks 1612 eurot, millest 620 eurot mõista kannatanu kasuks välja

süüdistatavatelt Viktoria Adaritševalt, Tatjana Jegašinilt ja Artur Šamarinilt

solidaarselt ning Viktoria Adaritševalt ainuisikuliselt 992 eurot.

2. Muus osas jätta Harju Maakohtu 13.01.2023 otsus muutmata.

3. Kannatanu

X

esindaja

ja

süüdistatava

Artur

Šamarini

kaitsja

apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt, süüdistatavate Viktoria Adaritševa

ja Tatjana Jegašina kaitsjate apellatsioonkaebused jätta rahuldamata.

4. Määrata

Vanalinna

Advokaadibüroo

poolt

Viktoria

Adaritševale

apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks

172,80 eurot (sh käibemaks 28,80 eurot) ning jätta see KrMS § 185 lg 1 alusel

riigi kanda.

5. Määrata

Advokaadibüroo

Sven

Sillar

poolt

Tatjana

Jegašinale

apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks

144 eurot (sh käibemaks 24 eurot) ning jätta see KrMS § 185 lg 1 alusel riigi

kanda.

6. Määrata Advokaadibüroo Tibar & Partnerid poolt Artur Šamarinile

apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks

129,60 eurot (sh käibemaks 21,60 eurot) ning jätta see KrMS § 185 lg 1 alusel

riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva

jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu

otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi

vahendusel.

Maakohtu otsus:

Maakohtu 13.01.2023 otsuse alusel:

1) tunnistati Viktoria Adaritševa süüdi KarS §-de 118 lg 1 p 1 ja 263 lg 1 p 1 järgi. Talle

mõisteti KarS § 63 lg 1 alusel KarS § 118 lg 1 p 1 järgi karistuseks 5 aasta pikkune

vangistus, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra. Vähendatud karistust, 3

aasta ja 4 kuu pikkust vangistust, suurendati KarS § 65 lg 2 alusel eelmise kohtuotsusega

mõistetud, kuid kandmata 3 aasta pikkuse vangistuse võrra. Liitkaristuseks mõisteti

Viktoria Adaritševale vangistus 6 aastat ja 4 kuud. Kooskõlas KarS § 68 lg 1 loeti

karistusaja alguseks 20.03.2022 ning süüdistatava suhtes kohaldatud tõkend

vahistamine jäeti muutmata;

2) tunnistati Tatjana Jegašina süüdi KarS § 263 lg 1 p 1 alusel ja teda karistati vangistusega

11 kuud, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra. Kooskõlas KarS § 68 lg 1

arvestati vähendatud karistusest maha 3 päeva eelvangistust ning kandmisele kuuluvaks

karistuseks loeti 7 kuu ja 7 päeva pikkune vangistus. Mõistetud karistus jäeti KarS § 73

lg 1 ja 3 alusel täielikult tingimisi kohaldamata ning katseaja pikkuseks määrati 1 aasta.

Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistati;

3) tunnistati Artur Šamarin süüdi KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ning teda karistati vangistusega

7 kuud, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra. Vähendatud karistust, 4 kuu

ja 20 päeva pikkust vangistust, suurendati eelmise kohtuotsusega mõistetud ja

kohtuotsuse resolutiivosa seisuga (13.01.2023) ärakandmata karistuse osa, 1 aasta, 1

kuu ja 7 päeva pikkuse vangistuse võrra. Liitkaristuseks mõisteti Artur Šamarinile KarS

§ 65 lg 2 alusel 1 aasta, 5 kuu ja 27 päeva pikkune vangistus, millest arvati KarS § 68

lg 1 järgi maha 3 päeva eelvangistust. Lõpliku karistuse, 1 aasta, 5 kuu ja 24 päeva

pikkuse vangistuse kandmise alguseks loeti 13.01.2023.

Maakohus rahuldas kannatanu X tsiviilhagi osaliselt. Varalise kahju nõue rahuldati täielikult

ning kannatanu kasuks mõisteti solidaarselt Viktoria Adaritševalt, Tatjana Jegašinalt ja Artur

Šamarinilt välja 361 eurot. Moraalse kahju nõue rahuldati osaliselt ning kannatanu kasuks

mõisteti solidaarselt Viktoria Adaritševalt, Tatjana Jegašinalt ja Artur Šamarinilt välja 800

eurot.

Viimaks määras kohus, milliseid meetmeid rakendada asitõendite suhtes ning lahendas

menetluskuludega seotud küsimused.

Maakohtu motiivid, mis puudutavad teo toimepanemist grupis, tsiviilhagi lahendamist ja

süüdistatavatele mõistetud karistust, olid kokkuvõtlikult järgmised.

Tõendid ei kinnita süüdistuse väidet, et süüdistatavad tegutsesid kannatanut rünnates algusest

peale ühiselt ja kooskõlastatult. Tüli alustas Tatjana Jegašina, kes lükkas Viktoria Adaritševaga

rahulikult vestelnud X ostukäruga. Järgnevate sündmuste kohta tunnistasid süüdistatavad, et

nad osalesid konfliktis kannatanuga, lõid selle käigus X korduvalt käte ja jalgadega ning

tõukasid teda. Kõik süüdistatavad rakendasid seega kannatanu suhtes valu tekitavat füüsilist

vägivalda. Viktoria Adaritševa lõi tüli käigus X mitu korda noaga. Selle kohta, et Tatjana

Jegašina ja Artur Šamarin teadsid Viktoria Adaritševa kavatsusest kannatanut noaga lüüa ja olid

löömisest teadlikud, tõendeid pole. Järelikult ei ole kannatanu noaga löömine pandud toime

grupis ning see tegu tuleb omistada ainult Viktoria Adaritševale.

Kannatanu X esitas 12.05.2022 tsiviilhagi 361 euro varalise ja 10 000 euro mittevaralise kahju

nõudes. Varaline kahju on kasutuskõlbmatuks muutunud riiete ja parandamist vajanud optiliste

prillide maksumus, mittevaraline kahju tekkis nii sündmuse käigus tekitatud tervisekahjustuste

kui ka nende paranemisprotsessil talutud valu tõttu. Eriti valus oli käruga lükkamise tagajärjel

kahjustatud puus, mis käis juba varemgi liigesest välja ning noalöögid ja nendest taastumine.

Maakohus leidis, et kannatanu nõue varalise kahju hüvitamiseks on põhjendatud ja tõendatud

ning see tuleb kooskõlas KrMS § 310 lg 1, VÕS §-de 132 lg 1, 1043, 1045 lg 1 p 5 ja TsMS §

440 lg 1 rahuldada; kannatanu nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks on tõendatud, kuid

põhjendatud osaliselt ning VÕS §-de 128, 137 lg 1, 1043 ja 1045 lg 1 p 2 alusel tuleb hüvitise

suuruseks määrata 800 eurot.

Maakohus oli seisukohal, et kuna süüdistatavad panid kuriteo toime grupis, vastutavad nad nii

varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamise eest vastavalt VÕS § 137 lg 1 solidaarselt.

Mittevaralise kahju nõude kohta märkis maakohus tõendeid refereerides, et X-le põhjustati

tervisekahjustusi: noahaavad, millest üks oli eluohtlik ning mida tuli opereerida ja kergemaid

vigastusi näopiirkonnas. Kohus oli seisukohal, et inimese tervise vastu suunatud kuriteoga

tekitatakse kannatanule alati mingil määral mittevaralist kahju, kuid kannatanu nõue on liiga

suur.

Hüvitise suuruse puhul tuleb esmalt arvestada, et sarnastel asjaoludel välja mõistetud

mittevaralise kahju hüvitised peavad olema võrreldavad. Riigikohtu 2020 kohtupraktika

analüüsi järgi oli ajavahemikul 2018-2020 kohtute poolt välja mõistetud mittevaralise kahju

hüvitis raske tervisekahjustuse tekitamise puhul siis, kui kannatanul ei tekkinud püsivaid

tervisekahjustusi, 300-2000 eurot. Kehalise väärkohtlemisega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitiste keskmine suurus oli 588 eurot ja mediaan 500 eurot.

X poolt taotletava hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada, et kuigi kannatanule tekitati

eluohtlik tervisekahjustus, võimaldas vigastuste iseloom ja paranemisprognoos tal haiglast

lahkuda juba 22.03.2022 ehk teisel päeval pärast kuriteosündmust. Kannatanule tehti

operatsioon, kuid selle järgne ettekirjutus piirdus soovitustega piirata koormust ja tarvitada

valuvaigisteid vastavalt vajadusele. Kohtule ei esitatud tõendeid, et X pöördunuks pärast

haiglast lahkumist uuesti arsti vastuvõtule. Andmeid selle kohta, et kuriteoga tekitatud

kehavigastused oleksid püsiva iseloomuga või põhjustanuks kannatanule muid raskeid

tagajärgi, pole. Kannatanu tugines hagis asjaolule, et puus läheb liigesest välja ja põhjustab

valu, kuid see oli nii ka enne kuriteosündmust. X füüsilised kannatused olid pigem mõõdukad,

vaimse heaolu langust tema ütlused ei kinnita.

Viktoria Adaritševale karistuse mõistmisel märkis kohus esmalt, et süüdistatav kasutas koos

Tatjana Jegašinaga ja Artur Šamariniga kannatanu vastu füüsilist vägivalda ning see häiris

asjasse puutumatuid inimesi. Ründe käigus lõi Viktoria Adaritševa X noaga ning põhjustas talle

raske tervisekahjustuse, millega kaasnes oht elule. Viktoria Adaritševa teod kvalifitseeris kohus

KarS §-de 263 lg 1 p 1 ja 118 lg 1 p 1 järgi märkides, et väliselt pani süüdistatav toime ühe teo,

mis vastas mitmele süüteokoosseisule ning süütegude ideaalkogumi tõttu tuleb talle karistus

määrata KarS § 63 lg 1 sätestatut arvestades. Raskemat karistust ette nägeva KarS § 118 lg 1 p

1 sanktsioonimäär on 4-12 aasta pikkune vangistus. Kohus leidis, et Viktoria Adaritševa süü on

suur, sest ta täitis ühe teoga kaks erinevat kuriteokoosseisu. Karistust raskendavaks asjaoluks

KarS § 58 p 10 järgi on süüteo toimepanemine grupis. Süüd vähendab kasutatud vägivalla

intensiivsus: tervisekahjustuste paranemine ei võtnud kaua aega ega mõjutanud oluliselt

kannatanu elukvaliteeti. Karistust kergendavaks asjaoluks on kooskõlas KarS § 57 lg 1 p 3

puhtsüdamlik kahetsus. Kohus märkis, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada, et see peab

mõjutama süüdlast hoiduma uute kuritegude toimepanemisest. Viktoria Adaritševat karistati

07.10.2021 otsusega KarS § 118 lg1 p 1 järgi, eelmise ja uue kuriteo tehiolud on sarnased.

Mõlemal korral on teod toime pandud alkoholijoobes ning süüdistatav lõi kannatanuid

korduvalt. Kokkuvõtvalt leidis kohus, et Viktoria Adaritševa süü suurusele vastab 5 aasta

pikkune vangistus, mida tuleb KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra vähendada. Liitkaristuse

mõistmisel tugines kohus KarS § 74 lg 3 ning märkis, et Viktoria Adaritševale mõistetud

karistust tuleb KarS § 65 lg 2 järgi suurendada eelmise kohtuotsusega kandmata karistuse võrra,

sest ta pani uue kuriteo toime katseajal. Lõplikuks karistuseks pärast liitmistehte sooritamist jäi

6 aasta ja 4 kuu pikkune reaalne vangistus.

Tatjana Jegašinale karistust mõistes märkis kohus, et tema süü on keskmine. Süüdistatav pani

oma agressiivse ja provotseeriva käitumisega aluse teole, mis päädis kannatanule raske

tervisekahjustuse tekitamisega. Samas ei olnud Tatjana Jegšina poolt rakendatud vägivald

intensiivne. Süüdistatav lõi kannatanut korduvalt käte ja jalgadega, kuid löökide tagajärjel X-

le tekkinud tervisekahjustuse paranemine ei võtnud kaua aega. Karistust kergendavaks

asjaoluks on KarS § 57 lg 1 p 3 alusel puhtsüdamlik kahetsus, raskendavaks asjaoluks on

vastavalt KarS § 58 p 10 teo toimepanemine grupis. Süüdistatav on varem kriminaalkorras

karistamata ja kahetseb, ta pole kuritegude toime panemist jätkanud ning seega piisab tema

mõjutamiseks karistusest, mis on keskmisest väiksem. Süü suurusele vastab 11 kuu pikkune

vangistus, mida tuleb KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra vähendada. Vähendatud karistuse saab

jätta KarS § 73 lg 1 ja 3 järgi täielikult tingimisi kohaldamata, sest Tatjana Jegašina on

kriminaalkorras karistamata. Süüdistatava distsiplineerimiseks piisab 1 aasta pikkusest

katseajast.

Artur Šamarinile karistust mõistes märkis kohus, et süüdistatava roll selles, kuidas sündmused

kujunesid, oli kõige väiksem. Artur Šamarin jäi alguses kõrvalseisjaks ja üritas konflikti

eskaleerumist ära hoida. Tõendid kinnitavad, et Artur Šamarin lõi X mitu korda käte ja

jalgadega peapiirkonda. Löökidest olulisi kehavigastusi kannatanule ei tekkinud. Eeltoodu tõttu

on Artur Šamarini süü keskmisest väiksem. Karistust raskendab süüteo toimepanemine grupis

(KarS § 58 p 10), kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus (KarS § 57 lg 1 p 3) ning

Artur Šamarini süü suurusele vastab 7 kuu pikkune vangistus, mida tuleb kooskõlas KrMS §

238 lg 2 vähendada 1/3 võrra.

Maakohus tegi motiveeritud kohtuotsuse menetlusosalistele kättesaadavaks 13.02.2023 ning

edastas selle tõlkimiseks tõlkekeskusele. Vahistatu Viktoria Adaritševa sai kohtuotsuse tõlke

kätte 10.03.2023.

Kannatanu X esindaja apellatsioon:

Kannatanu X esindaja esitas ringkonnakohtule tähtaegse apellatsioonkaebuse. Kannatanu

esindaja taotleb KrMS §-dele 338 lg 2-4, 321 tuginedes tühistada maakohtu otsus osaliselt,

süüdistatavatele mõistetud karistuste ja mittevaralise kahju hüvitamise osas. X esindaja palub

ringkonnakohtul teha tühistatud osas uus otsus, millega määrata süüdistatavatele raskemad

karistused, rahuldada kannatanu hagi täies ulatuses ning mõista süüdistatavatelt solidaarselt

välja õiglane mittevaralise kahju hüvitis, mis ei ole väiksem, kui 3000 eurot.

Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

Süüdistatavatele maakohtu mõistetud karistused ei vasta teo raskusele ja pole kooskõlas

kohtupraktikaga.

Viktoria Adaritševale mõistetud karistus jääb tugevalt alla sanktsiooni keskmise määra.

Maakohtu põhjendused on vastuolulised: ühest küljest pidas kohus süüd suurendavaks

asjaoluks seda, et ühe teoga täitis süüdistatav kaks eri kuriteokoosseisu, kuid järgnevalt asus

kohus seisukohale, et Viktoria Adaritševa kasutatud vägivalla intensiivsus jäi keskmisest

allapoole. Süüdistatavat on varem samaliigilise kuriteo eest karistatud, aga ta ei ole teinud

ühtegi järeldust. Viktoria Adaritševa jätkas katseajal ning pärast väga lühikese aja möödumist

eelmise kohtuotsuse kuulutamist kuritegude toime panemist ja sestap pole tema leebe

kohtlemine põhjendatud.

Artur Šamarini süü ei ole väike. Tema puhul tuvastas kohus, et süüdistatav lõi kannatanut käte

ja jalgadega peapiirkonda. Teist inimest valimatult pähe ja kehasse pekstes võib põhjustada

mistahes raskusastmega tervisekahjustusi ja valu. Järelikult on üksnes juhus, et kannatanul ei

olnud raskemaid kehavigastusi ning see ei vähenda Artur Šamarini süüd ja soovi põhjustada

ükskõik milliseid tervisekahjustusi. Artur Šamarinit on varem korduvalt kriminaalkorras

karistatud, eelnevalt rakendatud meetmed teda õiguskuulekale teele ei suunanud. Sel põhjusel

ei vasta Artur Šamarinile mõistetud 4 kuu ja 20 päeva pikkune vangistus tema teosüüle.

Arvestades eelnevaid karistusi ja nende positiivse mõju puudumist, on maakohtu mõistetud

karistus ebaproportsionaalselt väike.

Tatjana Jegašina puhul jättis maakohus karistuse täielikult tingimisi kohaldamata, kuid see ei

ole põhjendatud ja ei vasta tema süüle. Kohus pole arvestanud, et kui eemaldada Tatjana

Jegašina mõtteliselt tolle päeva sündmustest, siis on võimalik, et kannatanu ründamist poleks

toimunudki.

Kohtu kaalutlus, mis puudutab mittevaralise kahju hüvitise suurust, ei ole õige. Mittevaralise

kahju väljamõistmisel peaks kohus eelkõige lähtuma sellest, et inimese elu on kõige olulisem

väärtus. Kannatanu on elus tänu kõrvaliste inimeste ja meditsiinitöötajate sekkumisele. Kuni

kiirabi saabumiseni oli kannatanu elu reaalselt ohus, on üldteada asjaolu, et surmahirm on

inimese üks suuremaid hirme, mille läbielamine jätab jälje. Eeltoodu tõttu pole kohtu seisukoht,

et kannatanu kannatused olid mõõdukad, adekvaatne. Kuigi epikriisi järgi lubati kannatanu

paranemise tõttu koju, ei tähenda see, et ta lahkus haiglast valudeta ja terve inimesena. Märge

„paranenud“ on meditsiinidokumentides tavapärane, kuid kannatanu ei olnud lahkumisel

valuvaba, tema edasine paranemine võttis aega ning ta vajas kodust ravi.

Maakohus on viidanud kehalise väärkohtlemisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks

välja mõistetud summadele, kuid käsilolevas kriminaalasjas pole kedagi KarS § 121 järgi süüdi

tunnistatud. Maakohtu kasutatud Riigikohtu 2020.a analüüsi kohaselt oli keskmine

mittevaralise kahju hüvitis KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo puhul 1098 eurot

ja mediaan 596,40 eurot. Varasemas, 2016.a analüüsis, oli keskmine hüvitis 1200 eurot ja

mediaan 950 eurot. Maakohus pidanuks hüvitise suuruse kindlaksmääramisel eelkõige

arvestama, et X-le tekitati eluohtlikke tervisekahjustusi ning alles seejärel arvestama

mittevaralise kahju suurust KarS § 263 lg 1 p 1 järgi.

Teiseks on mittevaralise kahju hüvitamist käsitav kohtupraktika aegunud ja vajab uuendamist.

Arvestades, et kehavigastuste eest saavad kannatanud väga erinevaid rahasummasid, ei ole

maakohtu määratud hüvitise suurus proportsionaalne. Õiglane hüvitis antud juhul oleks see,

mida kannatanu algselt taotles (10 000 eurot), kuid taotlus piirdub palvega mõista välja õiglane

summa. Sealjuures peaks silmas pidama, et arvestades VÕS §-s 134 lg 5 sätestatut, ei saa hüvitis

olla väiksem, kui 3000 eurot.

Süüdistatava Viktoria Adaritševa kaitsja apellatsioon:

Viktoria Adaritševa kaitsja esitas ringkonnakohtule tähtaegselt apellatsioonkaebuse. Kaitsja

taotleb kooskõlas KrMS §-de 337 lg 1 p 4, 338 p 4 ja 340 lg 2 p 4 tühistada Harju Maakohtu

13.01.2023 otsus Viktoria Adaritševale mõistetud karistuse osas ja teha uus otsus, millega

mõista kergem karistus ning kohaldada seejärel KarS § 75 lg 2 p 9 sätteid.

Kaitsja on seisukohal, et Viktoria Adaritševale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja

süüdimõistetu isikule. Maakohus ei arvestanud karistust määrates kõikide oluliste asjaoludega

ning ei põhistanud veenvalt oma järeldusi.

Maakohus arvestas karistust raskendava asjaoluna teo toimepanemist grupis, samas asus kohus

varasemalt seisukohale, et tõendid ei kinnita süüdistuse väidet, mille järgi tegutsesid kolm

süüdistatavat kannatanut rünnates algusest peale ühiselt ja kooskõlastatult.

Karistuse mõistmisel tuleb arvestada, et kuigi sündmuste ahela käivitas kannatanu ja Tatjana

Jegašina konflikt, oli Viktoria Adaritševa vägivallategu ajendatud üksnes kannatanu edasisest

käitumisest. Kohus tuvastas tõendite põhjal kannatanu enda provotseeriva käitumise, kuid jättis

selle Viktoria Adaritševa süü suuruse hindamisel kõrvale. Kliendi kahetsus on siiras ning

erinevalt teistest ei vaielnud ta tsiviilhagile vastu.

Süüdistatav pani kuriteo toime katseajal, kuid kooskõlas KarS § 73 lg 4 on võimalik allutada ta

elektroonilisele valvele ning kohaldada uuesti katseaega koos käitumiskontrolliga. Formaalsed

eeldused selleks on täidetud: Viktoria Adaritševa elukohta on võimalik paigaldada valveseade,

korteriomanik ning seal elavad täisealised isikud on sellega nõus. Süüdistatav avaldas

valmidust järgida kõiki kontrollnõudeid ja -kohustusi ning läbida vabanemisel sõltuvusravi.

Viktoria Adaritševa võttis ühendust MTÜ-ga Lootuse Küla ja selle kohta esitati kohtule ka

06.07.2022 kinnitus.

Kohus ei võtnud arvesse, et Viktoria Adaritševa käitus eelvangistuse ajal laitmatult.

Vabanemisel on tal olemas toetav tugivõrgustik, süüdistataval on kaks alaealist last ja

pereliikmed ootavad teda koju.

KarS §-de 74 ja 75 kohaldamata jätmiseks ei piisa viitest üldpreventiivsetele kaalutlustele, mis

on seotud kuriteo asjaolude ja/või süüdimõistetu senise elukäiguga, kui samal ajal on täidetud

muud süüdistatava karistusest tingimisi vabastamise eeldused. Kui korduvalt kuritegusid toime

pannud isikutele ei anta põhimõtteliselt võimalust tingimisi karistusest vabaneda, vähendab see

nende motivatsiooni teha kriminaalasja menetlemisel koostööd ja osaleda rehabiliteerivates

tegevustes. Viktoria Adaritševa puhul on põhjendatud ja otstarbekas KarS § 75 lg 2 p 9

kohaldamine, elektrooniline valve ja kriminaalhooldusega kaasnevad kohustused võivad

tulemuslikult kaasa aidata karistuse eesmärkide saavutamisele. Süüdistatav on alates

20.03.2022 viibinud vahi all ning arvestades seda ei ole KarS § 75 lg 2 p 9 kohaldamine liiga

leebe karistusõiguslik kohtlemine. Kuivõrd Viktoria Adaritševa süü pole suur, ei läheks see

vastuollu ka karistuspraktikaga. Süüdistatava senist elukäiku silmas pidades ei ole karistuse

eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks vajalik kohaldada pikaajalist reaalset vangistust.

Süüdistatava Tatjana Jegašina kaitsja apellatsioon:

Tatjana Jegašina kaitsja esitas ringkonnakohtule tähtaegse apellatsioonkaebuse. Kaitsja taotleb

tühistada maakohtu otsus osaliselt ja jätta Tatjana Jegašinalt välja mõistmata X-le põhjustatud

mittevaralise kahju hüvitis. Apellatsiooni sisu on kokkuvõtvalt järgmine.

Alust solidaarvastutuse kohaldamiseks ei ole. Maakohus on otsuses (lk-d 9-10) märkinud, et

Tatjana Jegašina ja Artur Šamarin ei olnud teadlikud ei Viktoria Adaritševa kavatsusest lüüa

kannatanut noaga ega sellega löömisest. Maakohus sedastas, et seega ei saa kannatanu noaga

löömist käsitada grupis toimepandud kuriteona. Maakohus on välistanud Tatjana Jegašina

karistusõigusliku vastutuse, kuid kannatanu esitatud mittevaralise kahju nõude osalise

rahuldamisega jaatas maakohus süüdistatava tsiviilõiguslikku vastutust. Maakohtu arutluskäik,

mis puudutab kahjuhüvitise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid ja hüvitise suurust, on

asjakohane, kuid X kannatustel puudub põhjuslik seos Tatjana Jegašina tegevusega. Käruga

nügimine ja kehasse löömine, mis ei põhjustanud terviseriket, ei põhjusta senise kohtupraktika

alusel kannatanule rahaliselt hinnatavat moraalset kahju. Kuivõrd Tatjana Jegašina ei

põhjustanud X-le moraalset kahju, ei saa seda temalt ka välja mõista.

Süüdistatava Artur Šamarini kaitsja apellatsioon:

Artur Šamarini kaitsja esitas ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse. Kaitsja taotleb tühistada

maakohtu otsus osaliselt, Artur Šamarinilt välja mõistetud tsiviilhagi osas ja teha uus otsus,

millega jätta X tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamist puudutavas osas läbi vaatamata.

Alternatiivselt taotles kaitsja tühistada maakohtu otsus osaliselt, Artur Šamarinilt välja

mõistetud tsiviilhagi osas ja teha uus otsus, millega vähendada Artur Šamarinilt X kasuks välja

mõistetud tsiviilhagi suurust. Apellatsiooni sisu on kokkuvõtvalt järgmine.

Kannatanu on esitanud hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks kõigi kolme süüdistatava vastu

võrdselt, nagu ühe teo eest. Tegelikkuses pandi kannatanu suhtes toime kaks kuritegu ning sel

põhjusel pole ühise moraalse kahju väljamõistmine võimalik ja põhjendatud. X oleks pidanud

esitama kaks moraalse kahju nõuet kummagi teo eest eraldi, sest hagiavaldusest nähtub, et

põhilised kannatanu moraalsed kannatused põhjustas Viktoria Adaritševa tegu. Süüdistatavad

ei ole solidaarvõlgnikud, sest VÕS § 65 lg 3 järgi tekib solidaarkohustus siis, kui see on

jagamatu. Antud juhul on kohustus jagatav, ühes osas vastutavad kõik kolm süüdistatavat koos,

teises osas vastutab ainult Viktoria Adaritševa.

Kohus pidanuks kannatanu hagi jätma läbi vaatamata: kohus vaatas asja läbi lühimenetluses ja

seega ei olnud kohtul võimalik anda kannatanule võimalust tsiviilhagi täpsustamiseks.

Juhul, kui ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu, tuleks tsiviilhagi rahuldada vastavalt iga

süüdistatava süüle ja teopanusele. Maakohus oleks pidanud Artur Šamarini vastu esitatud hagi

hindama eraldi ning mõistma temalt välja summa, milles nõue on põhjendatud. Arvestades süü

suurust peaks Artur Šamarinilt välja mõistetav hüvitis olema oluliselt väiksem, kui teistel.

Menetluse edasine käik ringkonnakohtus:

Ringkonnakohtule pärast apellatsioonkaebuste teatavaks tegemist KrMS § 322 lg 3 sätestatud

kirjalikke selgitusi ja vastuväiteid ei laekunud.

Tallinna Ringkonnakohus määras 17.04.2023 määrusega apellatsiooni arutamisele kirjalikus

menetluses, suulist menetlust kohtult ei taotletud. Tarvidust suuliseks menetluseks

ringkonnakohus ei näinud. Apellatsioonimenetluse pooltele tehti teatavaks asja arutav

kohtukoosseis, anti tähtaeg taanduste, taotluste ja kirjalike seisukohtade esitamiseks ning tehti

teatavaks otsuse kuulutamise aeg. Ringkonnakohtu määratud tähtajaks laekus Artur Šamarini

kaitsjalt taotlus menetluskulude kindlaks määramiseks ja hüvitamiseks.

Ringkonnakohtu seisukoht:

Ringkonnakohus lahendab esmalt kannatanu esindaja ja Viktoria Adaritševa kaitsja

apellatsioonkaebused, mis puudutavad süüdistatavatele mõistetud karistusi (I) ja seejärel

apellatsioonides tõstatatud mittevaralise kahju nõude lahendamisega seonduva (II). Viimaks

võtab

kolleegium

kokku

apellatsioonimenetluse

tulemuse

ja

määrab

kindlaks

apellatsioonimenetluse kulud.

I

Ringkonnakohtu hinnangul jäävad nii kannatanu esindaja kui ka Viktoria Adaritševa kaitsja

apellatsioonkaebused osas, mis need puudutavad süüdistatavatele mõistetud karistusi,

rahuldamata. Kolleegium ei näe, et maakohus oleks karistuste määramisel eiranud kehtivat

seadust ja kohtupraktikat.

Kannatanu X esindaja on seisukohal, et maakohus kohtles Viktoria Adaritševat ja Artur

Šamarinit liiga leebelt, Tatjana Jegašina puhul ei nõustu apellant sellega, et talle mõistetud

karistus jäeti täielikult tingimisi kohaldamata. Kuigi kannatanu esindaja on esitanud

apellatsioonis taotluse, et raskendataks kõigi kolme süüdistatava karistusi, saab Tatjana

Jegašinat puudutava apellatsiooni sisulise osa (vt kannatanu esindaja apellatsiooni p 4) põhjal

järeldada, et maakohtu viga Tatjana Jegašina puhul seisneb pärast vangistuste mõistmist KarS

§ 73 kohaldamises.

Esmalt märgib ringkonnakohus, et kannatanu esindaja on apellatsioonis nt Artur Šamarini

puhul märkinud, et süüdistatavale mõistetud 4 kuu ja 20 päeva pikkune vangistus on selgelt

ebaproportsionaalne. Kolleegium juhib apellandi tähelepanu sellele, et tegelikult mõistis

maakohus Artur Šamarinile karistuseks 7 kuu pikkuse vangistuse, mida seejärel kooskõlas

KrMS § 238 lg 2 vähendati. Süü suurusele vastavaks karistuseks pidas maakohus seega 7 kuu,

mitte 4 kuu ja 20 päeva pikkust vangistust. Kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga (viimati RKKKo

nr 1-17-11930) vähendatakse lühimenetluse korral isikule mõistetud karistust KrMS § 238 lg 2

alusel 1/3 võrra, kuid sellel pole mittemingisugust puutumust isiku süüle vastava karistusega.

Põhikaristuse kergendamine kooskõlas KrMS § 238 lg 2 on menetlusõiguslik vastukaal juhuks,

kui süüdistatav on otsustanud loobuda mitmetest (ja väga olulistest) menetlusõigustest

(eelkõige isikuliste tõendiallikate vahetu küsitlemine). Otsustamaks, kas maakohtu mõistetud

karistused on liiga leebed või kohased, tuleb seega lähtuda süüdistatavatele mõistetud, mitte

lühimenetluse sätete alusel vähendatud karistustest.

Valitseva arvamuse järgi on materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega karistuse mõistmisel

tegemist mh siis, kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide

kohaldamisel kaalutlusvea. See võib seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride

ületamisel, kaalutlusõiguse teostamata jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest

lähtumises või mõne olulise asjaolu arvestamata jätmises (viimati RKKKo 1-19-4150).

Üldistatult tuleb öelda, et maakohus on süüdistatavatele mõistnud karistused, mis jäävad

sanktsiooni raamidesse. Iga süüdistatava puhul on välja toodud nii karistust kergendavad kui

ka raskendavad asjaolud, hinnatud on süü suurust ning käsitletud eripreventiivseid argumente.

Maakohtu seisukohti kordamata märgib ringkonnakohus täiendavalt järgmist.

Viktoria Adaritševale mõistis maakohus KarS §-de 118 lg 1 p 1, 263 lg 1 p 1 järgi ning KarS §

63 lg 1 sätestatut silmas pidades karistuseks 5 aasta pikkuse vangistuse. Vastab tõele, et

tegemist on karistusega, mis jääb sanktsiooni (4-12 aastat vangistust) alamäära lähedale, kuid

KarS § 118 lg 1 p-des 1-7 on loetletud raske tervisekahjustuse tekitamisega kaasuvad

võimalikud tagajärjed, millest p 1 nimetatu (oht elule) on kõige kergem. Eeltoodud põhjusel on

ilmne, et adekvaatne on maakohtu arutluskäik, mis puudutab nii ideaalkogumit kui ka

kannatanule tekitatud tervisekahjustuste (sh läbiv vigastus) raskust Viktoria Adaritševa süü

suuruse kontekstis. Arvestades, et KarS § 118 lg 1 p-des 1-7 sisalduv loetelu hõlmab endas väga

erinevaid tagajärgi (alates ohust elule kuni surmlõppeni) on ilmne, et karistuse mõistmisel ei

saa rangelt lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast vaid see sõltub teo asjaoludest ja

kvalifikatsioonist. Noil põhjustel on maakohus õigesti leidnud, et Viktoria Adaritševa puhul on

võimalik rakendada sanktsiooni alamäära lähedale jäävat karistust.

Mis puudutab Viktoria Adaritševa kaitsja apellatsiooni, siis esiteks ei ole apellatsioonis esitatud

veenvaid argumente, miks tuleks süüdistatava karistust leevendada. Ringkonnakohtu hinnangul

on maakohus põhjendatult leidnud, et inimese puhul, kes paneb katseajal toime uue,

samaliigilise ja sarnase kuriteo, mille tehiolud suuresti kattuvad, ei ole põhjust rääkida

minimaalse võimaliku karistuse (4 aasta pikkune vangistus) mõistmisest (vt siinkohal ka

RKKKo 1-22-227). Kaitsja väide, et kliendi vägivallategu oli ajendatud üksnes kannatanu

edasisest käitumisest, ei ole sündmuste tervikpilti ja jõudude vahekorda silmas pidades

põhjendatud. Maakohus tuvastas uuritud tõendite põhjal, et konflikti kannatanuga initsieeris

tõepoolest Tatjana Jegašina ning kannatanu järgnes temast eemaldunud seltskonnale, kuid

puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks ei olnud X-st võimalik vabaneda muul moel

(näiteks lihtsalt eirates), kui teda pekstes ja terariistaga rünnates. Lisaks eeltoodule räägib

karistuse pehmendamise vastu ka maakohtu poolt õigesti tuvastatud asjaolu, et süüdistatava

karistust raskendab KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava teo puhul KarS § 58 p 10 alusel

süüteo toime panemine grupis.

Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus võttis Viktoria Adaritševale karistust mõistes

arvesse kõiki seda mõjutavaid aspekte ja asjaolusid ning jõudis põhjendatult järeldusele, et

antud juhul tuleks teda karistada 5 aasta pikkuse vangistusega. Kannatanu esindaja ja kaitsja

apellatsioonid osas, mis puudutavad Viktoria Adaritševale mõistetud karistuse määra, jäävad

tagajärjetuks.

Viktoria Adaritševa kaitsja taotleb lisaks kliendi suhtes KarS §-de 74 lg 5 ja 75 lg 2 p 9

kohaldamist. Maakohus mõistis Viktoria Adaritševale KarS § 65 lg 2 järgi liitkaristuseks 6 aasta

ja 4 kuu pikkuse reaalse vangistuse põhjusel, et süüdistatav pani uue tahtliku kuriteo toime

Harju Maakohtu 07.10.2021 otsusega nr 1-21-5734 määratud katseajal.

Ringkonnakohus ei jaga kaitsja arvamust, et Viktoria Adaritševa suhtes tuleks uuesti kohaldada

liitkaristusest tingimisi vabastamist vaatamata sellele, et elektroonilise valve kohaldamiseks on

formaalsed eeldused täidetud.

Erinevalt kaitsjast leiab ringkonnakohus, et KarS §-de 74 lg 5 ja 75 lg 2 p 9 kohaldamine

Viktoria Adaritševa puhul kõne alla ei tule. Iseenesest on õige kaitsja seisukoht, et

kinnipidamisasutuses peaksid viibima kõige ohtlikumad kurjategijad. Seda, et vangistus on

karistusliikidest raskeim ning selle kohaldamine põhjendatud juhul, kui kõik muud, leebemad

meetmed inimese käitumise mõjutamiseks on ammendunud, on kohtupraktikas korduvalt

rõhutatud. Samas jätab kaitsja tähelepanuta, et tema kliendile anti võimalus oma käitumist

vabaduses kujundada Harju Maakohtu 07.10.2021 otsusega. Viktoria Adaritševa tunnistati

eelmisel korral süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ning teda karistati 4 aasta ja 6 kuu pikkuse

vangistusega, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra. Kandmisele kuuluva vangistuse

3 aastat jättis kohus KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel täielikult tingimisi kohaldamata katseajaga 4

aastat ja 6 kuud. Vaidlust ei saa olla selles, et vähem, kui pool aastat hiljem – 20.03.2022 – pani

Viktoria Adaritševa toime uue kuriteo, mis sel korral kvalifitseeriti KarS §-de 263 lg 1 p 1 ja –

paraku ka uuesti 118 lg 1 p 1 järgi. Juhul, kui ajaline lõtk eelmise karistuse ja uue kuriteo vahel

on nii väike, tuleb nentida, et eelmise otsusega määratud karistus pole isikule mittemingisugust

mõju avaldanud. Kahtlemata on positiivne, et kaitsja kinnitusel on klient nüüd hakanud

analüüsima kuritegude põhjuseid (nt alkoholi liigtarbimine) ja teeb pingutusi oma probleemide

lahendamiseks (võttis ühendust MTÜ-ga Lootuse Küla), kuid uus samaliigiline I astme kuritegu

sedavõrd lühikese aja jooksul pärast eelmise karistuse määramist võimaldab süüdistatava suhtes

teha just sellise prognoosi, et temast lähtuv oht teistele inimestele ongi väga suur, tingimusliku

vangistuse võimalik positiivne mõju kaheldav ja võime karistusest järeldusi teha vähene.

Eeltoodud põhjustel jääb tagajärjetuks kaitsja taotlus Viktoria Adaritševa suhtes KarS §-de 74

lg 5 ja 75 lg 2 p 9 kohaldamiseks. Maakohus on õigesti leidnud, et süüdistatavat saab mõjutada

üksnes reaalse vangistusega.

Kolleegium märkis juba eelnevalt, et Tatjana Jegašinale KarS § 263 lg 1 p 1 järgi mõistetud

karistuse määra (11 kuu pikkune vangistus) kannatanu esindaja ei vaidlusta. Kannatanu

seisukohaga, et maakohus pidanuks Tatjana Jegašina suhtes kohaldama reaalset vangistust,

ringkonnakohus ei nõustu. Maakohus on õigesti välja toonud selle, et süüdistatav on varem

kriminaalkorras karistamata ning uusi kuritegusid ei ole ta toime pannud. Järelikult võib loota,

et menetluse esemeks olnud kuritegu on ja jääb Tatjana Jegašina elus juhuslikuks episoodiks.

Kohtupraktika ei toeta kannatanu esindaja arusaama, et varem kriminaalkorras karistamata

inimest on võimalik mõjutada üksnes reaalse vangistusega. Süüdistatavaga vahetult kokku

puutunud maakohus rõhutas, et Tatjana Jegašina kahetsus on puhtsüdamlik ning järelikult on

süüdistatav mõistnud, et tema tegu oli vale. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et KarS § 73

kohaldamine ei tähenda karistusest vabastamist. Karistus on kantud alles siis, kui katseajale

allutatu läbib selle edukalt, s.o ei pane toime uusi, tahtlikke kuritegusid. Prognoosi selles, et

varem kriminaalkorras karistamata Tatjana Jegašina suhtes on tingimuslik karistus

põhjendamatu meede ning see ei täida karistuse eesmärke, ei ole olemasolevate andmete põhjal

põhjust teha.

Artur Šamarini puhul on kolleegium juba märkinud, et talle mõisteti siiski 7 kuu, mitte 4 kuu

ja 20 päeva pikkune vangistus. Maakohtu mõistetud karistus ja sellele eelnev arutluskäik on

ringkonnakohtu hinnangul adekvaatne vaatamata kannatanu esindaja tähelepanekule, et

süüdistatavat on varem kohtulikult karistatud. Varasemad karistused ei pea tingimata

tähendama raskema karistuse mõistmist seda enam, kui need on teiseliigilised. Vaidlusaluses

asjas on maakohus tõenditele tuginevalt toonud põhjusega välja asjaolu, et Artur Šamarini süü

on kõige väiksem. Raskema karistuse poolt ei räägi ei süüdistatava käitumine (alguses jäi Artur

Šamarin kõrvalseisjaks ja proovis konflikti rahustada) ega rakendatud vägivalla intensiivsus.

Kannatanu esindaja argument, et Artur Šamarin soovis põhjustada kannatanule mistahes

raskusastmega tervisekahjustusi, pole asjakohane, sest see puudutab tahtlust, mitte karistuse

määramise aluseks olevat teosüüd. Süüdistatavaga vahetult puutumuses olnud maakohus hindas

tema kahetsuse selliseks, mis andis aluse karistuse kergendamiseks.

Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kannatanu apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata

ka osas, mis see puudutab Tatjana Jegašinale ja Artur Šamarinile mõistetud karistusi.

II

Maakohtu otsustuse, mis puudutas kannatanu X tsiviilhagis esitatud nõuet mittevaralise kahju

hüvitamiseks, vaidlustasid nii kannatanu esindaja kui ka süüdistatavate Tatjana Jegašina ja

Artur Šamarini kaitsjad. Kannatanu esindaja on seisukohal, et maakohus mõistis

süüdistatavatelt välja mittevaralise kahju hüvitise, mis on liiga väike. Tatjana Jegašina kaitsja

hinnangul ei peaks tema klient korvama Viktoria Adaritševa teoga tekitatud mittevaralist kahju

ning tegelikult ei peaks klient üldse vastutama kannatanule tekitatud moraalse kahju hüvitamise

eest. Artur Šamarini kaitsja arvates pidanuks maakohus jätma hagi läbi vaatamata.

Alternatiivselt palub Artur Šamarini kaitsja vähendada kliendilt välja mõistetavat summat, sest

kohustus on jagatav: ühes osas vastutavad kõik süüdistatavad koos, teises osas ainult Viktoria

Adaritševa, kelle teo tagajärjed põhjustasid hagiavalduse järgi X-le enim kannatusi.

Ringkonnakohus ei nõustu Artur Šamarini kaitsjaga, et maakohus tegi kannatanu tsiviilhagi

sisuliselt lahendama asudes vea. Kolleegium märgib, et tsiviilhagi saab jätta läbi vaatamata

üksnes juhul, kui selleks on seadusest tulenev alus (vt nt KrMS § 2962) või õigeksmõistva otsuse

korral. Kannatanul on õigus valida kellelt, mida ja millisel alusel ta nõuab. Juhul, kui kannatanu

leiab, et talle tekitatud kahju eest vastutavad süüdistatavad solidaarselt, siis pole asja menetleval

kohtul võimalust kannatanut kohustada esitama mitut hagiavaldust või osavastutusel põhinevat

nõuet. Samas tuleb kohtul vajadusel täita selgituskohustust ning vajadusel tuleb teha ettepanek

ja anda tähtaeg hagi täpsustamiseks. Artur Šamarini arusaam, et eelnevat ei ole võimalik teha

lühimenetluses, ei põhine kehtival seadusel. Kooskõlas KrMS § 2351 lg 2 korraldab kohus

KrMS § 258 sätestatud aluse ilmnemisel eelistungi. KrMS § 258 lg 1 p 5 järgi võib eelistungi

pidada muude küsimuste lahendamiseks, kui kohus peab seda vajalikuks (vt siinkohal ka KrMS

§ 259 lg 3). Mõistetavalt ei saa lühimenetluses kohus eelistungil teha kannatanule ettepanekut,

et viimane esitaks täiendavalt tõendeid, mida kriminaaltoimikus pole, kuid hagiavalduse

täiendamine ja/või täpsustamine sarnaselt süüdistusega lühimenetluses keelatud pole.

Kannatanu X esitas hagi solidaarselt kõigi süüdistatavate vastu (kd I tlk 16). Hagiavalduse järgi

tekkis kannatanul mittevaraline kahju, sest peksmine, ostukäruga lükkamine ja noaga löömine

põhjustasid talle valu. Ringkonnakohtule arusaadavalt on kannatanu hagi esitamisel lähtunud

kuriteosündmusest kui tervikust ning leidnud, et 20.03.2022 toimunud intsidendi tagajärjel

tekkis tal mittevaraline kahju, mis kokku on rahaliselt hinnatav summas 10 000 eurot. Just sel

põhjusel, et kannatanu ei lahuta erinevalt asja menetlenud kriminaalkohtust enda jaoks

sündmust osadeks, ei pea kolleegium vajalikuks kahe eraldiseisva hagiavalduse esitamist nagu

leidis Artur Šamarini kaitsja. Ringkonnakohtu hinnangul on pärast süüküsimuse selgitamist

hagi lahendades võimalik määrata, millises osas vastutavad süüdistatavad solidaarselt ning

millises osas mitte.

Maakohus leidis, et süüdistatavad vastutavad mittevaralise kahju tekitamise eest solidaarselt,

sest nad panid süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Nii toimides jättis maakohus tegelikult

kõrvale varasemalt tuvastatu, et grupis panid süüdistatavad toime vaid KarS § 263 lg 1 p 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo. Kuigi iseenesest võiks nõustuda kannatanu loogikaga, et vaidlusalune

sündmus kulges n-ö ahelas ning tema jaoks on tegemist tervikuga (lihtsustatult sai ta joobes

seltskonnalt peksa, peksmise käigus kasutati ka terariista, ta tundis valu ja sattus haiglasse) ning

sestap ei erista ta üksikuid episoode ega neid toime pannud süüdistatavaid (kes peksis näkku

või kes kehapiirkonda vms) ei saa ka tsiviilõigusliku vastutuse puhul kõrvale vaadata

põhjuslikust seosest ehk - KarS § 118 lg 1 p 1 järgi tunnistati süüdi ainult üks süüdistatav.

Eeltoodu tõttu on põhjendatud Tatjana Jegašina ja Artur Šamarini kaitsja seisukoht, et erinevalt

Viktoria Adaritševast nende kliente KarS § 118 lg 1 p 1 järgi süüdi ei tunnistatud ning sel

põhjusel ei pea kaitsealused korvama kannatanu kannatusi, mis on seotud noaga löömise

tagajärjel põhjustatud valu talumisega. Samas ei ole õige Tatjana Jegašina kaitsja arusaam, et

tema klient kahju tekitamise eest üldse ei vastuta. Kannatanu on hagis viidanud, et ta tundis

valu üle oma keha, arvatavasti sel põhjusel, et teda peksti käte ja jalgadega. Kriminaalasjas on

tuvastatud, et kannatanu kukkus, kui Tatjana Jegašina teda käruga lükkas ning seega ei olnud

tegemist tühipalja nügimisega. Lisaks märgib X, et tema nägu oli katki ning ostukäruga

lükkamine tekitas valu, sest puusaliiges oli juba varem katki. See, et kannatanu hinnangul

põhjustati talle mittevaralist kahju KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteoga, on

esitatud hagiavaldusest välja loetav ning ka tõendatud. Kõik süüdistatavad mõisteti süüdi KarS

§ 263 lg 1 p 1 järgi, maakohus tuvastas veatult, et süüdistatavate tegevuse (käe ja jalgadega

löömise) tagajärjel sai kannatanu tervisekahjustusi, mis ilmselgelt põhjustasid talle valu. Sel

põhjusel leiab ringkonnakohus, et kõik süüdistatavad vastutavad VÕS § 137 lg 1 järgi

solidaarselt mittevaralise kahju eest, mis kannatanule tekitati peksmisega. See, milline on

kooskõlas VÕS § 137 lg 2 süüdistatavate vastutuse ulatus omavahelises sisesuhtes, on neil

vajadusel võimalik selgeks vaielda tsiviilkohtus. Viktoria Adaritševa ainuisikuliselt vastutab

mittevaralise kahju eest, mille teket on kannatanu seostanud sündmuse käigus antud

noalöökidega.

Hüvitise suuruse puhul on kannatanu esindaja õigesti märkinud, et maakohus on mh aluseks

võtnud analüüsi, mis puudutab kehalist väärkohtlemist (KarS § 121) olukorras, kus mitte kedagi

pole sellise teo eest süüdi mõistetud. Mis puudutab kannatanul tekkinud surmahirmu (vt

kannatanu esindaja apellatsioonkaebust) mis tekkis enne kiirabi saabumist, siis hagiavalduses

pole X sellele tuginenud. Hagiavalduses on keskseks argumendiks siiski see, et kannatused

seisnesid valus.

Õige on maakohtu seisukoht, et tervisekahjustuse tekitamise puhul tuleb alati eeldada, et

puudutatud inimesel tekkis mittevaraline kahju (vt siinkohal VÕS § 134 lg 2). Keskseks

küsimuseks pole seega kas kannatanule tuleks mittevaraline kahju hüvitada vaid see, millises

ulatuses tuleks seda teha. Kannatanu on viidanud, et hüvitise suuruse määratlemisel tuleb

arvestada VÕS § 134 lg 5 sätestatut, mille järgi arvestatakse mh ka kahju tekitajate suhtumist

kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Eeltoodu tõttu ei saa mööda vaadata süüdistatavate

avaldustest, et nad kahetsevad siiralt seda, mis juhtus.

Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, mis puudutab tervisekahjustuste paranemise

kiirust ja prognoosi (vt otsuse lk 20) ja ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata. Täiendavalt

märgib kolleegium järgmist.

KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise tagajärjel tekitatud

kehavigastuste raskusastme tõttu pole usutav, et nende paranemine võttis kaua aega.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et probleemid puusaga olid X-l juba varem ning süüdistatav

Tatjana Jegašina nendest mitte midagi ei teadnud. Väide, et pärast 20.03.2022 sündmust on

puusa olukord halvenenud, pole tõendatud. Kannatanu hagiavaldusest nähtub, et peksmise tõttu

tundis ta valu pigem teo toimepanemise ajal, mitte selle järgselt. Eeltoodu tõttu on

ringkonnakohus seda meelt, et kannatanule KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteoga

tekitatud mittevaralise kahju hüvitis peab jääma alla keskmise tavaliselt sarnaste kuritegude

puhul välja mõistetud summadest.

KarS § 118 lg 1 p 1 järgi peab hüvitis olema suurem: kannatanu on rohkem kannatanud ja

erinevalt pindmisest võtab organit läbiva vigastuse paranemine kauem aega. Samuti on

noalöögi tagajärjel tekkinud valuaisting ilmselgelt intensiivsem. Samas tuleb nentida, et valu

allub reegeljuhtumil võrdlemisi rahuldavalt medikamentidele ning just nende tarvitamist

vastavalt vajadusele on arst X-le ette kirjutanud. Ringkonnakohus nendib, et kahtlemata

mõjutas Viktoria Adaritševa tegu kannatanu elukorraldust, kuid maakohus on põhjendatult ja

kannatanu hagiavaldusele tuginevalt välja toonud, et ainuke argument, mille kannatanu

mittevaralise kahju kontekstis esile tõstab, on valu. Eeltoodu tõttu pole aluseid keskmise või

üle selle jääva hüvitise välja mõistmiseks.

Mis puudutab hüvitise rahalist suurust, siis kohtud lähtuvad praktikas mittevaralise kahju

väljamõistmisel Riigikohtu analüüsist, millele tugines oma otsuses maakohus. Kolleegium

märgib maakohtuga nõustuvalt, et kuigi analüüsi kohaselt on väljamõistetavad hüvitised

erinevad, peaksid sarnastel asjaoludel kahju korvamiseks määratavad summad jääma samasse

suurusjärku ning Riigikohtu analüüs ongi kohtutele üks pidepunkte, mis aitab laialivalguvat

praktikat ühtlustada. Kannatanu esindajal on iseenesest õigus, et hüvitiste suurus jääb

analüüsitavasse perioodi ehk minevikku (ajavahemik 2018-2020) ning on sel põhjusel ajale

veidi jalgu jäänud, aga vaatamata sellele ei ole põhjust nõustuda apellatsioonis märgitud

summaga (vähemalt 3000 eurot). Pole saladus, et elukallidus on tõusnud, kuid selle kohta on

olemas konkreetsed arvandmeid, mida kasutades on võimalik analüüsi abil kindlaks

määratletud hüvitisi suurendada.

Viidatud analüüsi järgi oli KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul

lühimenetluse asjades mittevaralise kahju katteks väljamõistetud hüvitise keskmine 3 400 eurot

ja mediaan 2 500 eurot. Edasi nähtub analüüsist, et juhtudel, kus kannatanul ei tekkinud

püsivaid kahjustusi on maakohtud mõistnud välja mittevaralise kahju hüvitisena näiteks 2 000

eurot ning väikseim välja mõistetud hüvitis oli 300 eurot. Viktoria Adaritševa mõisteti süüdi

KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, tegemist on püsitagajärgedeta kuriteoga. Järelikult tuleb

väljamõistetava hüvitise puhul lähtuda vahemikust 300 – 2000 eurot. Arvestades kannatanu

argumente (valu, mida on võimalik käsimüügiravimitega tõhusalt maandada) leiab

ringkonnakohus, et kohaseks hüvitiseks on 800 eurot. Alates 2020 aastast kuni 2022 aastani on

elukallidus tõusnud 24,1% (vt stat.ee) ning seega tuleb hüvitist suurendada 192 euro võrra.

Lõpliku hüvitise määr on seega 992 eurot.

KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul oli mittevaralise kahju katteks välja

mõistetud hüvitise keskmine 820 eurot ja mediaan 300 eurot. Analüüsi kohaselt mõisteti

kannatanut peksnud süüdistatavalt näiteks välja 300 euro suurune hüvitis. Ringkonnakohus

nendib, et kahtlemata on kannatanu jaoks vahe, kas peksjaid on üks või kolm, vägivalla

intensiivsus on sellisel juhul suurem, valuaistinguid on rohkem ja võimalus ennast löökide vastu

kaitsta väiksem. Valu põhjustavad ka löögid, mis ei jäta nähtavat jälge. Arvestades eeltoodut,

sündmuse kestust ja seda, et kannatanu kannatused seisnesid valu talumises, on ringkonnakohtu

arvates kohaseks hüvitiseks 500 eurot. Alates 2020 aastast kuni 2022 aastani on elukallidus

tõusnud 24,1% (vt stat.ee) ning seega tuleb hüvitist suurendada 120 euro võrra. Lõplik hüvitise

määr on seega 620 eurot.

X-l tekkis seega 20.03.2022 sündmuse tõttu mittevaraline kahju, mille suurust on kooskõlas

kohtupraktikaga võimalik rahas hinnata ja see tuleb süüdistatavatel hüvitada. Ringkonnakohtu

hinnangul on X-le 20.03.2022 sündmusega tekitatud moraalne kahju korvatav rahalise

hüvitisega 1612 eurot. Mittevaralise kahju hüvitise maksmise eest summas 620 eurot

vastutavad kõik süüdistatavad solidaarselt, Viktoria Adaritševal tuleb lisaks ainuisikuliselt X-

le maksta 992 eurot.

III

Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kannatanu esindaja ja Artur Šamarini kaitsja

apellatsioonkaebused tuleb osaliselt rahuldada. Kannatanu esindaja kaebust saatis edu osas, mis

puudutas süüdistatavatelt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurust. Artur Šamarini

kaitsjal oli õigus, et tema klient küll vastutab kannatanule mittevaralise kahju põhjustamise eest,

kuid ei vastuta Viktoria Adaritševa teoga tekitatud moraalse kahju hüvitamise eest. Tatjana

Jegašina kaitsja apellatsioonkaebus taotlusega jätta hagi kliendi suhtes üldse rahuldamata, jääb

tagajärjetuks. Kannatanu esindaja apellatsioonkaebus süüdistatavatele mõistetud karistuste ja

Viktoria Adaritševa kaitsja apellatsioon kliendile mõistetud karistuse revideerimiseks tuleb

jätta rahuldamata.

Eeltoodu tõttu tühistab ringkonnakohus kooskõlas KrMS § 337 lg 1 p 4 Harju Maakohtu

13.01.2023 otsuse osas, mis see puudutab kannatanu tsiviilhagis esitatud mittevaralise kahju

nõude lahendamist. Tühistatud osas teeb kolleegium uue otsuse, millega rahuldab X nõude

kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks osaliselt. Kuriteoga tekitatud mittevaralise

kahju hüvitise suuruseks tuleb määrata 1612 eurot, millest 620 eurot mõistetakse kannatanu

kasuks välja süüdistatavatelt Viktoria Adaritševalt, Tatjana Jegašinilt ja Artur Šamarinilt

solidaarselt ning Viktoria Adaritševalt ainuisikuliselt 992 eurot. Mittevaralise kahju

korvamiseks välja mõistetud hüvitised tuleb kanda kannatanu arveldusarvele, mis on näidatud

maakohtu otsuses. Muus osas tuleb Harju Maakohtu 13.01.2023 otsus jätta muutmata.

Süüdistatavatele riigi õigusabi korras määratud kaitsjad esitasid taotlused riigi õigusabi tasu

kindlaks määramiseks ja hüvitamiseks. Kooskõlas KrMS § 185 lg 1 kannab menetluskulud riik,

kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 4 nimetatud lahend.

Viktoria Adaritševa kaitsja vandeadvokaat Leelo Viili esitatud taotluse järgi analüüsis kaitsja

maakohtu otsust ja kannatanu apellatsiooni ning nõustas korduvalt oma klienti (ajakulu 120

min) ja koostas apellatsiooni (ajakulu 120 min). Kaitsja taotleb apellatsiooni koostamise eest

määratava tasu suurendamist n-ö Tasude korra § 2 alusel 100%, sest kliendile oli esitatud

süüdistus I astme kuriteos, oli palju isikulisi tõendeid ja salvestisi, vajalik oli korduv

nõustamine. Ringkonnakohus leiab, et esitatud taotlus on põhjendatud osaliselt.

Ringkonnakohtu arvates ei ole kaitsja märgitud põhjenduste alusel võimalik määratavat tasu

suurendada. Esiteks ei sõltu kriminaalasja keerukus kuriteo raskusastmest. Sageli on just I

astme isikuvastased kuriteod nii tõenduslikult kui õiguslikult vähem keerukamad. Antud

kaasuses tunnistasid süüdistatavad ennast süüdi, sündmust nägi piisavalt palju tunnistajaid ning

osaliselt on intsidendi kohta olemas salvestised, millele on keeruline vastu vaielda. Viktoria

Adaritševale etteheidetavate tegude kvalifikatsioonide üle õiguslikke vaidlusi ei tekkinud.

Lisaks jääb arusaamatuks viide tõendite paljususele olukorras, kus vaidlustatakse üksnes

kliendile mõistetud karistust. Teiseks ei ole võimalik nõustuda kaitsjaga selles, et maakohtu

otsuse ja kannatanu apellatsiooni analüüsimiseks kulus 2 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul on

mõistlik ja põhjendatud ajakulu menetlusdokumentidega tutvumisele ja apellatsiooni

koostamisele kokku maksimaalselt 2 tundi (s.o 144 eurot). Eeltoodu tõttu tuleb RÕS § 21 lg-st

3, KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ja § 185 lg-st 2 ning RÕS § 21 lg 3 alusel kehtestatud advokaadile

riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra alusel Vanalinna Advokaadibüroole

välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvel 172,80 eurot (sh käibemaks 28,80 eurot).

KrMS § 185 lg 1 alusel jääb menetluskulu riigi kanda.

Tatjana Jegašina kaitsja Sven Sillari esitatud taotluse järgi analüüsis kaitsja maakohtu otsust,

selgitas apelleerimise võimalust ning koostas apellatsiooni (ajakulu 100 minutit). Kaitsja

esitatud taotlus on põhjendatud ning seega tuleb Advokaadibüroole Sven Sillar välja mõista

riigieelarvest eraldatud vahendite arvel 144 eurot (sh käibemaks 24 eurot). KrMS § 185 lg 1

alusel jääb menetluskulu riigi kanda.

Artur Šamarni kaitsja Kadi Sitska esitatud taotluse järgi tutvus kaitsja maakohtu otsusega ja

koostas apellatsiooni (ajakulu 90 minutit). Kaitsja esitatud taotlus on põhjendatud ning seega

tuleb Advokaadibüroole Tibar & Partnerid välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvel

129,60 eurot (sh käibemaks 21,60 eurot). KrMS § 185 lg 1 alusel jääb menetluskulu riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/