3-20-1612/29 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

12.05.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1612

Haldusasi

X ja Y kaebus kooselulepingu registrisse kandmiseks ja

kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – X ja Y, esindaja Reimo Mets

Vastustaja I – Tallinna linn, esindaja KP

Vastustaja II – Justiitsministeerium, esindaja KK

Vastustaja III – Siseministeerium, esindaja MS

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28.04.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X ja Y apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde kaebajate 20.03.2023 menetlusdokumendile lisatud tõend.

2. Rahuldada X ja Y apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 28.04.2022 otsus haldusasjas nr 3-20-1612

kohustamisnõude rahuldamata jätmise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega

rahuldada kaebus osaliselt ning kohustada Tallinna linna kandma X ja Y kooselulepingu

nr XXXX andmed rahvastikuregistrisse. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata.

4. Mõista Tallinna linnalt X ja Y menetluskulude katteks solidaarselt välja 1500 eurot.

Muud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

5. Kohtulahendi avalikustamisel asendada kaebajate nimed ning nende kooselulepingu

kuupäev ja number tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.06.2023.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

3-20-1612

2(10)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X ja Y esitasid Tallinna Perekonnaseisuametile 22.07.2020 avalduse XX.XX.XXXX

sõlmitud notariaalse kooselulepingu nr XXXX rahvastikuregistrisse kandmiseks.

2. Tallinna Perekonnaseisuamet vastas 24.07.2020 e-kirjaga, et kooselulepinguga seonduv ei

kuulu perekonnaseisuameti pädevusse, ning lisas väljavõtte Siseministeeriumi 17.03.2020

selgitusest, mille kohaselt puudub seaduses alus kanda kooseluleping rahvastikuregistrisse, sest

kooseluseaduse (KooS) rakendusakte ei ole vastu võetud.

3. X ja Y esitasid Tallinna Halduskohtule 27.08.2020 kaebuse (hiljem täpsustatud ja

täiendatud), mida halduskohus menetles nõuetega tühistada Tallinna Perekonnaseisuameti

24.07.2020 vastus või tuvastada selle õigusvastasus ning kohustada Tallinna linna kaebajate

avaldust uuesti läbi vaatama ning mõista Eesti Vabariigilt (Justiitsministeeriumi ja

Siseministeeriumi kaudu) ja Tallinna linnalt solidaarselt välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu

õiglasel äranägemisel. Kaebajad palusid rahalised hüvitised välja mõista koos viivistega.

Tallinna Perekonnaseisuameti 24.07.2020 e-kirja õiguslik olemus on ebaselge, kuid pigem on

tegemist kaebajate õigusi piirava haldusaktiga, sest sellega keelduti rahvastikuregistri kande

tegemisest. Tallinna linna tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõue on esitatud alternatiivselt

ja see tuleb kohtul lahendada vaid juhul, kui tühistamis- ja kohustamisnõuet ei saa läbi vaadata

või rahuldada. Kaebajate peamine eesmärk on see, et nende kooselulepingu andmed kantakse

rahvastikuregistrisse ning mõlemale kaebajale määratakse seal perekonnaseis „kooselus“.

Rahvastikuregistrisse kande tegemata jätmine on õigusvastane. Tallinna linna kohustus teha

kaebajate taotletud kanne tuleneb KooS § 3 lg-st 4 ja perekonnaseisutoimingute seaduse

(PKTS) §-dest 3 ja 13. Kaebajaid saab võrrelda abielu sõlminud isikutega, s.o nende

perekonnaseisuks rahvastikuregistris ei saa olla „vallaline“. Kuna kaebajad ei ole vallalised,

abielus, lesed ega lahutatud, on rahvastikuregistris nende perekonnaseisu puudutavad andmed

valed. Kaebajatel on õigus nõuda, et registris kajastatakse nende andmeid õigesti. PKTS-s on

kooselulepingu andmete rahvastikuregistrisse kandmise osas lünk, kuid see on võimalik ületada

normide põhiseaduspärase tõlgendamise teel (vt Tallinna Ringkonnakohtu 17.09.2018 otsus nr

3-17-1269). Kohustamisnõuet ei saa jätta rahuldamata põhjendusega, et kande tegemine ei ole

praegu tehniliselt võimalik.

Kaebajatele on tekitatud mittevaralist kahju KooS rakendusaktide kehtestamata jätmisega ning

sellest

tingitud

keeldumisega

kanda

kaebajate

kooseluleping

rahvastikuregistrisse

(riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1, § 9 lg 1, § 14 lg 1). Riik on olnud õigusvastaselt

tegevusetu, sest on jätnud KooS rakendusaktid pika aja jooksul vastu võtmata. Seetõttu ei ole

kaebajad saanud realiseerida kooselulepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi ning nende

õigused on tagatud vaid näiliselt. Õigusakti andmata jätmine on vastuolus põhiseadusega (PS).

Kaebajad kuuluvad õigusakti andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud inimeste hulka ja

avaliku võimu kandja poolne rikkumine on oluline. Kaebajaid diskrimineeritakse nende

seksuaalse sättumuse alusel, sest riik ei tunnusta neid ühe leibkonna ega perekonnana ning ka

kolmandatele isikutele ei ole kaebajate registreeritud kooselu rahvastikuregistrist nähtav.

Kaebajate jaoks on väärikust alandav, et nad peavad ametiasutustega suheldes iga kord esitama

3-20-1612

3(10)

registreeritud kooselu tõendamiseks kooselulepingu. Tavaliselt saab riik kõik perekonnaseisu

puudutavad andmed rahvastikuregistrist. Vastustajate tegevus või tegevusetus on põhjustanud

kaebajatele ebakindlust, stressi, hirmutunnet ja unetuid öid. Rikutud on ka kaebajate eraelu

puutumatust ja perekonnapõhiõigust. Eeltoodud asjaoludel tuleb mittevaraline kahju hüvitada

rahaliselt. Välja tuleb mõista ka viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras

kuni rahalise nõude kohase täitmiseni.

4. Siseministeerium palus jätta kaebus rahuldamata.

Tallinna linna 24.07.2020 e-kiri ei ole haldusakt, vaid toiming (selgituskiri).

Tallinna linnal kui perekonnaseisuasutusel puudub alus kanda kooselulepingu andmed

rahvastikuregistrisse, sest õigusaktides ei ole sellise kande tegemise korda ja registrisse

kantavat andmekoosseisu ette nähtud. Tallinna linn saab tegutseda üksnes seaduse alusel.

Analoogia kasutamine abielulepinguga ei ole võimalik, sest tegemist on erinevate õigussuhete

ja menetlustega. Abielu sõlmimine on inimese taotlusega algav haldusmenetlus, mis lõpeb

tuvastava haldusakti andmisega (mehe ja naise abielu kohta rahvastikuregistri kande

tegemisega). Registreeritud kooselu kohta sõlmitakse kooseluleping ja menetluse viib läbi

notar, kes ei tegutse perekonnaseisuasutusena (nagu nt abielulepingu sõlmimise puhul) ega

kasuta rahvastikuregistri tarkvara. Kooselulepingut puudutava kande tegemiseks tuleks

kõigepealt luua tehnilised võimalused, kuid infotehnoloogilisteks arendustöödeks on vaja

seaduses selgelt määratleda, millised andmed ja millises korras tuleb kooselulepingu kohta

rahvastikuregistrisse kanda.

KooS rakendusaktide andmata jätmine ei ole PS-ga vastuolus ja kaebaja õiguste rikkumine ei

ole oluline. Kaebajad ei ole selgitanud, milles seisneb neile tekkinud mittevaraline kahju.

Kaebajad teadsid juba kooselulepingut sõlmides, et selle andmeid ei saa rahvastikuregistrisse

kanda. KooS on sooneutraalne ja kaebajaid ei diskrimineerita nende seksuaalse sättumuse

alusel, sest ka erinevast soost inimeste vahel sõlmitud kooselulepingu andmeid ei saa kanda

rahvastikuregistrisse. Registrikande tegemata jätmine ei takista kaebajatel perekonnaelu

elamist. Kooseluleping kehtib ka registrikannet tegemata.

5. Tallinna linn palus jätta kaebus rahuldamata.

Tallinna linn selgitas kaebajatele 24.07.2020 e-kirjas, et kooselulepinguga seonduv ei kuulu

perekonnaseisuameti pädevusse. See selgitus oli kooskõlas Siseministeeriumi kui

perekonnaseisuameteid juhendava asutuse 17.03.2020 seisukohaga. Õigusaktidest tuleneva

pädevuse ja volituste puudumise tõttu ei ole võimalik kohustada Tallinna linna tegema

kaebajate taotletud kannet. Sellise kande peaks tegema notar. Tallinna linna tegevuses puudub

õigusvastasus ja süü. Kaebajad ei ole teinud kõike endast olenevat kooselulepingu

rahvastikuregistrisse kandmiseks, sest sellise kande tegemist oleks pidanud nõudma notarilt.

6. Justiitsministeerium palus jätta kaebus RVastS § 14 lg 1 alusel esitatud kahjunõude osas

rahuldamata.

Kaebajatele on tekitanud kahju Tallinna linn, mitte riik, sest kaebajate kooselulepingu andmete

rahvastikuregistrisse kandmist ei takista seadusandja tegevusetus KooS rakendusaktide

vastuvõtmisel, vaid Tallinna linna eksimus õigusnormide kohaldamisel. Kohtupraktika järgi

saab PKTS-s esineva lünga ületada tõlgendamise teel. Seega on võimalik kanda kaebajate

kooselulepingu andmed rahvastikuregistrisse samasuguses korras nagu abielulepingu

sõlmimisel. Tallinna linnal kui perekonnaseisuasutusel on kohustus see kanne teha. Seega on

Tallinna linna tegevus õigusvastane.

3-20-1612

4(10)

RVastS § 14 lg-s 1 sätestatud eeldused kahjuhüvitise väljamõistmiseks ei ole täidetud, sest

kaebaja õigused saab tagada õigusnormide PS-ga kooskõlas oleva tõlgendamise teel, avaliku

võimu kandja poolne rikkumine ei ole oluline ja kaebajad ei kuulu „eriliselt kannatanud isikute“

hulka selle normi tähenduses. Kaebajatel ei saa praeguse vaidluse asjaoludel eeldada

mittevaralise kahju tekkimist, sest registrikande tegemata jätmine ei mõjuta kooselulepingu

kehtivust ega takista sellest tulenevate õiguste realiseerimist.

7. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 28.04.2022 otsusega rahuldamata ja menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda.

Tallinna Perekonnaseisuameti 24.07.2020 e-kirja õiguslikul olemusel ei ole tähtsust.

Haldusorgan võib teha üksnes neid toiminguid, mis on selle haldusorgani pädevuses ja

õigusaktidega lubatavad. Õigusaktidest ei tulene Tallinna Perekonnaseisuametile kohustust

kanda kooselulepingu andmed rahvastikuregistrisse. KooS § 3 lg 4 sätestab, et kooselulepingu

andmed kantakse rahvastikuregistrisse PKTS-s sätestatud korras, kuid see norm ei määratle

pädevat haldusorganit. Teoreetiliselt võiks kohustatud haldusorganiks olla notar, nagu oli ette

nähtud KooS rakendamise seaduse eelnõus, kuid see on seadusandja otsustada. Seadusandjal

on kaalutlusruum otsustamaks ka selle üle, kas kooselulepingu rahvastikuregistrisse kandmine

on n-ö automaatne toiming või tuleb selleks kehtestada mingeid täiendavaid tingimusi.

Kaebajad ei saa nõuda, et kooselulepingu registreerimise asjaolude üle otsustaks Tallinna

Perekonnaseisuamet. Kooselulepingu sõlmimise ajal oli kaebajatele teada, et KooS-l puuduvad

rakendusaktid, kuid kui kande tegemine on vajalik ja võimalik, teeb toiminguid notar. Seega ei

ole Tallinna linna tegevus õigusvastane ning tühistamis-, tuvastamis- ja kohustamisnõuded

jäävad rahuldamata. Kuna Tallinna linna tegevus on õiguspärane, ei saa rahuldada ka Tallinna

linna vastu esitatud mittevaralise kahju nõuet. KooS rakendusaktide väljatöötamine ei ole

Tallinna linna pädevuses.

Nõue mõista KooS rakendusaktide vastu võtmata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitis välja Eesti Vabariigilt jääb samuti rahuldamata. RVastS § 14 lg 1 eeldused ei ole

täidetud ainuüksi põhjusel, et kaebajad ei kuulu eriliselt kannatanud isikute hulka.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. X ja Y paluvad apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 28.04.2022 otsus ja teha uus

otsus, millega kaebus rahuldada ning jätta menetluskulud vastustajate kanda.

KooS-l puuduvad jätkuvalt rakendusaktid. Kaebajad esitasid kaebuse kooskõlas Riigikohtu

07.06.2019 otsuses nr 3-16-1191 antud suunistega. Seadusandja on KooS § 3 lg-s 4 otsustanud,

et kooselulepingu andmed on perekonnaseisu andmed, mis tuleb kanda rahvastikuregistrisse.

See kohustus ei muutu olematuks põhjusel, et reguleeritud ei ole selle toimingu tegemise

pädevust ja menetlust. Halduskohtu seisukoht, mille kohaselt kaebajatel ei olnud õiguspärast

ootust, et kooselulepingu andmed kannab rahvastikregistrisse Tallinna Perekonnaseisuamet, on

üllatuslik ja ka sisult väär. Selline kohustus on tuletatav analoogia kasutamise teel, võttes

aluseks abielu kohta rahvastikuregistrisse kande tegemise regulatsiooni. Abielu sõlmimise

andmed kannab rahvastikuregistrisse perekonnaseisuasutus, s.o praegusel juhul Tallinna

Perekonnaseisuamet, kes ei vaja selleks mingeid täiendavaid tahteavaldusi, haldusorgani

otsuseid vms dokumente peale abielu sõlmimise andmete. Sarnased andmed nähtuvad ka

kooselulepingust. Ka Siseministeeriumi seisukohtade järgi on probleem praegu üksnes tehnilise

võimekuse, mitte õigusliku aluse puudumises. Kooselulepingu andmete rahvastikuregistrisse

kandmisest keeldumine kohtleb kaebajaid ebavõrdselt nende seksuaalse sättumuse alusel,

võrreldes isikutega, kes saavad sõlmida abielu, mille andmed kantakse ka rahvastikuregistrisse.

3-20-1612

5(10)

Kahjunõude rahuldamata jätmine on väär. Riik on olnud pikka aega tegevusetu, sest KooS

jõustus juba 01.01.2016. Kaebajad ei ole saanud pikka aega kasutada oma õigusaktides

ettenähtud õigusi. Rikkumine on oluline, sest seadusega on loodud õiguslik kooseluvorm, kuid

selle praktiline realiseerimine on võimatu, sh ei ole olnud võimalik kanda kooselulepingu

andmeid rahvastikuregistrisse. Sellised rikkumised tuleb hüvitada rahas. Kaebajad kuuluvad

ilmselgelt eriliselt kannatanud isikute rühma, sest KooS rakendusaktide puudumine mõjutab

eeskätt seksuaalvähemusi, kellel pole muud võimalust oma kooselu seadustamiseks ja

rahvastikuregistri kande abil tõendamiseks. Riik on üks tervik ja pole tähtsust, millise avaliku

võimu kandja tegevuse tõttu on selline olukord tekkinud. Kui halduskohus leidis, et kaebust ei

ole võimalik rahuldada õigustloovate aktide andmata jätmise tõttu, oleks tulnud algatada

põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.

9. Siseministeerium palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

KooS rakendusaktide puudumise tõttu ei ole selge, milliseid andmeid saab rahvastikuregistrisse

kanda ning kes ja kuidas peab seda tegema. Seega puudub kannete tegemiseks õiguslik alus ja

pädevus. PKTS § 2 lg 4 kohaselt kantakse rahvastikuregistrisse üksnes seaduses nimetatud

perekonnaseisuandmed seaduses sätestatud juhtudel. PKTS-ga reguleerimata küsimustes

kohaldatakse rahvastikuregistri seadust (RRS). Rahvastikuregistrisse kantavate andmete

koosseis peab olema sätestatud seaduses või määruses ega saa tuleneda üksnes ametniku

otsusest. Seaduslikkuse põhimõtte kohaselt peab haldusorgan kehtivat seadust täitma ka siis,

kui see on PS-ga vastuolus.

Analoogia kohaldamine ei ole võimalik, sest selle kaudu ei saa luua uusi perekonnaseise. Abielu

ja kooselu kande tegemise eeldused ei ole samasugused, tegemist on erinevate menetluste

tulemusel tekkivate erinevate õigussuhetega. Analoogia kohaldamine ohustaks õiguskindlust.

Seejuures on RRS kehtestatud hiljem kui KooS, s.o ei saa tugineda ka põhimõttele, et hilisem

norm muudab varasema. Analoogia kasutamise korral muudetaks kõik kooselulepingu

sõlminud isikud sisuliselt abielus olevaks ning see mõjutaks oluliselt rahvastikuregistri

usaldusväärsust. Ka KooS rakendusseaduse eelnõue järgi oli abielu ja kooselulepingu kannete

tegemise süsteem kavandatud erinevalt. Seega pole küsimus üksnes selles, et kooselulepinguid

puudutavate kannete tegemiseks puudub praegu tehniline võimekus.

Praegu pole õigusaktides reguleeritud, kes peaks tegema rahvastikuregistris kooselulepingu

sõlmimise kande. Õige pole kohustada selleks perekonnaseisuametit, sest sellega pandaks talle

kohustus tegutseda pädevust ületavalt ja seega õigusvastaselt. Perekonnaseisutoimingute puhul

kehtib üldine põhimõte, et toimingu viib lõpule (s.o teeb kande rahvastikuregistrisse) toimingu

tegija. Kui kooselulepingu andmed tuleks kanda rahvastikuregistrisse, peaks see olema notari

kui kooselulepingu sõlmija ülesanne (vt RSS §-d 27 ja 29). Kooselulepinguid ei saa kanda

rahvastikuregistrisse ka kande muutmise korras (PKTS § 13), nagu Tallinna Ringkonnakohus

leidis 30.06.2022 otsuses nr 3-21-39, sest PKTS-s mõistetakse andmete parandamist ja

muutmist oluliselt kitsamas tähenduses kui viidatud kohtuotsuses. Muuta ja parandada saab

kandeid, mis on juba olemas (vt PKTS § 2 lg 1, § 7 lg 1 ja 13. ptk). Kooselulepingu sõlmimise

kannete puhul asendataks aga kooselupartnerite senine perekonnaseis (vallaline) uue

perekonnaseisuga, mida ei saa teha andmete muutmise teel. Kooselulepingute registrisse

kandmiseks on vaja tehnilist lahendust, mille loomiseks puudub õiguslik alus, sest KooS

rakendusakte ei ole veel vastu võetud. Plaanide kohaselt peaks tulevikus kooselulepingu kanded

tegema notar. Kuna Tallinna linn on toiminud õiguspäraselt, ei ole alust rahuldada ka

kahjunõuet.

10. Tallinna linn palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, toetades Siseministeeriumi

seisukohti.

3-20-1612

6(10)

Tallinna linnal puudub õigusaktidest tulenev pädevus teha kaebajate taotletud registrikannet.

Analoogia kasutamine ei ole võimalik. Riik ei ole eraldanud sellise riikliku ülesande täitmiseks

raha ega loonud tehnilisi võimalusi. Tallinna linn ei saa tegutseda, kui seadusandja ei ole seda

ette näinud. Seega ei ole Tallinna linna tegevus õigusvastane. Lisaks puudub linna tegevuse ja

kaebajatele väidetavalt tekkinud kahju vahel põhjuslik seos, sest kahju on tekkinud seadusandja

tegevusetuse tõttu. Tallinna linna kohustamine teha rahvastikuregistri kanne või hüvitada

kaebajatele kahju oleks eespool kirjeldatud põhjustel ka ebaõiglane.

11. Justiitsministeerium palub jätta apellatsioonkaebus kahjunõude osas rahuldamata, jäädes

oma varasemate seisukohtade juurde.

RVastS § 14 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud. KooS rakendusaktide

puudumine ei takista aga selle seaduse alusel tekkinud õigussuhete registrisse kandmist, sest

õigusaktides oleva lünga saab ületada analoogia ja õigusaktide põhiseaduspärase tõlgendamise

teel (vt Tallinna Ringkonnakohtu 17.09.2018 otsus nr 3-17-1269 ja 30.06.2022 otsus nr 3-21-

39).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus

võtab

uue

tõendina

asja

juurde

kaebajate

23.02.2023

menetlusdokumendile lisatud tõendi (HKMS § 62 lg 2, § 198 lg 3). See puudutab praeguse

vaidlusega sarnases haldusasjas nr 3-21-39 tehtud kohtuotsuse täitmist ja näitab, et viidatud

haldusasjas kaebajaks olnud isiku kooselulepingu andmed on kantud rahvastikuregistrisse. See

tõend tekkis alles apellatsioonimenetluse ajal ja see on vajalik asja õigemaks lahendamiseks,

sest sellest nähtub kaebajate taotletud kande tegemise tehniline võimalikkus.

13. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.

I

14. Kaebajad paluvad esiteks tühistada Tallinna Perekonnaseisuameti 24.07.2020 e-kiri või

alternatiivselt tuvastada selle õigusvastasus ja kohustada Tallinna linna vaatama kaebajate

taotlust uuesti läbi.

15. Tallinna Perekonnaseisuameti 24.07.2020 e-kiri ei ole haldusakt, vaid toiming (vt

Riigikohtu 03.06.2013 otsus nr 3-3-1-13-13, p 20). Seega ei ole tühistamisnõue asjakohane.

16. Kaebajad on 06.10.2020 menetlusdokumendis selgitanud, et nende peamine eesmärk on see,

et nende kooselulepingu andmed kantakse rahvastikuregistrisse, ning nad soovivad eraldi

tuvastamisnõude lahendamist vaid juhul, kui kohus ei saa tühistamis- ja kohustamisnõuet läbi

vaadata või rahuldada (p-d 1.7 ja 2.44). Ringkonnakohus leiab, et Tallinna linna kohustamise

nõue hõlmab ka Tallinna Perekonnaseisuameti 24.07.2020 e-kirja õigusvastasuse tuvastamise

ning sellise kohustamisnõude saab sisuliselt läbi vaadata ja rahuldada. Seega pole vaja

lahendada eraldi tuvastamisnõuet.

17. Ringkonnakohus lahendas sarnast vaidlust haldusasjas nr 3-21-39 ning leidis 30.06.2022

otsuses, et Tallinna linnal tuleb kanda kaebaja kooselulepingu andmed rahvastikuregistrisse.

Siseministeeriumil tuleb luua selleks vajalikud tehnilised tingimused. Ringkonnakohus

põhjendas oma seisukohta kokkuvõtlikult järgmiselt.

Seadusandja on ette näinud, et KooS § 3 lg 4 kohaselt tuleb kanda kooselulepingu andmed

rahvastikuregistrisse ning seda tuleb teha PKTS-s ettenähtud korras. Registreeritud elukaaslaste

kooselu on perekonnaseisusündmus PKTS § 2 lg-te 1 ja 11 tähenduses ning ühtlasi kanne

perekonnaseisu kohta RRS § 21 lg 1 p 10 mõistes.

3-20-1612

7(10)

Perekonnaseisutoimingu tegemise avalduse esitab PKTS § 9 lg 1 kohaselt isik, kelle kohta

perekonnaseisukanne tehakse, ning ametiülesande korras tehakse kanne üksnes seaduses

sätestatud juhul. PKTS § 13 lg-te 1 ja 2 järgi muudab perekonnaseisuasutus isiku

perekonnaseisuandmeid isiku avalduse ja muudatust tõendava dokumendi alusel. Õigusaktidest

ei tulene notarile kohustust teha ametiülesande raames registreeritud elukaaslaste kooselu

perekonnaseisukanne rahvastikuregistrisse ja kuna kaebuse esemeks ei ole notari tegevusetus,

ei ole vaja analüüsida, kas notarit saaks kohustada kannet tegema analoogiat kasutades. Kaebaja

pöördus kooselulepingu registreerimise avaldusega Tallinna Perekonnaseisuameti poole,

mistõttu tuleb Tallinna linnal kui perekonnaseisuasutusel isiku avalduse ja sellele lisatud

notariaalselt tõestatud kooselulepingu alusel teha rahvastikuregistrisse kanne elukaaslaste

kooselu kohta ning muuta rahvastikuregistris olevaid andmeid (PKTS § 3 lg 1 ja lg 2 p 1, § 6 lg

1, § 9 lg 1, § 13 lg-d 1 ja 2). Perekonnaseisukande tegemise vormiline alus on isiku avaldus ja

materiaalne alus notariaalselt tõendatud kooseluleping (PKTS § 6 lg 1 ja KooS § 3 lg 4).

Kooselu lepingu sõlmimist puudutavaid andmeid ei saa jätta rahvastikuregistrisse kandmata (s.o

kohustamisnõuet rahuldamata) põhjendusega, et PKTS-s ei ole reguleeritud, millised

konkreetsed andmeid tuleb rahvastikuregistrisse kanda. Selles küsimuses saab kohaldada

analoogiat PKTS § 42 lg-ga 4, sest tegemist on seaduse lüngaga – seadusandja on väljendanud

selget tahet, et sõlmitud kooselulepingu andmed tuleb kanda rahvastikuregistrisse, kuid sätted

on jäänud ebatäielikuks ning seetõttu ei ole KooS-ga taotletav seadusandja eesmärk saavutatav.

Lünga ületamise meetodiks on analoogia kasutamine. Rahvastikuregistri kande tegemise

kontekstis on kooselulepingu sõlminud kaebaja sarnases olukorras isikuga, kes on sõlminud

abielu, sest mõlemad on perekonnasündmused ja tegemist on andmetega perekonnaseisu kohta.

PKTS § 42 lg-s 4 nimetatud andmed, mis kantakse abielu registreerimisel rahvastikuregistrisse,

langevad olulises osas kokku andmetega, mis KooS rakendamise seaduse eelnõus kavandati

kanda rahvastikuregistrisse kooselulepingu sõlmimise korral. Seega KooS § 3 lg-te 1 ja 4 ning

PKTS § 42 lg 4 alusel tuleb kanda rahvastikuregistrisse järgmised andmed: registreeritud

elukaaslaste isikunimed, isikukoodid ja elukohad: kooselulepingu sõlmimise kuupäev, kellaaeg

ja koht; kooselulepingu sõlmimise dokumendi number; kooselulepingu tõestanud notari nimi

ning kui kooselulepingu sõlminud isik oli varem abielus või sõlminud kooselulepingu, siis

lõppenud abielu või kooselulepingu lõppemise alus. Samuti tuleb rahvastikuregistrisse kanda

perekonnaseisu kandena registreeritud elukaaslaste kooselu.

Rahvastikuregistri pidamiseks vajalikud arendustööd peab korraldama Siseministeerium kui

rahvastikuregistri vastutav töötleja. Õigusnormist tuleneva nõudeõiguse realiseerimine ei sõltu

haldusorgani rahalisest seisust ega tehnilisest võimekusest. Selleks, et Tallinna linn saaks täita

kohtuotsusest tuleneva kohustuse kanda kooselulepingu andmed rahvastikuregistrisse, lasub

Siseministeeriumil kohustus luua tehniline lahendus sellise kande tegemiseks.

18. Ringkonnakohus jääb praeguses asjas oma varasemate seisukohtade juurde. Kaebajad on

registreerinud oma kooselu ja selle kohta on sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis

kooseluleping. Kaebajad taotlesid Tallinna linnalt, et viimane kannaks rahvastikuregistrisse

andmed selle kohta, et kaebajate perekonnaseisuks on registreeritud kooselu. Tallinna linn oli

õigusaktidest tulenevalt kohustatud tegema kõnealuse kande. Seega on kohustamisnõude

rahuldamise eeldused täidetud (RVastS § 6 lg-d 1 ja 3).

19. Halduskohtu antud juhiste põhjal sõnastasid kaebajad halduskohtus oma kohustamisnõude

selliselt, et nad taotlevad Tallinna linna kohustamist oma avalduse uueks läbivaatamiseks.

Apellatsioonkaebuse täienduses on kaebajad taotlenud, et kohus kohustaks Tallinna linna

kandma nende kooselulepingu andmed rahvastikuregistrisse, sarnaselt kohtuasjale nr 3-21-39

(dtl 316–317). Kohustamiskaebuse rahuldamisel on kohtul võimalik otsustada, sõltuvalt

konkreetse vaidluse asjaoludest, kas kohustada vastustajat haldusakti andma või toimingut

3-20-1612

8(10)

tegema või haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama – tegu on ühe ja sama

nõudega ning mõlemal juhul on kohustamisnõue rahuldatud (RVastS § 6 lg-d 4 ja 5, HKMS §

41 lg 3). Praeguses asjas ei ole perekonnaseisuasutusel kaalutlusõigust, mistõttu on võimalik

kohustada

Tallinna

linna

kandma

kaebajate

taotletud

kooselulepingu

andmed

rahvastikuregistrisse, sarnaselt ringkonnakohtu otsusega haldusasjas nr 3-21-39.

20. Kaebajate esitatud uue tõendi kohaselt on kooselulepingu andmete rahvastikuregistrisse

kandmine põhimõtteliselt võimalik (dtl 237). Tallinna linn on 25.04.2023 menetlusdokumendis

selgitanud, et haldusasjas nr 3-21-39 tehtud kohtuotsuse täitmiseks tuli kaebajal pöörduda

kohtutäituri poole ning kohtuotsuses tehtud ettekirjutuse täitis lõpuks Siseministeerium, kes

hüvitas Tallinna linnale ka täitemenetluse kulud. Tallinna linna selgituse kohaselt on

Siseministeerium andnud 31.01.2023 juhise, mille kohaselt esitavad kõik kohalikud

omavalitsused kooselulepingu andmete rahvastikuregistrisse kandmisega seotud avaldused

Siseministeeriumile. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna need asjaolud alust kohustada

rahvastikuregistri kande tegemiseks Siseministeeriumit. Eespool toodud selgitusi arvestades on

õigusaktidest tulenevalt kohustatud isikuks Tallinna linn ja tehniliste lahenduste puudumine ei

ole alus jätta seadusest tulenev kohustus täitmata. Tallinna linna selgituste järgi on leitud

kooselulepingu andmete rahvastikuregistrisse kandmiseks praegu ajutine lahendus, mille järgi

teeb faktiliselt registrikanded Siseministeerium Tallinna linna edastatud andmete alusel. Seega

ei ole kohustamisnõude rahuldamine õiguslikult ega faktiliselt võimatu.

II

21. Teiseks paluvad kaebajad vastustajatelt RVastS § 7 lg 1, § 9 lg 1 ja § 14 alusel välja mõista

mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel. Kaebajate hinnangul tekitas riik neile

mittevaralist kahju sellega, et jättis KooS rakendusaktid vastu võtmata, ning Tallinna linn

sellega, et keeldus kaebajate kooselulepingut rahvastikuregistrisse kandmast. Seega

määratlevad kaebajad kahjunõude alusena nii seadusandja tegevusetuse kui ka Tallinna linna

keelduva otsuse (vt ka Riigikohtu 18.06.2020 otsus nr 3-16-1903, p 24).

22. Eespool viidatud haldusasjas nr 3-21-39 oli kaebaja esitanud sarnase mittevaralise kahju

hüvitamise nõude, kuid ringkonnakohus ei pidanud hüvitamisnõuet põhjendatuks ja jättis selle

rahuldamata (p-d 30 ja 31). Ringkonnakohus jääb ka kahjunõude lahendamisel oma varasemate

seisukohtade juurde ega korda neid kõiki.

23. RVastS § 14 lg 1 kohaselt võib isik nõuda õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega

tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste

olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik kuulub

õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma.

24. Selleks, et seadusandja tegevusetuse korral saaks RVastS § 14 alusel hüvitamisnõude

rahuldada, tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus (Riigikohtu 07.06.2019 otsus

nr 3-16-1191, p 9). Praeguses asjas puudub vajadus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve

menetlust, sest asjakohaseid õigusnorme on võimalik tõlgendada kooskõlas PS-ga ja selle

tulemusel sai kaebajate kohustamisnõude rahuldada. Praeguse vaidluse lahendamisel ei ole

tähtsust kaebajate abstraktsetel väidetel, millistest hüvedest kaebajad jäid väidetavalt ilma, sest

PS-ga vastuolus oleva lünga tuvastamiseks ei piisa üksnes tõdemusest, et KooS rakendusaktid

on vastu võtmata. Seega puudub vajadus kontrollida muude RVastS § 14 lg-s 1 sätestatud

eelduste täidetust.

25. RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda talle tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamist, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega avalik-

3-20-1612

9(10)

õiguslikus suhtes süüliselt rikkunud tema RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüvesid ning kahju

ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada esmaseid õiguskaitsevahendeid kasutades.

26. Tallinna linna tegevus rikkus kaebajate eraelu puutumatust, sest nende kooselulepingu

andmed jäid õigusvastaselt rahvastikuregistrisse kandmata. Tallinna linn ei ole aga tekitanud

kaebajale mittevaralist kahju RVastS 9 lg 1 ja VÕS § 128 lg 4 tähenduses. Rahvastikuregistrisse

kande tegemata jätmisega ei sekkunud Tallinna linn kaebajate eraellu nii intensiivselt, et see

põhjustas eelduslikult kaebajatele füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Rahvastikuregister

on riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu, mille otstarve on aidata täita avaliku võimu kandjatel

avalikke ülesandeid, pidada Eesti rahvastiku arvestust, võimaldada eraisikutel teatud

olukordades kasutada selles sisalduvaid andmeid oma huvide realiseerimiseks ja täita

välissuhtlusseaduse alusel sõlmitud kokkuleppeid (RRS § 3 lg 1 ja § 4). Rahvastikuregistri

kande tegemata jätmisest hoolimata olid kaebajad registreeritud kooselus ning linna tegevus ei

takistanud neil kooselulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste täitmist. Kaebajate kooselu

kohta rahvastikuregistri kande puudumine (ja seega perekonnaseisuandmete ebaõigsus) ei

võtnud kaebajatel võimalust tõendada oma kooselu kooselulepinguga (RRS § 6 lg 3), kuigi see

oli mõnevõrra ebamugavam. Kaebajad saavutasid oma eesmärgi kohustamisnõude

rahuldamisega.

27. Seega kokkuvõttes jääb kaebajate kahjunõue täies ulatuses rahuldamata.

III

28. Eelneva põhjal tuleb kaebajate apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Halduskohtu otsus

tuleb tühistada kohustamisnõude rahuldamata jätmise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud

osas uue otsuse, millega kohustab Tallinna linna kandma kaebajate kooselulepingu andmed

rahvastikuregistrisse. Ülejäänud osas jääb halduskohtu otsus muutmata.

29. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks teeb kohus otsuse (HKMS § 108 lg 1). Kaebuse

osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega

(HKMS § 108 lg 2). Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on

menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). Välja mõistetakse

üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6).

30. Ükski vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega taotle kaebajatelt

menetluskulude väljamõistmist, mistõttu jäävad kõigi vastustajate võimalikud menetluskulud

nii haldus- kui ka ringkonnakohtus täies ulatuses nende endi kanda.

31. Kaebajate menetluskuludeks halduskohtus olid õigusabikulud 4644 eurot koos

käibemaksuga, mille kohta on esitatud arved (dtl 239 ja 250), ja riigilõiv 530 eurot. Kaebajate

menetluskulud ringkonnakohtus olid õigusabikulud 2083,20 eurot koos käibemaksuga, mille

kohta on esitatud arve (dtl 347), ja riigilõiv 700 eurot. Ringkonnakohus rahuldas kaebuse

üksnes osas, mis puudutab Tallinna linna kohustamist kanda kaebajate kooselulepingu andmed

rahvastikuregistrisse. Tegemist ei ole keskmisest haldusasjast keerukama ega mahukama

vaidlusega. Juba kaebuse esitamise ajal oli olemas kohtupraktika mh selle kohta, et

kooselulepingu saab kanda rahvastikuregistrisse, kasutades analoogiat ja tõlgendades õigusakte

kooskõlas PS-ga (nt haldusasi nr 3-17-1269). Kaebaja menetlusdokumendid on mahukad, kuid

suurem osa neist puudutab kahjunõuet, mille ringkonnakohus jätab rahuldamata. Seega

kokkuvõttes tuleb Tallinna linnalt kaebajate esimese kohtuastme menetluskulude katteks välja

mõista 900 eurot (sh riigilõiv, õigusabikulud koos käibemaksuga). Ringkonnakohtus kordasid

kaebajad suures osas oma varasemaid seisukohti. Apellatsioonimenetluse käiku ja

apellatsioonkaebuse rahuldamise proportsiooni arvestades tuleb Tallinna linnalt kaebajate

apellatsioonimenetluse kulude katteks välja mõista 600 eurot (sh riigilõiv, õigusabikulud koos

3-20-1612

10(10)

käibemaksuga). Menetluskulud – kokku 1500 eurot – tuleb Tallinna linnalt kaebajate kasuks

välja mõista solidaarselt.

32. Kaebajate eraelu kaitseks tuleb kohtulahendi avaldamisel asendada kaebajate nimed ning

nende kooselulepingu andmed tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)