2-22-145400/10 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tagaseljaotsus

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Triin Niinemets

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. mai 2023, Võru kohtumaja Võrus

Tsiviilasja number

2-22-145400

Tsiviilasi

OK Incure OÜ hagi E. L. vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

5737,61 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja OK Incure OÜ, registrikood 11542046;

lepinguline esindaja A. V;

kostja E. L, isikukood XXX.

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OK Incure OÜ hagi E. L. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

tagaseljaotsusega osaliselt.

2. Mõista välja E. L. OK Incure OÜ kasuks XXX ja kostja XX.XX.XXXX sõlmitud

tarbijakrediidilepingu nr XXX alusel põhivõlg 5000 eurot.

3. Jätta hagi rahuldamata intressi 250,04 eurot, viivise 437,57 eurot ja

sissenõudmiskulude 50 eurot osas.

4. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:

4.1. Jätta menetluskulud 87% ulatuses kostja ja 13% ulatuses hageja kanda.

4.2. Määrata hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 595 eurot (s.o riigilõiv).

4.3. Välja mõista E. L. OK Incure OÜ kasuks menetluskulude katteks 517,65

eurot.

4.4. Kostja on kohustatud tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse

§ 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

5. Tunnistada tagaseljaotsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.

Kaja esitamine

Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli

tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada

sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi oli kostjale või tema esindajale kätte

toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui

tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha.

Kajas peab sisalduma viide käesolevale tagaseljaotsusele; tahteavaldus kaja esitamiseks;

samuti tuleb esile tuua asjaolu, mis takistas kostjal hagile vastamast ja sellest teatamast

ning selle põhistus (v.a juhul, kui kaja esitamiseks ei ole mõjuv põhjus vajalik). Kajast

peab nähtuma, millises ulatuses kostja soovib menetluse taastamist. Koos kajaga tuleb

kostjal esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks, sh kostja vastus ja tõendid.

Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui

tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates

päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest

teada. Kaja tuleb esitada Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale (asukoht Kalevi 1, Tartu; e-

post tmktartu.menetlus@kohus.ee). Kaja ja menetluse taastamise avalduse esitamisel

tasutakse riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem

kui 2100 eurot.

Apellatsioonkaebuse esitamine

Hageja võib esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule (asukoht

Kalevi 1, Tartu; e-post tarturk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda

apellatsioonkaebuses märkima; vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Kirjeldav ja põhjendav osa

1. Kohus leiab, et hagiavaldus on osaliselt õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada

tagaseljaotsusega osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud jätab kohus

hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg-st 6 juhindudes rahuldamata.

2. TsMS § 444 lg 3 alusel jätab kohus otsusest välja kirjeldava osa ja esitab põhjendused

osaliselt.

3. TsMS § 407 lg 1 näeb ette, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega

rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui

kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi

kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul

loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi

kuues lõige sätestab, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole

hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus

otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

4. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue on kostjale kätte toimetatud avalikult

väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu 08.03.2023. Kostja, kellele kohus andis

kirjaliku vastuse esitamise tähtaja, ei ole tähtaegselt kohtule vastanud, mistõttu loeb

kohus, et kostja on omaks võtnud hagiavalduses esitatud faktilised väited.

5. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping krediidileping,

millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub

andma tarbijale krediiti või laenu. Kuna VÕS tarbijakrediidiregulatsioon põhineb

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivil nr 2008/48/EÜ, tuleb VÕS sätteid

tõlgendada kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Direktiivi järgi on eriti oluline, et

krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu laenamisega ega annaks krediiti ilma

eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning liikmesriigid peaksid teostama vajalikku

järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette nägema vajalikud meetmed

krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad (direktiivi preambula 26 lõige).

Euroopa Kohus on leidnud, et tarbijat tuleb kaitsta ja liikmesriigi kohtud peavad omal

algatusel kontrollima, kas krediidiandja on hinnanud laenuvõtja krediidivõimekust

(EKo C-679/18, OPR-Finance s.r.o. v GK). Kohtud peaks lähtuma eeldusest, et tarbija

on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omab

vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või teenuste osutaja varem

koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (EKo C-32/14,

ERSTE Bank Hungary Zrt v Attila Sugár, p 39 ja seal viidatud kohtupraktika). Seoses

sellega on lepingu sõlmimisele eelnev ja sellega kaasnev teave lepingutingimuste ja

lepingu sõlmimise tagajärgede kohta tarbijale ülimalt oluline, sest selle teabe alusel

otsustab tarbija, kas ta soovib ennast siduda müüja või teenuse osutaja poolt eelnevalt

koostatud tingimustel (EKo C‑226/12, Constructora Principado SA v José Ignacio

Menéndez Álvarez, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on kohtutel omal

algatusel kohustus kontrollida tarbija kaitseks direktiividega ettenähtud nõuetest

kinnipidamist, sh lepingueelse teabe esitamise kohustuse täitmist. Juhul kui rikkumine

on tuvastatud, peab siseriiklik kohus ilma tarbija vastavasisulist taotlust ootamata

tegema kindlaks sellisest rikkumisest tulenevad tagajärjed siseriiklikus õiguses (C-

377/14, Radlinger ja Radlingerová v Finway a.s., p 64).

6. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga

järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist

aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija

krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 3 järgi krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku

teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab

asjakohaseid andmekogusid.

7. VÕS § 4034 lg 2 sätestab, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu

ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse

(KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja

lõikes 7 sätestatust. KAVS § 49 lg 1 alusel peab krediidiandja või -vahendaja

vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija

krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes

vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud

tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal

tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku

hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu,

pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest,

tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija

sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu

vormist; 2 )aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid,

sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; 3) teha

mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite

õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse

arvutamisel. KAVS § 50 lg 3 alusel peab krediidiandja või -vahendaja tegema

mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas

seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja

tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4

sätestab, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema

sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud

krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

8. Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et

krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on

tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu

„laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma

vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014 otsus

tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑169‑13, p 21).

9. VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete

kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS §

4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid

tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult

jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud

krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija

krediidivõimelisust valesti.

10. VÕS § 4034 lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike

kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja.

11. Hageja nõuab XXX ja kostja XX.XX.XXXX sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr XXX

alusel põhivõla 5000 eurot, intressi 250,04 eurot, perioodil 01.09.2022 kuni 11.01.2023

sissenõutavaks muutunud viivise 437,57 eurot ja sissenõudmiskulude 50 eurot

tasumist. Puudub vaidlus, et krediidiandja tegutses oma majandus- või kutsetegevuses

ning kostja on tarbija VÕS § 1 lg 5 mõistes. Seega on hageja nõude aluseks olev leping

tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõistes. Kuna kostja jäi võlgnevusse kolme

järjestikuse tagasimakse tegemisega, ütles krediidiandja lepingu 31.08.2022 üles ja

loovutas nõude hagejale ning kostjat on loovutusest teavitatud 06.10.2022. Seega on

leping kohtu hinnangul kehtivalt üles öeldud ning hagejal õigus nõue esitada.

12. Hageja ei ole hagiavalduses kirjeldanud ega tõendanud vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimist. Kohus on 11.04.2023 määrusega andnud hagejale täiendava

võimaluse selgitada nõude aluseks olevaid asjaolusid, eelkõige vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimist ning selgitanud, et põhjenduste ja tõendite esitamata

jätmisel eeldab kohus, et krediidiandja ei ole kohustusi täitnud. Kohtumäärus on hageja

lepingulisele esindajale kätte toimetatud E-toimiku kaudu 14.04.2023. Hageja kohtule

täiendavaid selgitusi ja tõendeid esitanud ei ole.

13. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja

krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust.

Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu

intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole

krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude

osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu).

14. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda

intressi,

on

intressimääraks

poolaasta

kaupa

Euroopa

Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt

Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar)

on kogu laenulepingu kehtivuse perioodi olnud vastav intress 0,00%. Seega lepingu

kehtivuse jooksul kostja intressi tasuma ei pidanud.

15. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu

nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure

summa hageja kostjale laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja selle

laenulepingu järgi tagasi maksnud. Hagiavaldusest nähtub, et kostja sai krediidiandjalt

krediiti 5000 eurot ega ole kohustuse katteks tagasimakseid teinud esialgsele

krediidiandjale ega hagejale. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja

põhivõla 5000 eurot.

16. VÕS § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja

nõuda

võlgnikult

viivitusintressi

(viivis),

arvates

kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti

aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär,

loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu oli laenulepingu intressimääraks 0%,

seega on põhjendatud viivist arvestada VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud

määras. Viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud

arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti

määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist,

ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel

juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ei ole ta saanud

maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb

seega jätta rahuldamata. Edasiulatuva viivise väljamõistmiseks ei ole hageja kohtule

nõuet esitanud.

17. Hageja nõuab kostjalt sissenõudekulusid 50 eurot. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 ei

võlgne kostja hagejale muid lepingust tulenevaid tasusid. Kohtu hinnangul tuleb sellise

muu tasuna võtta ka lepingus kokkulepitud sissenõudekulu. Lisaks on sissenõudekulud

põhjendamatud selle tõttu, et vastavalt eelmistes punktis väljatoodule ei olnud kostja

sattunud sissenõudetoimingute tegemise ajal maksetega viivitusse. Hageja nõue

sissenõudekulude hüvitamiseks tuleb jätta seega rahuldamata.

18. Arvestades eeltoodut kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlg 5000

eurot ning hagiavaldus jääb ülejäänud osas rahuldamata.

Menetluskulud

19. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi

kanda. Arvestades hageja nõude rahuldamise ulatust (87%), tuleb menetluskulud jätta

87% ulatuses kostja kanda ja 13% ulatuses hageja kanda

20. Juhindudes TsMS § 173 lg-test 1 ja 4 ning § 174 lg-st 1 määrab kohus otsuses kindlaks

menetluskulude jaotuse ning kostjalt hageja kasuks välja mõistetava menetluskulu

rahalise suuruse. Hageja menetluskulud on taotluse järgi 595 eurot riigilõivu eest.

Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist täies ulatuses

põhjendatud kuluga, millest 87% ehk 517,65 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja

mõista.

21. Hageja taotlusel tuleb kostjal tasuda väljamõistetud menetluskuludelt viivist VÕS

§ 113 lg-s 1 sätestatud määras alates tagaseljaotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

(allkirjastatud digitaalselt)

Triin Niinemets

kohtunik