1-22-7790/26 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-22-7790

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. mai 2023, Tallinn

Kohtuasja number

1-22-7790

Kohtukoosseis

eesistuja Elina Elkind, liikmed Janika Kallin ja Orvi Koik

Kohtuasi

Mari-Liis Tiidu (isikukood 48503146033) süüdistuses

KarS § 3891 lg 1 järgi (lühimenetluses)

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 30. jaanuari 2023. a otsus

Apellant

Mari-Liis Tiidu kaitsja vandeadvokaat Gregori Palm

Teised

apellatsioonimenetluse

pooled

Süüdistatav Mari-Liis Tiidu (isikukood 48503146033;

emakeel: eesti keel; Eesti Vabariigi kodanik; XXX; elukoht:

XXX; töökoht: XXX);

Põhja Ringkonnaprokuratuur, esindaja abiprokurör Andres

Vegel;

Kannatanu Maksu- ja Tolliamet, esindaja DP

Menetluse vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 30. jaanuari 2023. a otsus kriminaalasjas nr 1-22-7790

muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata.

2. Määrata Advokaadibüroole Lindeberg seoses vandeadvokaat Gregori Palmi poolt

Mari-Liis Tiidule apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks

199 eurot 20 senti, sh käibemaks.

3. Välja mõista Mari-Liis Tiidult apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale

makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 199 eurot 20 senti, sh käibemaks, mis tuleb

tasuda kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos viitenumbriga

menetluskulude tasumiseks edastatakse Mari-Liis Tiidule eraldi dokumendina.

2(11)

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates

otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

PÕHIOSA

Süüdistus

1. Mari-Liis Tiidut süüdistati KarS § 3891 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

Süüdistuse kohaselt esitas süüdistatav OÜ X nimel ja selle juhatuse liikme C teadmata,

kasutades

e-Maksuametis

raamatupidaja

paketi

õigusi,

valeandmeid

sisaldavaid

käibedeklaratsioone. Süüdistatav esitas maksuhaldurile ajavahemikul 31. august 2018 – 18.

märts 2019 maksustamisperioodide juuni 2018 – jaanuar 2019 kohta OÜ X

käibedeklaratsioonides valeandmeid tagastusnõude suurendamise eesmärgil, millega

suurendas alusetult enammakstud käibemaksu 52 229,73 euro võrra ning tekitas alusetult

enammakstud käibemaksu tagastusnõude summas 51 611,73 eurot, s.o enam kui suurele

kahjule vastava summa võrra. Nimelt kajastas M.-L. Tiidu perioodil juuni 2018 – jaanuar

2019 OÜ X sisendkäibemaksu hulgas AS O, OÜ R, AS I, E OÜ, J Osaühing, S AS, AS M ja

K AS arveid, mis ei olnud väljastatud X OÜ-le kui ostjale ning mille alusel soetatud kaupu ei

kasutatud äriühingu maksustatava käibe tarvis.

Maakohtu otsus

2. Harju Maakohtu 30. jaanuari 2023. a otsusega tunnistati M.-L. Tiidu süüdi KarS § 3891 lg 1

järgi ja teda karistati kahe aasta pikkuse vangistusega. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati

karistust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti karistuseks üks aasta ja neli kuud vangistust.

KarS § 73 alusel määrati, et karistust ei pöörata täitmisele, kui M.-L. Tiidu ei pane kahe aasta

ja kuue kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Süüdistatavalt mõisteti

välja menetluskulud, kohustades maksma neid igakuiselt 12 kuu jooksul. Samuti rahuldati

Maksu-

ja

Tolliameti

avalik-õiguslik

nõudeavaldus

ja

mõisteti

M.-L.

Tiidult

Maksu- ja Tolliameti kasuks välja 43 866,14 eurot, mille lisandub tähtpäevaks tasumata

maksusummadelt intress kuni maksunõuete kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem kui intressi

arvestamise aluseks olev maksunõude suurus. Kokkuvõtvalt olid maakohtu põhjendused

järgmised.

3. Tõendikogumi pinnalt on tuvastatud, et M.-L. Tiidu esitas kavatsetult OÜ X

käibemaksudeklaratsioonides süüdistuses nimetatud arved, kajastades nende alusel

sisendkäibemaksuna 52 229,73 eurot. Sellest tulenevalt suurendas süüdistatav alusetult

enammakstud käibemaksu tagastusnõuet summas 51 611,73 eurot, millest tulenevalt Maksu-

ja Tolliamet tegi äriühingule alusetu väljamakse summas 43 866,14 eurot. Seega rikkus

M.-L. Tiidu käibemaksuseaduse (KMS) § 24 lg 1, § 29 lg 1 ja lg 3 p 1 ning § 31 lg 1 nõudeid

ja pani toime KarS § 3891 lg 1 tunnustele vastava teo.

4. Eesti

Vabariik

Maksu-

ja

Tolliameti

kaudu

esitas

avalik-õigusliku

nõude

M.-L. Tiidu vastu põhisummas 43 866,14 eurot, millele lisandub intress kuni maksunõude

täieliku täitmiseni. Kohtuliku arutamise tulemusena tuvastati, et M.-L. Tiidu tegevuse

3(11)

tulemusena suurendati käibemaksu tagastusnõuet alusetult 51 611,73 euro võrra, millest

Maksu- ja Tolliamet tagastas reaalselt 43 866,14 eurot.

5. Süüdistatav M.-L. Tiidu ei vaielnud avalik-õigusliku nõudeavalduse suurusele vastu ja

tunnistas nõuet. KrMS § 381 lg 7 kohaselt seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel

kohaldatakse avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamisel halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) 26. peatükis sätestatut. HKMS § 260 lg 3 kohaselt eraisiku vastu esitatud kaebuse ja

sellega algatatud halduskohtumenetluse suhtes kohaldatakse vastavalt sama seadustiku

I–V osa ja 23. ning 24. peatüki sätteid, kui 26. peatükis ei ole sätestatud teisiti. HKMS III osa

17. peatükis asuva § 159 lg 1 kohaselt, kui vastustaja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud

avalduses kaebuse õigeks, rahuldab kohus kaebuse. Kuna M.-L. Tiidu ei vaielnud avalik-

õiguslikule nõudeavaldusele ja selle suurusele vastu, kuulub Maksu- ja Tolliameti põhinõue

summas 43 866,14 eurot rahuldamisele.

6. Eeltoodule vaatamata vastas kohus ka kaitsja vastuväidetele, selgitades täiendavalt

järgmist. KrMS § 381 lg 2 näeb ette, et avaliku võimu kandja võib esitada kannatanuna avalik-

õigusliku nõudeavalduse süüdistatavalt nõutava avalik-õigusliku rahalise kohustuse

kindlaksmääramiseks, kui sellise kohustuse tekkimise aluseks olevad faktilised asjaolud

kattuvad olulises osas menetletava kuriteo tehioludega. Avalik-õigusliku nõudeavalduse võib

esitada haldusorgan, kes oleks õigustatud sama rahalise kohustuse kindlaks määrama

haldusmenetluses. Käesoleval juhul kattuvad avalik-õigusliku nõudeavalduse aluseks olevad

faktilised asjaolud täies ulatuses menetlusesemeks oleva kuriteo tehioludega. Süüdistuse

sisuks on käibedeklaratsioonides valeandmete esitamise ja sellest tulenevalt alusetute

tagastusnõuete esitamise kaudu kahju tekitamine ja nõude aluseks on samad faktilised

asjaolud.

M.-L.

Tiidu

tekitas

valeandmeid

sisaldavate

käibedeklaratsioonide

ja

parandusdeklaratsioonide esitamisega alusetud tagastusnõuded, mida Maksu- ja Tolliamet

täitis summas 43 866,14 eurot ja selle summa ulatuses tekitati Eesti Vabariigile Maksu- ja

Tolliameti kaudu kahju. Seega vastab Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliamet) igati ka

KrMS § 37 toodud kannatanu mõistele. Avalik-õigusliku nõude läbivaatamise võimalikkust

praeguses menetluses kinnitab ka seletuskiri kriminaalmenetluse seadustiku ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse, millega laiendatakse kannatanu õigusi

kriminaalmenetluses, eelnõu juurde (80 SE).

7. Avalik-õigusliku

nõudeavalduse

õiguslik

alus

tuleneb

maksukorralduse

seaduse

(MKS) § 5 lg-st 1, § 10 lg 2 p-st 2, § 31 lg 1 p-st 1, § 92 lg 1 p-st 2, § 41 lg-st 1, § 115 lg-st 1

ja KrMS § 38 lg 1 p-st 2 ja § 381 lg-st 2. MKS § 41 lg 1 kohaselt isik, kes on süüdi mõistetud

karistusseadustikus sätestatud maksualase kuriteo toimepanemise eest, vastutab tema poolt

toime pandud kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega.

Kuna kohus tunnistab M.-L. Tiidu süüdi KarS § 3891 lg 1 järgi, on tegemist isikuga

(süüdimõistetuga), kes vastutab

maksuvõla eest

solidaarselt maksukohustuslasega.

OÜ X kui maksukohustuslane vastutab samuti tekitatud maksukahju ees, kuid käesolevas

kriminaalasjas ei ole talle süüdistust esitatud, mistõttu kriminaalasja raames ei saagi OÜ X

vastu avalik-õiguslikku nõuet esitada. OÜ X suhtes on tehtud kolm jõustunud maksuotsust

sama perioodi kohta, mis on toodud M.-L. Tiidu süüdistuses. Need maksuotsused aga ei

välista M.-L. Tiidu vastutust tema käitumisest tingitud kahju eest. Maksunõude lahendamine

4(11)

menetlusesemeks olevas kriminaalasjas on ka M.-L. Tiidu enda huvides. See välistab hilisema

topelt(haldus)menetluse pärast süüdimõistvat kohtuotsust, mis tooks isikule kaasa lisakulusid.

8. MKS § 115 lg 1 kohaselt kui maksukohustuslane ei ole tasunud maksu seadusega

sätestatud tähtpäevaks, on ta kohustatud arvestama ja tasuma tähtpäevaks tasumata

maksusummalt intressi. Intressi arvestatakse alates päevast, mis järgneb päevale, mil maksu

tasumine seaduse järgi pidi toimuma, kuni tasumise või tasaarvestamise päevani, viimane

kaasa arvatud. § 117 lg 1 kohaselt on intressi määr 0,06 protsenti päevas. Vabariigi Valitsuse

12. märtsil 2020 väljakuulutatud eriolukorra tõttu ei arvestatud intressi perioodil 1. märts

2020 – 17. mai 2020. Perioodil 18. mai 2020 – 31. detsember 2021 arvestatakse intressi

0,03% päevas (MKS § 16814 ja 16816). Seega tuleb M.-L. Tiidult mõista Maksu-ja Tolliameti

kasuks välja KMS § 38 lg 1 ja § 27 lg 1 kohaselt tähtpäevaks tasumata maksusummadelt

intress (MKS § § 115 lg 1 ja 117 lg 1, § 16814 ja 16816) kuni maksunõuete kohase täitmiseni,

kuid mitte rohkem kui intressi arvestamise aluseks olev maksunõude suurus.

Apellatsioon

9. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb maakohtu

otsuse tühistamist M.-L. Tiidu vastu esitatud avalik-õiguslik nõudeavalduse rahuldamise ja

temalt 43 866,14 euro väljamõistmise osas ning avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamata

või alternatiivselt läbi vaatamata jätmist ning menetluskulude jätmist riigi kanda. Apellant on

nõus asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Apellatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt

järgmised.

10. Avalik-õigusliku nõudeavalduse puhul seisneb keskne küsimus selles, et kas Maksu- ja

Tolliametil on õigus esitada konkreetses asjas nõue süüdistatava vastu. Selles kriminaalasjas

esitas M.-L. Tiidu OÜ X nimel äriühingu kohta valeandmeid Maksu- ja Tolliametile. Sellega

suurendas ta OÜ X käibemaksu tagastusnõuet. Ebaõigetele andmetele tuginedes tegigi

Maksu- ja Tolliamet väljamakseid OÜ-le X. Maksu- ja Tolliameti väljamakstud raha jõudis

lõppastmes Z OÜ kontole. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Maksu- ja Tolliametil tekkis

tagastusnõue (maksunõue) OÜ X vastu ning seda nõuet on Maksu- ja Tolliamet asunud ka

realiseerima. OÜ-l X on alusetu rikastumise nõue OÜ Z vastu. Viimasel on omakorda nõue

M.-L.

Tiidu

kui

juhatuse

liikme

vastu.

Sellise

nõuete

jada

järgi

on

Maksu- ja Tolliamet pigem kaudselt, mitte vahetult kahju saanud. Harju Maakohus enda

otsuses sellel küsimusel peatunud ei ole.

11. KrMS § 37 sätestab täiendavalt, et riik või muu avaliku võimu kandja on kannatanu

üksnes siis, kui tal on õigushüve kahjustamise tõttu tekkinud varaline nõue, mida on võimalik

maksma panna kriminaalmenetluses. Seega tuleb otsustada, kas seadus näeb ette selle nõude

maksmapaneku kriminaalmenetluses. MKS § 41 lg 1 on ainuke säte, mis lubab Maksu- ja

Tolliametil pöörata nõue isiku vastu, kes ei ole maksukohustuslane. Viidatud säte on ka

ainuke, mis kuulub MKS-i 3. jakku, mis näeb ette kolmanda isiku vastutuse võõra

maksukohustuse eest. MKS § 41 lg 1 sätestab, et Maksu- ja Tolliametil on õigus esitada nõue

isiku vastu, kes on süüdi mõistetud karistusseadustikus sätestatud maksualase kuriteo

toimepanemises. Viidatud sätte puhul on aga oluline see, et sätte kohaldamise eeldus on see,

et isiku menetlusseisund ei ole enam süüdistatav, vaid ta on süüdimõistetu. See tähendab, et

MKS § 41 lg 1 kohaldamise vältimatu eeldus on süüküsimuse lõpliku lahenduse olemasolu.

5(11)

Seda asjaolu kinnitab ka Riigikohus kriminaalasjas nr 3-1-1-57-11, kus on selgitatud, et

viidatud säte ei ole tsiviilhagi esitamise materiaalõiguslik alus, vaid annab Maksu- ja

Tolliametile võimaluse hilisemas maksumenetluses isiku suhtes maksuotsuseid teha.

Maakohus viitas kriminaalmenetluse seadustiku muutmise eelnõule, kus seadusandja on kirja

pannud enda nägemuse avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamise süsteemist. Siinkohal on

aga kohtu argumentatsioon pigem taandunud küsimuse peale, et kas seadus näeb üldse ette

võimalust esitada avalik-õiguslikku nõudeavaldust. Kaitsja pole kunagi soovinud väita, et

Maksu- ja Tolliametil puuduks üldse õigus avalik-õiguslikke nõudeavaldusi esitada. Pigem on

küsimus selles, et kas konkreetses menetluses on olemas nõudeavalduse alus. Selles osas ei

lükka kohtu poolt refereeritud seletuskiri ümber kaitsja väidet, et MKS § 41 lg 1 ei ole

praegusel juhul sobiv nõude alus. Ka muutunud kriminaalmenetluse seadustik ei väära

Riigikohtu poolt väljendatud seisukohti MKS § 41 lg 1 osas. Viimast juba seetõttu, et

muudatused ei puudutanud sugugi MKS § 41. Seega nähtub, et ka seadusandja tahe on

püsinud muutumatuna selles osas, et mittemaksukohustuslasest isiku vastu saab maksunõude

esitada alles pärast seda, kui ta on jõustunud kohtuotsusega süüdi mõistetud. Karistusõiguse

kontekstis tuleb eelkõige lähtuda normi grammatilisest tõlgendusest (Riigikohtu 23. novembri

2012. a otsus asjas nr 3-1-1-102-13, p 9). Olgugi, et maksukorralduse seadus ei ole oma

olemuselt karistusõiguslik norm, siis kaitsja hinnangul oleks süüdistatava suhtes äärmiselt

ebaõiglane see, kui kohus hoolimata ühemõttelisest grammatilisest sisust, laiendaks normi

reguleerimisala selliselt, et selle alusel võidakse süüdistatava vastu esitada nõudeid

kriminaalmenetluses. Seda veel vastupidiselt Riigikohtu selgesõnalisele seisukohale, mis

kinnitab vastupidist.

12. Harju Maakohus toob enda otsuses välja sellegi, et KrMS § 381 lg 2 näeb ette, et avaliku

võimu kandja võib esitada nõudeavalduse juhul kui sellise kohustuse tekkimise aluseks olevad

faktilised asjaolud kattuvad olulises osas menetleva kuriteo tehioludega. Samas tuleb silmas

pidada, et ka viidatud sätte puhul kehtib reegel, et nõudeavalduse võib esitada haldusorgan,

kes oleks õigustatud sama rahalise kohustuse kindlaks määrama haldusmenetluses.

Kriminaalmenetluse toimumise ajal, kui isiku süü küsimus pole lõplikult lahendatud, ei ole

Maksu- ja Tolliametil õigust esitada sama nõuet haldusmenetluses. Näiteks juhul kui

kriminaalmenetlust mittemaksukohustuslase suhtes üldse ei alustataks (või lõpetataks nt

otstarbekuse kaalutlusel), siis puuduks Maksu- ja Tolliametil igasugune võimalus

haldusmenetluses enda nõuet maksma panna. Mõistagi ei eita kaitsja seda, et

süüdimõistmisele järgnevalt on Maksu- ja Tolliametil võimalik isiku vastu nõue esitada ka

haldusmenetluses. Küll aga ei saa KrMS § 381 lg 2 lugeda selliselt, et avalik-õigusliku

nõudeavalduse raames võib esitada ka selliseid nõudeavaldusi, mis puhtteoreetiliselt võivad

tulevikus olla kindlaks määratavad haldusmenetluses. Selline seisukoht irduks täielikult

tsiviilhagide ja avalik-õigusliku nõudeavalduse üldisest põhimõttest, mis eeldavad, et nõuete

eesmärk on süüteoga rikutud hüveolukorra taastamine. Teoreetiliste tulevikunõuete

maksmapanek kriminaalmenetluses oleks ennetava, mitte taastava iseloomuga. Liiatigi rikuks

selline lähenemine ka süütuse presumptsiooni põhimõtet kui isiku suhtes menetletakse nõuet,

mille esitamine eeldab seda, et süüteo toimepanemise fakt on juba kindlaks tehtud.

Prokuratuuri vastus apellatsioonile

6(11)

13. Prokuratuur taotleb jätta apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu 30. jaanuari 2023. a

otsus muutmata, põhjendades seda järgmiselt.

14. Eesti Vabariik sai maksukahju otseselt ja Eesti Vabariik on käesolevas kriminaalasjas

kannatanu. KrMS § 37 lg 1 esimese lause järgi on kannatanu füüsiline või juriidiline isik,

kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga

vahetult kahjustatud. Sama lõike kolmas lause võimaldab riigil olla kannatanu, kui tal on

õigushüve kahjustamise tõttu tekkinud varaline nõue. Käesolevas kriminaalasjas ei ole

vaidlust kvalifikatsiooni osas. M.-L. Tiidule heidetakse ette KarS § 3891 lg 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist. KarS § 3891 kaitstavaks õigushüveks on maksude

korrapärane laekumine ning maksumenetluse tulemuste õiguspärasus, laiemalt maksundus

tervikuna, mille taga omakorda on riigieelarve tulude korrapärane laekumine ehk riigi

fiskaalhuvid. Vaidlust ei ole ka selles, et süüdistatava poolt valeandmeid sisaldavate

käibemaksudeklaratsioonide ja parandusdeklaratsioonide esitamise tulemusena tagastas

Maksu- ja Tolliamet OÜ X ettemaksukontole alusetult 43 866,14 eurot, millise summa

ulatuses on tekitatud kahju Eesti Vabariigile. M.-L. Tiidu on talle esitatud avalik-õiguslikku

nõuet ja selle suurust kohtumenetluses tunnistanud. Apellatsiooni kohaselt on MKS § 41

ainuke säte, mis lubab MTA-l pöörata nõue isiku vastu, kes ei ole maksukohustuslane ja

apellatsiooni kohaselt saab MKS § 41 kohaldada üksnes olukorras, kus isik on juba jõustunult

süüdi mõistetud. MKS § 41 lg 1 järgi isik, kes on süüdi mõistetud karistusseadustikus

sätestatud maksualase kuriteo toimepanemise eest, vastutab tema poolt toime pandud kuriteo

tagajärjel tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. Olukorras, kus Harju

Maakohus on nõustunud süüdistusega ja isiku süüdi mõistnud ning süüdimõistmist ei ole ka

apelleeritud, ei ole alust arvata, et süüdimõistev otsus ei jõustuks. Kaitsja seisukoht, mille

kohaselt saaks nõuet M.-L. Tiidu vastu MKS § 41 lg 1 alusel kohaldada alles peale otsuse

jõustumist tooks kaasa uue menetluse, mis tähendaks muu hulgas ka rohkem menetluskulusid

süüdistatavale. Kuivõrd kohtuotsuse jõustumisel on M.-L. Tiidu süüdi mõistetud, siis ei teki

kohtuotsuse jõustumisel ka kaitsja poolt viidatud vastuolu MKS § 41 lg 1 sõnastusega.

15. Harju Maakohtu

otsuses

viidatud

ja ka käesolevas

vastuses välja toodud

kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu seletuskirjas on selgelt väljendatud seadusandja tahet võimaldada panna

maksma kriminaalmenetluse raames avalik-õiguslikud rahalised nõuded, mille tekkimise

aluseks olevad asjaolud kattuvad olulises osas menetletava kuriteo asjaoludega. Seletuskirjas

on samuti viidatud sellele, milliseid probleeme võib tekitada paralleelne menetlus. Kaitsja

poolt viidatud Riigikohtu 17. augustil 2011 tehtud lahendi nr 3-1-1-57-11 p-s 17.1 on leitud,

et riik ei saa olemuselt maksunõuet esitada hagimenetluses. Kriminaalmenetluse seadustiku

muutmise ja sellega seonduvalt teiste seadustuste muutmise seadus, millega laiendatakse

kannatanute õigusi kriminaalmenetluses 80 SE, jõustus 1. jaanuaril 2017. Sellega võimaldati

riigil kannatanuna kriminaalmenetluses lisaks tsiviilhagile ka avalik-õiguslike nõudeavalduste

esitamine. Riigikohtu eelviidatud lahendis ei ole väidetud, et riik ei saa maksunõuet esitada

avalik-õigusliku nõudeavaldusega. Seega ei ole avalik õigusliku nõudeavalduse läbivaatamine

ja rahuldamine käesolevas kriminaalasjas Riigikohtu lahendiga vastuolus. Eeltoodust

tulenevalt on praeguses asjas Eesti Vabariik läbi Maksu- ja Tolliameti kannatanu, kuivõrd

Eesti Vabariik sai M.-L. Tiidu poolt toime pandud KarS § 3891 lg-le 1 vastava teo

7(11)

toimepanemise tulemusel vahetult maksukahju ning riigil on õigus esitada M.-L. Tiidu vastu

avalik-õiguslik nõudeavaldus.

Kannatanu Maksu- ja Tolliameti vastus apellatsioonile

16. Maksu- ja Tolliamet jääb avalik-õigusliku nõudeavalduse juurde ja palub jätta

apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu 30. jaanuari 2023. a otsus muutmata,

põhjendades seda järgmiselt.

17. Maksukohustuste tasumise eest vastutava isiku vastu nõude esitamise alus tuleneb

MKS § 41 lg-st 1, millele on avalik-õiguslikus nõudeavalduses viidatud. Seejuures ei piira

säte

isikute

ringi,

kes

äriühingu

maksukohustuste

eest

võivad

vastutada.

MKS § 41 lg 1 kohaselt isik, kes on süüdi mõistetud karistusseadustikus sätestatud

maksualase kuriteo toimepanemise eest, vastutab tema poolt toime pandud kuriteo tagajärjel

tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. Seega kõik maksukuriteos süüdi

mõistetud füüsilised isikud võivad vastutada maksukohustuste tasumise eest, olenemata

sellest, kas nad olid äriühingus juhatuse liikmed, raamatupidajad või tegelikud juhid.

MKS § 41 lg 1 näeb ette selge aluse Maksu- ja Tolliameti kui riigi nõude menetlemiseks ja

kindlaksmääramiseks kriminaalmenetluse raames, kus kohus kõigepealt hindab ja otsustab

isiku süü küsimust ja kui kohtuotsusega kriminaalasjas mõistetakse isik süüdi, siis rahuldab

kohus ka Maksu- ja Tolliameti kui kannatanu nõuet, mis tuleneb avalik-õiguslikust

nõudeavaldusest ning kattub kuriteo tehioludega. Isiku süüdimõistmine ja solidaarne vastutus

tema poolt karistusseadustikus sätestatud maksualase kuriteo toimepanemise eest on lõplikult

tuvastatud ja on täitmisele suunatavad pärast kohtulahendi lõplikku jõustumist. Seega ei teki

erimeelsusi seoses MKS § 41 lg 1 grammatilise tõlgendamisega. Eeltoodust tulenevalt ei

välista ega piira Maksu- ja Tolliameti hinnangul sätte sõnastus kuidagi Maksu- ja Tolliameti

nõude arutamist ja tuvastamist sama menetluse raames ning pärast süü hindamist avalik-

õigusliku nõudeavalduse rahuldamist.

18. KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kelle õigushüve on

tema vastu suunatud kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga vahetult kahjustatud.

Riik või muu avaliku võimu kandja on kannatanu üksnes siis, kui tal on õigushüve

kahjustamise

tõttu

tekkinud

varaline

nõue,

mida

on

võimalik

maksma

panna

kriminaalmenetluses. Kannatanul on võimalik esitada tsiviilhagi või avalik-õiguslik

nõudeavaldus ja praegusel juhul on tegemist just viimasega. 29. septembril 2022 esitatud

avalik-õiguslikus nõudeavalduses taotles Maksu- ja Tolliamet kui kannatanu määrata kindlaks

ja välja mõista M.-L. Tiidult maksukohustus kogusummas 43 866,14 eurot, millele lisandub

intress kuni nõude kohase täitmiseni. Kannatanu on seisukohal, et on avalik-õiguslikus

nõudeavalduses piisava põhjalikkusega kajastanud selle esitamise aluseks ja selle

põhjendatust kinnitavaid õigusnorme.

19. Kaitsja viidatud Riigikohtu praktika jääb ajavahemikku, mil kriminaalmenetluse

seadustikus ei olnud ette nähtud võimalust esitada avalik-õiguslik nõudeavaldus, mistõttu

märgitud

kohtulahendid

ei

ole

asjakohased

ega

kohaldatavad.

Seletuskirjas

kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu, millega laiendatakse kannatanute õigusi kriminaalmenetluses, juurde

8(11)

selgitatakse seadusesse avalik-õigusliku nõude esitamise võimaluse eesmärke ja see lükkab

ümber kaitsja seisukohad.

Menetlus ringkonnakohtus

20. Tallinna Ringkonnakohus võttis 11. aprilli 2023. a määrusega kaitsja apellatsiooni

kirjalikku menetlusse ning andis kohtumenetluse pooltele võimaluse esitada kirjalikke

seisukohti 21. aprillini 2023. Apellatsioonimenetluses täiendavaid seisukohti ei esitatud.

Ringkonnakohtu seisukoht

21. Apellatsioonist ilmneb, et kaitsja vaidlustab Harju Maakohtu 30. jaanuari 2023. a

kohtuotsust vaid avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise osas. Seejuures ei vaidle kaitsja

iseenesest vastu kohtuotsusega tuvastatud maksuvõla summale, mis on kindlaks tehtud ka

isiku süüditunnistamisel, vaid leiab, et Maksu- ja Tolliamet ei saanud käesolevas

kriminaalasjas esitada avalik-õiguslikku nõudeavaldust M.-L. Tiidu vastu. Ringkonnakohus ei

ole tuvastanud ka sellist süüdistatava olukorda raskendavat materiaalõiguse ebaõiget

kohaldamist või kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, mis tingiks KrMS § 340 lg 1

alusel apellatsiooni piiridest väljumist. Eeltoodust tulenevalt käsitleb ringkonnakohus oma

otsuses vaid Eesti Vabariigi Maksu- ja Tolliameti kaudu M.-L. Tiidu vastu esitatud avalik-

õigusliku nõudeavalduse kriminaalmenetluses lahendamise õiguslikku põhjendatust.

22. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, maakohtu otsusega ja kaitsja

apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning alust selle

tühistamiseks ei ole. KrMS § 342 lg 3 p 1 kohaselt ei korda ringkonnakohus oma otsuses

esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolusid ja vastab kaitsja apellatsiooni esitatud

väidetele.

23. Esmalt käsitleb kohus küsimust sellest, kas Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu)

on praeguses kriminaalasjas käsitatav kannatanuna KrMS § 37 lg 1 tähenduses. KrMS § 37

lg 1 kohaselt on riik või muu avaliku võimu kandja kannatanu üksnes siis, kui tal on

õigushüve kahjustamise tõttu tekkinud varaline nõue, mida on võimalik maksma panna

kriminaalmenetluses. Vastavad varalised nõuded, mida on võimalik maksma panna

kriminaalmenetluses, on omakorda nimetatud KrMS §-s 381, mille teise lõike kohaselt võib

avaliku võimu kandja lisaks tsiviilhagile esitada kannatanuna ka avalik-õigusliku

nõudeavalduse

süüdistatavalt

nõutava

avalik-õigusliku

rahalise

kohustuse

kindlaksmääramiseks, kui sellise kohustuse tekkimise aluseks olevad faktilised asjaolud

kattuvad olulises osas menetletava kuriteo tehioludega ja kui kannatanu (haldusorgan) oleks

õigustatud sama rahalise kohustuse kindlaks määrama haldusmenetluses.

24. Alustuseks leiab kaitsja apellatsioonis, et Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) sai

kahju vaid kaudselt, mitte vahetult, selgitades, et Maksu- ja Tolliametil on nõue OÜ X vastu,

OÜ-l

X

omakorda

Z

OÜ

vastu

ja

viimasel

juhatuse

liikme

M.-L. Tiidu vastu. Ringkonnakohus nendib, et kaitsja käsitluse loogika ei ole selles osas

lõpuni jälgitav. KrMS § 37 näeb ette, et kannatanul peab õigushüve kahjustamise tagajärjel

olema tekkinud varaline nõue. Maakohus tuvastas isiku süüditunnistamisel ja seda ei ole ka

vaidlustatud, et M.-L. Tiidu tegevuse tulemusena suurendati OÜ X käibemaksu tagastusnõuet

alusetult 51 611,73 euro võrra, millest Maksu- ja Tolliamet tagastas äriühingule reaalselt

9(11)

43 866,14 eurot. Sõltumata sellest, millised on õigussuhted OÜ X, Z OÜ ja M.-L. Tiidu vahel

ja kelle kätte raha lõpuks jõudis, nähtub eeltoodust, et Eesti Vabariigil (Maksu- ja Tolliameti

kaudu) tekkis alusetult tehtud väljamakse osas varaline nõue 43 866,14 eurot ulatuses.

Järgnevalt peab lahendama küsimust, kas riigi nõue saab olla suunatud lisaks OÜ-le X, kes ei

ole praeguses asjas menetlusosaline, ka süüdistatav M.-L. Tiidu vastu.

25. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praeguses asjas sisulist vaidlust selle üle, et täidetud on

KrMS § 381 lg 2 esimene eeldus ehk kohustuse tekkimise alus kattub olulises osas

menetletava kuriteo tehioludega. Nagu juba märgitud eespool, M.-L. Tiidu tunnistati

KarS § 3891 lg 1 järgi süüdi selles, et ta esitas kavatsetult OÜ X käibemaksudeklaratsioonides

viimase äritegevusega mitteseotud arvete andmeid, suurendades

sellega alusetult

enammakstud käibemaksu tagastusnõuet summas 51 611,73 eurot. Samuti tuvastas maakohus,

et Maksu- ja Tolliamet maksis OÜ X tagastusnõude katteks reaalselt välja 43 866,14 eurot,

mida nõutaksegi M.-L. Tiidult avalik-õiguslikus nõudeavalduses.

26. Järgnevalt tuleb tuvastada KrMS § 381 lg 2 teine eeldus ehk kas Maksu- ja Tolliamet

oleks haldusorganina pädev sama rahalist kohustust kindlaks määrama haldusmenetluses.

Maksukorralduse seaduse (MKS) § 41 lg 1, millele kannatanu muu hulgas tugines ja mille

alusel maakohus avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldas, näeb ette, et isik, kes on süüdi

mõistetud karistusseadustikus sätestatud maksualase kuriteo toimepanemise eest, vastutab

tema poolt toime pandud kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla eest solidaarselt

maksukohustuslasega. Süüdistatav tunnistati süüdi KarS § 3891 lg 1 järgi ja kuriteo

asjaoludest tulenevalt tekkis maksuvõlg M.-L. Tiidu teo tagajärjel.

27. Kaitsja leiab, et MKS § 41 lg 1 ei võimalda esitada süüdistatava vastu nõuet seetõttu, et

sätte

kohaselt

vastutab

kuriteo

tagajärjel

tekkinud

maksuvõla

eest

solidaarselt

maksukohustuslasega vaid isik, kes on „süüdi mõistetud“ karistusseadustikus sätestatud

maksualase kuriteo toimepanemise eest. Sellest järeldab kaitsja, et maksuvõla nõudmiseks

MKS § 41 lg 1 alusel peab olema jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Kolleegiumi hinnangul

on kaitsja väide ainetu. Tõepoolest, haldusmenetluses ei saanuks Maksu- ja Tolliamet kui

maksumenetluses pädev haldusorgan teha vastavat haldusakti ehk määrata kindlaks

MKS § 41 lg-s 1 nimetatud avalik-õiguslikku rahalist kohustust (maksuvõlga) enne kui isiku

suhtes oleks jõustunud süüdimõistev kohtuotsus maksukuriteos. See ei väära aga tõsiasja, et

põhimõtteliselt on Maksu- ja Tolliametil kui riiklike maksude maksuhalduril (MKS § 5 lg 1 ja

§ 10) MKS § 41 lg 1 alusel vastava rahalise kohustuse kindlaksmääramise pädevus.

28. Kriminaalmenetluse eelis ja üks avalik-õigusliku nõudeavalduse instituudi loomise

põhjustest ongi see, et isiku süü ja maksuvastutuse küsimused saab lahendada üheaegselt ja

ühes menetluses. KrMS § 310 lg 1 kohaselt kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse,

rahuldab ta avalik-õigusliku nõudeavalduse täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata

või läbi vaatamata. KrMS § 310 lg 2 kohaselt kui kohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse, siis

avalik-õiguslik nõudeavaldus jäetakse läbi vaatamata. Seega ka juhul kui kriminaalmenetluses

määratakse avalik-õigusliku nõudeavalduse alusel maksukohustuslasest süüdistatava

maksuvõlg, peab eelnevalt tuvastama, et isik on vastava teo ehk maksukuriteo toime pannud.

MKS § 41 lg 1 alusel esitatud nõude puhul peab kohus samuti esmalt lahendama küsimuse,

kas süüdistatav on toime pannud talle etteheidetava maksukuriteo ja kui vastus sellele

10(11)

küsimusele on jaatav, siis teda selles teos süüdi mõistma. Vastava otsustuse tegemise järel

saab kohus sama otsusega lahendada ka küsimust sellest, kas rahuldada või mitte avalik-

õiguslik nõudeavaldus. Seejuures ei ole KrMS § 310 regulatsioonist tulenevalt võimalik, et

otsustus avalik-õigusliku nõudeavalduse osas jõustub enne kui süüdimõistev kohtuotsus,

mistõttu MKS § 41 lg 1 eeldused on kohtuotsuse jõustumisel igal juhul täidetud. On

tähelepanuväärne, et nagu prokurör õigesti märgib, praegusel juhul kaitsja isegi ei

vaidlustanud apellatsioonis maakohtu otsust M.-L. Tiidu süüdimõistvas osas.

29. Asjakohased ei ole selles kontekstis ka apellatsioonis sisalduvad viited Riigikohtu

praktikale, konkreetselt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. augusti 2011. a otsuse

kriminaalasjas nr 3-1-1-57-11 p-s 17.1 esitatud seisukohad. Riigikohtu lahendis analüüsitakse

senist kohtupraktikat ja selgitatakse, et riik ei saa maksunõuet esitada hagimenetluses, vaid

ainult haldusmenetluses ehk maksumenetluses. Eeltoodust tulenevalt ka MKS § 41 lg 1 ega

§ 168, mis näevad ette maksualases kuriteos süüdi tunnistatud isiku (solidaar)vastutuse

kuriteo tagajärjel tekkinud võõra maksuvõla eest, ei saa olla kriminaalmenetluslikus

tsiviilhagis esitatava nõude materiaalõiguslikuks aluseks – tegemist ei ole eraõigusliku kahju

hüvitamise alusega. Seetõttu maksukuriteo toimepanija vastu on võimalik esitada nõue

MKS § 41 lg 1 või § 168 alusel üksnes maksumenetluses vastutusotsuse tegemisega, mitte

hagi esitamisega tsiviil- või kriminaalasjas. Lisaks selgitas Riigikohus, et tsiviilhagis on siiski

võimalik nõuda hüvitist sellise kahju eest, mis seisneb (kolmanda isiku vastu suunatud) riigi

maksunõude reaalväärtuse vähenemises või maksunõudelt teenimata finantstulus. Selline

nõue ei ole käsitatav maksunõudena, vaid deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõudena, mille

materiaalõiguslik alus tuleneb tsiviilõigusest (VÕS §-st 1043 ja § 1045 lg 1 p-st 7). Seega

puudutab Riigikohtu otsus hoopis seda, et MKS § 41 lg 1 kirjeldatu puhul ei ole tegemist

eraõigusliku nõude alusega, mis võimaldaks esitada süüdistatava vastu tsiviilhagi. Riigikohtu

otsuse tegemise ajal (enne KrMS § 381 lg 2 jõustumist 1. jaanuaril 2017) oligi kannatanul, sh

juhul kui tegemist oli riigiga, võimalik esitada varaline nõue kriminaalmenetluses vaid

tsiviilhagis.

30. Alates 1. jaanuarist 2017 on aga õiguslik olukord oluliselt muutunud – nimelt jõustus

KrMS § 381 lg 2, mis võimaldab riigil kui avaliku võimu kandjal esitada kannatanuna lisaks

tsiviilhagile ka avalik-õigusliku nõudeavalduse, mille aluseks on nimelt avalik-õiguslik

rahaline kohustus, mida eelnevalt saanuks nõuda vaid haldusmenetluses. Maakohus viitab

asjakohaselt ka vastava seadusemuudatuse eelnõu seletuskirjale (80SE), mille kohaselt ongi

sätte mõte võimaldada avaliku võimu kandjal hoiduda paralleelsest haldus(kohtu)menetlusest,

mis koormaks nii avaliku võimu kandjat kui ka menetlusosalisi, samuti tekitaks ohu, et eri

menetlustes jõutakse vastukäivate järeldusteni. Üldreeglina ja väljaspool kriminaalmenetlust

tuleks sellised nõuded esitada haldusaktiga, mille peale oleks isikul võimalik esitada kaebus

halduskohtule. Riigikohus on aga mitmel juhul märkinud, et menetlusökonoomia ja efektiivse

õiguskaitse põhjendusel võib teatud juhtudel õigusvaidluse lahendada teist liiki menetluses

kui see, mille seadus selleks otseselt ette näeb. Seletuskirjas tuuaksegi näiteks

maksumenetlust ja ravikindlustuse seaduse § 62 lg-st 3 tulenevat nõuet (alusetult

väljamakstud ajutise töövõimetuse hüvitise tagasinõue). Praeguses asjas esitaski riik Maksu-

ja Tolliameti kaudu süüdistatava vastu avalik-õigusliku nõudeavalduse, mitte tsiviilhagi,

mistõttu Riigikohtu lahendis esitatud seisukohad ei ole asjassepuutuvad.

11(11)

31. Eeltoodust tulenevalt ei rikkunud maakohus praegusel juhul materiaal- ega

menetlusõigust, kui ta vaatas läbi ja rahuldas Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu)

esitatud avalik-õiguslikku nõudeavaldust M.-L. Tiidu vastu, milles nõuti süüdistatavalt

Maksu- ja Tolliameti kasuks välja 43 866,14 euro väljamõistmist, mille lisandub tähtpäevaks

tasumata maksusummadelt intress kuni maksunõuete kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem

kui intressi arvestamise aluseks olev maksunõude suurus.

32. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu

otsuse muutmata ning apellatsiooni rahuldamata.

33. Koos apellatsiooniga esitas kaitsja ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse

kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal nõupidamisele kliendiga 18 minutit ja

apellatsiooni koostamisele 180 minutit, mille eest soovib ta riigi õigusabi tasu 199,20 eurot,

sealhulgas käibemaks 33,20 eurot. Ringkonnakohus peab kaitsja tasutaotlust põhjendatuks ja

rahuldab selle. Lähtuvalt KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ja § 185 lg 2 esimesest lausest tuleb

nimetatud riigi õigusabi tasu kui apellatsioonimenetluse kulu M.-L. Tiidult riigi kasuks välja

mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)