3-19-1416/73 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. aprill 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1416

Haldusasi

X kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks (kehakultuuriga tegelemise võimaluste

piiramine)

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 10. märtsi 2022. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ann-Enel Valter

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10. märtsi 2022.

a otsus haldusasjas nr 3-19-1416 muutmata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 29. mail 2023

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-19-1416

2(11)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vahistatuna 02.12.2016–07.11.2019 Tallinna Vanglas viibinud X esitas 18.10.2018,

28.11.2018, 25.01.2019 ja 14.03.2019 taotlused pikaajalisteks kokkusaamisteks lähedastega.

Tallinna Vangla tagastas taotlused põhjusel, et vangistusseaduse (VangS) § 94 lg 5 ei näinud

vahistatule ette pikaajalise kokkusaamise võimalust.

2. X esitas Tallinna Vanglale 02.05.2019 taotluse hüvitada mittevaraline kahju seoses

spordisaali

ja

spordivahendite

kasutamise

mittevõimaldamisega

ning

lähedastega

kokkusaamiste keelamisega. Xi 02.07.2019 täpsustuste kohaselt rikkus vangla tema õigust

perekonnaelu puutumatusele, sh õigusele saada lapsi ja olla intiimsuhtes. Lisaks ei ole ta kolme

aasta jooksul saanud kasutada Tallinna Vangla kodukorras toodud sportimisvõimalusi.

Spordivahendite puudumise tõttu ei ole ta saanud rippes selga ja õlgu venitada, lõuatõmbeid

teha ega jalgu tõsta. Xi hinnangul on tema selg hakanud seetõttu valutama.

3. Riigikohus tunnistas 11.06.2019 otsusega nr 5-18-8 VangS § 94 lg 5 põhiseadusega

vastuolus olevaks ja edasiulatuvalt kehtetuks, omistades otsuse tagasiulatuva mõju isikutele,

kes olid juba korrakohaselt vaidlustanud pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmise või

taotlenud pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist.

4. X esitas Tallinna Halduskohtule 21.06.2019 kaebuse (haldusasi nr 3-19-1165) Tallinna

Vangla kohustamiseks vaadata läbi tema 18.03.2019 registreeritud taotlused. Kaebaja taotles

pikaajalisi kokkusaamisi lähedastega ning võimalust kasutada spordisaali või koridoris

paiknevaid spordivahendeid. Samuti palus kaebaja tühistada taotluste kohta tehtud otsused ja

vaideotsused. Tallinna Halduskohus rahuldas 05.02.2020 otsusega kaebuse osaliselt, tühistas

Tallinna Vangla otsused pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmise kohta ning kohustas

vanglat vaatama pikaajaliste kokkusaamiste taotlused läbi. Muus osas jäi kaebus rahuldamata.

5. Tallinna Vangla jättis 15.07.2019 otsusega nr 5-37/19/70-4 Xi kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata. VangS § 55 lg 1 järgi tuleb kinnipeetavale tagada võimalus tegeleda

kehakultuuriga, kuid täpsemaid tingimusi selleks pole sätestatud. Vahistatul ei ole võimalik

külastada spordisaali ega kasutada osakonnas olevaid spordivahendeid, kuna teda hoitakse

ööpäev läbi lukustatud kambris (v.a töötamise või õppimise aeg). Vahistatul on võimalik

sportida oma kambris ning jalutuskäigu ajal värskes õhus. Osades jalutusaedades on olemas

mõned treeningvahendid (nt lõuatõmbekang). Meditsiinikaardi järgi on kaebaja kurtnud

seljavalu 15.03.2017, 10.04.2017 ja 22.10.2018, kuid tegu on olnud ajutiste vaevustega, mille

leevendamiseks on meditsiinitöötaja soovitanud kaebajale võimlemisharjutusi. Vangla tegevus

ei ole õigusvastane, sest liikumispiirang tuleneb seadusest.

6. X esitas Tallinna Halduskohtule 25.07.2019 kaebuse Tallinna Vangla 15.07.2019 otsuse

nr 5-37/19/70-4 tühistamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Nõutava hüvitise suuruseks

jäi 15 000 eurot (sh 13 000 eurot seoses pikaajaliste kokkusaamiste keeluga ja 2000 eurot seoses

piiratud sportimisvõimalustega).

3-19-1416

3(11)

7. Tallinna Halduskohus jättis 14.05.2020 otsusega kaebuse rahuldamata, leides mh, et kuna

kehtivast õigusest ei tulene vahistatule õigust nõuda spordisaali ja spordiinventari kasutamist,

siis ei olnud vangla tegevus õigusvastane ja kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud. Lisaks

ei nähtu tõenditest, et piiratud sportimisvõimalused oleks kahjustanud kaebaja tervist. Tallinna

Ringkonnakohus rahuldas 08.10.2020 otsusega Xi apellatsioonkaebuse osaliselt ning mõistis

kaebaja kasuks vastustajalt välja hüvitise 150 eurot seoses pikaajaliste kokkusaamiste

mittevõimaldamisega. Sportimisvõimaluste puudumisega tekitatud mittevaralise kahju osas

nõustus ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega neid kordamata.

8. Riigikohus rahuldas 17.06.2021 otsusega Xi kassatsioonkaebuse ning tühistas Tallinna

Halduskohtu 14.05.2020 ja Tallinna Ringkonnakohtu 08.10.2020 otsused. Riigikohus tegi asjas

osaotsuse, millega rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja 1500

eurot pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks. Xi nõude mõista Tallinna Vanglalt kehakultuuriga tegelemise võimaluste

piiramisega tekitatud mittevaralise kahju eest välja 2000 euro suurune hüvitis saatis Riigikohus

uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.

9. X leidis kaebuses, et teda on alates 22.08.2016 diskrimineeritud ning koheldud

süüdimõistetud kinnipeetavatega võrreldes põhjendamatult erinevalt. Vahistatutele kohalduvad

kinnipidamistingimused on põhjendamatult rangemad. Kaebajal ei olnud võimalust kasutada

spordisaali ega ka näiteks vangla koridoris asuvaid spordivahendeid. Spordisaali ja

sportimisvahendeid said kasutada üksnes süüdimõistetud kinnipeetavad. Samas oli kaebaja

süüdimõistetutega analoogses olukorras, sest prokuratuur ei olnud talle täiendavaid piiranguid

seadnud. Väide, et jalutusboksides olid mõned treeningvahendid (nt lõuatõmbekang) ja seega

oli kaebajal võimalik igapäevaselt treenida värskes õhus, ei vasta tõele. Kaebajat ei ole kunagi

viidud jalutama boksi, kus olid treeningvahendid. Kuna kambris ei ole võimalik aknaid avada,

siis on seal õhupuudus. Kolme aasta vältel 23 tundi ööpäevas kambris viibimisest on kaebajal

tekkinud mitmed terviseprobleemid: tal valutavad selg, põlved, puusaliigesed ja silmad. Lisaks

pidi kaebaja esimest korda elus pöörduma psühhiaatri poole. Arst kirjutas kaebajale pidevalt

välja salvi põlvede, selja ja puusaliigeste valu vastu ning silmatilku. Vanglal olnuks võimalik

pakkuda kaebajale sportimisvõimalusi: spordisaal oli vaba 3 päeva nädalas, korvpalliväljak oli

vaba 24 tundi päevas ja kaks suurt jalutusboksi treeningvahenditega olid vabad 23 tundi päevas.

Vangla peaks arvestama vahistatu vanglas viibimise kestust. Tartu Vangla on näiteks vahistatul

lubanud kasutada spordisaali üks kord nädalas. Kambris sportimisest tekkist pidevalt konflikte.

Õhupuuduse tõttu oleks kambris võimlemine halvendanud kõigi seal viibinud isikute olukorda.

Sportida ei saa kambris, kus ei jätku õhku isegi elamiseks. Õhupuudus valitseb ka uues Tallinna

Vanglas, mistõttu ei saa seal samuti kambris sportida. Taotluste varasem esitamine ei oleks

midagi muutnud, sest vanglaametnikud ütlesid pidevalt, et see on mõttetu.

10. Tallinna Vangla palus vastuses jätta kaebus rahuldamata, jäädes hüvitamistaotlusele

esitatud vastuse juurde. Kohtud on varem leidnud (nt haldusasi nr 3-17-1082), et spordisaali

kasutamise võimaluse puudumine oli tingitud asjaolust, et isik viibis vanglas vahistatuna. Seega

tuleneb piirang otseselt õigusaktidest. Kinni peetaval isikul puudub subjektiivne õigus nõuda

kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetes ruumides või konkreetsete vahenditega.

Vahistatu saab tegeleda erinevate harjutustega (nt kätekõverdused, istesse tõus, plankseis,

venitused) nii kambris kui ka jalutusboksis. Asjaolu, et kinnipeetavatel on võimalus tegeleda

spordiga suuremas mahus kui vahistatutel, tuleneb eraldihoidmise printsiibist. Kinnipeetavad

ja vahistatud ei saa kasutada spordisaali samaaegselt. Kaebaja väited vangla põhjustatud tervise

halvenemisest on eksitavad. Kui kaebajal olnuks treenimiseks tõepoolest tarvis erivahendeid,

saanuks need ette näha arst. Tervisekaardi 16.04.2019, 28.08.2019 ja 25.09.2019 sissekannetest

nähtub, et kaebaja liigutused olid vabad ja tal soovitati võimelda. Arst ei ole näinud kaebajale

3-19-1416

4(11)

ette täiendavaid vahendeid ega selliseid harjutusi, mis vajaks mingeid täiendavaid vahendeid.

Sellest tuleb järeldada, et kaebajal oli võimalik oma tervist korras hoida ka ilma erivahenditeta.

See on kaebaja enda valik, et ta ei soovi teha venitus- ega treeningharjutusi. Kahju tekkimine

ei ole tõendatud ja Tartu Vangla praktika ei ole asjakohane. VangS ei täpsusta, millises mahus

ja millistes tingimustes tuleks kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemise võimalus tagada.

Kaebaja avaldused ei puudutanud suurema jalutusboksi kasutamise võimalust, vaid spordisaali

ja koridoris olevaid spordivahendeid. Tallinna Vangla Magasini tn 35 asunud hoonekompleksi

kambrites õhutusavade perforeeritud metallplaadiga katmine ei takistanud õhuvahetust.

11. Tallinna Halduskohus jättis 10.03.2022 otsusega kaebuse kehakultuuriga tegelemise

võimaluste piiramisega tekitatud mittevaralise kahju (2000 eurot) hüvitamist puudutavas osas

rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja oli vahistatu 22.08.2016–07.11.2019 ning viibis

vahistatuna alates 02.12.2016 Tallinna Vanglas, kus teda hoiti 23 tundi ööpäevas lukustatud

kambris ja tal võimaldati üks tund ööpäevas viibida jalutuskäigul vabas õhus (jalutusboksis).

Kaebaja leiab, et spordisaali ja spordivahendite kasutamise keelamisega on temale tekitatud

mittevaralist kahju, kuid ei ole konkreetselt märkinud millisel riigivastutuse seaduse (RVastS)

§ 9 lg-s 1 loetletud alusel ta mittevaralise kahju tekkimist väidab. Kaebaja seisukohtadest saab

järeldada, et mittevaralise kahju tekkimist on seostatud ennekõike tervise kahjustamisega, ning

Riigikohtu 17.06.2021 otsusest (p 46) tulenevalt peab lisaks kontrollima seda, kas kaebaja on

pidanud kannatama valu ulatuses, mis võiks kvalifitseeruda tema inimväärikuse alandamiseks.

Üheselt ei ole selge, millisel ajavahemikul tekkinud kahju hüvitamist on kaebaja nõudnud. Võib

järeldada, et silmas on peetud ajavahemikku alates vahistatuna Tallinna Vanglasse saabumisest

(02.12.2016) kuni täpsustatud kahju hüvitamise taotluse esitamiseni (02.07.2019). HKMS § 47

lg 1 ja VangS § 11 lg 8 kohaselt saab esitatud hüvitamiskaebuse põhjendatust hinnata üksnes

ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohtueelse menetluse. Seetõttu jäävad tähelepanuta kaebaja

väited seoses silmade kuivuse, riiete pesemise ja kuivatamisega.

VangS § 55 lg 1 ja § 90 lg 1 kohaselt tuleb ka vahistatutele erisustega tagada võimalus tegeleda

kehakultuuriga. VangS § 90 lg-te 3 ja 5 ning § 93 lg 5 järgi hoitakse vahistatut ööpäev läbi (v.a

jalutuskäiguks ettenähtud ajal) lukustatud kambris. VangS § 55 lg-st 1 ei tulene subjektiivset

õigust nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetel väljakutel või ruumides,

vaid vanglal on kohustus tagada üksnes üldine võimalus tegeleda kehakultuuriga ja selleks saab

lugeda ka harjutuste tegemist kambris või jalutuskäigu ajal. Riigikohus on 17.06.2021 otsuses

(p-d 36–42) möönnud, et isiku puhul, kes viibib pikemat aega 23 tundi ööpäevas lukustatud

kambris, võib vanglal tekkida kohustus luua täiendavaid võimalusi tegeleda kehakultuuriga,

järgides tema suhtes kehtivaid piiranguid. Vastustajal tuleb arvestada VangS § 55 lg 1 eesmärki

hoida kinnipeetavate füüsilist ja vaimset tervist. Vanglal sellise kohustuse olemasolu ja ulatus

sõltub konkreetsetest asjaoludest – kas isikul oli võimalus tegelda kehakultuuriga oma kambris,

kui suur ja millise sisustusega oli jalutusboks jne.

Kaebusega hõlmatud ajavahemikul viibis kaebaja Tallinna Vanglas: 02.12.2016–03.02.2017,

10.03.2017–16.06.2017,

21.07.2017–15.09.2017,

20.10.2017–01.12.2017,

22.12.2017–

26.01.2018,

07.02.2018–09.03.2018,

16.03.2018–28.03.2018,

11.05.2018–29.05.2018,

20.06.2018–17.09.2018,

05.10.2018–07.11.2018,

16.11.2018–14.12.2018,

19.12.2018–

07.06.2019, 10.06.2019–02.07.2019. Tallinna Vangla koliti 04.12.2018 vanast kompleksist

(Magasini tn 35, Tallinn) ümber uude kompleksi (Linnaaru tee 5, Soodevahe küla, Rae vald) ja

samal päeval paigutati uude Tallinna Vanglasse ka kaebaja. Magasini tn 35 hoonete kambrites

viibimise ajal oli kaebajale tagatud arvestuslikku põrandapinda vahemikus 4,09–7,65 m2 ning

kambrites viibis korraga 2–5 inimest. Linnaaru tee 5 kompleksis viibis kaebaja kahekohalistes

kambrites, kus põrandapinda isiku kohta oli 5 m2. Vanas hoonekompleksis sai kaebaja kasutada

3-19-1416

5(11)

jalutusboksi suurusega 14,35 m2 (s.o 5 m × 2,87 m) ja seal asus ka pink. Uues hoonekompleksis

on jalutusboksid erineva suurusega (17,76 m2, 20,71 m2, 22,66 m2, 23 m2, 23,46 m2, 24,26 m2,

29,01 m2) ning kõigis neist on ka pink.

Tuleb möönda, et mõõtmetega 5 m × 2,87 m jalutusboksi ei saa pidada piisavalt suureks, et seal

mõistlikul tasemel harrastada nt sörkjooksu. Jalutusboksi suurus on siiski piisav, et seal saaks

vähemalt minimaalsel määral tegeleda kehakultuuriga. Keharaskusega harjutuste sooritamine

ei vaja ülemäära palju ruumi. Harjutuste (venituste) tegemiseks saab kasutada ka jalutusboksis

olevat pinki. Aeroobne treening ei eelda tingimata suurt treeningala ning efektiivne tulemus on

saavutatav ka kohapeal (nt kükkide, erinevate hüpete, väljaastete, nn kosmonaudi-harjutuse jmt

sooritamisel). Uues vanglakompleksis asuvad jalutusboksid on varasematest suuremad (isegi

kuni kaks korda), mistõttu oli ka neis võimalik kehakultuuriga tegeleda. Vahistatuid viiakse

jalutama kambrite kaupa, mistõttu saab eeldada, et jalutusboksis oli ühel ajal maksimaalselt

sama palju inimesi, kui viibis sellel päeval kambris. On usutav, et kui vana vanglakompleksi

jalutusboksis viibis korraga rohkem kui kolm inimest, võis mõne treeningharjutuse tegemine

olla raskendatud. Samas ei olnud boksides peale pingi muid ruumi võtvaid mööbliesemeid.

Seega oli harjutuste tegemine jätkuvalt võimalik ka siis, kui jalutusboksis oli rohkem inimesi.

Valdava osa ajast viibis kaebaja kambris koos kahe teise vahistatuga ning ajavahemikud, mil

kambris oli 4–5 inimest, vaheldusid perioodidega, mil inimesi oli korraga kambris vähem.

Riigikohtu juhise järgi tuleb selgitada välja, kas kaebajal oli võimalik tegeleda kehakultuuriga

minimaalsel vajalikul tasemel (p 42). Kuna kaebajale oli igapäevaselt tagatud võimalus viibida

ühe tunni vältel jalutusboksis värskes õhus ning soovi korral oli kaebajal seal võimalik tegeleda

ka kehakultuuriga, tuleb seda pidada tervise hoidmiseks piisavaks. Pelgalt nt lõuatõmbekangi

puudumine ei anna alust väita, et jalutusboksis oli mitmekesiste harjutuste sooritamine võimatu

või välistatud. Mõne lihasgrupi treenimine on abivahendite olemasolul küll efektiivsem ja võib-

olla isikule meelepärasem, kuid nende puudumist ei saa pidada õigusvastaseks olukorras, kus

kehakultuuriga tegelemine on jätkuvalt võimalik ka ilma nende abivahenditeta. Järelikult olid

jalutusbokside tingimused sellised, mis võimaldasid kaebajal tegeleda kehakultuuriga vähemalt

minimaalsel vajalikul tasemel.

Vastustaja selgitusel oli Tallinna Vangla vanas hoonekompleksis osaliselt loomulik ja osaliselt

sundventilatsioon ning uues hoonekompleksis on sundventilatsioon. Vastustaja kinnitusel oli

õhuvahetus normikohane. Magasin tn 35 hoonete akende ees olevad perforeeritud metallplaadid

võisid mõnevõrra takistada värske õhu juurdevoolu, kuid see ei tähenda, et piisav värske õhu

juurdevool ei olnud tagatud. Vangla kinnitusel kontrolliti mõlemas kompleksis ventilatsiooni

regulaarselt. Seega tuleb õhuvahetust kambrites pidada piisavaks. Riigikohus viitas, et kambris

kehakultuuriga tegelemine mõjutab paratamatult sealset õhu kvaliteeti ega pruugi seetõttu olla

mitmekesi kambris viibimise korral aktsepteeritav, isegi kui kambri õhu kvaliteet ja õhuvahetus

vastavad eluruumidele esitatavatele nõuetele. Kohtu hinnangul ei saa pelgalt mitme inimese

kambris viibimisest samas järeldada, et igasugune kehakultuuriga tegelemine on välistatud. Ka

sellistes tingimustes on võimalik teha harjutusi, mis pulsisagedust palju ei tõsta, kuid omavad

siiski positiivset mõju isiku tervisele, sh seljavalule (nt rahulik võimlemine, venitamine jms).

Kambrites, kus kaebaja viibis, oli igal ajahetkel tagatud arvestuslikult põrandapinda vähemalt

4,09 m2 inimese kohta ja valdava osa ajast veel rohkem. Uue vanglakompleksi kahekohalistes

kambrites võimaldab vaba ruum kambri keskel vajalikul määral tegeleda ka kehakultuuriga.

Kaebaja on möönnud, et pesemisvõimalused on uues vanglahoones paremad. Kokkuvõttes oli

kaebajal võimalik tegeleda kehakultuuriga (teha võimlemis- ja venitusharjutusi) ning seeläbi

tervist hoida nii kambris kui ka jalutusboksis. Jalutusboksis sai tegeleda aktiivsema (aeroobse)

treeninguga ja kambris rahulike harjutustega (ning kui kambris viibis vähem inimesi, sai ka seal

teha rohkem pingutust nõudvaid harjutusi). Kuigi puudusid konkreetsed spordivahendid, olid

3-19-1416

6(11)

võimalused kehakultuuriga tegelemiseks kaebaja tervise hoidmiseks piisavad. Vangla tegevus

spordisaali ja sportimisvahendite kasutamise mittevõimaldamisel ei olnud õigusvastane muu

hulgas kaebaja vahistatu staatuses vanglas viibimise kestust arvestades. Seega ei ole kahju

hüvitamise eeldused täidetud.

Avaramasse või paremini varustatud jalutusõue viimine võiks olla pikaajaliste vahistatute puhul

põhjendatud, kuid ainuüksi paremate võimaluste puudumine ei tähenda veel, et kehakultuuriga

tegelemise kvaliteet oleks sedavõrd erinev, et omaks mõju isiku tervisele. Vanglal tuleks siiski

edaspidi kaaluda võimalusi leevendada eeskätt pikaajaliste vahistatute olukorda. Kaebaja väide

võrdsuspõhimõtte rikkumisest ei ole põhjendatud. Ka süüdimõistetutel ei ole kohtupraktikast

tulenevalt õigust nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetes ruumides või

konkreetsete vahenditega. Vahistatud ja süüdimõistetud ei ole samas olukorras. Samuti ei pea

kõikides vanglates olema tagatud täiesti ühesugused kinnipidamistingimused (nt Riigikohtu

26.05.2008 otsus nr 3-3-1-20-08, p 24). Kaebajale oli tagatud mõistlik võimalus tegelemiseks

kehakultuuriga sarnaselt teistele Tallinna Vanglas viibinud vahistatutele.

Esitatud tõenditest ei nähtu lisaks, et spordisaali või sportimisvahendite kasutamise võimaluse

puudumine oleks kahjustanud kaebaja tervist. Kaebaja on märkinud, et pidi seljavalu tõttu

pöörduma arstide poole. Vastustaja esitatud tõenditest ja tervisekaardi andmetel põhinevatest

selgitustest nähtub, et kaebaja on seljavalule viidanud juba 15.03.2017. Arvestades, et selleks

ajaks oli kaebaja viibinud Tallinna Vanglas kolm kuud, ei saanud terviseprobleemi põhjuseks

olla pikaajaline eelvangistus. Tervisekaardilt ei ilmne, et kaebaja vaevused oleksid ajas olulisel

määral süvenenud. Kaebajal on soovitatud võimelda ja ta sai seda piisaval määral teha kambris.

Tervisekaardi andmetest ei nähtu, et arstid oleksid näinud kaebajale ette konkreetseid harjutusi

(nt rippes selja venitamist vm kaebaja viidatud harjutusi) või andnud soovitusi erikohtlemiseks.

Isegi kui kaebaja tervis oleks vanglas viibimise ajal halvenenud, puuduks vastustaja tegevuse

ja kaebajale väidetavalt tekkinud kahju vahel põhjuslik seos, sest kaebaja saanuks soovi korral

teha erinevaid harjutusi. Sporditegemine kambris võis olla teatud perioodidel raskendatud, kuid

kinnipidamistingimused ei olnud sellised, mis oleksid kehakultuuriga tegelemist välistanud või

seda pikema aja vältel oluliselt takistanud.

Kaebaja ei ole läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust osas, milles tema kahju hüvitamise

nõude aluseks võiks olla inimväärikuse alandamine. Isegi kui kaebus oleks selles osas lubatav,

nähtub tervisekaardi andmetest, et kaebaja on saanud vajalikku abi. Vangla meditsiinitöötajad

on püüdnud kaebaja vaevusi leevendada ning kaebajale on olnud tagatud juurdepääs arstiabile.

Ükski tõend ei kinnita, et kaebaja pidanuks kannatama valu ulatuses, mis võiks kvalifitseeruda

tema inimväärikuse alandamiseks. Kuna puuduvad vastustaja õigusvastane tegevus ja kahju,

siis ei oma esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine asja lahendamisel tähtsust. Kohus märgib

siiski, et kuigi kaebaja esitas esimese taotluse spordisaali ja sportimisvahendite kasutamiseks

alles 02.01.2019 (registreeritud 09.01.2019), ei saa varasemate taotluste esitamata jätmist talle

ette heita, sest kehakultuuriga tegelemise võimaluste vähesusega kaasnevad mõjud tekivad aja

jooksul ning asjaomaste taotluste või vaiete rahuldamine polnuks ka tõenäoline. Seega ei oleks

väidetavat kahju saanud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega ära hoida (nt Riigikohtu

15.06.2016 otsus 3-3-1-16-16, p 14).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

12. X palub 30.03.2022 apellatsioonkaebuses (täiendatud 20.06.2022 ja 12.04.2023)

tühistada halduskohtu otsus ja uue otsusega rahuldada tema kaebus ka seonduvalt

sportimisvõimaluste puudumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja palub

arvestada ka tema varasemate seisukohtadega. Kaebaja paigutati vangla avatud sektorisse alles

3-19-1416

7(11)

03.01.2020 ja sellest ajast tekkisid tal ka sportimisvõimalused. Seega ei võtnud vangla midagi

ette ka pärast 02.07.2019 kahjunõude esitamist. Järelikult ei oleks varasemad taotlused kaebaja

olukorda muutnud. Tuleb arvestada, et Pärnu arestimajas viibides (22.08.2016–02.12.2016) ei

olnud kaebajal võimalust isegi jalutada. Terviseprobleemid tekkisid kaebajal juba seal ja need

süvenesid Tallinna Vanglas (vt L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. §-d

1–109. Tallinn, 2009, lk 38). Kaebaja suhtes ei kehtinud sel ajal enam prokuratuuri kohaldatud

piiranguid, mistõttu oleks vangla saanud talle pakkuda sportimisvõimalust. Korvpalliplats ja

suur jalutusboks spordivahenditega olid vabad ca 23 tundi ööpäevas ning vaba aega leidnuks

ka spordisaali kasutamiseks. Põhjendused, mis seonduvad julgeoleku tagamisega, on otsitud,

sest kaebajal ei olnud vanglas ühtegi tuttavat vm ja teda paigutati vanglas pidevalt kokku uute

inimestega.

Kaebaja oli vanglas ilma sportimisvõimaluseta 3 aastat 4 kuud ja 10 päeva. Jalutusboks ei olnud

piisavalt suur, et seal saanuks teisi segamata teha elementaarset sörkjooksu. Vastustaja ei ole

mõistnud, et kaebaja ei viibinud kambris üksi, vaid pidi arvestama ka teiste samas kambris (kus

ei ole ruumi ega õhku) viibinutega. Sportimiseks peab olema eraldi ruum ja eraldi aeg (sh mitte

jalutuskäigu aeg). Kaebaja nõudmised ei olnud ebareaalsed, kuivõrd ta on üksnes soovinud

kasutada vangla olemasolevaid sportimisvõimalusi, kuid seda temale ei võimaldatud. Kaebaja

võis spordivarustust ainult vaadata, kuid mitte kasutada. Tallinna Vangla uude hoonekompleksi

kolimine ei muutnud mitte midagi. Kohus leidis ekslikult, et paremates tingimustes sportimise

kvaliteet ei ole oluliselt erinev, sest pärast sportimisvõimaluste tekkimist on kaebaja valud ja

tervisehädad praktiliselt kadunud. Vangla tegevus on kahjustanud kaebaja tervist, sest vastasel

korral poleks taastusraviarst väljastanud kaebajale võimlemismatti. Seda tehakse väga harva.

Sportimisvõimalusega seotud küsimusi on käsitletud Tartu Halduskohtu 30.06.2010 otsuses nr

3-10-695 (p 9) ja Riigikohtu 07.04.2010 otsuses nr 3-3-1-5-10 (p-d 18–20).

13. Tallinna Vangla palub 02.05.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja jääb varem esitatu juurde ja palub sellega arvestada.

Kaebaja ei saa laiendada vaidluse all olevat ajavahemikku kaebuse esitamise ajast (25.07.2019)

hilisemasse perioodi, sest ta ei ole selles osas läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust.

Tallinna Vangla ei vastuta Pärnu arestimaja tingimuste ega seal kaebajale tekkinud kahju eest.

Tervisekaardi sissekanded ei toeta kaebaja väiteid vereringehäirete kohta. Vahistatu ajutiselt

vastuvõtuosakonda paigutamine pärast etapeerimist ei ole õigusvastane, kui on täidetud eraldi

hoidmise nõuded. Tallinna Vanglal ei ole seadusest tulenevat kohustust korraldada vahistatutele

eraldi spordiprogrammi. Vahistatute ja kinnipeetavate päevakavad on erinevad, sest vahistatut

hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris. Kehakultuuriga tegelemisega seonduvalt välja toodud

sotsiaalsuse edendamise aspekt (vt L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne.

§-d 1–109. Tallinn, 2014, lk 143) ei ole asjakohane, sest vahistusel ja vangistuse täideviimisel

on selgelt erinevad eesmärgid. Süütuse presumptsioonist tulenevalt ei saa eelvangistusel olla

resotsialiseerimise eesmärki, sest selle isiku käitumist, keda ei ole süüdi mõistetud, ei ole alust

riigipoolselt mõjutada. Selle tõttu ei saa vahistatu suhtes ka rakendada vangistuse täideviimise

eesmärkide (VangS § 6 lg 1) saavutamiseks kasutatavaid kohtlemisabinõusid.

VangS § 93 lg 5 järgi võimaldatakse vahistatul viibida värskes õhus vähemalt üks tund päevas

ja vastustaja ei ole kaebaja liikumisvõimalusi täiendavalt piiranud. Kaebaja ei ole esitanud

kaebusi seoses vanglas tervishoiuteenuste osutamisega ega Magasini tn 35 hoonekompleksi

vangistustingimustega, mistõttu ei ole sellega seotud väited asjakohased. Kaebaja taotlused ei

käsitlenud suurema jalutusboksi kasutamist, seega ei pidanud ka Tallinna Vangla vastused

sisaldama sellekohaseid põhjendusi. Jalutusboksi sisustusse ei pea kuuluma lõuatõmbekang ja

kaebaja ettekujutus spordikompleksi kasutusest ei vasta tegelikule olukorrale. Vastustaja leiab

jätkuvalt, et VangS § 55 lg-st 1 ei tulene kinni peetavale isikule subjektiivset õigust nõuda

3-19-1416

8(11)

kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetel väljakutel või ruumides, vaid vanglal on

üksnes üldine kohustus tagada võimalus tegeleda kehakultuuriga. Kehakultuuriga tegelemise

võimaldamine võib seisneda ka harjutuste tegemises kambris või jalutuskäigu ajal. Kaebajal

olid sobivad tingimused kehakultuuriga tegelemiseks ning Tallinna Vangla ei ole kaebajale

tervisekahju tekitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. VangS § 55 lg 1 ja § 90 lg 1 kohaselt tuleb ka eelvangistuse kandmise ajal tagada vanglas

kinni peetavatele isikutele võimalus tegeleda kehakultuuriga. Senise pikaajalise kohtupraktika

kohaselt ei anna VangS § 55 lg 1 vanglas viibivale isikule subjektiivset õigust nõuda spordisaali

kasutamist, konkreetse spordiinventari hankimist ega võimaluste loomist harrastada just temale

meelepärast spordiala, vaid vanglal on üksnes kohustus tagada üldine võimalus kehakultuuriga

tegelemiseks ja seejuures võib vangla ise otsustada, millised võimalused ta selleks loob (vt ka

L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. §-d 1–109. Tallinn, 2014, lk 143).

15. Kehakultuuriga tegelemise võimaluse tagamisena VangS § 55 lg 1 tähenduses ei ole õige

käsitada pelgalt olukorda, kus vangla ei takista kinni peetaval isikul kambris või jalutushoovis

keharaskusega harjutuste tegemist, venitamist, sörkimist vm ning selleks on vangla päevakavas

jäetud piisavalt vaba aega. Sportimisvõimaluse tagamine eeldab siiski vangla teatud positiivset

tegevust, mis seisneb spordisaali või -rajatiste ettevalmistamises ja spordivahendite hankimises

ning nende kasutamiseks mõistlike võimaluste loomises. Vastasel korral puuduks VangS § 55

lg-s 1 sätestatud tagamiskohustuse ettenägemisel mõte. Sellele, et kehakultuuriga tegelemine

VangS § 55 lg 1 tähenduses ei seisne lihtsalt kambris või jalutuskäigu ajal harjutuste tegemises,

viitab ka VangS § 69 lg 2 p 3, mis annab ühe täiendava julgeolekuabinõuna võimaluse keelata

kehakultuuriga tegelemine. Nimetatud säte kohaldub VangS § 103 järgi ka vahistatule. Sellise

abinõu ettenägemine eeldab loogiliselt, et vanglas on olemas spordirajatised või -inventar, mille

kasutamist saab keelata. Eriti olukorras, kus justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla

sisekorraeeskiri“ § 641 p-st 9 tulenevalt on kinnipeetavale (v.a avavangla kinnipeetav) vanglas

keelatud mh spordivahendid.

16. Praegusel juhul ei ole vaidlust selle üle, et nii Tallinna Vangla vanas hoonekompleksis

kui ka praeguses hoonekompleksis olid iseenesest loodud kinnipeetavatele võimalused tegeleda

kehakultuuriga (sh spordisaal ja sportimisvahendid) ning kaebaja ei ole väitnud, et need oleksid

ebapiisavad. Vaidlus on selles, kas kõnealused võimalused (või vähemalt osa neist) tulnuks teha

kättesaadavaks ka vahistatuna vanglas viibinud kaebajale. Varasemas kohtupraktikas on leitud,

et vahistatu puhul tuleneb spordisaali kasutamise võimaluse puudumine õigusaktides sätestatud

piirangutest vangla territooriumil liikumiseks (VangS § 12 lg 1 p 3; § 90 lg-d 3 ja 5), mistõttu

ei ole peetud õigusvastaseks olukorda, et vahistatu saab enda üldfüüsilise seisundi säilitamiseks

minimaalselt vajalikul määral spordiga tegeleda üksnes kambris ja jalutusboksis (nt Tallinna

Ringkonnakohtu 21.01.2021 otsus nr 3-18-268, p 15; 09.07.2020 otsus nr 3-19-1165, p-d 10–

12). Riigikohus oli praeguses asjas tehtud 17.06.2021 otsuses (p 38) seisukohal, et pikaajalise

vahistatu puhul võib vangla olla tervise kaitseks kohustatud tagama kambri või jalutusboksiga

võrreldes paremad tingimused kehakultuuriga tegelemiseks. Riigikohus ei välistanud siiski, et

kaebaja kinnipidamistingimused võisid olla õiguspärased, kuid pidas vajalikuks kontrollida, kui

palju viibis kambrites inimesi, kui suured ja millise sisustusega olid jalutusboksid ning kas

kaebaja on kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid.

17. Halduskohus leidis, et vangla tegevus ei olnud õigusvastane, sest kaebajal oli minimaalne

võimalus tegeleda kehakultuuriga nii kambris (rahulik võimlemine) kui ka jalutusboksis (mh

intensiivsem treening). Ringkonnakohus nõustub põhimõtteliselt selle järeldusega. Kaebaja oli

3-19-1416

9(11)

vahistatu staatuses 22.08.2016–07.11.2019 ehk kokku enam kui kolm aastat. Kahju hüvitamise

nõudega hõlmatud ajavahemik on pisut rohkem kui 2,5 aastat (02.12.2016–02.07.2019). Kuigi

kaebaja ei viibinud kogu eelvangistuse aja vältel Tallinna Vanglas, vaid lühemate perioodide

kaupa kokku ligikaudu 11 kuud teistes kinnipidamisasutustes, ei ole sel määravat tähtsust, sest

kaebajat on kogu aeg peetud kinni eelvangistuse režiimil ning vastustaja pidi sellega arvestama.

Tallinna Vanglas oli kaebaja vahistatuna esimesed kaks aastat (02.12.2016–04.12.2018) vanas

hoonekompleksis ja viimased seitse kuud enne kahjunõude esitamist (04.12.2018–02.07.2019)

uues kompleksis. Magasini tn 35 kompleksi kambrites viibis enamasti kuni kolm kinnipeetavat

(sh kaebaja). Kahe aasta (24 kuu) vältel oli kambris korraga viis kinnipeetavat üksnes ca 1,5

kuu jooksul ja neli kinnipeetavat ca 3,5 kuu jooksul ning need perioodid jäid kaebaja vanglas

viibimise aja esimesse poolde. Alates 2018. a juunist ei olnud kaebaja kambris kordagi koos

rohkem kui kahe kinnipeetavaga ning kambris oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alati

tagatud vähemalt 5 m2, v.a ühel nädalal, kui põrandapinda oli 4,95 m2 (vt Tallinna Vangla

10.01.2022 vastuses toodud tabel). Linnaaru tee 5 kompleksis, kus kaebaja oli alates 04.12.2018

kuni eelvangistuse lõpuni, on kahekohalised kambrid, kus põrandapinda kinnipeetava kohta

rohkem kui 5 m2. Jalutusbokside suurus oli vanas kompleksis 14,35 m2 ja uues kompleksis

17,76–29,01 m2 ning kõik jalutusboksid on olnud varustatud pingiga. Kuigi Magasini tn 35

kompleksi ventilatsiooniga (sh kambrite tuulutusavadega) seoses on kinnipeetavad aastate

jooksul esitatud hulgaliselt kaebusi, ei ole kohtud siiski tuvastanud, et kambrite ventilatsioon

olnuks ilmselgelt puudulik, vaid pigem võis probleeme esineda ajuti palavate ilmadega, kuid

ka seda püüti leevendada (nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.01.2021 otsus nr 3-18-268, p 20;

17.01.2019 otsus nr 3-16-2031, p-d 9–10; 04.10.2017 otsus nr 3-14-51528, p-d 19–20;

18.09.2017 otsus nr 3-16-611, p-d 20–21). Alles 2018. a-l valminud Linnaaru tee 5 kompleksi

puhul, kus ühes kambris viibib vaid kaks kinnipeetavat, on väide õhupuudusest paljasõnaline

ja ebausutav.

18. Ringkonnakohtu hinnangul on esmajoones oluline, et sel ajal, kui kaebaja oli vahistatuna

vanglas viibinud juba pikemat aega, olid talle tagatud suhteliselt avarad tingimused nii kambris

kui ka jalutusboksis, eriti pärast kolimist uude vanglakompleksi. Võib nõustuda, et kambrite ja

jalutusbokside sisustus (nt pingid) ei olnud nähtud ette kehakultuuriga tegelemise võimaluse

tagamiseks, kuid see ei välistanud nende sellisel eesmärgil kasutamist. Jalutusboksi kasutamine

üks tund päevas oli kaebajale tagatud kogu Tallinna Vanglas kinnipidamise aja vältel. Tervise

säilitamiseks minimaalsel vajalikul tasemel saab kehakultuuriga tegeleda ka abivahenditeta.

Kuigi spordivahendite või asjakohaselt sisustatud spordisaali või -väljaku kasutusvõimaluse

puudumine piirab kahtlemata sooritatavate harjutuste ja harrastatavate spordialade valikut ning

treeningu efektiivsus võib olla madalam, ei saa eeldada, et n-ö lihtsates tingimustes harjutuste

tegemine ei võimaldaks tervise hoidmiseks piisavat füüsilist aktiivsust. Iseenesest on õige, et

kaebajal tulnuks nii kambris kui ka jalutusboksis kehakultuuriga tegelemisel arvestada mh

kambrikaaslaste huvidega, kuid pole mõistlikku põhjust eeldada, et nad oleksid seda olulisel

määral takistanud (mh on usutav, et kambrikaaslastel oli samuti huvi kehakultuuriga tegeleda).

Tuleb silmas pidada, et nt spordisaali ja muid spordirajatisi ei saa ka süüdimõistetud kasutada

igapäevaselt, vaid vastavalt graafikule (vt Tallinna Vangla direktori 22.11.2018 käskkirjaga nr

1-1/18/88 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra“ p-d 4.2.1 ja 17.1.2). Kuivõrd kambrite ja

jalutusbokside tingimused (sh kambrite ventilatsioon ja pesemisvõimalused) on vangla uues

kompleksis varasemast tunduvalt paremad, tasandas seegi mõnevõrra pikaajalise vahistuse

negatiivseid mõjusid (tervise säilitamiseks vajalike harjutuste tegemise võimalus avardus samal

ajal, kui võinuks avalduda piirangutest tingitud tervisekahju).

19. Kaebaja esitas esimese kirjaliku taotluse spordisaali ja spordivahendite kasutamiseks

31.12.2018 (registreeritud 09.01.2019), mille Tallinna Vangla jättis 25.01.2019 vastusega nr 5-

8/19/982-2 rahuldamata, sest kaebaja oli vahistatu staatuses. Samasisulise taotluse on kaebaja

3-19-1416

10(11)

esitanud ka 15.03.2019 (registreeritud 18.03.2019) ja selle jättis Tallinna Vangla 27.03.2019

vastusega nr 5-8/19/7973-2 samuti rahuldamata, kuna kaebaja oli vahistatu staatuses. Viimati

nimetatud keeldumise vaidlustas X haldusasjas nr 3-19-1165, kuid kohtud jätsid tema kaebuse

rahuldamata (vt Tallinna Ringkonnakohtu 09.07.2020 otsus, mis jõustus Riigikohtu 27.10.2020

määrusega). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vangla keeldumiste sisu arvestades ei

oleks varasemate taotluste esitamine või ka näiteks lõuatõmbekangiga varustatud jalutusboksi

kasutamiseks eraldi taotluste esitamine saanud väidetava kahju tekkimist ära hoida.

20. Halduskohus on leidnud, et kaebaja viidatud terviseprobleem (seljavalu) ei ole seostatav

Tallinna Vangla tegevuse(tuse)ga kehakultuuriga tegelemise õiguse tagamisel. Tervisekaardi

andmetest nähtuvalt on kaebaja tõepoolest juba alates üsna eelvangistuse algusest kaevanud

mitmete liigeste valusid, mille leevendamiseks on meditsiinitöötajad talle korduvalt määranud

nn hobusesalvi (02.01.2017, 16.03.2017, 10.04.2017, 18.05.2017, 31.07.2017, 14.09.2017,

26.10.2017, 09.07.2018, 13.09.2018, 22.10.2018, 27.11.2018, 16.04.2019, 29.05.2019,

08.07.2019, 28.08.2019, 29.01.2020, 22.06.2021). Tervisekaardi 16.03.2017 sissekande järgi

on kaebaja enda sõnul samal eesmärgil hobusesalvi kasutanud juba vabaduses olles. Seejuures

on X konkreetselt seljavalu kurtnud juba 15.03.2017 ja 10.04.2017. Hiljem on selg teinud

kaebajale muret 22.10.2018 ning alates 28.08.2019, mil kaebajal diagnoositi nimmevalu

(M54.5), on alaselja ja nimmepiirkonna valuga seotud kaebused olnud sagedased (28.08.2019,

25.09.2019, 25.11.2019, 06.12.2019, 12.03.2020, 28.08.2020, 07.10.2020, 30.10.2020,

20.05.2021, 27.05.2021, 28.05.2021, 06.09.2021). Tervisekaardi 06.12.2019 sissekande järgi

on kaebaja väitel alaselja vaevused esinenud juba paar viimast aastat ning arst on leevenduseks

soovitanud võimelda ja selgitas selga treenivaid harjutusi. Meditsiinitöötajad on soovitatavaid

harjutusi kaebajale selgitanud ka hiljem (12.03.2020, 24.04.2020, 28.08.2020) ning 30.10.2020

on kaebajale väljastatud 6 kuuks võimlemismatt ja 28.05.2021 pikendatud luba võimlemismati

kasutamiseks veel 6 kuuks. Võimlemismati vajalikkust põhjendati eelkõige sellega, et kaebaja

pikkusest (1,91 m) tulenevalt on tal keeruline võimelda voodis lamades.

21. Eeltoodust järeldub, et Xi kaebused seljavalu üle sagenesid alates 28.08.2019 ehk ajal,

mis jääb kahju hüvitamise taotlusega hõlmatud perioodist (02.12.2016–02.07.2019) väljapoole.

Enne 02.07.2019 hüvitamisnõude esitamist tehtud tervisekaardi sissekanded püsivat seljavalu

ei kajasta. Tervisekaardi andmetest ei saa järeldada, et kaebaja seljavalu on tekkinud või

süvenenud või kaebaja ei saanud sellele leevendust põhjusel, et tal ei võimaldatud kasutada

spordisaali või sportimisvahendeid. Puuduvad andmed, et meditsiinitöötajad oleksid pidanud

vajalikuks selliseid treeningharjutusi, mille tegemine nõudnuks kindlaid vahendeid (nt rippes

venitused lõuatõmbekangil). Meditsiinitöötajate sissekannetest järeldub pigem see, et kaebaja

vaevuste puhul oligi näidustatud eelkõige kambris võimlemine, mida oli võimalik teha ja millel

oli ka positiivne mõju. Kuigi kaebaja on väitnud, et olukord paranes märgatavalt pärast seda,

kui ta on saanud kinnipeetavana kasutada spordisaali ja muid avaramaid võimalusi tegeleda

kehakultuuriga, ei nähtu tervisekaardilt siiski, et pärast 03.01.2020 toimunud üleviimist avatud

sektorisse oleks Xi kaebused vähenenud, vaid pigem vastupidi. Muu hulgas ei ole

meditsiinitöötajad kaebajale ka 2020.–2021. a-l soovitanud selliseid harjutusi, mille tegemiseks

olnuks tarvis spetsiaalseid vahendeid või tingimusi, kuigi kaebajal oli selleks ajaks tekkinud

võimalus kasutada kõiki neid sportimisvõimalusi, mille kasutusvõimaluse puudumisega seoses

on praegu vaidluse all olev hüvitamisnõue esitatud. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et

kaebaja kinnipidamine 23 tundi ööpäevas lukustatud kambri režiimil ja sellest tingitud vähene

liikumine võis küll soodustada kaebajal juba eelnevalt olemas olnud seljavalu püsimist või

raskendada selle kadumist, kuid pole alust arvata, et seljavalu tekkimine, püsimine või ka

süvenemine oli piiratud sportimisvõimaluste tagajärjeks. Kaebajal olid kambris ja jalutusboksis

piisavad võimalused teha tervise säilitamiseks ja vaevuste leevendamiseks vajalikke harjutusi.

Kaebajat ei ole jäetud terviseprobleemidega üksi, vaid ta on saanud vajalikku meditsiiniabi.

3-19-1416

11(11)

22. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel tuleb Xi apellatsioonkaebus jätta rahuldamata

ning Tallinna Halduskohtu 10.03.2022 otsus muutmata.

23. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Kuna vaidluse alla oli jäänud üksnes puuduvate sportimisvõimaluste tõttu väidetavalt tekkinud

tervisekahju hüvitamise nõue, siis on kaebaja olnud apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud

riigilõivu tasumise kohustusest (vt riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 12) ja ringkonnakohtule ei ole

esitatud andmeid ka muude apellatsiooniastme menetluskulude kohta. Kuna apellatsioonkaebus

jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel

tema enda kanda. Tallinna Vangla ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud,

mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1

alusel samuti tema enda kanda.

24. Kuna otsus kajastab kaebaja terviseandmeid, tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja

nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)