2-23-5403/21 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Peeter Pällin

Määruse tegemise aeg ja koht 27. aprill 2023, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-5403

Tsiviilasi

sihtasutuse

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

taotlus

X

paigutamiseks

psühhiaatriakliinikusse

tahtest

olenematule ravile

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10. ja 12. aprilli 2023. a määrused

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann

Tusti

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 10. ja 12. aprilli 2023. a määrused tsiviilasjas nr 2-23-5403

muutmata.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kinnisesse asutusse paigutamise määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15

päeva jooksul alates praeguse määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest isik, kelle

suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa, või temaga koos elav muu pereliige, tema

eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse

juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude

rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (5)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 10. aprillil 2023 esitas sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku

valvearst (avaldaja) Harju Maakohtule taotluse X (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse

korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks neljaks päevaks ja tähtaja pikendamiseks kuni 40

päevani. Taotluse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik 9. aprillil 2023 kell 8.30 tahtest

olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11

sätestatule. Taotluse kohaselt on puudutatud isik oma psüühikahäire tõttu ohtlik iseendale ja

teistele. Samuti ei ole puudutatud isik võimeline oma ravivajadust ise hindama.

Taotlusele lisatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire

(paranoidne

skisofreenia

(F20.09)).

Puudutatud

isikul

puudub

haiguskriitika

ja

koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib ta oma psüühilisest häirest lähtuva ebaadekvaatse

mõttekäigu ja haiguskriitika puudumise tõttu olla ohtlik nii iseendale (jätnud ennast korduvalt

abitusse olukorda) kui ümbritsevatele (varem on esinenud agressioonihoogusid ning

paranoiliste luulumõtete ajendil võib käituda ettearvamatult). Enne puudutatud isiku

hospitaliseerimist viibis ta ebaadekvaatses seisundis Vene Föderatsiooni Saatkonna juures, kus

ta pani lehti värava alla. Psühhiaatriakliiniku valvetoas oli puudutatud isiku mõttekäik sisutühi

ning ta avaldas paranoilisi luulumõtteid. Puudutatud isik hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest

olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega. Haiglas ravil viibides varjab puudutatud isik endal

esinevat haigussümptomaatikat ja paranoilisi luulumõtteid. Vihjamisi avaldab paranoilisi

luulumõtteid, näiteks kahtlustab haiglasse sattumises kokkumängu. Puudutatud isiku seisundit

hinnates ei ole tõenäoline selle paranemine neljapäevase haiglaravi vältel.

Puudutatud isik viibib ravil teist korda. Esimest korda viibis puudutatud isik haiglaravil

perioodil 4. august 2022 kuni 13. september 2022. Haiglaraviga puudutatud isiku seisund

paranes, talle määrati antipsühhootiline toeturavi ja lubati ambulatoorsele jälgimisele.

Puudutatud isik ostis talle määratud ravimit välja vaid kaks pakki, millest ei jätkuks püsivaks

manustamiseks. Samuti ei ilmunud puudutatud isik korduvatele arsti vastuvõttudele.

2. Harju Maakohus rakendas 10. aprilli 2023. a määrusega (vaidlustatud määrus)

puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ning lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes

tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest,

s.o alates 9. aprillist 2023 kell 8.30 kuni 13. aprillini 2023 kell 8.30. Maakohus andis loa

kohaldada puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut

psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastast ravimite manustamist.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt võib isiku tahtest olenematu ravi kesta üle 48 tunni

ainult kohtu loal (PsAS § 13 lg 2). Kohus võib avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse

rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise

tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele

isikutele

ja

on

olemas

piisavad

dokumendid

isiku

tervisliku

seisundi

kohta

(tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 1).

Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire. Avaldusest ja sellele lisatud

psühhiaatrite arvamusest järeldas maakohus, et puudutatud isik võib raskest psüühikahäirest

tingituna ja ravita jäämisel olla ohtlik oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega

ennekõike endale. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika. Oma psüühilise seisundi poolest ei

ole ta võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks

haiglaraviks teadvat nõusolekut.

Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 10. aprillil 2023 ning küsis temale riigi õigusabi korras

määratud esindaja arvamust esialgse õiguskaitse pikendamise kohta. Samuti kuulas maakohus

ära raviarsti arvamuse. Avaldatust järeldas maakohus, et puudutatud isiku käitumine oli juhitud

haiguslikust seisundist ning seetõttu kontrollimatu ja ettearvamatu. Endale ohtlikkus seisnes

kohtu hinnangul selles, et isik võis asetada ennast haiguslikust seisundist tulenevalt elu ja tervist

3 (5)

ohustavasse olukorda (käitub luulumõtetest lähtuvalt ebaadekvaatselt ning oli jätnud ennast

abitusse olukorda). Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ning asjaolu, et tal puudus

haiguskriitika ja ravi läbiviimine ei olnud muul viisil võimalik, oli alust kohaldada esmast

õiguskaitsevahendit. Ka puudutatud isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas

avaldaja taotlust. Maakohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite

manustamiseks, kuna puudutatud isik ei olnud oma seisundist tingituna võimeline tegema

teadlikku otsustust ravi lubamise või sellest keeldumise, sealhulgas ravimite võtmise osas.

3. sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku raviarst teavitas 12. aprillil

2023 maakohut sellest, et puudutatud isiku seisund ei ole muutunud ja ta vajab jätkuvalt

haiglaravi.

4. Harju Maakohus pikendas 12. aprilli 2023. a määrusega (vaidlustatud määrus)

puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset 40 päevani alates tema psühhiaatri otsusega

tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o alates 9. aprillist 2023 kell 8.30 kuni 15. maini 2023

kell 8.30 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud

otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Maakohus andis loa

kohaldada puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut

psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastast ravimite manustamist.

Maakohus kordas varasemas määruses esitatud seisukohti. Maakohus märkis, et puudutatud

isiku raviarsti arvamusest nähtuvalt ei olnud puudutatud isiku seisund paranenud. Puututatud

isikul puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel oli ta oma raske psüühikahäire

tõttu ohtlik endale ja teistele. Maakohus märkis täiendavalt, et arvestades teadmisi puudutatud

isiku haiguse kohta, tema senist haiguskulgu ja hetkeseisundit, ei ole raskest psüühikahäirest

paranemine nelja ööpäeva vältel realistlik. Lähtudes puudutatud isiku psüühikahäirest, vajab ta

pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes. Puudutatud isiku käitumine võib

muutuda ettearvamatult, tema käitumine on luulumõtetest juhitud, mis võib kujutada ohtu talle

endale. Maakohus asus seisukohale, et kuivõrd puudutatud isiku seisund ei ole pärast 10. aprilli

2023. a määrusega rakendatud esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist paranenud, esinevad

eeldused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamise pikendamiseks. Seejuures

võib esialgset õiguskaitse tähtaega pikendada pärast isiku enda ärakuulamist kuni 40 päevani,

kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (TsMS § 534 lg 5 teine

lause).

MÄÄRUSKAEBUS

5. Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub tühistada nii

10. aprilli 2023. a kui ka 12. aprilli 2023. a maakohtu määrused.

Puudutatud isik on seisukohal, et tal puudub raske psüühikahäire ning ta ei ole ohtlik endale

ega teistele, mistõttu ei ole täidetud PsAS §-s 11 ettenähtud eeldused tema kinnisesse asutusse

paigutamiseks. Puudutatud isik sai talle määratud diagnoosist teada alles kohtumäärusest.

Pärast eelmist haiglas viibimist määrati puudutatud isikule ravimid, mida ta ka tarvitas, kuid

need ei muutnud tema enesetundes midagi. Seetõttu on alust arvata, et talle pandud diagnoos

on ekslik. Arvestades, et puudutatud isiku asukoht ei olnud tema õele teada 12 tunni jooksul,

oli tema otsimine politsei kaasabil üle reageerimine. Puudutatud isiku ja tema õe vahelistes

suhetes on pingeid varalistes küsimustes. Puudutatud isiku hinnangul ei ole tema 3. osakonna

raviarst professionaalselt pädev. Puudutatud isiku ärakuulamisel esitas kohtunik talle liiga vähe

küsimusi, et teha selline oluline otsustus.

6. Avaldaja palub jätta määruskaebuse mõlema vaidlustatud määruse osas rahuldamata, sest

täidetud on kõik tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamise tingimused.

7. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

4 (5)

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrused tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1

(koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu

määrused on seaduslikud ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust nende

tühistamiseks.

9. Maakohus on kohaldanud esialgset õiguskaitset kuni neli päeva 10. aprilli 2023. a

määrusega ning pikendanud psühhiaatriahaiglasse paigutamist 12. aprilli 2023. a määrusega

kuni 40 päevani. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus nõuetekohaselt välja selgitanud

PsAS § 11 lg 1 ja TsMS § 534 lg 5 kohaldamise eeldused. Kolleegium nõustub maakohtu

määruste põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel neid ei

korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Maakohus on õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab

tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1). 10. aprilli 2023. a

psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt on puudutatud isikul diagnoositud raske psüühikahäirena

paranoidne skisofreenia (F20.09). Puudutatud isik võib ravita jäämisel oma psüühilisest häirest

lähtuva ebaadekvaatse mõttekäigu ja haiguskriitika puudumise tõttu olla ohtlik nii iseendale kui

teistele (dtl 11). Veendumus, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, millest tulenevalt ta

ei suuda hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust, on tekkinud

maakohtul ka isiku ärakuulamisel (dtl 18). Puudutatud isiku raviarsti avaldatust nähtuvalt ei

muutunud puudutatud isiku seisund ka pärast kolme päevast haiglas viibimist (dtl 37).

Kolleegium nõustub maakohtuga, et arvestades teadmisi puudutatud isiku haiguse kohta ning

puudutatud isiku senist haiguskulgu, ei ole raskest psüühikahäirest paranemine nelja ööpäeva

vältel realistlik.

11. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud ka puudutatud isiku ohtlikkuse

(PsAS § 11 lg 1 p 2). Kolleegium nõustub, et olukorras, kus puudutatud isikul puudub

haiguskriitika, ta ei võta iseseisvalt ravimeid ning on ettearvamatu käitumisega, ohustab ta

haiglaravita ennekõike enda elu ja turvalisust. Ka Riigikohus on leidnud, et isiku ohtlikkusele

võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest

(vt nt Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 14.1).

Psühhiaatrite 10. aprilli 2023. a arvamusest nähtuvalt on puudutatud isik jätnud end korduvalt

abitusse olukorda (dtl 11), mis kinnitab samuti, et puudutatud isik ohustab haiglaravita enda elu

ja turvalisust. Samuti saab isiku ohtlikkus väljenduda kalduvuses vägivallale (vt nt Riigikohtu

19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2). Viidatud psühhiaatrite

arvamuse kohaselt on puudutatud isikul korduvalt esinenud agressiivsushoogusid enda

lähedaste suhtes. Ka haiglaravil viibides on puudutatud isik olnud pinges ning hoiakult

paranoiline ja vaenulik (dtl-d 10 ja 11). Seejuures on maakohus puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamisel arvestanud

puudutatud isiku raviarsti hinnangut, mille kohaselt puudub puudutatud isikul koostöövalmidus

raviks ja ravita jäämisel ta on raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja teistele (dtl 37).

12. Kolleegiumi hinnangul on täidetud ka PsAS § 11 lg-s 3 sätestatud eeldus. Maakohus on

teinud kindlaks, et puudutatud isikule ei piisa muudest psühhiaatrilise abi meetmetest, sest tal

puudub haiguskriitika ning koostöövalmidus raviks. Ka määruskaebusest nähtuvalt ei mõista

puudutatud isik enda ravivajadust. Riigikohus on varasemalt leidnud, et muude abinõude

kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast

tulenevate põhjuste tõttu (vt nt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

155-13, p 40). Olukorras, kus isik eitab jätkuvalt temal diagnoositud rasket psüühikahäiret ning

ei mõista enda ravivajadust, ei ole kolleegiumi hinnangul võimalik puudutatud isikule osutada

psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades. Eeltoodut

toetab ka psühhiaatrite 10. aprilli 2023. a arvamus, millest nähtuvalt on varasemalt puudutatud

isiku seisund haiglaravil viibides paranenud, kuid pärast haiglaravi lõppemist ei ole puudutatud

5 (5)

isik jätkanud iseseisva antipsühhootilise toeturaviga ega ilmunud ettenähtud arsti

vastuvõttudele (dtl 10).

13. Kolleegium leiab, et kuivõrd puudutatud isiku raviarsti hinnangust nähtuvalt ei muutunud

puudutatud isiku seisund ka pärast 10. aprilli 2023. a määrusega esialgse õiguskaitse korras

kohaldatud haiglaravi (dtl 37), siis leidis maakohus põhjendatult, et puudutatud isiku seisund ei

ole alates tahtest olenematu ravi alustamisest paranenud ning esinevad eeldused puudutatud

isiku suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamise pikendamiseks. Kolleegium märgib täiendavalt,

et asjaolu, et puudutatud isik ise on seisukohal, et tal puudub raske psüühikahäire ja ta ei ole

ohtlik iseendale ega teistele, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile

ja ohtlikkusele ning ei saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel.

Ringkonnakohtul puudub alus kahelda asjatundjate seisukohtades.

14. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud on põhjendatud jätta TsMS § 172 lg 3 esimese

lause alusel riigi kanda.

15. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule tulenevalt TsMS §-st 543.

(allkirjastatud digitaalselt)