2-22-15273/14 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Gea Lepik, Meeli Kaur ja Villem Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht

26. aprill 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-15273

Kohtuasi

X hagi Y vastu võlgnevuse nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 31. jaanuari 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Olga Väina-Kesler

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Alexander Sergeev

Menetlustoiming

Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumine

RESOLUTSIOON

1. Keelduda X apellatsioonkaebuse Harju Maakohtu 31. jaanuari 2023. a otsuse peale

tsiviilasjas nr 2-22-15273 menetlusse võtmisest.

2. Jätta

apellatsioonkaebuse

esitamisega

seotud

menetluskulud

X

kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule praeguse määruse kättesaamisest

alates 15 päeva jooksul.

Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja

vastuväiteid. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 juhul, kui

määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

2-22-15273

2 (9)

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 12. oktoobril 2022 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu võlgnevuse

1870 euro väljamõistmiseks.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti hageja ja kostja abielu 2015. a-l ja lahutati 2017. a-l.

1.2. Kostja ja Mogo OÜ sõlmisid 14. mail 2016 laenulepingu nr L14052016/0153, millega

kostja võttis laenu 6181,20 eurot auto ostuks (laenuleping). Laenu tagastamise ja intresside

maksmise tähtpäev oli 14. mai 2022. Hageja käendas Mogo OÜ ees kostja kohustusi, mis

tulenesid viidatud laenulepingust.

1.3. Mingi aja jooksul sõitsid hageja ja kostja ostetud autoga ja laenu tasuti hageja pangaarve

kaudu. Kui pooled lahku läksid, kasutas sõidukit kostja perekond, kuid pärast paari makset

lõpetati maksete tegemine.

1.4. Mogo OÜ loovutas nõude võlgnevuse 5409,34 euro sissenõudmiseks AS-le PlusPlus

Capital. Kostja ei olnud võimeline maksma.

1.5. Hageja sõlmis 10. jaanuaril 2019 AS-ga PlusPlus Capital kompromissi, mis nägi ette, et

hageja tasub kostja eest kohustuse 5409,34 eurot. Kompromissi kohaselt juhul, kui hageja tasub

kohustuse varem kui ettenähtud maksegraafiku järgi, siis on võlgnevuse suuruseks 3740 eurot.

Hageja tasus 21. augustil 2020 laenukohustuse summas 3740 eurot enne maksegraafikus

ettenähtud tähtpäeva.

1.6. Hageja leidis, et tema ja kostja olid solidaarvõlgnikud. Viidates võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 69 lg-le 1, § 142 lg-le 1 ja § 145 lg-le 2 nõudis hageja kostjalt poole kohustuse ehk 1870 euro

tasumist. Hageja viitas ka sellele, et kuna pooled ostsid sõiduki abielu ajal, nõuab hageja kostjalt

poolt tasutud laenusummast.

1.7. Kostja aegumise vastuväite kohta leidis hageja, et kuna laenuleping oli sõlmitud

ajavahemikuks 14. mai 2016 kuni 14. mai 2022, muutus nõue sissenõutavaks 15. mail 2022.

Ühtlasi vaidles hageja vastu VÕS § 70 lg 1 kohaldamisele.

Kostja vastuväited

2. Kostja haginõuet ei tunnista.

2.1. Kostja vastuväidete kohaselt soovis sõidukit osta hageja, kuid kuna Mogo OÜ ei olnud

nõus hagejaga laenulepingut sõlmima, sõlmiti see kostjaga. Sõiduki omanikuks sai

laenulepingu järgi Mogo OÜ, kes omandas selle tagatisena. Sõidukit kasutas hageja, kuna

kostjal pole juhtimisõigust. Vale on hageja väide, et pärast abielu lahutamist kasutas sõidukit

kostja perekond.

2.2. Mogo OÜ ütles laenulepingu üles 24. novembril 2017 ning kogu võlgnetav summa pidi

olema tasutud 26. novembril 2017. Lepingu lõpetamise seisuga oli võlgnevus 2272,11 eurot,

millest põhivõlg oli 2095,79 eurot. Laenuleping lõpetati põhjusel, et laenuandjale teadaolevalt

ei olnud sõidukil lepingu lõpetamise ajal kehtivat kohustuslikku liikluskindlustuse lepingut ja

2-22-15273

3 (9)

sõiduk polnud tähtaegselt läbinud riiklikku tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Lepingu

lõpetamise põhjustas hageja käitumine, mitte kostja tegevus.

2.3. 21. novembri 2018. a nõude loovutamise teade kinnitab, et Mogo OÜ loovutas nõude 21.

novembril 2018 PlusPlus Capital AS-le. Tasumata jäänud laenujääk oli 1773,32 eurot.

Tagatiseks antud sõiduk oli müüdud 15. detsembril 2017, s.o enne nõude loovutamist, ning

sõiduki hind oli võlgnevusest maha arvatud.

2.4. Tõendamata on hageja väide, et ta oli laenulepingu käendaja. Hageja ei ole esitanud

kirjalikku käenduslepingut ja laenulepingul puudub hageja allkiri. Seega ei ole hagejal õigust

esitada kostja vastu solidaarvõlgniku tagasinõuet.

2.5. Kostja esitas ühtlasi aegumise vastuväite. VÕS § 70 lg 1 järgi lõpeb solidaarkohustuse

täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg ajal, mil aegunuks võlausaldaja nõue

solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. Solidaarvõlgniku tagasinõude aegumise

üle otsustades tuleb esmalt tuvastada, millal aegunuks võlausaldaja nõue selle solidaarvõlgniku

vastu, kelle vastu tagasinõue esitati. Nõude aegumistähtaeg algas 26. novembril 2017, kuna

sellest ajast nõudis Mogo OÜ kostjalt kogu võlgnevuse tasumist. Tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Seega

on nõue aegunud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus tegi asjas vaheotsuse lõppotsusena. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras kindlaks kostja menetluskulude rahalise

suuruse ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 758 eurot ning VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras viivise hüvitatavatelt menetluskuludelt alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni täitmiseni.

3.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

pooled ei vaidle selle üle, et kostja oli laenuvõtja ja hageja käendaja;

-

kostja on tõendanud, et Mogo OÜ ütles laenulepingu erakorraliselt üles alates 24.

novembrist 2017 ja nõudis kõikide laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist 26.

novembril 2017 (dtl 91);

-

pooled ei vaidle selle üle, et hageja täitis ajavahemikul 25. jaanuar 2019 kuni 21. august

2020 käendajana kostja kohustuse AS-le PlusPlus Capital, kes oli omandanud nõude

Mogo OÜ-lt. Kostja on tasunud laenuandja õigusjärglasele laenulepingust tulenevate

kohustuste katteks 3740 eurot.

3.2. Maakohus leidis, et hageja nõue on aegunud.

3.2.1. VÕS § 399 kohaselt kaasneb laenulepingu erakorralise ülesütlemisega laenuandja õigus

nõuda kogu laenusumma tagastamist. Mogo OÜ nõudis laenulepingu ülesütlemise järgselt

laenusumma tagastamist 26. novembril 2017, mistõttu muutus Mogo OÜ laenulepingust

tulenev nõue kostja kui laenusaaja vastu TsÜS § 147 lg 2 alusel sissenõutavaks 27. novembri

2017. Kui kohustust ei oleks täidetud, oleks nõue TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud kolme aasta

möödumisel ehk 27. novembril 2020.

3.2.2. Kohus ei nõustunud hageja käsitusega, et nõue muutus sissenõutavaks 15. mail 2022,

kuna laenulepingu ajavahemik oli 14. aprill 2016 kuni 14. mai 2022. Mogo OÜ ütles

laenulepingu 24. novembril 2017 üles. VÕS § 186 p 6 kohaselt lõpeb võlasuhe lepingu

2-22-15273

4 (9)

ülesütlemisega. Seega lõppes kostja ja Mogo OÜ vahel sõlmitud laenuleping selle

ülesütlemisega. Järelikult ei saanud nõue muutuda sissenõutavaks 15. mail 2022.

3.2.3. VÕS § 70 lg 1 kohaselt lõpeb solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude

aegumistähtaeg ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu

tagasinõue esitati. Kohus ei nõustunud hagejaga, et VÕS § 70 lg 1 ei ole praegusel juhul

kohaldatav. Hageja ja kostja on solidaarvõlgnikud ning hageja nõue on solidaarvõlgniku

tagasinõue VÕS § 152 lg 1 alusel, mis omakorda sätestab, et käendaja tagasinõude aegumisele

kohaldatakse VÕS §-s 70 sätestatut.

3.2.4. Kohus tuvastas eelnevalt, et AS PlusPlus Capital nõue kostja vastu oleks aegunud 27.

novembril 2020 ning hageja täitis käenduslepingust tulenevat kohustust ajavahemikul 25.

jaanuar 2019 kuni 21. august 2020. VÕS § 70 lg 2 kohaselt ei aegu solidaarvõlgniku tagasinõue

enne kuue kuu möödumist päevast, mil solidaarvõlgnik täitis kohustuse või võlausaldaja esitas

tema vastu hagi kohustuse täitmiseks. Sega ei aegunud hageja nõue kostja vastu enne kuue kuu

möödumist alates hageja poolt kohustuse täitmisest 21. augustil 2020. Järelikult aegus hageja

nõue kostja vastu VÕS § 70 lg-te 1 ja 2 koostoimes 21. veebruaril 2021. Hageja esitas hagi 21.

veebruaril 2022 ehk pärast aegumistähtaja möödumist.

3.3. Kuna kohus leidis, et hageja nõue on aegunud, tegi ta TsMS § 449 lg 3 kolmanda lause

järgi lõppotsuse ja asja edasi ei menetlenud.

3.4. Kuna hagi jäeti rahuldamata, jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja

kanda.

3.5. Maakohus määras kindlaks ka kostja menetluskulude rahalise suuruse. Maakohus leidis, et

põhjendatud on kostja kulud õigusabile 5 t 50 min eest tunnihinnaga 130 eurot, s.o kokku 758

eurot. Nimetatud summa mõistis maakohus hagejalt kostja kasuks välja. Kostja oli palunud

märkida

menetluskulude

kindlaksmääramise

lahendis,

et

hüvitamisele

kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas 2. märtsil 2023 apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja

kanda.

4.1. Hageja leiab, et vaidlust ei ole järgmiste asjaolude üle:

-

kostja ja Mogo OÜ 14. mail 2016 sõlmitud laenulepingu laenusumma oli 6181,20 eurot

ja hageja oli lepingu käendaja;

-

Mogo OÜ ütles laenulepingu üles 24. novembril 2017 ja loovutas nõude AS-le PlusPlus

Capital;

-

kostja ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi ja kogu võlgnevuse jäägi summas

3740 eurot tasus hageja 21. augustil 2020.

4.2. Hageja arvates eksis maakohus VÕS § 70 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel, jättes arvestamata

TsÜS sätted aegumise katkemise kohta. Hageja viitas TsÜS § 158 lg-tele 1 ja 2 ning § 167 lg-

le 1 ning leidis, et neid sätteid arvestades on väär maakohtu arusaam, et Mogo OÜ nõue kostja

vastu muutus sissenõutavaks 27. novembril 2017 ja oleks juhul, kui kohustust ei oleks täidetud,

aegunud 27. novembril 2020. Esiteks, pärast 28. novembrit 2017 võõrandati sõiduk ja sellest

2-22-15273

5 (9)

saadud rahalised vahendid suunati võlgnevuse osaliseks tasumiseks. Teiseks, kuni Mogo OÜ

nõude loovutamiseni AS-le PlusPlus Capital 21. novembril 2018, pidas Mogo OÜ kostjaga

läbirääkimisi nõude tasumise üle. Ka AS PlusPlus Capital pidas kostjaga läbirääkimisi kuni 10.

jaanuarini 2019. Seega hakkas aegumistähtaeg kostja osas kulgema 31. detsembril 2019 (TsÜS

§ 147 lg 3) ja lõppes 31. detsembril 2022.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia

kaalutlustel TsMS § 637 lg 2¹ alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 ning TsMS § 637 lg 1 p 6

alusel menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist

kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada

kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt

arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda,

et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

6. Ringkonnakohus põhjendab esmalt apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist

osas, mis puudutab hagi lahendamist ja menetluskulude jaotust (I), ning seejärel osas, mis

puudutab maakohtu menetluskulude kindlaksmääramist (II). Lõpetuseks esitab kolleegium

menetluslikud selgitused (III).

I

7. Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat,

mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405

lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes

tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus).

Praeguses asjas nõuab hageja kostjalt 1870 euro tasumist, mistõttu tegemist on lihtmenetluse

asjaga.

8. Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse TsMS § 637 lg 21 kohaselt

menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui

maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on

selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis

oluliselt mõjutada lahendit (vt ka Riigikohtu 27. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

159-16, p 13). Praegusel juhul märkis maakohus otsuse edasikaebamise korra juures selgelt, et

ei anna luba otsuse edasikaebamiseks. Seega tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas esineb muid

TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.

9. Maakohus on tuvastanud ja apellatsioonkaebuses ei vaidlusta hageja järgmiseid asjaolusid:

-

hageja käendas kostja kohustusi, mis tulenesid kostja ja Mogo OÜ vahel sõlmitud

laenulepingust;

-

Mogo OÜ ütles laenulepingu erakorraliselt üles alates 24. novembrist 2017 ja nõudis

kõikide laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist 26. novembril 2017;

-

hageja tasus laenulepingust tuleneva võlgnevuse katteks ajavahemikul 25. jaanuar 2019

kuni 21. august 2020 Mogo OÜ õigusjärglasele AS-le PlusPlus Capital 3740 eurot.

Hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu järelduse, et tema võimalik solidaarvõlgniku

tagasinõue kostja vastu on aegunud.

2-22-15273

6 (9)

10. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole eksinud materiaal- ega menetlusõiguse normi

kohaldamisel, leides, et laenulepingust tulenevad nõuded kostja vastu oleksid olnud hagi

esitamise ajaks aegunud.

10.1. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS

§ 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega,

kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Praegusel juhul ei ole seaduses sätestatud teisiti. Seega

algas laenulepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete aegumistähtaeg 27.

novembril 2017 ning maakohus leidis põhjendatult, et nõuded oleks aegunud 27. novembril

2020. Isegi kui mingi osa kostja võlast oli tekkinud enne laenulepingu ülesütlemist, algas ka

nende nõuete osas aegumine TsÜS § 154 järgi hiljemalt 2017. a lõppemisest ning need nõuded

oleks aegunud hiljemalt 31. detsembril 2020.

10.2. Ekslik on hageja seisukoht, et praegusel juhul tuleb laenulepingust tuleneva nõude

aegumise hindamisel lähtuda TsÜS § 147 lg-st 3 ja leida, et aegumistähtaeg hakkas kulgema

31. detsembril 2019 ja lõppes 31. detsembril 2022. TsÜS § 147 lg 3 reguleerib kokkulepitud

tasu maksmise nõude aegumistähtaja algust, nähes ette, et see algab selle aasta lõppemisest, mil

nõue muutub sissenõutavaks. Praegusel juhul ei olnud tegemist kokkulepitud tasu maksmise

nõudega, vaid laenulepingu ülesütlemisest tulenevalt sissenõutavaks muutunud kohustuste

täitmise nõudega. Igal juhul ei oleks ka TsÜS § 147 lg-st 3 lähtumise korral põhjust lugeda

aegumistähtaja alguseks 2019. a lõppu.

11. Apellatsioonkaebuses leiab hageja, et maakohus jättis arvestamata võimalusega, et nõude

aegumine võis katkeda või peatuda. Kolleegiumi hinnangul ei ole need väited põhjendatud.

11.1. Esiteks tugineb hageja sellele, et laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagatiseks

olnud sõiduk võõrandati pärast 28. novembrit 2017 ja sellest saadud rahalisi vahendeid kasutati

võlgnevuse osaliseks tasumiseks.

TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude

tunnustamisega. Lõikest 2 tuleneb, et nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule

võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises tagatise andmises või muus teos.

Kostja väitel oli sõiduk antud tagatisomandina Mogo OÜ-le laenulepingust tulenevate

kohustuste täitmise tagatiseks ning sõiduk võõrandati laenulepingust tulenevate kohustuste

katteks 15. detsembril 2017. Hageja ei vaidlustanud maakohtu menetluses kostja väidet, et

sõiduk on võõrandatud ja selle eest saadud rahaga on tasutud võlgnevust (vt dtl 101).

Kolleegium leiab, et seda, kui Mogo OÜ võõrandas talle tagatiseks antud sõiduki ja arvestas

sõiduki hinna laenulepingust tulenevate kohustuste katteks, ei saa käsitada nõude

tunnustamisena kostja poolt, mis annaks alust kohaldada TsÜS § 158 lg-t 1. Tegemist ei olnud

kostja enda teo ega tahteavaldusega. Seega ei ole maakohus eksinud, kui ei tuvastanud nõude

aegumise katkemist. Lisaks, isegi kui sõiduki võõrandamisest saadud raha arvel võla osalise

tasumisega oleks aegumine detsembris 2017 katkenud ja uuesti alanud, oleks laenulepingust

tulenev nõue ikkagi juba detsembris 2020 aegunud, samas kui hagi esitati 12. oktoobril 2022.

11.2. Teiseks tugineb hageja sellele, et kuni Mogo OÜ nõude loovutamiseni AS-le PlusPlus

Capital 21. novembril 2018 pidas Mogo OÜ kostjaga läbirääkimisi nõude tasumise üle ning ka

AS PlusPlus Capital pidas kostjaga läbirääkimisi kuni 10. jaanuarini 2019.

TsÜS § 167 lg 1 esimese lause kohaselt nõude aegumine peatub õigustatud ja kohustatud isiku

vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu

üle, millest nõue võib tuleneda.

2-22-15273

7 (9)

Kolleegium märgib, et maakohtus ei ole hageja kirjeldatud läbirääkimistele tuginenud, mistõttu

tegemist on uute väidetega, mida hageja ei saaks apellatsioonimenetluses esitada. Samuti ei ole

väidetavate läbirääkimiste kohta esitatud menetluses tõendeid. Kostja on menetluses väitnud,

et ta ei olnud enne hagi esitamist teadlik sellest, et hageja on laenumaksete tegemise lõpetanud,

Mogo OÜ on laenulepingu üles öelnud ja sellest tulenevad nõuded AS-le PlusPlus Capital

loovutanud (dtl 71). Lisaks, ka hageja enda väitel lõppesid läbirääkimised nõude üle hiljemalt

10. jaanuaril 2019. Seega, isegi kui hageja saaks neid väited läbirääkimiste pidamise kohta

apellatsioonimenetluses esitada ja need oleksid tõendatud, oleks laenulepingust tulenevad

nõuded olnud igal juhul 12. oktoobriks 2022, s.o hagi esitamise ajaks aegunud.

12. Eelnevat arvestades leidis maakohus põhjendatult, et hageja võimalik solidaarvõlgniku

tagasinõue kostja vastu oli hagi esitamise ajaks aegunud.

12.1. Riigikohus on VÕS § 70 lg-tele 1–3 viidates selgitanud, et solidaarkohustuse täitnud

solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg lõpeb VÕS § 70 lg 1 järgi ajal, mil aeguks

võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. Seega läheb

solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgnikule võlausaldaja nõue seaduse jõul üle koos nõude

aegumistähtajaga, et tagada teistele solidaarvõlgnikele üldjuhul sama aegumistähtaeg sõltumata

sellest, kas tema vastu esitab nõude võlausaldaja või võlausaldajale kohustuse täitnud

solidaarvõlgnik. Kohustuse täitnud solidaarvõlgniku kaitseks ei aegu aga tagasinõue VÕS § 70

lg 2 järgi enne kuue kuu möödumist päevast, mil solidaarvõlgnik täitis kohustuse või

võlausaldaja esitas tema vastu hagi kohustuse täitmiseks, v.a juhul, kui solidaarvõlgnik täitis

kohustuse pärast seda, kui nõue tema või teise solidaarvõlgniku vastu oli aegunud (VÕS § 70

lg 3) (vt Riigikohtu 21. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-13, p 12). Seejuures tuleneb

VÕS § 70 lg-st 4, et koos tagasinõudega aeguvad mh ka tagasinõude asemel esitatavad

võimalikud käsundita asjaajamisest ja alusetust rikastumisest tulenevad nõuded.

12.2. Kuna hagi esitamise ajaks olid laenulepingust tulenevad nõuded kostja vastu igal juhul

aegunud, s.o isegi kui arvestada nõuete aegumise võimalikku katkemist ja peatumist hageja

väidetud asjaoludel, oli VÕS § 70 lg 1 järgi lõppenud ka hageja kui solidaarkohustuse täitnud

solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg. Praegusel juhul ei välista hageja nõude aegumist

ka VÕS § 70 lg 2, kuna hageja esitas hagi rohkem kui kuus kuud pärast laenulepingust tuleneva

võlgnevuse tasumist. Vastavalt VÕS § 70 lg-le 4 ei saa hagejal olla kostja vastu ka muid rahalisi

nõudeid tulenevalt laenulepingust tuleneva võlgnevuse tasumisest.

13. Kolleegium märgib, et ehkki maakohus käsitas pooli solidaarvõlgnikena põhjusel, et hageja

oli kostja laenulepingust tulenevaid kohustusi käendanud, võis hageja vastutada laenulepingust

tulenevate kohustuste täitmise eest kostjaga solidaarselt ka perekonnaseaduse (PKS) § 18 lg 1

alusel. Nimelt on hageja maakohtus välja toonud, et laenulepingu sõlmimise ajal oli ta kostjaga

abielus, ning tuginenud sellele asjaolule ka kostja vastu nõude esitamisel (vt dtl-d 43 ja 110).

PKS § 18 lg 1 kohaselt tehingust, mille abikaasa teeb ühise majapidamise korraldamise või laste

huvides, või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, tekib abikaasade

solidaarkohustus, kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra.

Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on abikaasad lõikes 1 nimetatud tehingu kohustatud poole

suhtes solidaarvõlausaldajad. Seega juhul, kui kostja võttis laenulepingu alusel laenu perekonna

huvides, võis ka sellest tuleneda poolte solidaarne vastutus laenulepingust tulenevate

kohustuste täitmise eest. Selle võimaluse käsitlemata jätmine ei mõjutanud aga maakohtu

järeldust, et hageja võimalik tagasinõue kostja kui teise solidaarvõlgniku vastu oli hagi

esitamise ajaks aegunud.

2-22-15273

8 (9)

14. Eelnevat arvestades ei esine praegusel juhul maakohtu otsuse tegemisel TsMS § 637 lg-s 21

nimetatud eksimusi, mis õigustaks apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist hagi lahendamist

ning menetluskulude jaotust puudutavas osas.

II

15. Hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse täies ulatuses, järelikult ka osas,

millega hageja kanda jäeti menetluskulud ja mõisteti hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud

758 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt.

Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus apellant vaidlustab lihtmenetluses tehtud maakohtu

otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise osas, võib ringkonnakohus TsMS

§ 637 lg-s 21 sätestatud aluste esinemisel keelduda apellatsioonkaebust menetlemast selle

sisulises osas (st osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja menetluskulude

jaotust). Kui aga apellatsioonkaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust ka menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus arvestama TsMS § 178 lg-s 2

sätestatuga, st et ta peab menetlema apellatsioonkaebust osas, mis puudutab menetluskulude

rahalist kindlaksmääramist juhul, kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud menetluskulude

väljamõistmist rohkem kui 200 euro suuruses summas (alates 1. jaanuarist 2022 on see summa

280 eurot) (Riigikohtu 19. jaanuari 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-14547, p 13).

Seega ei võimalda TsMS § 637 lg 21 ringkonnakohtul keelduda menetlemast hageja

apellatsioonkaebust osas, milles hageja vaidlustab maakohtu menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist.

16. Kolleegium leiab, et osas, milles hageja vaidlustab maakohtu menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda TsMS § 637 lg 1

p 6 alusel.

16.1. Ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui

apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.

Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et

apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele

apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu 24. aprilli 2013. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses

menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid.

16.2. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud ühtegi väidet kostja maakohtus kantud

menetluskulude põhjenda(ma)tuse kohta. Sealhulgas pole hageja väitnud, et mõni kostja

menetlustoiming oleks olnud ebavajalik või kostja lepingulisel esindajal selleks kulunud aeg

oleks olnud ebamõistlikult suur, samuti pole hageja vaidlustanud kostja lepingulise esindaja

tunnitasu põhjendatust. Ringkonnakohtu ülesanne ei ole uuesti hinnata kõigi menetlusosalise

lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust, vaid seda, kas maakohus on nende

kindlaksmääramisel väljunud kaalumispiiridest. Seda saab ringkonnakohus teha üksnes juhul,

kui menetluskulusid vaidlustav pool toob esile, milles seisneb mingi konkreetse kulu

hindamisel maakohtupoolne kaalumispiiridest väljumine. Eelnevast tulenevalt ei oleks

ringkonnakohtul

võimalik

hageja

apellatsioonkaebuses

toodud

väidete

põhjal

apellatsioonkaebust maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise osas rahuldada. Mingeid

olulisi menetlusõiguse normi rikkumisi, mis võiks anda alust tühistada maakohtu otsus

menetluskulude kindlaksmääramise osas TsMS § 656 lg 1 järgi apellatsioonkaebuse

põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata, kolleegium ei tuvastanud. Seega on

apellatsioonkaebus selles osas õiguslikult perspektiivitu.

2-22-15273

9 (9)

III

17. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil

vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.

18. Apellandil on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda

määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud

riigilõiv (hageja on tasunud riigilõivu 315 eurot).

19. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal

ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab

teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole

esitatud.

20. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 638 lg 9

kohaselt on praegune määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)