3-22-889/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kaupo Kruusvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.04.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-889

Haldusasi

Haljala valla kaebus Riigi Tugiteenuste Keskuse 25.01.2022

otsuse nr 11.2-14/0037 ja 21.03.2022 vaideotsuse nr

11.2-14/0296 tühistamiseks ning kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Haljala vald, volitatud esindajad

vandeadvokaadid Tanel Küün ja Rahel Behrsin

Vastustaja – Riigi Tugiteenuste Keskus, volitatud esindaja

Marliis Elling

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Lubada Haljala vallal muuta kaebust, täiendades seda kahju hüvitamise nõudega

(vaidemenetluses kantud kulude hüvitamise nõudega).

2. Rahuldada Haljala valla kaebus osaliselt.

3. Tühistada Riigi Tugiteenuste Keskuse 25.01.2022 otsus nr 11.2-14/0037 ja 21.03.2022

vaideotsus nr 11.2-14/0296.

4. Mõista Riigi Tugiteenuste Keskuselt Haljala valla kasuks välja kahjuhüvitis 2523

eurot. Ülejäänud osas jätta kahju hüvitamise nõue rahuldamata.

5. Mõista Riigi Tugiteenuste Keskuselt Haljala valla kasuks välja menetluskulud

4530,96 eurot.

6. Jätta rahuldamata Haljala valla taotlus hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

viivise väljamõistmiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.05.2023 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

3-22-889

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK / rakendusüksus) tegi Haljala Vallavalitsusele

25.01.2022 otsuse nr 11.2-14/0037, millega luges projekti „Võsu ranna puhkeala tugitaristu

rajamine“ raames mitteabikõlblikuks kuluks 170 700 eurot, millest toetus moodustab 143

884,21 eurot ja omafinantseering 26 815,79 eurot (p 1), vähendas abikõlblikke kulusid 25%

võrra ehk summas 63 907,86 eurot (p 2), nõudis toetuse saajalt tagasi väljamakstud toetuse

summas 79 976,35 eurot (p 3); tasaarveldas otsuse resolutsiooni p 3 alusel tagasinõutava

summa toetuse saaja poolt esitatud kuludokumentide arvelt, vähendades täiendavalt

väljamakstavat toetust 79 976,35 euro võrra (p 4), vähendas projekti eelarvet tegevuses

„Külastusobjektide tugitaristu arendamisega seotud kulud_POLE RA“ otsuse resolutsiooni p-s

1 märgitud summade ulatuses (p 5) ning muutis 21.02.2018 taotluse rahuldamise otsust nr 1.1-

5.1/18/182 p 2 järgnevalt: „Projekti kogumaksumus on 555 780 eurot, millest toetuse saaja

omafinantseering on minimaalselt 83 969,47 eurot ja toetus on maksimaalselt 471

810,53 eurot“.

1) Toetuse saaja viis avatud hankemenetlusena läbi riigihanke nr 221020 „Võsu ranna-ala

rajatiste ehitustööd“, mille raames esitati 14 pakkumust. Menetluse tulemusena sõlmis hankija

pakkujaga Revin Grupp OÜ 21.05.2020 hankelepingu maksumusega 569 000 eurot

(käibemaksuta) ja täitmise tähtajaga 20.10.2020.

2) Hankelepingu p 11.1 kohaselt oli töövõtja kohustatud andma tellijale enne tööde algust,

kuid hiljemalt 14 kalendripäeva jooksul peale lepingu sõlmimist täitmistagatise, milleks on

kindlustusandja või krediidiasutuse garantiikiri summale, mis vastab 10% lepingu

käibemaksuta hinnast. Sama nõue sisaldus ka riigihanke alusdokumentides. Pakkuja aga ei

esitanud hankelepingus ettenähtud tähtaja jooksul nõuetekohast ehitusperioodi kohustuste

täitmise tagatist. Seega on oluliselt muudetud hankelepingu tingimusi. Täitmistagatise

esitamata jätmise aktsepteerimine võinuks laiendada võimalike riigihankes osalevate

pakkujate ringi, mistõttu ei vasta muudatus riigihangete seaduse (RHS) § 123 lg 1 p-le 7.

Toetuse saaja märkis, et tema hinnangul oleks hankelepingu p-s 11.1 tagatisena nõutud

garantiikiri töövõtja jaoks maksnud ca 2500 eurot. Võimaliku töövõtja jaoks on sellise summa

näol tegemist arvestatava kuluga, mis võis mõjutada nii tema hankes osalust kui pakkumuse

maksumust. Lubamatu hankelepingu muutmine on tinginud ka RHS § 3 p-des 1 ja 2 toodud

riigihanke korraldamise üldpõhimõtete rikkumise. Hankija poolt talle pandud kohustuse

eiramise tulemusena on tekkinud kahju, kuid selle suurust ei ole võimalik hinnata, sest ei ole

teada, milliseks oleks kujunenud pakkujate ring ja pakkumuste maksumused, kui

potentsiaalsed pakkujad oleksid teadnud, et hankelepingu täitmisel täitmistagatist ei nõuta.

3) Lisaks tuvastas rakendusüksus, et hankelepingus kehtestatud maksetingimusi on muudetud

pakkujale soodsamaks ning muudatus ei vasta RHS § 123 lg-s 1 sätestatud alustele.

Hankelepingu p 4.2 kehtestab järgmised maksetingimused: „Tehtud tööde eest tasutakse

vastavalt tehtud tööde aktidele. Töövõtjal on õigus arve esitamiseks, kui tehtud tööde

maksumus ületab 10% tööde hinnast. Lõppmakse on vähemalt 10% tööde hinnast ning tellija

2(18)

3-22-889

tasub selle pärast garantiiperioodi tagatise esitamist, lepingu objektile kasutusloa

väljastamist ja valmis töö aktiga üleandmist tellijale.“ Tehtud tööde alusel on töövõtja

esitanud hankijale kokku 5 akti: 1) akt 1 summas 113 800 eurot, töövõtjale tasutud

16.07.2020; 2) akt 2 summas 265 130,40 eurot, töövõtjale tasutud 19.08.2020; 3) akt 3

summas 102 933,70 eurot, töövõtjale tasutud 09.09.2020; 4) akt 4 summas 48 541,40 eurot,

töövõtjale tasutud 19.10.2020; 5) akt 5 summas 38 594,50 eurot, töövõtjale tasutud

26.11.2020. Seega aktide nr 4 ja 5 alusel esitatud arved ja maksed ei vasta hankelepingu p-s

4.2 toodud nõuetele. Mõlema akti arve on väiksem kui 10% lepingujärgsete tööde

koguhinnast, samuti on akti nr 5 arve tasutud enne lepingu objektile kasutusloa väljastamist

(ehitisele väljastati kasutusluba 14.12.2020) ja valmis töö aktiga üleandmist tellijale.

Maksetingimuste muutmine tõi edukale pakkujale kaasa finantskoormuse vähenemise. Kui

hankija oleks esialgsetes hankelepingu tingimustes kehtestanud maksetele väiksema

protsendimäära tööde koguhinnast, siis oleks saanud hankes osaleda pakkujad, kellele

sobinuks arveid esitada väiksemas mahus kui 10% tööde kogumaksumusest, mis omakorda

tähendab töötasu ajaliselt kiiremat tasumist töövõtjale. Ei ole teada, millised oleksid olnud

pakkujad, pakkumuste maksumused ning milline pakkuja oleks valitud edukaks, kui hankija

oleks hankemenetluse käigus seadnud leebemad maksetingimused. Seega võib esineda

olukord, et teiste turul olevate pakkujate jaoks olid sätestatud maksetingimused need, mistõttu

loobusid nad pakkumuse esitamisest. Pakkujate arv iseenesest ei pruugi mõjutada pakkumuste

maksumust odavnemise suunas, samas pole võimalik täielikult välistada võimalust, et

pakkuja, kes leebemate maksetingimuste korral oleks olnud huvitatud hankes osalemisest,

oleks teinud ka parima pakkumise. Seega on hankija muutnud oluliselt hankelepingu

tingimusi ning eeltoodu tõttu ei vasta muudatus ka RHS § 123 lg 1 p-le 7. Samuti on lubamatu

hankelepingu muutmine tinginud RHS § 3 p-des 1 ja 2 toodud üldpõhimõtete rikkumise.

4) Mõlema rikkumise osas esinevad Vabariigi Valitsuse 01.09.2014 määruse nr 143 „Perioodi

2014–2020 struktuuritoetusest hüvitatavate kulude abikõlblikuks lugemise, toetuse maksmise

ning finantskorrektsioonide tegemise tingimused ja kord“ (määrus nr 143) § 227 lg-s 2 toodud

asjaolud. Seega rakendab rakendusüksus tervikuna finantskorrektsiooni määra 25% ulatuses.

2. Haljala Vallavalitsus esitas RTK 25.01.2022 otsuse peale vaide, mille RTK jättis

21.03.2022 vaideotsusega nr 11.2-14/0296 rahuldamata.

1)

Vaidlust ei ole, et töövõtja hankelepingu p-s 11.1 nõutud täitmistagatist ei esitanud ning

hankija selle olemasolu hankelepingu kehtivuse ajal ei nõudnud. Täitmistagatise nõudmata

jätmisega on tegemist olulise muudatusega RHS § 123 lg 2 p 1 mõistes ning seda põhjusel, et

täitmistagatise nõudmata jätmisega lisati tingimus, mis laiendanuks võimalike riigihankes

osalejate või vastavaks tunnistamisele kuuluvate pakkumuste hulka, kui riigihanke

alusdokumentides ja hankelepingu projektis ei oleks panga või kindlustusseltsi garantii

esitamise kohustust algusest peale. Hankes oleks saanud osaleda ka sellised pakkujad, kellel

panga või kindlustusseltsi garantii esitamise võimalust ei olnud või oleks see konkreetsel

ajahetkel olnud ajakriitiline või kulukas.

Täitmistagatise nõudmata jätmist saab pidada oluliseks muudatuseks ka RHS § 123 lg 2 p 2

mõistes ning seda põhjusel, et täitmistagatise nõudmata jätmisega on lepinguliste kohustuste

vahekord muutunud hankelepingus sätestamata viisil pakkuja kasuks. Esmalt ei pidanud

pakkuja esitama kindlustusandja või krediidiasutuse garantiikirja, mis vastab 10% lepingu

hinnast. Teiseks ei ole täitmistagatise rahaline väärtus hinnatav pelgalt täitmistagatise enda

väärtusega. Panga või kindlustusseltsi garantii näol on tegemist garantiivõtja võlakohustusega,

mille saamiseks peab garantiivõtja täitma garantiiandja tingimused, mis üldjuhul eeldavad

garantiivõtja krediidivõimekuse hindamist ja vajadusel piisavate tagatiste olemasolu.

Olukorras, kus ettevõtja on teadlik, et ta ei suuda mingil põhjusel oma krediidivõimet

nõuetekohaselt tõendada või tal ei ole piisavalt tagatisi või ei ole konkreetse garantii andmine

3(18)

3-22-889

muul põhjusel garantiiandjale atraktiivne, siis pidi selline ettevõtja hankes osalemisest

loobuma. Lisaks, vaidlusaluse muudatuse maksimaalset väärtust ei saa taandada ka üksnes

10%-le hankelepingu maksumusest ning see võib osutuda veelgi suuremaks. Nimelt võinuks

pakkujate ring olla garantii nõudmata jätmisel oluliselt laiem, mistõttu ei saa välistada, et

hankes oleks osalenud pakkuja, kelle pakkumuse hind olnuks soodsam kui garantii väärtus.

Eeltoodust tulenevalt polnud hankelepingu muutmine õiguspärane RHS § 123 lg 2 p 1 ega ka

RHS § 123 lg 1 p 7 alusel. Samuti ei ole kohaldatavad teised RHS §-s 123 nimetatud

hankelepingu muutmise alused.

2)

Vaidlusalune muudatus ei vasta ka RHS § 123 lg 1 p 1 toodud tingimustele, sest see

mõjutab hankelepingu üldist olemust. Hankija oli kohustuslikuna ette näinud, et töövõtja peab

täitmistagatise esitama ning tegemist on hanke olemuslikult lahutamatu kohustusega, mille

puhul võis eeldada mõju hankemenetluse tulemusele. Jääb arusaamatuks vaide esitaja

seisukoht, et garantiikirja esitamata jätmine ei saa olla oluline või lubamatu muudatus

olukorras, kus see oleks katnud vaid 10% hankelepingu kogumaksumusest ning samahästi

oleks võinud hankija sama suures mahus (nagu garantii pidi katma) tööd üldse tellimata jätta

ehk muuta lepingu mahtu ja maksumust 10% võrra väiksemaks. Sisutühi on ka vaide esitaja

seisukoht, et töövõtja poolt täitmistagatise esitamata jätmise väärtus on maksimaalselt 2500

eurot ning see mahub RHS § 123 lg 1 p-s 1 sätestatud lubatava 15% muudatuse sisse. Oluline

ei ole täitmistagatise rahaline suurus hankelepingu muudatuse üldise olemuse hindamisel, vaid

täitmistagatise nõudmata jätmisega muutis hankija hankelepingut, mille puhul võib eeldada

hüpoteetilist mõju esialgsele hankemenetluse tulemusele. Samuti ei ole vaidlusaluse

muudatuse väärtust täpse summana võimalik välja arvutada, seega on RHS § 123 lg 1 p 1

kohaldamine välistatud.

3)

Hankelepingus on vaide esitaja tasunud teostatud tööde eest hankelepingus kokkulepitud

tingimustest varasemalt ja/või erinevas suuruses. Vaide lahendaja on seisukohal, et isegi, kui

muudatus mahub 15% sisse, siis ei tohi ta olla oluline RHS § 123 lg 1 p 7 mõistes. Olulise

muudatuse mõiste avab RHS § 123 lg 2 ning praegusel juhul tuleb muudatust pidada oluliseks

põhjusel, et muudatusega lisati tingimus, mis laiendanuks võimalike riigihankes osalejate või

vastavaks tunnistamisele kuuluvate pakkumuste hulka, kui riigihanke alusdokumendid oleks

sellist tingimust sisaldanud (RHS § 123 lg 2 p 1). Kui hankija oleks esialgsetes hankelepingu

tingimustes kehtestanud maksetele väiksema protsendimäära tööde koguhinnast, siis oleks

saanud hankes osaleda pakkujad, kellele sobinuks arveid esitada väiksemas mahus kui 10%

tööde kogumaksumusest, mis omakorda tähendab töötasu ajaliselt kiiremat tasumist

töövõtjale. Lisaks, hankelepingu p 4.2 kohaselt on lõppmakse vähemalt 10% tööde hinnast

ning tellija tasub selle pärast garantiiperioodi tagatise esitamist, lepingu objektile kasutusloa

väljastamist ja valmis töö aktiga üleandmist tellijale. Riigihangete registri andmetel on

hankelepingu lõpetamise kuupäev 10.12.2020. Ehitisele väljastati kasutusluba 14.12.2020.

Aktiga nr 5 (lõppmakse) on tasutud töövõtjale 26.11.2020. Seega tasuti töövõtjale lepingust

ettenähtud ajast 18 päeva varem.

4)

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et hanketingimuste rikkumise korral ei ole konkreetse

finantsmõju tõendamine nõutav ja see ei pea olema nähtav (nt kohtuasjad nr C-743/18 ja

C-406/14). Piisab sellest, kui asjasse puutuva fondi eelarve mõjutamise võimalus ei ole

välistatud. Rakendusüksus on õigesti asunud seisukohal, et hankija poolt talle pandud

kohustuse eiramise tulemusena on tekkinud kahju, kuid selle suurust ei ole võimalik hinnata,

sest ei ole teada, milliseks oleks kujunenud pakkujate ring ja pakkumuste maksumused, kui

potentsiaalsed pakkujad oleksid teadnud, et hankelepingu täitmisel hanketingimuste kohast

täitmistagatist ei nõuta ning maksetingimused on võrreldes hankelepingus kehtestatuga

töövõtjale soodsamad. Rakendusüksus on õigesti rakendanud 25%-list finantskorrektsiooni

määra.

4(18)

3-22-889

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. Haljala vald esitas 20.04.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 22.03.2023)

RTK 25.01.2022 otsuse ja 21.03.2022 vaideotsuse tühistamiseks.

1)

RTK on ebaõigesti hinnanud hankelepingu muudatust RHS § 123 lg 1 p 7 kontekstis, sest

täitmistagatise esitamata jätmine vastab RHS § 123 lg 1 p-le 1. Kui hankelepingu muudatus

läheb vähemalt ühe RHS § 123 lg 1 loetletud tingimuse alla, tuleb muudatus lugeda RHS

tingimustega kooskõlas olevaks ehk lubatavaks. RHS § 123 lg 1 p-des 1-6 toodud tingimustele

vastavate koosseisude puhul muudatuse olulisust (st p 7) eraldi kaaluma ega hindama ei pea.

RHS § 123 lg 1 p-s 1 nimetatud hankelepingu üldist olemust muutvana on kirjeldatud selliseid

muudatusi, mille puhul võib eeldada hüpoteetilist mõju esialgse hankemenetluse tulemusele –

nt riigihanke eseme asendamine või riigihanke liigi muutmine (vt RHS-i kommenteeritud

väljaannet, § 123, p 13). Töövõtja poolt täitmistagatise esitamata jätmise kui hankelepingu

muudatuse väärtus saab olla maksimaalselt üksnes 2500 eurot ehk garantiikirja maksumus.

See moodustab hankelepingu kogumaksumusest oluliselt vähem, kui RHS § 123 lg 1 p 1

sätestatud 15% ning seetõttu ei ületa see lubatavat muudatuse väärtust. RTK ei ole eeltoodud

kaebaja seisukohta kummutanud, vaid märkinud lakooniliselt, et garantiikirja taotlemise

maksumus summas 2500 eurot on subjektiivne hinnang ega ole tegelikkuses väljaarvutatav.

RTK seisukohad on ka vastuolulised, sest samaaegselt on RTK leidnud, et garantiikirja

maksumus 2500 eurot on arvestatav kulu, mis võis mõjutada hankes osalust. Järelikult hindab

RTK ka ise muudatuse väärtust 2500 euro suuruseks. Kui RTK on siiski seisukohal, et

garantiikirja maksumus ei olegi väljaarvutatav, jääb arusaamatuks, millele tuginedes hindas

RTK garantiikirja esitamata jätmist oluliseks muudatuseks. Pelgalt muudatuse esinemine ei

muuda seda lubamatuks. Töövõtja esindaja on uurinud täitmistagatiste maksumuse tausta ning

saanud usaldusväärsetest allikatest teavet, mille kohaselt saab tagatise maksimaalne

maksumus olla 2500 eurot. Sealjuures RTK seisukoht, mille kohaselt võis garantiikirja

maksumuse kulu mõjutada hankes osalust, on spekulatiivne ega tugine millelegi ning sellega

on RTK rikkunud haldusakti põhjendamiskohustust ning haldusakt on kaalutlusvigadega.

2)

RHS § 123 lg 1 p 1 lubatav muudatus peab ehitustööde korral mahtuma 15%

hankelepingu maksumuse sisse. Garantiikiri ehk tagatis pidi olema 10% hankelepingu

käibemaksuta hinnast. Garantiikirja esitamata jätmine ei saa olla oluline või lubamatu

muudatus olukorras, kus see oleks katnud vaid 10% hankelepingu kogumaksumusest ning

samahästi oleks võinud hankija sama suures mahus (nagu garantiikiri pidi katma) tööd üldse

tellimata jätta ehk muuta lepingu mahtu ja maksumust 10% võrra väiksemaks. Ka see on

kaebaja hinnangul oluliseks hindamise lähtekriteeriumiks, et jõuda järeldusele, mille kohaselt

täitmistagatise esitamata jätmine on lubatav muudatus RHS § 123 lg 1 p 1 mõttes. Ka ei

muudetud hankelepingu üldist olemust. Hankelepingu esemeks oli Võsu ranna puhkeala

tugitaristu rajamine ning lepingu eset sellega ei muudetud. Tänaseks on Võsu ranna puhkeala

tugitaristu nõuetekohaselt ehitatud ning mistahes täitmistagatist rakendada ei olnud tarvis.

Samuti ei mõjutanud täitmistagatise esitamata jätmine esialgset hanke liiki.

3)

Kuigi kaebaja on seisukohal, et täitmistagatise esitamata jätmist tuleb käsitleda lubatava

muudatusena RHS § 123 lg 1 p 1 mõttes, märgib kaebaja siiski täiendavalt, et tegemist ei ole

ka hankelepingu olulise muutmisega RHS § 123 lg 1 p 7 mõistes. Muudatuse olulisust RHS §

123 lg 1 p 7 alusel tuleb hinnata ka RHS § 123 lg-st 2 lähtudes. RHS § 123 lg-s 2 sätestatud

keelud ei piira nende muudatuste tegemist, mis on lg 1 p-de 1-6 kohaselt lubatud (vt RHS-i

kommenteeritud väljaanne, § 123, p 54). Majandustegevust omaval ettevõtjal peab olema

2500 euro suuruses summas vaba raha, millega katta ettevõtluses vajalikke tekkivaid kulusid.

Viidatud summa suurus saaks olla takistuseks pakkujana osalemisele üksnes pankrotistunud

äriühingule, kes tuleks sellisel juhul niikuinii hankemenetluses kõrvaldada. Seega ei saanud

garantiikirja esitamise kohustus mõjutada pakkujate ringi. Eeltoodud seisukohta toetab ka

5(18)

3-22-889

maakohtu 10.12.2021 lahend asjas nr 2-21-19337, kus kohus leidis, et juriidilisel isikul peavad

eelduslikult olema oma tegevuskulude katteks mõningased rahalised vahendid. Sellisteks

juriidilise isiku minimaalseteks vahenditeks pidas kohus summat 2250 eurot, mis on

analooges suuruses käesoleva asja garantiikirja maksumusega. Seega kehtib eeldus, et

majandustegevust omaval äriühingul peab olema krediidivõimekus ning teatud minimaalsed

vabad rahalised vahendid, millega oleks võimalik tegevuskulusid katta. Selliseks

tegevuskuluks tuleb lugeda ka ehitustööde läbiviimiseks vajaliku garantiikirja saamist hinnaga

2500 eurot. Garantiikirja kohustuse puudumisel 2500 euro tasumisest vabanemine ei ole

summa, mille tõttu oleks hankes osalenud mõni pakkuja rohkem või mõni pakkuja jätnud

hankes 2500 eurot maksva garantiikirja tõttu osalemata. Kui ettevõtja on teadlik, et tal puudub

vajalik krediidivõimekus või tal ei ole piisavalt tagatisi, siis selline ettevõtja ei osale

ehitushankes, sõltumata garantiikirja andmise kohustusest.

4)

Maksetingimused muutusid ebaolulises mahus ning vastavad RHS § 123 lg 1 p-le 1.

Vastustaja märgib ebaõigesti, et isegi, kui muudatus mahub 15% sisse, siis ei tohi ta olla

oluline RHS § 123 lg 1 p 7 mõistes. See RTK arusaam on vale, sest RHS-i kommenteeritud

väljaande kohaselt juhul, kui muudatus vastab kasvõi ühele p-des 1-6 toodud tingimusele, siis

p 7 enam kaaluda ei tule. Seetõttu on RTK jätnud ebaõigesti hindamata muudatuse lubatavuse

RHS § 123 lg 1 p 1 mõistes. Ühtlasi, RTK seisukoht kinnitab seda, et RTK möönab ka ise, et

maksetingimuste muudatus mahub 15% sisse. Aktide nr 4 ja 5 alusel tehtud maksed olid küll

väiksemad, kuid mahtusid lubatava 15%-suuruse mahu muudatuse sisse. Hankelepingu p 4.1.

kohaselt oli tööde kogumaksumuseks 569 000 eurot käibemaksuta ning RTK otsusest

nähtuvalt täpselt sama suure summa hankija töövõtjale 5 akti alusel kokku ka tasus. Seega

maksti töövõtjale täpselt hankelepingus kokku lepitud summa. Jääb arusaamatuks, millele

tuginedes väidab RTK, et tegemist on olnud olulise hankelepingu tingimuste muudatusega.

Hankelepingu p-s 5 on toodud maksete kord, mille kohaselt peab tellija tööd üle vaatama ja

seejärel aktsepteerima ning töövõtja esitab tellijale arve pärast akti allkirjastamist tellija poolt.

Seejärel toimub arve tasumine 21 päeva jooksul arve saamisest. Hankeleping ei näe ette

konkreetseid ajavahemikke, kuupäevi või tähtaegu, millal hankija töövõtjale makseid tegema

peaks. Seetõttu on ebaproportsionaalne RTK seisukoht, et akti nr 5 arve tasumist enne töö

aktiga üleandmist tellijale oleks lubamatu muudatus. Samuti ei ole muudatus muutnud

hankelepingu üldist olemust ega mõjutanud ka esialgset hanke liiki.

5)

Kuigi maksetingimuste muutumist tuleb käsitleda lubatava muudatusena RHS § 123 lg 1

p 1 mõttes ning täiendavalt p 7 tingimusi hinnata ei tuleks, siis märgib kaebaja täiendavalt, et

tegemist ei ole ka hankelepingu olulise muutmisega RHS § 123 lg 1 p 7 mõistes.

Rahandusministeeriumi suuline seisukoht on olnud, et muudatuste olulisuse hindamisel võiks

võtta aluseks muudatuste mahu, mis ei tohiks ületada 10%. Seega, siin tuleb hindamise

aluseks võtta muudatuste maht n-ö ehituslikust aspektist. Kui muudatustööde maht võrreldes

kogu tööde mahuga jääb 10% piiresse, siis vähemalt Rahandusministeeriumi suulise

seisukoha alusel võiks neid muudatusi käsitleda lubatavatena RHS hankelepingu muutmise

kontekstis. Kaebaja selgitab, et aktide nr 4 ja 5 alusel tehtud maksed olid küll väiksemad, kuid

vähenemine mahtus 10%-suuruse mahu muudatuse sisse, st muudatuse maht võrreldes kogu

tööde mahuga jäi 10% piiresse. Kuigi RHS § 123 lg 1 p 7 kohaselt ei mängi muudatuse

väärtus otseselt rolli, siis kaebaja on siiski seisukohal, et tööde mahu suuruse hindamisel on

võimalik võtta aluseks ka ehitustööde muudatuse rahalist väärtust, mis jäi samuti 10%

piiresse. Eeltoodust tulenevalt on muudatuste maht nii ehituslikust aspektist kui ka

muudatustööde maksumuse poolest väiksem kui 10%, mistõttu on tegemist lubatava

muudatusega RHS § 123 lg 1 p 7 mõttes.

6)

Hankeleping ei näinud ette konkreetseid maksete tegemise kuupäevi, mida hankijal oleks

tulnud järgida ning mille tõttu saaks öelda, et akti nr 5 arve alusel tehtud varasem makse on

6(18)

3-22-889

oluline muudatus. Veelgi enam, akti nr 5 alusel tehti makse üksnes 18 päeva varem, mis ei saa

olla oluliseks muudatuseks. Kõnealune erisus maksetingimuses ei oleks muutnud pakkujate

ringi koheselt hankelepingutes sisaldumise korral suuremaks, sest kokkuvõttes tasuti

töövõtjale hankelepingus kokku lepitud summa. Kui hankes osalejatel oleks hankemenetluses

enne pakkumuste esitamist teave, et nad saavad kokkuvõttes täpselt sama suure summa, kui

algne hankelepingu maksumus, ei tooks pakkujaid hankemenetlusse juurde. Samuti ei saa olla

viimase arve 18 päeva varem tasumine asjaoluks, mis tingimata tooks pakkujaid

hankemenetlusse juurde.

7)

Isegi juhul, kui leida, et RTK-l oli õigus finantskorrektsiooni teha (millega kaebaja ei

nõustu), on finantskorrektsiooni tegemine võimalik maksimaalselt summas 20 286,89 euro

ulatuses või alternatiivselt 5% ulatuses.

8)

Kaebaja esitas 22.03.2023 menetlusdokumendi, milles palub RTK-lt välja mõista kaebaja

poolt vaidemenetluses kantud õigusabikulud summas 6366 eurot kahjuna riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 7 lg 1 alusel. Vastustaja on avaliku võimu kandja, kes viib rakendusüksuse

ülesandeid täites ellu avalikku ülesannet. Vaidlustatud RTK otsused on õigusvastased.

Kaebaja on RTK õigusvastase otsuse vaidlustanud kohustuslikus vaidemenetluses ning

kandnud sellega seoses õigusabikulusid, st otsest varalist kahju. Kuivõrd tegemist oli

kohustusliku kohtueelse vaidemenetlusega, ei olnud kaebajal võimalik valida teist

õiguskaitsevahendit ega kahju tekkimist vältida (HKMS § 47 lg 1). Arvestades vaidluse sisu,

tuleb välise õigusabi kasutamist pidada põhjendatuks. Ehkki kaebajal on mh kohustus oma

tegevuse korraldamisel järgida RHS sätestatud norme, ei saa eeldada, et kaebajal peaks olema

võimekus end käesolevas asjas ise esindada. Finantskorrektsioonide ja nendega seonduvad

riigihankeõiguslikud vaidlused on keerukad, kuivõrd on korraga vaja tunda nii STS-i, selle

alusel kehtestatud määrusi, RHS-i kui ka EL õigust. Nende spetsiifiliste valdkondade

tundmine nõuab isegi professionaalse õigusabi osutajatelt valdkondlikku spetsialiseerumist.

2. RTK palub 22.06.2022 vastuses (täiendatud 04.04.2023) jätta kaebus rahuldamata.

1)

Üheks põhiküsimuseks on see, kas hankelepingu muudatus, millega hankija jättis algses

riigihanke alusdokumentides ja hankelepingu p-s 11.1 sisaldunud krediidiasutuse või

kindlustusseltsi garantii esitamise kohustuse täitmata, on oluliseks muudatuseks RHS § 123 lg

1 p 7 ja lg 2 p-de 1 ja 2 mõistes. Vastustaja hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata

jaatavalt.

RHS § 123 lg 1 p 7 kohaselt võib sõlmitud hankelepingut muuta uut riigihanget korraldamata,

kui muudatuse väärtusest sõltumata ei ole muudatus oluline. RHS § 123 lg 2 esitab

mitteammendava loetelu olukordadest, millisel juhul tuleb muudatust pidada oluliseks. Samad

põhimõtted ja alused on paralleelselt RHS-ga sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivi 2014/24/EL art 72 lg-s 4 (hankedirektiiv). RHS § 123 lg 2 p 1 kohaselt on muudatus

oluline, kui sellega muudetakse hankelepingu üldist olemust märkimisväärselt, eeskätt kui

muudatusega lisatakse tingimus, mis laiendanuks võimalike riigihankes osalejate või

vastavaks tunnistamisele kuuluvate pakkumuste hulka, kui riigihanke alusdokumendid oleks

sellist tingimust sisaldanud. Hankelepingu olulise muudatuse käsitlust on sisustanud Euroopa

Kohus otsuses nr C-454/06, kus kohus on asunud seisukohale, et menetluse läbipaistvuse ja

pakkujate võrdse kohtlemise tagamiseks tuleb kehtiva riigihankelepingu klauslite muutmist

pidada uue riigihankelepingu sõlmiseks juhul, kui need muudatused on algse

riigihankelepingu tingimustest oluliselt erinevad ja kui neist ilmneb poolte soov pidada uusi

läbirääkimisi lepingu oluliste tingimuste osas. Garantiikirja esitamata jätmise näol on tegemist

olulise muudatusega RHS § 123 lg 2 p 1 mõistes ning seda põhjusel, et muudatusega

leevendati hanketingimusi, mis laiendanuks võimalike riigihankes osalejate või vastavaks

tunnistamisele kuuluvate pakkumuste hulka. Kui riigihanke alusdokumendid ja hankeleping ei

7(18)

3-22-889

oleks sisaldanud kõnesolevat tingimust, siis oleks hankes saanud osaleda ka sellised pakkujad,

kellel kindlustusandja või krediidiasutuse garantiikirja esitamise võimalust ei olnud või oleks

see konkreetsel ajahetkel olnud ajakriitiline või kulukas.

Muudatus on oluline ka RHS § 123 lg 2 p 2 mõistes ning seda põhjusel, et täitmistagatise

nõudmata jätmisega on lepinguliste kohustuste vahekord muutunud hankelepingus sätestamata

viisil eduka pakkuja kasuks. Nii hankelepingu täitmise kui ka hankes osalemise perspektiivilt

on garantiikirja esitamata jätmine pakkujale soodsam, sest krediidiasutuse või kindlustusseltsi

garantiinõue täitmiseks tuleb pakkujal arvestada konkreetsete toimingute tegemisega, sh

saavutada garantii väljastamise osas kokkulepe garantiiandjaga. Krediidiasutuse või

kindlustusseltsi garantii näol on tegemist sisuliselt garantiivõtja võlakohustusega, mille

saamiseks peab garantiivõtja täitma garantiiandja tingimused, mis üldjuhul eeldavad

garantiivõtja krediidivõimekuse hindamist ja vajadusel piisavate tagatiste olemasolu.

Olukorras, kus ettevõtja on teadlik, et ta ei suuda kindlustusandjale mingil põhjusel oma

krediidivõimet nõuetekohaselt tõendada või tal ei ole piisavalt tagatisi või ei ole konkreetse

garantii andmine muul põhjusel garantiiandjale atraktiivne, siis pidi selline ettevõtja hankes

osalemisest loobuma. Seega ei ole välistatud, et hankes võinuks osaleda pakkujad, kellel

puudus võimalus esitada nõutud krediidiasutuse või kindlustusseltsi garantii, kuid kes oleks

saanud osaleda hankes tingimusel, kui vastavat garantiikirja ei oleks küsitud.

2)

Vastustaja ei nõustu, et lepingu muudatuseks esineb RHS § 123 lg 1 p-s 1 sätestatud alus.

RHS § 123 lg 1 p 1 võtab üle n-ö de minimis-reegli. De minimis-reegli kohaldamise üheks

eeltingimuseks on, et muudatus, mille rahaline maksumus on küll väike, ei tohi mõjutada

hankelepingu üldist olemust. RHS § 123 lg-s 1 sätestatud hankelepingu üldine olemus on

määratlemata õigusmõiste. RHS-i aluseks oleva hankedirektiivi põhjenduste p-s 107 on

toodud välja, et: „Uut hankemenetlust on vaja juhul, kui esialgsesse lepingusse tehakse olulisi

muudatusi, eelkõige seoses lepingupoolte vastastikuste õiguste ja kohustustega, sealhulgas

intellektuaalomandi õiguste jaotumisega. Sellised muudatused näitavad lepingupoolte

kavatsust lepingu olulised tingimused uuesti läbi rääkida. Eelkõige tuleb seda teha juhul, kui

muudetud tingimused oleksid menetluse tulemusi mõjutanud, kui need oleksid kehtinud

esialgse menetluse ajal.“ Lisaks toob direktiivi põhjenduste p 109 välja, et riigihanke olemuse

muudatusena tuleb käsitelda selliseid, mille puhul võib eeldada hüpoteetilist mõju esialgse

hankemenetluse tulemusele. Seega tuleks hanke üldist olemust muutvaks nimetada selliseid

muudatusi, mille puhul võib eeldada hüpoteetilist mõju esialgsele hankemenetluse tulemusele

(nt oleks pakkujate ring olnud laiem) ning mille puhul tuleb igal juhul hankedirektiivist

tulenevalt läbi viia uus hankemenetlus. Vastustaja hinnangul muudab täitmistagatise

nõudmata jätmine hankelepingu üldist olemust, kuivõrd hankija oli kohustuslikuna ette

näinud, et edukas pakkuja peab täitmistagatise esitama ning tegemist on hanke olemuslikult

lahutamatu kohustusega, mille puhul võis eeldada mõju hankemenetluse tulemusele. Seega

mõjutab muudatus hankelepingu üldist olemust.

3)

Lisaks, täitmistagatise nõudmata jätmise väärtust ei saa taandada üksnes garantiikirja

väljastamise maksumusele (2500 eurot) või 10%-le hankelepingu maksumusest ning see võib

osutuda veelgi suuremaks. Kaebaja hüpotees, et kokkulepe oleks õiguspärane ja mahuks

lubatud 15% alla, kui selle väärtus oleks täitmistagatise väärtus, ei ole reaalselt kontrollitav

ning tuleb jätta tähelepanuta. Objektiivselt ei ole võimalik välistada, et muudatuse väärtus

võinuks olla suurem ning ületada 15% hankelepingu maksumusest. Seega on RHS § 123 lg 1

p 1 kohaldamine välistatud.

4)

Teiseks põhiküsimuseks on see, kas maksetingimuste muutmine on lubatud muudatus

RHS § 123 lg 1 p-de 1 ja/või 7 alusel. Kui hankelepingu muudatus on oluline RHS § 123 lg 2

tähenduses, siis RHS § 123 lg 1 p 7 kohaldada ei saa. Tuginedes RHS § 123 lg 2 p-le 1 tuleb

vaidlusalust maksetingimuste muudatust pidada oluliseks põhjusel, et muudatusega lisati

8(18)

3-22-889

tingimus, mis laiendanuks võimalike riigihankes osalejate või vastavaks tunnistamisele

kuuluvate pakkumuste hulka, kui riigihanke alusdokumendid oleks sellist tingimust algselt

sisaldanud. Samuti tingib muudatus hankelepingust tuleneva lepinguliste kohustuste

vahekorra muutumise töövõtja kasuks hankelepingus sätestamata viisil (RHS § 123 lg 2 p 2).

Maksetingimused on olulised hankelepingu tingimused, kuivõrd hanke finantseerimise

tingimused avaldavad reeglina otsest mõju pakkujate ringile ning pakkumuste maksumustele.

Lepingu maksetingimuste hilisem muutmine tõi edukale pakkujale kaasa finantskoormuse

vähenemise. Kui hankija oleks esialgsetes riigihanke alusdokumentides ja hankelepingu

tingimustes kehtestanud maksetele väiksema protsendimäära tööde koguhinnast, siis oleks

saanud hankes osaleda pakkujad, kellele sobinuks arveid esitada väiksemas mahus kui 10%

tööde kogumaksumusest, mis omakorda tähendab töötasu ajaliselt kiiremat tasumist

töövõtjale. Sama põhimõte kehtib ka maksete teostamise tähtaja puhul. Seega võib esineda

olukord, et teiste turul olevate pakkujate jaoks olid sätestatud maksetingimused just need,

mistõttu loobusid nad pakkumuse esitamisest. Lisaks, isegi kui konkreetne muudatus mahub

hankelepingu algsest maksumusest arvestatava 15% sisse, siis ei tohi see muudatus

hankelepingu üldist olemust muuta. Vastustaja hinnangul tuleb hankelepingu üldist olemust

muutvaks lugeda ka vaidlusaluste maksetingimuste muutmist, kuivõrd tegemist on hanke

olemuslikult lahutamatu kohustusega, mille puhul võis eeldada mõju hankemenetluse

tulemusele.

5)

Hankija poolt talle pandud kohustuse eiramise tulemusena on tekkinud kahju, kuid selle

suurust ei ole võimalik hinnata, sest ei ole teada, milliseks oleks kujunenud pakkujate ring ja

pakkumuste maksumused, kui potentsiaalsed pakkujad oleksid teadnud, et hankelepingu

täitmisel hanketingimuste kohast täitmistagatist ei nõuta ning maksetingimused on võrreldes

riigihanke alusdokumentides ja hankelepingus kehtestatuga edukale pakkujale soodsamad.

Täitmistagatise nõudmata jätmise ja/või soodsamate maksetingimuste korral ei saa välistada,

et hankes oleks osalenud pakkuja, kelle pakkumuse hind olnuks soodsam mitte üksnes garantii

väärtusest, vaid ka ehitustööde ja -materjalide sisulises maksumuses. Seetõttu on ekslik

kaebaja seisukoht, et finantskorrektsiooni otsuses käsitletud hankerikkumiste puhul on kahju

üheselt väljaarvutatav ja finantskorrektsiooni otsus tulnuks teha määruse nr 143 §-des 22–228

sätestatud protsendimäärasid kohaldamata.

6)

Määruses nr 143 sätestatud tagasinõude määradega on juba kohustuse eiramise

võimalikku mõju kaalutud. Määruse nr 143 §-dega 22–227 on üle võetud võimalikult üheselt

Euroopa Komisjoni 14.05.2019 rikkumiste juhendis nr C(2019) 3452 kirjeldatud

rikkumisjuhtumid, mida loetakse igal juhul finantsmõju omavaks, mis väljendub juhendis

märgitud finantskorrektsiooni määrades. Kui rikutakse hankereegleid, siis sellest piisab

järeldamaks, et toetust ei ole kasutatud abikõlblikuks loetava kulu osas säästlikult, kahjustades

sellega EL reguleeritud konkurentsipoliitikat ning seeläbi ka EL eelarvet ja siseturgu.

Finantskorrektsiooni otsuses käsitletud rikkumiste osas esinevad määruse nr 143 § 227 lg-s 2

toodud asjaolud. Määruse nr 143 § 227 ei näe ette vastustajale kaalutlusõigust.

7)

Alusetu on kaebaja vaidemenetluses kantud õigusabikulude hüvitamise nõue, sest

tõendamata on RTK 25.01.2022 finantskorrektsiooni otsuse õigusvastasus. Kaebaja ei ole

esitanud põhjendatud argumente ega tõendeid, mis kinnitaksid tema väiteid

finantskorrektsiooni otsuse õigusvastasuse kohta. Viimast toetab RTK 21.03.2022 vaideotsus.

Isegi juhul kui halduskohus tühistab vaidlusaluse finantskorrektsiooni otsuse, siis ei ole kahju

hüvitamine summas 6366 eurot põhjendatud. RVastS § 13 lg 1 p-de 4 ja 5 alusel tuleb hüvitise

suuruse määramisel arvestada mh eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga

kahju tekkimisel, samuti muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses

oleks ebaõiglane. Teisisõnu kui finantskorrektsiooni otsus jääb osaliselt kehtima, tuleb selle

võrra proportsionaalselt vähendada ka kaebajale hüvitatavat kahju summat. Ühtlasi hindab

9(18)

3-22-889

vastustaja vaidemenetluses kulunud õigusabiteenuse töötundide arvu, niisamuti tunnihinna

suurust ülepaisutatuks ning mõlemaid näitajaid tuleb vähendada veerandi võrra. Vastustajalt

on ebaõiglane nõuda kahju hüvitamist ulatuses, mis ei ole optimaalne vaidluse keerukuse ja

mahuga ega turutingimustes pakutava keskmiselt mõistliku õigusabiteenuse tunnihinnaga.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kaebuse muutmise taotluse lahendamine

3. Kaebaja on 22.03.2023 menetlusdokumendis esitanud kohtule täiendava nõude – kaebaja

palub RTK-lt välja mõista kaebaja poolt vaidemenetluses kantud õigusabikulud kahjuna.

Seega on kaebaja kohtule esitanud kaebuse muutmise taotluse.

4. HKMS § 49 lg 1 sätestab, et kaebaja võib kaebuse nõuet või alust muuta kuni

kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja

möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning

kaebuse esitamine muudetud kujul oleks HKMS-i kohaselt lubatav. Kaebetähtaja

kontrollimisel loetakse uus nõue esitatuks esialgse kaebuse esitamise ajal.

Kohus leiab, et kaebuses esitatud tühistamisnõuete eesmärgi saavutamise seisukohast ei ole

ilmtingimata vajalik vaadata samaaegselt läbi ka kaebaja esitatud kahju hüvitamise nõuet

(vaidemenetluses kantud õigusabikulude hüvitamise nõuet). Samas on kohtu hinnangul siiski

menetlusökonoomia seisukohalt otstarbekam lubada praegusel juhul kaebuse muutmist. Ka

vastustaja ei ole kaebuse muutmisele vastu vaielnud. Samuti on kaebus muudetud kujul

HKMS-i kohaselt lubatav. Kohtupraktika kohaselt on võimalik kohustusliku kohtueelses

menetluses kantud õigusabikulud välja mõista RVastS § 7 lg 1 alusel (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 11.02.2016 otsus asjas nr 3-14-52865, p-d 15-16 ja 30.11.2021 otsus asjas nr

3-20-895, p 26). Kahju hüvitamise nõue on esitatud kohtule tähtaegselt (HKMS § 49 lg 1, §

46 lg 4) ning kaebaja on algselt kaebuselt tasunud riigilõivu summas 1050 eurot, mida saab

arvestada ka muudetud kaebuse eest tasumisele kuuluvaks riigilõivuks (HKMS § 104 lg 1

teine lause, riigilõivuseaduse § 60 lg 2). Lisaks on nii kaebaja kui ka vastustaja saanud esitada

oma seisukohad kahju hüvitamise nõude kohta, asjaolud on selged ja kohtul tuleb vaid anda

õiguslik hinnang nõude kohta. Eeltoodust tulenevalt võtab kohus kaebuse muudatuse vastu

ning loeb kaebuse nõudeks lisaks tühistamisnõuetele ka kahju hüvitamise nõude

(vaidemenetluses kantud õigusabikulude hüvitamise nõude).

Tühistamiskaebuse lahendamine

5. Pooled vaidlevad RTK 25.01.2022 finantskorrektsiooni otsuse ja 21.03.2022 vaideotsuse

õiguspärasuse üle. Nimetatud finantskorrektsiooni otsusega on RTK lugenud projekti „Võsu

ranna puhkeala tugitaristu rajamine“ raames mitteabikõlblikuks kuluks 170 700 eurot (millest

toetus moodustab 143 884,21 eurot ja omafinantseering 26 815,79 eurot). Vastustaja leidis, et

nimetatud projekti raames läbi viidud riigihankes nr 221020 on hankelepingu tingimusi

(hankelepingu p 11.1 ja p 4.2) oluliselt muudetud, need muudatused ei vasta RHS § 123 lg 1

tingimustele ning sellega on omakorda rikutud RHS §-s 3 sätesatud üldpõhimõtteid, mistõttu

tuleb ühendmääruse § 21 lg 3 ja 227 lg 2 alusel kõnesoleva hankega seotud abikõlblikke

kulusid vähendada 25% võrra. Kaebaja seevastu on seisukohal, et kuigi hankelepingu

tingimusi muudeti, siis on need muudatused lubatavad nii RHS § 123 lg 1 p 1 kui ka p 7 järgi.

Samuti on kaebaja seisukohal, et isegi kui käsitleda kõnesolevaid muudatusi mittelubatavate /

keelatud muudatustena, siis on finantskorrektsiooni tegemine võimalik maksimaalselt summas

20 286,89 eurot või alternatiivselt 5% ulatuses.

10(18)

3-22-889

Eelnevast tulenevalt tuleb kohtul esmalt võtta seisukoht küsimuses, kas kaebaja on rikkunud

RHS-s sätestatud õigusnorme (st kas hankelepingu tingimuste muutmine toimus kooskõlas

RHS § 123 lg-ga 1) ning kui jah, siis hinnata ülejäänud finantskorrektsiooni tegemise aluste

esinemist ning vastustaja määratud finantskorrektsiooni määra 25% õiguspärasust.

6. Esmalt märgib kohus, et hankelepingute muutmisel on peamine reegel vältida olulisi

muudatusi (vt ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/24/EL, 26.02.2014,

riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta / hankedirektiiv, art

72 lg 4 ja RHS § 123 lg 2). RHS § 123 lg 1 sisaldab hankedirektiivi eeskujul loetelu sellistest

muudatustest, mis seadus oluliseks ei pea ja mida sellisena on lubatud teha hankelepingu

poolte kokkuleppel ilma riigihanke menetlust korraldamata. Kohtu hinnangul on kaebaja

asjakohaselt viidanud RHS kommenteeritud väljaandes toodud seisukohale, mille järgi RHS §

123 lg 1 p-des 1-6 toodud tingimustele vastavate koosseisude puhul muudatuse olulisust

RHS § 123 lg 2 järgi eraldi kaaluma ega hindama ei pea (eelduslikult on tegemist seadusliku

muudatusega) ning samuti loetakse aktsepteeritavaks igasugune muu muudatus, mis ei ole

oluline (RHS § 123 lg 1 p 7, § 123 lg 2). See seisukoht tuleneb kohtu hinnangul otsesõnu

hankedirektiivi art-st 72, mis on RHS § 123 aluseks (vt ka Riigikohtu 31.05.2022 otsuse nr 3-

20-1150 p 19). Nimelt näeb hankedirektiivi art 72 lg 1 ja 2 ette juhud / alused, millal võib

hankelepingut muuta ning lg-s 4 on sätestatud hankelepingu olulised muudatused, mille

tegemise asemel tuleks läbi viia uus riigihanke menetlus. Hankedirektiivi art 72 lg 2

sõnastusest tuleneb, et „lisaks ja ilma et oleks vaja kontrollida, kas lõike 4 punktides a–d

sätestatud tingimused on täidetud, võib lepinguid ilma käesoleva direktiivi kohaselt uut

hankemenetlust korraldamata muuta, kui .. /…/“. Ka hankedirektiivi art 72 lg 4 teise lause

sõnastusest tuleneb, et „Ilma et see piiraks lõigete 1 ja 2 kohaldamist, käsitatakse muudatust

igal juhul olulisena, kui on täidetud üks või mitu järgmist tingimust /../“. Samuti on RHS

kommenteeritud väljaandes selgitatud, et kui konkreetne muudatus vastab samal ajal nii

lubatud kui ka keelatud muudatuste loetelus toodud mõne koosseisu tunnustele, siis on

muudatuse tegemine ilma uut hankemenetlust korraldamata ikkagi lubatud. Seega on mõistlik

hankelepingu muudatuse õiguspärasuse tuvastamiseks esmalt kontrollida, kas konkreetne

muudatus vastab mõne RHS § 123 lg 1 p-des 1-6 antud lubatud muudatuse tunnustele, ning

kui ei, siis selgitada, kas on tegemist olulise muudatusega RHS § 123 lg 2 mõistes (vt RHS

kommenteeritud väljaande § 123, p 54).

7. Vaidlustatud finantskorrektsiooni otsuses heidab vastustaja esiteks kaebajale ette hanke-

lepingu p 11.1. lubamatut muutmist. Hankelepingu p 11.1. kohaselt „Töövõtja on kohustatud

andma Tellijale enne tööde algust kuid hiljemalt 14 kalendripäeva jooksul peale lepingu

sõlmimist Lisas 1 toodud täitmistagatise, milleks on kindlustusandja või krediidiasutuse

garantiikiri summale, mis vastab 10% Lepingu käibemaksuta hinnast.“ Täitmistagatist

töövõtja kaebajale aga ei esitanud, samuti ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja oleks

käsitlenud seda hankelepingu rikkumisena ning rakendanud töövõtja osas

õiguskaitsevahendeid. Seega on kaebaja täitmistagatise esitamata jätmist aktsepteerinud ning

sellest saab järeldada, et hankelepingu pooled on muutnud hankelepingu tingimuste p 11.1.

Sealjuures kaebaja ja vastustaja ka ei vaidle selle asjaolu üle.

7.1.

Kaebaja tugineb RHS § 123 lg 1 p-le 1, mis sätestab, et hankijal on õigus

sõlmitud hankelepingut muuta uut riigihanget korraldamata, kui hankelepingu üldist

olemust, näiteks hankelepingu eset, ei muudeta ja muudatuste väärtus kokku ei ületa

RHS § 14 lg-s 3 või 4 sätestatud piirmäära ega 10 protsenti asjade või teenuste või 15

protsenti ehitustööde hankelepingu algsest maksumusest või 10 protsenti

kontsessioonilepingu algsest maksumusest. Seega võib kõnesoleva sätte järgi

hankelepingut muuta, kui muudatus on väikese rahalise maksumusega ega muuda

hankelepingu üldist olemust. Ka hankedirektiivi põhjenduste p 107 teises lõigus on

11(18)

3-22-889

selgitatud, et „hankelepingu muutmine, mille tulemusena muutub lepingu maksumus

teatava summani, peaks olema alati võimalik, ilma et oleks vaja korraldada uut

hankemenetlust. Sel eesmärgil ja käesoleva direktiivi õiguskindluse tagamiseks tuleks

näha ette miinimumkünnised, millest allpool ei ole uue hankemenetluse korraldamine

vajalik. Nende künniste ületamise korral hankelepingusse tehtavad muudatused

peaksid olema võimalikud, ilma et oleks vaja korraldada uut hankemenetlust, kui need

muudatused vastavad käesolevas direktiivis sätestatud asjakohastele tingimustele.“

Lisaks on eelviidatud sätte osas Riigikohus oma 30.05.2022 otsuses asja nr 3-20-1150 p-s 17

selgitanud järgmist: „Mistahes hinnatingimuste muutmine lepingus ei ole lepingu üldise

olemuse muutmine, kuigi muudatus võib seejuures olla oluline RHS § 123 lg 2 p-de 1 või 2

kohaselt. Hankelepingu olulise muutmisega on üldistatult alati tegemist, kui muudetakse

lepingu tingimusi, mis on olulised oma sisu poolest (kvalitatiivselt), nt lepingutasu (vt

Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-454/06: Pressetext, p 59). Sisult ebaolulised muudatused on

lubatavad ilma lisatingimusteta, mh nende rahalist väärtust arvestamata (RHS § 123 lg 1 p

7). RHS § 123 lg 1 p 1 eesmärk seevastu on tunnistada lubatavaks just nimelt ka sisult

olulised muudatused, mis siiski pole märkimisväärsed rahalise väärtuse seisukohast ehk

kvantitatiivselt (de minimis muudatused; vrd Pressetext, p 61). Lisatingimusena ei tohi

sellised muudatused tuua kaasa hankelepingu üldise olemuse muutmist. See aga on hoopis

kolmas muudatuste kategooria, tähistades hankelepingu kõige põhimõttelisemaid muudatusi,

nagu lepingu eseme muutmine. Selliseks muudatuseks võiks lugeda ka hankelepingu liigi

muutmise (nt teenuselepingu muutmise kontsessiooniks).“ Sama otsuse p-s 18 märkis

Riigikohus, et „RHS § 123 lg-ga 2 üle võetud hankedirektiivi art 72 lg-s 4 on hankelepingu

oluliseks muutmiseks loetud olukorrad, kus hankeleping muutub „olemuselt olulisel määral“.

RHS § 123 lg 1 p-ga 1 üle võetud hankedirektiivi art 72 lg 2 teisest lausest nähtub, et lepingu

olemuse oluline muutmine ei tähenda tingimata lepingu üldise olemuse muutmist. Niimoodi

tuleb tõlgendada ka RHS § 123 lg 1 p 1 ja lg-t 2. Lepingu üldise olemuse muutmise all

peetakse RHS § 123 lg 1 p 1 tähenduses seega silmas lepingu olemuse märksa ulatuslikumaid,

läbivaid ja terviklikke, mitte mistahes muid sisulisi või lihtsalt silmatorkavaid muudatusi.

Sellele viitab ka RHS § 123 lg 1 p 2, mis selge sõnaga lubab hinna läbivaatamist kui olulist

muutust, välistades samal ajal sarnaselt punktiga 1 lepingu mistahes üldise olemuse

muutmise“. Lisaks märkis Riigikohus kõnesoleva otsuse p-s 21, et „on selge, et lepingu

hilisem muutmine võib riivata läbipaistvust ja võrdset kohtlemist. RHS § 3 p-dest 1 ja 2 ning

nendega üle võetud EL normidest ei tulene keeldu neist põhimõtetest vähemalgi määral

taganeda. Arvestades lepingu muutmise väikest väärtust, on EL ja Eesti seadusandjad

hankedirektiivi art 72 lg-s 2 ja RHS § 123 lg 1 p-s 1 teadlikult lubanud neist üldpõhimõtetest

mõõdukal määral kõrvale kalduda.“

7.2.

Ülalviidatud õigusnormidest, RHS kommenteeritud väljaandes toodud

selgitustest ja Riigikohtu seisukohtadest tulenevalt saab kohtu hinnangul praegusel

juhul hankelepingu tingimuse p 11.1. muudatust pidada lubatavaks muudatuseks RHS

§ 123 lg 1 p 1 järgi.

Sarnaselt kaebajale leiab kohus, et kõnesoleva muudatuse väärtus on väljaarvutatav ning

selleks saab eeskätt olla garantiikirja maksumus ning seda olenemata sellest, et garantiikirja

(kogu)hind oleks tõenäoliselt pakkujatel olnud mõnevõrra erinev (üldjuhul arvestatakse

garantiitasu määramisel mh kliendi krediidivõimekust / riskitaset). Teisisõnu, kui

hanketingimustes ei oleks ette nähtud täitmistagatise (garantiikirja) esitamise kohustust, siis

eelduslikult oleks ka hankes esitatud pakkumised olnud garantiikirja maksumuse võrra

madalamad. Vaidlustatud finantskorrektsiooni otsusest nähtuvalt on kaebaja 31.01.2021

esitanud vastustajale töövõtja esindajalt saadud selgituse: „Uurisin natuke selle täitmistagatise

kohta. Umbes pool aastat enne Võsu objekti algust tellisime ühele natuke suurema

12(18)

3-22-889

maksumusega objektile selle toote ja kogumaksumus oli 4 000 eurot. Ehk siis peaks see olema

üsna maksimaalne summa sellise tagatise kohta, kuna seal on ajaline kestvus 15 kuud (Võsul

oleks see vastavalt 5 kuud). Pigem peaks see summa olema ca 2500 eurot minu hinnangul.“

Kuigi tegemist on hinnangulise garantiikirja maksumusega, siis ei ole vastustaja selle suurust

(suurusjärku) seadnud kahtluse alla (st väitnud, et garantiikirja maksumus ei saaks ilmselgelt

olla sellises suurusjärgus). Seega lähtub kohus asja lahendamisel kaebaja esitatud teabest, et

praegusel juhul olnuks garantiikirja maksumuseks eeldatavalt 2500 eurot. See tähendab, et

kõnesoleva hankelepingu muudatuse maksumus ei ületanud RHS § 14 lg-s 3 sätestatud

piirmäära / rahvusvahelist piirmäära1 (sh ei ole poolte vahel vaidlust, et käesoleval juhul ei

olnud tegemist rahvusvahelist piirmäära ületava hankega) ega ka mitte 15% hankelepingu

algsest maksumusest. Samas isegi juhul, kui leida, et muudatuse maksumuse sisse peaks lisaks

garantiikirja enda väärtusele olema arvestatud ka asjaajamise kulu selle saamiseks või

muudatuse maksumuse väärtuseks tuleks arvestada 10% lepingu käibemaksuta hinnast (mida

garantiiandja pidi tagama / garantii väärtus), mis praegusel juhul oleks 56 900 eurot, siis ei

ületa see RHS § 123 lg 1 p-s 1 sätestatud rahalist miinimumkünnist. Samuti ei pea kohus

tõenäoliseks ning ka vastustaja ei ole vaidlustatud otsuses veenvalt põhjendanud, et

täitmistagatise nõudmata jätmisel oleks kõnesolevas hankes osalenud pakkuja, kelle

pakkumuse hind oleks edukaks tunnistatud pakkuja pakkumuse hinnast olnud nii palju

soodsam, et ületaks 15% hankelepingu maksumusest. Seega kokkuvõtvalt on kohus

veendunud, et kõnesolevat muudatust ei saa pidada märkimisväärseks rahalise väärtuse

seisukohast.

Lisaks on kohus seisukohal, et kõnesolev muudatus ei muuda hankelepingu üldist olemust.

Sellega ei muudetud hankelepingu eset (Võsu ranna puhkeala tugitaristu rajamine /

ehitustööd), samuti ei oleks muudetud tingimuse korral tulnud läbi viia mõnda muud liiki

riigihanget. Siinjuures nõustub kohus vastustajaga selles, et kõnesolevat muudatust saab /

tuleb pidada sisu poolest oluliseks muudatuseks RHS § 123 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Seda

põhjusel, et ka kohtu hinnangul ei saa välistada, et muudetud tingimuse korral oleks võinud

laekuda teistsugused pakkumised (st välistada ei saa hüpoteetilist mõju hankemenetluse

tulemusele) ning algselt nõutud garantiikirja esitamata jätmisega muutusid hankelepingu

tingimused töövõtjale / ettevõtjale soodsamaks. Küll aga ei saa kohtu hinnangul pidada seda

muudatust sedavõrd märkimisväärseks ja ulatuslikuks, mis annaks alust järeldada, et

täitmistagatise (garantiikirja) nõude puudumisel oleks hankemenetluses osalejate ring olnud

oluliselt suurem (vt ka Riigikohtu 30.05.2022 otsus asjas nr 3-20-1150, p-d 17-20). Vastustaja

tõlgendus, et hanke üldist olemust muutvaks tuleb pidada kõiki muudatusi, mille puhul võib

eeldada hüpoteetilist mõju esialgse hankemenetluse tulemusele ning millisel juhul tuleb igal

juhul läbi viia uus hankemenetlus, välistaks kohtu hinnangul RHS § 123 lg 1 p 1 alusel

õiguspäraste muudatuste tegemise. Ka Riigikohus märkis eelviidatud 30.05.2022 otsuses nr 3-

20-1150, et lepingu olemuse oluline muutmine ei tähenda tingimata lepingu üldise olemuse

muutmist RHS § 123 lg 1 p 1 tähenduses. Seega tulnuks vastustajal praegusel juhul

põhjalikumalt hinnata kõnesoleva muudatuse tõenäolist / eeldatavat mõju hankemenetluse

tulemusele (st kas muudatus oleks tinginud oluliselt suurema hankemenetluses osalejate

ringi). Käesoleval juhul aga ei veena kohut vastustaja üldsõnalised põhjendused selles, et

muudetud tingimuse korral oleks hankemenetluses osalenud oluliselt suurem hulk osalejaid.

Sealjuures ei saa märkimata jätta, et hankemenetluses osales 14 pakkujat, st konkurents oli

olemas.

Kohus märgib täiendavalt, et iseenesest on õige vastustaja seisukoht selles, et hankelepingu

tingimuse p 11.1. eesmärgiks saab (mh) pidada pakkuja usaldusväärsuse kaudset kontrolli.

Nimelt saab kindlustusandja või krediidiasutuse garantiist järeldada seda taotlenud isiku

vt ka

https://www.fin.ee/riigihanked-riigiabi-osalused-kinnisvara/riigihanked/kasulik-teave#riigihangete-

piirmaa

13(18)

3-22-889

(garantiivõtja) piisavat krediidivõimekust kindlustusandja või krediidiasutuse silmis, mis

vähendab riske ka hankija vaates. Potentsiaalne riive pakkujate ringile saab käesoleval juhul

seisneda samas selles, et vastava hankelepingu tingimuse tõttu jättis pakkumuse esitamata

mõni isik, kes ei ole kindlustusandja või krediidiasutuse vaates piisavalt usaldusväärne,

saamaks garantiikirja summale, mis vastab 10% lepingu käibemaksuta hinnast. Kohtu

hinnangul võib asuda seisukohale, et selliste isikute hüpoteetiline kõrvalejäämine kõnealuse

hanketingimuse tõttu ei kahjustanud oluliselt hankemenetluse eesmärki (RHS § 2). Siinkohal

tuleb siiski lisada, et hankija peaks juba hanke korraldamisel läbi mõtlema, millised

hanketingimused on vajalikud ja otstarbekad, st kas nt garantiikirja nõue on proportsionaalne,

arvestades mh sellega kaasnevat kulu pakkujale (ja seeläbi kaudselt ka hankijale). Kui

tingimust on vajalikuks peetud, tuleks vastavast otsustusest edaspidi ka juhinduda, mitte asuda

hilisemas menetluses vastava tingimuse vajalikkust ümber hindama ja marginaliseerima, isegi

kui hankelepingu vastava tingimuse muudatust saab pidada lubatavaks RHS § 123 lg 1 p 1

järgi.

8. Vaidlustatud finantskorrektsiooni otsuses heidab vastustaja kaebajale ette ka

hankelepingu p 4.2. lubamatut muutmist. Hankelepingu p 4.2. sätestab järgmist: „Tehtud

tööde eest tasutakse vastavalt tehtud tööde aktidele. Töövõtjal on õigus arve esitamiseks, kui

tehtud tööde maksumus ületab 10% Tööde hinnast. Lõppmakse on vähemalt 10% Tööde

hinnast ning Tellija tasub selle pärast garantiiperioodi tagatise esitamist, Lepingu objektile

kasutusloa väljastamist ja valmis Töö Aktiga üleandmist Tellijale.“ Vastustaja tuvastas, et

töövõtja esitas hankijale 5 akti kogusummas 569 000 eurot, millest viimase kahe akti nr 4 ja 5

alusel tasuti töövõtjale väiksem summa kui 10% lepingujärgsete tööde koguhinnast (akti nr 4

alusel tasuti 48 541,40 eurot ja akti nr 5 alusel 38 594,50 eurot). Lisaks tuvastas vastustaja, et

akti nr 5 alusel on töövõtjale tasutud 26.11.2020, seega 18 päeva enne lepingu objektile

kasutusloa väljastamist (14.12.2020) ja valmis töö aktiga üleandmist tellijale. Pooled ei vaidle

muudatuse toimumise üle, vaid selle üle, kas tegemist oli RHS § 123 lg 1 järgi õiguspärase /

lubatava muudatusega.

8.1.

Kaebaja leiab, et maksetingimuste muutmist tuleb käsitleda lubatava

muudatusena RHS § 123 lg 1 p 1 järgi, ent muudatust saab pidada lubatavaks ka RHS

§ 123 lg 1 p 7 järgi.

Nagu kohus eelnevalt välja tõi, siis RHS § 123 lg 1 p 1 kohaldamise üheks eelduseks on see,

et muudatus on väikese rahalise maksumusega. Seega saab eelviidatud sätte alusel

hankelepingu tingimusi muuta, kui on võimalik arvestada konkreetse muudatuse maksumus /

rahaline väärtus. Hankelepingu muudatuse maksumuse hindamiseks tuleb üldjuhul kindlaks

teha hankelepingu esialgse hinna ja muudetud hankelepingu hindade erinevus (vt RHS

kommenteeritud väljaande § 123, p 14). Vaidlusaluse maksetingimuste muudatuse puhul ei

muutunud hankelepingu hind. Seega saab kohtu hinnangul asuda seisukohale, et vaidlusaluse

maksetingimuste muudatuse rahalist väärtust pigem ei ole võimalik üheselt välja arvutada

ning seetõttu ei kohaldu RHS § 123 lg 1 p 1.

Kui siiski leida, et praegusel juhul on võimalik välja arvutada vaidlusaluse maksetingimuste

muudatuse rahaline väärtus, siis saab seda käsitleda lubatava muudatusena RHS § 123 lg 1 p 1

järgi. Nimelt hankelepingu p 4.2. järgi tulnuks praegusel juhul lõppmakse tasuda pärast

lepingu objektile kasutusloa väljastamist, seega kõige varasemalt 14.12.2020. Selleks ajaks

võis hankelepingu p 4.2. järgi olla töövõtjale välja makstud maksimaalselt 90% lepingu tööde

hinnast, tegelikkuses oli töövõtjale tasutud aga 100% tööde hinnast. Teisisõnu 10% lepingu

tööde hinnast tasuti töövõtjale mõned nädalad varem kui seda lubas hankelepingu p 4.2. Seega

saaks muudatuse väärtuseks pidada 10% tööde maksumusest. On ilmne, et kõnesolev

maksetingimuste muudatus hankelepingu üldist olemust ei muutnud. Seejuures on tähelepanu-

väärne ka asjaolu, et kui lõppmakse (10%) tasuti töövõtjale ennetähtaegselt, siis osaliselt on

14(18)

3-22-889

töövõtja jällegi esitanud arveid harvemini / hiljem, kui hankelepingu p 4.2 võimaldas (vt ka

kohtuotsuse p 10.2).

8.2.

Kohus leiab, et vaidlusaluse maksetingimuste muudatuse näol on tegemist

ebaolulise muudatusega RHS § 123 lg 1 p 7 mõttes ning seega saab muudatust pidada

lubatavaks / õiguspäraseks.

RHS § 123 lg 1 p 7 kohaselt on hankijal õigus sõlmitud hankelepingut muuta uut riigihanget

korraldamata, kui muudatuse väärtusest sõltumata ei ole muudatus oluline. RHS § 123 lg 2 p-

d 1 ja 2 sätestavad, et muudatus on RHS § 123 tähenduses oluline, kui sellega muudetakse

hankelepingu üldist olemust märkimisväärselt, eeskätt juhtudel, kui muudatusega lisatakse

tingimus, mis laiendanuks võimalike riigihankes osalejate või vastavaks tunnistamisele

kuuluvate pakkumuste hulka, kui riigihanke alusdokumendid oleks sellist tingimust sisaldanud

(p 1) või muudatus tingib hankelepingust tuleneva lepinguliste kohustuste vahekorra

muutumise ettevõtja kasuks hankelepingus sätestamata viisil (p 2). Kohtu hinnangul ei saa

maksetingimuste muutmist praegusel juhul vaadelda hankelepingu olulise muudatusena,

arvestades muudatuste ulatust ja asjaolu, et kokkuvõttes maksti töövõtjale täpselt

hankelepingus kokku lepitud summa. Hankelepingu p 4.2 järgi oleks maksumust arvestades

oleks töövõtja saanud hankijale esitada kuni 9 arvet („Töövõtjal on õigus arve esitamiseks, kui

tehtud tööde maksumus ületab 10% Tööde hinnast“). Praegusel juhul on töövõtja esitanud

hankijale aga kokku 5 arvet / akti, millest esimesed 3 on esitatud oluliselt suuremas summas

kui 10% tööde hinnast. Viimased kaks arvet on seevastu mõnevõrra väiksemad kui 10%.

Samuti on lõppmakse eest töövõtjale tasutud 18 päeva varem kui hankelepingus algselt ette

nähti. Kohus ei näe, et eeltoodut (viimase kahe arve proportsiooni ning lõpparve 18 päeva

võrra varasemat tasumist) saab pidada RHS § 123 lg 2 p 2 tähenduses oluliseks

maksetingimuse muudatuseks, s.o selliseks muudatuseks, mis muutis lepinguliste kohustuste

vahekorda (majanduslikku tasakaalu) töövõtja jaoks märkimisväärselt soodsamaks ning

seetõttu oleks tulnud korraldada uus hankemenetlus (vrd ka Euroopa Kohtu otsus liidetud

kohtuasjades nr C-721/19 ja C-722/19, p-d 50-53). Teisisõnu, vaidluse asjaolud ei viita sellele,

et töövõtja oleks saanud vaidlusalusest lepingumuudatusest sellist rahalist kasu, mis võinuks

konkurente kahjustada. Samuti ei veena vastustaja põhjendused kohut selles, et muudetud

maksetingimustel oleks olnud mõju riigihanke menetluse tulemusele (st muudetud tingimused

oleks võimaldanud hankemenetluses osaleda ka muudel kui menetluses tegelikult osalenud

pakkujatel või hankemenetluses osalejate hulk oleks võinud olla suurem / RHS § 123 lg 2 p

1).

8.3.

Kohus märgib täiendavalt, et isegi juhul, kui leida, et maksetingimuste

muutmine praegusel juhul ei olnud kooskõlas RHS § 123 lg 1 p-ga 7 ja § 123 lg 2 p-

dega 1 ja 2, siis ei ole see asjaolu piisav, et kaebajale teha finantskorrektsiooni otsus.

Kontrollida tuleb ka seda, kas asjasse puutuva fondi eelarve mõjutamise võimalus ei

olnud välistatud, s.o kahju liidu eelarvele peab olema tõenäoline / potentsiaalne /

võimalik (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2021 otsus asjas nr 3-20-895, p 17).

Kohtu hinnangul ei viita käesoleva vaidluse asjaolud sellele, et vaidlusaluse

muudatuse tõttu jättis mõni huviline oma pakkumuse esitamata ja / või mõni pakkuja

oleks vaidlusaluse muudatuse tõttu esitanud parema (soodsama) hinnaga pakkumuse.

Samuti ei nähtu riigihangete registri teabevahetusest2, et hankemenetluses oleks mõni

huviline ja / või pakkuja tundnud huvi kaebaja kehtestatud maksetingimuste vastu.

Seega saab kohtu hinnangul järeldada, et praegusel juhul ei mõjutanud vaidlusalune

muudatus fondi eelarvet (st ei kahjustanud tõenäoliselt liidu eelarvet).

2 vt https://riigihanked.riik.ee/rhr-web/#/procurement/1719432/communication

15(18)

3-22-889

9. Kuna kohus leidis eelnevalt, et käesoleval juhul ei ole kaebaja hankelepingu tingimuste

muutmisel rikkunud RHS sätteid (st finantskorrektsiooni tegemise eeldus on täitmata), siis ei

ole kohtul enam vaja analüüsida kaebaja väited finantskorrektsiooni määra puudutavas osas.

10. Eeltoodud põhjustel tuleb RTK 25.01.2022 finantskorrektsiooni otsus ja 21.03.2022

vaideotsus tühistada.

Hüvitamiskaebuse lahendamine

11. Kaebaja taotleb kahjunõudena vaidemenetluses kantud õigusabikulude väljamõistmist

summas 6366 eurot.

12. Kohus selgitab, et kohtupraktika kohaselt saab halduskohtumenetluses välja mõista ainult

halduskohtumenetluses kantud menetluskulusid, mitte haldusmenetluses kantud õigusabi-

kulusid (vt nt Riigikohtu otsuse nr 3-15-2595 p 22). Seega ei saa vaidemenetluses kantud

kulusid käsitada menetluskuludena, mida saaks vastustajalt HKMS § 109 alusel välja mõista.

Samas on ringkonnakohtu praktika kohaselt võimalik kohustusliku kohtueelses menetluses

kantud õigusabikulud välja mõista RVastS § 7 lg 1 alusel (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

30.11.2021 otsuse nr 3-20-895 p 26). STS § 51 lg 1 näeb ette kohustusliku kohtueelse

vaidemenetluse mh rakendusüksuse otsuse vaidlustamiseks.

13. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui

kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Eeltoodud sättest tulenevad kahju hüvitamise

eeldused: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-

õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik

seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus.

14. Kohus leiab, et kaebaja kahju hüvitamise nõue tuleb osaliselt rahuldada.

Vastustaja on avaliku võimu kandja, kes viib rakendusüksuse ülesandeid täites ellu avalikku

ülesannet (STS § 8 lg 1). Kohus tühistas eelnevalt vaidlusaluse finantskorrektsiooni- ja

vaideotsuse põhjusel, et need olid materiaalselt õigusvastased, seega on kohus tuvastanud

avaliku võimu kandja tegevuse õigusvastasuse. Isiku õiguste kaitseks õigusabi kasutamisega

kantud kulu on käsitatav otsese varalise kahjuna (vt RVastS § 7 lg 4 ja võlaõigusseaduse §

128 lg 3, Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2021 otsuse nr 3-20-895 p 27.3). Kahju tekkimine

vaidemenetluses kantud õigusabikulude näol on tõendatud Advokaadibüroo TARK OÜ

31.01.2022 arvega nr 2218012 summas 1095 eurot ning 28.02.2022 arvega nr 2218022

summas 1428 eurot, seega kokku 2523 euro ulatuses. Kaebaja esitatud väljavõte (22.03.2023

seisukohtade lisa 6) tõendab nimetatud arvete alusel õigusabikulude eest tasumist.

Ülejäänud kaebaja esitatud arved, s.o 31.12.2021 arve nr 2118103 summas 3588 eurot ja

30.04.2022 arve nr 22118037 summas 255 eurot ei puuduta vaidemenetluses kantud

õigusabikulusid. Nimelt 31.12.2021 arve on esitatud perioodil 21.12.2021-27.12.2021 tehtud

toimingute eest ehk teisisõnu ajal, mil vastustaja ei olnud veel teinud vaidlusalust 25.01.2022

finantskorrektsiooni otsust. Seega on ilmne, et nimetatud arvel kajastatud õigusabikulud ei ole

kantud kohustuslikus vaidemenetluses ning seega ei saa neid õigusabikulusid ka vastustajalt

RVastS § 7 lg 1 alusel välja mõista. Samuti, 30.04.2022 arvel kajastatud 22.03.2022 toimingu

„RTK 21.03 vaideotsusega tutvumine ja analüüs. Otsuse vaidlustamise perspektiivi hinnang.

Ülevaade otsusest/e-kiri kliendile“ eest nõutavat 255 eurot ei saa käsitleda vaidemenetluses

kantud õigusabikuluna, kuivõrd vaidemenetlus lõppes 21.03.2022 vaideotsusega. Sealjuures

viimasena märgitud kulu välja mõistmist vastustajalt saanuks kaebaja taotleda

kohtumenetluses väljamõistetava menetluskuluna (HKMS § 109). Eeltoodust tulenevalt jääb

16(18)

3-22-889

rahuldamata kaebaja vaidemenetluses kantud kulude hüvitamise nõue summas 3843 eurot (s.o

3588 + 255 eurot).

Kaebaja kantud kahju (2523 euro) ja vastustaja õigusvastase tegevuse (s.o vaidlustatud

finantskorrektsiooni otsuse) vahel esineb põhjuslik seos. Kui vastustaja poleks andnud

vaidlustatud 25.01.2022 finantskorrektsiooni otsust, siis ei oleks kaebaja pidanud seda

vaidlustama ja õigusabikulusid kandma. Kuna STS § 51 näeb ette kohustusliku kohtueelse

menetluse, ei saanud kaebaja valida, kas pöörduda vaidega haldusorgani poole või kaebusega

halduskohtusse. Seega ei olnud kaebajal võimalik valida teist õiguskaitsevahendit. Lisaks,

arvestades käesoleva vaidluse sisu, peab kohus välise õigusabi kasutamist ka põhjendatuks.

Tegemist on finantskorrektsiooni puudutava spetsiifilisi eriteadmisi eeldava vaidluse

lahendamisega, mistõttu ei saa eeldada, et kohaliku omavalitsuse üksusel peaks igal juhul

olema võimekus end sellises vaidluses ise esindada. Vaidlust ei saa pidada ka õiguslikult

sedavõrd lihtsaks, kuivõrd finantskorrektsioonide ja nendega seonduvad riigihankeõiguslikud

küsimused eeldavad korraga nii STS-i, selle alusel kehtestatud määruste, RHS-i kui EL õiguse

tundmist. Samuti ei ole kohtu hinnangul õigusabiteenuse eest tasutud tunnihind ülepaisutatud.

Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebaja kahju hüvitamise nõude 2523 euro ulatuses.

Menetluskulud

15. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse

menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kuna kaebus rahuldati osaliselt, siis

tuleb ka õigusabikulud välja mõista osaliselt. Kohtu hinnangul on kaebuse rahuldamise

proportsioon hinnanguliselt 97,44% (arvestades kaebuse nõuete rahalist väärtust).

16. Kaebaja taotles 22.03.2022 menetlusdokumendis riigilõivu 1050 eurot ja lepingulise

esindaja kulude 4794 (koos käibemaksuga) väljamõistmist. Menetluskulude nimekirja järgi

kulus lepingulisel esindajal õigusteenuse osutamisele 25 tundi ja 30 minutit ning õigusteenuse

hinnaks oli 170 eurot (ilma käibemaksuta). Kulude tõendamiseks on esitatud Advokaadibüroo

TARK OÜ arved nr-tega 2218037, 2218050, 2218067 ja 2318024 ning nende arvete tasumist

tõendavad maksekorraldused.

Vastustaja esitas 04.04.2023 menetlusdokumendis vastuväited kaebaja menetluskuludele.

Vastustaja hinnangul ei saanud kohtuvaidlus olla kaebaja jaoks õiguslikult niivõrd keerukas ja

mahukas, mis annaks aluse välja mõista lepingulise esindaja kulud nõutavas suuruses.

Kaebaja menetluskulude suurus on seega ülepaisutatud. Samuti on põhjendamatu väidetavalt

õigusabile kulunud aeg. Vastustaja hinnangul kordavad kaebus ja täiendavad seisukohad

suuresti varasemas vaidemenetluses kaebaja poolt esitatud seisukohti.

HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Riigilõivu 1050 eurot väljamõistmine vastustajalt on põhjendatud (HKMS §

101 lg-d 1 ja 2). Praeguse vaidluse sisu ja mahtu arvestades, samuti asjaolu, et kaebaja kaebus

kordab suuresti vaides esitatud seisukohti ning kohus mõistis eelnevalt välja vaidemenetluses

kantud õigusabikulud 2523 euro ulatuses, saab kohtu hinnangul vajalikuks ja põhjendatuks

pidada kaebaja lepingulise esindaja kulusid 3000 euro ulatuses (HKMS § 109 lg 6). Siinjuures

selgitab kohus, et menetluskulu põhjendatuse hindamisel ei ole kohus seotud menetluskulu

nimekirjas välja toodud üksikute kirjetega, vaid kohus võib hinnata kulu põhjendatust ka

üldisemalt.

Kuivõrd kaebaja on taotlenud ka menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamist ning on

kohtule kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, siis mõistab kohus vastustajalt

kaebaja kasuks välja esindajakulud koos käibemaksuga (vt ka Riigikohtu 11.05.2022 otsuse nr

3-20-663, p 23).

17(18)

3-22-889

Kokkuvõttes tuleb seega vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 4530,96 eurot (s.o riigilõiv

1050 eurot + lepingulise esindaja kulud koos käibemaksuga 3600 eurot x 97,44%).

17. Lisaks on kaebaja kaebuses taotlenud, et vastustajalt mõistetaks välja talle hüvitatavatelt

menetluskuludelt viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus

selgitab, et viivise väljamõistmine menetluskuludelt on võimalik tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 177 lg 4 kohaselt, kuid HKMS sellist võimalust ette ei näe. Seega jääb see

kaebaja taotlus rahuldamata (vt ka Riigikohtu 15.02.2021 otsuse nr 3-18-2294 p 27).

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaupo Kruusvee

kohtunik

18(18)