3-21-711/29 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-21-711

Otsuse kuupäev

26.04.2023

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

Andrei

Toompere

kaebus

Viru

Vangla

tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses lühiajalistel

kokkusaamistel klaasist vaheseina kasutamisega

Menetlusosalised

Kaebaja – Andrei Toompere

Vastustaja – Viru Vangla

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Andrei Toompere taotlus justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla

sisekorraeeskiri“ § 31 lg 2 osas põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

algatamiseks rahuldamata.

2. Jätta Andrei Toompere kaebus rahuldamata.

3. Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 25 eurot puudutavas osas Eesti

Vabariigi kanda ja kaebaja tasutud 20 eurot puudutavas osas kaebaja kanda.

Menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse

avalikult

teatavakstegemisest

arvates,

s.o

hiljemalt

26.05.2023

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 182 lg 1 p 9).

3-21-711

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Andrei Toompere (edaspidi ka kaebaja) esitas 05.01.2021 Viru Vanglale kahjunõude

seoses sellega, et ajavahemikus alates 07.03.2017 kuni 22.10.2020 toimunud lühiajalistel

kokkusaamistel eraldati kaebaja kokkusaajatest klaasist vaheseinaga. Kahjunõude kohaselt on

Viru Vangla riivanud kaebajale Eesti Vabariigi põhiseadusest ja Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsioonist tulenevat õigust eraelu puutumatusele. Kaebaja jaoks oli

alandav, et ta pidi oma lähedastega kohtuma lühiajalistel kokkusaamistel läbi neid eraldava

klaasseina ja suhtlema läbi sisetelefoni ning seda olukorras, kus pikaajalistel kokkusaamistel

võimaldatakse nagunii 1 ööpäev olla koos ühes ruumis ilma järelevalveta. Kaebaja kannatas

seetõttu hingelist ja emotsionaalset valu ning oli nördinud ja solvunud vangla sellise üleoleva

käitumise ja kaebaja perekonnaelu mitteaustamise peale. Kaebaja ei saanud oma lähedastega

normaalselt suhelda, nad ei saanud teineteist puudutada ja kallistada ega kuulda üksteise

loomulikku häält. Klaasist vaheseina tõttu puudus kaebaja ja tema külastajate vahel

emotsionaalne kontakt. Kaebaja tundis süütunnet ja häbi, kuna vangla oli loonud mulje, et ta

on nii ohtlik, et ei tohi isegi oma lähedastega kokku puutuda.

2. Viru Vangla jättis 04.03.2021. a otsusega nr 6-16/2-2 kahjunõude rahuldamata. Vangla asus

seisukohale, et kuna kahjunõudes kirjeldatud kokkusaamiste ajal tuli justiitsministri

30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 31 lg 2 (alates 01.01.2015

kehtivas redaktsioonis) kohaselt kokkusaajad klaasist vaheseinaga eraldada, oli vangla tegevus

õiguspärane ning ainuüksi sellepärast on kahjunõude rahuldamine välistatud. Kaebaja ei

tuginenud kahjunõudes sellele, et mõni tema kahjunõudes kirjeldatud kokkusaamistest oleks

pidanud kuuluma VSkE § 31 lg-s 21 kirjeldatud erandi alla ning selline võimalus ei ole teada

ka vanglale. Kaebaja viidatud erinevad Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või

Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukohad ei

ole haldusorganile otsekohalduvad.

3. A. Toompere esitas 31.03.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses lühiajalistel kokkusaamistel kaebaja ja kokkusaajate

vahel klaasist vaheseina kasutamisega. Pärast 17.05.2021. a määrusega kaebuse osalist

tagastamist jäi kaebus menetlusse 29.05.2018, 13.09.2018, 20.10.2018, 15.03.2019,

16.07.2019, 22.02.2020 ja 22.10.2020 toimunud lühiajalisi kokkusaamisi puudutavas osas.

4. Viru Vangla esitas kaebusele 14.07.2021 vastuse, paludes jätta kaebus rahuldamata ja

arvestada kahjunõude otsuse nr 6-16/2-2 põhjendustega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Kaebaja palub mõista Viru Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitise 1500 eurot. Kaebaja

palub arvestada kahjunõudes toodud põhjendusi ning märgib kaebuses täiendavalt järgmist.

Vangla sekkus ebaproportsionaalselt kaebaja era- ja perekonnaellu ning alandas tema

inimväärikust. Kaebajale on põhjustatud moraalset kahju, mis seisneb hingelistes kannatustes

ning emotsionaalses ja psüühilises valus. Kaebaja on nördinud, et talle ei ole võimaldatud

lühiajalistel kokkusaamistel vestelda oma lähedastega ühes ruumis, neid puudutada, kallistada

ja silmast silma suhelda. Kaebaja tundis end alandatuna, et peab suhtlema läbi klaasist seina ja

sisetelefoniga. Asjas tuleb jätta kohaldamata ja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks

VSkE § 31 lg 2. Sellest sättest tulenev imperatiivne nõue klaasist vaheseina kohaldamiseks on

vastuolus EIK praktikaga.

6. Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata, ning põhjendab seda järgmiselt.

Kokkusaamistaotlustest nähtub, et kuigi kaebajale oli ilmselgelt teada, et kokkusaamised

3-21-711

toimuvad üldjuhul klaasiga eraldatult, siis ühelgi puhul ei taotlenud ta erandi tegemist. Kehtiv

õigusraamistik ei kohustanud vanglat omal algatusel teistsugust kokkusaamisviisi kaaluma ning

vangla tegevus ei olnud seega õigusvastane. Vangla ei näe ka põhjust pidada justiitsministri

määruses sätestatud lühiajalise kokkusaamise korda põhiseadusevastaseks, nagu püüab väita

kaebaja. Õigusvastasuse puudumine välistab riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja § 9 lg 1

järgi mittevaralise kahjunõude rahuldamise.

KOHTU SEISUKOHT

7. Kaebaja palub hüvitada talle 29.05.2018, 13.09.2018, 20.10.2018, 15.03.2019, 16.07.2019,

22.02.2020 ja 22.10.2020 tekitatud mittevaralise kahju seoses sellega, et nendel kuupäevadel

toimunud lühiajalistel kokkusaamistel eraldas teda ja kokkusaajaid klaasist vahesein.

8. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju

ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise,

vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea

nime teotamise korral. Viidatud sätete järgi saab kohus seega rahuldada isiku esitatud

mittevaralise kahju hüvitamise nõude üksnes juhul, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu

kandja on käitunud süüliselt ja õigusvastaselt, rikutud on mõnda RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud

isiku subjektiivset õigust; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikule kahju; esineb põhjuslik

seos õigusvastase teo ja isikule tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida

RVastS § 7 lg-s 1 nimetatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks

nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude

rahuldamiseks.

9. Vangistusseaduse (VangS) § 24 lg-st 1 tulenevalt on kinnipeetavale lubatud vähemalt üks

kord kuus järelevalve all kokku saada oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine

osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi. Kokkusaamiste kord on sätestatud VSkE-s.

Vastavalt VSkE § 31 lg-le 1 toimub lühiajaline kokkusaamine vangla territooriumil

kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas vanglateenistuja järelevalve

all ning alates 01.01.2015 kehtiva VSkE § 31 lg 2 kohaselt eraldatakse kokkusaamisruumis või

muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik

klaasist vaheseinaga. Samuti alates 01.01.2015 kehtiv VSkE § 31 lg 21 näeb ette juhud, mil

vanglateenistus võib otsustada kokkusaamise võimaldamise ilma vaheseinata eraldamiseta,

ning vastavalt VSkE § 33 lg-le 3 peab kinnipeetav või kokkusaaja juhul, kui ta taotleb

kokkusaamist VSkE § 31 lõikes 21 sätestatud viisil, märkima taotluses kokkusaamise põhjuse

ja selgitama, miks ta vajab kokkusaamist nimetatud viisil.

10. Kohtule on esitatud kõik seoses vaidlusaluste kokkusaamistega Viru Vanglale esitatud

taotlused (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 70–74, 86) ning nendest ei nähtu, et vanglalt

oleks taotletud kokkusaamiste korraldamist klaasist vaheseinata eraldamiseta või kaebaja oleks

avaldanud rahulolematust kokkusaamiste toimumise korraga. Seda arvestades on kaebaja

jätnud kasutamata võimaluse kaitsta oma väidetavalt rikutud õigusi RVastS §-des 3, 4 või 6

sätestatud viisil. Kohane õiguskaitsevahend klaasist vaheseinata kokkusaamiste võimaldamise

eesmärgi saavutamiseks oleks olnud kohustamisnõue (RVastS § 6; vt ka Tartu Ringkonnakohtu

28.02.2022. a otsus asjas nr 3-21-129, p 13) ning kohustamisnõude esitamata jätmise tõttu ei

ole tulenevalt RVastS § 7 lg-st 1 täidetud üks kahjunõude rahuldamise eeldustest – nõue

ammendada esmased õiguskaitsevahendid.

3-21-711

11. Kaebaja väidete pinnalt ei ole kohtule eluliselt usutav, et vaidluse all olevatel lühiajalistel

kokkusaamistel vaheseina kasutamine oleks põhjustanud kaebajale hingelisi üleelamisi, mida

tuleks käsitada mittevaralise kahjuna. Esiteks on kaebaja esitanud oma väited talle mittevaralise

kahju tekkimise kohta üldistavalt seoses kõikide kokkusaamistega, kus kokkusaajateks olid nii

kaebaja endine elukaaslane (29.05.2018, dtl 86), kaebaja sugulased (13.09.2018, dtl 70),

kaebaja sõber (20.10.2018, 16.07.2019, 22.10.2020; dtl 71, 73, 74), kaebaja lapsed (20.10.2018,

16.07.2019, 22.02.2020; dtl 71, 72, 74) kui ka tema tugiisik (15.03.2019). Samuti on kaebaja

kirjeldused talle tekkinud üleelamistest üldsõnalised ega lähe kokku kaebaja enda käitumisega,

kus ta aastate jooksul kordagi väidetavatele rikkumistele vangla tähelepanu ei osutanud. Kohtul

puudub alus kahelda, et kaebajal oli võimalus kasutada oma lähedastega suhtlemiseks ka teisi

vangistusseaduses ettenähtud viise, nagu helistamine ja pikaajalistel kokkusaamistel käimine.

Selliselt oli kaebajal võimalik hoida oma lähedastega sagedast sidet ja viibida enda

perekonnaliikmetega ka ühises ruumis (vrd ka Tartu Ringkonnakohtu 28.02.2022. a otsus asjas

nr 3-21-129, p 14). Kaebaja viidatud EIK praktikas vaatluse all olnud asjaolud ei ole praeguse

vaidluse asjaoludega võrreldavad ning lühiajalistel kokkusaamistel klaasist vaheseina

eraldamise kasutamine ei ole EIK praktikaga vastuolus.

12. VangS § 24 lg 1 annab vanglale laia kaalumisruumi kinnipeetavate kokkusaamiste

korraldamisel. On ilmne, et kaebaja lühiajalistel kokkusaamistel klaasist vaheseina kasutamine

on olnud kantud eesmärgist ja vajadusest tagada vangla julgeolek (vt ka VangS § 66 lg 1), sh

hoida ära vanglas keelatud esemete vanglasse jõudmist. Arvestades, et kaebaja ei ole

kokkusaamiste eel või pärast neid enda väidetavatele põhiõiguste rikkumistele ka tähelepanu

osutanud, on vastustaja pidanud õigustatult kaalukamaks vangla julgeoleku tagamise vajadust.

Seetõttu ei saa asuda seisukohale, et kokkusaamistel vaheseina kasutamise otsused oleksid

olnud õigusvastased VangS § 24 lg-s 1 sätestatud kaalutlusvolituse rikkumise tõttu. Sel põhjusel

ei ole alust pidada vastustaja tegevust õigusvastaseks isegi juhul, kui kahelda VSkE § 31 lg 2

põhiseaduspärasuses. Seega ei ole VSkE § 31 lg 2 asja lahendamisel otsustava tähtsusega norm

ning puudub vajadus selle põhiseaduspärasuse kontrollimiseks (vt Riigikohtu 17.11.2022. a

otsus asjas nr 5-22-3, p 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

13. Eelnevalt esitatud põhjustel tuleb jätta nii kaebaja taotlus VSkE § 31 lg 2 suhtes

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks kui ka kaebus tervikuna

rahuldamata.

14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui

menetluskulud on kohustatud hüvitama menetlusabi saaja ja vastaspoolelt neid tema kasuks

välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Kui kohtule

kuludokumente ja menetluskulude nimekirja ei esitata, siis menetluskulusid välja ei mõisteta

(HKMS § 109 lg 1).

15. Kohus vabastas 17.05.2021. a määrusega kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest

25 euro ulatuses ning kohustas kaebajat tasuma kaebuselt riigilõivu 20 eurot, mille kaebaja ka

tasus. Seega jäävad menetluskulud 25 euro ulatuses HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda ning

tasutud riigilõiv 20 eurot kaebaja enda kanda. Kaebaja ega vastustaja ei ole kohtule muude

menetluskulude kohta kuludokumente ja menetluskulude nimekirja esitanud. Seega jäävad

poolte muud võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)