3-21-2583/116 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Kohtunik Elle Kask

Otsuse kuulutamise aeg ja koht

25.04.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2583

Haldusasi

/Nimekiri eemaldatud/ kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 punktide 1-7 "COVID-19

riskianalüüsi rakendamine" õigusvastasuse tuvastamise

nõudes.

Menetlusvorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebuse esitajad: /nimekiri eemaldatud/

Kaebajate ühised esindajad: vandeadvokaat Jaanika Reilik-

Bakhoff ja advokaat Kristina Viznovitš

Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet

Vastustaja esindaja: Margit Maidla

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebuse esitajate tuvastamiskaebus

rahuldamata.

2. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates

otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Politsei- ja Piirivalvemeti (PPA) peadirektor andis välja 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117,

mille alusel kehtestati kõigil Politsei- ja Piirivalveameti teenistuskohtadel töötamise

tingimuseks vaktsineerituse COVID-19 haigust põhjustava viiruse vastu (p 1). Punktis 1

nimetatud nõudele vastavust tõendab COVID immuniseerimist tõendav dokument (viimasest

vaktsineerimisest ei ole möödunud rohkem kui üks aasta)- p 2.1 ning COVID läbipõdemist

tõendav dokument (diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180

päeva)- p 2.2. Ametnikul, sh politseiametnikul ja töötajal (edaspidi teenistuja) tuleb esitada

hiljemalt 12.11.2021 vahetule juhile kontrollimiseks punktis 2 nimetatud tõend (v.a juhul kui

ta on seda juba teinud) või alustada vaktsineerimisega ja esitada selle kohta vastav tõend (p

3). Teenistujaga, kes ei vasta punktis 1 nimetatud tingimustele, lõpetatakse teenistus- või

töösuhe (p 7).

/Nimekiri eemaldatud/ esitasid 10.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja

Piirivalveameti 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 p-de 1-7 "COVID-19 riskianalüüsi

rakendamine" tühistamise nõudes, alternatiivselt keelata Politsei- ja Piirivalveametil

03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 p-i 7 alusel lõpetada kaebajatega teenistussuhted (haldusasi

nr 3-21-2583).

A.Š esitas 11.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse tühistada Politsei- ja Piirivalveameti

03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 „COVID-19 riskianalüüsi rakendamine“ punktid 1–7,

alternatiivselt keelata Politsei- ja Piirivalveametil 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 punkti 7

alusel lõpetada kaebajaga teenistussuhted (haldusasi nr 3-21-2605).

04.01.2022 esitasid haldusasjas nr 3-21-2583 kaebajad 4-10, 12-14, 16, 18, 19, 21, 25, 33, 40-43, 47-

49 ja 51 ning haldusasjas nr 3-21-2605 A.Š esialgse õiguskaitse taotluse ning koos sellega taotluse

jätta esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel kohaldamata TTOS § 13 lg 2 ning Vabariigi

Valitsuse 05.05.2000. a määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna

töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 6 lg 2 p 11 ning algatada viidatud sätete osas

põhiseaduslikkuse järelevalvemenetlus. Kaebajad ei ole hiljem kohtumenetluse käigus

põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamist taotlenud.

Pooled pidasid kohtumenetluse käigus kompromissläbirääkimisi, mis paraku ebaõnnestusid

ning kompromissi ei saavutatud.

07.03.2022 esitas PPA kohtule taotluse menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel.

Vastustaja teavitas kohut, et PPA peadirektori 03.03.2022 käskkirjaga nr 1.1-1/19 „COVID-

19 riskianalüüsi rakendamine“ on tunnistatud alates 07.03.2022 kehtetuks peadirektori

03.11.2021 käskkiri nr 1.1-1/117 „COVID-19 riskianalüüsi rakendamine“. PPA leidis, et

kehtiva COVID tõendi esitamise nõude kehtetuks tunnistamisega on vaidlustatud käskkirja nr

117 toime kaebajate suhtes lõppenud.

Kaebajad esitasid 18.03.2022 taotluse PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 õigusvastasus

tuvastamisnõudele üle minemiseks, kuna kaebajad ei nõustunud vastustaja seisukohaga, jätta

menetluskulud poolte endi kanda, leides, et vaidlustatud käskkirja kehtetuks tunnistamine oli

tingitud kaebuse esitamisest.

Kohus 29.03.2022 määrusega jättis kaebajate 04.01.2022 esialgse õiguskaitse taotluse läbi

vaatamata (p 2) seoses esialgse õiguskaitse vajaduse äralangemisega.

Kaebajad esitasid 16.06.2022 taotluse haldusasjade nr 3-21-2583 ja nr 3-21-2605 menetluse

peatamiseks, alternatiivselt jätkata menetlust Politsei- ja Piirivalveameti 03.11.2021 käskkirja

nr 1.1-1/117 õigusvastasuse tuvastamiseks.

Kohus peatas 07.07.2022 määrusega haldusasjade nr 3-21-2583 ja nr 3-21-2605 menetluse

kuni haldusasjas nr 3-21-2808 Riigikohtule 21.06.2022 esitatud määruskaebuse osas tehtava

lahendi jõustumiseni. Riigikohus jättis 20.09.2022 määrusega haldusasjas nr 3-21-2808

esitatud määruskaebuse menetlusse võtmata. 20.09.2022 esitasid kaebajad taotluse

haldusasjade nr 3-21-2583 ja nr 3-21-2605 menetluse uuendamiseks. Kaebajad taotlesid

menetluse jätkamist õigusvastasuse tuvastamise nõude osas. Kohus uuendas menetlused.

Kohus liitis haldusasjad nr 3-21-2583 ja nr 3-21-2605 ühte menetlusse ning jätkas menetlust

haldusasjana nr 3-21-2583. Kohus võttis kaebused menetlusse Politsei- ja Piirivalveameti

03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 õigusvastasuse tuvastamise nõudes.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitajate seisukohad:

Kaebajad on seisukohal, et PPA 03.11.2021 käskkiri nr 1.1-1/117 (edaspidi käskkiri 117) on

õigusvastane ning selle andmiseks puudus õiguslik alus. Käskkiri 117 ei ole motiveeritud, nagu

näeb ette HMS § 56 lg 1. Käskkiri 117 ei ole kooskõlas PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse

põhimõttega, PS §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega, PS §-st 10 tuleneva

õiguskindluse põhimõttega, PS §-st 13 tuleneva õigusselguse põhimõttega.

PPA peadirektori 03.03.2022 käskkirjaga nr 1.1-1/19 „COVID-19 riskianalüüsi rakendamine“

tunnistati (alates 07.03.2022) kehtetuks peadirektori 03.11.2021 käskkiri 1.1-1/117 „COVID- 19

riskianalüüsi rakendamine“. Sellega seoses täpsustasid kaebajad oma nõudeid ning läksid üle

käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõudele. Kaebajad on õigusvastasuse tuvastamise nõudele

üleminekuga seonduvat põhjalikumalt käsitlenud oma 18.03.2022 menetlusdokumendis (p 2.4

jj) ja 14.02.2023 menetlusdokumendis (p 2.1). Seda, et kõigil kaebajatel on antud nõude osas

kaebeõigus, sõltumata sellest, et osad neist on PPA-st lahkunud omal soovil, läinud pensionile

või vabastatud koondamise või tervisenõuetele mittevastavuse tõttu, on kaebajad täpsemalt

käsitlenud oma 04.06.2022 menetlusdokumendi p-des 2.1-2.6 ning 14.02.2023

menetlusdokumendi p-s 2.7.3.

HKMS § 38 lg 4 kohaselt tuleb tuvastamiskaebuse esitamisel kaebajal põhjendada, miks on

kaebuse esitamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks. Kaebajad leiavad, et tuvastamiskaebusele

üleminek on vajalik eelkõige selleks, et juhul, kui kohus nõustub kaebajatega ning tuvastab

vaidlusaluse haldusakti õigusvastasuses, siis on kaebajatel õigus nõuda vastustajalt nii

menetluskulude hüvitamist kui ka tekitatud kahju hüvitamist. Kui kohtu hinnangul ei saa

tänases olukorras siiski menetluse lõpetamisel asuda seisukohale, et käskkiri tunnistati

kehtetuks tingituna kaebuste esitamisest, ei ole kaebajatel muud viisi oma õiguste kaitseks – st

kantud menetluskulude tagasisaamiseks. Menetluskulude kandmise kohustus on tekkinud

kaebajatel aga just vastustaja poolsest õigusvastasest tegevusest. Kaebajad on seisukohal

(kaebajate 10.10.2022 menetlusdokument), et menetluskulud on tekkinud seetõttu, et vastustaja

on välja andnud kaebajate hinnangul õigusvastase haldusakti, mis piiras kaebajate põhiõigusi

äärmiselt suures ulatuses. Tänaseks on aga tekkinud olukord, kus kohtud on leidnud, et

vaktsineerimiskohutuse tühistamine kaebajate suhtes ei ole tingitud kaebajate poolt esitatud

kaebustest ning sellega on välistatud ka kaebajatele nende poolt tehtud kulutuste hüvitamine

(jõustunud lahendid asjades 3-21-2918 ja 3-21-2808). Kaebajad leiavad, et tuvastusnõudele

üleminek on vajalik seetõttu, et see aitab ära hoida võimalikku olukorda, kus kaebaja võtab

vastu samasisulise uue haldusakti, tuginedes taaskord olukorra muutumisele (nagu vastustaja

tegi vaktsineerimiskohustuse tühistamisel). Kaebajad viitavad, et on oma 18.03.2022

menetlusdokumendi p-s 2.5 konkreetselt välja toonud, et tuvastamiskaebusele üleminek on

nende hinnangul vajalik eelkõige selleks, et juhul, kui kohus nõustub kaebajatega ning

tuvastab vaidlusaluse haldusakti õigusvastasuse, siis on kaebajatel õigus nõuda vastustajalt nii

menetluskulude kui ka tekitatud kahju hüvitamist. Kuivõrd vastustaja tunnistas vaidlusaluse

käskkirja kehtetuks, on peamiseks vaidluse eesmärgiks kaebajate menetluskulude hüvitamine

– see oli ka asjaolu, miks osapooled ei saavutanud kompromissi. Samas ei saa preventiivset

eesmärki lõpuni välistada, kuna küsimus sellest, kas avalikus teenistuses on õigus kehtestada

siseaktiga ühepoolne vaktsineerimiskohustus on oluline õiguslik küsimus, mis vajab

õigusselgust. Tartu Ringkonnakohus on 01.07.2022 teinud otsuse (jõustunud) tsiviilasjas nr 2-

21-17151, kus kaebajaks oli küll töötaja, mitte teenistuja, ent kus vaktsineerimist puudutavad

argumendid olid siiski sarnased käesolevas vaidluses esitatuga. Viidatud lahendis leidis kohus,

et vaktsineerimise nõudmine ei olnud proportsionaalne meede ning et Kaitseväe poolne töölepingu

ülesütlemine vaktsineerimisnõude täitmata jätmise tõttu oli tühine. Sarnase sisuga otsus on

03.04.2023 jõustunud ka tsiviilasjas nr 2-21-17265. Ehkki tegemist on tsiviilasjadega, annavad

jõustunud kohtuotsused kinnitust siiski sellest, et tööandja poolt (käesoleva vaidluse kontekstis on

ka PPA teenistujate tööandja) vaktsineerimiskohustuse kehtestamine ei ole õiguspärane.

Kaebajad esitasid 28.03.2022 menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid. Kuna kaebajate

väitel on nende menetluskulud pärast 28.03.2022 menetlusdokumendiga esitatud

menetluskulude nimekirja esitamist suurenenud, siis esitasid kaebajad 14.04.2023 täiendava

menetluskulude nimekirja. Kaebajate lepinguliste esindajate tunnihinnaks on 120 eurot, millele

lisandub käibemaks. Kuivõrd pärast 28.03.2022 toimunud tegevused on tehtud kõigi kaebajate

eest, kes käesolevaks hetkeks menetlusse jäänud on (47 kaebajat), on võimalik need

menetluskulud jagada võrdselt 47 kaebaja vahel, st ühe kaebaja kohta on pärast 28.03.2022

menetluskulud tekkinud summas 89,22 eurot ning vastavas osas on kaebajatele ka arved

väljastatud. Kaebajate menetluskulud on järgmised (esimene summa on seisuga 28.03.2022 ja

teine 14.04.2023 nimekirja järgi täiendav summa):

A.K: 190,97 eurot + 89,22 eurot, kokku 280,19 eurot;

K.K: 190,97 eurot + 89,22 eurot, kokku 280,19 eurot;

D.A: 215,06 eurot + 89,22 eurot, kokku 304,28 eurot;

S.O: 431,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 520,39 eurot;

V.OE: 406,28 eurot + 89,22 eurot, kokku 495,50 eurot;

E.V: 431,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 520,39 eurot;

R.R: 406,28 eurot + 89,22 eurot, kokku 495,50 eurot;

I.H: 503,17 eurot) + 89,22 eurot, kokku 592,39 eurot;

M.E: 431,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 520,39 eurot;

J.H: 431,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 520,39 eurot;

L.L: 262,04 eurot + 89,22 eurot, kokku 351,26 eurot;

K.P: 431,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 520,39 eurot;

P.D: 406,28 eurot + 89,22 eurot, kokku 495,50 eurot;

S.S: 431,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 520,39 eurot;

A.V: 190,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 279,39 eurot;

T.A: 431,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 520,39 eurot;

A.I: 190,17 euro + 89,22 eurot, kokku 279,39 eurot;

R.P: 431,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 520,39 eurot;

M.K: 431,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 520,39 eurot;

G.A: 169,75 eurot + 89,22 eurot, kokku 258,97 eurot;

M.L: 431,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 520,39 eurot;

A.N: 190,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 279,39 eurot;

J.K: 262,04 eurot) + 89,22 eurot, kokku 351,26 eurot;

H.H: 262,04 eurot + 89,22 eurot, kokku 351,26 eurot;

R.S: 431,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 520,39 eurot;

K.R: 190,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 279,39 eurot;

J.A: 190,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 279,39 eurot;

R.K: 190,97 eurot + 89,22 eurot, kokku 280,19 eurot;

K.R: 234,23 eurot + 89,22 eurot, kokku 323,45 eurot;

K.P: 190,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 279,39 eurot;

R.T: 198,31 eurot + 89,22 eurot, kokku 287,53 eurot;

A.M: 410,70 eurot + 89,22 eurot, kokku 499,92 eurot;

K.A: 169,75 eurot + 89,22 eurot, kokku 258,97 eurot;

L.N: 190,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 279,39 eurot;

J.K: 190,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 279,39 eurot;

J.S: 342,55 eurot + 89,22 eurot, kokku 431,77 eurot;

J.S: 431,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 520,39 eurot;

H.H: 406,28 eurot + 89,22 eurot, kokku 495,50 eurot;

K.R: 406,28 eurot + 89,22 eurot, kokku 495,50 eurot;

J.T: 318,17 eurot (28.03.2022 menetlusdokumendi lisa 43, arvel nr 221225, on täiendavad kulud

kaebaja põhiselt, mis ei kajastu tegevuste tabelis) + 89,22 eurot, kokku 407,39 eurot;

H.T: 169,75 eurot + 89,22 eurot, kokku 258,97 eurot;

E.E: 431,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 520,39 eurot;

S.L: 431,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 520,39 eurot;

E.J: 98,68 eurot + 89,22 eurot, kokku 187,90 eurot;

E.J: 431,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 520,39 eurot;

J.B: 119,10 eurot + 89,22 eurot, kokku 208,32 eurot;

A.Š: 1058,77 eurot (haldusasjas nr 3-21-2605 28.03.2022 esitatud menetlusdokumendi lisad 1 ja

2) + 89,22 eurot, kokku 1 147,99 eurot.

Kaebajad kinnitavad, et arvetel kajastatud kulud on seotud vahetult käesoleva vaidluse

lahendamisega ja kohtumenetluse käigus kantud menetluskuludega haldusasjas nr 3-21-2583.

Kaebajad leiavad, et sellises mahus õigusabi kasutamine oli menetluse asjaolusid arvestades

vajalik ning kulutused õigusabile on põhjendatud. Lisaks kaebajad taotlevad kohustada vastustajat

tasuma viivist hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

Vastustaja seisukohad:

Kaebajad on põhjendanud (kaebajate 10.10.2022 menetlusdokument) õigusvastasuse

tuvastamise nõuet sellega, et see on vajalik nii menetluskulude kandja kindlaks tegemiseks

kui ka selleks, et vältida sarnase käskkirja taas kehtestamist uueks viiruslaineks. Vastustaja on

seisukohal, et kui ei ole teada, milline on olukord tulevikus, siis ei saa tänased hinnangud

varasematele tegudele kaitsta tulevikus tekkida võivaid suhteid. Riigikohus on 04.11.2015

lahendis viidanud oma varasemale seisukohale, mille järgi „Preventiivsel eesmärgil

tuvastamiskaebuse esitamiseks peab olema reaalne oht, et haldusorgan võib kaebaja suhtes ka

edaspidi õigusvastaselt käituda.“. Kaebajad on esitanud viite abstraktsele ohule. Isegi kui

kohus annab hinnangu PPA varasemale tegevusele, siis ei pruugi see olla kasutatav tulevikus,

sest olukord, mida tulevikus lahendame on teistsugune ja seetõttu võivad olla erinevad ka

rakendatavad meetmed.

Vaidluse üheks võtmekohaks on HKMS § 158 lg-s 2 kehtestatud põhimõttest lähtumine:

haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise

aja seisuga. 2021 sügise hakul oli COVID-19 haigust põhjustava viiruse pandeemia kestnud

üle pooleteist aasta ja inimeste elu ja tervise kaitse meetmete hulka oli lisandunud kauaoodatud

ning tõhus vaktsiin. PPA oli olukorras, kus ta kunagi varem polnud olnud ning PPA

toimepidevuse ja riigi siseturvalisuse tagamiseks tuli tegutseda olemasolevate teadmiste

pinnalt tagamaks efektiivne kaitse nii teenistujatele kui klientidele. Vastustaja jääb oma

varasemate seisukohtade juurde, et PPA käskkiri 117, millega kehtestati kõikidel PPA

teenistuskohtadel töötamise tingimuseks vaktsineeritus COVID-19 haigust põhjustava viiruse

vastu, oli kõikides aspektides õiguspärane. Vaidlustatud käskkirjaga oli kehtestatud kõikidel

PPA teenistuskohtadel töötamise tingimuseks vaktsineeritus COVID-19 haigust põhjustava

viiruse vastu. PS § 11 järgi tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega.

Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada

piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Nõude kehtestamise eesmärk, lähtudes

proportsionaalsuse põhimõttest, on inimeste elu ja tervise kaitse kõrval riigi sisejulgeoleku

tagamine.

TTOS-i järgi on tööandjal kohustus tagada ohutu töökeskkond (§ 2 lg 2 - tööohutus on

töökorraldusabinõude ja tehnikavahendite süsteem sellise töökeskkonna seisundi

saavutamiseks, mis võimaldab töötajal teha tööd oma tervist ohtu seadmata). Seega on PPA-l

lisaks oma põhiülesannete täitmisele kohustus tööandjana kaitsta nii oma töötajaid kui

ametnikke (teenistujaid). PPA ei saanud lubada teenistusse teenistujaid, kes kriisi olukorras

satuvad erinevaid ülesandeid täites kokku teadmata tervisliku seisundiga inimestega, olles ise

kaitsmata ning seetõttu haigestuvad ja põevad tõenäoliselt haigust raskemalt, lisaks seavad

ohtu kokkupuutes olevaid teisi teenistujaid või kliente.

PPA toimepidevus tuleb tagada nii tavaolukorras kui kriisis, kusjuures kriisi lahendamiseks

peab valmisolek olema järjepidev. Politseile seadusega pandud (PPVS § 3) ülesannete spekter

on väga lai – avaliku korra tagamine, süütegude menetlemine, dokumentide (elutähtis teenus

HOS-i mõistes) ning tegevuslubade väljastamine; otsingu- ja päästetööde tegemine,

piirivalvamine jne.

Vastustaja hinnangul oli kõigi PPA teenistujate vaktsineerimiskohustus sobiv meede eesmärgi

saavutamiseks, sest see oli tol hetkel teadaolevalt parim võimalus tagada asutuse suutlikkus

täita oma ülesandeid ning keskenduda õigusaktidest tuleneva sisejulgeoleku ülesannete

täitmisele. PPA riskianalüüsist tulenevalt oli ainus tõhus viis asutuse toimepidevuse

tagamiseks vaktsineerimine COVID-19 haiguse vastu, mis tähendab, et vaktsineerimata

inimesed PPA-s töötada ei saanud. Vaktsineerimine on vabatahtlik inimese tervist puudutav

otsus ning igal inimesel on õigus otsustada kas ta lubab ennast vaktsineerida või mitte. Kui

üldjuhul on teenistuja ühele ametikohale sobimatuse korral võimalik pakkuda talle teist tööd,

siis sel juhul ei olnud see võimalik, sest vaktsineerituse nõue oli vajadusest tulenevalt

kehtestatud PPA-s kõikidel ametikohtadel. Tallinna Ringkonnakohus oma 24.01.2022

lahendis asjas nr 3-21-2918 (p 13) märgib, et põhjendatud ei ole hinnang, et avalik huvi on

tunduvalt vähenenud põhjusel, et suur hulk vaktsineerimata teenistujaid on juba 31.12.2021

teenistusest vabastatud ning üksikute teenistujate puudumine COVID-19 haiguse tõttu ei saa

PPA toimepidevust kahjustada rohkem kui nt tavapärased viirushaigused. Ringkonnakohtu

arvates ei saa eeldada, et mingi osa PPA teenistujate koosseisust on tegelikult asutuse

ülesannete täitmiseks ebavajalik.

Riigikohtu hinnangul ei nõua meetme sobivuse test meetme 100% efektiivsust: Kaitsesüstimine ei

välista inimese poolt koroonaviiruse edasikandmist ega tema haigestumist, eriti, kui on tegemist

tiheda ja püsiva kontaktiga. On ka näiteid vaktsineeritute rasketest haigusjuhtudest. Samuti

väheneb vaktsiini toime aja möödudes. Siiski viitab tänane teadmine piisavalt vaktsiinide

efektiivsusele: koroona vastu vaktsineeritud haigestuvad elanikkonnas üldiselt harvemini ja

kergemalt kui immuunsuseta inimesed. Riigikohus oli seisukohal, et teadusandmete põhjal

metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa

teadlasi on teistsugusel seisukohal. Teadusandmeid koroonaviiruse teemal tuleb pidevalt juurde.

Seetõttu nõuab vaktsiinide mõju hindamine pidevaid uuringuid ja seiret. Samas ei muuda

täienevad andmed prognoosidel põhinevaid otsuseid iseenesest õigusvastaseks (Riigikohtu

25.11.2021 määrus asjas nr 3-21-2241, p 27).

PPA on seisukohal, et vaktsineerimisnõude kehtestamine käskkirjaga 117 oli tol hetkel

teadaolevalt inimeste elu ja tervise, asutuse toimepidevuse ning riigi sisejulgeoleku kaitse

eesmärgi täitmiseks sobiv meede. Nõue oli vajalik, sest puudus alternatiivne ja vähemalt sama

efektiivne abinõu eesmärgi saavutamiseks. Kaugtöö rakendamine kõigil võimalikel juhtudel,

maski kandmine, desinfitseerimisvahendite kasutamine ning testimine on küll tõhusad

meetmed haiguse leviku tõkestamisel, kuid kahjuks ei olnud need meetmed piisavalt tõhusad,

et haigestumist täielikult vältida, lisaks ei hoia need ära inimese haigestumise korral haiguse

raskelt põdemist. PPA jaoks seab vajalike teenistujate võimetus olla õigel ajal õiges kohas ohtu

seadusest tuleneva ülesande –siseturvalisuse tagamine, täitmise.

Sotsiaalministeeriumi koostatud COVID-19 vaktsineerimisplaani järgi olid loetletud

riskirühmad. Arvestades PPA-le õigusaktidega pandud ülesandeid ning teenistujate

omavahelist seotust kuuluvad kõik PPA teenistujad riskirühma. Olenemata sellest, kas

COVID-19 haiguse levik oli pandeemiline või epideemiline, oli teada, et selle kiiresti leviva,

teatud juhtudel raskesti kulgeva ning eluohtliku nakkushaiguse tõkestamiseks puudus

efektiivne ravi. Sel ajal oli tõhusaim viis inimesi kaitsta siiski vaid vaktsineerimine, sest see

on seni kasutusel olnud meetmetest ainus, mis aitas vähendada tervise kahju tekkimise, raske

haigestumise ja haiglaravi vajaduse riski. Vastustaja seisukohta toetasid nii Haigekassa kui

Terviseameti andmed. PPA-s oli vaktsineerimise nõude kehtestamise eesmärgiks

organisatsioonisisese nakkuskolde vältimine, teenistujate tervise kaitse, kuna neil oli

kokkupuude teadmata terviseseisundiga inimestega, ning vajadus vältida nakkuse levitamist

inimestele, sh nõrgestatud immuunsusega inimestele. Arvestades, et PPA-s tuleb kõigil

teenistujatel olla valmis kriisiolukorras täitma tavapärasest erinevaid tööülesandeid ning seda tuleb

teha viivitamata, siis on vajalik nende tervise igakülgne kaitsmine. Kriisiolukord eeldab kiiret

tegutsemist, mistõttu ei olnud otstarbekas teenistujate nakkusohutuse tuvastamine testimisega,

kuna selle kaudu selgitataks välja vaid hetkeseis, kuid nakatada võivad ka sümptomiteta

inimesed. See omakorda oleks võimaldanud asutusesiseste nakkuskollete tekkimist ning

klientide ja koostööpartnerite nakatumist. PPA-ga samale järeldusele, et testid ei saa

vaktsineerimist asendada, on korduvalt jõudnud ka ringkonnakohus (05.12.2022 lahend asjas

nr 3-21-2458): Ringkonnakohtu järjepideva praktika kohaselt (vt nt haldusasjad nr 3-21-2412,

3-21-2473, 3-21-2555) ei oleks testimine saanud viirusohu tõrjel asendada vaktsineerimist.

Ringkonnakohus kaalus nendes asjades kaebajatele kohtumenetluse ajaks testimisvõimaluse

andmist esialgse õiguskaitse korras ja leidis, et avalikes huvides on võimalikult suure hulga

inimeste vaktsineerimine. Vastustaja ei ole vaktsineerimise nõuet kehtestades kaebajaid nende

veendumuste tõttu diskrimineerinud. Vastustaja on nõus, et isiku tervisesse puutuv otsus tuleb

igaühel teha oma veendumuste ja parima teadmise kohaselt konsulteerides vajadusel vastava

ala spetsialistidega. Vastustaja hinnangul ei saa tööandja võtta vastutust vaktsiinide ohutuse

eest, sest PPA pole pädev ravimite kvaliteeti hindama. Selleks on riiklikud institutsioonid.

Eestis on selleks Ravimiamet, kelle ülesannete hulka kuulub ravimite kvaliteedi, ohutuse ja

toimivuse hindamine. Seoses omikron tüve leviku ja vaktsiinide tõhususega teatas Euroopa

Ravimiamet, et vaktsineerimine on pandeemiast jagu saamisel möödapääsmatu ja seetõttu

tuleb jätkata pingutustega suurendada praegu vaktsineerimata või osaliselt vaktsineeritud

inimeste täielikku vaktsineerimist ning tõhustusannuste manustamist. Eestis oli kasutusel neli

erinevat vaktsiini ja teenistujal oli võimalik koostöös meditsiinitöötajaga valida nende hulgast

endale sobivaim.

Vastutus vaktsineerimise ohutuse eest on tervishoiuteenuse osutajal. Tööandja ei saa võtta

vastutust tervishoiuteenuse osutamise käigus tekkinud kahju eest. Selleks on

tervishoiuteenuse osutaja kohustuslik vastutuskindlustus, millega on ette nähtud vaktsiinide

kahju hüvitamise regulatsioon ravimiseaduses. Tööandja pole pädev hindama kaitsevahendi

turvalisust.

Tallinna Ringkonnakohus on selgitanud 24.01.2022 lahendis asjas nr 3-21-2918, et kaebajat ei

ole sunnitud muutma oma veendumusi, kuid kaebaja ei saa pelgalt veendumustele tuginedes

nõuda enda eeliskohtlemist viisil, mis suurendaks teiste isikute terviseriske. Riigikohus on

vaktsineerimisenõude kehtestamist puudutavas kohtulahendis (25.11.2021 lahend asjas nr 3-21-

2241, p 30) toonud välja, et tegemist ei ole ka tahtevastase meditsiini- ega teaduskatsega (PS §

18 lg 2), vaid arstiteaduse tulemuste praktilise rakendamisega teiste inimeste elude ja tervise

ning riigi kaitseks.

Vastustaja on kaalumisel lähtunud erinevatest huvidest ning eelistanud neist kaalukamaid.

Inimeste elu ja tervise kaitse ning riigi sisejulgeolek on ilmselgelt kaalukamad kaebajate

huvist seista oma veendumuste eest.

Nõue on mõõdukas, sest selle täitmisega saavutatav eesmärk on oluliselt kaalukam kaebajate

õiguste riivest. Põhiseaduse § 29 kohaselt on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala,

elukutset ja töökohta, samas ei garanteeri PS § 29 lg 1 õigust olla tööga hõivatud ega

tegutseda kindlal tegevusalal-elukutsel. Seega ei ole inimese õigus valida endale elukutse,

tegevusala ja töö siiski absoluutne. Eneseteostus ja valik on ka see, kas minna muutustega

kaasa või mitte ja leppida otsusega kaasnevate tagajärgedega. Ühest küljest on küll kaebajatel

õigus vabalt valida tegevusala, kuid teisest küljest tuli PPA-l tagada teenistujate ohutus, asutuse

toimepidevus ning laiemalt riigi sisejulgeolek. Vastustaja hinnangul on asutuse toimepidevuse

tagamine ning seeläbi riigis sisejulgeoleku ja rahvatervisega seotud huvid oluliselt

kaalukamad kaebajate huvist säilitada töökoht. Ringkonnakohus on korduvalt väljendanud

oma seisukohta, mille järgi tuleb teatud tegevusvaldkondades tegutsemiseks arvestada mitte

ainult isiklike, vaid ka avalike huvidega ning sellest tulenevalt tuleb vajadusel eelistada

isiklikele huvidele avalikke huve (Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2021 lahend asjas nr 3-21-

2237 ja 23.12.2021 lahend asjas nr 3-21-2583). Lisaks on ringkonnakohus seisukohal, et

politseiametnike kaudse vaktsineerimiskohustuse proportsionaalsus ei tekita tõsiseid kahtlusi,

kuna sellel on äärmiselt kaalukas eesmärk ja puudub hetkel tõhus alternatiiv ning

koroonavastase kaitsesüsti nõudega kaasnev põhiõiguste riive on mõõdukas (29.12.2021

lahend asjas nr 3-21-2549, p 15). Riigikohus on sarnases kohtuasjas nr 3-21-2241 (p 29)

avaldanud seisukoha, mille järgi on vaktsineerimisnõude eesmärgid äärmiselt kaalukad.

Teiste inimeste elu ja tervise kaitse ei ole pelgalt riigi õigus, vaid ka kohustus (PS §-d 13 ja

14). Arvestades kaitstavate õigusväärtuste kaalu ja pandeemia tagajärgede tõsidust nii elu,

tervise kui ka vabaduse seisukohast, on vaktsineerimisnõudel tungiv sotsiaalne vajadus.

Vaktsineerimisnõude kehtestamist ei ole põhjust pidada PS §-ga 29 vastuolus olevaks. Ka on

kohus sedastanud, et kuigi töötervishoiu ja tööohutuse nõuded on nähtud ette töötaja kaitseks

(TTOS § 2), ei saa sellest siiski tuletada, et tööandja võiks kehtestada üksnes selliseid nõudeid,

mis peaksid vältima töötajate nakatumist, kuid ei tohi kehtestada nõudeid, mis töötajate

nakatumist eeldatavasti mõnevõrra vähendavad ja eelkõige väldivad nakatunud töötajate

rasket haigestumist (Tallinna Ringkonnakohtu 24.01.2022 määrus asjas nr 3-21-2918, p 10).

Vaktsineerimisnõue on kooskõla Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Parlamendi ja nõukogu

18.09.2000 direktiivi 2000/54/EÜ töötajate kaitse kohta bioloogiliste mõjuritega kokkupuutest

tulenevate ohtude eest tööl art 14 lg 3 kohaselt tuleb riskihindamise käigus teha kindlaks

töötajad, kelle puhul võib minna tarvis erilisi kaitsemeetmeid, ning vajaduse korral teha neile

kättesaadavaks tõhusad vaktsiinid, arvestades direktiivi VII lisas sätestatud soovitatavaid

tegevusjuhiseid. Kõnealused juhised näevad ette, et kui riskihindamisest ilmneb oht töötajatele

ja nende tervisele, mis tuleneb nende kokkupuutest bioloogiliste mõjuritega, mille jaoks on

olemas tõhusad vaktsiinid, peaksid tööandjad pakkuma neile vaktsineerimisvõimalust.

Vaktsineerimine peaks toimuma vastavalt siseriiklikele õigusaktidele ja/või tavale, töötajaid

tuleb informeerida nii vaktsineerimise kui ka vaktsineerimata jätmise eelistest ja puudustest

ning vaktsineerimine peab olema töötajatele tasuta. Sama näevad ette VV määruse nr 144 § 6

lg 2 p 7 ja lg 3 ning § 11 lg 2.

Praeguseks on kõik Eestis kasutatavad vaktsiinid läbinud ka iga-aastase kordushindamise ja

arvukad teadusuuringud kinnitavad jätkuvalt vaktsiinide tõhusust haiguse raskete vormide

ärahoidmisel. Kuna vaktsineerimise nõue puudutab üksnes politseiteenistust ja olemasolevat

COVID-19 pandeemia olukorda, siis ongi tegemist direktiivi 2000/54/EÜ art 14 lg 3

tähenduses erilise kaitsemeetmega (Tallinna Ringkonnakohtu 24.01.2022 määrus asjas nr 3-

21-2918, p-d 16 ja 17). Vastustaja hinnangul ei ole kaebajatel tuvastamisnõudele üleminekuks

vajalikud tingimused täidetud. HKMS § 45 lg 2 kohaselt hilisema hüvitamiskaebuse esitamise

kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks.

HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Vastustaja on kokkuvõtlikult seisukohal, et kaebajate 28.03.2022 menetlusdokumendis

esitatud menetluskulu on ilmselgelt ülepaisutatud ja põhjendamatult suur. 14.04.2023

kaebajate täiendavate (peale 28.03.2022) menetluskuludena on esindaja väitel iga kaebaja

(47) osas kulu 89,22 eurot, mis teeb kokku 4 193,34 eurot. Vastustaja hinnangul ei ole

kaebajate täiendavad menetluskulud sellises mahus vajalikud ega põhjendatud. Sisulisi

seisukohti on esitatud veidi üle 20 lehekülje, mis suures osas kordavad varasemalt esitatut.

Kohtupraktikas on kujunenud seisukoht, et umbes 1 lehekülje menetlusdokumendi

koostamisele võiks professionaalsete õigusteadmistega esindajal kuluda aega umbes 40

minutit kuni 1 tund, sealhulgas ka aeg, mis on kulunud eelnevalt vastust nõudvate

dokumentide analüüsimisele ja õigusliku positsiooni kujundamisele sõltuvalt esitatud

dokumentide hulgast ja analüüsimist vajavatest asjaoludest. Seega on kaebaja menetluskulud

ülepaisutatud. 14.04.2023 taotluse punktis 4 on kaebajate esindaja palunud kohustada PPA-d

tasuma viivist hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni. HKMS § 168 lg 11 järgi tuleb kohtuotsus

rahasumma väljamõistmist puudutavas osas täita 30 päeva jooksul otsuse jõustumisest. Seega

ei ole kaebajate esindaja taotlus kooskõlas kehtiva õigusega.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tuvunud kirjalikus menetluses õigusvastasuse tuvastamise ja menetluskulude

hüvitamise nõuetega, leiab, et kaebajate nõuded ei ole põhjendatud ning tuleb jätta

rahuldamata.

Kaebajad (kokku 47) on esitanud kohtule nõude Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 03.11.2021

käskkirja nr 1.1-1/117 punktide 1-7 "COVID-19 riskianalüüsi rakendamine" õigusvastasuse

tuvastamiseks menetluskulude hüvitamise eesmärgil.

PPA peadirektori 03.11.2021 käskkiri nr 1.1-1/117 „COVID-19 riskianalüüsi rakendamine“

tunnistati kehtetuks PPA peadirektori 03.03.2022 käskkirjaga nr 1.1-1/19 „COVID-19

riskianalüüsi rakendamine“ alates 07.03.2022.

Vastustaja esitas 07.03.2022 kohtule taotluse haldusasjade nr 3-21-2583 ja nr 3-21-2605

(liidetud haldusasjad) menetluse lõpetamiseks Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §

152 lg 1 p 4 alusel, jättes menetluskulud poolte endi kanda, kuna vaidlustatud käskkirja nr

1.1-1/117 kehtetuks tunnistamine ei olnud seotud kaebuse esitamisega. PPA leidis, et kehtiva

COVID-19 tõendi esitamise nõude kehtetuks tunnistamisega on nimetatud käskkirja toime

kaebajate suhtes lõppenud.

Kaebajad esitasid 18.03.2022 taotluse PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 õigusvastasuse

tuvastamisnõudele üle minemiseks, kuna kaebajad ei nõustunud vastustaja seisukohaga jätta

menetluskulud poolte endi kanda, leides, et vaidlustatud käskkirja kehtetuks tunnistamine oli

tingitud kaebuse esitamisest. Kaebajad soovivad menetluskulude väljamõistmist vastustajalt,

millest tulenevalt on esitanud nõude kehtetuks tunnistatud käskkirja õigusvastasuse

tuvastamiseks, mis annab neile õiguse taotleda menetluskulude hüvitamist.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 6 alusel kannab vastustaja

menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse käesoleva seadustiku § 152 lg 1 p 4 järgi, välja

arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses

nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest.

Analoogses haldusasjas Tallinna Ringkonnakohtu 06.06.2022 lahendis asjas nr 3-21-2808

(jõustunud kohtulahend) kohus sedastab järgmist: „/…/Vaidlustatud käskkirja kehtetuks

tunnistamise määravaks põhjuseks ei olnud kaebajate kaebus halduskohtule. Vaidlustatud

käskkirja kehtetuks tunnistamise tingis PPA 03.03.2022 käskkirja nr 1.1-1/19 põhjenduste

kohaselt see, et PPA uuendas töökeskkonna riskianalüüsi: uue töökeskkonna riskianalüüsi

tingis asjaolu, et omikrontüvi on laialdaselt levinud ja selle tõttu on ilmnenud uued andmed

viiruse mõju kohta; piirangute muutmisel arvestati, et üle 99% PPA teenistujatest on

vaktsineeritud; 07.02.2022 seisuga on omikrontüve osakaal ringlevatest tüvedest umbes 98%;

võrreldes deltatüvega, mis oli valdavaks tüveks esialgse COVID-19 riskianalüüsi koostamise

ajal 2021. a sügisel, on omikrontüvi nakkavam. Teadaolevatel andmetel põetakse

omikrontüve veidi kergemini. Kuigi haigestuvad nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata

inimesed, on vaktsineerimata inimestel haiguse kulg tavaliselt raskem (PPA 07.03.2022

menetlusdokumendi lisa 2). Enne uue riskianalüüsi koostamist arutas PPA

vaktsineerimisnõude

riskianalüüsi

puudutavaid

küsimusi

Terviseametiga/…/.

Ringkonnakohtul puudub alus kahelda selles, et PPA muutis oma varasemat riskianalüüsi

(PPA 03.11.2021 käskkiri nr 1.1-1/117 „Covid-19 riskianalüüsi rakendamine“) põhjusel, et

deltatüvi oli 2022. a esimeses kvartalis asendunud valdavalt omikrontüvega, mille mõju oli

teistsugune kui deltatüvel. Esimene riskianalüüs lähtus eeldusest, et levib viiruse deltatüvi.

Alles mitu kuud hiljem hakkas domineerima viiruse omikrontüvi. Samuti ei ole alust kahelda

PPA väites, et riskianalüüsi muutmise hetkeks oli teenistujate vaktsineerituse tase 99%.

Eelduslikult olid selleks hetkeks valdav osa teenistujatest nõuetekohaselt vaktsineeritud või

teenistusest lahkunud. Usutav pole see, et kui 03.11.2021 riskianalüüsi andmise hetkeks oleks

olnud sama suurusjärk teenistujatest vaktsineeritud, oleks PPA-l esinenud vajadus näha

riskianalüüsis teenistujatele ette vaktsineerimisnõue/…/. PPA toob 03.03.2022 käskkirja nr

1.1-1/19 põhjendustes välja, et teenistusse asuvatelt teenistujatelt kehtiva COVID-tõendi

nõude eesmärk on tagada kõrge vaktsineeritus PPA teenistujate hulgas ja seega asutuse

toimepidevus (PPA 07.03.2022 menetlusdokumendi lisa 2). Ringkonnakohtul puudub alus

selle põhjenduse tegelikkuses kahelda. Enne riskianalüüsi muutmist konsulteeris PPA

Terviseametiga. Terviseamet toob oma vastuses PPA-le välja, et vaktsiinide efektiivsus raske

omikrontüve ärahoidmisel on kuni 76% ning vaktsineerimine on kõige efektiivsem meede

raske haigestumise ja surmajuhtude ennetamiseks (PPA 15.02.2022 menetlusdokumendi lisa

1). Kuna PPA-s oli saavutatud kõrge vaktsineerituse tase ja omikrontüve omadused olid

muutnud, veenab see ringkonnakohut, et nimetatud asjaolud tingisid selle, et inimesed, kes

keeldusid vaktsineerimisnõuet täitmast, võisid siiski teenistuses jätkata. Kõrget

vaktsineerituse taset ei tulnud edaspidi tingimata enam hoida mitte kaebajate, vaid uute

teenistusse tulijate arvelt. On selge, et uutele teenistujatele säärase nõude seadmine on

õiguslikult lubatavam kui teenistuses juba olnutele. PPA on seega erinevaid riske ja nende

mõju hinnanud ning selle alusel langetanud oma otsused varasema riskianalüüsi

muutmisel/…/“.

Kohtu hinnangul riskianalüüsi ja tegevuskava üle vaatamine oli seotud muutunud

olukorra/oludega veendumaks nende vastavuses hetkeolukorrale ning rakendatud meetmete

kohasusele. Uus riskianalüüs arvestas juba uuest viirusetüvest lähtuvaid võimalikke

muudatusi.

Kohus viitab Tallinna Ringkonnakohtu 12.04.2022 määrusele haldusasjas nr 3-21-1733 (p

15), milles kohus on sedastanud, et vastustaja ei peaks HKMS § 108 lg 6 alusel kandma

menetluskulusid, kui kaebuse eesmärgi kohtumenetluse ajal saavutamine ei olnud seotud

kaebuse esitamisega, vaid selle tingis näiteks oluliste asjaolude muutumine pärast kaebusega

halduskohtusse pöördumist. Kui menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetamise korral ei

ole HKMS § 108 lg 6 kohaldatav, tuleb menetluskulud jagada vastavalt HKMS § 108 lg-s 4

sätestatule selliselt, et menetluse lõpetamise korral kannab menetluskulud kaebaja (Riigikohtu

10.01.2019 määrus nr 3-18-982, p 10; Tallinna Ringkonnakohtu 04.11.2021 otsus nr 3-19-

1526, p 11; 18.10.2021 määrus nr 3- 21-755, p 11).

Kaebajad leiavad, et tuvastamiskaebusele üleminek on vajalik eelkõige selleks, et juhul, kui

kohus nõustub kaebajatega ning tuvastab vaidlusaluse haldusakti õigusvastasuses, siis on

kaebajatel õigus nõuda vastustajalt nii menetluskulude hüvitamist kui ka tekitatud kahju

hüvitamist. Kaebajad olid nõus menetluse lõpetamisega HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, kui

vastustaja hüvitab nende menetluskulud. Vastustaja kaebajate menetluskulude hüvitamisega

ei nõustunud, millest tulenevalt kaebajad esitasid taotluse õigusvastasuse tuvastamiseks ja

menetluskulude vastustajalt väljamõistmiseks.

Menetlusosaliste vahel tekkis vaidlus menetluskulude hüvitamise osas. Kohtul ei olnud

võimalik menetluse lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, sest pooled jäid eriarvamusele

menetluskulude hüvitamise osas. Kaebajad asusid seisukohale, et käskkirja nr 1.1-1/117

kehtetuks tunnistamine oli tingitud kaebuse esitamisest, mistõttu vastustaja peab kandma

kaebajate menetluskulud. Vastustaja sellega ei nõustunud ning asus seisukohale, et kuna

käskkirja kehtetuks tunnistamine ei olnud seotud kaebuse esitamisega, siis kaebajate

menetluskulud peavad jääma nende endi kanda. Kaebajad esitasid kohtule taotluse kaevatava

käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks HKMS § 152 lg 2 alusel, mille kohaselt kohus ei

lõpeta menetlust käesoleva pragrahvi lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlusthaldusakti

õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse

tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb.

HKMS § 158 lg 2 kohaselt kohus teeb asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga.

Haldusakti ja toimingu õiguspärasust kohus hindab haldusakti andmise või toimingu tegemise

aja seisuga.

Kohus leiab, et käskkirja nr 1.1-1/117 (p-d 1-7) õigusvastasuse tuvastamise ja sellest tulenev

menetluskulude hüvitamise nõue ei ole põhjendatud. Kaebajate poolt esitatud kohtuväliselt

kehtetuks tunnistatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamise taotluse esitamine võib olla

otstarbekas, kui vaatamata haldusakti kehtetuks tunnistamisele võiks kehtetu akt kaebajaid

mingil määral edaspidi mõjutada ning kaebajatel seetõttu võiks tekkida vajadus oma õiguste

kaitseks. Kohus leiab, et praegusel juhul sellise olukorra tekkimise võimalus ei ole eluliselt

usutav. Kohtu hinnangul on ebatõenäoline, et kehtetu akt, mis õigusruumis enam ei kehti

ning millel puudub nii edasiulatuv kui ka tagasiulatuv mõju, võiks kaebajaid edaspidi

mingilgi määral mõjutada. Samuti üksnes soov jätta kõik kaebajate menetluskulud vastustaja

kanda ei ole piisav argument akti õigusvastasuse tuvastamiseks. HKMS § 45 lg 2 kohaselt

hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks.

Kohus osutab, et kaebajate poolt võimalik kahjunõude esitamine tulevikus ei ole takistatud

ning kaebajad võivad soovi korral taotleda kahju hüvitamist seaduses ettenähtud alusel ja

korras.

Vastustaja märgib, et kaebajad on põhjendanud õigusvastasuse tuvastamise nõuet sellega, et

see on vajalik nii menetluskulude hüvitamise taotlemiseks kui ka selleks, et vältida sarnase

käskkirja taas kehtestamist uueks viiruselaineks. Vastustaja on seisukohal, et kui ei ole teada,

milline on olukord tulevikus, siis ei saa tänased hinnangud varasematele tegudele kaitsta

tulevikus tekkida võivaid suhteid. Riigikohus on 04.11.2015 lahendis viidanud oma

varasemale seisukohale, mille järgi „Preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks

peab olema reaalne oht, et haldusorgan võib kaebaja suhtes ka edaspidi õigusvastaselt

käituda“. Kaebajad on viidanud abstraktsele ohule. Kohus nõustub, et tulevikus lahendatav

olukord võib olla teistsugune ning seetõttu võivad olla erinevad ka rakendatavad meetmed.

Samuti ei saa eeldada, et vastustaja võiks kaebajate suhtes edaspidi käituda õigusvastaselt.

Käesolevas asjas vastustaja kinnitas kohtule, et PPA on riskianalüüsi tehes hinnanud erinevaid

riske ja nende mõju, asudes seisukohale, et vaktsineerimisnõude kehtestamine käskkirjaga nr

1.1-1/117 oli tol ajal teadaolevalt inimeste elu ja tervise, asutuse toimepidevuse ning riigi

sisejulgeoleku kaitse eesmärgi täitmiseks sobiv meede. Samuti oli see nõue vajalik, sest

puudus alternatiivne ja vähemalt sama efektiivne abinõu eesmärgi saavutamiseks. Kohus

nõustub, et kriisiolukord eeldab/vajab kiiret tegutsemist. Vastustaja on riskianalüüsi tehes

kaalunud erinevaid huvisid ning toetunud neist kaalukamatele. Kohus nõustub, et inimeste elu

ja tervise kaitse ning riigi sisejulgeolek on kaalukad argumendid, millest lähtutigi

riskianalüüsi tehes.

Kaebajad on vaidlustanud COVID-19 riskianalüüsi rakendamise käskkirja nr 1.1-1/117, mis

on kehtetuks tunnistatud sellele järgnenud COVID-19 riskianalüüsi rakendamise käskkirjaga

nr 1.1-1/19. Kaebajad on soovinud nn jätkutuvastuskaebuse menetlemist menetluskulude

hüvitamise eesmärgil. Kohtu hinnangul kaebajate argumendid nende õiguste kaitse

vajadusest nn jätkutuvastuskaebuse menetlemise kaudu ei anna alust vastustajalt

menetluskulude väljamõistmiseks.

Eeltoodust tulenevalt kohus jätab kaebajate nõuded PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 p-

de 1-7 õigusvastasuse tuvastamiseks ja kaebajate menetluskulude vastustajalt

väljamõistmiseks rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/digitaalselt allkirjastatud/

Elle Kask

Kohtunik