3-21-2553/8 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

T a r t u k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-21-2553

Otsuse kuupäev

25. aprill 2023

Kohtunik

Karin Jõks

Kohtuasi

Viie isiku kaebus Tartu Linnavolikogu 07.10.2021.a

otsuse nr 373 osaliseks tühistamiseks (Emajõe

matkarada)

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebajad Andres Soome, Aivo All, Indrek Koovit, Kristjan

Pajula ja Heidi Rajamäe-Volmer, kõigi esindaja

vandeadvokaat Triin Kaurov

Vastustaja Tartu linn, esindaja Jüri Mölder

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud kaebajate kanda. Jätta

menetluskulud vastustaja kasuks välja mõistmata.

Edasikaebamise kord ja

muud selgitused

3. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse

avalikult teatavaks tegemisest arvates, s.o hiljemalt

25.05.2023.

Ringkonnakohus

võib

lahendada

apellatsioonkaebuse

kirjalikus

menetluses,

kui

apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

4. Andmesubjektil (v.a avaliku võimu kandja) on õigus

esitada enne kohtuotsuse jõustumist kohtule taotlus otsuse

avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 19).

Asjaolud ja poolte seisukohad

1. Tartu Linnavolikogu kehtestas 07.10.2021.a otsusega nr 373 (tl 86-89, edaspidi

vaidlustatud otsus) Tartu linna üldplaneeringu pealkirjaga „Tartu linna üldplaneering 2040+“

(edaspidi üldplaneering). Sellega on muuhulgas ette nähtud matkararada Emajõe

paremkaldale alates Kärevere sillast kuni dendropargini kaardirakenduses näidatud lõikudes.

1.1. Üldplaneeringu põhjendused (kaebuse lisa 22.2, väljavõttena tl 91-116, tl 121-122)

sisaldavad järgmisi sätteid.

Linna ruumilise arengu ühe põhimõttena on nimetatud Emajõe-äärse rohelise koridori

väljakujundamine ja jõe avamine linnale. Eesmärgiks seatakse katkematu terviseraja,

matkaraja ja puhkekohtade kujundamine Emajõe kallastel (tl 94 pöördel).

Avalik ruum üldplaneeringu mõistes on ala, mis on olenemata selle omandivormist igaühele

kas kogu ööpäeva või kokkulepitud aegadel kasutatav. Avaliku ruumi planeerimise eesmärk

on tagada elanikele ja linna külastajatele puhkamiseks, vabaks liikumiseks, kultuuriliste ja

sotsiaalsete vajaduste rahuldamiseks vajalike maa-alade olemasolu. Avalikku ruumi kuuluvad

muu hulgas matkarajad, kallasrajad ja juurdepääsud kallasrajale (tl 95 pöördel).

Kaardil on Emajõe kallas (kuni raudteesillani) tähistatud kui kohaliku tähtsusega roheline

koridor. Üldplaneeringuga seatakse eesmärgiks planeeritud rohealade avaliku kasutuse

tagamine eraldi kokkuleppe sõlmimise teel või vajadusel sundvalduse seadmise või

sundvõõrandamise rakendamisega. Üldplaneeringuga seatakse eesmärgiks puhke- ja

virgestusala või -koridori avalik kasutamine, selleks lepib linn maaomanikuga kokku taristu

rajamise, hooldamise ja kasutamise tingimustes. Tervise-, matka- ja suusaradade

projekteerimisel ja väljaehitamisel tuleb koostöös maaomanikega leida puhkekoridoride

looduslikele radadele sobivaim, keskkonda säästvaim tehniline lahendus (tl 104 pöördel -

107).

Üldplaneering seab eesmärgiks tagada kogu Tartu linnas pidev ja takistusteta

liikumisvõimalus kogu Emajõe kalda ulatuses. Üldplaneeringuga määratakse Emajõe kallaste

vaba kasutamise tingimused, sealhulgas tingimused kallasraja kasutamiseks ja seal

takistamatult liikumise võimaldamiseks, kallasrajale juurdepääsude tagamiseks ning

erandlikel juhtudel tingimused kallasraja sulgemiseks ning suletud kallasrajast möödapääsu

tagamiseks. Kalda ehituskeeluvööndisse on lubatud rajada üksnes avalikult kasutatavaid teid

ja parklaid ning üksnes planeeringu alusel. Emajõe kallasraja looduslike takistustena Tartu

linna maalises piirkonnas saab käsitleda muuhulgas liigniisket või soostunud kaldaala,

tugevalt võsastunud ja kaldal kõndimist takistavat võsa, looduslikke ojasid või veega täitunud

lohke. Olulisemateks inimtekkelisteks takistusteks, mis ei võimalda kallasrajal liikumist, on

maaparanduskraavid, samuti Emajõega ühenduses olevad lühemad või pikemad paadikanalid.

Paadikanalid lõikavad läbi jõeäärse rohekoridori ning on vaba ja turvalise liikumise

olulisemateks takistusteks jõe kaldal. Jõeäärse vaba liikumise võimaldamiseks kavandatakse

paadikanalitele, nagu ka jõkke suubuvate eesvoolukraavide ja looduslike ojade suudmetele,

väikesillad või purded (tl 113 pöördel - 114).

Üldplaneeringuga kavandatakse Emajõe paremkaldale matkarada (Emajõe matkarada) alates

Kärevere sillast kuni dendropargini kaardirakenduses näidatud lõikudes. Vaba läbipääsu

planeerimine Emajõe kallastele on avalikes huvides, et tagada piirkonna elanikele ja linlastele

võimalused vabaõhu puhkuseks ja avada takistusteta juurdepääs jõele (tl 113 ja pöördel).

Emajõe matkarada on avalikult kasutatav puhkamise ja virgestuse eesmärgil kavandatud ja

kaardirakenduses esitatud rada, mis ulatub Tähtvere dendropargist Kärevere sillani.

Matkarada on maastikul kulgev valdavas osas jõe kallasraja vööndisse planeeritav

puhkerajatiste kompleks, mis koosneb looduslikust või tugevdatud pinnasega jalgteest,

matkaraja sildadest ja mitmetest jõeäärsetest puhkekohtadest ning nende juurde kuuluvast

teenindusmaast. Tingimus: Emajõe matkarajal võib liikuda jalgsi, suuskadel või muul sarnasel

viisil. Rajal on üldjuhul keelatud sõita jalgrattaga (kui maa omanikuga ei ole kokku lepitud

teisiti) ja mistahes mootoriga sõiduvahendiga, v.a. rada hooldavate kergekaaluliste

hooldusmasinatega. Matkaraja turvalisuse ja läbitavuse tagamiseks on lubatud matkarada

kindlustada (katta või muul moel rajaalust pinnast tugevdada), raiuda ja eemaldada rajal

liikumist takistavat võsa, ehitada purdeid, laudteid ja sildu üle kraavi ja kanali jms. Emajõe

kalda aladelt läbipääsu täpsem olemus ja tüüp konkreetses asukohas selgub matkaraja

kavandamisel ja pärast vastavate kokkulepete saavutamist. Kaebajate kinnistutel kulgevale

matkaraja osale on ette nähtud kolm matkaraja silda, s.o üle kraavi või kanali ulatuvat rajatist,

mida mööda kulgeb matkarada (tl 121-122).

Emajõe 1% üleujutusohuga ala piirist tulenev ehituskeeld ei laiene muuhulgas Emajõe

matkarajale ja selle puhkekohtade ehitistele, looduslähedase kattega kergliiklusteedele,

loodusliku katendiga spordi- ja loodusradadele, avalikke puhkekohti teenindavatele vett

läbilaskva katendiga sõiduteedele ja parklatele (tl 115 pöördel).

1.2. Vastustaja käsitles vaidlustatud otsuses kokkuvõtvalt vastuväiteid Emajõe matkaraja

rajamisele ning viitas, et põhjalikumalt on neid käsitletud 15.06.2021.a korralduses nr 701 (tl

54-59). Vastustaja jättis kaebajate vastuväited arvestamata ning põhjendas seda järgmiselt.

On olemas avalik huvi matkaraja kavandamiseks eelkõige Emajõe äärse matkaraja lõigus

dendropargist kuni Vorbuse raudteesillani, kuna see asub linnale väga lähedal. Kaebajate

kinnistutel Jõekivi tee 1, 2 ja 2a, Kalamaja, Kolga, Sisaski ja Jõekalda ei paikne matkarada

elamute lähedal ja sellega ei kaasne olulist riivet privaatsusele. Maaomanike omandiõigus

pole piiramatu. Avalikes huvides on Emajõe kallastel vaba liikumise planeerimine, et tagada

piirkonna elanikele võimalused vabaõhu puhkuseks.

Kallasrada ei ole võrdne matkarajaga ja linn möönab, et matkarada võib olla kinnistu

omanikule

koormavam kui kallasrajal liikumine. Samas mõlemal juhul võivad kaasneda omaniku jaoks

sarnased ebamugavused ning negatiivsed mõjud privaatsusele ja turvalisusele. Samuti on

maaomanike õigused täpselt samad mõlemal juhul. Matkaraja asukoha määramine

üldplaneeringus iseenesest omaniku õigusi ei kitsenda ega piira, kuna matkaraja kavandamine

eramaale eeldab maakasutuseks kokkulepet maaomanikega. Matkaraja kavandamine

võimaldab ette valmistada terve kompleksi tegevusi, mis kokkuvõttes tagavad küll jõekalda

parema ja ilmselt rahvarohkema külastatavuse, kuid annavad ka võimaluse omanikuga kokku

leppida raja ehituse, kasutamise, turvalisuse ja koristamise küsimused. Linna eesmärk on

jõuda tulevikus lahendini, mis Euroopas matkaradadel välja on kujunenud - tagatud on raja

läbitavus ja turvalisus matkajale, külastuskord on täpselt reglementeeritud ning kohalik

omavalitsus kannab hoolt koristamise ja haldamise üle. Seega kõigi osapoolte vahel on kokku

lepitud käitumise kord. Vastustaja rõhutas, et matkarajana avatakse rada pärast kokkulepete

sõlmimist ja raja kasutamiseks ettevalmistustööde tegemist. Võimalik on kokkuleppel ka

tasuline sundvaldus, kuid sundvalduse seadmine ei ole linna esmane valik.

Kaebajate kinnistud paiknevad valdavalt looduslikult tugeval (looduslikud liivasaared kaldal)

või tugevdatud (jõe süvendamisel teisaldatud mineraalpinnase arvelt kujundatud pool-

looduslikud põndakud) pinnasel. Kirjeldatud jõe kaldaprofiili erisuste tõttu on kallasraja

vöönd Jõekalda, Sisaski, Kolga, Kalamaja ja Jõekivi kinnistute piirkonnas üleujutuse või

suurvee aegadel vee all vaid väheses ulatuses ja lühiajaliselt. Emajõe võimaliku üleujutuse

korral katab suurvesi matkaraja linnapoolses osas jõe kaldaala oluliselt suuremas ulatuses

ning ei saa eeldada, et igapäevamatkaja jõuab kõrge veeseisu ajal ka avaldajate kinnistuteni ja

jääb seal hätta. Linn kui matkaraja valdaja tagab suurvee perioodil järelevalve ja paigaldab

rajale hoiatavad või keelavad sildid kui on veendunud, et matkarada on üleujutatud ja raskesti

läbitav.

Matkaraja kavandamine arvestab kaitsealuste liikidega ja on kooskõlas kaldakaitseliste

piirangutega. Üldplaneeringu KSH aruandes on kirjeldatud, et Emajõega seotud kaitsealustele

liikidele ei ole seoses matkaraja ega puhkekohtade arendamisega olulist ebasoodsat mõju ette

näha. Sarnaselt ei ole ette näha ebasoodsaid mõjusid kalda kaitse eesmärkide täitmisele. Seega

on välistatud ebasoodsad mõjud üksnes lühiajaliseks viibimiseks ja liikumiseks mõeldud

aladel väljaspool matkaraja puhkekohti. KSH aruanne on Keskkonnaameti poolt heaks

kiidetud. Linn ja Keskkonnaamet käsitlevad matkarada planeeringuga kavandatava avalikult

kasutatava teena, millele ehituskeeld ei laiene (looduskaitseseaduse § 38 lg 5 p 10).

2. Kaebajad esitasid 05.11.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse vaidlustatud otsuse

tühistamiseks osas, millega on kavandatud matkarada ja matkaraja sillad kaebajate

kinnistutele - Vorbuse külas Jõekivi tee 1 aadressil Jõekivi kinnistu, Jõekivi tee 2 aadressil

Pikniku kinnistu, Jõekivi tee 2a (kohtumenetluse ajal liidetud kinnistuga Jõekivi tee 2),

Kalamaja kinnistu, Kolga kinnistu, Sisaski kinnistu ning Jõekalda kinnistu.

Kaebajad ei vaidlusta kallasraja avalikku kasutust, vaid seda, et üldplaneeringus kavandatakse

kaebajate kinnistutele matkarada (s.h sillad).

Kaebajate väitel on vastustaja teinud olulisi kaalutlusvigu, kuna piisavalt ei ole arvestatud

kaebajate huve. See väljendub järgmises.

- Õigus kallasrada kasutada ei anna vastustajale õigust kaebajatele kuuluvale eramaale

matkarada rajada ja seda kasutusse anda. Kallasrada ei tähenda matkarada, vaid üksnes

veekogu äärset avalikult kasutatavat kaldariba. Kallasraja kasutus kui igaüheõigus lubab

üksnes väikese mõjuga tegevused.

- Matkaraja rajamine riivab äärmiselt intensiivselt ja ebaproportsionaalselt kaebajate

omandipõhiõigust, õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele, privaatsusele ning kodu

puutumatust. Matkajad võivad lahkuda kallasrajalt ja siseneda eraomandis oleva kinnistule,

eriti üleujutuse ajal. Matkarajalt võib kanduda prügi kaebajate kinnistutele ning matkajad

võivad rikkuda hügieeninõudeid. Puudub kindlus, et rada ei kasutata jalgratta või

mootorsõidukiga. Matkajad võivad loata kasutada kaebajatele kuuluvaid paadisildu, luua

tuleohtlikke olukordi, varastada küttepuid, murda puid ja põõsaid, telkida kaebajate

kinnistutel, esitada kaebajatele pretensioone seoses matkaraja seisundiga ja siirduda avalikult

kasutatavale teele üle kaebajate kinnistute, Kalamaja kinnistul rikkuda hauarahu.

- Matkaraja keskkonnamõjude aspekte ei ole hinnatud. Piirkonnas elab mitmeid

kaitsealuseid liike. Ainuüksi kaitsealused liigid välistavad matkaraja kulgemise kaebajate

kinnistute kallasradadelt.

- Matkarada soovitakse rajada Emajõe ehituskeeluvööndisse. Selle vähendamine on

lubamatu eelkõige inimtegevusest tekkiva kahjuliku mõju tekkimise tõttu. Matkaraja

rajamine suurendab oluliselt kallasrajal liikuvate inimeste arvu, mis omakorda toob kaasa

negatiivse mõju kaldale (toidujäätmed, taara, pakendid, suitsukonid jne). Emajõe

veekaitsevöönd on 10 meetrit ning selles on ehitamine keelatud. Vastustaja ei ole taotlenud

Keskkonnaameti nõusolekut matkarajal võsa raiumiseks.

- Ei esine avalikku huvi kaebajatele kuuluvate kinnistute peale matkaraja rajamiseks.

Piirkonna elanikele ja linlastele vabaõhu puhkuseks võimaluste tagamine ei saa olla avalik

huvi eramaadele matkaraja rajamiseks. Jõele juurdepääsu avamine on kallasraja küsimus.

Kui puudub avalik huvi, siis ei ole sundvalduse seadmisel eduväljavaateid.

- Isegi, kui esineb avalik huvi, ei kaalu see üle kaebajate huve. Kaebajate huvi on kaitsta

oma kinnistuid ebaproportsionaalsete häiringute eest ning tagada omandiõigus, privaatsus ja

kodu puutumatus. Isegi kui linna territooriumil on arusaadav suurema liikumisega matkaraja

kasutus, siis ei esine sellist avalikku huvi endise Tähtvere valla aladele jäävatel maadel.

Tegemist on ebatavaliselt pika edasi-tagasi suunalise matkarajaga, mis kulgeks üle

eraomandis olevate kinnistute. On ilmne ja teada, et vastustaja ei suuda tagada matkarajal

turvalisust ja ohutust, maaomanike omandiõigust, privaatsust ja kodu puutumatust ning

lükkab kohustused maaomanike kaela. Üldplaneeringust ei nähtu, kas ja kuidas tagatakse

matkajate viisakas käitumine matkarajal.

- Vastustaja on välja kuulutanud matkaraja, kuigi kaebajad ei ole selleks nõusolekut andnud.

Üldplaneeringus matkaraja näitamine annab eksitava ja ebaõige sõnumi, et juba ongi olemas

selline matkarada ja võimalus seda kasutada, mis aga tähendab maaomanikele suurt peavalu.

Vastustaja kohtles kaebajaid ebavõrdselt võrreldes Jõerahu asumi kaldakinnistute omanikega,

kelle vastuväite põhjal jäeti nende kinnistute lõikes matkarada kaardile kandmata. Matkarada on

võimalik rajada nii, et see kulgeb sisemaa suunas ümber kaebajate kinnistute.

Planeerimismenetluses ei ole kaebajaid tegelikult ära kuulatud. Ärakuulamine on olnud näiv,

kuna kaebajate argumente ei ole sisuliselt kaalutud. Kaebajaid ei ole menetlusse kaasatud ning

neile ei ole edastatud teateid. Vale on see, et kaebajatega on korduvalt kohtutud, 2020. aasta

sügiseks lubatud kohtumist ei toimunud. Kohtumine toimus vahetult enne 07.10.2021 volikogu.

Kaebajad esitasid kaebuse oma subjektiivsete õiguste kaitseks. Selles osas, et vastustaja ei ole

arvestanud looduskaitsealuste liikidega kinnistutel, tuginevad kaebajad ka vastuolule avaliku

huviga.

3. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebuses on valdavas osas esitatud

vastuväited, millised olid esitatud ka üldplaneeringu menetluse jooksul ning nende osas jääb

vastustaja oma seisukohtade juurde.

Matkaraja märkimine üldplaneeringus ei tähenda veel, et vastustaja oleks „kuulutanud välja

matkaraja“. Vastustaja on korduvalt rõhutanud, et matkaraja rajamine erakinnistutel saab

toimuda ainult maaomanikega kokkulepitud tingimustel, ning see on üldplaneeringu

seletuskirjas selgelt välja toodud. Üldplaneering on koostatud pikemaks ajaks.

Vastustaja ei ole samastanud matkarada ja kallasrada. Vastustaja on arvestanud põhimõttega,

et kallasrada peaks olema avalikult kasutatav. Matakaraja puhul oleks tegemist rajaga, mis

paikneb küll valdavalt kallasrajal, kuid mille kasututingimustes, hoolduses jms on eraldi

kokku lepitud. Läbi kaebajate kinnistute ei ole ette nähtud avalikult kasutatavalt teelt ligipääsu

Emajõele. Samuti ei paikne planeeritud puhkekohad (telkimiskohad, lõkkeplats, juurdepääs

Emajõele jne) kaebajate kinnistutel.

Võimalikud mõjutused matkarajast ja selle intensiivsemast kasutusest võivad olla kaebajatele

koormavamad kui võsastunud ja läbimatu kallasraja puhul, kuid avalikku huvi ja asjaolusid

silmas pidades ei ole võimalik riive kaebajate õigustele ülemäärane. Matkarada ei hakkaks

läbima kaebajate nn õuemaad ning jääks elamutest piisavalt kaugele: Jõekivi tee 1 kinnistul

paikneb eluhoone jõe kaldast ca 200 m kaugusel, Jõekivi tee 2 kinnistul asub saun, mis on

kaldast ca 15 m kaugusel ning hoone ja jõe vahele jääb tiik, Kalamaja kinnistu eluhoone asub

Emajõe kaldajoonest ca 45 m kaugusel, Sisaski kinnistul paiknev hoone ca 70m kaugusel.

Jõekalda ja Kolga kinnistul hooneid ei paikne.

Üldplaneeringu eesmärk on kogu linna territooriumi ruumilise arengu põhimõtete ja

suundumuste määratlemine ning mitmeid kaebajate tõstatatud küsimusi ei ole põhjendatud ja

mõistlik lahendada üldplaneeringu tasandil. Ei ole põhjendatud eeldada, et matkajad hakkavad

kaebajate kirjeldatud viisil käituma. Valdav osa inimesi käitub õiguskuulekalt. Abinõusid

kaebajate murede leevendamiseks on võimalik rakendada matkaraja kasutamise tingimuste

seadmisel, arvestades varasemaid kogemusi. Kaebajate viidatud negatiivsed mõjutused võivad

kaasneda ka kallasraja kasutamisel. Pigem peaks matkaraja rajamine vähendama kallasrajaga

seotud probleeme maaomanike jaoks, kuna täna peavad kinnistu omanikud ise tegelema seal

korra tagamisega. Vastustaja tagab matkaraja heakorra (hoolduse, prügi äraviimise,

informatiivsete siltide, sh eramaa siltide, telkimiskeelu info, üleujutuse korral raja sulgemise

info jms paigaldamise) ning heaperemeheliku kasutamise. Vastustaja on valmis sõlmima

lepingu turvafirmaga, kelle poole saaksid kinnistuomanikud igal ajal pöörduda.

Looduskaitseseadusest tulenevad piirangud, sh looduskaitsealuste isendite kaitse on alati

primaarne. Looduskaitseliste isendite paiknemine piirkonnas ei tähenda tingimata seda, et

inimeste viibimine piirkonnas ja matkaraja rajamine oleks keelatud. Keskkonnaregistrisse

kandmata keskkonnaandmeid ei tohi planeeringu koostamisel kasutada. Ehituskeeluvööndi

vähendamine ei ole vajalik, kuna tegemist on avalikult kasutatava teega. Ei ole teada, kas

kaebajate kinnistutel tehakse ehitustöid või tähendab matkarada seal üksnes sissetallatud rada.

Vastustaja ei kavatse rajada kaebajate kinnistutele kergliiklusteed. Kui vajalik on sildade

rajamine, siis see tuleb maaomanikuga kokku leppida. Vastustaja märgib, et Jõekalda

paadikanal on rajatud ilma ühegi loata.

Vastustaja ei ole pidanud põhjendatuks üldplaneeringus näidata matkarada ümber kaebajate

kinnistute, kuivõrd eesmärk on olnud avada just kallasrada matkajatele ning avada juurdepääs

jõele kui avalikule hüvele.

Jõerahu asumis on kehtestatud detailplaneeringud, millega on varasemalt määratud kallasraja

asukoht (10 m veepiirist) ning milledes on märgitud, et kinnistuid läbib Jänese matkarada.

Emajõe kallasrada on Jõerahu asumist detailplaneeringute elluviimiste järel olnud hästi

läbitav. Kinnistuid ei ole lastud võsastuda ning kaldaala on hooldatud. Kalamaja, Jõekivi tee

1, 2 ja 2a kinnistutel on kallasrada lastud vastustaja hinnangul teadlikult võsastuda, s.t

omanikud ei ole lubanud kitsal jõeäärsel kõnnirajal hooldust teha ja ei ole teinud ka ise.

Eeltoodu ei ole küll keelatud, kuid näitab selgelt, et kaebajad ei ole huvitatud, et teised isikud

kallasrada kasutada saaks. Kavandatud matkarada ja selle koosseisus olevad sillad jms on

selge õiguslik alus selleks, et kokku leppida kaldariba edaspidises hoolduses ja läbitavaks

muutmises.

Vastustaja ei ole rikkunud kaebajate kaasamise või ärakuulamise kohustust.

Kohtu seisukoht

4. Kohtuasjas on vaidluse all üldplaneering. Planeerimisseaduse (PlanS) § 74 lg 1 kohaselt on

üldplaneeringu eesmärk kogu valla või linna territooriumi või selle osa ruumilise arengu

põhimõtete ja suundumuste määratlemine.

Üldplaneering on seega suure üldistusastmega dokument. Otse üldplaneeringu alusel ei ole

võimalik midagi ehitada, samuti ei anna üldplaneering õigust tegutseda võõral maal.

Ehitamiseks tuleb saada vastav luba ning võõral maal tegutsemiseks saavutada kokkulepe

maaomanikuga või seada sundvaldus. Need on eraldi menetlused, mille raames tehtuavad

otsused on kohtus vaidlustatavad.

5. Kohtu hinnangul on vastustaja planeeringu kehtestamisel ja kohtumenetluses piisavalt

põhjendanud, miks juurdepääs Emajõele on oluline avalik hüve ning miks ei pea vastustaja

piisavaks juurdepääsu kallasraja kasutamise õiguse alusel, vaid on kavandanud Emajõe

paremkaldale pika katkematu matkaraja. Kohus nõustub nende põhjendustega ja ei korda

neid. Kohtu hinnangul on vastustaja korduvalt ja piisavalt selgitanud ka seda, et üldplaneering

on esimene etapp tegevustes, mille lõppeesmärgiks on matkaraja kasutusele võtmine. Kohus

ei nõustu sellega, et juba üksi matkaraja kavandamine (kaebajate sõnul väljakuulutamine)

üldplaneeringuga rikub nende õigusi. Üldplaneeringu olemuslik tunnus on tulevikus

toimuvate tegevuste kavandamine.

Eeltoodut arvestades tuleb vaidluse all olevale küsimusele läheneda nii, et kas kaebajate

esitatud põhjendustel tuleks Emajõe matkaraja paiknemine kaebajate kinnistutel välistada, või

on vastustaja õigesti leidnud, et see võimalus tuleb ette näha, et vastustaja saaks matkaraja

kasutusele võtmise eesmärgil edasi tegutseda.

6. Asjas omab tähtsust see, et Emajõel on kallasrada. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse

(KeÜS) § 38 lg 2 ja 3 alusel on Emajõe kallasraja laius 10 m ning kui kallasrada on üle

ujutatud, siis on kallasrajaks kahe meetri laiune kaldariba veeseisu piirjoonest (ajutine

kallasrada). Kallasrada on mõeldud Emajõe avalikuks kasutamiseks ja selle ääres viibimiseks,

sealhulgas selle kaldal liikumiseks, ning kohaliku omavalitsuse üksus peab planeeringutega

tagama avaliku juurdepääsu kallasrajale (KeÜS § 38 lg 1 ja 7).

Kallasraja instituut on Eesti õiguses olemas alates asjaõigusseaduse vastuvõtmisest

09.06.1993 ning on algusest peale tähendanud seda, et kallasrada võib igaüks kasutada

veekogu ääres liikumiseks ja viibimiseks (kuni 01.08.2014 kehtinud asjaõigusseaduse § 161

lg 2).

Eeltoodu tähendab, et kaebajatel ei ole võimalik vaidlustada seda, et nende kinnistutel võib

kallasraja ulatuses (s.h üleujutuse ajal ajutise kallasraja ulatuses) liikuda igaüks. Kaebajad on

kohtuasja raames ka korduvalt rõhutanud, et nad on kallasraja olemasolust teadlikud ja

täidavad kohustust võimaldada igaühel kasutada kallasrada.

7. Kohtu arusaamisel on üldplaneeringu eesmärgiks kallasrada nii-öelda edasi arendada,

arvestades seejuures nii maaomanike kui ka Emajõe ääres liikujate huve. Vastustaja kavatseb

ühelt poolt teha ehitustöid - vajadusel tugevdada rada, ehitada purdeid ja sildu, ehitada

puhkekohti jms. Kuid teiselt poolt kavandab vastustaja mitmeid korralduslikke abinõusid -

lubada liikumist matkarajal üksnes jalgsi ja suuskadel, korraldada matkaraja korrashoid,

paigaldada teabekandjad matkarajal kehtivate reeglite kohta, korraldada turvateenuse

kättesaadavus igal ajal juhuks, kui rajal viibijad reegleid ei täida. Kohus peab seda arvestades

õigeks rääkida matkaraja kasutusele võtmisest, mitte üksnes selle rajamisest või ehitamisest,

kuna tegemist on omavahel seotud ja ka pärast raja valmisehitamist toimuvate tegevuste

kompleksiga. Vastustaja on avaldanud kavatsust rajada matkarada kokkuleppel

maaomanikega (s.h kokkuleppel seatav sundvaldus juhul, kui maaomanik seda soovib).

Kohus ei nõustu kaebajate etteheitega, et vastustaja samastab matkarada ja kallasrada või et

kallasraja küsimused on matkaraja kavandamisel asjakohatud. Vastustaja on üldplaneeringuga

kavandanud matkaraja kohta, kus igaühe õigus liikuda on olemas juba seaduse alusel.

Matkaraja kasutusele võtmine võimaldab muuta lihtsamaks liikumise kallasrajal, kuid samal

ajal ka kaitsta maaomanike huve ning arvestada loodus- ja keskkonnakaitse huve viisil, mida

kallasraja olemasolu ja selle kasutamise õigus ei taga.

8. Kallasraja instituuti arvestades on matkaraja kasutusele võtmine võimalik ka siis, kui mõne

maaomanikuga ei saavutata kokkulepet ja ei seata ka sundvaldust. Vastustaja saab jätta

vastavatele maaüksustele igasugused ehitised rajamata ja matkaraja kasutaja lihtsalt läbib

need kallasraja kasutamise õiguse alusel. Sarnane olukord esineb näiteks jalgrattateedel

kohtades, kus need ristuvad mõne muu teega - jalgrattatee lõpeb (see on reeglina selgelt

tähistatud), jalgrattur läbib vahepealse ala üldiste liiklusseaduse reeglite järgi ning jätkab

liikumist jalgrattateel pärast seda, kui see jälle algab.

See tähendab, et sisuliselt kaebajate olukord matkaraja kasutusele võtmisega ei muutu. On

küll võimalik, et kui suur osa kallasrajast on ühtlasi kasutatav matkarajana, siis suureneb

isikute arv, kes soovivad läbida kaebajate kinnistutel paiknevat kallasrada. Kuid matkaraja

kasutusele võtmist muudel kinnistutel ei saa kaebajad takistada ning asjaoluga, et nende

kinnistuid võib kallasraja ulatuses igaüks kasutada, tuleb kaebajatel paratamatult arvestada ja

leppida.

9. Kohtule on üldplaneeringus selgelt arusaadavad ja eristatavad vastustaja seisukohad, mida

kaebajate aspektist saab pidada üld- ja erisäteteks. Planeeringus on reeglina küll ette nähtud,

et matkarajad on läbitavad ka jalgrattaga, kuid Emajõe matkaraja kohta on konkreetselt

öeldud, et see on mõeldud kasutamiseks ainult jalgsi ja suuskadel. Vastustaja on üldiselt

deklareerinud oma kavatsust panna vajadusel igaüheõigused maksma sundvalduse seadmise

teel, kuid Emajõe matkaraja kohta öelnud, et matkarada võetakse kasutusele kokkuleppel

maaomanikuga ja sundvaldus seatakse juhul, kui maaomanik seda soovib.

Isegi kui vastustaja peaks matkaraja kasutusele võtmise eesmärgil algatama sundvalduse

seadmise mõne kaebaja kinnistule, saab selle eraldi läbi vaielda, lähtudes juba

konkreetsematest sundvalduse seadmise tingimustest.

10. Kaebajate väitel ei anna kallasraja olemasolu vastustajale õigust nende kinnistutele

midagi ehitada, s.h ei saa ehitada teed. Kohtu hinnangul ei ole vastustajal kavatsust ehitada

kaebaja kinnistutel nende nõusolekuta. Lisaks ei pruugi mingid ehitustööd kaebajate

kinnistutel matkaraja kasutusele võtmiseks vajalikud olla. Üldplaneeringus on öeldud, et

pinnas kaebajate kinnistutel on sobilik jalgsi läbimiseks ilma mingite täiendavate

ehitustöödeta. Ka kaebajad kinnitavad, et nende kinnistutel on kallasrada läbitav ja isegi

hooldatud (tl 146 pöördel - 147).

Omaette küsimus on purde või silla ehitamine, kui kallasraja lõikavad läbi Emajõkke

suubuvad vooluveekogud või inimese rajatud kanalid. Kohtu hinnangul võib kallasraja

olemasolu anda vastustajale õiguse silla ehitamiseks, kui kallasraja katkestanud kanal on

rajatud õigusvastaselt (vt tl 34). Muudel juhtudel saab küsimuse lahendada edaspidi.

Vastustajal ei ole kohustust lähtuda üldplaneeringu kehtestamisel kaebajate seisukohast, et

nad iialgi nõusolekut matkaraja kasutusele võtmiseks ei anna. Üldplaneeringuga ei lahendata

vaidlust maa kasutamise õiguse üle. Kohtu hinnangul nähtub üldplaneeringust ja vastustaja

seisukohtadest valmisolek võtta matkarada kasutusele kuni sellise takistuseni, kui takistust ei

õnnestu kõrvaldada.

11. Kohus nõustub sellega, et kallasrada ei pea võimaldama liikuda igal ajal ja n.n kuiva

jalaga. Kuid seda ei pea võimaldama ka matkarada. Kohus peab üldiselt teadaolevaks, et

Eestis olemas olevad matkarajad on väga erinevad, alates sellistest, kus saab liikuda ka

lapsevankriga või ratastoolis ja lõpetades sellistega, kus tuleb kanda korralikke kummikuid,

ronida üle langenud puude, saab liikuda ainult siis, kui maapind on külmunud jne. Kohtu

hinnangul on eeltoodu keskmisele mõistlikule inimesele arusaadav. Vastustaja saab matkaraja

olemust, seisundit ja läbitavust kajastada matkarajale paigaldatavatel teabekandjatel.

12. Kaebajad viitavad KeÜS § 32 ja § 35, mis reguleerivad võõral maal liikumist üldjuhul

(kallasrada on KeÜS § 32 suhtes erisäte) ja võõral maal telkimist ning sätestavad, et see on

lubatud vaid omaniku loal. Kaebajad on mures, et matkaraja kasutusele võtmise korral võivad

selle kasutajad neid reegleid eirata. Põhimõtteliselt ei saa tõesti välistada, et matkaraja

kasutusele võtmise korral võib mõni isik ekslikult liikuda kaebajate kinnistule väljaspool

matkarada või asutada ennast sinna telkima. Kuid sama võib juhtuda, kui inimesed liiguvad

kaebajate kinnistutel kallasrajal. Kui kaebajate kinnistutel on avalikus kasutuses ainult

kallasrada, siis on see kaebajate probleem, mis olemuslikult kaasneb kallasraja olemasoluga.

Vastustaja on korduvalt kaebajatele selgitanud, et kui kaebajad oleksid nõus tegema koostööd

matkaraja kasutusele võtmise eesmärgil, siis võtab vastustaja oma probleemiks korraldada, et

selliseid asju juhtuks võimalikult vähe ja et rikkumised kõrvaldatakse võimalikult kiiresti

(turvateenuse korraldamine).

Nõustuda ei saa sellega, et on ilmne, et vastustaja ei suuda tagada matkarajal reeglite järgimist

ja korda. Kaebajad viitavad avalikult kasutatavatele Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK)

puhkealadele ja matkaradadele. Kohtu hinnangul on looduses liikuvatele inimestele üldiselt

teada, et RMK puhkealadel ja matkaradadel on olukord reeglina pigem hea - telkimine ja

lõkke tegemine toimub selleks ette nähtud kohtades ning rajad on puhtad ja korras. Võimalik,

et aastaid ja aastakümneid tagasi oli olukord halvem, kuid inimeste suhtumine ja teadlikkus

on praeguseks tunduvalt edasi arenenud. Suure panuse andis selleks koroonakriis, mis muutis

paljudele inimestele oluliseks ja arusaadavaks avalikus kasutuses olevate puhkerajatiste ja

looduskeskkonna väärtuse. Ei ole õige eeldada, et matkaraja kasutusele võtmisega kaasneb

kindlasti lõhkumine, reostamine ja omavoli.

Kaebajate väitel ei anna üldplaneering vastuseid, kuidas täpsemalt tagatakse matkaraja

kasutajate hea käitumine. Kohtu hinnangul ei peagi üldplaneering seda täpselt reguleerima.

Vastustaja kavatsused korra tagamiseks on üldplaneeringu tasandil avaldatud piisava

täpsusega. Täpsemates tingimustes saavad kaebajad vastustajaga kokku leppida.

13. Kohus nõustub vastustaja põhjendustega seoses ehituskeeluvööndiga ning loodus- ja

keskkonnakaitseliste piirangutega ja ei korda neid. Kohus märgib, et kaebajad ise toovad

kaebuses välja, et üldplaneeringu kohaselt tuleb selle elluviimisel eelnevalt analüüsida mõju

kaitstavatele loodusobjektidele ning kavandatav tegevus, s.h matkaradade rajamine on

võimalik vaid juhul, kui tegevusega ei kaasne oluline ebasoodne mõju kaitstavatele

loodusobjektidele (tl 111). Kohus ei kahtle, et vastustaja matkaraja tegeliku rajamise ja

kasutusele võtmise raames seda teeb. Üldplaneeringu kehtestamiseks ei ole vaja taotleda

nõusolekut võsa raiumiseks kavandatavalt matkarajalt.

14. Kui vastustaja eesmärk on tagada igaühele juurdepääs Emajõele ning jõe kaldal matkaraja

kasutamise (või vähemalt kallasraja kasutamise) võimalus, siis ei ole lahenduseks see, kui

matkarada kulgeb ümber kaebajate kinnistute. Samal põhjusel on selge, miks soovib

vastustaja, et matkarada paikneb just kaebajate kinnistutel.

15. See, et vastustaja ei kavanda üldplaneeringuga matkarada Emajõe kaldale Jõerahu

asumis, ei tähenda seda, et matkarada ei või kavandada kaebajate kinnistutele. Üldplaneeringu

sisu Jõerahu asumi piirkonnas ei ole vaidluse esemeks ja kohus ei saa võtta selles küsimuses

siduvaid seisukohti, kuid kohus siiski märgib, et pigem on vastustaja eksinud matkaraja

Jõerahu asumi kinnistutele märkimata jätmisega. Vastustajal on võimalus tulevikus see

küsimus üle vaadata. Lisaks mõistab kohus vastustaja seisukohti nii, et Jõerahu asumis on

vaba liikumise tagamine kallasrajal ette nähtud kehtiva detailplaneeringuga.

Kaebajate esitatud plaanide (tl 10, 12, 14, 15, 17, 19, 21) järgi on kinnistud valdavalt suured

(Jõekivi tee 1 pindala 4,33 ha, Jõekivi tee 2 pindala enne Jõekivi tee 2a liitmist 3777 m2,

Kalamaja kinnistu pindala 2,91 ha, Kolga kinnistu pindala 9557 m2, Sisaski kinnistu pindala

8792 m2, Jõekalda kinnistu pindala 10 838 m2). Kinnistutel hooneid kas üldse ei ole või

asuvad need jõest suhteliselt kaugel. Jõele kõige lähemal, ca 28 m kaugusel jõest on Jõekivi

tee 2 kinnistul paiknev hoone (saun), kuid hoone on kavandatavast matkarajast eraldatud

väikese veekoguga. Kaebajate kinnistute piirkonnas on piisavalt ruumi, et arendada kallasrada

edasi matkarajaks ilma kaebajate õigusi ülemäära mõjutamata.

16. Kohus ei nõustu sellega, et kaebajate kaasamine on olnud näilik või et vastustaja ei ole

kaebajate huve piisavalt kaalunud. Kaebajad esitasid samad vastuväited 15.08.2020

üldplaneeringu eelnõu ja keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande avaliku väljapaneku

raames (tl 26-28) ning 19.05.2021 üldplaneeringu avaliku väljapaneku raames (tl 40-43).

03.05.2021 toimus Tartu Linnavalitsuses kohtumine seoses Emajõe kaldale kavandatava

matkarajaga (tl 48-50). Kaebajate vastuväiteid arutati ka Rahandusministeeriumis toimunud

ärakuulamisel 30.08.2021 ning Rahandusministeerium leidis, et vastutaja on kaebajate arvamusi

kaalunud ja selgitanud, miks nendega ei olnud võimalik arvestada (tl 72-78). Kaebajatel on

olnud võimalus avaldada oma seisukohad ja vastuväited ning vastustaja on neid planeeringu

kehtestamisel kaalunud.

17. Kokkuvõttes ei anna kaebajate seisukohad alust väita, et üldplaneering on kaebajate

kinnistutele matkaraja kavandamise osas õigusvastane. Vastustaja on üldplaneeringut

matkaraja kasutusele võtmise kavatsuse osas piisavalt põhjendanud, on kaebajate väiteid

kaalunud ja ei ole kaalutlusõiguse teostamisel eksinud. Vastustaja ei ole rikkunud

menetlusnorme. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.

Menetluskulud. Selgitused

18. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebajate

kohustus. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud ning kohus

jätab HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata.

19. HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus

avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse

osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui

isik seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige

kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul.

Avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Jõks

Kohtunik