3-22-2546/10 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

Otsuse kuupäev

Kohtunik

Haldusasi

3-22-2546

24. aprill 2023

Kadri Palm

X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Tartu Vangla, seaduslik esindaja Edvard Remsel

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada avaldatavas otsuses X ja Y nimed

tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24. mail 2023.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-22-2546

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetav X esitas 26. septembril 2022 Tartu Vanglale taotluse nr

1-13/300-1, milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et kaaskinnipeetav Y

ründas 7. jaanuaril 2021 kaebajat (dtl-d 12-15).

2. X esitas 30. novembril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses kaebaja tervise kahjustamise ja inimväärikuse

alandamisega (dtl-d 1-3).

3. Tartu Vangla jättis 8. detsembri 2022. a otsusega nr 1-13/300-2 X kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata (dtl-d 25-28).

4. Tartu Halduskohus tagastas 13. detsembri 2022. a määrusega X kaebuse osas, milles

kaebaja nõudis kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise eest, võttis menetlusse X kaebuse

Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks tervise kahjustamise eest, tunnistas

vastustajaks Tartu Vangla ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl-d 42-45).

5. Tartu Vangla esitas 13. jaanuaril 2023 vastuse kaebusele (dtl-d 71-75).

6. Tartu Halduskohus kuulutas 16. jaanuari 2023. a määrusega menetluse Tartu Vangla 13.

jaanuari 2023. a vastuse lisade 2 ja 3 osas kinniseks ning piiras kaebaja õigust eelmainitud

tõenditega tutvuda ja saada neist koopiaid (dtl-d 87-89).

7. X esitas 23. märtsil 2023 täiendavad selgitused (dtl-d 99-102).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

8. Kaebaja nõuab Tartu Vanglalt kahju hüvitamist summas 2000 eurot, põhjendades oma

kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt:

1) Kaebaja kambrikaaslane Y ründas 7. jaanuaril 2021 kaebajat omavalmistatud terariistaga,

tekitades kaebajale kehavigastusi.

2) Tartu Vangla oli teadlik Ye profiilist ja psüühilisest seisundist, mis eeldab rangema

järelevalve teostamist, isiku isoleerimist või täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Ye

käitumise impulsiivne vägivaldsus ning ettearvamatus pidi olema vanglale varem teada, kuna

Y kannab eluaegset vanglakaristust, Y on varasemalt toime pannud samalaadseid kuritegusid,

Y on hinnatud ohtlikuks kinnipeetavatele ja kõrgohtlikuks ametnikele ja avalikkusele ning Ye

kuriteod on seotud tema psüühikahäirega.

3) Järelevalve oleks pidanud tuvastama ründerelva vähemalt alates 3. detsember 2020, kuna

terariist paiknes nähtaval kohal suhteliselt pika ajavahemiku kestel. Kaebaja ei olnud teadlik

isevalmistatud terariista olemasolust Yel.

4) Ye riskihindamised on teostatud ebapädevalt.

5) Tartu Vangla jättis tähelepanuta kaebaja taotlused ümberpaigutamiseks.

3-22-2546

9. Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Vastuses kaebusele märkis vastustaja järgmist.

1) Vangla teenistujad kaebajale vigastusi ei tekitanud ega osalenud nende tekitamises. 7.

jaanuaril 2021 ründas E10 eluosakonna kambris nr 3001 paiknenud kaaskinnipeetav Y temaga

samas kambris paiknenud kaebajat. Tartu Vangla kohaldas ründe järgselt 8. jaanuari 2021. a

käskkirjaga nr 2-21/1-2/5 kinnipeetav Ye suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ning piiras

tema vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust.

2) Üksnes raskete isikuvastaste kuritegude toimepanemine ning isikule antud ohuhinnang ei

anna automaatselt alust kinnipeetava eraldamiseks teistest. Vaimsest tervisest (sh

psüühikahäired) tulenevatel asjaoludel saaks isiku liikumis- ja suhtlemisvabaduse

piiramine/teistest eraldamine kõne alla tulla statsionaarse psühhiaatrilise ravi või tahtest

olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi korral psühhiaatrilise abi seaduse alusel. Selliseid

asjaolusid, mis oleksid 2020. a detsembris või 2021. a jaanuaris andnud aluse Ye

eraldamiseks teistest psühhiaatrilise abi seadusealusel korras, vanglale teada ei olnud. Üksnes

võimaliku psüühikahäire diagnoosimise fakt selleks alust ei anna.

3) Kaebaja paigutamise otsustamisel ei olnud vanglale teada selliseid asjaolusid, mis

välistaksid tema paigutamise samasse kambrisse Yega. Isolatsioone kinnipeetavate vahel ei

olnud ja ka ei olnud vanglale teada põhjuseid, miks nad ei oleks tohtinud ühes kambris olla.

Vangla dokumendihaldusprogrammist ei nähtunud, et perioodil 3. detsember 2020 – 7.

jaanuar 2021 oleks kaebaja esitanud vanglale pöördumisi vanglasisese ümberpaigutamise

sooviga või ohuga tema elule ja tervisele. Kui kaebaja tajus Ye käitumise või väljaütlemiste

pinnalt ohtu, siis pidanuks ta sellest ka ametnikke teavitama.

4) Vanglal on kohustus kinnipeetavaid toitlustada ja seega tuleb vanglal anda ka toidunõud ja

söögiriistad, mistõttu Yele lusika andmist ei saa pidada kuidagi õigusvastaseks.

5) Etteheited selle kohta, et vangla lasi Yel teritatud torkerelva valmistada, on alusetud.

Vanglale ei ole teada kuna, kuidas või kaua Y lusikast torkerelva valmistas, kuid vangla

hinnangul ei ole sellise eseme valmistamiseks alati vajalik pikk ettevalmistus.

6) Vanglale jääb ebaselgeks, et kui kaebaja teadis teritatud lusikast juba 3. detsembril 2020 ja

nägi seda nähtaval kohal ka Yega samas kambris paiknemise ajal, siis miks ei täitnud ta

vangistusseaduse (VangS) § 67 p-st 3 tulenevat kohustust ega andnud sellisest terariistast

ametnikele teada. Kaebaja selline käitumine annab pigem alust kahtlusteks, et ka kaebaja ise

ei tunnetanud Yest tuleneda võivat ohtu ja kaebaja jaoks tuli rünnak samuti ootamatult.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

10. Kohtu menetluses on X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks

summas 2000 eurot seoses asjaoluga, et Y ründas 7. jaanuaril 2021 kaebajat ja tekitas

kaebajale kehavigastused.

11. Kohus on seisukohal, et kaebaja hüvitamisnõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu

rahuldamisele. Sealjuures nõustub kohus vastustaja seisukohtadega neid üle kordamata,

pidades vajalikuks oma lõppjärelduse põhistamiseks rõhutada eelkõige järgmist.

3-22-2546

12. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud

riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku

võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1

kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

13. Eeltoodud sätetest tulenevalt on kahju hüvitamise eeldused seega haldusülesandeid täitva

avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes, isiku subjektiivse õiguse

rikkumine, kahju tekitamine, põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel,

esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus ja mittevaralise kahju korral ka avaliku võimu

kandja süü. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise

kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

14. Asjas pole vaidlust, et 7. jaanuaril 2021 ründas E10 eluosakonna kambris nr 3001

paiknenud kaaskinnipeetav Y temaga samas kambris viibinud kaebajat. Vaidlust pole ka

selles, et sellise teo tagajärjel tekkisid kaebajal mitmed kriimustused, marrastus ja

lõikehaavad, kusjuures kaebaja haavu tuli ründe tagajärjel ka õmmelda. Poolte vahel on

vaidlus selles, kas Tartu Vangla peab kaebajale hüvitama tekkinud kahju. Kaebaja leiab, et

Tartu Vangla ei ole taganud tema julgeolekut, kuivõrd vangla teostas Ye suhtes järelevalvet

ebapiisavalt, vangla hindas ründaja riski ebaõigesti ning ründaja ettearvamatu käitumine pidi

olema teada vanglale ka varasemalt. Lisaks on kaebaja sõnutsi Tartu Vangla jätnud

tähelepanuta kaebaja taotlused ümberpaigutamiseks. Seega on kohtul vaja kindlaks teha, kas

vastustajal lasub vastutus kaebajale põhjustatud tervisekahju eest.

15. Riigikohus on kinnipeetava kasuks vanglalt välja mõistnud mittevaralise kahju hüvitise

näiteks olukorras, kus kinnipeetav ründas juuksuri töökohast kaasa toodud kääridega

kaaskinnipeetavat (Riigikohtu 11. detsembri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-64-14).

Oluliseks peeti seda, et ründajat ei otsitud läbi, kui ta siirdus juuksuri töökohast eluosakonda,

ehkki ründe ajal toimunud kodukord sätestas, et kinni peetav isik otsitakse pärast osakonnast

väljumist ja enne sinna sisenemist läbi. Samuti võeti arvesse asjaolu, et ründe ajal ei viibinud

eluosakonnas piisavalt valvureid. Seejuures nõustus vastustaja sellega, et ta oli tööülesannete

täitmisel olnud hooletu. Riigikohus leidis, et vastustajalt hüvitise väljamõistmisel tuleb

arvesse võtta, et vastustaja on küll loonud oma raske hooletusega ametnike tööülesannete

täitmisel võimaluse kasutada kaebaja ründamiseks kääre, kuid ei ole otseselt tervisekahjustuse

tekitamises osalenud.

16. Ka käesolevas asjas ei ole vastustaja tervisekahjustuse tekitamises otseselt osalenud.

Kohus selgitab järgnevalt, miks erinevalt otsuse p-s 15 toodud kohtuasjast ei tule praegusel

juhul kaebajale kahju hüvitada.

17. VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab VangS

ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. VangS § 66 lg 2 järgi

vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vanglateenistuse

ametnik. Julgeolek VangS § 66 lg 1 mõttes tähendab kõigi vanglas viibivate isikute, sh

kinnipeetavate julgeolekut. Riik on isikult vabadust võttes kohustatud tagama tema tervise

kaitse kui olulise väärtuse, milleta ei ole võimalik paljude teiste põhiõiguste kasutamine.

3-22-2546

18. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on 27. novembri 2012. a otsuse nr 29474/09 Tautkus

vs Leedu p-des 52-53 öelnud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK) art-st 3 tuleneb lepinguosalisele riigile kohustus kaitsta tema jurisdiktsiooni all

olevaid isikuid mitte ainult riigivõimu esindajate, vaid ka eraisikute rünnakute vastu. See

kohustus sisaldab ka ülesannet kaitsta kinnipeetavate elu ja tervist – tingimusel, et sellise

ülesande täitmine ei ole ametivõimudele ebamõistlikult koormav.

19. EIK on sedastanud, et EIÕK art 2 ei kohusta riigivõimu mitte ainult hoiduma isiku elu

võtmisest, vaid ka võtma tarvitusele asjakohaseid meetmeid, et kaitsta nende võimu all

olevate isikute elusid. Samas on EIK nentinud, et arvestades kaasaegses ühiskonnas korra

tagamise keerukust, inimkäitumise ettearvamatust ja valikuid tegevuses, mida riigivõim peab

tegema eelistuste ja ressursside osas, saab nimetatud positiivse kohustuse toimeala tõlgendada

vaid moel, mis ei sea riigivõimule võimatut või ebamõõdupärast ülesannet. Mitte iga väidetav

oht elule ei tingi EIÕK art-st 2 tulenevat kohustust võtta tarvitusele vahetuid meetmeid, et ohu

realiseerumist vältida. Positiivse kohustuse tekkimiseks tuleb tuvastada, et riigivõim

kõnealusel ajahetkel teadis või pidi teadma tegelikust ja vahetust ohust konkreetse tuvastatava

isiku elule (EIK 27. novembri 2014. a otsus nr 1157/10 Karsakova vs Venemaa, p-d 46-47).

20. Käesolevas asjas ei olnud Tartu Vanglale teada või pidanuks olema teada otsene oht

konkreetse isiku elule. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt ei olnud vanglale teada Ye kavatsus

kaebajat rünnata, vaid käesoleva kaebuse aluseks oleva sündmuse tingisid juhuslikud

asjaolud, mida vanglal ei olnud võimalik ette näha. Seejuures ei saa vanglale ette heita, et

vangla ei kohaldanud ründaja varasemast käitumisest ja tema vaimsest tervisest tulenevalt

ründaja suhtes täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ega

teostanud rangemat järelevalvet.

21. Esmalt viitab kohus sarnaselt vastustaja poolt väljatooduga, mille kohaselt eraldihoidmise

printsiipi käsitlevas VangS § 12 lg-s 1 sätestatust ei tulene vanglale kohustust hoida teistest

kinnipeetavatest eraldi eluaegset vanglakaristust kandvaid kinnipeetavaid või raskeid

isikuvastaseid kuritegusid toime pannud kinnipeetavaid. Ka ei ole sätestatud vaimselt tervete

kinnipeetavate ja vaimsete häiretega kinnipeetavate eraldi hoidmise kohustust. Tartu Vangla

saab süüdimõistetule VangS-ga antud õigusi piirata üksnes seaduses sätestatud alustel ja

korras. Karistuse täideviimise raames annab VangS § 69 lg 1 õiguslikud alused, mil vanglal

on võimalik konkreetne isik paigutada eraldatud lukustatud kambrisse. VangS § 69 lg-s 1 on

küll rõhutatud, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes on ohtlik

teistele isikutele või vangla julgeolekule, kuid see ei tähenda seda, et riskihindamise ja

individuaalses täitmiskava raames ohtlikuks hinnatud kinnipeetava suhtes tuleks ilmtingimata

täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada. Ka varasemalt toimepandud kuritegude, määratud

kriminaalkaristuste ning isikul esinevate psüühiliste häirete ja tema kirjutiste pinnalt ei saa

automaatselt järeldada isiku ohtlikkust. Isikust tuleneva ohu ja selle realiseerumise

tõenäoliseks pidamisel peavad ilmnema veel mingid täiendavad asjaolud, mis sellele viitavad.

22. Kuna vastustaja sõnul oli Y ka varasemalt jaganud kambrit teise kinnipeetavaga, kaebaja

ja ründaja vahel ei olnud varasemalt isolatsioone olnud ning vanglale ei olnud esitatud

pöördumisi selle kohta, et Y võiks kaebajale ohtu kujutada, puudusid kohtu hinnangul

igasugused viited, mis annaksid vanglale aluse arvata, et isik võib jätkuvalt teistele ohtlik olla.

Kaebaja on küll kaebuses selgitanud, et esitas vanglale kirjalikke pöördumisi

ümberpaigutamise saavutamiseks, kuid ükski tõend seda ei kinnita. Kohtuasja materjalidest

nähtuvalt pöördus kaebaja ajal, mil ta viibis Yega samas kambris, vangla poole üksnes 21.

detsembril 2020 (dtl-d69-70), milles soovis esimesel võimalusel kohtumist teabe- ja

3-22-2546

uurimisosakonna spetsialistiga. 29. detsembril 2020 toimunud vestluses avaldas kaebaja soovi

oma edasise karistuse kanda üksikvangistuses, kuna tal on vaja kambris rahu (dtl 92), kuid

julgeolekuohuga seonduvaid asjaolusid kaebaja välja ei toonud. Seega kui kaebaja tundis, et

Yega samasse kambrisse paigutamisega rikutakse tema õigusi, kuna Y kujutab kaebaja elule

ja tervisele ohtu, pidanuks kaebaja kasutama esmaseid õiguskaitsevahendeid kahjuliku

tagajärje vältimiseks või selle vähendamiseks. Kuivõrd kaebaja ühtegi kirjalikku pöördumist

seoses väidetava julgeolekuohuga vanglale ei esitanud, siis jättis kaebaja esmased

õiguskaitsevahendid kahju vältimiseks kasutamata.

23. Kohus ei nõustu kaebaja väidetega ka selles, et vangla võimaldas ründajal valmistada

lusikast ründerelva. Vangla peab VangS § 47 lg-st 1 tulenevalt korraldama kinnipeetava

toitlustamise vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega, mis tähendab mh seda, et

kinnipeetavatele tuleb võimaldada mh supi ja pudru söömine. Teadaolevalt on võimalik suppi

ja putru eesmärgipäraselt ja inimväärikalt süüa lusikaga, mistõttu ei pea kohus Yele lusika

väljastamist õigusvastaseks. Lisaks ei nähtu, et vangla oleks enne rünnet olnud teadlik sellest,

et Y valmistas talle väljastatud lusikast torkerelva või et vangla ei oleks Ye kambris teostanud

läbiotsimisi ega jätnud kambri seisukorraga tutvumata või et vahetult enne rünnet oli

visuaalselt võimalik tuvastada Yel torkeriista olemasolu, kuid vanglale jäi see märkamata.

Kuna kaebaja on ka ise kinnitanud, et talle jäi Ye ründerelv märkamatuks, pole kaebaja

etteheide selle kohta, et Tartu Vangla ametnikud oleksid pidanud ründerelva märkama

lahtisest sahtlist, põhjendatud. Olukorras, kus kaebaja sõnutsi ei teadnud ta ründerelva

olemasolust midagi, jääb kohtule arusaamatuks, kuidas saab kaebaja väita, et ründerelv

paiknes nähtaval kohal. Seega ei pea kohus kaebaja väidet ründerelva nähtaval kohal

asetsemise kohta usutavaks.

24. Seega on kohtu hinnangul vastustaja tegutsenud õiguspäraselt. Eeltoodust tulenevalt on

kohus seisukohal, et kaebajale ei tekitatud mittevaralist kahju, mis kuuluks hüvitamisele.

Seetõttu jääb rahuldamata X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks

summas 2000 eurot.

25. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole kohtule esitatud kuludokumente ja

menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4), jäävad kaebaja ja vastustaja võimalikud

menetluskulud nende endi kanda.

26. Avaldatavas otsuses tuleb X ja Ye nimed asendada tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Palm

kohtunik