3-22-2323/26 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse avalikult

teatavakstegemine

21. aprill 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2323

Haldusasi

Kaarma Põllumajandus OÜ kaebus Saaremaa

Vallavalitsuse 27.09.2022 korralduse nr 2-3/1502

ja 11.10.2022 korralduse nr 2-3/1572 tühistamise

ning kaebaja omandis olevate ehitiste

teenindamiseks vajaliku maa määramiseks

kohustamise nõuetes

Kohtuasja läbivaatamise viis

Kohtuistung 04.04.2023

Menetlusosalised

Kaebaja: Kaarma Põllumajandus OÜ

Esindajad: v.adv Ljudmila Tamar ja juh. liige Kalle Hiiuväin

Vastustaja: Saaremaa vald

Esindajad: Kaire Müür, Pille Pukk

Kolmas isik: X.X

Esindaja: v.adv Kersti

Põld

Arvamuse avaldamiseks kaasatud organ: Maa-

amet Esindaja: Toomas Kutti

RESOLUTSIOON

1. Jätta Kaarma Põllumajandus OÜ kaebus rahuldamata.

2. Tagastada Kaarma Põllumajandus OÜ-le enam tasutud riigilõiv 40 eurot.

3. Mõista Kaarma Põllumajandus OÜ-lt X.X ’i kasuks välja menetluskulu 1826

eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

SELGITUSED: Menetlusosalisel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus

Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 22. mail 2023 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise

menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse

14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui

apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS §

182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada

menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus.

Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Asjaolud ja varasemad menetlused

1.1. Lääne-Saare vallas Asukülas paiknevad ehitisregistri kohaselt järgmised

ehitised:

∙ remonditöökoda (ehitisregistri kood 120262184);

∙ hoiukuur (ehitisregistri kood 120262193);

∙ kütusepaagi ruum (ehitisregistri kood 120300894);

∙ pumbamaja (ehitisregistri kood 120300901);

∙ masinate pesuplats (ehitisregistri kood 220300890);

∙

asfaltplats (ehitisregistri kood 220301419) – pindala ehitisregistri

kohaselt 3617 m2; ∙ kruusaplats (ehitisregistri kood 220301415) –

pindala ehitisregistri kohaselt 6675 m2; ∙

laoplats (ehitisregistri

kood 220301805), pindala ehitisregistri kohaselt 751 m2.

1.2. Punktis 1.1. loetletud objektid paiknevad õigusvastaselt võõrandatud Paadiku

talu nr A-16 maal, kus nõukogude okupatsiooni ajal asus Kaarma Kolhoosi Maleva

töökoja kompleks, mille omandas 1993. aastal tervikvarana kaebaja; Paadiku talu

A-16 maa tagastamise nõudeõigus on kolmandal isikul.

1.3. Mitme kaebajale 1993. aastal Maleva töökoja kompleksi tervikvara hulgas üle

antud ehitise osas, mida punktis 1.1. nimetatud ei ole, on varem läbi viidud maa

ostueesõigusega erastamise menetluse tulemusena moodustatud X.X-i

(katastritunnus 27002:001:0360), Raimo (katastritunnus 27002:001:0245), Platsi

(27002:001:0175) ja Angaari (27002:001:0176) kinnistud.

1.4. Ülejäänud Maleva töökoja kompleksi ehitiste teenindamiseks vajaliku maa

ostueesõigusega erastamiseks on kaebaja esitanud neli avaldust: kolm neist

esitas ta 05.12.1997, märkides seal asjassepuutuvate ehitistena keevitusruumi,

remonditöökoja ja remonditöökoja juurdeehituse (dtl. 113), 2 materiaal-tehnilist

ladu (dtl. 115) ja naftabaasi (dtl. 117) ning neljanda esitas ta 21.02.2006 (dtl.

374), märkides, et soovib erastada 3,5 ha suurust maad „Asuküla k. Töökoja“

asuvate hoonete juurde.

1.5.1 Kaarma Vallavalitsuse 30.03.2007 korraldusega nr 124 (dtl. 462) määrati

9080 m2

suurune teenindusmaa eespool punktis 1.1. nimetatud

remonditöökojale, hoiukuurile, kütusepaagi ruumile, pumbamajale ja

asfaltplatsile. Kaarma Vallavalitsus tunnistas eelnimetatud korralduse kehtetuks

oma 16.08.2007 korraldusega nr 305 (dtl. 477).

1.5.2. Kaarma Vallavalitsuse andis 06.05.2008 korralduse nr 195 (dtl. 520), mida

muutis 02.04.2009 korraldusega nr 219 (dtl. 543), määrates 10 099 m2 suuruse

teenindusmaa eespool punktis 1.1. nimetatud remonditöökojale, hoiukuurile,

kütusepaagi ruumile, pumbamajale, masinate pesuplatsile, asfaltplatsile ja

kruusaplatsile. Samuti andis Kaarma Vallavalitsus 06.05.2008 korralduse nr 196

(dtl. 518), milles andis kaebajale eespool punktis 1.1. nimetatud laoplatsi

kordategemiseks tähtaja ning määras selle ehitise kordategemise tingimusel

sellele 1567 m2

suuruse teenindusmaa. Haldusasjas 3-08-1748 tehtud

20.04.2012 kohtuotsusega (dtl. 18) tühistas Tallinna Ringkonnakohus Kaarma

Vallavalitsuse 06.05.2008 korralduse täielikult ning korralduse nr 196 osas, mis

puudutas teenindusmaa määramist.

1.5.3. Lääne-Saare Vallavalitsus andis 29.12.2015 korralduse nr 739 (dtl. 668)

määrates 11 600 m2 suuruse ühise teenindusmaa punktis 1.1. nimetatud

remonditöökojale, hoiukuurile, kütusepaagi ruumile, pumbamajale, masinate

pesuplatsile, asfaltplatsile ja kruusaplatsile. Nimetatud korraldus tühistati Tallinna

Halduskohtu 13.01.2017 kohtuotsusega haldusasjas 3-16-1468 (dtl. 63).

Vaidlustatud haldusaktid

2.1. Saaremaa Vallavalitsus andis 27.09.2022 korralduse nr 2-3/1502, millega

lõpetas naftabaasi hoone juurde maa ostueesõigusega erastamiseks kaebaja

poolt 05.12.1997 esitatud avalduse menetluse. Korraldust põhjendatakse sellega,

et kaebajale 1993. aastal üle antud vara nimekirjas oli naftabaasi kompleks, mis

koosnes hoonest, tsisternidest, tankeritest jms, mis kõik on lammutatud hiljemalt

05.02.2007 ning ehitisregistrisse kantud laoplats on rajatud ebaseaduslikult

pärast naftalao kompleksi lammutamist, laoplatsi ei ole kaebajale kunagi üle

antud ja ta ei ole ka esitanud taotlust selle laoplatsi aluse maa ostueesõigusega

erastamiseks ning lisaks sellele ei ole laoplats ka sihipärases kasutuses, mistõttu

ei saa seda käsitada ehitisena maareformi seaduse (edaspidi „MaaRS“) § 6 lõike

3 tähenduses.

2.2. Saaremaa Vallavalitsus andis 11.10.2022 korralduse nr 2-3/1572, millega

määras eespool punktis 1.1. nimetatud remonditöökojale, hoiukuurile,

kütusepaagi ruumile, pumbamajale ja masinate pesuplatsile ühise

teenindamiseks vajaliku maa ligikaudse suurusega 9 267 m2. Korralduse

põhjendused on kokkuvõttes järgmised:

▪remonditöökoda, hoiukuur, kütusepaagi ruum, pumbamaja ja masinate

pesuplats on Maleva töökoja tervikvara hulka kuulunud ehitistena läinud

kaebaja omandisse ning need on sellises seisukorras, et vastavad MaaRS §

6 lõikes 3 sätestatud ehitise määratlusele;

▪teenindusmaad ei määrata eespool punktis 1.1. nimetatud kruusaplatsile,

laoplatsile ja asfaltplatsile, kuna tegemist ei ole iseseisvalt kasutatavate

rajatistega, samuti ei ole nende osas tõendatud kaebaja omandiõigus,

kaebaja ei ole esitanud nende platside osas maa ostueesõigusega

erastamise avaldusi ning igal juhul on need kasutusest väljalangenud –

17.06.2021 paikvaatlusel tuvastati, et kruusaplatsi ja laoplatsi asukohas

kasvab ebatasasel pinnal ca 30-40 cm kõrgune taimkate ning vaadeldud

objekte ei saa eristada mistahes muust lagedast maatulundusliku

potentsiaaliga alast.

Kaebaja nõuded ja põhjendused

3.1.

Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb

Saaremaa Vallavalitsuse 27.09.2022 korralduse nr 2-3/1502 ja 11.10.2022

korralduse nr 2-3/1572 tühistamist ning Saaremaa Vallavalitsuse

kohustamist kaebaja omandis olevate ehitiste kompleksi teenindamiseks

vajaliku maa määramise uuesti otsustamiseks ühe kuu jooksul.

3.2.

Kaebaja leiab esiteks, et 27.09.2022 korraldus on vastuolus

varasemates jõustunud kohtuotsustes vastustajale antud suunisega, et

kõik kaebaja poolt Maleva kompleksi kuulunud hoonete juurde maa

erastamiseks esitatud avaldused tuleb lahendada koos. Seejuures ei

nõustu kaebaja Maa-ameti seisukohaga (vt. allpool punkt 6), et kaebaja

esitatud eri avaldustes nimetatud ehitised moodustasid tehnoloogiliselt

igaüks omaette ehitiste kompleksi ning jääb seisukohale, et hoolimata

mitme avalduse esitamisest on kaebaja kogu aeg taotlenud maa

erastamist kõigi Maleva töökoja kompleksi kuuluvate ehitiste juurde

tervikuna. Samas leiab kaebaja, et nimetatud korralduse põhjendused on

vastuolulised, kuna ühelt poolt on vastustaja tuginenud sellele, et kaebaja

teatas 2007. aastal hoone lammutamisest, teisalt on vastustaja 2021.

aastal seda ehitist hinnanud ja leidnud, et see ei vasta MaaRS § 6 lõigetes

3 ja 31 sätestatud nõuetele. Teiseks märgib kaebaja, et üheski varasemas

kohtumenetluses ei tekkinud vaidlust selles, et naftabaasi kompleks

koosnes hoonest, tankeritest ja kütusemahutitest, mis asusid ühisel neid ja

tankivaid autosid teenindaval platsil ning kaebaja omandas selle Maleva

töökoja tervikvara koosseisus. Kaebaja leiab, et 18,2 m2 suuruse

ehitusaluse pinnaga tanklahoone lammutamise tõttu olukord maa

erastamise õiguse seisukohast ei muutunud, sest see hoone asus keset

platsi ja selle alune maa jäi platsi koosseisu, liiati ei olnud vaja lammutada

kütusetsisterne, kuna need ei olnud maapinnaga kohtkindlalt ühendatud.

Kaebaja rõhutab, et kõnealune plats on rajatud 1977. aastal koostatud

Maleva töökoja kompleksi heakorrastamise projekti alusel (dtl. 733-734,

sama dtl. 1303) ning 25.12.1979 Maleva töökoja heakorra vastuvõtuakti

lisas 1 (dtl. 1340) on märgitud, et teed ja platside alused on kaetud

killustik-ja kruusakattega, milline võimaldab nende ekspluateerimist.

Kaebaja märgib, et 1993. aastal koostatud üleandmise akti kohaselt anti

Maleva töökoja tervikvara hulgas kaebajale üle ka need platsid ning

mingisugust uut laoplatsi ei ole ta pärast tanklahoone lammutamist

rajanud. Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et laoplats ei vasta

MaaRS § 6 lõigete 3 ja 31 nõuetele ning osutab sellele, et vastustaja tellitud

asjatundja Q on oma töös (dtl. 101) laoplatsi asukoha nurgapunktid üles

leidnud ja maha märkinud ning tõdenud samas, et pinnas platsil ja põllul on

selgelt eristatav. Kaebaja rõhutab, et laoplatsi näol on tegemist sellise

ehitisega, mis on iga hetk kasutatav materjalide ladustamiseks või suurte

masinate parkimiseks ega ole seega kasutusest välja langenud.

3.3.

Kaebaja leiab, et 11.10.2022 korralduses on vastustaja õigusvastaselt

jätnud teenindusmaa määramata kruusaplatsile, laoplatsile ja

asfaltplatsile, olgugi, et varasemates Maleva töökoja kompleksi

teenindusmaa määramist puudutavates kohtuotsustes on selgitatud, et

sellisele majanduslikus mõttes ühtsele ja terviklikule ehitiste kompleksile

tuleb määrata ühine teenindusmaa, mis tagab kompleksi kui terviku

sihipärase kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ja füüsilise

säilimise. Kaebaja väitel on vastustaja varem nõustunud, et kõnealused

platsid läksid Maleva töökoja tervikvara hulgas kaebaja omandisse,

tuginedes dokumentidele, mille alusel kaebaja taotles (ja sai) neile

platsidele Kaarma Vallavalitsuselt kasutusload. Kaebaja rõhutab, et ka

Pärnu Maakohtu 15.02.2006 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-1-134/05 on

tuvastatud, et 11.02.1993 aktiga andis Kaarma kolhoosi õigusjärglane üle

Maleva töökoja tervikvara ning selles kohtuotsuses kirjeldati ka Maleva

töökoja heakorda kui kogumit, mis teenis töökoja kompleksi (sh kruusaplats

ja laoplats). Kaebaja leiab, et kuna maa kuulub erastamisele kompleksi

juurde tervikuna, ei oma tähtsust see, et platsid ei ole iseseisva rajatisena

kasutatavad.

3.4.

Kaebaja väitel ei ole vaidlusalused platsid kasutusest välja langenud.

Esiteks märgib kaebaja, et asfaltplatsi kasutusest väljalangemist ei ole

vastustaja üldse põhjendanud, kusjuures vaidlustatud korralduste

andmisele eelnevalt, st 02.02.2021 tehtud teenindusmaa määramise

ettepanekus (dtl. 42) oli teenindusmaa hulka arvatud kogu asfaltplats ja

osa kruusaplatsist, ent vastustaja pole vaidlustatud korraldustes esitanud

ühtki põhjendust, miks määrati eelnimetatud 2021. aasta ettepanekus

näidatust väiksem teenindusmaa. Kaebaja rõhutab ka, et asjatundja Q

tuvastas, et kruusaplats ja laoplats eksisteerivad looduses vähemalt

sarnases mahus nagu seda on kajastatud W maamõõdutöös. Kaebaja

selgitab, et platsid on igal ajal kasutatavad materjalide ladustamiseks või

suuremate masinate parkimiseks, samas ei ole need kasutatavad

põllumaana.

Vastustaja seisukoht

4.1. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, jäädes kokkuvõttes vaidlustatud

korraldustes esitatud seisukohtade juurde. Naftabaasiga seoses selgitab

vastustaja, et naftabaasi hoone asus kohas, kus praegu on kaks rajatist ehk

kruusaplats ja laoplats ning see ei asunud teiste rajatiste vahel. Vastustaja

rõhutab, et kaebaja taotles maa erastamist naftabaasi hoone juurde, mitte aga

eelnimetatud platside aluse maa erastamist, ent kuna kõnealune hoone on

lammutatud, ei ole enam MaaRS § 6 lõikele 3 vastavat ehitist, mille juurde oleks

võimalik maad erastada. Vastustaja tõdeb, et asjatundja Q arvamuse pinnalt

saab vaid järeldada, et maa sees on tuvastatav killustik, mis võib tähendada

seda, et sellel asukohal on kunagi olnud killustikuga kaetud pind, ent ühtki

kasutuses olevat rajatist seal ei ole.

4.2. Vastustaja leiab, et 21.02.2006 esitatud viimane erastamisavaldus ei anna

kaebajale õigust 1993. aastal koostatud vara üleandmise aktis nimetamata

rajatiste aluse maa erastamiseks, kuna erastatava maa suuruse ja piiride

kindlaks määramisel tuleb lähtuda viimasest enne 1. jaanuari 1998 esitatud

avaldusest.

4.3. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et naftabaasi hoone lammutamiseks ei

olnud kaebajal nõutavat ehitusluba ega ka õigust pärast naftabaasi lammutamist

selle asukohale laoplatsi rajamiseks, kuna õigusvastaselt võõrandatud maal,

millele on esitatud tagastamise taotlus oli ehituslubade andmine keelatud kuni

maa tagastamise küsimuse otsustamiseni.

4.4. Vastustaja leiab, et platse kui selliseid ei ole kaebajale üle antud, anti üle

vaid naftabaasi hoone ning selle juurde taotles kaebaja ka maa erastamist,

samas kui platsid, mis teenindasid lammutatud ehitist ei ole MaaRS tähenduses

eraldiseisvad rajatised. Vastustaja hinnangul kinnitab 17.06.2021 läbi viidud

paikvaatlus (dtl. 93), et vaidlusalused platsid ei vasta MaaRS § 6 lg 3 nõuetele,

kuna naftabaasi hoone asukohas kasvas ebatasasel pinnal ca 30-40 cm kõrgune

taimkate, alal oli näha ehitusjäätmeid ning vaadeldud objekti ei saanud eristada

mistahes muust lagedast maatulundusliku potentsiaaliga maa-alast. Vastustaja

viitab ka asjatundja Q arvamusele (dtl. 101), kus samuti leiti, et plats ei ole

käsitletav funktsionaalselt iseseisva ehitisena, vaid MaaRS § 6 lõike 3¹ kohaselt

rajatisena, mis võimaldab tagastatava maa otstarbekohast kasutamist.

Asfaltplatsiga seoses selgitab vastustaja, et see ei ole kogu ulatuses

teenindusmaa määramise ettepanekust välja jäänud.

Kolmanda isiku seisukoht

5. Kolmas isik vaidleb kaebusele vastu, tõdedes esmalt, et naftabaasi hoone on

lammutatud ning isegi kui selle juures oli kunagi kolhoosi ajal mingi plats, siis

nüüdseks on see rohtunud ja mingit eraldiseisvat rajatist seal enam ei ole ning

mingisugust faktilist majandustegevust ei ole endise Maleva töökoja kompleksis

viimastel aastakümnetel olnud. Kolmas isik leiab sarnaselt vastustajale, et

kaebaja taotles maa erastamist naftabaasi hoone juurde, mida enam ei eksisteeri

ning seega ei saa selle juurde maad erastada. Kolmas isik rõhutab, et kruusaplats

ja laoplats ei ole looduses silmaga nähtavalt eristatavad muust rohumaast ja ei

ole rajatised MaaRS § 6 lõike 3 mõistes. Samuti on kolmas isik seisukohal, et

Kaarma Vallavalitsuse poolt vaidlusalustele platsidele antud kasutusload ei oma

maa ostueesõigusega erastamise seisukohast tähtsust. Samuti märgib kolmas

isik, et naftabaasi kõrval mingisugust kruusaplatsi ajalooliselt olemas olnud ei ole

ning seda ei ole kajastatud ka 1977. aasta heakorrastuse projektis. Samuti leiab

kolmas isik, et 25.12.1979. aastal koostatud akt objekti ekspluatatsiooni võtmise

kohta ei tõenda, et tegemist on kasutuses olevate ehitistega, sest isegi kui

Kaarma kolhoos 1979. aasta lõpus Maleva töökoja heakorrastuse ekspluatatsiooni

võttis, oli heakorrastus omandireformi alguseks amortiseerunud ning praeguseks

ei ole kolhoosiaegsest heakorrastusest midagi alles.

Maa-ameti arvamus

6. Kohtumenetlusse arvamuse andmiseks kaasatud Maa-amet on seisukohal,

et vastustaja on jätnud õigesti laoplatsi ja kruusaplatsi maa-ala ehitiste

teenindusmaa hulgast välja ning õigesti lõpetanud naftabaasi hoone juurde maa

ostueesõigusega erastamise eeltoimingud. Maa-amet rõhutab, et asja

lahendamisel tuleb lähtuda tegelikust olukorrast maaüksusel ja hinnata, kas

maaüksusel eksisteerib selliseid ehitisi, mis annaksid nende omanikule maa

ostueesõigusega erastamise õiguse – kui ehitise puhul on tegemist rajatisega,

siis peab rajatis olema rajatisena ka kavandatud ja ehitatud, s.t iseseisev asi

iseseisva funktsiooniga, mitte aga muutunud selleks hoone lammutamise või

vandalismi tagajärjel või loodusjõudude mõjul. Maa-amet rõhutab, et naftabaasi

hoone, mille aluse ja teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamiseks

on esitatud avaldus, on lammutatud ning seejärel maaalale tekkinud platside

näol ei ole tegemist õiguslikul alusel inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklike

asjadega, mis oleksid ehitisteks asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13

lõike 3 ja MaaRS-i § 6 lõike 3 tähenduses, millele saaks määrata teenindusmaa ja

mida oleks võimalik ostueesõigusega erastada. Maa-amet leiab, et vaidlusaluseid

laoplatsi ja kruusaplatsi ei ole võimalik kasutada otstarbel, milleks varasemalt

kasutati naftabaasi. Maa-ameti hinnangul on vastustaja ka õigesti leidnud, et

kõnealused platsid on ka platsidena kasutusest välja langenud.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Vastustaja on

kokkuvõttes õigesti leidnud, et ehitisregistrisse kantud laoplatsi, kruusaplatsi ja

asfaltplatsi näol ei ole tegemist ehitistega MaaRS tähenduses, mistõttu saab

nende aluse maa arvamine Maleva töökoja kompleksi ehitiste teenindamiseks

vajaliku maa hulka olla põhjendatud vaid ulatuses, milles see on vajalik sellesse

kompleksi kuuluvate ja MaaRS-is sätestatud ehitise määratlusele vastavate

hoonete ja rajatiste teenindamiseks. Olles selliste ehitistena tuvastanud

remonditöökoja, hoiukuuri, kütusepaagi ruumi, pumbamaja ja masinate

pesuplatsi, on vastustaja 11.10.2022 korraldusega määranud neile kui samasse

kompleksi kuuluvatele ehitistele ühtse ning piisava suuruse ja maakorralduslikult

mõistliku kuju ja juurdepääsuvõimalustega teenindusmaa. Eelnimetatud

korraldusega määratust suurema teenindusmaa määramine ilma et see rikuks

õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjektiks oleva

kolmanda isiku õigusi, oleks antud asjaoludel välistatud.

8. Kuigi vastustaja on andnud kaks eraldi korraldust, tuleb neid käsitleda koos,

kuna sisuliselt lahendatakse mõlemaga neist ühte ja sama küsimust, mis

puudutab Maleva töökoja kompleksi juurde ostueesõigusega erastatava maa

suuruse ja piiride kindlaks määramist. Kahe eraldi korralduse andmise tingis

pelgalt see, et kaebaja oli esitanud maa erastamiseks mitu erinevat avaldust.

Ilmselgelt põhjendamatu on aga kaebuses esitatud etteheide, et kahe eraldi

korralduse andmisega on vastustaja eiranud kohustust lahendada kogu

kompleksi teenindusmaa määramise küsimus üheskoos. Nende kahe

korraldusega, mille kaebaja sai üheskoos vaidlustada, ongi see küsimus tervikuna

lahendatud.

9. Esmalt vajavad selgitamist käesoleva vaidluse aluseks olevad asjaolud.

Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja omandas endise Kaarma

Kolhoosi Asukülas paikneva Maleva töökoja kompleksi tervikvara vastavalt

11.02.1993 koostatud põhivahendite vastuvõtmise-üleandmise aktile (dtl. 145).

Nimetatud aktis on loetletud hulk erinevaid hooneid, rajatisi, masinaid,

seadmeid, sõidukeid jms. Mõnede endise Maleva töökoja kompleksi kuulunud

ning eelnimetatud aktis kajastatud ehitiste aluse ja nende teenindamiseks

vajaliku maa osas on maareform läbi viidud, mille tulemusena on moodustatud

järgmised kinnistud: X.X-i (katastritunnus 27002:001:0360), Raimo

(katastritunnus 27002:001:0245), Platsi (katastritunnus 27002:001:0175) ja

Angaari (katastritunnus 27002:001:0176). Vaidlust ei ole ka selles, et

ehitisregistrisse on kantud kolm rajatist ehk asfaltplats, kruusaplats ja laoplats,

millele Kaarma Vallavalitsus on 2006. aastal väljastanud kasutusload.

Eelnimetatud platside täpse paiknemise osas on eelnevalt olnud hulk segadust,

ent käesoleva asja lahendamisel saab sellega seoses aluseks maamõõtja W

koostatud skeem (töö nr G 09/10 (2020[1]), dtl. 41, sama dtl. 1402), kus

rohelisega viirutatud ala tähistab laoplatsi ja kruusaplatsi ning punasega

viirutatud alad tähisega „A“ ehitisregistrisse kantud asfaltplatsi. Selliste

eraldiseisvate ehitistena ei ole laoplatsi, kruusaplatsi ega asfaltplatsi eespool

nimetatud 11.02.1993. aasta aktis (dtl. 145) mainitud, küll aga on seal aktis ühe

üle antava objektina nimetatud „Töökoja heakord“. Poolte vahel ei ole vaidlust ka

selles, et 11.10.2022 korraldusega määratud teenindusmaa piirist põhja poole

jääval alal, kus paikneb ehitisregistrisse kantud laoplats ja osa ehitisregistrisse

kantud kruusaplatsist, asus varem tankla (naftaladu, naftabaas), mis koosnes

tanklahoonest, maapealsetest kütusemahutitest (tsisternidest), tankuritest ning

sõidukite ja põllutöömasinate tanklasse pääsu ja tankla kasutamist

võimaldavatest teedest jms liikluspindadest. Vaidlust ei ole ka selles, et hiljemalt

2007. aasta veebruariks oli eelnimetatud naftabaasi hoone lammutatud ning

varasemast naftabaasist oli järele jäänud vaid plats ehk inimtegevuse

tulemusena teatava täitematerjaliga (kruusa ja/või killustikuga) kaetud maa-ala.

Vaidlust ei ole viimaks selles, et ehitisregistrisse kantud laoplats jääb 11.10.2022

korraldusega määratud teenindusmaa piiridest täielikult välja, samas kui

kruusaplats ja asfaltplats jäävad välja osaliselt. Sisuliselt taandub vaidlus

käesolevas asjas küsimusele, kas vallavalitsus oleks pidanud Maleva töökoja

ehitiste teenindamiseks vajaliku maa hulka lisaks 11.10.2022 korraldusega

määratud maale arvama täies ulatuses ka maamõõtja W koostatud skeemil (dtl.

1402) näidatud laoplatsi, kruusaplatsi ja asfaltplatsi aluse maa.

10. MaaRS § 221 lg 1 ja § 10 lg 1 kohaselt on väljaspool linna paikneva ehitise

juriidilisest isikust omanikul õigus ostueesõigusega erastada ehitiste alune ja

nende teenindamiseks vajalik maa. MaaRS § 6 lg 2 punkti 3 kohaselt ei kuulu

1 Arusaadavalt on maamõõtja W asjaomase plaani koostanud 2009. aastal (dtl. 590) ning täiendanud seda

2020. aastal eelkõige koordinaatandmete ja täiendava tähistuse lisamisega. Vaidlusaluste platside asukoha

osas 2009. ja 2020. aasta joonis vähemalt käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast tähtusust omaval

määral siiski ei erine.

selline maa omandireformi õigustatud subjektile tagastamisele. MaaRS § 6 lõikest

3 tuleneb, et ehitiseks MaaRS tähenduses on hoone või rajatis ehk aluspinnasega

kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi. Sama

paragrahvi lõikes 31 on täpsustatud, et teed ning tehnovõrgud ja -rajatised, mis

võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist, ei ole rajatised MaaRS

tähenduses, samuti ei käsitata ehitisena lagunenud ja kasutusest väljalangenud

ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi. MaaRS § 6 lõike 33

esimeses lauses on sätestatud, et ehitise (ehitiste kompleksi) teenindamiseks

vajalikuks maaks määratakse ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja

piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise,

ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise. Nagu Maa-amet oma arvamuses

haldusasjas nr 3-3-1-57-04 tehtud Riigikohtu otsusele viidates õigesti rõhutab,

saab õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist takistada üksnes selliste

ehitiste olemasolu, mida sihtotstarbeliselt kasutatakse või mida on võimalik

sihtotstarbele vastavalt kasutada, kusjuures sihipärase kasutuse all tuleb mõista

ehitise kasutamist selle püstitamisel või rekonstrueerimisel määratud eesmärgil,

mis ehitisel oli omandireformi alguse hetkel ehk 20. juunil 1991. aastal.

11. Samast põhimõttest tuleb juhinduda ka ehitiste kompleksi puhul. See

tähendab esiteks seda, et kui enne omandireformi algust mingisugusel terviklikul

majanduslikul eesmärgil funktsioneerinud ehitiste kompleks on oma algse

funktsiooni kaotanud, ei tule sellesse kompleksi kuuluvate ja eraldiseisvalt ehitise

tunnustele vastavate hoonete ja rajatiste juurde erastatava maa suuruse

kindlaks määramisel enam juhinduda kunagise kompleksi piiridest. Teisalt

tähendab see, et kui vaadeldav ühtset majanduslikku eesmärki täitnud kompleks

koosnes omakorda mitmest omaette funktsionaalse terviku moodustanud ehitiste

kogumist ning pärast omandireformi algust on mõned neist kogumitest oma

funktsiooni kaotanud, samas kui teised kogumid on selle säilitanud, siis ei saa

algsel eesmärgil funktsioneerimast lakanud kompleksi osasid enam käsitada

sellesse kompleksi kuuluvatena. Just viimati kirjeldatud olukorraga on käesoleval

juhul tegemist endise naftabaasi puhul.

12. Poolte selgituste, 1977. aastal koostatud heakorrastustööde asendiplaani

(dtl. 733, sama dtl. 1303) ja 1984. aastal koostatud heakorrastuse asendiplaani

(dtl. 729 jj) pinnalt saab järeldada, et 11.10.2022 korraldusega määratud

teenindusmaast põhja poole jääval alal asus omal ajal küll Maleva töökoja

kompleksi kuulunud, ent eraldiseisva funktsiooniga tankla hoonete ja rajatiste

kogum. Selle ehitiste kogumi aluse maa erastamine saaks kõne alla tulla juhul,

kui see ehitiste kogum oleks jätkuvalt sihipärases kasutuses või vähemalt

kasutatav selle püstitamisel või rekonstrueerimisel määratud eesmärgil ehk

tankla- ja kütuselaona. On ilmne, et mingisugust tanklat või kütuse

ladustamiseks sihipäraselt kasutatavaid objekte kõnealusel alal ei asu. See, et

funktsioneerimise ajal kuulus tankla (sh. tanklahoone, mahutid, teed) ühtsesse

kompleksi Maleva töökoja muude ehitistega, ei oma siinkohal tähtsust. On ilmne,

et remonditöökoja, aga näiteks ka masinate pesuplatsi sihipärane kasutamine ei

sõltunud tankla olemasolust ega vastupidi. Olukorras, kus kunagine tankla ei ole

enam sihipärases kasutuses ei saa selle kasutusest välja langenud tankla osasid

– st sõidukite ja masinate tanklasse pääsuks ja tankla kasutamiseks vajalikke teid

ja platse – käsitada ehitistena MaaRS tähenduses. See, et kaebaja on need

platsid pärast tankla likvideerimist kasutusse võtnud mingisugusel muul

eesmärgil, nagu näiteks ehitusmaterjalide ladustamiseks või masinate

hoiustamiseks, ei oma mingisugust tähtsust. Nagu eespool märgitud, tuleb

MaaRS § 6 lõiget 31 mõista selliselt, et maa ostueesõigusega erastamise õiguse

annab algsel ehk enne omandireformi algust määratletud eesmärgil sihipäraselt

kasutatav ehitis (ehitiste kompleks).

13. Isegi kui Maleva töökoja kompleksi funktsioneerimise ajal kasutati

11.10.2022 korraldusega määratud teenindusmaast põhja poole jäävat ala ka

mingisuguste masinate või materjalide hoidmiseks, ei nähtu mitte ühestki

dokumendist, et sellele alale jääv tänase kruusaplatsi osa ja laoplats oleksid

olnud sellisel eesmärgil omal ajal õiguspäraselt rajatud. Kaebaja on vaidlusaluste

platside rajamise õigusliku alusena osutanud 1977. aasta heakorrastustööde

projektile (dtl. 733) ja 25.12.1979. aastal koostatud akti lisale 1 (dtl. 1340), kust

nähtub, et Maleva töökoja heakorrastuse projektiga on lahendatud teede-platside

rekonstrueerimine ning et selles heakorrastusprojektis kajastatud „teede ja

platside alused on kaetud killustik- ja kruusakattega, milline võimaldab nende

ekspluateerimist“. Võrreldes aga eelviidatud 1977. aasta asendiplaani

maamõõtja W koostatud skeemiga, nähtub kohe, et tänased laoplats ja

kruusaplats on märksa suuremad kui 1977. aasta projektis kavandatu. 1977.

aasta joonisel on näidatud tankla asukoht ning selleni remonditöökoja hoone

kõrvalt kulgev tee koos tanklahoone ees oleva ringteega. Nimetatud jooniselt ei

nähtu mingisuguste platside rajamist ei ringteega lõppevast teest ei ida ega

lääne poole. Kõnealuse tankla juurdepääsutee kõrvale on 1977. aasta joonise

kohaselt ette nähtud muru. 1977. aasta joonise ja maamõõtja W skeemi

võrreldes saab järeldada, et 1977. aasta joonisel näidatud ringtee paiknes enam-

vähem W skeemil näidatud kruusaplatsi põhjapoolse osa keskel ehk umbes W

skeemil punktiirjoontega tähistatud teeradade ristumiskohas. Maa erastamise

toimikus olevalt 1984. aasta jooniselt (dtl. 729) nähtub, et võrreldes 1977.

aastaga on tanklaesiselt ringteelt kavandatud või välja ehitatud teine väljasõit

masinate pesuplatsile (1984. aasta joonisel pos. 7) ent ka sellelt jooniselt ei

nähtu, et oleks rajatud üldse mingisugune laoplatsi funktsiooni täitev rajatis

eelnimetatud ringteest kas ida või lääne suunas.

14. W skeemilt ning vastustaja poolt tellitud riiklikult tunnustatud ekspert Q

arvamusest (dtl. 101) saab tõepoolest järeldada, et faktiliselt on W skeemil

kajastatud alad täidetud kruusa ja/või killustikuga, ent selliste platside rajamise

õiguslikku alust ei kinnita mitte ükski dokument, eelkõige ei leia sellele kinnitust

kaebaja osutatud 1977. aasta heakorrastustööde asendiplaanilt. See tähendab,

et puuduvad igasugused andmed selle kohta, et 11.10.2022 korraldusega

määratud teenindusmaast põhja poole jääval alal oleks enne omandireformi

algust olnud mingisuguseid selliseid õiguslikul alusel ehitatud rajatisi, mille

eesmärgipärane funktsioon seisnes milleski muus kui seal paiknenud tankla

käitamise võimaldamises. Kuna kõnealune tankla sihipäraselt kasutatav ei ole, ei

ole asjaomased platsid ka käsitatavad ehitistena MaaRS tähenduses. Nende

aluse maa arvamine kaebaja omandis olevate ehitiste teenindusmaa hulka saaks

mõeldav olla siis, kui see oleks vajalik kaebaja ehitiste (st. olemasoleva ehitiste

kompleksi) sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ning

füüsilise säilimise tagamiseks. On ilmne, et remonditöökoja, kütusepaagi ruumi,

hoiukuuri, pumbamaja, masinate pesuplatsist koosneva senini alles oleva

kompleksi sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise ega säilimise tagamiseks ei

ole 11.10.2022 korralduses määratud teenindusmaast põhja poole jääv maa

vajalik.

15. Eeltooduga seoses on vastustaja vaidlustatud korraldustes põhjendamatult

käsitlenud küsimust, kas ehitisregistrisse kantud platsid on neile ehitisregistris

omistatud eesmärgil (st. platsidena) kasutuses või mitte ning erastatava

teenindusmaa suuruse seisukohast on samavõrd tähtsusetu menetlusosaliste

vaheline vaidlus selle üle, kas, kui sageli või milliseid asju kaebaja (või tema

rentnikud) neil platsidel viimastel aastatel või aastakümnetel tegelikult

hoiustanud on. Olemasolevatel andmetel saab järeldada, et 11.10.2022

korraldusega määratud teenindusmaast põhja poole jääv ala oli sihipärases

kasutuses tankla (naftabaasi) käitamiseks ning sellist funktsiooni ükski seal

paiknev objekt enam ei täida, mistõttu on tegemist Maleva töökoja kompleksi

kuulunud eraldiseisva ehitiste kogumi kasutusest välja langemisega ning tankla

funktsiooni täitmiseks vajalikku maad kaebajale erastatava maa hulka määrata

pole mistahes põhjust, sõltumata sellest, kas või kuidas kaebaja pärast tankla

kasutusest välja langemist sellel maa-alal laiuvaid platse kasutas.

16. Samamoodi ei ole mingisugust tähtsust ka sellele, et platsid ei ole

kasutatavad põllumaana. Maa kasutatavus põllumaana ei ole maa tagastamise

eelduseks ega saa õigustada maa ostueesõigusega erastamist. Mis puudutab

1993. aasta aktis kaebajale üle antud objekti „Töökoja heakord“, siis võib eelpool

viidatud 1977. aasta heakorrastustööde asendiplaani ja 1979. aasta akti lisa

pinnalt järeldada, et üleantava vara hulgas olid ka nende heakorrastustööde

raames tehtud n-ö kapitaalmahutused, ent see ei muuda tõdemust, et praegu

määratud teenindusmaast põhja poole jääv ala oli kasutuses tankla käitamiseks

ning sellisena on see igal juhul kasutusest välja langenud. Arutelu selle üle, et

1993. aastal vastu võetud heakorra on kaebaja mingil ajal „maha kandnud“ ja

hiljem jälle „arvele võtnud“, on käesoleva vaidluse seisukohast tähtsusetu –

sellise maha kandmise ja arvele võtmise näol oli tegemist puhtalt

raamatupidamiskannetega, mis ei anna mingisugust olulist teavet selle kohta,

millises seisukorras olid vastavad objektid tegelikult või kas nende näol on

tegemist ehitistega MaaRS tähenduses või mitte.

17. Kaebaja on ekslikult mõistnud maa ostueesõigusega erastamise

prioriteetsust maareformi kontekstis. Kõnealune prioriteet tähendab vaid seda, et

maa ostueesõigusega erastamise ja maa tagastamise konkurentsi korral tuleb

esmalt lahendada maa ostueesõigusega erastamise avaldus. Omandireform

tervikuna lähtus eelkõige restitutsiooni-ideest ehk soovist taastada võimalikult

suures ulatuses okupatsioonivõimu poolt lõhutud omandisuhted, kaitstes samas

pikaajalise okupatsiooni vältel Eesti territooriumil faktiliselt kehtinud õiguskorra

alusel vara omandanud või maa kasutusse saanud isikute huve. Seda, et

ebakindlas olukorras, kus on kaheldav, kas teatav maatükk oleks õiglane

tagastada või ostueesõigusega erastada, tuleb eelistada maa tagastamist, on

seadusandja väga selgelt rõhutanud MaaRS § 6 lõike 33 esimeses lauses, kust

tuleneb, et okupatsiooniperioodil õiguspäraselt omandatud või rajatud ehitiste

omanikule erastatakse nende ehitiste juurde ehitist või kompleksi ümbritsev

„vähim tarvilik ja piisav kogus maad […]“. Seega pole õige kaebaja seisukoht, et

vastustaja oleks pidanud leidma võimaluse arvata ostueesõigusega erastamisele

kuuluva teenindusmaa hulka võimalikult suure osa endise Maleva töökoja

kompleksi kasutuses olnud maast.

18. Eelnevat silmas pidades on kaebaja vaidlusaluse teenindusmaa määramist

puudutavatest varasematest kohtuotsustest – st Tallinna Ringkonnakohtu

20.04.2012. aasta kohtuotsusest haldusasjas 3-08-1748 ja Tallinna Halduskohtu

13.01.2017. aasta kohtuotsusest haldusasjas nr 316-1468 – teinud

põhimõtteliselt vale järelduse, nagu tuleneks sealt, et ta peaks saama erastada

kogu kunagise Maleva töökoja kompleksi kasutuses olnud maa. Tallinna

Ringkonnakohtu 20.04.2012. aasta kohtuotsusega tühistati teenindusmaa

määramist puudutavad vallavalitsuse 2008. aasta korraldused seetõttu, et endise

naftabaasi alune ja selle teenindamiseks vajalik maa oli kindlaks määratud eraldi

maatükina, mis ei olnud ühenduses ülejäänud Maleva töökoja kompleksi ehitiste

juurde määratud teenindusmaaga. Ringkonnakohus ei käsitlenud selles

kohtuotsuses küsimust, kas asjaomane laoplats on üldse ehitis MaaRS

tähenduses, kuna selles küsimuses ei olnud toona poolte vahel vaidlust2 –

vallavalitsus oli samuti lähtunud sellest, et laoplatsi näol on iseenesest tegemist

maa ostueesõigusega erastamise õigust andva ehitisega ja määranud seega

sellele teenindusmaa. See vallavalitsuse seisukoht oli vale, ent see polnud

kohtuasjas vaidluse all. 13.01.2017. aastal tehtud kohtuotsuses tõdesin samuti,

et vallavalitsus on asja uuel läbivaatamisel teinud sama vea, mis tehti 2008.

aasta korraldustes, üksnes selle vahega, et kui 2008. aastal määras vallavalitsus

laoplatsile eraldi teenindusmaa, siis 2015. aasta lõpus antud korralduses jäeti

laoplatsi teenindusmaa küsimus üldse käsitlemata, ilma et seda kuidagi

adekvaatselt põhjendatud oleks. Teisisõnu jäi 2015. aasta korraldusest

arusaamatuks, milliste MaaRS määratlusele vastavate ehitiste olemasolu on

vastustaja tuvastanud ning kus need asuvad, kusjuures 13.01.2017. aasta

kohtuotsusega päädinud kohtumenetluses avaldas vastustaja sisuliselt, et

plaanib siiski laoplatsile määrata eraldi teenindusmaa, millele on juurdepääs

Kuivati kinnistult. Teisisõnu ei olnud Lääne-Saare Vallavalitsuse 29.12.2015. aasta

korralduses võetud seisukohta, et laoplatsi alune maa põhimõtteliselt

ostueesõigusega erastamisele kuuluda ei saa. Kummaski eelpool nimetatud

kohtuotsuses ei ole aga võetud seisukohta, et kaebaja peaks igal juhul saama

erastada kogu omaaegse Maleva töökoja kompleksiga hõlmatud maa-ala. Neis

kohtuotsustes rõhutatud vajadus määrata kompleksile ühtne teenindusmaa

tähendab üksnes seda, et kõik ühtse kompleksi moodustavad ja eraldivõetuna

MaaRS määratlusele vastavad ehitised peaksid jääma ühe ringpiiri sisse. Sellest

2 Samamoodi ei ole käesolevas asjas vaidlust näiteks selles, et masinate pesuplats vastab MaaRSis

sätestatud ehitise määratlusele, samas kui vaidlusaluse teenindusmaa küsimuse võimaliku uue

otsustamise korral võiks see küsimus mõistlikult tekkida.

nõudest on vastustaja käesoleval juhul ka lähtunud. Neis kohtuotsustes ei ole

aga võetud seisukohta, et erastatava maa hulka peaks jääma ka sellised

kunagise kolhoosi majandusüksuse kasutuses olevad alad, kus enam ühtki

sihipärases kasutuses olevat ehitist ei ole ning mis ei ole vajalikud endiselt alles

olevate ja sihipäraselt kasutatavate ehitiste kasutamiseks ja säilimise

tagamiseks.

19. Samuti on kaebaja põhimõtteliselt vale tähenduse omistanud 2006. aastal

antud kasutuslubadele. Nende kasutuslubade olemasolu ja kehtivus ei oma maa

ostueesõigusega erastamise seisukohast mitte mingisugust tähtsust. Maa-amet

on oma arvamuses õigesti selgitanud, et maa ostueesõigusega erastamise

õiguse saab anda üksnes selline ehitis, mis on õiguslikul alusel püstitatud enne

omandireformi algust. Vastustaja poolt viidatud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu

17.10.1991 otsusest Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta

tuleneb üheselt, et pärast MaaRS jõustumist antud ehitusluba või

maakasutusõigus (välja arvatud Vabariigi Valitsuse eriloal) ei anna alust

õigusvastaselt võõrandatud maa mittetagastamiseks. Sõltumata kasutusloa

õiguslikust tähendusest

2006. aastal ehk ajal, mil Kaarma Vallavalitsus vaidlusalustele platsidele need

kasutusload andis, ei tule neid kasutuslubasid ostueesõigusega erastatava maa

määramisel arvesse võtta. Vastupidine oleks ilmses vastuolus kogu maareformi

üldise loogikaga. Seetõttu ei pidanud ka õigusvastaselt võõrandatud maa

tagastamise õigustatud subjekt (st. kolmas isik või tema õiguseellane) jälgima

pärast MaaRS vastuvõtmist omandireformi objektiks oleval maal asuvate ehitiste

kohta väljastatud kasutuslube ega neid maa tagastamise nõudeõiguse

kaitsmiseks vaidlustama. Kõnealused kasutusload on maa erastamise ja

tagastamata jätmise seisukohast õigusliku tähenduseta.

20. Nõustuda ei saa ka kaebaja seisukohaga, et teenindusmaa hulka oleks

tulnud arvata 11.10.2022 korraldusega määratud teenindusmaa piirist lõuna

poole jääv osa maamõõtja W skeemil (dtl. 1402) näidatud asfaltplatsist ja

kruusaplatsist. Tegemist on maatükiga, mis jääb praegusest X.X-i kinnistust ida ja

Raimo kinnistust põhja poole. 1977. aastal koostatud Maleva töökoja

heakorrastustööde asendiplaanilt (dtl. 733) nähtuvalt oli praeguse X.X-i kinnistul

asuva hoone (garaaž) kõrvale planeeritud umbes garaažiga sama lai

asfaltkattega ala. 1984. aastal koostatud heakorrastuse asendiplaanilt (dtl. 729)

nähtuvalt on see asfaltkattega ala mõnevõrra laiem. Kaebaja esitatud

25.12.1979. aasta akti lisast saab järeldada, et selleks ajaks oli 1977. aasta

asendiplaanil ette nähtud ala kaetud killustikuga. Seda, kas, millal või millises

ulatuses tegelikult realiseeriti 1984. aasta joonisel kajastatu, ei ole võimalik

täpselt välja selgitada. Oluline on aga see, et nii 1977. aasta asendiplaanilt kui ka

kõnealuselt 1984. aasta plaanilt saab üheselt järeldada, et maamõõtja W skeemil

näidatud asfaltplatsi ja kruusaplatsi lõunapoolsed osad (st. osad, mis jäävad

11.10.2022 korraldusega määratud teenindusmaa piirist lõuna poole) olid

sisuliselt liikluspinnad (teed), mis ühendasid praegu kaebaja omandis oleva

remonditöökoja esist platsi tookord samuti selle kompleksi hulka kuulunud

hoonetega, mis praegu paiknevad vastavalt X.X-i ja Raimo kinnistutel. Vaadeldav

ala ühendas praegusel X.X-i kinnistul oleva garaaži ja praegu Raimo kinnistul

paikneva töökojahoone ülejäänud kompleksiga. Pole mistahes andmeid, et seal

paiknenud tee või plats oleks olnud kuidagi vajalik konkreetselt praegu kaebaja

omandis oleva remonditöökoja teenindamiseks. Olukorras, kus vaadeldaval alal

paiknev tee või plats oli vajalik juurdepääsu tagamiseks hoonetele, mis praegu

kaebaja omandis ei ole ning mille aluse ja mille teenindamiseks vajaliku maa

osas on maareform lõppenud, ei ole mingisugust põhjust, miks peaks nende

platside aluse maa arvama kaebaja omandis olevate ehitiste teenindusmaa

hulka. Kui 11.10.2022 korraldusega määratud teenindusmaast põhja poole

jäävate platside puhul välistab nende teenindusmaa hulka arvamise see, et need

olid osaks tanklast, mis on sihipärasest kasutusest välja langenud, siis

lõunapoolsed platsid (osa asfaltplatsist ja kruusaplatsist) ei ole kunagi täitnud

mingisugust iseseisvat funktsiooni ega ole ka spetsiifiliselt seotud praegu

kaebaja omandis olevate ehitiste kompleksi sihipärase kasutamise või

säilimisega. Kuna Raimo ja X.X-i kinnistutel paiknevad objektid ei moodusta enam

ühelgi juhul terviklikku kompleksi kaebaja omandis olevate ehitistega, ei ole neid

ehitisi omal ajal ühendanud ja nende vahel liiklemiseks ette nähtud liikluspinnad

enam sihipärases kasutuses sel eesmärgil, mis neil oli siis, kui kaebaja omandis

olevad ehitised ning Raimo ja X.X-i kinnistul paiknevad hooned moodustasid

ühtse kompleksi. Seega isegi kui oleks võimalik tuvastada, et asfaltplats ja

kruusaplats sellistena, nagu need on kajastatud maamõõtja W poolt koostatud

skeemil, rajati õiguslikul alusel, on ilmne, et need ei ole kasutuses eesmärgil,

milleks need rajati ehk toona terviklikuna funktsioneerinud, ent praeguseks

erinevateks tükkideks jagatud ja erinevate isikute omandis olevate hooneid

ühendava liikluspinnana.

21. Eeltoodut silmas pidades ning võttes arvesse ka seda, et kaebaja omandis

olevad ehitised ei ole juba pikki aastaid funktsioneerinud mingisuguse tervikliku

ehitiste kompleksina ja igal juhul on osad kunagise kompleksi hulka kuulunud

hooned ja koos osaga hoonete vahelistest platsidest võõrandatud teistele

isikutele (ja moodustatud eraldi kinnistud), on kahtluseta selge, et vaidlustatud

korraldusega määratud teenindusmaa on piisav, et tagada kaebaja ehitiste

sihtotstarbeline kasutamine, hooldamine, ohutu ekspluateerimine ning füüsiline

säilimine. Selles veendumiseks piisab, kui kujutelda olukorda, kus kaebaja

sooviks jätkata talle praegu kuuluvates ehitistest samalaadset tegevust, nagu

see, mis toimus kolhoosi ajal neis ehitistes (arvesse võtmata tanklat, kuna see on

kasutusest välja langenud ega kolhoosiaegseid tegevusi, mis toimusid praegu

X.X-i ja Raimo kinnistul olevates hoonetes). Selleks, et käitada endisega sarnasel

määral remonditöökoda, keevitusruumi (nüüdne hoiukuur) ja masinate

pesuplatsi, on 11.10.2022 korraldusega määratud teenindusmaa igati piisav –

sellele maale on mõistlik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt ning hoonete

vahel on piisavalt ruumi sõidukite ja masinatega manööverdamiseks. Suurema

maatüki järgi pole kaebaja omandis olevate ehitiste teenindamiseks mitte

mingisugust vajadust.

22. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks.

Vastustaja ei ole enda kasuks menetluskulude välja mõistmist taotlenud. Seega

jäävad kaebaja ja vastustaja menetluskulud nende endi kanda. HkMS § 108

lõikest 7 tuleneb, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole

vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Vaieldes kaebusele vastu, osales

kolmas isik vastustaja poolel ning tal on seega õigus nõuda menetluskulude välja

mõistmist kaebajalt. Kolmas isik esitas kohtuistungil taotluse mõista välja 1725

euro suurune õigusabikulu, 123 euro suurune esindaja sõidukulu ning 123 euro

suurune kolmanda isiku enda sõidukulu. Õigusabikulu vastab esitatud taotluse

kohaselt 11,5 advokaadi töötunnile, milles 3,5 tundi on arvestatud osalemiseks

kohtuistungil. Kohtuistungi protokolli kohaselt kestis kohtuistung 2 tundi ja 35

minutit. Seega tuleb õigusabikulu vähendada 137,50 euro võrra. Muus osas ei

saa õigusabikulu põhjendatuse osas vaidluse keerukust ja mahukust silmas

pidades olla mingisugust kahtlust. Samuti soovib kolmas isik iseenda ja esindaja

sõidukulude hüvitamist. Sõidukulu arvestamine kohtuistungi kohta ja tagasi

määraga 0,36 eurot ühe kilomeetri kohta on mõistlik. Kuressaare kesklinna ja

Pärnu kohtumaja vahelise maismaatee (st. Kuressaare-Kuivastu ja Virtsu-Pärnu)

pikkus ühes suunas on kaardilt mõõtes umbes 150 km (edasitagasi 300 km), on

samas ilmne, et ilma praami kasutamata kolmas isik ega tema esindaja

Saaremaalt Pärnusse ei pääsenud ning praamipileti maksumus 5,70 eurot ühe

sõiduki ja ühe reisija kohta on tõendatud. Neil asjaoludel on kolmanda isiku ja

tema esindaja põhjendatud sõidukuluks 2x(300x0,36+2x5,70)=238,80 eurot.

Kokku tuleb kolmanda isiku kasuks kaebajalt välja mõista seega 1725-

137,50+238,80≈1826 eurot.

23. Kaebaja on kaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 60 eurot, olles ilmselt

ekslikult leidnud, et iga nõude eest tuleb riigilõivu tasuda eraldi. Nõutava

riigilõivu summa kaebuse esitamisel oli HkMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 60

lg 1 kohaselt 20 eurot. Seega tuleb 40 euro suurune enammakstud riigilõiv

kaebajale tagastada vastavalt HkMS § 104 lg 5 punktile 1.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/