2-19-1306/82 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(17)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-19-1306

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 21. aprill 2023

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Margit Vutt, Indrek Parrest

Tsiviilasi

A.P.KAUBATRANS

OÜ

hagi

Aleksander

Konstantinovi vastu 137 720 euro 65 sendi ja viivise

saamiseks

A.P.KAUBATRANS

OÜ

hagi

Aleksander

Konstantinovi,

Rita

Konstantinova

ja

Maia

Vesterinen-Kossova

vastu

tahteavalduste

asendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 23. veebruari 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A.P.KAUBATRANS OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

76 142 eurot 71 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja:

A.P.KAUBATRANS

OÜ

(registrikood

10298294), esindaja vandeadvokaat Aare Kaldma

Kostja: Aleksander Konstantinovi üldõigusjärglane Tartu

vald (Tartu vallavalitsuse kaudu), vallasekretär Eve Kallas

Kostjad:

Rita

Konstantinova

(isikukood

XXXXXXXXXXXX)

ja

Maia

Vesterinen-Kossova

(isikukood

XXXXXXXXXXXX),

ühine

esindaja

vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar

2(17)

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Tartu Maakohtu 23. veebruari 2022. a otsus osas, milles maakohus

ei rahuldanud A.P.KAUBATRANS OÜ viivisenõuet Aleksander Konstantinovi

vastu ajavahemiku 25. jaanuar 2019 kuni 27. märts 2019 eest.

Teha uus otsus, millega rahuldada A.P.KAUBATRANS OÜ eelnimetatud nõue

ning mõista Tartu vallalt (Aleksander Konstantinovi üldõigusjärglaselt) välja

viivis ajavahemiku 25. jaanuar 2019 kuni 27. märts 2019 eest 1142 eurot

71 senti.

Samuti muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Muus osas jätta

maakohtu otsuse resolutsioon selle vaidlustatud osas muutmata, kuid muuta

osaliselt otsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Lugeda Tartu Maakohtu 23. veebruari 2022. a otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

" 1. Rahuldada A.P.KAUBATRANS OÜ hagi Tartu valla (Aleksander

Konstantinovi üldõigusjärglase) vastu kahju hüvitamise nõudes osaliselt.

2. Mõista Tartu vallalt (Aleksander Konstantinovi üldõigusjärglaselt)

A.P.KAUBATRANS OÜ kasuks välja 84 090 eurot 49 senti.

3. Mõista Tartu vallalt (Aleksander Konstantinovilt üldõigusjärglaselt)

A.P.KAUBATRANS OÜ kasuks välja viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg

1 teises lauses ettenähtud määras arvestatuna põhivõlalt 84 090 eurot 49 senti

alates 25. jaanuarist 2019 kuni 23. veebruarini 2022 summas 20 734 eurot 64

senti.

4. Mõista Tartu vallalt (Aleksander Konstantinovilt üldõigusjärglaselt)

A.P.KAUBATRANS OÜ kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud määras arvestatuna põhivõlalt 84 090 eurot 49 senti alates

24. veebruarist 2022 kuni võlgnevuse tasumiseni.

5. Jätta rahuldamata A.P.KAUBATRANS OÜ hagi Tartu valla (Aleksander

Konstantinovi üldõigusjärglase), Rita Konstantinova ja Maia Vesterinen-

Kossova vastu tahteavalduse asendamise nõudes."

4. Tühistada käesoleva otsuse jõustumisel Tartu Maakohtu 29. jaanuari 2019. a

määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu.

5. Jätta maakohtu menetluse menetluskulud A.P.KAUBATRANS OÜ hagis Tartu

valla (Aleksander Konstantinovi üldõigusjärglase) vastu 25% ulatuses

A.P.KAUBATRANS OÜ ja 75% ulatuses Tartu valla kanda.

6. Jätta maakohtu menetluse menetluskulud A.P.KAUBATRANS OÜ hagis Tartu

valla (Aleksander Konstantinovi üldõigusjärglase), Rita Konstantinova ja Maia

Vesterinen-Kossova vastu tahteavalduse asendamiseks poolte endi kanda.

7. Jätta apellatsiooniastme Rita Konstantinova ja Maia Vesterinen-Kossova

menetluskulud A.P.KAUBATRANS OÜ kanda ning A.P.KAUBATRANS OÜ

ja Tartu valla menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3(17)

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.P.KAUBATRANS OÜ esitas 25. jaanuaril 2019 Tartu Maakohtule hagiavalduse,

mille hilisemaid muudatusi arvestades palus Aleksander Konstatinovilt (kostja I) välja

mõista kahjuhüvitise 137 720 eurot 65 senti ning sellelt summalt arvestatud viivise VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni

kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ning edasi arvutatuna põhinõudelt samas määras

kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

Lisaks esitas hageja kostjate vastu järgmised nõuded:

▪ kohustada kostjat I, Rita Konstantinovat (kostja II) ja Maia Vesterinen-Kossovat

(kostja III) andma (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 tähenduses)

tahteavaldus, et kinnisasi asukohaga X talu, X küla, Tartu vald, Tartumaa

(kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXX; X kinnistu) antakse kostja I ja kostja

II ühisomandisse.

▪ Kohustada kostjaid andma nõusolek X kinnistu (registriosa nr XXXXXX) kohta

avatud kinnistusraamatu kolmanda jao kande, mille kohaselt on seatud isiklik

kasutusõigus elamule ühiselt kostjate I ja II kasuks, kustutamiseks.

▪ Kohustada kostjaid andma nõusolek (kinnistusraamatuseaduse § 34 lg 1

tähenduses) X kinnistu kohta avatud kinnistusraamatu registriosa teise jao

omanikukande, mille kohaselt on kostja III kinnisasja omanik, kustutamiseks ning

kinnistusraamatu teises jaos uue kande tegemiseks, millega kantakse kinnisasja

ühisomanikena kinnistusraamatusse kostja I ja kostja II.

2. Hagiavalduse algses tekstis esitas hageja lisaks nõude tuvastada kostjate vahel

sõlmitud X kinnistu võõrandamise ja isikliku kasutusõigusega koormamise tehingu

tühisus. Maakohus jättis selle nõude 30. jaanuari 2019. a määrusega TsÜS § 371 lg 1 p 5

alusel menetusse võtmata. Määrus on jõustunud.

3. Seoses kostja I surmaga 3. juulil 2022 kaasas ringkonnakohus hageja taotlusel

7. märtsi 2023. a määrusega kostja I üldõigusjärglasena menetlusse Tartu valla (Tartu

Vallavalitsuse kaudu).

4(17)

4. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt oli hageja ja kostja I vahel 15. jaanuaril

2018 sõlmitud tööleping nr 270 (tööleping), mille järgi oli kostja tööle võetud autojuhina.

Töö täpsem sisu oli määratletud töölepingu lisaks olevas autojuhi ametijuhendis. Kostja I

palk oli töölepingu p 4.1 järgi 500 eurot kuus. Kostja I töö sisuks oli hagejale kuuluva

veoki/autorongi juhtimine Euroopa Ühenduse maade piires.

Kostja I juhtis 29. septembril 2018 Itaalia Vabariigis Trieste vallas Cattinaras SS 202

maanteel hagejale kuuluvat autorongi (veduk Scania registreerimismärk XXXXXXX;

haagis Krone registreerimismärk XXXXXXX), põhjustades kaks liiklusavariid. Esimese

liiklusavarii puhul ei veendunud kostja I reastudes manöövri ohutuses, mistõttu toimus

kokkupõrge A. Amodeo juhitud sõiduautoga Renault Clio, mille tagajärjel tekkis

kannatanule varaline kahju. Umbes 30 km pärast esimese liiklusõnnetuse toimumist kaotas

kostja I juhitud autorong vasakkurvi läbides juhitavuse, sõitis vastu tee paremale poolsele

teepiirdele, põrkas sealt vastu vasakut teepiiret ja seejärel uuesti vastu paremat teepiiret.

Nii veduk kui haagis said teepiirdega kokkupõrke tulemusel olulisi kahjustusi ning samuti

paiskus välja veoseks olnud last. Itaalia Riigipolitsei Liikluspolitsei osakonna protokollist

nähtub, et kostja I rikkus liikluseeskirja (Codice della strada) artiklit 186 (joobes

juhtimine), artiklit 141/2-11 (ebaõige sõidukiirus) ja artiklit 15 (keelatud teod) sätteid.

Liiklusavarii tõttu on hagejal tekkinud varaline kahju nii sõiduki kui veose kahjustumisest.

Kostja I põhjustatud liiklusavarii tõttu kahjustus või hävis veoseks olnud kaup, mille

omanikud on esitanud hagejale kahjunõuded. Liiklusavarii tagajärjel muutusid

kasutuskõlbmatuks ka hagejale kuulunud veok ja haagis ning kuna nende parandamise

kulud ületavad samaväärsete esemete hindu, lähtub hageja sellekohase hüvitisnõude

esitamisel veoki ja haagise turuväärtusest. Lisaks oli hageja sunnitud kandma kulutusi

liiklusavarii sündmuskoha koristustöödeks ning veoki ja haagise vraki ning kauba ja

jäänuste transpordiks Eestisse ning tasuma veoki ja haagise kaskokindlustuse makseid.

Kokku soovib hageja kostjalt I 137 720 euro 65 sendi hüvitamist.

Hageja nõude aluseks on võlaõigusseaduse (VÕS) kahju hüvitamist reguleerivad sätted

(eeskätt VÕS § 115, § 127, § 132) ning erinormina töölepingu seaduse (TLS) sellekohane

regulatsioon. Ametijuhendi (töölepingu lisa 1) kohaselt oli kostja I kohustatud täitma

tööandja esindajate seaduslikke korraldusi ning suhtuma temale usaldatud töövahenditesse

(auto, haagis jms) heaperemehelikult. Kostja I eiras hageja juhiseid, kui kaldus olulisel

määral kõrvale ettenähtud marsruudist ning asus sõidukit juhtima ohutuks vedamiseks

ilmselgelt ebasobival ajal, soodustades sellega ohuriskide (teeolud, liiklustihedus, õhtune

aeg jne) teket. TLS § 15 lg 2 p-d 5 ja 9 sätestavad töötaja kohustusena hoiduda tegudest,

mis kahjustavad tema või teiste isikute elu, tervist ja vara ning hoiduda tegevusest, mis

kahjustavad tööandja mainet või põhjustavad klientide või partnerite usaldamatust

tööandja vastu.

Kostja I ametijuhendi kohaselt oli kostja kohustatud kinni pidama liikluseeskirjadest

(p 3.4) ja mitte asuma tööle autorongiga, kui pole eelnevalt saanud seadusega ettenähtud

puhkeaega või kui ta on haige või joobeseisundis. Kuivõrd kostja I juhtis hagejale kuuluvat

autorongi alkoholijoobes, rikkus liikluseeskirju ning põhjustas seetõttu tervisekahju

iseendale ning varalise kahju nii hagejale kui hageja klientidele ja äripartneritele, on kostja

I taolise käitumisega tahtlikult ja olulisel määral rikkunud töölepingut.

Kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada

võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on

rikkumises süüdi (TLS § 72). Kuna kostja I põhjustas liiklusõnnetuse juhtides sõidukit

alkoholijoobes ja eiras liikluseeskirju, milline seisund tuleneb vahetult tema teadlikust ja

eesmärgipärasest tegevusest, on hageja hinnangul kostja I süü vormiks tahtlus (VÕS § 104

5(17)

lg 5). Kostja I tegevus oli otseselt suunatud lepingurikkumisele ja õigusvastase tagajärje

saavutamisele.

Hageja hinnangul on täidetud kostja I vastutuse (kahju hüvitamiskohustuse) tekke-

eelduseks olevad üldised koosseisulised eeldused ning kostja I on kohustatud tekitatud

kahju hüvitama. Kui töötaja vastutab kolmandale isikule tööülesannete täitmise käigus

tekitatud kahju eest, peab tööandja vabastama töötaja kahju hüvitamise ja vajalike

kohtukulude kandmise kohustusest, need kohustused ise täitma (TLS § 76 lg 1) ning

tööandja võib taolise kahju hüvitamist töötajalt nõuda TLS § 74 alusel (TLS § 76 lg 2).

TLS § 74 lg 1 sätestab, et kui töötaja on töölepingut tahtlikult rikkunud, vastutab ta

rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju eest. Hageja hinnangul ei esine VÕS

§-des 139 ja § 140 või TLS § 74 lg-s 2 sätestatud kostja I vastutust välistavaid või piiravaid

asjaolusid.

5. Hageja pöördus kostja I poole 22. novembril 2018 ja 19. detsembril 2018

ettepanekuga hüvitada kahju, kuid kostja I kahju ei hüvitanud. Kostja I ainsaks varaks,

millele saaks sissenõuet pöörata, oli abikaasade ühisvarasse kuuluv kostja II nimele

registreeritud X kinnistu. Kostjad I ja II on aga selle kinnistu võõrandanud ja koormanud.

Kinnistusraamatusse on 7. jaanuaril 2019 X kinnistu omanikuna kantud kostja III (kes

hagejale teadaolevalt on kostjate I ja II tütar) ning kinnistu on koormatud isikliku

kasutusõigusega elamule kostjate I ja II kasuks. Lisaks on Arco Vara Kinnisvarabüroo AS

avaldanud X kinnistu müügikuulutuse hinnaga 150 000 eurot.

Kostjate vahel sõlmitud kinnistu kinke- ja koormamise tehingud on vastuolus heade

kommetega, sest need on toimunud teadlikult ja tahtlikult eesmärgiga vältida/välistada

kinnisasjale

(kui

kostjale

I

kuulunud

varale)

sissenõude

pööramist

hageja

kahjuhüvitisnõude rahuldamise korral ning seeläbi hagejat kahjustada. Kostja III poolt

kinnistu heauskne omandamine ei ole tehinguosaliste käitumisest ja kaasuse asjaoludest

tulenevalt võimalik.

Asjaõiguslepingu tühisus headele kommetele mittevastavuse tõttu on võimalik, kui asja

käsutamise eesmärk on teise isiku kahjustamine. Kinnistu kinkelepingu eesmärgiks polnud

mitte kostjate väidetud põlvkondlik majandamisjärjepidevus, vaid kostjate teadlik ja

tahtlik tegevus eesmärgiga vältida kinnisasjale sissenõude pööramist. Kinketehing ja

kinnistu koormamine tehing kostja I isikliku kasutusõigusega, on tühised. Tühisest

tehingust ei tulene pooltele õiguslikke tagajärgi ning hageja on õigustatud nõudma

tehingueelse õigusolukorra taastamist (restitutsiooni) tühise tehingu tõttu teostatud

kinnistusraamatu kannete muutmiseks. Kuigi varem oli kinnistusraamatusse X kinnistu

omanikuna kantud üksnes kostja II, kuulub kinnistu abikaasade (kostja I ja II) ühisvarasse,

mistõttu kostja I on kinnistu ühisomanik (perekonnaseaduse § 25). Hageja kostja I

võlausaldajana omab õigustatud huvi kostja I kandmiseks kinnistusraamatusse kinnistu

ühisomanikuna.

Kostjate õiguskäsitlus hagejal nõudeõiguse puudumisest tagasivõitmisregulatsiooni tõttu

pankroti- või täitemenetluses on ekslik ning viited seda seisukohta põhjendavale

kohtupraktikale asjakohatud. Seega on kinnistu kinke- ja koormamistehingud tühised ning

hageja on õigustatud nõudma kostjatelt tahteavaldusi/nõusolekuid kinnistusraamatus

vastavate muutmiskannete tegemiseks.

6. Tartu Maakohus tagas 29. jaanuari 2019. a määrusega hagi ja seadis kostjale III

kuuluvale X kinnistule käsutamise keelumärke hageja kasuks. Tartu Ringkonnakohus jättis

4. märtsi 2019. a määrusega maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu määrus

jõustus 26. märtsil 2019.

7. Kostjad hagi ei tunnistanud.

6(17)

7.1.

Kostja I oli 2018. aasta septembris välislähetuses ja täitis oma tööülesandeid

kaugveoautojuhina. Reedel, 28. septembril 2018 sai täis tema lubatud sõiduaja norm ja

kostja I peatus puhkeaja kasutamiseks Padova autogrilli parklas. Kostja I pidi uuesti sõitu

alustama pühapäeval, 30. septembri 2018 varahommikul. Kostja I puhkas parklas, kuid

29. septembri 2018 õhtul sattus kostja I vägivaldse rünnaku ohvriks, mille tagajärjel kaotas

ajutiselt teadvuse. Vigastatud ja šokiseisundis kostjal I õnnestus jõuda auto kabiini, ta

käivitas auto ja sõitis kohe parklast välja. Kostja I põgenes hädaseisundis. Kuna tegemist

on eraldatud sõidusuundadega, mitme sõidureaga maanteega, puudus kostjal I pikalt peale

parklast väljasõitu võimalus teelt maha keerata või sõidusuunda muuta. Kostja I ei mäleta,

kui pika maa ta mööda teed sõitis, tõenäoliselt ei olnud ta oma tervisliku seisundi tõttu

võimeline seda ka adekvaatselt hindama. Avariisid kostja I ei mäleta, kuna tõenäoliselt oli

ta šokiseisundis, võimalik, et ta kaotas sõidu ajal lühiajaliselt teadvuse. Teadvusele tuli

kostja I alles pärast seda, kui talle oli tehtud operatsioon ja ta oli Trieste haigla

intensiivraviosakonnas hingamisaparaadi all.

Hageja kahju hüvitamise nõue eirab töölepingu seaduse regulatsiooni. Töötaja vastutus ei

ole piiramatu. Töötaja ei ole töölepingut rikkunud, rääkimata sellest, et rikkumine oleks

olnud tahtlik. Liiklusõnnetus on tüüpiline veoettevõtja risk, mistõttu sellest lähtuv kahju

TLS § 74 lg 2 teisest lausest lähtuvalt hüvitamisele ei kuulu. Seetõttu on kostja I vastutus

juba eos välistatud. Kui kahju hüvitamine on siiski võimalik, siis tuleb arvestada TLS § 72

ja § 16 lg 2 alusel töötaja hoolsust. Tööandja ei saa töötaja vastutuse põhistamisel tugineda

varalise vastutuse lepingule, sest poolte vahel sõlmitud varalise vastutuse leping on TLS §

75 lg 2 ja TsÜS § 87 alusel tühine ning hageja ei saa sellele tugineda.

Isegi kui leida, et kostja I vastu nõude esitamine on võimalik, on nõue ikkagi välistatud

TsÜS § 141 lg 1 alusel, kuna kostja käitus ülalkirjeldatud sündmuste (rünne) tõttu

hädaseisundis. Hageja väide, nagu oleks kostja I olnud liiklusõnnetuse toimumise ajal

alkoholijoobes, on tõendamata ning ei vasta ka tegelikkusele.

Samuti on tõendamata hageja väidetud kahju suurus. Hageja peab esmalt tõendama,

milline kaup laaditi autole, kui suur oli selle väärtus ning seejärel, milline kaup oli autos

pärast õnnetust ning kui suur oli selle väärtus. Hageja kahju saab seisneda vaid nende

väärtuste vahes, kuid selle kohta ei ole tõendeid esitatud. Tõendamata on kõik väited, mis

puudutavad veoki ja haagise väärtust ning transporti, samuti koristustöid.

Isegi kui kahjunõue oleks põhjendatud, tuleks väljamõistetavat kahjuhüvitist vähendada

VÕS § 140 lg 1 alusel nullini, arvestades kostja I üliväikest sissetulekut ning kostjal I endal

liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud tervisekahjustusi.

7.2.

Hageja nõue kostjate tahteavalduste asendamiseks on alusetu ning tuleb jätta

rahuldamata. Hageja nõue, mis puudutab kinnistu omandi üleandmist, tuleb jätta läbi

vaatamata. Kinketehing tehti kostja I tervislikust seisundist tulenevate asjaolude tõttu ja

kinkijatel ning kingisaajal puudus heade kommete vastane eesmärk kellegi huvide

kahjustamiseks. On tavapärane, et sellises olukorras antakse talu üle järgmisele

põlvkonnale ning jäetakse endale eluaegne kasutusõigus elupaiga tagamiseks. Sellisel

tehingul ei ole eesmärki pääseda võlausaldajate eest. Selline eesmärk oleks ka ainetu, sest

kostjal I ei ole teisi võlausaldajaid peale hageja ning hageja nõue on eeltoodud

põhjendustel täies ulatuses alusetu.

Lisaks saaks isik, kes ei ole tehingu pool, tehingu, sh asjaõigusliku käsutuslepingu,

tühisusele tugineda juhul, kui tal on tühisuse tuvastamise vastu õigustatud huvi ja tehingu

kehtivusest sõltuvad tema õigused ja kohustused. Hagejal sellist õigustatud huvi ei ole ning

ei saa olla. Hageja saab positiivse kohtulahendi korral esitada kohtutäiturile

täitmisavalduse ning algatada täitemenetluse. Kui võlgnikul ei õnnestu täitemenetluses

hageja nõuet täies ulatuses täita, on võlausaldajal õigus esitada täitemenetluse seadustiku

7(17)

(TMS) § 187 lg 1 alusel tagasivõitmise hagi. Seega on väide, nagu oleks hageja õiguse

tegelik maksmapanek mingil viisil võimatuks muudetud, ebaõige.

MAAKOHTU LAHEND

8. Maakohus rahuldas 23. veebruari 2022. a otsusega hagi kostja I vastu osaliselt ning

mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 84 090 eurot 49 senti. Samuti mõistis kohus kostjalt

I hageja kasuks välja viivise 19 591 eurot 93 senti ajavahemiku 28. märts 2019 kuni

23. veebruar 2022 eest ning viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

arvestatuna põhivõlalt 84 090 eurot 49 senti alates 24. veebruarist 2022 kuni võlgnevuse

tasumiseni. Maakohus jättis rahuldamata hageja hagi kostjate I, II ja III vastu

tahteavalduste asendamiseks. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Maakohus tühistas otsusega 29. jaanuari 2019. a määrusega kohaldatud hagi tagamise

abinõu.

8.1.

Maakohus leidis, et kuna hageja ja kostja I ei ole sõlminud kehtivat varalise

vastutuse kokkulepet TLS § 75 järgi, tuleb hageja kui tööandja nõue lahendada VÕS 7. ptk

alusel, arvestades TLS §-des 72 ja 74 sätestatud piiranguid (TLS § 1 lg 3). Selleks, et

hinnata kas kostja I rikkus tahtlikult töölepingut, autojuhi ametijuhendit ja seadust, on

võtmeküsimus see, kas kostja I põhjustas eelnimetatud liiklusõnnetused joobeseisundis või

on tema käitumise taga olnud kostja I kirjeldatud šokk, mis kaasnes füüsilise ründega.

Maakohus järeldas, et liiklusõnnetus toimus vale kiiruse vaiku ja juhi alkoholijoobe tõttu.

Veokiga sõitu alustades võis kostja I tegutseda küll hädaseisundis (TsÜS § 141 lg 1), kuid

pärast rünnet ei olnud kostjal I mingit õigustust sõita 3 tundi ja 40 minutit mööda kiirteed.

Kostjal I oli rahvusvaheliste vedude autojuhina staaži 20 aastat, mistõttu talle pidi olema

teada ja aru saada, et tekkinud olukorras tuli tal kutsuda abi. Abi saanuks kostja I kutsuda

kas raadio või telefoni teel ning esimesel võimalusel otsida sobiv kiirteelt maha pööramise

võimalus ja seal abi oodata. Isegi kui nõustuda kostjaga I selles, et ta oli füüsilise ründe

tõttu šokis nii pikka aega, on põhjendatud arvata, et kostja I segasusseisundit võimendas

tema joobeseisund.

Kohus leidis, et kostja I on kahju tekitamises süüdi. Kostja I rikkus töölepingust tulenevat

kohustust ja tegi seda raske hooletuse tõttu. Kui töötaja tööülesandeks on veoki juhtimine,

peab töötaja järgima tööülesandeid täites mh ka liiklusseaduses sätestatud nõudeid. Kostja

I rikkus töölepingut, ametijuhendit ja seadust, asudes tööandja korralduste vastaselt autot

juhtima puhkeajal, sõites vale marsruuti (vastupidises suunas kehtestatud marsruudile),

rikkudes liiklusreegleid (oli joobeseisundis, vale sõidukiirus). Töötajal on üldjuhul TLS

§ 15 lg 2 p 5 järgi kohustus hoiduda tegudest, mis kahjustavad tema või teiste isikute elu,

tervist või vara.

Maakohtu hinnangul oli hageja tõendanud kahju tekkimist 112 120 euro 65 sendi ulatuses

(maakohus ei lugenud tõendatuks veoki ja haagise väidetava hävimisega seotud kahju

25 600 eurot). Hagejale tekkinud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-

eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ning rikkumise ja kahju vahel oli ka põhjuslik seos (VÕS

§ 127 lg 4), st kui kostja I ei oleks rikkunud töölepinguseadust, töölepingust ja

ametijuhendist tulenevaid kohustusi, ei oleks hagejale kahju tekkinud. Kuna rikkumine oli

raskelt hooletu, ei ole VÕS § 127 lg 3 järgi tähendust, kas kahju oli kostjale I ettenähtav.

TLS § 74 lg-st 2 tulenevat kaalutlusõigust kasutades vähendas kohus kostjalt I hagejale

väljamõistetava kahju suurust 25% võrra. Kohus arvestas sellega, et kostja I soovis kaitsta

hageja vara, kostja I töötasu suurus ei võimalda täies mahus kahju hüvitamist ning ta on

invaliidistunud liiklusõnnetuse tagajärjel.

8(17)

8.2.

Seonduvalt hageja nõudega kostjate vastu tahteavalduste asendamiseks märkis

kohus esmalt, et leping ei saa olla korraga näilik ja vastuolus heade kommetega. Hageja ei

ole selgitanud, kas tema arvates on kostjate tehingud näilikud või vastuolus heade

kommetega.

Kohus leidis, et kostjate I ja II kinnistu enda tütrele (kostja III) kinkimine ei muuda õiguse

maksmapanekut võimatuks. Hageja saab positiivse kohtulahendi korral esitada

kohtutäiturile täitmisavalduse ning algatada täitemenetluse. Kui võlgnikul ei õnnestu

täitemenetluses hageja nõuet täies ulatuses täita, on võlausaldajal õigus esitada TMS § 187

lg 1 alusel tagasivõitmise hagi. Kui kohus vastava nõude rahuldab, on tehingu teine pool,

st kingisaaja TMS § 195 lg 1 alusel kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust

läbiviiva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. TMS § 188

lg 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta

jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult

sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu

tegemise ajal. TMS § 188 lg 2 järgi eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et

tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huve, kui teine pool on võlgniku lähikondne või

kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist.

Lisaks saab võlaõigusliku lepingu tühisuse tuvastamist hageda üksnes isik, kelle õigusi

leping mõjutab. Selliseks isikuks on üldjuhul vaid lepingupool, kes saab esitada tühise

lepingu tagasitäitmise nõudeid. Seega saaks vaidlusaluse kinkelepingu kui võlaõigusliku

lepingu tühisuse tuvastamist nõuda vaid kostjad, mitte hageja. Hageja nõue tuvastada

TsÜS § 86 lg 1 alusel kostjate vahelise võlaõigusliku kinkelepingu tühisus (heade

kommete vastasuse tõttu) ei kuulu juba seetõttu rahuldamisele. Asjaõiguslepingu pooleks

mitteolev isik saab nõuda asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamist, kui asjaõigusleping

mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust, või

kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest ja ainuüksi võlaõigusliku positsiooni

kahjustamine ei ole piisav. Seetõttu ei saa ka kostjate vaheline asjaõigusleping kahjustada

hageja õigusi. Kinkeleping, millega kostja I ja II kinkisid oma tütrele (kostja III) kinnistu,

ei ole ka ühiskonnas tavapäratu või midagi sellist, mida ei tohiks tolereerida, seda eriti

olukorras kui kostja I on liikumisvõimetu invaliid ning ei saa majapidamise eest enam

hoolt kanda.

Eelmärgitut arvestades leidis kohus, et kostjate sõlmitud kinnistu võlaõiguslik kinkeleping

ei ole heade kommetega vastuolus TsÜS § 86 lg 1 järgi ning hageja kui lepingu pooleks

mitteolev isik ei saa seda TsÜS § 89 lg 1 järgi vaidlustada. Kinnistu omandi üleandmise

ehk asjaõiguslik leping, millega kostja III omandas kinnistu, ei kahjusta hageja

asjaõiguslikku positsiooni ega ole samamoodi heade kommetega vastuolus TsÜS § 86 lg 1

järgi. Seega ei ole kostjate vahel sõlmitud kinnistu võlaõiguslik ja asjaõiguslik leping

omandi üleandmise kohta kostjale III heade kommetega vastuolus ega tühised. Tulenevalt

eeltoodust ei rahuldanud kohus hageja nõuet kostjate vastu tahteavalduse rahuldamiseks

(TsÜS § 68 lg 5).

8.3.

Menetluskulud pidas kohus põhjendatuks jätta poolte endi kanda. Arvestades, et

kohus jättis hageja sooritusnõude osaliselt rahuldamata ning tuvastusnõude täielikult

rahuldamata (hagi rahuldati kokku 40,59% ulatuses: hagihind 223 738 eurot 30 senti;

rahuldatud põhinõue 84 090 eurot 49 senti + aastane viivis 6727 eurot 24 senti) ei olnud

kohtu arvates kõiki asjaolusid arvesse võttes õiglane jätta menetluskulusid suuremas osas

hageja kanda. Kohus tuvastas, et hageja on kostja I raske hooletuse tõttu kandnud suurt

varalist kahju, kuid kohus vähendas kahjuhüvitist arvestades TLS § 74 lg-s 2 sätestatuga.

Vaatamata väljamõistetava kahjuhüvitise vähendamisele on hagejale tekkinud kostja I

tegevuse tulemusena väga suures ulatuses kahju, mille tõttu proportsionaalselt

menetluskulude suuremas ulatuses hageja kanda jätmine ei ole põhjendatud.

9(17)

Kostjate vastu esitatud tuvastusnõude jättis kohus küll täies ulatuses rahuldamata, kuid

siiski ei ole põhjendatud jätta kostja II ja kostja III menetluskulusid hageja kanda. Esiteks

oli kõigil kostjatel ühine esindaja, kes esitas menetlusdokumente kõigi kostjate nimel

korraga, mistõttu on sisuliselt võimatu selgeks teha, kui suure osa kõikide kostjate

menetluskuludest moodustavad kostja II ja kostja III vastu esitatud nõude menetluskulud,

arvestades sealjuures, et kostja II ja kostja III vastu esitatud nõue oli esitatud ka kostja I

vastu. Teiseks oli käesoleva tsiviilasja raskuskese vaidlusel kostja I vastu suunatud

kahjunõude üle, mistõttu kostja II ja kostja III vastu esitatud nõudega seotud

menetluskulud olid igal juhul võrreldes kõigi menetluskuludega kokku marginaalsed.

Eeltoodu põhjal oleks kostjate II ja III menetluskulude hageja kanda jätmine äärmiselt

ebamõistlik. Seetõttu jättis kohus menetluskulud tuvastusnõudes tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 162 lg-le 4 tuginedes samuti poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

9. Hageja palub maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses tühistada otsuse

osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja hagi kostjate vastu tahteavalduste

asendamise nõudes, tühistas 29. jaanuari 2019. a määrusega kohaldatud hagi tagamise

abinõu, jättis välja mõistmata viivise ajavahemiku 25. jaanuar 2019 kuni 27. märts 2019

(kaebuses ilmselt ekslikult märgitud 28. märts 2019) eest ja otsustas jätta menetluskulud

poolte enda kanda. Hageja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldada

hagejate hagi kostjate vastu tahteavalduste asendamiseks, jätta 29. jaanuari 2019. a

määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu kehtima või alternatiivselt siduda abinõu

tühistamine kohtuotsuse jõustumisega. Hageja palub samuti mõista kostjalt I hageja kasuks

välja täiendav viivis ajavahemiku 25. jaanuar 2019 kuni 27. märts 2019 eest 1142 eurot

71 senti ning jaotada maakohtu menetluskulud nõuete rahuldamise proportsionaalsuse

põhimõttel,

määrates

kindlaks

hüvitatavate

menetluskulude

rahalise

suuruse.

Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud palub hageja jätta kostjate

kanda.

9.1.

Kaebuse põhjenduste kohaselt palus hageja hagis VÕS § 113 lg-test 1 ja 2 lähtudes

mõista välja viivise alates hagi esitamisest, s.o alates 25. jaanuarist 2019. Maakohus on

aga viivise välja mõistnud hagi rahuldatud osalt (84 090 eurot 93 sendilt) ajavahemiku

28. märts 2019 kuni 23. veebruar 2022 eest 19 591 eurot 93 senti. Ajavahemiku 25. jaanuar

2019 kuni 23. veebruar 2022 põhivõlalt 84 090 eurot 93 senti arvutatava viivise suuruseks

kujuneb aga 20 734 eurot 64 senti. Maakohus ei ole otsuse põhjendavas osas viivise

väljamõistmise

ja

arvutamise

põhimõtteid

käsitlenud.

Seetõttu

palub

hageja

ringkonnakohtul teha täiendav otsustus, millega mõista kostja kostjal I välja ajavahemiku

25. jaanuar 2019 kuni 23. veebruar 2022 eest täiendav viivis summas 1142 eurot 71 senti.

9.2.

Tahteavalduste asendamise nõude lahendamisel on maakohus kohaldanud valesti

materiaalõigust ning eksinud tõendite hindamisel. Maakohtu järeldus, et võlaõigusliku

lepingu pooleks mitteolemise või asjaõigusliku positsiooni mittemõjutatuse tõttu puudub

võlausaldajal õigus tehingute vaidlustamiseks, on vastuolus kehtiva õiguse ja

väljakujunenud kohtupraktikaga ning välistab võlausaldaja võimaluse saada õiguste

rikkumise korral kohtulikku kaitset. Maakohtu põhjendused, et hageja saab positiivse

kohtulahendi korral esitada kohtutäiturile täitmisavalduse ning võlgnikul vara puudumise

korral esitada hagi tagasivõitmiseks, on sisutud ja praktikas mitterealiseeritavad.

Täitemenetluse alustamise eelduseks on täitedokumendi, jõustunud kohtulahend (TMS § 2

lg 1 p 1) olemasolu. Hagejal puudub kaebemenetluse tõttu senini täitedokument. TMS

§ 188 lg 1 kohaselt saab kohus tunnistada kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme

aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist ning -sama

paragrahvi lõige 2 sätestab võlausaldaja huve kahjustava tehingu kehtetuse eelduse, kui

10(17)

tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist. On ilmne, et käesoleval juhul ei saa

hageja maakohtu otsuses viidatud õiguskaitsevahendeid rakendada õiguskaitset andva

(õigust lõpetava) tähtaja möödumise või nõuete aegumise tõttu.

Lisaks on maakohtu käsitlus vastuolus menetlusökonoomi põhimõttega. Puudub vajadus

uue menetluse (täitemenetluses vara tagasivõitmise hagi esitamine ning lisanduvana

abikaasade ühisvara jagamise hagi esitamine) algatamiseks, kui tehingu kehtetuks

tunnistamise ning tehingu tühisuse tuvastamise alused on sisuliselt kattuvad (võlausaldaja

huvide kahjustamine võlgniku poolt heade kommetega vastuolus oleva tehingu sõlmimise

tõttu).

Maakohus on kostjate vahelise lepingu eesmärkide tuvastamisel (tehingu kehtivuse

hindamisel) tuginenud üksnes kostja A. Konstantinovi vande all antud seletustele, eirates

täielikult nende ebausaldusväärsust ja elulist mitteusutavust (vastuolud; ümberlükatus

asjas kogutud teiste tõenditega; teo-ja õigussündmuste analüüs ajateljel; jne). Hageja

rõhutab, et tõendatud asjaoludest nähtuvana polnud kinnistu kinkelepingu eesmärgiks

mitte kostja I halvenenud terviseseisund ja/või põlvkondlik majandamisjärjepidevus, vaid

kostjate teadlik ja tahtlik tegevus eesmärgiga vältida/välistada kinnisasjale (kui kostjale I

kuulunud ainsale varale) sissenõude pööramist hageja kahjuhüvitisnõude rahuldamise

korral.

Kostja I vande all antud seletustel on vähene usaldus- ja tõendusväärtus. Kostja vande all

antud seletuste (joobe, autoparklas toimunu jne kohta) ebausaldusväärsuse ja

vastuolulisuse tõttu ei saa uskuda ka kostja väiteid tehingute eesmärgi kohta.

Maakohus on antud nõude käsitlemisel täielikult ignoreerinud hagi tagamise taotlust

lahendanud maa- ja ringkonnakohtu lahendites antud põhjendusi ja viiteid Riigikohtu

sellekohasele praktikale

Kõike eeltoodut arvestades on hageja õigustatud vaidlustama nii kinnistu kohustus- kui ka

käsutustehinguid (kinnistu võõrandamine ja koormamine isikliku kasutusõigusega).

Hageja nõustub maakohtu seisukohaga, et tehingu headele kommetele mittevastavusele ja

tehingu näilikkusele samaaegne tuginemine ei ole võimalik, kuid juhib tähelepanu

asjaolule, et tehingu tühisuse tuvastamise taotlemine selle näilikkuse tõttu oli algselt

esitatud alternatiivse nõudena ning tulenes kostjate väidetest vaidlustatud tehingute

sõlmimisel.

9.3.

Maakohtu otsuse resolutsioon hagi tagamise tühistamise kohta on ebaõigesti

sõnastatud isegi juhul, kui hagi jääks tahteavalduste asendamise nõudes rahuldamata. Kui

maakohtu otsus selles osas ei vaidlustataks ja see jõustuks, tooks see kaasa olukorra, kus

kostjatel tekiks võimalus enne põhinõuete kohta lõpplahendi jõustumist kohtuliku

keelumärkega koormatud kinnisasja käsutada ning hageja kaotaks nõude tagatise

(eeldusel, et kaebemenetlus osutub hagejale edukaks). Hageja hinnangul pidanuks

maakohus siduma otsuse resolutsioonis hagi tagamise tühistamise kohtuotsuse

jõustumisega.

Kuna

hagi

tagamine

kinnistule

keelumärke

seadmise

näol

teenib

lisaks

omandirestitutsiooni nõudele ka kahjuhüvitisnõude tagamise eesmärki ning hageja taotleb

apellatsiooniastmes tahteavalduste asendamisele suunatud nõude rahuldamist, tuleks hagi

tagamine säilitada ja selle nõude apellatsiooniastmes rahuldamisel maakohtu otsustus hagi

tagamise kohta tühistada. Alternatiivselt (juhul kui tahteavalduste asendamise nõue jääb

apellatsiooniastmes rahuldamata) taotleb hageja maakohtu sellekohase otsustuse

korrigeerimist, sidudes hagi tagamise tühistamise kohtuotsuse jõustumisega.

9.4.

Menetluskulude jaotamise otsustamisel on maakohus rakendanud ebaõigeid

lähtealuseid ning kohaldanud vääralt menetlusõigust. Maakohus on hagi rahuldamise

11(17)

ulatuse kindlaksmääramisel võtnud aluseks hagihinna 223 738 eurot 30 senti, mille

kujunemist pole maakohus lahendis põhjendanud. Sellest hagihinnast lähtudes on

maakohus arvutanud proportsionaalse suhte hagi rahuldatud osaga 90 817 eurot 73 senti

(põhinõue 84 090 eurot 49 senti + aastane viivis 6727 eurot 24 senti), saades tulemiks

40,59%. Lisaks maakohtu lähtealuste ja arvutuskäigu ebaselgusele ja tulemi aritmeetilisele

ebatäpsusele polnud maakohus õigustatud taolise metoodika alusel menetluskulude jaotuse

proportsionaalsust hindama. Ilmselt on maakohus hagihinna määramisel võtnud arvesse ka

viivise ja jätkuva viivise summad, kuid hagi rahuldatud osas hindamisel on lähtunud ainult

rahuldatud põhinõude summast. Hageja arvates ei saa sellistest lähtealustest juhinduda

nõude rahuldamise proportsiooni määramisel.

Maakohus rahuldas hageja 137 720 euro 65 sendi suuruse kahjuhüvitise põhinõude

112 120 euro 65 sendi ulatuses (rahuldamata jäeti nõue 12 700 euro ulatuses) ning

vähendas kostjalt väljamõistetavat summat 25% võrra. Hageja leiab, et diskretsiooniõigust

kasutades kahjusumma vähendamine ei ole samastatav hagi rahuldamata jätmisega, mis

peaks hagejale kaasa tooma menetluskulude kandmise koormise. Samuti pidanuks

maakohus menetluskulude jaotuse otsustamisel hindama/kaaluma eri nõuete menetlusliku

koormavusastme mõju menetluskuludele võrdluses poolte tõendamiskoormisega ja nõuete

rahuldamismahuga. Hageja on kandnud menetluskulusid riigilõivude, tõendite hankimise

kulude jms näol ning seda eeskätt seotuna kahjuhüvitisnõudega, samas kui kostjate

menetluskulud on piirdunud sisuliselt vaid kostja I esindajakuludega.

9.5.

Hageja on ka seisukohal, et maakohus rikkus hageja kahjunõude lahendamisel

olulises ulatuses materiaal- kui menetlusõiguse norme ning hindas valesti tõendeid, mis

viis kohtu ka ebaõigete järeldusteni hagejale väljamõistetava kahjuhüvitise osas. Samas ei

soovi hageja menetluskulude säästmise eesmärgil ja kohtulahendi täitmisperspektiive

hinnates maakohtu sellekohast resolutsioonotsustust vaidlustada.

10. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kostjalt I hageja kasuks välja mõistetud

kahjuhüvitise osas ei ole hageja taotlenud maakohtu otsuse tühistamist. Hüvitise suurust

puudutavate etteheidete mõte ja eesmärk apellatsioonkaebuse põhjendustes jäävad seetõttu

arusaamatuks.

Hageja nõude kostjate vastu tahteavalduste asendamiseks jättis maakohus õigesti

rahuldamata. Hageja ei saa kinnistu võlaõiguslikku kinkelepingut TsÜS § 89 lg 1 järgi

vaidlustada, sest hageja ei ole selleks õigustatud isik, st lepingu pool, samuti ei ole tehing

vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 lg 1 järgi. Maakohus on kaevatavas otsuses

selgitanud vastavate materiaalõiguse normide kohaldamist ja sellekohast kohtupraktikat.

Hageja tugineb kostjate vastu tahteavalduse esitamise nõuet esitades TsMS § 368 lg-le 1.

Hagejal võib küll olla õigus esitada tuvastushagi, mis praegusel juhul on hõlmatud juba

tahteavalduse asendamise nõudega, aga selle menetlemisel tuleb siiski lähtuda tehingu

tühisuse materiaalõiguslikest kriteeriumidest, mis ei ole aga tõendatud. Asjaõiguslepingu

tühisuse tuvastamist saab nõuda asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik vaid juhul, kui

asjaõigusleping mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul

omandiõigust, või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest ja ainuüksi võlaõigusliku

positsiooni kahjustamine ei ole piisav. Käesolevas asjas ei mõjuta asjaõigusleping või selle

tühistamine mitte kuidagi hageja asjaõiguslikku positsiooni.

Jõustunud kohtuotsus on TMS § 2 lg 1 p 1 kohaselt täitedokument. Kui võlgnikul ei

õnnestu täitemenetluses hageja nõuet täies ulatuses täita, on võlausaldajal õigus esitada

TMS § 187 lg 1 alusel tagasivõitmise hagi. Täitemenetluse seadustiku 4. osas sätestatud

regulatsioon ja pankrotiseaduse tagasivõitmise regulatsioon on erinormiks TsÜS § 86

12(17)

suhtes. Seega on ebaõige hageja väide, et tema õiguse tegelik maksmapanek muutuks

mingil viisil võimatuks. Nõude aegumise vastuväide ei ole relevantne. Vastavalt TsMS

§- le 369 on võimalik esitada hagi ka enne nõude sissenõutavaks muutumist, samuti on

vastavate asjaolude esinemisel võimalik taotleda kohtult tähtaegade ennistamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus ei

rahuldanud hageja viivisenõuet kostja I vastu ajavahemiku 25. jaanuar 2019 kuni 27. märts

2019 eest. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hageja nimetatud nõude ning

mõistab Tartu vallalt (kostja I üldõigusjärglaselt) välja viivise ajavahemiku 25. jaanuar

2019 kuni 27. märts 2019 eest 1142 eurot 71 senti. Samuti muudab ringkonnakohus

maakohtu määratud menetluskulude jaotust ning otsustab uuesti maakohtu 29. jaanuari

2019. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu tühistamise üle. Muus osas tuleb jätta

maakohtu otsuse resolutsioon selle vaidlustatud osas muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta

otsuse õiguslikke põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Hageja apellatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt.

Ringkonnakohus esitab TsMS § 654 lg 2² alusel maakohtu otsuse kehtiva resolutsiooni

tervikliku sõnastuse.

12. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud. Apellatsioonimenetluse esemeks on hageja nõuded osaliselt.

Maakohus on rahuldanud hagi osaliselt ja mõistnud kostjalt I välja 84 090 eurot 49 senti,

samuti viivise 19 591 eurot 93 senti ajavahemiku 28. märts 2019 kuni 23. veebruar 2022

eest ning viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatuna põhivõlalt

84 090 eurot 49 senti alates 24. veebruarist 2022 kuni võlgnevuse tasumiseni. Maakohus

jättis rahuldamata hageja nõuded kostjate I, II ja III vastu tahteavalduste asendamiseks.

Maakohus jättis vaidlustatud otsusega menetluskulud poolte endi kanda ning tühistas

otsusega 29. jaanuari 2019. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu.

Hageja on vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, milles kohus ei

rahuldanud hageja nõuet kostja I vastu viivise saamiseks ajavahemiku 25. jaanuar 2019

kuni 27. märts 2019 eest, ning osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja nõude kostjate

I, II ja III vastu tahteavalduste asendamiseks. Samuti vaidlustab hageja maakohtu poolt

määratud menetluskulude jaotust ja otsustust hagi tagamise abinõu tühistamise kohta.

Eelnevat arvestades on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas,

milles maakohus rahuldas hageja põhinõude kostja I vastu 84 090 euro 49 sendi ulatuses,

mõistis välja viivise alates 28. märtsist 2019, sh viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras põhivõlalt (84 090 eurot 49 senti) alates 24. veebruarist 2022.

Kohtuotsus seob pooli rahuldatud haginõude osas (TsMS § 457 lg 1).

13. Apellatsioonimenetluses on vaidluse all eeskätt hageja nõue kostjate I, II ja III vastu

tahteavalduste asendamiseks, lisaks osaliselt viivisenõue kostja I vastu ning hagi tagamise

ja menetluskulude jaotamisega seotud küsimused. Kahju hüvitamise nõue kostja I vastu ei

ole enam vaidluse all.

14. Hageja on palunud mõista kostjalt I välja põhinõude summalt arvestatud viivise

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 25. jaanuarist 2019, s.o alates

hagiavalduse esitamisest. Muu hulgas on nõue selliselt märgitud hagiavalduse terviktekstis

(II kd, tl 81). Maakohus on mõistnud kostjalt I hageja kasuks välja viidatud määras viivise

13(17)

alates 28. märtsist 2019 (rahuldatud põhinõude summalt 84 090 eurot 49 senti). Maakohus

ei ole otsuses põhjendanud hageja viivisenõude rahuldamata jätmist ajavahemiku

25. jaanuar 2019 kuni 27. märts 2019 eest. Maakohtu otsus ei vasta selles osas TsMS § 436

lg 1 ja § 442 lg 8 nõuetele. Samuti ei ole maakohus viivisenõude osalist rahuldamata jätmist

kajastatud otsuse resolutsioonis, mis on vastuolus TsMS § 442 lg-s 5 sätestatuga.

14.1. Ringkonnakohtu hinnangul on hagejal VÕS § 113 lg 2 esimese lause alusel õigus

nõuda kostjalt I VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates hagiavalduse

esitamisest. VÕS § 113 lg 2 esimesest lausest tuleneb, et kui rahalise kohustuse täitmise

aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise nõude puhul, arvestatakse

võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või

esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Hageja esitas

hagiavalduse 25. jaanuaril 2019. TsMS § 362 lg-te 1 ja 3 järgi (nende koosmõjus) on hagi

esitamisega seotud materiaalõiguslike tagajärgede hindamisel määrav hagi kohtusse

jõudmise aeg (eeldusel, et hagi on hiljem kostjale kätte toimetatud). Hageja viivisenõue

ajavahemiku 25. jaanuar 2019 kuni 27. märts 2019 eest on ringkonnakohtu hinnangul

seega õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada.

14.2. Maakohtu poolt rahuldatud põhinõudelt 84 090 eurot 49 senti VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras arvestatud viivis ajavahemiku 25. jaanuar 2019 kuni 27. märts

2019 eest on 1142 eurot 71 senti (viivisekalkulaator kättesaadav veebilehel

http://www.viivisekalkulaator.ee/). See summa tuleb Tartu vallalt (kes on kostjalt I

õigusjärglane) välja mõista lisaks maakohtu rahuldatud viivisenõudele.

Ringkonnakohus märgib, et Tartu valla vastutus kostja I kohustuste eest on piiratud kostja I

pärandvara väärtusega (PärS § 136 lg 1, § 143 lg 1).

14.3. Hageja on palunud apellatsioonkaebuses teha ajavahemikku 25. jaanuar 2019 kuni

27. märts 2019 puudutava viivisenõude osas täiendav otsus. Ringkonnakohus märgib, et

täiendava otsuse saab teha asja otsustanud kohus (TsMS § 448 lg 1), praegusel juhul seega

maakohus. Samuti tuleb avaldus täiendava otsuse tegemiseks esitada asja otsustanud

kohtule kümne päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates (TsMS § 448 lg 2).

Täiendav otsus on täiendatava otsuse osa (TsMS § 448 lg 5 esimene lause). Eelmärgitut

arvestades ei saa ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendamisel ise täiendavat otsust

teha. Samas saab ringkonnakohus praegusel juhul rahuldada vastava nõude osas hageja

apellatsioonkaebuse.

15. Hageja on esitanud kõigi kostjate vastu hagi tahteavalduste asendamiseks selliselt,

et kokkuvõttes kustutataks X kinnistu osas senine omanikukanne kostja III kohta ning

ühisomanikena kantaks kinnistusraamtusse Tartu vald (kostja I üldõigusjärglasena) ja

kostja II. Hageja leiab, et kostjate vahel tehtud X kinnistu kinketehing ja kinnistu

koormamise tehing kostja I isikliku kasutusõigusega, on tühised nende vastuolu tõttu heade

kommetega (TsÜS § 86 lg 1). Hageja hinnangul on tühised nii vastavad võlaõiguslikud

lepingud kui ka asjaõiguslikud kokkulepped ning kostja III ei saanud kinnistut heauskselt

omandada. Kõnealused tehingud on tehtud teadlikult ja tahtlikult eesmärgiga vältida ning

välistada kinnisasjale (kui kostjale I kuulunud varale) sissenõude pööramist hageja

kahjuhüvitisnõude rahuldamise korral ning seeläbi hagejat kahjustada.

Maakohus jättis hageja nõuded kostjate tahteavalduste asendamiseks rahuldamata.

Maakohus leidis kokkuvõtlikult, et kostjate sõlmitud kinnistu võlaõiguslik kinkeleping ei

ole heade kommetega vastuolus TsÜS § 86 lg 1 järgi ning hageja kui lepingu pooleks

mitteolev isik ei saa seda vaidlustada. Samuti leidis maakohus, et kinnistu omandi

üleandmise (ehk asjaõiguslik leping), millega kostja III omandas kinnistu, ei kahjusta

hageja asjaõiguslikku positsiooni ega ole samamoodi heade kommetega vastuolus TsÜS

§ 86 lg 1 järgi. Seega ei olnud kostjate vahel sõlmitud kinnistu võlaõiguslik ja asjaõiguslik

14(17)

leping omandi üleandmise kohta kostjale III maakohtu hinnangul tühised ning

tahteavalduse asendamise (TsÜS § 68 lg 5) nõude rahuldamiseks puudus alus.

15.1. TsÜS § 86 lg 1 järgi on tühine tehing, mis on vastuolus heade kommete või avaliku

korraga. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga lõppjäreldustega, et TsÜS § 86 lg 1 asjas

ei kohaldu ning kõnealused tehingud ei ole kohtute ette toodu asjaoludel tühised. Samas ei

nõustu ringkonnakohus maakohtuga selles, nagu hageja juba õiguslikult ei saaks

kõnealuste tehingute väidetavale tühisusele tugineda. Selles osas peab ringkonnakohus

vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi muuta.

15.2. Iseenesest on õige kostjate ja maakohtu poolt märgitu, et tehingu tühisusele saavad

reeglina tugineda tehingu pooled. Samas isik, kes ei ole tehingu pool, saab tehingu, sh

asjaõigusliku käsutuslepingu, tühisusele tugineda juhul, kui tal on tühisuse tuvastamise

vastu õigustatud huvi ja tehingu kehtivusest sõltuvad tema õigused ja kohustused (vt nt

Riigikohtu 23. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9415, p 14; 15. jaanuari 2007. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-132-06, p 20; 20. novembri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-03,

p 12).

Hagejal on kostja I vastu kahju hüvitamise nõue, maakohtu otsusega käesolevas asjas on

kostjalt I hageja kasuks välja mõistetud 84 090 eurot 49 senti. Nagu eelnevalt märgitud, on

maakohtu otsus selles osas jõustunud. Hageja õiguste rikkumiseks saab pidada mh seda,

kui temal olemasoleva õiguse tegelik maksmapanek muudetakse võimatuks. Seega ei ole

ringkonnakohtu hinnangul välistatud, et X kinnistu võõrandamise ja isikliku kasutusõiguse

seadmise asjaõigustehing võivad rikkuda hageja õigusi.

15.3. Tühisel tehingul ei ole TsÜS § 84 lg 1 järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi.

Käsutustehingu tühisuse puhul ei ole kinnisasja omand kostjale III üle läinud ning kostjatel

I ja II ei ole kinnisasja suhtes isiklikku kasutusõigust, kuivõrd asjaõigusseaduse § 641

kohaselt on kinnisasja omandi üleandmise ja kinnisasja piiratud asjaõigusega koormamise

eelduseks kehtiv asjaõigusleping. Sel juhul oleks kinnistusraamatu kanne kostja III

omandiõiguse ning kostjate I ja II isikliku kasutusõiguse kohta vale. Kuigi üldjuhul saavad

kinnistusraamatu ebaõige kande parandamist nõuda eelkõige isikud, kelle õigusi see

puudutab, st praeguses asjas Tartu vald ja II, siis olukorras, kus kinnistusraamatu kanne

oleks tehtud just nimelt kostjate heade kommete vastase tehingu alusel ning hageja

kahjustamiseks, võib kostjatel VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttest tulenevalt

olla kohustus teha tahteavaldused kinnistusraamatu kande parandamiseks ning hagejal

õigus nõuda, et kostjad vastavad tahteavaldused teeksid. Sarnasele seisukohale on jõudnud

ka maakohus praeguses asjas 29. jaanuaril 2019 tehtud hagi tagamise määruses, mille Tartu

Ringkonnakohus on jätnud 4. märtsi 2019. a määrusega muutmata.

15.4. Samas leiab ringkonnakohus, et kuigi kostjate tegevuse üheks või isegi peamiseks

eesmärgiks tehingute tegemisel võis olla X kinnistule sissenõude pööramise vältimine, ei

ole see TsÜS § 86 lg 1 kohaldamiseks iseenesest piisav. Kuigi eeldatavasti maksejõuetuks

muutuva isiku vara teadlikku kõrvaletoimetamist võlausaldajate kahjustamise eesmärgil ei

saa pidada kooskõlas olevaks heade kommetega, on seadusandja võlausaldajate kaitseks

kehtestanud eriregulatsioonid. Esmajoones on sellistest tehingutest tulenevate negatiivsete

tagajärgede

kõrvaldamiseks

sätestatud

TMS-is

ja

pankrotiseaduses

tehingute

tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise instituut, mis välistab sarnaste põhjendustega

TsÜS § 86 kohaldamise (vt Riigikohtu 13. veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-

8552/156, p 19 koos selles viidatud varasema praktikaga). Vastasel juhul muutuks TsÜS §

86 lg 1 rakendusala ebamõistlikult laiaks ning see mõjutaks negatiivselt tehingute üldist

käibekindlust. Samuti muutuksid suures osas sisutühjaks TMS 4. osas sätestatud piirangud

(sh ajalised piirangud) võlgniku vara tagasivõitmiseks täitemenetluses.

15(17)

Kuivõrd ka praegusel juhul oli hageja peamine väide TsÜS § 86 lg-le 1 tuginemisel see, et

kostjatel oli eesmärk muuta võlgnik varatuks (vt nt II kd, tl-d 81–82), ei ole TsÜS § 86 lg 1

eelmärgitut arvestades asjas kohaldatav. Tehingute näilikkusele (TsÜS § 89 lg 1) ei ole

hageja apellatsioonimenetluses tuginenud ning asja materjalide põhjal ei ole alust

tehinguid ka näilikeks pidada.

15.5. Vastusena hageja väidetele märgib ringkonnakohus esmalt, et TMS § 189 lg-s 1

sätestatud kinkelepingu tagasivõitmise tähtaeg on seotud tehingu kehtetuks tunnistamise

hagi esitamisega, mitte täitemenetluse alustamisega. Ringkonnakohus möönab, et

TMS § 188 lg-s 1 ja § 189 lg-s 1 sätestatud tähtaegade möödumist ei ole tulevasel

sissenõudjal alati võimalik tõhusalt vältida, kuid TsMS § 369 võimaldab esitada hagi ka

enne nõude sissenõutavaks muutumist. Selle sätte alusel on ka sissenõudjal võimalik

esitada tagasivõitmise hagi enne täitedokumendi saamist (vt Riigikohtu 28. detsembri

2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-3244/37, p 14.1.3; 26. jaanuari 2022. a määrus

tsiviilasjas nr 2-20-10358/92, p-d 14–15.3).

Seega, kuigi hagejal puudus hagi esitamise ajal kostja I vastu täitedokument, oleks ta

saanud esitada TsMS §-le 369 tuginedes hagi kostjate vahel sõlmitud X kinnistu kinke- ja

koormamise tehingute tagasivõitmiseks. Koos tagasivõitmise nõudega tulnuks hagejal

esitada ka kostjate I ja II ühisvara jagamise nõue. Riigikohus on mitmes lahendis

selgitanud, et sissenõudjal võib puududa õigustatud huvi vara ühisvarasse tagasivõitmise

nõude esitamiseks, kui sellega koos ei esitata hagi ühisvara jagamiseks, mis võimaldaks

sissenõudja rahalise nõude rahuldamise huvides kohtutäituri käsutusse (tagasi) saada

vähemalt osa tehinguga üleantud varast (vt Riigikohtu 28. detsembri 2022. a määrus

tsiviilasjas nr 2-21-3244/37, p 14.2 koos selles viidatud varasema kohtupraktikaga).

16. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse ka osas, millega maakohus tühistas

29. jaanuari 2019. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Viidatud määrusega on

maakohus seadnud X kinnistule hageja kasuks käsutamise keelumärke (TsMS § 378 lg 1

p 2). Ringkonnakohus märgib, et 29. jaanuari 2019. a määrusega kohaldatud hagi tagamise

abinõu tagab hageja poolt kostjate vastu esitatud tahteavalduste asendamise nõuet. Seda

on märkinud ringkonnakohus ka käesolevas asjas 4. märtsil 2019 tehtud määruses, millega

jäeti muutmata maakohtu 29. jaanuari 2019. a hagi tagamise määrus. Kostja I vastu esitatud

rahaliste nõuete tagamiseks ei ole keelumärke seadmine kostja kinnisasjale ka sobiv abinõu

(vt nt Riigikohtu 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p-d 33–35 koos nendes

viidatud varasema kohtupraktikaga).

Ringkonnakohus ei muuda käesoleva otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni kostjate

tahteavalduste asendamise nõude rahuldamata jätmise osas. Hagi jääb seega selles osas

rahuldamata ning maakohtu 29. jaanuari 2019. a määrusega kohaldatud hagi tagamise

abinõu tuleb eelmärgitut arvestades TsMS § 386 lg 4 alusel tühistada. Ringkonnakohus

märgib resolutsiooni täpsustavalt, et hagi tagamise abinõu kuulub tühistamisele otsuse

jõustumisel. Samas märgib ringkonnakohus seoses apellatsioonkaebuse väidetega, et hagi

tagamise abinõu tühistamine ei jõustuks niikuinii enne otsuse jõustumist selle nõude osas,

mis on tagatud. Maakohtu otsus ei ole hagi tagamise abinõu tühistamise osas viivitamata

täidetav.

17. Arvestades TsMS § 165 lg-s 1 sätestatut, tuleb menetluskulude jaotuse osas

ringkonnakohtu hinnangul eristada ühelt poolt kostja I vastu esitatud nõudeid kahju

hüvitamiseks ja viivise saamiseks ning teiselt poolt kostjate I, II ja III vastu esitatud nõuet

tahteavaldustes asendamiseks. Sisuliselt on hageja samas hagiavalduses esitatud kaks

erinevat hagi.

17.1. Hageja poolt üksnes kostja I vastu esitatud nõuete osas tuleb menetluskulude

jaotamisel lähtuda eelkõige TsMS § 163 lg-st 1, nagu seda on teinud ka maakohus. Samas

16(17)

on maakohus ringkonnakohtu arvates eksinud TsMS § 163 lg-st 1 tuleneva kaalutlusõiguse

teostamisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul põhjendatud lähtuda ainult

kostja I vastu esitatud nõuete rahuldamise ulatusest.

17.1.1. Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 163 lg-st 1 tulenevate erinevate kulude

jaotamise võimaluse vahel valides tuleb kohtul mh arvestada nõude rahuldamise ja

rahuldamata jätmise proportsiooniga. Hagi rahuldamise proportsioon ei pruugi olla siiski

määrav, kuivõrd arvesse tuleb võtta kõiki menetluse asjaolusid, mh seda, kuidas lahenesid

asjas kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on pooltel menetluses kulud tekkinud

(Riigikohtu 20. detsembri 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-2709/212, p-d 10 ja 11 koos

nendes viidatud kohtulahenditega).

17.1.2. Maakohus järeldas, et kostja I on kahju tekitamises süüdi, rikkudes töösuhtest

tulenevaid kohustusi raske hooletuse tõttu. Samuti leidis maakohus, et hagejale tekkinud

kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ning

kostja I rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel oli ka põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

Maakohtu hinnangul oli hageja tõendanud kahju tekkimist 112 120 euro 65 sendi ulatuses,

kuid pidas TLS § 74 lg-st 2 tuleneva kaalutlusõiguse alusel põhjendatuks vähendada

kostjalt I hagejale väljamõistetava kahju suurust 25% võrra. Ringkonnakohus nõustub

hagejaga, et sellist diskretsiooniõiguse alusel kahju vähendamist ei saa võrdsustada hagi

rahuldamata jätmisega. Arusaamatud on ka maakohtu seisukohad tuvastusnõude

rahuldamata jätmisest. Hageja esitatud tuvastusnõude menetlusse võtmisest on maakohus

30. jaanuari 2019. a määrusega keeldunud ning vaidlustatud otsusega seda nõuet

lahendatud ei ole.

17.1.3. Ringkonnakohtu hinnangul on vaidluse asjaolusid arvestades põhjendatud jätta

hageja poolt kostja I vastu esitatud nõuete menetlemisega seotud menetluskulud

maakohtus 25% hageja kanda ning 75% ulatuses kostja I kanda.

17.2. Kostjate I, II ja III vastu esitatud hagi (nõuet) tahteavalduste asendamiseks maa-

ega ringkonnakohus ei rahulda. Seega tuleks selles osas jätta maakohtu menetluse kulud

(sh kostjate menetluskulud) TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Samas ringkonnakohus

ei muuda kõnealuse nõude rahuldamata jätmise osas maakohtu otsuse resolutsiooni ning

kostjad ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega nende kulud jäeti nende endi

kanda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seetõttu põhjendatud muuta hageja

apellatsioonkaebuse alusel maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust seoses

kostjate I, II ja III vastu esitatud nõudega tahteavaldustes asendamiseks.

18. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks vastata apellatsioonkaebuse väidetele, mis

puudutavad kostja I vastu esitatud kahjunõude osalist ebaõiget rahuldamata jätmist, kuna

hageja ei ole selles osas maakohtu otsuse resolutsiooni vaidlustanud. Maakohtu otsuse

põhjenduste peale ei saa apellatsioonkaebust esitada, ilma et vaidlustataks maakohtu otsuse

resolutsiooni.

19. Kostjate II ja III apellatsiooniastme menetluskulud peab ringkonnakohus

põhjendatuks jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel hageja kanda ning hageja ja kostja I

menetluskulud apellatsioonkaebuse ulatust arvestades TsMS § 163 lg 1 kolmanda

alternatiivi alusel nimetatud menetlusosaliste endi kanda.

20. Kuna ringkonnakohus muudab käesoleva lahendiga menetluskulude jaotust

menetlusosaliste vahel ning maakohus ei ole vaidlustatud otsusega poolte menetluskulude

rahalist suurus kindlaks määranud, ei määra ka ringkonnakohus TsMS § 174 lg 4 kohaselt

kindlaks apellatsiooniastme menetluskulusid. TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab

menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

17(17)

TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja Margit Vutt

Indrek Parrest