2-22-13205/59 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Margit Vutt

Määruse tegemise aeg ja koht

21. aprill 2023, Tartu

Tsiviilasja number

2-22-13205

Tsiviilasi

Sergei Matvejevi maksejõuetusavaldus

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 21. detsembri 2022. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sergei Matvejevi määruskaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

ja

nende

esindaja

Avaldaja

Sergei

Matvejev

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras

vandeadvokaat

Aleksei

Vassiljev,

usaldusisik

pankrotihaldur Tiia Kalaus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 21. detsembri 2022. a määruse resolutsioon muutmata,

muutes osaliselt maakohtu määruse põhjendusi.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuselt tasutud riigilõiv 10 eurot ning Sergei Matvejevile riigi

õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud Eesti Vabariigi kanda. Riigi

õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulude suurus määratakse kindlaks

eraldi määrusega.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest.

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Sergei Matvejev (avaldaja, võlgnik) esitas 6. septembril 2022 Viru Maakohtule

maksejõuetusavalduse pankoti väljakuulutamiseks ja kohustustest vabastamise menetluse

algatamiseks.

Avalduse kohaselt on võlad tekkinud pikema aja jooksul ning võlgnikul ei ole raha nende

tasumiseks. Maksejõuetus ei ole ajutine. Võlgnik viibib kinnipidamisasutuses ja tal on

võlausaldajate ees täitmata kohustusi kokku üle 40 000 euro. Võlgnikul ei ole vara. Võlgnik

palus peatada täitemenetluse.

2. Viru Maakohus võttis 31. oktoobri 2022. a määrusega avalduse menetlusse. Maakohus

määras maksejõuetusmenetluses usaldusisikuks pankrotihaldur Tiia Kalause ning kohustas

usaldusisikut esitama kohtule võlgniku vara- ja võlanimekirja. Maakohus peatas võlgniku vara

suhtes sundtäitmine ja keelas võlgnikul usaldusisiku nõusolekuta vara käsutada.

3. Usaldusisik esitas 18. novembril 2022 maakohtule aruande, mille kohaselt on võlgnikul

kokku kohustusi ca 17 315 eurot 22 senti. Usaldusisiku hinnangul võib võlgniku vastu olla

sissenõutavaks muutunud ja aegumata nõudeid 15 690 eurot 64 senti ning nõuete kogusummast

üle poole moodustab õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue, millest võlgnik ei vabane.

Järgmise suure nõuete grupi moodustavad kriminaalmenetlustes väljamõistetud menetluskulud.

Võlgnikul ei ole vara, registritest ei nähtu kinnisvara ega vallasvara. Võlgnik on alaliselt

maksejõuetu ja tema kohustused ületavad kulusid. Võlgniku sissetulek on oluliselt piiratud

seoses vangistuses viibimisega. Kohustused on tekkinud võlgniku süülisest käitumisest.

Pärast maakohtus toimunud istungit oli usaldusisik seisukohal, et maakohus peaks lõpetama

võlgniku maksejõuetusavalduse menetluse raugemise tõttu vastavalt pankrotiseadusele

(PankrS) §-le 29. Võlgnik väljendas selgelt seisukohta, et ei kavatse tulu teenida. Isegi kui

kohustustest vabastamise menetlus algatada, siis lõpptulemusena ei ole võlgnikul pooles

ulatuses võimalik vabaneda nõuetest, sest nende aluseks on jõustunud kohtulahend, mille alusel

on võlgnikult välja mõistetud kuriteoga tahtlikult tekitatud kahju hüvitis. Seega ei täida

kohustustest vabastamise menetluse algatamine eesmärki, mida võlgnik soovib saavutada. Kui

kohustustest vabastamise menetluse algatamine ei ole võimalik, ei saa välja kuulutada ka

võlgniku pankrotti.

MAAKOHTU SEISUKOHT

4. Maakohus lõpetas 21. detsembril 2022 pankrotimenetluse raugemise tõttu pankrotti välja

kuulutamata, sest pankrotivarast ei jätku massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks

vajalike väljamaksete tegemiseks.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt viibib võlgnik Viru Vanglas, tema eeldatav

vabanemise aeg on november 2025, mistõttu on tal tulu teenimise võimalused järgmise kolme

aasta jooksul piiratud. Võlgnik ise on kinnitanud, et ta ei saa vanglas tööd ja et ta ei kavatsegi

vanglas töötada. Usaldusisiku aruandest nähtuvalt ei ole võlgnikul pankrotimenetluses

realiseeritavat vara. Seega on pankrotimenetluse raugemise eeldused täidetud.

Raugemise aluse esinemisel kuulutab kohus FiMS § 45 lg 2 järgi pankroti välja üksnes siis, kui

võlgnik on taotlenud kohustustest vabastamise menetluse algatamist ja kohus otsustab

kohustustest vabastamise menetluse algatada. Võlgnik on esitanud avalduse kohustustest

vabastamise menetluse algatamiseks. FiMS § 47 lg 1 sätestab, et võlgnik on kohustustest

vabastamise menetluse kestel kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega, ja kui tal

sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Antud juhul on võlgnik väljendanud, et ta ei kavatse

tulutoova tegevusega tegeleda. Võlgniku eesmärgiks ei ole vabaneda võlgadest viisil, mille

seadus on selleks ette näinud. Seetõttu ei ole võlgadest vabastamise menetluse eesmärki

võimalik saavutada. Kui võlgnik on FiMS §-s 46 sätestatud kohustusi tahtlikult või raske

hooletuse tõttu rikkunud, keeldub kohus FiMS § 49 lg 5 alusel võlgnikku kohustustest

vabastamast.

Maakohus juhtis tähelepanu, et FiMS § 50 lg 2 kohaselt ei lõpe kohustustest vabastamise

menetluse tulemusena kuriteoga põhjustatud kahju hüvitamise nõue, mis moodustab võlgniku

nõuete kogusummast üle poole. Ülejäänud nõuetest on enamus võlgnikult kriminaalmenetlustes

väljamõistetud menetluskulud. Kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ja tagajärg ei saa

olla see, et süülise käitumisega riigile kulusid põhjustanud isik kulude hüvitamisest vabaneks.

FiMS § 45 lg 3 p 4 sätestab, et kohus võib jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

algatamata, kui võlgnik on viimase kolme aasta jooksul enne usaldusisiku nimetamist või pärast

seda tahtliku või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist, seejuures

loetakse võlausaldajate huvide kahjustamiseks ka vara raiskamine. Võlgnik on kinnitanud, et

on viimase kolme aasta jooksul raisanud oma vara ega ole kasutanud seda võlgade maksmiseks.

Eelnimetatud põhjustel ei ole võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärki

eelduslikult võimalik saavutada, mistõttu ei ole põhjendatud ka võlgniku pankrotimenetluse

läbiviimine. Seetõttu tuleb menetlus lõpetada raugemisega.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määrus tühistada ja saata tema

maksejõuetusavaldus ja kohustustest vabastamise taotlus maakohtule uueks otsustamiseks.

Avaldaja on seisukohal, et maakohus on eksinud FiMS § 45 lg-te 2 ja 3 kohaldamisel.

Vaidlustatud määrusest ei selgu, millist võlgniku tegevust käsitab maakohus vara raiskamisena

FiMS § 45 lg 3 p 4 tähenduses. Määruses ei käsitleta võlgnikule etteheidetava tegevuse süü

küsimust, kuigi süüvormi tuvastamine on samuti FiMS § 45 lg 3 p 4 kohaldamise eeldus.

Vanglast vabanemise toetuse mittekasutamist võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ei saa

käsitada vara raiskamisena FiMS § 45 lg 3 p 4 tähenduses.

Asjakohatu on maakohtu viide FiMS § 47 lg-le 1 ja FiMS § 49 lg-le 5. FiMS §-s 47 sätestatud

kohustuste täitmine või mittetäitmine omab tähtsust võlgniku kohustustest vabastamise

otsustamisel. Vanglas tööle asumise korral tekiks võlgnikul võimalus saada sissetulekut 12

eurot 60 senti kuus (0,63 × 1t × 20 p), mis on oluliselt madalam kui mittearestitav sissetuleku

alamäär. Seega ei tooks vanglas tööle asumine võlgnikule sissetulekut, mis on vajalik

usaldusisikule üleandmiseks ja selle kaudu võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Asjakohatu

on ka maakohtu viide FiMS § 50 lg-le 2.

Usaldusisiku aruandes viidatud Viru Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-17-2884 mõisteti

võlgnikult Sotsiaalkindlustusameti kasuks välja hüvitis ohvriabi seaduse § 13, § 9 lg 3 p 1 ja §

17 ning riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 20 lg 2 p 2 alusel. Määruskaebuse esitaja

leiab, et vähemalt RPKS alusel väljamõistetud hüvitise osas ei ole Sotsiaalkindlustusameti

nõuded käsitatavad kuriteoga põhjustatud kahju hüvitise nõuetena FiMS § 50 lg 2 tähenduses,

mis kohustustest vabastamise menetluse tulemusena ei lõpe.

Seadusest ei tulene, et kohustustest vabastamise menetluse tulemusena ei lõpe

kriminaalmenetlustes väljamõistetud menetluskulude nõue. Kohustuste loetelu, mis ei lõpe, on

ammendavalt sätestatud FiMS § 50 lg-s 2. Maakohtu laiendav tõlgendamine ei ole põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu

määruse resolutsioon tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 ja § 659

alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu määruse põhjendusi. Määruskaebus

tuleb jätta rahuldamata.

7. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et pankrotimenetlus

tuleb lõpetada raugemisega, kuna ei ole alust algatada kohustustest vabastamise menetlust.

8. FiMS § 2 lg 1 järgi on selle seaduse eesmärk võimaldada makseraskustes füüsilisele isikule

maksejõuetusavalduse kaudu tema võlgade ümberkujundamine või kohustustest vabastamine,

tagades ühtlasi võlausaldajate kaitse. PankrS § 2 teise ja kolmanda lause kohaselt on

pankrotimenetluse üheks eesmärgiks anda füüsilisest isikust võlgnikule võimalus vabaneda

pankrotimenetluse kaudu oma kohustustest. FiMS § 14 lg 2 näeb ette, et maksejõuetusavalduse

alusel kuulutatakse välja võlgniku pankrot või kuulutatakse välja võlgniku pankrot ja

algatatakse kohustustest vabastamise menetlus, või algatatakse võlgade ümberkujundamise

menetlus. Füüsilise isiku maksejõuetusmenetluste eesmärk on seega anda makseraskustes

inimestele võimalus alustada n.-ö puhtalt lehelt ja ilma võlgadeta. Kuid sellise võimaluse annab

seadus üksnes sellistele võlgnikele, kes näitavad, et nad on valmis täitma seaduses võlgnikule

sätestatud kohustusi. Selleks, et võlgnikku saaks kohustustest vabastada, peab võlgnikul

minimaalselt olema soov ja valmisolek tegeleda mõistikult tulutoova tegevusega.

9. Võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud

loeksid tavaliselt mõistlikuks (võlaõigusseaduse § 7 lg 1) ja see tähendab, et kohustuse täitmise

hindamisel arvestatakse konkreetse juhtumi asjaolusid. Vangistuses viibiva võlgniku puhul

tähendab mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemine seda, et võlgnik peab tegema seda tööd,

mida tal on võimalik teha, olgu selle eest saadav tasu ükskõik kui väike. Ka vangistusseaduse

§ 37 lg 1 näeb ette kinnipeetava kohustuse töötada.

10. Võlgnik on 6. detsembril 2022 toimunud ärakuulamisel (dtl 119) kohtu selgitusele, et tal ei

ole võimalik vabaneda kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise kohustusest vastanud: Ma 30 aastat

Eestis ei töötanud ja veel 30 aastat ei tööta. Mismoodi te kavatsete minult välja nõuda, ma ei

kujuta ette. Kohtu märkuse peale, et 2020. a on võlgnik siiski vanglas töötanud, vastas võlgnik:

See on rumaluse pärast. Seepeale on kohus küsinud, kas võlgnik siis ei kavatse vanglas tööle

hakata ja võlgnik on vastanud: Miks on vaja töötada? Ei ole mõtet töötada. Võlgnik on

selgitanud, et tal on mittetegutsev äriühing, aga staaž „jookseb“. Kohtu korduva küsimuse

peale, kas võlgnik plaanib järgmise kolme aasta jooksul mingit sissetulekut saada, vastas

võlgnik, et palk on liiga väike ja tema vastus on „ei“. Võlgnik rääkis, et on vabaduses viibimise

ajal sooritanud uue kuriteo, sest otsustas, et nii edasi elada ei saa ning elab vanglas seetõttu, sest

seal on tasuta toit ja ülalpidamine. Võlgnik ei ole väitnud, et ta ei saa mingil põhjusel töötada.

11. Eeltoodust nähtub, et võlgnik on selgelt väljendanud, et ta ei kavatsegi vangistuses olles

töötada, kuna sel pole mõtet. Sellises olukorras jättis maakohus õigesti võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse algatamata, sest see menetlus ei ole mõeldud võlgnikele, kes ei soovi

kohustustest vabastamise menetluse vältel täita seaduses võlgnikule pandud kohustusi.

Kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmise õiguslikuks aluseks on praegusel juhul

FiMS § 45 lg 3 p 5, mille kohaselt jätab kohus menetluse algatamata mh siis, kui võlgnik on

rikkunud tahtlikult või raske hooletuse tõttu talle FiMS-iga pandud kohustusi. Ringkonnakohtu

hinnangul on kohustuse tahtliku rikkumisega samaväärse see, kui võlgnik kinnitab, et ta ei

kavatsegi seaduses sätestatud kohustusi täita. Kohustustest vabastamise menetluse eesmärk on

võimaldada heas usus käituval võlgnikul võlgadest vabaneda ja anda talle uus võimalus

normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks, kuid see ei ole ette nähtud võlgnikele, kes

oma veendumuste kohaselt ei peagi tööd tegema ja kohustusi täitma.

12. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb arvestada ka asjaoluga, et ei ole tuvastatud, et võlgnikul

oleks vangistuste vahelisel perioodil olnud legaalset sissetulekut või et võlgnik oleks tegelenud

töö otsimisega. Asja materjalidest nähtuvalt on võlgnik viibinud vangistuses 24. juunist 2010

kuni 22. juunini 2020, 28. oktoobrist 2020 kuni 16. veebruarini 2021 ja viibib uuesti vanglas

alates 5. märtsist 2021. Vabaduses viibitud aeg on olnud küll vaid mõned kuud, kuid ka sel ajal

ei ole võlgnik võtnud midagi ette selleks, et tööle asuda.

13. Usaldusisik tuvastas 18. novembri 2022. a aruandes, et võlgnikul on kohustusi kokku 17 315

euro 22 sendi ulatuses. Usaldusisiku hinnangul võib võlgniku vastu olla sissenõutavaks

muutunud ja aegumata nõudeid 15 690 eurot 64 senti. Kohustustest moodustavad kuriteoga

põhjustatud kahju 9027 eurot 59 senti ja kriminaalmenetluses välja mõistetud menetluskulud

4200 eurot 28 senti. Ülejäänud nõuded on täitemenetluses välja mõistetud täituritasud 2462

eurot 77 senti ja pool solidaarkohustusest 281 eurot 20 senti.

14. Ringkonnakohus ei nõustu võlgnikuga, et tema kõige suuremale võlale ei kohaldu

FiMS § 50 lg 2. Viru Maakohtu 25. mai 2017. a otsusega tsiviilasjas nr 2-17-2884 on võlgnikult

solidaarselt teise isikuga Eesti Vabariigi (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) kasuks välja

mõistetud 9589 euro ja 99 sendi suurune võlg. Asjaoludest nähtub, et Sotsiaalkindlustusamet

nõudis eelnimetatud kohtuasjas regressi korras võlgnikult sisse kahju, mille riik oli võlgniku

asemel kuriteos kannatanule hüvitanud. Usaldusisiku aruandest nähtuvalt on solidaarvõlgnik

sellest nõudest tasunud üksnes 562 eurot 40 senti. Võlgnik on vastutav kuriteoga tekitatud kahju

hüvitamise eest ja seda ei muuda asjaolu, et kõnealune summa mõisteti välja Eesti Vabariigi

kasuks.

15. Kriminaalkohtumenetluse kulude kandmise kohustuse kohta on Riigikohus selgitanud, et

pankrotimenetluse eesmärgiga ei ole kooskõlas algatada võlgniku kohustustest vabastamise

menetlus üksnes selleks, et pikaaegses vangistuses olev võlgnik saaks vabaneda oma

kohustusest hüvitada kriminaalkohtumenetluse kulud enne nõude aegumist (Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 23. septembri 2015. a määrus nr 3-2-1-92-15, p 10). Ringkonnakohtu

hinnangul on viidatud Riigikohtu lahendi seisukoht kohaldatav ka käesoleval juhul. Seaduse

eesmärgiga ei ole kooskõlas algatada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus selleks, et

võlgnik saaks vabaneda kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohustusest.

16. Ringkonnakohus nõustub võlgnikuga selles, et vanglast vabanemise toetuse mittekasutamist

võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ei saa käsitada vara raiskamisena FiMS § 45 lg 3 p 4

tähenduses. FiMS § 47 lg 5 kohaselt ei pea võlgnik usaldusisikule üle andma tulu, millele

seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Täitemenetluse seadustiku § 131 lg 1 p 11 alusel

on keelatud vanglast vabanemise toetusele sissenõuet pöörata ja selline vara ei kuulu ka

pankrotivara hulka (PankrS § 108 lg 3). Seega jätab ringkonnakohus maakohtu määruse

põhjendustest välja selle osa, millega maakohus põhjendas kohustustest vabastamise menetluse

algatamata jätmist võlgniku vara raiskamisega.

Samas aga nõustub ringkonnakohus ka usaldusisikuga, et kui võlgnik oleks vabatahtlikult osa

rahast kasvõi mingiski ulatuses kasutanud võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, oleks selline

teguviis näidanud, et võlgnik soovib alustada pärast vanglast vabanemist uut elu ja teeb selleks

kõik endast oleneva.

17. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti tuvastanud, et võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse eesmärki ei ole eelduslikult võimalik saavutada, mistõttu ei ole põhjendatud ka

võlgniku pankrotimenetluse läbiviimine ning menetlus tuleb lõpetada raugemisega.

18. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemisega seotud kulud

määruskaebuse esitaja kanda (TsMS § 171 lg 1). Määruskaebuse esitamiseks on maakohus 10.

märtsi 2023. a määrusega andnud võlgnikule menetlusabi ja vabastanud võlgniku menetlusabi

korras

määruskaebuselt

riigilõivu

tasumise

kohustusest.

Maakohus

on

27. jaanuari 2023. a määrusega andnud võlgnikule ka riigi õigusabi tema esindamiseks,

kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse

esitamisest tingitud menetluskulu tuleb jätta Eesti Vabariigi kanda. Võlgnikule riigi õigusabi

korras määratud esindaja tasu ja kulud määrab kohus kindlaks eraldi määrusega.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/

Margit Vutt