2-18-4256/134 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margit Vutt, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 20. aprill 2023

Tsiviilasja number

2-18-4256

Tsiviilasi

Janar Liivi hagi Salva Kindlustuse AS-i vastu

kindlustushüvitise,

kahju

kindlakstegemisega

seotud kulude hüvitise ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

140 091 eurot 78 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 26. augusti 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Janar Liivi apellatsioonkaebus ja Salva Kindlustuse

AS-i vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

Janar

Liiv

(isikukood

XXXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Karin Antsov

Vastustaja

(kostja):

Salva

Kindlustuse

AS

(registrikood

10284984),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Madis Saar

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Janar Liivi apellatsioonkaebus

osaliselt.

Jätta

Salva

Kindlustuse

AS-i

vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 26. augusti 2022. a

otsus osaliselt Salva Kindlustuse AS-ilt Janar Liivi

kasuks välja mõistetud kindlustushüvitise suuruse,

kahju kindlakstegemisega seotud kulude hüvitise

täieliku rahuldamata jätmise ja menetluskulude

jaotuse osas.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega

rahuldada Janar Liivi hagi Salva Kindlustuse AS-i

vastu

kindlustushüvitise,

kahju

kindlakstegemisega seotud kulude hüvitise ja

viivise väljamõistmiseks osaliselt.

Mõista Salva Kindlustuse AS-lt Janar Liivi kasuks

välja täiendav kindlustushüvitis 25 789 eurot 45

senti, kindlustushüvitiselt alates 4. oktoobrist 2017

kuni kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks

muutunud viivis 11 634 eurot 93 senti ning jooksev

viivis alates 21. aprillist 2023 VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras kuni nõude täitmiseni.

Mõista Salva Kindlustuse AS-lt Janar Liivi kasuks

välja kahju kindlakstegemisega seotud kulud 1530

eurot, sellelt alates hagiavalduse esitamisest kuni

kohtuotsuse

tegemise

seisuga

sissenõutavaks

muutunud viivis 634 eurot 93 senti ning jooksev

viivis alates 21. aprillist 2023 VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras kuni nõude täitmiseni.

4. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon lõplikult

sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Rahuldada Janar Liivi hagi Salva Kindlustuse

AS-i vastu osaliselt.

4.2. Mõista Salva Kindlustuse AS-ilt Janar Liivi

kasuks välja täiendav kindlustushüvitis 25 789

eurot

senti,

kindlustushüvitiselt

alates

4. oktoobrist 2017 kuni kohtuotsuse tegemise

seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 11 634

eurot 93 senti ning jooksev viivis alates 21. aprillist

2023 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

kuni nõude täitmiseni.

4.3. Mõista Salva Kindlustuse AS-lt Janar Liivi

kasuks välja kahju kindlakstegemisega seotud

kulud 1530 eurot, sellelt alates hagiavalduse

esitamisest kuni kohtuotsuse tegemise seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis 634 eurot 93 senti

ning jooksev viivis alates 21. aprillist 2023 VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni nõude

täitmiseni.

5. Jätta Janar Liivi 3. aprillil 2023 esitatud

riiklikult tunnustatud ekspertide Margus Sarmeti,

Toivo Rattasepa ja Hannes Kase seisukohad

tõenditena vastu võtmata.

6. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

22% ulatuses Salva Kindlustuse AS-i ja 78%

ulatuses Janar Liivi kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks

maakohus

pärast

tsiviilasjas

lõpplahendi

jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Janar Liiv (hageja) esitas 19. märtsil 2018 hagi Salva Kindlustuse AS-i (kostja) vastu

kindlustushüvitise, kahju kindlakstegemisega seotud kulude ja viivise väljamõistmiseks.

Hageja palus mõista kostjalt välja põhivõla 122 207 eurot 25 senti, viivise alates 12. juulist

2017 kuni hagi esitamiseni 6723 eurot 7 senti ning alates hagi esitamisest kuni põhinõude

täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 20. detsembril 2016 kindlustuslepingu, millega

kindlustati hageja elamu ja saun X kinnistul asukohaga X maakond, X vald, X küla. Hageja

kohustus kindlustusvõtjana tasuma kostjale kindlustusmakseid ja kostja kindlustusandjana pidi

kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama hagejale tekkinud kahju. Märtsis 2017. a lõpetati

elamus ehitustööd ja pooled uuendasid lepingutingimusi. 18. aprillil 2017 sõlmitud kokkuleppe

kohaselt kindlustati elamu, saun ja kodune vara. Lepingu kohaselt on elamu kindlustussummaks

189 000 eurot, saunal vastavalt 3500 eurot ja kodusel varal 5000 eurot.

22. mail 2017 toimus hageja kinnistul tulekahju, mille tulemusena hävis täielikult elamu ja

kodune vara. Hageja andis 25. mail 2017 kostjale teada kindlustusjuhtumi toimumisest ning

soovist elamu taastada. Kostja maksis 30. juunil 2017 hagejale välja koduse vara

kindlustussumma 5000 eurot. Kostja 11. juuli 2017 otsuse alusel maksti 18. juulil 2017 hagejale

seoses elamu hävimisega kindlustushüvitis 66 792 eurot 75 senti. Kostja tugines Kahjuekspert

OÜ ehituseksperdi Leho Vürsti 2. juulil 2017 hinnangule, milles on hoone taastamisväärtus

121 805 eurot ja kulum 45%. Hageja vaidlustas 3. oktoobril 2017 kostja otsuse. Kostja

20. novembri 2017. a vastuse kohaselt on hoone taastamisväärtusel arvestatud müügikuulutuse

andmeid, millest saab järeldada, et vaidlusalune hoone oli suhteliselt kehvas seisukorras.

Kahjuekspert OÜ asjatundja L. Vürsti 2. juuli 2017 ja 15. märtsi 2021 hinnangud ei tõenda

hävinud hoone ehitusväärtust, see põhineb statistilistel andmetel, mis ei kajasta konkreetses

piirkonnas konkreetse ehitise taastamise kulusid. L. Vürst märkis, et ta hindab hoone tehnilise

keerukuse, kasutatud tehniliste seadmete ja siseviimistlusmaterjalide taseme keskmisest

madalamaks, kuid millel see seisukoht põhineb, ei ole võimalik tuvastada. L. Vürst ei ole

sõltumatu ja erapooletu ekspert, hinnang on koostatud Salva Kahjukäsitluse OÜ tellimusel.

Hageja sai hinnapakkumised kolmelt erinevalt ehitusettevõtjalt: Eston-V OÜ-lt 186 710 eurot

4 senti, lisandub projekteerimise kulu 3000 eurot, AS-lt Kurmik 195 216 eurot ja AS-lt RIS

Ehitus 208 152 eurot. Hinnapakkumiste taotlemisel andis hageja kohalikele ehitusettevõtjatele

selgitusi hoone seisukorra ja tehtud ümberehituste ning remonttööde kohta. Kõik pakkumuse

esitanud ettevõtjad käisid kohapeal. Ehitise taastamisväärtust ei saa tuletada pelgalt statistiliste

andmete alusel, see kujuneb ehitusettevõtete hinnapakkumiste alusel. Vastavalt hageja tellitud

hinnapakkumistele on tavaline kohalik ehitusväärtus konkreetses piirkonnas ja konkreetse

hoone taastamisel vähemalt 189 710 eurot 4 senti.

Kui ehitise taastamisväärtuse kindlaksmääramisel lähtuda võimalikult kohtulahendi tegemise

ajast, tuleb lähtuda Eston-V OÜ 21. detsembri 2021. a hinnapakkumisest, mille kohaselt on

elamu taastamisväärtus vähemalt 229 851 eurot 81 senti ja põlengu tagajärgede koristamise

kulu 18 900 eurot. Kui lähtuda taastamisväärtusest kindlustusjuhtumi seisuga, tuleb lähtuda

Eston-V OÜ varasemast hinnapakkumisest, mille kohaselt on elamu taastamisväärtus 179 390

eurot 4 senti ja tagajärgede koristamise kulu 10 320 eurot.

Kostja ei ole hüvitanud kindlustusjuhtumi tagajärgede likvideerimise kulu. VÕS § 476 lg 1

kohaselt peab kindlustusandja mh hüvitama kahju, mis tekkis kindlustusjuhtumi tagajärgede

likvideerimise tulemusena. Seega kuulub hüvitamisele ka põlengukoha koristamise ning

jäätmete äraveo kulu. Kodukindlustuse üldtingimuste p 14.2.1 kohaselt on ehitise

kindlustusväärtuseks taastamisväärtus, mille hulka kuuluvad ka lammutamise ja prahi äraveo

kulud, p 14.3.5 järgi hüvitatakse kindlustusjuhtumi järgsed põhjendatud lammutuskulud

maksimaalselt 10% ulatuses kindlustussummast. Seega on maksimaalseks hüvitatavaks kuluks

18 900 eurot, L. Vürsti 2. juuli 2017 hinnangus ei ole koristuskulusid arvestatud.

Hageja esitas koristuskulu tõendamiseks kolm Eston-V OÜ hinnapakkumist: 10 320 eurot

juhul, kui nii koristus- kui ka taastamistöid teeb Eston-V OÜ, 33 600 eurot kui Eston-V OÜ

teeb üksnes koristustööd ning 36 091 eurot 20 senti juhul, kui nii koristus- kui ka taastamistöid

teeb Eston-V OÜ ning juhul, kui ehitise taastamisväärtuse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda

taastamisväärtusest võimalikult lähedal kohtulahendi tegemise aja seisuga. Kui kohus peab

põhjendatuks lähtuda taastamismaksumuse määramisel maksumusest kindlustusjuhtumi

toimumise seisuga, kuuluvad põlengu tagajärgede koristamise kulud väljamõistmisele 10 320

euro ulatuses (lisandub viivis). Kui kohus peab põhjendatuks lähtuda maksumusest

kohtulahendi tegemise aja seisuga, kuulub väljamõistmisele maksimaalselt 18 900 eurot

(lisandub viivis).

VÕS § 479 lg 3 kohaselt loetakse ehitise kindlustusväärtuseks selle tavalist kohalikku

ehitusväärtust, millest on maha arvatud ehitise seisundit, eelkõige selle vanust ja

amortisatsiooni väljendav mõistlik summa.

Kindlustusjuhtumile kohaldub ka kulumi määra arvestamine, kuid kokku lepitud tingimustel.

Kui kohus leiab, et ehitise kulum on väiksem, kui 40%, kuulub kohaldamisele kodukindlustuse

tingimuste p 14.3.3, mille kohaselt juhul, kui ehitise kulum on väiksem, kui 40% ja

kindlustusvõtja tõendab hävinud või kahjustunud ehitise taastamise huvi ning organiseerib

hiljemalt kahe aasta jooksul alates kahju tekkimise hetkest ehitise taastamistööd samal

asukohal, hüvitab kindlustusandja lisaks kindlustusväärtusele ka kulumi osa.

L. Vürsti hinnangus on kulumi arvutamisel tuginetud ebaõigetele algandmetele, arvestatud ei

ole hageja selgitusi hoonele tehtud parenduste ning ehitustööde kohta detsembrist 2016 kuni

aprillini 2017. Hinnangus on esitatud ekslik väide, et viimane suurem remont tehti 1996. a.-l.

Hoone renoveerimist peale 1997. a tõendab inventariseerimise akt, mis on lisatud 8. oktoobril

1997 väljastatud kasutusloale. Lisaks tehti viimane Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK)

poolne remont hoones 2005–2006. a.

Hinnangus on esitatud ekslik väide, et küttesüsteem, s.t ahjud, on väga halvas seisus ja

tuleohtlikud. RMK töötaja A. Sepp kinnitas, et 2008. a olid kontoripoolsed küttekehad

töökorras ning hageja kinnitas eksperdile, et samad küttekehad olid töökorras ka enne põlengut.

Kamin, mis paigaldati kolmanda küttekeha asemele, oli uus ja paigaldatud vastavalt juhendile.

Seda, et küttekehad olid töökorras, kinnitab ka kinnistu müügileping, mille p-is 1.8.5 on üles

loetletud kõik hoonet puudutavad olulised vead ning nende hulgas ei ole küttekehasid. RMK

jurist Marje Kask kinnitas 7. märtsi 2018. a kirjas, et ahjude tuleohtlikkus lisati vaid selleks, et

vältida võimalikke hilisemaid nõudeid. Kohtule on esitatud tõendina Kodu Soojaks OÜ

eksperthinnang, mille kohaselt olid hoones olevad ahjud töökorras.

Hinnangus on ekslik väide, et elektrisüsteemi kohta puuduvad dokumendid, mis tõestaksid, et

süsteem oli töökorras ja kasutamiseks ohutu. X metskonna kontor oli elektripaigaldise

käidunimekirjas, mistõttu kontrolliti ja hooldati seda regulaarselt, mida kinnitab Lily Kase kiri.

Ekslik on väide, et veevarustuse pump on lõhki külmunud, veeautomaat sai vahetatud. Samuti

on ekslik väide, et hoones on tehtud viimase poole aasta jooksul väikesemahulisi parendustöid.

Hageja selgitustest nähtuvalt ei olnud tööd väikesemahulised.

15. märtsi 2021. a hinnangus jõudis L. Vürst järeldusele, et hoone kulumiks on 52,70 %,

täiendatud arvamuse esitamise tingis väidetavalt uute asjaolude ilmnemine. Ainsaks uueks

asjaoluks oli suurenenud suletud brutopind, s.o 2. juuli 2017. a arvamuses 239 m², kuid

15. märtsi 2021. a arvamuses 242,3 m². Muud andmed on olnud varasemalt teada. Uut

informatsiooni ei saanud tulla OÜ Domus Kinnisvara eksperthinnangust, sest tähtsust omav

info on toodud ka 25. aprilli 2016. a enampakkumise teates, millele on 2. juuli 2017. a

hinnangus viidatud. OÜ Domus Kinnisvara hinnang kinnitab hoone seisukorda enne põlengut

ja enne hageja parandustöid ning seal on öeldud, et hoone on kokkuvõttes keskmises seisus.

Kui L. Vürst leidis 2. juuli 2017. a hinnangus, et viimane suurem remont tehti 1996. a ning

15. märtsi 2021. a eksperthinnangus on viidatud, et renoveerimistööd tehti 2005. a lõpus või

2006. a alguses, siis peaks nimetatud asjaolu kulumi määra vähendama, mitte suurendama.

Hoone kulumi määramisel tuleb arvestada hageja taotlusel kohtu poolt määratud riiklikult

tunnustatud eksperdi Ain Luhse 29. detsembri 2020. a arvamusega. Ekspert A. Luhse on käinud

kohapeal tutvumas põlengu kohaga, tutvunud tsiviilasja toimikus olevate materjalidega ning

andnud omapoolse põhjendatud hinnangu. Kostja on vaidlustanud peale kinnistu omandamist

hageja tehtud töid, sh vundamendi soojustamise, ekspert A. Luhse tuvastas, et põlenud hoone

vundament oli soojustatud (L. Vürst ei ole sellega arvestanud). A. Luhse leidis, et hoonele peale

selle omandamist tehtud parendustööde mõju L. Vürsti poolt 2. juulil 2017. a toodud kulumi

määrale on hinnanguliselt 8,65% kuni 9,69%, mis tähendab, et selle protsendi võrra on hoone

vähem amortiseerunud. Seda kinnitas A. Luhse ka kohtuistungil. Kostja on ekslikult lähtunud

põlenud hoone kulumi määrast 45%, hoone kulumi määr on 35,31% kuni 36,35%.

18. aprilli 2017. a uuendatud kodukindlustuse lepingu kohaselt on X kinnistul asuva elamu

kindlustussummaks 189 000 eurot. Kodukindlustuse üldtingimuste p-i 14.2.3 kohaselt on

kindlustussumma kindlustuslepingus määratud rahasumma, mis on kindlustusandja poolseks

maksimaalseks väljamaksusummaks kindlustusperioodil. Seega on kostja maksimaalne kahju

hüvitamise kohustus vastavalt poolte poolt kokku lepitule 189 000 eurot. Kostja on hüvitanud

hagejale 66 792 eurot ning hageja taotleb täiendavalt 122 207 euro 25 sendi väljamõistmist,

kokku seega 188 999 eurot 25 senti. Hageja poolt taotletav kahjunõue ei ole suurem, kui poolte

vahelises lepingus kokku lepitud kindlustussumma.

Hageja esitas enne kindlustuslepingu sõlmimist teabe hoone seisukorra kohta oma teadmiste ja

arusaamise kohaselt. Olenemata hoone seisukorrast, kuulub poolte kokkuleppe kohaselt

hüvitamisele hoone taastamisväärtus, mida ei saa samastada kinnistu soetusmaksumusega.

Lisaks nõuab hageja kostjalt kahju kindlakstegemisega seotud kulude 2130 euro hüvitamist

ning viivist kahjuhüvitiselt. Hageja kasutas kahju kindlakstegemiseks HPK Consult OÜ abi,

kes esitas hagejale arve 1530 eurot. Samuti on hageja teinud kulutusi eksperthinnangu

saamiseks. Kodu Soojaks OÜ arve kohaselt oli hageja kohustatud tasuma 600 eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on kindlustuslepingutest tulenevad kohustused täitnud.

Kuni 30. novembrini 2016. a kuulus kinnistu Eesti Vabariigile, seda valdas RMK, sihtotstarve

ühiskondlike ehitiste maa. Ehitisregistri andmetel asus X kinnistul kaks hoonet – 1968. a

ehitatud saun ja 1908. a ehitatud metskonna elumaja-kontor.

RMK otsustas 2015. aastal X kinnistu müüa, alghinna määramise eesmärgil antud OÜ Domus

Kinnisvara 11. mai 2015. a hinnangu kohaselt oli X kinnistu väärtus 5. mai 2015. a seisuga 27

000 eurot. Hoone oli ehitatud 1908, viimane suurem remont tehti 1996. a (uus sise- ja

välisviimistlus). Hoone seisis kasutuseta alates 2006–2007, selle põhikonstruktsioonid olid

puidust, hoone seisukord halvenes pärast 1996. a, katusel olid räästaplekid tuulekahjustustega,

korstna juures olid läbijooksud, katuskatte värv oluliselt koorunud. Ühes toas oli korstna

läbijooksu tõttu vahelae konstruktsioon sisse kukkunud. Mitmel pool olid põrandad vajunud.

Kinnistul asuvas kaevus paiknev pump oli katki (lõhki külmunud). Hoone konstruktsioonid

vajasid kohati põhjalikku remonti. Samuti vajasid kohati remonti siseruumid.

RMK enampakkumine alghinnaga 27 000 eurot nurjus. Novembris 2015. a avaldas RMK uue

enampakkumise teate alghinnaga 13 000 eurot, osalemise tingimuste kohaselt pidi pakkuja

arvestama võimalike sanitaar- ja kapitaalremondi kuludega. RMK poolt portaalis www.kv.ee

avaldatud müügikuulutuses oli lisaks OÜ Domus Kinnisvara hinnangus nimetatud metskonna

elumaja-kontori puudustele märgitud, et hoones asuvad ahjud on väga halvas seisukorras ja

tuleohtlikud. Hageja esitas 7. novembril 2016. a RMK-le avalduse X kinnistu avalikul

enampakkumisel osalemiseks hinnaga 13 001 eurot. RMK juhatuse 11. novembri 2016. a

otsusega tunnistati hageja pakkumine parimaks.

RMK ja hageja sõlmisid 28. novembril 2016 kinnistu müügilepingu, mille p 1.8.5 kohaselt olid

X kinnistu oluliseks osaks olevad ehitised remonti vajavad, ahjud on väga halvas seisukorras ja

tuleohtlikud (p 18.14). Hageja kinnitas müügilepingus, et ta on üle vaadanud X kinnistul asuvad

ehitised ning on teadlik ehitiste kvaliteedist, seisukorrast ja õiguslikust olukorrast ning ei loe

seda X kinnistu puuduseks (p 1.9.4). 29. novembri 2016. a vara üleandmise-vastuvõtmise akti

kohaselt ei ole RMK-l hagejale esitada mingit dokumentatsiooni ega projekti hoone ehitusliku

seisukorra kohta. Hageja kanti X kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse 30. novembril 2016.

20. detsembril 2016 sõlmis hageja kostjaga kindlustuslepingu kinnistul asuvate hoonete

kindlustamiseks. Lepingu sõlmimisel avaldas hageja, et metskonna elumaja-kontor on 2006.

aastal täielikult renoveeritud, viimase 15 aasta jooksul on uuendatud siseviimistlus,

renoveeritud või välja vahetatud aknad ja välisuks, renoveeritud või välja vahetatud fassaad ja

soojustus, välja vahetatud katus, renoveeritud või välja vahetatud elektrisüsteem, küttesüsteem

ning vee- ja kanalisatsioonisüsteem. Seega väitis hageja, et metskonna elumaja-kontori puhul

on tegemist täielikult renoveeritud uueväärse hoonega. Hageja jättis kostjale avaldamata need

andmed, mida RMK esitas X kinnistu võõrandamisega seoses hagejale.

Metskonna elumaja-kontor kindlustati hageja esitatud andmetest lähtudes kindlustussummaga

189 000 eurot. Kindlustuslepingu tingimuste 18. aprilli 2017. a muudatusega võeti

kindlustuslepingust välja viited metskonna elumaja-kontori pooleliolevatele ehitustöödele ning

kindlustati täiendavalt kodune vara kindlustussummaga 5000 eurot. Lepingu kohaselt oli

metskonna elumaja-kontor kindlustatud ka tulekahju riski vastu. Hageja avaldas, et metskonna

elumaja-kontoril on lokaalne tulekahjusignalisatsioon. 22. mail 2017 toimus tulekahju, mille

tagajärjel hävisid nii metskonna elumaja-kontor kui ka selles asunud kodune vara. Tulekahju

tekkepõhjus ei ole teada. Kostja tellitud Kahjuekspert OÜ ekspert L. Vürsti 2. juuli. 2017. a

hinnangu kohaselt on metskonna elumaja-kontori taastamiskulu 121 805 eurot ning hoone

kulum on 45%, kostja maksis hagejale välja kindlustushüvitise 66 792 eurot 75 senti (121 8058

– 54 812,259 – 20 010 = 66 792,75), mis ületas hageja poolt kinnistu eest makstud ostuhinda

enam kui 5-kordselt. Hävinud koduse vara eest tasus kostja kindlustushüvitise 5000 eurot.

Kindlustuslepingus ei ole erikokkulepet, mille kohaselt peab kostja hüvitama elamu taastamise

korral taastamiskulu kuni kindlustussummani kulumit arvesse võtmata. Kindlustuslepingule

kohalduvad kostja kindlustuse üldtingimused KÜ-13 ja kodukindlustustingimused KKT-14.04.

Kindlustatud oli kolm erinevat eset, s.o elamu (metskonna elumaja-kontor), saun ja kodune

vara, kindlustuspoliisil oli iga kindlustatud eseme osas eraldi välja toodud kindlustatud esemete

suhtes kohalduvad tingimused. Kulum arvestakse vastavalt kodukindlustuse üldtingimustele.

Üldtingimuste p 14.2.1 kohaselt on ehitise kindlustusväärtuseks taastamisväärtus ehk

samaväärse ehitise esialgsel kujul ja kvaliteedis taastamiseks tehtavate vajalike kulutuste

summa (sh lammutamise ja prahi äraveokulud), millest on maha arvatud kulum. Vastavalt

üldtingimuste p-le 14.3.4, kui ehitise kulum on 40% või suurem, hüvitab kindlustusandja

taastamis- või remondikulu millest arvutatakse maha kulum, v.a juhul, kui kindlustuslepingus

on kokku lepitud teisiti. Kuna kindlustusleping ei sisalda kulumi maha arvamist piiravat

eritingimust, siis on kostjalt kodukindlustuse üldtingimuste p-de 14.2.1 ja 14.3.4 kohaselt õigus

metskonna elumaja-kontori taastamiskulude hüvitisest kulum maha arvata.

Hageja ei ole tõendanud, et metskonna elumaja-kontori taastamiskulude suurus on vähemalt

189 710 eurot 4 senti. AS-i Kurmik, AS-i RIS Ehitus ja Eston-V OÜ hinnapakkumised ei tõenda

metskonna elumaja-kontori taastamiskulude suurust, need ei ole asjakohased ega

usaldusväärsed. Esitatud hinnapakkumised on koostajate poolt allkirjastamata. AS Kurmik ja

AS-i RIS Ehitus hinnapakkumised on tööde kirjelduse osas identsed.

Kindlustushüvitise suuruse arvutamise aluseks olev kindlustusväärtus tuleb kindlaks teha

kindlustusjuhtumi toimumise aja seisuga (VÕS § 479 lg 1). Maakohtu menetluse käigus puudus

hageja ja kostja vahel vaidlus selle üle, et hoone taastamiskulude suurust tuleb hinnata

kindlustusjuhtumi toimumise aja, s.o 22. mai 2017. a seisuga. Sellele, et hoone taastamiskulude

suurus tuleb tuvastada hoopis kohtuotsuse tegemise aja seisuga, hakkas hageja tuginema alles

neli aastat pärast hagi esitamist. Hageja ei ole tõendanud hoone taastamiskulude tõusu.

L. Vürst leidis, et hoone taastamistööd ei ole ehitustehniliselt keerulised, hoonel puudusid

ventilatsioonisüsteem, põrandaküttel või radiaatoritel baseeruv kogu hoonet hõlmav

küttesüsteem koos lokaalse soojussõlmega, ehitustehniliselt keerukad konstruktsioonid ja

ruumilahendused ning hoonel oli vaid üks korrus. Ehitusalune pind on suur, mis vähendab

ehitusmaksumust. Hoone on ehitatud enam kui 100 aastat tagasi ning viimased suuremad

renoveerimistööd tehti 1996. aastal, s.o 21 aastat enne tulekahju. Vahepealsel ajal on nii

ehitamisel kasutatavad abivahendid, töömeetodid kui ka materjalid teinud suure sammu edasi

ning ehitamine on muutunud vähem töömahukaks.

L. Vürst täpsustas ja täiendas 2. juuli 2017. a arvamust 15. märtsi 2021. a arvamusega, milles

muutis hoone kulumile antud hinnangut. Kulumi hindamisel võttis asjatundja mh arvesse OÜ

Domus Kinnisvara hinnangust nähtuva, sh ühe toa lae varingu. L. Vürst selgitas, et 10 aastat

lekkiva katusega ja kütmata/kasutuseta puitkarkasshoone on saanud väga suuri ja arvatavasti

pöördumatuid kahjustusi ning selle mõju hoone üldisele tehnilisele seisukorrale ei ole võimalik

parendada nii, nagu hageja kirjeldas. Uusi asjaolusid arvestades asus L. Vürst seisukohale, et

vaidlusaluse hoone kulum vahetult enne põlengut oli 52,7%.

Hageja taotlusel küsis kohus hoone kulumi kohta arvamust riiklikult tunnustatud eksperdilt

A. Luhselt. Ekspert A. Luhse ei vastanud 29. detsembri 2020. a arvamuses hageja küsimusele

hoone kulumi kohta, põhjendades seda lähteandmete puudumisega. Ekspert avaldas arvamust

hoone taastamismaksumuse kohta ja selle kohta, et hoone korrastamiseks tehtud tööde mõju

amortisatsiooninäitajatele on hinnanguliselt vahemikus 8,65% kuni 9,69%. A. Luhse

ekspertarvamus on tõendina ebausaldusväärne ja see tuleb jätta arvesse võtmata. Ekspert on

arvestanud hageja selgitusi hoone seisukorra ja sellele tehtud parenduste ja tööde kohta. Hageja

selgitusi ei saa tõendina arvesse võtta. Hageja ei ole tõendanud, et ta tegi pärast kinnistu

omandamist elumaja-kontoris remonttöid. Hageja tunnistajate H.K., L.P. ja R.S. ütlused tööde

tegemise kohta ei ole usaldusväärsed ja tuleb jätta arvesse võtmata.

Hageja väide, et hoone viimane kapitaalne renoveerimine RMK poolt toimus aastatel 2005 või

2006 on eksitav. RMK-l puuduvad dokumendid 2005. a-l või hiljem tehtud remonttööde kohta.

RMK 13. novembri 2017. a vastuses kostjale ei ole RMK viidanud sellele, et neil oleks teavet

hoone kapitaalremondi kohta. Kuna hoone seisis viimased 10 aastat faktiliselt kasutamata, oleks

see ka ebamõistlik. RMK 2005. a investeeringute väljavõttest nähtub, et eelarves nähti X

metskonnale ette majandusinventari ja mööbliga seonduvalt 30 000 krooni (1917 eurot).

Mööbli ja inventari soetamine ei ole hoone kapitaalremont. Ajaloolist hoonet ei ole võimalik

täielikult renoveerida 1917 euro eest.

Mati Malmi (Kodu Soojaks OÜ) eksperthinnang ei lükka ümber kostja väidet, et ahjud olid

enne tulekahju toimumist kasutuskõlbmatud ja tuleohtlikud. Ebaselge on, kuidas oli Kodu

Soojaks OÜ-l võimalik pärast hoone vundamendini mahapõlemist teha kindlaks ahjude

tulekahju eelne kulumisaste ja seisukord vaid fotosid, mõõdulinti ja mobiiltelefoni kasutades.

Kodu Soojaks OÜ eksperthinnangust nähtub, et ahjud ei vastanud kehtivatele

tuleohutusnõuetele, kuna neil puudusid puhastusavad. Hageja ei ole tõendanud, et hoone

elektrisüsteem oli korras.

Kodukindlustuse üldtingimuste p-dest 14.3.3 ja 14.3.4 tulenevalt saab hageja kahju täielikku

hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui (a) metskonna elumaja-kontori kulum oli väiksem kui 40%,

(b) hageja tõendab hoone taastamise huvi ja (c) hageja organiseerib hiljemalt kahe aasta jooksul

alates kahju tekkimise hetkest ehitise taastamistööd samal asukohal. Hageja ei ole tõendanud

metskonna elumaja-kontori kulumi suurust ega seda, et hageja on alustanud taastamistöid.

Hoone taastamiskulude maksimaalne suurus on tulenevalt L. Vürsti 15. märtsi 2021. a

ekspertarvamusest 138 157 eurot 40 senti ja hoone kulum 52,70%. Kindlustuslepingus kokku

lepitud omavastutust (200 eurot) arvestades, on hoone põlenguga seoses hagejale makstava

kindlustushüvitise maksimaalne suurus 65 148 eurot 45 senti (138 157,40 – 52,70% – 200).

Kostja on hagejale tasunud kindlustushüvitisena 66 792 eurot 75 senti, s.o 1644 euro 30 sendi

võrra suurema summa.

Hageja avaldas kindlustuslepingu sõlmimisel kostjale hoone kohta valeandmeid, jättes kostjale

mulje, et ta soovib kindlustada 2006. a täielikult renoveeritud uueväärset hoonet. Tegelikult oli

hoone äärmiselt halvas seisukorras, mida kinnitab ka ostuhind 13 001 eurot. Valeandmete

esitamisega rikkus hageja kindlustuslepingu sõlmimisel üldtingimuste p-dest 9.1 ja 9.2

tulenevat kohustust, mistõttu on kostjal vastavalt üldtingimuste p-dele 17.8 ja 18.1.1 õigus

hagejale kindlustushüvitise maksmisest keelduda või hüvitist vähendada. Lisaks võib kostjal

olla õigus ka juba makstud kindlustushüvitis hagejalt tagasi nõuda (üldtingimuste p 18.3).

Hageja lammutus- ja koristuskulude ning kahju kindlakstegemisega seotud kulude hüvitamise

nõue tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei ole lammutus- ja koristuskulude suurust tõendanud,

kulude suurus on ülepaisutatud. Metskonna elumaja-kontor põles tulekahju tagajärjel sisuliselt

vundamendini maha, seega puuduvad hoone osad, mida lammutada ja koristada. Hageja ei ole

tõendanud, et ta oleks ka lammutus- ja koristuskulusid kandnud. L. Vürsti 25. veebruari 2020. a

hinnangu kohaselt on hoone lammutus- ja koristuskulude maksimaalne mõistlik suurus

5268 eurot 48 senti. VÕS § 491 lg 1 teise lause kohaselt ei pea kindlustusandja kindlustusvõtjale

hüvitama eksperdi või nõuandja palkamise kulusid, kui kindlustusvõtja ei olnud lepingu järgi

eksperdi või nõuandja palkamiseks kohustatud. Kindlustusleping ei sätesta hageja kohustust

palgata eksperte või nõuandjaid. Seega puudub kostjal kohustus hüvitada hageja poolt

väidetavalt kantud ekspertide ja nõuandjate kulusid.

Hageja on rikkunud hea usu põhimõtet. Hageja saavutas kindlustuslepingu sõlmimise kostjale

valeandmete esitamise kaudu, kui hoone kohta oleks avaldatud õigeid andmeid, ei oleks

kindlustuslepingut ilmselt sõlmitud. Hagejale välja makstud hüvitis 66 792 eurot 75 senti ületab

hageja poolt X kinnistu eest tasutud ostuhinda (13 001 eurot) enam kui 5 korda. Kuigi kostja ei

väida, et hoone taastamiskulude mõistlik suurus võrdub kinnistu ostuhinnaga, kinnitab ostuhind

kostja väidet, et hoone oli omandamise ajal äärmiselt halvas seisukorras.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 26. augusti 2022. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja

kasuks välja kindlustushüvitise 847 eurot 70 senti, sellelt viivise 301 eurot 18 senti perioodi

19. märtsist 2018 kuni 26. augustini 2022 eest ja alates 27. augustist 2022 viivise VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni nõude täitmiseni. Maakohus jättis hagi

kindlustushüvitise ja viivise väljamõistmiseks suuremas ulatuses ja kahju kindlakstegemisega

seotud kulude hüvitise 2130 eurot ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata. Maakohus jättis

menetluskulud hageja kanda, mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 16 877 eurot

66 senti ning menetluskuludelt viivise alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113

lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

Poolte esitatu alusel tegi maakohus kindlaks alljärgnevad vaidlustamata asjaolud:

•

Eesti Vabariik (RMK kaudu) ja hageja sõlmisid 28. novembril 2016 notariaalse müügi-

ja asjaõiguslepingu, millega RMK müüs ja hageja ostis X kinnistu registriosa numbriga

2745838, asukohaga Põlva maakonnas X vallas X külas hinnaga 13 001 eurot. Hageja kanti X

kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse 30. novembril 2016. Kinnistu oli hoonestatud ja sellel

oli kaks hoonet: metskonna elumaja-kontor ning saun.

•

20. detsembril 2016 sõlmis hageja kostjaga kodukindlustuse kindlustuslepingu X

kinnistu elamu (metskonna elumaja-kontor) ja sauna kindlustamiseks, mille kohta kostja

kindlustusandjana väljastas hagejale kui kindlustusvõtjale poliisi nr XXXXXXXXX. Elamu

kindlustussummaks oli kokku lepitud 189 000 eurot ja sauna kindlustussummaks 3500 eurot.

•

18. aprillil 2017 sõlmisid hageja ja kostja kodukindlustuse kindlustuslepingu

muudatuse, millega võeti lepingust välja viited kindlustatud elamu pooleliolevatele

ehitustöödele ja kindlustati täiendavalt kodune vara kindlustussummaga 5000 eurot.

•

22. mail 2017 toimus kindlustusjuhtum, s.o tulekahju, mille tagajärjel hävisid nii X

kinnistu elamu (metskonna elumaja-kontor) kui ka selles asunud kodune vara.

•

30. juunil 2017 maksis kostja tulekahjus hävinud koduse vara eest hüvitise 5000 eurot.

•

11. juulil 2017 tegi kostja otsuse maksta hagejale tulekahjus hävinud elamu (metskonna

elumaja-kontor) eest hüvitis 66 792 eurot 75 senti, mille kostja maksis välja 18. juulil 2017.

Hageja nõuab kostjalt kindlustusjuhtumi tõttu hävinud elamu eest täiendavat hüvitist 122 207

eurot 25 senti ja sellelt viivist ning kahju kindlakstegemisega seotud kulude hüvitise 2130 eurot

ja sellelt viivise väljamõistmist.

Hageja kindlustushüvitise nõue on kindlustuslepingu täitmise nõue. VÕS § 76 lg 1 kohaselt

tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 108 lg 1 näeb ette, et kui võlgnik

rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Hageja leiab, et kostja peab maksma temale hüvitist vähemalt kindlustuslepingus kokku lepitud

kindlustussumma, s.o 189 000 euro ulatuses. Kostja on seisukohal, et elamu hävimise eest

66 792 euro 75 sendi suuruse hüvitise maksmisega on ta kindlustuslepingu kohaselt täitnud.

Poolte vahel on vaidlus kindlustushüvitise suuruse üle, sh selle üle, kui suur on hävinud elamu

taastamismaksumus, kui suur on hoone kulum ja kas kindlustushüvitist arvutades tuleb kulum

taastamismaksumusest maha arvestada või mitte.

VÕS § 476 lg 1 näeb ette, et kahjukindlustuse puhul peab kindlustusandja kindlustusjuhtumi

toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud

kahju. Asja kindlustamise korral peab kindlustusandja muu hulgas hüvitama kahju, mis tekkis

kindlustusjuhtumi tagajärgede likvideerimise tulemusena, samuti kahju, mis tekkis kindlustatud

asjade kaotsimineku tõttu kindlustusjuhtumi toimumisel. VÕS § 479 lg-te 1 ja 3 kohaselt on

kindlustusväärtus kindlustushuvi väärtus kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Ehitise

kindlustusväärtuseks loetakse selle tavalist kohalikku ehitusväärtust, millest on maha arvatud

ehitise seisundit, eelkõige selle vanust ja amortisatsiooni väljendav mõistlik summa.

VÕS § 426 lg 1 kohaselt peab kahjukindlustuse puhul kindlustusandja kindlustusjuhtumi

toimumisel tekkinud kahju hüvitama üksnes kokkulepitud rahasumma ulatuses, mis on

kindlustusandjapoolseks maksimaalseks väljamaksusummaks (kindlustussumma).

Kindlustusandja ei pea kindlustusjuhtumi toimumisel lähtuma oma kohustuse täitmisel

kindlustuslepingus määratud kindlustussummast, vaid peab igal üksikjuhul hindama

kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju suurust (Riigikohtu 7. novembri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-133-12, p 12). VÕS § 480 lg 4 võimaldab erandina kokku leppida, et ehitise

taastamise korral ei arvestata kindlustusväärtuse kindlakstegemisel ehitise vanust ja

amortisatsiooni. Sel juhul kohaldatakse VÕS § 477 samal viisil, st et kahju suuruse arvestamisel

lähtutakse üksnes ehitise taastamise kuludest. Kui pooled ei ole kokku leppinud

kindlustusväärtusena kindlustatud ehitise taastamise maksumust VÕS § 480 lg 4 järgi, siis tuleb

arvestada VÕS §-s 477 sätestatut.

Poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingu osaks on kindlustuse üldtingimused (I kd, tl 90–93) ja

kodukindlustuse üldtingimused (I kd, tl 94–96). Kodukindlustuse üldtingimuste p 14.1.

kohaselt hüvitatakse kahju eesmärgiga kompenseerida mõistlik remondi-, taastamis- või

asendamiskulu, mis on vajalik kindlustusjuhtumi toimumisele eelnenud olukorra ligilähedaseks

taastamiseks. Punkti 14.2.1 järgi on ehitise kindlustusväärtuseks taastamisväärtus ehk

samaväärse ehitise esialgsel kujul ja kvaliteedis taastamiseks tehtavate vajalike kulutuste

summa (sh lammutamise ja prahi äraveo kulud), millest on maha arvatud kulum. Punkti 14.2.3.

järgi on kindlustussumma kindlustuslepingus määratud rahasumma, mis on kindlustusandja

poolseks maksimaalseks väljamaksesummaks kindlustusperioodil.

Punkt 14.3.1 sätestab, et ehitisega seotud kindlustusjuhtumi korral hüvitab kindlustusandja

kahju ehituse kindlustusväärtuse ulatuses, kuid mitte enam kui kindlustuslepingus märgitud

kindlustussumma. Punkti 14.3.3. järgi, kui ehitise kulum on väiksem kui 40% ja kindlustusvõtja

tõendab hävinud või kahjustunud ehitise taastamise huvi ning organiseerib hiljemalt kahe aasta

jooksul alates kahju tekkimise hetkest ehitise taastamistööd samal asukohal, hüvitab

kindlustusandja lisaks kindlustusväärtusele ka kulumi osa. Punkti 14.3.4. järgi, kui kulum on

40% või suurem, hüvitab kindlustusandja taastamis- või remondikulu, millest arvestatakse

maha kulum, v.a juhul, kui kindlustuslepingus on kokku lepitud teisiti. Punkti 14.3.5. kohaselt

hüvitatakse kindlustusjuhtumi järgsed põhjendatud lammutuskulud maksimaalselt 10%

ulatuses kindlustussummast.

Kindlustuslepingus on (I kd, tl 10) ehitise kindlustussumma 189 000 eurot, eraldi VÕS § 480

lg 4 järgset kokkulepet kindlustatud ehitise kindlustusväärtuse suuruse kohta ei ole. Seega tuleb

kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju hüvitamisel kohaldada VÕS § 477, mille kohaselt ei ole

kindlustusandja kohustatud täitma kindlustusvõtjale rohkem, kui on kahju tegelik suurus

(kindlustusväärtus). Poolte vahel kokku lepitud kindlustussumma 189 000 eurot on

maksimaalne hüvitise summa, mida kostja peab maksma. Hageja kindlustushüvitise nõude

lahendamisel tuleb teha kindlaks ehitise taastamisväärtus ehk samaväärse ehitise esialgsel kujul

ja kvaliteedis taastamiseks tehtavate vajalike kulutuste summa (sh lammutamise ja prahi äraveo

kulud) ning ehitise kulum. Seejärel tuleb hinnata, kas kostja kindlustusandjana on kohustatud

hüvitama ka kulumi osa või tuleb kulum ehitise taastamisväärtusest maha arvata.

Vastavalt VÕS § 489 lg-le 1 peab kindlustusandja viivitamata tegema kindlaks hüvitamisele

kuuluva kahju suuruse. Seadus ei sätesta täpsemalt kahju kindlakstegemise korda. Ka poolte

vahel sõlmitud kindlustusleping ei sisalda kokkulepet ehitise hävimise puhul selle

taastamisväärtuse kindlakstegemise korra kohta. Kulumi osas sätestab lepingu osaks olevate

kodukindlustuse üldtingimuste p 14.2.2., et kui tekib vajadus määrata ehitise kulumi suurus,

kasutatakse selleks vastava eksperdi abi. Mõlemal lepingupoolel on õigus kasutada omapoolset

eksperti, tasudes ise tellitud teenuse eest.

Kostja tegi pärast kindlustusjuhtumi toimumist kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju, kasutades

asjatundja abi. Kostja tegi 11. juulil 2017 otsuse I kd, tl 13–14) maksta hagejale välja

kindlustushüvitis 66 792 eurot 75 senti. Kahjuekspert OÜ ehitusinseneri L. Vürsti 2. juuli 2017.

hinnangu (I kd, tl 15–18) kohaselt on X kinnistu elamu taastamismaksumuseks 121 805 eurot

ja hoone kulum 45%. Kostja lahutas hinnangus nimetatud taastamisväärtusest maha kulumi ja

hageja omavastutuse summa (121 805 – 54 812,25 – 200). Kohtumenetluses esitas kostja L.

Vürsti 15. märtsi 2021. a täiendava arvamuse (III kd, tl 56–61), milles on uute andmete põhjal

hinnanud elamu taastamismaksumuse suuruseks vahetult enne tulekahju 138 157 eurot 40 senti

ja kulumi suuruseks 52,70%.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki

pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei

tulene teisiti. Hageja, kes nõuab kostjalt täiendava kindlustushüvitise maksmist peab tõendama,

et elamu kindlustusväärtus on suurem, kui kostja poolt välja makstud hüvitis. Muu hulgas peab

hageja tõendama oma väiteid elamu taastamisväärtuse ja kulumi suuruse kohta.

Hageja esitas kolme ehitusettevõtja hinnapakkumised elamu taastamiseks ja põlengujärgsete

koristustööde tegemiseks, s.o AS-i Kurmik (I kd, tl 62) 195 216 eurot, AS-i RIS Ehitus (I kd, tl

63) 208 152 eurot ja Eston-V OÜ hinnapakkumised (I kd, tl 64–65) kokku 189 710 eurot 4

senti. Menetluse käigus leidis hageja, et elamu taastamisväärtuse kindlakstegemisel tuleb

arvesse võtta ka vahepealset hindade tõusu ning põhjendatud on lähtuda taastamismaksumusest

võimalikult kohtuotsuse tegemise seisuga. Eston-V OÜ 20. oktoobri 2021. a hinnapakkumise

kohaselt on elamu taastamise ja põlengujärgsete koristustööde tegemise hind 270 863 eurot 16

senti (III kd, tl 81).

Tsiviilasjas esitatud asjaoludest ega tõenditest ei saa teha järeldust, et hageja on asunud

mõistliku aja jooksul tulekahjus hävinud elamut taastama. Kindlustusjuhtum toimus 22. mail

2017. Hageja on 2017. aasta augustis tellinud ehitusettevõtetelt hinnapakkumised (I kd, tl 62,

63) ehitise taastamismaksumuse, sh projekteerimistööde kohta. Kuni käesoleva ajani hageja

elamut taastama asunud ei ole, sh ei ole hageja tellinud elamu ehitamise projekti. Hageja on

esitanud 4. mail 2018 Võru Vallavalitsusele taotluse projekteerimistingimuste väljastamiseks

(I kd, tl 178), kuid tõendid selle kohta, et hageja oleks väljastatud projekteerimistingimuste

alusel ka projekti tellinud ning ehitusluba taotlenud, puuduvad. Hageja ei ole mõistlikult

põhjendanud taastamistööde alustamisega viivitamist. Kostja maksis 18. juulil 2017 hagejale

välja elamu hävimisega seotud kindlustushüvitise 66 792 eurot. Kuigi hageja on pöördunud

kohtusse kostjalt täiendava hüvitise väljamõistmiseks, ei saanud see takistada hagejal

taastamistöödega alustamist temale juba väljamakstud hüvitise arvelt. Seega ei ole hageja

asunud elamut taastama mõistliku aja jooksul ning elamu kindlustusväärtuse, sh

taastamismaksumuse suuruse määramisel, on põhjendatud lähtuda vahetult kindlustusjuhtumi

toimumisele eelnevast seisust ning vahepealset hindade kallinemist ei pea arvesse võtma.

Vahetult kindlustusjuhtumi eelse seisuga elamu taastamismaksumuse määramisel saab aluseks

võtta kostja tellitud L. Vürsti hinnangu, mille järgi on hoone tehnilise keerukuse, kasutatud

tehniliste seadmete ja siseviimistlusmaterjalide tase keskmisest madalam. Hoone

taastamismaksumus on arvutatud määruse nr 63 järgi baasaasta ehitusmaksumuseks suletud

brutopinna kohta 607 eurot/m2. Arvestades hoone tehnilise keerukuse, kasutatud tehniliste

seadmete ja siseviimistlusmaterjalide taset on ekspert määruse nr 63 § 4 lg 2 alusel korrutanud

maksumuse läbi teguriga 0,8. Lisaks on ekspert arvestanud ehitushinnaindeksi muutust

arvutavat tegurit 1,04952. Sellise arvestuse põhjal on ekspert hinnanud hoone

taastamismaksumuseks 121 805 eurot.

15. märtsi 2021. a täiendavas hinnangus (III kd, tl 56) on leitud, et tsiviilasja materjalidest

saadud andmete põhjal ei ole alust muuta esialgses arvamuses antud hinnangut hoone tehnilise

keerukuse, kasutatud tehniliste seadmete ja siseviimistlusmaterjalide taseme kohta. Väidetavalt

esinevad esialgses ekspertarvamuses ebatäpsused suletud brutopinna osas, mis on 242,3 m2

mitte 239 m2 nagu oli esialgses hinnangus. Lisaks esines esialgses arvamuses ebatäpsus

Statistikaameti tabelite kasutamisel ehitushinnaindeksi muutuste kohta. Asjatundja tegi uued

arvutused ja hindas hoone taastamismaksumuseks 138 157 eurot 40 senti koos käibemaksuga.

Maakohus leidis, et elamu taastamismaksumuse määramisel saab lähtuda L. Vürsti 15. märtsi

2021. a täiendatud eksperthinnangust ja lugeda, et elamu taastamismaksumus on 138 157 eurot

40 senti. Majandus- ja taristuministri 11. juuni 2015. a määruse nr 63 § 4 lg 1 näeb ette, et hoone

taastamismaksumus määratakse eriteadmisi omava isiku esitatud hinnangu alusel või

kasutatakse sama määruse lisas esitatud baasaasta ehitusmaksumust suletud brutopinna

ruutmeetri kohta. L. Vürst on hinnanud tema kasutuses olnud andmete alusel hoone tehnilise

keerukuse,

kasutatud

tehniliste

seadmete

ja

siseviimistlusmaterjalide

taset.

Taastamismaksumuse hindamisel on ekspert kasutanud määruses lubatud meetodit ja arvutanud

ehitusmaksumuse suletud brutopinna ruutmeetri kohta. 15. märtsi 2021. a hinnangus on

korrigeeritud arvutuste tegemisel esinenud ebatäpsused.

Hageja poolt esitatud hinnapakkumised (I kd, tl 62–64) ei tõenda, et elamu taastamismaksumus

vahetult kindlustusjuhtumi eelse seisuga oleks L. Vürsti hinnangus märgitud maksumusest

suurem. Hageja poolt esitatud hinnapakkumistes on esitatud ehitustööde ja ehitusmaterjalide

loetelu, kogused ja hinnad, neis ei ole aga viidet selle kohta, millistest andmetest lähtuvalt on

tööde ja materjalide loetelu esitatud. Hinnapakkumistel puuduvad allkirjad, AS-i Kurmik ja

AS-i RIS Ehitus pakkumistes on tööde ja materjalide loetelu sisuliselt sama, erinev on vaid

hind. Kuna hinnapakkumised on tellinud hageja, siis võib järeldada, et tööde, materjalide ja

hindade kalkuleerimisel on lähtutud vaid hageja poolt esitatud andmetest. Eston-V OÜ

tunnistajana ärakuulatud juhatuse liige Eston Varusk kinnitas, et uue maja ehitamiseks

hinnapakkumise tegemisel lähtus ta vaid hageja esindaja H.K. seletustest (II kd, tl 131). Seega

ei ole hageja esitatud hinnapakkumistel tõenditena sellist kaalu, nagu L. Vürsti hinnangul.

Lisaks ei ole hinnapakkumistest võimalik tuletada, et tegemist on just X kinnistu elamuga

samaväärse

ehitise

taastamiseks

vajalike

kuludega.

Hageja

taastamisväärtuse

kindlakstegemiseks ekspertiisi määramist vajalikuks ei pidanud.

Kodukindlustuse

üldtingimuste

p-de

14.2.1

ja

14.3.5

kohaselt

on

põhjendatud

kindlustusväärtuse hulka lisaks ehitise taastamismaksumusele arvata ka lammutamise ja prahi

äraveo kulud. Pooled on lepingus kokku leppinud kindlustussumma suuruseks 189 000 eurot.

Seega maksimaalne hüvitis lammutamise ja prahi äraveo kulude eest saab olla 18 900 eurot.

L. Vürsti hinnang elamu taastamisväärtuse kohta lammutus- ja koristustööde kulusid ei sisalda.

Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 peab lammutus- ja koristustööde maksumust tõendama hageja.

Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et põlengujärgsed lammutus- või koristustööd on juba

tehtud ja hageja on vastavad kulud kandnud. Hageja on esitanud koristustööde maksumuse

tõendamiseks Eston-V OÜ hinnapakkumised ja Mirador OÜ hinnapakkumise (I kd, tl 64; II kd,

tl 61; III kd, tl 81). Hageja hinnangul tõendavad need hinnapakkumised, et vahetult

kindlustusjuhtumi järgselt oleks põlengujärgsete koristustööde maksumus 10 320 eurot ja

hindade kallinemist arvestades vähemalt 18 900 eurot. Kostja esitas tõendina Kahjuekspert OÜ

eksperdi L. Vürsti 23. veebruari 2020. a hinnangu (II kd, tl 71–73), milles ekspert on avaldanud

arvamust, et hageja tellitud hinnapakkumised on ülepaisutatud ning tegelikud lammutus- ja

koristuskulud on 5268 eurot 48 senti.

Maakohus lähtus põlengujärgsete lammutus- ja koristuskulude maksumuse määramisel

L. Vürsti 23. veebruari 2020. a hinnangust. Muu hulgas on aluseks võetud vaatlusakt ja fotod

põlengujärgsest kohast, kalkuleeritud on koristustööde ja jäätmete mahtusid ning hindasid.

Sealjuures on arvestatud hageja esitatut, et säilinud kelder ja vundament jäävad alles ja neid ei

lammutata ega utiliseerita. Hageja esitatud hinnapakkumistes on ära toodud vaid koristustööd

ja koristamist vajavate jäätmete maht. Pakkumistest ei nähtu, millistest algandmetest mahtude

hindamisel on lähtutud, seetõttu ei saa hinnapakkumistega lugeda tõendatuks vajalike

põlengujärgsete lammutus- ja koristustööde maksumust.

Maakohus luges tõendatuks, et X kinnistu elamu taastamismaksumus on 138 157 eurot 40 senti

ja põlengujärgsete lammutus- ja koristustööde maksumus on 5268 eurot 48 senti. Elamu

taastamisväärtus on 143 425 eurot 88 senti.

VÕS § 473 lg 1 kohaselt tuleb ehitise kindlustusväärtuse määramisel ehitusväärtusest maha

arvata ehitise seisundit, eelkõige selle vanust ja amortisatsiooni väljendav mõistlik summa.

Kodukindlustuse üldtingimuste p 14.2.2. näeb ette, et kulum on ehitise seisundit, eelkõige selle

vanust ja amortisatsiooni väljendav mõistlik summa, mis võib olla väljendatud ka protsendina

ehitise taastamismaksumusest. Kui tekib vajadus määrata ehitise kulumi suurus, kasutatakse

selleks vastava eksperdi abi. Mõlemal lepingupoolel on õigus kasutada omapoolset eksperti,

tasudes ise tellitud teenuse eest.

Kostja on kindlustushüvitise arvutamisel lähtunud L. Vürsti 2. juuli 2017. a hinnangust (I kd,

tl 15–17), mille kohaselt on hoone kulum 45%. L. Vürsti 15. märtsi 2021. a täiendava arvamuse

(III kd, tl 56-61) kohaselt on uute andmete põhjal hinnatud kulumi suuruseks 52,70%. Hageja

on seisukohal, et kulumi suurus on alla 40% ja kindlustusväärtuse arvutamisel ei tule kulumit

arvestada või kulumi määraks tuleb lugeda maksimaalselt 36,35%. Hageja on OÜ Kahjuekspert

küsimustikus andnud selgituse hoone seisukorra ja tehtud remonttööde kohta (I kd, tl 19–20).

Hageja esitas hoone põhiplaani aastast 1997 (I kd, tl 21), hageja poolt muudetud hooneplaani

enne kindlustusjuhtumi toimumist ruumide paigutuse kohta (I kd, tl 22), väljavõtted 11. augusti

2017. a e-kirjavahetusest RMK töötaja Lily Kasega ja 27. juuli 2017. a – 11. augusti 2017. a e-

kirjavahetusest RMK töötaja Andres Sepaga (I kd, tl 31–32), Kodu Soojaks OÜ 2. märtsi 2018.

a eksperthinnangu hoones olnud ahjude töökorrasoleku kohta (I kd, tl 33–39), RMK juristi

Marje Kase e-kirja (I kd, tl 40), 8. oktoobril 1997 välja antud hoone kasutusloa koos ehitise

eksplikatsiooniga (I kd, tl 41–45), 29. novembri 2016. a kinnisasja üleandmise-vastuvõtmise

akti (I kd, tl 46), RMK 13. novembri 2017. a vastuskirja kostjale (I kd, tl 47–48), väljavõtte

RMK kagu regiooni peametsaülema 22. augusti 2005. a käskkirjast metskondadele

investeeringusummade jagamise kohta (I kd, tl 49–50), fotod elamust (I kd, tl 51–61, II kd, tl

19–37), elektrilevi 30. juuni 2017. a ja 21. juuli 2017. a arved hagejale (I kd, tl 176–177).

Maakohus rahuldas hageja ekspertiisi määramise taotluse hoone kulumi suuruse määramiseks

ning määras eksperdiks riiklikult tunnustatud eksperdi ehitustehniliste ekspertiiside alal

A. Luhse. Küsimusele tulekahjus hävinud hoone kulumi kohta vastas A. Luhse 29. detsembri

2020. a ekspertarvamuses (III kd, tl 11–28), et hoone üldise amortisatsiooninäitaja arvutamiseks

puuduvad kohtutoimikus lähteandmed ja need ei ole leitavad ka EV Rahvusarhiivi säilikute

hulgas. Hoone korrastamiseks tehtud tööde mõju hoone amortisatsiooninäitajatele on

hinnanguliselt vahemikus 8,65% kuni 9,69%. A. Luhse selgitas 29. märtsi 2022. a

kohtuistungil, et eksperthinnangus esitatud protsendivahemiku võrra on tema hinnangul hoone

kulum väiksem.

Ehitise kulumi suuruse määramine vajab ehitustehnilisi eriteadmisi, mis kohtul puuduvad. Ka

vastavalt poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingu osaks olevate kodukindlustuse üldtingimuste

p-ile 14.2.2. tuleb ehitise kulumi suuruse määramisel kasutada vastava eksperdi abi.

Praegusel juhul on kostja kulumi suuruse kohta esitanud L. Vürsti hinnangud. Hageja taotlusel

määratud ekspert A. Luhse ei ole oma eksperthinnangus vastust ehitise kulumi kohta andnud.

A. Luhse andis hinnangu vaid selle kohta, millise protsendivahemiku võrra on kulum väiksem

L. Vürsti hinnangus hinnatud kulumist. Vastava arvamuse aluseks on A. Luhse võtnud hoonele

tehtud parendustööd, mida hageja on kirjeldanud kindlustusandja küsimustikus, tunnistajate

L.P., H.K. ja R.S. poolt kohtuistungil antud ütlusi, Kodu Soojaks OÜ eksperthinnangus toodud

arvamust hoones asunud kütteseadmete korrasoleku ja ekspluatatsiooni aja kohta ning

vundamendile paigaldatud soojustust.

Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud selliseid asjaolusid, mida L. Vürsti hinnangus

kulumi hindamisel ei ole arvesse võetud.

RMK tellis kinnisvara võõrandamise enampakkumise alghinna määramiseks eksperthinnangu.

11. mai 2015. a OÜ Domus Kinnisvara on eksperthinnangus hinnanud mh kinnistu seisukorda.

Objekti positiivsete teguritena on märgitud, et asukoht on looduskaunis kohas, kinnistul on tiik;

olemas veevarustus (pump katki), kanalisatsioon ja elektrivarustus. Objekti negatiivsete

teguritena on märgitud: hoone konstruktsioonid vajavad kohati põhjalikku remonti ja hoone

siseruumid

vajavad

kohati

remonti.

Tuginedes

lähteandmetele,

kinnisvaraturu

hetkesituatsioonile ja võrdlusandmetele, hindas OÜ Domus Kinnisvara kinnistu turuväärtuseks

27 000 eurot (I kd, tl 101–113).

RMK poolt avaldatud 7. novembri 2016. a enampakkumise teates (I kd, tl 119–120) on

määratud X kinnistu müügi alghinnaks 13 000 eurot. Objekti kohta on märgitud, et metskonna

elumaja-kontor on ehitatud 1908. a, viimane suurem remont on tehtud 1996. a. Hoone on

kasutuseta seisnud alates 2006/2007. a. Hoonet on osaliselt remonditud viimati 1996. aastal,

mil hoone oli saanud uue välis- ja siseviimistluse. Nüüdseks on ehitise seisukord halvenenud,

katusel on räästaplekid tuulekahjustusega, korstna juures on läbijooksud, katusekatte värv

oluliselt koorunud. Sissepääsu ukse juures on varjualune külmakergete tõttu tõusnud nii, et

katus on kohati laines. Ühes toas on korstna läbijooksu tõttu vahelae konstruktsioon sisse

kukkunud. Põrandatel on laudis, PVC-kate, keraamilised plaadid ja betoon, seinad kaetud

värvkattega, laudised ja värvitud seinaks-kattega, laed värvitud kipslaed või ripplaed.

Viimistlus on kohati halvas seisus. Põrandad on mitmel pool oluliselt vajunud. Sama on

märgitud ka 28. novembril 2016 sõlmitud müügi- ja asjaõiguslepingu p-des 1.8.5. ja 1.8.14 (I

kd, tl 128–132). Lisaks on lepingus märgitud, et lepingu esemel on salvkaev, mis on maja

torustikuga ühendatud, kuid pump on katki (lõhki külmunud). Kanalisatsioon on imbväljakuga.

Elamus on ahiküte, aga ahjud väga halvas seisukorras – tuleohtlikud. Hageja ostjana on lepingu

p-is 1.9.4. kinnitanud, et on üle vaadanud lepingu eseme koosseisu kuuluvad ehitised ning on

teadlik ehitiste kvaliteedist, seisukorrast ja õiguslikust olukorrast ning ei loe seda lepingu

puuduseks.

Maakohus leidis, et OÜ Domus Kinnisvara 11. mai 2015. a eksperthinnang, RMK avaldatud

7. novembri 2016. a enampakkumise teade ning kinnistu müügi- ja asjaõigusleping tõendavad,

et 2017. aasta novembris, kui hageja kinnistu omandas, oli elamu remonti vajavas seisukorras.

Viimane suurem remont oli tehtud 1996. a-l, mil hoone oli saanud uue välis- ja siseviimistluse.

Vähemalt alates aastast 2007, s.o ligi 9 aastat, oli hoone seisnud kasutuseta. Hoone

konstruktsioonid vajasid kohati põhjalikku remonti ja hoone siseruumid vajasid kohati remonti.

Hageja esitas RMK Kagu regiooni peametsaülema 22. augusti 2005. a käskkirja (I kd, tl 49),

millega on otsustatud jagada RMK Vara metskonnale ja X metskonnale sanitaarremondiks

45 000 krooni. 2005. a investeeringute tabeli kohaselt (I kd, tl 50) on X metskonna kontori

remondi summa 47 945 krooni, 2005. aasta eelarve 30 000 eurot. Andres Sepa 26. juuli 2017. a

e-kirja (I kd, tl 32) kohaselt toimus viimane remont metskonna kontoris (köögi laiendamine,

vaheseina lammutamine, uus põrand köögis, duširuumi kapitaalne renoveerimine, koridori ja

köögi seinte katmine kipsplaadi ja värviga) 2005. a lõpus. Veebruaris 2006. a oli valminud

kööki paigaldatud sisustus. Metskonna lõpetamisel juunis 2008. a olid kaks kontoripoolset ahju

korras. RMK kinnisvaraosakonna Lõuna piirkonna haldusjuhi Lily Kase 11. augusti 2017. a e-

kirja (I kd, tl 31) järgi tehti renoveerimistööd 2005. aasta lõpus või 2006. aasta algul. Maakohus

leidis, et hageja esitatud tõendid kinnitavad, et 2005/2006. aastal tehti hoones sanitaarremonti

kuni 22 500 krooni (1440 euro) ulatuses, mis X metskonnale sanitaarremondi investeeringuks

jagati. Tõenditest ei järeldu, et hoone oli novembris 2016. a paremas seisus, kui müüja esindaja

seda enampakkumise teates ja müügilepingus kirjeldanud. Isegi kui 2005/2006. aastal tehti

elamus sanitaarremont, oli müügihetkel sellest möödunud ligi 10 aastat.

Mati Malmi 2. märtsi 2018. a hinnang (I kd, tl 33–39) ega ka tema poolt tunnistajana antud

ütlused ei kinnita hageja väidet, et tulekahju eelselt olid elamu kütteseadmed töökorras.

Vastupidi, nii M. Malmi hinnang, kui ka tema tunnistajana antud ütlused kinnitavad, et

kütteseadmetel puudusid puhastusavad, mistõttu neid ei olnud võimalik tuleohutult kasutada.

Hageja ei ole tõendanud, et tulekahju eelselt oli hoone elektrisüsteem korras. Hageja esitatud

fotod elektrikilbist seda ei tõenda. Hageja poolt esitatud Elektrilevi 30. juuni 2017. a arve

tõendab, et kinnistul on sel perioodil tarbitud elektrit. See ei tõenda elektrisüsteemi seisukorda.

Puuduvad tõendid selle kohta, et elektrisüsteemi oleks kontrollitud.

Hageja ei ole tõendanud, et pärast kinnistu ostmist ajavahemikul detsembrist 2016. a kuni

aprillini 2017. a tegi ta elamus selliseid parendusi, mida L. Vürst oma eksperthinnangus hoone

kulumi määramisel arvesse ei ole võtnud.

Tunnistajate H.K., L.P. ja R.S. ütlused (II kd, tl 131–132) kinnitavad, et hageja tegi pärast

kinnistu ostmist ajavahemikul detsembrist 2016. a kuni aprillini 2017. a elamus remonttöid, sh

soojustati hoone vundament, vahetati välja osade ruumide mädanenud põrandatalad, osades

ruumides vahetati põrandaplaat, ühes toas asendati lagi uuega, kahes toas vahetati välja

seinakarkassid, vahetati välja kolm akent, parandati katuse harjaplekid. Tunnistajate ütlused ei

tõenda aga hageja poolt tehtud remonttööde ega selleks kasutatud materjalide mahtu ega

maksumust. Tunnistajate H.K. ja L.P. ütlustest nähtub, et nad olid hageja tuttavad ja tunnistaja

R. S. oli hageja elukaaslane. Vaidlust ei ole, et H. K. ja L.P. olid HPK Consult OÜ juhatuse

liikmed ja nimetatud ettevõtet oli hageja kohtueelselt volitanud ennast esindama vaidluses

kindlustusandjaga. Puuduvad tõendid, et tunnistajad tegutseksid ehitus- ja remonditeenuse

osutamise alal. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks tunnistajatele tehtud töö eest

maksnud. Ütlused tehtud tööde kohta olid üldsõnalised ja aja osas umbmäärased. Samuti ei ole

hageja esitanud väiteid ega tõendeid elamu remontimisel kasutatud materjalide mahtude ega

vastavate kulude suuruse kohta. On eluliselt ebausutav, et hageja tuttavad ja elukaaslane tegid

elamus lühikese ajavahemiku vältel sellises mahus remonttöid, mis oleks saanud elamu

seisundit võrreldes selle ostmise aja seisuga oluliselt muuta ja ehitise kulumiastet oluliselt

mõjutada. Tegemist oli ligi 100 aastat tagasi ehitatud majaga. Enne hageja poolt kinnistu

ostmist oli elamu aastaid seisnud kasutuseta ning müügi ajal oli hoone remontivajavas

seisukorras. Hageja on suurt rõhku pannud elamu vundamendi soojustamisele. Tunnistajate

ütlustega ning A. Luhse ekspertarvamusega on tõendatud, et mingeid vundamendi soojustamise

töid tehti. Samas puuduvad tõendid vastavate tööde täpsema mahu, sh kasutatud materjalide ja

nende maksumuse kohta.

Hageja on esitanud L. Vürsti küsimustikus vastused tema poolt hoones tehtud parenduste ja

remonttööde kohta (I kd, tl 19–20) ning L. Vürst on need oma arvamustes hoone kulumile

hinnangu andmisel arvesse võtnud. A. Luhse on oma eksperthinnangus (II kd, tl 11–28)

hinnanud hageja seletuste ja tunnistajate H.K., L.P. ning R. S. ütlustes kirjeldatud ehitustööde

mahtusid

ja

maksumust

ning

selle

põhjal

hinnanud,

et

tööde

mõju

hoone

amortisatsiooninäitajale on 8,65% kuni 9,69%. Kuna tõendid tegelikult tööde mahtu ei tõenda,

siis ei saa arvesse võtta ka eksperdi hinnangut tööde mõjule kuluminäitajale. Maakohus leidis,

et põhjendatud on hoone kulumi arvestamisel aluseks võtta L. Vürsti 15. märtsi 2021. a täiendav

hinnang, mille kohaselt on kulumi suurus 52,70%.

Elamu taastamisväärtus on 143 425 eurot 88 senti, sh elamu taastamismaksumus 138 157 eurot

40 senti ja põlengujärgsete lammutus- ja koristustööde maksumus 5268 eurot 48 senti. Hoone

kulum on 52,70%. Kuna kulum on suurem kui 40%, siis vastavalt kodukindlustuse

üldtingimuste p-ile 14.3.3. peab kostja hüvitama hagejale elamu taastamisväärtuse, millest on

kulum maha arvestatud. Seega on kindlustusväärtus 67 840 eurot 45 senti (143 425,88 –

75 585,43 = 67 840,45). Kindlustusväärtusest tuleb maha arvestada hageja omavastutus, s.o

200 eurot. Seega on kostja kohustatud maksma hagejale kindlustushüvitist 67 640 eurot 45

senti. Kostja on maksnud hagejale välja kindlustushüvitise 66 792 eurot 75 senti. Seega on

põhjendatud ja kuulub rahuldamisele hageja nõue kostja vastu täiendava kindlustushüvitise

väljamõistmiseks summas 847 eurot 70 senti (67 640,45 – 66 792,75). Suuremas ulatuses

hageja hüvitise nõue tuleb jätta rahuldamata.

Kostjalt tuleb mõista välja viivis 847 euro 70 sendi suuruselt kindlustushüvitiselt VÕS § 113 lg

1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest, s.o alates 19. märtsist 2018. a kuni

nõude täitmiseni. Viivis kohtuotsuse tegemise seisuga, s.o perioodi 19. märts 2018. a kuni 26.

august 2022. a eest on 301 eurot 18 senti.

Lisaks nõudis hageja kostjalt kahju kindlakstegemisega seotud kulude hüvitamist 2130 eurot

ning viivist kahjuhüvitiselt. Maakohus leidis, et hageja nõue kahju kindlakstegemisega seotud

kulude väljamõistmiseks ei ole õiguslikult põhjendatud. Kahju hüvitamise nõude üldiseks

õiguslikuks aluseks on VÕS § 115 lg 1. VÕS § 127 lg 2 sätestab, et kahju ei kuulu hüvitamisele

ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille

rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. VÕS § 491 lg 1 näeb kahjukindlustuse

lepingu puhul erisusena ette, et kui kindlustusandja peab hüvitama tekkinud kahju, peab ta

hüvitama sealhulgas kindlustusvõtja poolt kahju kindlakstegemise ja selle suuruse määramisega

seoses kantud vajalikud kulud. Kindlustusandja ei pea kindlustusvõtjale hüvitama eksperdi või

nõuandja palkamise kulusid, kui kindlustusvõtja ei olnud lepingu järgi eksperdi või nõuandja

palkamiseks kohustatud.

Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et nende vahel sõlmitud kindlustuslepingu järgi ei olnud

hageja kindlustusvõtjana eksperdi või nõuandja palkamiseks kohustatud. Seetõttu, vastavalt

VÕS § 491 lg 1 teisele lausele ei ole ka kostjal kindlustusandjana kohustust vastavate kulude

hüvitamiseks. Hageja poolt väidetud kulud HPK Consult OÜ-le esindamise eest asjaajamisel

ning Kodu Soojaks OÜ arvamusele ahjude töökorrasoleku kohta, ei ole käsitletavad

kindlustusjuhtumiga seostud kahju (kindlustusväärtuse) kindlakstegemise kuludena.

Arvestades hagi rahuldamise ulatust 0,6 % leidis maakohus, et õiglane ei ole jätta

menetluskulusid poolte kanda võrdsetes osades ning mõistlik ei ole ka jaotada menetluskulusid

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Maakohus jättis menetluskulud täielikult hageja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse osas, millega jäeti hagi osaliselt rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja

palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldada hagi ning jätta menetluskulud kostja

kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt mõistis maakohus kostjalt välja viivise kindlustushüvitiselt alates

19. märtsist 2018. Hageja on esitanud nõude mõista kostjalt välja viivis alates 12. juulist 2017,

s.o alates ajast, kui kostja on teinud otsuse kindlustushüvitise väljamaksmiseks. Maakohtu

otsusest ei nähtu ühtegi põhjendust, miks jättis maakohus viivise alates 12. juulist 2017 välja

mõistmata ning mõistis viivise välja alates hagiavalduse esitamisest 19. märtsil 2018.

Maakohus

on

eksinud

elamu

taastamisväärtuse

kindlaksmääramise

ajas.

Ehitise

taastamisväärtuse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda taastamisväärtusest, mis on kindlaks

määratud võimalikult lähedaselt kohtulahendi tegemise ajale ning lähtuda ei saa üksnes

kindlustusjuhtumi toimumise ajast (Riigikohtu 21. detsembri 2021. a otsus tsiviilasjas

nr 2-18-12360). Maakohus oleks pidanud ehitise taastamisväärtuse kindlaksmääramisel

lähtuma taastamisväärtusest võimalikult lähedal kohtulahendi tegemise aja seisuga ning

tuginema Eston-V OÜ hinnapakkumisele, mille kohaselt on tulekahjus hävinud elamu

taastamisväärtuseks vähemalt 229 851 eurot 81 senti.

Maakohtu seisukoht, et hageja ei ole põhjendanud taastamistööde alustamisega viivitamist, on

ekslik. Sel põhjusel on maakohus ebaõigesti kohaldanud VÕS 479 lg-t 1. Maakohus tuvastas

hageja soovi elamu taastada. Maakohus ei ole arvestanud, et hageja ei saanud vahetult või

mõistliku aja jooksul asuda elamut taastama, kuna kostja poolt välja makstud kindlustushüvitis

ei hõlmanud põlengujärgseid koristuskulusid, mistõttu oli vaidluse ajaks vajalik säilitada

põlengu järgne olukord. Hageja on alustanud põlengujärgsete koristustöödega, koristatud on

põlenud hoone plekid jms, mis tuulega oleks võinud edasi kanduda. Samuti tuvastas maakohus,

et hageja oli 4. mail 2018 esitanud Võru Vallavalitsusele taotluse projekteerimistingimuste

väljastamiseks ning oli küsinud erinevatelt ehitusettevõtetelt hinnapakkumisi elamu

taastamistööde maksumuse kohta. Kostja poolt kulude vaidlustamine tekitas olukorra, kus

hageja ei saanud muude töödega edasi minna.

Maakohus on tulekahjus hävinud elamu taastamismaksumuse määramisel tuginenud ekslikult

üksnes kostja esitatud tõenditele. Kahju suuruse arvutamisel tuleb lähtuda, mitte kinnistu, millel

asus tulekahjus hävinud elamu, turuväärtusest, vaid tulekahjus hävinud elamu tavalisest

kohalikust ehitusväärtusest (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg 1, VÕS § 132 lg 3,

§ 479 lg 3, kodukindlustuse tingimuste p-d 14.1. ja 14.2.1.). Maakohus on ekslikult leidnud, et

vahetult kindlustusjuhtumi eelse seisuga elamu taastamismaksumuse määramisel saab aluseks

võtta kostja tellitud L. Vürsti hinnangu, selles ei ole kajastatud hävinud elamu tavalist

kohalikku ehitusväärtust, vaid hoone (väikeelamu) keskmine ehitusmaksumus statistiliste

andmete põhjal. Hinnangust ei nähtu, mille põhjal on ekspert järeldanud, et ehitusmaksumusel

tuleb arvestada teguriga 0,8. Määruse nr 63 § 4 lg 2 lubab 20% erinevust baasaasta

ehitusmaksumusest, mis võib tähendada, et muutus võib olla kuni 20% suurem või kuni 20%

väiksem. L. Vürst ei ole põhjendanud, miks on kasutatud maksimaalset 20% suurust

vähendamist, seda ei nähtu ka maakohtu otsusest. Teguriga 0,8 läbi korrutamist on pidanud

põhjendamatuks ka riiklikult tunnustatud ekspert A. Luhse.

Maakohus on jätnud tähelepanuta, et ekspert L. Vürst ei ole sõltumatu ja erapooletu, sest

hinnang on koostatud Salva Kahjukäsitluse OÜ tellimusel ehk kostja kui kliendi huvides.

Hageja esitas ehitise taastamisväärtuse tõendamiseks kolme ettevõtja hinnapakkumised, millise

hinnaga on kohalikud ettevõtjad valmis taastama tulekahjus põlenud hoone. Kõik

ehitusettevõtjad käisid enne pakkumise esitamist põlenud hoone juures olukorraga tutvumas.

23. juuli 2020. a kohtuistungil on tunnistajana üle kuulatud Eston-V OÜ juhatuse liige Eston

Varusk. Maakohus tõi otsuse põhjenduses välja tunnistaja ütlusi valikuliselt.

Kuigi kohtu määratud ekspert A. Luhselt ei ole küsitud hinnangut tulekahjus hävinud hoone

taastamismaksumuse kohta, on A. Luhse pidanud vajalikuks taastamismaksumuse välja tuua.

Ehitusmaksumuse määramisel on põhjendatud lähtuda ka ekspert A. Luhse 29. detsembri 2020.

arvamuses esitatud taastamismaksumusest, milleks on 211 627 eurot 46 senti, kui arvestada

taastamismaksumust kaalutuna, arvestades hoone erinevate osade kasutusotstarvet, või 172 699

eurot 33 senti, kui arvestada taastamismaksumust eramuna.

Maakohus leidis ekslikult, et hageja poolt esitatud tõendid ei tõenda kindlustusjuhtumi järgseid

põhjendatud lammutus- ja koristuskulusid. L. Vürst, kelle hinnangust maakohus lähtus, tegi

kindlustusjuhtumi tagajärgede likvideerimise kulude arvestuse ilma, et ta oleks kohapeal

tutvunud kindlustusjuhtumi tagajärgedega. Lammutus- ja koristuskulude suurus tuleb arvestada

võimalikult lähedal kohtulahendi tegemise aja seisuga. Kostja teadlik tegevus ning kuludele

vastu vaidlemine tingisid selle, et hageja ei saanud teostada põlengujärgseid koristustöid.

Põhjendatud on lammutuskulude suuruse määramisel lähtuda Eston-V OÜ hinnapakkumisest

36 091 eurot 20 senti. Kuivõrd kindlustustingimuste p 14.3.5 kohaselt hüvitatakse

kindlustusjuhtumi järgsed põhjendatud lammutuskulud maksimaalselt 10% ulatuses

kindlustussummast, on lammutuskulude suuruseks maksimaalne võimalik summa 18 900 eurot.

Maakohus lähtus ekslikult tulekahjus põlenud hoone kulumi määrast 52,70% ning jättis seetõttu

kontrollimata, kas on täidetud kodukindlustuse tingimuste p 14.3.3 kohaldamise eeldused ja kas

hüvitamisele kuulub lisaks kindlustusväärtusele ka kulumi osa.

L. Vürst lähtus kulumi määra arvestamisel hoone seisukorrast selle omandamise ajal,

arvestamata hilisemate töödega. Hageja tehtud remonttööd ei olnud väikesemahulised. Lisaks

on 2. juuli 2017. a eksperthinnangus esitatud mitmed ekslikud väited. Maakohus leidis

ekslikult, et hageja ei ole välja toonud asjaolusid, mida ekspert L. Vürst ei ole kulumi

määramisel arvesse võtnud.

Alusetu on maakohtu etteheide, et ekspert A. Luhse ei andnud hinnangut ehitise kulumi kohta.

A. Luhse vastas, et põlenud hoonele peale selle omandamist tehtud parendustööde mõju

L. Vürsti poolt 2. juulil 2017. a toodud kulumi määrale on hinnanguliselt vahemikus 8,65%

kuni 9,69%. 29. märtsi 2022. a kohtuistungil selgitas A. Luhse, et hoone korrastamiseks tehtud

tööde mõju üldisele amortisatsiooni näitajale on hinnanguliselt 8,65% kuni 9,69%, mis

tähendab seda, et selle protsendi võrra on hoone vähem amortiseerunud. Kui lähtuda L. Vürsti

toodud amortisatsioonimäärast 45% ning arvestada hageja poolt hoone parendamiseks tehtud

töödega, siis muutub hävinud hoone kulumi määr väiksemaks 8,65% kuni 9,69%.

Maakohus on üllatuslikult võtnud kulumi määrana arvesse L. Vürsti 15. märtsi 2021. a

täpsustatud hinnangu, mille kohaselt on hoone kulumiks 52,70%. Maakohus ei arvestanud, et

L. Vürsti jaoks ei ilmnenud peale 2. juulil 2017 arvamuse andmist ühtegi uut asjaolu peale selle,

et hoone suletud brutopind ei ole mitte 239 m2, vaid 242,3 m2. Kui 2. juuli 2017. a hinnangu

kohaselt teostati viimane suurem remont 1996. a ning 15. märtsi 2021. a hinnangus on viidatud,

et renoveerimistööd tehti 2005. a lõpus või 2006. a alguses, siis peaks nimetatud asjaolu kulumi

määra vähendama, mitte suurendama.

Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et M. Malmi 2. märtsi 2018. a eksperthinnang ega

tema poolt antud ütlused ei kinnita, et tulekahju eelselt oli elamu kütteseadmed töökorras. Kodu

Soojaks OÜ hinnanguga on tõendatud, et põlenud hoones olnud ahjud olid töökorras ning

puhastusavade tekitamise järgselt oleks need olnud kasutatavad veel vähemalt 15–20 aastat.

Ühegi kohtule esitatud tõendiga ei ole tõendatud, et elektrisüsteem ei olnud töökorras.

Maakohus jättis põhjendamatult tunnistajate ütlustega arvestamata tehtud tööde mahu

määramisel. Tööde tegemine on L. Vürsti poolt esialgselt määratud kulumi ümber arvestamise

aluseks. Remonttööde tegemine vähendab kulumi määra. Maakohus leidis, et puuduvad

tõendid, et tunnistajad tegutseksid ehitus- ja remonditeenuse osutamise alal. Tegemist on

maakohtu poolt välja toodud üllatusliku asjaoluga. Hageja nõue kahju kindlakstegemisega

seotud kulude hüvitamiseks 2130 eurot ning sellelt viivise väljamõistmiseks on põhjendatud.

Kõik hageja kulud on olnud vajalikud isegi juhul, kui kindlustuslepingu järgi ei olnud hageja

kindlustusvõtjana eksperdi või nõuandja palkamiseks kohustatud.

Maakohtu otsus hagejalt kostja kasuks väljamõistetavate menetluskulude rahalise

kindlaksmääramise osas on põhjendamata. Maakohtu otsus menetluskulude rahalise

kindlaksmääramise osas ei sisalda ühtegi sisulist kaalutlust kostja menetluskulude vajalikkuse

ja põhjendatuse osas.

5. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

Kostjal on õigus kindlustuslepingu täitmisest keelduda, kuna hageja avaldas kindlustuslepingu

sõlmimisel kostjale valeandmeid. Maakohus jättis selle kostja vastuväite tähelepanuta.

Kostja vastu esitatud nõue on hea usu põhimõttega vastuolus. Kui hageja oleks enne lepingu

sõlmimist avaldanud hoone kohta õigeid andmeid, ei oleks kindlustuslepingut ilmselt sõlmitud.

Kostja poolt hagejale juba välja makstud hüvitis ületab hageja poolt kinnistu eest tasutud

ostuhinda enam kui viis korda. Hageja nõude rahuldamine tekitaks olukorra, kus kostja peaks

hagejale välja maksma hüvitise, mille kogusumma ületab kinnistu ostuhinda enam kui 14 korda.

Maakohus tuvastas hoone taastamisväärtuse põhjendatult tulekahju toimumise aja seisuga.

Taastamiskulude väidetav suurenemine ei ole hagi esemeks oleva nõude alus. Hageja oleks

pidanud esmalt muutma hagi aluseks olevaid asjaolusid. Hageja väide, et hoone taastamiskulud

on suurenenud 229 851 euro 81 sendini jäi maakohtus hagi aluse ja esemega seostamata.

Taastamiskulude suurenemisega seotud nõuet ei ole hageja esitanud. Poolte vahel puudus

vähemalt kuni 29. oktoobrini 2021 vaidlus, et taastamiskulude suurust tuleb hinnata

kindlustusjuhtumi toimumise aja, 22. mai 2017. a, seisuga.

Hageja ei ole tänaseni hoone taastamist alustanud, kuigi kostja on kindlustushüvitise hagejale

osaliselt välja maksnud. Seetõttu ei ole tegemist olukorraga, kus taastamiskulude suurenemine

on ilmnenud mõistliku aja jooksul pärast kindlustusjuhtumi toimumist. Kindlustusjuhtumi

toimumisest on möödunud ligikaudu viis aastat. Hoone taastamise alustamisega viivitamisest

tingitud kulude suurenemine ei ole etteheidetav kostjale. Väide, et kostja poolt välja makstud

kindlustushüvitis ei hõlmanud hoone lammutus- ja koristuskulusid, on asjakohatu. Kostja

maksis hagejale välja kindlustushüvitise 66 792 eurot 75 senti. Selle arvel oli hagejal võimalik

tellida hoone lammutus- ja koritustööd ning alustada hoone taastamist, sh tellida ehitusprojekt

jms. Hageja ei ole neid toiminguid teinud. Projekteerimistingimuste väljastamine ja

ehitusettevõtetelt hinnapakkumiste küsimine ei ole käsitletav taastamistöödega alustamisena.

Eston-V OÜ 20. oktoobri 2021. a hinnapakkumine ei ole tõendina asjakohane, hageja ei ole

kostja vastu esitatud nõuet põhjendades sellele hinnapakkumisele tuginenud. Hoone

taastamiskulude suurenemine hageja poolt väidetud ulatuses on tõendamata.

Maakohus tuvastas õigesti, et hoone taastamiskulud on 138 157 eurot 40 senti. L. Vürsti poolt

kasutatud metoodika on kooskõlas määrusega nr 63, selle põhjendatust on kinnitanud ka kohtu

poolt määratud ekspert A. Luhse, kes selgitas 29. märtsil 2022 toimunud kohtuistungil, et

olukorras, kus puudub ehitusprojekt, tuleb taastamiskulude suurust hinnata statistiliste andmete

alusel. L. Vürsti 15. märtsi 2021. a hinnang kajastab hoone tavalist kohalikku ehitusmaksumust.

Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, millest nähtuks, et kohalik keskmine

ehitushind oleks L. Vürsti poolt tuvastatust erinev.

Ehitusmaksumuse vähendamine hoone taastamiskulude suuruse kindlaks tegemisel oli

vastavalt määruse nr 63 § 4 lg-le 2 põhjendatud. Taastamine toimuks tänapäevaseid

ehitusmeetodeid kasutades, mistõttu omab määruse nr 63 § 4 lg 2 kohaldamisel tähtsust see,

kas hoone uuesti ülesehitamine oleks ehitustehniliselt keerukas või mitte. A. Luhse avaldas, et

täna ei ehitata keerulisi ja töömahukaid hooneid ja tänapäeva ehitised on lihtsad. Hoone

ehitusalune pind on suur, mis vähendab ehitusmaksumust. Seega on ebaõige A. Luhse

seisukoht, et baasaasta ehitusmaksumuse vähendamine määruse nr 63 § 4 lg 2 alusel ei ole

põhjendatud. L. Vürst on hinnanud hoone ehitustehnilist keerukust ja kasutatud materjale ning

leidnud, et baasaasta ehitusmaksumust tuleb vähendada 20% võrra.

Menetlusosalise poolt tellitud ja kohtule esitatud eriteadmisega isiku arvamus on

tsiviilkohtumenetluses lubatav tõend (TsMS § 272 lg 2 ja § 29 lg 2 teine lause). L. Vürst on

andnud sõltumatu ja erapooletu arvamuse. Hageja ei ole vastupidist tõendanud.

Maakohus jättis hageja esitatud hinnapakkumised hoone taastamiskulude suuruse tuvastamisel

põhjendatult arvestamata. Tegemist ei ole usaldusväärsete tõenditega, neist ei selgu, milliste

andmete ja dokumentide alusel on need koostatud. A. Luhse arvamus ei ole hoone

taastamiskulude

suuruse

tuvastamisel

kasutatav.

A. Luhsele

ei

esitatud

hoone

taastamismaksumuse suuruse kohta küsimust. A. Luhsele esitatud küsimustele vastamiseks ei

olnud vaja hoone taastamiskulude suurust hinnata. A. Lushe hinnang erineb L. Vürsti

hinnangust ainult selle poolest, et A. Luhse ei vähendanud hoone taastamiskulude suuruse

kindlaks tegemisel baasaasta ehitusmaksumust määruse nr 63 § 4 lg 2 järgi. A. Luhse sisustas

määruse nr 63 § 4 lg 2 kohaldamise eeldusi ebaõigesti. Seetõttu on A. Luhse poolt hoone

taastamiskulude suuruse antud hinnang ka sisuliselt vale.

Hageja ei ole kohtule esitanud mitte ühtegi tõendit, millest nähtuks, et hoone kulum oli enne

põlengut väiksem, kui 52,70%. A. Luhse arvamus on tervikuna ebaõnnestunud ja tõendina

kõlbmatu. Hoone kulumi arvutamisel on õige arvestada ka asjaolu, et hoone on ehitatud 1908. a.

Puuduvad tõendid selle kohta, et hoones oleks pärast 1996. aastat tehtud suuremahulisi

remonditöid. Küttesüsteemi kulumi määrmaisel arvestas L. Vürst hageja väidet, et osa ahjusid

sai kasutada. L. Vürst arvestas hoone kulumi hindamisel ka hageja poolt väidetavalt tehtud

töödega. Hageja väited remonditööde tegemise kohta on tõendamata. Maakohus jättis hageja

tunnistajate ütlused põhjendatult arvestamata.

Hagejal ei ole kostja vastu hoone lammutus- ja koristuskulude hüvitamise nõuet. L. Vürst on

koristamist vajava materjali mahtu hinnanud vahetult pärast tulekahju tehtud fotode alusel.

Maakohus jättis kahju kindlakstegemise kulude hüvitamise nõude põhjendatult rahuldamata.

Maakohus asus otsuse tegemisel õigesti seisukohale, et hageja vajalike ja põhjendatud

menetluskulude suurus on 16 877 eurot 66 senti. Hageja ei ole välja toonud mitte ühtegi

maakohtu poolt kostja menetluskulude kindlaksmääramisel arvestamata jäetud asjaolu.

6. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse hagi osalise

rahuldamise osas, s.o kostjalt hageja kasuks kindlustushüvitise 847 eurot 50 senti ja sellelt

viivise väljamõistmise osas ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi täielikult

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus hagi osaliselt rahuldades arvestamata ja

otsuses käsitlemata kostja väited, et kostjal on hagejapoolsest valeandmete esitamisest tulenev

õigus kindlustuslepingu täitmisest keelduda ning hageja nõue on hea usu põhimõttega

vastuolus. Maakohus jättis kostja kindlustuslepingu täitmisest keeldumise õiguse ning hea usu

põhimõtte rikkumise väidetele vastamata (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8 rikkumine).

Hageja oli kindlustuslepingust tulenevalt kohustatud avaldama kostjale tõesed ja täielikud

andmed kõigi kindlustuslepingu sõlmimist mõjutada võivate asjaolude, sh kindlustatud eseme

kohta. Tulenevalt kindlustuslepingu osaks olevate üldtingimuste p-dest 9.1–9.3 otsustab

kindlustusandja nii kindlustuslepingu sõlmimise kui ka konkreetse kindlustuslepingu

tingimused kindlustusvõtja poolt avaldatud andmete alusel. Hageja jättis kostjale mulje, et ta

soovib kindlustada 2006. a täielikult renoveeritud uueväärset hoonet. Tegelikult oli hoone

äärmiselt halvas seisukorras.

Hageja on kostja vastu nõuet esitades rikkunud hea usu põhimõtet. Kui hageja oleks enne

lepingu sõlmimist avaldanud hoone kohta õigeid andmeid, ei oleks kindlustuslepingut ilmselt

sõlmitud. Kostja poolt hagejale juba välja makstud hüvitis (66 792 eurot 75 senti) ületab hageja

poolt kinnistu eest tasutud ostuhinda (13 001 eurot) enam kui viis korda. Seega ei ole hagejale

objektiivselt kahju tekkinud. Hageja nõude rahuldamisel peaks kostja hagejale välja maksma

hüvitise, mille kogusumma ületab kinnistu ostuhinda enam kui 14 korda.

7. Hageja vaidles kostja vastuapellatsioonkaebusele vastu. Kinnistu soetamise hind ja selle

taastamisväärtus ei ole samaväärsed ning võrreldavad. Kinnistu soetamise hind oli tingitud

eelkõige kinnistu asukohast, mitte aga selle seisukorrast. Oma õiguste kaitseks nõude esitamine

ei ole ega saagi olla hea usu põhimõttega vastuolus. Ilmselgelt ei saa hea usu põhimõttega

vastuolus olevaks pidada ka seda, kui hageja ei nõua kinnistu ostusumma hüvitamist, vaid

tulekahjus põlenud ehitise taastamistööde kohalikku keskmist turuhinda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning kostja

vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse

osaliselt kostjalt hageja kasuks välja mõistetud kindlustushüvitise suuruse, kahju

kindlakstegemisega seotud kulude täieliku rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja nõude kostja vastu

kindlustushüvitise,

kahju

kindlakstegemisega

seotud

kulude

hüvitise

ja

viivise

väljamõistmiseks osaliselt, mõistab kostjalt hageja kasuks välja täiendava kindlustushüvitise

25 789 eurot 45 senti, sellelt kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise

11 634 eurot 93 senti ning alates kohtuotsuse tegemisest kuni nõude täitmiseni viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Ringkonnakohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja kahju kindlakstegemisega seotud kulude

hüvitise 1530 eurot, sellelt kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 634

eurot 93 senti ning alates kohtuotsuse tegemisest kuni nõude täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras. Ringkonnakohus jätab menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

22% ulatuses kostja ja 78% ulatuses hageja kanda.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse

kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

9. Hageja nõuab kostjalt kindlustuslepingujärgse hüvitise osa (122 207 eurot 25 senti), mille

kostja

jättis

kindlustusjuhtumise

toimumise

järel

hagejale

tasumata

ning

kahju

kindlakstegemisega seotud kulusid 2130 eurot.

Ringkonnakohus märgib, et maakohtupoolse puuduliku menetluse juhtimise tulemusena on

hageja nõude kujunemine üheselt arusaadav alles hageja esindaja 19. mai 2022. a kohtuistungil

avaldatud seisukohtadest (III kd, tl 134).

Hageja leidis kohtuistungil, et tema nõue on kujunenud järgnevalt: ehitustööde maksumus

229 851 eurot 81 senti (29. oktoobri 2021. a Eston-V hinnapakkumise alusel on tööde

kogumaksumus 191 543 eurot 18 senti, lisandub käibemaks), töödega seotud kuludest tuleb

arvestada maha kulum 35 protsenti, kokku on ehitusega seotud kulud 149 403 eurot 67 senti.

Nimetatud summast tuleb maha arvestada hageja poolt hüvitisena tasutud 66 792 eurot 75 senti

(maakohtu istungil hageja väitel 66 792 eurot), seega oleks nõude suurus 82 610 eurot 92 senti

(kohtuistungil hageja väitel 82 611 eurot 67 senti). Ehitustööde maksumusele lisanduvad

koristuskulud hinnapakkumise järgi 36 091 eurot 20 senti ja Eston-V hinnapakkumises

kajastatud projekteerimiskulud 4920 eurot koos käibemaksuga, kokku 123 622 eurot 87 senti.

Hageja palus kohtuistungil hüvitise välja mõista summas, mis on hagis nõutud, seega 122 207

eurot 25 senti.

10. Ringkonnakohtus ei vaidle pooled maakohtu poolt tuvastatu üle, et hageja ja kostja vahel

on 20. detsembril 2016 sõlmitud kodukindlustuse kindlustusleping X kinnistu elamu

(metskonna elumaja-kontor) ja sauna kindlustamiseks. Elamu kindlustussummaks oli kokku

lepitud 189 000 eurot ja sauna kindlustussummaks 3500 eurot. Kindlustuslepingut muudeti

18. aprillil 2017, kindlustuslepingust jäid välja viited elamu pooleliolevatele ehitustöödele,

lisaks kindlustati täiendavalt ka kodune vara, kindlustussummaga 5000 eurot. 22. mail 2017

toimus kindlustusjuhtum, s.o tulekahju, mille tagajärjel hävisid nii X kinnistu elamu kui ka

selles asunud kodune vara. Kostja maksis hagejale 30. juunil 2017 tulekahjus hävinud koduse

vara eest hüvitise 5000 eurot, 11. juulil 2017 tegi kostja otsuse maksta hagejale tulekahjus

hävinud elamu eest hüvitist 66 792 eurot 75 senti, mis on hagejale välja makstud 18. juulil 2017.

Kindlustusjuhtumi toimumise põhjused ei ole teada ning pooled apellatsioonimenetluses ka

selle üle ei vaidle.

11. Maakohus on hageja nõude õigesti kvalifitseerinud lepingu täitmise nõudena (VÕS § 108

lg 1; § 426 lg 1 ja § 476).

Kindlustuslepingu osaks on hageja üldtingimused (I kd, tl 90–93) ja kodukindlustuse

üldtingimused (I kd, tl 94–96), võlaõigusseaduse kindlustuslepingut reguleerivad sätted

kohalduvad täiendavalt.

Vaidlust ei ole selles, et kindlustatud ehitis on kindlustusjuhtumi tagajärjel täielikult hävinenud,

seega tuleks kodukindlustuse üldtingimuste p-i 14.1. kohaselt kindlustusandjal hüvitada kahju,

et kompenseerida mõistlik taastamis- või asendamiskulu, mis on vajalik kindlustusjuhtumi

toimumisele eelnenud olukorra ligilähedaseks taastamiseks. Kahju tuleb hüvitada ehituse

kindlustusväärtuse ulatuses, kuid mitte enam kui on kindlustuslepingus märgitud

kindlustussumma (üldtingimuste p 14.3.1.).

Kostja kahju hüvitamise kohustus on piiratud VÕS §-ga 477, mille järgi ei ole kindlustusandja

kohustatud täitma kindlustusvõtjale rohkem, kui on kahju tegelik suurus. Kodukindlustuse

üldtingimuste p-i 14.2.1. järgi on ehitise kindlustusväärtuseks taastamisväärtus ehk samaväärse

ehitise esialgsel kujul ja kvaliteedis taastamiseks tehtavate vajalike kulutuste summa (sh

lammutamise ja prahi äraveo kulud). Pooled ei ole tuginenud eelnevalt kindlaksmääratud

kokkuleppelisele kindlustusväärtusele (VÕS § 480).

12. Kostja on esitanud tulekahjus hävinud elamu taastamisväärtuse suurust kinnitavate

tõenditena Kahjuekspert OÜ eksperdi L. Vürsti koostatud kolm erinevat hinnangut: 2. juuli

2017. a hinnang, milles on taastamisväärtus 121 805 eurot, 15. märtsi 2021. a hinnang, mille

kohaselt on taastamisväärtus 138 157 eurot 40 senti ja 19. veebruari 2022. a hinnang, milles on

taastamisväärtuseks määratud 31. detsembri 2021 seisuga 156 924 eurot 31 senti.

VÕS § 479 lg 1 järgi on kindlustusväärtus kindlustushuvi väärtus kindlustusjuhtumi toimumise

ajal. Praeguses menetluses määras maakohus 29. märtsi 2022. a kohtuistungil pooltele

täiendavate taotluste ja seisukohtade esitamise tähtajaks 3. mai 2022. Kostja esitas kohtule

3. mail 2022 menetlusdokumendi, mille kohaselt on vaidlusaluse hoone taastamismaksumus

31. detsembri 2021. a seisuga 156 924 eurot 31 senti. Kostja esitas lisaks L. Vürsti arvamuse

(III kd, tl 123), mille koostamiseks on algandmed taastamismaksumuse määramiseks võetud

Kahjuekspert OÜ poolt koostatud 15. märtsi 2021. a eksperthinnangust. Kostja väitis istungil,

et tegemist on tõendiga, mida tuleb arvestada siis, kui kohus lähtub taastamisväärtuse

kindlakstegemisel ehitushindade tõusust (III kd, tl 132).

Riigikohus on hageja poolt viidatud lahendis (Riigikohtu 21. detsembri 2021. a otsus

tsiviilasjas nr 2-18-12360, p 11) leidnud, et tõlgendades VÕS § 479 lg-t 1 koos VÕS § 476

lg-ga 1, ei tule kindlustushüvitise suuruse määramisel lähtuda rangelt kindlustusjuhtumi

toimumise hetkest, vaid arvestada saab mõistliku aja jooksul pärast kindlustusjuhtumi

toimumist ehitise taastamiseks tehtavaid vajalikke ja põhjendatud kulusid.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult lähtunud L. Vürsti 15. märtsi 2021. a

täiendatud eksperthinnangust ja lugenud, et elamu taastamismaksumus on 138 157 eurot 40

senti. Kui hoone tuleb täielikult taastada ning kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahel on

vaidlus hüvitise suuruse üle ning kindlustusvõtja on astunud samme hoone taastamiseks

(praegusel juhul esitanud taotluse projekteerimistingimuste väljastamiseks), kuid töödega

alustanud ei ole, tuleks hüvitise suuruse määramisel vahepealset hinnatõusu vähemalt osaliselt

arvestada, mida kostja poolt esitatud L. Vürsti 15. märtsi 2021. a hinnangus ka märgitud.

Vastuseks hageja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

Maakohus ei ole jätnud taastamismaksumuse määramisel hageja esitatud tõendeid

tähelepanuta. Maakohus on hinnanud hageja poolt esitatud hinnapakkumisi ning jõudnud

järeldusele, et nendes puuduvad viited selle kohta, millistest andmetest lähtuvalt on tööde ja

materjalide loetelu esitatud. Hinnapakkumistel ei ole allkirju, AS-i Kurmik ja AS-i RIS Ehitus

hinnapakkumistes on tööde ja materjalide loetelu sisuliselt sama, erinev on vaid pakutud hind.

Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole kohtule toonud esile neid kulutusi, mis tuleb elamu

taastamiseks teha, mida kostja poolt kohtule esitatud hinnangutes ei ole arvestatud ning mida

on vahetult pärast kindlustusjuhtumi toimumist ei saanud mõistlikult ette näha või missugused

on need täiendavad kulutused, mis on otseselt seotud materjali- ja töökulu hinna tõusuga.

Hageja etteheited tunnistajate ütluste valikulisele hindamisele maakohtu poolt ei ole

põhjendatud. Maakohus ei saa kohtuotsuses tuua ära kõiki tunnistaja poolt istungil antud ütluste

sisu, kohus piirdub otsuse tegemise aluseks olevate oluliste asjaoludega.

Hageja apellatsioonkaebuse kohaselt on L. Vürst arvestanud taastamisväärtuse määramisel

üksnes statistilisi andmeid, hageja esitatud kohaliku ettevõtja Eston-V hinnapakkumise

koostamisel on aga lähtutud kohalikest hindadest ning ettevõte on valmis hoone ka taastama.

Ringkonnakohus leiab, et kahju hüvitamise üldpõhimõttega ei ole kooskõlas kohaliku ettevõtja

eelistamine sõltumata kulutuste kogumaksumusest, samuti jääb arusaamatuks, miks kohalikud

ettevõtjad peaksid töid tegema kallimalt.

Hageja apellatsioonkaebuse väited asjatundja arvamuses ehitusmaksumusel arvestamisele

tulnud teguri 0,8 põhjendamatuse osas on paljasõnalised. Hageja on ka ise nimetanud, et

asjatundja on pidanud hoone tehnilise keerukuse, kasutatud tehniliste seadmete ja

siseviimistlusmaterjalide taset keskmisest madalamaks (2. juuli 2017. a hinnangu p 5.1.).

Hageja etteheide seoses sellega, et L. Vürst on kostjaga seotud isik, märgib ringkonnakohus, et

menetluses ei ole olnud vaidluse all see, et L. Vürst ei ole kohtu poolt määratud ekspert, vaid

kostja on tellinud temalt hinnangu eesmärgiga selgitada välja tulekahju tagajärjel hävinenud

hoone seisukord enne kahjujuhtumit (I kd, tl 15).

A. Luhse on nimetanud ekspertarvamuses hoone võimaliku taastamismaksumuse.

Kohtuistungil selgitas A. Luhse, et taastamisväärtus tulekahju toimumise aja seisuga oli

211 627 eurot 46 senti ning kui büroohoone oleks loetud elamuks, siis oleks see 172 699 eurot

33 senti. Eksperdile küsimust taastamisväärtuse kohta esitatud ei ole ning ringkonnakohtu

hinnangul ei ole eksperdi seisukoha kujunemine eksperdi arvamuses ka jälgitav.

13. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjal tuli hüvitada lisaks ehitise

taastamisväärtusele ka lammutus- ja koristuskulud. Kodukindlustuse üldtingimuste p-i 14.2.1.

järgi on ehitise kindlustusväärtuseks taastamisväärtus ehk samaväärse ehitise esialgsel kujul ja

kvaliteedis taastamiseks tehtavate vajalike kulutuste summa (sh lammutamise ja prahi äraveo

kulud), millest on maha arvestatud kulum. Punkti 14.3.5. kohaselt hüvitatakse

kindlustusjuhtumi järgsed põhjendatud lammutuskulud maksimaalselt 10% ulatuses

kindlustussummast.

Maakohus on õigesti leidnud, et neid kulusid tuleb tõendada hagejal. Apellatsioonimenetluses

ei ole vaidlust selle üle, et L. Vürsti esialgne hinnang ei hõlmanud elamu lammutus- ja

koristustööde kulusid. Hageja poolt esitatud Eston-V OÜ hinnapakkumised koristustöödele on

vahemikus 8600 eurot (lisandub käibemaks) kuni 30 076 eurot (lisandub käibemaks).

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja esitatud pakkumistest ei nähtu, millistest

algandmetest mahtude hindamisel on lähtutud, hinnapakkumistes toodud summade vahe on

liiga suur, mistõttu jääb kokkuvõttes arusaamatuks, missugused on siiski vajalikud tööd.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et kostja esitatud L. Vürsti 23. veebruari

2020. a hinnangust on selgelt aru saada, millised on lähteandmed. Asjatundja on kalkuleerinud

koristustööde ja jäätmete mahtusid ning hindasid, arvestatud on ka, et säilinud kelder ja

vundament jäävad alles ja neid ei lammutata ega utiliseerita, hinnangu kohaselt on koristus ja

lammutustööde kulud 5268 eurot 48 senti.

Ringkonnakohtu hinnangul on elamu taastamisväärtuseks seega 143 425 eurot 88 senti

(138 157,40 + 5268,48).

14. VÕS § 479 lg 3 kohaselt tuleb ehitise kindlustusväärtuse määramisel ehitusväärtusest maha

arvata ehitise seisundit, eelkõige selle vanust ja amortisatsiooni väljendav mõistlik summa.

Üldtingimuste p-i 14.2.1 kohaselt on ehitise kindlustusväärtuseks taastamisväärtus, millest on

maha arvatud kulum. Üldtingimuste p-i 14.3.4 kohaselt kui ehitise kulum on 40% või suurem,

hüvitab kindlustusandja taastamis- või remondikulu millest arvutatakse maha kulum, v.a juhul,

kui kindlustuslepingus on kokku lepitud teisiti.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kindlustusväärtuse kindlakstegemisel ebaõigesti

tõendeid hinnates määranud elamu kulumi suuruseks 52,70%.

L. Vürsti esimese, 2. juuli 2017. a hinnangu (I kd, tl 17) kohaselt on hoone kulum 45%. Kostja

esitas menetluse käigus kohtule L. Vürsti 15. märtsi 2021. a täiendava arvamuse (III kd, tl 56jj),

milles on väidetavalt uute andmete põhjal hinnatud kulumi suuruseks 52,70%, sama arvamuse

kohaselt on ka hoone taastamisväärtus kõrgem. Ringkonnakohus leiab, et eluliselt ei ole usutav,

et olukorras, kus asjatundja on seisukohal, et ehitise taastamisväärtus (seega enne kahjujuhtumit

olev seisukord) on kõrgem, on samal ajal automaatselt ka ehitise kulum suurem. Kui

taastamisväärtus on suurem, peaks olema ka hoone seisukord parem. Asjatundja arvamus on

koostatud 15. märtsil 2021, seega pärast seda, kui 29. detsembril 2020 leidis kohtu määratud

ekspert, et L. Vürsti poolt määratud kulum on muutunud hageja tehtud töö tõttu hinnanguliselt

vahemikus 8,65–9,69% (III kd, tl 27 pöördel). Vähenenud kulum võimaldaks hagejal tugineda

kostja üldtingimuste p-le p 14.3.3, mille kohaselt kulumit hüvitise maksmise juures ei peaks

arvestama.

Hageja oli 19. mai 2022. a kohtuistungil seisukohal, et kohane on arvestada kulumiga 35%

(samal istungil ka 35,31%). Hageja arvestas kohtuistungil kulumi 35% oma nõudest maha.

15. Olukorras, kus lepinguese on täielikult hävinenud, kuulub nii VÕS kui ka kostja

üldtingimusi tõlgendades hüvitamisele võimalikult samalaadse hoone ehitusmaksumus.

Ringkonnakohtu hinnangul saab ehitise kulumi määramisel lähtuda L. Vürsti koostatud

esimesest, 2. juuli 2017. a hinnangust ning arvestada kohtu määratud eksperdi hinnangulist

kulumi langust hageja tehtud remonditööde tulemusena. Puudub igasugune põhjus kahelda

kohtu poolt määratud eksperdi seisukohas. Maakohus on hinnanud tunnistajate ütlusi ja leidnud,

et need annavad kinnitust hageja väitele, et pärast kinnistu ostmist, ajavahemikul 2016. aasta

detsembrist kuni 2017. aasta aprillini, tegi hageja elamus remonttöid, mh soojustati hoone

vundamenti, osade ruumide mädanenud põrandatalad vahetati välja ning osades ruumides

vahetati põrandaplaat, ühes toas asendati lagi uuega, kahes toas vahetati välja seinakarkassid,

vahetati välja kolm akent, parandati katuse harjaplekid. Ringkonnakohus nõustub nende

maakohtu järeldustega.

Maakohus on tõendeid hinnates aga jõudnud üllatavale tulemusele, et kuigi kohtu määratud

ekspert A. Luhse on eksperthinnangus hinnanud hageja seletustes ja tunnistajate ütlustes

kirjeldatud ehitustööde mahtusid ja maksumust ning selle põhjal leidnud, et tööde mõju hoone

amortisatsiooninäitajale on vahemikus 8,65% kuni 9,69%, ei saa eksperdi hinnangut arvesse

võtta. Õiguslikult põhjendatud ei ole ka maakohtu seisukoht, mille kohaselt, kuna tõendid

tegelikult tööde mahtu ei tõenda, siis ei saa arvesse võtta ka eksperdi hinnangut tööde mõjule

kuluminäitajale. Tunnistajate ütlused ei saagi tõendada kulumi mahtu, vaid seda, et töid tehti.

Just hageja tehtud tööde mõju kindlakstegemiseks ehitise kulumile viidigi ekspertiis läbi.

Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on arvestada eksperdi poolt määratud kõrgeimat tööde

mõju selle kulumile, seega tuleb kindlustusväärtuse määramisel lähtuda kulumist 35,31%

(45%–9,69%).

16. Kostja üldtingimuste p-i 14.3.3 kohaselt, kui ehitise kulum on väiksem kui 40% ja

kindlustusvõtja tõendab hävinud või kahjustatud eseme taastamise huvi ning organiseerib

hiljemalt kahe aasta jooksul alates kahju tekkimise hetkest ehitise taastamistööd samal

asukohal, hüvitab kindlustusandja lisaks kindlustusväärtusele ka kulumi osa.

Ringkonnakohtu

hinnangul

on

kulumi

määraga

arvestamine

kindlustusväärtuse

kindlakstegemisel praegusel juhul põhjendatud. Hageja esindaja kinnitas 19. mai 2022. a

kohtuistungil, et hageja on läbivalt väljendanud soovi hoonet taastada. Ringkonnakohus leiab,

et ainuüksi soov ja esimesed sammud (projekteerimistöödega alustamine) ei ole kostja

üldtingimuste p-s 14.3.3 silmas peetud tegevus, asjas esitatu põhjal ei saa asuda seisukohale, et

täidetud on ka üldtingimuste p-s 14.3.3 eeldus. Hageja on esitanud 4. mail 2018 Võru

Vallavalitsusele taotluse projekteerimistingimuste väljastamiseks (I kd, tl 178). Asja juures ei

ole tõendeid, mis hageja töid tõendaksid sellises ulatuses ja kiiruses, mis viitaks üldtingimustes

nimetatud „tööde tegelikule organiseerimisele“ ja osalisele tegemisele (nt on lõpetatud

koristustööd) ja mis praegusel juhul annaksid aluse tugineda ehitise kulumiga

mittearvestamisele. Seega leiab ringkonnakohus, et üldtingimuste p-s 14.3.3 nimetatu eeldab

kindlustusvõtja aktiivsemat käitumist.

Ringkonnakohus luges elamu taastamisväärtuseks 143 425 eurot 88 senti (138 157,40 +

5268,48). Hoone kulumiks on 35,31%. Kodukindlustuse üldtingimuste p-i 14.3.3. järgi peab

kostja hüvitama hagejale elamu taastamisväärtuse, millest on kulum maha arvestatud. Seega on

kindlustusväärtus 92 782 eurot 20 senti (143 425,88 – 50 643,68). Kindlustusväärtusest tuleb

maha arvestada hageja omavastutus 200 eurot. Seega on kostja kohustatud maksma hagejale

kindlustushüvitist 92 582 eurot 20 senti.

Kostja maksis hagejale kindlustushüvitist 66 792 eurot 75 senti. Hagejal tuleb tasuda kostjale

täiendavat kindlustushüvitist 25 789 eurot 45 senti (92 582,20 – 66 792,75).

17. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ekslikult arvestanud viivist alates hagi

esitamisest.

19. märtsi 2018. a hagiavalduse hageja nõude p-de 2 ja 3 järgi palus hageja mõista kostjalt välja

alates 12. juulist 2017 kuni hagiavalduse esitamiseni kogunenud viivis 6723 eurot 7 senti ning

viivis põhinõudelt alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täieliku tasumiseni

VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Ringkonnakohus nõustub hagejaga selles, et maakohus on jätnud tähelepanuta hageja nõude

viivise saamiseks kuni hagi esitamiseni.

Riigikohus on 21. septembri 2016. a otsuse tsiviilasja nr 3-2-1-57-16 p-s 29 viivise nõude

algusaja osas kohaldanud § 113 lg 2 esimest lauset, mille kohaselt, kui rahalise kohustuse

täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise

väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt

rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha

sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Riigikohus määras viivise

arvutamise algusajaks hetke, mil kindlustusvõtja esitas kindlustusandjale kohtuvälise kahju

hüvitamise nõude. Nimetatud seisukohta on õiguskirjanduses küll kritiseeritud (vt

Võlaõigusseadus III, kommenteeritud väljaanne, lk 126, Tallinn 2021), kuid praegusel juhul on

ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud järgida Riigikohtu antud juhist viivise arvestamisel

ning lähtuda mitte hageja poolt soovitud kostja 11. juuli 2017. a otsuse tegemisest kahjujuhtumi

suhtes, vaid hageja kohtuvälisest 3. oktoobri 2017. a pöördumisest kostja poole. Kostjal oli

selleks ajaks olemas ka asjatundja arvamus, seega tal oli piisavalt aega, et otsustada nõude üle,

Hageja viivisenõue tuleb rahuldada alates 4. oktoobrist 2017.

Alates 4. oktoobrist 2017 kuni käesoleva otsuse tegemiseni, s.o 20. aprillini 2023 (k.a) on

sissenõutavaks muutunud viivis hageja põhinõudelt (kindlustushüvitiselt) summas 25 789 eurot

45 senti kokku 11 634 eurot 93 senti. Ringkonnakohus arvestas seejuures VÕS § 113 lg-s 1 ja

§ 94 lg-s 1 sätestatuga, mille järgi oli 4. oktoobrist 2017 kuni 31. detsembrini 2022 viivise määr

8% aastas ning alates 1. jaanuarist 2023 on see 10,5% aastas. Alates kohtuotsuse tegemisest

tuleb kostjal tasuda põhinõudelt 25 789 eurolt 45 sendilt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.

16. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis põhjendamatult täielikult rahuldamata hageja

nõude kahju kindlakstegemisega seotud kulu hüvitamiseks. Hageja on hagiavalduse kohaselt

kandnud neid kulutusi kahju kindlakstegemiseks (tõenditena on esitatud HPK Consult OÜ ja

Kodu Soojaks OÜ arved).

HPK Consult OÜ esindaja on vaidlustanud kostja kahjuotsuse (I kd, tl 23), sellele on lisatud

hävinud hoone taastamise hinnapakkumised. Kostja on pöördumisele ka vastanud (I kd, tl 26).

Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist kahju kindlakstegemisega seotud kuluga VÕS § 491

lg 1 esimese lause mõttes, mille kohaselt, kui kindlustusandja peab hüvitama tekkinud kahju,

peab ta hüvitama sealhulgas kindlustusvõtja poolt kahju kindlakstegemise ja selle suuruse

määramisega seoses kantud vajalikud kulud. Maakohus on tuginenud sama sätte teisele lausele,

mille kohaselt ei pea kindlustusandja kindlustusvõtjale hüvitama eksperdi või nõuandja

palkamise kulusid, kui kindlustusvõtja ei olnud lepingu järgi eksperdi või nõuandja

palkamiseks kohustatud. Nimetatud säte ei võta aga õiguskirjanduse kohaselt (vt

Võlaõigusseadus III, kommenteeritud väljaanne, lk 219, Tallinn 2021) kindlustusvõtjalt õigust

kasutada kahju kindlakstegemisel esindaja (nt advokaadi või juristi) abi. Praegusel juhul ei

tugine hageja küll sellele, et ta oleks saanud õigusalast abi, kuid HPK Consult OÜ on kostja

otsuse vaidlustanud ning toonud selle dokumendis esile kostja otsuse puudused. Ka HPK

Consult OÜ poolt esitatud arvel on nimetatud hävinud hoone taastamise maksumuse

kindlakstegemise ja kostja otsuse vaidlustamisega seotud kulud. Ringkonnakohtu hinnangul on

HPK Consult OÜ tegevus otseselt seotud hageja nõustamisega hüvitise vaidlustamisel, mis on

VÕS § 128 lg 3 järgi hüvitatav. Kostja on rikkunud oma lepingulist kohustust hageja ees, seega

on täidetud ka VÕS § 128 lg 3 eeldus. Kostjal tuleb hagejale hüvitada HPK Consult OÜ

teenusega seotud kulu 1530 eurot.

Kahju kindlakstegemisega seotud nõudelt soovis hageja viivist alates hagiavalduse esitamist

(I kd, tl 5 pöördel). Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab hageja nõude, tuleb rahuldada ka

viivisenõue. Hagi on esitatud 18. märtsil 2018, seega viivis käesoleva otsuse tegemise seisuga

(20. aprill 2023. a (k.a)) on 634 eurot 93 senti. Ka siinjuures arvestas ringkonnakohus VÕS §

113 lg 1 ja § 94 lg 1 regulatsiooniga ning 1. jaanuarist 2023 muutunud viivisemääraga. Alates

kohtuotsuse tegemisest tuleb kostjal tasuda nõudelt 1530 eurolt viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti jätnud VÕS § 491 lg 1 teise lause alusel ja

erikokkuleppe puudumise tõttu rahuldamata hageja kulunõude, mis on seotud Kodu Soojaks

OÜ poolt tehtud tööga.

17. Hageja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu jätab ringkonnakohus kostja

vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata.

Kostja ei ole oma väiteid hageja pahatahtlikkuse kohta tõendanud. Kostja ei ole tõendanud, et

hageja oleks lepingut sõlmides teadlikult esitanud valeandmeid. Kui arvestada kostja enda

esitatud asjatundja arvamust hoone taastamisväärtuse kohta, ei ole tegemist ka ilmselgelt

ülekindlustatud ehitisega.

Kindlustusjuhtumi toimumise järel esitatud lepingujärgne nõue ei ole hea usu põhimõtte

vastane käitumine. Ka kostjal oli võimalus lepingut sõlmides hageja poolt esitatut täpsustada.

Üksnes kindlustatud eseme madal müügihind ei ole aluseks kindlustussumma määramisel,

vastupidine seisukoht oleks vastuolus lepinguvabaduse põhimõttega.

18. Hageja esitas 3. aprillil 2023 ringkonnakohtule taotluse võtta tsiviilasja materjalide juurde

riiklikult tunnustatud ekspertide Margus Sarmeti, Toivo Rattasepp ja Hannes Kase selgitused

määruse nr 63 § 4 kohaldamise osas. Hagejal ei olnud võimalik neid selgitusi

apellatsioonkaebusele lisada, kuivõrd vastused on esitatud peale apellatsioonkaebuse kohtusse

esitamist. Maakohus on jätnud võtmata seisukoha hageja väite osas, et ekspert L. Vürst on

ehitushinna maksumuse arvutamisel põhjendamatult korrutanud ehitusmaksumuse hinna

määruse nr 63 § 4 lg-st 2 tuleneva teguriga 0,8 ilma selleks alust ja sisulist põhjendust omamata.

Kuigi määruse nr 63 kohaldamine on kohtu ülesanne ning kohus ei ole seotud poolte õiguslike

väidetega, on hageja pöördunud määruse nr 63 § 4 lg 2 kohaldamise osas riiklikult tunnustatud

ekspertide poole ning palub võtta ekspertide selgitused materiaalõiguse kohaldamise osas

käesoleva tsiviilasja materjalide juurde. Eksperdid on avaldanud, et määruse nr 63 kohaldamine

ehitise taastamismaksumuse määramisel ei ole kohane, kuivõrd see annab ebatäpse tulemuse

ning määruse nr 63 § 4 lg-s 2 sätestatud kuni 20-protsendine erinev väärtus võib olla nii 20%-

st suurem kui ka 20%-st väiksem.

Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt 3. aprillil 2023 esitatud dokumentaalsete tõendite

vastuvõtmisest tuleb keelduda.

Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab

kohtuotsuses hindamata tõendeid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 lg-s 3

sätestatud alustel. Ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu

menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab

esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava

asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab

tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks (TsMS § 652 lg 5). TsMS § 238 lg 1 esimese lause

kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning

arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Uue asjaolu ja tõendi

esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel

põhistama (TsMS § 652 lg 4 esimene lause).

Vastavalt TsMS § 329 lg-le 1 peavad menetlusosalised esitama menetluses oma avaldused,

taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see

on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Pärast eelmenetluse lõppemist võib uusi

avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ja vastuväiteid esitada üksnes juhul, kui neid ei olnud

mõjuval põhjusel võimalik varem esitada.

Hageja tugineb uute tõendite vastuvõtmise taotluses asjaolule, et ta ei saanud neid

apellatsioonkaebusele lisada, kuna vastused on esitatud pärast apellatsioonkaebuse esitamist.

Ringkonnakohus märgib, et hageja esitas apellatsioonkaebuse 30. septembril 2022. 3. aprilli

2023. a menetlusdokumendile lisatud arvamustest nähtub, et hageja esindaja pöördus

asjatundjate poole 22. novembril 2022, seega ligi kaks kuud pärast apellatsioonkaebuse

esitamist. Hageja ei ole toonud ühtegi mõjuvat põhjust, miks ei saanud ta esitada küsimusi

asjatundjatele varem, sh ka maakohtu menetluses.

Ringkonnakohus selgitab, et kohus kohaldab õigust ise ega ole seotud poolte esitatud õiguslike

väidetega (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1).

19. Kuivõrd ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osaliselt ning muutis hagi rahuldamise

ulatust, tuleb vastavalt muuta ka menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. TsMS § 163

lg 1 järgi kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui

kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta

menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hagi ja

apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust jätab ringkonnakohus menetluskulud TsMS § 163 lg

1 alusel koosmõjus § 171 lg-ga 1 maa- ja ringkonnakohtus 78% ulatuses hageja ja 22% ulatuses

kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsusega muudeti maakohtu otsust, sh ka menetluskulude jaotust. Seetõttu

jätab ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise tervikuna maakohtu

otsustada TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras (Riigikohtu 28. novembri 2017 otsus tsiviilasjas

nr 2-13-37940, p 14.2; 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj).

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Margit Vutt

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke