2-21-20479/23 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.04.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-20479

Kohtuasi

Männiku Residents OÜ hagi X vastu võla ja viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17.05.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X 17.06.2022 apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

10 040 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Männiku Residents OÜ (registrikood 12961680),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Alar Liivamägi

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 17.05.2022 otsus osas, millega maakohus rahuldas

viivise nõude 2928,93 eurot ületavas osas ning jaotas menetluskulud. Teha

tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja perioodi

23.01.2019–15.09.2022 eest viivis 2928,93 eurot ning jätta maakohtus kantud

menetluskulud 65% ulatuses kostja kanda ja 35% ulatuses hageja kanda.

Ülejäänud osas on maakohtu otsus jõustunud.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud 29% ulatuses kostja kanda ja 71%

ulatuses hageja kanda.

4. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

4.1. Rahuldada Männiku Residents OÜ hagi X vastu osaliselt.

4.2. Mõista X-lt välja põhivõlg 10 040 eurot Männiku Residents OÜ kasuks.

4.3. Mõista X-lt välja perioodi 23.01.2019–15.09.2022 eest viivis 2928,93 eurot

Männiku Residents OÜ kasuks.

2-21-20479

4.4. Jätta jõusse Harju Maakohtu 03.01.2022 määrusega kohaldatud hagi tagamine,

millega seati kohtulik hüpoteek X-le kuuluvale korteriomandile (registriosa nr

XXXXXXXX) esimesele vabale järjekohale Männiku Residents OÜ kasuks

tsiviilasjas nr 2-21-20479 esitatud nõude tagamiseks, kuid vähendada hagi

tagamise abinõuna rakendatud kohtuliku hüpoteegi summat 10 120,32 euroni

ja jätta selles ulatuses hagi tagamine kehtima otsuse täitmise tagamiseks.

4.5. Jätta maakohtus kantud menetluskulud 65% ulatuses X kanda ja 35% ulatuses

Männiku Residents OÜ kanda ning ringkonnakohtus kantud menetluskulud

29% ulatuses X kanda ja 71% ulatuses Männiku Residents OÜ kanda. Kohus

määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt TsMS § 177 lg-le

2.

4.6. Saata määrus täitmiseks Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Männiku Residents OÜ (hageja) esitas 31.12.2021 Harju Maakohtule X (kostja) vastu hagi,

milles palus mõista kostjalt välja hageja kasuks põhivõla 10 040 eurot, hagi esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivise 7548,07 eurot ja viivise põhivõlalt alates 01.01.2022 kuni

põhivõla tasumiseni arvestusega 0,07% päevas.

2. Hagiavalduse kohaselt 22.01.2018 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu nr 01/2018, mille

alusel andis hageja kostjale laenu 11 600 eurot. Laenusumma sai kostja kätte sularahas, laenu

tagastamise tähtaeg oli hiljemalt 22.01.2019. Laenulepingust tulenevate maksete tasumisega

viivitamise juhuks lepiti kokku viivise määras 0,07% päevas. Kostja tagastas hagejale saadud

laenust 1560 eurot, kuid jättis 10 040 eurot laenu tagastamise tähtajaks tagastamata. Hagi

esitamise seisuga on laenulepingust tulenev kostja võlg hageja ees kokku 17 588,07 eurot,

millest põhiosa võlg on 10 040 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise võlg on 7548,07 eurot.

3. Laenulepingu näol ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga, kuna laenult ei tule tasuda ei

intressi ega muid tasusid. Kostjal on kohustus tagastada vaid laenusumma ja tasuda

laenulepingu p 8 järgi tasumisega viivitamise eest viivist.

4. Paljasõnaline on kostja väide, et ta ei saanud laenulepingu sisust aru. Asjakohatud on kostja

väited lepingueelse teavitamise ja vastutustundliku laenamise kohta. Paljasõnaline on kostja

väide, nagu ei oleks laenulepingu täitmine olnud talle jõukohane ja nagu ei oleks laenulepingut

sõlmitud tema huvides. Kostjale on laenu antud soodustingimustel, s.t ilma intressi tasumise

2-21-20479

kohustuseta. Seega ei saanud laenulepingu sõlmimisega kostjale kaasneda mitte mingeid

negatiivseid tagajärgi ega kulusid, juhul, kui kostja oleks laenu tähtaegselt tagastanud. Kostja

selgitas laenu võttes hagejale, et laenu võetakse kostja ja tema perekonna äritegevuseks ja

korterite remontimiseks, et suurendada kostja kinnisvara väärtust ja teenida täiendavat tulu

kinnisvara müümiselt. Seega kasutas kostja saadud laenu äritegevuseks ja tulu teenimiseks.

Vaidlust ei saa olla selles, et kostjal oli laenu võttes ja on jätkuvalt olemas piisavalt vara

laenulepingu kohaseks täitmiseks. Laenu andes arvestas hageja asjaolu, et kostjale kuulub 3

kinnisasja. Kostjale kuuluva kinnisvara väärtus on hetkel minimaalselt 210 000 eurot. Hageja

kontrollis mh enne kostjale laenu väljastamist kostja maksekäitumist krediidiinfo jm

andmebaasidest ega tuvastanud kostjal maksehäireid.

5. Hageja ei vajanud kostjale laenu andmiseks tegevusluba, laen on antud ilma intressi tasumise

kohustuseta. Kostja tasaarvestuse avaldus on tühine, sest laenulepingu näol ei ole tegemist

tarbijakrediidilepinguga, hageja ei ole rikkunud ei lepingueelse teavitamise, vastutustundliku

laenamise põhimõtteid ega muid kohustusi.

6. Laenulepingust tulenevad nõuded ei ole aegunud. Laenu pidi kostja tagastama hiljemalt

22.01.2019, milline kohustus oleks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt

aegunud 22.01.2022. Hagi on esitatud enne nõude aegumist, s.o 31.12.2021.

7. Pooled olid vabad kokku leppima viivise määras. Viivise määr 0,07% päevas ei ole

ebamõistlik, arvestades, et tavapärane viivise määr majandustegevuses ja n-ö tavalaenude puhul

on 0,3% päevas. Kostjale oli teada enda kohustus tagastada kogu laen hiljemalt 22.01.2019 ning

kohustus tasuda tagastamisega viivitamise korral viivist. Hageja on peale laenu tagastamise

tähtaja möödumist kostjalt korduvalt suuliselt nõudnud laenu tagastamist, millist nõuet ei ole

kostja täitnud. Alternatiivselt taotleb hageja kostjalt viivise välja mõistmist seaduses sätestatud

määras (võlaõigusseadus (VÕS) § 113 lg 1).

Kostja vastuväited

8. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

9. Kostja möönab hagejalt 5000 euro saamist laenulepingu alusel, kuid eitab ülejäänud laenu

saamist. Laenu põhiosast on kostja tagasi maksnud 1560 eurot.

10. Sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 tähenduses. Lepingu sõlminud

hageja esindaja selgituse kohaselt kajastas lepingusse märgitud laenusumma ja maksegraafik

laenumakseid koos intressiga.

11. Hageja rikkus oma lepingueelseid kohustusi. Hageja ei arvestanud kostja rahaliste

võimaluste, lepinguga seonduvate huvide ega vajadustega, ei teavitanud kostjat lepinguga

seonduvast, sh ka mitte lepinguga võetud kohustustest, nendega kaasnevast riskist ega

võimalikest lepingu rikkumisele järgnevatest kahjulikest tagajärgedest, sh kõrgest viivise

määrast ja kostja vara võimalikust müügist täitemenetluses. Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehte kostjale ei antud. Hageja on rikkunud nii VÕS §-dest 14, 141 ja 551

tulenevat üldist lepingueelset teavitamise kohustust kui ka tarbijakrediidile kehtestatud

erinõuetest (VÕS § 4031) tulenevaid lepingueelseid teavitamise kohustusi.

12. Kostja tasaarvestab kõik oma teavitamata jätmise tõttu laenulepingu sõlmimisega seoses

tekkinud kahju hüvitamise nõuded hageja vastu hageja nõuetega kostja vastu.

2-21-20479

13. Kostja oli laenulepingu sõlmimise ajal krediidivõimetu, tal ei olnud piisavat sissetulekut

lepinguga võetud kohustuste täitmiseks. Hageja kostja krediidivõimet enne laenulepingu

sõlmimist ei kontrollinud (VÕS § 4034 lg 6).

14. Viivise aastamäära lepingus avaldatud ei ole. Selle avaldamata jätmise tõttu ei või VÕS

§ 408 lg-st 10 tulenevalt nõuda viivist suurema kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määra alusel. Laenulepingu p-s 8 kokkulepitud viivisemäär 0,07% päevas (ehk 25,55 % aastas)

on suurem kui kolmekordne seadusjärgne viivise määr. Kostja arvates on viivise määra

kokkulepe tühine VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel.

15. Nõue oli hagi esitamise ajaks aegunud, kuivõrd laenulepingu sõlmimisest oli hagi esitamise

ajaks (31.12.2021) möödunud enam kui 3 aastat 11 kuud.

16. Hageja on aastaid viivitanud oma nõude maksmapanekuga ja lasknud viivisel kasvada,

soovides niimoodi kostja arvelt tulu teenida. Selline hageja käitumine on vastuolus VÕS § 6

sätestatud hea usu põhimõttega.

17. Juhul, kui kostja siiski peab hagejale viivist maksma, palub kostja viivist vähendada,

seejuures ka alla seadusliku määra, ning seada viivisele summaline piirang selliselt, et viivis ei

ületaks tasumisele kuuluvat põhivõlga. Kostja on pensionist elatuv eakas vanaduspensionär.

Maakohtu otsus

18. Maakohus rahuldas 17.05.2022 otsusega hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõla

10 040 eurot, 31.12.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 7548,07 eurot ja viivise

määraga 0,07% päevas põhivõlalt alates 01.01.2022 kuni kohustuse kohase täitmiseni, kuid

mitte rohkem kui 2491,93 eurot. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Maakohus jättis

jõusse 03.01.2022 määrusega kohaldatud hagi tagamise.

19. Maakohus asus seisukohale, et poolte vahel oli sõlmitud 22.01.2018 laenuleping VÕS § 396

lg 1 mõttes ja et tegemist ei olnud tarbijakrediidilepinguga. Maakohus tuvastas, et laenulepingu

allkirjastamise hetkeks oli kostja kätte saanud sularaha 5000 eurot ning kostja allkirjastatud

kinnituskirjast nähtuvalt sai kostja 31.01.2018 täiendavalt 6600 eurot. Hageja nõue ei olnud

aegunud.

20. Nähtuvalt lepingu sisust ei ole kostjal kohustust tasuda intressi ning hageja seda kostjalt ka

ei nõua, mistõttu polnud hagejal kohustust avaldada krediidikulukuse määra. Kostja väite, et

intress oli peidetud põhivõlgnevuse sisse, muutis kohtu hinnangul põhjendamatuks asjaolu, et

kostja on oma allkirjaga kinnitanud, et on tervikuna kätte saanud laenusumma 11 600 eurot.

Samuti ei ole tegemist olukorraga, kus hageja ei oleks laenu andmisel arvestanud kostja

majanduslikku seisu, kuna hageja võttis arvesse, et kinnistusraamatu andmetel kuulub kostjale

3 kinnisasja. Kostja väide, et kõik kolm kinnisasja on talle elukorraldusest tulenevalt

hädavajalikud, ei tähenda, et kostjal ei oleks vara, mille arvelt on kohustusi vajadusel täita.

21. Esitatud asjaoludest ega tõenditest ei ilmne, et hageja oleks kostjale laenu andnud oma

majandus- või kutsetegevuses. Samuti kinnitab laenu andmist väljaspool majandus- või

kutsetegevust asjaolu, et laenulepingus ei ole ette näinud intressi tasumise kohustust.

22. Maakohus jättis kostja tasaarvestuse avalduse rahuldamata, kuna kostjal ei ole hageja vastu

nõuet, mis võimaldaks VÕS § 197 lg 1 alusel tasaarvestust teostada.

2-21-20479

23. Tegemist ei ole olukorraga, kus hageja oleks põhjendamatult kaua viivitanud oma õiguste

maksmapanekul. Hageja on oma nõudega kohtusse pöördunud selleks seaduses sätestatud

tähtaja jooksul ning samuti tuleb arvesse võtta, et kostja pidi ise kursis olema lepingust tuleneva

kohustusega võlgnevus tähtaegselt tasuda ning samuti asjaoluga, et juhul, kui kostja laenu

tagastamise tähtaega ei järgi, tuleb võlgnevuselt tasuda viivist.

24. Hagejal on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 lg 1 järgi õigus kostjalt nõuda viivist lepingus

sätestatud määras. Kuivõrd tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, oli pooltel võimalik leppida

kokku viivises, mis ületab kolmekordset seaduslikku määra. Viivis määraga 0,07% päevas ei

ole ebamõistlikult suur ega kostjat ebaproportsionaalselt kahjustav, mistõttu ei ole tegemist

tühise lepingutingimusega.

25. Hagejal on õigus kostjalt nõuda perioodil 23.01.2019–31.12.2021 viivist põhivõlalt viivise

määraga 0,07% päevas, s.o 7548,07 eurot ning TsMS § 367 alusel viivist põhivõlalt viivise

määraga 0,07% päevas alates 01.01.2022 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte suuremas

summas kui põhinõue, s.t täiendav viivis ei tohi ületada 2491,93 eurot.

26. Kostja viivise vähendamise taotluse osas märkis maakohus, et kostja väide, et ta elatub

kasinast pensionist, läheb vastuollu kostja enda poolt 01.02.2022 määruskaebuse p-des 11 ja 12

avaldatud seisukohtadega, milles kostja avaldas, et talle kuulub 3 korteriomandit Tallinnas ning

nende väärtus on vähemalt 200 000 eurot. Samuti tõi kostja eraldi välja, et tema vastu on kahes

tsiviilasjas esitatud nõudeid kokku 40 000 eurot, kuid kostja saab oma kohustusi täita vara

müümata. Seega puudub alus viivise vähendamiseks.

Apellatsioonkaebus

27. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles

kohus rahuldas hageja viivise nõude ja jättis menetluskulud kostja kanda, ning teha uue otsuse,

millega jätta viivise nõue tervikuna rahuldamata ja menetluskulud jätta poolte endi kanda või

jaotada pooles ulatuses kummagi poole kanda. Apellatsiooniastme menetluskulud palub kostja

jätta hageja kanda.

28. Hageja ei andnud kostjale laenu 11 600 eurot, kuid selles osas ta maakohtu otsust ei

vaidlusta, kuna asjaoludest tulenevalt ei ole vaidlus perspektiivikas.

29. Maakohus kvalifitseeris valesti laenulepingu nn tavaliseks laenulepinguks VÕS § 396 lg 1

mõttes. Kohus ei põhjendanud oma seisukohta.

30. Laenuleping ei sisalda selgesõnalist intressikokkulepet ega ka kokkulepet, et laenult intressi

maksta ei tule. Kuivõrd laenuleping on sõlmitud majandustegevuses tegutseva osaühingu poolt,

on tegemist majandus- või kutsetegevuses sõlmitud laenulepinguga VÕS § 397 lg 1 mõttes,

millelt tuleb maksta intressi. Tegemist on tasulise lepinguga. Asja ei muuda see, et

lepinguperioodil oli seaduslik intressimäär 0% aastas. Intressimäära suurenemise korral oleks

kostjal intressi tasumise kohustus tekkinud. Kuivõrd laenuandja on äriühing, kelle tegevuse

ainus eesmärk on tulu teenimine, on kõik tema tehingud tehtud majandus- või kutsetegevuses.

31. Hageja oleks pidanud järgima tarbijakrediidi nõudeid ja kostjat vastavalt tarbijakrediidi

nõuetele lepingueelselt teavitama ning tema maksevõimet kontrollima. Sama oleks hageja

pidanud tegema ka juhul, kui kohus ei nõustu, et leping oli tarbijakrediidileping.

32. Kostja ei olnud lepingu sõlmimise ajal võimeline lepinguga võetud kohustusi täitma.

Hageja ei hinnanud enne laenu andmist kostja majanduslikku seisukorda. Hageja on

2-21-20479

tagantjärele esitatud seisukohtade ja tõenditega vaid õigustanud oma lepingueelsete kohustuste

täitmist.

33. Väär on maakohtu seisukoht, et kostja väide, et kõik 3 kinnisasja on talle elukorraldusest

tulenevalt hädavajalikud, ei tähenda, et kostjal poleks vara, mille arvelt oma kohustusi vajadusel

täita. Korterid on kostja ja tema pereliikmete/lähikondsete elukohaks. Hageja oleks pidanud

enne lepingu sõlmimist välja selgitama, kas vajaduse tekkides on võimalik kinnisasju müüa.

Hageja ei selgitanud välja, kas kostja üldse kinnisvara või muud vara omab. Seega ei saa asuda

seisukohale, et selle vara arvelt saab kostja kohustusi täita.

34. Ekslik on maakohtu seisukoht, et kostjal ei olnud hageja vastu tasaarvestatavat nõuet.

Hageja rikkumistest tulenevalt oli kostjal hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mis hõlmas kõiki

lepingu tagajärjel tekkinud kohustusi, sh viivist. Viivis tulenes otseselt asjaolust, et hageja ei

teavitanud kostjat lepingueelselt ja ei hinnanud kostja maksevõimet, ning sõlmis kostjaga

laenulepingu oma lepingueelseid kohustusi rikkudes. Kostja tasaarvestas kohtumenetluses oma

kahju hüvitamise nõude hageja nõudega. Seetõttu oleks tulnud hageja viivise nõue rahuldamata

jätta.

35. Hagejal puudub viivise nõue ka põhjusel, et hageja kasvatas hea usu põhimõtet rikkudes

viivist ligi 3 aastat. Hageja jättis vaikimisega mulje, justkui oleks ta nõudest loobunud.

36. Maakohus oleks pidanud tuvastama viivise määra kokkuleppe tühisuse (VÕS § 42 lg 3 p 5).

Viivise määr on ebamõistlikult suur ja tühine ka tarbija sätteid arvestamata, arvestades ka seda,

et hageja väidetavalt andis kostjale tasuta laenu.

37. Maakohus oleks pidanud rahuldama kostja viivise vähendamise taotluse. Kostja on

74-aastane pensionär. Kostja ei tegele äriga. Kostjal ei ole muud sissetulekut peale pensioni.

Kostja majanduslik seisund ei võimalda nii suurt viivist maksta. Ekslik on maakohtu seisukoht,

et kostja avaldas, et talle kuulub 3 korteriomandit väärtusega kokku 200 000 eurot ning ta saab

tema vastu suunatud nõudeid rahuldada ka vara müümata. Kostja öeldu on kontekstist välja

rebitud ja valesti tõlgendatud.

38. Hageja käitumist tuleb arvestada ka menetluskulude jaotamisel.

Vastustaja seisukoht

39. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

40. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

milles maakohus rahuldas viivise nõude 2928,93 eurot ületavas osas ning jaotas menetluskulud.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja

perioodi 23.01.2019–15.09.2022 eest viivise 2928,93 eurot. Eelnevaga seoses muudab

ringkonnakohus menetluskulude jaotust maakohtu menetluses, jättes menetluskulud 65%

ulatuses kostja kanda ja 35% ulatuses hageja kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni

tervikliku sõnastuse.

2-21-20479

41. TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu

otsuse peale on esitanud apellatsioonkaebuse kostja, taotledes maakohtu otsuse tühistamist

osas, milles maakohus rahuldas viivise nõude ja jättis menetluskulud kostja kanda. Kostja ei

vaidlustanud hagi rahuldamist tagastamata laenusumma (põhivõlg 10 040 eurot) ulatuses.

Seega ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust maakohtu

otsuse resolutsiooni p-des 3 ja 4 välja mõistetud viivise ja p-s 6 määratud menetluskulude

jaotuse osas. Vaidlustamata ulatuses on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 2 p 2 alusel jõustunud.

42. Pooled vaidlesid maakohtus selle üle, kas hageja tegutses laenu andes majandus- või

kutsetegevuses ja kas sellest tulenevalt oli hageja ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidileping.

Maakohus lähtus vaidluse lahendamisel VÕS § 396 lg-s 1 sätestatud laenulepingu mõistest,

jättes analüüsimata, kas hageja võis anda kostjale laenu oma majandus- ja kutsetegevuses

tegutsedes ning kas tegemist võis olla tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 tähenduses.

43. Ringkonnakohus nõustub kostjaga selles, et maakohtu otsus ei vasta nõude kvalifitseerimise

osas TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 nõuetele. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsustab kohus otsust

tehes mh millist õigusakti tuleb asja lahendamisel kohaldada. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole

kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-57-11 kohaselt

on kohtu peamine ülesanne poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine

(kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte poolt antud õigusliku hinnanguga.

Maakohtul tuli vaidluse lahendamiseks tuvastada asjaolu, kas tegemist võib olla

tarbijakrediidilepinguga VÕS-i tähenduses ja kas pooltevahelisele laenulepingule rakenduvad

tarbijakrediidilepingut reguleerivad õigusnormid.

44. Vaidlusaluse laenulepingu alusel andis füüsilisest isikust laenusaajale laenu eraõiguslikust

juriidilisest isikust laenuandja (osaühing). VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping

krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või

kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Äriseadustiku (ÄS) § 135 lg 1 kohaselt on osaühing

äriühing, milline osaleb õiguskäibes oma organite kaudu, kelle tegevus loetakse juriidilise isiku

tegevuseks (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 31 lg 5). Vaidlusaluse laenulepingu

sõlmis laenuandja nimel juhatuse liige ning eelduslikult on seega tegemist äriühingu majandus-

ja kutsetegevuses sõlmitud lepinguga. Vastupidist peab tõendama pool, kes sellisele väitele

vastu vaidleb, seega käesolevas asjas hageja. Eeltoodust tulenevalt tuli maakohtul selgitada

hagejale võimalust lükata ümber eeldus, et laenuleping oli sõlmitud äriühingu majandus- ja

kutsetegevuses. Maakohus on ekslikult eeldanud vastupidist, s.t leidnud, et asjaoludest ja

tõenditest ei ilmne, et hageja andis laenu oma majandus- ja kutsetegevuses.

45. Kostja on menetluses läbivalt tuginenud väitele, et poolte vahel on sõlmitud

tarbijakrediidileping VÕS § 402 tähenduses eelkõige seetõttu, et äriühingust hageja on andnud

laenu oma majandustegevuses eesmärgiga teenida tulu. Hageja on seisukohal, et leping ei ole

tarbijakrediidileping, kuna pooled ei leppinud kokku intressi tasumises. Samale seisukohale

asus ka maakohus, leides, et laenu andmist väljaspool majandus- ja kutsetegevust kinnitab

asjaolu, et intressi tasumise kohustuses ei olnud kokku lepitud. Ringkonnakohus andis

apellatsioonimenetluses hagejale täiendava võimaluse tuua esile asjaolud, millest saaks kohus

järeldada, et hageja ei vasta VÕS § 402 sätestatud krediidiandja määratlusele ja laenuleping ei

ole sõlmitud majandustegevuses, sh selgitada, millistel asjaoludel andis hageja kostjale laenu.

Ringkonnakohus selgitas, et vaatamata sellele, et pooled ei ole intressi tasumises kokku

leppinud, tuleb kohtul hinnata, kas hageja vastab majandus- või kutsetegevuses tegutseva

laenuandja tunnustele.

2-21-20479

46. Hageja selgitas vastuseks kohtu nõudele, et tema majandustegevuseks ei ole laenude

andmine ja laenulepingust nähtuvalt ei lepitud kokku intressi tasumises. Hageja väitis, et laenu

anti isiklikule tuttavale, kuna hageja seaduslik esindaja oli läbi varasema kliendisuhte kostjaga

usalduslikus suhtes ning hoopis kostja tegutses oma majandustegevuses, soovides laenu oma

kinnisvara parendamiseks eesmärgiga teenida kinnisvara üürimisest suuremat tulu. Täiendavalt

leidis hageja, et tarbijakrediidisätteid ei kohaldu tulenevalt VÕS § 403 lg 3 p-dest 3 ja 6.

47. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja ka oma täiendavate selgitustega ümber lükanud

eeldust, et laenuleping oli sõlmitud hageja majandus- ja kutsetegevuses. VÕS § 402 kohaselt ei

ole nõutav, et krediidiandja igapäevane majandustegevus oleks suunatud krediidilepingute

sõlmimisele. Vastupidiselt hageja seisukohale on ringkonnakohtu arvates kostja tarbija VÕS

§ l lg 5 mõttes, s.t füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või

kutsetegevuse läbiviimisega. Toimiku materjalidest ei saa järeldada, et kostja soovis laenu oma

majandustegevuses (VÕS § 1 lg 6). Laenulepingusse ei ole pooled laenu sihtotstarvet märkinud.

Sellekohane hageja väide on jäänud paljasõnaliseks. Ringkonnakohtu hinnangul on esile toodud

asjaoludel keeruline tuvastada ka hageja ja kostja isiklikku suhet läbi selle, et hageja juhatuse

liikmel oli varasem kokkupuude kostjaga. Samuti ei anna asjaolu, et kostjale on varem andnud

laenu ka teine äriühing, mille juhatuse liikmeks on sama isik, kes on ka hageja juhatuse liige,

alust selliseks järelduseks.

48. Ringkonnakohtu hinnangul ei kohaldu praeguses asjas hageja viidatud VÕS § 403 lg 3 p-d

3 ja 6. VÕS § 403 lg 3 p 3 reguleerib tööandja võimaldatud krediiti. VÕS § 403 lg 3 p 6 kohaselt

ei kohaldata tarbijakrediidi sätteid krediidilepingutele, mis sõlmitakse küll tarbijaga, kuid mille

eesmärk on kinnisasja ostmise n-ö eelrahastamine, s.t võetava krediidi arvelt ei omanda tarbija

kinnisasja otse. Nende sätete analoogia korras kohaldamiseks puudub praegusel juhul alus.

49. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et isegi, kui ei ole võimalik täpselt kindlaks teha, mida

pooled lepingu sõlmimisel silmas pidasid, aga hageja ei ole suutnud ümber lükata eeldust, et

tegemist ei ole tarbijale antud laenuga, tuleb lepingut tõlgendada kostja kasuks ja lugeda, et

pooled on sõlminud tarbijakrediidilepingu. Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus

vajalikuks muuta maakohtu poolt laenulepingule antud õiguslikku kvalifikatsiooni ja leiab, et

hageja ja kostja vahel on sõlmitud tarbijakrediidileping.

50. Arvestades apellatsioonkaebuse ulatust, vaidlevad pooled ringkonnakohtus üksnes selle üle,

kas hageja viivise nõue on õiguslikult põhjendatud ja kui on, siis kas on alust selle

vähendamiseks või tasaarvestamiseks.

51. Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi

(viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks

loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui

lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise

määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on lepingus kokku leppinud viivise määras

0,07% päevas ning intressi tasumises kokkuleppe puudub. Vaidlusalusel perioodil oli

seadusjärgne viivise määr 0,02% päevas. Arvestades, et poolte vahel sõlmitud laenuleping on

tarbijakrediidileping, milles ei ole kokku lepitud intressi tasumises, on põhjendatud rakendada

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgset viivisemäära.

52. Hageja on nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus avaldanud, et juhul, kui kohus peaks

asuma seisukohale, et pooled ei saanud viivise määraks kokku leppida 0,07% päevas, siis

2-21-20479

taotleb hageja alternatiivselt mõista kostjalt viivis välja seaduses sätestatud määras, s.o VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kostja on maakohtu

otsusega väljamõistetud põhivõla hagejale tasunud 15.09.2022 ja 18.09.2022 (tl 145–148).

Hageja on arvestanud perioodi 23.01.2019–15.09.2022 eest kokku viivise 2928,93 eurot (tl 163,

viivisekalkulaator.ee). Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud lähtuda viivisekalkulaatori

abil arvutatud viivise summast ja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla tasumisega

viivitamise eest perioodil 23.01.2019–15.09.2022 viivis 2928,93 eurot.

53. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väitele, et viivise määra kokkulepe on tühine, selgitab

ringkonnakohus järgmist. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult

kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse

rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult

suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt

võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5). Kuna seadusandja

lubab eelmärgitust tulenevalt VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 alusel nõuda tarbijalt viivist

seadusjärgses määras ja selles kuulub viivis väljamõistmisele, siis laenulepingus oleva

viivisekokkuleppe tühisuse tuvastamine ei ole vajalik.

54. Arvestades apellatsioonkaebuse ulatust ja kostja üldsõnalist tasaarvestuse avaldust, nõustub

ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et kostjal ei ole hageja vastu tasaarvestatavat nõuet.

55. Kostja on esitanud ka viivise vähendamise taotluse. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise

maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Viivise

vähendamise taotluse esitamisel on kostja tuginenud sellele, et kostja on vanaduspensionär,

kelle majanduslik olukord on halb. Lisaks on kostja esile toonud, et viivisenõue on esitatud

alles kohtumenetluses, hageja on käitunud vastuoluliselt ning jätnud kostjale mulje, et ta on

oma nõude sissenõudmisest loobunud. Samuti ei ole kostja väitel hageja käitunud heas usus,

sest on esitanud nõude vahetult enne aegumistähtaja saabumist. Ringkonnakohtu hinnangul ei

anna kostja esile toodud asjaolud alust viivise vähendamiseks nullini. Ringkonnakohus märgib,

et kostja majanduslikule olukorrale ja võimekusele oma kohustusi täita on maakohus

põhjendatud hinnangu andnud ja ringkonnakohus nõustub sellega. See, et kostja on pensionär

ja hageja on juriidiline isik, ei ole asjaoludeks, mis annavad iseenesest põhjuse viivist

vähendada. Seega oli hagejal õigus nõuda kostjalt viivise tasumist.

56. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hageja oli kaotanud õiguse nõuda viivist, kuna

viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja väidab, et temalt ei nõutud viivist pikema

perioodi jooksul, millest sai ta järeldada, et temalt viivist ei nõutagi. VÕS § 6 lg 1 järgi peavad

võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Aegumistähtaja

kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet

seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel

asjaoludel (RKTKo 29.01.2007, nr 3-2-1-137-06, p 23; RKTKo 02.06.2003, nr 3-2-1-70-03, p

13). Selliseks asjaoluks võib olla see, kui laenuandja on käitunud viisil, millest laenaja saab

järeldada, et temalt viivist ei nõuta (RKTKo 17.06.2009, nr 3-2-1-70-09, p 13). Hageja väidab,

et on kostjalt kohustuse täitmist nõudnud suuliselt. Ringkonnakohus selgitab, et üksnes sellest,

et hageja ei ole teatanud kostjale kirjalikult viivise nõudmisest, ei saa järeldada, et hageja on

käitunud viisil, millest kostja sai arvata, et viivise nõudest on loobutud. Kostja ei ole väitnud,

et hageja oleks talle teatanud, et ei soovi viivist nõuda. Laenulepingus oli viivise kohaldamises

kokku lepitud, mistõttu pidi kostjale olema selge, et tema poolt maksetega viivitamisel on

laenuandjal õigus nõuda temalt viivist. Riigikohus on selgitanud, et kui lepingus on viivise

kokkulepe, siis ainult viivise küsimata jätmine ei ole selliseks asjaoluks, millest võib järeldada,

et võlausaldaja on viivise nõudest loobunud (RKTKo 19.06.2009, nr 3-2-1-70-09, p 12-14).

2-21-20479

57. Hagi osalise rahuldamise korral tuleb kontrollida, kas rakendatud hagi tagamise abinõud on

põhjendatud jätta kehtima otsuse täitmist tagava abinõuna (TsMS § 445 lg 2). Maakohus määras

seada hagi tagamiseks kohtulik hüpoteek kostja kinnistule hüpoteegisummaga 20 160,32 eurot.

Arvestades, et kostja on täitnud põhivõla 10 040 eurot tasumise kohustuse, ei ole nii suures

summas tagamisabinõu enam vajalik. Ringkonnakohus vähendas käesoleva otsusega

väljamõistetavat viivist, kuid otsus on edasikaevatav. Seega on põhjendatud hüpoteegi

säilitamine summas 10 120,32 eurot (20 160,32 – 10 040). Seda summat ületavas osas tuleb

hagi tagamise abinõu tühistada ja hüpoteegisummat vastavalt vähendada.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

58. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb muuta ka maakohtu määratud

menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus peab põhjendatuks määrata menetluskulude jaotus

TsMS § 163 lg 1 alusel vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Kuivõrd hageja nõudis viivist

põhivõla (10 040 eurot) ulatuses, moodustas nõudest pool viivise nõue. Ringkonnakohus

tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja viivise 7111,07 euro

ulatuses. Kuna viivise nõue moodustab märkimisväärse osa nõudest, on ringkonnakohtu

hinnangul õiglane arvestada menetluskulude jaotuse määramisel ka viivise nõudega. Hageja

20 080 euro suurusest nõudest kuulub kokkuvõttes rahuldamisele 12 968,93 eurot (10 040 +

2928,93), s.o umbes 65%. Seega tuleb maakohtus kantud menetluskulud jätta 65% ulatuses

kostja kanda ja 35% ulatuses hageja kanda.

59. Apellatsioonimenetluses vaidlustas kostja üksnes viivise nõude (10 040 eurot).

Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistades maakohtu otsuse viivise

7111,07 eurot väljamõistmise osas. Seega tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta

TsMS § 171 lg 1 ja § 163 lg 1 alusel 29% ulatuses kostja kanda ja 71% ulatuses hageja kanda.

60. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse

lahendamisel ka ringkonnakohus. Lisaks on Riigikohus 20.04.2016 otsuses tsiviilasjas nr

3-2-1-142-15 (p 21) asunud seisukohale, et olukorras, kus ringkonnakohus muudab maakohtu

lahendit sel määral, et muuta tuleb ka menetluskulude jaotust, võib jätta menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks määramata.

61. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)