2-21-866/99 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Helina

Luksepp

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. aprill 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-866

Kohtuasi

BLRT Refonda Baltic OÜ hagi Korsol Trade OÜ vastu

kahju ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20. oktoobri 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

BLRT Refonda Baltic OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

1 914 956,18 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

BLRT

Refonda

Baltic

OÜ

(registrikood

12497282), lepingulised esindajad vandeadvokaadid

Raiko Lipstok ja Jüri-Karl Leppik

Kostja Korsol Trade OÜ (registrikood 12723979),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Viktor Särgava

Menetluse liik

Kohtuistungil 23. märtsil 2023

RESOLUTSIOON

1. Muuta hagihinda ja määrata hagihinnaks 1 914 956,18 eurot.

2. Tühistada Harju Maakohtu 20. oktoobri 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-866.

3. Teha uus otsus, millega rahuldada BLRT Refonda Baltic OÜ hagi Korsol Trade OÜ

vastu osaliselt ning mõista Korsol Trade OÜ-lt BLRT Refonda Baltic OÜ kasuks

välja 1 773 107,57 eurot, ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivis 330 106,82 eurot ja edasiulatuv viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 1 773 107,57 eurot alates 20. aprillist

2023 kuni põhinõude täitmiseni.

4. Jätta Harju Maakohtu 26. jaanuari 2021. a ja 4. juuni 2021. a määrustega seatud

hagi tagamise abinõud jõusse kohtuotsuse täitmist tagavate abinõudena.

5. BLRT Refonda Baltic OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

6. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Korsol Trade OÜ kanda.

2-21-866

2 (29)

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Harju Maakohtu menetluses oli BLRT Refonda Baltic OÜ (hageja) hagi Korsol Trade OÜ

(kostja) vastu kahju hüvitise ja viivise väljamõistmiseks. 19. aprilli 2021. a hagitäpsustuse

kohaselt palus hageja primaarnõudena kostjalt välja mõista 1 773 107,57 eurot ja

põhivõlgnevuselt seaduses sätestatud määras viivise alates 19. jaanuarist 2021 kuni põhivõla

tasumiseni või selliselt, et 1 481 088 eurolt algaks viivisearvestus 24. märtsil 2021 ja 292 019,57

eurolt 4. märtsil 2021. Alternatiivselt palus hageja mõista kostjalt välja 1 661 936,34 eurot ja

seaduses sätestatud määras viivise sellelt alates 19. jaanuarist 2021 kuni põhinõude tasumiseni.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse ja selle 19. aprilli 2021. a täienduse kohaselt sõlmisid pooled 12. novembril

2020 vanametalli (edaspidi ka kaup) müügilepingu, mille kohaselt kostja pidi hagejale tarnima

vähemalt 12 000 tonni vanametalli (12. novembri 2020. a müügileping või müügileping).

Müügilepingu p 7 kohaselt oli kauba hind 288,25 USA dollarit (USD)/mt miinus tegelik

veokulu. Hageja eesmärk oli täita kostjalt ostetava kaubaga hageja ja Habas Sinai VE Tibbi

Gazlar Istihsal Endustrisi A.S. (edaspidi Habas) 23. oktoobril 2020 sõlmitud müügilepingust

(edaspidi Habasi leping) tulenevat kohustust tarnida 30 000 mt vanametalli. Kostja oli hageja

sellisest eesmärgist teadlik.

1.2. 12. novembri 2020. a müügilepingu p 10 kohaselt pidanuks eeldatav tarnevalmisolekupäev

olema vahemikus 27.–29. november 2020. Kuna oli oht, et hageja broneeritud laev võis

sadamasse hilineda, saatis kostja 24. novembril 2020 e-kirja, millega informeeris kauba tarne

edasilükkumisest 2021. a algusse, lubades konkreetse päeva kooskõlastada 2020. a detsembri

teises pooles. Kostja agent teatas 1. detsembril 2020 hageja agendile, et lähim saadaolev

tarnevalmisolekupäev on vahemikus 3.–5. jaanuar 2021. Hageja nõudis kostjalt korduvalt

tarnevalmisolekupäeva teatamist. Kostja hagejale tarnevalmisolekupäeva ei teatanud.

1.3. Kostja esitas 15. jaanuaril 2021 hagejale 12. novembri 2020. a müügilepingust taganemise

avalduse. Kostjal ei olnud õigust müügilepingust taganeda. Tähtsust ei ole sellel, kes vastutab

27.–29. novembriks 2020 planeeritud kauba pealelaadimise edasilükkumise eest, kuna see ei

toonud kaasa müügilepingu lõpetamist kummagi poole poolt. Tähtsus on sellel, et kostja

kinnitas 24. novembril 2020 ja kostja agent kinnitas 1. detsembril 2020 valmisolekut kaup

tarnida 2021. a jaanuari alguses ning hageja nõustus sellega. Ebaõige on kostja

taganemisavalduses esitatud väide, et pooled ei sõlminud kokkulepet kauba tarnimise uue

tähtaja kohta. Poolte e-kirjavahetus tõendab, et pooled muutsid 27.–29. novembriks 2020

planeeritud kauba pealelaadimise kuupäeva selliselt, et kauba tarne pidi toimuma 2021. a

2-21-866

3 (29)

jaanuaris. Kostja müügilepingust taganemine võlaõigusseaduse (VÕS) § 97 lg 5 alusel oli

lubamatu. Puudusid VÕS § 97 lg-s 1 nimetatud alused müügilepingu muutmise nõudmiseks ja

täitmata olid ka VÕS § 97 lg-s 2 nimetatud eeldused. Kostja ei ole põhjendanud, milles seisnes

VÕS § 97 lg-s 1 sätestatud täitmiskulude suurenemine ja sellest tulenev kohustuste vahekorra

oluline muutumine, mis õigustaks müügilepingu muutmist selliselt, et 2021. a jaanuaris

toimuma pidanud tarne toimuks ositi perioodil 31. märts kuni 30. september 2021. Kostja ei

põhjendanud, kuidas kauba maailmaturuhinna suurenemine tõi kostjale kaasa täitmiskulude

olulise kasvu. Kostjal oli kaup, mille ta pidi 12. novembri 2020. a müügilepingu alusel hagejale

tarnima, olemas juba 2020. a novembris. Seega ei saanud alates 2020. a detsembrist toimunud

maailmaturuhinna tõus kostja täitmiskulusid suurendada. Kauba maailmaturuhinna tõus pärast

müügilepingu sõlmimist on kostja kui müüja riisiko.

1.4. Hageja esitas 19. jaanuaril 2021 kostjale müügilepingust taganemise avalduse. Kostja

rikkus müügilepingust tulenevat kauba tarnimise kohustust. Kuna kostja ei täitnud hageja 13.

jaanuari

2021.

a

korduvat

nõuet

teatada

hagejale

hiljemalt

17. jaanuaril 2021

tarnevalmisolekupäev ning 15. jaanuari 2021. a avaldusega väljendas kostja selgelt keeldumist

müügilepingu täitmisest, siis ei jäänud hagejal muud üle, kui ise müügilepingust taganeda.

1.5. Hagejal nõudis kostjalt kahju hüvitamist nii müügilepingu p 10 kui ka VÕS §-de 115 ja

135 alusel. Esimeses järjekorras nõudis hageja kahjuna asendustehingu ja kostjaga sõlmitud

müügilepingu hinnavahet (VÕS § 135 lg 1) ning alternatiivselt kauba turuhinna ja kostjaga

sõlmitud müügilepingu hinnavahet (VÕS § 135 lg 2).

1.5.1. Hageja esitas kauba turuhinnal põhineva kahju hüvitamise nõude juba enne

asendustehingu tegemist. Kuigi müügilepingu p-s 7 oli kauba hinna 288,25 USD/mt juures

märgitud tarneklausel FOB, sisaldus seal erikokkulepe, et kokkulepitud ühikuhinnast 288,25

USD/mt lahutatakse maha kauba tegelik prahiraha ehk veokulu. Seega, ehkki kauba vedu oli

hageja kohustus, tuli kauba hinda veokulu võrra vähendada. Kauba turuhind oli hagi esitamise

seisuga hageja 13. jaanuari 2021. a nõudekirja kohaselt 481 USD/mt, kostja 15. jaanuari 2021.

a taganemisavalduse kohaselt 473 USD/mt ja Fastmarket MB andmetel seisuga 18. jaanuar

2021 455,33 USD/mt. Hageja lähtus turuhinna osas tarneklauslist CFR Türgi, kuna hageja pidi

kostjalt ostetava kauba saatma Habasi müügilepingu alusel Türki. Hageja lähtus kahjunõude

suuruse määramisel Fastmarket MB andmetest turuhinna kohta 18. jaanuari 2021. a seisuga.

Kui kostja oleks müügilepingu täitnud, oleks hageja kogukulu 12 000 mt kauba ostmisel ja

tarnel 3 459 000 USA dollarit. Turuhinnast lähtuvalt oleks asendustehingu täitmise kogukulu

12 000 mt kauba puhul 5 463 960 USD. Hageja kahju on hinnavahe 2 004 960 USA dollarit

ehk 1 661 936,34 eurot.

1.5.2. 3. märtsil 2021 sõlmis hageja UAB-ga Metruna asendustehingu, ostmaks 12 000 tonni

kostjaga sõlmitud müügilepingus sätestatud tingimustele vastavat vanametalli. Asendustehingu

müügihind oli 348 eurot/mt ehk 419,27 USD/mt (FOB Riia). Tarneklausel FOB tähendab, et

kauba veokulu on ostja ehk hageja kanda. Veokulu oli kauba transpordil Riiast Türki 47

USD/mt ehk 39,01 eurot/mt. Järelikult on asendustehingu kogukulu vähemalt 387,01 eurot/mt

ehk 466,27 USD/mt. Asendustehingu ja kostjaga kokkulepitud tehingu hinnavahe on 178,02

USD/mt (466,27-288,25) ehk 147,76 eurot/mt. Järelikult on 12 000 mt vanametalli

asendustehingu hinnavahe 2 136 240 USA dollarit ehk 1 773 107,57 eurot.

1.6. Lisaks nõudis hageja kostjalt seaduses sätestatud määras viivist tasumata põhinõudelt (1

773 107,57 eurolt või alternatiivselt 1 661 936,34 eurolt) alates hagiavalduse esitamisest kuni

põhinõude tasumiseni. Kui kohus leiab, et hageja ei saa nõuda suurendatud põhinõudelt 1 773

107,57 eurolt viivist alates hagi esitamisest, vaid hagejal tekkis kahju asendustehingu hinna

2-21-866

4 (29)

tasumisest, palus hageja mõista viivise välja põhinõudelt 1 481 088 eurot arvates selle hageja

poolt UAB-le Metruna tasumisest ehk 24. märtsist 2021 ning 292 019,57 eurolt arvates selle

hageja poolt UAB-le Metruna tasumisest ehk 4. märtsist 2021.

Kostja vastuväited hagiavaldusele

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostja väitel ei ole ta müügilepingut rikkunud. Müügilepingut rikkus hageja. Kostja oli

valmis kauba õigel ajal tarnima, kuid hageja ei saatnud kauba vastuvõtmiseks müügilepingus

ettenähtud tähtajaks sadamasse laeva.

2.2. Müügilepingu tingimuste kohaselt pidi hageja leidma laeva ja sõlmima prahilepingu.

Hageja ei teatanud kostjale, et tal on prahileping sõlmitud ning laev saabub vahemikus 27.–

29. november 2020 kaupa vastu võtma. Kuna Klaipeda sadamale ei esitatud kinnitust, et laev

saabub broneeritud ajaks, tühistas sadam aja. Kostja esindaja VS edastas 24. novembril 2020

hagejale e-kirjaga teabe, et sadam annulleeris eraldatud aja.

2.3. Kostja esitas 15. jaanuaril 2021 taganemisavalduse, põhjendades seda müügilepingu

rikkumisega ja lepinguliste kohustuste vahekorra muutumisega, sest pärast kokkulepitud kauba

tarneaega toimus ootamatu kauba hinnatõus. Hageja rikkus müügilepingut oluliselt, sest ei

taganud kokkulepitud ajaks sadamasse laeva kaupa vastu võtma. Pooled ei leppinud kokku uut

tarneaega. Hageja on 24. novembri 2020. a e-kirja meelevaldselt tõlgendanud. Kostja ei ole

teinud ettepanekut tähtaega muuta.

2.4. Kostja on metallimüügi vahendaja. Kostja plaanis hagejale müüdava vanametalli osta

UAB-lt Stolita vahetult enne kauba laadimist vahemikus 27.–29. november 2020, finantseerides

tehingut hagejalt saadava rahaga. Kostja ja UAB Stolita olid sõlminud 1. jaanuaril 2019 üldise

ostulepingu, millega UAB Stolita kohustus kostjale vanametalli müüma. Kostjal oli selle

lepingu raames UAB-ga Stolita suuline kokkulepe vanametalli ostmiseks tarneklausliga FOB

Klaipeda, hinnaga 245 USD/mt ja tingimusega, et tarne toimub hiljemalt 1. detsembril 2020.

Neid asjaolusid on UAB Stolita 16. märtsi 2021. a vastuses kostja päringule kinnitanud.

Kuivõrd hageja jättis müügilepingus kokkulepitud ajaks laeva Klaipeda sadamasse saatmata,

siis jäi ka kostjal hageja tarbeks vanametall UAB-lt Stolita ostmata.

2.5. Kui selgus, et hageja saab laeva sadamasse saata kõige varem 3.–5. jaanuaril 2021, oli

vanametalli hind sedavõrd tõusnud, et kostjal ei olnud enam huvi kaupa tarnida. Kostja taganes

müügilepingust VÕS § 97 lg 5 alusel. Taganemisavalduses selgitati, et müügileping sõlmiti

12. novembril 2020 ja lepiti vanametalli hinnaks kokku 288,25 USD/mt miinus transport.

Müügilepingus lepiti kokku laadimisajaks 27.–29. november 2020. Müügilepingu sõlmimise

ajal oli kauba keskmine turuhind 292 USD/mt ja kauba tarne tähtajaks oli hind tõusnud 330

USA dollarini/mt. See tähendab, et hind oli küll kasvanud, kuid selle hinnatõusu ajel kostja veel

müügilepingu muutmist ei nõudnud. Samas hageja müügilepingu rikkumise tõttu ei olnud

võimalik kaupa laadida enne 3.–5. jaanuari 2021. Tarne edasilükkumise tõttu ei olnud kostjal

võimalik osta müügilepingu täitmiseks kaupa UAB-lt Stolita hinnaga 2 940 000 USA dollarit.

Lepingu muutmiseks esinesid kõik VÕS § 97 lg 2 sätestatud asjaolud. Kostja ei saanud

mõistlikult arvata, et kui müügilepingu sõlmimise ajal oli müüdava kauba turuhind ca 292

USD/mt, siis 2021. a alguseks oli see tõusnud 464,17 USD-ni/mt ehk väga lühikese aja jooksul

ca 60%. Kostja ei saanud kauba müügihinda muuta, sest tegemist on rahvusvahelisel turul

kaubeldava kaubaga. Kostja ei kanna asjaolude muutumise riisikot. Vanametalli hind tõusis

oluliselt perioodil, mil hageja oli vastuvõtuviivituses. Kui kostja oleks teadnud, et hageja ei võta

2-21-866

5 (29)

kaupa vastu vahemikus 27.–29. november 2020 ega tasu selle eest seitse päeva hiljem, siis ei

oleks kostja müügilepingut sellistel tingimustel sõlminud. Kostja huvi oli, et müügilepingu

sõlmimise ja tarne vaheline aeg oleks võimalikult lühike, vältimaks kauba müügihinna

muutumisest tulenevaid hinnariske.

2.6. Kuna hageja müügilepingust taganemise avalduse esitamise ajaks oli müügileping kostja

taganemisavaldusega juba lõppenud, oli hageja taganemine tagajärjetu.

2.7. Hageja kahjunõue põhineb kostja müügilepingu rikkumisel. Kuna kostja ei ole

müügilepingut rikkunud, siis ei saa hageja esitada kostja vastu mingeid nõudeid.

2.8. Kostja esitas vastuväiteid ka hagejal kahju tekkimisele ja UAB-ga Metruna sõlmitud

tehingu käsitamisele asendustehinguna.

2.8.1. Hageja oli hagiavalduse esitamise hetkeks Habasi lepingu täitnud. Kui hagejal oleks

sellest kahju tekkinud, oleks need asjaolud hagiavalduses välja toodud. Kuna seda ei tehtud,

siis järelikult ei tekkinud hagejal kahju. Lisaks on hagejale kahju tekkimine ümber lükatud

hageja 4. märtsi 2021. a menetlusdokumendi p-s 9 esitatud väidete ja tõenditega. UAB-ga

Metruna sõlmitud müügilepingu kohaselt tuli kaup tarnida alles 31. märtsil 2021. Habasi

müügilepingu alusel oli hageja hiljemalt 18. jaanuaril 2021 kauba ära müünud. Seega pidi

hageja nn asendustehingu alusel kauba kätte saama enne 18. jaanuari 2021.

2.8.2. Kuna UAB-ga Metruna sõlmitud lepingu eesmärk ei saanud olla sama mis kostjaga

sõlmitud müügilepingul, s.o täita Habasi lepingust tulenevat kohustust, ei saa UAB-ga Metruna

sõlmitud lepingut käsitada asendustehinguna VÕS § 135 lg 1 mõttes. UAB-ga Metruna

sõlmitud lepingut ei saa pidada asendustehinguks ka seetõttu, et laadimissadamaks oli Riia,

mitte Klaipeda. Lisaks on UAB-ga Metruna sõlmitud leping näilik tehing, mille eesmärk oli

luua praeguse kohtuasja jaoks kunstlik kahjunõue. Vahetult enne seda, kui hageja sõlmis UAB-

ga Metruna lepingu, müüs hageja 100% tütarfirma SIA Refonda sama kauba UAB-le Metruna,

kes seejärel müüs selle hagejale edasi. Hageja juhatuse liige KG on ka SIA Refonda juhatuse

liige.

2.9. Kuivõrd hageja kahjunõue on alusetu, siis on alusetu ka viivise nõue.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus otsustas määrata

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks eraldi kohtumäärusega pärast kohtuotsuse jõustumist

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Kohus otsustas

tühistada 26. jaanuari 2021. a ja 4. juuni 2021. a määrustega seatud hagi tagamise abinõud.

3.1. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgnevate asjaolude üle:

• 10. novembri 2020. a müügilepingu p 5 kohaselt kohustus kostja müüma hagejale

minimaalselt 12 000 mt vanametalli hinnaga 288,25 USA dollarit;

• lastimissadama asukoht oli Klaipeda, Leedu Vabariigis;

• kavandatud tarneaeg oli 27.–29. november 2020;

• hageja kontaktisik oli KG ja kostja kontaktisik VS;

• hageja eesmärk oli müüa vanametall 26. oktoobri 2020. a Habasi lepingu alusel edasi

hiljemalt 20. detsembril 2020;

2-21-866

6 (29)

• vaidlusalust vanametalli lepingus märgitud ajal, s.o 27.–29. novembril 2020 Klaipeda

sadamas üle ei antud;

• hageja kohustus oli tellida laev; ta teavitas kostjat, et laev ei jõua 27.–29. novembril

2020 sadamasse.

3.2. Hagi täpsustuse kohaselt tegi hageja asendustehingu, mille maksumus oli müügilepingu

järgsest hinnast 1 773 107,57 eurot kallim. Kohus ei nõustunud kostjaga, et tegemist oli hagi

muutmisega TsMS § 376 mõttes. Hagejal oli õigus suurendada haginõuet TsMS § 206 lg 1

alusel, samuti on TsMS § 370 järgi lubatud nõuete paljusus hagis. Hageja täpsustas, et nõuab

alternatiivselt kahjuhüvitist turuhinna alusel.

3.3. Hagis

kirjeldatu

kohaselt

tekkis

oht,

et

hageja

broneeritud

laev

võib

tarnevalmisolekupäevaks 27.–29. november 2020 sadamasse hilineda, ning kostja saatis

24. novembril 2020 hagejale e-kirja, milles informeeris kauba tarne edasilükkumisest 2021. a

algusesse. Viidatud e-kirjast nähtub, et Klaipeda sadam annulleeris kaubale eraldatud

valmisolekuaja, kuna laev ei olnud kokkulepitud ajaks prahitud. Sellest tulenevalt teavitas VS

hagejat, et lepinguga ettenähtud tarne lükkub edasi 2021. a algusesse. Seega oli

tarnevalmisolekupäeva muutumine põhjustatud sellest, et laev ei olnud õigeaegselt prahitud.

3.4. Hageja esindaja kinnitas 17. märtsi 2022. a kohtuistungil, et laeva tellimine oli hageja

kohustus. Hageja ei täitnud oma lepingulist kohustust sõlmida aluse prahileping ja tagada laeva

saabumine Klaipeda sadamasse vanametalli pealelaadimiseks 27.–29. novembril 2020. Kaup

jäi kokkulepitud ajal tarnimata hageja tõttu.

3.5. Esitatud tõendid, sh poolte e-kirjavahetus ei tõenda hageja väidet, et pooled saavutasid

kokkuleppe uue tarneaja osas, mida kostja rikkus. Sel teemal oli kirjavahetus, mis lõppes

sellega, et mõlemad pooled taganesid müügilepingust.

3.6. Kostjal kehtis ostetava vanametalli hinna osas kokkulepe kuni 1. detsembrini 2020. Kostja

ja UAB Stolita sõlmisid 1. jaanuaril 2019 üldise ostulepingu, mille raames UAB Stolita

kohustus müüma kostjale vanametalli. Kostja väitel oli tal selle lepingu raames UAB-ga Stolita

suuline kokkulepe vanametalli ostmiseks tingimusega, et tarne toimub hiljemalt 1.

detsembril 2020.

3.7. Kohus ei nõustunud hagejaga, et kostja taganemine müügilepingust oli VÕS § 97 lg 5

alusel lubamatu põhjusel, et puudusid VÕS § 97 lg-s 1 nimetatud alused lepingu muutmise

nõudmiseks ja täitmata olid ka VÕS § 97 lg-s 2 nimetatud eeldused. Vaidluse all ei ole asjaolu,

et vanametalli hind turul muutus. Ka hageja ise on oma kahjunõude rajanud hinnamuutusele.

Kuna hageja ei täitnud enda lepingulist kohustust, s.o ei taganud alust vanametalli

vastuvõtmiseks sadamas, ning uut täitmisaega kokku ei lepitud, siis taganes kostja õigustatult

lepingust.

3.8. Kohus leidis, et täidetud ei olnud hageja poolt müügilepingust taganemise ja kahju

hüvitamise eeldused. Kaup jäi tarnimata hageja tegevuse tõttu, mitte kostja süül, ja pooled ei

saavutanud kokkulepet uue tarneaja osas, mida kostja oleks rikkunud.

3.9. Kohus jättis rahuldamata ka hageja alternatiivse nõude müügilepingujärgse hinna ja

vanametalli turuhinna vahe hüvitamiseks. Hageja ostis metalli 3. märtsil 2021 UAB-lt Metruna,

et täita oma kohustust Habasi ees. Arvestades tehingu tegemise aega, ei saa seda tehingut lugeda

asendustehinguks. Habasi lepingust nähtuvalt tuli vanametall tarnida hiljemalt 20. detsembril

2020. Hageja ei ole ka tõendanud, et märgitud lepingu eesmärk oli Habasi lepingu asendamine.

2-21-866

7 (29)

Asendustehing tuleb teha mõistliku aja jooksul pärast lepingust taganemist.

3.10. Kuna kahju väljamõistmise eeldused ei olnud täidetud, jäi rahuldamata ka hageja

viivisenõue.

3.11. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäid menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse

tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada primaar- või alternatiivnõudes.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tegi maakohus asjaoludest ebaõiged järeldused

ja kohaldas valesti õigust. Kohus rikkus põhjendamiskohustust.

4.2. Hageja ei vaidlustanud kohtu seisukohta, et müügilepingus algselt kokku lepitud eeldataval

tarneajal, s.o 27.–29. novembril 2020 jäi kaup tarnimata hageja tõttu. Kohus aga omistas

alusetult sellele asjaolule olulise tähtsuse. Kumbki pool ei lõpetanud müügilepingut põhjusel,

et eeldataval tarneajal tarnet ei toimunud. Niipea kui selgus, et hageja ei suuda eeldataval

tarneajal tagada kauba tarneks vajalikku laeva, lükkas kostja 24. novembri 2020. a teatega

eeldatava tarneaja edasi, millega hageja nõustus. Järelikult jäi müügileping kehtima, pooled

otsustasid jätkata selle täitmist ja neil säilis müügilepingus kokku lepitud hinnaga kauba

üleandmise ja vastuvõtmise kohustus.

4.3. Pooled kasutasid müügilepingu p-s 10 inglisekeelset terminit aimed laycan ehk eesti keeles

laadimise kavandatav algusperiood, mis pidi olema 27.–29. november 2020. Pooled jätsid

kauba merevedu reguleerivatest tüüptingimusest Gencon 94 ajendatuna kauba üleandmise täpse

tahtpäeva paindlikuks ja selle konkreetse määramise hilisemaks. Tegemist on levinud

praktikaga, mille puhul määravad pooled kauba tarneaja vastavalt laeva prahilepingule ja selles

sätestatud laeva laadimise tähtajale. Seega ei saa öelda, et sellega, et hageja hangitud laev ei

jõudnud müügilepingus kokku lepitud eeldataval tarneajal laadimissadamasse, oleks hageja

müügilepingut rikkunud.

4.4. Kohus järeldas ebaõigesti, et pooled ei saavutanud kokkulepet eeldatava tarneaja

edasilükkamises 2021. a jaanuari. Hageja on tõendanud, et kostja teavitas hagejat

24. novembril 2020 eeldatava tarneaja edasilükkamisest 2021. a algusesse. Kohus ei andnud

viidatud e-kirjale hinnangut. Kostja pole väitnud, et ta pidas 2021. a alguse all silmas mingit

muud kuud peale jaanuari. Lisaks on hageja tõendanud, et kostja agent teavitas hagejat

1. detsembril 2020, et lähim saadaolev tarneaeg on 3.–5. jaanuar 2021. Hageja oli sellega nõus

ja nõudis korduvalt tarnet 2021. a jaanuaris. Kostja ei ole üheski kirjas eitanud, et tal on

kohustus tarnida 2021. a jaanuaris. Järelikult saavutasid pooled kokkuleppe, et eeldatav

tarneaeg nihkub 27.–29. novembri 2020 pealt 2021. a jaanuari. Kostja 24. novembri 2020. a e-

kirjast ei olnud võimalik mõista muud, kui et pooled olid jätkuvalt kohustatud müügilepingut

täitma ja hageja ei pidanud otsima asenduskaupa ega teisi tarnijaid.

4.5. Kohus omistas ebaõige tähenduse kostja väitele, et tal oli hagejale lubatud kauba hinna

osas oma tarnijaga kehtiv hinnakokkulepe üksnes kuni 1. detsembrini 2020. Selline

hinnakokkuleppe periood on ebausutav. Isegi, kui kostjal oli kauba ostuks siduv

hinnakokkulepe kuni 1. detsembrini 2020, siis oli see kostja riisiko, kuna kostja lükkas 24.

2-21-866

8 (29)

novembril 2020 eeldatava tarneaja edasi 2021. a jaanuari ning pidi seda tehes väidetava

hinnakokkuleppega arvestama.

4.6. Kohus tuvastas valesti kostja müügilepingust taganemise õiguspärasuse. Kohus tuvastas

valesti VÕS § 97 lg-s 1 sätestatud olukorra olemasolu ning jättis analüüsimata VÕS § 97 lg-s 2

sätestatud eelduste esinemise. Kohus ei põhjendanud, kuidas müügilepingu sõlmimise aluseks

olnud asjaolud olid muutunud. Pelgalt metalli maailmaturuhindade muutumine ei ole käsitatav

müügilepingu sõlmimise aluseks olevate asjaolude muutumisena. 24. novembri 2020. a e-kirja

saatmise ajal olid hinnad juba hakanud kiiresti tõusma. Kostja on lihtsalt üritanud teenida

hinnatõusu tingimustes lisakasumit. Vanametalli maailmaturuhinna tõus oli kostja risk.

Vanametalli turuhinna hüppeline kasv ei ole erakorraline või enneolematu nähtus

vanametalliturul. Kuna VÕS § 97 lg-s 2 sätestatud eeldused ei olnud täidetud, siis oli kostja

taganemine müügilepingust VÕS § 97 lg 5 alusel tagajärjetu.

4.7. Kuna kostja keeldus müügilepingut täitmast, siis on hageja müügilepingust VÕS § 116 lg

1 alusel kehtivalt taganenud. Hageja nõudis perioodil 18. detsember 2020 kuni 13. jaanuar 2021

kokku viiel korral tarne teostamist 2021. a jaanuaris. Kuna kostja teatas 15. jaanuari 2021. a

taganemisega tarnest keeldumisest, siis ei jäänud hagejal muud üle, kui ise 19. jaanuaril 2021

müügilepingust taganeda kostja olulise rikkumise tõttu VÕS § 116 lg 2 p 5 tähenduses.

4.8. Kohus hindas valesti hageja asendustehingut UAB-ga Metruna. Kohus leidis ebaõigesti, et

hageja 3. märtsil 2021 sõlmitud tehing ei saa olla asendustehinguks, arvestades tehingu

tegemise aega. Kohus ei selgitanud seda järeldust. Hiljemalt kostja 15. jaanuari 2021. a

taganemisavaldusest selgus hagejale, et kostja ei kavatse müügilepingut täita. Hageja jõudis

asendustehingu sõlmimiseni ca 1,5 kuuga, mis on mõistlik aeg. Erinevalt kohtu väidetust ei

sõlminud hageja UAB-ga Metruna asendustehingut Habasiga sõlmitud lepingu asendamiseks,

vaid kostjaga sõlmitud müügilepingu asendamiseks.

4.9. Hageja oli seisukohal, et maakohtu otsuse jõusse jätmine mõjub halvasti tsiviilkäibe

usaldusväärsusele, kuna see annaks signaali, et lepinguid ei pea täitma, kui nende mittetäitmine

on äriliselt kasulikum täitmisest.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel materiaalõiguse

ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada osas, millega kohus

jättis rahuldamata hagi 1 773 107,57 euro ja sellelt alates 19. aprillist 2021 arvestatud viivise

ning summalt 1 661 936,34 eurot ajavahemiku 19. jaanuar 2021 kuni 18. aprill 2021 arvestatud

viivise väljamõistmiseks, tühistas 26. jaanuari 2021. a ja 4. juuni 2021. a määrustega kohaldatud

hagi tagamise abinõud ning jättis menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus teeb tühistatud

osas uue otsuse, millega rahuldab hagi nimetatud osas, jätab hagi tagamise abinõud jõusse

otsuse täitmist tagavate abinõudena ja jätab maakohtus kantud menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kostja kanda.

7. Ringkonnakohus muudab hagihinda, kuna maakohus on eksinud selle määramisel.

2-21-866

9 (29)

7.1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 122 lg 1 kohaselt on tsiviilasja hind hagihind. TsMS §

137 lg 1¹ kohaselt võib kõrgema astme kohus asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus

määratud ebaõigesti. Maakohus on määranud otsuse sissejuhatavas osas hagihinnaks

1 773 107,05 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu määratud hagihind õige, kuna

see vastab üksnes hageja põhinõude suurusele, jättes arvesse võtmata hageja esitatud

viivisenõude.

7.2. Pärast 19. aprillil 2021 oma nõude suurendamist taotles hageja hagis:

-

mõista kostjalt välja põhivõlg 1 773 107,57 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras viivis alates 19. jaanuarist 2021 kuni põhivõla tasumiseni või

alternatiivselt selliselt, et 1 481 008 eurolt algaks viivisearvestus 24. märtsil 2021 ja

292 019,57 eurolt 4. märtsil 2021;

-

alternatiivselt mõista kostjalt välja põhivõlg 1 661 936,34 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras viivis alates 19. jaanuarist 2021 kuni põhivõla tasumiseni.

7.3. Raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga (TsMS

§ 124 lg 1). Hagihind arvutatakse põhinõude ja kõrvalnõuete järgi ning TsMS §-s 367 sätestatud

kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise

summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale (TsMS § 133 lg-d 1 ja

2). Hagihinda arvutades liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded, kuid kui nõuded on

alternatiivsed, määratakse hagihind suurema nõude järgi (TsMS § 134 lg 1).

7.4. Eelnevast lähtuvalt tuleb praegusel juhul hagihinnaks lugeda hageja põhinõude

1 773 107,57 euro ja sellelt alates hagi esitamisest ühe aasta eest arvestatud viivise summa.

Põhinõudelt 1 773 107,57 eurot alates 19. jaanuarist 2021 ühe aasta eest arvestatud viivis on

141 848,61 eurot (1 773 107,57 × 0,08). Seega on hagihind 1 914 956,18 eurot (1 773 107,57

+ 141 848,61).

7.5. Apellatsiooniastmes on tsiviilasja hind TsMS § 137 lg 1 järgi sama, mis esimeses

kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Kuna hageja vaidlustas maakohtu otsuse täies

ulatuses,

on

ka

apellatsioonkaebuse

hind

1 914 956,18

eurot.

Sellise

hinnaga

apellatsioonkaebuselt nõutava riigilõivu (5000 eurot) on hageja apellatsioonkaebuse esitamisel

tasunud.

8. Seoses praeguse otsuse p-s 3.1 loetletud maakohtu tuvastatud asjaoludega märgib

kolleegium, et maakohus on ebatäpselt tuvastanud, et poolte müügileping sõlmiti 10. novembril

2020. See on küll müügilepingu dokumendile märgitud kuupäev (I kd, tl 9), kuid leping

allkirjastati 12. novembril 2020 (I kd, tl 11). Pooled ei ole selle üle menetluses vaielnud, vaid

mõlemad pooled on toonud müügilepingu sõlmimise kuupäevana välja 12. novembri 2020.

Lisaks on maakohus ebatäpselt tuvastanud, et kostja kohustus müüma hagejale vanametalli

hinnaga 288,25 USA dollarit. Pooled ei ole menetluses vaielnud selle üle, et müügilepingus

kokkulepitud hind oli 288,25 USD/mt, millest tulnuks lahutada tegelikud prahikulud tingimusel

CP – FOB FO Klaipeda, Leedu (s.o veokulu) (vt ka müügilepingu p 7 (I kd, tl 9; tõlge I kd, tl

12)). Muude praeguse otsuse p-s 3.1 loetletud maakohtu tuvastatud asjaolude üle pooled ei

vaidle. Seetõttu võtab ringkonnakohus need TsMS § 652 lg 2 p 1 alusel asja lahendamisel

aluseks.

9. Asja materjalidest nähtuvalt ei arutanud maakohus pooltega vaidlusele kohaldatava õiguse

küsimust. Kuna müügilepingu alusel tuli kaup tarnida Leedus, on vaidlusel side välisriigi

õigusega ehk n-ö rahvusvaheline element. Lepingulistele võlasuhetele kohaldatava õiguse

2-21-866

10 (29)

määramist reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 593/2008, lepinguliste

võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I“). Selle määruse art 3 lg 1 kohaselt

kohaldatakse lepingu suhtes lepingupoolte valitud õigust. Valik tuleb teha sõnaselgelt või see

peab nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Müügilepingu p-s 23 on

pooled kokku leppinud, et „[m]is tahes käesolevast lepingust tõusetuv või sellega seotud vaidlus

[…] lahendatakse lõplikult Eesti Vabariigi õigusaktidega kehtestatud korras“. Tegemist on

sõnaselgelt tehtud valikuga, mis vastab Rooma I määruse art 3 lg 1 nõuetele. Seega on

maakohus õigesti kohaldanud vaidluse lahendamisel Eesti õigust.

10. Nii maakohtus kui ka apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled peamiselt selle üle, kas

kostjal oli VÕS § 97 lg 5 järgi õigus 15. jaanuaril 2021 müügilepingust taganeda. Juhuks kui

kostja taganemine peaks osutuma tagajärjetuks ja hageja 19. jaanuari 2021. a taganemine

kehtivaks, on kostja vaidlustanud ka hagejal hagis väidetud kahju tekkimise ja hüvitatavuse.

11. Kolleegium käsitleb kõigepealt apellatsioonkaebuse väiteid selle kohta, kas ja millal oleks

vaidlusalune kaup tulnud müügilepingu alusel hagejale tarnida ning kas kostja rikkus kauba

tarnimise kohustust (I). Seejärel hindab kolleegium kostja 15. jaanuari 2021. a taganemise

kehtivust (II) ja lahendab hagis esitatud nõuded (III). Lõpetuseks teeb kolleegium

menetluskulude jaotusega seotud otsustused.

I

12. Poolte üks peamisi vaidlusküsimusi menetluses on olnud see, kas kostjal oli kohustus

tarnida hagejale kaup ka pärast müügilepingus kokkulepitud tarnevalmisolekuaja 27.–29.

november 2020 möödumist, sh kas pooled olid leppinud kokku uues tarneajas, ning kas kostja

rikkus oma kohustust kaup hagejale üle anda. Kuna sellekohased järeldused omavad tähtsust

poolte taganemisavalduste tagajärgede hindamisel, alustab kolleegium nende küsimuste

käsitlemisest. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on nende küsimuste lahendamisel rikkunud

menetlusõiguse normi (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8), jättes mitmed asjas esitatud väited ja

tõendid käsitlemata, ja teinud tõenditest valesid järeldusi.

13. Pooled ei vaidle selle üle, et müügilepingu p 10 kohaselt oli eeldatav tarnevalmisolekupäev

(ingl k laycan) 27.–29. novembril 2020, kuid hagejal, kelle kohustus oli tellida laev, ei

õnnestunud saata laeva 27.–29. novembriks 2020 Klaipeda sadamasse. Sel teemal toimus

kirjavahetus poolte ning hageja agendi Seatrade’i ja Golfinase vahel, mis lõppes kostja ja hageja

taganemisavaldustega vastavalt 15. jaanuaril 2021 ja 19. jaanuaril 2021.

14. Ringkonnakohus tuvastab poolte esitatud tõendite põhjal järgneva:

-

11. novembril 2020 kinnitas Golfinas vastuseks hageja agendi (Seatrade) samal päeval

saadetud palvele, et sadamast on saadud kinnitus kauba laadimiseks 27.–29. novembril

2020 (I kd, tl-d 206 – 206 pöördel);

-

13.–16. novembril 2020 toimunud kirjavahetuses kooskõlastas hageja esindaja KG

kostja esindaja VS-ga laeva CIELO DI MONACO saabumise Klaipeda sadamasse

kauba pealelaadimiseks 27.–29. novembril 2020; kostja 16. novembri 2020. a e-kirjast

nähtuvalt oli Kaminera terminal laeva vastuvõtmise sel ajal kinnitanud (I kd, tl-d 210–

211; tõlge I kd, tl-d 207–208);

-

18.–20. novembril 2020 toimus hageja agendi (Seatrade) ja Golfinase vahel

kirjavahetus, kus hageja uuris hilisemate laadimiskuupäevade võimalikkuse kohta

juhuks, kui laev peaks hiljaks jääma, küsides konkreetsemalt 7.–10. detsembri 2020

2-21-866

11 (29)

kohta; Golfinas teatas, et esialgse info kohaselt on detsembri esimene pool sadamas juba

täielikult broneeritud ning võimalikud uued kuupäevad saaksid alata 20. detsembrist

2020 (I kd, tl-d 205 – 205 pöördel, 212 – 212 pöördel; tõlge I kd, tl-d 204 – 204 pöördel,

209);

-

20. novembril 2020 kinnitas Klaipeda terminal laeva ML Eider S saabumisajaks 28.–

30. novembri 2020 (II kd, tl 191 pöördel; tõlge II kd, tl 193 pöördel);

-

24. novembril 2020 saatis kostja esindaja VS hageja esindajale KG-le e-kirja (I kd, tl

24; tõlge tl 27), milles teatas, et „Kuna laev ei olnud lepinguga kokkulepitud

kuupäevadeks, st 27.–29.11.2020.a prahitud, annulleeris sadam meie kaubale eraldatud

valmisoleku aja. Selline viivitus (mitte meie süül) tõi meie töös kaasa tõsised raskused

ning nõudis meilt, et korrigeeriksime oma 2020.a detsembri ja 2021.a jaanuari

tegevusplaane. Käesoleva kirjaga soovime informeerida Teid sellest, et oleme sunnitud

lükkama lepinguga ettenähtud materjali tarne edasi 2021.a algusesse. Väljasaatmise

kuupäeva kooskõlastame detsembri teises pooles. Täname Teid mõistva suhtumise

eest“;

-

26. novembril 2020 saatis hageja esindaja KG kostja esindajale VS-le e-kirja, milles

pakkus tarneks välja aja alates 19. detsembrist 2020 ning laeva, paludes kostjal koos

sadamaga see võimalus läbi vaadata. Kostja vastas sellele samal päeval, et „[n]agu me

teile juba teatasime, meil tekkis probleem, kuna teil ei õnnestunud novembri lõpu

kuupäevadel laeva leida. Praegu püüame lahendada laadimisplaanidega seotud

probleemi“ (I kd, tl-d 219–220; tõlge I kd, tl 218);

-

27. novembrist kuni 2. detsembrini 2020 toimus e-kirjavahetus hageja agendi (Seatrade)

ja Golfinase vahel, milles otsiti uut ajavahemikku kauba laadimiseks (I kd, tl-d 223–

224; tõlge tl-d 221–222). Seatrade palus oma 27. novembri ja 30. novembri 2020. a e-

kirjades Golfinasel pakkuda välja 5-päevane kaipäevade periood ajavahemikus 19.–30.

detsember 2020, tuues näitena ka konkreetseid ajavahemikke. Oma 1. detsembri 2020.

a e-kirjas teatas Golfinas Seatrade’le, et varaseim võimalik aeg lastimiseks on 3.–5.

jaanuar 2021 ja tarnevalmisolekupäeva broneerimiseks on vaja vedaja (ingl k shippers,

s.o praegusel juhul kostja) ametlikku taotlust. Seepeale avaldas Seatrade 2. detsembril

2020, viitega Golfinase 1. detsembri e-kirjale, et laev on puhastatud (ingl k clean fixed)

ja palus kinnitada laevale kaipäevad (ingl k laycan) 2.–5. jaanuar 2021. Vähemalt nii

Golfinase 1. detsembri 2020. a e-kirja kui ka Seatrade’i 2. detsembri 2020. a e-kirja

koopiareal olid adressaatidena ka hageja esindaja KG ja kostja esindaja VS;

-

18. detsembri 2020. a e-kirjas palus hageja esindaja KG kostja esindajal VS-l kinnitada,

et kostjal on kohustus tarnida vähemalt 12 000 tonni vanametalli, ja esitada graafik

kauba tarnimise kohta hiljemalt 20. jaanuaril 2021. Selle peale tegi kostja 21. detsembri

2020. a e-kirjas ettepaneku 4.–5. jaanuaril 2021 kohtuda (I kd, tl-d 23 – 23 pöördel;

tõlge I kd tl-d 26 – 26 pöördel);

-

30. detsembril 2020 saatis hageja esindaja KG kostjale kirja, milles tõi välja, et hagejal

on kauba pealelaadimiseks olemas alus MIREILLE SELMER valmisolekuajaga 6.–8.

jaanuar 2021, ning palus see valmisolekuaeg kinnitada hiljemalt 31. detsembril 2020 kl

18.00. Kostja vastas sellele samal päeval, et „[k]ahjuks ei ole meil võimalik saata

materjalid välja ettenähtud kuupäeval“ ja kordas ettepanekut kohtuda 5. jaanuaril 2021.

Samal päeval hageja kinnitas kohtumist 5. jaanuaril 2021, kuid palus saata enne

kohtumist pakkumine valmisolekuaja (ingl k laycan) kohta ajavahemikus 5.–25. jaanuar

2021, lisades, et käsitab sellekohase pakkumise puudumist keeldumisena kauba

tarnimisest (I kd, tl-d 22–23; tõlge I kd, tl-d 25–26);

2-21-866

12 (29)

-

5. jaanuaril 2021 saatis hageja esindaja KG kostja esindajale VS-le e-kirja, milles

väljendas kahetsust, et ta ei saanud kostjalt 5. jaanuari 2021. a kohtumisel mingeid

selgeid variante ja palus kostjal pakkuda tarnevalmisolekuaeg (ingl k laycan)

ajavahemikuks 6.–25. jaanuar 2021 hiljemalt 8. jaanuariks 2021 kl 12.00, lisades, et

pakkumise puudumist käsitab hageja keeldumisena kauba tarnimisest (I kd, tl 22; tõlge

tl 25);

-

8. jaanuaril 2021 saatis kostja hagejale kirja, milles viitas lepingupoolte kohustuste

vahekorra olulisele muutumisele seoses kauba maailmaturuhinna tõusuga ja tegi

ettepaneku muuta müügilepingut selliselt, et kostja tarnib hagejale kokku 40 000 tonni

metalli neljas võrdses jaos (31. märtsil 2021, 31. mail 2021, 31. juulil 2021 ja 30.

septembril 2021) selliselt, et iga kord tarnitakse 3000 tonni kaupa müügilepingus

kokkulepitud hinnaga ja 7000 tonni kaupa turuhinnaga, mille pooled lepivad kokku

hiljemalt 30 päeva enne tarne kuupäeva (I kd, tl-d 32–33; tõlge tl-d 34 – 34 pöördel);

-

13. jaanuaril 2021 saatis hageja kostjale kirja, milles palus kostjal teatada hiljemalt 17.

jaanuaril 2021 kl 16.00, kas ta on valmis müügilepingut täitma ja tarnima vähemalt

12 000 tonni kaupa hiljemalt 25. jaanuaril 2021, teatades selleks hagejale

tarnevalmisolekupäeva. Hageja lisas, et kui kostja müügilepingu täitmist ei kinnita ja

tarnevalmisolekupäeva ei teata, käsitab hageja seda keeldumisena müügilepingu

täitmisest, millisel juhul on hageja sunnitud ostma 12 000 tonni kaupa mujalt ja kostja

on kohustatud hüvitama müügilepingujärgse hinna ja asendustehingu vahe (I kd, tl-d

35–37);

-

15. jaanuaril 2021 esitas kostja hagejale müügilepingust taganemise avalduse (I kd, tl-d

38–39);

-

19. jaanuaril 2021 esitas hageja kostjale müügilepingust taganemise avalduse (I kd, tl-d

40–41).

15. Pooled vaidlevad menetluses selle üle, kas Golfinas oli kostja agent ja seega kostja volitatud

esindaja (hageja seisukoht) või mitte (kostja seisukoht). Müügilepingu p 15 kohaselt on

Golfinas lastimissadamaagent (ingl k loading port agent). Kolleegiumi hinnangul nähtub asjas

esitatud kirjavahetusest, et Golfinas vahendas suhtlust hageja agendi (Seatrade), Klaipeda

terminali ja kostja vahel. Samas ei võimalda sama kirjavahetus järeldada seda, et Golfinas oleks

osalenud kirjavahetuses ja teinud tahteavaldusi kostja nimel, s.o kostja esindajana, ja volitusel.

Oma 15. veebruari 2022. a selgituses nimetab Golfinas end laevaagendiks ja kirjeldab oma rolli

eri osapoolte suhtluse vahendajana. Samas nimetab ta oma kliendiks kostjat ja toob mh välja,

et mereõiguse tava kohaselt peab prahtija (s.o hageja) paluma oma ametliku lepingulise kanali

kaudu, et klient/lastisaaja (s.o kostja / UAB Stolita) või tema agent küsiks stividorifirmalt

(terminal) infot kauba lastimiseks valmisoleku aja kohta (vt II kd, tl-d 191–192; tõlge II kd, tl-

d 193 – 194 pöördel). Praegusel juhul toimus suhtlus terminaliga lastimiseks valmisoleku aja

leidmiseks Golfinase vahendusel. Kokkuvõttes ei anna aga ka Golfinase selgitus piisavat alust

järeldada, et tegemist oleks olnud isikuga, kes tegutses kostja nimel ja volitusel. See, kas

Golfinas oli kostja esindaja või mitte, ei mõjuta kolleegiumi hinnangul aga asja lahendust.

16. Pooled ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustanud maakohtu järeldust, et algse

tarnevalmisolekuaja 27.–29. november 2020 muutmine oli tingitud sellest, et laev ei olnud

õigeaegselt prahitud (vt maakohtu otsuse p 29). Hageja ei nõustu aga maakohtu seisukohaga, et

pooled ei olnud leppinud kokku uut tarneaega, sh et poolte e-kirjavahetus ei tõenda kokkulepet

tarnevalmisolekuaja muutmise kohta (vt samas; apellatsioonkaebuse p-d 9–10). Lisaks jäi

hageja ka ringkonnakohtus seisukohale, et pooled ei olnudki sõlminud müügilepingu täitmise

2-21-866

13 (29)

aja osas siduvat kokkulepet, vaid kauba üleandmise tähtpäev oli jäetud paindlikuks ja selle

konkreetne määramine hilisemaks (vt apellatsioonkaebuse p 7).

17. Maakohtus oli hageja seisukohal, et lähtudes müügilepingu p-s 10 kasutatud sõnastusest

(„kavandatav“, ingl k aimed; kostja väitel oleks õige eestikeelne vaste „sihitud“, vt kostja 7.

septembri 2021. a seisukoha p 2.2) ja võttes arvesse asjaolu, et kauba laadimisele pidi järgnema

selle merevedu, ei olnud pooled sätestanud kindlaid kuupäevi kauba üleandmiseks, vaid olid

jätnud kauba üleandmise täpse aja paindlikuks ja selle määramise hilisemaks, sõltuvalt sobiva

laeva leidmise, prahtimise ja etteandmise ajast (vt hageja 19. aprilli 2021. a menetlusdokumendi

p 2). Kolleegium hageja käsitlusega ei nõustu, kuna see ei ole kooskõlas müügilepingust

nähtuvaga. Müügilepingu p-s 10 on pooled selgelt kokku leppinud, et kavandatav

valmisolekuaeg (ingl aimed laycan) on 27.–29. novembril 2020. Sellele, et pooled olid leppinud

kokku konkreetses tarneajas, viitab p 10 teises lõigus sisalduv kokkulepe ostja õiguste kohta

juhul, kui müüja ei tarni kaupa kokkulepitud perioodil. Kolleegium möönab, et rahvusvahelise

meretranspordi puhul ei ole alati võimalik ette ennustada konkreetset ajahetke, millal laev

sadamasse jõuab, kuid eelduslikult pooled sellega arvestasidki, kui nad leppisid

tarnevalmisolekuaja kokku kolmepäevase ajavahemikuna (sellel seisukohal oli kostja ka

ringkonnakohtu 23. märtsi 2023. a istungil, vt protokoll, ajamärk 01:19:08). Ringkonnakohtu

istungil nõustusid mõlemad pooled sellega, et tarnetähtaja järgimiseks oleks piisanud sellest,

kui laev oleks saabunud sadamasse kokkulepitud ajavahemiku jooksul, isegi kui kauba

laadimine oleks lõpetatud hiljem (vt samas, ajamärgid 01:19:46–01:21:14). Ka Golfinase 15.

veebruari 2022. a vastusest kostja päringule nähtub, et tarnevalmisolekuaeg (ingl k laycan) on

ajavahemik, mil laev tuleb kokkulepitud sadamas kauba lastimiseks ette anda (vt II kd, tl-d

191–192; tõlge II kd, tl-d 193 – 194 pöördel).

18. Ringkonnakohus leiab, et praeguse otsuse p-s 14 kirjeldatud tõenditest saab järeldada, et

juba 24. novembriks 2020 oli selge, et kauba tarne ei saa toimuda müügilepingus kokkulepitud

ajal 27.–29. novembril 2020, kuna hageja ei suutnud tagada laeva, mis sellel ajavahemikul

sadamasse jõuaks, ning sadam tühistas kauba laadimiseks määratud aja. Samas on selge, et

kumbki pool ei taganenud selle tõttu müügilepingust, vaid müügileping ja sellest tulenevad

kohustused kehtisid poolte vahel edasi (sellega nõustusid pooled ka ringkonnakohtu 23. märtsi

2023. a kohtuistungil, vt protokoll, ajamärgid 00:14:29–00:14:42). Järelikult säilis kostjal VÕS

§ 208 lg 1 järgne kohustus anda müügilepingu esemeks olev kaup hagejale üle.

19. Kolleegium leiab, et kostja 24. novembri 2020. a e-kirjast nähtuvalt oli kostja nõus sellega,

et tarneaeg lükkub edasi, ja andis ise hagejale teada, et tarne lükkub 2021. a algusesse, kusjuures

konkreetne aeg kooskõlastatakse hagejaga detsembri 2020 teises pooles. Hageja esindaja KG

26. novembri 2020. a e-kirjast nähtuvalt oli ka hageja tarne edasilükkumisega nõus, pakkudes

välja tarneaja alates 19. detsembrist 2020 ja konkreetse laeva. Hageja nõusolekut tarne

edasilükkumisega kinnitab ka hageja agendi Seatrade’i ja Golfinase kirjavahetus 27.

novembrist kuni 2. detsembrini 2020, kus otsiti sobivat lastimisaega detsembri teises pooles või

jaanuari alguses. Vähemalt osaliselt oli sellesse kirjavahetusse kaasatud ka kostja esindaja

(kõigi e-kirjade puhul ei ole kõik adressaadid tõenditest nähtavad) ning asjas esitatust ei nähtu,

et kostja oleks mingil viisil märku andnud, et ta kirjavahetuse sisuga ei nõustu. Eelnevast

lähtuvalt leiab kolleegium, et pooled olid juba enne esialgset tarnevalmisolekuaega 27.–29.

november 2020 saavutanud kokkuleppe, et tarnet nimetatud ajal ei toimu, vaid see lükkub edasi.

Siiski ei olnud pooled leppinud kokku konkreetseid uusi tarnekuupäevi. Kostja pakkus 2021. a

algust selliselt, et täpne aeg kooskõlastatakse detsembri teises pooles. Hageja pakkus 26.

novembri 2020. a e-kirjas välja tarneaja detsembri 2020 teises pooles, kuid oli hiljem nõus ka

tarneajaga 2021. a jaanuaris, paludes (agendi vahendusel) 2. detsembri 2020. a e-kirjas, mille

üheks adressaadiks oli ka kostja esindaja, kinnitada tarneaeg 2.–5. jaanuar 2021. Sellest saab

2-21-866

14 (29)

kolleegiumi hinnangul järeldada, et pooled olid ühel meelel selles, et kauba tarne pidi toimuma

hiljemalt 2021. a alguses.

20. Pooled vaidlevad menetluses selle üle, kas tarneaja muutmine sai toimuda e-kirjavahetuse

teel. Kostja viitab müügilepingu p-le 24 (muud tingimused), milles pooled on kokku leppinud,

et „[…] mitte ükski muu suuline või kirjalik leping ega kokkulepe, millega kavandatakse

käesoleva lepingu mis tahes viisil muutmist, ei ole Ostjale ega Müüjale siduv, kui see pole

kirjalikult kokku lepitud.“ Kolleegium nõustub kostjaga, et sellest punktist tulenes poolte

kokkulepe, et müügilepingu muudatused tuleb sõlmida kirjalikult (VÕS § 11 lg 2 ja § 13 lg 2).

Samas näeb VÕS § 13 lg 3 ette, et kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse teatud

vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis

tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmisega teistsuguses vormis.

Kolleegium leiab, et praegusel juhul võis hageja saada kostja käitumisest – eelkõige 24.

novembri 2020. a e-kirjast, aga ka sellest, et kostja ei taganenud lepingust esialgse tarnetähtaja

möödumise tõttu ega kasutanud muid õiguskaitsevahendeid ning ei väitnud, et ta kaupa ei tarni,

ehkki ta oli teadlik mh sellest, et hageja agent kooskõlastas Golfinasega uut tarneaega detsembri

2020. a lõppu või jaanuari 2021. a algusesse – mõistlikult aru, et kostja oli nõus müügilepingus

kokkulepitud tarneaja muutmisega teistsuguses vormis kui kirjalikult, s.o e-kirja teel.

Kolleegiumi hinnangul on usutavad hageja väited selle kohta, et rahvusvahelise mereveo puhul

ei ole tavaks reguleerida laevaliikluse ja kauba pealelaadimise aja muutmisega seonduvaid

küsimusi kirjalikus vormis, kuna asjaolud võivad muutuda ja kokkuleppeid on vaja sõlmida

operatiivselt (vt hageja 19. aprilli 2021. a menetlusdokumendi p 3). Seetõttu ei pidanud hageja

kujunenud olukorras ilma kostja sellekohase avalduseta ka eeldama, et kostja jaoks on tarneaja

muutmise puhul kirjaliku vormi nõude järgimine oluline. Seejuures ei ole kostja väitnud, et

esialgu kokkulepitud tarnevalmisolekuaja tühistamine oleks pidanud toimuma kirjalikult.

Eelnevast tulenevalt ei saa kostja tugineda müügilepingu p-s 24 sisalduvale kokkuleppele

lepingu kirjalikus vormis muutmise kohta.

21. Olukorras, kus pooled ei olnud leppinud kokku uut konkreetset tähtpäeva kauba

üleandmiseks, oleks kostja VÕS § 82 lg 3 järgi pidanud täitma oma kohustuse selleks

mõistlikult vajaliku aja jooksul, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust.

Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et Klaipeda sadamal oleks olnud võimalik

võtta laev kauba laadimiseks vastu kõige varem 3.–5. jaanuaril 2021 (ringkonnakohtu 23. märtsi

2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:18:37–00:18:59). Hageja on menetluses

tõendanud, et tal oleks olnud võimalik sel ajal laev sadamasse kauba vastuvõtmiseks saata

(Seatrade’i 2. detsembri 2020. a e-kirjast nähtuvalt oli laev valmis 2.–5. jaanuariks 2021; KG

30. detsembri 2020. a e-kirja kohaselt oli alus MIREILLE SELMER valmis 6.–8. jaanuariks

2021), kuid see jäi tegemata, kuna vaatamata hageja palvele ei kooskõlastanud kostja laeva

saabumist nimetatud päevadel. Seejuures nägi müügilepingu p 18 ette, et ostja pidi esitama

aluse enne selle fikseerimist müüjale heakskiitmiseks, müüja oli kohustatud aluse 12 tunni

jooksul faksi või e-posti teel kas kinnitama või tagasi lükkama ning enne aluse fikseerimist pidi

see olema müüja poolt ametlikult kinnitatud. Golfinase 15. veebruari 2022. a vastusest kostja

päringule nähtub, et prahtija (praegu hageja) ja klient/lastisaatja (praegu kostja või UAB Stolita)

peavad igal juhul omavahel enne laeva prahtimist tarnevalmisolekuaja (ingl k laycan) osas

kokku leppima (vt II kd, tl 191; tõlge II kd, tl 193). Seega vajas hageja laeva prahtimiseks ja

sadamasse n-ö etteandmiseks kostja kooskõlastusi laeva ja tarnevalmisolekuaja osas. Ka

Golfinase 1. detsembri 2020. a e-kirjast nähtuvalt oli sadamas lastimisaja broneerimiseks vaja

kostja ametlikku taotlust. Kuna kostja ei vastanud hageja palvetele konkreetsete tarneaegade ja

laevade kinnitamiseks, vaid teatas 30. detsembril 2020, et hageja pakutud kuupäevad 6.–8.

jaanuar 2021 ei sobi, palus hageja edasistes kirjades (30. detsembril 2020, 5. jaanuaril 2021 ja

13. jaanuaril 2021) kostjal endal välja pakkuda sobiv tarnevalmisolekuaeg vahemikus 5.–25.

2-21-866

15 (29)

jaanuar 2021, kuid kostja seda ei teinud. Kolleegium leiab, et olukorras, kus sadamal oleks

olnud võimalik laev kauba laadimiseks vastu võtta 3.–5. jaanuaril 2021, hagejal oli võimalik

sel ajal laev sadamasse saata ning kostja ei ole toonud esile mõjuvaid põhjuseid, miks tarne ei

oleks saanud nendel kuupäevadel toimuda, oleks mõistlik aeg kauba üleandmise kohustuse

täitmiseks olnud 3.–5. jaanuar 2021.

22. Eelneva põhjal leiab kolleegium, et hageja ei olnud vastuvõtuviivituses (VÕS § 119

tähenduses) sellega, et ta ei korraldanud 27.–29. novembril 2020 Klaipeda sadamasse laeva,

kuna pooled olid juba enne esialgu kokkulepitud tarneaja (27.–29. november 2020) saabumist

(24. novembri 2020. a ja 26. novembri 2020. a e-kirjadega) kokku leppinud, et tarne lükkub

edasi ja toimub hiljemalt 2021. a alguses. Kuna pooled ei leppinud kokku konkreetset uut

tarnetähtpäeva, oleks tarne pidanud toimuma mõistliku aja jooksul, milleks oli praegusel juhul

3.–5. jaanuar 2021. Kuna kostja ei teinud hagejaga vajalikku koostööd selleks, et hageja saaks

saata kauba pealelaadimiseks Klaipeda sadamasse laeva, sh ei kinnitanud hageja pakutud laevu

ja tarnevalmisolekuaegu, oli kostja ise alates 5. jaanuarist 2021 vastuvõtuviivituses.

II

23. Kostja on tuginenud 15. jaanuari 2021. a taganemisavalduse õigusliku alusena VÕS § 97

lg-le 5, tuginedes lepingupoolte kohustuste vahekorra olulisele muutumisele. Ka

ringkonnakohtu istungil kinnitas kostja, et ta ei tugine lepingust taganemise alusena sellele, et

hageja rikkus müügilepingut, kui ei taganud novembris 2020 kokkulepitud ajaks sadamasse

laeva (vt 23. märtsi 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:43:05–00:44:18). Seetõttu ei

hinda kolleegium taganemise õiguspärasust VÕS § 116 lg 1 järgi. Kolleegium leiab, et

maakohus

on

kostja

müügilepingust

taganemise

õiguspärasust

hinnates

eksinud

materiaalõiguse kohaldamisel ja rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, jättes

taganemise eeldused VÕS § 97 lg 5 järgi kontrollimata ja oma järeldused kostja taganemise

lubatavuse osas seega nõuetekohaselt põhjendamata.

24. VÕS § 97 lg-st 5 koosmõjus lõigetega 1 ja 2 tuleneb, et kohustuste vahekorra muutumisega

kahjustatud lepingupoolel on õigus lepingust taganeda järgmistel tingimustel, mis peavad

olema täidetud korraga (vt ka Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-

11, p 16):

• lepingu sõlmimise aluseks olevad asjaolud on muutunud pärast lepingu sõlmimist (VÕS

§ 97 lg 1);

• asjaolude muutumisega on kaasnenud poolte kohustuste vahekorra oluline muutumine,

mistõttu ühe poole kohustuste täitmise kulud on suurenenud oluliselt või teiselt poolelt

lepinguga saadava väärtus vähenenud oluliselt (VÕS § 97 lg 1);

• kahjustatud pool ei saanud lepingu sõlmimise ajal mõistlikult arvata, et asjaolud võivad

muutuda (VÕS § 97 lg 2 p 1);

• kahjustatud pool ei saanud asjaolude muutumist mõjutada (VÕS § 97 lg 2 p 2);

• asjaolude muutumise riisikot ei kanna seadusest või lepingust tulenevalt kahjustatud

pool (VÕS § 97 lg 2 p 3);

• kahjustatud pool ei oleks asjaolude muutumisest teades lepingut sõlminud või oleks

seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel (VÕS § 97 lg 2 p 4);

• asjaolude kohaselt ei ole lepingu muutmine võimalik või ei oleks see teise poole suhtes

mõistlik (VÕS § 97 lg 5).

2-21-866

16 (29)

Seejuures on Riigikohus leidnud, et viidatud regulatsioonist on võimalik teha ühene järeldus,

et seadusandja tahe on olnud võimaldada VÕS § 97 kohaldamist äärmiselt erandlikel juhtudel.

Vastasel korral muutuks tehinguline õiguskäive väga ebakindlaks (26. oktoobri 2010. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-76-10, p 11; 22. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-10, p 11).

25. Kõigepealt tuleb kindlaks teha, kas muutunud asjaolud kuulusid müügilepingu sõlmimise

aluseks olnud asjaolude hulka või mitte.

25.1. Riigikohus on leidnud, et lepingu sõlmimise aluseks olevate asjaolude hulka VÕS § 97 lg

1 tähenduses saab lugeda selliseid asjaolusid, mille olemasolu, saabumine või edasikestmine on

hõlmatud poolte ühisest arusaamast ja millel põhineb lepingu sõlmimise soov. Seega ei kuulu

lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka üldjuhul ühe lepingupoole ootused, kui need

ei ole teisele poolele teatavaks tehtud ja teine pool ei ole neid teadmiseks võtnud või pidanud

neid hea usu põhimõttest lähtuvalt teadma (26. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-

10, p 11). Õiguskirjanduses on leitud, et lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud võivad

sisalduda lepingus või tuleneda lepingu olemusest (vt Varul, P. jt. Võlaõigusseadus I.

Kommenteeritud väljaanne. Juura 2016, § 97 komm, p 4.3.2.1).

25.2. Lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaoluna on kostja tuginenud kauba turuhinnale, s.o

kauba väärtusele maailmaturuhindade järgi, ja käsitanud asjaolude muutumisena vanametalli

maailmaturuhinna tõusu. Kostja küll möönis, et maailmaturuhind pidevalt (mõne protsendi

raames) kõigub, kuid märkis, et hinna tõus 60%–200% lühikese aja (30–45 päeva) jooksul on

anomaalia, mida ei olnud võimalik ette näha (vt 23. märtsi 2023. a kohtuistungi protokoll,

ajamärgid 00:45:55–00:48:30).

25.3. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et müügieseme väärtus ja kinnisvarahindade

üldine seis

müügilepingu sõlmimise ajal võivad olla asjaolud,

millest

pooled

lepingutingimustes kokku leppides lähtuvad (vt 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-136-11, p 17). Kinnisasja müügilepingu osas on Riigikohus leidnud, et lepingu sõlmimise

aluseks olnud asjaolude hulgas on üldjuhul poolte ühine arusaam sellest, et müüdava asja

väärtus stabiilses majanduskeskkonnas oluliselt ei muutu, mistõttu kinnisasja väärtuse olulise

muutumise korral on iseenesest võimalik VÕS § 97 kohaldada (26. oktoobri 2010. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-76-10, p 15; 22. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-10, p 12).

Lisaks saab Riigikohtu arvates käsitada lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaoluna poolte

ootust, et majanduskeskkond püsib stabiilsena ning seetõttu on võimalik pooltel lepingut täita

(vt 5. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-15, p 34).

25.4. Hageja

ei

vaielnud

maakohtus

selgelt

vastu

sellele,

et

kauba

turuhinda

(maailmaturuhindade põhjal) lepingu sõlmimise ajal saab käsitada asjaoluna, millest pooled

müügilepingu tingimustes kokku leppides lähtusid. Apellatsioonimenetluses vaidles hageja

vastu sellele, et lepingu sõlmimise aluseks oleva asjaoluna saaks käsitada maailmaturuhindade

püsimist

enam-vähem

stabiilsena

ja

järskude

kõikumisteta,

viidates

sellele,

et

maailmaturuhinnad kõiguvad (vt 23. märtsi 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid

00:53:12–00:53:21). Asjas esitatud tõenditest nähtuvalt oli müügilepingu sõlmimise ajal 12.

novembril 2020 müüdava vanametalli maailmaturuhind 298,85 USD/mt (CFR Türgi) (10.

novembril 2020 oli see 293,32 USD/mt) (I kd, tl 43), mis ei erinenud oluliselt müügilepingus

kokkulepitud hinnast 288,25 USD/mt (mis sisaldas veokulu Leedust Türki). Seega võtsid

pooled müügilepingu sõlmimisel eelduslikult aluseks mh sel ajal kehtinud maailmaturuhinna.

Ehkki maailmaturuhinnad ajas muutuvad, leiab kolleegium, et kuna pooled sõlmisid

vanametalli müügiks lepingu fikseeritud hinnaga, saab eeldada, et neil oli ühine arusaam, et

2-21-866

17 (29)

lepingu sõlmimise ja kauba tarnimise vahele jääval ajal müüdava kauba turuväärtus oluliselt ei

muutu.

25.5. Hageja on menetluses leidnud, et poolte ühine nägemus müügilepingu sõlmimisel oli, et

kostjal on võimalik kaup kokkulepitud hinna eest hagejale võõrandada, ning hageja eeldas, et

kostjal on kaup olemas või vähemalt võimalik see eeldatavaks tarneajaks omandada (vt nt 19.

aprilli 2021. a menetlusdokumendi p 15). Kolleegiumi hinnangul ei saa praegusel juhul käsitada

müügilepingu sõlmimise aluseks olnud asjaoluna ei seda, kas kostjal oli hagejale võõrandatav

kaup olemas, ega ka seda, kas kostja pidi selle enne hagejale tarnimist omandama ja mis

tingimustel. Pooled olid menetluses eriarvamusel selle osas, kas kostjal oli kaup olemas või pidi

ta selle spetsiaalselt hankima ning kuidas, samuti kas hageja oli teadlik sellest, kuidas kostja

kavatseb oma müügilepingust tulenevaid kohustusi täita. Asjas esitatud tõendid ei võimalda

järeldada, et pooltel oleks olnud müügilepingu sõlmimise ajal nendes küsimustes ühine arusaam

ning sellel oleks põhinenud nende soov müügileping sõlmida. Seetõttu leiab kolleegium, et

kostja lepingust taganemise lubatavuse hindamisel ei ole tähtsust sellel, kas kostja plaanis osta

hagejale müüdava vanametalli UAB-lt Stolita ja kas tal oli selleks UAB-ga Stolita siduv

hinnakokkulepe kuni 1. detsembrini 2020 või mitte.

25.6. Seega on täidetud esimene VÕS § 97 lg-st 1 tulenev tingimus lepingust taganemiseks.

26. Järgmisena tuleb hinnata, kas vanametalli maailmaturuhinnas toimunud muutustega

kaasnes lepingupoolte kohustuste vahekorra oluline muutumine, s.o kostja kohustuste täitmise

kulude oluline suurenemine, mis oleks õigustanud lepingu muutmist VÕS § 97 lg 1 alusel.

26.1. Esmalt hindab kolleegium, milliste ajahetkede seisuga tuleb poolte kohustuste vahekorda

võrrelda.

26.1.1. Riigikohus on selgitanud, et täitmata müügilepingu puhul tuleb VÕS § 97 lg 1 järgse

kohustuse muutumise ajana hinnata kokkulepitud täitmise aega, st lepingu muutmist võib nõuda

või lepingust taganeda üksnes muudatuse tulemusena, mis on toimunud lepingu sõlmimise ja

ettenähtud täitmise aja vahepeal. Lepingu ettenähtud ajal täitmata jätmine (s.o lepingu

rikkumine) ei saa õigustada lepingu muutmist ega lepingust taganemist (vt 21. detsembri 2011.

a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-11, p 19).

26.1.2. Pooled olid apellatsioonimenetluses eriarvamusel selle osas, millist ajahetke tuleks

käsitada lepingu sõlmimise ajana VÕS § 97 lg 1 mõttes, s.o kas lepingu algse sõlmimise aega

12. novembrit 2020 (kostja seisukoht) või 24. novembrit 2020, mil kostja veel lubas kaupa

tarnida (hageja seisukoht) (vt 23. märtsi 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 01:01:00 ja

01:06:13–01:06:35). Kolleegium nõustub kostjaga, et VÕS § 97 lg 1 kohaldamisel on

asjakohane lähtuda 12. novembri 2020. a müügilepingu sõlmimise ajast, kuna siis lepiti kokku

müüdava kauba hind. See, et oma 24. novembri 2020. a e-kirjas kostja veel lubas kauba tarnida

ja ei taganenud müügilepingust, võis tuleneda ka sellest, et selleks ajaks ei olnud vanametalli

maailmaturuhind muutunud sedavõrd palju, et kostjal oleks olnud alust nõuda lepingu muutmist

VÕS § 97 lg 1 alusel või sellest sama paragrahvi lõike 5 alusel taganeda.

26.1.3. Samuti lahknesid poolte seisukohad selle osas, millist ajahetke tuleks käsitada

ettenähtud täitmise ajana, s.o kas 3.–5. jaanuari 2021, mil kaup oleks (vähemalt teoreetiliselt)

olnud võimalik hagejale üle anda (kostja seisukoht), või 15. jaanuari 2021, mil kostja avaldas

esmakordselt, et ta ei tarni hagejale kaupa (hageja seisukoht) (vt 23. märtsi 2023. a kohtuistungi

protokoll, ajamärgid 01:01:00 ja 01:01:18, 01:08:52). Kolleegium märgib, et ehkki

müügilepingus algselt kokkulepitu kohaselt pidi kauba üleandmine toimuma 27.–29. novembril

2-21-866

18 (29)

2020, ei vaidle pooled selle üle, et sõltumata tarne sel ajal toimumata jäämisest kehtis

müügileping poolte vahel edasi. Järelikult säilis kostjal VÕS § 208 lg 1 järgne kohustus anda

müügilepingu esemeks olev kaup hagejale üle. Eespool (vt praeguse otsuse osa I) leidis

kolleegium, et pooled olid kokku leppinud tarne edasilükkamises, tarne oleks pidanud toimuma

hiljemalt 2021. a alguses ning VÕS § 82 lg 3 tähenduses mõistlik aeg kauba üleandmise

kohustuse täitmiseks oleks olnud 3.–5. jaanuar 2021. Eelnevast tulenevalt on kolleegium

seisukohal, et kostja kohustuse täitmise ettenähtud ajana tuleb VÕS § 97 kohaldamisel käsitada

3.–5. jaanuari 2021. Asjaolu, et hageja sai alles kostja 15. jaanuari 2021. a taganemisavaldusest

teada, et kostja ei kavatse müügilepingu esemeks olevat kaupa tarnida, ei oma tähtsust selle

hindamisel, millal kaup oleks tulnud tarnida. Kauba eest tasumine pidi müügilepingu p 11

kohaselt toimuma seitsme pangapäeva jooksul pärast kauba laadimist, s.o tarnet (vt kostja 7.

septembri 2021. a seisukoha p 2.4).

26.2. VÕS § 97 lg 1 kohaldamise eelduseks on lepinguliste kohustuste vahekorra oluline

muutumine. Senises praktikas on Riigikohus lugenud nt kinnisvara müügilepingu korral

oluliseks kinnisvara hinnalangust 50% (21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-

11, p 20), mida on ka õiguskirjanduses peetud põhjendatud kriteeriumiks kohustuste vahekorra

muutuse olulisuse hindamisel (Varul, P. jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne.

Juura 2016, § 97 komm, p 4.3.2.3). Asjas esitatud tõenditest nähtuvalt oli vanametalli

maailmaturuhind lepingu sõlmimise ajal, s.o 12. novembril 2020 298,85 USD/mt (10.

novembril 2020 oli see 293,32 USD/t) ja 5. jaanuaril 2021 464,17 USD/mt (vt hagi lisas 10

toodud tabelid (I kd, tl-d 42 pöördel – 43)). Seega oli hind 12. novembrist 2020 kuni 5.

jaanuarini 2021 tõusnud 55,32%, mida saab kolleegiumi hinnangul käsitada asjaolude olulise

muutumisena. Sellega kaasnes lepingupoolte kohustuste vahekorra oluline muutumine, kuna

kui lepingu sõlmimise ajal ei erinenud kauba kokkulepitud hind oluliselt maailmaturuhinnast,

siis 5. jaanuari 2021. a seisuga oleks kostja pidanud andma hagejale üle kauba, mis oli selle eest

hagejalt saadava hinnaga võrreldes oluliselt väärtuslikum. Seeläbi oli kostja kohustus (anda üle

kokkulepitud kaup) muutunud talle lepingu sõlmimise ajaga võrreldes oluliselt koormavamaks.

Seejuures ei ole oluline, kas kostjal oli kaup varem olemas või ta plaanis selle osta UAB-lt

Stolita vahetult enne hagejale üleandmist, kuna mõlemal juhul oleks kostja pidanud andma

hagejale üle kauba, mis oli selle eest saadavast hinnast oluliselt väärtuslikum.

26.3. Seega on täidetud ka teine VÕS § 97 lg-st 1 tulenev tingimus lepingust taganemiseks.

27. Kolleegiumi hinnangul olid praegusel juhul täidetud ka VÕS § 97 lg 2 p-des 2 ja 4 sätestatud

tingimused müügilepingust taganemiseks.

27.1. Vaidlust ei ole selles, et kostja kui kahjustatud pool ei saanud vanametalli

maailmaturuhindade olulist tõusu (asjaolude muutumist) mõjutada. Hageja väited selle kohta,

et kostja oleks saanud endale kahju tekkimist vältida nt sellega, et ta oleks ostnud kauba UAB-

lt Stolita juba novembris 2020 välja või sõlminud UAB-ga Stolita pikemaks ajaks

hinnakokkuleppe (vt hageja 19. aprilli 2021. a menetlusdokumendi p 18.1), ei ole VÕS § 97 lg

2 p 2 kontekstis asjakohased. Müügilepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud, mis pärast

lepingu sõlmimist muutusid, ei seondunud praegusel juhul kostjal kauba olemasoluga või kostja

ja UAB Stolita vahelise lepingulise suhtega. Asja materjalid ei võimalda järeldada, et pooled

oleksid müügilepingu sõlmimisel lähtunud ühisest arusaamast selle osas, kas kostjal oli kaup

olemas või millistel tingimustel ta selle pidi UAB-lt Stolita omandama.

27.2. Samuti on kostja põhistanud, et asjaolude muutumisest teades ei oleks ta hagejaga

müügilepingut sellistel tingimustel sõlminud. Hageja on menetluses leidnud, et VÕS § 97 lg 2

p-s 4 sätestatud eelduse mittetäidetusele viitab asjaolu, et 24. novembril 2020 tarnet edasi

2-21-866

19 (29)

lükates ei seadnud kostja hilisemat tarnet sõltuvusse hinna tõstmisest (vt nt hageja 26. mai 2022.

a teeside p 4.2.iv; apellatsioonkaebuse p 18.4). Kolleegiumi hinnangul ei anna see asjaolu alust

teha hageja soovitud järeldust. VÕS § 97 lg 2 p 4 järgi on oluline hinnata, kas lepingu sõlmimise

ajal, s.o 12. novembril 2020, oleks kostja asjaolude muutumisest teades sõlminud müügilepingu

sellistel tingimustel, nagu seda tehti. Arvestades, et tegemist on maailmaturul kaubeldava

kaubaga, ei ole mõistlikku põhjust, miks kostja oleks pidanud eesolevast maailmaturuhinna

tõusust teades sõlmima hagejaga müügilepingu tarne ajal kehtivast maailmaturuhinnast oluliselt

madalama hinnaga.

28. Kolleegiumi arvates välistavad müügilepingust taganemise aga VÕS § 97 lg 2 p-d 1 ja 3.

28.1. Esiteks ei ole täidetud nõue, et kostja ei saanud müügilepingu sõlmimise ajal mõistlikult

arvata, et asjaolud võivad muutuda (lg 2 p 1).

28.1.1. Kostja väitel ei saanud ta mõistlikult arvata, et alates müügilepingu sõlmimisest kuni

2021. a alguseni võib kauba turuhind suureneda ca 60% (vt 17. märtsi 2021. a hagi vastuse p

3.44). Õiguskirjanduses on leitud, et lepingu muutmist võib VÕS § 97 lg 2 p 1 järgi nõuda ainult

siis, kui asjaolude muutumist ei saanud samas olukorras olev heas usus tegutsev mõistlik isik

ette näha (Varul, P. jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2016, § 97 komm,

p 4.3.3).

28.1.2. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et kostja tegutseb vanametalli vahendajana, kellel

on peale hageja ka teisi kliente (vt 17. märtsi 2021. a hagi vastuse p 3.17; 7. septembri 2021. a

seisukoha p 2.9; 23. märtsi 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:11:22). Riigikohus on

varasemas praktikas leidnud, et isikule, kelle majandus- ja kutsetegevus on seotud kinnisvara

arendamisega ning kinnisvaraturuga, peaksid sellega seotud hinnatõusud ja -langused olema

teada ning ka etteaimatavad (26. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-10, p 15). Ka

praegusel juhul saab kolleegiumi hinnangul eeldada, et kostja oli vanametallituru iseloomuga

kursis ja pidi aru saama nii sellest, et maailmaturuhinnad võivad kõikuda, kui ka mõistma,

millised asjaolud võivad vanametalli maailmaturuhindu mõjutada. Kostja ei ole menetluses

välja toonud ega tõendanud, mis asjaolud tõid kaasa vanametalli hinnatõusu 2020. a novembri

lõpust kuni 2021. a jaanuarini (või vähemalt soodustasid seda), mistõttu ei ole asja materjalide

põhjal võimalik järeldada, et tegemist oleks olnud sellise hinnatõusuga, mida kostja heas usus

tegutseva ja mõistliku vanametalliturul vahendajana tegutsejana ei saanud ette näha.

28.1.3. Kostja väitel oli selline maailmaturuhinna muutus esmakordne, st varem ei ole

vanametalli hind sedavõrd järsult tõusnud kui novembrist 2020 jaanuarini 2021 (vt kostja 7.

septembri 2021. a seisukoha p 2.14; 23. märtsi 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärk

01:12:27). Hageja on kostja väitele taolise hinnatõusu esmakordsusest vastu vaielnud, väites,

et tegemist ei olnud enneolematu anomaaliaga ning vanametalli turuhinna hüppeline kasv ei ole

erakorraline või enneolematu nähtus vanametalliturul (vt 19. aprilli 2021. a seisukoha p 18.2;

apellatsioonkaebuse p 18.3; 23. märtsi 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:12:27).

Kolleegium märgib, et asjas ei ole esitatud tõendeid, mis kostja väidet novembris 2020 alanud

hinnatõusu erakordsuse kohta kinnitaksid. Kõige varasemad toimikus olevad tõendid

vanametalli turuhinna kohta puudutavat 9. novembrit 2020, s.o on mõni päev enne

müügilepingu sõlmimist (I kd, tl-d 42–43). See, millised on olnud ajalooliselt sellise

vanametalli hinnakõikumised, mis oli praegusel juhul müügilepingu esemeks, ei ole

kolleegiumi hinnangul ka üldteada asjaolu TsMS § 231 lg 1 tähenduses, mida ei oleks vaja

tõendada. Need allikad, kust pärinevatele andmetele on pooled menetluses metalli

maailmaturuhindade tõendamisel tuginenud, s.o Fastmarkets Metal Bulletin ja Metal Expert, ei

ole avalikud, vaid seal võimaldatakse andmetele ligipääsu registreeritud klientidele tasu eest.

2-21-866

20 (29)

Olukorras, kus kostja tugines müügilepingust taganemisel VÕS § 97 lg-le 5, oli kostja kohustus

tõendada, et kõik sätte kohaldamise eeldused on täidetud.

28.1.4. Praegusel juhul seavad kostja väite, et sellist hinnamuutust ei saanud müügilepingu

sõlmimise ajal ette näha, kahtluse alla ka kostja enda selgitused selle kohta, et kostja huviks oli,

et müügilepingu sõlmimise ja tarneaja vahe oleks võimalikult lühike, vältimaks kauba

müügihinna muutumisest tekkivaid hinnariske (vt nt 17. märtsi 2021. a hagi vastuse p 3.44),

ning et metalli hinna pideva muutumise tõttu maandataksegi riske lühikese tarneajaga (vt nt 23.

märtsi 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:12:02). Kui kostja jaoks oli oluline näha ette

lühike tarneaeg, pidi kostja järelikult mõistlikult arvama, et pikema tarneaja korral on oht, on

metalli maailmaturuhind võib vahepealsel ajal ka oluliselt muutuda.

28.2. Samuti ei ole täidetud nõue, et kostja kui kahjustatud lepingupool ei kannaks seadusest

või lepingust tulenevalt asjaolude muutumise riisikot (lg 2 p 3).

28.2.1. Sõlmitud leping on VÕS § 8 lg 2 järgi pooltele täitmiseks kohustuslik. Riigikohus on

selgitanud, et asjaolude muutumisest tulenevat riski, et lepingust tulenevate kohustuste täitmine

muutub koormavamaks ja kallimaks, kannab lepingu puhul reeglina võlgnik, kui pooled ei ole

leppinud kokku teisiti (21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-11, p 22).

Kolleegium leiab, et olukorras, kus pooled lepivad kokku kauba müügis fikseeritud hinna eest,

ja lepingu täitmine toimub pärast müügilepingu sõlmimist, peavad pooled üldjuhul arvestama

võimalusega, et vahepealsel ajal võib kauba turuväärtus muutuda, kusjuures ostja kannab

turuväärtuse vähenemise ja müüja selle tõusmise riski.

28.2.2. Kostja on tuginenud menetluses peamiselt sellele, et kauba hinna kokkuleppimisel

lähtusid pooled eeldusest, et kauba tarne toimub 27.–29. novembril 2020, ning kuna tarne

lükkus edasi ja seda ei olnud võimalik teha enne 3.–5. jaanuari 2021 hageja tõttu, ei kanna

kostja maailmaturuhinna muutumise riisikot, mis toimus pärast esialgu kokkulepitud tarneaega.

Kostja on seisukohal, et ta ei saa vastutada tagajärgede eest, mis tekkisid seoses hageja

vastuvõtuviivitusega (vt 17. märtsi 2021. a hagi vastuse p 3.44). Kolleegium aga leidis eespool,

et hageja ei olnud vastuvõtuviivituses VÕS § 119 tähenduses, kuna pooled olid juba enne

esialgu kokkulepitud tarneaega (27.–29. november 2020) kokku leppinud, et tarne lükkub edasi

ja toimub hiljemalt 2021. a alguses. Samas, isegi kui leida, et hageja oli sattunud 24. novembriks

2020, mil tarneaeg edasi lükati, vastuvõtuviivitusse sellega, et ta ei olnud teinud vajalikke

toiminguid, mis oleks taganud laeva saabumise Klaipeda sadamasse esialgu kokkulepitud

tarneajal, õigustaks see hageja kanda selliste riskide jätmist, mis oleks realiseerunud ajal, mil

hageja oli vastuvõtuviivituses (nt vanametalli oluline hinnalangus sel ajal). Praegusel juhul aga

saab asjas esitatud tõenditest järeldada, et kui selgus, et kauba üleandmine ei ole algselt

kokkulepitud ajal võimalik, leppisid pooled kokku tarne edasilükkamises jaanuari 2021. Seega

ei ole pärast 24. novembrit 2020 alust lugeda hagejat vastuvõtuviivituses olnuks (VÕS § 119

tähenduses).

28.2.3. Sellega, et kostja nõustus lepingut täitma ka siis, kui oli teada, et tarne ei saa toimuda

novembris 2020, vaid jääb 2021. a algusesse, võttis kostja ka riski, et kauba turuväärtus võib

selle aja jooksul muutuda. Seejuures kinnitavad asjas esitatud tõendid hageja väidet, et 24.

novembril 2020 kauba tarne edasilükkamisest teatades pidi kostja juba arvestama sellega, et

metalli hind on tõusuteel, kuna selleks ajaks oli maailmaturuhind tõusnud 298,85 USD/mt pealt,

kus see oli 12. novembril 2020, juba 332,22 USD/mt peale (vt I kd, tl 43), s.o 33,37 USD/mt

võrra (vt ka 23. märtsi 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 01:13:13–01:13:22). Seega

nõustub kolleegium hagejaga, et lubades teha tarne jaanuari 2021. a alguses, võttis kostja riski,

et vanametalli hinnad võivad 24. novembrist 2020 kuni jaanuari 2021. a alguseni tõusta sellisele

2-21-866

21 (29)

tasemele, et müügilepingu täitmine võib muutuda kostjale kulukamaks sellest saadavast tulust

(vt hageja 19. aprilli 2021. a seisukoha p 18.2).

28.2.4. Kolleegium lisab, et kui tarne toimumine 27.–29. novembril 2020 oli kostja jaoks

oluline tingimus, oleks kostja saanud müügilepingust taganeda või seada tarne edasilükkamise

tingimuseks selle, et üle vaadatakse ka müügilepingus kokkulepitud hind, kas leppides kokku

kõrgemas hinnas või nt seades müügihind sõltuvusse maailmaturuhinnast. Kokkuleppele

mittejõudmise korral oleks hagejal olnud võimalik hankida soovitud vanametall mujalt. Kuna

kostja seda ei teinud, vaid nõustus tarneaja edasilükkamisega, jättes müügilepingu muud

tingimused endiseks, võttis kostja riski, et poolte lepingust tulenevate kohustuste vahekord võib

kauba üleandmisele eelneva aja jooksul muutuda. Kostja enda väidetest nähtuvalt jätkas ta

hagejaga sõlmitud müügilepingu täitmist lootuses, et vanametalli hind võib pärast esialgset

tõusu veel alla pöörduda (vt 23. märtsi 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:07:25). Sel

juhul aga pidi kostja mõistma ja arvestama ka võimalusega, et languse asemel võib jätkuda

hinna tõus.

29. Kolleegium leiab, et isegi kui VÕS § 97 lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud eeldused oleksid olnud

täidetud, ei oleks kostja saanud müügilepingust VÕS § 97 lg 5 järgi taganeda.

29.1. Lepingupoolte kohustuste vahekorra olulise muutumise korral on kahjustatud

lepingupoolel esimeses järjekorras õigus nõuda VÕS § 97 lg 1 järgi lepingu muutmist poolte

kohustuste esialgse vahekorra taastamiseks. Lepingust taganeda on võimalik lõike 5 järgi

üksnes siis, kui lepingu muutmine ei oleks võimalik või see ei oleks teise lepingupoole (s.o

praegusel juhul hageja) suhtes mõistlik. Viimasel juhul tähendab see, et teiselt poolelt ei saa

eeldada muudetud lepingu täitmise jätkamist ja õigem oleks leping lõpetada (vt ka Riigikohtu

21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-11, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

Kohus ei saa tuvastada lepingu lõppemist, ilma et ta tuvastaks lepingu muutmise võimatuse või

muutmise ebamõistlikkuse teise lepingupoole suhtes (vt Riigikohtu 26. oktoobri 2010. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-76-10, p 12). Maakohtu lahendist ei selgu, miks tuli praegusel juhul VÕS

§ 97 lg 5 alusel eelistada lepingust taganemist lepingu muutmisele.

29.2. Praeguses asjas ei ole kostja tuginenud sellele, et müügilepingu muutmine oleks olnud

võimatu. Kostja on välja toonud, et ta tegi 8. jaanuari 2021. a kirjas ettepaneku müügilepingut

vastavalt muutunud oludele muuta, aga kuna hagejale ei olnud ettepanek vastuvõetav, jäi ainus

võimalus lepingust taganeda. Kõnealuses kirjas aga ei tee kostja ettepanekut muuta hinda,

millega ta oleks nõus hagejale kokkulepitud koguse kaupa müüma, vaid pakub välja oluliselt

suurema koguse (kokku 40 000 mt) ja tarnimise neljas võrdses jaos 31. märtsil, 31. mail, 31.

juulil ja 30. septembril 2021 (I kd, tl-d 32–33; tõlge II kd, tl-d 34 – 34 pöördel). Hageja on

menetluses tuginenud sellele, et kostja 8. jaanuari 2021. a kirjas esitatud nõue lükata kauba

tarne edasi ajavahemikku 31. märts kuni 30. september 2021 ei olnud põhjendatud, kuna kostja

ei põhjendanud, kuidas tarne edasilükkamine omaks soodsat mõju tema täitmiskuludele ja

lepinguliste kohustuste vahekorrale (vt 19. jaanuari 2021. a hagiavalduse p 13.4). Hageja oli

seisukohal, et kui kostja tugines turuhindade tõusule ja oma kulude kasvule, oleks ta pidanud

taotlema hagejalt hinna suurendamist, mitte tarnegraafiku pikendamist (vt ka 19. aprilli 2021.

a seisukoha p 18.4, apellatsioonkaebuse p-d 17.2 ja 17.4).

29.3. Kolleegium leiab, et lepingu muutmine VÕS § 97 lg 1 järgi peaks olema suunatud poolte

kohustuste esialgse vahekorra taastamisele. Kui poolte kohustuste vahekord muutus seeläbi, et

vanametalli maailmaturuhinna tõusu tõttu pidi kostja andma müügilepingus kokkulepitud hinna

eest hagejale üle oluliselt väärtuslikuma metalli, oleks eelduslikult sobiv viis lepingu

muutmiseks olnud kokkulepitud hinna tõstmine. VÕS § 97 lg-st 1 ei tulene poolele õigust nõuda

2-21-866

22 (29)

teiselt poolelt lepingu selliste tingimuste muutmist, mis ei ole vajalikud poolte kohustuste

esialgse vahekorra taastamiseks. Kostja ei ole põhistanud, miks poolte kohustuste esialgse

vahekorra taastamiseks oleks olnud vaja leppida kokku mitu korda suuremas kauba koguses ja

pikendada tarneaega 30. septembrini 2021 selle asemel, et korrigeerida müügilepingus

kokkulepitud hinda. Seega ei saa kostja 8. jaanuari 2021. a ettepanekut lugeda mõistlikuks

ettepanekuks müügilepingu muutmiseks VÕS § 97 lg 1 järgi, millega hageja oleks pidanud

nõustuma. Samas ka juhul, kui hageja oleks põhjendamatult keeldunud müügilepingu

muutmisest kostja soovitud viisil, oleks kostja pidanud esimeses järjekorras esitama

lepingutingimuste muutmiseks kohtule hagi, millisel juhul oleks kohtuotsus asendanud lepingu

muutmiseks vajaliku teise poole tahteavalduse (vt TsÜS § 68 lg 5). Müügilepingust taganemine

oleks tulnud kõne alla vaid VÕS § 97 lg-s 5 sätestatud erandlikel asjaoludel.

29.4. Pooled ei vaidle selle üle, et kauba hinna muutmise ettepanekut kostja hagejale ei teinud

(vt ka 23. märtsi 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 01:24:23–01:24:57). Kostja ei ole

põhistanud ega tõendanud, et lepingu muutmine selliselt, et kokkulepitud müügihind oleks

viidud kooskõlla kauba maailmaturuhinnast lähtuva väärtusega, ei oleks olnud objektiivselt

võimalik. Samuti ei ole alust arvata, et see ei oleks olnud hageja kui teise lepingupoole suhtes

mõistlik. Hageja on menetluses välja toonud, et ta sõlmis kostjaga müügilepingu selleks, et täita

enda kohustusi Habasi ees, mis tulenesid viimasega 23. oktoobril 2020 sõlmitud

müügilepingust, ning kostja oli sellest teadlik (vt 19. jaanuari 2021. a hagiavalduse p 5). Kostja

ei ole eelnevale vastu vaielnud. Samuti on hageja välja toonud ja tõendanud, et ta sõlmis sellise

kauba, mis tal jäi kostjalt saamata, ostmiseks 3. märtsil 2021 lepingu UAB-ga Metruna, makstes

ostetava kauba eest maailmaturuhinnaga sarnast hinda (vt praeguse otsuse p 32.4). Seega oli

hagejal kaupa vaja ning ta oli valmis maksma selle eest vajadusel ka kõrgemat hinda. Järelikult

ei ole alust järeldada, et müügilepingu muutmine kohustuste vahekorra tasakaalu viimiseks

oleks olnud hageja suhtes ebamõistlik.

30. Eelnevast tulenevalt ei olnud lepingust taganemise eeldused VÕS § 97 lg 5 järgi täidetud,

mistõttu taganemine oli lubamatu ja kostja 15. jaanuari 2021. a taganemisavaldus seega

õigusliku tähenduseta.

III

31. Kuna kostja 15. jaanuari 2021. a taganemisavaldusel ei olnud õiguslikke tagajärgi, hindab

kolleegium järgmisena hageja 19. jaanuari 2021. a taganemise kehtivust.

31.1. Hageja on tuginenud müügilepingust taganemise alusena sellele, et kostja rikkus

müügilepingust tulenevat kohustust kaup tarnida, ei täitnud seda kohustust ka hageja antud

täiendavate tähtaegade jooksul ning oma 15. jaanuari 2021. a taganemisavalduses selgelt

keeldus kauba tarnimisest (vt 19. jaanuari 2021. a hagiavalduse p 14). Taganemise õigusliku

alusena on hageja tuginenud VÕS § 116 lg 2 p-le 5, kuid nõustus ringkonnakohtu istungil, et

taganemise aluseks olevad asjaolud võivad anda alust taganeda ka VÕS § 116 lg 2 p 4 alusel

(23. märtsi 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:29:03).

31.2. Kolleegiumi hinnangul olid taganemiseks täidetud nii VÕS § 116 lg 2 p 4 kui ka p 5

eeldused. Põhjendatud ei ole maakohtu järeldus, et kostja ei olnud lepingut rikkunud.

31.2.1. Võlaõigusseaduse § 116 lg 1 võimaldab lepingupoolel lepingust taganeda, kui teine

lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. VÕS § 116 lg 2 p 4 loeb

oluliseks lepingurikkumiseks selle, kui kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele

mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi. Punkti 5 kohaselt

2-21-866

23 (29)

on olulise lepingurikkumisega tegemist, kui teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist

kohustust VÕS §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta

selle tähtaja jooksul kohustust ei täida.

31.2.2. Kolleegium on eespool tuvastanud, et poolte kokkuleppel oli kauba tarne lükatud edasi

ja kaup oleks tulnud hagejale üle anda 3.–5. jaanuaril 2021. Kauba üleandmine jaanuari 2021

alguses jäi tegemata põhjusel, et kostja ei teinud hagejaga vajalikku koostööd selleks, et hageja

saaks saata kauba pealelaadimiseks laeva Klaipeda sadamasse. Vaatamata hageja korduvatele

palvetele ei kinnitanud kostja hageja pakutud aegu laeva saabumiseks ega teatanud endale

sobivat tarnevalmisolekuaega. Sellega rikkus kostja oma müügilepingu p-st 18 tulenevat

kohustust (vt praeguse otsuse p 21), hagejaga viimase kohustuste täitmiseks (s.o sadamasse

laeva saatmine) vajaliku koostöö tegemise kohustust (VÕS § 23 lg 2) ning ühtlasi oma

kohustust kaup hagejale üle anda (VÕS § 208 lg 1 ja § 209 lg 1). Seejuures oli hageja vähemalt

oma 30. detsembri 2020. a, 5. jaanuari 2021. a ja 13. jaanuari 2021. a kirjades andnud kostjale

ka tähtajad kas hageja pakutud tarnevalmisolekuaja kinnitamiseks või kostjale sobiva aja

väljapakkumiseks (vt praeguse otsuse p 14), mida kostja ei järginud. Kuna kostja ei teinud

hageja antud täiendavate tähtaegade jooksul hagejaga kauba üleandmiseks vajalikku koostööd,

oli hagejal VÕS § 116 lg 2 p 5 järgi õigus müügilepingust taganeda. Lisaks andis hagejale

taganemisõiguse ka VÕS § 116 lg 2 p 4, kuna kostja käitumisest ja 15. jaanuaril 2021 esitatud

taganemisavaldusest oli selge, et kostja ei täida kauba üleandmise kohustust ka edaspidi.

31.2.3. Kostja ei ole esitanud menetluses hageja müügilepingust taganemisele muid

vastuväiteid peale selle, et kostja hinnangul oli ta ise juba 15. jaanuaril 2021 müügilepingust

kehtivalt taganenud.

32. Hageja nõuab hagis kahju hüvitamist müügilepingu p 10 või VÕS §-de 115 ja 135 alusel.

32.1. Pooled vaidlevad selle üle, kas müügilepingu p 10 on praeguses asjas kohaldatav.

32.1.1. Müügilepingu p-s 10 olid pooled kokku leppinud tarneajas selliselt, et kavandatav

valmisolekuaeg on 27.–29. november 2020. Selle järel on kokkulepe, et „[k]ui müüja ei tarni

kaupa mainitud perioodil, on Ostjal õigus oma äranägemisel leping lõpetada või seda

täiendavaks päevade arvuks pikendada, kusjuures juhul, kui Müüja ei suuda uue tarneaja vältel

tarnimata kaupa välja saata, on Ostjal õigus osta vastav kogus teisest allikast, millisel juhul

kohustub Müüja hüvitama hinna vahe.“ Hageja on seisukohal, et kuna pooled olid muutnud

kavandatavat tarnevalmisolekuaega, lükates selle 2021. a jaanuarisse, sai sellest uus periood,

mil kostja pidi kauba tarnima, ning kui ta seda ei teinud, rakendus müügilepingu p 10 ja kostjal

oli kohustus hüvitada hagejale hinnavahe. Kostja seevastu on seisukohal, et müügilepingu p 10

järgseid õiguskaitsevahendeid sai hageja kasutada vaid juhul, kui kostjast tingitud põhjustel ei

toimu kauba tarnet lepingus algselt kokkulepitud kuupäevadel 27.–29. november 2020 (vt 17.

märtsi 2021. a hagi vastuse p 3.51; 23. märtsi 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid

01:32:17–01:32:56).

32.1.2. Kuna pooled on eriarvamusel selle osas, milline oli lepingupoolte tahe müügilepingu p

10 kokkuleppimisel, tuleb seda sätet vastavalt VÕS § 29 lg-le 4 tõlgendada nii, nagu

lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kolleegiumi

hinnangul mõistaks hageja ja kostjaga sarnane mõistlik isik müügilepingu p-i 10 nii, et sellega

lepiti kokku, et kui müüja ei tarni kaupa kokkulepitud ajaks ning ei tee seda ka ostja antud

täiendava tähtaja jooksul, on ostjal õigus osta vastav kogus kaupa mujalt ja nõuda müüjalt

hinnavahe hüvitamist. Ehkki pooled olid algselt leppinud kokku, et tarne toimub 27.–29.

novembril 2020, ei ole mõistlikku põhjust arvata, et pooled oleksid soovinud näha p-s 10

2-21-866

24 (29)

sisalduva õiguskaitsevahendi ette vaid juhuks, kui tarne toimub nendel konkreetsetel

kuupäevadel, välistades selle kohaldamise juhul, kui pooled peaksid kokkuleppel tarneaega

muutma. Seega leiab kolleegium, et pooltega sarnane mõistlik isik mõistaks p-s 10 sisalduvat

kokkulepet selliselt, et ostja saab seal ette nähtud õiguskaitsevahendit kasutada ka siis, kui

pooled kokkuleppel tarneaega muudavad.

32.1.3. Ringkonnakohus on tuvastanud, et pooled olid kokkuleppel lükanud tarneaja 2021. a

jaanuarisse, kostja ei teinud kauba tarnimiseks vajalikke toiminguid ning ei teinud neid ka

hageja antud täiendavate tähtaegade jooksul (vt praeguse otsuse osa I ja p 31.2.2). Järelikult oli

hagejal müügilepingu p 10 järgi õigus osta kaup mujalt ja nõuda kostjalt hinnavahe hüvitamist.

32.2. Müügilepingu p 10 kõrval tugineb hageja oma nõude alusena ka VÕS §-le 115 ja § 135

lg-tele 1 ja 2.

32.2.1. VÕS § 115 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse

täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist,

välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu

seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 115 lg-d 2 ja 3 võimaldavad nõuda

kahju hüvitamist ka kohustuse täitmise asemel, kui täidetud on lepingust taganemise eeldused.

VÕS § 135 lg-st 1 tuleneb, et kui kahjustatud lepingupool tegi pärast lepingust taganemist

mõistliku aja jooksul ja mõistlikul viisil tehingu, millega ta saavutas sama eesmärgi, mida peeti

silmas lepinguga, millest taganeti (asendustehing), võib kahjustatud lepingupool kohustust

rikkunud lepingupoolelt kahjuhüvitisena nõuda lepingujärgse hinna ja asendustehingust

tuleneva hinna vahe tasumist. Lõike 2 kohaselt, kui kahjustatud lepingupool taganes lepingust,

võib ta kahjuhüvitisena nõuda lepingujärgse hinna ning lepingust taganemise ajal kohustust

rikkunud lepingupoole lepingujärgse kohustuse turuhinna vahe tasumist, kui lepingujärgse

kohustuse esemel on lepingu täitmise kohas või muus mõistlikult aluseks võetavas kohas

olemas turuhind, ka juhul, kui ta asendustehingut ei teinud. Lõike 3 kohaselt ei välista ega piira

lõigetes 1 ja 2 sätestatu hinnavahet ületava kahju hüvitamise nõude esitamise õigust.

32.2.2. Kostja on menetluses Riigikohtu seisukohtadele viidates õigesti välja toonud, et VÕS §

135 ei ole iseseisev kahju hüvitamise nõude alus, vaid see lihtsustab kahjuhüvitise suuruse

kindlaksmääramist. Ka VÕS § 135 kohaldamisel tuleb lähtuda VÕS § 127 lg-st 1, mis eeldab

kahjustatud isiku varalist diferentsi, s.o ta peab olema sattunud kahju tekitaja käitumise tõttu

halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks

toimunud, ning VÕS § 127 lg-st 4, mille järgi tuleb hüvitada üksnes selline kahju, mis on kahju

tekitaja käitumise tagajärg (vt Riigikohtu 5. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-15, p 27

ja seal viidatud kohtupraktika).

32.2.3. Põhjendatud ei ole kostja väide, et hagejale ei ole kostja rikkumise ja müügilepingust

taganemise tõttu kahju tekkinud.

Kostja arvates ei ole hagejale kahju tekkinud, sest ta ei ole tõendanud oma varandusliku

seisukorra halvenemist seoses Habasi lepingu täitmisega (vt 17. märtsi 2021. a hagi vastuse p

3.63). Kolleegiumi hinnangul ei ole see vastuväide asjakohane. Praeguses asjas esitatud hagis

ei nõua hageja Habasi lepinguga, sh selle rikkumisega seoses tekkinud kahju, vaid hageja nõuab

primaarnõudena kahju, mis tal tekkis seetõttu, et ta pidi hankima kostjalt saamata jäänud kauba

mujalt. Seega ei ole põhjendatud kostja väited, et hageja nõuab Habasi lepingu alusel tekkinud

kahju või et hageja on sisustanud endal tekkinud kahju läbi Habasi lepingu (vt nt kostja 11.

juuni 2021. a menetlusdokument; 7. septembri 2021. a seisukoha p-d 2.16–2.17).

2-21-866

25 (29)

Kuna kostjaga sõlmitud müügileping jäi täitmata, jäi hagejal saamata kokkulepitud kaup

müügilepingus kokkulepitud hinnaga ning ta pidi samaväärse kauba saamiseks maksma UAB-

le Metruna kõrgemat hinda. Seeläbi tekkis negatiivne diferents hageja varalises olukorras VÕS

§ 127 lg 1 tähenduses. Eelnevat ei mõjuta see, mille jaoks hageja kostjalt (ja hiljem UAB-lt

Metruna) ostetavat kaupa vajas, mistõttu ei ole oluline hinnata ka seda, millise Habasiga

sõlmitud lepingu – kas 23. oktoobril 2020 või 16. novembril 2020 – täitmiseks hageja kostjalt

metalli soovis osta.

32.2.4. Kostjal oli võimalik tõendada, et hagejale tekkinud kahju on tegelikult hagis nõutust

väiksem, mh seetõttu, et asendustehingu järgne hind ei kajastanud kauba turuhinda, st harilikku

väärtust TsÜS § 65 mõttes (vt Riigikohtu 8. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-08, p 25),

kuid seda ei ole kostja menetluses teinud.

32.3. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja 3. märtsil 2021 UAB-ga Metruna sõlmitud

tehing on käsitatav asendustehinguna VÕS § 135 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus leiab, et

maakohus eksis VÕS § 135 lg 1 sisustamisel, mille tagajärjel leidis maakohus põhjendamatult,

et nimetatud tehing ei ole käsitatav asendustehinguna selle sätte tähenduses.

32.3.1. Pooled ei vaidle selle üle, et 3. märtsil 2021 sõlmis hageja lepingu UAB-ga Metruna,

mille alusel ostis viimaselt 12 000 mt vanametalli, mis vastas kostjaga sõlmitud müügilepingus

kokkulepitud tingimustele. Lepingu kohaselt oli kokkulepitud hind 348 EUR/mt ehk 419,27

USD/mt (FOB Riia). Selle tõendamiseks on hageja esitanud menetluses UAB-ga Metruna

sõlmitud lepingu (I kd, tl-d 157 – 157 pöördel; tõlge I kd, tl-d 170 – 170 pöördel), UAB Metruna

väljastatud 3. märtsi 2021. a ettemaksuarve (I kd, tl 158; tõlge I kd, tl 171) ja 19. märtsi 2021.

a arve (II kd, tl 48; tõlge II kd, tl 49) ning 4. märtsi 2021. a ja 24. märtsi 2021. a

maksekorraldused arvete tasumise kohta (I kd, tl 159 – 159 pöördel, II kd, tl-d 50–51). Kuna

kostjaga sõlmitud müügilepingu kohaselt tuli hageja veokulu (Leedust Türki) kostjale

makstavast hinnast maha arvata, on hageja lisanud UAB-ga Metruna sõlmitud lepingus

kokkulepitud hinnale ka veokulu Riiast Türki, mis hageja esitatud lastimislepingu kohaselt oli

47 USD/mt (I kd, tl 160; tõlge I kd, tl 173). Seega oli asendustehinguga saadud kauba hind koos

veokuluga kokku 466,27 USD/mt, mis on 178,02 USD/mt (466,27-288,25) ehk 146,76 eurot/mt

kallim kui kostjaga sõlmitud müügilepingus kokkulepitud hind koos veokuluga. Eelnevat

arvestades nõuab hageja asendustehingu hinnavahe 2 136 240 USA dollarit ehk 1 773 107,57

eurot (vt kahju suuruse arvestus hageja 19. aprilli 2021. a menetlusdokumendi p-s 22).

Kostja ei ole hageja nõude arvestusele menetluses vastuväiteid esitanud. Maakohtu menetluses

oli kostja küll väitnud, et kauba transpordikulu Baltikumist Türki on ca 33 USD/mt (vt nt 17.

märtsi 2021. a hagi vastuse p 3.18, allviide 4), aga kostja ei olnud esitanud selle veokulu

tõendamiseks ühtegi tõendit.

Kolleegium märgib, et kuna VÕS § 135 lg 1 järgi asendustehinguks oleva UAB-ga Metruna

sõlmitud lepingu alusel maksis hageja 348 EUR/mt ehk 419,27 USD/mt ning veokulu Lätist

Türki summas 47 USD/mt maksis hageja Grandwest Limited’ile, on küsitav, kas muule isikule

makstud veokulu saab arvestada asendustehingu hinna osana VÕS § 135 lg 1 mõttes. Samas

oleks asendustehingu alusel ostetud kauba veokulu kahjuna hüvitatav ka juhul, kui see poleks

käsitatav hinnavahe osana VÕS § 135 lg 1 järgi. Kuna kostjaga sõlmitud müügilepingu järgne

hind sisaldas ka kauba vedamise kulu Türki, tuleb VÕS § 127 lg-st 1 tuleneva kahju hüvitamise

eesmärgi saavutamiseks hüvitada hagejale ka kulud, mis kaasnesid asendustehinguga saadud

kauba Türki vedamisega. VÕS § 135 lg 3 kohaselt ei välista sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2

sätestatu hinnavahet ületava kahju hüvitamise nõude esitamise õigust. See, et asendustehingu

tegemisega võisid kaasneda ka veokulud, pidi olema kostjale VÕS § 127 lg 3 mõttes ettenähtav

2-21-866

26 (29)

ning sellise kahju hüvitamine vastab rikutud kohustuse kaitse-eesmärgile VÕS § 127 lg 2

tähenduses.

32.3.2. Kostja ei ole menetluses vaidlustanud hageja ja UAB Metruna vahel 3. märtsi 2021. a

lepingu sõlmimist ega selle täitmist. Lepingu täitmist tõendavad ka hageja esitatud tõendid,

millest nähtuvalt 12 056 mt metalli (terasemurdu) laaditi 16.–19. märtsil 2021 Riias laevale ja

saadeti 19. märtsil 2021 hagejalt Habasile (II kd, tl-d 44 ja 46; tõlked II kd, tl-d 45 ja 47). Seega

ei ole tegemist näiliku tehinguga TsÜS § 89 mõttes. Kostja on küll nimetanud hageja ja UAB

Metruna vahel sõlmitud tehingut võltsituks, kuid ei ole põhistanud asjaolusid, mis annaks alust

kahelda lepingudokumendi või muude tehinguga seonduvate dokumentide ehtsuses TsMS §

277 lg 1 järgi ning need asja lahendamisel arvestamata jätta.

32.3.3. Kostja on seisukohal, et UAB-ga Metruna sõlmitud tehingut ei saa lugeda kostjaga

sõlmitud müügilepingu asendustehinguks, kuna tehingu sõlmimise aega arvestades ei saanud

hageja täita UAB-lt Metruna ostetud metalliga 23. oktoobri 2020. a Habasi lepingut, mille

täitmiseks ta oli sõlminud müügilepingu kostjaga. Kostja väitel oli hageja täitnud Habasiga

sõlmitud lepingust tulenevad kohustused hiljemalt 18. jaanuaril 2021. Seega ei olnud UAB-ga

Metruna sõlmitud lepingul sama eesmärk, mis oli kostjaga sõlmitud müügilepingul, s.o täita

Habasiga sõlmitud lepingut (vt nt 17. märtsi 2021. a hagi vastuse p-d 3.56–3.60; 7. septembri

2021. a seisukoha p 2.25; 26. mai 2022. a teeside p 1.54).

Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et UAB-ga Metruna sõlmitud tehingut saaks lugeda

kostjaga sõlmitud müügilepingu asendustehinguks VÕS § 135 lg 1 mõttes üksnes juhul, kui

hageja oleks täitnud UAB-lt Metruna ostetud metalliga Habasi lepingust tulenevaid kohustusi.

VÕS § 135 lg 1 järgi on asendustehinguks tehing, millega lepingust taganenud pool saavutas

sama eesmärgi, mida peeti silmas lepinguga, millest taganeti. Õiguskirjanduses on märgitud, et

asendustehingu eesmärk on võlausaldaja täitmishuvi rahuldamine (vt Varul, P. jt.

Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2016. § 135 komm, p 4.1). Kostjaga

müügilepingu sõlmimise eesmärk hageja jaoks ja seega hageja täitmishuvi oli saada kostjalt

vähemalt 12 000 mt vanametalli. Kolleegiumi hinnangul tuleb lähtuda konkreetse tehingu,

millest taganeti, eesmärgist ning oluline ei ole see, mida hageja plaanis kostjalt ostetava

metalliga hiljem peale hakata ja kas kostja sellest teadis. Praegusel juhul ka ei nähtu

müügilepingust, et sellel oleks olnud mingi laiem eesmärk kui minimaalselt 12 000 mt

vanametalli ostmine kostjalt, mh ei ole müügilepingus Habasi lepingule viidatud. Seega täitis

UAB-ga Metruna 3. märtsil 2021 sõlmitud leping hageja jaoks sama eesmärki, mida oli peetud

silmas kostjaga sõlmitud müügilepinguga.

Siiski märgib kolleegium, et tõenditega ei ole kooskõlas kostja seisukoht, et hageja sõlmis

asendustehingu asjatult ja üksnes kostjale kahju tekitamiseks, ehkki tal seda metalli tegelikult

ühegi lepingu, sh Habasi lepingu täitmiseks vaja ei olnud (vt kostja 7. septembri 2021. a

seisukoha p 2.27). Hageja on tõendanud, et ta on UAB-lt Metruna metalli tegelikult kätte saanud

ja saatnud selle Habasile. Sellest saab järeldada, et hagejal oli asendustehingu alusel ostetavat

metalli ka tegelikult vaja. Seejuures ei ole põhjendatud kostja väide, et kuna Tallinnast lahkus

18. jaanuaril 2021 Aliga sadamasse Türgis laev Mireille Selmer, millega hageja pidi täitma

Habasi müügilepingut, ei saanud hageja vajada UAB-lt Metruna omandatud metalli Habasiga

sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Hageja on menetluses välja toonud, et ta

oli sõlminud Habasiga kaks lepingut, mille alusel tal oli kohustus tarnida kokku 50 000 mt

vanametalli (vt hageja 19. aprilli 2021. a seisukoha p 21). Seega, isegi kui 18. jaanuaril 2021

läks Tallinnast Türgi poole teele laev, millega tarniti Habasi lepingu alusel võlgnetavat metalli,

ei saa sellest järeldada, et hageja kohustused olid täies mahus täidetud ja ta ei vajanud UAB-lt

Metruna ostetud metalli Habasiga sõlmitud lepingu täitmiseks. Eelneva tõttu ei ole põhjendatud

2-21-866

27 (29)

ka kostja seisukoht, et UAB-ga Metruna sõlmitud lepingul põhinevat kahjunõuet esitades

realiseerib hageja oma huve vastuolus hea usu põhimõttega TsÜS § 138 lg 2 järgi.

32.3.4. Samuti ei välista UAB-ga Metruna sõlmitud lepingu lugemist asendustehinguks see, et

kaup anti üle teises sadamas, s.o Riias (Lätis), mitte Klaipedas (Leedus) (vt kostja 7. septembri

2021. a seisukoha p 2.25). VÕS § 135 lg 1 järgi peab asendustehing olema tehtud mõistlikul

viisil. Selleks peab see olema tehtud esialgse lepinguga võimalikult samaväärsetel tingimustel,

mida antud asjaoludel on mõistlikult võimalik saavutada, kuid asendustehingu tingimused ei

pea olema identsed algse lepinguga (Riigikohtu 6. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-

12910, p 12; vt ka Varul, P. jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2016. §

135 komm, p 4.1). Arvestades müügilepingu esemeks oleva kauba liiki, mille näol on tegemist

maailmaturul kaubeldava kaubaga, ja suurt kogust, ei saa eeldada, et hageja oleks pidanud

leidma sobiva kauba just Klaipeda sadamast. Kostja ei ole ka esile toonud, et samaväärset ja

samas koguses kaupa oleks võinud saada vähemalt sama soodsatel tingimustel ka Klaipeda

sadamast, ega esitanud ühtegi põhjendust, miks kaupa ei oleks olnud mõistlik osta Riiast. Muu

hulgas ei ole kostja väitnud, et sellest oleks sõltunud (kostjale ebasoodsas suunas) ostetava

kauba hind (sh veokulu).

32.3.5. UAB-ga Metruna sõlmitud lepingu lugemist asendustehinguks ei välista ka see, et UAB

Metruna oli hankinud hagejale müüdava kauba SIA-lt Refonda, kes on hageja tütarühing (vt

kostja 3. juuni 2022. a menetlusdokument ja selle lisad). Tegemist ei ole näiliku tehinguga,

kuna hageja esitatud tõendid kinnitavad, et hageja ja UAB Metruna vaheline leping on ka

tegelikult täidetud. Kostja ei ole vastupidist tõendanud ega otseselt ka väitnud. Sellel, kust UAB

Metruna ise selle kauba sai, mille hageja talt ostis, ei ole VÕS § 135 lg 1 kohaldamisel iseseisvat

õiguslikku tähtsust. Praegusel juhul ei anna asja materjalid ka alust arvata, et hageja oleks

saanud kauba soodsamatel tingimustel (või ka ajaliselt varem), kui ta oleks ostnud selle otse

oma tütarühingult SIA Refonda või ka mõnelt kolmandalt isikult.

32.4. Kostja ei ole menetluses väitnud, et UAB-ga Metruna sõlmitud lepingus ettenähtud hind

ei oleks vastanud turuhinnale või selles oleks olnud mingeid ebamõistlikke tingimusi. Hageja

esitatud tõenditest nähtub, et 5. märtsi 2021. a seisuga oli vanametalli turuhind tingimusega

FOB Rotterdam 421,91–427 USD/mt (III kd, tl-d 47 pöördel, 50; tõlge III kd, tl-d 50 pöördel –

51), mistõttu UAB-ga Metruna kokku lepitud hind 419,27 USD/mt (FOB Riia) vastas ligikaudu

turuhinnale, olles sellest isegi natuke madalam.

32.5. Kostja ei ole menetluses väitnud ka seda, et asendustehing UAB-ga Metruna ei oleks

tehtud mõistliku aja jooksul. Arvestades, et hageja taganes kostjaga sõlmitud müügilepingust

19. jaanuaril 2021, sõlmis ta UAB-ga Metruna 3. märtsil 2021 asendustehingu ca 1,5 kuu

jooksul. Kolleegium nõustub hagejaga, et see on sellist tüüpi ja koguses kauba ostmiseks

mõistlik aeg. Menetluses esile toodud asjaolud ei võimalda järeldada, et hageja oleks pidanud

suutma sõlmida asendustehingu lühema ajaga. Seejuures ei ole ka kostja toonud välja

asjaolusid, millest nähtuks, et hagejal oleks olnud võimalik osta asenduskaupa mõistlikel

tingimustel juba enne 3. märtsi 2021.

32.6. Kostja on menetluses leidnud, et hageja kahjunõue on alusetu ka VÕS § 127 lg 3 ja § 139

lg 1 alusel, kuna kostja ei saanud hagejale kahju tekkimise aluseks olevaid asjaolusid ette näha

(vt kostja 7. septembri 2021. a seisukoha p 2.15 ja allviide 2). Kolleegium sellega ei nõustu.

Riigikohus on leidnud, et arvestades kahju hüvitise VÕS § 135 lg 2 kohaselt abstraktselt, ei

peaks hüvitise arvestamisel üldjuhul kohalduma VÕS § 127 lg-d 2 ja 3 (vt 8. mai 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-37-08, p 26). See seisukoht on kolleegiumi hinnangul asjakohane ka juhul,

kui kahjuna nõutakse mõistlikel tingimustel tehtud asendustehingu ja kokkulepitud hinna vahet

2-21-866

28 (29)

VÕS § 135 lg 1 järgi. Praegusel juhul ei vaidle pooled ka selle üle, et kostja teadis, et hageja

vajas kaupa, et täita oma muudest lepingutest tulenevaid kohustusi. Seega pidi kostjale olema

ettenähtav, et kui hageja ei saa kostjalt müügilepingus kokkulepitud kaupa, võib tal olla vaja

osta see kaup asendustehingu alusel kelleltki teiselt.

32.7. Eelnevast tulenevalt on hageja kahju hüvitamise nõue 1 773 107,57 eurot müügilepingu

p 10 ning VÕS § 115 lg 1, § 135 lg-te 1 ja 3 alusel põhjendatud.

33. Järgmisena käsitleb kolleegium hageja viivisenõuet.

33.1. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral nõuda võlgnikult viivist. Hageja on palunud mõista kostjalt välja VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis põhinõudelt alates 19. jaanuarist 2021 kuni põhinõude

täieliku tasumiseni. Alternatiivselt palub hageja mõista viivis välja selliselt, et 1 481 088 eurolt

algaks viivisearvestus 24. märtsil 2021 ja 292 019,57 eurolt algaks see 4. märtsil 2021 (vt hageja

19. aprilli 2021. a menetlusdokumendis esitatud taotlused ja p 24). Maakohtu menetluses ei

esitanud kostja vastuväiteid hageja viivisearvestusele, vaid leidis üksnes seda, et kuna hageja

kahjunõue on alusetu, on alusetu ka viivise nõue. Ringkonnakohtu istungil leidis kostja, et nii

hageja primaar- kui ka alternatiivnõude puhul tuleks viivist arvestada alates taganemisest (vt

kohtuistungi protokoll, ajamärgid 01:43:52–01:44:18), s.o praegusel juhul 19. jaanuarist 2021.

33.2. Kolleegium on seisukohal, et ajahetke määratlemine, millest alates hagejal on õigus nõuda

kostjalt viivist, on õiguse kohaldamise küsimus (sarnaselt on Riigikohus leidnud nõude

aegumistähtaja kulgemise alguse kindlakstegemise kohta, vt nt 18. märtsi 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-180-14, p 12). Seega ei ole kohus selles osas TsMS § 436 lg 7 järgi poolte

väidetega seotud, vaid kohaldab seadust ise. VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi saab viivist

üldjuhul nõuda kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 2

esimesest lausest tuleneb, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu

hulgas kahju hüvitamise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil

võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu

kiirmenetluse avalduse.

33.3. Kolleegium leiab, et hagejal on VÕS § 113 lg-te 1 ja 2 järgi õigus nõuda viivist

asendustehingu ja kostjaga sõlmitud müügilepingu hinnavahelt alates 19. aprillist 2021, mil

hageja esitas praeguses menetluses asendustehingust tuleneva hinnavahe hüvitamise nõude,

suurendades algses hagiavalduses esitatud turuhinnal põhinevat hinnavahe nõuet. Alates 19.

aprillist 2021 kuni ringkonnakohtu otsuse tegemise ajani (s.o 19. aprill 2023) on põhinõudelt

1 773 107,57 eurot arvestatav VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis 297 323,42

eurot (viivisekalkulaator.ee andmetel).

Ajavahemiku eest alates hagi esitamisest 19. jaanuaril 2021 kuni 18. aprillini 2021 on hagejal

VÕS § 113 lg-te 1 ja 2 järgi õigus nõuda kostjalt viivist summalt, mis vastab menetluses esialgu

esitatud turuhinna ja kostjaga sõlmitud müügilepingu hinnavahele 1 661 936,34 eurot.

Kolleegium selgitab, et kui hageja nõue ei oleks olnud põhjendatud VÕS § 135 lg 1 järgi, oleks

tal olnud õigus nõuda VÕS § 135 lg 2 järgi kahjuhüvitisena kostjaga sõlmitud müügilepingu

järgse hinna ning müügilepingust taganemise ajal kehtinud kauba turuhinna vahe tasumist.

Kostja ei ole esitanud menetluses vastuväiteid kauba turuhinnal (19. jaanuari 2021. a seisuga)

põhineva hinnavahe suurusele, s.o 1 661 936,34 eurot. Alates 19. jaanuarist 2021 kuni 18.

aprillini 2021 on nõudelt 1 661 936,34 arvestatav VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras viivis 32 783,40 eurot (viivisekalkulaator.ee andmetel).

2-21-866

29 (29)

33.4. Kokku on ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivis

330 106,82 eurot (= 297 323,42 + 32 783,40), mis tuleb VÕS § 113 lg 1 järgi kostjalt hageja

kasuks välja mõista. Vastavalt TsMS §-le 367 tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja ka

edasiulatuv seadusjärgses määras viivis põhinõudelt 1 773 107,57 eurot alates ringkonnakohtu

otsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni.

34. Eeltoodud põhjustel tuleb maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise osas tühistada ja teha

uus otsus, millega rahuldada hagi põhinõude 1 773 107,57 euro, ringkonnakohtu otsuse

tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 330 106,82 euro ja edasiulatuva seadusjärgses

määras viivise osas kuni põhinõude täitmiseni. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.

35. Maakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, millega maakohus tühistas Harju Maakohtu 26.

jaanuari 2021. a ja 4. juuni 2021. a määrustega kohaldatud hagi tagamise abinõud. Kuna hagi

valdavas osas rahuldatakse, ei ole hagi tagamiseks rakendatud abinõude tühistamine TsMS §

386 lg 4 järgi põhjendatud. Nimetatud määrustega kohaldatud hagi tagamise abinõud tuleb jätta

jõusse kohtuotsuse täitmist tagavate abinõudena.

Menetluskulude jaotus

36. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu tehtud lahendit, tuleb TsMS § 173 lg 3 esimese

lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust. Ühtlasi tuleb ringkonnakohtul TsMS § 173 lg 1

järgi jaotada apellatsioonimenetluse kulud.

37. Hagi ja apellatsioonkaebus valdavalt rahuldatakse, need jäävad osaliselt rahuldamata vaid

viivisenõude osas. Ajavahemiku 19. jaanuar 2021 kuni 18. aprill 2021 eest mõistab kohus

kostjalt hageja kasuks välja viivise 32 783,40 eurot (s.o põhinõudelt 1 661 936,34 eurot), ehkki

hageja taotles selle ajavahemiku eest viivist 34 976,37 eurot (s.o põhinõudelt 1 773 107,57

eurot). Lähtudes hagihinnast, moodustab rahuldamata jäetud osa 2192,94 eurot (= 34 976,37 -

32 783,40) hagis esitatud nõudest 0,11% (= 2192,94 ÷ 1 914 956,18).

38. Kuna hagi ja apellatsioonkaebus rahuldatakse sisuliselt täies ulatuses, tuleb maa- ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Hagi rahuldamata jääv osa 0,11% on sedavõrd väike, et see ei õigusta kolleegiumi hinnangul

menetluskulude jaotamist võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega TsMS § 163 lg 1 järgi.

Kolleegium märgib siiski, et ka juhul, kui jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega, tuleks täisarvudeks ümardamise korral lugeda hagi rahuldamise ulatuseks 100% ja

jätta seega menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.

39. Kuna maakohus ei määranud vaidlustatud otsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust,

ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teise lause järgi ka ringkonnakohus. Menetluskulude rahalise

suuruse määrab TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse

jõustumist.

40. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 178 lg 1 esimese lause kohaselt saab menetluskulude

jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude

jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik

Helina Luksepp

Meeli Kaur